Nähtamatuse võimatus

detsember 22, 2021

Ma hakkasin kohvikus koroonapassi otsima, müüja ütles, et pole vaja, “ma juba tean, et teil on”, ja mina jahmusin. Ma ei olnud ennast klouni moodi riidesse pannud nagu siis, kui ma tahan end ilusti riide panna, ma olin tagasihoidlikult tumedas, hall seelik, luitundlilla sviiter, must kleit, must kampsun, võiks arvata, et parasjagu nähtamatu. Ja ma ei usu, et mind saaks ka püsikliendiks nimetada nagu vanasti Sophoklese kohvikus – seal ehmusin ma kah selle peale, et müüja hakkas minu tavalist kohvi juba ette valmis panema, ja hakkasin seepeale konspiratsiooni mõttes teistsuguseid jooke vahele tellima, aga see oli arusaadav, seal käisin ma igal koolipäeval ja tavaliselt rohkem kui korra.

Aga tänases kohvikus oli mul vast neljas või viies kord selle poolaasta peale käia. Keskelt läbi harvem kui kord kuus.

Teagi nüüd, on see hea või halb. Seekord küll lihtsam, aga.

Vahel, kui ma taban kuskil suvalises kohas, poes või tänaval kellegi end jõllitamas, mõtlen ikka, kas ma kujutan seda ette, järsku ta lihtsalt vahtis hajameelselt tühjusse ja siis juhtusin mina seal tühjuses pilku tõstma. Ja seega ei pea ma mõtlema, kas mul on jäätiserida rinna ees, moos näos või nööbid valesti kinni. Puhas kokkusattumus. Aga nüüd hakka või mõtlema, et vaatavadki päriselt ja kas mul ON siis jäätiserida rinna ees, moosivõru suu ümber ja nööbid valesti kinni?

Vahel muidugi ongi – nööbid valesti kinni, kingad eri paarist, püksid tagurpidi jalas, pluus pahupidi seljas, kõik näited elust enesest. Korra vahetasin pluusi otse tänaval õigeks ka, tundus piisavalt tühi tänav ja piisavalt riiete vurhvi pesu seal pluusi all, mõni käibki sellise maikaga. Korra käisin pahupidi seelikuga pool päeva ringi, sest lootsin, et kesse ikka märkab.

Või on kõigil nii ja ma võiks juba ära harjuda, et inimesed vaatavadki? ja tunnevad üksteist ära, kui küllalt mitu korda näidata?

Hajameelselt

detsember 21, 2021

Marca siin hiljuti kirjutas, kuidas ta käekotist ilmus pakk suitsuvorsti, ma hooplesin jälle sellega, et olen pool nädalat, võipakk kotis, ringi käinud, aga paar päeva tagasi tegin endale veel põnevamat nalja.

Esinesime KLi töö juures ära, tulen taksoga koju, hakkan maksma ja rahatasku on järsku kahtlaselt vedel, nii vedel, et seal ei saa midagi olulist sees olla, kõikvõimalikke kaarte näiteks. Kaevan käekoti läbi, neid pole ka seal. Vaatan endale pingsalt sülle – mkmm.

Ega midagi üle ei jäänud, lippasin tuppa ja austasin traditsioonilisi soorolle: küsisin mehelt taksoraha.

Toas kaevasin kogu oma koti ja kostüümikotid ja taskud läbi, nihil! nada! zero!

Masendav. Deebetkaart, krediitkaart, ID-kaart ja muud vähemtähtsat pudi-padi. Vaktsiinipass alles, aga mis kasu temast ilma IDta on, ma ei saa enam kohvikusse minna, nutt ja hala! Prioriteedid, eks ole.

Helistasin KLile, et mis ta arvab ja kas ta nägi, äkki puistasin oma kaardimajanduse sinna tema töö juurde.

Tema mäletamist mööda midagi põrandale vedelema küll ei jäänud.

Helistasin AKle, kellega ma kostümeerudes lauda jagasin, ega ta ei näinud, ega ma mööda lauda ei puistanud. Ei, ei jäänud ka sinna laua peale midagi.

Järelikult kaks varianti: kas puistasin esinemasõitmise takso põrandale. Või taksost tõustes sülest tänavale, nagu ma ükskord oma mütsiga tegin.

Selle mütsiga on üldse omaette lugu, ma olen teda eiteapalju kordi kuhugi jätnud ja kaotanud, ja alati on ta minu juurde tagasi tulnud. Tookord ootas ta mind ka mitu tundi hiljem ilusasti sealsamas tänaval maas.

Igatahes helistasin taksofirmasse ja sain teada, et see esinemasõitmise juht on juba koju magama läinud, homme ehk saab midagi teada.

Ja helistasin panka ja panin kaartidele bloki peale.

Siis helistas KL, kes oli vahepeal murelikult tööle tagasi läinud, otsinud toa läbi, otsinud läbi ka majaesise tänava ja mitte midagi leidnud.

Sukeldun veebi, “Märgatud Tartus” ja nii edasi. Ei midagi.

Hakkan lülituma oma tüütule pollyannalikule pooltäie klaasi režiimile, et noh – vähemalt jõudsin tädi ravumite eest ülekande ära teha, kui mul veel ID-kaart oli, ja maakonnaliinil saab tasuta sõita ja bussikaardile saan ma nagunii telefoniga otse raha laadida ja esialgu ei jää mul midagi tegemata ühesõnaga. Elan lihtsat ja süütut elu ilma kohvikuta, nagu tudengina, kui raha ei olnud, elu on seiklus!

Mispeale tuleb eiteakust hiiliv mõte, et kas ma olen ikka 100% kindel, ega mu rahakott juba esimese takso arvet makstes selline kahtlaselt lödi ei olnud. Või kas ma mäletan, milline ta seljakotist käekotti pistes oli?

Lähen vaatan sinna seljakotti sisse. Kõik kaardid ilusasti mööda kotti laiali ja mind seal ausalt päev otsa oodanud, ilma et mina midagi tähele pannud oleks.

***
Tegelikult ei peaks ma üldse üllatunud olema, ega see mul esimene kord pole hajameelne olla, korra õnnestus niiviisi ilma pangakaardita isegi toidukaupa osta, sest inimesed on head ja lahked. Või siis oleksin äärepealt täiesti kogemata leiva varastanud. Rääkimata sellest, et riiete õigesti selga– ja kingade jalgapanek valmistab mulle raskusi.

Aga nii paar tundi tagasi oli nii: sorteerisin riidekappi, panin suvekampsunid tahapoole ja talvekampsunid ettepoole. Ja puhastasin kingad põhjalikult ära, et nad talveks hoiule panna, sest nüüd ma enam ei looda, et äkki tuleb varsti jälle kingailm (kindlasti selle peale kohe tuleb). Sellised tegevused ajavad teadagi silmad märjaks, nina vesiseks ja mind hullusti aevastama.

Kampsunid ilusti kapis, kingad puhtad, ise olen silmad ära pesnud ja vett meelega ninna tõmmanud, et need neetud ebemed välja loputada, ja põhjalikult nina nuusanud. Hakkan võileiba tegema, endal silmad veel märjad.

Ja ise mõtlen, jah, näe, nii hea rahulik on nüüd pärast nutmist olla, nii hea tuju, selline puhastunud tunne.

Komplementaarne

detsember 8, 2021

Juutuub viskas mulle – muidu toreda video vahele, kus Karolina Żebrowska rääkis meestemoe kasutamisest naistemoes läbi sajandite – mingit jõulureklaami näkku, või vähemalt nii ma arvan: spetsiifiline hurraaoptimistlik vibraatoga sümfooniaorkestri kõla.

Läksin selle peale guugeldama, miks just selline saund jõuludega assotsieerub (mu oletus on, et tegemist on viiekümnendate Hollywoodi filmimuusika saundiga), vastust ei leidnud, aga see-eest komistasin artiklile vibraato kasutamisest või nagu seal öeldud, “vibraatosõdadest” (kõrvalepõige – “v-tähega sõna” kõlab eesti keeles märksa kahemõttelisemalt kui inglise, höhöhö, tänane peen huumor on tehtud). Artikkel on tore, nüansseeritud (mitte ei lähe lihtsalt seda teed, et “vibraato on sentimentaalne, aegunud ja halb maitse”) ja ma ütleks, et profaanisõbralik, mul ju ei ole muusikaharidust; teeb vahet laulu- ja pillivibraatol (lühidalt: et lauldes tuleb vibraato loomulikult ja n.ö sirge hääle tegemine on ise efekt, kusjuures matemaatiliselt võttes pole ka “sirge hääl”, nt Emma Kirkby oma, tegelikult sirge; pillidega on vastupidi, vibraato saavutamiseks tuleb midagi ekstra võngutada).

Kuigi pean tunnistama, et selle artikli tasakaalustatud hoiaku juures tuli mul ikka muie suule, kui seal mainiti FB-gruppi nimega “Vibrato is a bizarre and unnecessary affectation”.

See, mis mind siia kirjutama tõi, oli aga viide Bruce Haynesi raamatule “The End of Early Music”, mh selline refereering:

“… pioneering period oboist Bruce Haynes notes that continuous vibrato — where every note is evenly enriched with pitch and intensity oscillation — is a 20th-century phenomenon, even though we associate it with 19th-century music and a Romantic aesthetic. Haynes finds a relationship between continuous vibrato, with its active and nervous effect, and equal temperament tuning, the compromise system in which no chord is truly stable acoustically.”

Ma ei ole seda raamatut lugenud ja pole kindel, kas Haynes mõtleb kompromissi all just seda, mida ma arvan, igatahes tulid mul sellest lõigust pähe sellised ideed, et võrdtempereeritud häälestus võib – olles kõigis intervallides natuke must, v.a oktaavides – vibraatot vajada. Sest kui noot ei ole “sirge”, vaid võngub teatava keskme ümber, on kuulaja peas selle keskme paigutamiseks rohkem vabadust ja ta saab kahe (või enama) võbeleva noodi keskme oma vaimukõrvas hetkeks asetada nii, et need noodid häälestuks kõige puhtamalt (mis tähendab, kui ma asjast õigesti aru saan, aga parandage, kui ma eksin, et ühe noodi ülemheli langeb teise noodiga kokku). Selle kohta, kuidas paratamatult ei saa korraga olla ainult puhtad intervallid nii, et idee järgi sama noot igal kordamisel päriselt samal kõrgusel oleks, vt seda Adam Neely videot, mida ma olen varem juba linkinud.

See, et üht ebatäpsust kompenseeritakse teise ebatäpsuse abil, tuletas nii väga meelde Mari Sarve teooriat (vt nt seda artiklit), kuidas regivärsis kompenseeritakse alliteratiivset hägu (ehk: sõnad ei tähenda regivärsis alati seda, mis tavaliselt, sest mõnikord tahetakse iks sõna kasutada lihtsalt sellepärast, et ta algab häälikuga, mis värssi sobib) parallelismiga – ehk sama üldist mõtet v kujundit öeldakse mitu korda üle eri variantides, millest ükski ei ole päris see, mida tahetakse öelda, aga kokku moodustub mingi pilt. Umbes nagu joonistades selle tehnikaga, kus sa üritad vormi tabada paljude joontega, mis ükshaaval ehk ei anna õiget asja edasi, aga kamba peale kokku küll (pliis öelge, kui sellel mingi konkreetne nimi on, ma mõtlen nt nagu sellel Rafaeli eskiisil).

Ega mul muud midagi polnudki öelda, lihtsalt see vibraato ja ühtlaselt musta võrdtempereeringu koostöö idee oli nii erutav.

Ainult et sellest, miks vibraatoga orkester tähistab jõule, tahaks ikkagi rohkem teada saada.

Erinevad võimed

detsember 7, 2021

Mäletate, kuidas ma olen halanud, et ei suuda korralikult lahtreid täita ja muid igavaid asju teha?

Et arvete esitamine on mulle alati raskem kui töö tegemine – töö tegemisel on nagu mingi tegelik mõte: keegi küsis seda minult, järelikult tal on vaja, aga miks ma veel mingi arve pean esitama? ta ju teab, kui palju ma tegin ja kui palju ma ühiku eest raha võtan – “kui palju tegin” on tema enda tellimuses kirjas, “kui palju võtan” – lepingus.

Kunagi ammu mu bakatöö kaitsmisel tekitas komisjonis rõõmsat elevust, kui mu oponent ütles, et ei oska töös ühtegi viga leida, välja arvatud see, et kaane peal on vale aastaarv. Loogiline ju: bakatööd teha oli huvitav, aga mingi aastaarv seal kaane peal, kesse jõuab tähele panna, mis aasta üldse parajasti on.

Nüüd hakkan ma järjekordselt kandideerima selle töö peale, mida ma olen juba aastaid teinud, ja see äratab minus õudust. Mul on vaja kaks komplekti blankette täita ja õigetesse lahtritesse paar sõna kirjutada ja ristikesi teha! Proovitööd on muidugi ka ja eriti üks neist on paras kirves, aga see on normaalne, keeruline tõlge on tavaline raskus, pakub sudoku lahendamisega sarnast mõnu ja mis põhiline, ma tunnen, et selle tõlke headus on minu enda teha. See-eest puuduks mul nagu igasugune kontroll selle üle, et blanketi õigesse kasti õige ristike saaks. Äkki mul läheb käsi valesti? äkki mul läheb poole lehe pealt meelest ära, mis seal pidi olema, ja enne ärasaatmist ei tule meelde? sest see tundub ju nii ebaoluline, kuidas selliseid asju üldse piisavalt kaua meeles hoida, et tehtud saaks? Samamoodi äratab täielikku nõutust see, et ühel proovitöö eksemplaril peab olema minu nimi ja teisel ei tohi olla. Kuskohta ma selle nime üldse kirjutan? Kui ma selle raske asja välja mõtlen, siis kuidas ma meeles pean, et üks eksemplar juba sai selle nime, et ma jumala pärast kogemata teisele ka ei paneks? Aaaahhhhh!

Vot nii on lood.

Strukturalist tembutab jälle

november 29, 2021

Mäletate, ma kirjutasin, kuidas kaubamaja spämmis mind kütkestavate tähistajatega?

Täna vaatas neil seina pealt vastu suur plakat, kuhu oli trükitähtedega kirjutatud “PÜHA TÄHISTAJA”. O sancte significans! Ma kahtlustan tõsiselt, et neil on reklaamiosakonda keegi semiootik või muidustrukturalist sattunud, kes nüüd vaikselt lustib, ülemused ei saa võib-olla naljast arugi.

Tartus oleks mage ka, kui reklaamis üldse semiootikanalja ei tehtaks. Kuigi ma kahtlustan, et Tallinnas käib sama reklaam, hoolimata sellest, et koolkond on ikkagi Tartu-Moskva, mitte Tallinna-Mingimuulinna oma.

Ei möödunud päevagi salapärase pingibarjääri üle imestamisest, kui ma lugesin trepiuudiseid ja nägin pilti, kus toolide ees käsipuud polegi!

Väga huvitav. Nüüd tekib mul veel enam mõtteid.

Kas ilmus vastutustundlik kodanik relakaga?

Kas käsipuu on seal edasi, aga foto peale ei jää?

Kas käsipuud pole seal kunagi olnudki ja see ainult paistis mulle?

Või oli see käsipuujupp käegakatsutav, aga ainult minu jaoks materialiseerunud?

Kui jah, siis kas paralleeluniversumist või minevikust või tulevikust?

Kas ta jääb minu jaoks alati eksisteerima, nii et kõik teised istuvad muretult ja sundimatult ja mina, ainult mina pean toolile pääsemiseks raudlati alt läbi pugema ja kõik naeravad, sest keegi teine seal raudlatti ei näe, isegi siis mitte, kui mina seal olen?

Kas see paneb aluse mu klounikarjäärile, millest ähvardab, tõsi küll, tulla one hit wonder – kõik tahavadki näha ainult seda, kuidas ma nähtamatu käsipuu alt või pealt ukerdan, ent sketšid nähtamatust söögilauast, uksest ja klaviatuurist äratavad juba ainult piinlikkust – kuni see piinlikkus ise saadab mu uuele tähelennule, sest minust on vahepeal saanud kultusartist, kes on nii halb, et juba hea?

Või on käsipuujupp sealt kadunud, sest see ongi üks selline trepp, mille osad võnguvad olemise ja olematuse vahel?

Mis minuga juhtub, kui ma parajasti haihtuva osa peal olen? kas ma haihtun alatiseks või satun sinna paralleeluniversumisse või minevikku või tulevikku, mille vahet need jupid pendeldavad?

Maailm on maagiat täis, inimesed. Ma ei jõua järgmist jalutuskäiku ära oodata.

Kitty just kirjutas, kuidas ta pildistas kuupäeva, vähemalt nii mulle meeldib seda kirjeldada, sest mul hakkab juba kuupäeva. pildistamise. ideest üle keha mõnusasti surisema – ja kohe tuli meelde sama sorti surin, mille ma sain täna kohvi kõrvale kirju lugedes. Kaubamaja oli saatnud mulle reklaami, ning kustutamisnupu vajutamise ja meili ärakustumise vahele jäi hetk, mil ma jõudsin lugeda sõnapaari “pidulik tähistaja” või midagi sarnast. Mulle lõi noorest peast strukturalism pähe, ma ei saanud seda asja niisama jätta.

Läksin prügikasti uurima, tuli välja, et oli hoopis kütkestav tähistaja. Täpsemalt “võluva enesekindlusega saab igast naisest kütkestav tähistaja”. Milline inspireeriv lause, kui palju mõtteid! kas siis, kui tähistaja on kütkestav, on seda ka tähistatav? või on tähistatav siis hoopis kütkestatav? kas märk, mille nad moodustavad, on kütkestav või kütkestatav märk? milline on ülepea üks kütkestav või kütkestatav märk?

Põhjalikumalt lugedes nägin, et soovitatakse tähistada “sõprust, head päeva, armastust…” Hmm. Juba mitu eri tähistatavat ja kolm punkti viitab sellele, et neid võib veelgi olla. Kas meile antakse mõista, et naine on tegelikult tühi tähistaja? Kas naisega tähistamine on olemuselt populistlik? Nii palju küsimusi, nii palju mõtteainet!

Ja kõik tänu sellele, et meile tutvustati omal ajal Saussure’i ja teisi sarnaseid. Mis varjatud sõnumid mul ilma selleta kõik tähele panemata jääks!

(Siin oleks paras hetk langetada pea ja mõelda jälle sellele, et ma näen ise ka, et see, kuidas ma infoga ringi käin, meenutab reeglina pigem vandenõuteoreetiku kui teadlase tööd, rääkigu ep, mis tahab. Kunagi peaks sellest pikemalt kirjutama, 17. sajandi courante’i näitel, sest ma lubasin sellest nagunii kunagi ettekande teha.)

***

Käisin poeskäigu ettekäändel jalutamas ja avastasin, et koduteetrepp, see trepp, mis hakkas hiljuti tasahaaval remondist välja tulema, olles minu üllatuseks saanud sirged astmed – olime enne A.-ga arutanud, et äkki võetakse see akordioniprofiil (pilt Tartu Postimehe artikli juurest) muinsuskaitse alla – on saanud ka paraja kõrgusega käsipuud, sellised, mille najale saab päriselt toetada.

Rõõmustasin, kuigi esialgu ei toetanud. Märjad.

Jõudsin trepi keskele ja minuga juhtus midagi sellist, mida võiks juhtuda härra Pauliga:

mademel olid toolid. Ilusad punased puust toolid. Käsipuu taga.

Ja asusin pead murdma.

Kas neid toole pole sinna tegelikult mõeldud ja mõni kohalik on nad sinna tõstnud – naljapärast või jäid lihtsalt kodus üle – ja vaja ainult ümber tõsta? Kontrollisin tagasiteel, ei, ikka hoole ja armastusega betooni sisse installeeritud nagu käsipuud ise.

Kas käsipuu on seal selleks, et istuja toolist välja ei kukuks, nagu lõbustuspargis? aga siis peaks käsipuu olema madalamal, nagu vanasti, kui ta sobis toetamiseks ainult lastele või väga lühikestele inimestele. Praegu jääks ta umbes istuja pea kõrgusele.

Kas toolid on mõeldud ainult neile, kellel käsipuu käib nagunii kõrgelt üle pea ega sega järelikult ka tooli ronimist? aga nende jaoks on jälle tool ise liiga kõrge.

Kas toolid on mõeldud hoopis trepi kõrval mudarada sõitvatele jalgratturitele, kui nad ülesmäge minnes ära peaks väsima? aga nende poole on toolid seljaga.

Hetkel on mul sõelal paar võrdset head pakkumist:
1) kontseptuaalne kunst (vrd seda, kuidas arheoloogid liigitavat kõik, mis muuks ei sobi, kultusesemeteks) töö olemuslikust mõttetusest: seisa, mööduja, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimu närimine! Ma olen näinud tööd, mille Jumal on annud inimlastele, et nad ennast sellega vaevaksid;

2) mälestusmärk hukkunud trepikäijatele, mis sai just parajaks ajaks valmis – on hingedeaeg, vaimud käivad ringi ja tahavad vahel puhata, käsipuu neid ei takista, aga hoiab möödujaid vaimukestele sülle istumast, ise nad end kehatuna kaitsta ei saaks. Ära istu, ütleb käsipuu, see ei ole elavatele;

3) varjatud kaamera – publik naudib möödujate kimbatust, jahmatust ja akrobaatilisi katseid istuma pääseda. Kõige huvitavamatest üritajatest saavad uued staarid Pingi-Pille ja Käsipuu-Kalle;

4) kodanikuväärtuste kontrollpunkt: millal ilmub vastutustundlik kodanik relakaga ja vabastab tee toolideni?

Antikliimaks

november 2, 2021

Tegin pärast Rakverest tulekut põhjaliku diivani-oleskelu – külitan, loen internetti läbi, vahepeal söön pirukat. Sõna otseses mõttes kliiniline äraolemine! Ja joon kohvi ja kohvi kõrvale vett, nagu tsiviliseeritud maades mulle iga kelner tooks, aga mina pean endale ise tooma, rääkimata sellest, et ka kohvi pidin ise tegema.

Mul ei ole aga diivani kõrval lauda. Ei mahu. Lähedal on kirjutuslaud, aga seda lahutab diivanist tool ja vahemaa, kuhu tool peab töö ajal koos minuga ära mahtuma.

Proovisin üksvahe oma tassi – ja veeklaasi, mida kelner mulle ei toonud, rääkimata sellest, et pole mul kelneritki – ikkagi sinna kirjutuslaua peale toetada, aga niiviisi saab kohvi diivanil istudes kätte ainult tikksirgelt istudes. Mis oleskelu see niiviisi on. Niiviisi istutakse preili Pirtspeki padjaklubis, mitte ei puhata monokliiniumis.

Saate isegi aru, et mul ei jäänud muud üle, kui panna kohvitass ja klaas diivani ahtakese käetoekese peale. Üks neid lahendusi, mis on pärit rubriigist “nii saab ju küll”, kuni jõuavad rubriiki “nojah, seda oli ette arvata”.

Veetsin õhtu, tehes järjest liigutusi, mis sel hetkel tunduvad täiesti ohutud. Nihelen diivanil, kohvitass küünarnuki juures. Panen padja sellesama käetoe najale ja toetan sinna põlved. Kohendan patja ja toetan sinna pea.

Siis sai kohv otsa, ma nihutasin klaasi, pikutasin veel ja rüüpasin klaasist vett, ise istuligi tõusmata. Tagantkätt haarasin.

Ja te ei suuda uskuda, mis juhtus: ka vesi sai otsa. Kohv sai otsa, vesi sai otsa, kumbki ei läinud ümber! kuigi mul oli juba pool postitust peas valmis ja näol rahulolev muie, kui humoorikalt ma oma äpardusi võtan.

Selliseid ninanipse võib universum mängida.

Vanemad maskikombed

oktoober 31, 2021

Meil on maskiaeg rohkem kui ühes mõttes – kostümeeritud talvehakuriituste aeg on kohe käes!, õige aeg lasta Jacques Bonnet’l* ballimälestusi heietada. Heietas ta neid 1713, aga mäletas tunduvalt vanemaid aegu, kui Louis XIV oli veel noor mees. Kui heatahtlik lugeja viskab pilgu originaalile ja näeb mõnda viga, parandagu ta mind hellasti! samamoodi olen tänulik, kui keegi oskab mõnd detaili kommenteerida.

Ja olgu see siin tagavaraks seks puhkus, kui keegi kuskil hakkab meenutama, kuidas minevikus olid kõik kombed nii peened, nii peened.

***

… Ent ajapikku võeti nõuks pidada öiseid balle, kuhu tuldi ainult maskiga ja pärast südaööd, et jätta peoperemeestele vabadus õhtust süüa ja oma sõbrad kokku koguda, sest maskid paistavad alati ise peoperemeesteks muutuvat niipea, kui nad on sisenenud, kui pidu ei ole just mõne printsi või auväärse isiku pool. Seepärast ei olegi igaühel võimalik niiviisi avalikkuse meelt lahutada, jätmata end maskide meelevalda: see on tava, mida on ebameeldivuste vältimiseks sestsaadik alal hoitud.

On ka teada, et maski ballil avalikuks teha ei tohi, kes ta ka ei oleks: mis näitab meile, et need, kes maskiballi lõid, ei jätnud lisamata nõudmisi ja reegleid, et hoida seal korda, mis on meie rahva kommetele sobilik.

Mask võib võtta lausa vabaduse ballikuninganna tantsule kutsuda, olgu või kuninglikku verd printsessi, isegi kui too on maskeerimata; nagu ma nägin sündivat ühel ballil, mille kuningas Versailles’s korraldas, kus ühel maskil, kes oli halvatuks maskeeritud ja vanasse tekki mähitud, oli jultumust võtta tantsima Burgundia hertsoginna**; viimane suvatses kutse vastu võtta, et mitte ballikorda rikkuda; pärast saadi teada, et see mask oli kõigest lihtne õueametnik; sellegipoolest ei pandud seda talle sugugi pahaks, sest niisuguse voli maskiball kord juba annab.

Karnevali ajal peab kõigil maskidel olema ballile vaba sissepääs, eriti pärast südaööd. Komme, mille mõni kõrge isand on hiljuti võtnud – lasta maskid sisse ainult piletiga – käib üldisele vabadusele ja maskiballide institutsioonile vastu, sest maskeerimise mõnu seisneb äratundmatuses ja selles, et sisse pääseb sama vabalt nagu neile toredatele ballidele, mida kadunud Monsieur*** pidas Palais Royalis, kus käimist kogu Pariis uhkelt maskeerituna nautis, rääkimata sellest, et värskendavat suupoolist oli seal külluses; apartementidessse oli laiali paigutatud viis või kuus viiuliansamblit.

Mis puutub vabadusse karnevali ajal ballidele pääseda, meenub mulle lugu, mis juhtus kuningaga härra eesistuja de N… pool, kes korraldas ühe oma poja pulmadeks Blancs-Manteaux’ tänava tagumises otsas balli. See sündis ligi viiskümmend aastat tagasi.

Kuningas, kellele meeldis vahetevahel incognito mööda balle käia, jõudis eesistuja de N… ballile saatjaskonnaga, mis koosnes kolmest tõllatäiest õukondlastest; kogu teenijaskond kandis valdavalt halli livreed, et neid ära ei tuntaks. Aga šveitserid****, kellele oli antud käsk lasta maske sisse ainult piletiga, keeldusid kuninga seltskonda sisse laskmast, kuigi südaööst oli juba tund aega möödas. Selle keeldumise peale käskis ta uksele tule otsa panna: kohe läksid teenrid ja hankisid esimeselt ettejuhtuvalt vürtspoodnikult tosina haokubusid, mis pandi vastu peaust ja süüdati tõrvikutega põlema. Šveitserid, kes olid sellisest jultumusest rabatud, läksid andsid sellest teada härra de N…ile, kes ei kõhelnud ja andis šveitseritele käsu kõik uksed lahti teha, sest tal oli kõva kahtlus, et küllap on tegemist väga kõrgest seisusest isikutega, kui nad nii hulljulgelt talitavad. Kogu saatjaskond sisenes õue ning võis näha, kuidas ballile ilmus kaheteistkümnest imetoredais ehteis maskist koosnev seltskond koos lõputu hulga maskeeritud teenijahingedega, tõrvik ühes käes ja mõõk teises; nii et see äratas austust kõigis, kes olid sinna kokku tulnud. Härra de Louvois*****, kes oli kuninga seltskonnast, tõmbas härra de N kõrvale; ja olles oma isiku avaldanud, ütles talle, et tema on kogu seltskonnast veel kõige tühisem tegelane. Sellest piisas, et panna härra de N… oma viga parandama; ta lasi ballile tuua suurte vaagnatega suhkrustatud puuvilju ja kompvekke; kuid preili de Montpensier******, kes parajasti tantsis, andis ühele vaagnale jalaga, nii et see õhku paiskus. See tegu ajas härra de N….i veelgi rohkem ärevile, aga suurem halb jäi sündimata tänu kuninga mõistlikkusele, kes vaigistas printside ja printsesside nördimust, et neid ballile sisse polnud lastud, ja nõnda lahkusid nad, laskmata end ära tunda ja olles tantsinud nii palju, nagu tahtsid.

Järgmisel päeval jutustasid inimesed, kes ei teadnud, et kuningas ise seal kohal oli, seda lugu kuninga ja kuninganna-ema lõunasöögil: nad kiitsid maskide teguviisi heaks ja ütlesid, et maskidel peaks karnevali ajal ballile pärast südaööd vaba sissepääs olema; ja kes seda lubada ei taha, ei peaks üldse balli pidamist ette võtma. Sellest otsusest sai omamoodi seadus.

/järgneb…/

* Temast on vähe teada, natuke juttu on siin artiklis Bourdelot’ ja Bonnet’de muusikateosest; sealt leidsin ta eluaastad 1644-1724.
**Ilmselt peab silmas Savoia Marie-Adélaïde’i.
*** Oletan, et mõtleb Orléansi Philippe’i, Louis XIV venda, kellel olid tõesti väga ekstravagantsed peod.
**** Eeldan, et tegemist polnud päris šveitsi kaardiväega, kuna see ei olnud isegi mitte õukondlase maja.
***** Ilmselt Louvois’ markii François-Michel le Tellier.
***** Arvestades, et pidu pidi toimuma 1660. aastatel, peaks see olema Anne Marie Louise d’Orléans.

Kõigepealt olukord tegelikult.

Ma ei rääkinudki siin vahepeal, aga tegime siin keset septembrit trupiga hooaja lõpu aiapeo. Ja kui ma olin mõnda aega oma väikseks jäänud riideid ära jaganud ja saanud vastu Muhukadri sugulase vana kleidi, oli tagantjärele mõeldes vältimatu, et inimestel tekkis huvi näha, kuidas ma püksid selga panen.

Demonstreerisin käigu pealt paari lihtsamat viisi (püksid = rinnahoidja; püksid = rannapluus). Läksin hoogu ja tahtsin suuremaid väljakutseid, aga selleks, et püksisäärtest varrukad teha, tuli teised, paremini veniva värvliga püksid võtta. Selga ma nad igatahes sain.

Paar minutit hiljem sain aru, et seljast ära ei tule sugugi sama kergesti, ega see värvel nii veniv ka ei olnud.

Siplesin ja naersin omaette, keegi ei pannud tähele, kuni ma ise kõva häält tegin, et teised ka nalja näeks. Näe, mis olukordi inimesel elus ette võib tulla! ja kui ma sellega nüüd traumapunkti läheks!

Jah, ja edasi oleks nagu see, kus tuleb vastu taksojuht, lambipirn suus.

***

Aga kevadel tuli siin jutuks, kuidas armulikult eskalaatoriga sõita ja võlukäega uksi avada (kuigi mul on esinenud ka vastupidist maagiat, kus ma olen ootamatult nähtamatu!).

Ma avastasin just uue lõbustuse: klõbistan läpakaklahvidel graatsiliselt, hingestatud pealiigutustega, vahepeal silmi sulgedes, vahepeal käsi pingestatud pausiks klaviatuurilt kergitades. Kujutan sinna juurde veel ette, et mul on Beethoveni lõvilakk. Tegelikult vist ongi, kui ma sama lühikeseks lõikaks, siis kõik näeks. Või kui Beethoven oleks sama pikaks kasvatanud, siis oleks ka tema pidanud krunni kandma, et oleks ikka mugav hingestatult klaverdada.

Ma muidugi guugeldasin kohe “Beethoven with a man bun”, esimese hooga ei saanud ühtegi krunniga Beethovenit ja mu huulil väreles hääletu karje (hääletu, sest ma ei taha A.-d üles ajada): “Internet! ma olen sinus pettunud.”

Ainult et siis taipasin võtta samade sõnadega pildiotsingu, lasin triikrauaga üle ja vualaa!