Noored

Nüüd on juba kaks korda juhtunud, et keegi noor mees võtab minuga rongis vestluse üles. Eri noormehed! Selle peale võin ma öelda, et “noored mehed tahavad minuga rääkida”, onju?

Esimene kord oli sügisel, sõitsin Tallinna tantsutundi andma, lugesin faksiimiles allikraamatut ja vastasistuja tahtis teada, mis raamat, oli valmis kuulama minu entustiastlikku loba tantsuallikate teemal ja rääkis ise vastu, kuidas õpib ajalugu ja eriti huvitav on Hiina.

Seekord oli väga noor mees (tean, sest vagunisaatja seletas talle, et alla 20-aastastel pole sooduka jaoks õpilaspiletit vaja), alustas sellest, et küsis, kas ta tohib mu kõrval istudes energiajoogi lahti teha, sest see ju lõhnab, ja kui ma lubasin ja kiitsin, et ta küsib, siis rääkis, kust ta just tuleb ja miks magamata on; lõpuks jõudis jutt sinnamaale, mis linnades me käinud oleme ja kuidas kus metroo käib, ja Eesti haldusreform takkapihta. Läks lõpuks oma peatuses maha, öeldes “oli tore”.

Õhtul juhtus hoopis teistmoodi lugu: tegin Tapa pitsakohvikus, mis olevat üle NATO kuulus, kahe rongi vahel aega parajaks (neil on väga mõistlik lahtiolekupoliitika, tähendab, kui rahvast on palju, siis hoiavad kauem lahti, ja nii saan ma tihti ka hilise rongi eel süüa), läksin vetsu, vetsu ukse ees oli jällegi paar noormeest, kes tõmbusid kõrvale, et kas ma tahan minna.

Mina: aga te ise olite ju enne?
Nemad: ei, me ootame hoopis ühte sõpra.

Lähen sisse ja ajan oma tähtsaid asju, ise kuulen läbi ukse, kuidas vetsusappa jõuab uus seltskond, kellega käib umbes samasugune dialoog, ainult et “üks neiu läks juba”.

Pole midagi teha, natuke nagu meelitav, kui minust 15-20 aastat nooremad mehed “neiu” ütlevad, ja isegi mitte sellises pöörduvas kontekstis, kus nad võib-olla mõtleks, et äkki “proua” on liiga vanandav.

Põhiline, et ma olin jälle omast arust üsna vormitult riides (nagu siis, kui mult 30+ vanuses alkoholi ostes dokumenti küsiti). Näen välja sama halb kui noorena ja peetaksegi nooreks!