Komplementaarne

detsember 8, 2021

Juutuub viskas mulle – muidu toreda video vahele, kus Karolina Żebrowska rääkis meestemoe kasutamisest naistemoes läbi sajandite – mingit jõulureklaami näkku, või vähemalt nii ma arvan: spetsiifiline hurraaoptimistlik vibraatoga sümfooniaorkestri kõla.

Läksin selle peale guugeldama, miks just selline saund jõuludega assotsieerub (mu oletus on, et tegemist on viiekümnendate Hollywoodi filmimuusika saundiga), vastust ei leidnud, aga see-eest komistasin artiklile vibraato kasutamisest või nagu seal öeldud, “vibraatosõdadest” (kõrvalepõige – “v-tähega sõna” kõlab eesti keeles märksa kahemõttelisemalt kui inglise, höhöhö, tänane peen huumor on tehtud). Artikkel on tore, nüansseeritud (mitte ei lähe lihtsalt seda teed, et “vibraato on sentimentaalne, aegunud ja halb maitse”) ja ma ütleks, et profaanisõbralik, mul ju ei ole muusikaharidust; teeb vahet laulu- ja pillivibraatol (lühidalt: et lauldes tuleb vibraato loomulikult ja n.ö sirge hääle tegemine on ise efekt, kusjuures matemaatiliselt võttes pole ka “sirge hääl”, nt Emma Kirkby oma, tegelikult sirge; pillidega on vastupidi, vibraato saavutamiseks tuleb midagi ekstra võngutada).

Kuigi pean tunnistama, et selle artikli tasakaalustatud hoiaku juures tuli mul ikka muie suule, kui seal mainiti FB-gruppi nimega “Vibrato is a bizarre and unnecessary affectation”.

See, mis mind siia kirjutama tõi, oli aga viide Bruce Haynesi raamatule “The End of Early Music”, mh selline refereering:

“… pioneering period oboist Bruce Haynes notes that continuous vibrato — where every note is evenly enriched with pitch and intensity oscillation — is a 20th-century phenomenon, even though we associate it with 19th-century music and a Romantic aesthetic. Haynes finds a relationship between continuous vibrato, with its active and nervous effect, and equal temperament tuning, the compromise system in which no chord is truly stable acoustically.”

Ma ei ole seda raamatut lugenud ja pole kindel, kas Haynes mõtleb kompromissi all just seda, mida ma arvan, igatahes tulid mul sellest lõigust pähe sellised ideed, et võrdtempereeritud häälestus võib – olles kõigis intervallides natuke must, v.a oktaavides – vibraatot vajada. Sest kui noot ei ole “sirge”, vaid võngub teatava keskme ümber, on kuulaja peas selle keskme paigutamiseks rohkem vabadust ja ta saab kahe (või enama) võbeleva noodi keskme oma vaimukõrvas hetkeks asetada nii, et need noodid häälestuks kõige puhtamalt (mis tähendab, kui ma asjast õigesti aru saan, aga parandage, kui ma eksin, et ühe noodi ülemheli langeb teise noodiga kokku). Selle kohta, kuidas paratamatult ei saa korraga olla ainult puhtad intervallid nii, et idee järgi sama noot igal kordamisel päriselt samal kõrgusel oleks, vt seda Adam Neely videot, mida ma olen varem juba linkinud.

See, et üht ebatäpsust kompenseeritakse teise ebatäpsuse abil, tuletas nii väga meelde Mari Sarve teooriat (vt nt seda artiklit), kuidas regivärsis kompenseeritakse alliteratiivset hägu (ehk: sõnad ei tähenda regivärsis alati seda, mis tavaliselt, sest mõnikord tahetakse iks sõna kasutada lihtsalt sellepärast, et ta algab häälikuga, mis värssi sobib) parallelismiga – ehk sama üldist mõtet v kujundit öeldakse mitu korda üle eri variantides, millest ükski ei ole päris see, mida tahetakse öelda, aga kokku moodustub mingi pilt. Umbes nagu joonistades selle tehnikaga, kus sa üritad vormi tabada paljude joontega, mis ükshaaval ehk ei anna õiget asja edasi, aga kamba peale kokku küll (pliis öelge, kui sellel mingi konkreetne nimi on, ma mõtlen nt nagu sellel Rafaeli eskiisil).

Ega mul muud midagi polnudki öelda, lihtsalt see vibraato ja ühtlaselt musta võrdtempereeringu koostöö idee oli nii erutav.

Ainult et sellest, miks vibraatoga orkester tähistab jõule, tahaks ikkagi rohkem teada saada.

31 kommentaari Kellele: “Komplementaarne”

  1. tavainimene said

    Lihtsalt – väga hea.

    Meeldib

  2. epp said

    See on üks nauditavamaid postitusi, mida viimasel ajal lugenud olen. (Mitte ainult siin, vaid blogosfääris üleüldiselt.)

    Meeldib

  3. nodsu said

    Riputan siia ühe näite sellest, kuidas Emma Kirkby laulab, peaaegu kalendrikohase (Schützi jõuluoratooriumist).

    Tõepoolest, tähelepanelikult kuulates ei ole ilma vibraatota, kuigi ta kargab sirge tooniga laulmisest esimese näitena pähe. Vbla on asi selles, et vibraatost on saanud sõimusõna (vrd sellega, kuidas meil sõprade ringkonnas on olnud arutamist “literatuurse” üle) ja seda kiputakse kasutama halva, oskamatu vibraato kohta (“kitse mökitamisega sarnane”, nagu Ogalik ükskord ütles).

    Meeldib

  4. Morgie said

    Seda mitme joonega joonistamisstiili olen ma kuulnud ninetatavat sikerdamiseks.
    Miks vibraatoga jõulud seostuvad – ei tea, aga pakun, et kuna see on aeg, mil kõik laulavad, ka need, kes sirget häält hoida üldse ei oska, tulemuseks on üldine vibreeriv kakofoonia, siis selle tõttu.
    Olen jah õel.

    Meeldib

  5. ogalik said

    mitme joonega joonistus saab olla näiteks visandlik – visandis pole sa veel üht kõige paremat joont teiste hulgast välja valinud. Sinu toodud näide on kindlasti visandid (mitu kavandit ühel lehel, kõik nii-öelda proovimise faasis).

    Meeldib

  6. mustkaaren said

    Nii mõnna postitus.
    Aa, aga. Lapsi õpetatakse sirge häälega laulma ja enamus inimesi laulab või jorutab samuti sirgelt. Jõulise v õrna, säeava v tuhmi, aga vibraatota häälega. Vibraato lauluhääles on haruldane, ma räägin siis nö oma lõbuks lauljatest. Raha eest lauljatel on tavaliselt ilusad või väga ilusad lainekesed. Kuna ma ise olen hobimoosekant olnud, siis oskan seda haruldast andi väga imetleda, minu enda kõri on setu lauliku tyypi, sirge, jäme, kare ja ropp.
    Ma olen märganud, et pillide puhul tekib ansamblimängul mitme pilli heli juures lisaks pillide oma kõlale veel peen vibreeriv resonants, kusjuures elusa esituse juures see on kuulda, samalaadsete teoste salvestustel eriti mitte.
    Arvamus, et vibraato lubab mittetäiuslikult hääles instrumendi heli kuulajal tema oma vaimukõrvas see ideaalne “keskkoht” leida, on ysna õige – ja eriti muhe on see, et pilli v laulja esitatud vibreeriv noot ja minu peas kaasa mängiv sirge noot tekitavad toreda sisemise dueti. Klassikalise muusika juures leiab muidugi õudseid ylevõllivibraatoga esitusi, kus laulja hääl võngub põmst poole oktaavi ulatuses, mis paneb minu sisemise kaasalaulja ebamugavusest võdisema, samas, kui teise esitaja mõõdukas tirin on vägagi nauditav, sest vaimukõrvale ja -kõrile on see jõukohasem ja nn põhinoot on täiesti äraaimatav 😁

    Meeldib

  7. Rebane said

    mis puutub juutuubi reklaamidesse – mina pole iialgi ühtki näinud. sest tuleb välja, et ma olen ise juutuuber ja ilmselt nad omasid ei koti. (panin üles laulu “Toit”, teateküll, st mõned teavad, Tõnis Mägi ja Minu Isa Oli Ausus Ise.) no mul on adblock muidugi ka a se vist ei töötavat kui reklaam on teise video sees? niiet miks te ei võta kätte, et paneks mingi 1 video üles v 2,5 ja siis vaataks rahulikult nagu vana mees? või siis, kui saltatrixide mingi kasutaja alt on juba klippe üles laaditud, vaataks siis juutuubi nagu see kasutaja, sama?

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: