Une-Mati unemaal

august 26, 2022

Kiskusin joonistuspaberit otsides oma teisme-ea kirjanduskatsetused välja, lugesin neid pool õhtut – see nõuab paleograafilist talenti, tuhmuva harilikuga tihedas peenes kirjas täiskirjutatud lehed! -, jätsin allergiarohu võtmata ja kohe tulid huvitavad unenäod.

“Sandmani” universumi Une-Mati – kes nägi küll välja pigem nagu dr Frank N. Furter või siis hoopis see Hugo Weavingi tegelane “Kõrbekuninganna Priscillast” – tahtis mind nimelt enda juures seltsiliseks pidada ja hoidis seepärast oma suures tornis vangis. Tal oli selline komme jah, ma teadsin, ta oli minust juba kaks arvutisimulatsiooni teinud, keda õnnetuid ta samuti vangis hoidis. Üritasin teda veenda – esiteks, et õige oleks mind vabaks lasta ja kui ta neist simulatsioonidest kuidagi loobuda ei suuda, siis lasku neil vähemalt ka omavahel suhelda, mitte ainult temaga. Selgitada, kui õudne peab neil niiviisi üksikvangistuses olema.

Hirmus raske oli seletada, sest ta ei olnud ju inimene, ta ei saanud inimese emotsioonidest, loogikast ega eetikast hästi aru, kuigi pingutas. Selline juhtum, kus moraal pole mitte mustvalge ega ka hall, vaid sini-oranž.

Jõudsin ikka kuidagi asjade pakkimiseni, tema läks korraks uksest välja, läksin talle trepikotta järele ja mis ma näen. Trepist hiilib allapoole piiluma hulk lapsi, keda kõiki samamoodi tornis kinni hoitakse, ja kes tulid luurama, äkki saab põgenema. Ma seletasin, et läks korraks ära, aga kohe tuleb tagasi siia kambrisse.

Tuligi, vaidlesime edasi. Selgus, et vahepeal ongi need lapsed ära põgenenud ja politsei kutsunud, ning Une-Mati arreteeriti. Politseinik, asjalik toekas patsiga naisterahvas oli kaastundlik, mõistis, et ega ta inimeste asjadest õieti aru ei saa, rääkis, et ma katsun sulle võimalikult hea advokaadi leida, kes võimalikult kerge karistuse välja räägiks, sest ega sul vangis lihtne olema ei hakka.

Vangis pandi ta spetsiaalse kiirgusega puurkupli alla, mis oli mõeldud üleloomulike olendite kinnihoidmiseks. Et ta põgenema ei pääseks, aga ka selleks, et teised vangid talle kallale ei pääseks. Norisid eemalt küll, aga ligi ei saanud.

Järgmiseks olin ma temaga koos ikkagi põgenema pääsenud, kui märkasin, et olen paljajalu. Mu sandaalid olid sinna torni jäänud! Läksin järele tema vastuväidetest hoolimata. Tal oli õigus, see oli ohtlik. Kogu tema torni olid enda valdusse võtnud noored kurjategijad, kes sealseid aardeid noolisid ja mu kohe kinni nabisid.

Meeleheitel seletasin, mis te must tahate, ma tulin ainult sandaalide järele!

Mispeale noorkriminaalid lasid mu üllatunult lahti, nad polnud selle pealegi tulnud, et keegi midagi nii väärtusetut tahaks, kui loss on üleloomulikke aardeid täis.

Kaur tegi otsa lahti.

See oli nüüdseks siis juba eelviimane kord, kui ma Pärnus käisin. Käisime poes ja muidugi läks midagi meelest ära ja ma läksin tagasi alkovaba õlut ostma. Üks naine tegeles kassas maksmisega (ei olnud automaatkassat ja Selver muide, haa!), üks ootas tema järel, mina jäin veel järgmiseks ootama.

Tollel maksjal oli tegemist, et summa kokku saada, mingi paar või kümme senti jäi puudu ja kuni see dialoog käis, haarasime mina ja naine mu ees kumbki oma sendikoti järele, tuhnisime, saavutasime ja hõikasime umbes koos: “Mul on sente, ma võin anda!”

Kassapidaja: Ma maksin juba ära. Ma maksin juba ära need sendid, kõik on korras.

Mina (eneseõigustuseks, et ega ma niisama laiama tulnud):
Mul oli ükskord kaart kodus ja üks mees maksis ise minu arve kinni! Võhivõõras inimene!

Kassapidaja: Siin on mitu korda mõni lihtsalt maksnud kellegi arve kinni. Lihtsalt ütleb, et ma tahan ise maksta. Noored inimesed veel! Tahaks kohe kallistada neid!

Tuul ja liiv

august 10, 2022

E. korter oli tagurpidi: trepikojast tuli valida parem-, mitte vasakpoolne uks, sees olid vets, vannituba ja köök vasakut, mitte paremat kätt, ja suur tuba vastupidi; magamistoa uks oli õigesti otse, aga tuba ise keeras valepidi.

Aga maja oli ise samapidi nagu minu memme – Pärnu-vanaema – maja; ja kuna korterisse sisse minnes olid tagurpidi nii trepikojast tulek kui ka kõik toad seal sees, siis kaks tagurpidit andis tulemuseks ikka selle õigetpidi, et magamistoa aknasse paistis õhtupäike ja elutuba oli hämar. Põhiplaan oli igatahes õige, korralik hruštšovkakorter, ja hruštšovka – see tähendab suve.

Laske ma selgitan. Esimene lapsepõlvekodu, mida ma mäletan, oli Merivälja funkvilla, tubahaaval peredele korteriteks jagatud, elamised kitsad, aga aed hiiglasuur. Üks ärikas otsustas tervele majale käpa peale panna ja nihverdas kuskilt kõigile neile peredele asenduskorterid välja. Meile nihverdas ta Lasnaka kolmetoalise, mida ta mu vanematele suure uhkusega näitas: “ja elutoas on pilttapeet”. Võeh, mõtlesid vanemad, panid korteribülletääni kuulutuse ja vahetasid selle Nõmme neljatoalise vastu, pilttapeedi juurde sissegi kolimata.

Nõmme maja oli eelmises elus olnud ilmselt kahepere-suvitusvilla, millest andsid tunnistust arvukad ja suured aknad ning seinad, mida jagus igas mõttes vähe – vähe oli nii akendevahelist pinda kui ka paksust. Oli normaalne, kui talvel oli tänu tublile kütmisele 15 kraadi toas. See-eest oli avar ja valge. Maja, mille element on õhk.

Niisiis sain ma hruštšovkas elada ainult suviti ja imestada kõiki selle imeasju. Seal olid radiaatorid, mida ma ei oleks küll kunagi töötamas näinud, kui ma poleks seitsmeaastaselt ninaluud katki kelgutanud ja selle peale oma suureks heameeleks talvist Pärnu-puhkust saanud; kemps oli veega, seda ehtis kunstkorgist prill-laud ja enne randaminekut aeti kõik lapsed vetsu: “Kas sa pissil käisid ära?”; kraanist tuli sooja vett ja vähe sellest, seal oli eraldi vannituba, suure vanniga, mille kõrval seisis mustapesutonn. “Tonn” tähendab sealtkandi keeles tünni ja see andis ammendamatu võimaluse teha kogu aeg sama nalja: “ega siia tonni tonn küll ära ei mahu”. Trepikoja trepp oli betoonist, mis oli jalge all huvitavalt sile ja jahe, ega ma ju jalanõusid jalga ei pannud, kui seda kuidagi vältida sai.

Memmel oli ka televiisor ja Aktuaalse Kaamera kontsentrilised rõngad olid seal minu jaoks sama lahutamatu elutoasisustuse osa nagu halliträpsuline vaip, mille peal ma oma rannast korjatud “teokarpe” sorteerisin – korra üritasin nad vette likku jätta, et nad sama ilusti läigiksid nagu rannas, aga selle peale tekkis seal väikeste ussikeste näol ootamatu elu ja nad tuli minema visata; korra leidsin selle käigus teokarpide vahelt midagi, mida pidasin ehtsaks pärlmutritükiks, kuni keegi tegi selgeks, et see on memme varbaküüne tükk, mille ma olen kogemata karpide hulka sorteerinud -, memme suur pehme tugitool, ehtne suur merekarp, kust tuleb merekohinat, Chopini büst, vana sekretärkapp, kus on joonistamise asjad, kaktused, kaktused, kaktused ning kapike vanade Pioneeride ja tädi Ada saadetud Hemmetsitega, mida ma väsimatult lappasin, püüdes rootsikeelsetest koomiksitest aru saada – “Fantoom”, “Storklas och Lillklas“, “Ferd’nand“, “Miki-hiir” ja mis nad seal kõik olid – üks oli näiteks arstiteaduslik, keegi poiss põletas seal kuuma veega käe ära ja hüüdis “Aj, min arm!”.

Kaktustega oli veel see lugu, et korrus ülalpool elas Kala-tädi, kellel oli öökuninganna. Igal suvel läks see õitsema ja siis mindi Kala-tädi juurde pidulikult vaatama, kuidas ta õitseb.

Isegi köögis oli kõik teisiti kui kodus. Leib käis kaarja liugluugiga leivakastis; pestud nõud läksid laisk-liisu peale, mitte nagu kodus, kus nad pandi nõrguma suurde plekk-kaussi, kruusid kõigepealt ja taldrikud nende najale. Memme nõud olid omaette rõõm: tal olid ühed kahvlid pisikesed, neid hüüti lastekahvliteks ja selline tähelepanelikkus, et laste jaoks on eraldi kahvlid, avaldas mulle sügavat muljet; ma ei suutnud ka kuidagi ära otsustada, kas mulle meeldib rohkem jänesega või Miki Hiirega taldrik.

Ja külmkapi nimi oli Snaige. See oli meie tollases oikumeenis kõige uhkem külmkapp – meil kodus oli see kõige pisem Morozko, järgmine oli Saraatov ja Snaigest etemat polnud olemaski, see oli kõige suurem ja surises vaikselt nagu välismaa oma. Memme oma oli veel puiduimitatsiooniga kaetud, mõelda vaid: puust külmkapp! Selle imekapi ukse küljes oli eraldi munariiul, kus iga muna käis oma lohu sisse; ning karbid, kuhu sisse käisid või ja juust ja muu sarnane. Isegi sügavkülm oli tal suurem kui kodus. Sinna oleks teoreetiliselt mahtunud tublisti jäätist, ainult et iga kord, kui Jelgava poes jäätist müüdi, sai ta meil kohe samal päeval otsa ka. Jäätise peale panime mustikaid, mida me turu pealt purgiga ostmas käisime. Mustikad olid minu jaoks täiesti Pärnu marjad.

Peale selle oli seal köögis saksakeelne ilusate piltidega koogikokaraamat, ma aina vahtisin neid kooke ja unistasin nende kõigi söömisest.

Söömisest rääkides – memm tegi muidugi teistmoodi toite kui kodus, mis oli juba üksi huvitav, aga tagatipuks oli tal kuklipann! See oli raske lohkudega malmpann, mis pandi gaasipliidile, pehme pärmitainas pandi lohkude sisse ja pöörati õigel ajal ümber. Oi, neid kukleid! kui sellise panni kuskilt leiaks, ja kui temaga ka ilma leegita küpsetada saaks!

Üks Pärnu söögimälestus on mul veel see, kuidas ma olin Theseusesse armunud ja püüdsin mannapudru peale moosiga tema nägu joonistada, aga mu suureks pettumuseks kukkus välja ikka tavaline mannapudrunägu, ükskõik, kuidas ma sinna üllust joonistada püüdsin.

Aga kõige suurem toredus oli muidugi prügiauto. Kui oli prügiautopäev, olid kõik lapsed, kes parajasti memme juures majas olid, ninapidi vastu akent ja imetlesid, kuidas prügiauto kraana suure kolinaga konteinereid tõstab. Konteinerid ise olid suured, kandilised ja värvilised, mitte nagu igavad ümmargused roostekarva prügitünnid koduõues.

Käisime sealt hoovist tänavu hansapäevade aegu läbi. Põõsad on enamjaolt vana koha peal, vist nägin ära isegi läätspuu, mille kaunadest ma pihlakamarjadega vaheldumisi kaelakeed püüdsin teha, aga pihlamarjad läksid krimpsu ja hallitama ja kaelakee läks hukka; toonased väikesed pärnapuud on nüüd maja enda kõrgused, kunagine päikseline hoov hämar ja vaikne. Kiigepuud olid endise koha peal ja kiiged katki, nagu nad vanastigi enamasti olid, aga küll nad olid head kiiged, kui nad vahel terved juhtusid olema! Mina olin suur ja julgesin seal püsti kiikuda, kui U. ei julgenud.

Hoovist otse üle tee algas rannatee ja üks muudatusi, mille peale ma kole kuri olen, on see, et nüüd on rannatee algusse autod lubatud. Mis rannameeleolu see niiviisi on? Randa tuleb minna rahulikult paljajalu, tee peal võimlemiskangide juures peatust tehes, et seal kõõluda; mina oskan kangi peal tirelit teha, U. ei oska ja ütleb seepärast põlglikult “häh, tite asi”. Kangide taga oli armas kasetukk, mõlemad on uuenduste ohvriks langenud.

Need on päris kahjud; kui ma mälestustes isegi Solgi-Neevat helgena näen, saan minagi aru, et seda ehib lihtsalt nostalgia paiste ja päriselt ta midagi hiilgavat ei olnud, lehkas ja küllap sigitas sääskesid. Ta oli nii tihedalt lemledega kaetud, et kord arvas meie koer Blanca, et see on muru ja hüppas peale; kui me ta välja õngitsesime, oli ka tema lemledega kaetud ja kohevast valgest padjakoerakesest oli saanud naljakas kõhetu traatsaba-rotike.

Rannatee kõrvalt algas aasarada, mida mööda ma armastasin metsikumasse randa minna, kasvõi üksi ja iga ilmaga (siiagi käisid kohustuslikud naljad, näiteks “ega vee all vihma ei saja”). Seal oli mul lugematu hulk salakohti, mida ma tegin aeg-ajalt juurde, näiteks punusin mingi pilliroovahe järjekordseks onniks ja siis unustasin ära. A. nõustus nüüd pärast hansapäevi minuga koos ringi kolama ja suur oli mu rõõm, kui ma avastasin, et uue kergliiklustee pealt pääseb vist võssa ja see võsakäik ei olnudki inimeste khm kannatamatuse tarbeks, kuigi esialgu veidike selle järele lõhnas, vaid sealt läks täitsa aus rada edasi ja äkki ongi see!

Nüüd oli rohkem aega, läksime E. korterist hoopis üht kruusateed pidi randa, aga AK märkas sinna teele suubuvat metsikut rajaotsa. Teised päevitasid pärast ujumist, mina olen aga kärsitu, päevitada ei viitsi, selle asemel sukeldusin võssa, mille nimi on rannaniidu kaitseala, uurisin asja ning jah, AK märgatud metsik rada oli seesama, mille teise otsa ma juba nädalajagu varem üles olin leidnud. Isegi üks Solgi-Neeva näoga lomp paistis ühes kohas, võib-olla kauge järeltulija.

Maastik oli meeletult muutunud – toona oli raja ääres puha madal kuivetu rohi, ainult pilliroog oli kõrge; ja rajast veidi eemal natuke võsa – salakoht, kust sai põldmarju – ja ühe künka otsas, kuhu mulle meeldis ronida, palju pujusid, nii kõrged, et ma sain end nende vahele ära peita. Nüüd olid võsapõõsad ilmselt puudeks kasvanud, üks ilusam kui teine, aga ma ei tundnud neid ühtegi nägupidi ära ja pujukünka kohta ei leidnud ma üldse üles – võib-olla oli ära tasandatud. Aga küllap oli rada seesama, mis lapsepõlves, sest toonagi jõudis ta veidi suurema kruusateeni välja, ja see kruusatee viis samamoodi ühte metsikumasse randa, kus ma koledama ilmaga ujumisriideid kandma ei vaevunud, sest milleks, kui inimesi ei ole.

Võib tunduda, et see kõik on üks kaotuste loetelu: rannatee on autodega rikutud, aasateest on saanud võsatee ja memme korter on aja jooksul meie suguseltsi käest minema rännanud. Tegelikult on aga Pärnu olnud minu jaoks pidevas kaduvuses niikaua, kui ma üldse mäletan – teokarbid lähevad ussitama, kaelakee hallitama, aga oli ka tädi Marta armas tilluke kollane majalobudik pika siilukujulise aiaga; maja oli täis tädi Marta heegelpitse, aed täis lilli ja hõrkude viljadega puid, ja kogu see ilu ja küllus jäi Tallinna maantee laienemise alla, tädi Marta kolis kuhugi kaugele Raekülla või Papiniidule palju uhkemasse kodusse, aga see polnud enam see.

Või siis läksin korra üle Tammsaare puiestee, aga ei keeranud rannateele ega aasateele, vaid hoopis läbi männituka vasakule ja leidsin sealt imelise prügihunniku, kus oli läinud kasvama saialilli ja neid mitmevärvilisi lilli, mille kohta ma täna tean küll, et nende nimi on Kosmos, aga siis olin veendunud, et Ameerika Ime, sest kui ma neid Karusselli tänavas kellegi aias imetlesin, ühmas keegi mu tädidest “ah, on mingi Ameerika ime”. Ma otsustasin, et see imekaunis prügihunnik on minu salakoht, järelikult rääkisin sellest muidugi esimesel võimalusel U.-le, aga näidata ei õnnestunud, sest ma ei leidnud seda hiljem enam kuidagi üles, justkui see oleks nende linnade masti, mis üheks päevaks merest kerkivad. Minu orienteerumisvõime juures ongi maailm muidugi selline veiklev ja võbelev ja kohti saabki ainult juhuslikult üles leida.

Või kohvikud – oli kunagi Kuuse kohvik, kust sai aleksandrikooki, ja Romantika, kus õues olid valgeks värvitud metallpitsist aiatoolid ja ükski muu tool polnud nii ilus. Kumbagi pole alles. Veidi vähem kadunud on kohvik Ada, tema maja on alles ja seal on nüüd mingi muu restoran. Aga omal ajal tekkis ta pontšikubaarina lisaks sellele, mida kõik teavad, ja oli sealjuures palju armsam ja hubasem. Siis oli äsja tulnud Eesti kroon; 25 krooni oli väga suur raha ja mul oli mingi suvise töö tulemusel just selline suur raha taskus ja selle eest sai väga palju pontšikuid. Viisin sinna K. iga kord, kui ma teda hoidma pidin, alla kümne pontšiku ei ostnud me kunagi, ja käisin seal ka üksi pontšikuvaagna taga neid krimkasid lugemas, mida oli äkitselt hakatud palju välja andma ja mille välimus andis tunnistust kokkuhoiust; paber oli õhuke ja kollakas, kiri pisike, leheküljed pea olematu veerisega, mõnikord oli jälle kokku hoitud tõlkija ja toimetaja pealt ning paljundatud tekst otse kolmekümnendate väljaandest koos kõigi tõlkevigade ja kohmakustega. Nii sain ma teada, et vanal heal Eesti ajal ei kantud eesti keele eest sugugi paremat hoolt kui nüüd.

Ada kohvik seostub mul ajaga, mil sai jahmatuseseguse rõõmuga juba natuke asju osta. Turu servas oli hakatud riideid müüma – küllap samasuguseid lirakaid, nagu tänapäevalgi turu peal müüakse, aga siis kehastas see küllust. Mäletan, kuidas ma vaikselt ja õndsalt mõtlesin: hea küll, mul ei ole praegu selle lillelise pluusi jaoks raha. Aga kui mul kunagi on raha, siis saaks ma ta endale osta, kui tahan! Nagu… päriselt! Saan osta riide, mida ma tahan, ja mind lahutab sellest ainult raha! Ja just samal ajal siginesid ka esimesed kaltsukad, nii et alati polnud isegi lõpmata palju raha vaja, et riideid saada.

Aga kui me nüüd mööda rannaäärt jalutasime, siis leidsin rõõmuga, et vana kuulus mänguväljak, mille sarnast teist ei olnud, on ikka alles. Isegi kiiged olid umbes sama koha peal, kuigi metallpulkade asemel on nüüd ketid või köied. Karussellid olid kadunud, aga nende koha peale oli pandud batuut, nii et nutta ei ole põhjust; ja nende ronimisasjade üle, mis sinna üles pandud on, oleks ma lapsena õnnest rõngas olnud. Mis kõige tähtsam, vana ilus paviljon on keset platsi alles, ja kui minu ajal oli ta lihtsalt mingi putka, kus sai sees käia ja kõik, siis nüüd on sellest saanud jäätiseputka. “Kas võiks jäätiseputkale veel paremat kohta olla kui mänguväljakul?” küsis AK retooriliselt.

Tagatipuks tuli õhtul välja, et Kasekese kohviku maja on alles ja seal on ikka söögikoht edasi. Mitte küll kohvik, aga täiesti tubli kiirtoidukas, müüs mulle odava raha eest ausa kamavahu mustasõstramoosiga, armsad noored müüjad ja nii puhas kemps, nagu vanasti kindlasti ei olnud.

Aeg tiksus nagu vanasti – me ei kiirustanud kuhugi, tegime laisalt, mis pähe tuli, ja päeva lõpuks oli ometi nii palju tehtud – kolm korda ujutud, võsas ragistatud, kilomeetrite viisi linna peal jalutatud, laada peal kolatud, kontserdil ja kolmes kohvikus käidud. Vana Pärnu aeg.

Järvehädas

august 4, 2022

Ehk olukordi, kuhu ma ennast ise mingil põhjusel panen.

Niitsin aias rohtu, ajasin ennast palavaks, läksin ennast järve jahutama. Selleks ajaks oli juba pime, väga hea, ei pea riideid kandma. Mulle ei meeldi, kuidagi imelik on riideid märjaks teha, isegi kui need on espetsjaalselt selle jaoks tehtud. Õieti seda imelikum, ma saan aru, kui ma lihtsalt ei viitsiks riidest lahti võtta ja sumaks vette, aga vahetada ekstra riideid, et need siis märjaks teha? Ei saa aru.

Suman vette, ujun ringi, peaaegu üle järve, aga ei tahtnud teise kaldani minna, vetikad ees. See järv on väheke liigtoiteline ja kipub sooja suvega siit-sealt kinni kasvama. Hea, et sissemineku kohas lahtisem rada on, kust järve keskele ujuda.

Hakkan tagasi ujuma ja avastan, et ei saa aru, kuskohast ma sisse läksin. Sest valgus, niipaljukest, kui teda on, paistab sealtpoolt, valgustab reljeefselt välja kaugema kalda, aga minu kallas muutub kõik mustaks siluetiks, ja ma ei lugenud neid laternaposte ka nii hoolega, et oskaks nende järgi orienteeruda, et suund vasakult neljanda posti peale või midagi.

Otsustan, et ujun lihtsalt nii üldiselt kalda suunas ja ujun vesivõssa.

Suman pahaselt välja, vaatan tagasi, üritan teise kalda järgi aru saada, mis punkti ma peaks sihiks võtma. Ujun võssa.

Proovin ujuda piki kallast, ujun võssa.

Siis hakkasin ma juba murelikuks muutuma. Oli selge, et eks ma kuidagi ikkagi välja pääsen, aga valikuvariandid ei meeldinud. Põhimõtteliselt olid nad sellised: ujun teise kaldani, seal on häälte järgi otsustades inimesi, hõikan, et nad mulle suuna kätte näitaks või eriti suure lahkuse korral riided mulle sinna vastu tooks. Teen ennast naeruväärseks, aga parem ikka kui paljalt ümber järve jalutada. Jah, näe, riietega ujumisel on ikka oma eeliseid, vaata aga vaata. Variant bee: ujun kangekaelselt oma kalda suunas, vetikavõsa või mitte võsa.

Proovisin variant beed, aga kole ebameeldiv oli, takerdas kangesti ja teiseks tuli meelde, et isegi kui ma sellest võsast läbi ujun, tuleb mul siis kaldale tulla mudases roostikus. Sest korralik kõva kallas on seal ainult õiges kohas.

Ujusin keset järve, viskasin selili, et rahulikult mõelda: kas tõesti lähen ja teen ennast lolliks. Njah, kui muud üle ei jää, siis ei jää. Keerasin end uuesti kõhuli ja tundus, et natuke edasi paistab vetikaväli teravnurgaga lõppevat, äkki see ongi minu kanal? ujusin vaatasin ja oligi! vaba vesi! ja äkitselt nägin ma kenasti ka tuttavat kivi ja oma riideid selle taga.

Kui keegi nüüd arvab, et ma selle pärast öösel paljalt ujumise ära lõpetan, siis ma kardan, et pean talle pettumuse valmistama. Esimene plaan on mul igatahes see, et nüüd hakkan ka ujudes niiviisi selja taha vaatama, et mäletaks, kuidas maamärgid teistpidi välja näevad, just nagu ma kuival maal olen juba üritanud. Tookordki oli sarnane häda, et põhiline, mis mind ähvardas, oli piinlikkus.