Vaatenurga küsimus

veebruar 22, 2022

Avastasin just tänu tõlketööle, et see, mis on saksa keeles “rahvaste rändamine” (ja eesti keeles muidugi ka), on itaalia keeles (ja teistel ladinlastel muidugi ka) “barbarite sissetung”.

Unemaalt

veebruar 17, 2022

On alles unenägemine lahti läinud mul.

Ma arvasin kõigepealt nii nädalajagu tagasi, et üks uni oli täitsa huvitav, ja kõhklesin, kas “jungiaanlik” on adekvaatne kirjeldus.

See käis nii: A. kaevas midagi aias ja tema kaevamise kõrval vedeles kaks pealuud.

Ma läksin vaatama, tuli välja, et ta on meile õue õunapuu alla keldri kaevanud, küsisin, mis pealuud need on, “ah, need tulid selle hauakivi alt, mis siin enne oli.”

Oli jah enne üks, must ja graniidist, mul oli perekonnanimi veel isegi meeles (praegu enam ei ole), küsisin, kas ta mäletab, mis eesnimed olid.

Ei mäleta ja vaadata ka ei saa, sest ta viskas selle minema.

Mina sain pahaseks, mis komme see on täiesti korralik hauakivi minema visata, nüüd me ei saagi nimesid vaadata.

***

Siis vahepeal paar ööd olid igavamad ega jäänud meelde. Eile oli töö-öö, sain väga hilja magama ja isegi siis oli raske uinuda.

Mis mul meeles on: kõige esimesena, et vaatasime A.-ga tänavalt, et ühe maja teiselt korruselt tuleb suitsu ja tulekuma on nagu ka. Keegi peale meie pole tähele pannud. Läksime suure kisaga alumise korruse rahvast hoiatama, seal oli palju asutusi: vasakul mingi kooskäimise koht, järsku Veljesto, igatahes nägin Muhukadrit; mingi mitme toaga ööbklubi. Suur pood oli ka, hoiatamise eest pisteti meile seal midagi tasuta pihku.

Meie aga vaatasime, et see tulekahju ei ole siia veel jõudnud, äkki käiks enne põgenemist poes ära, seal müüdi odavalt pistaatsiaõli, mida A. kangesti tahtis. Ja siis tahtsime veel midagi ja veel midagi ja siis hakkasid juba pähe tulema mõtted, et kui nagunii tulekahju tuleb ja asjad ära põlevad, siis kes üldse kaotaks, kui me tasuta võtaks. Mu kõrvaltvaatajapilk sai samas aru, et see argument on tudisevatel jalgadel, sest paistis üsna sedamoodi, et ega see tulekahju sinna poodi ei jõuagi.

Igatahes hakkas mu tegelane, noorepoolne meesterahvas edasigi küsitavaid moraalseid valikuid tegema. Ta tahtis maailma rändama minna ja tal oli hea plaan: laseb endal kõigepealt tõmmuks päevituda, siis ei torka ta vaesemas Lõunas silma, vaid teda peetakse tavaliseks vaeseks immigrandiks. Mina avaldasin kahtlust: miks sest kasu peaks olema? just nagu vaeseid immigrante kuskile nii väga tahetaks.

Aga riigipiiril oli üks kavala näoga vanem mees, kes ütles, et oota. Ja küsis, kas sa granaatõuna oskad süüa. Ja enne, kui ma arugi sain, seletas ta juba piirivalvuritele minu kohta, et see on jah selline vaene mees, pole elus granaatõunagi saanud. Nad tegid kohe ühe granaatõuna lahti ja kui mul üks seeme vales suunas plinndi minema lendas, naersid mu üle heatahtlikult. Ma sain aru, et kui lased inimestel endast üleolekut tunda, siis nad on valmis sulle vastu tulema. Nii tasubki vaese immigrandi moodi välja näha.

Mul tuli küll kavala näoga mehe kohta mõte, et inimene, kes on nii osav teiste tahtmistega ringi käima, on ohtlik.

Aga nüüd oli juba hilja, minust oli saanud paadunud kelm, ma olin väga võluv meesterahvas, kõik usaldasid mind. Lõin kampa ühe ilusa naisega (tundub, et teda mängis Helena Bonham Carter). Üks pidev skeem oli selline, et me küpsetasime saiatainast golemlapsi, petsime nende abil inimesi.

Siis tüdisin ma sellest naisest ära ja tahtsin ta maha jätta; ta vihastas ja viskas mu järjekordselt lasteteolt välja. Ma olin väga nördinud, alati olin mina selles asjas keskne tegelane olnud ja nüüd ei lasta tuppagi! Sain jala ukse vahele. Naine tegi seepeale samast tainast hulga valegolemeid, õieti nagu tavalisi pätse. Ta viskas need pätsid tulle, niiviisi oleks ka golemlaps pidanud hävima, aga üks päts jäi tulest välja ja juba ajaski üks tainast laps end jalule. Ta oli selle ilusa naise nägu, aga väike, tantsis ja laulis paheliselt. Näol oli tal nagu joonistatud või noaga lõigatud irve, mida inimese näol ei saaks olla, umbes sellise kujuga, aga kolmemõõtmelisem – mu kõrvaltvaatajapilk mõtles, kui õudne see on, umbes nagu “Doktor Who” kõige õudsemates osades.

Mu minategelane aga ei kartnud midagi, tema nägi ainult, mis kasu see talle saab tuua, tantsis selle lapsega ja sai ta niiviisi kohe oma käpa alla, et temaga koos oma musti tegusid teha.

Edasi järgnesid kiirelt kaadrid mu edasisest pahelisest elust, sest ma paadusin veel enam: muu hulgas abiellusin regulaarselt rikaste keskealiste naistega ja kui ära tüdinesin, uputasin nad kraanikaussi roosa veini sisse ära. Ohvrite nimekiri oli suur valge tihedalt täis kirjutatud kriitpaberileht, peenikeses kirjas ka veel. See meenutas mingit sõjamemoriaali.

Aga siis helises äratuskell, sest ma ei olnud tahtnud, et töö-öö mind päevareziimist välja lööks.

Ärkasin üles ja mõtlesin, et see on võib-olla kõige õudsem unenägu, mis ma olen näinud, aga mitte selles mõttes õudukas, et karjatusega ärkaks: minategelane oli seal nii kalk, et tal ei hakanudki millestki õudne, ja see seal üks õudne asi just oligi. Kuigi need tainast lapsed ikkagi ka. Mr Ripley “Doctor Who” universumis, paraku ilma Doktorita. (Aga võib-olla ei jõudnud ma lihtsalt ära oodata, sest äratuskell?)

Masinapoeetika

veebruar 2, 2022

Kurtsin, eks, kuidas luulemasin mulle luulet ei anna? Nüüd on vaene väike masintõlge õla alla pannud ja proovib seda korvata.

Ma mühatasin naerda, kui masinmälu pakkus ühe sätte pealkirjaks “Olematud juhtumid”, aga üksi selle peale ma veel postitama poleks hakanud.

Nüüd viskas ta mulle ette “Pärast kõnealuste laevade tapmist…”.

Ma ei armasta kantseliiti, aga siin annab “kõnealuse” udukeele kõrvutus “tapmise” konkreetsusega kuidagi eriti hea kontrasti, teeb selle vägivaldsuse veel usutavamaks. Tapame laevu ja see pole isegi midagi erilist, lihtsalt kanne järjekordsel blanketil.

Ja nüüd jätkas ta elusa ja elutu kontrasti, pakkudes mulle “kaptenitehaseid”.

Olen põnevil ja ootan järge.