Hakatuseks paar praktilist uudist, kui keegi pole veel näinud:

TÜ raamatukogu laseb nüüd kaugside teel jälle laenutada.
Ja Internet Archive’is on rohkem lugemist kui kunagi.

Patrick Stewart loeb Instagramis Shakespeare’i sonette!

***

Kui ma A. konto kaudu FB-sse piilun, näen, kuidas seal jagatakse toredaid eluviisieeskujude meeme: näiteks kuidas olla nagu sinivaal. Või Emily Dickinson.

Panustan siis oma verbaalsel moel ka; Marju Lepajõe roomlaste taltsutamise raamatust leidsin kohe tervislike eluviiside tsitaadi, nimelt Cicero (uuest Rooma kirjanduse antoloogiast, lk 159, vist Kaarina Reinu tõlkes (mul pole antoloogiat praegu käepärast)):

Ma vihkan rahvarohkust, väldin inimesi ja suudan vaevu päevavalgust taluda.

Jesaja (26:20):

Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse
ja sule uksed enese tagant,
peitu üürikeseks ajaks,
kuni raev möödub.

Marju Lepajõe Hieronymuse-artiklist tõlkija ideaalsetest töötingimustest:

Quintilianus (u 35–100 pKr) [nimetas] kolme kõige olulisema tingimusena häirimatuks tööks öövaikust (silentium noctis), suletud tuba (clausum cubiculum) ja lambivalgust, resp. ühtainukest valgusallikat (lumen unum). Vaikust ja eraldatust on mõistagi vaja, et vaim oleks segajatest täiesti vaba (undique liber animus). Ent pidev öötöö nõuab head tervist ja lihtsat toitu. Töö kannab vilja siis, kui selle juurde asuda värskelt ja väljapuhanult.

Seega võiks sügise kõikehõlmavat tulekut ja kestust meie parasvöötmes võtta teatava privileegina, mida pakutakse vaimutööks.

Ei ole küll parajasti see aastaaeg, ometi võib kujundlikult öelda, et va pärgnuhtlus on meile kevadest sügise teinud; tänavu on ka kevadel tõlkimiseks head tingimused! Eriti kui on kohane interjöör:

… olgu tegemist koopa või kabinetiga, ikka on Hieronymusel õnnestunud kusagilt saada kirjutamiseks sobivad kivid, hea tugev laud või suurepärane kirjutuspult, kallihinnalised köited vedelevad hunnikutes, mahe lõvi kusagil põrandal, laual pealuu – selline see tõlkija elu ju ongi ja just sellist kabinetti tahaks, just sellist! Need värskendused viivad mõtted hoopis kõrvalistele radadele: peaks tellima mõnelt sisekujundajalt Hieronymuse ja teiste suurte tõlkijate kabinettide, kongide, koobaste analüüsi läbi aegade just sisekujundaja vaatekohalt. Jah, kui lubamatult vähe tähelepanu pööratakse koduajakirjades tõlkijate töötubade sisustusele, võrreldes sellega, kui vastutusrikas roll on tõlkijatel ühiskonnas olnud ja on ka edasi! Kas neil on lõvi või kassigi võimalik pidada ja kui ei ole, siis miks? Kas on seinal üldse ruumi korraliku Hieronymuse repro või posteri jaoks?

Hakkasin Russelli esseeraamatust (“Valik esseid”, 1994, tlk Erkki Sivonen) kindlameelsuse näiteid otsima, leidsin aga hädade ühendava jõu kohta:

Kummatigi oli lumetormi, udu ja sõja puhul tegu […] faktiga, et kõik tundsid ennast võrdsetena. Reeglina on igaüks meist hõivatud omaenda muredest; teised võivad meid sealjuures takistada, tüüdata või siis jääda hoopiski meie poolt tähele panemata. On aga kordi, kus üks ühine tundeelamus mõjutab tervet inimhulka. Kui nii juhtub – isegi kui tundeelamus ei ole meeldiv – , tekitab fakt, et see on ühine, iseäraliku õnnetunde, mida ei ole võimalik saavutada ühelgi muul teel.
Kui me kõik elaksime pidevalt mingi ühise tundeelamuse mõju all, siis oleksime me alati õnnelikud, alati koostööaltid ja alati priid igavusest. Võib-olla saavutavad selle tuleviku valitsuspsühholoogid. Riiklikud pühad algavad suitsukirjadega taevas: “Toimus marslaste sissetung. Iga mees, naine ja laps on võitluses vajalik.” Vastu õhtut tuleks teade, et rünnak on tagasi löödud. Sel moel oleksid rõõmsad pühad kindlustatud.

Aga koht, mida ma otsisin, oli see, ühest mu elueeskujust (sestsaadik, kui ma just seda lugu lugesin):

Ma kohtusin [Branislav Petronieviciga] ainult ühe korra aastal 1917. /…/ Serblased olid hiljaaegu läbi viinud oma kangelasliku suurtaganemise Saksa vallutajate ees ja mind huvitas väga kuulda temalt kui vahetult osavõtjalt selle taganemise kirjeldust, tema aga tahtis ainult selgitada oma õpetust, mille kohaselt ruumis asuvate punktide arv on lõplik ja määratav arvudeteooriast lähtuvate võtete abil. Meie huvide erinevus avaldus mõnevõrra iseäralikus vestluses. Mina küsisin: “Kas te võtsite suurest taganemisest osa?” ja tema vastas: “Jah, aga punktide arvu ruumis saab välja arvutada sel teel, et …” Mina küsisin: “Kas käisite jalgsi?” ja tema ütles: “Jah, vaadake, see peab olema algarv.” Mina küsisin: “Kas te ei proovinud hobust leida?” ja tema ütles: “Alguses olin hobusega, aga pärast kukkusin maha, ja milline algarv, seda ei peaks olema raske teada saada.” Hoolimata kõikidest pingutustest ei kuulnud ma temalt niisugusest tühisest asjast nagu maailmasõda enam mitte midagi rohkemat.

Kui mul tuleb ilusasti riietumise ja kleidipiltide vaatamise tuju, aga see tundub praegusel ajal liiga frivoolne, mõtlen Diana Vreelandi ütelusele: “Tõenäoliselt on mood kõige joovastavam põgenemisviis maailma banaalsuse eest.” (Muide, tema autobiograafiline “D.V” on nauditav lugemine – kõditab umbes samu maitsepungi, mida “Alice B. Toklase autobiograafia”; päris elulookirjandusest on teine sama sundimatult voolav, kuigi hoopis teises stiilis, see raamat, mille Jean Renoir kirjutas oma isast Auguste Renoirist.) Iseasi, kas nüüd kõige. Mõnes tujus olen kasutanud isegi nii ebatõenäolist pelgupaika nagu juura tõlkimine – juura mõjub oma korrapärasuses rahustavalt, nagu loogikagi, võimalus viibida maailmas, kus kõik on süstematiseeritud – põgus puhkus elu segapudrust.

***
Muidumõtted:
kas see, et igasuguste videolahendustega suhtlemisel on ajaline loks sees, võiks tingida uue muusikamoe – heliloojad hakkavad kirjutama sellist mitmehäälset muusikat, mille puhul loks ei häiri? uus koolkond?

Ja täitsa muust ooperist (he-he-he) – hakkasin Frieda blogis varasest ooperist jaurama ja jäin ise mõtlema: kui Monteverdi ooperis on laulud nii hästi põhjendatud, kas seda saaks diegeetiliseks muusikaks pidada?

*
Lõbusat, olgu ajakohast või -kohatut:

Gandalfi karantiinivideo, ma loodan, et seda saab vaadata ka FBsse sisse logimata.

Tangosõpradele: peaaegu ajakohane, nimelt seagripilaul: “Kein Schwein steckt mich an”; ja neile, kes end üksikuna tunnevad, ka Max Raabe originaal, sest mulle meeldib, kui dekadentlikult ta saksa keele kõlama paneb.

Xkcd koroonamurede graafik.

Ja täitsa omal jõul lugesin Päevalehest pealkirja “Norralaste suusatarkus on arvatust palju lihtsam” ja lootsin, et seal on kirjas midagi sellist: suusad käivad jalga, kepid kätte. Pidin pettuma.

*

Kuulsin ERMi viinaköögi varemetest justkui noorte hõiklemist, ei osanud küll täpselt hinnata, palju neid seal on: järsku ongi ainult kaks? ei osanud ka välja mõelda, kuidas neid veenda hõredamalt hoidma (kui neid ikkagi on palju ja nad peaks sülemlema); alles praegu tulin selle peale, et ma võiks ju minna, leebelt naeratada ja küsida, ega nad ei tahaks piiblist rääkida, nii toredasti koos olete siin. Ja siis käia neil sabas, kuni nad loobumisvõidu annavad.

Imelikud instinktid

märts 28, 2020

Inimesed on ärevil ja ma saan aru, see on adekvaatne, neil on põhjust; millest ma ei saa aru, on see, miks mina ei ole, kardan natuke, et järsku olen ma psühhopaat.

Kaur rääkis instinktidest ja kuidas praegused vajadused/nõudmised käivad neile risti vastu – aga mul on mingid valed instinktid, mina tunnen end praegu just nimelt nagu laulva revolutsiooni aegu, just, võitleme kõik koos, ühise vaenlase vastu ja sööme kartulikoori (õigemini konserve); käin jalutamas, trambin jalgu ja mõtlen mõnuga, kuidas ma näruseid viiruseid laiaks astun. Boonusena on mul hea ettekääne, et lauluväljakul trügimisest vabastus saada. Sund suure massiga kätest kinni hoida ja koos laulda, vat see ajaks mind tõsiselt paanikasse, ka ilma nakkusohuta.

Lihtne seletus: et ma olen privilegeeritud molkus. Et ma saan rahulikult tööd edasi teha. Et ma olen ka ammuilma harjunud kodus tööd tegema, et ma olen kogenud nii iseenda distsiplineerimises kui ka endale andestamises, kui distsipliin ei pea. Et mul pole töökohta kunagi olnudki ja töö on alati olnud kõikuv nähtus, vahel on, vahel ei ole, ja see ei ole kahendsüsteemne, kõik või ei midagi: tavaliselt mul ongi natuke tööd (see tegi ka 2008. aasta kriisi psüühiliselt palju kergemaks). Et mu elukaaslane ei käi mulle närvidele. Et ma elan kohas, kus on inimtühjad jalutamispaigad kiviga visata. Et inimtühjus mind seal ei häiri, õigupoolest olen nii harjunud seal üksi käima, et kui teist inimest näen, on hakatuseks tunne, et kes see siin minu pargis veel käib ja mis õigusega.

Või on hetkel privileeg ka see, et idee poolest kaldun ma suures plaanis pessimismi, individuaalses plaanis optimismi: ühtaegu “mingi suurem jama tuleb nagunii” ja “ah, küll ma kuidagi hakkama saan”.

Aga see ei seleta. Tunded ei küsi ideedest, privileegid ei kaitse paanika eest, hirm ei hüüa tulles. Õigemini, mõistusega saan ma aru, et peaks vist ärev olema. Ahah, ütlevad tunded, ole siis ärevil, mõistus, ega me ei keela. Ja lebotavad ise edasi. Ja ma ei ole ju normaaljuhul rahulik inimene, tavaliselt olen ma kogu aeg ärevil ja ähmis, igatsenud igavusehormoone, üritanud endale internetis hüpomaaniat diagnoosida! Kas mu elu on siiani olnud nii elev, et praegune ühisärevus, mis küllap mulle kuidagi ikka mõjub (ma ju klõbistan uudistel klikkida nagu teisedki), ei suuda täita tühimikku, mis argiärevusest jäi, tõusta üle tavalise fooni? Kas mu pidev varasem rahutus vaktsineeris mind?

Pmst oleks ma nagu sanatooriumis ja tunnen seepärast süümekaid.

(Rääkides süümekatest – võiks siis ju vähemalt panustada kuidagi.
Küsisin Indigoaalase juures, seal arvati, et pole tarvidust, aga igaks juhuks siin ka: kui keegi koolilaps, kelle vanemad ei saa ise tema koduõppega tegeleda, tahaks näiteks meili teel koolitükkide tegemisel abi, siis ma siin-seal vast oskaks aidata. Pedagoogiliste teadmisteta, umbes samal tasemel nagu lapsevanem ise, aga vähemalt on mul tugev eesti keel, ilmselt ka üsna korralik prantsuse keel ja matemaatikat – mille programmist ma olen küll suurema osa ära unustanud – ma ei karda; protsentarvutuse, kümnend- ja harilike murdudega, aritmeetika ja lihtsama algebraga peaks hakkama saama.)

——————————————————————-
Hiljem tuli uus mõte:

üks seletus oleks ka suhtefoobia, millest hiljuti VVN pool juttu oli – et see ei ole lihtsalt suhtefoobia, vaid üldine hirm kindlustunde ees. “Kole küll, kui tulevik on film, mis enne nähtud, juhusele juhuslikult pole ruumi tehtud, ette teada hommikud ja ülehomsed õhtud.”

Indigoaalane kirjeldas kunagi, kuidas ta armastab planeerida ja broneerida; mina olen end suure surmaga neid asju tegema sundinud, aga see on mind alati ängistanud, piletite ostmine pani vastikult südame kloppima ja mattis hinge, ja tülikad ostukeskkonnad polnud selles ainsad süüdlased. Ostan ära, broneerin ära ja olen seotud, ma PEAN (kasvõi sellest seotusest välja vingerdama, aga seegi on seotus); sinna otsa perfektsionismipaine, püüd valida võimalikest parim. Ja isegi kui ma olen suutnud parima välja valida, on kõik teised variandid lukkus, ma ei saa neid enam võtta, oo õud, oo äng! Mu lemmikreisimismoodus oli hääletamine, selle otsuse saab teha viimasel minutil ja täpselt ette ei tea midagi. Kui turvaline.

Ja nüüd on Lotmani mõttes plahvatuslik olukord, asjad muutuvad iga hetk, rööpad on eest kadunud, korraga on palju võimalikke tulevikke ja ükski neist ei saa minu käest lubadusi nõuda.

Tuu-Tiki: “Kõik on väga ebakindel ja see mind just rahustabki.”

See seletab ehk paremini, miks mul on nii teistmoodi tunded, kui ühel ja teisel veebituttaval, kes ometi mõtlevad samamoodi. Eri ängid lihtsalt – keda ahistab ettemääratus, keda määramatus.

Käisin öösel jalutamas – öösel ei ole muide mingit probleemi inimestest kahe meetri kaugusele hoida, kui ma just tähenärijaks ei hakka ja nende koduukse taha kloppima ei lähe, et kedagi ikka kindlasti kahe meetri kaugusele saada – ja avastasin koju jõudes, et olen püksid tagurpidi jalga pannud!

See ei ole muidugi nii naljakas nagu see, kui mul oleks püksid tänaval maha kukkunud, aga vaesel ajal on kärbes ka liha.

Pingutan teine kord sellise peene huumoriga rohkem, ma tean, et ma suudan paremini, nagu näiteks siis, kui ma avastasin end valgusfoori taga ootamas, ühes jalas must, teises punane king. Inimesed on murelikud, nalja on vaja!

——————————————————————————-
Paar arhetüüpset hajameelset professorit commedia dell’arte varamust:

No kas pole täpselt nagu mina!

Kui keegi tahab veel commedia maailmaga tutvuda, siis siin on päris hea tutvustav video selle ajaloost; karakteritest (jällegi on Dottore kirjeldus nagu minu pealt maha kirjutatud!) ja nende tüüpilisest füüsilisest tehnikast, siis miimikast ja muidu kehakeelest – mis muide meenutab mulle väga Caspar Schjelbredi klouni-impro kursust – ja häälekasutusest, soovitan ka kaasa teha, siis on lõbusam. Ja siin on üks väike tüüpkarakterite kataloog (poole pealt hakkab selgitav jutt, mis on minu arust igavam, aga ise teate).

Lisaks üks huvitav näide – nähtavasti mingi kursuse lõpuetendus, mulle meeldib, kuidas kursuslased on täiesti häirimatud sellest, et igaüks räägib ise keelt.

Mind hakkas huvitama, kas praeguse aja jaoks leiduks mõni eriti asjakohane kaitsepühak; mäletasin uduselt üht, kes sai inetava haiguse ja eraldus selleks, et oma koleda välimusega teistele mitte kannatusi valmistada, omaette kongi, mis talle kiriku kõrvale ehitati, kus ta elas niiviisi oma nelikümmend aastat, kuni kirik koos selle kongiga maha põlenud (ja kuna tuli teda ei võtnud, tuli tal mõnda aega veel ka ilma kongita elada). Aga et kas äkki on näiteks karantiini jaoks keegi spetsialiseerunum.

Hakkasin guugeldama ja leidsin, et vaesele pühale Coronale on hiljuti õlgadele pandud epideemiate tõrje töö. Jälle nähtavasti homöopaatilisel põhimõttel! Seni oli ta tegelenud peamiselt aardeotsijate ja hasartmängijate abistamisega, võimalik, et samuti nime pärast.

Kui nüüd see epideemia peaks 15. mail läbi saama, siis tal enam meditsiinitööst pääsu ei ole!

Aga see pühak, keda ma alguses mõtlesin, on püha Drogo. Ta oli oma hüpertrofeerunud taktitunde kõrval päris mitmekülgne tegelane: ei läinud kloostrisse nagu korralik munk, vaid rändas mööda maad, aitas vaeseid ja hakkas ühel eluetapil karjuseks (mis annab talle pädevuse ka kariloomade küsimustes). Kuna teda olevat ükskord nähtud korraga lambaid karjatamas ja kirikus, sai temast kõigi rööprähklejate patroon (ja selle kandi rahvas ütlevat tänapäevani, kui kelleltki liiga palju korraga nõutakse, et “ega ma sul mingi püha Drogo ei ole”); sedakaudu baristade; ja sedakaudu üleüldiselt kohvi kaitsepühak.

No ja selle koleda haiguse tõttu ühtlasi ka inetute või end inetuks pidavate inimeste kaitsja ja ihuhädade (iseäranis songa, neerupõletiku ja neerukivide) leevendaja, aga töid on tal veel palju. Drogopäev (kuidas see rahvakalendris võiks olla? Roogupäev?) tuleb varsti, 14. aprillil.

(Itaalia keeles rohkem lugemist.)

Katkuhaigeid hooldanud ja katku peletanud aga püha Roku, vabandust, Rochus (rahvakalendris oleks kindlasti Roku); püha Rosalia sellega eluajal ei tegelenud, vaid oli rahulik erak, aga pärast surma pidi ta korra tööle tulema, et Palermot katkust vabastada.

Sellised lood.

Esiteks: tellitavad foorid kas regulaarse tsükli peale või välja lülitada. Ei ole vaja nuppe näppida.

Teiseks: tänavad, kus kõnnitee on nii kitsas, et kuidagi pole võimalik vastutulijast 2 m kauguselt mööduda, ajutiselt jagatud ruumi põhimõttel tööle, kui kõnniteed laiendada ei saa.

Fooritsüklid selliseks, et jalakäijad ei jääks igal teeületusel kohustuslikus korras ohutussaarele puntrasse lõksu.

Mul on muidugi lihtne, kui liiklus lubab ja politsei ei valva ja läheduses pole valejäreldusi teha võivaid väikelapsi, siis ma olen nagunii kogu aeg käitunud nii, nagu mõistlik on – kui kõnniteele ei mahu või seal ei saa käia (siis, kui vanasti talved olid, näiteks libeduse, lume ja ähvardavate jääpurikate pärast), käin seal, kus saab; kui valgusfoor ei toimi sellena, milleks ta mõeldud on (et liiklust ohutumaks ja sujuvamaks muuta), siis on mu kodanikukohus teda eirata. Aga kuulekamate kodanike kaitseks võiks sellise korra praegu ametlikumaks teha.

————————————————————-
PS: foorid välja lülitada, mitte vilkuva kollase peale – sellepärast, et mu kogemust mööda suhtuvad autojuhid vilkuvasse kollasesse nagu permanentsesse rohelisse.

Kodunt väljas

märts 23, 2020

Käisin aovalgel, enne magamaminekut jalutamas.

Külm oli, vist kõige külmem ilm, mis sel talvel üldse olnud on; kampsun torkis seljas, mõtlesin ometi, et torgib või mitte, vähemalt soe; eriti kui peaks niiviisi kauem väljas olema.

Sest kui mõelda: A. oli tööl ja ma ei teadnud, kas tal on võti kaasas. Jätsin ukse lahti. Kes iganes saaks vahepeal sisse minna. Ja ta saaks enda kätte kõik võtmed, ta võiks uksed seestpoolt kinni keerata ja hakata minu kodus ise elama. Hakata elama minu elu, hakata minuks ja mul poleks enam kedagi olla.

Mõtlesin, et küll siis oleks soojast kampsunist alles õieti hea meel! Soojad riided oleks ainus hea asi mu elus, sest mul ei olnud rahagi kaasas ega dokumente ja kuhu mul oleks minna? või isegi kui mul oleks dokumendid – see keegi, kes oleks juba minuks hakanud, saaks kaevata, et mul on need dokumendid ilma õiguseta, sest need on ju tegelikult tema omad ja õigus ka: tema olekski ju nüüd mina. Mina ei oleks enam mina.

Varbad külmetasid, ütlesin järvele tere, vaatasin, kuidas pardid õhukesele jääle on roninud ja tukuvad, korjasin natuke prügi ja päikese tõustes pöörasin kodu poole tagasi.

Ilus valgus pühkis peast mõtted, kas ma üldse enam pääsengi koju, rohi sätendas nagu Tirioni teemanditolm. Külmunud muda näitas, et viimati, kui see pehme oli, oli keegi seal Baskerville’ide koeraga jalutamas käinud. Asfaltteel libises mööda noormees rulaga, nägu kaetud nagu ninjal, ainult silmad piilusid välja.

Koju pääsesin sisse, A. oli juba tagasi, mina olin mina.

Alles jõudsin rääkida väsimusest, kui juba nägin unenägu, kuidas ma valmistan Kundas uut etendust ette (Rakvere tantsijad elasid unenäo puhuks Kundas) ja isa kinkis mulle sealsamas paadi, mis oli kujundatud “Kariibi mere piraatide” laevade moodi. Ise pisike paat, aga mastid ja purjed ja puha. Mul oli lavastuslik idee, kuidas teha paljukäelist jumalannat, aga mingi ideehakatus oli ka sellesama paadiga, kuigi vajas veel mõtlemist.

Ilmsi hakkasin mõtlema, mida saaks video teel õpetada. Kui A. on kättesaadav ja viitsib, siis on repertuaar muidugi suur ja lai, kaheinimesetantse on igast sajandist. Aga kui parajasti mitte, siis oleks mul lihtne näidata 15. sajandi tantsudest neid, mida tantsitakse üksteise järel hanereas, nii et füüsilist kontakti ei võeta. (Hmm. Milline ajakohane žanr.) Moodustan üksi ülilühikese ühehanelise hanerea (see kõlab nagu mingi hääldusharjutus, paras välismaalaste kiusamiseks).

Teine võimalus on baroki soolotantsud, aga nende vastu on huvi vähematel, sest need on kole rasked.

No ja kolmas võimalus oleks galjardi- ja canario-improvisatsioon (mille jaoks tuleks kõigepealt teatav võimalike variatsioonide pagas anda, et oleks, millest ise uusi teha), aga selleks pean ma kõigepealt uurima, kas mu jalg on galjardi jaoks juba küllalt terveks saanud. Ja jeerum küll, kui galjardi teha, peab ju kodus rinnahoidjat kandma, isegi kui kõigest spordikat. Või noh, korsett ajab kah asja ära, aga kui ma teen parajasti meeste variatsioone, siis on see natuke nagu kohatu, see ei ole see sajand, kus mehed oleks korsetti kandnud.

Hakkasin nüüd guugeldama “men” ja “corsets”, et tuua ajaloolisi näiteid ajast, mil nad kandsid, aga sain hoopis kõike muud. Ooooohhhh…. olen fastsineeritud, seal on fetišikütet ikka päris mitmele maitsele. Jagan teiega ka, ilusate meeste pilte pole kunagi liiga palju.

Nii, tagasi oma lammaste juurde – igatahes proovisin kohe mõnd 15. sajandi tantsu omaette tantsida ja avastasin, et mul on need lihased täitsa roostes, sest ma pole seda repertuaari eelmisest kevadest saadik harjutanud, kogu aeg on hilisemad sajandid sisse sõitnud. Hoopis endal on vaja treenida! Võib-olla peakski inspiratsiooni mõttes näitama, kuidas ma maani reveransse tehes esialgu tudisen ja ägisen, siis näevad teised ka, et treenimata peast ei peagi kohe lõdva randmega tulema.

*

Hommikuti on aias hakanud leevikesed käima, ma suutsin täna korraga vaateväljas nelja hoida (võimalik, et kaks paari, aga ma ei tea täpselt leevikeste elukombeid), aga nad liikusid nii kiiresti ja sulasid vedelema jäänud õunu tustides taustaga nii ühte (leevikesepunane on mädaõunaga hämmastavalt sarnast tooni), et tegelikult võis mõni ka kahe silma vahele jääda. Küll on suured ja värvilised linnud! Rasvatihane on nende kõrval pisike nagu könn. Aga piiksuvad mahedasti, samal ajal kui tihane oma sitsikleiti üürgab.

*

Ma olen näinud juba mitut “Otsi Vollit” pilti, kus õnnetu Volli on üksi tühjas linnas. Mis Volli. Praegu tuleks teha raamat “Otsi Pallet!”

Kui “Palle” juba jutuks tuli, siis ajakohasest lugemisest rääkides:

“Dekameron” muidugi.

Camus “Katk”.

“Armastus koolera ajal”.

Neile, kes otsivad isoleeritud kaaskannatajat: “Robinson Crusoe”.

Neile, kes on isoleerunud oma leibkonnaga: “Pantrikuru vangid”. Neile, kes kohe tahavad, et see eriti õudne tunduks: “Kinnine kohus” (trööstiotsijatele on Camus palju parem eksitsentsialist kui Sartre).

Eriti kurbadele “Filosoofia lohutus” (Boethiuse oma, mitte va Alain de Bottoni). Vikipeedia ütleb, et üks katkend on Rooma antoloogias, aga minu mäletamist mööda oli midagi ka ühes Vikerkaares – igatahes kuskil perioodikas, aga kus siis mujal? isegi pilt oli juures! või nägin ma seda unes?

Isasematele: “Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis”. Avastage ka omaenda telluurne periood, sigitage alraune!

“Lui Vutoon” (Patrick Bateman satub Palle rolli.)

“Marsi kroonikad”, eriti selle lõpuotsa lood.

Vaatamiseks: “Kosmoseodüsseia” ja “Kuu”.

Koomikseid: no muidugi salapärase trollistava haiguse järgne postapokalüptika, väga hea kunstilise küljega, Põhjala mütoloogiaga põimunud “Stand Still. Stay Silent”. Üks päris reibas tavalisemat tüüpi zombihaiguse postapokalüptika on ka “Dead Winter”.

Kultuuripärandi säili(ta)misest pärast maailma lõppu ja mis edasi saab: “Kantileen Leibowitzile” ja “Viimne reliikvia” (munkade aspektist võetuna).

Nii üleüldises plaanis olemise raskusest: “Inimolu viletsusest”, sest Koguja raamatut te olete kõik nagunii lugenud, eks?

Marju Lepajõelt tasub muidugi tõlgete kõrval ka muud juttu lugeda.

————————————————————————————
PS: kaks toidukaupa (või noh, toidupoe kaupa), mis meil kogu aeg ühehelikiirusel otsa saavad: alkovaba õlu ja õunad. Mõlemad on sellised rasked ka, lihtsalt ei jaksa, füüsiliselt ei jaksa neid lõpmata palju koju tassida ja siis on jälle kolmandal päeval kõik otsas.

Mitte küll päris koduarestis, me ei ole kumbki sümptomitega, välja arvatud see, et iga kord, kui ma koroonauudiseid loen, hakkab mul närviline köha. A. käib jätkuvalt oma koidueelsel tööl, kus ta arusaadavalt juba kellaaja tõttu eriti inimesi ei näe; mina töötan kodus nagu ikka, ainult poes olen käinud ja ostnud rekordilise hunniku süüa, et harvem poes käia; ses mõttes on õnnestunud, et varem käisin iga päev, nüüd jäi vahepeal lausa kaks päeva täitsa vahele. Harvem poes käia aitab ka see, et isegi kui mul on patused mõtted minna välja ja osta raamatupoest igaks juhuks kõik raamatud ära, sest mis siis, kui kõik raamatupoed end lisaks raamatukogudele kinni panevad? mul pole siis ju midagi lugeda! ignoreerigem seda, et enne raamatukogude kinniminekut vedasin ma sõna otseses mõttes nii palju raamatuid koju, kui jaksasin (käru ei olnud)*, ja needki tuli kapinurgale virna laduda, sest raamaturiiulid on täis, kuigi nad katavad terve elutoa seina. Ma üritan küll vahel A.-le seletada, et ma võiks küll kõik raamatud kohe riiulisse panna, kui ma tahaks, ja mul ei ole üldse liiga palju raamatuid – lihtsalt vastutustundlik inimene hoiabki raamatukogu raamatuid teises kohas, et enda omadega segi ei läheks, aga ega ma ka ise õieti ei usu. Aga päriselt ka, mul ei ole üldse liiga palju raamatuid, sest kuidas muidu oleks võimalik, et alati on mõni raamat puudu? (Näiteks praegu see uus de la Bruyère)…

Aga kuhu ma jutuga jäingi – ahjaa, ühesõnaga, kui mul ongi patused mõtted välja minna ja raamatupoest igaks juhuks kõik raamatud ära osta ja võib-olla minna siis ka turult läbi ja osta küüslauku, sest Eesti oma vist mujalt enam ei saa, siis mõtlen ma, et okei, aga hommikukohvi jõuan ma ikka enne juua, ja ma jõuan tegelikult selle teise tassi ka – ja siis juhtub kuidagi ootamatult, et kui ma nüüd õudselt kiirustaks, siis jõuaks täpselt poe sulgemiseks. Nüüd, kus nad kõik kell kuus sulgevad.

Ja nii ei jõua ma turule ega raamatupoodi ja jäävadki pahelised kontaktid olemata. Mis on igas mõttes hea. Ma tunnen end niigi, nagu ma oleks mürgine koletis, kellega kohtumise peale vanad ja muidu haavatavad inimesed jala pealt kokku võivad kukkuda, kui ma nende suunas hingan. Mis siis, et mul pole sümptomeid (välja arvatud uudiseid lugedes) ja ma ennast haigena ei tunne – see ongi selline nõme haigus, et ühed ei saa arugi, et külge said, ja teised kukuvad jala pealt! ja mina olen tõenäoliselt see esimene, sest ma olen üldiselt selline tugev ja terve, ma käin arsti juures tavaliselt ainult oma tantsutraumadega.

Põhimõtteliselt, mõtlesin ma, olen mina nüüd esimest korda elus nagu autojuht. Selles mõttes, et suurema ohu allikas; kui autojuht näeb eemalt jalakäijat, on tal vaja sellest suure kaarega mööduda, sest teine võib muidu katki minna. Ma olen alati olnud ise see katkiminev jalakäija, kes kardab autosid, need urisevad koleda häälega ja äkki hammustavad. Aga vat nüüd on minust järsku saanud autojuht. See on hoopis teistmoodi närvesööv olukord, kui ma harjunud olen.

Aga nii on ainult siis, kui ma väljas käies mõnd inimest näen. Muidu, nagu ma juba Ritsiku pool märkisin – piinlik küll, aga esimene tunne on olnud nagu koolilapsel külmapühade ajal. Kuigi põhiline leivatöö läheb rutiinselt edasi, ära jäävad just kõige loomingulisemad ja põnevamad asjad. Jääb Poola sõitmata ja etenduses osalemata. Jäävad Eesti etenduse ettevalmistused pooleli ja etendus ära. Justkui üks kunst, puhkus ja eneseväljendus puha. Aga mina tunnen imelikul kombel kergendust.

Kas ma olin siis nii väsinud? Kas mu elu oli vahepeal liiga põnev?

Üldse ei imestaks tegelikult. Vaatasin kalendri üle, mul on juuni lõpust saadik olnud vähemalt 23 esinemist – mõnda väiksemat ei pruukinud ma kalendrisse märkidagi -, neist enamik nõudis eriproove, ja peale selle niikuinii regulaarne tantsuõpetamine kahes eri linnas, kokku 3-4 päeval nädalas. Arvestamata igasuguseid suvekoole ja tantsukursusi, kus ma ise õppisin.

Praegu hakkab tasapisi tunne, et saab ehk väljagi magatud. Ja siis ehk hakkan mõtlema mõne videoõpetuse kokkupanekule. Või korraldan ise mõne veebi-lauluproovi. Või isegi tantsuproovi? Kui ma üksi kuueinimese tantsu ette näitama hakkan, on sellel ka tubli koomiline potentsiaal, nii saab minust veel kuulus juutuuber.

———————————————————————–
* “Vajalikud sõnaraamatud olid mul õnneks juba varem välja võetud,” kiitsin tuttavale ajaloolasele, “nüüd võtan meelelahutust”. Ja näitasin talle oma hunnikut: Marju Lepajõe, Frazer, “Noorem Edda”, “Fairytale in the Ancient World”… “Mida keegi meelelahutuseks peab,” vastas tema. No aga ei ole siis või. Pealegi maitsekalt Asterixi lugude ja kvaliteetulmega tembitult.

————————————————————————
PS: avastasin, et üks mu ammune lemmik, kes kunagi katkestas, on vahepeal juba mitu aastat jälle bloginud; kuna tema Itaalia karantiinipostitused kerkisid blogipuus üles, avastasin ta jälle ja sain ühe päeva kohe mõnuga lugemata postituste läbikammimisele pühendada. Lugege ka, ta kirjutab hästi.

Võtsin raamatukogust viimasel hetkel välja raamatud, mille vajaminekut ma suutsin prognoosida ja kuulasin teiste juttu pealt.

– Kas “Dekameroni” veel on?
– Ei ole enam, kõik on väljas.

Mul läks kohe süda soojaks.

Kahju muidugi, et osa peab nüüd mitu nädalat ilma “Dekameronita” virelema. Inimloomuse nimel loodan, et sellega pole nii nagu maskidega, et ettevõtlikud kodanikud on kokku ostnud ja teenivad nüüd osta.ee-s vaheltkasu.

Vetsupaberi viimane rull läheb, aga pood on tühjaks tõmmatud nagu tolmuimejaga?

Nüüd tuleb appi keskaegne peldikutarkus: võta see vana voodilina, mis kulus keskelt pooleks, aga ära ei tahtnud visata, sest osa materjali ei olnud veel üldse vile. Või need vanad dressikad, mis läksid hargi vahelt katki, aga mujalt on korralik paks ja hästi sisse kantult pehme trikotaaž.

Tee sellest paraja suurusega tükikesed ja vioola! Torust alla need ei lähe, aga eks me ole tuttavad ka selliste motoriseeritud peldikutega, kuhu nagunii ei tohi ka paberit loopida. Nii toimi nüüd igas WC-s.

Vt ka Tartu jäätmekasti arheoloogiliste leidude kohta – ehk “jäätmekast andis välja ka hulga villase riide ribasid, mida võidi kasutada tualettpaberi või hügieenisidemena”. Meie ei pea enam isegi karedat villast kasutama, puuvill – tollal üle mõistuse kallis materjal, mida pea kellelgi polnud – on palju pehmem! Kui teil on õnne, pannakse teie ökovetsulapid pärast muuseumi eksponaadiks ja tehakse neist teadust!

Gargantua õpetusi parem ärge järgige, hanepoegi läheb ka muuks vaja – kuigi noh, kui õnnestub just hanepoega katki tegemata teda korduvkasutada… Hmm, mu naaber peab kanu. Hmm.