Suvalist

september 6, 2021

Vaatasin väga rahuldustpakkuvat videot, mis andis seletuse, miks meil on olnud raske ilma instrumendisaateta lauldes lõpetada samas kõrgusvahemikus, kust me alustasime. Lühidalt: paljude meloodiate puhul (ütlen “paljude”, sest eeldan, et on võimalik leida meloodia, mille puhul seda probleemi ei teki ja see ei pea isegi olema vox regis) on valida kahe täpsuse vahel: 1) intervallid on laulus üksteisele järgnedes või korraga kõlades “puhtad” (ehk matemaatilistes suhetes, mis akustilis-füsioloogilistel põhjustel silitavad kõrva kõige enam) – või 2) on kindel noot iga kord, kui ta laulus ette tuleb, kontekstist olenemata, täpselt sama kõrge.

Kommentaariumist tuli hea võrdlus “see on nagu kalender ilma liigaastata”, kuigi veel täpsem oleks öelda: see on nagu kalender üleüldse. Kus on valida, kas kalendriaasta vastab täpselt tiirule ümber päikese või sisaldab täisarvu päevi.

Ja praktikas tehakse kompromiss – sisaldab küll täisarvu, aga mitte kogu aeg sama täisarvu, ja ei vasta täpselt sellele tiirule. Just nagu lauldes on tavaliselt intervallid enam-vähem puhtad ja lõpetatakse enam-vähem samas kohas.

See on nii lohutav! Me mitte ei laula valesti, vaid see ongi vältimatu dilemma! Ebatäiuslikus maailmas ei saa täiuslikult laulda!

***

Ja teisest küljest – äkki on see, mis siit lähedalt vaadates paistab maailma ebatäiusena – aasta ei koosne täisarvust päevadest, samas noodis algaval ja lõppeval viisil tuleb loobuda kas puhtalt kõlavatest intervallidest või leppida sellega, et “sama noot” ei ole alguses ja lõpus päris sama – kaugelt vaadates lihtsalt keerulise ja palju ilusama mustri pisike nurk.

***

Panen tähele, et mind ei taba enam ärevus seal, kus vanasti, näiteks noortekampadest möödudes. Mitte et ma oleks vapram, sest vaprus tähendaks, et ma käin neist mööda, hoolimata tundest, et nad tulevad mulle kohe kallale. Hoopis tunne ise on kadunud. Ma mitte ei trotsi tajutavat ohtu, vaid ei taju neis üldse mingit ohtu. Mõtlen, kas see on klimakteeriumi kingitus. Guugeldasin märksõnu “menopause” ja “anxiety” ja isegi “can menopause help” ja “anxiety”, aga kõik, mida ma vastu sain, oli see tuntud jorin, kuidas menopaus põhjustab igasuguseid kurbi psühholoogilisi sümptomeid, ja ei midagi sellest, kas ta järsku mõne vastu ka aitab.

Ainult ühes videos, kus naised kogemusi jagasid, mainis üks neist ära, et nagu oleks teismeeast saadik laksu all olnud ja nüüd on üle tüki aja pea selge.

Tõsi, kui ma guugeldasin konkreetselt “positive effects” ja “menopause”, sain näiteks artikli nimega “Rewriting Menopause” (ma loodan, et sci-hubi oskate te kõik ise kasutada), mis kõneles sellest, et viimase aja menopausidiskursuses, mis kujutab seda peamiselt haigusena (näiteks toodi östrogeeniravi pooldaja Wilson, kes kasutas väljendeid nagu “living decay” ja “shrunken hags with withered breasts”), on liiga vähe kuulda naiste enda kogemusi, milles on oma positiivne pool olemas (kas ma pean üldse mainima ilmset: päevad kaovad ära! ja mitme naise kogemuses lähevad sama teed PMS ja migreenid, neil, kellel neid olnud on – ma ise ei oska nende kohta kaasa rääkida) ja et erandlikest nähtudest, mis võivad olla hoopis mingi haiguse sümptomid, räägitakse kui tüüpilistest (Germaine Greeri tsiteerides, “We do not know enough about the well woman to understand what has gone wrong with the sick one.”). Vrd endometrioosiga, “päevad peavadki valusad olema”, bla-bla-bla.

Aga võib-olla on ärevus vähenenud lihtsalt sellepärast, et sestsaadik, kui ma normaalse inimese päevakavale ringiga sisse tegin, on mul olnud võimalik üritustel osaleda JA välja maganud olla. Iseasi, kaua see ilu kestab – nähtavasti on mu une-ärkveloleku tsükkel väheke pikem kui 24 tundi ja varem või hiljem sõidab ära. Ja uuesti ringiga sissetegemiseks on vaja pausi, kus ma ei pea ütleme pool nädalat kuni nädal kuhugi kella peale minema.

Fantaseerides: äkki lähtub minu unerütm just päikeseaastast? äkki on minu isiklik ööpäev selline, mida on aasta peale täisarv ja kui kõik oleks minu rütmis, ei oleks meil seda jõnksulist liigaastasüsteemi vaja.

***

Käin A. konto kaudu vahel facebooki läbi lugemas ja vaat mis välja tuleb: mulle meeldib lugeda muusikasõprade juttu. Kohe lambist tuleb kolm lemmik-kontot meelde, mille lugemine teeb olemise heaks; kõik kolm on DJd või muusikaajakirjanikud või mõlemat. Mina ise ei ole üldse muusikasõber, mina olen muusikavaenulik inimene, muusika on raske. Niisiis skrollin ma nende muusikajutust sirgelt üle, aga kus kõik muu jutt on ikka hea! värskendav! mõnus hakkab lugedes! ja mis põhiline, sellised mõtted, mis mul endal üldse pähe ei tule. Need muusikainimesed on nagu teisest liigist kohe.

Mõtlen nüüd, kas ma olen muusikaparasiit. Ise ei seedi, aga mingeid muusika-aineid vajan, seega kasutan teiste inimeste muusikametabolismi.

10 kommentaari Kellele: “Suvalist”

  1. väga väga naine said

    Nii palju, kui ma kogenud olen (ja oletatavasti on seal ka üks üsna suur iva küsimuses, miks ma ikkagi kurb olen, et oma kõhust rohkem lapsi ei saa), on mul vastand sünnitusjärgsele depressioonile. M
    Ehk ml on kaks korda olnud sünnitusjärgne eufooria. Parimad ajad elus on peale lapse sündi paar aastat, hoolimata lahkuminekutest, rahapuudusest jms.

    Meeldib

    • nodsu said

      ja sellest sünnitusjärgsest depressioonist on mõni naine ka kahtlustanud, et see on kurnatusele sooliste põhjuste otsimine. Lugesin üht, kes kirjeldas, kuidas ta oli juba sünnitusest väsinud, seejärel ei lasknud laps magada, ja iga kord, kui laps jäi magama ja seega tema sai ka, tuli keegi mingi protseduuriga, millega ei põlenud üldse nii palju, et ei oleks võinud lapse ärkveloleku ajale jätta. Ja siis oli ta mingi 48 tundi praktiliselt magamata ja puhkes mingi pisasja peale nutma, abikaasa muutus murelikuks ja ämmakas ütles üleolevalt, “ah, see on sünnitusjärgne depressioon”. Tema seisukoht oli, et seda terminit kasutatakse ettekäändena, et nurganaise vajadustega mitte arvestada (“ah, see pole päris”).

      Meeldib

      • nodsu said

        Leidsin, oli vist see.

        Eriti siit alates:

        “to blame the depression of a young woman on her hormones is very convenient. It makes it a “normal” state with a scientific explanation.

        It’s not worth trying to improve her situation, since “it’s just hormones”, so “there’s nothing we can do”.”

        Meeldib

      • kitty said

        Menopausiraamatus, mida hiljuti lugesin, mainiti korduvalt, et see, et miski on tüüpiline (paljudel/kõigil naistel esinev), ei tähenda, et see oleks normaalne (nii on ja me ei otsi lahendust, kannatage edasi). Aga patriarhaadi tingimustes vähemalt siis, kui asi puudutab naisi ja menopausi, tõmmatakse nende mõistete vahele võrdusmärki ja nii kannatamegi edasi.

        Liked by 1 person

  2. nodsu said

    Kui mu postitus oli juba omavahel sidumata teemadest, siis siit tuleb üks veel: nägin just kogemata Luminori jubedat reklaami “sinu kodu, sinu reeglid”. Klipp seisneb selles, et väike laps või teismeline laps vaatab kurva näoga pealt, kuidas vanemad võõpavad tema nunnupiltide või lahedate piltidega seina värviga üle. Mis see sõnum peaks olema, “ole mölakas lapsevanem, meie rahastame” või?

    Meeldib

    • Morgie said

      Hmh, pole näinud. Ma maalisin lapse toa üleni, lagi kaasa arvatud, ise nunnupiltidega üle oma eelmises kodus üürikorteris aastaid tagasi. Kui ära kolisin, siis jäi mul kripeldama, et äkki oleks pidanud uuesti pildituks võõpama, aga… jäi tegemata. Nüüd siis häirivad minu nunnupildid eeldatavasti järgmist üürilist ja ma ei tea, mida ta sellest mõtleb.
      Menopausil on omad voorused, kaine pea on kindlasti üks nendest, aga migreen tuli mul just koos menopausiga.

      Meeldib

  3. Teresa said

    Ma sain lahti migreenist ja valusayest mensidest. Hulluseni valusatest sain lahti lapse sünniga.

    Meeldib

  4. väga väga naine said

    A muidu: see koht fleabagis, kus Kristin Scott Thomas räägib menopausist on NII HEA..

    Meeldib

  5. Rebane said

    kas nunnupildid on need, mis ei meeldi absoluutselt mitte kellelegi peale lapse ema ja vbla vanaema? lapsele ei meeldi tegelikult lapsejoonistused. no ma enda nimel räägin. joonistamise protsess ise ja värvid olid küll meeldivad, aga vaadata eelistasin ma ikka ilusaid pilte. raamatutest. siima škop ja muud taolised. seinal oleks eelistanud ilusaid päris lillede pilte.
    aga see reklaam… siin ma tõstataks (ise pole näind aga kirjelduse järgi kujutan ette) kohe juriidilise vastuväite. sinu kodu – aga täpselt sama palju on see nende kodu, kuigi nad seda ei ostnud. või mis? kasutusõigus kuulub kõigile, kes on sinna sisse kirjutatud ja/või sinu sõltlased, ülalpeetavad. igatahes huvitav juriidiline probleem. 🙂

    Meeldib

    • nodsu said

      reklaamis olid seinal ilmselt eri vanuses laste enda valitud pildid või šablooniga tehtud maalingud vms. nende maitse järgi.

      a mis puutub laste enda tehtud piltidesse, siis mingi viienda-kuuenda eluaastani mul see enesekriitika puudus, ma kleepisin ükskord üksi kodus olles oma tehtud pildid plastiliiniga tapeedi peale ritta, et vanematele ilus üllatus teha, väga uhke olin oma saavutuse üle. ja kui vanemad NII vaimustuses ei olnud, siis sain aru küll, et see on rasvastest plastiliiniplekkidest, mis tapeedile jäid, igatahes ei võtnud ma seda kriitikana oma kunstiannete suhtes.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: