Aprill

Aprillilaul! kuigi sõjakavõitu, need baroki-inimesed pidid ka igale poole oma militaarmetafoorid sisse toppima, “õite sõjavägi”, ma ütlen.

***

Kas te panete tähele, et viirus on teinud maailma küll kitsamaks – teise linna sõit on muutunud tähtsaks reisiks, nagu välismaale läheks! – aga see-eest on maailm muutunud suuremaks! mõelge, alles oli Austria siinsamas, ja kus nad alles nüüd on! Poola oli viimati nii kaugel ligi kakskümmend aastat tagasi ja Läti… ma ei tea, pole vist nii kaugel olnudki, või kui, siis ajal, mil ta ei olnud veel Läti. See laienemine ajab mind elevile. Kuni kaugused olid kättesaadavad, ei olnud nad õiged kaugused, maailm mahtus vaata et pihku ära, väike nagu apelsin, mul oli liiga kõikvõimas tunne ja kes seda kõikvastutust ikka tahab.

***

Faktike, mida ei saanud 1. aprillil teatada, sest keegi poleks uskunud: kolm nädalat tagasi tegin päevale ringiga sisse ja minust sai ajutiselt eriti-varajane-hommikuinimene. Võiks ka öelda, et vahetasin oma pika une ja uinaku asukohad, sest asi oli vahepeal läinud nii kaugele, et õhtul kell kümme tuli mul magus lõunauinak, mis kestis paar tundi, pikalt magama ei jäänud enne südapäeva. Ja kuna isegi nii hilja pidin ma end ikka magama sundima, tuli loogiline mõte, et äkki venitaks veel ja vaataks, kaua jaksan. Jaksasin õhtul viieni välja, kukkusin ära, ärkasin öösel kell kaks, ergas ja kraps. Sealt loksus mu ärkamine mõneks ajaks lüpsinaise graafikusse, kolme-nelja peale. Niiviisi oleks tegelikult olnud peaaegu sama raske normaalsete inimestega koos asju ajada kui vanasti, aga ma ei muretsenud, sest ma tean, et mu loomulik tsirkaadia on veidi pikem kui ööpäev. Ongi hea, kui loksumisruumi jagub. Ja just: viimasel ajal lähen voodi südaöö paiku ja magan suure valgeni, kella kaheksani või täiesti provintslikult üheksani.

Igatahes oli see palju valutum ja kiirem moodus kui püüda varem uinuda ja varem ärgata – praegu oli loksutamise hind ainult üks kudemispäev ja kõik! paigas! Varasemaks nihutades on tavaliselt kulunud nii umbes pool nädalat harjumiseks ja kui mul piisavalt kaua otsest vajadust ei ole, valgun paari magamatu päeva järel vanasse roopasse tagasi.

***
Ma ei tea, kas Briti sarjad on mind oma lühidusega ära verminud või milles asi, aga ma väsin sarjadest kuidagi ruttu ära. Hakkasin vaatama üht neist venelaste Katariina II sarjadest, seda, mille nimi on originaalis “Velikaja”, see täitsa meeldis mulle – välja arvatud see, et tugipihiku kasutus oli nii ebaühtlane, et ajas silmad kirjuks, korra on kleit eest ilusti lame, siis jälle tissid ripakil -, aga kui tegin kuuenda osa lahti ja mind tabas teadmine, et läheb veel oma kuus-seitse osa, enne kui Katariina üldse võimule tuleb, vajus see tulevaste osade raskus mulle peale ja ma ei suutnud enam edasi vaadata. Panin kinni ja kustutasin salvestised. Samamoodi jäi mul sarjaväsimusest katki ka see sümpaatne Prantsuse filmiagentide sari (selle hooajad on lühemad, nii et see juhtus mul alles teise hooaja keskel). Võib-olla on häda ka selles, et ma komistan mitme vaatamiskõlbuliku sarja otsa korraga. Kõike ei jaksa, eriti tunnen seda nüüd hommikuinimesena.

Jah, see ongi üks märgatav faasivahetuse kõrvalmõju – filmivaatamise ja raamatulugemise jaksu on vähem, sest kultuuri jaoks on hea aeg õhtul, kui mõte voogab laiemalt, mitte kitsas kanalis – aga siis tuleb mul uni peale ja peab katki jätma.

Aga võib-olla valisin ma enda jaoks vahepeal liiga küpsed sarjad. Panin tähele, et nüüd, kus ma hakkasin Lego tähesõja-multikat vaatama, ei tüdi ega väsi ma ühti.

*

Nägin järjekordselt seda neetud toortõlget “nurjatud probleemid” ja hakkasin täpselt sama järjekordselt sügelema. Mõttelaiskus! Viitsimatus meenutada, et “wicked” võib eesti keeles olla veel mitu-setu sõna, millest mõni lausa sobibki elutute nähtuste kirjeldamiseks.

***

Kaur küsis Ritsiku pool, mida Suurel Reedel teete. Ajal, mil ma seda lõiku kirjutan, on laupäeva viimased minutid ja ma võtan ikka selle Guerrero passioonilaulu ära kuulata, kuigi sedasorti religioossust võtan ma pika hambaga – ei istu mulle mentaliteedilt see kannatuste fetišeerimine, mis reformatsiooni-vastureformatsiooni emotsionaalses võidurelvastumises kujunes (armastusluule troopide kasutamine religioosses luules on juba vanem mood). Ometi on muusika ise nii ilus. Eriti selles Figuerase esituses kisub kõigepealt sisikonna välja ja siis paneb ilusti sisse tagasi – kuigi jah, võib-olla on selles seest segikeeramises süüdi see, et ma saan tekstist mingil määral aru ja elan siis läbi oma sisekonflikti – muusika on nii ilus! aga religioossuse laad nii morbiidne!

Kunagi esimest korda kuuldes arvasin, et Figueras teeb seni, kuni teda saadab ainult ettevaatlik ühehäälne saatepill, laulu ise vabarütmilisemaks, pärast vaatasin nooti ja taipasin, et mitte eriti, selline see lugu ongi – muusika, mis on kirjutatud justkui vaba kõnerütmi järgi. Lihtsalt koos harmooniaga jätab struktureerituma mulje (ja see harmoonia sisenemine on koht, kus sisikond hakkab ilusti sisse tagasi minema).

Ja sinna otsa kuulan siis pingelõdvenduseks Cabanillese tiento lleno 2. tono‘t.

***

Hiirtest. Nagu öeldud – õigemini, nagu A. rääkis, mina seda ei näinudki – pruun hiir laamendas algul palju, pärast polnud teda eriti näha. Kuni ühel hetkel ei vähenenud ka toiduhunnik ja meil tuli nukralt järeldada, et ta on vist ära surnud või hakkab seda kohe tegema.

Hall hiir avastas see-eest jooksuratta ja nüüd käib ta seal sporti tegemas. A. juba mõtleb, et oleks kõrgem puur, saaks talle veel kõrgemale maiuspalasid riputada, siis oleks tal selline jõusaal, et.

Pruuni hiirega oli aga nii, et täna (laupäeval) võttis A. tema puuri lahti ja tuli ja ütles – ei, mitte “halleluuja, haud on tühi, ära leina asjata,” vaid nördinult: “Ta ei ole surnud. Ta on põgenenud!”

Hiir oli puuripõrandas selle augu, kuhu oleks võinud jooksuratta installeerida, suuremaks närinud ja lahkunud.

Puuri uurimisega oleks pidanud homseni ootama, nentis A, selline tühi haud, et vähe pole.