Need prantslased…

jaanuar 20, 2023

Tavainimene kirjeldas oma vaimuka (nagu alati!) Houellebecqi-rappimise vahele, kuidas vanamees suutis vähemalt regionaalsest kokakunstist nii ahvatlevalt kirjutada, et äratas huvi juustu ja veini vastu.

Ma kuulasin jälle haruldasel kombel töö juurde muusikat (olen juba päevi vaevelnud selle käes, et tööd tehes tuleb kohe uni peale, ja seekord otsustasin siis hajali kippuvale tähelepanule lisatoitu anda – töötas!), siirdusin “Pulp Fictioni” heliriba juurest Poème Harmonique’i sissemängitud-lauldud 17. sajandi õukonnalaulude juurde ja sealt ka nende rahvalaulu-albumi kallale. Ega neil kahel asjal väga suurt vahet ei olegi, õukonnalaul kasutas vanu ballaade ja võib-olla lekkis jälle sealt midagi rahvamuusikasse tagasi, nagu need asjad ikka käivad.

Ja on üks selline karm lugulaul, kus ema ja tütar jalutavad, ema küsib: miks sa ohkad? ja tütar vastab: mul on paha tuju, sest päeval olen ma neiu, aga öösel valge hirv, minu peale peetakse jahti ja kõige kurjemini peab mu vend Renaud. Ütle talle, et ta südaööni oma koeri kinni peaks! Ema läheb ja palub pojalt, et see koerad kinni peaks, aga hirv on juba maha lastud, ja lihalõikaja imestab: ennäe, hirvel on blondid lokid. Hirvest tehakse praad. – “Kõik on kohal, ainult minu õde Marguerite on puudu!” – “Sööge aga, mina olen aukohal – mu pea on vaagnal.” Edasi on eri variantides eri loetelusid, kus eri kehaosad täpselt on, ja mõnes otsustab vend patukahetsuseks seitse aastat särgiväel käia ja paastuda.

Siin on üks noodivariant ka.

No ja tunnen siis huvi, et kui levinud ja kui vana ja nii edasi. Loen, kuidas mõni näeb selles jälgi keldi preestrinnadest, kes varjasid end kristlike preestrite tagakiusamise eest loomanahka; osa jälle metafoori sellest, kuidas matriarhaalse tootemlooma asemele astub patriarhaat (vennad hakkavad õdede neitsilikkuse üle obsessima ja panevad aumõrvu toime), mõni seob seda Artemise tsükli metamorfoosidega – see jumalanna armastas neid, kes teda pahandasid, loomadeks muuta ja niiviisi surma saata.

Loen mina siis mina huviga blogipostitust, kuhu on lisatud hoopis teistsuguse meloodiaga kogutud versioon (mis mulle meenutas natuke “Marseljeesi”) ja räägitud loo eri variantidest. Ja millega postitus lõpeb?

“Grillitud hirve retsepte vt marmiton.org“.

Kuigi kuna kõige lõpetuseks viskab ta retseptinime “ahastuses hirv Melba moodi” ja viitab Prantsuse huumoriklassikule Pierre Desprogesile (tollel oli prantslaste söömishulluse kohta kild “hobune Melba moodi” ja üleüldse palju Melba moodi prepareeritud loomade nalja), siis oli Marmitoni viidegi ehk nali.

16 kommentaari Kellele: “Need prantslased…”

  1. ogalik said

    sinu esimene noodilink ei tööta mul

    Meeldib

  2. mustkaaren said

    Mul on mingi väga varajane mälestus vanaema lauldud vanast laulust, millel sarnane meeleolu ja ligikaudne sisu. Kuna meiekandis oli väga õudne elu, siis olid ka vanaema laulud sellised ja mõne laulu lõpus hakkas ta alati nutma. Paar korda võttis ta mind kaasa oma puruvanade sõbrannade ja sugulastega hyvasti jätma (varsti nemad surid ära) ja siis ka laulsid selliseid iidvanu kurbi õudsed laule. Kahjuks ei jätkunud vanaema ega tema laule kauaks ja mitmed tekstikatked ja emotsioonid jäävad mind igavesti painama – emaga me minevikust ei räägi ja mu mälupildid elavad oma elu. Su laulukirjeldus elustas aga minus minagi kirjeldamatut, see on yks mu elu esimesi kuuldud laule, millest ma kahjuks palju ei mäleta, aga see tunne.

    Meeldib

    • nodsu said

      küll on huvitav, tahaks teada, mis laul.

      Ma ise tean oma perepärimusest ainult selliseid, kus kurb sisu on jutustatud nii ülevõlli haledasti, et jätab hoopis muigvel mulje (“kaks tundi nemad kõndisid, ei julgend rääkida” ja “siis aknast nägi tulemas Hendrikut ja pulmarong”), või siis otse jämekoomiliselt – “ta tõmbas tupest mõõga, lõi endal südame, lõi endal südames-se sis-se, plirts, plärts, plurts”.

      Meeldib

      • mustkaaren said

        Häda selles, et ma olin siis kyllalt väike ja muuhulgas kogesin mäluaukudega peapõrutusi, mis ilmselt mu tekstimälule hävitavalt mõjusid. Aga ma OLEN sellise sisuga lugu kuulnud. Vanaema md oli Lätimaal elanud ja osad laulud olidki lätikeelsed, ju ta siis seletas asju.

        Meeldib

      • Morgie said

        Kusjuures mingeid vanu muinasjuturaamatuid lugedes on mulle küll mulje jäänud, et lätlaste muinasjutud ongi kõvasti traagilisemad, kui meil – näiteks see lugu emast, kes muutus puuks oma väikese lapse silme all.

        Meeldib

  3. nodsu said

    Aga mina hakkasin praegu mõtlema, et kui venna nimi on neis hirvelauludes Renaud või René, siis vbla on seal taustal mingi lugu, kus pere mõlemad lapsed käisid loomadeks ja vend oli samamoodi rebane, nagu õde hirv.

    Meeldib

    • nodsu said

      ja teiseks tuleb muidugi meelde see Grimmi jutt, kus vend joob vett ja muutub metskitseks, ning õde hoolitseb ta eest omaette metsas, kuni kuningas hakkab metsas jahti pidama, kitseke saab haavata ja teda jälitades leitakse ka imekaunis õeke, kelle kuningas naiseks võtab ja kes kuningaga lapse saab. Mispeale sekkub õe-venna kuri võõrasema, mõrvab oma võõrastütre, paneb oma lihase tütre tolle asemele ja siis hakatakse öösiti nägema kummitusnoorikut, kes last hällitab; kui kolmandal ööl kuningas ise temaga kohtub, siis saab noorik elu tagasi ja kui kuri võõrasema koos libanoorikuga on vangi pandud, saab ka kitseke inimeseks.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: