Noored

Nüüd on juba kaks korda juhtunud, et keegi noor mees võtab minuga rongis vestluse üles. Eri noormehed! Selle peale võin ma öelda, et “noored mehed tahavad minuga rääkida”, onju?

Esimene kord oli sügisel, sõitsin Tallinna tantsutundi andma, lugesin faksiimiles allikraamatut ja vastasistuja tahtis teada, mis raamat, oli valmis kuulama minu entustiastlikku loba tantsuallikate teemal ja rääkis ise vastu, kuidas õpib ajalugu ja eriti huvitav on Hiina.

Seekord oli väga noor mees (tean, sest vagunisaatja seletas talle, et alla 20-aastastel pole sooduka jaoks õpilaspiletit vaja), alustas sellest, et küsis, kas ta tohib mu kõrval istudes energiajoogi lahti teha, sest see ju lõhnab, ja kui ma lubasin ja kiitsin, et ta küsib, siis rääkis, kust ta just tuleb ja miks magamata on; lõpuks jõudis jutt sinnamaale, mis linnades me käinud oleme ja kuidas kus metroo käib, ja Eesti haldusreform takkapihta. Läks lõpuks oma peatuses maha, öeldes “oli tore”.

Õhtul juhtus hoopis teistmoodi lugu: tegin Tapa pitsakohvikus, mis olevat üle NATO kuulus, kahe rongi vahel aega parajaks (neil on väga mõistlik lahtiolekupoliitika, tähendab, kui rahvast on palju, siis hoiavad kauem lahti, ja nii saan ma tihti ka hilise rongi eel süüa), läksin vetsu, vetsu ukse ees oli jällegi paar noormeest, kes tõmbusid kõrvale, et kas ma tahan minna.

Mina: aga te ise olite ju enne?
Nemad: ei, me ootame hoopis ühte sõpra.

Lähen sisse ja ajan oma tähtsaid asju, ise kuulen läbi ukse, kuidas vetsusappa jõuab uus seltskond, kellega käib umbes samasugune dialoog, ainult et “üks neiu läks juba”.

Pole midagi teha, natuke nagu meelitav, kui minust 15-20 aastat nooremad mehed “neiu” ütlevad, ja isegi mitte sellises pöörduvas kontekstis, kus nad võib-olla mõtleks, et äkki “proua” on liiga vanandav.

Põhiline, et ma olin jälle omast arust üsna vormitult riides (nagu siis, kui mult 30+ vanuses alkoholi ostes dokumenti küsiti). Näen välja sama halb kui noorena ja peetaksegi nooreks!

Maagiline olustik

Tänu Indigoaalase kommentaariumile lugesin taas Jaiki üle ja vaat, mis mõte tuli: see Jaigi vana Võrumaa on nagu Islandi saagade maailm. Kõik sündmused on loogilised ja argised ja sama loogiliselt ja argiselt on aeg-ajalt vaja mingite tontide või nõidadega õiendada. Isegi kui jutustamise stiil on erinev – Jaigil on näiteks tihti selge jutustajahääl tegelaseks.

Kui ma vahel olen jauranud, et ulme ja maagilise realismi vahe on see, et ulme küsib: mis oleks, kui? ja maagiline realism kirjeldab pigem maailma nii, nagu ta esimese emotsiooni pealt kõige loogilisem tundubki – asjad hauvadki plaani ja kui koogitainasse nutta, hakkavad ka koogisööjad nutma – , siis see saagade või Jaigi maailm justkui vastaks maagilisele realismile, aga tundub ikkagi kuidagi erinev. Ma mõtlen praegu, et see erinevus on enesestmõistetavus. Maagilise realismi kirjutaja on teadlik, et see ei ole üldaktsepteeritav maailma tajumise-kirjeldamise viis, kuigi vahel tundub nii loogiline; nad teavad, et nad kirjutavad alternatiivsest pilgust ja elavad suurem osa ajast sellest väljaspool. Saagakirjutajatel ja Jaigil see ongi see maailm, kus nad elavad ja mismoodi seda veel peaks kirjeldama?

Ja ometi annaks samamoodi kirjeldaja uhhuutajate maailmakirjeldust ja selle moodi nagu kah ei ole, uhhuutajad mõjuvad võltsimalt. Kahtlustan, et uhhuutajad on liiga eneseteadlikud – isegi kui nad usuvad, et nende kirjeldus on See Õige, tajuvad nad samal ajal iseennast teistega võrreldes alternatiivsena. Ühesõnaga, nende maailmakirjeldus on kogu aeg ja hästi kõvasti enesekirjeldus, üks suur identiteediloome.

Kultuuri kasulikkusest

Katsun ühele 15. sajandi tantsule (see on üks neist, millel vanasti oma kindlat muusikat ei olnud) muusikat valida, jõudsin otsaga Robert Mortoni “Relvis mehe” töötluseni – see “Relvis mees” oli üks neid oma aja lorilaule elik džässistandardeid, millest iga enesest lugupidav helilooja vähemalt ühe versiooni tegi ja kõvemad neist ka terve missa; ja ühtlasi hea näide sellest, kuidas prantsuse muusikas käib rütm üsna loomulikku kõne- või hingamisrütmi pidi ja taktimõõt lohiseb kuidagi sabas (mis ei takista neil ometi sinna loksuva meloodia peale range rütmiga ehitisi rajada), ma olen sellest varemgi kirjutanud, mh selle varasema moteti näitel, kus on olemas nii vaba vundament kui ka range pealisehitis.

Ah, ma pean kunagi ikka süüdimatu artikli kirjutama, kuidas see rütmivabadus selgitab, miks courante’i põhisammu algus muusika suhtes loksuma läks, kui taktijooni vaadata (miks läks, miks läks – mis tal minna, kui prantslasi muusikas nagunii taktijooned eriti ei huvita. Löök või eellöök? mis seal vahet on? nad ei pannud küllap tähelegi, et midagi kuhugi loksunud on).

Aga kuhu ma nüüd jäingi. Kaks esitust tunduvad võrdselt rütmilised, mulle meeldis rohkem see ilus türklane (talle paistab kogu aeg nalja tegevat, et laulus räägitakse türklasega võitlemisest), A.-le jälle see, kus on trumm ja pasunad.

“See pasunatega mees mängis Covidi-isolatsiooni ajal kõik hääled ükshaaval sisse,” seletasin mina. “Tegi ühemehebändi.”

Mõtlesin ja lisasin: “Türklane teeb ka põhimõtteliselt ühemehebändi. Ise mängib ja ise laulab.”

“Parem ikka kui jututubades riigisaladusi jagada*,” vastas A.

Vat milleks on kultuuri vaja, inimesed!

———————————————————————–
* Eesti meediast pole see tglt vist läbi käinud, aga see Discordi jututuba – kontingent paistis olevat relvaobsessiooniga inceli tüüpi – tekkinud või siis vähemalt elavnenud just korontiini ajal. Õpetage oma lastele kauneid kunste, isegi kui uut pandeemiat ei tule, jäävad inimesed vahel ka niisama nakkushaigeks ja siis on neil kodus istudes midagi sisukamat teha.

Möödaminnes

Juutuub küsis mult just “kui relevantne äsjane reklaam oli?” ja neil ei olnud seal vastusevarianti “ei tea”. Mis on ebaaus, sest mina üritasin siiralt meenutada, mis pagana reklaam see just oli, mille möödumise sekundeid ma passisin, ja ikkagi oleks ainus aus vastus olnud “ei tea”, sest kuidas ma saan hinnata asjakohasust, kui mul pole õrna aimugi, mis seal üldse oli?

Mis on ka põhjus, miks ma kahtlustan, et need reklaamid on mõeldud tasuta vaatajate karistamiseks, mitte reklaamiraha teenimiseks. Milline täie aruga firma maksaks raha vaatajate eest, kes ei vaata? raudselt võtab juutuub neid tasuta näidata, et vaatajatelt reklaamivabaduse eest piletiraha saada. Ainus loogiline seletus.

Uut

Asju, mis ma paari viimase nädala jooksul esimest korda tegin, nii õiges järjekorras, kui ma mäletan:

lendasin üle ookeani,
kohtusin oma mehe õe ja tema koerakesega,
söötsin peost flamingosid,
abiellusin (sry, Marca, ma enam-vähem panin su unelmate pulma tuuri, vabanduseks võin öelda, et see plaan oli siginenud juba veidi enne su postitust),
ujusin ookeanis,
sõin päris krabi ja merikarbihautist,
nägin mangroove, sooküpresse, madukaela ja üleüldse palju uusi taimi ja loomi, nimegi ei tea kõigil,
sõitsin ameerika mägedel,
käisin ehtsas koomiksipoes,
jõin lennukis veini (hinna sees kõige odavamas klassis! poolakate ühistransatoitlustus on üle prahi ka õhus, tuleb välja).

Vbla hiljem tuleb veel midagi meelde.

Aklimatt ei tundugi kõige raskem, siin on vahepeal kevad pihta hakanud, aed on valgeid lillepuhmaid täis ja linnukesed lõugavad, aga A. jäi ikkagi kohe haigeks.

Tänulik moment

Kui kohvipakk kukub käest, aga ma püüan ta kinni ja ta jääb õigetpidi, nii et kohvi ei lähegi maha.

Selliseid väikesi imesid peab märkama, muidu jäävad meelde ainult hetked, mil pakid laiali pudenevad, kohvitass oma sisu printerisse kummutab ja võileib alaspidi kukub, guacamole‘ga riisivahvlist rääkimata, ja ma seejärel põrandale jäänud löga sisse astun ja ühtlasi seelikuserva ära määrin, ja tundub, et maailm ongi ainult nii kuri.

Ei, pidagem meeles, mõnikord jäävad pakid ka õigetpidi ja näiteks praegu joon ma juba teist kohvi ja polegi veel klaviatuuri loksunud, printerist ja krabinuudlisalatist rääkimata.

Need prantslased…

Tavainimene kirjeldas oma vaimuka (nagu alati!) Houellebecqi-rappimise vahele, kuidas vanamees suutis vähemalt regionaalsest kokakunstist nii ahvatlevalt kirjutada, et äratas huvi juustu ja veini vastu.

Ma kuulasin jälle haruldasel kombel töö juurde muusikat (olen juba päevi vaevelnud selle käes, et tööd tehes tuleb kohe uni peale, ja seekord otsustasin siis hajali kippuvale tähelepanule lisatoitu anda – töötas!), siirdusin “Pulp Fictioni” heliriba juurest Poème Harmonique’i sissemängitud-lauldud 17. sajandi õukonnalaulude juurde ja sealt ka nende rahvalaulu-albumi kallale. Ega neil kahel asjal väga suurt vahet ei olegi, õukonnalaul kasutas vanu ballaade ja võib-olla lekkis jälle sealt midagi rahvamuusikasse tagasi, nagu need asjad ikka käivad.

Ja on üks selline karm lugulaul, kus ema ja tütar jalutavad, ema küsib: miks sa ohkad? ja tütar vastab: mul on paha tuju, sest päeval olen ma neiu, aga öösel valge hirv, minu peale peetakse jahti ja kõige kurjemini peab mu vend Renaud. Ütle talle, et ta südaööni oma koeri kinni peaks! Ema läheb ja palub pojalt, et see koerad kinni peaks, aga hirv on juba maha lastud, ja lihalõikaja imestab: ennäe, hirvel on blondid lokid. Hirvest tehakse praad. – “Kõik on kohal, ainult minu õde Marguerite on puudu!” – “Sööge aga, mina olen aukohal – mu pea on vaagnal.” Edasi on eri variantides eri loetelusid, kus eri kehaosad täpselt on, ja mõnes otsustab vend patukahetsuseks seitse aastat särgiväel käia ja paastuda.

Siin on üks noodivariant ka.

No ja tunnen siis huvi, et kui levinud ja kui vana ja nii edasi. Loen, kuidas mõni näeb selles jälgi keldi preestrinnadest, kes varjasid end kristlike preestrite tagakiusamise eest loomanahka; osa jälle metafoori sellest, kuidas matriarhaalse tootemlooma asemele astub patriarhaat (vennad hakkavad õdede neitsilikkuse üle obsessima ja panevad aumõrvu toime), mõni seob seda Artemise tsükli metamorfoosidega – see jumalanna armastas neid, kes teda pahandasid, loomadeks muuta ja niiviisi surma saata.

Loen mina siis mina huviga blogipostitust, kuhu on lisatud hoopis teistsuguse meloodiaga kogutud versioon (mis mulle meenutas natuke “Marseljeesi”) ja räägitud loo eri variantidest. Ja millega postitus lõpeb?

“Grillitud hirve retsepte vt marmiton.org“.

Kuigi kuna kõige lõpetuseks viskab ta retseptinime “ahastuses hirv Melba moodi” ja viitab Prantsuse huumoriklassikule Pierre Desprogesile (tollel oli prantslaste söömishulluse kohta kild “hobune Melba moodi” ja üleüldse palju Melba moodi prepareeritud loomade nalja), siis oli Marmitoni viidegi ehk nali.

Kirjanduslik tähelepanek

Kas keegi teine ka on mõelnud, et “Mary Poppinsi” sarjast “Johni ja Barbara lugu” on lasteversioon “Lilledest Algernonile”?

(See ongi ilmselt see, mis “Mary Poppinsi” nii heaks teeb: ei heitu sünguse ees.)

Elasid kord eite-taati

Mina (tuhnin internetist jõululaulunoote, leian just ägeda laulu noodi).

A. (tuleb koju, lumesadu, jalad väsind).

Mina (jorisen “Xicochi, xicochi”): kuule, kas sa ei taha ikka sinna peole tulla tantsima?

A.: Ei taha.

Mina: Seal antakse süüa! (Tegelik tagamõte: me võib-olla laulaks seal ja A. kuuleks ka, kui ilusti me laulame.)

A (heidab hävitava pilgu, pikk paus).
Kuule. Ma ei tea, kas sa oled tähele pannud. Väljas sajab lund.

Mina: Olen. Mis see asjasse puutub?

A: Väljas sajab lund! Inimesed kannatavad! Sul võiks olla sündsust vähemalt mitte… rõõmsalt laulda!

Mina: 🎵 Oh the weather outside is frightful. But the fire is so delightful. And since we’ve got no place to go. Let it snow, let it snow, let it snow.🎵

A. (pööritab kuuldavalt silmi.)

Enterluulet

I

Kuskil on need,
kes oskavad,
jaksavad,
teavad
ja kel tuleb välja.

Kunagi minagi ehk.

II

Keegi ei oska,
ei jaksa, ei tea,
ja neilgi ei tule.

III

Kunagi oskasin,
jaksasin, teadsin
ja tuli.

————————————————————-
(Sisuliselt samal teemal, mis kunagine täiskasvanud inimese oopus.)