Päevapool ja ööpool

Indigoaalane uuris, kuidas teistel une ja ärkamisega on. Mul on praegu haruldane juhus vaadata, milline ma hommikul ärgates olen, sest tundub, et mul õnnestus jälle ringiga sisse teha.

Niisiis, täna läksin magama nelja paiku öösel ja jäin ilusti magama, ärkasin spontaanselt üles üheksa-kümne paiku hommikul (seda ei ole väga vähe, mul oli üks magamine juba naha vahel, päeval neljast-viiest kuni kümneni õhtul, kokku tuleb üle kaheksa tunni ära, kuigi jah, enne seda oli üks 36-tunnine tööpäevak, mille jooksul ma tegin ainult ühe 2-tunnise uinaku). Hommikud on ilusad (ma olen neid tegelikult ka enne näinud, ainult et teiselt poolt), praegusel aastaajal näidatakse just siis päikest, edasi hakkab juba sombusemaks minema.

Ja milline olen mina ise selle taustal: heatujuline, reibas, töövõimeline, energiat on, ärevust sealjuures mitte, super. Aga ühtlasi ka kuidagi nürimeelne. Vaatan oma töövõime lainel surfates tööle otsa ja mõtted libisevad nagu mööda pealispinda, peab jõuga vajutama, et sügavamale kaevuda.

Eks pärast paistab siis, mismoodi selle nüri reipusega tehtud tööd välja kukuvad. Võimalik, et organism kohaneb millalgi ja mõistus tuleb pähe tagasi ka.

Praegu oleks ka paras aeg teha eksperimenti, kuidas ma end siis valgel ajal õues tunnen, kui ma ei pea selle nimel magamata olema. Sest muidu tunnen ma end valgel ajal väheke nagu kõhedalt, eriti külmal aastaajal, mil suurem osa ajast on pime – suvel harjub valgusega lõpuks ära ja soojus aitab ka. Imelik on avalikes kohtades nii nähtav olla, ja inimesi on ka kuidagi palju, nad on kiired, sagivad ja rühivad, õudne hakkab, justkui oleks keset elava liiklusega maanteed sattunud, mingid kogud tormavad viuh ja viuh mööda ja mina ei oska olla.

Aga nüüd, valgel ajal ärkvel ja maganud peast hakkan ma äkki ise samamoodi sagima ja rühkima ja torman viuh ja viuh.

Eile kahe magamise vahel oli küll naljakas moment. A. tõusis üles ja tegi oma hommikutoimetusi, mina olin mõtetega tantsuteksti juures. Kuni A. küsis sordiinialuse ärritusega, mis asi see on, mida ma ootan.

Sest ma olin unustanud end keset kööki, koha peale, kust toimetaval inimesel on vaja kogu aeg läbi käia. Lihtsalt ma ei olnud tähele pannud, kuhu ma olen seisma jäänud, sest peas käis üks ragistamine: kui ma alustan seda kolmiksammu juba eeltaktil, saaks kolmandas fraasis üleolevalt elegantse pausi teha. Aga kuhu ma panen siis eelmise salmi hüppekesed, mis ei taha sinna eelmise salmi sisse ära mahtuda ja mida oleks just hea uue salmi eeltaktile sokutada? ja kas see kõik kukub sama hästi välja Caroso tantsu muusika peal, mis on struktuurilt sama ja üldse sarnane, kui mul ei ole Negri õige tantsu muusikast vajaliku pikkusega salvestist? Mõttes mul muusika mängis ja ma tegin muudkui neid sammukesi ega märganud üldse, et kehalises maailmas seisan ma keset köögi kõige käidavamat kohta paigal nagu post.

Selline olek on mulle tõtt-öelda justkui loomulikum.

Jõnkse ja jonkse

Mul oli ilmselt saiapuru või midagi ctrl-klahvi all: kui ma tahtsin muudatusi tagasi võtta, trükkisin selle asemel kogemata ekraanile terve joru z-tähti. Ohkasin, kustutasin need z-id ära, raputasin puru välja ja proovisin uuesti.

Ikka neetud z-tähed, ükskõik, mis pidi ma ctrl-klahvi muljun. Kustutan maha.

Mõtlesin, et huvitav, kuidas teiste kombinatsioonidega läheb. Ctrl+f viskas ilusti otsinguakna ette.

Proovisin muljuda ctrl-klahvi täpselt sama nurga alt nagu siis, kui ma samal ajal f-tähte löön, ja teha z-tähte teise käega. Ikka va z-tähed! Kustutan maha, raputan klaviatuuri veel, proovin uuesti.

Ma ei lugenud, kui palju kordi ma niiviisi edasi-tagasi klõpsutasin, enne kui aru sain, et need järjest ilmuvad z-tähed on täiesti ausad: ma olin neid z-e kustutades endale ise konstrueerinud olukorra, kus toimivad klahvid annavad täpselt sama tulemuse nagu mittetoimivad.

Naerge, naerge, mina aga peaks nüüd vastukaaluks meelde tuletama mõne olukorra, kus valesti toimiv asi või valesti valitud moodus on hoopis õige tulemuse andnud.

(Mõtlen, kas siia viimasesse rubriiki lähevad ogavalgukiirguse kartjad, kes sellepärast kannavad maski ja hoiduvad inimestega siseruumides kokku puutumast.)

Päriselt

Klari, näe, kirjutas natuke aega tagasi, kuidas ta armastab teadusuudiseid, ja ma tundsin hingesugulust. Hakkasin nüüd ise jälle mingit loodussaadete sarja vaatama, et vulkaanid! maakoor! eluvormid! mineraalid! mandrite triiv! ja siis tuli mul meelde, kuidas Klari kirjutas millalgi ka, et miks ta peaks lugema päris maailmast, kui võib lugeda väljamõeldud maailmadest. Sest ma vaatan ise neid loodusfilme (ja loen teadusuudiseid) sama mõnuga nagu ulmet. Milline kooslus ja kuidas see pinnavorm on kujunenud, täitsa lõpp, mis maailm välja on mõeldud, ja kui süveneda, siis isegi teatava sisemise loogikaga. No ja mingid tegelased ka tegutsevad ja seiklevad kogu aeg, kõigil oma motiivid, ja kultuurid tekivad, mõjutavad, muutuvad, kaovad ja jätavad meile vaatamiseks mõjuvaid varemeid, arusaamatut kunsti ja surnud keeli, mille fragmentide kallal mõistatada. Nagu päris!

***

Kui juba teadusuudistest ja muust sarnasest juttu tuli, siis mõtlesin, et omaenda kirjelduste põhjal on Klari ja Kaur suht vastandliku temperamendi ja eluviisiga, aga oma veebielus parandavad nad mu elukvaliteeti üsna sarnasel moel (ja tänuväärse sagedusega). Te rõõmustate mu meelt.

***

Kuidas kirjeldada Raekoja platsi klaasmaju neile, kes pole näinud: seal on üks maja, milles elavad kalad. Ja siis selles majas on bakterid ja viirused puu otsas, pehmed, armsad ja värvilised; selles majas on tähtkujud, kuigi ümberringi on linnavalge ja olgugi taevas pilves; siis on maja, millest võib näha, et kui maja on veel väike, on ka tema mööbel väiksem (kui ta suuremaks kasvab, läheb see mööbel nooremale majale edasi); üks maja, mis on ise suur, aga kõik asjad on lausa tillukesed, nii et ainult nukud saavad nendega toimetada, ja neil nukkudel ongi seal majas omaenda tilluke maja, kus küllap on omakorda veel tillem maja, kus elavad nukkude nukud ja niiviisi lõpmatult sügavikku; siin üks maja on puhast põhku täis, aga teises näeb inimese lihaseid ja luid; sellest majast saab uiske, sellest teisest pannkooke, aga kolmandast luuletusi, kui luuletuste masin just rikkis ei ole (mul alati on); siin majas on labürint, aga siin teises kasvavad värvilised ideed alt üles, aga kolmandas hõbedased munad ülevalt alla; kõige selle vahel sõidetakse puust loomade seljas ja eile õhtul nägin ma, kuidas ühel inimesel käis koer ees, aga teisel tuvi ja see tuvi oli palju paremini välja õpetatud, ei tormanud ette ega jäänud jalgu.

Hubilai-khaan ei tarvitse uskuda kõike, mida Notsu talle oma kodulinnast räägib, ometi kuulab ta keskealist tartlast suurema tähelepanu ja huviga kui ühtegi teist maadeuurijat või sõnumitoojat.