Unemaalt

veebruar 17, 2022

On alles unenägemine lahti läinud mul.

Ma arvasin kõigepealt nii nädalajagu tagasi, et üks uni oli täitsa huvitav, ja kõhklesin, kas “jungiaanlik” on adekvaatne kirjeldus.

See käis nii: A. kaevas midagi aias ja tema kaevamise kõrval vedeles kaks pealuud.

Ma läksin vaatama, tuli välja, et ta on meile õue õunapuu alla keldri kaevanud, küsisin, mis pealuud need on, “ah, need tulid selle hauakivi alt, mis siin enne oli.”

Oli jah enne üks, must ja graniidist, mul oli perekonnanimi veel isegi meeles (praegu enam ei ole), küsisin, kas ta mäletab, mis eesnimed olid.

Ei mäleta ja vaadata ka ei saa, sest ta viskas selle minema.

Mina sain pahaseks, mis komme see on täiesti korralik hauakivi minema visata, nüüd me ei saagi nimesid vaadata.

***

Siis vahepeal paar ööd olid igavamad ega jäänud meelde. Eile oli töö-öö, sain väga hilja magama ja isegi siis oli raske uinuda.

Mis mul meeles on: kõige esimesena, et vaatasime A.-ga tänavalt, et ühe maja teiselt korruselt tuleb suitsu ja tulekuma on nagu ka. Keegi peale meie pole tähele pannud. Läksime suure kisaga alumise korruse rahvast hoiatama, seal oli palju asutusi: vasakul mingi kooskäimise koht, järsku Veljesto, igatahes nägin Muhukadrit; mingi mitme toaga ööbklubi. Suur pood oli ka, hoiatamise eest pisteti meile seal midagi tasuta pihku.

Meie aga vaatasime, et see tulekahju ei ole siia veel jõudnud, äkki käiks enne põgenemist poes ära, seal müüdi odavalt pistaatsiaõli, mida A. kangesti tahtis. Ja siis tahtsime veel midagi ja veel midagi ja siis hakkasid juba pähe tulema mõtted, et kui nagunii tulekahju tuleb ja asjad ära põlevad, siis kes üldse kaotaks, kui me tasuta võtaks. Mu kõrvaltvaatajapilk sai samas aru, et see argument on tudisevatel jalgadel, sest paistis üsna sedamoodi, et ega see tulekahju sinna poodi ei jõuagi.

Igatahes hakkas mu tegelane, noorepoolne meesterahvas edasigi küsitavaid moraalseid valikuid tegema. Ta tahtis maailma rändama minna ja tal oli hea plaan: laseb endal kõigepealt tõmmuks päevituda, siis ei torka ta vaesemas Lõunas silma, vaid teda peetakse tavaliseks vaeseks immigrandiks. Mina avaldasin kahtlust: miks sest kasu peaks olema? just nagu vaeseid immigrante kuskile nii väga tahetaks.

Aga riigipiiril oli üks kavala näoga vanem mees, kes ütles, et oota. Ja küsis, kas sa granaatõuna oskad süüa. Ja enne, kui ma arugi sain, seletas ta juba piirivalvuritele minu kohta, et see on jah selline vaene mees, pole elus granaatõunagi saanud. Nad tegid kohe ühe granaatõuna lahti ja kui mul üks seeme vales suunas plinndi minema lendas, naersid mu üle heatahtlikult. Ma sain aru, et kui lased inimestel endast üleolekut tunda, siis nad on valmis sulle vastu tulema. Nii tasubki vaese immigrandi moodi välja näha.

Mul tuli küll kavala näoga mehe kohta mõte, et inimene, kes on nii osav teiste tahtmistega ringi käima, on ohtlik.

Aga nüüd oli juba hilja, minust oli saanud paadunud kelm, ma olin väga võluv meesterahvas, kõik usaldasid mind. Lõin kampa ühe ilusa naisega (tundub, et teda mängis Helena Bonham Carter). Üks pidev skeem oli selline, et me küpsetasime saiatainast golemlapsi, petsime nende abil inimesi.

Siis tüdisin ma sellest naisest ära ja tahtsin ta maha jätta; ta vihastas ja viskas mu järjekordselt lasteteolt välja. Ma olin väga nördinud, alati olin mina selles asjas keskne tegelane olnud ja nüüd ei lasta tuppagi! Sain jala ukse vahele. Naine tegi seepeale samast tainast hulga valegolemeid, õieti nagu tavalisi pätse. Ta viskas need pätsid tulle, niiviisi oleks ka golemlaps pidanud hävima, aga üks päts jäi tulest välja ja juba ajaski üks tainast laps end jalule. Ta oli selle ilusa naise nägu, aga väike, tantsis ja laulis paheliselt. Näol oli tal nagu joonistatud või noaga lõigatud irve, mida inimese näol ei saaks olla, umbes sellise kujuga, aga kolmemõõtmelisem – mu kõrvaltvaatajapilk mõtles, kui õudne see on, umbes nagu “Doktor Who” kõige õudsemates osades.

Mu minategelane aga ei kartnud midagi, tema nägi ainult, mis kasu see talle saab tuua, tantsis selle lapsega ja sai ta niiviisi kohe oma käpa alla, et temaga koos oma musti tegusid teha.

Edasi järgnesid kiirelt kaadrid mu edasisest pahelisest elust, sest ma paadusin veel enam: muu hulgas abiellusin regulaarselt rikaste keskealiste naistega ja kui ära tüdinesin, uputasin nad kraanikaussi roosa veini sisse ära. Ohvrite nimekiri oli suur valge tihedalt täis kirjutatud kriitpaberileht, peenikeses kirjas ka veel. See meenutas mingit sõjamemoriaali.

Aga siis helises äratuskell, sest ma ei olnud tahtnud, et töö-öö mind päevareziimist välja lööks.

Ärkasin üles ja mõtlesin, et see on võib-olla kõige õudsem unenägu, mis ma olen näinud, aga mitte selles mõttes õudukas, et karjatusega ärkaks: minategelane oli seal nii kalk, et tal ei hakanudki millestki õudne, ja see seal üks õudne asi just oligi. Kuigi need tainast lapsed ikkagi ka. Mr Ripley “Doctor Who” universumis, paraku ilma Doktorita. (Aga võib-olla ei jõudnud ma lihtsalt ära oodata, sest äratuskell?)

10 kommentaari Kellele: “Unemaalt”

  1. KK said

    Väga meeleolukas 🙂

    Mul on jubedad uned tavaliselt täiskuu ajal nagu praegu. Öösel kohtusin veisekarjaga, kellele olid nailonpõlvikud jalga topitud. Sellised löntsis. Konteksti ei mäleta, milleks see hea pidi olema.
    Enne veiseid ja peale oli ka sündmusterohke melu, aga ärkamise hetkel enam ei mäletanud.

    Meeldib

  2. Kas see võis olla Lembitu? Ja vihje sellele, et kevadel peaksid aias kaevetöid tegema ning leiad rahapaja ja igavese kuulsuse ?! 🙂

    Meeldib

  3. _kaur_ said

    Loomad + põlvikud on ehk Ritsiku blogist tulnud mõte.

    Meeldib

  4. Kadri said

    Nii äge uni! Eriti see, kui loogiliselt oli allakäigutrepp esitatud: poevargusest ja päevitamisest naiste roosasse! veini uputamiseni. Oleks siis vähemalt Cavagi!
    Mul on ka terve see nädal uned väga intensiivsed olnud, ootan öid.

    Meeldib

    • nodsu said

      roosa veini kohta nüüd ei tea, mulle endale kuivad roosad täitsa maitsevad. Võib-olla oli see just viimane lahkusekröömike, mida mu minategelane suutis ilmutada.

      Liked by 1 person

      • mustkaaren said

        Ehk peen sadism – upu oma lemmikveinis!
        Mul on tänu ravumitele ssmuti põnevad ja ootamatud syrr-unenäod. Ja kohad, inimesed, ajad ja syndmused korduvad tihti suuremal v väiksemal määral, selline ilus paralleelreaalsus. Ja värviline. Lõhnade ja maitsetega.
        Syrrid unenäod annavad mõnikord ideid, ma ei vahetaks neid millegi vastu.

        Liked by 1 person

  5. Rebane said

    äratuskell on tegelt unede meeldejäämise asjus väga kasulik. siis on võimalus, et ärkad üles keset unenägemisfaasi. a kui magad rahulikult une täis kuni ärkamisfaasini, siis tavaliselt ei ole midagi meeles. muidugi see viimane on tervislikum – aga esimene on huvitavam 🙂
    mina tavaliselt ärkan u 10 min enne äratuskella niiet ikka pole kasu.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: