Vastukaal

detsember 24, 2021

Kui koroonaaeg tuli, sain iseenda üle naerda. Mul oli varem ikka postapokalüptika-fantaasiaid olnud – mis ma pihta hakkan, kui tuleb selline mõõdukas maailmalõpp, mis tegelikult õieti midagi ei lõpeta, ainult kõik on teistmoodi? ja alati olin mõelnud, et noh, ma oskan tantsida, kõva häälega laulda ja hädaga õpiks ilmselt ka kastanjetid korralikult ära, ma saan nendega leiba teenida, kui tehnoloogia tagant ära kukub. Narre ja muid meelelahutajaid on ikka vaja läinud.

Ja siis tuli üks väike visisev maailmalõpuke ja ära kukkus hoopis meelelahutamine, ja tehnoloogia laiutas rohkem kui kunagi, ja mina teenisin klahve klõbistades hoopis suurema osa oma sissetulekust, ja esialgu nautisin seda isoleeritud elu päris kõvasti, kulus paar kuud, enne kui ära hakkas tüütama.

Sellal oli ka näha, et kui ma inimestega tööd ei tee, tahan ma nendega palju rohkem seltskondlikult läbi käia; ma ei tea siiamaani, kas ma olen intro- või ekstravert, aga igatahes saab minust piisava isolatsioonidoosi abiga inimese, kes suudab usutavalt suure suhtleja mulje jätta.

Soodomagomorra blogis tuli “Plekktrummi” saade jutuks, sabas see, kuidas üldse jutusaateid kuulata on, võrreldes lugemisega; ma jõudsin ära öelda, et juttu kuulates võib mõte uitama minna, mida lugedes ei juhtu, sest ma saan ise tempo valida, ja et vahel kardan piinlikkust ja seepärast ei kuula.

Aga täna oli meil paari trupi-inimesega nõupidamine, mõttetöö, inimesed toredad. Mõte uitab? ei, lendab nagu nool vibult. piinlik? – ei! äge, tõhus, elev! Seltskond läinud, mina elev, elevil.

Nii elevil, et seejärel oli vaja tund aega interneti laineis loksuda, et ma välja suudaks minna. Et mõte suudaks kuhugi küllalt põhjalikult maha istuda, et esimene tuulevine teda jälle sulekesena lendu ei puhuks. Aeg.lus.tada. Hingata.

Ja see näitas hoopis uue vaatenurga kätte: jutusaateid ei saa tihti vaadata, need on nagu suhtlemine! Vaatan jutusaadet, sel päeval päriselt suhelda ei jaksa, või tuleb samamoodi sinna otsa kõigepealt midagi lugeda.

Kusjuures imelikul kombel ei ole jutu kuulmine või liikumise nägemine ise see, mis mu suhtlusvalentsid ära täidaks. Mingit sarja või filmi võin vaadata umbes samamoodi, nagu ma suhtluse vastukaaluks loen. Lõdvenen.

Nähtavasti tarvitan ma lugusid hoopis muu ajuosaga kui pärisinimeste suhtlemist, ükskõik, mis meelt pidi need lood mulle kätte tulevad, ja ükskõik, kas inimesed on päriselt kohal või ekraani peal tillukesed.

Ja mis kehaosaga ma kirjalikku suhtlust töötlen, seda kohe üldse ei tea. Keeruline see eluke.

———————————————————–
PS: pühadest ka. Teen kohe oma suhtlematusjutu tühjaks kohtumiste kiitmisega: tantsijad liigutasid minu hinge söögiga, mis nad mulle kinkisid (õli! veini! kooki ja muud magusat! juustu! likööri!). Ise valmistun Tallinna minema, esialgu pere, seejärel sugulased, aga võib juhtuda, et 25. õhtul või 26. detsembril olen veel Tallinnas ja vakantne. Kas keegi tahab päriselus kohtuda?

Üks vastus Kellele: “Vastukaal”

  1. nodsu said

    Ma tahtsin selle söögi-joogi-kingi kohta ennist veel lisada, et “Punamütsike läheb kahvatuks!” (sest noh, vein ja kook ja), aga läks meelest ära. Nüüd tuli meelde.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: