Kokkukõlksumine

detsember 2, 2018

See, kui ma räägin A.-le unesegase peaga, et on kaks asja, mida ma hakkaks kohe õppima, kui mõni kättesaadav kursus algaks: klounaadi ja viipekeelt; ja kohe samal õhtupoolikul saadab tuttav mulle edasi klounikursuse teate, on muidugi selline vanakooli Märk. Universumile sõnumite saatmine ja nende vastuvõtmine ja mis kõik veel.

Aga seda, kui ma otsin juutuubist laulu “Süda, miks sa muretsed” ja juutuub pakub mulle selle kõrvale lahkest südamest ka laulu nimega “Pohhui”, ei teagi, milleks liigitada. On see nüüd peen huumor või püüab juutuub seekord lihtsalt sünonüümisõnastikuna toimetada.

Advertisements

Laulud meil aitavad

november 24, 2018

Kuidas ma tajun: mu mustal kassil on selline haigus, et ta ei hinga ega liiguta. Juba kaks nädalat. See haigus kulgeb edasi nii, et ühel hetkel jääb temast järele ainult luukere ja siis mitte sedagi (tõtt-öelda jõudis ta parajaks luukereks jääda juba siis, kui veel hingaski, nii et selle prognoosi jaoks pole erilisi selgeltnägijavõimeid vaja). On selline haigus, esineb päris sagedasti.

“See on primitiivses mõtlemises vist päris levinud ettekujutus,” ütles A. lahkelt.

Viimasel õhtul sain otsustamiseks abi tollest Leithiani stsenaariumist (millest ma viimatigi – ja mille tutvustust ma nüüd ka lingin, aga sealt edasi klikite omal vastutusel, see on massiivne jurakas): kus Lúthien kirjeldab (teises ilmas – väga suur osa sellest tekstist toimub teises ilmas – hauatagune salongikomöödia/poliitdraama/teraapiaseep), et oleks küll suutnud Bereni tehniliselt nii üles putitada, et too hinges püsiks, aga pärast libahundi käest mitu korda nätsutada saamist ei oleks see enam õige elu olnud. Tuli minna lasta.

And I thought — perhaps I could repair what’s broken, I could certainly try, though it would be harder than anything anyone has ever Worked — perhaps I could force his body to stop destroying itself, draw enough power from the Forest to make his wounds mend and the bones grow properly again — with or without Mom’s help — perhaps I could simply take what I needed from Doriath, with their permission or not, and fix him again —

[her voice and face are hard as iron; her hearers look at her with combined awe and dismay]

Perhaps — there was no real perhaps about it, I don’t know.

[Finrod tries to say something, but can’t manage it; she stares into the distance, and the scariness goes out of her tone:]

But I couldn’t.

I couldn’t do that to him. I loved him too much for that. He needed rest, he needed to be free of — of things. It was only for my sake that he was holding on despite the pain and the shock and the poison, I had to let him go.

Paar päeva kurvastatud (ometigi, jah), lugesin, et õuekassid elavad keskmiselt kõigest viis aastat ja see tõstis üllatavalt palju tuju: haa, meie kass elas toakassi vanuseks, aga õuekassi eluga – tähendab, ta sai kahe eluea jagu elamusi! Minu kass ei saanud elult petta, kui üldse, siis tema pettis elu! HAA.

Ja mõtlesin veel diipe mõtteid (“Nii juhtub jah vahel,” kommenteeris A.), kuidas just nagu meie keha piirid on ses mõttes udused ja illusoorsevõitu, et meie molekulid vahetuvad nagunii pidevalt välja, on samamoodi ka psüühega: meie osad on kõik, kellega ja millega me elu jooksul kokku puutume; ja kui nemad ära kaovad, kaotame endast tükke; aga ometi pole see põhjus uutest kokkupuudetest hoiduda, kartes, et siis tuleb kunagi endasse selle koha peale auk – augud tulevad nagunii, aga kui lakata maailmaga läbi käimast ja keelata uutel tükkidel külge haakida, tulevad ainult augud. Ma saan elada ainult muutumises, kulgetav kulg on püsitu kulg, nimetatav nimi on püsitu nimi ja bla-bla-bla.

Aga nüüd on veel veidi aega läinud ja mina olen pahuraks muutunud. Mõelda vaid. Ma olen nii tublisti minna lasknud ja lahendanud ja diipe mõtteid mõelnud. Kõik olen õigesti teinud. Aga kassil on ikkagi see kuradi haigus, et ta ei hinga ega liiguta. Mina, eks ole, tahaks kassi kaisus hoida, aga tema, palun väga, tegeleb luukere etappi minekuga. Närvidele käib selline asi!

Minu tavaline loba

november 5, 2018

Ma olen kindlasti kunagi varem öelnud, et mulle meeldib teiste inimeste juttu pealt kuulata; see on üks koht, kus ma teisi hästi ei mõista, neid teisi, kes pahandavad, kui keegi bussis telefoniga või kaaslasega kuuldavalt räägib; mul sirutuvad kõrvad peast välja, ma tahaks oma pea kõnelejate vahele toppida ja täpsustavaid küsimusi esitada.

Mõnikord ajavad nad naljakat juttu, mõnikord on neil huvitavad mõtted, mõnikord huvitavad sündmused ja kui pole ühtegi neist, siis saab pealt kuulates lihtsalt õppida, mismoodi inimesed käivad.

Paar päeva tagasi oli mul kohe kaks näkkamist -see tähendab, näkkasin mina, jäin konksu otsa, aga ei julgenud sinna pidama jääda, ainult aeglustasin kõndi, kuni julgesin. Kartsin neid hirmutada, ei saanud päris nende takti jääda, ei saanud teada, mis edasi sai, hakka või võõraste inimeste jutust fänfikki kirjutama.

(Hmm. Mõtlen sedagi, et fänfiki omamaine nimi on tegelikult muidugi lihtsalt “kirjandus” – või ütleme, et vähemalt vanasti öeldi selle kohta lihtsalt “kirjandus” ja see, et fanfic’i mõiste on pidanud tekkima, on pigem meie aja juriidiline kurioosum, asi, millel on rohkem pistmist intellektuaalomandi õigustiku kui tekstide sisuga.)

Esimene sammuaeglustaja:

“… kaelkirjak või jänes. No ma ei tea, kui mul on valida, kas kaelkirjak või jänes, siis ma igal juhul valin jänese.”

Teine oli vast kilomeetrike hiljem – lõikasin läbi kunagise Lasteteatri pargi, õigemini hakkasin lõikama ja kuulsin noorte tümmi. Seda tümmi, mille noored endaga tänavanurgale või parki või parkimisplatsile kaasa võtavad; mõtlesin, et ei lähe sealt läbi; ja siis mõtlesin, et olen vapper ja ikkagi lähen, ja kõndisin surmapõlgavalt mööda teed, mille kurv viis mind neile üha lähemale.

Ja tümmifoonist kostis järsku selgelt välja noore poisi tõsise häälega lause: “See on tõeline armastus, saad aru.”

*

Nüüd tuli veel meelde, kuidas ma korra bussis teismelisi poisse pealt kuulasin.

“- Tema isal oli palju raha. Ja siis investeeris ta sinna panka ja nüüd on neil veel mitu korda rohkem raha. Neil on kodus seina sees kraan, kust tuleb jääd. Mitte külma vett, vaid jääd.

No milleks on sellist asja vaja, et seina seest tuleb jääd.

– Ma ei tea. Minu arust on lahe, kui selline kraan on.

– No aga kas on raske teha külmkapi uks lahti ja võtta sealt jääkuubikuid?

– Jah, aga on lahe, kui sa ei pea seda lahti tegema.

– Ma ei usu, et see kraan oli seina küljes. Külmkapi küljes võib-olla

– Aga külmkapi ust ei pea lahti tegema.

– Nojah, külmkapi küljes.

– Aga ikkagi. Milleks sellist asja vaja on.”

*

Täiesti sõltumatul teemal: ma olen siin nüüd juba nädal-poolteist-paar olnud “Leithian Scripti” nimelise fänfiki mõju all (linki ei anna, guugeldate omal vastutusel, vähemalt minu jaoks on see sama sõltuvusttekitav kui tv-troobid) ja praegu veeretan peas sellist olulist mõtet, et kas Finrod on põhimõtteliselt Doktor. As in “Doctor Who”. Uudishimu teisest liigist humanoidide vastu ja nende humanoidide pilguga vaadates ülivõimed, raev, kui keegi nende humanoididega halvasti ringi tahab käia, reinkarneerumisest rääkimata. Välja arvatud see väike detail, et ta ei rända ajas ringi – aga kust me teame? ÄKKI HALDJAD KOLISID KÕIK GALLIFREYLE ja panid sealsele tsivilisatsioonile aluse! Te ei saa tõestada, et nii ei juhtunud!

Kõigi pühakute tantsud

oktoober 25, 2018

Nii, sedapuhku reklaamin tantsuüritust veidi paremal ajal, kes siit infot ammutab, jõuab isegi kaaluda ja plaanidesse võtta. 2. novembril Toomel näeme!

Häbelikult lisan, et ma kardan, et pühakulisus on nominaalne (tantsud on nime saanud kas kalendrilistel põhjustel, mõne maamärgi või ballaadi järgi) ja “kõik” on väikene liialdus. Aga mängu peaks igatahes tulema püha Johannes, Paulus, Martin, lisaks muidu sakraalehitisi ning anonüümseks jääda soovinud vaimulikke ja munki-nunni.

Ise näitame vast nii 5 tantsu, kaasatantsimise materjali oleme varunud rohkem.

PS: ja nüüd saab lisada, et üritust toetab Tartu Kultuurkapital!

Tants ja tagaajamine

oktoober 11, 2018

Lihtsalt infopostitus, neile, kes pole TÜ muuseumi teadet või FB-s levivat reklaami näinud – teeme oma tantsu ja tagaajamise kontserti ka Tartus. Ülehomme, laupäeval, 13. oktoobril kell 16.15 TÜ muuseumi valges saalis (vanas toomkirikus).

Tagaajamine ei ole ülekantud tähenduses, keset kava ongi konkreetselt tagaajamistants.

Lingin sama teemaga Rakvere-kontserdi kavalehte, kuigi tookord oli sees paar laulu, mida nüüd ei tule. Ja see-eest on nüüd mõni tants rohkem.

Ahvatlused

oktoober 4, 2018

Külmal ja pimedal tänaval kaks lõbusat joodikut. Aitavad üksteisel püsti püsida.

Joodik: Tüdruk! Ega sina ei ole see, kes on meie peale kuri ja tuld vilgutab?
Mina: Mina ei vilguta!
Joodik: Aga ütle, ütle, kumb meist ilusam on?
Mina: Pime on, ei näe!
Joodik: A tule vaata valges!

Mina turtsatan ja lähen edasi, kuulen, kuidas selja taga üks joodik ütleb teisele: “Heh-heh. No kust sa selle valge siin võtad.”

Pärast mõtlesin, et huvitav ja kena iseenesest, et nad jätsid subjektsuse lahkelt mulle ja seadsid just ennast objekti rolli. Pole tänaval järelehõikujate hulgas just tavaline.
*

Ma võin oma ebatavaliste vigastuste nimistusse lisada tamburiinitraumad. Kui me suvel tamburiinitantsu esimest korda õppisime, avastasin pärast kodus, et olen endal selle õla siniseks tagunud, kuhu tamburiini vastu tuli lüüa. Sest ega ma ei mõista piiri pidada, kui öeldakse, et nüüd löö vastu õlga, siis põrutan kohe täie jõuga, eks ole. Ja seda kohta tuli muidugi mitu korda harjutada.

Nüüd sügisel hakkasime kordama, rahvast palju, ei osanud pikivahet hoida ja kui me pöörde pealt täie hooga käed üles viisime, sain trennikaaslase tamburiiniraamiga sellesama täie hoo pealt litaka vastu sõrme. Ausalt, sel hetkel mõtlesin, et olen midagi ära murdnud, sest kätt ei andnud korralikult liigutada ja peast võttis uimaseks. Õhtuks oli ka igavene rammus sinikas sõrme peale kasvanud ja ma mõtlesin murelikult, kas ma selle käega nüüd hakkangi india tantsus mudrasid õppima. Aga päev hiljem – nagu peoga pühitud. Tüüpiline mina, palju kisa, vähe villa.

Kui juba traumade peale läks, siis keskaja kursuselt tõin kaasa põlvesinika – sellest, et ma mängisin psühhopaadist röövlit, kes lõpuks kõik oma kambajõmmid maha lõi ja tagatipuks ise mõõga otsa hüppas, sest see tundus sel hetkel hea idee. Ma hüppasin nähtavasti liiga innukalt.

Mõtlesin selle röövlimängu ajal (või noh, kes kuidas, mõni sai ka hoopis nunna või palveränduri rolli, näo järgi ilmselt), et ammu oli vaja, sest nii hea oli olla. Kui tihti üks suur inimene ikka tõsiselt mängida saab, selleks peab ikka teatrit tegema. Siis tulid muidugi kohe rollimängud meelde, aga see on maailm, millega ma pole jõudnud kuigipalju kokku puutuda, ainult ükskord ammu natuke nuusutada.

Süüdimatust röövlist veel. Katsusin tol päeval nende destruktiivsete tungide mängimisel seesmist loogikat leida ja mulle tuli meelde miski, mis oli samal hommikul juhtunud: vaatasin oma vähemaganud silmadega telefonilaadijat, selle kõrval vedelesid käärid ja tuli korraks selline mõte, et lõikaks õige juhtme läbi. Mitte et ma näeks sellest erilist kasu tõusmas, vaid lihtsalt. Juhe, käärid, tavai, ühendame ära. Teadmine, et sellest tuleks jama, teeb ahvatluse ainult suuremaks.

Ja oleks see siis ainult see üks kord. Prillidest sõltuva inimesena tuleb mul sildadest üle minnes või müüridelt alla vaadates niipea, kui ma oma sügaviku kohal olemist märkan, õudne tahtmine prillid üle ääre kukutada. Telefonist pole mõtet rääkidagi, eriti suur tahtmine teda päästmatult käest poetada tuleb huvitaval kombel peldikutes. Viskaks kuivpeldiku kogumispaaki, laseks veega alla. Oi, ups, mis paha lugu juhtus, teate, mu telefon kukkus peldikusse.

Minna hiirega poolelioleva töö kausta peale, millest ma pole veel varukoopiat teinud, ja valida “Delete”. Oh seda häda ja õnnetust, näe, terve nädala töö kaotsis.

On ka üks lapsepõlvemälestus, kus isa lahendas maleülesannet ja mina tundsin õudset kiusatust nupud laua pealt ära lennutada – kuni ma ei pidanud vastu ja pühkisingi. Ega osanud vastata, miks ma seda tegin. Loomulikult küsiti, miks, ja mul polnud õrna aimugi.

Keegi pakkus kunagi hiljem, et ju sa ikka tähelepanu tahtsid, mida muud. Aga see tundub kahtlaselt ratsionaalne seletus. Kõiki neid muid lolle tahtmisi teha midagi pöördumatut ja mõõdukalt kahjulikku ei saaks küll selle arvele panna, suurem osa neist tuleb siis, kui publikut pole läheduseski. Kui juba käibeseletusi kasutada, võib sama hästi Vana Aadama kaela ajada.

Kusjuures praktikas olen ma otsuseid tehes täpselt vastupidine – viivitan viimase võimaluseni, ei taha end kuidagi siduda, tahaks kõik rauad kõrvuti tulle jätta. Piletite eelmüük ja hotellibroneerimine täidab mind õudusega – siis PEAN ma ju minema, raha juba raisatud! Või isegi: ma ei saa ju enam neid KÕIKI valida, kui ma olen ühe välja valinud. Ja otsin ettekäändeid, et kõrvale viilida. Oh, jah, näed, kassile vaja süüa anda ja üldse peaks praegu tööd tegema ja ma olen juba väsinud ka.

Võib-olla peaks oma Vana Aadamat vajalike otsuste kiirendamiseks ära kasutama, aga ega teda ei tea usaldada – niipea, kui mõtlesin selles kontekstis hotellide broneerimisele, tekkis kohe uus kiusatus: broneerida kõige kallim, kaugelt üle jõu, ja kohe kindlasti selline, mida ei saa tühistada. Laostada ennast ühe hiireklikiga.

Parem vist ikka oma kiiga-kaaga sündroomi juurde jääda.

Nimelt algava nädala lõpul, reede õhtust pühapäeva õhtuni, on 16-tunnine keskaja tantsu ja teatri kursus. Õpetamas jälle Jane Gingell.

Täpsemalt:
reedel, 28. septembril: kell 18-21:
laupäeval, 29. septembril kell 10-21 (10-13; 15-18; 19-21)
pühapäeval, 30. septembril kell 10-17 (10-13; 15-17).

Täpseid kellaaegu saavad osavõtjad vajaduse korral ehk pisut muuta, aga laias laastus on ajakava selline.

Koht on Tartu katoliku kooli võimla suur saal, Oru 3.

Lisainfot küsige kasvõi siitsamast.

Osalustasu on 20 eurot – nii väike järjekordselt tänu Eesti Kultuurkapitalile.

Kuna muusika, mille järgi tantsitakse, on suuremalt jaolt Püreneede piirkonnast, siis ka koreograafiad meenutavad kõige enam sealtkandi (Baskimaa, Provence, Kataloonia, Galicia) rahvatantse. Jutustava sisuga cantiga’de (need on sellised rahvapärased palverännupajatuste-laulud, parajalt kollase sisuga, pealkirjad on kohati nagu SL Õhtulehest: palverändurit ründas lohe! nunn jäi rasedaks! palverändur hooras ja tappis ennast selle peale ära, aga neitsi Maarja päästis ta elu! loe juba täna!) juurde käib pantomiimilisem liikumine.

Avasta oma seesmine pühak/patune/kuradike/lohe/tantsulõvi!

——————————————————————
PS: vt materjali kohta ka eelmise suve kursuse postitust – teema on endiselt sama ja kunagi tahaks kõige sellega jõuda lavastuseni.

Millegi selliseni.

(Foto sain Jane Gingellilt endalt, see on tema tehtud.)

Uurin elu: higistamisest

september 9, 2018

Lugesin, mida Kitty mh antiperspirantidest kirjutab, ja mind hakkas paar asja huvitama.

Esiteks: kui keegi kasutab vahendeid, mis tõepoolest higistamist takistavad, mitte ei maskeeri, mismoodi ta oma keha siis jahutab?

Sest see ju higistamise kohastumuslik otstarve on. Et me saaks olla palavamas keskkonnas, kui muidu kannataks; või harrastada palavamaid tegevusi, kui muidu jaksaks.

Kallab ise endale vett peale? ma olen seda mõnes eriti palavas olukorras ise teinud, et organismi rasket higistamistööd kergendada, aga siis on riietel nii või teisiti märjad laigud. Õigemini – kogu riie on siis ise üks märg laik, aga ega vahet ei ole, sest kui mul ikka tõsiselt palav hakkab, on kogu mu riie üksainus märg laik ka omaenda organismi jõupingutuse varal.

Ja kui ei kalla, siis kuidas nad selle üle elavad? Ajavahemikus, kui mul on juba palav, aga higistama pole veel hakanud, on mul igatahes tunne: api-ma-suren-kohe-ära. Api-ma-suren-kohe-ära. Silme eest must, süda taob kõrvades, vererõhk on kuhugi keldrisse kolinud. Selle hetkeni, kuni ma järsku veest nõretama hakkan ja loodetavasti on niipalju liikuvat õhku, et seda aurustama hakata ja jahutusmehhanism korralikult töötaks. Pilt tuleb ette tagasi, kõrvus ei kohise, süda hakkab jälle löömise moodi lööma, tekib isegi midagi vererõhulaadset.

Teiseks: ütleme, et kellelgi on tsivilisatsioonilistel põhjusel higilaikude vältimine tähtsam kui seesmise jahutusmehhanismi töö ja ta tajub oma keha piisavalt hästi, et vajadusel väliseid süsteeme kasutada, et sellegipoolest ellu jääda. Ma ei tea, näiteks laseb endale konditsioneerist külma õhku peale või paneb jääkuubikuid krae vahele vms.

Sel juhul: kas ta võõpab kogu keha selle antiperspirandiga üle nagu see ärevushäiretega tütarlaps “Suure paugu teoorias”? sest loogiline oleks, et kui keha ei saa oma jahutust ühest kohast tööle, üritab ta seda teisest kohast. Mitte et ma sellest väga teaks, sest kui minu organism arvab, et on vaja jahutada, siis kukub ta nagunii igavesti suurest pinnast vett välja pritsima – leebemal, argisel, istuva eluviisiga juhul kogu näost, peast, turjast ja rinnaesisest. Raskemal juhul kogu torsost, veel raskemal juhul üle terve keha. Piisava palavuse juures võiks mind soolveepurskkaevuna tööle panna. Suvel tantsutundides nägin ma konkreetselt, kuidas suured tilgad minu pea küljest maha kukkusid; isegi jahedamas kliimas on mul pärast tantsimist _terve_ pluus märg, mitte üks-kaks kohta.

Või on viisakatel inimestel mingid kohad, kus riietel tohivad märjad laigud olla, ja mingid teised, kus ei tohi?

Kakskümmend aastat varem

september 4, 2018

Väikese hilinemisega jõudis mu kätte algversioon reisipostituse pildist.

Panen võrdluseks juurde veel ühe ülesvõtte meie nostalgiakäigust:

Nagu näha, on kahekümne aastaga toimunud kaks olulist muutust: põõsad on kasvanud kõrgemaks ja meie oleme läinud teravamaks.

Kui nii edasi läheb, jõuame järgmise 20 aastaga juba 3D versiooni.

Kui juba reisimälestuste mäletsemiseks läheb, siis tuleb märkida, et lisaks sellele, et ma esimest korda elus lennukiga sõitsin, sain Budapestis ka esimest korda elus lahtise autoga sõita. Juuksed läksid näkku, aga tuul jahutas mõnusasti.

Esteetidel on tulevikku

september 3, 2018

Suvel kutsus ema meid oma sünnipäeval natuke tantsima, natuke tantsu õpetama, tegime siis paar barokinumbrit ja õpetasime mõnda lihtsamat külalistele ka.

Külaliste hulgas oli täditütre kolmeaastane poeg, kelle jaoks oligi sellel peol kaks eredat elamust: üks oli meie tants, teine oli paprika, mida ta sõi elus esimest korda.

Nüüd käisime A.-ga isa sünnipäeval, kus külas oli sama laps; seekord oli tal üks tähtis elamus mustikaga marmorseks värvitud vutimunade söömine; ja teiseks tuli välja, et ta oli olnud elevil, et tuleb tädi Notsu, sest siis saab äkki tantsida. Kahjuks tantsimiseni ei jõudnud, nüüd polnud nii palju tantsuruumi ka. Aga ikkagi! Laps igatses barokktantsijaid taga!

Mul on üks vana sõber, kes on regulaarselt mures, et nooremast põlvkonnast tulevad uuspuritaanid, kes hülgavad kõik esteetilised naudingud, riietuvad ainult praktilisse kotiriidesse või jõhvsärki, söövad ainult kõhu täitmiseks ja laseks sellegi söögi võimalusel toitelahusega asendada. Loodetavasti annab keegi talle nüüd teada, et on sirgumas uus põlvkond, kes 1) armastab huvitavaid toiduaineid; 2) hindab barokki.