Une-Mati unemaal

august 26, 2022

Kiskusin joonistuspaberit otsides oma teisme-ea kirjanduskatsetused välja, lugesin neid pool õhtut – see nõuab paleograafilist talenti, tuhmuva harilikuga tihedas peenes kirjas täiskirjutatud lehed! -, jätsin allergiarohu võtmata ja kohe tulid huvitavad unenäod.

“Sandmani” universumi Une-Mati – kes nägi küll välja pigem nagu dr Frank N. Furter või siis hoopis see Hugo Weavingi tegelane “Kõrbekuninganna Priscillast” – tahtis mind nimelt enda juures seltsiliseks pidada ja hoidis seepärast oma suures tornis vangis. Tal oli selline komme jah, ma teadsin, ta oli minust juba kaks arvutisimulatsiooni teinud, keda õnnetuid ta samuti vangis hoidis. Üritasin teda veenda – esiteks, et õige oleks mind vabaks lasta ja kui ta neist simulatsioonidest kuidagi loobuda ei suuda, siis lasku neil vähemalt ka omavahel suhelda, mitte ainult temaga. Selgitada, kui õudne peab neil niiviisi üksikvangistuses olema.

Hirmus raske oli seletada, sest ta ei olnud ju inimene, ta ei saanud inimese emotsioonidest, loogikast ega eetikast hästi aru, kuigi pingutas. Selline juhtum, kus moraal pole mitte mustvalge ega ka hall, vaid sini-oranž.

Jõudsin ikka kuidagi asjade pakkimiseni, tema läks korraks uksest välja, läksin talle trepikotta järele ja mis ma näen. Trepist hiilib allapoole piiluma hulk lapsi, keda kõiki samamoodi tornis kinni hoitakse, ja kes tulid luurama, äkki saab põgenema. Ma seletasin, et läks korraks ära, aga kohe tuleb tagasi siia kambrisse.

Tuligi, vaidlesime edasi. Selgus, et vahepeal ongi need lapsed ära põgenenud ja politsei kutsunud, ning Une-Mati arreteeriti. Politseinik, asjalik toekas patsiga naisterahvas oli kaastundlik, mõistis, et ega ta inimeste asjadest õieti aru ei saa, rääkis, et ma katsun sulle võimalikult hea advokaadi leida, kes võimalikult kerge karistuse välja räägiks, sest ega sul vangis lihtne olema ei hakka.

Vangis pandi ta spetsiaalse kiirgusega puurkupli alla, mis oli mõeldud üleloomulike olendite kinnihoidmiseks. Et ta põgenema ei pääseks, aga ka selleks, et teised vangid talle kallale ei pääseks. Norisid eemalt küll, aga ligi ei saanud.

Järgmiseks olin ma temaga koos ikkagi põgenema pääsenud, kui märkasin, et olen paljajalu. Mu sandaalid olid sinna torni jäänud! Läksin järele tema vastuväidetest hoolimata. Tal oli õigus, see oli ohtlik. Kogu tema torni olid enda valdusse võtnud noored kurjategijad, kes sealseid aardeid noolisid ja mu kohe kinni nabisid.

Meeleheitel seletasin, mis te must tahate, ma tulin ainult sandaalide järele!

Mispeale noorkriminaalid lasid mu üllatunult lahti, nad polnud selle pealegi tulnud, et keegi midagi nii väärtusetut tahaks, kui loss on üleloomulikke aardeid täis.

7 kommentaari Kellele: “Une-Mati unemaal”

  1. Teresa said

    Unenäos on ühtelugu riided kadunud, eriti kingad, aga väljas on pime porine november.

    Meeldib

  2. Rebane said

    sellepärast “Kaksikliik” ongi 1 maailma parimaid ulmekaid, et seal on nende planeedi domineerival liigil täiesti teistsugune moraal kui Maa inimestel. kokku võetud kohe alguses: toiming, mis on vajalik _kahe_ mõistusega liigi säilimiseks, tuleb julmuse definitsiooni alt välja jätta. ja samal ajal on see ikkagi super-utilitaristlik – sadadele tuhandetele väga suurte kannatuste valmistamine tasub ära, kui tänu sellele säilivad miljonid elud. ehk siis arusaadav moraalifilosoofia. arve pole seal mainitud, aga mingid suurusjärgud on aimatavad. aga kahju, et muu maailm seda lugeda ei saa… ma küll ajasin keksu takka, et tõlgime ära – selleks oleks vaja esiteks eesti tiimi, kes teeks reaaluse tõlke, et mis tegelt toimub, ja siis sihtkeele tiimi, kes paneks tõlke poeesiliseks ja neologistlikuks nagu originaal. ingl k ehk Yeats, sks k Rilke ja ma ei tea, lihtsalt: kes on mistaheskeelses kirjanduses kõige tõlkimatum, see sobiks vastavalt eeskujuks.
    moraalist – ega ma ei tea, mida meie utilitaristid arvaks, aga mulle endale meeldiks küll pigem rahulikult liigina välja surra, kui et hakata aistivaid olendeid nii mastaapselt piinama. teisest küljest… mnjah. eks igal asjal ole omad miinused. 😉

    Meeldib

    • nodsu said

      utilitarismiga tuleks alati ära otsustada, mis on see halb, mille paljudele osakssaamist tahetakse vältida, ja kas elu säilitamine iga hinna eest ikka on tingimata hüveline – isegi kui me räägime konkreetselt sellest, kelle elu säilitatakse.

      Meeldib

      • Rebane said

        ma mõtlesin, et kui me räägime kannatuste vältimisest võimalikult paljudele (mis võib vähendada kellegi hüve, kuid mitte tekitada neile kannatusi), siis see on antiutilitarism? ja utilitarism on võimalikult palju hüve võimalikult paljudele (mis implitseerib, et kui suhteliselt väike arv olendeid kannatab kasvõi suhteliselt palju, siis see on talutav suurema hüve nimel). oletame, et seal maailmas oli elukvaliteet enamvähem norm, et keegi väga ei kurtnud, et seal on raske elada. tähendab, see looduskatastroof, mis sündmustiku käima lükkas, ei mõjutanud täiskasvanud olendeid mitte kuidagi. seega domineerivale liigile oli elu – omaenda ja oma liigi – säilitamine hüveline igati. teine liik oli intellektuaalselt alam, nende käest alguses ei küsitud. ja kui nad hakkasid aru saama, mis toimub ja miks, siis justnagu kah pigem kiitsid heaks oma liigi säilimise. ja et piinamine on hädavajalik… et väljaspool seda ebameeldivat kohustust oli pigem hüveline elus olla. 🙂 ehk siis, nende, keda piinati, oma moraal ja eetika ei olnud kah inimlikud.

        Meeldib

    • Morgie said

      Pmst põhjustavad enamik sünnitusi sünnitajatele samasuguseid kannatusi, nagu kaksikliigis kirjeldatud, aga need kannatused ei tekita eriti kelleski moraalseid kõhklusi, sest need on looduslikud.

      Meeldib

  3. Rebane said

    utilitarismi näide on näiteks “Need, kes lähevad Omelasest ära”, jutt ilmus kunagi umbes Nõukogude Naises või sedalaadi kohas. Omelas oli linn või maa vms, kus kõik oli väga hästi ja kõik olid väga õnnelikud – välja arvatud 1 laps, kes pidi istuma keldris, üksinda, hoolitsemata, hädapärast ainult süüa ja juua anti. see oli hind selle linna õnne eest. ja siis mõned inimesed, kellele see (utilitarism) ei meeldinud, läksid seal ära. – aga midagi taolist “Kaksikliigis” ei olnud, kõik olid seda meelt, et piinamine on hädavajalik. piinatavast liigist dresseeriti masohhistid, ja kõik olid enamvähem õnnelikud 🙂

    Meeldib

  4. Rebane said

    muidugi on sünnitamine “Kaksikliigis” selle teise liigi piinamise ideeks ja eeskujuks, ja seda võib lugeda kui feministlikku romaani. isegi kõhukünkake on gaalidel just see koht, kus looteid kasvatatakse. teisest küljest: mingit anesteesiat saab inimsünnitajatel siiski kasutada, kui väga vaja, see on peamine erinevus. no ja kõigil sünnitavatel liikidel on sünnitamine valulik, sellepärast tundub loomulik siin maailmas. aga näib, et tolles maailmas enne üldse polnud mingeid paljunemisega seotud vaevusi ega naudinguid, seksi, tähendab. 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: