Nähtamatuse võimatus

detsember 22, 2021

Ma hakkasin kohvikus koroonapassi otsima, müüja ütles, et pole vaja, “ma juba tean, et teil on”, ja mina jahmusin. Ma ei olnud ennast klouni moodi riidesse pannud nagu siis, kui ma tahan end ilusti riide panna, ma olin tagasihoidlikult tumedas, hall seelik, luitundlilla sviiter, must kleit, must kampsun, võiks arvata, et parasjagu nähtamatu. Ja ma ei usu, et mind saaks ka püsikliendiks nimetada nagu vanasti Sophoklese kohvikus – seal ehmusin ma kah selle peale, et müüja hakkas minu tavalist kohvi juba ette valmis panema, ja hakkasin seepeale konspiratsiooni mõttes teistsuguseid jooke vahele tellima, aga see oli arusaadav, seal käisin ma igal koolipäeval ja tavaliselt rohkem kui korra.

Aga tänases kohvikus oli mul vast neljas või viies kord selle poolaasta peale käia. Keskelt läbi harvem kui kord kuus.

Teagi nüüd, on see hea või halb. Seekord küll lihtsam, aga.

Vahel, kui ma taban kuskil suvalises kohas, poes või tänaval kellegi end jõllitamas, mõtlen ikka, kas ma kujutan seda ette, järsku ta lihtsalt vahtis hajameelselt tühjusse ja siis juhtusin mina seal tühjuses pilku tõstma. Ja seega ei pea ma mõtlema, kas mul on jäätiserida rinna ees, moos näos või nööbid valesti kinni. Puhas kokkusattumus. Aga nüüd hakka või mõtlema, et vaatavadki päriselt ja kas mul ON siis jäätiserida rinna ees, moosivõru suu ümber ja nööbid valesti kinni?

Vahel muidugi ongi – nööbid valesti kinni, kingad eri paarist, püksid tagurpidi jalas, pluus pahupidi seljas, kõik näited elust enesest. Korra vahetasin pluusi otse tänaval õigeks ka, tundus piisavalt tühi tänav ja piisavalt riiete vurhvi pesu seal pluusi all, mõni käibki sellise maikaga. Korra käisin pahupidi seelikuga pool päeva ringi, sest lootsin, et kesse ikka märkab.

Või on kõigil nii ja ma võiks juba ära harjuda, et inimesed vaatavadki? ja tunnevad üksteist ära, kui küllalt mitu korda näidata?

38 kommentaari Kellele: “Nähtamatuse võimatus”

  1. mustkaaren said

    Valgustav oli Murphy seaduste kogust leitud lause “Ärge muretsege selle yle, mida teised teist arvavad. Teised on jäägitult hõivatud selle yle muretsemisega, mida teie neist arvate.” Selleks ajaks oli peetud sõbrannade ja muidu kenade tuttavatega selsamal teemal ilmselt sadu usalduslikke vestlusi… isegi, kui sul on särk pahupidi seljas, unustatakse see ruttu, sest varsti jääb silma järgmine hajameelik ja siis järgmine, ja siis minnakse ise eri paarist kingadega välja.
    Koroonapassi võtmise liigutus oli ilmselt teenindajale nii tuttav, et ta eeldas selle olemasolu ja otsustas Sinu liigutusevaeva vähendada. Praegu on ses mõttes väga masendav väljas söömas käia – kahju on näha, kuidas teenindajatel, yldiselt naistel, on kere pidevast konfliktiootusest kange ja hääl peenike – meil on liiga levinud see, et naistele võib kõike öelda, mis pähe tuleb, meeste vastu ollakse atavismina (mida paljudel toetab isiklik elukogemus) palju viisakamad. Kultuur ja tsivilisatsioon, mu eesel.

    Liked by 1 person

  2. nodsu said

    Aga ära tuntakse mind ikka, nt üks poemüüja või rohkemgi kui üks tunneb. St üks kindlasti, sest tema teeb juttu ja mingil määral mäletabki, millest eelmine kord räägitud sai. Aga mõni teine heidab mulle vahel vandeseltslaslikke pilke, kui tal parajasti tülikas klient on ja mina ootan sabas järgmisena.

    Selle poolest tundub usutav, et ka see kohvikumüüja tundis.

    Paraku on ka nähtavuse ebameeldivamat poolt vahel ette tulnud, kui keegi tänaval kõva häälega norivalt kommenteerib.

    Kuigi seda oli nooremast peast rohkem, vbla on mul nüüd kurja krunni ja prillidega tädi identiteet kinnistuma hakanud ja kujunenud ka vastavad supervõimed, näiteks hirmuäratavus.

    Viimati läksin kaubanduskeskuses vetsu, enne vetsu oli teismeliste poiste kamp ninapidi kõik ühes telefonis, minu ilmumise peale tõmbasid kahte lehte nagu Punane meri Moosese ees, ilma et ma oleks pidanud midagi ütlemagi.

    Või on siis noored kole viisakaks kätte ära läinud.

    Liked by 1 person

  3. nodsu said

    Hih, ligi 8 aastat tagasi olen hoopis arutanud, miks ma nii nähtamatu ja äratundmatu olen. Paha siga, mitu viga.

    Karjäärivõimalused

    Meeldib

  4. väga väga naine said

    Elroni klienditeendinjatel on see lausa kutseoskus ju – mitte peatuda inimese juures, kes neilt juba pileti on ostnud või oma reisimisõigust tõendanud, vaid minna nende juurde, kes uued, värsketest peatustest peale tulnud. Ja kui mõni siis vahel eksib,teist korda mu piletit küsib, siis on: “Ooh, te vahetasite kohta, eks? Vabandust, mul seepärast polnud meeles, et see mantel ja pearätt, aju ei ühendanud ära!”

    Liked by 1 person

  5. KK said

    Ikka jääb meelde jah. Kunagi iidamal ajal kui raamatukogus töötasin, siis stammkunded jäid kiirelt meelde. Eriti kui nad olid toredad ja lugesid põnevaid asju.

    Sain ise hiljuti esimest korda vaktsineerimistõendit esitada ja tõesti valideerima saadeti noormees, mitte neiu.

    Meeldib

  6. Marca said

    Elroni teenindajad – oo jaa, ma olen ka sellele mõelnud!
    Varem, kui me emaga pealinnas mingitel üritustel käisime (kontsert, teater, kaubamaja), siis ta ikka vahel osutas, et “näe, see on Tartu inimene!” Ma arvan, et inimesed tunnevad üksteist ära palju sagedamini kui arvavad, lihtsalt ei reageerita, sest on hirm, et äratundmine on ühepoolne (sedagi ju juhtunud).

    Meeldib

    • Morgie said

      Ei, mina ausalt ei tunne inimesi uues kontekstis ära ja piinlik on lihtsalt siis, kui keegi mind vaatab nagu tahaks tere öelda.
      Mõnikord natuke tunnen, aga pole kindel. Muide… Kas see olid sina ükskord sel sügisel Autoluksi diivanil ootamas? Ma pole kindel. Kuigi ma olen su insta fotosid palju vaadanud ja sa ei ole kergesti segiaetava näoga.
      Ma olen vist Notsut samamoodi mitu korda sama kõhklusega jõllitanud kuni lõpuks autovabaduse üritusel Tartus otsustasin, et kostüümis artist ilmselt ei paneks sellist küsimust pahaks ka siis, kui ta on tegelikult keegi teine ja lisaks oli seal see osav meheks maskeerumine, mida Notsu ise on kirjeldanud. Oli küll tema, täiesti hämmastav!

      Liked by 1 person

      • Marca said

        Ei olnud mina 🙂 Sel sügisel ma kindlasti seal käinud ei ole, koht tundus küll tuttav, aga kui ma seal käinud olengi, siis millalgi varem. Aga sinuga oli meil kohtumine kunagi siis, kui sa veel muuseumis töötasid ja ma sulle ühed eksponaadiks läinud nõukaaegsed alukad üle andsin 😀
        Mul on endal kõige imelikum olnud siis, kui ma mõne inimese lapsed ära tunnen lihtsalt selle järgi, et olen neid instas või blogis näinud ja see paneb mõtlema, et ilmselt ma pole ainuke ja veidi kõhe hakkab.

        Meeldib

  7. Morgie said

    Mõnel inimesel on lihtsalt selline supervõime – inimesi mäletada.

    Liked by 1 person

  8. Klari said

    Klienditeenindajana töötades, kui vähegi natuke nägudemälu on, jäävad inimesed väga kiiresti meelde.

    Hajameelsusega seoses… ma olen mitu korda näinud (erinevates) jõusaalides meest, kellel on jalas kahest eri paarist tossud. SIlmanähtavalt erinevad, no umbes üks punane ja teine sinine. Kahjuks pole ma sellele mehele kordagi otsa vaadanud, seega ma ei tea, kas see on sama inimene.

    Mina ise olen hea nägudemäluga ja tunnen ka korra häguselt pildilt nähtud blogija tavaliselt päriselus ära, aga ma ei tee sellest iialgi välja, sest mul endal on kabuhirm, et äkki MIND tuntakse ka ära ja ma ei taha teisi inimesi sellisesse õudustäratavasse olukorda panna (arvestamata, et võibolla teised inimesed ei karda kaaskodanikke nii paaniliselt kui mina).

    Meeldib

  9. Teresa said

    Ma käisin kunagi Tallinna vanalinnas töötades sõbrannaga vanaaegses Pegasuses. Seal oli riietehoius vana kooli härrasmees. Kui me mõni aasta seal ei kohtunud ja kord jälle läksime, tervitas ta meid ja küsis, kus me nii kaua olnud olime.

    Liked by 2 people

  10. nodsu said

    Kusjuures ma ise olen kah see, kes pigem tunneb inimesi ära, isegi kui enne on ainult üks kord kohtutud – eeldusel, et nad on mõlemal korral piisavalt lähedal, et ma nad korralikult ära näeks. Ja pildil nähtud inimesi tänaval. Eriti hull lugu, kui ei tule meelde, et kõigest pildi peal.

    Meeldib

  11. mustkaaren said

    Mul on kehv nägudemälu, lisaks sellele olen näo samasuses kõva kahtleja konteksti muutudes, sest liiga palju vaieldavaid detaile. Ja kõige lõpuks – kymned vestlused muidu introvertidega on tekitanud peaaegu veendumuse, et enamik inimesi ei ole võõraste teretamise yle õnnelikud ja paljudele on kellegagi ära vahetatud saamine või ise vahetamine lausa häiriv. Seega, olen maailmarahu ja inimkonna vaimse tervise huvides pigem mitteteretaja.
    Solvujate rahustamise argumendiks on mu tugev miinusprill, sest no mida sa lyhinägijaga ikka vaidled.

    Meeldib

    • mustkaaren said

      P.s. ma kuulun veel ka nende hulka, kellel on ära tuntud olles seamoodi piinlik – mis juhus, mis nad tahavad must saada? appi, kindlasti on see midagi õudset ja häbiväärset! ruttu minema! See kasvab lumepallina ja ainus lahendus ongi ruttu minema, sest muidu paanikahoog. Muidu aga imetlen inimesi, kellel on palju kenasid tuttavaid, hea mälu ja sotsiaalne hing, see on ju supervõime.

      Meeldib

  12. _kaur_ said

    Ma arvan, et ma jätan meelde ja tunnen ära eeskätt endavanuseid või veidi nooremaid naisterahvaid. Ilma naljata.

    Kuid kas kellelgi on nööbid nii või naapidi.. Mina ei märkaks, ja ei usu ka, et keegi minu enda puhul märkaks.

    Meeldib

  13. tom said

    Minu nägudemälu on alla mõõtetundlikkuse. Küll juhuseid kus tänaval tere öeldakse, no ma ütlen vastu viisakalt. Kui pikemalt juttu ajama hakatakse siis vähehaaval üritan paika panna kuskohast tuttav – vahel õnnestub, vahel mitte. Need kodanikud enamasti ei vaevu end tutvustama, sest ei tule pähegi, et ära ei tunta. Lisaks selline puue, et nägusid ja nimesid ei vii kokku, uuel töökohal võtab sõnaotseses mõttes aastaid, et kolleege, keda harvem näen, nimepidi kutsuda. Kogu eelneva jutu mõte: mind nähes ja soovides juttu ajada paluks end tutvustada, säästate mind piinlikkusest😉

    P.S. Probleem pole vaegnägemises, prille ei vaja ega kanna välja arvatud päiksekad.

    Meeldib

    • nodsu said

      Kas sa riiete, liikumise vms üldise haabituse järgi tunned inimesed ära? kui jah, siis äkki oled sa prosopagnostik, kellel just näod ei talletu mällu, kõik muu see-eest küll ja selle kõige muuga saab siis kompenseerida.

      Prosopagnoosiaga on veel see huvitav lugu, et see talletamatus tabab just seda, mida näona tajutakse. Ehk siis loomasõbrast prosopagnostik ei suuda meeles pidada ka loomade nägusid, aga kui loomad oleks talle suva, siis suudaks, sest sel juhul paigutataks need mällu samamoodi nagu asjad ja asju ta suudab mäletada ja ära tunda.

      Meeldib

      • mustkaaren said

        Kõnnak ja žestid, riietus ja kaasasolevad esemed… oleneb. Ma olen ehituspoodides NII palju sarnaseid mehi näinud, kes meenutavad kunagisi töökaaslasi, et ammu ei tereta kedagi esinesena, või muidu igal pool kunagisi nt kooliiõdesid, keda tundub olevat tuhandeid. Kaugemalt vaadates on täpselt Juta või Andrus, aga lähedamale minnes tulevad DETAILID. Need detailid ehmatavad ja ajavad segadusse a la ma tean, et see peaks olema söödav seen, aga ta on ikka natuke erinev ja võib yks sarnane myrgiseen olla, appi, ma igaks juhuks ei korja.

        Meeldib

      • tom said

        Äge, nüüd sain teada oma puude põnevalt keerulise nimetuse. Seni pidasin normaalseks, et mõnedel lihtsalt ei jää näod meelde ja kõik. Muideks kõnnaku või suusatamise stiili järgi (mäel) tunnen kergelt poole kildi pealt inimese ära. Riietuse peale ei saa ju loota, seda vahetatakse, aga kui tean, et püsib sama siis jätangi jõpe või bikiinide tooni (kehaosade kuju :P) järgi meelde. Samas naudin vägagi ilusaid neidude nägusid. Minu jaoks väga tähtsate inimeste näod siiski jäävad meelde aga neid on pagana vähe 😛

        Meeldib

      • nodsu said

        Kui enda jaoks tähtsad inimesed tunned näost ära, siis pean pettumuse valmistama, sul ei ole prosopagnoosiat. Prosopagnostik tunneb seda halvemini, mida tähtsam (sest seda “näom” see nägu on – tähtsusetud näod võivad juba asjade rubriiki minna ja asju tunneb ta ära probleemideta).

        Meeldib

      • tom said

        Millest võib vaid järeldada, et minu puue on teaduse poolt veel määramata 😀

        Meeldib

  14. KK said

    Mulle jäävad meelde koerad ja koerte nimed, aga kui uus naaber jalutas vastu ilma koera ja lasteta, siis ma ei tundnud teda ära (ma ei näe kaugele ilma prillideta). Ta liigub alati koos kahe tite ja koeraga, sest üksikema ja koeraga peab väljas käima.
    Sama olen täheldanud siin muidu ka, ilma koerata ei tunne mind ära need, kes teavad mind vaid koera järgi (isegi kui mina tean ja poes teretan).
    Hiljuti oli Mustamäel naljakas seik. Olin üle saja aasta linnas ja koer kaasas, jalutan pinginaabri poolt parklasse ning vastu tuleb teine šotikaomanik. Kuna ma neist paljusid tean (šotikaid ei ole Eestis palju), teda aga mitte, hakkame jutustama. Saan teada kasvataja, koera nime ja vanuse, et peres teine koer ka. Hiljem feissis tuttavad teavad inimest ja viivad kokku. Ta on nüüd mu fb sõber, aga ma ei tea, kuidas ta välja näeb 🙂 St ma ei tunneks ilma koerata ära.

    Meeldib

  15. väga väga naine said

    Ma tunnen ära ja igasugu naljakaid asju lisaks nägudele, kõnnakule, õlahoiule, pilgule.
    (Need tunnen ka ära: hm, see mees on kuidagi tuttav … hm … aaa, keskkoolis käis ta mu paralleelklassis! kuigi tal oli siis rohkem juukseid ja vähem kaalu, jumala ilus poiss oli …)
    Nt üks kulde retriiver (vat NEIL ma vahet ei tee, aint suuruse järgi, mu jaoks üks korra kohatud kuldne retriiver väga sarnane teise koahetud kuldse retriivreriga) sai ära tundtud rihma järge. Eelmisel korral, kui temaga kohtusime ja ta Totoroga mängis, jalutas teda täiskasvanud mees, teisel korral varateismeline tüdruk, aga Totoro käitus, nagu tuttavaga kohtuks, nii et kes see on … aaa! See rihm!

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: