Jõnkse ja jonkse

jaanuar 15, 2022

Mul oli ilmselt saiapuru või midagi ctrl-klahvi all: kui ma tahtsin muudatusi tagasi võtta, trükkisin selle asemel kogemata ekraanile terve joru z-tähti. Ohkasin, kustutasin need z-id ära, raputasin puru välja ja proovisin uuesti.

Ikka neetud z-tähed, ükskõik, mis pidi ma ctrl-klahvi muljun. Kustutan maha.

Mõtlesin, et huvitav, kuidas teiste kombinatsioonidega läheb. Ctrl+f viskas ilusti otsinguakna ette.

Proovisin muljuda ctrl-klahvi täpselt sama nurga alt nagu siis, kui ma samal ajal f-tähte löön, ja teha z-tähte teise käega. Ikka va z-tähed! Kustutan maha, raputan klaviatuuri veel, proovin uuesti.

Ma ei lugenud, kui palju kordi ma niiviisi edasi-tagasi klõpsutasin, enne kui aru sain, et need järjest ilmuvad z-tähed on täiesti ausad: ma olin neid z-e kustutades endale ise konstrueerinud olukorra, kus toimivad klahvid annavad täpselt sama tulemuse nagu mittetoimivad.

Naerge, naerge, mina aga peaks nüüd vastukaaluks meelde tuletama mõne olukorra, kus valesti toimiv asi või valesti valitud moodus on hoopis õige tulemuse andnud.

(Mõtlen, kas siia viimasesse rubriiki lähevad ogavalgukiirguse kartjad, kes sellepärast kannavad maski ja hoiduvad inimestega siseruumides kokku puutumast.)

Päriselt

jaanuar 10, 2022

Klari, näe, kirjutas natuke aega tagasi, kuidas ta armastab teadusuudiseid, ja ma tundsin hingesugulust. Hakkasin nüüd ise jälle mingit loodussaadete sarja vaatama, et vulkaanid! maakoor! eluvormid! mineraalid! mandrite triiv! ja siis tuli mul meelde, kuidas Klari kirjutas millalgi ka, et miks ta peaks lugema päris maailmast, kui võib lugeda väljamõeldud maailmadest. Sest ma vaatan ise neid loodusfilme (ja loen teadusuudiseid) sama mõnuga nagu ulmet. Milline kooslus ja kuidas see pinnavorm on kujunenud, täitsa lõpp, mis maailm välja on mõeldud, ja kui süveneda, siis isegi teatava sisemise loogikaga. No ja mingid tegelased ka tegutsevad ja seiklevad kogu aeg, kõigil oma motiivid, ja kultuurid tekivad, mõjutavad, muutuvad, kaovad ja jätavad meile vaatamiseks mõjuvaid varemeid, arusaamatut kunsti ja surnud keeli, mille fragmentide kallal mõistatada. Nagu päris!

***

Kui juba teadusuudistest ja muust sarnasest juttu tuli, siis mõtlesin, et omaenda kirjelduste põhjal on Klari ja Kaur suht vastandliku temperamendi ja eluviisiga, aga oma veebielus parandavad nad mu elukvaliteeti üsna sarnasel moel (ja tänuväärse sagedusega). Te rõõmustate mu meelt.

***

Kuidas kirjeldada Raekoja platsi klaasmaju neile, kes pole näinud: seal on üks maja, milles elavad kalad. Ja siis selles majas on bakterid ja viirused puu otsas, pehmed, armsad ja värvilised; selles majas on tähtkujud, kuigi ümberringi on linnavalge ja olgugi taevas pilves; siis on maja, millest võib näha, et kui maja on veel väike, on ka tema mööbel väiksem (kui ta suuremaks kasvab, läheb see mööbel nooremale majale edasi); üks maja, mis on ise suur, aga kõik asjad on lausa tillukesed, nii et ainult nukud saavad nendega toimetada, ja neil nukkudel ongi seal majas omaenda tilluke maja, kus küllap on omakorda veel tillem maja, kus elavad nukkude nukud ja niiviisi lõpmatult sügavikku; siin üks maja on puhast põhku täis, aga teises näeb inimese lihaseid ja luid; sellest majast saab uiske, sellest teisest pannkooke, aga kolmandast luuletusi, kui luuletuste masin just rikkis ei ole (mul alati on); siin majas on labürint, aga siin teises kasvavad värvilised ideed alt üles, aga kolmandas hõbedased munad ülevalt alla; kõige selle vahel sõidetakse puust loomade seljas ja eile õhtul nägin ma, kuidas ühel inimesel käis koer ees, aga teisel tuvi ja see tuvi oli palju paremini välja õpetatud, ei tormanud ette ega jäänud jalgu.

Hubilai-khaan ei tarvitse uskuda kõike, mida Notsu talle oma kodulinnast räägib, ometi kuulab ta keskealist tartlast suurema tähelepanu ja huviga kui ühtegi teist maadeuurijat või sõnumitoojat.