Need prantslased…

Tavainimene kirjeldas oma vaimuka (nagu alati!) Houellebecqi-rappimise vahele, kuidas vanamees suutis vähemalt regionaalsest kokakunstist nii ahvatlevalt kirjutada, et äratas huvi juustu ja veini vastu.

Ma kuulasin jälle haruldasel kombel töö juurde muusikat (olen juba päevi vaevelnud selle käes, et tööd tehes tuleb kohe uni peale, ja seekord otsustasin siis hajali kippuvale tähelepanule lisatoitu anda – töötas!), siirdusin “Pulp Fictioni” heliriba juurest Poème Harmonique’i sissemängitud-lauldud 17. sajandi õukonnalaulude juurde ja sealt ka nende rahvalaulu-albumi kallale. Ega neil kahel asjal väga suurt vahet ei olegi, õukonnalaul kasutas vanu ballaade ja võib-olla lekkis jälle sealt midagi rahvamuusikasse tagasi, nagu need asjad ikka käivad.

Ja on üks selline karm lugulaul, kus ema ja tütar jalutavad, ema küsib: miks sa ohkad? ja tütar vastab: mul on paha tuju, sest päeval olen ma neiu, aga öösel valge hirv, minu peale peetakse jahti ja kõige kurjemini peab mu vend Renaud. Ütle talle, et ta südaööni oma koeri kinni peaks! Ema läheb ja palub pojalt, et see koerad kinni peaks, aga hirv on juba maha lastud, ja lihalõikaja imestab: ennäe, hirvel on blondid lokid. Hirvest tehakse praad. – “Kõik on kohal, ainult minu õde Marguerite on puudu!” – “Sööge aga, mina olen aukohal – mu pea on vaagnal.” Edasi on eri variantides eri loetelusid, kus eri kehaosad täpselt on, ja mõnes otsustab vend patukahetsuseks seitse aastat särgiväel käia ja paastuda.

Siin on üks noodivariant ka.

No ja tunnen siis huvi, et kui levinud ja kui vana ja nii edasi. Loen, kuidas mõni näeb selles jälgi keldi preestrinnadest, kes varjasid end kristlike preestrite tagakiusamise eest loomanahka; osa jälle metafoori sellest, kuidas matriarhaalse tootemlooma asemele astub patriarhaat (vennad hakkavad õdede neitsilikkuse üle obsessima ja panevad aumõrvu toime), mõni seob seda Artemise tsükli metamorfoosidega – see jumalanna armastas neid, kes teda pahandasid, loomadeks muuta ja niiviisi surma saata.

Loen mina siis mina huviga blogipostitust, kuhu on lisatud hoopis teistsuguse meloodiaga kogutud versioon (mis mulle meenutas natuke “Marseljeesi”) ja räägitud loo eri variantidest. Ja millega postitus lõpeb?

“Grillitud hirve retsepte vt marmiton.org“.

Kuigi kuna kõige lõpetuseks viskab ta retseptinime “ahastuses hirv Melba moodi” ja viitab Prantsuse huumoriklassikule Pierre Desprogesile (tollel oli prantslaste söömishulluse kohta kild “hobune Melba moodi” ja üleüldse palju Melba moodi prepareeritud loomade nalja), siis oli Marmitoni viidegi ehk nali.