Tihane on vihane

mai 11, 2022

Katkestan pikaleveninud pausi, et rääkida lugusid loomadest.

Mul oli poolik võipakk sahvrisse seisma jäänud; kui üle tüki aja tarvis läks, leidsin oma pipsi maitsega, et välimine kiht on liiga rääsunud (#esimesemaailmaprobleem). Kaapisin tumekollase kihi maha, mõtlesin, et mis ma tast niisama ära viskan, äkki mõni linnuke tahab, ja panin välimise aknalaua servale.

Ärgates läksin vaatasin, oli ilusti säbruliseks nokitud. Hommikukohvi kõrvale sain siis jälgida, kuidas tihased käisid, nokkisid ja nokk võid täis, minema lendasid.

Siis käis korraks üks suurem tiivalehvitamine, kui ma pilgu tõstsin, polnud aknalaual enam kedagi, aga püsti tõustes nägin, kuidas suur ilus vares kõnnib aias, terve see võitükk noka vahel.

Nojah, mis sa teed. A. siin juba paar päeva ka mõtleb, et kodustaks selle varese ära, kes tähtsa näoga õue peal käib.

Jõin kohvi edasi ja järgmiseks kuulsin aknalaua pealt krõbistamist ja rõvedat sõimu tihase keeles.

Hiljem käis veel üks tihane, vaiksem, võib-olla noorem ja kogenematum. Midagi ta seal aknalaual veel tegi, võib-olla lakkus seda kohta, kus või oli olnud.

***

Lühikokkuvõte vahepealsest: kirjutasin pikalt mammutpostitust sellest, mis mul sõja teemal kirjutamist vajas, peamiselt ülisubjektiivselt ja egotsentriliselt, ei tea, kas kunagi avaldan ka. Märtsis jäin koroonasse, mitte kuigi raskelt, aga sestsaadik muudkui väsin kole kergesti. Ühekordseteks pingutusteks on võhma üllatavalt hästi (poolteist tundi mustlastantsuproovi – no problemo), tähendab: saan teha, mida tahan, kui ainult päeva peale liiga palju tegemisi ei võta. Misasi see väsimus üldse on? sest ühekordse-pingutuse-võhma järgi otsustades pole tal südame ega kopsude tööga pistmist, see poolteist tundi mustlastantsu ei pannud mind näiteks nii paljugi õhku ahmima, et nina kaudu poleks hingatud saanud. Närvisüsteem?

Õpetasime ühes koolis tantsu ja esinesime nädal hiljem uue kavaga ja seejärel jäin kohe uuesti haigeks (kuigi ei saa õieti aru, kas uus viirus või koroona tagajärgede uus laine) ja nüüd saan vestelda ainult peeretuste ja stepptantsuga sosinal ja pantomiimiga. Või noh, kirja teel ka, kui see loeb. Seega spämmin Kauri Ukraina-postituse saba pidevalt linkidega. Ometi kord saan oma infovahendamise sõltuvust välja vabandada sellega, et ma osalen abivajava riigi poolel infosõjas.

16 kommentaari Kellele: “Tihane on vihane”

  1. _kaur_ said

    Aitäh sõltumast! On väga asjalikud osalus-ampsud.

    Meeldib

  2. Rebane said

    ma üritan oma õue vareseid taltsutada, ütlen tip-tip-tip kui neile süüa panen (tavaliselt ülejäänd kassitoitu mida esimesemaailmakassid ei taha). aga nad vist arvavad et ma olen alatu inimene ja see on lõks – ma küll üritan vareseid toita nii, et kassid on toas aga vahel ikka juhtub, et kass tuleb õue ja siis vares näeb teda ja arvab 🙂
    meil siin võeti rida umbrohuvahtraid maha – mis olid kasvanud nõuka aja lõpust alates seal kus pole üldse vaja kasvada, vana kiviaia kohal – ja vares tegi omad järeldused ja ehitas omale uue pesa männi otsa. see vaher mille otsas varesepesa oli, see jäi küll püsti aga ega loogika vastu ei saa.

    Meeldib

    • _kaur_ said

      Kass pole vist varesele eriline oht? Kiskja, jah, aga vares on ka päris pirakas, pole mingi üleliia vaga linnukene.

      Meeldib

      • Rebane said

        noh, ohtlik otseselt ei ole aga ilmselt ikka mõnevõrra ebameeldiv, kui miski karvane töll sind söögi ajal põõsast vahib ja hiilib. niikuinii peab kartma et rästad tulevad kambakat tegema ja üldse.

        Meeldib

    • nodsu said

      jeerum, mul tuli nüüd üks lasteraamat meelde, mis mul omal ajal oli, ilmselt on praegugi Tallinnas. Nime ei mäleta, aga juttu oli autori tuttavatest loomadest – kas lemmik-koduloomadest või oma aia loomadest, ja illustratsioonid oli akvarelliga tehtud, otse kaane peal olid kass ja vares või mitu. Pehmete kaantega, sellises brošüürformaadis, nagu toona lasteraamatud tihti ilmusid. Autor oli vist slaavlane, tõenäoliselt mõne NSVL slaavi vabariigi oma, aga täpset rahvust ka ei mäleta.

      Raamatus oli siis muu hulgas ka juttu sellest, kuidas sama õue varesed ja kassid õppisid tasapisi läbi saama.

      Meeldib

      • nodsu said

        näh, välja guugeldasin, õigemini ujus guugeldamise käigus pealkiri mälusopist välja. Küll ma meenutasin, kas oli “Loomad naabriteks” vms, aga oli hoopis “Väikesed huvitavad loomalood”.

        https://www.raamatuvahetus.ee/vaikesed-huvitavad-loomalood/U00026017

        Nikolai Tihhonov, mitte see, kellest on eesti nimekaimu vikiartiklis juttu, vaid üks teine.

        Meeldib

      • _kaur_ said

        “Meie, varblased” on kah miskit sinnakanti 🙂

        Meeldib

      • nodsu said

        “Meie, varblased” on formaadilt sama, aga sisult väga erinev. “Väikesed huvitavad loomalood” on pigem Gerald Durrelli või Turovski rubriigist.

        Meeldib

      • Morgie said

        “Meie, varblased” on pigem valmi moodi asi, kus varblaste absurdsete antropotsentristlikud toimetamised parodeerivad ja kritiseerivad inimtegevust.
        Selles raamatus on üks suur põhimõtteline viga, millest ma ei saa ega saa üle – see, kuidas esimeses pesakonnas on isendite vahel nimetamistväärivalt suured individuaalsed erinevused, aga järgmises põlvkonnas on järglased lihtsalt sellesama nime kandjad, ei mingit individuaalsust. Kuni sinnamaani on kõik väga nunnu.

        Meeldib

  3. k said

    sa oled nüüd Twitteris või kiibitsed niisama? Galejevit loen ma ka mõnuga, ka enda kontol retwiidin linke, nt selle tüübi kaardid on väga haaravad (kuigi kohanimed vahel valesti kirjutatud)

    Meeldib

  4. k said

    kõige profim kaart peaks muidu olema https://deepstatemap.live/#6/49.438/32.053

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: