Märkmed kahe une vahelt

Une ja ärkveloleku vahel on maailm selline pehme, teda saab mõtte jõul muuta. Aga oma mõtteid on samal ajal väga raske kontrollida. Hirmus lugu!

***

Nüüd, kus ma ärkvele sain, tuli meelde, et ma vaatasin korra juutuubis eksikombel lootusrikkalt mingit vanade riiete ümbertegemise videot, midagi sellist, et “tee seisma jäänud vanast rinnahoidjast toatuhvlid”, mis oli absurdselt, naeruväärselt keeruline töö, minu silma jaoks keerulisem, kui uuest materjalist sama asja tegemine. Üks tagajärg on nüüd see, et juutuub soovitab mulle perioodiliselt isetegemisvideoid. Ma ei ava, aga üks oli pealkirjaga: “lõika oma vihmamantel pooleks ja sind tabab üllatus!”

Hakkasin naerma.

Momendid

Olin emaga enne telefonis arutanud, mismoodi moed tagasi tulevad ja kuidas noored riides käivad, kui bussi sisenes noor inimene, kes oli niimoodi riides, nagu noored inimesed riides käivad.

Unustasin end teda vaatama, oli selline armas, ümara näo, suurte prillidega, naeratas. Ja siis järgmiseks jäigi ta minu tooli kõrvale pidama, ma korjasin oma seljakoti ära, et ta istuma pääseks, ja mõtlesin, et ega ma teda ometi tundma ei peaks, kas nüüd on see käes, et inimesed tunnevad mind ära ja mina ei mäleta.

Vist ikka ei pidanud tundma. Imestasin siis omaette vaikselt, et miks talle just see koht hea tundus, einoh, arusaadav, et neid kaheseid kohti, kus üksi saaks olla, enam ei jagu, aga miks just minu kõrvale, kes ma olin oma seljakoti ebaviisakalt laiutama jätnud.

“Sa näed ohutu välja,” ütles ep, “sul on selline ohutu aura.”

Eluvormid ja võnked

Ärkasin ja kuulsin akna tagant pladistamist. Mul on paari aasta tagant meeles, kuidas A. päästis vihmaveetünnis ujumiskatseid tegeva noorlinnu. Tõusin üles ja tuikusin asja uurima.

Tünni serval istus kuldnokk. Pistis noka vette ja jõi. Keeras teistpidi, pistis saba vette ja pritsis. Keeras uuesti ümber, pistis noka vette ja jõi. Keeras uuesti ümber, pistis saba vette ja pritsis.

Ma läksin A.-d otsima, et talle ka näidata, aga ei leidnud; kui ma tagasi tulin, ei olnud lind veel lõpetanud. Minu vuajerismil ta oma protseduure katkestada igatahes ei lasknud.

(Tobe hetkemõte: “Minu Vuajerism” kõlab päris hea tiitlina, äkki peaks kasutusele võtma. Veel parem kuninglikus mitmuses muidugi.)

***

Eile käisin aias, tegin seda, ei tea mida, tulin tuppa tagasi ja märkasin alles pool tunnikest hiljem, et olen seelikusaba poriseks määrinud.

Ja see porine serv lõhnas. Tuntavalt, aga mitte ebameeldivalt. Nuusutasin ja mõistatasin. Kuni lõpuks pesin ära, mitte sellepärast, et vastik oleks olnud, vaid seni, kuni see huvitav lõhn seal oli, halvas see mul kogu muu elutegevuse, ma tahtsin aina nuusutada. Selline tuules hõljuv leheke ma olengi, lendlen iga lõhnavinega kaasa! Kust tuul, sealt meel! ja muud õpetlikud ja taunivad sõnad.

Isegi pärast pesu mõistatasin edasi, mis aine see ometi oli ja kas keegi väikeloom pritsis mind märkamatult feromoonidega ja kellel ometi nii huvitavad feromoonid on.

Pool ööd hiljem tuli alles meelde, et ma sõin oma disniprintsess Sammaltuti kuumaasikaid (linnukesed tulid tegid külvitööd noh), ise jalgu- ja seelikutpidi selles põõsajuurimise augus, mida ma niidetud rohuga maatasa püüan täita. Ma olin ennast siloga kokku teinud. Mind ahvatlevad taimeferomoonid! Kas see tähendab, et printsesside kategoorias olen ma Pöial-Liisi?

***

Seletasin Ritsiku juures, kuidas ma ei oska töid oma peas rahasaamisega kuidagi siduda, aga vat arve esitamist seon küll rahaga ja see tundub ilgelt tüütu.

Nii ma vahel mõtlen, kas ma olen mingi tagurpidiants – mu ettekujutuses tahaks normaalsed inimesed ennem neid liigutusi teha, mille eest raha tuleb.

Et tagurpidisus oleks täielisem, on mind viimasel kuul kimbutanud pentsik kõhuvaluhaigus, mille vastu aitavad täiesti ebaloogilised asjad. Täisväärtuslik puu- ja köögiviljade ja marjadega või korralikku valku sisaldav toit on ohtlik. Aga rämpstoidu peal pole häda midagi, söön, saan energiat ja elan edasi. Lisaks aitavad selle kõhuvalu vastu suht lollikindlalt sellised veidrad asjad nagu näiteks punane vein ja mädarõigas. Ma tahaks sellist arsti näha, kes soovitaks kõhuvalupatsiendile kartulikrõpsude, veini ja mädarõika dieeti!

Puuviljandus-marjandus on isegi minu endaga võrreldes tagurpidi – tavaliselt istuvad mulle vähevänged, magusamat sorti marjad ja nooremast peast oli pikk periood, kus ma ei julgenud mustsõstraid süüa – nad lõhnasid minu jaoks nagu oksendamine. Nüüd on juba mitu korda käinud vaarikakõhuvalu, aga mustsõstrad mõjuvad vaata et nagu arstirohi. Keegi on mind ära vahetanud!

A noh, eks igat sugu veidrad muutused saab alati ealiste iseärasuste arvele panna.

Tühi töö ja vaimunärimine

Maarja kirjutas asjade ärategemise hüvelisusest – mul ei tööta. Asjad ei saa otsa, teed ühe ära, kargab teine välja. Oleks siis veel ainult maailm, mis produtseerib uusi asju, mida teha. Tegemise käigus muutub mu enda standard – vanasti tundsin võidurõõmu juba sellest, et suutsin mingi arve ära maksta, siis läksin planeerimise peale paremaks ja palju õnne, nüüd on mul ärevus üleval juba siis, kui märkan, et arve tuli meilboksi ja ikka veel maksmata. Ma uskusin, et kui ma teen töögraafiku sellise, et enne tähtaega jääb lõtk, siis on hea rahulik tööd teha, aga päriselus tähendab see lihtsalt, et kui see enne-tähtaega-lõtku piir kätte jõuab, tunnen ma samu tundeid, mis vanasti tähtaja viimasel tunnil. Ainuke hea asi, et see jätab rohkem jaksu ootamatusi ära hallata.

Rahaga ka. Vanasti muutusin murelikuks, kui mul polnud kontol üldse raha või vähemgi. Siis läks rahaelu stabiilsemaks, enamasti midagi ikka oli ja ärevus hakkas saabuma siis, kui oli alla kolmekohalise numbri – noorema minu mõttes puhta jõukuses. Nüüd olen siis veel suuremasse stabiilsusse jõudnud ja ärevaks kisub juba alla neljakohalise numbri. Okei, osalt on see põhjendatud: kui tuleb sügisene maksumaksmise laks, lähebki paari nädala jooksul mitu tuhat üles, ja ma hoian oma kontol trupi raha ka. Aga tegelikult ei ole asi selles. Ma vean kuhugi piiri ja ütlen, et sellest piisab, ja siis lähen sealt allapoole vajudes närvi. Kõik jõed voolavad merre ja meri ei saa mitte täis.

Seda kohta, kus kõik on tehtud ja turvaline, seda kohta ei ole olemas. Sama hästi võiks kohe laiselda. Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta oma hinge nautida vaevast hoolimata!

Ja ärevuse vastu aitab ainult ärevuse endaga tegelemine – teen A. õpetatud pseudohaigutust, neelan palderjani, võtan klaasi veini – või üldse mitte midagi. Kui miski ei aita, on parim sellega leppida nagu nohuga. Kui mul on nohu, on tüütu, aga vähemalt lasen ma endal olla. Ootan, et üle läheks ja katsun oma elu ootamise ajal võimalikult mõnusaks teha.

“Pain plus pressure equals suffering,” tsiteeris A. seepeale eiteamida.

Selline vagajutt täna.

Seikluslood

Vaatasin eile õhtul “Mission: impossible” 2018. aasta osa ära – täitsa nunnu seikluslugu oli, ma vaatasin küll kogu aeg metapilguga, kuidas loo jutustamise tehnika käib. Ja sellega ma jäingi rahule, hästi käis, kerge oli jälgida. Ei kiirustatud ülearu palju – tähendab, Tom Cruise kiirustas küll kogu aeg ja muudkui jooksis või kimas ikooniliselt, aga montaažiga ei kiirustatud, vaid antigi näiteks pikk kaader, kus ta muudkui jookseb. Vat, ei pea kogu aeg üks tehniline sündmus närviliselt teist taga ajama, ütlen mina kui tiktoki eelne saurus.

Ja kiidan seda, et naeruväärne süžee (praegu on jaburustajul veel muidugi lisanüanss: te tahate, et ma muretseks, et võib-olla saavad terroristid 3 tuumarelva enda võimusesse, kui Venemaal on neid juba ilma igasuguse võibollata terve hunnik?) nii toreda pidulikkusega välja kanti. Kaadrirütm on üks, mis kindlasti aitas, aga see üksi ei oleks ilma näitlejatöödeta kandnud. Selle koha pealt tegi ta (vähemalt varasele) bondiaanale ära: usaldas publikut, et too märkab sisu jaburust ka ilma, et seda peaks mitu korda alla joonima, ja nii saab publik selle jaburuse ka ühes oma uskumatusega ootele panna, kui tahab: vaadata, nagu usukski.

Ahjaa, Bondiga võrldemisest. Vaadates tuli peaaegu kohe meelde, mida Kingsley Amis Bondi-raamatute kohta kirjutas – et kuidas need on tänapäeva rüütliromaanid, kus kuningas (M.) annab rüütlile (Bond) ülesande ja rüütel läheb täitma -, mõtlesin, kuidas need missionimpossibled on täpselt sama asi, ainult et tänapäeva mõistes rüütellikuma rüütliga (keskaja rüütliromaani rüütlid võivad olla hullemadki naistekütid kui Bond, lugege “Pereduri”, kui ei usu – ega kõik tollased autorid nii vagad ei olnud nagu graalilugude omad). Ja selle peale hakkas lausa huvitav, et kuidas küll õnnestus omal ajal selline frantsiis käima panna, ilma et seda oleks kutsutud vaese mehe bondiks vms. Sisuliselt nii sarnane tükk ja ikka pääsesid iseseisvalt pildile.

Veel üks mõte: jälle üks film, mis on minu jaoks unenäoline, erinevalt neist, mida kriitikud unenäolisteks nimetavad. Teine minu-unenäoline oli “Farinelli”, mis oli minu arust üleni nagu unenägu, välja arvatud need kohad, mis pidid unenägu olema. Mida ma unenäoliseks pean? seda kui tegelase mõtted või tunded saavad järgmisel hetkel tema universumi päriselu sündmusteks. Vähemalt minu unenägudes nii just käib: mõeldud-tehtud. Vähese kaalu ja inertsiga maailm.

No ja nunnu oli seegi, kuidas terve film käis selle ümber, et kangelane ei ole utilitarist.

Ja nagu surikaadiefekt või Baaderi-Meinhofi fenomen ikka käib, lugesin sinna otsa Dresdeni sarja kolmanda raamatu läbi, mille lahenduses oli JÄLLE keskne, et kangelane keeldub utilitarismist.

Mulle see meeldib, utilitarism ei ole mulle üldse seksikas, sest mul pole erilist usku inimeste prognoosimisvõimesse, võimesse välja arvutada, mis lõpuks saab (aga kuhu sa selle lõpu paigutad, kui “Nothing ends, Adrian. Nothing ever ends).

(Mulle tundub, et kui ma peaks mingi eetikakoolkonna välja valima, siis mu praeguses eluetapis oleks see vist moraalne partikularism. Sisuliselt “rongidilemmat ei saa ette ära lahendada nii, et sestsaadik oleks eluaeg hooletu ja saaks puhta südamega ringi käia”. Või siis intuitsionism, aga see ei olegi vist partikularismist päris eraldi. Vabandust, ma ei ole selle ala inimene, vbla ajan täielikku soga.)

Mõtisklesin ka filmi vahele hajameelselt, kas ka see film esindab nn biseksuaalset pilku, sest suurem osa tegelasi olid nii veetlevad vaadata, soost olenemata.

Häda keha pärast

Kindlasti pole mul esimene kord seda häda hädaldada, aga: ma ei kannatanud vahepeal suurt midagi süüa, koroona järelmõju või mis iganes häda see oli või olen ma vanuigi endale mingi toidutalumatuse hankinud, aga ise ei saa veel aru, mille vastu. Söön kohvikus mingi koogi, kõik on tore, pärast kodus valutan kõhtu ja iiveldan. Ja mitte ühes kohvikus, vaid mitmes eri kohas ja eri päevadel ja eri asja peale.

Ja siis teen Pärnus paar päeva ekstreemsporti, tähendab: temperatuur 32 kraadi varjus, mina lähen ja tantsin päikese käes, mitu kihti riideid ülestikku seljas. Kontsert musta mantliga, kontsert mitme kihi seelikutega; korrata. No ja siis lõõgastuseks jalutan paar kilomeetrit ja ujun natuke sinna otsa. Ja seda kõike poolmagamata olekus (loe: kahe ööpäeva peale kokku max 8 tundi).

Muide, nüüd ei usu ma kohe üldse Kauri juttu, et sportides joomine on mingi pseudovajadus, sest ma ei jõudnud lugeda ka, palju pooleliitrisi veepudeleid ma tühjendasin (tõsi küll, osa tarvitasin välispidiselt), ja vetsus polnud sellest hoolimata vaja käia. Minul! polnud vaja vetsus käia, saate aru! Minul! kellel mul plingib Tartu linna tasuta vetsude kaart kogu aeg kuklas ja vahel välgatab sellel isegi mõni tasuline! Kõik selle vee ajasin läbi naha välja!

Aga kuhu ma tahtsingi jõuda. Kogu see nädalavahetus sain ma kõike süüa, mis pähe tuli! V.a see pisiasi, et suurem osa ajast nagu polnud isugi (loogiline ka, kehatemperatuuri hoidmiseks polnud neil päevil lisaenergiat vaja). Tollel nelja kontserdiga päeval pidin hommikul A.-le bussijaama vastu minema; enne pistsin linnupetteks ühe pirniviilu suhu. Kui me koos tagasi jõudsime, oli juba aeg kostümeeruda, mitte süüa ja ega ma väga tahtnud ka, haarasin välja minnes pigem põhimõtte pärast veel kaks pirniviilu hambu ja sõin tee peal ära. Ja selle kaaluka hommikusöögiga pidasin rahulikult vastu kaks esimest kontserti ja isegi pärast seda sõin pigem teadmisest, et lähema paari tunni jooksul pole mahti, sest veel kaks kontserti. Ja jaksasin ära süüa ainult pool toitu, mis mulle laada peal esinejažetooni eest anti. Aga ikkagi. Liha ja friikartul ja kogemata jõin isegi piimaga kohvi (sest nagu välja tuleb, jääkohv käib piimaga) ja pärast oli ikka inimese tunne.

Eile oli veel ka hea olla, arusaadav: ikkagi trampisin niisama lõbu pärast kõvasti ringi, käisin ujumas ja polnud ikka veel välja maganud.

Isegi täna (ups, kalendri järgi juba eile) oli ärgates hea olla, aga nüüd on pahaolla tagasi.

See vana jama, et ülejäänud organism nõuab kas kuut tantsutundi päevas või olgu siis mingi ekstreemsport olla ja parem kui oleks magamata ka, siis töötab süsteem korralikult. Aga jalad hakkavad selle suurepärase režiimiga all valutama. Viu viu.