Lahked inimesed

juuli 28, 2019

Mul jäi ennist hansapäevade headest-halbadest asjadest kirjutamata veel kaks:

halb: enne mustlasesinemist oli kange joogijanu, aga nagu neetud ei jäänud enam ette ühtki joogimüüjat.

Hea: just siis, kui olin mõtlema hakanud, et võin ju esimesele ettejuhtuvale sõbraliku näoga inimesele paar münti pihku suruda ja paluda endale midagi juua tuua, kohtasin kena tuttavat noormeest, palusin abi ja ta läks ja tõi mulle lava taha lausa kaks erinevat jooki. Kusjuures ilma et ma oleks jõudnud neid müntegi talle jätta. Rehmas käega, et ah.

Mis liigitab ta nähtavasti nende inimeste hulka, kes ei pea selliste asjade üle täpset arvet, vaid oletab ehku peale, et küll nad pikapeale tasakaalu loksuvad. Ma ise olen sama sorti inimene – ma mõtlesin isegi vahepeal tutvustada oma doktriini, et ma elan tasuta lõunate maailmas, vahel saan neid ise, vahel pakun teistele. Sest see pikapeale paika loksuv tasakaal ei tähenda, et nad tegelikult ei oleks tasuta. Pigem selline argikommunism.

Aga tähele panin ma seda seetõttu, et olen aru saanud, et on ka teistsugused inimesed, kes jälgivad mõlemas suunas, et sellised asjad oleks hästi täpsed. Kuna ma ei taha ka neile liiga teha, olen ära õppinud võtma seda, kui keegi mulle piinliku täpsusega mingi kohvi eest kõik sendid tagasi annab, signaalina, et ka talle tuleks kõik täpsed sendid alati tagasi anda.

Aga hoolimata mu üldisest tasuta lõunate teooriast jahmun iga kord õnnelikuks, kui need mind tabavad.

*

Eile ostsin toidupoest lõpuks selle juukseklambri, mis on mu igavesti laiguliseks kulunud juukseklambri õde või vend. Sest kui juukseklamber jõuab juba laiguliseks kuluda, tähendab, et ta on igavesti hea tugev klamber – funktsionaalne osa tugevam kui värv, see on haruldane omadus! Rääkimata sellest, et klambrid, kuhu mu juuksed vahele ära mahuks, on üldse paras haruldus.

Müüja lõi mu kaupu läbi ja ütles: “See hind, mis siin kirjas on, on õige hind, seda ei saa pärast tagasi tuua.”

Mina võtsin klambri, uurisin, ütlesin: “Ma tean,” mõistatasin, miks müüja selle üldse jutuks võttis ja lisasin ebalevalt: “Ta ei ole ju katki?”

Ei-ei, vastas müüja. Lihtsalt ma ise ei ostaks sellise raha eest sellist klambrit.

Mispeale ma selgitasin talle kõike seda, mida äsja siinsamas: kui hea ja tugev klambritõug see on ja kuidas ma olen selle põhjalikult järele proovinud. Ja ostsin muidugi ära.

Aga milline hoolitsev kassiir, mõtlesin ma. Teeb oma tööd sisuliselt, keskendub sellele, et inimesed saaks kätte kaubad, mida nad päriselt tahavad, sellise hinna ja kvaliteedi suhtega, mida nad päriselt tahavad. Ei ole robot ja õige ka. Robotiks on päris robotid nagunii paremad.

Mis läks hansapäevadel hästi: esinemine ja teine esinemine. Sõbralik valvelauatöötaja lubas hoones sees riideid vahetada. Ostsin ilusa klaasehte.

Halvasti: kaotasin ilusa klaasehte enam-vähem kohe ära.

Hästi: leidsin samal õhtul riiete ja kostüümide segadikku korrastades üles kübara, millest arvasin juba, et olen reisi peal ära kaotanud. “Looduses peab valitsema tasakaal,” ütles A.; hiljem Põhja-Eestis (milline hullumeelselt tihe nädal) kommenteerisime Rebasega sama asja stiilis “issand on andnud, issand on võtnud, issanda nimi olgu kiidetud”.

Veel hästi: Tallinnas sain lahke taksojuhi käest selle salli tagasi, mis ma ligi kuu aega varem tema taksosse unustasin. Ta tuli ekstra seda üle andma, puhkuse ajal.

Mis nägi välja nii: peatub hall auto. Sama väljaku teises servas telefoniga rääkiv naine. Naine läheb justkui muuseas autost mööda, sealt sirutub käsi ja ulatab talle kilesse mähitud paki.

*

Aga hull hooaeg on ikka. Alates juuni lõpust on igal nädalal olnud mingi esinemine või õpetamine või midagi. Mõnel nädalal mitu. Erand oli ainult juuli esimene nädal ja siis oli mul muidugi vaja välismaale tantsu õppima tuisata. Igavus tundub luksusena.

*

Vaatasin oma esinemiste pilte – neid, kus ma meest mängisin – ja pagan võtaks. Ma olen aastatega juurde võtnud ja nagu pildi pealt paistab, on üha raskem mitte naise nägu paista, ükskõik, mis mul seljas on. Võib-olla peab grimeerimisega tegelema hakkama.

See pani omakorda mõtlema, kuidas mul sooga lood on. Kui mul muidu on selge naiseidentiteet… ei, nii on kah valesti. Suurem osa ajast viibin ma üldse kuskil sootus tsoonis. Ütleme siis nii, et kui sugu juba mängu tuleb, on mul tavaliselt naiseidentiteet.

Aga omaenda trupis/truppides tantsides meeldib mulle meherollis olla ja ma olen sellega nii harjunud, et kui vahel naisena tantsin, siis on drag queeni tunne, tähendab, kipun üle võlli naist etendama.

Sest kõik need asjad, mida ajaloolises tantsus mehelt oodatakse, on mulle loomulikult meeldivad. Loomulikult tahan mina olla see, kes juhib, ja loomulikult tahan mina oma jalgu näidata ja kõike osavat, mis ma nendega teha mõistan.

Ilusa kleidiga keerutada ja palju ruumi võtta on samuti tore – ja turvaline ja tähtis tunne, sest turvis on seljas ja ma olen suur ja lai, lükkan endale rahva hulgas tee lahti nagu jäälõhkuja! aga tunne on… nagu ma oleks kostüümis.

Aga kui ma olen nii, nagu siin pildil (mille tegi Ülari Tuisk), siis oleks nagu riietega. Ainult see nägu seal, jah…

Sarnane error jookseb sisse, kui vaatan oma mustlasesinemiste pilte. Mingi ilus naine, aga ma ei tea, kes see selline on ja kas ta mulle inimesena üldse meeldib.

Aga noh, tegelikult on vist päris tavaline, et inimesed kujutavad end oma peas teisiti ette kui pildi peal.

Aa, muide. Keskaja kleidiga ei ole huvitaval kombel drag queeni tunnet, võib-olla sellepärast, et seda ei ole seljas eriti tunda, nii et ma oleks nagu oma kodu-mina – samamoodi öösärgi või hommikumantliga, nagu ma kodus kogu aeg olen.

Tagasitee ja meenutused

juuli 6, 2019

Tšehhi-Poola rongis oli restoranvagun, päris nõude, ettekandjate ja à la carte toitudega – võtsin kahekäigulise lõuna: tomatisupi ja õunapannkoogid kreeka jogurtiga pluss kaks suurt kohvi, raha läks alla 10 euro. Niimoodi sõites on raha eest reisimisel juba täitsa pointi! Ühtlasi: vastus küsimusele, miks peaks keegi tahtma rahvusvahelise rongiga sõita, kui lennukid on olemas – inimlikud kellaajad, istud mugavas tugitoolis ja rüüpad kohvi, mis ei ole papptopsis, vahepeal võid mööda rongi edasi-tagasi joosta, kui tuju tuleb, ja öösel kuhugi ööbimiskohta voodisse magama minna, selle asemel, et kuskil lennujaamas kügeleda. Selles rongis oleks koridoris saanud isegi aknaid lahti teha ja seal vahel peadpidi kõõluda, katsu sa seda lennukis teha!

Wifit see-eest ei ole. Vana maailm. Tuleb sellesse sisse elada, viita aega söögilauas, mitte ninapidi netis.

Üldiselt aga on tagasisõidurongide sisustus meeldinud mulle seda rohkem, mida vanema väljanägemisega rong. Päevinäinud rongis, mis mind Tšehhi pisilinnast ümberistumisjaama viis, olid vanakooli pikad pingid, tahad, viska või külili, valgus, õhk ja jalasirutamisruum.

Restoraniga rongis olid kupeed, kus oli samuti päris hästi ruumi, ma olin ainult hädas heasoovliku poola vanaprouaga, kes tahtis minuga kangesti suhelda (aga kui ma üldse ei tahtnud, varjusin kas restoranvagunisse või laugude taha).

Pealtnäha veel peenemas Varssavi-Białystoki rongis oli kohutavalt kitsas, naaldusin vastu oma nurgakoha seina, et mitte kõrvalistujat müksida; kas seal oli restoranvagun, ei saanudki ma teada, sest ei tahtnud üle pinginaabri ronida. Suures kitsikuses ja uimasuses ei leidnud ma oma piletit üles, kui kontroll tuli. Lõpuks tuli istumise alt välja, aga kontroll oli selleks ajaks ära läinud, nähtavasti neid eriti ei huvitanud või oli mul nii loll ja aus nägu peas või olid nad juba näinud, kuidas ma pileti lehvides rongi ronisin.

Olen nüüd Białystokis ühes algajas öömajas (neil polnud booking.comis ühtki arvustustki veel, aga ma leidsin, et 12 euro eest per öö võin ma riskida isegi sellega, et ei taha sinna lõpuks jääda). On näha, et mingeid ruume tehakse alles juurde, inglise keelt on siin saada piiratud koguses – sisseregamisel ei saanud arugi, aga kui ma küsisin nõu, kas Kaunase piletit saab rongijaamast osta või tuleb ette bronnida, vaatas majutusemees abitult otsa. Oma üllatuseks avastasin, et suudan sama küsimuse ka poola keeles välja purssida. (Vastus on jah – ja vähe sellest, et rongijaamas, kassas saab ka kaardiga maksta).

Majutajad on väheke nagu ähmis ja janunevad häid arvustusi. Mulle tundub, et kui ma neile seda 12 eurot zlottides maksin, ümardasid nad summa minu kasuks. Ja “dušš koridori peale” on esialgu tähendanud seda, et meid elab parasjagu korruse peale kaks inimest – ja korruse peale on ka kaks duširuumi.

Täiendus: nüüd hiljem õhtul on rohkem rahvast siginenud, aga vetsu pärast löömiseks vist ikka ei lähe.

*

Viimasel päeval sain kahelt inimeselt elu komplimendi.

Tantsuõpetaja: “Tu as le plus de la présence,” sest ma suhtlen oma partneritega ja ei närveerivat.

Ja kui ma pärast esinemisproovi susserdamist (selle “tervelt ühe tantsuga”, mille üheks näidisesinejaks mind prauhti pandi – ja mille viimase otsa olime ära õppinud alles samal hommikul) küsisin, kas ta on ikka kindel, et ta tahab mind selles näha, siis: confie-toi à ta sensualité, confie-toi à ta musicalité. Mispeale ma mõtlesin seesmise muigega – okei, ma võin ju end siis rahustada mõttega, et isegi kui ma teen tont teab mis liigutusi, siis vähemalt näen ma seksikas välja, eriti korsetiga. Mis siis, et päris nii ta seda vist ei mõelnud. Igatahes julgustav, kui mulle keset kõiki neid noori imekauneid balletitüdrukuid nii kenasti öeldakse.

Imelikul kombel susserdasin ma esinemisel oluliselt vähem, võib-olla tänu sellele, et üks korraldaja palus mul kontserdi ajal, kui ta ise mängima pidi, magavat last valvata, nii et ma kõõlusin Tuhkatriinuna saalist väljas galeriil, sain sealt saaliaknast kaeda, kuidas pidu särab sees, ja harjutasin, harjutasin ja harjutasin.

Ja õhtul ütles klavessiinimängija (kes ei olegi rootslane, ta lihtsalt meenutas mulle üht rootslasest tantsijat – “oo, aitäh, mind pole kunagi rootslasest tantsijaga segi aetud,” rõõmustas ta – Haagis elav lübecklane hoopis, aga noh, Madalmaad või Lõuna-Skandinaavia, üks plattduuitsch puha): “I’m so glad we met. You are such a freak!”

*

Millega päädib veinidegustatsioon noorte barokkmuusikute seltskonnas? Ohjeldamatu kaanonilaulmise ja spontaanse ühise Romanesca- ja Folia-teemalise vokaaljämmiga, loodame, et pisilinn meile selle andestab.

Siin elavad kas väga korralikud või väga pika meelega inimesed, sest ma arvan, et mina ei ole ainuke, kellel oleks kõige otsem tee lossi üle muru tiigi kõrvalt, aga sinna pole üldse rada sisse sõtkutud.

Täna ei viitsinud keegi enam õhtul seltskondlikult tantsida, tähendab, keegi peale minu ja peakorraldaja, ja meist kahest ei saanud päris nagu seltskonda kokku. Ma ei tea, nagu inimesed oleks väsinud või midagi. Justkui see, et juba kolmas päev on olnud viis tundi tantsuõpet (pooletunnise soenduse otsa), oleks mingi hea põhjus, et õhtul enam ei viitsiks. Kahel eelmisel õhtul see veel küll argument ei olnud.

Nähtavasti ei olegi see, et tundub päris raske, minu kogenematusest tingitud mulje: kuulsin õpetajat kellegagi muljetamas: “Väga kõrge tasemega grupp on. Nädala ajaga terve tants!”

(Õigluse huvides tuleb mainida, et päris nii jõhkrad tantsud need nüüd ka ei ole – see “terve tants” on mitme pooliku tantsu vahele, sest meile tutvustatakse mitut eri žanri. Õpetajale tuli nähtavasti lihtsalt üllatusena, et sellise assortii raames õnnestub midagi ka tervikuna ära õpetada.)

Oli kohutavalt nunnu, kui klavessiiniõpetaja tuli paki nootidega, ütles “ma tõin teile noote,” ja õpilased kilkasid: “Noodid! Lõpuks ometi!” ja muud samas vaimus. Sama nunnu oli see, kui üks õpilane läks siis õpetajaga koos mingit neljale käele mõeldud lugu mängima ja flöödiõpilane karjatas: “Ärge ilma minuta alustage!” ja jooksis neile kiiresti järele.

Kõige selle klaaspärlimängu kõrvalt tabas mind ka selline lihtne rõõm, et astusin korraks enne sulgemist (nad panevad siin ju poed tavaliselt pool viis kinni, kui mitte lausa neli) ühte suvalisse tränipoodi sisse (meenutab seda Tartu lahtise turu poodi, kust Vene kalosse ja vanakooli emailnõusid saab), leidsin sealt hirmsa hunniku ilusaid odavaid kleite ja ostsin kolm tükki ära, nüüd hakkan ma nii ilusaks.

Mis tuleb mul nüüd kõik ka koju tassida. Sh raamat (samuti pildiraamatu kohta uskumatult odav, siin on kõik odav), kus on palju portreesid sees. Ja oleks keegi veel müünud pildiraamatut või postkaartegi nende jänestega, kes siin lossis ühe toa lakke on maalitud, oleks needki soetanud. Turist täielik.

Need jänesed on muidu täiesti uskumatud. Teema on põhimõtteliselt sama nagu selles koledas Kolumatsi raamatus, kus jänes hakkas jahimeest jahtima, läks tema majja elama ja lõpus jänesepoeg “tõstab väikest rusikat, kus hoiab hõbelusikat”. Siin lossi kodulehel saab neid laemaalinguid tänu panoraampiltidele vaadata, vt “Zaječí sál” – ja siin fotogaleriis on paigalpüsivaid pilte ka: jänesed pidulauas; jänesed koerajahil. “Sinise kaardiväe” hirmuäratavad bunnid tulid samuti meelde.

On öö vastu Kirillose ja Methodiose päeva, see on riigipüha ja veerand tundi tagasi nägin retrovaatepilti: õitsev noorus käis mööda tänavat, makk õlal. Nagu kuuekümnendate vene multikate kaagid. Muusika oli, tõsi, tervelt kaheksakümnendate oma.

Tšehhi pisilinna eluke

juuli 2, 2019

Kell on pool kuus ja kirikukellad löövad nagu eilegi samal ajal, nähtavasti on neil iga õhtu missa või mis.

Kõik huvitavamad toidupoed lähevad enne kinni, kui mu tantsusessioonid läbi saavad. Toidupood, mis on kuueni õhtul lahti, on juba kõva sõna. Toidupood, mis on lausa kaheksani lahti, võib endale lubada seda, et on muidu niru.

Tantsuõpetaja, prantslane, näeb välja nagu väiksem ja hapram versioon Jean Marais’st.

Barokk-courante on raskem kui muu barokk, kuigi ükski samm eraldi võttes ei ole raske.

Nii, nüüd käin vahepeal seal kuueni lahti olevas poes ära, et ei peaks ka täna ainult restoranitoidu peal elama.

Hmm. Vastupidi guugelmapsi arvustustele oli kaheksane pood suurema valikuga kui kuuene pood. Tähelepanek: kulinaariakaupa on tüüpilises toidupoes vähem kui meil. See-eest on poes käia jube odav – ostsin pool kilo tomatit, väikese segasalati, neli erinevat saiakest, pooleliitrise hapupiimalise, väikese bryndza ja õlle – ja kokku läks midagi kuue euro ringis.

Et seejärel koju hotelli jõuda ja avastada, et siin pole pudeliavajat. Seda viga peab homme parandama. Lusikat pole mul ka, aga salatit saab süüa paljude muude esemetega, hetkel näiteks allergiarohtude lehega. Külmkappi ei ole ka; ehitasin tomatite augulisest plastkarbist ja saiakeste kilekotist jahutusanuma ja panin külma vett täis. Jääd poes miskipärast ei müüdud või ma ei leidnud üles.

*

Ma tahaks, et kõik muusikud, kes tantsuks mängivad, käiks sellisel tantsukursusel!

Muusikupoiss, kelle abiõpetajaks ma sattusin (igale muusikule anti üks tantsuõpilane abiliseks, sest muusikute tantsutund on lihtsam kui tantsijate oma) on kusjuures juba niigi päris osav. Barokkopositsioonidest ei heitu, mis on väga kõva sõna. Sellegipoolest väidab, et ta pole mingi tantsija.

Klatšisin ühe Brno tantsijaga mõnuga üht Praha tantsuõpetajat taga. Minu kogemus temaga oli see, kus ta suutis kaht lihtsat Playfordi tantsu viis (5) päeva järjest õpetada; juba kolmandal või neljandal päeval hakkas õhkkond sürreaalseks kiskuma – mõtled vaikselt “see ei ole võimalik”, aga ometi on see vahetu reaalsus su ümber, mispeale hakkad mõtlema: kas mina olen hulluks läinud või on seda tema? Brnolase kogemus oli see, kuidas ühes suvekoolis olevat viimasel hetkel haigeks jäänud Lieven Baerti asendajaks tema pandud, ta viitsinud iga päev ainult tund aega õpetada ja läinud seejärel kohvi jooma, kuigi nädala lõpus pidid nad mingis teatriprojektis seda materjali juba tantsima. Lisaks pidi ta rääkima igal pool, kuidas tema trupp on “ainus professionaalne ajaloolise tantsu trupp Tšehhis”, arvake ära, kuidas see kohaliku tantsuskeene õhkkonnale mõjub. Üks huvitav küsimus on see, miks pole Prahas paleepööret toimunud, sest mitu tema trupi liiget on tunduvalt adekvaatsemad õpetajad.

Ja sealjuures: kui sama inimene astub tantsuõpetaja rollist välja ja astub giidirolli, millega ta põhiliselt leiba teenib, on ta järsku adekvaatsus ise.

“Oleks sa mees, ma poleks sulle seda retsepti andnud. Sa võtaks selle, hakkaksid tootma, paneksid suure äri püsti ja saaksid magnaadiks.”

“Aga ma ei taha nagunii magnaadiks!”

“Nojah. Sa oled naine. Sul on hoolitsemisinstinkt. Meestel on võimuinstinkt. Seepärast ma meestele ei annaks.”

Jäi küsimata, miks ta ise sel juhul oma retseptiga magnaadiks pole hakanud, meesterahvas ometigi (kodus oli see muide esimene asi, mida A. selle jutu peale küsis). Kuigi võib-olla näeb ta seda ise nii, et tema ambitsioon on mujal (sest oma teaduslikku ambitsiooni – mitte edu mõttes, vaid selles mõttes, mis ta välja tahab uurida – ta mulle ka kirjeldas).

(Kuigi ambitsioon midagi välja uurida on minu arust ka sellises soolises binaarias süsteemiväline – aus nohikuambitsioon, ilma hoolitsemis- ja võimuihata. Sootu.)

Paistab, et ma elan väikestviisi vinguva pensionäri rolli sisse.

Täna olid jälle mingid purjakil mehed seal lõket tegemas, kus mina tahaks ujumas käia. OK, praegu pole veel kõige tuleohtlikum aeg, aga ma olen üsna kindel, et nad jätavad ka prügi maha. Sest korra ma juba kustutasin seal ühe omapead põlema jäetud lõkke ära ja korjasin kokku 2 mahlapakki, 1 viinapudeli, 2 õllepudelit, mingi grill-liha kile ja palju konisid, osa neist järves.

Pidasin siseheitlust teemal, kas neile päästeamet kaela kutsuda oleks adekvaatne reaktsioon õigustatud murele tuleohu pärast või kiusuajamine. Ja muidugi on olemas variant, et mõlemad: et mure ongi õigustatud, aga sisim motivatsioon on ikka kius, peenemalt öeldes territoriaalne instinkt. Mis nad siis tulevad minu ujumiskohta läbustama! Ma olen niigi pahur, et minu ujumiskohas – minu, MINU ujumiskohas! üldse inimesi on, kuid neil on sellest veel vähe – kohe hädasti on tarvis mulle pahuruse jaoks ka ettekäändeid tekitada.

Ja kuidas nad nii hilja – ja nii tihti – järjest juba mitmendal äripäeva õhtul seal pidu saavad panna? Kas jõmmidel on praegu kollektiivpuhkus või?

A. märkis jalutamast tulles samuti, et kõik kohad olid mehi täis, igas vanuses ja kainusastmes. Ta jalutas suurem osa ajast mööda võsateed, kus ei ole igas lõigus ametlikult tänavatki, tavaliselt suht inimtühi koht, kord tunni sees tuleb vastu mõni jalgrattur või lapsevankriga jalutav ema, aga sama tõenäoliselt rebane või metskits – ja oli näinud neid igal pool. Mehi, see tähendab, mitte kitsi ja rebaseid nagu muidu. Suvalistes põõsaalustes ja nurgatagustes, nagu ma aru saan. Naisi pole näha olnud, ei tea, kus nad on ja mida teevad. “Tööd!” vastasin mina, ma tean, millest ma räägin – täna tegin vanale tõlkebüroole poolenisti heategevuse korras ühe totralt palju aega võtva pisijupi, et nemad saaks ühele potentsiaalsele kliendile hea mulje jätta. Ja milleks, küsin ma. Ma ei taha eriti neid töid tulevikus tegema hakata, milleks mulle siis nende hea mulje? A näe, ei oska ülejala lasta, ja ei-ütlemisega on kah raskusi.

Teritasin siis keelt, et küllap mina näen hoopis naisi, kui ma ise kõndima lähen – äkki nüüd hiljem öösel on naiste aeg, näe, minagi lähen välja ja puha. Aga võta näpust. Milline ebaõiglus, et ka mulle – ka sellisel kellaajal – näidatakse neidsamu mitte-just-esimeses-kainuses mehi. Mis kell ma siis välja pean minema, et lõpuks ujuda saada?

Kaalun, kas kujundada hoiatussilt “Kui ma siin veel prügi näen, kutsun järgmisele lõkkele tuletõrje!” Kuigi rangelt võttes oleks ka see silt ise prügi.

Alkoholi hinna ümber käib mingi ažiotaaž, samal ajal, kui keegi ei tee isegi mitte ettepanekut tomatite käibemaksu langetamiseks. Heade tomatite kilohind on tunduvalt kõrgem kui õlle oma – no võib-olla väga peene õlle hind lööb selle üle, aga kvaliteetne tomat on ju ometigi suurem põhivajadus.

Päris ausalt, ma jõuan end niiviisi veel vaeseks süüa – kui ma sööks nii palju tomatit, nagu ma tahan, läheks mul iga nädal vähemalt 25-30 ainult tomatite peale.

Kuramuse iluvidinad

juuni 3, 2019

Väike näpunäide kaaskannatajatele: kui ka teie olete ennast seaks vihastanud, sest kui te püüate guugli otsinguribal oma otsingut parandada ja teete sõna peal topeltkliki, et seda valida, või tahate klõpsata kindlat kohta mingis sõnas, siis ilmub see lollakas suurenduklaasi ikoon – mis ei tee mitte midagi, lihtsalt ilu pärast – ja kogu otsinguriba hüppab paremale, nii et te valite vale sõna või sõnavahe –

hetkel paistab ainus asi, mis aitab, olevat see, et tuleb oma guugli kontolt välja logida. Sest nähtavasti nad katsetavad oma uuendusi üksikute kasutajate peal. Kui nad ei tea, kes parajasti kasutab, siis nad ei kiusa.

Uneseiklused

mai 22, 2019

Linnas, kus ma elasin, oli üks kahtlane linnaosa, seal polnud mingit korda, elanikud nägid rääbakad välja. Selle ümber sõitis ringliini mööda tramm.

Kuidagi sattusin ma sinna, ei mäleta, kuidas, võib-olla sellesama trammiga, ja avastasin, et elanikud on seal tegelikult hirmus toredad, neil on halb kuulsus lihtsalt sellepärast, et nad ei allu ülejäänud linna rangele korrale.

Tõepoolest, seal ei olnudki suuri prügihunnikuid ega jõledaid haigusi, mida kõike ma enne arvanud olin. Ainult natuke segadust, räpane oli see kõigest linna ülikorralike standardite järgi. Üks asukas oli seal suur kunstisõber ja teinud oma kogutud kunstiteostest näituse. Osalt maalid, osalt näiteks värvilised klaasesemed. Üks teine tegelane oli Jorgen Matsi, kes oli seal rajanud võitluskunstikooli. Parajasti õpiti seal tugeva väljahingamisega häälele jõudu andma.

Hakkasin neid väga armastama, selliste suurte ülevate tunnetega, nagu kogeb unenäos ja 19. sajandi romantilisi teoseid lugedes.

Nüüd olin ma mingil põhjusel jälle linnas endas tagasi ja märkasin igal sammul, kui totalitaarne sealne kord on. Enne olin seda loomulikuks pidanud. Istusime puust kokkuklopsitud tribüünil A.-ga kõrvuti ja vaatasime koos ülejäänud rahvaga, kuidas paraad meie eest mööda vooris. Kui me olime kohustatud plaksutama, pisteti veoautokastist suured puust käed välja.

See kõik tundus nüüd nii ogar, et hakkasin naerma ja peitsin oma näo A. kuueõla sisse.

Kohe kutsuti mind korrale: “Mida te ometi mõtlete, televiisorist näevad teid ka lapsed!” Nähtavasti ei saadud aru, et ma naeran (õnneks!), vaid peeti mu käitumist kohatuks intiimsuseks avalikus kohas. Aga paar sellist eksimust veel ja mind oleks juba uurimise alla võetud.

Une lõpus oli pikk ja erutav põgenemine kaose-linnaossa tagasi, ikka koos nende ülevate romantiliste tunnetega. Ja siis üks veidi frustreerivam moment, kui noormees, kes oli mind põgeneda aidanud, arvas, et meil on nüüd armastus, suudles mind läbi mingi võrgu, ja oli väga löödud, kui ma rohkem ei tahtnud. “Isegi siin ei saa kõik õnnelikud olla,” mõtlesin ma nukralt.

*

Järgmises unes pakkisime suures toas kiiruga asju kokku, sest me olime juba viitsütiku tiksuma pannud. Lappasin, mida kaasa võtta, mida jätta, viimasel hetkel otsustasin näiteks ühe Nooruse lugemiseks kaasa võtta, mitte plahvatuse kätte jätta.

Järgmiseks olin juba Nunne tänava kandis Snelli tiigi pargis. Oli kottpime, ei mingit tänavavalgustust, isegi linnaliinibuss, milles ma istusin, oli ilma tuledeta. Vaatasin linna poole tagasi ja imestasin, et plahvatust ei tule ikka veel. Olin just märganud, et mul jäid dokumendid maha ja kaalusin, kas saaksin nad nüüd ikka ära tuua.

Kohe sel hetkel lõigi taevas plahvatusest helendama, mürinat (veel?) ei kostnud. Istusin seal Snelli nõlval linnaliinibussis, kollases Ikaruses ja vaatasin, kuidas pontšikud epitsentrist hääletult välja lendavad. “Aga ma armastan pontšikuid!” mõtlesin ma, leidsin need ilusad nupud, millega bussiuks lahti käib ja mille vajutamisest ma lapsena unistasin, ja järgmiseks oligi uks õigel hetkel lahti, et pontšikud saaks sisse lennata. Esimese, millest oli tükk puudu, püüdsin otse hambu, järgmised kaks kätte. Siis taipasin, et nii ähvardab mind oht pontšikulaviini alla mattuda, ja bussiuks sulgus taas. Vaatasin hääletus pimedas öös plahvatuskuma ja mõtlesin, kuidas ma olen sellisesse olukorda sattunud – mina, Immanuel Kanti teener.

(Kas Immanuel Kant ise oli plahvatusse jäänud või oli tema koos minuga seda korraldanud ja samuti lahkunud, oli juba unes pisut segane, ma juurdlesin selle üle.)