Seikluslood

Vaatasin eile õhtul “Mission: impossible” 2018. aasta osa ära – täitsa nunnu seikluslugu oli, ma vaatasin küll kogu aeg metapilguga, kuidas loo jutustamise tehnika käib. Ja sellega ma jäingi rahule, hästi käis, kerge oli jälgida. Ei kiirustatud ülearu palju – tähendab, Tom Cruise kiirustas küll kogu aeg ja muudkui jooksis või kimas ikooniliselt, aga montaažiga ei kiirustatud, vaid antigi näiteks pikk kaader, kus ta muudkui jookseb. Vat, ei pea kogu aeg üks tehniline sündmus närviliselt teist taga ajama, ütlen mina kui tiktoki eelne saurus.

Ja kiidan seda, et naeruväärne süžee (praegu on jaburustajul veel muidugi lisanüanss: te tahate, et ma muretseks, et võib-olla saavad terroristid 3 tuumarelva enda võimusesse, kui Venemaal on neid juba ilma igasuguse võibollata terve hunnik?) nii toreda pidulikkusega välja kanti. Kaadrirütm on üks, mis kindlasti aitas, aga see üksi ei oleks ilma näitlejatöödeta kandnud. Selle koha pealt tegi ta (vähemalt varasele) bondiaanale ära: usaldas publikut, et too märkab sisu jaburust ka ilma, et seda peaks mitu korda alla joonima, ja nii saab publik selle jaburuse ka ühes oma uskumatusega ootele panna, kui tahab: vaadata, nagu usukski.

Ahjaa, Bondiga võrldemisest. Vaadates tuli peaaegu kohe meelde, mida Kingsley Amis Bondi-raamatute kohta kirjutas – et kuidas need on tänapäeva rüütliromaanid, kus kuningas (M.) annab rüütlile (Bond) ülesande ja rüütel läheb täitma -, mõtlesin, kuidas need missionimpossibled on täpselt sama asi, ainult et tänapäeva mõistes rüütellikuma rüütliga (keskaja rüütliromaani rüütlid võivad olla hullemadki naistekütid kui Bond, lugege “Pereduri”, kui ei usu – ega kõik tollased autorid nii vagad ei olnud nagu graalilugude omad). Ja selle peale hakkas lausa huvitav, et kuidas küll õnnestus omal ajal selline frantsiis käima panna, ilma et seda oleks kutsutud vaese mehe bondiks vms. Sisuliselt nii sarnane tükk ja ikka pääsesid iseseisvalt pildile.

Veel üks mõte: jälle üks film, mis on minu jaoks unenäoline, erinevalt neist, mida kriitikud unenäolisteks nimetavad. Teine minu-unenäoline oli “Farinelli”, mis oli minu arust üleni nagu unenägu, välja arvatud need kohad, mis pidid unenägu olema. Mida ma unenäoliseks pean? seda kui tegelase mõtted või tunded saavad järgmisel hetkel tema universumi päriselu sündmusteks. Vähemalt minu unenägudes nii just käib: mõeldud-tehtud. Vähese kaalu ja inertsiga maailm.

No ja nunnu oli seegi, kuidas terve film käis selle ümber, et kangelane ei ole utilitarist.

Ja nagu surikaadiefekt või Baaderi-Meinhofi fenomen ikka käib, lugesin sinna otsa Dresdeni sarja kolmanda raamatu läbi, mille lahenduses oli JÄLLE keskne, et kangelane keeldub utilitarismist.

Mulle see meeldib, utilitarism ei ole mulle üldse seksikas, sest mul pole erilist usku inimeste prognoosimisvõimesse, võimesse välja arvutada, mis lõpuks saab (aga kuhu sa selle lõpu paigutad, kui “Nothing ends, Adrian. Nothing ever ends).

(Mulle tundub, et kui ma peaks mingi eetikakoolkonna välja valima, siis mu praeguses eluetapis oleks see vist moraalne partikularism. Sisuliselt “rongidilemmat ei saa ette ära lahendada nii, et sestsaadik oleks eluaeg hooletu ja saaks puhta südamega ringi käia”. Või siis intuitsionism, aga see ei olegi vist partikularismist päris eraldi. Vabandust, ma ei ole selle ala inimene, vbla ajan täielikku soga.)

Mõtisklesin ka filmi vahele hajameelselt, kas ka see film esindab nn biseksuaalset pilku, sest suurem osa tegelasi olid nii veetlevad vaadata, soost olenemata.