Riided

märts 14, 2021

Tuli siin jutuks, et ma olen mitu kuud sama kleidiga käinud; ükspäev aga mõtlesin, et mis meelelahutust tänapäeval ikka on, teeks endale ja teistele rõõmu, paneks õueminekuti ilusti riidesse. Ja mul on see ilus kirju satsiga puuvillaseelik, värv sobib pruuni mantliga, aga ega ta liiga sitsine ei ole.

Ja plaksti lõi ette mälupildi kaheksakümnendatest, välismaa ajakirjast, kus oli selline mood: valge lehviv satsiseelik lumistes mägedes, tublide talvesaabaste, jope või mantliga (kui see nüüd paks kampsun ei olnud), lehvivad lokid, säravad hambad tõmmus näos. See oli uskumatult kaunis, pilt teisest maailmast, mitte keegi ei käinud niiviisi! kui ainult ehk välismaal.

Ma ei mäleta, oli see nüüd Burda või mingi hardalt alles hoitud postimüügikataloog, need tundusid vaata et paremad kui Burdad, sest seal oli rohkem riiete pilte. Ma sirvisin neid üle ja üle, mängides vahel seda mängu, et ühest lehevahest tohib ainult ühe asja valida, eriti ranges tujus isegi tervest ajakirjast. Siluettidega mängisin seda muidugi ka, aga seal puudus see võlutolm, millega välismaa ajakirjad olid üle puistatud: selged värvid, fookuses pilt, ebainimlikult ilusad inimesed. Siluette armastasin ma realistlikumalt, seal olid ilusad riided – alles hiljem sain õieti aru, kui heal tasemel moeavangardi seal tegelikult välja pakuti -, millest võis päriselt uskuda, et need on riided – nende materjal oli seesama, mida saada oli ja parema puudusel pruukida tuli, ja modellid olid küll kaunid, aga sedamoodi, nagu isegi ilusad inimesed tol ajal olid: pingsa olekuga, kalgis valguses, fookusest väljas ja eri kihid üksteisest pisut nihkes.

Proovisin ise lehvivat kerget seelikut mantli alla ja see nägi peeglist välja, nagu oodata: ma olen lohakast peast suveseeliku mantli alla selga pannud, suveriietega talvel, valesti. Just nagu kunagi ammu, kui ma klassiõhtule omast arust kõige ilusama kleidi selga panin: tumesinisel põhjal punasekirja lilled, punased rüüsid servas, ja oma pool tosinat algajaid moepolitseinikke, tüdrukud-poisid läbisegi, mu ümber kogunes ja tõsiselt selgitas: see on ju suvekleit, nii ei käida sügisel, mõtle teinekord ka natuke – kuigi oli soe varasügis ja külm ei olnud üldse. Nii sain ma teada, et ma võin teha otsuseid parima äranägemise järgi, lootes tunnustust või isegi vaimustust, ja inimeste silmis hoopis millegi piinlikuga hakkama saada, just nagu siis, kui ma pikkisin jutu sisse nalja mõttes tsitaate, mida keegi ära ei tundnud ja mis panid ainult teised imestama, miks ma nii imelikult räägin. Samamoodi juurdus tasapisi teadmine, et riietega on võimatu normaalne välja näha, ja nii oli see veel aastaid: peeglis paistis kõik hästi, kuni ma olin paljas; niipea, kui riided selga said, läksid proportsioonid paigast, ma nägin välja nagu kokkusobimatutest osadest kokku pandud konstrukt. Hästiistuvad riided olid ajakirjades, heal juhul poes või riidepuul, ja ainult seni, kuni nad püsisid seal, mitte kunagi minu seljas.

Suudate siis kujutleda minu joovastust, kui üheksakümnendate humanitaarabiga jõudis minuni paar asja, mis mulle isegi peeglist meeldisid. Ma mäletan punast pikka laia trikotaažseelikut ja eriti üht musta liibuvat kõrge kaelusega lükrasviitrit – tõmbasin selle abihunnikust välja, proovisin selga ja karjatasin: “See sobib mulle!” ja hüppasin üles-alla, oma õnne õieti uskumata. Riided. Sobivad mulle. Ei ole olemas! Ja võite ka arvata, et ma ei tahtnud sellistest haruldastest asjadest kuidagi loobuda. Seeliku kandsin sõna otseses mõttes räbalaks, nõelusin selle auke veel kaua, enne kui lõpuks loobusin, sest viledas kangas ei jäänud aukude kõrvale niit enam pidama. Lükrasviiter ei oleks oma sünteetilises kulumatuses kunagi üles öelnud, kui ma poleks teda ühel päeval kogemata kuumale pliidiplaadile pillanud – haarasin ta sealt kohe, aga sellest hetkest piisas, et ta auguliseks kõrvetada nagu sõelapõhi. Nagu oleks haavlipüssist pihta saanud, mõtlesin ma, jäi üle ainult rõõmu tunda, et mind selle valangu ajal seal sees ei olnud.

Isegi siis ei tahtnud ma hästi järele anda, nõelusin kõik need augud kokku, nagu tollal sukkpüksegi nõeluti, ja üritasin kanda, aga enam ei saanud, sünteetika oli auguservast teravaks plastmassiks sulanud, see kriipis vastu ihu ja kanda oli valus, pesu nähtavasti ei kaitsnud ka. Või on asi selles, et mul ei olnud tahtmist pluusi all pesu kanda, kui just riide enda karedus seda ei nõudnud (aga miks peaks üldse nii karedat riiet kandma, kui on olemas pehmemat?); rinnahoidjavaen oli mul küll väiksem kui praegu (võib-olla sellepärast, et siis oli enamik eksemplare veel tugikaarteta), aga tungiva vajaduseta ei näinud ma tal põhjust.

Tungiva vajaduse koha pealt panin mõnikord küll mööda, seesama must lükrasviiter vedas mind sellega alt, sest ühel päeval ütles keeletunnikaaslane midagi selle kohta, et äkki ma tahan teada, et sealt paistab rinnahoidja puudumine ilusti läbi. Ütlesin midagi selles vaimus, et vabandust või oikuipiinlik, tema vastas “kas nüüd piinlik, ega ei pea häbenema, kui ilus on,” või midagi sarnast, aga sestsaadik kandsin ma seal alati midagi all või peal. Samamoodi läksin alt heleda lehviva avara suvepluusiga, mis kodus peegli ees tundus täiesti siivas, aga Rüütli tänava päikesevalguses nägin vaateaknapeegeldusest, et täiesti läbipaistev. Mis näitab, et riiete sobimine on ilma ajakirjade võlutolmuta keeruline isegi siis, kui peeglist on juba ilusti – nagu tontide antud raha, mis pärast hobusesõnnikuks muutub, või Korovjevi moemaja toodang. Kui kodunt välja minna, võib inimest varem või hiljem ikka tabada sobimatu keha.

16 kommentaari Kellele: “Riided”

  1. Nii et tuttav 🙂 mul on tänaseni alles üks 1992 humanitaarabi korras saadud pikk seelik. Ta istub siiani nii pagana hästi, kuigi ma olen ju vanem ja muutunud
    Aga kahjuks ei pea ka nafta sajandeid vastu. Ta on muutnud topiliseks ja tuhmiks. Nii kahju . Aga kodus kannab ikka 🙂

    Meeldib

  2. nodsu said

    Nüüd tuli mul veel meelde hästiistuvaid riideid – õigemini hästiistunud, sest nad on ammu kõige liha teed läinud. Ema andis kunagi ühe vana bembergrätikutest tehtud pluusi mulle, ma kandsin, kuni see lõhki kulus. Sõbranna Puru püüdis seda voodrit pannes remontida, aga kahjuks läks ta selle paksenemise käigus ka jäigemaks ja enam nii hästi ei istunud, lõpuks sai ta vist nii või teisiti katki kantud.

    Teine selline on ema vana villasest lõngast kootud tumepunane seelik. See seisab veel kuidagi koos, kuigi N korda nõelutud, ja hakkab tekkima sama häda, mis tollel humanitaarpunasel – varsti pole enam millegi külge nõelumislõnga haakida. Väljas käia pole sellega enam esinduslik, kannan külma ilmaga kodus sooja pärast õhema koduseeliku peal ja kutsun siis hellitavalt persevestiks.

    Meeldib

  3. väga väga naine said

    Ma panin kunagi klassiõhtule selge pika erklõheroosa ülevalt natu trukkidega, muidu nööpideta pluusi (ema oma), sinna peale lakknahast pruuni vöö ja alla valged, mustriks väikesed mustad tammetõrud peale trükitud püksid.
    Minu arust nii ilus – kuni tulli klassiõde, kes suisa sõber, ütlema, et vaatas, et mul on pidžaama seljas.
    Õppisin, et vähegi kummalisemad rõivad on keelatud.

    Hiljem õppisin hambaid krigistades taas ümber.

    Aga mul on sobivate/ebasobivate riietega jälle olnud nii, et kandsin vahepeal meelega ebasobivaid, loogikaga “kui oleksin ilus, siis need sobiksid. No ja nüüd kõik näevad, et ma pole, ongi mulle paras!”

    Meeldib

    • väga väga naine said

      (Jah, ma siiralt arvasin, et ilusad inimesed on kogu aeg ilusad, kõigi riietega või ilma riieteta, iga nurga alt vaadates, neist ei saa halba fotot teha jne)

      Meeldib

    • nodsu said

      ma läksin jälle millalgi 13-14-aastaselt selgelt hapude viinamarjade teed, mis mõjus mulle hingeeluliselt väga hästi. Hakkasin kandma väga veidraid kombinatsioone umbes mõttega, et nii, minust ilusat tüdrukut ei saa, minust saab huvitav kunstiinimene. Jätsin ilusatüdruku identiteedi kõrvale kui lootusetult saavutamatu ja hakkasin arendama neid identiteete, mis paistsid lootustandvamad.

      Lemmik-kombo oli näiteks lotakad mansetiga kokku tõmmatud sääreotstega sinised laigulised püksid, üks pikk popkunstiliku mustriga pluus (valgel taustal justkui telliskivimuster ja selle taustal musta kontuuriga joonistatud ja eredates värvides värvitud pindadega inimesed ja mingid asjad, nt jäätised), isa vana villane pruuniruuduline jakk ja ema vana pruun kaabu. Kahvaturoosad balletikingad (mille kohta tnp öeldakse ballerinad) või vanaema käest saadud vanad tumepunased seitsmekümnendate tossud sinna juurde.

      Millalgi hiljem tundus see hapude viinamarjade hoiak haiglane. Aga veel hiljem olen vaadanud, et pagan, see ilusatüdruku identiteedi hülgamine toob veel tagantjärelegi dividende. Nt vananemine on palju muretum.

      Meeldib

      • nodsu said

        ja kui ma sain teada, et ka minu põlvkonnas oli söömishäireid, siis hakkasin ka mõtlema, et äkki mul ei olnud sellepärast, et ma ei üritanudki ilus olla.

        (kuigi põhjus võib olla ikkagi lihtsalt see, et ma ei teadnud, et sellised asjad on olemas ja niiviisi tehakse. Ma ei uskunud, et minuvanused ja enam-vähem minu mõõtu inimesed dieeti peavad, ma arvasin, et nii on ainult raamatutes kunstilise liialdusena.)

        Meeldib

  4. ogalik said

    Ma käisin Elektritetaris vaatamas Anu Rauale pühendatud filmi “Pärand” ja pärast sai Anuga vestelda ja talle küsimusi esitada. Ning tema pöördus mitut puhku selle juurde tagasi, et asjad lõpuni kanda ja neid parandada kuni veel vähegi saab on õige asi ja kui tema näeb sellist suhtumis, siis see teeb tal meele iga kord rõõmsaks. Ja jutustas loo oma kaunis varasest lapsepõlvest, kui temale meeldisid nõelutud kohad rõiva sees ja ta lõikas salaja oma uutele karupükstele põlve otsa augud, et enda sellele riidele kah nõelutud kohti saada. Mina olin täiesti kogemata sinna minnes jätnud selga oma mõnusa kodukampsuni, millel on kulumis- ja koiaugud kinni nõelutud ja üle tikitud, sest kui riie on juba väga meeldima hakanud, siis ei raatsi tõesti temast ainult kulumise pärast lahti öelda. Nagu vanast sõbraga on. Kõik siin lõpuni kandmisest ja parandamisest jutustajad-kommenteerijad kiidaks pärandihoidja Anu Raud heaks ja rõõmustaks nende üle.

    Meeldib

    • nodsu said

      heh. Mul on üks uskumatult mugav kaltsukapluus, must siidi-kašmiirisegune trikotaaž. Kui tal paarist kohast silmad jooksma läksid, siis ma mõtlesin, et nõelumine jääb nagunii näha, las siis paistab, et meelega, ja nõelusin punase tikkimisniidiga. Nüüd ongi tal sellised punased jutid.

      Meeldib

  5. Kaamos said

    Mõnusad rõivad tuleb lõpuni kanda. See, et pärast osta samasugune ese või õmmelda eelmise järgi sama – see ei tööta. Pika kandmise ja kulumise käigus riie kohaneb kehaga, keha harjub riidega ja uus, olgu või viimase nööpauguni samast perest ei suuda iial olla samaväärne.
    Nii ma muudkui parandan oma lemmikkleiti, varsti venitab teistkümmend aastat pea igapäevast kandmist välja. Poodi sellega enam ei lähe, kodus kõlbab kõigeks.
    Mõni lapselaps ilmselt ei teagi, et vanaemal muid kleite ka on.

    Meeldib

  6. Marca said

    Sama tunne seoses sellega, et paljas ok – riided seljas, valed proportsioonid. Kas seda võiks lahendada võimalikult liibuvate riiete kandmine? Praeguses vanuses mõjuks see ilmselt pigem kohatult, aga mingi iva selles vist ikka on ka. No näiteks see, et igasugused hetkel moes olevad kotjad kleidid, keskkohata mantlid jms tuleks kohe eos välistada.

    Meeldib

    • nodsu said

      millegipärast näen ma enamiku liibuvate riietega rõve välja, kusjuures paljalt ei näe.

      vbla töötaks, kui see liibuv riie ei ole väga õhuke, aga mingist paksusest alates ei taha riie enam ise väga liibuda.

      Kotjad riided töötavad kahel juhul – kui ongi juba nagu telk, siis ongi telk mis telk ja polegi proportsioone ja pole kellegi asi. Ja need, mis on nii pehmed, et langevad rahulikult mööda keha, aga tänu avarusele ei sega elu. Ma leidsin Tšehhi pisilinnast sellise tegumoega odava batikakleidi (any size, pehme kangas ja avar A-lõige) ja olin nii vaimustuses, et ostsin kohe kolm tükki, eri värvi.

      a muidu vaatan ma, et meiesugustele on üks hiigla hea tegumood: hõlmiklõige, seda annab endale ümber parajaks passitada. Raglaanlõige meeldib mulle ka, sellega ei pea õlad mingis kellegi teise ette nähtud “õiges kohas” asuma, saab rahulikult võtta rinnaümbermõõdu järgi paraja riide ja õlgade ümber läheb see ise kuidagi loomulikult.

      Meeldib

  7. nodsu said

    Täitsa teemaväline – kuigi välimusega seotud: kas uudistest lugedes, et piirangutest pääsenud belglased tormasid juuksurisse ja juuksurite sõnul “olid inimeste soengud lausa metsikuks kasvanud”, tuleb kellelgi midagi sarnast vaimusilma ette?

    Meeldib

  8. ter said

    Aga olla mitteilus on väga tervislik. Kunagised kaunitarid või ilueedid muutuvad vananedes sageli naeruväärseks püüdes endiselt iluduse kombel käituda. On üks iludus, kes on ikka ilusaks jäänud ja see on Merle Palmiste.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: