Hipsteripesu

Ma olin ammu teadnud, et mul on kapis mitu otsast rebenenud vana tekikotti.

Samamoodi olin ma ammu teadnud, et kolmest koduseelikust on mul vähe, ikka jõuan ma nad nii ära mäkerdada, et kõik on pesus ja mida ma küll selga peaks panema.

Pmst saab kodus ka ilma koduseelikuta hakkama, selleks on näiteks kodu-pihikseelik või kodukittel või kodukleit. Aga mu jalad tunnevad end nendega enamasti kuidagi õhukeselt ja kitlitel on loll mood ootamatult lahti vajuda ja.

Mõni päev tagasi panin ma need teadmised kokku, tegin loogilise järelduse, et kui ma tahan midagi kitli all kanda, kui seelikud on pesus, on mul vaja alusseelikuid. Ja miks mitte ka seeliku alla alusseelikuid, sest siis järsku ei lähe seelik nii ruttu mustaks või mis siis pesu mõte üldse on? ja otsustasin järele vaadata, kas neist tekikottidest saab peale lappide (ökovihje: sellised vanad pehmed räbalad sobivad mitme koha peal köögipaberi asemele, näiteks kui panniserv saab väljastpoolt õliseks, aga praadimine on veel pooleli) midagi püsivamat ka.

Selgus: et tekikotid lähevad meil katki puha lõua alt, aga jalgade ots, mis on ühtlasi ka teki sissetoppimise ots, näeb välja peagu nagu uus. Kas meil on teravad lõuad? kas süüdi on A. habe? kas tekk pürgib läbi tekikottide meie nägude poole nagu meie kassid, kui nad veel elus olid, olgu muld neile kerge? Ei tea.

Selgus ka: et kui tekikoti tugevamast otsast seelikupikkune tükk käristada, siis laiust jagub sellel tervelt kahe seeliku jaoks, sest tekikotil on kaks poolt. Kes oleks arvanud!

Selgus kolmandaks: et teki sissetoppimise otsa palistusest saab paari ristuva õmbluse harutamise tulemusel kummikanali, ilma et ise kanalit õmbema peaks.

Tempo on olnud laias laastus selline, et üks õhtu teleka ees mingit sarja või pikemat filmi näost sisse ajada = üks seelik (kaks on valmis, kolmas kohe saab). Ei pane õieti tähelegi, pisted on lihtsad ja õmblus sirge.

Niisiis, ülimalt peen: taaskasutatud materjalist (sh pesukumm – ma olen varem mingitel katkiläinud asjadel kummi välja võtnud või küljest lõiganud ja kõrvale pannud ja nüüd läheb kõik käiku)! käsitsi õmmeldud (kohe päriselt – ma kardan õmblusmasinat, aga sellised õmblused on küllalt lihtsad, et käsitsi ära teha)! Ja tasuta käes. Kuigi mõtlesin, et kui ma tegemisaja oma tõlkimise tunnitasuks arvestaks (ja kui see seelik tuleks poest, siis veel käibekas ja poe juurdehindlus otsa, rääkimata eventuaalsest peenest kaubamärgist, sest kus ta siis peen kaubamärk ei oleks, kui käsitsi ja öko), tuleks sellest elu kalleim pesu. Aga teleka ees on tegelikult hea, kui kätel on tegevust.

Jube mugav on ka, mul on esimene juba seljas. Jahedas ei ole külm, soojas ei ole palav. Ja mulle meeldib, kui asjalik ta välja näeb – alusseelik ei pea olema mingi tilulilu pitsivaht, alusseeliku asi on olla mugav ja hästi pestav. Peenemate sõnadega võin ma selle kohta “minimalism” öelda.

Tegelaskujusid

Võib-olla olen ma sellest rääkinud, aga siit blogist praegu ei leidnud – kunagi ammu-ammu, kui kaubanduskeskused olid igast otsast lahti ja seal lausa trepid liikusid, oli mul üks meelelahutus eskalaatoriga alla sõites tunda kiusatust lehvitada allolijatele armulikult, andes mõista “aitäh, armas rahvas, aga te võite end vabamalt tunda – minu pärast poleks vaja olnud püsti tõusta”.

Umbes niiviisi tagasihoidlikult, aga laskudes, mitte tõustes.

Praegu selliseid tundeid tunda ei saa, praegu on saadaval vabaõhutunded, näiteks sellised:

kui ma tulen diagonaalis murunõlvast üles kodu poole, sealt, kus need pärnad kasvavad, tunnen ma tahtmist seisatada, üks jalg ees veidi kõrgemal, võtta mütsi peast, lasta tuulel juukseid sasida, sinel õlal, võtta mehise liigutuspisaraga peotäie kodumaa mulda ja seista taeva taustal üleüldiselt heroilises poosis nagu Georg Ots Koordi külasse naastes (see on selle filmi parim koht, nii puhas kitš nagu plakatil, edasi on juba igavam propaganda).

Aga aiast leidsin ma keset muru või mis muru, sellest kohast, kus ma mullu heinamaalappi pidasin, ilusa lilla krookuse. Ma mõtlesingi vahepeal laisalt, et tahaks krookusi! Ja nüüd on keegi loomakene ta mulle toonud, küllap keegi nendest, kelle abiga tulbid ja märtsikellukesed aias ringi kõnnivad, ja mine tea, keegi paljundab ehk ka lumikellukesi, sest ma pole iial näinud, et nad nii tihedasti lappis kasvaksid. Just nagu taevalinnukesed panid mul tunamullu maasikad kasvama. Teised kurdavad siin-seal, ma lugesin, et loomad söövad taimesibulad ära, aga mul käivad, näe, aiatööl ja tegelevad maastikukujundusega. Tekib tõsine kahtlus, et ma ei ole ei tantsiv kuningas ega laulev kangelane, vaid hoopis disniprintsess.

Plädisen veel sarjadest

Kui ma juba sarjatamisest rääkima hakkasin, kaks tähelepanekut sarjadest, millel tuleb miski paremini välja kui sarjadel, millest nime järgi ootaks.

Esiteks: “Grantchester” on palju parem inimsõbraliku vaimulikdetektiiviga krimka kui niinimetatud isa Browni sari, mis on õudne (keeldun isegi linkimast). Ma oleks leppinud sellega, et lood on laest võetud, sest mis mul saaks heade pastiššide vastu olla – see tähendaks ainult seda, et on rohkem isa Browni lugusid. Rohkem häid lugusid = hea. Vaadake näiteks, kui hea on “Sherlock New Yorgis” (mulle tundub muide üha rohkem, et see on tervikuna parem sari kui briti “Sherlock”, mis alguses oli puhas kuld, aga alates kolmandast seeriast keeras ära)! Aga see õnnetu “Isa Brown” on lihtsalt nii jube piinlik. Üks osa kannatas veel natuke vaadata (sest seal käis tegevus klassikalise Inglise pantomiimi ümber ja esiteks mind huvitab pantomiim, teiseks lasi see kogu tegevust pantomiimivõtmes vaadata ja nii oli vähem totter); järgmine äratas soovi teki üle pea tõmmata ja haliseda, sest seal ei saanud tegelasi enam isegi commedia dell’arte vaimus võtta. Taipasin, et teki üle pea tõmbamise asemel võin lihtsalt sarja kinni vajutada ja ära kustutada. Ei enam!

Kusjuures “Grantchesterist” oleks võinud halba oodata, sest ka see on viiekümnendatesse paigutatud ja see on viimasel ajal mingi mood – teha viiekümnendate kostüümidega jubedat kitši, kus ka kõik näitlevad veel nagu halvas sitcomis ja igaks juhuks on hooaja peale vähemalt kaks intsestilugu. Aga selle asemel on hoopis noore Morse’i või “Foyle’i sõja” vaimus ja tasemel aus retrotükk. Esialgu paremgi kui “Noor inspektor Morse” see on hakanud tasapisi üha maneerlikumaks kiskuma.

Teiseks – ma kunagi siin undasin (ja hiljem ka), et “Lucifer” on lahja võrreldes sellega, mis oli koomiks, kuigi muidu üleloomuliku krimkana okei sari. Lihtsalt ootused olid nii suured (koomiksi haare on samas kategoorias nagu “Ameerika jumalatel” või “Sandmanil”).

Ja paar päeva tagasi mõtlesin välja, et koomiksiga võrreldavat Luciferi-karakterit suudaks mängida Jude Law. Sest ta juba mängiski praktiliselt seda karakterit: manipulatiivne, halastamatu, sihikindel, ahvatlev, auahne, kirglik ja kannatav (no ja blond ka, aga see on pisiasi). Ainult et neis sarjades mängis ta paavsti.

Sorrentino suudaks sellise ambitsiooniga asja lavastada ka. Ai-ai-ai, nüüd ma tahan Sorrentino lavastatud “Luciferi”. Või kui selle õigused on mõneks ajaks läinud, siis miks mitte Sorrentino “Sandmani”. Jude Law võiks ikka Luciferi mängida. Nimiossa näiteks… Adam Driver? Tom Hiddleston võiks Lokina jätkata, tal tuleb välja küll, kui teda just Pucki rolli ära ei võta (ja sel juhul võtaks Lokiks ehk Crispin Gloveri). John Constantine’i kõrvalosas näiteks Hugh Laurie, aga olen avatud muudele pakkumistele. Toni Collette võiks olla Lyta Hall. Iha rolli konkureerivad Damiano David ja Tilda Swinton, aga miks mitte mõlemad vaheldumisi. Mulle tundub kirjelduste põhjal, et Delirium võiks olla Greta Gerwig, aga ma pole teda tegelikult näinud, nii et teie pakkumised võivad olla paremad kui minu omad (Juliette Binoche? Natalie Portman?).

Aprill

Aprillilaul! kuigi sõjakavõitu, need baroki-inimesed pidid ka igale poole oma militaarmetafoorid sisse toppima, “õite sõjavägi”, ma ütlen.

***

Kas te panete tähele, et viirus on teinud maailma küll kitsamaks – teise linna sõit on muutunud tähtsaks reisiks, nagu välismaale läheks! – aga see-eest on maailm muutunud suuremaks! mõelge, alles oli Austria siinsamas, ja kus nad alles nüüd on! Poola oli viimati nii kaugel ligi kakskümmend aastat tagasi ja Läti… ma ei tea, pole vist nii kaugel olnudki, või kui, siis ajal, mil ta ei olnud veel Läti. See laienemine ajab mind elevile. Kuni kaugused olid kättesaadavad, ei olnud nad õiged kaugused, maailm mahtus vaata et pihku ära, väike nagu apelsin, mul oli liiga kõikvõimas tunne ja kes seda kõikvastutust ikka tahab.

***

Faktike, mida ei saanud 1. aprillil teatada, sest keegi poleks uskunud: kolm nädalat tagasi tegin päevale ringiga sisse ja minust sai ajutiselt eriti-varajane-hommikuinimene. Võiks ka öelda, et vahetasin oma pika une ja uinaku asukohad, sest asi oli vahepeal läinud nii kaugele, et õhtul kell kümme tuli mul magus lõunauinak, mis kestis paar tundi, pikalt magama ei jäänud enne südapäeva. Ja kuna isegi nii hilja pidin ma end ikka magama sundima, tuli loogiline mõte, et äkki venitaks veel ja vaataks, kaua jaksan. Jaksasin õhtul viieni välja, kukkusin ära, ärkasin öösel kell kaks, ergas ja kraps. Sealt loksus mu ärkamine mõneks ajaks lüpsinaise graafikusse, kolme-nelja peale. Niiviisi oleks tegelikult olnud peaaegu sama raske normaalsete inimestega koos asju ajada kui vanasti, aga ma ei muretsenud, sest ma tean, et mu loomulik tsirkaadia on veidi pikem kui ööpäev. Ongi hea, kui loksumisruumi jagub. Ja just: viimasel ajal lähen voodi südaöö paiku ja magan suure valgeni, kella kaheksani või täiesti provintslikult üheksani.

Igatahes oli see palju valutum ja kiirem moodus kui püüda varem uinuda ja varem ärgata – praegu oli loksutamise hind ainult üks kudemispäev ja kõik! paigas! Varasemaks nihutades on tavaliselt kulunud nii umbes pool nädalat harjumiseks ja kui mul piisavalt kaua otsest vajadust ei ole, valgun paari magamatu päeva järel vanasse roopasse tagasi.

***
Ma ei tea, kas Briti sarjad on mind oma lühidusega ära verminud või milles asi, aga ma väsin sarjadest kuidagi ruttu ära. Hakkasin vaatama üht neist venelaste Katariina II sarjadest, seda, mille nimi on originaalis “Velikaja”, see täitsa meeldis mulle – välja arvatud see, et tugipihiku kasutus oli nii ebaühtlane, et ajas silmad kirjuks, korra on kleit eest ilusti lame, siis jälle tissid ripakil -, aga kui tegin kuuenda osa lahti ja mind tabas teadmine, et läheb veel oma kuus-seitse osa, enne kui Katariina üldse võimule tuleb, vajus see tulevaste osade raskus mulle peale ja ma ei suutnud enam edasi vaadata. Panin kinni ja kustutasin salvestised. Samamoodi jäi mul sarjaväsimusest katki ka see sümpaatne Prantsuse filmiagentide sari (selle hooajad on lühemad, nii et see juhtus mul alles teise hooaja keskel). Võib-olla on häda ka selles, et ma komistan mitme vaatamiskõlbuliku sarja otsa korraga. Kõike ei jaksa, eriti tunnen seda nüüd hommikuinimesena.

Jah, see ongi üks märgatav faasivahetuse kõrvalmõju – filmivaatamise ja raamatulugemise jaksu on vähem, sest kultuuri jaoks on hea aeg õhtul, kui mõte voogab laiemalt, mitte kitsas kanalis – aga siis tuleb mul uni peale ja peab katki jätma.

Aga võib-olla valisin ma enda jaoks vahepeal liiga küpsed sarjad. Panin tähele, et nüüd, kus ma hakkasin Lego tähesõja-multikat vaatama, ei tüdi ega väsi ma ühti.

*

Nägin järjekordselt seda neetud toortõlget “nurjatud probleemid” ja hakkasin täpselt sama järjekordselt sügelema. Mõttelaiskus! Viitsimatus meenutada, et “wicked” võib eesti keeles olla veel mitu-setu sõna, millest mõni lausa sobibki elutute nähtuste kirjeldamiseks.

***

Kaur küsis Ritsiku pool, mida Suurel Reedel teete. Ajal, mil ma seda lõiku kirjutan, on laupäeva viimased minutid ja ma võtan ikka selle Guerrero passioonilaulu ära kuulata, kuigi sedasorti religioossust võtan ma pika hambaga – ei istu mulle mentaliteedilt see kannatuste fetišeerimine, mis reformatsiooni-vastureformatsiooni emotsionaalses võidurelvastumises kujunes (armastusluule troopide kasutamine religioosses luules on juba vanem mood). Ometi on muusika ise nii ilus. Eriti selles Figuerase esituses kisub kõigepealt sisikonna välja ja siis paneb ilusti sisse tagasi – kuigi jah, võib-olla on selles seest segikeeramises süüdi see, et ma saan tekstist mingil määral aru ja elan siis läbi oma sisekonflikti – muusika on nii ilus! aga religioossuse laad nii morbiidne!

Kunagi esimest korda kuuldes arvasin, et Figueras teeb seni, kuni teda saadab ainult ettevaatlik ühehäälne saatepill, laulu ise vabarütmilisemaks, pärast vaatasin nooti ja taipasin, et mitte eriti, selline see lugu ongi – muusika, mis on kirjutatud justkui vaba kõnerütmi järgi. Lihtsalt koos harmooniaga jätab struktureerituma mulje (ja see harmoonia sisenemine on koht, kus sisikond hakkab ilusti sisse tagasi minema).

Ja sinna otsa kuulan siis pingelõdvenduseks Cabanillese tiento lleno 2. tono‘t.

***

Hiirtest. Nagu öeldud – õigemini, nagu A. rääkis, mina seda ei näinudki – pruun hiir laamendas algul palju, pärast polnud teda eriti näha. Kuni ühel hetkel ei vähenenud ka toiduhunnik ja meil tuli nukralt järeldada, et ta on vist ära surnud või hakkab seda kohe tegema.

Hall hiir avastas see-eest jooksuratta ja nüüd käib ta seal sporti tegemas. A. juba mõtleb, et oleks kõrgem puur, saaks talle veel kõrgemale maiuspalasid riputada, siis oleks tal selline jõusaal, et.

Pruuni hiirega oli aga nii, et täna (laupäeval) võttis A. tema puuri lahti ja tuli ja ütles – ei, mitte “halleluuja, haud on tühi, ära leina asjata,” vaid nördinult: “Ta ei ole surnud. Ta on põgenenud!”

Hiir oli puuripõrandas selle augu, kuhu oleks võinud jooksuratta installeerida, suuremaks närinud ja lahkunud.

Puuri uurimisega oleks pidanud homseni ootama, nentis A, selline tühi haud, et vähe pole.