Jõnkse ja jonkse

jaanuar 15, 2022

Mul oli ilmselt saiapuru või midagi ctrl-klahvi all: kui ma tahtsin muudatusi tagasi võtta, trükkisin selle asemel kogemata ekraanile terve joru z-tähti. Ohkasin, kustutasin need z-id ära, raputasin puru välja ja proovisin uuesti.

Ikka neetud z-tähed, ükskõik, mis pidi ma ctrl-klahvi muljun. Kustutan maha.

Mõtlesin, et huvitav, kuidas teiste kombinatsioonidega läheb. Ctrl+f viskas ilusti otsinguakna ette.

Proovisin muljuda ctrl-klahvi täpselt sama nurga alt nagu siis, kui ma samal ajal f-tähte löön, ja teha z-tähte teise käega. Ikka va z-tähed! Kustutan maha, raputan klaviatuuri veel, proovin uuesti.

Ma ei lugenud, kui palju kordi ma niiviisi edasi-tagasi klõpsutasin, enne kui aru sain, et need järjest ilmuvad z-tähed on täiesti ausad: ma olin neid z-e kustutades endale ise konstrueerinud olukorra, kus toimivad klahvid annavad täpselt sama tulemuse nagu mittetoimivad.

Naerge, naerge, mina aga peaks nüüd vastukaaluks meelde tuletama mõne olukorra, kus valesti toimiv asi või valesti valitud moodus on hoopis õige tulemuse andnud.

(Mõtlen, kas siia viimasesse rubriiki lähevad ogavalgukiirguse kartjad, kes sellepärast kannavad maski ja hoiduvad inimestega siseruumides kokku puutumast.)

Päriselt

jaanuar 10, 2022

Klari, näe, kirjutas natuke aega tagasi, kuidas ta armastab teadusuudiseid, ja ma tundsin hingesugulust. Hakkasin nüüd ise jälle mingit loodussaadete sarja vaatama, et vulkaanid! maakoor! eluvormid! mineraalid! mandrite triiv! ja siis tuli mul meelde, kuidas Klari kirjutas millalgi ka, et miks ta peaks lugema päris maailmast, kui võib lugeda väljamõeldud maailmadest. Sest ma vaatan ise neid loodusfilme (ja loen teadusuudiseid) sama mõnuga nagu ulmet. Milline kooslus ja kuidas see pinnavorm on kujunenud, täitsa lõpp, mis maailm välja on mõeldud, ja kui süveneda, siis isegi teatava sisemise loogikaga. No ja mingid tegelased ka tegutsevad ja seiklevad kogu aeg, kõigil oma motiivid, ja kultuurid tekivad, mõjutavad, muutuvad, kaovad ja jätavad meile vaatamiseks mõjuvaid varemeid, arusaamatut kunsti ja surnud keeli, mille fragmentide kallal mõistatada. Nagu päris!

***

Kui juba teadusuudistest ja muust sarnasest juttu tuli, siis mõtlesin, et omaenda kirjelduste põhjal on Klari ja Kaur suht vastandliku temperamendi ja eluviisiga, aga oma veebielus parandavad nad mu elukvaliteeti üsna sarnasel moel (ja tänuväärse sagedusega). Te rõõmustate mu meelt.

***

Kuidas kirjeldada Raekoja platsi klaasmaju neile, kes pole näinud: seal on üks maja, milles elavad kalad. Ja siis selles majas on bakterid ja viirused puu otsas, pehmed, armsad ja värvilised; selles majas on tähtkujud, kuigi ümberringi on linnavalge ja olgugi taevas pilves; siis on maja, millest võib näha, et kui maja on veel väike, on ka tema mööbel väiksem (kui ta suuremaks kasvab, läheb see mööbel nooremale majale edasi); üks maja, mis on ise suur, aga kõik asjad on lausa tillukesed, nii et ainult nukud saavad nendega toimetada, ja neil nukkudel ongi seal majas omaenda tilluke maja, kus küllap on omakorda veel tillem maja, kus elavad nukkude nukud ja niiviisi lõpmatult sügavikku; siin üks maja on puhast põhku täis, aga teises näeb inimese lihaseid ja luid; sellest majast saab uiske, sellest teisest pannkooke, aga kolmandast luuletusi, kui luuletuste masin just rikkis ei ole (mul alati on); siin majas on labürint, aga siin teises kasvavad värvilised ideed alt üles, aga kolmandas hõbedased munad ülevalt alla; kõige selle vahel sõidetakse puust loomade seljas ja eile õhtul nägin ma, kuidas ühel inimesel käis koer ees, aga teisel tuvi ja see tuvi oli palju paremini välja õpetatud, ei tormanud ette ega jäänud jalgu.

Hubilai-khaan ei tarvitse uskuda kõike, mida Notsu talle oma kodulinnast räägib, ometi kuulab ta keskealist tartlast suurema tähelepanu ja huviga kui ühtegi teist maadeuurijat või sõnumitoojat.

Täna kukkus mul näiteks poes seelik seljast ära.

Tasub kohe ära niiviisi kihiliselt riides käia, et seeliku ja pluusi otsas on kleit – kukubki midagi seljast, mina olen ikka riides!

Aga jah, kas olin ma värvlinööri lahti unustanud või poeskäigu jooksul nii kõhnaks jäänud, et riided hakkasid seljast ära libisema – kõigepealt pillasin maha mantli (mis on arusaadavam, sest see oli mul üle käsivarre visatud, palav ju), kummardusin mantlit üles võtma, märkasin, et jalge ümber on mingi hall narts ja tundsin siis selles ära oma armsa pehme soojendusseeliku.

Hakkasin maski varjus vaikselt kõkutama, korjasin seeliku ühes mantliga üles ja toppisin ta mantlivarrukasse, ise hästi rahul, kui sundimatult ma olukorra lahendasin. Hakka või nõuanderubriiki kirjutama – “kuhu pista seelik, kui ta ootamatult seljast kukub”.

Ja käisin muudkui mööda poodi ja mügisesin maski taga naeru edasi, sest huumoriklassika töötab ka siis, kui seda ise teha.

Maksin ära, pakkisin asjad kotti, panin mantli selga ja sain siis aru, et kuidagi kahtlaselt kergesti tuli selga. Käsi peaks varrukasse seeliku taha kinni jääma, midagi on valesti!

Tirisin mantli seljast, tuhnisin varrukad ja isegi taskud läbi, pakkisin koti uuesti lahti ja veendusin, et olen seeliku jälle ära kaotanud.

Nüüd polnud mul üldse enam nii lõbus, see on siiski väga mugav ja mõnus pehme seelik, ma ei oskaks ilma temata talvel üldse riides käia. Ei taha kuidagi ära kaotada!

Pöördusin automaatkassade pidaja poole, sest nemad tavaliselt teavad igasuguseid asju: “Vabandage, ma kaotasin poe peal seeliku ära, ega keegi ei ole leidnud?” – justkui see oleks kõige normaalsem asi, mis inimesega poes juhtuda võib. Ei olnud.

Käisin oma raja läbi, endal nüüd maski varjus hoopis nutuvõru suu ümber – kasulikud asjad need maskid – ja leidsin seeliku veiniriiuli vahelt. Vaat kuhu vigurivänt hiilinud on! Oli end jälle tagasihoidlikuks halliks nartsukeseks maskeerinud, võib-olla tahtis põrandalapiks hakata ja koristajaga minema joosta.

Haarasin sundimatult seeliku, väljusin sundimatult poest, riietusin sundimatult jälle õueriidest lahti ja panin sundimatult keset koridori seeliku selga. Kui ma tavalise korraliku inimese kombel käituda ei mõista, siis tuleb oma imelikke tegusid vähemalt piisava muretuse ja aplombiga teha.

Nõnda valmistas üks ja sama riidetükk mulle vähem kui poole tunniga rõõmu, kurbust ja siis jälle rõõmu. Selline on see inimese elu, muudkui saatuse tõmbetuultes!

Lubasin kunagi vanale balliloole järge, saate selle nüüd jõulukingiks. Õigupoolest on see sama raamatu varasemast peatükist, järg üksnes ses mõttes, et mina tõlkisin hiljem. Kui keegi tahab originaalist järele kontrollida, siis selle korra lõik algab faksiimiles siit ning ümberkirjutusena siit.

***

Kuna ma püüan siin ära tuua vaid mõne ajaloolise fakti, mis tseremoniaalsetesse ballidesse puutub, siirdun ma Antiochose juurest Louis XII juurde, kes sattus Milanos viibides ballile koos Narbonne’i ja Saint-Severini kardinaliga, kellest kumbki ei tõrkunud Tema Majesteedi ees tantsimast; sest ei saa keelduda kuuletumast daamile, kes tuleb teid tantsima võtma: peab vähemasti esile astuma, et temaga reveranss teha, ta kohale tagasi saata ning seejärel teine daam tantsima võtta, et temaga sama teha, selleks, et mitte ballikäiku katkestada* ega näidata end mehena, kes ei oska end seltskonnas ülal pidada; mistõttu Pibrac on ühes oma nelikvärsis öelnud:
Ärgu mingu ballile, kes tantsida ei soovi.

Mis ei tähenda, et kavaler ei võiks uudishimust minna sinna incognito, see tähendab, mantlisse mähkunult, ja daam õlasalli mähkununa; sest siis on nende tantsimavõtmine ballireeglite vastu: nii tegi Austria don Juan siis, kui ta oli Madalmaade asekuningas ning tuli Pariisi nimme selleks, et näha tseremoniaalsel ballil tantsimas Marguerite de Valois’d, sest seda printsessi peeti Euroopa hiilgavaimaks tantsijannaks. Mis meenutab mulle üht vahejuhtumit, mis sündis umbes nelikümmend aastat tagasi** proua eesistuja … pool, kes korraldas oma tütre pulmadeks balli.

Neli noort õukondlast võtsid pärast seda, kui olid Pons-Enfansi tänaval õhtust söönud, nõuks incognito sellele ballile minna, kuid väga hämmastaval moel, sest nad olid ihualasti sarlakpunasesse sametvoodriga mantlisse mähkunud, suurte sulepuhmastega kübar peas, peened kingad jalas ja ilma maskita, sest tollal kanti maske ainult karnevali ajal; mõõka hoidsid nad käsivarre varjus: niisiis ei olnud raske neis ära tunda seda, kes nad olid. Pruut, kes ballireegleid ei teadnud, arvas, et oleks kombekohane üks neist tantsima võtta; ta pöördus markii de B… poole, kes puikles, nagu oskas, öeldes, et ei ole viisakalt riides, ja et incognito ei saa ta daami osutatud aule vääriliselt vastata; mida enam ta puikles, seda enam pruut peale käis; markii lausa hoiatas, et temaga tantsima minnes võib pruut oma innukust kahetseda. Viimaks, kui pruut ei tahtnud kuidagi järele anda ja kavaler ei teadnud enam, mida talle kosta, astus ta keset ballisaali; ja lastes oma mantlil langeda, ilmutas ta pruudile saatüri keha selle loomulikus ilus – mis lõi kogu seltskonna pahviks; daamid otsisid abi lehvikult, mehed jooksid mõõga järele ja hüüdsid, et pandagu uksed kinni; kuid noored isandad, kes olid juba aimanud, mis võib sellest tulla, olid igaks juhuks käskinud oma teenritelgi end niiviisi relvastada: nad haarasid kõik mõõga nagu nende isandadki; nii et nad said sealt ilma vastupanuta minema. See lugu tekitas Pariisis palju kõmu ja kuningas sai asjast teada; ning ilma tema soosinguta oleks selle sündsusetu teo toimepanijad Bastille’sse saadetud; sellegipoolest vabandasid nad end ballireeglitega, mis kehtivad neile, kes sinna incognito tulevad.

——————————————————————–
* Vihje sellele, et komme oli selline, et tähtsaim tantsiv mees (kes ei pruukinud olla balli tähtsaim mees, kui toda tantsimine ei huvitanud) alustas ballil paaristantse, võttes tantsima tähtsaima tantsiva daami (kes samuti ei pruukinud olla balli tähtsaim daam üleüldse); järgmiseks võttis too tantsima tähtsuselt järgmise tantsiva mehe ja nii riburada edasi. Nii kirjeldab möödaniku balle oma 1725. a tantsuõpikus näiteks Pierre Rameau, kuigi ta ise ei olnud õukondlane (aga see jutt klapib enam-vähem nende kirjeldustega, kes päriselt 17. sajandi ballidel käisid). Huvitav on siin Bonnet’ kirjakohas see, et selline ballikord on paigutatud nii kaugele minevikku, ma ise söandan selles kahelda, aga peaksin rohkem allikaid lugema, et põhjalikumalt vaielda.
** Seega 1670. aastatel.

Vastukaal

detsember 24, 2021

Kui koroonaaeg tuli, sain iseenda üle naerda. Mul oli varem ikka postapokalüptika-fantaasiaid olnud – mis ma pihta hakkan, kui tuleb selline mõõdukas maailmalõpp, mis tegelikult õieti midagi ei lõpeta, ainult kõik on teistmoodi? ja alati olin mõelnud, et noh, ma oskan tantsida, kõva häälega laulda ja hädaga õpiks ilmselt ka kastanjetid korralikult ära, ma saan nendega leiba teenida, kui tehnoloogia tagant ära kukub. Narre ja muid meelelahutajaid on ikka vaja läinud.

Ja siis tuli üks väike visisev maailmalõpuke ja ära kukkus hoopis meelelahutamine, ja tehnoloogia laiutas rohkem kui kunagi, ja mina teenisin klahve klõbistades hoopis suurema osa oma sissetulekust, ja esialgu nautisin seda isoleeritud elu päris kõvasti, kulus paar kuud, enne kui ära hakkas tüütama.

Sellal oli ka näha, et kui ma inimestega tööd ei tee, tahan ma nendega palju rohkem seltskondlikult läbi käia; ma ei tea siiamaani, kas ma olen intro- või ekstravert, aga igatahes saab minust piisava isolatsioonidoosi abiga inimese, kes suudab usutavalt suure suhtleja mulje jätta.

Soodomagomorra blogis tuli “Plekktrummi” saade jutuks, sabas see, kuidas üldse jutusaateid kuulata on, võrreldes lugemisega; ma jõudsin ära öelda, et juttu kuulates võib mõte uitama minna, mida lugedes ei juhtu, sest ma saan ise tempo valida, ja et vahel kardan piinlikkust ja seepärast ei kuula.

Aga täna oli meil paari trupi-inimesega nõupidamine, mõttetöö, inimesed toredad. Mõte uitab? ei, lendab nagu nool vibult. piinlik? – ei! äge, tõhus, elev! Seltskond läinud, mina elev, elevil.

Nii elevil, et seejärel oli vaja tund aega interneti laineis loksuda, et ma välja suudaks minna. Et mõte suudaks kuhugi küllalt põhjalikult maha istuda, et esimene tuulevine teda jälle sulekesena lendu ei puhuks. Aeg.lus.tada. Hingata.

Ja see näitas hoopis uue vaatenurga kätte: jutusaateid ei saa tihti vaadata, need on nagu suhtlemine! Vaatan jutusaadet, sel päeval päriselt suhelda ei jaksa, või tuleb samamoodi sinna otsa kõigepealt midagi lugeda.

Kusjuures imelikul kombel ei ole jutu kuulmine või liikumise nägemine ise see, mis mu suhtlusvalentsid ära täidaks. Mingit sarja või filmi võin vaadata umbes samamoodi, nagu ma suhtluse vastukaaluks loen. Lõdvenen.

Nähtavasti tarvitan ma lugusid hoopis muu ajuosaga kui pärisinimeste suhtlemist, ükskõik, mis meelt pidi need lood mulle kätte tulevad, ja ükskõik, kas inimesed on päriselt kohal või ekraani peal tillukesed.

Ja mis kehaosaga ma kirjalikku suhtlust töötlen, seda kohe üldse ei tea. Keeruline see eluke.

———————————————————–
PS: pühadest ka. Teen kohe oma suhtlematusjutu tühjaks kohtumiste kiitmisega: tantsijad liigutasid minu hinge söögiga, mis nad mulle kinkisid (õli! veini! kooki ja muud magusat! juustu! likööri!). Ise valmistun Tallinna minema, esialgu pere, seejärel sugulased, aga võib juhtuda, et 25. õhtul või 26. detsembril olen veel Tallinnas ja vakantne. Kas keegi tahab päriselus kohtuda?

Nähtamatuse võimatus

detsember 22, 2021

Ma hakkasin kohvikus koroonapassi otsima, müüja ütles, et pole vaja, “ma juba tean, et teil on”, ja mina jahmusin. Ma ei olnud ennast klouni moodi riidesse pannud nagu siis, kui ma tahan end ilusti riide panna, ma olin tagasihoidlikult tumedas, hall seelik, luitundlilla sviiter, must kleit, must kampsun, võiks arvata, et parasjagu nähtamatu. Ja ma ei usu, et mind saaks ka püsikliendiks nimetada nagu vanasti Sophoklese kohvikus – seal ehmusin ma kah selle peale, et müüja hakkas minu tavalist kohvi juba ette valmis panema, ja hakkasin seepeale konspiratsiooni mõttes teistsuguseid jooke vahele tellima, aga see oli arusaadav, seal käisin ma igal koolipäeval ja tavaliselt rohkem kui korra.

Aga tänases kohvikus oli mul vast neljas või viies kord selle poolaasta peale käia. Keskelt läbi harvem kui kord kuus.

Teagi nüüd, on see hea või halb. Seekord küll lihtsam, aga.

Vahel, kui ma taban kuskil suvalises kohas, poes või tänaval kellegi end jõllitamas, mõtlen ikka, kas ma kujutan seda ette, järsku ta lihtsalt vahtis hajameelselt tühjusse ja siis juhtusin mina seal tühjuses pilku tõstma. Ja seega ei pea ma mõtlema, kas mul on jäätiserida rinna ees, moos näos või nööbid valesti kinni. Puhas kokkusattumus. Aga nüüd hakka või mõtlema, et vaatavadki päriselt ja kas mul ON siis jäätiserida rinna ees, moosivõru suu ümber ja nööbid valesti kinni?

Vahel muidugi ongi – nööbid valesti kinni, kingad eri paarist, püksid tagurpidi jalas, pluus pahupidi seljas, kõik näited elust enesest. Korra vahetasin pluusi otse tänaval õigeks ka, tundus piisavalt tühi tänav ja piisavalt riiete vurhvi pesu seal pluusi all, mõni käibki sellise maikaga. Korra käisin pahupidi seelikuga pool päeva ringi, sest lootsin, et kesse ikka märkab.

Või on kõigil nii ja ma võiks juba ära harjuda, et inimesed vaatavadki? ja tunnevad üksteist ära, kui küllalt mitu korda näidata?

Hajameelselt

detsember 21, 2021

Marca siin hiljuti kirjutas, kuidas ta käekotist ilmus pakk suitsuvorsti, ma hooplesin jälle sellega, et olen pool nädalat, võipakk kotis, ringi käinud, aga paar päeva tagasi tegin endale veel põnevamat nalja.

Esinesime KLi töö juures ära, tulen taksoga koju, hakkan maksma ja rahatasku on järsku kahtlaselt vedel, nii vedel, et seal ei saa midagi olulist sees olla, kõikvõimalikke kaarte näiteks. Kaevan käekoti läbi, neid pole ka seal. Vaatan endale pingsalt sülle – mkmm.

Ega midagi üle ei jäänud, lippasin tuppa ja austasin traditsioonilisi soorolle: küsisin mehelt taksoraha.

Toas kaevasin kogu oma koti ja kostüümikotid ja taskud läbi, nihil! nada! zero!

Masendav. Deebetkaart, krediitkaart, ID-kaart ja muud vähemtähtsat pudi-padi. Vaktsiinipass alles, aga mis kasu temast ilma IDta on, ma ei saa enam kohvikusse minna, nutt ja hala! Prioriteedid, eks ole.

Helistasin KLile, et mis ta arvab ja kas ta nägi, äkki puistasin oma kaardimajanduse sinna tema töö juurde.

Tema mäletamist mööda midagi põrandale vedelema küll ei jäänud.

Helistasin AKle, kellega ma kostümeerudes lauda jagasin, ega ta ei näinud, ega ma mööda lauda ei puistanud. Ei, ei jäänud ka sinna laua peale midagi.

Järelikult kaks varianti: kas puistasin esinemasõitmise takso põrandale. Või taksost tõustes sülest tänavale, nagu ma ükskord oma mütsiga tegin.

Selle mütsiga on üldse omaette lugu, ma olen teda eiteapalju kordi kuhugi jätnud ja kaotanud, ja alati on ta minu juurde tagasi tulnud. Tookord ootas ta mind ka mitu tundi hiljem ilusasti sealsamas tänaval maas.

Igatahes helistasin taksofirmasse ja sain teada, et see esinemasõitmise juht on juba koju magama läinud, homme ehk saab midagi teada.

Ja helistasin panka ja panin kaartidele bloki peale.

Siis helistas KL, kes oli vahepeal murelikult tööle tagasi läinud, otsinud toa läbi, otsinud läbi ka majaesise tänava ja mitte midagi leidnud.

Sukeldun veebi, “Märgatud Tartus” ja nii edasi. Ei midagi.

Hakkan lülituma oma tüütule pollyannalikule pooltäie klaasi režiimile, et noh – vähemalt jõudsin tädi ravumite eest ülekande ära teha, kui mul veel ID-kaart oli, ja maakonnaliinil saab tasuta sõita ja bussikaardile saan ma nagunii telefoniga otse raha laadida ja esialgu ei jää mul midagi tegemata ühesõnaga. Elan lihtsat ja süütut elu ilma kohvikuta, nagu tudengina, kui raha ei olnud, elu on seiklus!

Mispeale tuleb eiteakust hiiliv mõte, et kas ma olen ikka 100% kindel, ega mu rahakott juba esimese takso arvet makstes selline kahtlaselt lödi ei olnud. Või kas ma mäletan, milline ta seljakotist käekotti pistes oli?

Lähen vaatan sinna seljakotti sisse. Kõik kaardid ilusasti mööda kotti laiali ja mind seal ausalt päev otsa oodanud, ilma et mina midagi tähele pannud oleks.

***
Tegelikult ei peaks ma üldse üllatunud olema, ega see mul esimene kord pole hajameelne olla, korra õnnestus niiviisi ilma pangakaardita isegi toidukaupa osta, sest inimesed on head ja lahked. Või siis oleksin äärepealt täiesti kogemata leiva varastanud. Rääkimata sellest, et riiete õigesti selga– ja kingade jalgapanek valmistab mulle raskusi.

Aga nii paar tundi tagasi oli nii: sorteerisin riidekappi, panin suvekampsunid tahapoole ja talvekampsunid ettepoole. Ja puhastasin kingad põhjalikult ära, et nad talveks hoiule panna, sest nüüd ma enam ei looda, et äkki tuleb varsti jälle kingailm (kindlasti selle peale kohe tuleb). Sellised tegevused ajavad teadagi silmad märjaks, nina vesiseks ja mind hullusti aevastama.

Kampsunid ilusti kapis, kingad puhtad, ise olen silmad ära pesnud ja vett meelega ninna tõmmanud, et need neetud ebemed välja loputada, ja põhjalikult nina nuusanud. Hakkan võileiba tegema, endal silmad veel märjad.

Ja ise mõtlen, jah, näe, nii hea rahulik on nüüd pärast nutmist olla, nii hea tuju, selline puhastunud tunne.

Komplementaarne

detsember 8, 2021

Juutuub viskas mulle – muidu toreda video vahele, kus Karolina Żebrowska rääkis meestemoe kasutamisest naistemoes läbi sajandite – mingit jõulureklaami näkku, või vähemalt nii ma arvan: spetsiifiline hurraaoptimistlik vibraatoga sümfooniaorkestri kõla.

Läksin selle peale guugeldama, miks just selline saund jõuludega assotsieerub (mu oletus on, et tegemist on viiekümnendate Hollywoodi filmimuusika saundiga), vastust ei leidnud, aga see-eest komistasin artiklile vibraato kasutamisest või nagu seal öeldud, “vibraatosõdadest” (kõrvalepõige – “v-tähega sõna” kõlab eesti keeles märksa kahemõttelisemalt kui inglise, höhöhö, tänane peen huumor on tehtud). Artikkel on tore, nüansseeritud (mitte ei lähe lihtsalt seda teed, et “vibraato on sentimentaalne, aegunud ja halb maitse”) ja ma ütleks, et profaanisõbralik, mul ju ei ole muusikaharidust; teeb vahet laulu- ja pillivibraatol (lühidalt: et lauldes tuleb vibraato loomulikult ja n.ö sirge hääle tegemine on ise efekt, kusjuures matemaatiliselt võttes pole ka “sirge hääl”, nt Emma Kirkby oma, tegelikult sirge; pillidega on vastupidi, vibraato saavutamiseks tuleb midagi ekstra võngutada).

Kuigi pean tunnistama, et selle artikli tasakaalustatud hoiaku juures tuli mul ikka muie suule, kui seal mainiti FB-gruppi nimega “Vibrato is a bizarre and unnecessary affectation”.

See, mis mind siia kirjutama tõi, oli aga viide Bruce Haynesi raamatule “The End of Early Music”, mh selline refereering:

“… pioneering period oboist Bruce Haynes notes that continuous vibrato — where every note is evenly enriched with pitch and intensity oscillation — is a 20th-century phenomenon, even though we associate it with 19th-century music and a Romantic aesthetic. Haynes finds a relationship between continuous vibrato, with its active and nervous effect, and equal temperament tuning, the compromise system in which no chord is truly stable acoustically.”

Ma ei ole seda raamatut lugenud ja pole kindel, kas Haynes mõtleb kompromissi all just seda, mida ma arvan, igatahes tulid mul sellest lõigust pähe sellised ideed, et võrdtempereeritud häälestus võib – olles kõigis intervallides natuke must, v.a oktaavides – vibraatot vajada. Sest kui noot ei ole “sirge”, vaid võngub teatava keskme ümber, on kuulaja peas selle keskme paigutamiseks rohkem vabadust ja ta saab kahe (või enama) võbeleva noodi keskme oma vaimukõrvas hetkeks asetada nii, et need noodid häälestuks kõige puhtamalt (mis tähendab, kui ma asjast õigesti aru saan, aga parandage, kui ma eksin, et ühe noodi ülemheli langeb teise noodiga kokku). Selle kohta, kuidas paratamatult ei saa korraga olla ainult puhtad intervallid nii, et idee järgi sama noot igal kordamisel päriselt samal kõrgusel oleks, vt seda Adam Neely videot, mida ma olen varem juba linkinud.

See, et üht ebatäpsust kompenseeritakse teise ebatäpsuse abil, tuletas nii väga meelde Mari Sarve teooriat (vt nt seda artiklit), kuidas regivärsis kompenseeritakse alliteratiivset hägu (ehk: sõnad ei tähenda regivärsis alati seda, mis tavaliselt, sest mõnikord tahetakse iks sõna kasutada lihtsalt sellepärast, et ta algab häälikuga, mis värssi sobib) parallelismiga – ehk sama üldist mõtet v kujundit öeldakse mitu korda üle eri variantides, millest ükski ei ole päris see, mida tahetakse öelda, aga kokku moodustub mingi pilt. Umbes nagu joonistades selle tehnikaga, kus sa üritad vormi tabada paljude joontega, mis ükshaaval ehk ei anna õiget asja edasi, aga kamba peale kokku küll (pliis öelge, kui sellel mingi konkreetne nimi on, ma mõtlen nt nagu sellel Rafaeli eskiisil).

Ega mul muud midagi polnudki öelda, lihtsalt see vibraato ja ühtlaselt musta võrdtempereeringu koostöö idee oli nii erutav.

Ainult et sellest, miks vibraatoga orkester tähistab jõule, tahaks ikkagi rohkem teada saada.

Erinevad võimed

detsember 7, 2021

Mäletate, kuidas ma olen halanud, et ei suuda korralikult lahtreid täita ja muid igavaid asju teha?

Et arvete esitamine on mulle alati raskem kui töö tegemine – töö tegemisel on nagu mingi tegelik mõte: keegi küsis seda minult, järelikult tal on vaja, aga miks ma veel mingi arve pean esitama? ta ju teab, kui palju ma tegin ja kui palju ma ühiku eest raha võtan – “kui palju tegin” on tema enda tellimuses kirjas, “kui palju võtan” – lepingus.

Kunagi ammu mu bakatöö kaitsmisel tekitas komisjonis rõõmsat elevust, kui mu oponent ütles, et ei oska töös ühtegi viga leida, välja arvatud see, et kaane peal on vale aastaarv. Loogiline ju: bakatööd teha oli huvitav, aga mingi aastaarv seal kaane peal, kesse jõuab tähele panna, mis aasta üldse parajasti on.

Nüüd hakkan ma järjekordselt kandideerima selle töö peale, mida ma olen juba aastaid teinud, ja see äratab minus õudust. Mul on vaja kaks komplekti blankette täita ja õigetesse lahtritesse paar sõna kirjutada ja ristikesi teha! Proovitööd on muidugi ka ja eriti üks neist on paras kirves, aga see on normaalne, keeruline tõlge on tavaline raskus, pakub sudoku lahendamisega sarnast mõnu ja mis põhiline, ma tunnen, et selle tõlke headus on minu enda teha. See-eest puuduks mul nagu igasugune kontroll selle üle, et blanketi õigesse kasti õige ristike saaks. Äkki mul läheb käsi valesti? äkki mul läheb poole lehe pealt meelest ära, mis seal pidi olema, ja enne ärasaatmist ei tule meelde? sest see tundub ju nii ebaoluline, kuidas selliseid asju üldse piisavalt kaua meeles hoida, et tehtud saaks? Samamoodi äratab täielikku nõutust see, et ühel proovitöö eksemplaril peab olema minu nimi ja teisel ei tohi olla. Kuskohta ma selle nime üldse kirjutan? Kui ma selle raske asja välja mõtlen, siis kuidas ma meeles pean, et üks eksemplar juba sai selle nime, et ma jumala pärast kogemata teisele ka ei paneks? Aaaahhhhh!

Vot nii on lood.

Strukturalist tembutab jälle

november 29, 2021

Mäletate, ma kirjutasin, kuidas kaubamaja spämmis mind kütkestavate tähistajatega?

Täna vaatas neil seina pealt vastu suur plakat, kuhu oli trükitähtedega kirjutatud “PÜHA TÄHISTAJA”. O sancte significans! Ma kahtlustan tõsiselt, et neil on reklaamiosakonda keegi semiootik või muidustrukturalist sattunud, kes nüüd vaikselt lustib, ülemused ei saa võib-olla naljast arugi.

Tartus oleks mage ka, kui reklaamis üldse semiootikanalja ei tehtaks. Kuigi ma kahtlustan, et Tallinnas käib sama reklaam, hoolimata sellest, et koolkond on ikkagi Tartu-Moskva, mitte Tallinna-Mingimuulinna oma.