Päevapool ja ööpool

jaanuar 18, 2022

Indigoaalane uuris, kuidas teistel une ja ärkamisega on. Mul on praegu haruldane juhus vaadata, milline ma hommikul ärgates olen, sest tundub, et mul õnnestus jälle ringiga sisse teha.

Niisiis, täna läksin magama nelja paiku öösel ja jäin ilusti magama, ärkasin spontaanselt üles üheksa-kümne paiku hommikul (seda ei ole väga vähe, mul oli üks magamine juba naha vahel, päeval neljast-viiest kuni kümneni õhtul, kokku tuleb üle kaheksa tunni ära, kuigi jah, enne seda oli üks 36-tunnine tööpäevak, mille jooksul ma tegin ainult ühe 2-tunnise uinaku). Hommikud on ilusad (ma olen neid tegelikult ka enne näinud, ainult et teiselt poolt), praegusel aastaajal näidatakse just siis päikest, edasi hakkab juba sombusemaks minema.

Ja milline olen mina ise selle taustal: heatujuline, reibas, töövõimeline, energiat on, ärevust sealjuures mitte, super. Aga ühtlasi ka kuidagi nürimeelne. Vaatan oma töövõime lainel surfates tööle otsa ja mõtted libisevad nagu mööda pealispinda, peab jõuga vajutama, et sügavamale kaevuda.

Eks pärast paistab siis, mismoodi selle nüri reipusega tehtud tööd välja kukuvad. Võimalik, et organism kohaneb millalgi ja mõistus tuleb pähe tagasi ka.

Praegu oleks ka paras aeg teha eksperimenti, kuidas ma end siis valgel ajal õues tunnen, kui ma ei pea selle nimel magamata olema. Sest muidu tunnen ma end valgel ajal väheke nagu kõhedalt, eriti külmal aastaajal, mil suurem osa ajast on pime – suvel harjub valgusega lõpuks ära ja soojus aitab ka. Imelik on avalikes kohtades nii nähtav olla, ja inimesi on ka kuidagi palju, nad on kiired, sagivad ja rühivad, õudne hakkab, justkui oleks keset elava liiklusega maanteed sattunud, mingid kogud tormavad viuh ja viuh mööda ja mina ei oska olla.

Aga nüüd, valgel ajal ärkvel ja maganud peast hakkan ma äkki ise samamoodi sagima ja rühkima ja torman viuh ja viuh.

Eile kahe magamise vahel oli küll naljakas moment. A. tõusis üles ja tegi oma hommikutoimetusi, mina olin mõtetega tantsuteksti juures. Kuni A. küsis sordiinialuse ärritusega, mis asi see on, mida ma ootan.

Sest ma olin unustanud end keset kööki, koha peale, kust toimetaval inimesel on vaja kogu aeg läbi käia. Lihtsalt ma ei olnud tähele pannud, kuhu ma olen seisma jäänud, sest peas käis üks ragistamine: kui ma alustan seda kolmiksammu juba eeltaktil, saaks kolmandas fraasis üleolevalt elegantse pausi teha. Aga kuhu ma panen siis eelmise salmi hüppekesed, mis ei taha sinna eelmise salmi sisse ära mahtuda ja mida oleks just hea uue salmi eeltaktile sokutada? ja kas see kõik kukub sama hästi välja Caroso tantsu muusika peal, mis on struktuurilt sama ja üldse sarnane, kui mul ei ole Negri õige tantsu muusikast vajaliku pikkusega salvestist? Mõttes mul muusika mängis ja ma tegin muudkui neid sammukesi ega märganud üldse, et kehalises maailmas seisan ma keset köögi kõige käidavamat kohta paigal nagu post.

Selline olek on mulle tõtt-öelda justkui loomulikum.

Üks vastus Kellele: “Päevapool ja ööpool”

  1. Teresa said

    Hommikul on tore ärgata ka siis, kui veel pime on. Varsti läheb ju valgeks. Öösel ärgates tuleb paanika kergesti kallale.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: