Minuga juhtub alati midagi, aegumatut huumoriklassikat – ehk järjekordne lugu sellest, kuidas ma poes käin

Täna kukkus mul näiteks poes seelik seljast ära.

Tasub kohe ära niiviisi kihiliselt riides käia, et seeliku ja pluusi otsas on kleit – kukubki midagi seljast, mina olen ikka riides!

Aga jah, kas olin ma värvlinööri lahti unustanud või poeskäigu jooksul nii kõhnaks jäänud, et riided hakkasid seljast ära libisema – kõigepealt pillasin maha mantli (mis on arusaadavam, sest see oli mul üle käsivarre visatud, palav ju), kummardusin mantlit üles võtma, märkasin, et jalge ümber on mingi hall narts ja tundsin siis selles ära oma armsa pehme soojendusseeliku.

Hakkasin maski varjus vaikselt kõkutama, korjasin seeliku ühes mantliga üles ja toppisin ta mantlivarrukasse, ise hästi rahul, kui sundimatult ma olukorra lahendasin. Hakka või nõuanderubriiki kirjutama – “kuhu pista seelik, kui ta ootamatult seljast kukub”.

Ja käisin muudkui mööda poodi ja mügisesin maski taga naeru edasi, sest huumoriklassika töötab ka siis, kui seda ise teha.

Maksin ära, pakkisin asjad kotti, panin mantli selga ja sain siis aru, et kuidagi kahtlaselt kergesti tuli selga. Käsi peaks varrukasse seeliku taha kinni jääma, midagi on valesti!

Tirisin mantli seljast, tuhnisin varrukad ja isegi taskud läbi, pakkisin koti uuesti lahti ja veendusin, et olen seeliku jälle ära kaotanud.

Nüüd polnud mul üldse enam nii lõbus, see on siiski väga mugav ja mõnus pehme seelik, ma ei oskaks ilma temata talvel üldse riides käia. Ei taha kuidagi ära kaotada!

Pöördusin automaatkassade pidaja poole, sest nemad tavaliselt teavad igasuguseid asju: “Vabandage, ma kaotasin poe peal seeliku ära, ega keegi ei ole leidnud?” – justkui see oleks kõige normaalsem asi, mis inimesega poes juhtuda võib. Ei olnud.

Käisin oma raja läbi, endal nüüd maski varjus hoopis nutuvõru suu ümber – kasulikud asjad need maskid – ja leidsin seeliku veiniriiuli vahelt. Vaat kuhu vigurivänt hiilinud on! Oli end jälle tagasihoidlikuks halliks nartsukeseks maskeerinud, võib-olla tahtis põrandalapiks hakata ja koristajaga minema joosta.

Haarasin sundimatult seeliku, väljusin sundimatult poest, riietusin sundimatult jälle õueriidest lahti ja panin sundimatult keset koridori seeliku selga. Kui ma tavalise korraliku inimese kombel käituda ei mõista, siis tuleb oma imelikke tegusid vähemalt piisava muretuse ja aplombiga teha.

Nõnda valmistas üks ja sama riidetükk mulle vähem kui poole tunniga rõõmu, kurbust ja siis jälle rõõmu. Selline on see inimese elu, muudkui saatuse tõmbetuultes!