Une… -menüü seekord

veebruar 2, 2019

Kell on selline, et mitte keegi ei taha minuga neti peal diskuteerida, niisiis pean tegema igava unenäopostituse.

Mul oli nimelt unes selline komme, et sõin klaasi. Suupistena, jahutatult. Tingimata jahutatult!

Võimalik, et klaasisöömine sai alguses sellest, kui nägin Kauri, kes viskas mulle, kui ma seisin ahtal rõdul tühjuse kohal, teiselt poolt sügavat orgu fotokaamera- ja kui mina olin suutnud selle vaevu üle rõduserva kukkumisest päästa, märkasin suure ehmatusega, et ta ise hüppab samuti. Pigistasin silmad kinni, kui lahti tegin, oli juba üle jõudnud. Uurisin, kust ta sellised kaugushüppevõimed sai, ise üritasin vargsi oru laiust silmadega mõõta – no kas ta oligi ainult paar meetrit?

Käisin nende perel külas ja rääkisin neile, et vaadake, milline kurioosne komme mul on, ma söön nimelt klaasi, kusjuures minuga ei juhtu sellest midagi! ja demonstreerisin – võtsin jääveeämbrist aegamööda kildudeviisi pudelit ja sõin ära. Lõpuks said mõnusamad suured killud otsa. Sobrasin panges, seal oli mingit peenikest pudi, aga ma ei julgenud väga peenikest klaasikillupudi sõrmedega välja sõeluda, äkki teeb sõrmed katki. Pihku jäi suurem tükk, aga laperdas kahtlaselt ja paindus. Ei olnud klaasikild, lahtiligunenud pudelisilt hoopis. No ei. Mingeid pudelisilte ma küll ei söö, kilest pealegi.

Klaasi närides olin jalutanud kaubamaja teisel korrusel kuhugi poodi sisse, kus käis mingi peen moe- või parfüümiesitlus, mida mina esialgu tähele ei pannud, üritasin muudkui ühele võõrale suurele mehele tammurriata moodi tantsu õpetada, tema küll ei tahtnud hästi. Kuni Taliesin – kes oli blondi poisipeaga ja keigarlik – mu küünarnukkipidi välja konvoeeris, sest olgu pealegi, mind võib-olla ei huvita need esitlused, aga nii ei lasta pärast enam ka teda sisse.

Üritasin ennast välja vabandada, et vaata, minuga lihtsalt juhtuvad sellised asjad, ma ise ei pane tähele, kui juba ongi juhtunud. Näe, vaata! – näitasin puhvis jopet oma seljas – hetk tagasi nägin ma seda mannekeeni seljas, mina ka ei tea, kuidas minu selga sai!

Järgmiseks olin selle jope 30 euro eest ära ostnud, et mind varguses ei süüdistataks. Esimesele tuttavale, kes vastu juhtus, seletasin, et see on mu elu halvim ost – dermatiin hakkas juba pragunema.

Advertisements

Tervitusi peegli tagant jälle, nähtavasti istub mulle viimasel ajal blogimine just olekus nimega “neli tundi maganud”.

Mul on isegi võimalus kirjutada traditsiooniliselt tänapäevaselt blogosfääris levinult? naiselikul teemal: enda kaalumine.

Sest ma kaalusin huvi pärast, tulin tuppa tagasi ja ütlesin A.-le, et mina kaalusin täna 70 kilo, kui palju tema kaalub?

A. ütles, et natuke üle 65, ja lisas oma mahedal malbel toonil, mida saatis väljendusrikas pilk suurtest kurbadest silmadest: “Aga mul ei ole selliseid suuri tisse ka.”

Mispeale mind hakkas vältimatult painama, kuidas välja selgitada oma tisside kaal, ja ei osanud kuidagi leida muud lahendust, kui et peaks nad enda kaalumise ajal pesumasinale toetama ja vaatama, kui palju kaalunumber tavalisest erineb. Võtan kaks numbrit, lasen triikrauaga üle ja küll ma siis näen! Sest eks ta ole meil ju hirmus täpne kaal nagunii, selline, millel osuti juba jalaga vastu minnes paigast ära läheb. Või kui ta põrandal teise kohta liigutada, magnetjõujooned, ma ütlen.

Unustasin hea idee seejärel ära, aga kui jalgu pesema läksin, tuli meelde ja proovisin järele. Ja te ei kujuta ette, millised ootamatud raskused mind tabasid! Läksin kohe ja kaebasin A.-le ära, et kui me tahame selle teadusliku katse ära teha, tuleb seda teha kahekesi.

Nimelt (trummipõrin) vaadake, rinnad on mul esiküljel. Aga kas te teadsite, et ka silmad on esiküljel? ja pealekauba on silmad kõrgemal?

Mis tähendab, et kui ma tissid pesumasinale toetan (siinkohal on sobiv lehvitada üheksakümnendate naljadele väliseestlaste keelepruugi üle à la “kallis, tambi tissid sinki”), varjavad nad koos pesumasinaga minu vaate kaalule.

Mis omakorda tähendab, et kui ma tahan selle katse korralikult ära teha, pean A. ära moosima, et ta mul kaalunumbrit lugema tuleks. Ja mis veel siis, kui ta luiskab?

Kas ma pean katset eri assistentidega kordama, et usaldusväärseid tulemusi saada? Mismoodi korraldada sel teemal korralik teaduslik topeltpime katse? Kas ma pean leidma platseebogrupi? Milline tegur tuleks sel juhul asendada platseeboga?

Mida teeksid, lugeja, selles olukorras sina?

Sala-, sest Elroni uus kasutajaliides varjab seda miskipärast hoolikalt. Alles siis, kui kõigepealt otsida, millal Narvast tulev rong Tapale jõuab, ja sinna kõrvale, millal Tapalt Tartu saab, leiab üles. Sest ainus variant, mida nad ise soovitavad, on haledal pärastlõunal, minge pekki. Ajal, mida bussid veel nagunii dubleerivad. Õhtul on must auk, sõbrakesed, õhtul!

Aga jah, tegelikult saab ka õhtul. Kui Narvast tulev rong idee järgi 20.02 Tapale jõuab, saab sealt ikka veel Tartu edasi sõita. Kui teoreetiline 20.02 tähendabki päriselt 20.02, saab lausa kohe ümber istuda, Rakvere-Tartu ots läheb niiviisi kokku umbes tund kolmveerand. Või noh. Minu rong on tegelikult juba kaks korda Tapale hilinemisega jõudnud ja ometi sain ma ikka selle teise rongi peale – ükskord küll täie draamaga, rong juba sõitis, mina jooksin inertsist mööda perrooni edasi, rongijuht pani pidurit ja tegi uksed uuesti lahti.

Rääkisin selle loo täna – kui olin ilma draamata, aga siiski hingeldades rongi peale jõudnud – vagunisaatjale, kes ütles kaht asja: kogenud rongijuhid oskavad arvestada, et teine rong peab enne sisse jõudma, ja sealt reisijaid ära oodata. Ja et eks niiviisi ole näha, kes kui inimlik on.

Mulle küll meeldiks teoreetiliselt, kui need kaks rongi oleks veidi vähema draamavaistuga paigutatud, näiteks kümne- või jumalukene, kasvõi viieminutise vahega, aga praktikas on mul karvane tunne, et ma naudin seda põnevust – jõuab või ei jõua? – ja teiseks on see adrenaliin väga odavalt saadud, riski tegelikult pole, tund aega kohvikus tšillida ja lähebki järgmine.

Just nimelt: läheb järgmine. Ei pea ööseks Tapale jääma. Tähendab küll tunnist ümberistumist, aga sihandne ei ole nende sõiduplaanis midagi unikaalset. Nii et siin peab peituma mingi hämaram saladus, mis ei tohi labases sõiduplaaniotsingus päevavalgele tulla. Nad ei taha, et selle rongiga sõidetaks, muud seletust ei ole.

See, kallid lugejad, oli teie tänane arkaanne infokild. Kasutage ettevaatlikult ja pidage meeles, et suure võimuga kaasneb suur vastutus.

*

Jõudsin oma erutava rongireisi pealt koju, pesin jalad ära ja avastasin end siis veerand tundi hiljem sokke ära kiskumas, et jalgu pesta. Kui kompulsiivset kätepesu võiks nimetada leedi Macbethi sündroomiks, mis on siis kompulsiivne jalapesu? Automagdaleenne sündroom?

Nii mina mõtlesin.

Läksin röstisin järgmiseks kaks tükki sepikut, võtsin nad välja, määrisin võid peale, kuni veel kuumad on. Ja läksin seisin seejärel röstri juurde valvama, millal sepik valmis saab.

Nüüd oli selge, et mu teod lihtsalt kajavad järele. Jäi üle veel kaks ja kaks kokku panna: see rongilahendus oli põhjusega peidetud! Sellega polnud tavainimesel ette nähtud sõita! Nüüd olen ma omadega paralleeluniversumis, kus kõik käib topelt. Kui mul oleks veel kahtlusi olnud, oleks needki hajunud, kui mul veerand tundi pärast vetsuskäimist uus häda peale tuli. Kes on küll sellisest asjast enne kuulnud.

Sest ega asi ei saa ometi selles olla, et ma olen täna ainult kolm tundi magada saanud.

Jääb vaid võimalus, et kui ma kaevan ja leian sama arkaanse ümberistumise teises suunas, pääsen oma maailma tagasi. Kui ma viitsin, sest ega siingi väga viga pole.

Erinevus rikastab

jaanuar 12, 2019

Kõigepealt vihastasin. Mu viimatine arve tuli vormistusvigade pärast kolinal tagasi (ligi kuu aega pärast saatmist, tähendab, nüüd lisandub laekumisele ilmselt veel kuu). Seal ei olnud isegi midagi otse valesti – lihtsalt olin unustanud tellija postiaadressi õigesse lahtrisse märkimata (miks neil seda üldse vaja on? kas nad peavad omaenda aadressi tõepoolest arve pealt vaatama?) ja iga tellimuse numbri taha tellimuse saatmise kuupäeva lisamata.

Raamatupidaja saatis mulle korraliku pdf-pildifaili, kus puudujääv info oli kenasti punasega sisse kantud.

Selle peale ma kõigepealt vihastasingi. Kui ta oli selle info juba üles otsinud ja mulle vaatamiseks sisestanud, miks ei võikski ta neid omaenda parandusi arvesse võtta, nagu oleks ma algusest peale nii kirjutanudki? Kui need kuupäevad nii tähtsad ongi – ta ju TEAB juba neid kuupäevi?

Mis inimesed need üldse on, kes selliseid asju oluliseks peavad, jorisesin mõttes. Ja siis saabus valgustus: seda tüüpi inimesed, kes viitsivad raamatuid pidada ja üleüldse selliste pisiasjade kallal nikerdada, mille kallal mina ei viitsi. Kas mina viitsiks tema asemel iga päev sadu arveid numberhaaval kontrollida, kas need on ikka õige asja eest ja õige summaga saadetud? Nalja teete. Novott, mõtlesin, las tema siis tähtsustab selle oma töö juures seda, mida tema tähtsaks peab, isegi kui see on minu arust ogar. Kannatan vahel need tähenärimised ära, peaasi, et ma põhiliselt sellega tegelema ei peaks. Mul võiks selle üle, et ta on teistmoodi inimene, õigupoolest hea meel olla, just nagu mul on hea meel selle üle, kuidas käsitööoskajad on teistmoodi kui mina.

Olen eneseimetlusest, kui küpselt ma mõelda oskan, lõhkemas.

(Kuigi natuke ikka närib – kui neile on nii oluline, et arved oleks iga pisiasjani täpselt nii, nagu nemad tahavad, miks siis ei võiks vajalik info tellimislehtedelt niipea, kui tellimus on täidetud ja vastu võetud, automaatselt kuhugi tehtud tööde leheküljele eraldi reale kolida, kus minul piisaks klikkimisest nupul “lisa see rida arvele”? Ma tean, et see on võimalik, üks mu vana klient just sellist süsteemi peabki. Hingan sügavalt ja mõtlen: minu arust oleks see loogilisem, aga ju nende arust on teisiti ja mina ju nende tööd teha ei tahaks. Isegi hea, et nad elektroonilisi arveid on hakanud vastu võtma, kuigi postkontori töötaja ehk igatseb mind, mu võluvat naeratust ja meie väikesi sundimatuid vestlusi.)

Piimakohv

detsember 20, 2018

Reisides saab ikka uusi kogemusi. Tallinnas avastasin näiteks poole kruusi pealt, et kohv on piimaga.

Kui inimene on silmitsi seletamatuga, hakkab ta kahtlema endas ja kogu maailmas.

Kas ma küsisin kogemata piimaga kohvi? Mõtlesin, mis ma mõtlesin, kuidagi ei suutnud meenutada, mis sõnastuses ma täpselt tellisin.

Kas kohv oli alguses must (crema oli nagunii peal, selle alt ei paistnud), aga kui ma vetsus käisin, tuli keegi ja trollis mulle piima kohvi sisse? Mõtlesin, mis ma mõtlesin, kuidagi ei suutnud meenutada, kas ma käisin vetsus enne kohviga alustamist või millalgi keskel ja kas kohv oli kohe alguses piimane või mitte. Maitsemälestuse peale ei saanud loota. Kui inimene on ainult kaks tundi maganud, maitsevad kõik asjad nagunii imelikult.

Või kas Kalamajas joovad kõik lattet, nii et kui küsida täpsustamata kohvi, saab automaatselt latte? Mul polnud küll sel hetkel ega pole praegugi õrna aimugi, mismoodi peaks täpselt maitsema latte.

Kuna ma olin seda juba natuke aega joonud, oletatavasti kõige piimaga tükkis, otsustasin, et joon ta lõpuni ja küsin midagi täpsustamata teise kohvi veel. Ja seekord jälgin kohe sihilikult oma sõnastust, küsin kindlasti lihtsalt “väikese kohvi, palun,” ja vaatan, mis juhtub! Ja hoian seejärel silma peal, keegi ei pääse vahepeal mu tassi kallale! Teaduslik mõtteviis, empiirilised meetodid, kontrollitud tingimustes katsed!

Tuli väike kohv, piimaga. Ja mu peale langes taipamine, et see ei seleta midagi: võib-olla küsisin ma esimene kord ikkagi piimaga kohvi ja loomulikult annab lahke müüja mulle nüüd juba seda, mida teab mind tahtvat. Et ma tunneksin end turvaliselt, et ma teaks, et minu vajaduste peale mõeldakse.

Võib-olla on Kalamajas seadus, et kõigile tuleb anda lattet, kui midagi muud ei küsi. Kui see nüüd ikka üldse oli latte. Võib-olla on hoopis mingi teine seadus? Vähemalt selles võisin kindel olla, et cappuccino-seadus see ei ole, cappuccino‘t olen ma elus varem kohanud.

Võib-olla on selles kohvikus nagu “Viie veaga noormehes” nende pudelitega, kus vesi veiniks muutub – tass on kaetud patenteeritud piimakeraamikaga, mis teeb esimesel paaril tuhandel kasutuskorral mustast kohvist piimakohvi, kui see tassis minutikese seisab. Mul oli lihtsalt piisavalt värske tass, nagu uuele kliendile paslik tervituseks anda. Vanad tassid antakse kundedele, kes nagunii uuesti tulevad, võib-olla koguni oma piim kaasas.

Võib-olla peitus selles universumi – või kohvikupidaja – või masinoraakli – varjatud sõnum. Kohvisid on mitmesuguseid, masin annab igaühele selle kõige õigema. Sina oled espressoinimene. Sina latteinimene. Sulle tuleb üldse kakao. Joo ja mõtle, mida see sinu kohta ütleb.

Kokkukõlksumine

detsember 2, 2018

See, kui ma räägin A.-le unesegase peaga, et on kaks asja, mida ma hakkaks kohe õppima, kui mõni kättesaadav kursus algaks: klounaadi ja viipekeelt; ja kohe samal õhtupoolikul saadab tuttav mulle edasi klounikursuse teate, on muidugi selline vanakooli Märk. Universumile sõnumite saatmine ja nende vastuvõtmine ja mis kõik veel.

Aga seda, kui ma otsin juutuubist laulu “Süda, miks sa muretsed” ja juutuub pakub mulle selle kõrvale lahkest südamest ka laulu nimega “Pohhui”, ei teagi, milleks liigitada. On see nüüd peen huumor või püüab juutuub seekord lihtsalt sünonüümisõnastikuna toimetada.

Laulud meil aitavad

november 24, 2018

Kuidas ma tajun: mu mustal kassil on selline haigus, et ta ei hinga ega liiguta. Juba kaks nädalat. See haigus kulgeb edasi nii, et ühel hetkel jääb temast järele ainult luukere ja siis mitte sedagi (tõtt-öelda jõudis ta parajaks luukereks jääda juba siis, kui veel hingaski, nii et selle prognoosi jaoks pole erilisi selgeltnägijavõimeid vaja). On selline haigus, esineb päris sagedasti.

“See on primitiivses mõtlemises vist päris levinud ettekujutus,” ütles A. lahkelt.

Viimasel õhtul sain otsustamiseks abi tollest Leithiani stsenaariumist (millest ma viimatigi – ja mille tutvustust ma nüüd ka lingin, aga sealt edasi klikite omal vastutusel, see on massiivne jurakas): kus Lúthien kirjeldab (teises ilmas – väga suur osa sellest tekstist toimub teises ilmas – hauatagune salongikomöödia/poliitdraama/teraapiaseep), et oleks küll suutnud Bereni tehniliselt nii üles putitada, et too hinges püsiks, aga pärast libahundi käest mitu korda nätsutada saamist ei oleks see enam õige elu olnud. Tuli minna lasta.

And I thought — perhaps I could repair what’s broken, I could certainly try, though it would be harder than anything anyone has ever Worked — perhaps I could force his body to stop destroying itself, draw enough power from the Forest to make his wounds mend and the bones grow properly again — with or without Mom’s help — perhaps I could simply take what I needed from Doriath, with their permission or not, and fix him again —

[her voice and face are hard as iron; her hearers look at her with combined awe and dismay]

Perhaps — there was no real perhaps about it, I don’t know.

[Finrod tries to say something, but can’t manage it; she stares into the distance, and the scariness goes out of her tone:]

But I couldn’t.

I couldn’t do that to him. I loved him too much for that. He needed rest, he needed to be free of — of things. It was only for my sake that he was holding on despite the pain and the shock and the poison, I had to let him go.

Paar päeva kurvastatud (ometigi, jah), lugesin, et õuekassid elavad keskmiselt kõigest viis aastat ja see tõstis üllatavalt palju tuju: haa, meie kass elas toakassi vanuseks, aga õuekassi eluga – tähendab, ta sai kahe eluea jagu elamusi! Minu kass ei saanud elult petta, kui üldse, siis tema pettis elu! HAA.

Ja mõtlesin veel diipe mõtteid (“Nii juhtub jah vahel,” kommenteeris A.), kuidas just nagu meie keha piirid on ses mõttes udused ja illusoorsevõitu, et meie molekulid vahetuvad nagunii pidevalt välja, on samamoodi ka psüühega: meie osad on kõik, kellega ja millega me elu jooksul kokku puutume; ja kui nemad ära kaovad, kaotame endast tükke; aga ometi pole see põhjus uutest kokkupuudetest hoiduda, kartes, et siis tuleb kunagi endasse selle koha peale auk – augud tulevad nagunii, aga kui lakata maailmaga läbi käimast ja keelata uutel tükkidel külge haakida, tulevad ainult augud. Ma saan elada ainult muutumises, kulgetav kulg on püsitu kulg, nimetatav nimi on püsitu nimi ja bla-bla-bla.

Aga nüüd on veel veidi aega läinud ja mina olen pahuraks muutunud. Mõelda vaid. Ma olen nii tublisti minna lasknud ja lahendanud ja diipe mõtteid mõelnud. Kõik olen õigesti teinud. Aga kassil on ikkagi see kuradi haigus, et ta ei hinga ega liiguta. Mina, eks ole, tahaks kassi kaisus hoida, aga tema, palun väga, tegeleb luukere etappi minekuga. Närvidele käib selline asi!

Minu tavaline loba

november 5, 2018

Ma olen kindlasti kunagi varem öelnud, et mulle meeldib teiste inimeste juttu pealt kuulata; see on üks koht, kus ma teisi hästi ei mõista, neid teisi, kes pahandavad, kui keegi bussis telefoniga või kaaslasega kuuldavalt räägib; mul sirutuvad kõrvad peast välja, ma tahaks oma pea kõnelejate vahele toppida ja täpsustavaid küsimusi esitada.

Mõnikord ajavad nad naljakat juttu, mõnikord on neil huvitavad mõtted, mõnikord huvitavad sündmused ja kui pole ühtegi neist, siis saab pealt kuulates lihtsalt õppida, mismoodi inimesed käivad.

Paar päeva tagasi oli mul kohe kaks näkkamist -see tähendab, näkkasin mina, jäin konksu otsa, aga ei julgenud sinna pidama jääda, ainult aeglustasin kõndi, kuni julgesin. Kartsin neid hirmutada, ei saanud päris nende takti jääda, ei saanud teada, mis edasi sai, hakka või võõraste inimeste jutust fänfikki kirjutama.

(Hmm. Mõtlen sedagi, et fänfiki omamaine nimi on tegelikult muidugi lihtsalt “kirjandus” – või ütleme, et vähemalt vanasti öeldi selle kohta lihtsalt “kirjandus” ja see, et fanfic’i mõiste on pidanud tekkima, on pigem meie aja juriidiline kurioosum, asi, millel on rohkem pistmist intellektuaalomandi õigustiku kui tekstide sisuga.)

Esimene sammuaeglustaja:

“… kaelkirjak või jänes. No ma ei tea, kui mul on valida, kas kaelkirjak või jänes, siis ma igal juhul valin jänese.”

Teine oli vast kilomeetrike hiljem – lõikasin läbi kunagise Lasteteatri pargi, õigemini hakkasin lõikama ja kuulsin noorte tümmi. Seda tümmi, mille noored endaga tänavanurgale või parki või parkimisplatsile kaasa võtavad; mõtlesin, et ei lähe sealt läbi; ja siis mõtlesin, et olen vapper ja ikkagi lähen, ja kõndisin surmapõlgavalt mööda teed, mille kurv viis mind neile üha lähemale.

Ja tümmifoonist kostis järsku selgelt välja noore poisi tõsise häälega lause: “See on tõeline armastus, saad aru.”

*

Nüüd tuli veel meelde, kuidas ma korra bussis teismelisi poisse pealt kuulasin.

“- Tema isal oli palju raha. Ja siis investeeris ta sinna panka ja nüüd on neil veel mitu korda rohkem raha. Neil on kodus seina sees kraan, kust tuleb jääd. Mitte külma vett, vaid jääd.

No milleks on sellist asja vaja, et seina seest tuleb jääd.

– Ma ei tea. Minu arust on lahe, kui selline kraan on.

– No aga kas on raske teha külmkapi uks lahti ja võtta sealt jääkuubikuid?

– Jah, aga on lahe, kui sa ei pea seda lahti tegema.

– Ma ei usu, et see kraan oli seina küljes. Külmkapi küljes võib-olla

– Aga külmkapi ust ei pea lahti tegema.

– Nojah, külmkapi küljes.

– Aga ikkagi. Milleks sellist asja vaja on.”

*

Täiesti sõltumatul teemal: ma olen siin nüüd juba nädal-poolteist-paar olnud “Leithian Scripti” nimelise fänfiki mõju all (linki ei anna, guugeldate omal vastutusel, vähemalt minu jaoks on see sama sõltuvusttekitav kui tv-troobid) ja praegu veeretan peas sellist olulist mõtet, et kas Finrod on põhimõtteliselt Doktor. As in “Doctor Who”. Uudishimu teisest liigist humanoidide vastu ja nende humanoidide pilguga vaadates ülivõimed, raev, kui keegi nende humanoididega halvasti ringi tahab käia, reinkarneerumisest rääkimata. Välja arvatud see väike detail, et ta ei rända ajas ringi – aga kust me teame? ÄKKI HALDJAD KOLISID KÕIK GALLIFREYLE ja panid sealsele tsivilisatsioonile aluse! Te ei saa tõestada, et nii ei juhtunud!

Kõigi pühakute tantsud

oktoober 25, 2018

Nii, sedapuhku reklaamin tantsuüritust veidi paremal ajal, kes siit infot ammutab, jõuab isegi kaaluda ja plaanidesse võtta. 2. novembril Toomel näeme!

Häbelikult lisan, et ma kardan, et pühakulisus on nominaalne (tantsud on nime saanud kas kalendrilistel põhjustel, mõne maamärgi või ballaadi järgi) ja “kõik” on väikene liialdus. Aga mängu peaks igatahes tulema püha Johannes, Paulus, Martin, lisaks muidu sakraalehitisi ning anonüümseks jääda soovinud vaimulikke ja munki-nunni.

Ise näitame vast nii 5 tantsu, kaasatantsimise materjali oleme varunud rohkem.

PS: ja nüüd saab lisada, et üritust toetab Tartu Kultuurkapital!

Tants ja tagaajamine

oktoober 11, 2018

Lihtsalt infopostitus, neile, kes pole TÜ muuseumi teadet või FB-s levivat reklaami näinud – teeme oma tantsu ja tagaajamise kontserti ka Tartus. Ülehomme, laupäeval, 13. oktoobril kell 16.15 TÜ muuseumi valges saalis (vanas toomkirikus).

Tagaajamine ei ole ülekantud tähenduses, keset kava ongi konkreetselt tagaajamistants.

Lingin sama teemaga Rakvere-kontserdi kavalehte, kuigi tookord oli sees paar laulu, mida nüüd ei tule. Ja see-eest on nüüd mõni tants rohkem.