Tuul ja liiv

august 10, 2022

E. korter oli tagurpidi: trepikojast tuli valida parem-, mitte vasakpoolne uks, sees olid vets, vannituba ja köök vasakut, mitte paremat kätt, ja suur tuba vastupidi; magamistoa uks oli õigesti otse, aga tuba ise keeras valepidi.

Aga maja oli ise samapidi nagu minu memme – Pärnu-vanaema – maja; ja kuna korterisse sisse minnes olid tagurpidi nii trepikojast tulek kui ka kõik toad seal sees, siis kaks tagurpidit andis tulemuseks ikka selle õigetpidi, et magamistoa aknasse paistis õhtupäike ja elutuba oli hämar. Põhiplaan oli igatahes õige, korralik hruštšovkakorter, ja hruštšovka – see tähendab suve.

Laske ma selgitan. Esimene lapsepõlvekodu, mida ma mäletan, oli Merivälja funkvilla, tubahaaval peredele korteriteks jagatud, elamised kitsad, aga aed hiiglasuur. Üks ärikas otsustas tervele majale käpa peale panna ja nihverdas kuskilt kõigile neile peredele asenduskorterid välja. Meile nihverdas ta Lasnaka kolmetoalise, mida ta mu vanematele suure uhkusega näitas: “ja elutoas on pilttapeet”. Võeh, mõtlesid vanemad, panid korteribülletääni kuulutuse ja vahetasid selle Nõmme neljatoalise vastu, pilttapeedi juurde sissegi kolimata.

Nõmme maja oli eelmises elus olnud ilmselt kahepere-suvitusvilla, millest andsid tunnistust arvukad ja suured aknad ning seinad, mida jagus igas mõttes vähe – vähe oli nii akendevahelist pinda kui ka paksust. Oli normaalne, kui talvel oli tänu tublile kütmisele 15 kraadi toas. See-eest oli avar ja valge. Maja, mille element on õhk.

Niisiis sain ma hruštšovkas elada ainult suviti ja imestada kõiki selle imeasju. Seal olid radiaatorid, mida ma ei oleks küll kunagi töötamas näinud, kui ma poleks seitsmeaastaselt ninaluud katki kelgutanud ja selle peale oma suureks heameeleks talvist Pärnu-puhkust saanud; kemps oli veega, seda ehtis kunstkorgist prill-laud ja enne randaminekut aeti kõik lapsed vetsu: “Kas sa pissil käisid ära?”; kraanist tuli sooja vett ja vähe sellest, seal oli eraldi vannituba, suure vanniga, mille kõrval seisis mustapesutonn. “Tonn” tähendab sealtkandi keeles tünni ja see andis ammendamatu võimaluse teha kogu aeg sama nalja: “ega siia tonni tonn küll ära ei mahu”. Trepikoja trepp oli betoonist, mis oli jalge all huvitavalt sile ja jahe, ega ma ju jalanõusid jalga ei pannud, kui seda kuidagi vältida sai.

Memmel oli ka televiisor ja Aktuaalse Kaamera kontsentrilised rõngad olid seal minu jaoks sama lahutamatu elutoasisustuse osa nagu halliträpsuline vaip, mille peal ma oma rannast korjatud “teokarpe” sorteerisin – korra üritasin nad vette likku jätta, et nad sama ilusti läigiksid nagu rannas, aga selle peale tekkis seal väikeste ussikeste näol ootamatu elu ja nad tuli minema visata; korra leidsin selle käigus teokarpide vahelt midagi, mida pidasin ehtsaks pärlmutritükiks, kuni keegi tegi selgeks, et see on memme varbaküüne tükk, mille ma olen kogemata karpide hulka sorteerinud -, memme suur pehme tugitool, ehtne suur merekarp, kust tuleb merekohinat, Chopini büst, vana sekretärkapp, kus on joonistamise asjad, kaktused, kaktused, kaktused ning kapike vanade Pioneeride ja tädi Ada saadetud Hemmetsitega, mida ma väsimatult lappasin, püüdes rootsikeelsetest koomiksitest aru saada – “Fantoom”, “Storklas och Lillklas“, “Ferd’nand“, “Miki-hiir” ja mis nad seal kõik olid – üks oli näiteks arstiteaduslik, keegi poiss põletas seal kuuma veega käe ära ja hüüdis “Aj, min arm!”.

Kaktustega oli veel see lugu, et korrus ülalpool elas Kala-tädi, kellel oli öökuninganna. Igal suvel läks see õitsema ja siis mindi Kala-tädi juurde pidulikult vaatama, kuidas ta õitseb.

Isegi köögis oli kõik teisiti kui kodus. Leib käis kaarja liugluugiga leivakastis; pestud nõud läksid laisk-liisu peale, mitte nagu kodus, kus nad pandi nõrguma suurde plekk-kaussi, kruusid kõigepealt ja taldrikud nende najale. Memme nõud olid omaette rõõm: tal olid ühed kahvlid pisikesed, neid hüüti lastekahvliteks ja selline tähelepanelikkus, et laste jaoks on eraldi kahvlid, avaldas mulle sügavat muljet; ma ei suutnud ka kuidagi ära otsustada, kas mulle meeldib rohkem jänesega või Miki Hiirega taldrik.

Ja külmkapi nimi oli Snaige. See oli meie tollases oikumeenis kõige uhkem külmkapp – meil kodus oli see kõige pisem Morozko, järgmine oli Saraatov ja Snaigest etemat polnud olemaski, see oli kõige suurem ja surises vaikselt nagu välismaa oma. Memme oma oli veel puiduimitatsiooniga kaetud, mõelda vaid: puust külmkapp! Selle imekapi ukse küljes oli eraldi munariiul, kus iga muna käis oma lohu sisse; ning karbid, kuhu sisse käisid või ja juust ja muu sarnane. Isegi sügavkülm oli tal suurem kui kodus. Sinna oleks teoreetiliselt mahtunud tublisti jäätist, ainult et iga kord, kui Jelgava poes jäätist müüdi, sai ta meil kohe samal päeval otsa ka. Jäätise peale panime mustikaid, mida me turu pealt purgiga ostmas käisime. Mustikad olid minu jaoks täiesti Pärnu marjad.

Peale selle oli seal köögis saksakeelne ilusate piltidega koogikokaraamat, ma aina vahtisin neid kooke ja unistasin nende kõigi söömisest.

Söömisest rääkides – memm tegi muidugi teistmoodi toite kui kodus, mis oli juba üksi huvitav, aga tagatipuks oli tal kuklipann! See oli raske lohkudega malmpann, mis pandi gaasipliidile, pehme pärmitainas pandi lohkude sisse ja pöörati õigel ajal ümber. Oi, neid kukleid! kui sellise panni kuskilt leiaks, ja kui temaga ka ilma leegita küpsetada saaks!

Üks Pärnu söögimälestus on mul veel see, kuidas ma olin Theseusesse armunud ja püüdsin mannapudru peale moosiga tema nägu joonistada, aga mu suureks pettumuseks kukkus välja ikka tavaline mannapudrunägu, ükskõik, kuidas ma sinna üllust joonistada püüdsin.

Aga kõige suurem toredus oli muidugi prügiauto. Kui oli prügiautopäev, olid kõik lapsed, kes parajasti memme juures majas olid, ninapidi vastu akent ja imetlesid, kuidas prügiauto kraana suure kolinaga konteinereid tõstab. Konteinerid ise olid suured, kandilised ja värvilised, mitte nagu igavad ümmargused roostekarva prügitünnid koduõues.

Käisime sealt hoovist tänavu hansapäevade aegu läbi. Põõsad on enamjaolt vana koha peal, vist nägin ära isegi läätspuu, mille kaunadest ma pihlakamarjadega vaheldumisi kaelakeed püüdsin teha, aga pihlamarjad läksid krimpsu ja hallitama ja kaelakee läks hukka; toonased väikesed pärnapuud on nüüd maja enda kõrgused, kunagine päikseline hoov hämar ja vaikne. Kiigepuud olid endise koha peal ja kiiged katki, nagu nad vanastigi enamasti olid, aga küll nad olid head kiiged, kui nad vahel terved juhtusid olema! Mina olin suur ja julgesin seal püsti kiikuda, kui U. ei julgenud.

Hoovist otse üle tee algas rannatee ja üks muudatusi, mille peale ma kole kuri olen, on see, et nüüd on rannatee algusse autod lubatud. Mis rannameeleolu see niiviisi on? Randa tuleb minna rahulikult paljajalu, tee peal võimlemiskangide juures peatust tehes, et seal kõõluda; mina oskan kangi peal tirelit teha, U. ei oska ja ütleb seepärast põlglikult “häh, tite asi”. Kangide taga oli armas kasetukk, mõlemad on uuenduste ohvriks langenud.

Need on päris kahjud; kui ma mälestustes isegi Solgi-Neevat helgena näen, saan minagi aru, et seda ehib lihtsalt nostalgia paiste ja päriselt ta midagi hiilgavat ei olnud, lehkas ja küllap sigitas sääskesid. Ta oli nii tihedalt lemledega kaetud, et kord arvas meie koer Blanca, et see on muru ja hüppas peale; kui me ta välja õngitsesime, oli ka tema lemledega kaetud ja kohevast valgest padjakoerakesest oli saanud naljakas kõhetu traatsaba-rotike.

Rannatee kõrvalt algas aasarada, mida mööda ma armastasin metsikumasse randa minna, kasvõi üksi ja iga ilmaga (siiagi käisid kohustuslikud naljad, näiteks “ega vee all vihma ei saja”). Seal oli mul lugematu hulk salakohti, mida ma tegin aeg-ajalt juurde, näiteks punusin mingi pilliroovahe järjekordseks onniks ja siis unustasin ära. A. nõustus nüüd pärast hansapäevi minuga koos ringi kolama ja suur oli mu rõõm, kui ma avastasin, et uue kergliiklustee pealt pääseb vist võssa ja see võsakäik ei olnudki inimeste khm kannatamatuse tarbeks, kuigi esialgu veidike selle järele lõhnas, vaid sealt läks täitsa aus rada edasi ja äkki ongi see!

Nüüd oli rohkem aega, läksime E. korterist hoopis üht kruusateed pidi randa, aga AK märkas sinna teele suubuvat metsikut rajaotsa. Teised päevitasid pärast ujumist, mina olen aga kärsitu, päevitada ei viitsi, selle asemel sukeldusin võssa, mille nimi on rannaniidu kaitseala, uurisin asja ning jah, AK märgatud metsik rada oli seesama, mille teise otsa ma juba nädalajagu varem üles olin leidnud. Isegi üks Solgi-Neeva näoga lomp paistis ühes kohas, võib-olla kauge järeltulija.

Maastik oli meeletult muutunud – toona oli raja ääres puha madal kuivetu rohi, ainult pilliroog oli kõrge; ja rajast veidi eemal natuke võsa – salakoht, kust sai põldmarju – ja ühe künka otsas, kuhu mulle meeldis ronida, palju pujusid, nii kõrged, et ma sain end nende vahele ära peita. Nüüd olid võsapõõsad ilmselt puudeks kasvanud, üks ilusam kui teine, aga ma ei tundnud neid ühtegi nägupidi ära ja pujukünka kohta ei leidnud ma üldse üles – võib-olla oli ära tasandatud. Aga küllap oli rada seesama, mis lapsepõlves, sest toonagi jõudis ta veidi suurema kruusateeni välja, ja see kruusatee viis samamoodi ühte metsikumasse randa, kus ma koledama ilmaga ujumisriideid kandma ei vaevunud, sest milleks, kui inimesi ei ole.

Võib tunduda, et see kõik on üks kaotuste loetelu: rannatee on autodega rikutud, aasateest on saanud võsatee ja memme korter on aja jooksul meie suguseltsi käest minema rännanud. Tegelikult on aga Pärnu olnud minu jaoks pidevas kaduvuses niikaua, kui ma üldse mäletan – teokarbid lähevad ussitama, kaelakee hallitama, aga oli ka tädi Marta armas tilluke kollane majalobudik pika siilukujulise aiaga; maja oli täis tädi Marta heegelpitse, aed täis lilli ja hõrkude viljadega puid, ja kogu see ilu ja küllus jäi Tallinna maantee laienemise alla, tädi Marta kolis kuhugi kaugele Raekülla või Papiniidule palju uhkemasse kodusse, aga see polnud enam see.

Või siis läksin korra üle Tammsaare puiestee, aga ei keeranud rannateele ega aasateele, vaid hoopis läbi männituka vasakule ja leidsin sealt imelise prügihunniku, kus oli läinud kasvama saialilli ja neid mitmevärvilisi lilli, mille kohta ma täna tean küll, et nende nimi on Kosmos, aga siis olin veendunud, et Ameerika Ime, sest kui ma neid Karusselli tänavas kellegi aias imetlesin, ühmas keegi mu tädidest “ah, on mingi Ameerika ime”. Ma otsustasin, et see imekaunis prügihunnik on minu salakoht, järelikult rääkisin sellest muidugi esimesel võimalusel U.-le, aga näidata ei õnnestunud, sest ma ei leidnud seda hiljem enam kuidagi üles, justkui see oleks nende linnade masti, mis üheks päevaks merest kerkivad. Minu orienteerumisvõime juures ongi maailm muidugi selline veiklev ja võbelev ja kohti saabki ainult juhuslikult üles leida.

Või kohvikud – oli kunagi Kuuse kohvik, kust sai aleksandrikooki, ja Romantika, kus õues olid valgeks värvitud metallpitsist aiatoolid ja ükski muu tool polnud nii ilus. Kumbagi pole alles. Veidi vähem kadunud on kohvik Ada, tema maja on alles ja seal on nüüd mingi muu restoran. Aga omal ajal tekkis ta pontšikubaarina lisaks sellele, mida kõik teavad, ja oli sealjuures palju armsam ja hubasem. Siis oli äsja tulnud Eesti kroon; 25 krooni oli väga suur raha ja mul oli mingi suvise töö tulemusel just selline suur raha taskus ja selle eest sai väga palju pontšikuid. Viisin sinna K. iga kord, kui ma teda hoidma pidin, alla kümne pontšiku ei ostnud me kunagi, ja käisin seal ka üksi pontšikuvaagna taga neid krimkasid lugemas, mida oli äkitselt hakatud palju välja andma ja mille välimus andis tunnistust kokkuhoiust; paber oli õhuke ja kollakas, kiri pisike, leheküljed pea olematu veerisega, mõnikord oli jälle kokku hoitud tõlkija ja toimetaja pealt ning paljundatud tekst otse kolmekümnendate väljaandest koos kõigi tõlkevigade ja kohmakustega. Nii sain ma teada, et vanal heal Eesti ajal ei kantud eesti keele eest sugugi paremat hoolt kui nüüd.

Ada kohvik seostub mul ajaga, mil sai jahmatuseseguse rõõmuga juba natuke asju osta. Turu servas oli hakatud riideid müüma – küllap samasuguseid lirakaid, nagu tänapäevalgi turu peal müüakse, aga siis kehastas see küllust. Mäletan, kuidas ma vaikselt ja õndsalt mõtlesin: hea küll, mul ei ole praegu selle lillelise pluusi jaoks raha. Aga kui mul kunagi on raha, siis saaks ma ta endale osta, kui tahan! Nagu… päriselt! Saan osta riide, mida ma tahan, ja mind lahutab sellest ainult raha! Ja just samal ajal siginesid ka esimesed kaltsukad, nii et alati polnud isegi lõpmata palju raha vaja, et riideid saada.

Aga kui me nüüd mööda rannaäärt jalutasime, siis leidsin rõõmuga, et vana kuulus mänguväljak, mille sarnast teist ei olnud, on ikka alles. Isegi kiiged olid umbes sama koha peal, kuigi metallpulkade asemel on nüüd ketid või köied. Karussellid olid kadunud, aga nende koha peale oli pandud batuut, nii et nutta ei ole põhjust; ja nende ronimisasjade üle, mis sinna üles pandud on, oleks ma lapsena õnnest rõngas olnud. Mis kõige tähtsam, vana ilus paviljon on keset platsi alles, ja kui minu ajal oli ta lihtsalt mingi putka, kus sai sees käia ja kõik, siis nüüd on sellest saanud jäätiseputka. “Kas võiks jäätiseputkale veel paremat kohta olla kui mänguväljakul?” küsis AK retooriliselt.

Tagatipuks tuli õhtul välja, et Kasekese kohviku maja on alles ja seal on ikka söögikoht edasi. Mitte küll kohvik, aga täiesti tubli kiirtoidukas, müüs mulle odava raha eest ausa kamavahu mustasõstramoosiga, armsad noored müüjad ja nii puhas kemps, nagu vanasti kindlasti ei olnud.

Aeg tiksus nagu vanasti – me ei kiirustanud kuhugi, tegime laisalt, mis pähe tuli, ja päeva lõpuks oli ometi nii palju tehtud – kolm korda ujutud, võsas ragistatud, kilomeetrite viisi linna peal jalutatud, laada peal kolatud, kontserdil ja kolmes kohvikus käidud. Vana Pärnu aeg.

43 kommentaari Kellele: “Tuul ja liiv”

  1. nodsu said

    Unustasin köögi-imeasjade hulgas mainida juustulõikurit. Selline piluga juustunuga, millega sai ilusad viilud, keegi oli selle memmele välismaalt kingituseks saatnud, äkki jälle tädi Ada. või tädi Olli?

    Teoreetiliselt müüdi ka Eestis sellise kujuga juustulõikureid, praktikas oli aga selline oluline erinevus, et välismaa juustulõikur lõikas ka päriselt.

    Meeldib

  2. Nell said

    Mulle pärnakana meeldib sinu Pärnu 😀

    Meeldib

  3. oi, kui palju tuttavat tuli ette ja mälestusi meelde 🙂
    Ilus lugu, tänan jagamast!

    Meeldib

  4. Oh, Pärnu mälestused.
    Mudaravila pargis oli roheline puidust putka, “Türgi kohvik”. Kui Pärnusse laupäeviti linna peale lasti – ostsin türgi kohvi ja käisime videoteegis filmi vaatamas. Olid ajad, mälestused on jäänud.
    Kaunilt ja voolavalt kirjutatud, rõõm oli lugeda. Aitäh!

    Meeldib

    • nodsu said

      mõtlen nüüd pingsalt, kas see on see, mille kohta vanemad ütlesid Roheline Konn või oli Roheline Konn mingi muu putka.

      Meeldib

    • nodsu said

      Kui eeldada, et elujõulisemas asulas on isegi mitu Rohelist Konna, siis saaks selle võtta asula kaalukuse mõõtühikuks – siis saab kohe aru, et kui kõigest paarikümne tuhandesel asulal on sama palju Rohelisi Konni kui paarisaja tuhandesel, siis on ta sisuliselt selle teisega sama suur. Seest suurem kui väljast.

      Vrd teatrite, kohvikute, kõrgkoolide arv.

      Meeldib

      • Amaalie said

        Siit on võrsunud väga huvitav teema . Kui kirjutada raamat Roheliste Konnade teemal, oleks see garanteeritult mega hitt. Esiteks on see mõiste ajas muutunud, defineerida tuleks ja veel ehk õnnestuks suulist pärimust koguda jne. Tartus oli (eel?)viimane Roheline Konn Raatuse ja Narva mnt ristis, klaasist paviljon, kus kõige mudasem seltskond õlut jõi ja ümber tolle putka sumises. Seda ei likvideeritud ära, sest kui miilitsal oli vaja mõnda konkreetset kurikaela tabada, siis sai selle sealt üsna ruttu kätte. Aga vaatasin netist, et Roheliseks Konnaks on hiljem nimetatud ka Tallinnas likvideeritud väga ontlikku penskarite pesa. Kas Roheliste Konnade ajalugu algab sellistest kioskitest, kus sai mööda minnes võtta klaasikese kangemat, mingi stalini perioodi pargikujunduse ja heaolu märk, selle peaks veel kähku välja selgitama.

        Liked by 1 person

  5. väga väga naine said

    Ma tahan nüüd Pärnusse =)
    21. august on seal mingi … kirjandusasi.
    Hmmmm.

    Meeldib

  6. Terje said

    Nii armsalt kirjutatud. Kui Piret Tali “Minu Pärnut” oli hea lugeda, siis sinu kirjutatut ootaks lausa põnevusega

    Meeldib

  7. epp said

    Oh, nii tore, sa venitasid mu hommikuse kohvijoomise mõnusalt pikaks oma jutuga. Lastekahvlid ja munariiul ja võikarbid ja leivakast tulid tuttavad ette…

    Meeldib

  8. Teresa said

    Mul tuli muie suule ja pisar silma. Tädi Marta lugu oli veidi sassis, aga lõpp oli õige. Ma elasin sel suvel Pärnus ka kõvas nostalgias. Käisin mitme sugulase juures vanu pilte uurimas ja klassivend, kuulnud, et ma Pärnus olen, tahtis kokku saada ja meil oli tore kohtumine Postipoisis ja nädala pärast on klassikokkutulek.

    Meeldib

    • nodsu said

      aga räägi siis ometi, kuidas tädi Marta lugu õigesti oli.

      Meeldib

      • Teresa said

        Tädi Marta vanemad hakkasid Raekülla maja ehitama, aga isa suri ära ja tädi Kristiine jäi üksi nelja lapsega. Ehitada olid nad jõudnud ajutise osmiku, kuhu Kristiine elama jäigi. Õed ja vend surid kõik noore täiskasvanuna ja ainsana jäi väike Marta. Kui ta täiskasvanuks sai, läks ta elama oma onutütre Manna kõrvalmajja. Seal ta elas keskeani, siis kolis ema juurde, aitas lobudiku talvekindlamaks ehitada. Millalgi ilmus üks noor pere, kes tahtis maja ehitada, ostis selle suure krundi ära ja kui maja sai valmis, sai Marta seal väikese toa ja köögi.

        Meeldib

      • nodsu said

        Mis see Tallinna maantee ligi olnud maja oli, kas see oli siis tädi Manna kõrvalmaja? ja mis sellest sai?

        Aga küll seal oli tore aed.

        Meeldib

      • teresa said

        Enne Rääma tänava uut läbimurret oli tädi Manna aed märksa suurem. Ilmselt sa mäletad ikka seda aeda.

        Meeldib

      • nodsu said

        Ma mäletan tädi Marta pisikest kollast majakökatsit kuskil üle jõe ja et tema juures külas käies käisime ilusas aias ka.

        Kusjuures tädi Manna külastamisest ma aeda ei mäleta, sellest mäletan ma tädi Mannat ja onu Reinu ennast, maitsvaid kalatoite ja suurt tüdrukut Marikat, keda ma imetlesin ja kes mulle millalgi oma karudega vildikad andis.

        Meeldib

      • Teresa said

        Marta kollakas maja oligi see osmik Raeküla alguses, kas me külas käisime. Seal oli suur aed. Rääma-ajal sind veel polnud.

        Meeldib

      • nodsu said

        vat siis, ma olen tädi Manna maja asukoha ja tädi Marta aia oma peas sujuvalt ära ühendanud (nojah, minu universumis ei olegi asukohad täpselt paigas).

        Meeldib

  9. mustkaaren said

    Kui ilus, õhuline, valge, helge ja muinasjutuline.

    Meeldib

  10. ritsik said

    Mulle on sinu kirjeldatud Pärnu täiesti tundmatu, kuigi olen siin 25 aastat elanud. Pean mehe käest uurima, mis kohtadega tegu.

    Meeldib

    • Kaur said

      Järgmisele kokkutulekule – eksklusiivne notsu Pärnu-tuur!

      Ja kui teeme Tallinnas, siis ma otsin teile mingid Lasnamäe urkad üles. Kui seal miskit järgi on, kinnisvara-arendus tühistas lõpuks Maarjamäe looduskaitseala ära ja varsti pole siin enam rohuliblet ka alles.

      Meeldib

  11. väga väga naine said

    Muidu, kes Mudlumit pole lugenud: tema kirjutab seda tüüpi asjade-teemalisi-asju.
    Palju.
    Suuri.
    Hästi.
    Aint “Poola poistes” on vähem. Muidu ongi siuksed raamatud.

    Meeldib

    • nodsu said

      Mul on Mudlumit lugedes ikka olnud selline tunne, et väga oma, kirjutab tuttavas keeles. Aga vahel jäävad raamatud ka sellepärast katki, umbes et sulab mu enda sisehäälega nii kokku, et mis ma ikka loen.

      Liked by 1 person

    • väga väga naine said

      Nagu mina ja Õnnepalu? =D
      “Poola poisse” julgen ikkagi soovitada – seal on süžeed kõriauguni ja tegelastüüpe sama palju.
      Elleni-raamatu osas ma juba kõhklen soovitamast, aga see võib olla mu isiklik kiiks. Et nooruse-raamat meeldis rohkem kui vanaduse-raamat ja Elleni-raamatu emakuju (ehk Mudlumi ema) käis mulle nii hullusti pinda, et mul läks hiljem tuju pahaks, kui lugesin arvustusi ja goodreadsi ja ta oli seal tunnustatud kui “tugev uhke naine”.
      Mu jaoks lakkamatu rahulolematus EI ole tugevuse näitaja ühestki otsast, ega ka kangelaslik jäämurdmine “pean tegema!” Mulle käib selline ellusuhtumine hirmsasti pinda.
      Tädi Ellen, kes aias töötamise asemel õuetoolis suitsu tegi, on mulle palju armsam =) Kusjuures TEGELIKULT oli ta sitaks töökas – lihtsalt tegi neid asju, mis ta hinge helama panid.

      Vabandust, läksin vist hoogu =D Ja pealegi vale raamatu teemadel =D

      Meeldib

      • nodsu said

        Õnnepaluga on mulgi samamoodi.

        Meeldib

      • nodsu said

        Aga hiljuti ostsin allah. raamatute osakonnast ühe lätlase raamatu, kellel on samuti natuke minu masti mõtlemine – aga tal on lühikesed laastud, see tõmbab kompa koomale. Ja isegi kui mõtted on minu masti, on nad ikkagi teise inimese teised mõtted, pealegi meesterahva omad ja Läti keskkonnas.

        Rvins Varde raamat.

        Meeldib

  12. Amaalie said

    Pärnu, Pärnu, Pärnu – Pärnu has it all… nt talvisel koolivaheajal soome kelguga mööda kalurite mootorrattateid Merimetsa juurest lahe jääle sõitma; Seedri tänava seedrite seemned; muidugi kiiged Munamäe juures; Kiilaspea plats, kaks kutti seisavad ja ajavad juttu, kolmas tuleb ligi ja küsib: mis seisate siin üleni valges nagu venelased?; rahuliku mere lained muuli tipus jmt

    Meeldib

    • Teresa said

      Oli aeg, kui tennisestaadionile tehti talviti liuka, sellel käidi uisutamas nagu tantsimas. Poiss kutsus tüdruku uisuringe tegema. Ma olin 8.kl ajaks hädiselt uisutamise selgeks saanud. Kui kavaler mind uisutama kutsus, olin ma vaid veidi parem kui jahukott. Siis elas Pärnu ka talvel.

      Meeldib

      • Klari said

        Talvise Pärnuga on mul jällegi võrdluseks lugu, kuidas meil oli kord aasta aega tööl üks kolleeg Hiinast – Suzhoust, kus elab 11 miljonit inimest. Tema jaoks oli talvine inimtühi Pärnu midagi täiesti enneolematut ja ta pidi sellest siiamaani rääkima, milline imeline rahu ja vaikuse aasta tal Pärnus oli.

        Liked by 2 people

      • Teresa said

        Veel oli nii, et talvel ei pidanud üle silla käima, saime otse Rääm oja suudmekohast üle jõe. Tee läks diagonaalis silla juurde välja, kus oli midagi kaitaolist, kus suviti randusid kihnlaste paadid. Veel otsema tee saime siis, kui Tammsaarde elama läksime ja ma Niidupargis internaatkoolis töötasin. Siis läks üks
        talvetee Llivalt otse Niidule.

        Meeldib

  13. Morgie said

    Küll on ilus ja armas lugu!

    Meeldib

  14. tom said

    Nii hea lugemine, lõpmatult äratundmisrõõmu, minu lapsepõlve suvepealinn oli Pärnu sünnist kuni “paguluseni”. Meie impeerium muulist jahisadamani, sealt vallikraavini ja edasi mööda Amende villast ranna roostikuni ning muulini tagasi. See suvi polnud kahjuks aega hulkuda vanu tuttavaid kohti pidi ja ilma tolleaegsete sõpradeta poleks ka päris see aga ikka nostalgiline. Momendil ei seo mind Pärnuga kahjuks enam miskit muud kui mälestused ja lapsepõlve sõbrad.

    Meeldib

    • nodsu said

      See Pärnu nurk on minu jaoks jälle võõram. Ammende villast rannani on küll viimastel aastatel tuttavamaks saanud, kui me oleme Pärnu hansal esinemas käinud ja mõnikord lausa otse esinemisplatsilt randa piknikku pidama kõndinud, vahel isegi kostüümid seljas (villane 15. sajandi pealiskleit on väga hea sääsekaitse, ühtlasi saab selle peal rannas pikutada ja pärast klopid liiva maha ja jälle nagu uus, vbla tänu liivapuhastusele isegi puhtam kui enne).

      Meeldib

  15. […] oli nüüdseks siis juba eelviimane kord, kui ma Pärnus käisin. Käisime poes ja muidugi läks midagi meelest ära ja ma läksin tagasi alkovaba õlut ostma. Üks […]

    Meeldib

  16. k said

    Siin ei märgita, kas sa hoovi üle vaatasid, aga igatahes kiikede asemel on nüüd pingid ja graniitsillutis (muide ka Nõmme maja hoovis on nüüd tolmu asemel sihuke sillutatud tee), ent ühe liivakasti jäänused on vist alles ja seal sees kasvavad osjad. Sirelite vahelt üle muru Jelgava poodi viinud jalgrada ei olnud enam ja pood ise on nüüd Ranna Selver.

    Meeldib

    • nodsu said

      minu vaatlusandmed ütlesid, et kiikede asemel ei ole pingid, kiigepostid olid endiselt püsti, aga ilma kiikedeta (nagu seda juhtus sageli ka vanasti, kiiged tulid ja läksid). Seal keskel olid küll pingid ja sillutis, aga minu mäletamist mööda on see just see koht, kus suur liivakast oli.

      Jalgrada polnud päris selline nagu enne, võimalik, et ära sillutatud, aga tee suund oli üldiselt sama, mis enne. Jelgava poest on jah Selver saanud.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: