Küllus ja kasinus

mai 18, 2017

Ja pärast kõike seda kirumist, mis ma toiduraiskamisest kokku kirjutasin, vaatasin ma “Nanny McpHee” filmi ära ja mõtlesin pärast selle külluslikku finaali vaguralt hambaid pestes: mis tunne oleks küll olla tordisõjas? (Küllus, vabadus, toores tabude murdmine.) Kas mu unistus on pidada tordisõda? Kas see oleks sama tore tunda, kui ilus vaadata? (Kujutan ette, kuidas vahukoor mööda nägu alla nõrgub, marmelaaditükid sees, limpsan nad ära.)

Ja see vahukoorepidu, justkui raiskamise kehastus, oleks ometi prügikonteineris konutavale toidule sama vastandlik nagu kasin askeetlus, Thoreau, kes usub, et “targa inimese ainus õige jook on vesi,” ja Epikuros, kes rõõmsa üllatusega tähendab: “Täna sõin ma juustu”. Tordisõda on luksus ja küllus, barokne potlatch-rituaal, pahupidimaailm ja karneval; konteineris närbuv toit kehastab odavat, nüri raiskamist; millestki, mis oleks võinud olla pidusöök (või kasvõi tordisõda) saab rämps. Ei karneval ega paast, raiskab, aga isutult, koonerdab, aga räpakalt. Samast riigist, kust pabertaskurätikud ja papptaldrikud. Siitpoolt vaadates on Thoreau vesigi luksus, vähemalt ei pea ta jooma šampoonimaitsega limonaadi. (Renoir oleks siia paigutanud ka puuvillased särgid, aga ta ei kujutanud odava raiskamise õigeid sügavusi ettegi! Mina olen puuvillasärkide vastu lahkem ja kannan nad askeetlikult ribadeks – odav ehk küll, aga vähemalt ei raiska.)

————————————————————————————————————
PS: tuli meelde, leidsin üles: Murca juures ennegi jutuks tulnud.

PPS: ja ma kujutan ette seda üldist kõlblat nördimust, kui poed peaks oma mahakantud toiduga toidusõda! Kuigi sedasi ei läheks sugugi rohkem raisku kui prügipressi all.

Tuli tunne, et tahaks tsiteerida mõnd kohta oma lukutagusest postitusest ja sealt hargnenud vestlusest.

Seal tuli jutuks, kuidas ma tutvusin noortega, kes päästavad supermarketitagustest konteineritest korralikke toiduaineid; aga sõprade seas oli sellest ennegi juttu olnud. Tsiteerin:

“Nagu surikaadiefekt (tuntud ka Baaderi-Meinhofi fenomeni nime all) ette näeb, oli üks sõbranna mulle kõigest nädal varem kirjutanud (kirjaviis muutmata, see on tema sihipärane meilimiskeelepruuk, kui vaja, oskab ta õigekeelt paremini kui… kui üldse keegi, võiks peaaegu öelda):

järsku peaks algatama mingi ökoräpa kampaania; analoogne nt veganlusele ja freeganismile. — see olla see kui toitud äravisatud toidust poodide prügikastides, mille kuupäev on kukkunud.

(mulle tundus se küll ses mõttes inetu et päris kodutute eest sööd ära nimodi. a se vist oligi riikides kus kodututel on niipalju supikööke et nad prügikastist toitu ei viitsi otsida ja sis selle niši täidavad need hullud. mõistlikud, tähendab.)

noh, et nagu vanasti: üleni on vaja pesta max kord nädalas, nagu laupäeviti saunas käidi. pead pesta ei ole vaja iga päev, kõige tihem 5 p tagant, siis pole ka palsamit ega midagi vaja. pesupulbri järgi haiseda ei ole vaja.

Ma võin nüüd kodutute toidu ärasöömise mure peale vastata, et seda hirmu ei ole: seda kraami jäi veel lademes. Eriti paprikat, kartulit ja porgandit. Sellist, mis on enne äraviskamist viisakalt kasti või kilekotti pakendatud, justkui ekstra selleks, et suvalise prügiga segamini ei läheks.”

Andsin sõbrannale postitusest viisakalt teada ja märkisin talle, et ei taha seda infot väga laialt laotada: et rangelt võttes on see tegevus illegaalne, sest konteiner on poe oma ja mõnel poel, kellest seal juttu on, võib tulla paha mõte see luku taha panna või muid inetusi teha.

Sõbranna imestas:

ja miks see illegaalne on? – kui vargus, siis kelle oma on äravisatud kurk? prügiveofirma varandus?

samahästi on illegaalne tegevus kui ma tee kõrvalt prahti üles korjan.

Mina märkisin, et näiteks selle loogikaga, et konteiner on poe oma. Ja et noored rääkinud, et neid on ähvardatud, sõimatud ja lubatud politsei kutsuda.

Ning lisasin:

Poe huvi konteinerit valvata ja sellele ligipääsu keelata peitub ilmselt selles loogikas, et “kui sa tasuta võtad, siis ei tule sa raha eest ostma”. ettekujutus saamata jäänud tulust. Protestantlikud väärtused vbla ka ( on amoraalne, kui keegi saab midagi, selle eest maksmata).

Ning et Hispaanias olevat hoopis teine suhtumine, poodnikud tulevad vahel lausa ise pakkuma ja keegi ei tee nägusid, kui sa ka päevavalges konteinereid puistad.

Tema vastu:

aga täitsa huvitav oleks, kui ajakski asja niikaugele et tuleks politsei – ja siis ehk saaks teada, mis paragrafi alla see käib?

prügikast on poe oma, aga kas äravisatud kraam on ka nende oma, ja vargus on vargus, kas müügisaalist või prügikastist?

sõimamine käib ka paragrafi alla, see on kindel. ajaa, ja kui politsei otsustab, et oli tarbetu väljakutse, siis selle eest peaks teoreetiliselt väljakutsuja hoopis sõimata saama.

: )

loogika ei ole pädev, poodnikel, tähendab, kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi kui teinekord juhtub raha olema ja ostan midagi mida prügikastis ei ole. noh, nagu piraatfilmid. kui ma vaatan tasuta ära siis pigem ka ostan, kui on hea asi ja tahan paremat versiooni, või järgmisi, v analoogseid.

Ning meenutas Hispaania suhtumisega analoogset näidet Prantsuse kultuurist:

ühes pierre richard’i filmis. miskipärast ta pidi mõnda aega tänaval elama ja turul siis kui kinni panema hakati ülejäänd ja äravisatud kraami korjama. õngitseb seal mingit gemüüset, ütleme mädand õuna, tuleb kuri onu ütleb: ära neid võta! p.r. ehmatab ära, viskab üleskorjatu tagasi, onu, kes pole tegelt kuri, aint järsusõnaline: näe, võta need, need on palju paremad, pole mädand ega midagi.

Mulle tundus see vestlus levitamisväärne, küsisin, kas võin tsiteerida, vastus:

tsiteeri palju kulub.

marvan et tegelt poeinimesed kelle oma on prügikast kardavad prükkareid kui niisuguseid et haisevad ja sittavad ümberringi. umbes et määrivad nende puhta prügikasti ära. ja et mine tea mis veel teevad, lihtsalt hirm Teiste ees. kelle peamine viga on see et nad ei ole nagu Meie. pealekauba veel muidki muidugi, ega keskmiselt prükkarid ei ole kenad ja viisakad inimesed, eriti mingis toksikojoobes.

sis olekski paras neile kui nad kutsuvad politsei et appi prükkarid ja sis tuleb välja et prügikasti kallal on doktorandid ja teoloogiamagistrid jms hoolitsemas et jumalavilja raisku ei läheks ja ei sitta midagi. muidugi et purukaine peab olema sinnajuurde, et ühtki ettekäänet ei oleks puuri pista.

Hmm. See tekitab minus peaaegu kiusatuse end sihipäraselt arreteerimiseks välja panna, kuigi ma ei kvalifitseeru ei doktorandiks ega teoloogiamagistriks. Kui see ainult neil korilastel, kellel seda toitu rohkem vaja läheb, jahimaid ära ei rikuks.

Igatahes olen ma sajaga nõus selle loogikaga, et “kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi, kui teinekord juhtub raha olema,” toimib muide ka vastupidi – vt kuidas mul kaob tuju kaubanduskeskusest üldse midagi osta, kui mult seal peldiku eest raha küsitakse. Siis on mul tunne, et ma olen juba oma ostlemise va peldikupiletiga ära ostelnud, aitab küll.

Igasugused degustatsioonipakkujad on küll selle matsu välja jaganud.

Ja isegi kui isikliku tänuvõla loomine kõrvale jätta, teeb “jumalavilja raiskuminemise” mure mind kurjaks poodide vastu, kes sellest ei hooli – nagu näiteks üks mitmes eri poes töötanud inimene lukutaguses kommentaariumis kirjeldas, et “alguses võisid töötajad sümboolse summa eest osta viimase kuupäevaga tooteid, aga mingil hetkel leiti, et parem ikka ärgu ostku. Ülejäägid visati ühte konteinerisse, mis keerati lukku, et keegi ligi ei pääseks”. Grrrrr. Kui ma järgmiselt kommentaatorilt kuulsin, et tema ema poes “saavad töötajad veel kõlbliku toidu omavahel ära jagada, mõnikord tuleb seda mitu kastitäit ja siis saadetakse üht-teist mu lastele ka,” siis tuli kohe tahtmine edaspidi oma poekäigud sinna poodi sättida. Näedsa, jagate oma ülejäänud toidu laiali ja lisaks sellele, et teie palk on suur taevas, saate ka täiesti maise hea kuulsuse!

Nagu ma lukutaguse postituse lõpus mainisin: “Nii see läheb, kui lapsena palju tiigriraamatut lugeda: võtsin eluks ajaks südamesse, kuidas rosinakukkel lombis nutab, kui ta kardab, et söödud ei saa; või riisipuding külmkapis.”

Lugesin netis möödaminnes kommentaari “on järjest rohkem firmasid, kus aega saab netis kinni panna,” ja mind tabas aukartus tänapäeva tehnoloogia ees: netis saab juba kõike, õige äpiga keerad isegi aja kinni!

Tekib veel huvitavaid mõtteid: kas teised tajuvad, kui aeg on kinni pandud? ah, küllap nende elu peatub koos ajaga ja nad ei pane tähelegi. Vabalt võis mu tänaseski päevas olla mitu lõiku, mida mina tajusin sujuvalt kulgevana, aga kus tegelikult oli tuhandeid peatusi.

Veel huvitavam: mis kasu on aja kinni panemisest? kas kinnipanija enda tajutav aeg ei jää samamoodi kinni, nii et ka tema elu kulgemises ei muutu ta enda tunde järgi mitte midagi?

Võib-olla puhas luksusteenus – aru mitte midagi ei saa, aga maksad raha ja tead, et täna oli viis minutit – või pool tundi – või tund – aeg kinni. Ja ainult sina tead, milliste kella näidatud sekundite vahel see juhtus.

Kõndisin poes, panin vajalikke asju korvi: suitsukondid – olemas; juust – olemas; või – olemas; võtaks sealt kapist värsket leiba ka.

Võtsin käekotist ilusti korralikult kaasavõetud kilekoti ja pakkisin leiva sinna sisse.

Teen veel ühe tiiru, et kas midagi jäi veel puudu, heidan pilgu korvi, et kontrollida: suitsukondid – olemas; juust – olemas; või – olemas, aga kuhu leib sai? ma ju mäletan, kuidas ma käekotist kilekoti võtsin ja leiva sinna sisse pakkisin?

Aa.

Näed, kui kasulik on oma ostukorv viimasel hetkel üle vaadata. Näiteks saab niiviisi ausaks ostjaks jääda. Ma kahtlustan, et mul oleks lastud südamerahuga, leib käekotis, kassast läbi jalutada.

Ainult et nüüd mõtlen, et kui üks noormees mulle mitu korda märgatavalt pilke heitis, siis ei pruukinud see olla sellepärast, et ma nägin hea välja või imelik välja või mis iganes moodi veel välja saab näha, vaid sellepärast, et ta nägi, kuidas ma sundimatult leiva käekotti panen, ja kaalus, mida nüüd tema peaks tegema ja mida sellisest inimesest arvata.

Kaitstud: Korilane

mai 7, 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Mõtlesin ükspäev unesegase peaga ühest ilusast, arukast, sarmikast noorest mehest –

kes kõige oma ilu, võlu ja aru otsa mainib tagatipuks, va aristokraadivõsuke, aeg-ajalt jutu sees sundimatult nimepidi üht harvadest inimestest, keda ma imetlen võtmes: “kui suureks saan, hakkan temaks,” –

asi, millesse ma jäin muide nii kõvasti kinni, et nägin selle seletust lausa unes: seal oli üldteada tõsiasi, et mu imetletud eeskuju on ilusa noormehe peretuttav, ammust aega, temaga lapsest peale suhelnud, sestap ka sundimatus –

aga muide pole üldse võimatu, et nii on ilmsigi; et ongi va aristokraadivõsuke; ja mul matab kadedus hinge.

Igatahes, mida ma tahtsingi öelda? Mõtlesin ükspäev unesegase pea ja võlutud kadedusega: mis tunne on küll olla tema? mis tunne on olla nii ilus, armas ja võluv, et kõigile meeldib?

Ja järgmiseks tuli juba ärksam mõte “aga kust ma tean, et ta ise üldse teab?”

Eelmise postituse all tulid inimeste oskuste ja kalduvuste erinevused jutuks, mispeale mulle tuli kohe meelde, kuidas meil A.-ga asjad käivad.

Üks asi on see, et ta ehitab riiuleid ja puhastab seinapalke krohvist ja teeb vahel salatipeenraid ja niidab muru – kõike seda, mille peale mina olen praktiliselt tühi koht. Aga mulle meenus ka see, mismoodi ta on õppinud minuga ringi käima.

Näiteks on ta ära õppinud, et minu arust ei ole hädavajalikud asjad enne otsas, kui nad on päris otsas – erinevalt temast, kes ta leiab, et vetsupaber on otsas, kui seda on ainult üks rull järel.

Mis tähendab, et ta soetab salavarusid, mida hakkab millalgi ka minul või lausa ainult minul vaja minema, aga nii, et mina sellest midagi ei teaks. Ühest sellisest sain ma teada nii aastake-paar tagasi – ükskord, kui mul oli paanika, et kõik on otsas ja mis ma nüüd pihta hakkan, tuli ta võidukalt välja paki hügieenisidemetega, mille ta oli ekstra sellise juhtumise tarvis soetanud ja oma kappi ära peitnud, et mina sellest midagi ei teaks. Mina ei tohi sellest midagi teada, kuna siis hakkan ma sellega arvestama ja kulutan selle tagavara ära ja siis on paanikahetkel kõik PÄRISELT otsas.

Hiljuti arutasin külmkapi ees, et kassikonservi purk saab kohe tühjaks ja täna ei jõua enam poodi minna, aga noh, äkki venitab kuidagi homseni välja; mispeale A. tuiskas midagi lausumata magamistuppa ja ilmus sealt, konservipurk käes.

Ma ootan huviga, mis salavarud järgmise kriisiga – mida mina muidugi ennustada ei oska – ilmsiks tulevad. Fantaasia läheb igatahes tööle, mida kõike tema Mary Poppinsi kotis veel leiduda võib.

*

Kui juba kassid jutuks tulid, siis meie hall kass on selline rahutu ja inimsõltlane, eks ole. Juhtus nüüd ühel hommikul, et ma ärkan selle peale, et kass tahab midagi. Läksin vaatasin, kauss oli tühi, panin täis ja üritasin magama tagasi minna.

Viis minutit hiljem on kass uuesti voodi serval ja seletab ja ära ei lähe.

Tõusen üles, vaatan, A.-d pole kuskil, ju ta on õues. Teen järelduse, et kass tahab A.-le õue järele minna; lasen ta välja ja lähen magama tagasi, ise mõtlen heldinult, et näe, kass on tema järele memmekas, eks see tule sellest, et A. on minuga võrreldes rahulik ja aeglane, istub kaua ühe koha peal, nii et kassil on tema otsas mõnus lösutada.

Kui ma üles ärkasin, oli A. ühes kassiga toas tagasi ja ma kandsin talle oma heldinud jutu ette. Et kuidas kass teda nii väga armastab, et muutub kohe rahutuks, kui tal sabas ei saa käia.

Ei ole nii, väitis A. Ta oli kodust ära olnud ja nii saanud ma lihtsalt kogeda, kui tüütu see kass igal hommikul on. “Tavaliselt ma olen lihtsalt kodus ja kaitsen sinu und,” seletas ta.

Hüdra

aprill 19, 2017

Kuidas, kuidas, kuidas on minuga juhtunud see, et ühtäkki avastan ma end impressaario ja produtsendi rollist?

Ma ei ole üritanud sinna saada. Ma pole tahtnud sinna saada. Ma olen tahtnud ja tahan tantsutekste uurida, lasta endal mõtetel pähe tulla, proovida järele, kas need mõtted saavad lihaks; õpetada inimestele ja avastada, mis päriselt töötab ja mis mitte; vahel panna isegi sidusamaid lavastusi kokku, luua väikesi maailmu oma peopesal ja avastada, et need töötavad isegi siis, kui nad on mu peopesast välja kasvanud. Kirjutada lautotabulatuure tavalisteks nootideks lahti, otsida tantsu juurde uut muusikat. Ise tantsida, ise õppida, tunda surinat, mis tekib ajudes, kui ma pean korraga koordineerima oma käsi, jalgu, liikuma mööda mustrit, suhtlema partneriga ja sealjuures sundimatu välja nägema. Vahetevahel laulda. Vahel tantsida ja laulda korraga ja kadestada Catherine Zeta-Jonesi kopsumahtu. Kasvõi kastanjette mängida (jumalukene, see on vist kõige raskem koordinatsiooniülesanne, mida ma elus lahendanud olen). Tõlkida, olgu või värsse, olgu või nii, et neid peab laulda saama.

Ma ei ole otsinud võimalust kirjutada iga päev kümneid meile, teha telefonikõnesid, mida aeg-ajalt ei võeta vastugi, ühitada eri inimeste vastukäivaid plaane ja ettekujutusi, lepitada omavahel suuri isiksusi, võluda kuskilt välja raha ja kõikvõimalikke muid ressursse. Kõike seda ma parema meelega väldiks. Isegi kui mul tuleb vahel hästi välja*.

Häda on selles, et see ei paku mulle tegevusena mingit rahuldust. Ainus rahuldus, mida sellest saab, on tulemuserahuldus, uhkustunne raskuste ületamisest, taotine suurushullustus “ma suudan kõike lahendada ja mulle pole miski võimatu.”

Aga see on rahuldus, mille üle rõõmustaks tulemusele orienteeritud inimene, ja ma ei ole kunagi eriti tulemuste peale lennanud. Ma tahan teha asju sellepärast, et ma tahan neid teha, mitte sellepärast, et ma tahaks nad ära teha.

Ära tegemine juba kõlabki nagu “kaela pealt ära” ja on ju teada, kuidas sellega on – raiud ühe pea kaela pealt ära, kasvab kümme uut asemele. Kui ette ei vaata, jäädki raiuma ja mõtled: kuidas minust, veendunud töövastasest, küll professionaalne pearaiuja sai, kui ma tahtsin ometi kõigest vaikselt oma aeda harida.

———————————————————————————
* Ja olgem ausad, vaevalt see mul enamasti nii üle mõistuse hästi välja tulebki. Mul pole millegagi võrrelda, sest kõrval ei tegele keegi täpselt samade asjadega, aga tõenäoliselt tuleb mul see välja parajal “käib kah” tasemel, mitte enamat. Ma ei usu, et ma oleks ülikompetentne asjaajaja. Ma arvan, et on inimesi, kes on selle peale palju paremad.

Plähmin niisama

aprill 10, 2017

Mul tuli just nii hea vandenõuteooria pähe – briti toorid eesotsas lord Howardi ja Boris Johnsoniga tegutsevad salajas selle nimel, et Šotimaa lööks Ühendkuningriigist lahku ja saaks eraldi euroliitu astuda. Sest muidu nad ju ei pingutaks nii hoolega, et Hispaania solvuks inglaste peale kõvemini kui katalaanide peale. Paistab, et edukalt.

Ainult et selle uskumiseks peaks jälle mina kõvasti pingutama, et Hanloni habemenuga unustada.

Üks asi meenutas teist

märts 19, 2017

Üks.

Ritsik, näe, räägib siin vihapaastust ja üks või teine küsib, milleks see üldse. Mul tuli kohe praktiline näide meelde. Mälestus vägagi lähiminevikust:

vihastasin nädal-pooleteist tagasi telekapuldi peale ja hüppasin suure vihaga nii kõvasti üles-alla, et pärast olid põlved hellad.

Näe, kui palju kahju teeb, kui oma impulsse ei ohjelda!

Ja see läks veel isegi hästi! sest kui ma oleks teinud seda, mida ma tol hetkel päriselt tahtsin, siis oleks ma visanud telekapuldi otse telekasse, kiskunud ta sealt välja, hüpanud tema otsas, kuni ta pulbriks muutub, matnud ta maha ja siis läinud ja laulnud tema haua peal kupleesid. Kõik need koledad asjad jäid juhtumata, sest ma suunasin kogu viha süütusse üles-alla hüppamisse.

Näe, kui palju head teeb, kui oma impulsse ohjeldada!

*

Kaks: algab lähiminevikust ja hüppab äkiste hoopis kaugemasse aega.

A. rääkis söögi ajal raamatust, kus tegeldakse umbes selliste küsimustega, kas see, et kohvitass on kohvitassina olemas, välistab selle, et ta on olemas teatava aatomite kogumina. Või vastupidi. Ehk kas lause “see ei ole kohvitass, vaid kõigest nii-ja-niisugusesse struktuuri kogunenud aatomid” (või vastupidi) on mõttekas või mitte.

Mina ütlesin, et minu intuitsiooni järgi ei välista ja tegemist on lihtsalt ühe ja sama objekti eri kirjeldustega. Või eri kogemistega, olenevalt sellest, kui kaugelt ma vaatan ja mis on mu vaatamise instrumendid. Jättes muidugi kõrvale selle, kas kohvitass on üldse pelgalt materiaalne objekt, või sisaldab kohvitass-olemine lisaks füüsilisele objektile ka kohvijoomise kultuuri ja ilma selleta poleks üldse mõtet “kohvitassist” rääkida. Mis koha peal ma sain aru, et ma libisen oma tavalisse mulasse, bla-bla-bla, et kõik mõisted on üldmõisted. Ja jäin suhteliselt vait. Ainult seda arutasime natuke veel, et näh, koolis õpetatakse, et on ontoloogia, epistemoloogia ja kommunikatsiooniteooria, aga kui lähemalt vaadata, on piirid nende vahel jube udused.

Paar tundi hiljem tuli see mul jälle ette, mõtlesin, kui tore ikka, ja äkitselt lõi ette lapsepõlvemälestuse. Otsapidi ka seoses teiste blogijate juttudega teemal “kelleks tahan saada”.

Ma olin viis-kuus-seitse, täpselt ei mäleta, kas ma juba koolis käisin, igatahes elasime veel Meriväljal. Kontekst: olime emaga (või üldse perega, aga ma isa kohta täpselt ei mäleta) Straussi kontserdil, kus mulle pakkus eriti palju lõbu “Sepapolka”.

Vaheajal või pärast kontserti tuli mul äratundmine ja ma teatasin emale, et kui ma ülikooli lähen, tahan ma filosoofiat õppida.

Ema reageeris algul jahmunult ja üritas siis elu tõsiasju tutvustada, tõenäoliselt mõlkusid tal meeles Eero Loone, diamatt ja ajamatt.

“Seal ei ole tegelikult nii, nagu sa ette kujutad, et kogu aeg niimoodi filosofeeritakse,” seletas ta.