Tegelaskujusid

aprill 11, 2021

Võib-olla olen ma sellest rääkinud, aga siit blogist praegu ei leidnud – kunagi ammu-ammu, kui kaubanduskeskused olid igast otsast lahti ja seal lausa trepid liikusid, oli mul üks meelelahutus eskalaatoriga alla sõites tunda kiusatust lehvitada allolijatele armulikult, andes mõista “aitäh, armas rahvas, aga te võite end vabamalt tunda – minu pärast poleks vaja olnud püsti tõusta”.

Umbes niiviisi tagasihoidlikult, aga laskudes, mitte tõustes.

Praegu selliseid tundeid tunda ei saa, praegu on saadaval vabaõhutunded, näiteks sellised:

kui ma tulen diagonaalis murunõlvast üles kodu poole, sealt, kus need pärnad kasvavad, tunnen ma tahtmist seisatada, üks jalg ees veidi kõrgemal, võtta mütsi peast, lasta tuulel juukseid sasida, sinel õlal, võtta mehise liigutuspisaraga peotäie kodumaa mulda ja seista taeva taustal üleüldiselt heroilises poosis nagu Georg Ots Koordi külasse naastes (see on selle filmi parim koht, nii puhas kitš nagu plakatil, edasi on juba igavam propaganda).

Aga aiast leidsin ma keset muru või mis muru, sellest kohast, kus ma mullu heinamaalappi pidasin, ilusa lilla krookuse. Ma mõtlesingi vahepeal laisalt, et tahaks krookusi! Ja nüüd on keegi loomakene ta mulle toonud, küllap keegi nendest, kelle abiga tulbid ja märtsikellukesed aias ringi kõnnivad, ja mine tea, keegi paljundab ehk ka lumikellukesi, sest ma pole iial näinud, et nad nii tihedasti lappis kasvaksid. Just nagu taevalinnukesed panid mul tunamullu maasikad kasvama. Teised kurdavad siin-seal, ma lugesin, et loomad söövad taimesibulad ära, aga mul käivad, näe, aiatööl ja tegelevad maastikukujundusega. Tekib tõsine kahtlus, et ma ei ole ei tantsiv kuningas ega laulev kangelane, vaid hoopis disniprintsess.

13 kommentaari Kellele: “Tegelaskujusid”

  1. ernaval said

    Nii lahe lugeda, et peas selline elu käib:) Ilmselt on inimesi, kelle peades on täitsa vaikne ja selliseid stseene ei ole, aga mu meelest on palju toredam elada, kui pea on eri maailmu ja tegelasi täis, kellega aega veeta ja kujuteldavaid dialooge pidada.

    Meeldib

  2. Teresa said

    Mul olid plikana hoopis süngemad või siis optimistlikumad kujutlused. Mäletan 7. klassi kevadet, kui mõtlesin kooliteel, et ehk jõuan ikka 7.klassi ära lõpetada, enne kui meid Siberisse viiakse.

    Meeldib

    • nodsu said

      ah, need olid mul ka (põhimõttel “mida ma kaasa pakin”) pluss minu põlvkonna tüüpilised tuumasõjamõtted, mispuhul ma kraapisin vahepeal tänavale lumekirme sisse ufosõnumeid (et kui inimesed ufodelt sõnumeid saavad, siis hakkavad äkki mõtlema).

      A need on ses mõttes rohkem nagu need varasemate postituste Archie Goodwiniga jalutamise jms fantaasiad, et mina olen seal ikka mina.

      Aga siis on need teised, kus mingi tavaline situatsioon – eskalaator, nõlvast ülestulek, järve ääres ujumas käimine – viskab äkitselt ette hoopis muu rolli.

      Meeldib

      • _kaur_ said

        Ma kunagi proovisin aru saada, et mispidi need tuumasõja-mõtted või hirmud jaotusid. Sest kellelgi need oli ja teistel jälle üldse mitte. Ma lugesin mingite USA tuumarakettide kirjeldusi nõukogude-aegsest nõuka propagandabrošüürist jubeda uudishimuga ja iial ei tekkinud mõtet, et võibki mingi sõda tulla. Kuigi õppisime tsiviilkaitset ja dosimeetreid ja mida kõike veel. Tuumasõda tundus mingi põnev ja ilmvõimatu asi.

        Aga et ikkagi – mis määras, kas sõjaga seondus hirm või huvi?

        Meeldib

      • _kaur_ said

        Tuumasõjast pandeemiani:
        On inimesi, keda pandeemia selgelt.. ärritab või ajab tasakaalust välja.
        On teisi, keda see lõbustab, või ei morjenda, või kes leiavad selles hoopis võimaluse äriks.
        Ühed siiralt vihastavad libainfo, lamemaalaste, 5g vandenõude ja maskivastasuse peale ja elavad seda üle.
        Teised jagavad lakkamatult lolle nalju ja tundub, et neil on juhtuvast muidu suht ükskõik.

        Kas see on “moodsa aja tuumasõda”?
        Kas mingid isiksuse omadused – eeskätt neurootilisus – defineerivad meie reaktsiooni ühiskonna probleemidele?

        Ilmselt jah.

        Liked by 1 person

      • väga väga naine said

        Ma olen selgelt oma madala ärevuse ja kõrge depressiooniga “mind lihtsalt ei koti”-tüüp.
        Koroona ja lamemaalased jne.
        Ahah.
        Tuumasõda? Mul ei ole selle suhtes üldse mitte mingeid tundeid mitte kunagi olnud. Ainult siis, kui sain teada, kui paljud inimesed Hiroshimas ja Nagasakis kohe ei surnud, vaid pikalt takkajärgi piinlesid, oli jube. Aga kui ma laps olin, mul ei tulnud kordagi pähe, et see mingi PÄRIS asi võiks olla. Ma olin rohkem hõivatud “tegelikult on lapsed sellised nagu Aabitsas, elavad paneelmajades, on puhtad, rõõmsad ja töökad, ma olen valesti” -teemadega.
        Või kui mõttemängudeks läks, tulid ikka mingid Pipi stiilis üksikud saared (kuhu saab kodust jalutades ja natuke paadiga sõites) või teise maailma sattumine teemaks.
        Kuigi kui ma kõvasti vanemaks sain, nii 14-aastasena, olin teise maailma sattumise ees õuduses, sest isegi kui mul oleks võimalus enne asju pakkida, hügieenisidemeid ja ibuprofeeni ei olnud nii palju kodus, et üle kuu aja vastu pidada ja mis ma teeksin, oh õudust, mida ma teeksin?!

        Meeldib

      • nodsu said

        ma lugesin võrdlemisi noorelt, vbla koolieelikuna kuskilt vanast Horisondist tuumatalve kirjeldust ja see jättis põhilise mulje.

        Ja kui olin kiiritustõvest kuulnud, siis see ka (nagu VVN-il). Eriti kuna kirjeldused olid ebamäärased, ma vist kujutasin ette midagi umbes sellist, et seest sulab kõik aeglaselt üles.

        Niisiis mitte otse surmahirm, vaid ökokatastroofi kurbus, stiilis “milles need teised loomad ja taimed süüdi on”, või mingi body-horrori teema.

        Meeldib

      • nodsu said

        kui ma oma ufosõnumeid kirjutasin, siis seal taga oli – mälu järgi pakun praegu – tunne, et praegu on ilusad puud, lilled ja loomad ja miks küll inimesed aru ei saa, et see on parem kui tuumakõrb.

        Meeldib

  3. ogalik said

    Mul on olnud või tekib praegugi ka mingeid selliseid kujutlusi, igatahes tuleb tuttavlik ette, aga ma väga ei registreeri neid oma peas hilisemaks kajastamiseks. On küll olnud nii, et mõni kujutlus võtab suu muigele suvalises kohas. Ma kindlasti pole ainuke, kes kaamerasilmaga ust maagilise käeliigutusega avab vahel 🙂 igatahes kujutlusvõime on kasulik ja meeldiv omadus.

    Meeldib

  4. […] kevadel tuli siin jutuks, kuidas armulikult eskalaatoriga sõita ja võlukäega uksi avada (kuigi mul on esinenud ka […]

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: