Momendid

Olin emaga enne telefonis arutanud, mismoodi moed tagasi tulevad ja kuidas noored riides käivad, kui bussi sisenes noor inimene, kes oli niimoodi riides, nagu noored inimesed riides käivad.

Unustasin end teda vaatama, oli selline armas, ümara näo, suurte prillidega, naeratas. Ja siis järgmiseks jäigi ta minu tooli kõrvale pidama, ma korjasin oma seljakoti ära, et ta istuma pääseks, ja mõtlesin, et ega ma teda ometi tundma ei peaks, kas nüüd on see käes, et inimesed tunnevad mind ära ja mina ei mäleta.

Vist ikka ei pidanud tundma. Imestasin siis omaette vaikselt, et miks talle just see koht hea tundus, einoh, arusaadav, et neid kaheseid kohti, kus üksi saaks olla, enam ei jagu, aga miks just minu kõrvale, kes ma olin oma seljakoti ebaviisakalt laiutama jätnud.

“Sa näed ohutu välja,” ütles ep, “sul on selline ohutu aura.”