Isa Nicolas

november 15, 2020

Tuleb tunnistada: kui lugesin uudist, et Lyoni preestrit ei tulistanud mitte terroristid, vaid armukade abielumees, tuli mul muie suule. Inetu minust muidugi, inimesed kannatavad ikkagi – õnnetu abielu! kiivusepiinad! mure haavatud armukese pärast! rääkimata sellest, et kindlasti on väga ebameeldiv, kui sind tulistatakse. Aga kogu lool on paras renessanssnovelli hõng, terrorism on selle kõrval nüri ja higav.

Ja mul hakkas kummitama ja kummitab siiani laul, mida üks armas Prantsuse neiu, keda ma eelmise aastatuhande lõpupoole Ungaris kohtasin, mulle õpetas. See jäi mulle hästi meelde, sest oli äratuntavalt “Vive Henri IV” viisiga.

Mis kõlab enam-vähem nii. Mõni lugeja tunneb selle meloodia võib-olla ära “Uinuva kaunitari” balleti finaalist, kus see on küll tunduvalt tõsisem ja pühalikum. Või sama muinasjutu Disney versioonist, kuhu Tšaikovski versioon samuti lekkis.

(Lingin puhtast nostalgiast ka Ménestriersi esituse – salvestise ajast, mil vanamuusikat tehti folgi ja pungi vaimus, bändilt, kes oli CD-de ajaks juba ammu laiali läinud ja kelle vinüüle fännid nüüd tagantjärgi digiteerivad.)

Selle laulu kohta lugedes sain üllatusega teada, et esimene salm võib olla Henri IV kaasaegne tekst, ja edasi kuhjus salme juurde kuni 19. sajandini välja – seni olin arvanud, et see on kõige täiega hilisem laul, et ta ei saanud tekkida kuidagi enne, kui Henri kuju Pont-Neufil roheliseks roostetas, mis juhtus ometigi ju pärast tema surma. Sest esimese salmi tekst on selline:

Vive Henri Quatre,
vive ce roi vaillant,
ce diable à quatre
a le triple talent
de boire, à de battre,
et d’être un vert galant.

Ehk:

Elagu Henri IV,
elagu see vahva kuningas!
Sel neljakordsel põrgulisel
on kolm talenti:
juua, lahingut lüüa
ja olla haljas eluvend.

Mina, vaadake, arvasin, et hüüdnimi Vert Galant, Haljas Eluvend tuli roheliseks tõmmanud kujust. Aga nüüd lugesin, et ei-ei, selle pilkenime teenis ta ära oma eakohatult aktiivse armueluga.

Meloodia ise on mõnevõrra vanemgi, selle esimene versioon ilmus 1589 Arbeau toredas tantsuraamatus “Cassandre’i” nimelise tantsuloona, ning sellega sobiva teksti võib leida juba 1581. aastast:

Je suis Cassandre qu’est descendue des cieux
Je suis Cassandre non pas pour vos beaux yeux
Je suis Cassandre qu’est descendue des cieux.

Ehk

Ma olen Kassandra, kes on taevast laskunud
Ma olen Kassandra, mitte teie kaunite silmade jaoks,
Ma olen Kassandra, kes on taevast laskunud.

Lisan siia ühe tänapäevase, kergelt Brassensi hõnguga esituse, uute sõnadega.

Aga tagasi selle laulukese juurde, mis mulle eelmise aastatuhande lõpuaastail õpetati ja mulle patuse preestri ja armukadeda abikaasa uudiste peale meenus.

Ja meenus sellepärast, et laulu alguses on vaat sellised sõnad:

Y’avait un moine qui s’appellait Simon,
une belle jeune dame voulut savoir son nom.
Elle lui a dit “Mon père Nicolas, mon père Nicolas,
venez me voir ce soir, mon mari n’y sera pas”.

Ehk:

Oli kord munk, kel nimeks Siimon,
üks ilus noor daam tahtis ta nime teada.
Ta ütles talle: “Isa Nikolaus, isa Nikolaus,
tulge mulle õhtul külla, mu meest ei ole kodus”.

Ja edasi läks tal enam-vähem nagu ühel teataval Andreucciol Perugiast, ainult et munka ei kukutatud peldikusse, vaid ta jäi ilma oma mungarüüst ja rahakotist, mõnes variandis hüppab veel kurja abikaasa hirmus aknast välja ka.

No kuidas selline laul siis Lyoni uudise peale meelde ei tuleks. Isegi peategelane on isa Nikolaus!

Aga ühtlasi hakkas mind painama see, mis oli mulle laulus alati mõistatust valmistanud: kui oli teada, et munga nimi oli Siimon, miks daam tema nime teada tahtis? ja miks ta seejärel teda hoopis Nikolauseks kutsus?

Asusin guugeldama ja avastasin, et sõnu on hulgem, väikeste erinevustega. Samuti on selle laulu päriskoduks pakutud eri kohti. Küll olevat see kanadaprantsuse, küll bretooni; üks, mille tekst on selle moodi, mida mina teadsin, paistab olevat Auvergne’ist. Küll see preester jõudis alles ringi lasta, ja et ta ka ei õppinud! Või oli selliseid liiderlikke, kuid kergeusklikke mungakesi siis mitu, nii et daam ja tema abikaasa said stabiilse mungakuueäri püsti panna.

Mis aga puutub munga nimesse ja miks peaks seda küsima, kui ühest küljest on see juba teada ja teisest küljest daam teda mingi nimega juba hüüab, siis ühel hetkel jõudsin tekstini, kus tema nimi ei olnudki Siimon:

C’était un petit moine
Qu’on ne savait pas son nom,
Une jeune et jolie dame
En savait ben le nom,
Elle lui dit : Mon bel ami,
Mon beau François,
Mon petit frère,
Mon frère Nicolas,
Viens ce soir dans ma chambre,
Avec ma tu souperas.

Oli üks mungake,
kelle nime polnud teada,
üks ilus kena daam
teadis seda aga küll
ta ütles talle: armas sõbrake,
mu armas François,
mu väike vennake,
mu vend Nikolaus,
tule õhtul mu kambrisse
sa sööd minuga õhtust.

Ja see on loogilisem ning hakkab otsast Rumpelstiltskini lugu meenutama: tegelane, kelle nime ei teata, kui aga keegi selle teada saab, saab ka tema üle võimust. See ei oleks esimene kord, kui muinasjutu- või müüdielemendid folklooris vahepeal realistlikumad tuurid üles võtavad.

Aga laulu taga ajades sain teada, et tal on ka mitu eri viisi. Kui kuulate Roulez Fillettes’i esitust, mis on kõige rohkem tolle minu tuttava lauldu moodi, saate kohe aru, miks see mulle Henri IV laulu meenutas.

Olgu siin ka üks sümpaatne videonäidis kanadaprantsuse versioonist, mis samuti enam-vähem sama viisi variant:

ja üks ilma liikuva pildita kuulamisnäide teistsugusest kanadaprantsuse esitusest (mis meenutab bretooni tekstinäidist).

Mingil määral sarnane on ka see Gruppo di musica popolare di Pinerolo versioon, mis on kogutud lausa Gallia Cisalpinast ehk Val Germanascast Piemontes, toredalt murdelise aktsendiga.

Aga kui võtta näiteks Bazoche’i nimelise Šveitsi bändi esitus, siis siin ei tunne seda “Kassandra”/”Henri IV” meloodiat enam üldse ära. Sama lugu on Normandia näidetega või Rue des Orties’ lauldud variandiga.

Kuna ma selle kohta praegu rohkem materjali pole leidnud, siis spekuleerin, et alguse sai see tekst hoopis muu viisiga ja kolis hiljem uue populaarse laulu peale üle. Sest eks meiegi või laulda “Aiaäärset tänavas” “House of the Rising Suni” viisiga?

Kangesti Maasik

november 7, 2020

Mõtisklesin siin ükspäev, et kui Pratchett võttis oma kõhkleva omniaani nime arvatavasti ühe käreda vanakooli vaimuliku järgi, siis oleks eesti keeli mõni muu nimi parajam kui Kaer. On meiegi kultuuriloos päris mitu ilusat pastorinime, mida väänata. Igasuguseid ideid tuli. Kas mu lugejad tunnevad ära, kellele ma vihjan, kui räägiksin pastorist nimega Üpris Kangesti Auväärt Vuppel? või Maasik (neid on meil lausa mitugi olnud, üks kangem kui teine)? või Toorum Kelle? Juhan Indrikis Roosapanter?

Äraarvamata

oktoober 18, 2020

ERRi teed nimelt.

Lugesin mina midagi intervjuu ja persooniloo vahepealset sellest, kuidas LGBT+ inimesed on täiesti tavalised inimesed, keda on küllap igaühel tutvusringkonnas. Jõuan jutu lõppu välja, vaatan hajameelselt soovitust “Samal teemal”.

Samal teemal on ERRi arust lugu, kuidas “Ringvaate” reporter Ragnar Kaasik proovis elektriposti otsa ronida.

Mõtisklen nüüd selle üle vahelduva eduga juba teist päeva. Nähtavasti mingi koan.

Registrid

oktoober 16, 2020

Kõrvallauas.

– Kus siin see kuninglik portselan on?
– Mise?
– Kus siin see kuninglik portselan on?
– Sa mõtled kusekohta? Seal.

Jõnksud

oktoober 16, 2020

Fantaseerin, mis saab siis, kui mandani keele taaselustamine peaks juhtumisi õnnestuma – päris võimatu see ju ei ole, vaadake heebrea keelt näiteks. Oleks ikka jõnks selle keele elutees. Eesti aktsendi ja substraadi järsk sissetung, ilma et ühtki selle mõjuta varianti säiliks, sest ainus praegune kõneleja on kindlasti eesti aktsendiga. Milline suurepärane näide geenitriivi* memeetilisest analoogist.

—————————————————-

* Ei saa jätta vigisemata, et minu arust ei ole see hea termin. See kipub kogenematul lugejal näiteks geenisiirdega jube kergesti segi minema. “Nihe” tekitaks õigema ettekujutuse. Aga noh, see rong on juba läinud.

15. sajandi tantsu algkursus

september 18, 2020

Alustan Tartus järgmisel nädalal 15. sajandi tantsu baaskursusega. St sellest saadik plaanin paar-kolm nädalat tegeleda just algajatega, et sammud ja mõni lihtsam tants läbi võtta, seejärel saab juba kogenumatega kampa lüüa. Muidugi saab liituda ka kunagi hiljem, aga teiste algajatega koos on ilmselt lihtsam.

Trenniajad on neljapäeviti ja pühapäeviti kell 18, neljapäeval katoliku kooli koridori puhkeruumis (Jakobi 41), pühapäeval TRAKSi majas (Pepleri 27). Esimene tund on seega 24. septembril.

See tantsustiil on hästi mustritepõhine, põhisamme on suhteliselt vähe, liikumine on selline… pehme (nagu loodud selleks, et õlgadelt maani – või kaugemale – langev tekstiil mõjule pääseks), kõige peenema stiili ilusat esitust kirjeldati nii, et “tantsija meenutab lainetel õõtsuvat gondlit”. Selle peenuse hea näide on siin videos (kui ma ei eksi, tantsib tolle trupi juhendaja Bruna Gondoni ise).

Oli ka kepsakamaid tantse, neid loeti lihtsalt vähem peeneks, aga me teeme neid ka. Mõni neist on nagu väike lavastus, tantsijad jälitavad üksteist jne.

Üks selline madalstiilsema tagaajamistantsu näide on meie oma trupilt (taevake, küll me oleme ikka kaua tegutsenud). Hoiatan, et kahjuks on helikvaliteet väga krõbisev, nagu kontsertsalvestustel kipub olema, nii et kui keegi vaatab, soovitan heli üsna maha keerata; korra läheb natuke segi ka, aga vast pildi saab ikka.

Üks meie veel vanem näide (jälle kahjuks sellise helikvaliteediga, et heli tuleb kas peaaegu või päris maha keerata, muidu hakkavad kõrvad klõpsuma) ka keskmises peenusastmes, tähendab, mitte kõige aeglasem ega kõige kiirem.

Kui huvi on, kirjutage siiasamma kommentaaridesse – kui kasutajanimega käib meiliaadress komplekti, saan pärast juba privas vastata. Võib ka Saltatriculi kontaktivormil otse.

Mul on jälle üks tore töö, rahandusteemaline õigustekst (ei naera!). Tore ühest küljest selle poolest, et haritud inimese jutt, kohe südantsoojendav on, kui oma argumentide põhjenduseks või selgituseks tsiteeritakse Aristotelest ja viidatakse Aquino Thomasele – ma nuputan vahel, kas Lääne-Euroopas tulevad sellised viited nii kõrge taseme juristidel või üldse tähtsatel asjapulkadel sama enesestmõistetavalt nagu hingamine või on see omamoodi seisusetunnus, staatust tähistav keelemarker. Või mõlemat – traditsioonilisemas, jäigemate seisusepiiridega ühiskonnas käivad need kaks asja lihtsalt käsikäes.

Aga teine toredus on see, et saan targemaks, avastan näiteks, kuidas ma ei ole seni eriti täpselt mõelnud, mida ma pean silmas, kui ma rahast räägin. Ja nagu kõikvõimalikud surikaadiefektid ja Baaderi-Meinhofi fenomenid ette näevad, komistasin kohe muidugi ka Graeberi võla-artiklile (mille üks põhitees on see, et krediidiraha – ehk info selle kohta, kes kellele mida andma peab ja kui palju – on kõige vanem raha vorm, vanem kui kaupraha).

Sellest kõigest innustust saanuna vedasin natuke lektüüri koju (sest milline inimene ei veaks endale vähemalt kolme raamatut koju, et viit-kuut terminit tõlkida?) ja toredus kohe lausa astendus naturaalarvulise astendajaga, mis >1, ma hüppasin tooli peal üles-alla, mügistasin naeru ja nõudsin A.-lt, et ma saaks talle ette lugeda. Oo, oo, kui tore on lugeda üheksakümnendate alguse õpikuid ja mitte ainult kujundusnostalgia pärast – ah, need pehmed köited, tilluke (ja selle juures hämmastavalt loetav) trükk ja olematusele lähenevad veerised! kui vähe puid tuleks langetada, kui paberraamatuid nüüdki nii välja antaks! -, vaid sealt leiab näiteks selliseid lõike:

Võib lasta oma kujutlusel veelgi kaugemale rännata ja kujutleda täiesti automaatset maksesüsteemi. Arvuti arvestaks sissetuleku ja muud saadavad summad automaatselt üksikisiku kontole. Oste tehes esitaks ostja kontonumbri, mille müüja sisestaks arvutiterminali. Tasutav summa kantaks automaatselt üle müüja kontole. Korduvad maksed, nagu hüpoteegimaksed ja kommunaalteenuste arved, lahutataks maksja kontolt automaatselt. Mõnel juhul tehakse seda tegelikult ka praegu.

Kas pole nunnu? Teose autorid arvavad, et vaevalt selline süsteem küll pea juurdub – kesse jaksab küll mingeid pisitehinguid ükshaaval arvutisse sisestada, ja kahtlustavad, et kui selline raha saaks valdavaks, siis argielus tuleks registreerimise tülikuse tõttu uuesti käibele isetekkeline paberraha.

Ohjah. Mis lendavad autod, häh.

Räägivad

september 13, 2020

Parasiteerisin jälle A. FB-kontol, vaatasin minevikku ja nägin, et inimesed (ei ütle, kes, sest järsku nad ei taha) arutasid, et lisaks “Tenetile” võiks Tallinnas teha ka eluloofilmi “Dennett”, “Tennant”, edasi tulid juba ka ideed “Tammet” ja “Tomat”.

Ja pole möödunud nädalatki, kui “Tomat” on sotsiaalse mõõtmega rupskiooperina teoks saanud!

*

Kui ma juba parasiteerimise peal väljas olen, siis tsiteerin ka oma väikevenna rallikiitust:

Pole küll võidusõidu alal ekspert, aga autojuhi elukutse selline näitlikustamine ja propageerimine tundub igatahes õige mõte. Sümpaatne, et televisioonis ka lihtsamatele ametitele tähelepanu pööratakse, eraldi põnevust tekitab võistluslik element. Erilist kasu võrsub sellest noortele vaatajatele, tekitades neis maast-madalast austust töö suhtes. Ehk võiks kaaluda samasuguseid sõbralikke mõõduvõtmisi teistelgi teenindava sektori elualadel, pannes omavahel võistlema parimad kassiirid, koristajad jt? Haarav oleks jälgida nt kalapuhastamise võistlusi või nõudepesemise kiiruskatseid.

*

Mõtlen, kas mu riietusstiili kohta ütleb midagi see, et täna tehti mulle tänaval mustlaskeeles kompliment, mis tõlgiti siis, kui mul tuli pähe juhm nägu nagu ikka inimesel, kes parajasti registreerib, et “võõras keel, mis keel, ah see keel, odot, seda sõna ma vist tean, ahaa” (sõna oli “šukar”, ilus), kiiresti kiitvaks žestiks – klassikalises Bharatanatyami tantsus tähendaks see vist “rääkimist” (alapadmaks avanev mukula, mis algab just suu juurest, mujal võiks see olla lihtsalt lootoseõie puhkemine), aga selles praeguses kontekstis oli ilmselt midagi üleüldiselt kiitvat, “muah”-žest. Et kas see tähendab, et ta pidas mind omaks? Või hoopis seda, et ta polnud ise kohalik ja kui eesti keelt ei oska, siis ju vahet pole, mis keeles komplimenteerida. Sest eks mu juhtmed osalt sellepärast nii pikad olidki, et ma ei ajanud välimuse järgi kohe koju, et mustlane, pidasin välismaalaseks.

Loomade elu

september 6, 2020

Mul oli siin igasuguseid mõtteid, millest blogida. Täpiline seelik roosiaias meenutas, kuidas ma vaatasin kunagi üht keskaja muusikaga tantsuetendust ja mõtlesin, et oh, kus ikka sarnased riided tõstavad hästi kehaehituse erinevust esile. Keskaja ürbid on ju meestel ja naistel põhimõtteliselt ühesugused.

Siis vaatasin “Tähesõdade” jätkutriloogia esimest filmi ja mõtlesin, et miks ometi “Sõrmuste isanda” linastuses keegi Ussikeelt sama mahedasti ja ilusa näoga ei võinud mängida nagu Adam Driver Kylo Reni. Siis oleks olnud palju usutavam, et sellisel tegelasel õnnestub õukonnas küllalt kõrgele tõusta, et kuningale edukalt keelt kõrva ajada.

Siis aga süüvisin ma kimalaste elusse, sest rohtu niites avastasin ma kogemata, et mul on aias nende pesa. Kurval moel, sest ma lõin neil vikatiga katuse pealt (vat siis oli hea meel, et me tänavu taga-aias muruniitjaga ei möllanud) ja märkasin alles siis, et sagimiseks läks. Kimalased olid aga sõna otseses mõttes konstruktiivsed, ei hakanud mitte süüdlast otsima, vaid remonti tegema. Õhtuks oli uus samblakuppel peal. Hiljem jõudis keegi veel seda rappimas käia (mis linnud käivad kimalaste pesa kallal?) ja nemad ehitasid vankumatult jälle uue.

Süvenedes jõudis mulle pärale, et ega neid pole mingi hädine üks liik. Omaenda piparmündipeenrast leidsin (lisaks kõigile mesilastele ja sirelastele, kes seal möllamas käinud on) vähemalt kolm erinevat: musta keha, valge tagumiku ja peenikese kollase triibuga nii rindmikul kui tagakehal (pakun, et maakimalane); üleni must valge pepuga (oletan, et sorokimalane); ja siis need pesa-asukad, väiksemad, muidu ruuged, aga keskelt mustad (arvan, et põldkimalased). Korra nägin seal pesa juures ka üht suurt maakimalase välimusega tegelast ja mõtlesin, et kas mingi kägukimalane.

Nende pärast oli kohe hea meel, et ma suure ohaka niites püsti jätsin ja õitsema lasin (vähegi äraõitsenud nutid lõikan maha niipea, kui näen, loodan, et nii ei tule mul päris ohakakasvandust).

Pärast seda, kui ilmad jahedamaks ja vihmaseks keerasid, on nende askeldamist väheks jäänud, paar päeva ei saanud kimalasi üldse imetella, ainult üks sale hele peaaegu läbipaistev nälkjas roomas kaks päeva järjest nende katusel, eks ma vaatasin siis teda.

Ja siis sain kaks korda väga sarnast moodi kellegi käest hammustada – korra mahakukkunud ploomi süües huulde (sülitasin kahtlase ploomitüki nii kiiresti maha, et ei jõudnud nähagi, kes seal küljes oli), ja korra köögis resti pealt kaussi võttes kätte. Seekord jõudsin märgata kellegi punakaspruuni kitiinkesta, aga jällegi raputasin instinktiivselt kätt nii kiiresti, et elukas pudenes kuhugi maha ja täpsemalt uurida ei jõudnud. Kaliibri põhjal pakuks kõrvaharki, selle poolest ka, et temast võiks uskuda nii ploomi sisse ronimist, kui keegi teine on augukese ette teinud, kui ka majja äraeksimist. Ikka tuleb neid vahel vannist päästa.

Aga siis hakkas hall kass järsku väga kiiresti surema, aga mitte ka päris ühe ropsuga, nii et tuli natuke aidata. Ja jäi blogimata, sest sellest, millest oleks kõige enam tahtnud kirjutada, ei osanud.

Täna aga lugesin üle selle prantsuse tagurpidikoogi retsepti, mis mul ükskord varem untsu läks, sest ei mõelnud piisavalt palju. Otsustasin, et ei viitsi ikkagi kooki teha. Ja seejärel läksin kööki ja hakkasin kooki tegema.

Seekord tuli tainas adekvaatne (tuvastasin muuhulgas, et selline pakk kohupiima, nagu meil poes kõige tavalisem on, on mahult umbes 1 klaas), mätsisin ta õunte otsa, lükkasin ahju, läksin tööle tagasi.

Umbes poole tunni pärast tuli A. teatama, et ahju lahti tegemata paistab, et on kõvasti kerkinud ja pealt pruun.

Tulin vaatama, kuigi retsepti järgi oleks veel tunnike aega olnud.

Leidsin, et pealt pruun jah, tõstaks õige alumisele siinile, et võtaks rohkem alt.

A. tõstis mingi kannu eest ära, mina avasin ukse, sikutasin resti koos ahjupanniga välja ja kallutasin panni elegantselt põrandale. Äärepealt endale sülle, aga refleksid on piisavalt head.

Vaatasime, kuidas põrandal on ilusti kõrvuti tühi pann ja õuntesegane lasu, ja jõudsime järeldusele, et mis siin muud, kui kühveldame tagasi pannile.

See osutus üllatavalt kergeks, sest ollus oli ikkagi juba pigem kook kui tainas (nojah, ahjupann on laiem ja õhem kui koogivorm, peabki rutem minema kui retseptis). Läks natukeseks ahju tagasi, kõrgemad sakid tulid igavesti toredad krõbedad. Tuleviku tarbeks võib kõrva taha panna, et koogi tagasi kühveldamiseks on kõige parem riist õhuke lõikelaud.

Siis naersin kõigepealt, kuidas sellel retseptil on needus peal. Ei tule sellest õiget tagurpidikooki, ei tule! Ja et mis siis saab, kui just nüüd tuleb õudselt maitsev. Kas me peame iga kord seda protseduuri kordama?

Järgmine mõte oli aga, et hmm. See maandumiskoht on see koht, kus kass süües lamas. Ei ole võimalik, et see kook nüüd kassikarvu ei sisaldaks. “Nii sageli, kui te sellest koogist sööte…!” Milline suurepäraselt sakramentaalne punkt.

Päevakajalist

august 7, 2020

Alles see oli, kui ma tutvustasin Taliesinile oma tasapisi idanenud teooriat, et ühe tundmatuks jääda sooviva suurriigi eesotsa on sattunud inimese asemel müütilise maailma tegelane, vembuvana tüüpi. Sest need teevad niskeseid tükke ja on ka niskese iseloomuga: hirmus aktiivsed, hämmastavalt lollakad, ei saa asjadest üldse aru, ja siis tabavad korraks kogemata biiti ja saavutavad põgusalt edu, et siis varsti jälle suure kolinaga kukkuda. Sooliselt ambivalentsed (guugeldage “the weird masculinity”, laske triikrauaga üle ja küll te siis näete). Ja eelkõige ettearvamatud. Nende mõjusfääris olla on ohtlik.

Nüüd, kus on palju juttu ühest intervjuust (näiteks Epp juhtis tähelepanu ja linkis), tuli mulle kohe meelde ühe teise vembuvana intervjuu või õigemini pressikonverents (pärgamendil stenografeeritud).

Näiteks küsib reporter Gefjon:

“Miks peate siin kojas, aasid te kumbki
teineteist tõrvama?
Loptr ei tea, et ta üle on trumbatud
ning et ta lõpule ligineb.”

Vastuseks tuleb asjassepuutumatu slut-shaming:

“Vaiki, Gefjon! Ei kulu mul meelest,
kes sind armuööks ahvatles:
kaelakee kinkis sulle see kahvanokk,
teda säärtega sülelesid!”

Reporter Odin:

“Kust tead sa, et võidu tubli käest tõmbasin
ja arale andsin?
Kaheksaks talveks sina maa alla kadusid,
oled lehmi seal lüpsnud,
oled sugu sünnitanud,
küllap hull on naiseks hakata.”

Vastus (põhimõttel “vaata, mis nägu sa ise oled”):

“Aga sinust on kuulda, et völvana Saamseys
loitsides liikusid;
rahva seas nähti sind nõiamoorina,
küllap hull on naiseks hakata.”

Sekkub moderaator Frigg:

“Oma saatuste teid ei peaks iial tooma
teadmiseks teistele;
mida teie, kaks aasi, teinud aegade alguses –
ärge mainige muistseid seiku.”

Vastuseks jälle slut-shaming:

“Vaiki, Frigg! Oled Fjörgynni tütar
ja ihkasid ikka armastust:
Veed ja Vilit, sina Vidriri naine
oled mõlemaid maitsnud.”

Reporter Heimdallr esitab kõige arukama küsimuse ja soovituse korraga:

“Oled purjus, Loki, jääb arust ju puudu,
miks ei lakka sa, Loki?
Liigne jook teeb joojad juhmiks,
oma sõnu nad enam ei seleta.”

Vastus on väga iseloomulik: intervjueeritav serveerib reporteri kiiduväärseid külgi – teeb vabatahtlikutööd! on valmis oma heaolu ohverdama ja vilepuhujaks (heh) hakkama! – solvanguna.

“Vaiki, Heimdallr! Hull on su saatus
aegade algusest:
sirge seljaga pead alati seisma
jumalate vahis ja valves.”

Ja nõnda edasi ja tagasi.