Mul tuleb vahel isu kassi hammustada, aga vat ei hammusta!

(Kass ise muide küll nii distsiplineeritud ei ole.)

*

On ju, te olete kõik juba saanud seda kirja, et kui te sellele-ja-sellele kohe raha ei saada, siis paljastab ta teie tuttavatele kõik piinliku, mis te veebist olete vaadanud, ja näitab veel sedagi, mis näoga?

Tundmatud kirjasaatjad on nüüd eriti meeleheitele läinud, ma saan juba teist korda selle kirja vene keeles. Jään ootama edasisi lingvistilisi ekskursse. Kui vene keel ei näkka, äkki sanskrit? Aga baski keel?

Mina aga ei reageeri, puhtast laiskusest muidugi, ja ootan ärevusega, millal paljastatakse tuttavatele kõik need fänfikid ja tv-troobid, mida ma loen siis, kui arukas inimene hoopis magama läheks. Ja videod, kuidas ma sinna juurde hambaid torgin.

Balanss

november 25, 2019

Tähtajaga töö viimasel etapil on kaks poolust: ühest küljest ma viimistlen, ajan kahe silma vahele jäänud vigu taga, otsin võimalusi, kuidas seda-ja-seda veel paremini sõnastada. Teine poolus on otsustamine, et aitab, siit edasi ma enam ei tee, jääb, nagu jääb.

Ühtaegu pingutamine ja pingutuse teadlik kõrvaleheitmine. Et saaks võimalikult hea; et üldse kunagi valmis saaks. Mõlemad hädavajalikud.

Rööprähklus

november 14, 2019

Üleeile, kujutage pilti, kukkus mulle king pähe. Hea veel, et tavaline karaktertantsu king, mitte näiteks Iiri kõvaking!

See pani mind oma eluviisi peale mõtlema. Eriti kui samal õhtul astusin porilombiauku ja väänasin natuke jalga. Paar päeva enne viimast kontserti ei vaadanud ma jälle proovist tulles jalge ette, jooksin sellele poeukse lahtihoidmise jullale otsa ja käisin käpuli. Nädal varem olin ma liiga jõuliselt Vanemuise tänava uuendustöid forsseerinud ja paarisentimeetrise tähistamata kõrgusevahe peale külje maha pannud.

See viimane oli ehk isegi hea, leidsin ma, sest oleks ma kramplikult püsti püüdnud püsida, oleksin küllap pahkluud väänanud. Nüüd sain kõigest sääre peale sinika ja võiks endale õige otsuse eest õlale patsutada, kui ma suudaks ainult puhta südametunnistusega öelda, et see oli ülepea mingi otsus. Tegelikult keeras lihtsalt maailm end poole tormamise pealt külili.

Eks mul oli iga kord vabandus ka. Kolm tundi trenni tehtud, kõht tühi ja jalad pehmed all, pimedas pealegi! Saapanina irvitas, nagu kodus selgus, kui ma jalad lahti võtsin, muidugi jääb see igasuguste jullade taha kinni! Ma olin ainult viis tundi maganud ja see asfalteerimistöö oli valgustamata! Aga küllap oleks ka pehmete jalgade, irvitava saapa ja magamata ööga võimalik tervemaks jääda, kui viisakama tempoga käia. Isegi pimedas.

Pane endale või kiirusehoidik peale. Aga seegi ei kaitse mind pähekukkuvate kingade eest, küll ma oskan ka aeglasemalt rabistada, peaasi, et pea ikka laiali otsas oleks.

Ja just praegu segasin kirjadele vastamise vahelt panni peal toitu ja istusin täie hooga küünarnuki vastu tooli seljatuge.

Viskusin voodisse siruli ja ütlesin ahju kütvale A.-le dramaatiliselt:

“Mitte keegi ei ole halvem multitaskija kui mina!”

“Puškini pojad,” vastas A.

Muidu pean siin aru, kas raskem on kirjutada klaviatuuril kiiresti ja õigesti “kontsessioon” (ja kõiki selle tuletisi) või “Braunschweig”. Käsitsi poleks probleemi.

Masinas olen juba avastanud variandid “kontesssioon”, “konstessioon” ja “kontseesssion” (klahvid kipuvad jah lippama, kui liiga pikalt peale vajutada). Ja “Braunscwheig” ja “Braunscweig” ja palju muud.

Nii see on, kui paralleelselt üks käsi kirjutab kontsessioonidest ja teine Braunschweigist.

Tulge 6. novembril kontserdile (seal on mõnevõrra Braunschweigi, kontsessioonist sedapuhku pääsete).

Täna öösel hakkas unenägu painajalikuks kiskuma. Olin kellegi võõras korteris, tahtsin kahest sissetükkivast mehest lahti saada, lükkasin nad uksest välja, nemad lükkasid ukse lahti tagasi, kuidagi ei saanud neid korralikult välja ja mis ma seal korteris kinni ka teinud oleks?

Üks neist lõi sisse palli, mille mina tsahh! tagasi uksest välja lõin. Milline suurepärane reaktsioon!

Teine lõi kohe uuesti ja mina, nüüd juba teades, milline suurepärane reaktsioon mul on, lõin tsahh! tagasi.

Minu osavusest vaimustatud, tulid need mehed minuga nüüd jalgpalli mängima. Asusime kolmekesi koos klaasnõusid eest ära koristama, kuigi üks meestest torises, et nagunii on need meie ostetud. Õigus tal oli: see mees, kelle korter see päriselt oli, lasi iga kord, kui ta majapidamine segi peksti, segipeksjatel uued klaasnõud osta.

Lihtsad vajadused

september 21, 2019

“Mul varastati vist kaks Kroonikat ära,” ütles A. Seletuseks: A. leidis, et ta kõht on hakanud kasvama (“mis kõht?” küsivad kõik selle jutu peale), ja läks postiljoniks, et rohkem füüsilist koormust saada.

Niisiis:

– Mul varastati vist kaks Kroonikat ära.

– See ei ole võimalik!

– On küll võimalik, kui postkast on sügavamal aia sees, jääb käru korraks silma alt välja.

– Ei!

Ja ma seletasin, et mitte tehniliselt – minu arust on lihtsalt võimatu ette kujutada, et keegi midagi sellist teeks.

“Ma usun, et on olemas ühiskonnagrupp, kelle hulgas see oleks pigem uhkuse asi kui moraalselt taunitav,” ütles A. Ja tõi näiteks “Absolutely Fabulouse” tegelased.

– Ei, mitte moraali mõttes!

Ja ma seletasin, et ma ei suuda lihtsalt ette kujutada, et keegi nii väga Kroonikat tahaks.

Mispeale pakkus järeldus ennast juba ise: tõenäoliselt langevad ühiskonnagrupid, kes… aga ei, jätkem see udukeel ja jäägem A. palju parema sõnastuse juurde: “On olemas ka inimesed, kes tahavad hoopis Sirpi, mitte Kroonikat, aga on vähem usutav, et nad seda postikärust varastama tuleks.”

Uhh, kerge vandlitorni-intelligendinäraka tunne hakkab küll niiviisi.

Ilu kaduvusest

september 20, 2019

Ma olin suvel kohe-kohe kirjutamas raudrohupostitust. See pidi käima umbes nii.

Üks, mille üle ma rõõmustamast ei väsi: õitsvad raudrohud hämarikus, pead minu poole, kui ma koju tulen. Hämarus muudab varred nähtamatuks, kui ma väravast sisse astun, valendavad mu ümber sajad hõljuvad õied.

Või siis nii:

üks millest ma ei tüdi: vaatamast, kuidas raudrohud end päikese järele keeravad.

Ühtlasi mõtlesin, et peaks neid natuke talveks koguma ja kuivatama.

Aga hiljaks jäin. Soomes elav naabripoiss tuli koju koristama, et uued üürnikud saaks sisse kolida, ja korraliku inimesena niitis ta hoovis muru madalaks. Korraliku inimesena on ta kusjuures igati healoomuline, ei virisenud meie kallal kordagi, et kuidas me kõik aeg seal elame ja üldse niitnud pole.

Eks sel ole ka oma hea külg: kunagise peldikutaguse puu õunu, neid võluõunu, mis kõhtu punni ega hambaid hellaks ei aja, on madalast rohust kergem üles leida.

Riia bussijaama leheputkas: tahan osta Donalds Daksi ajakirja, et teeselda iseenda ees, et ma õpin niiviisi läti keelt, aga EI taha saada seda jublakat, mida ajakirjaga kile vahel kaasa topitakse.

Otsin silmadega lapsi, leian ühe, ütlen tema täiskasvanule, et vabandust, ma tahan osta seda ajakirja, aga ilma mänguasjata, kas teie laps tahaks seda? Ta küsib lapselt, laps reageerib: “Jaaaaa!”, läheb õnnelikuna minema. Ma isegi ei mäleta, mis jurakas see oli, võib-olla mingi valgusmõõk. Mina õnnelik, et pääsen tarbetust kolast pagasis, laps õnnelik mänguasja üle. Elu ei ole nullsummamäng!

*
Just Poolasse jõudnud: EV juhib tähelepanu, kuidas eri maades on prestiižistiil erinev. See stiil, millega tähistatakse, et “olen edukas ja rikas”. Poolas seisnevat see igasuguste eri kaldega tahkude, pindade, nurkade kombineerimises. Lätis on see pigem juugend. Eestis funktsionalism? pakun mina. EV nõustub.

Hiljem räägib, kuidas Poolas pole kujunduses olnud sellist rahvusromantismi nagu meil või Lätis, sest neil on suur rahvuslik uhkus oma tüpograafia üle ja nii tehakse ka näiteks plakatid tüpograafiakeskselt.

Mina mõtlen, kas see ongi see, miks Poola sildid nii teistsugused tunduvad. Kuidagi käredad. Võib-olla ongi asi selles, et tekst domineerib rohkem, figuurid ega ornamendid ei pehmenda seda nagu meil.

Omaette ooper on muidugi liiklusmärkide rahvuslik esteetika, seda olen ma isegi märganud: Poola liiklusmärkidel on tegelased tugevalt stiliseeritud, aga mitte ainult seda (sest ka meil on tugeva stilisatsiooniga kriipsujukusid, sellega üksi ma oma võõrastust seletada ei saaks), vaid kuidagi ärevad, dünaamilised, koosnevad kaldjoontest ja nende jäsemed lõpevad teravate nurkadega; kui meie jalakäija astub märgi peal küll pika, aga rahuliku sammuga, selg otse vertikaalis, siis Poola jalakäijal on kiire, keha kaldub ettepoole (Slovaki jalakäija on seevastu põhjalikult väljajoonistatud mehike, kes sammub eriti reipalt, oma hoolikalt kujutatud liigeseid korralikult ära kasutades). Kastikujulise udaraga Poola lehm ajab mulle endiselt naeru peale, justkui paak oleks lehmal all.

Kui liiklusmärgi-eestlane läheb trepist alla, siis astub ta ikka ilusti järgmisele astmele, enne kui teise jala eelmise pealt ära võtab, et võimalikult palju kaht jalga korraga maas hoida. Poolakas kui uhke, ohtusid armastava rahva esindaja astub kõigepealt õhku ja eeldatavasti laseb seejärel gravitatsioonil töö ära teha või siis eirab seda, vabana kui lind.

Ja meie kurvid on pehmed, Poola kurvid nurgelised!

*

Suvel läksin korra ep. ja tema kutsikaga järve äärde kõndima, korjasin oma harjumust mööda maast prügi üles ja nentisin ühel hetkel sügavamõtteliselt “Hakka või arvama, et suitsetajad on alla keskmise impulsikontrolliga”. Sest ebaproportsionaalselt suure osa maha visatud sodist moodustasid suitsupakid ja suitsukonid. Koos kommipaberitega, mida loobivad arvatavasti lapsed, kellele võib impulsikontrolli koha pealt veel ealisi mööndusi teha.

Tõlkisin hiljuti oma vanale büroole tutvuse poolest meditsiiniteksti. On omaette küsimus, miks ma seda üldse tegin, sest neile tõlkides teenin ma iga lehekülje pealt 9 eurot vähem kui tavaliselt, aga noh, kui parajasti ühtegi muud tähtaega kukil ei ole, võib ju vastutulelik olla; ja kui ma hakkan endale ikkagi väga lollina tunduma, sest töö on sealjuures raskem kui tavaliselt (ma tegin seda kolm tööpäeva, mis olid minu kohta päris pikad, sest nagu meditsiinitekst ikka, oli ta elliptilisuseni tihe: lausete asemel lauselaadsed moodustised stiilis “MRT negatiivne”, peaaegu iga sõna oli termin – ja honorar on alla 100 brutissimo (brutissimo tähendab, et sealt ei lähe maha mitte ainult tulu-, vaid ka sotsmaks)), siis kujutan ette, et see on täienduskoolitus kvalifikatsiooni hoidmiseks. Tavalisest erinevas valdkonnas tõlkimise harjutus, mulle antakse tagasisidet ja makstakse pealegi, kui nii võtta, siis polegi enam väga halb diil. Ja olgem ausad, see oli vahelduse mõttes päris huvitav.

(Kuigi minus tekib küsimus: kust võtavad tõlkebürood selliste honoraride juures oma püsitõlkijaid? Või kuidas need püsitõlkijad ära elavad? Lasevad üle jala ja mahutavad tänu sellele rohkem lehekülgi ühte päeva? Või olen mina eriliselt aeglane? Või teeb normaalne tõlkija päriselt kaheksatunniseid tööpäevi? Ärge naerge midagi, ma mõtlen selle all reaalselt 8 tundi töötamist, mida kontoritööl käivad inimesed netis tööajal toimuvate vaidluste elavuse põhjal otsustades naljalt kunagi ei tee. Või lihtsalt ei ole tüüpiline tõlkebüroo tekst nii raske? Õigus jah, ma olen kunagi teinud ka selliseid kodumasinatöid, mis lähevad lupsti ja lupsti, kümme lehekülge päevas.)

Igatahes vedasin ma selle käigus koju kuus meditsiinisõnastikku ja avastasin õige varsti, et kasutan peamiselt kahte, natuke kolmandat ka.

Niisiis, need kaks päriselt kasulikku sõnastikku olid Antti Hervose, Walter Niendstedti ja Georg Loogna “Ladina-eesti ja eesti-ladina meditsiinisõnastik” ning Tiina Kukkese “Õendussõnastik”.

Natuke tolku oli ka Laine Trapido “Meditsiiniterminite lühenditest”, aga ühestki muust medsõnastikust ma enam midagi kasulikku ei leidnud, ennem sain infot juba vanast heast “Võõrsõnade leksikonist”, aga põhiliselt muidugi katse-eksituse meetodil guugeldades. Väga hullusti vist ei läinud, vaatasin, et meditsiiniharidusega toimetaja ei olnud peaaegu midagi muutnud.

Ja see oligi tänane arvustus.

Et see postitus oleks tõeliselt eklektiline, märgin siia üles ühe naljaka unenäomomendi, enne kui meelest läheb.

Kuidas see olukord algas, ma enam ei mäletagi, igatahes tekkis mingis muinas- ja/või seiklusjutulises soustis olukord, kus mind ohustas keegi koletis või muidupahalane ja üks ilus kangelane haaras mul ühe käega ümbert kinni ja ähvardas teise käega koletist pistodaga. Igati žanrikohaselt.

Mina ühest küljest nautisin olukorda, teisest küljest heitsin olukorrale kerge iroonilise muigega kõrvalpilgu (“hah, kui vaimustavalt STIILIPUHAS!”).

Ja siis hakkasin järsku tundma üha tugevnevat peeruhäda.

Mis mõistagi polnud enam üldse stiilipuhas, sest sellistes ülevates teostes, kus kangelased oma keha ja pistodaga daame koletiste eest kaitsevad, ei esine tegelastel mingeid kehagaase ega isegi mitte -vedelikke peale vere ja pisarate, äärmisel juhul higi.

Mispeale mul tikkus ka kange naer peale ja ma hakkasin kohe mõtlema, et äkki peaks siis ise kirjutama sellise raamatu, kus on korraga koos nii ülevad kangelasteod kui ka eritavad kehad.

Kahjuks ärkasin ma seejärel kohe üles.

Mida räägib inglane olukorrast kodumaal:

“ma olin Brexiti pärast mures, aga nüüd jääb see ausalt öeldes selle varju, et Boris Johnson on peaminister. Millelgi, mida ta räägib või teeb, pole mingit seost sellega, mida ta eile rääkis või tegi. Ta on nagu laps, kes on endale revolvri mängida saanud, opositsioon on jõuetu ja meie riigistruktuuril ei ole kellegi temataolise vastu eriti mehhanisme. Ma mõtlen, et äkki peaks kolima Šotimaale, seal on vähegi lootust. Miks ei võiks Inglismaal olla sellist peaministrit nagu Nicola Sturgeon?”

*

Lendasin nüüd esimest korda elus Tallinnasse, seni olin siit ainult startinud. Lennujaam näeb ka saabujale kena välja, trammi peale minek on sujuv, tramm sõidab kenasti vaikse suhinaga, väga meeldiv aklimatt pärast Wrocławi kuldset ühistransporti.

Ja siis olen ma kesklinnas ja üritan Mustamäele saada ja sumaks nagu jalgupidi kissellis. Kokkuvõttes läks mul lennujaamast Mustika keskuse juurde saamiseks sama kaua või rohkem aega nagu Varssavist Tallinna lendamisega, ja isegi kui Tartusse sõidaks ma Tallinna lennujaamast kauem, oleks see mugavam. Ma ei tea, kas mingid trollid olid vahelt ära võetud või mis, aga igatahes neid ei tulnud ega tulnud, ja kui lõpuks tuli, oli see puupüsti täis.

Ja õudselt kasulik oleks ka, kui Vabaduse väljaku ühistransapeatused oleks rohkem ühes kohas koos, mitte nii, et pead üle ristmiku sinna-tänna traavima.

Wrocławi lennujaam on pisike ja nunnu, silma järgi väiksem kui Tallinna oma, kuigi linn on kaks korda suurem. Ju loeb siis see, et ta ei ole pealinn. Turvaalas paistis olevat ainult kaks söögikohta, neist üks väike mõttetu kohvibaar, aga teine oli korralikum ja mõnusam kui ükski Tallinna või Riia lennujaama oma. Ja imeilusad suveniirid, parem nänn kui üheski kesklinna kingipoes, lausa kahju hakkas, et lendu nii vähe peab ootama. Ega ei teagi, kas sinna enam satub, Wrocławist lennukiga tulemine tundub mulle ikkagi paraja ekstravagantsusena, seekord läks lihtsalt kiireks.

Lennukis avastasin, et mind oli pooleliitrisse pudelisse unustatud veelonksuga turvakontrollist läbi lastud (ja asi ei saa olla selles, et mul on nii loll ja aus nägu peas, sest seda, ega mul kuskil mingeid relvi ei ole, nad põgusalt kontrollisid, kui mu kingad piiksuma hakkasid).

Tundub, et Wrocławist Varssavi kaudu lennates on tund ja 25 minutit ümberistumiseks üsna täpselt piisav: õigesse väravasse jõudmisest pardalepääsuni jäi lõpuks ainult viis minutit, sest pärast maandumist läks lennukil miskipärast terve igaviku jagu jupikaupa ringipopsutamist, et terminalibussi juurde jõuda, ja bussil endal teine igavik, et reisijad kokku koguda. Kuskilt suuremast kohast ja suure lennukiga saabudes läheks ehk rutem.

*

Teenimatutest hüvedest: roos, mis juunis juba õitses (kolme suure õiega), ajas augustis endale uued nupud külge ja kui ma nüüd koju jõudsin, oli tal juba neli suurt õit. Ja seitse nuppu. Ma ei annaks ka pead, et ta sügise peale veel mõnda ei ürita kasvatada. Pikkust on tal varsti sama palju kui mul endal.

Teenimatu on see sellepärast, et minu aiapidamine ei ole õieti üldse aiapidamine, vaid meenutab rohkem korilust. Roos on mul ainult tänu sellele, et Rakvere trupp kinkis ühel Pärnu hansal mulle istiku. Vist kolm aastat tagasi. Minu panus piirdus sellega, et istutasin ta eesaeda kahe maja vahele plangu veerde piparmündipeenra kõrvale maha, tõin selleks natuke mulda juurde, sest muidu poleks ta juured äragi mahtunud – eesõues tuleb nii kümnesentimeetrise kidura mullakihi all munakivisillutis vastu – ja esimesel talvel isegi üritasin teda katta – kuhjasin varre ümber turbakomposti ja kaktusemulda. Järgmistel talvedel ei tulnud korralikust katmisest midagi välja, sest lumi tuli enne maha, kui katmiseks sobivalt kuiv ilm oleks mind sobivalt virgas olekus tabanud, kuhjasime talle siis lihtsalt lund peale.

Aga tema kasvab pooleteise meetri kõrguseks, kasvatab kapsasuurusi õis ega tee teist nägugi. Kuigi ta pidi olema teehübriid, mille kohta lugesin kuskilt, et kapriisne ja kardab külma. Igatahes jäi ta mul eelmisel talvel enne lund tagasi lõikamata ja kui ta hange alt välja sulas, oli tal veel isegi haljaid elusaid lehti otsas.

Võib-olla on ta ennast läbi vana munakivisillutise ajanud ja sööb selle alt hobusesõnnikut, mida siin pärimuse järgi peaks leiduma, ja selle rammu peal ta enam muud ei tahagi. Või meeldib talle siis piparmündi naabrus, see pidavat lehetäisid eemal hoidma, ja sellest, et piparmünt kipub ise paras umbrohi olema, ta nähtavasti ei hooli, sest on ise suurem.