Sisseostud auväärselt positsioonilt ja Niguliste dieet

Kuna ma sain nädala alguses 50, mis siis, et mitte kümnendsüsteemis (mulle meeldivad positsioonilised arvusüsteemid, kui neid hulgem kasutada, saab palju rohkem ümmargusi sünnipäevi), tähistasin seda eakohaste sisseostudega. Kõrval kaltsukas sain täieliku lotovõidu: kolm piilupart Donaldi albumit! Ja ostsin mustlastantsu õpetaja käest täiendava kostüümi, suure, arvukate satsidega ja läikivroosa. Tänapäeval on vist moes oma minevikuminaga suhelda. Kui ma kohtuks oma kümneaastase minaga, siis oleks vaja talle ainult kogu seda toredust näidata, et leiaks kinnitust see, mida ta nagunii kahtlustab: olla suur on palju parem kui olla väike.

Rääkimata sellest, et ma jaksan endale osta nii palju jäätist ja kommi, kuipalju tahan, ainuke häda, et praeguses vanuses nagu ei taha enam hästi.

Aga noh, selle asemel võiks talle rääkida, et suvalisel päeval on suvalisest toidupoest banaani ja apelsini saada. Selle hüvelisus on jäänud ajas muutumatuks sama palju kui piilupart Donaldi ja läikivate satsiseelikute oma.

Kaubandusest veel: kuna me oleme vahepeal üritanud mööblit täiendada, siis tegin rabava avastuse. Ma ikka kirusin ebaadekvaatseid reklaame, et oh kui tüütu, mingid peenisepikenduse ja eesnäärme ja ilusate tüdrukute reklaamid tulevad, miks mulle visatakse mingit pahna, mis mind ei huvita. Nüüd, kus ma olen usinalt mööblit guugeldanud, on hakanud tulema reklaamid, mis mind huvitavad, ja avastus: see segab palju rohkem! Niipea, kui näen paraja kompaktse-aga-mitte-liiga-kitsa diivanvoodi pilti, läheb töö meelest ära ja tahaks kohe mööblipoe linki klikkida.

Ahjaa. Ka see on vist eakohane. Kuna mul vahepeal öörežiimilt päevarežiimile kolides tundus, et süda klopib magama minnes, lasin arstil ennast uurida. Tuli välja, et kõik töötab ilusti – rütm, vererõhk ja nii edasi – ainult kolesterool on pisut kõrge. Ainult pisut, arst ei pidanud seda iseenesest mingiks probleemiks, aga kuna mul on seni kogu aeg olnud ideaalne veri, pane või näitusele, siis läksin ähmi täis ja leidsin, et on paras hetk oma söömist muuta.

Mu organism on nagunii paar viimast aastat märku andnud, et ei taha enam hästi loomset rasva, lihavalguga on mu kõhul alati keerulised suhted olnud; ja mõeldes, mismoodi oma söömissüsteemi muuta, et selle peale edaspidi liiga palju mõtlema ei peaks, meenus mulle üks keskaegne lauluke pühast Nikolausest, kes

mamme cepit parcere
quarta, sexta feria,
servando jejunia
ab annis prioribus.

(Ortograafia jätsin meelega keskajapäraseks.)

Ehk: ta hakkas igal kolmapäeval ja reedel tissist hoiduma, pidades paastu juba varastest aastatest peale.

Ja ühes teises laulus, mille kallal me omal ajal Hedvigiga jämmisime ja millest ma lingin teie rõõmuks etnodžässversiooni:

hic in cunis abstinebat,
quod mamillas non suggebat,
nisi semel nec edebat,
quarta, sexta feria.

Ehk: ta paastus juba hällis, seepärast ei imenud ta tissi ega söönud kolmapäeval ega reedel kordagi mitte.

(Kolmapäev ja reede on meie jaoks nihkes nimedega “quarta, sexta feria”, sest nad lugesid nädala algust pühapäevast.)

Tema ema huvides loodan ma, et ta töötas kohakaasluse alusel ammena. Või oli tal tegelikult lihtsalt vähe piima ja pisike Nikolaus tegi halva mängu juurde hea näo. Positiivse poole pealt oli tal ehk neil päevil vähem mähkmeid pesta.

Või oli tal endal amm, sest ega piiskopiks tavaliselt mingi prosta pere laps ei saanud.

Igatahes, ma leidsin, et mis kõlbas Pisi-Nikolausele, kõlbab ka mulle, seega jätan kolmapäeval ja reedel piima-muna-liha toidusedelist välja, natuke kala võib-olla söön, kui isu on. Ja lihasöömise jätan peamiselt pühapäevaks, nagu vanasti oli. Iseasi, kui on pidu või väljas süües lihtsalt ei ole midagi muud võtta või midagi on eelmisest päevast üle ja ei taha raisku lasta. Sest hingamispäev on inimese jaoks ja kui pühapäeval lammas haugub*, tuleb talle appi minna. Lihtsamate sõnadega, lolliks ei saa ka minna.

Ja see on üllatavalt hästi toiminud, kõhule meeldib väga hästi ja mul pole mingeid mõrvarlikke isusid. Sest suures plaanis või isegi keskmises – nädala lõikes – ei keela ma endale mitte midagi.

Kõrvalmõju on see, et igasugust sellist kraami nagu poesaiakesi või -kooki olen vähem sööma hakanud, sest nende koostist peab peenikeses kirjas lugema, seega on liiga tüütu välja selgitada, mis päeva peale nad sobivad.

Ma nimetan selle Niguliste dieediks.

——————————————————–
*
See on kunagine võib-olla sihilikki valestikuulmine, kui keegi hakkas seletama, et “a kui hingamispäeval lammas augus…”, aga enne sõna lõpuni jõudmist jõudis keegi teine vahele pista, et jajah, kui lammas juba haugub, on muidugi eriline aeg, mis nõuab erilisi tegusid.

Vrd ka sellega, kui Puru ütles “Vaata, kask hakkab akna taga” (mis pidi jätkuma “kollaseks minema”, aga minul oli juhe koos juba kuuldes, et “kass kakab akna taga”, sest me elasime neljandal korrusel.

Põletavaid küsimusi, millega õhtul tegeleda

Ilmad läksid soojaks ja ootamatult tekkis vajadus vabaõhutrenni jaoks suvepüksid üles otsida.

Ladusin nad ritta, valisin ühe paari välja ja käisin trennis ära, aga tagasi tulles leidsin, et nad ei olnudki ise kappi tagasi läinud. Ja kui mina olin trennisoojana poolpaljalt uudiseid lugema jäänud, siis mõne aja pärast sai trennisoojast istumiskülm ja minus ärkas uus huvi riiete vastu.

Kuna kõige lähemal olevad riided olid needsamad suvepüksid, tekkis mul loomulikult põletav küsimus, kas ma suudaks end üleni riidesse panna, kui mul olekski ainult need püksid. Tegelik küsimus on muidugi ainult ülakehas, jalga panna ma pükse juba oskan.

Võtsin eksperimeneteerimise üsna varases etapis vastu ka otsuse teha selline topoloogiline kitsendus, et pükse katki ei tee (nii et “käristan hargivahe lõhki, pistan sealt pea välja ja säärtest saavad varrukad” ei ole variant).

Praeguseks olen välja selgitanud, et ühtedest pükstest saab teha seljaosa+varrukad: kui tõmmata veniva värvliga pükste hargivahe selja taha (värvel ja hargivahe siseõmblus vastu selga) ja ajada käed püksisäärtesse, tekib nagu eest lahtine jakk. Värvli venivus on oluline, et see ei hakkaks käsi õlgadest selja taha kiskuma.

Teise paari võib tõmmata samuti selja tagant läbi, aga madalamalt, ja siduda sääred ümber rindkere nagu mõned bikiinirinnahoidjad käivad. Selleks on kasulik võtta kõige laiemate säärtega püksid ja mulle tundub, et ka veniv materjal tuleks kasuks. Püksitagumik/-eesmik jääb alaseljale rippuma ja hoiab seda kenasti soojas.

Sündsusnõuded on nüüd täidetud ja palava ilma riideks täiesti piisav pluus olemas, aga kellel on veel külm, võib riputada mõned püksid endale kaela. Eriti tõhusa kehakatte saab siis, kui üks paar panna kaela nii, et piha- elik tagumikuosa ees rinna peal, hargivahe kurgu all, sääred üle õla, sääreotsad selja tagant sõlmes (eriti peenikesel inimesel või eriti pikkade püksisäärtega ulatavad sääred ka tagant risti läbi ja uuesti ette sõlme) ja teine paar teistpidi – tagumikuosa keebina õlgadele, sääred kas rinna eest sõlme või siis nende pükste värvli vahele, mis jalga lähevad. Tegelikult võib värvli vahele toppida ka rinnaesist moodustava paari sääred, mis selja taha jäävad, lihtsalt selja taga on ebamugavam toppida ja kui nad sealt ka uuesti välja hakkavad ronima, ei tasu vaeva.

Veel jahedamas keskkonnas üks paar turbaniks pähe siduda või sallina kaela mässida – või lausa mõlemat, salliosaga kapuutsmütsiks – on samuti igaühele jõukohane.

Pole tänu väärt.