Koletise kantseldamine

august 29, 2017

Unenäo algust ei mäleta, aga lõpp on nii eredalt meeles, et kähku kirja, ennegu ununeb.

Üks meist otsutas Frankensteini koletise ilmumisele lõpu peale teha, kõrvaldades tema jõuallika. See oli üks juhe, lambid ridamisi küljes. Ta hüppas lambid üksteise järel katki – plaks, plaks! – ja tõmbas siis juhtme seinast välja.

Nüüd hakkas ventilatsioonisüsteemis hirmsasti kolisema ja ventilatsioonitorust kukkus välja hulk veriseid konte, ilmselt täiskomplekt. Vaatasime ehmunult, aga ju see pidi nii käimagi, koletis on tagasi juppideks lagunenud.

Järgmiseks oli ta ennast aga neist juppidest kokku korjanud ega mõelnudki surra. Nüüd oli ta hiigelsuur mees, ikka veel poolenisti ebainimlik, mumifitseerunult mustaks tõmbunud nahaga; ilusa profiiliga, peaks mainima. Heitis selili maha ja hakkas kõhulihaste harjutusi tegema. “Nagu tal oleks veel vaja tugevamaks saada,” mõtlesin mina.

Proovisin teda veenda, et tal pole vaja enam elus olla. “Kõik surevad kunagi, sa oled juba surnud osadest; kui sa praegu elus oled, teed sa tegelikult justkui sohki.”

Koletis ei vastanud ja mul tuli pähe, et järsku pole ta jõudnud endale veel keelt kasvatada, millega vastata.

Siis läksime tal selles korteris muudkui eest ära; põgenemine stiilis “ei, ega me tegelikult ei põgene.” Varjusin ühte tuppa; juba oli kõrvaltoa kahinast kuulda, et ta piilub sinna sisse. Tüüpiline õudusunenägu, põgenemise ja kõigega.

Heitsin pilgu magavale iseendale ja mõtlesin, et võib-olla oleks nüüd õige koht, kus üles ärgata ja õudusest pääseda; siis ei jäänud aga päriselt uskuma, et ärkamisega õudus lõppeks. Tegin parem oma toa ukse lahti, et enam ei oleks tüüpiline põgenemisunenägu. Ja tegin näo, et ma pole üldse kunagi põgenenud.

Koletis oli järgmiseks juba sees, viskas minu voodisse pikali ja hakkas raamatut lugema. Mina ei saanud enam magama minna, sest ta oli mu voodi ära okupeerinud. Küünitasin ise riiulist raamatut võtma – raamatud vajusid lahku “Veel ühe Lotte” kohalt – ja piilusin, mida tema loeb. Tema raamat oli “Läänemaa muuseumi ajalugu”.

Mul oli läbisegi mitu mõtet: irooniline “maitse üle ei vaielda”, empaatiline “aga tal pole ju jõudnudki maitset kujuneda, ta alles vaatab ja proovib, mis meeldima hakkab,” ning “a mis see üldse minu asi on?”

Nüüd nägi ta juba täitsa inimese moodi välja, ainult kahvatuvõitu ja väheste juustega. Väga ilusate näojoontega, mõtlesin, et ju siis võeti talle kellegi ilus pea.

Seisin, käed puusas, voodi ette ja uurisin: “Mis sul nüüd plaanis on? Mida sa kavatsed endaga pihta hakata? Inimestega käib üldiselt nii, et nad muutuvad elu jooksul; millalgi hakkavad vananema ja siis surevad ära. Näiteks minul” – võtsin prillid eest ära, et silmanurgakortsud näha oleks – “on juba kortsud ja muist juukseid hallid;” – näitasin halle juukseid – “mida edasi, seda rohkem; praegu jaksan ma juba vähem kui kahekümneselt ja mida edasi, seda vähem, ja varsti tuleb klimakteerium. Veel mõnikümmend aastat ja ma jään vanaks ja siis suren ära. Vat niimoodi käib inimestel. Aga sina? Mida sina endaga pihta hakkad?”

Koletis ei vastanud.

Läksin mingi kultuurihoone peale kõndima, koletis kohe krapsti kaasas, läksime ühest näiteringist mööda ja enne, kui ma arugi sain, oli ta lasknud end sinna näitlejaks värvata.

Keegi hõikas “Kes tahab ekskursioonile?” Olgu, läksin, koletis muidugi jälle kaasas, paistis, et talle sobib kõik ja tal pole mingit probleemi aja sisustamisega, isegi kui ta ei kavatse ära surra. Käis mu kannul ja pani oma raske käe mulle õla peale, mina ütlesin pahaselt, et võtku ära, ja võttiski.

Selgus, et ekskursioon on see igav raamatukoguekskursioon, kus ma olen juba käinud, ja tulin poole pealt tulema. Koletis jäi minust ekskursioonile. Esimest korda selle unenäo jooksul, kus ta mul kogu aeg sabas ei käinud, noh, ju ta saab ise hakkama. Läksin kohvikusse saiakesi ostma.

Advertisements

Riias käies –

vahemärkus – ma tunnen küll süümekaid, et hoopis Kuressaarde ei läinud, aga midagi pole teha – esiteks olin ma Riias vajalikum, teiseks midagi pole teha, Riia on lähemal ja seal käib kergemini supsti ära, mis on ajahädas oluline, ja kolmandaks saab seal – isegi pärast meie viperusi –
odavamalt hakkama, mis on jälle suvelõpu rahahädas oluline –

üritasin ma kohvikus läti keelt rääkida ja stsenaarium käis kogu aeg nii: küsin tähtsalt läti keeles “palun ühe kohvi ja x saiakese,” saan vastuseks pika täpsustava küsimuse, ütlen segaduses “mömmömmöm” ja läheme inglise või vene keele peale üle.

Kui me teisel päeval tagasi läksime, üritas noorem müüja naeru alla suruda.

Märkisin AK-le, tema tõlkis: “Aa, see on see lollakas, kes üritab läti keelt rääkida.”

Koduteel veel ühes kohvikus hajameelselt menüüd lugedes taipasin, et olen kogu aeg oma puulätikeelsetes lausetes “kohvi” poola keeles nõudnud, “lūdzu vienu kafiju” asemel kangekaelselt “lūdzu vienu kawu”. Jõuad sa neil indoeuroopa keeltel kõigil vahet teha.

Nipikesi perenaisele

august 11, 2017

Mõtlesin jupp aega, äkki peaks hoopis toidublogisse panema. Äkki pärast panengi.

Igatahes.

Kui unustada poolik Jänksi tarretis külmkappi ja avastada see paar kuud hiljem, saab toreda suure kummikommi!

Kirjandusse nakatumine

august 5, 2017

Irvitasin tükk aega, kui nägin, et TV6 tõlkes on “Ivory Tower” muutunud “Eebenipuust torniks”. Keegi on endale Fowlesi külge saanud.

Ahaa-elamus: stiihia

august 4, 2017

Keegi võttis kunagi seltskonnas jutuks, kust tuleb “stiihia” sõna. Keegi ei teadnud. Pakuti, et vene keelest, aga jäädi jänni seletamisega, kust see vene keelde tuli.

Vene sõna kohta ei tea ma siiani, aga komistasin ühes Kreeka kohtuasjas sõnale “στοιχείο”, mis tuleb vanakreeka sõnast “στοιχεῖον” ‘üksus reas, komponent, element’, mis omakorda tuleb sõnast “στοῖχος” – ‘rida, rodu’, mis on seotud sõnaga “στίχος” (kah “rida”). “Stohhastika” tuleb samast tüvest.

Nii et kui “Hernerhirmutise” raamatus kirjeldatakse, kuidas Šmakova väänles ja pöörles, “tants oli tema stiihia”, siis öeldakse pmst, et ta oli omas elemendis. Või miks mitte “tants oli tema rida”.

Tegelikult pole seda infot ka vene “стихия” kaudu raske leida – vt Wictionaryst, aga kuna vene keeles ei ole alati lihtne guugeldada, las see väike triviaalsus olla siitki leitav.

Tuleb endiselt möönda, et Gerald Durrellil on õigus: hea on harimatu olla, siis saab kogu aeg üllatuda.

Mis anomaalia

august 2, 2017

Juhtuvad veidrad asjad, eraldi võttes mitte nii väga, aga kui neid kobaras vaadata, vat siis.

Käisin trupikaaslase sugulase sünnipäeval tantsimas ja minu suureks üllatuseks anti selle eest kümnekas. Ei oota ju tuttava tuttava peol esinemise eest muud kui kohvi ja kooki.

Paar päeva hiljem märkasin kontoseisu vaadates, et veider summa on arvele kukkunud. Ei ole mina kellelegi sellist arvet saatnud ja keegi mulle niisama võlgu nagu ka ei oleks. Kodus vaatasin täpsemalt: Konsum on mulle poeskäimise eest dividende maksnud.

Täna käisin turul tomatit ostmas ja mainisin müüjale, et mul võib-olla pole talle peenraha tagasi anda, ma olen oma mündikoti ära kaotanud. Müüja: “Ah teie oletegi see, kes peenrahakoti ära kaotas?” (hõikab leti teise otsa teisele müüjale: “Kas sul on see rahakott kaasas?”) “Te jätsite selle leti peale ja ise veel rääkisite, et ei leia peenrahakotti üles. Aga jätsite siiasamasse leti peale!”
Lähen leti teise otsa teise müüja juurde, tema lehvitab mu mündikotiga ja küsib: “Kas see on teie kott?” Minu, minu jah! Ilus, armas mündikott!

Huvitav, kas seda anomaaliat saaks kuidagi üldsuse hüvanguks kasutada. Näiteks õnnestuks äkki sõna otseses mõttes sitast saia teha.

*

Tomatitest rääkides – lisaks kõigele muule heale, mis R. sünnipäeval käimisega kaasas käis:

et sai hääletada, mis oli täpselt nii mõnus ja tore, kui me mäletasime, ja mille käigus sai nalja: ootasime ühel ristteel pealesaamist, kui kõrvalteelt hakkas auto meie juurde tagasi tagurdama; mõtlesime, et keeras valesti ja nüüd läheb meie suunas, äkki saab peale, aga sealt ilmus hoopis välja paar poolalasti mehepoega, kes hakkasid esitama isase kutsehüüde “Lähme järve äärde! Ärge minge sinna, tulge meiega järve äärde”; ep. väitis, et talle meenutab üks ühele seda Rentsi lingitud Planet Estonia videot, ja see pakkus aruteluainest: kas nende pilk oli liiga hägune, et aru saada, kui vanad me oleme, või neile lihtsalt meeldisid vanemad naised; aga autojuhid olid kõik maru erinevad, nii tore;

et isegi kui vihma sadas, sättis see end selle aja peale, kui me ilusti autos varjus olime;

et peol koos kohaliku koorekihiga – esindatud oli kultuurimaja, raamatukogu, kool, kirik, muuseum ja üldse kunstielu -, kellest ma peaaegu kedagi ei tundnud, oli ometi sundimatu ja sõbralik olla, ja järgmisel päeval ikka sama sundimatu ja sõbralik edasi – R. korraldas isegi hommikusöömise sealt toast ära, kus mina magasin, et ma ikka magada saaks, ja kui sealt hommikul läbi käis, vabandas: “Maga edasi, mul on ainult vaja “Klaaspärlimängust” üht tsitaati kontrollida,” – ja ma magasin nii palju, olgugi et võõras kohas, ja üleüldse oli nii häirimatu olla, et ma mõtlesin pärast – R.-ga suhtlemine kurnab mind uskumatult vähe, nii vähe, et ei tea, kuidas seda kirjeldada, noh – nii vähe, nagu ta polekski inimene;

et rannas oli ilus ja vesi kannatas ujuda ja kõrkjatuusti tagant merre minnes ei pidanud riietega minema (protseduur: trikooga kõrkjatuusti taha, trikoo seljast, ise vette, ujuda, veest välja, kuivaks, trikoo selga tagasi, viksilt tagasi seltskonna juurde, kellest mõnel on tsölibaat ja mõni lihtsalt ei taha teiste tisse vaadata ja eks ma teiste nina all olles võin nendega ju nii palju arvestada ka);

oli seal peol lisaks headele söögiasjadele nagu juust ja tort kaks päris võrratut söögiasja: kastiga moosipirukaid ja tomateid. Ma rõõmustasin seda nähes kohe: ometi kord saab rahus tomateid süüa, ilma et nad kohe otsa saaks! ja sõin rahus ja ei saanudki!

Sest siin kodumail vibelen ma pidevalt õhukesel tasakaalujoonel ihnuse ja apluse vahel: ühest küljest läheb niigi tomatite peale ebaproportsionaalne osa eelarvest (kui ma poest häid tomateid tahan, mitte mingeid suvalisi), teisest küljest saavad nad ikkagi kogu aeg otsa.

Tänase mündikoti tagasisaamiskäigu ajal õnnestus küll turu pealt ka väheke mõistliku hinnaga tomatit saada. No mis asi see nüüd küll on.

Aga suur isu on millalgi veel niisama sinna R. juurde suvitama minna.

————————————————————–
PS ehk järg: täna läksin linna peale asju ajama, nägin üht harvanähtavat tuttavat, läksime temaga sööma ja lõpuks selgus, et ta tahab ise välja teha.

12.-16. augustil Tartus, Katoliku Kooli ruumides (olenevalt remondiolukorrast kas Jakobi 41 balletiklassis või Oru 3 spordihoones, selles uuemas hoones, mis seal krundi peal on). Alustame kell 12. Õpetab jälle Jane Gingell, teda aitab assistent Krzysztof Skowron. Jane ise kirjeldab asja nii:

“Püreneede palverändurid”. Vagade tantsud

Tähtsamatest keskaja palverännukohtadest asus kaks Põhja-Hispaanias:
Santiago de Compostela Hispaania lääne- ja Montserrat idaservas.
Võõramaalasel, kes tahtis nende pühamute juurde maitsi pääseda, polnud
võimalik vältida ohtlikke Püreneede kurusid – kuid lootes püha Jaakobuse
ja neitsi Maarja peale, laulsid palverändurid laule, rääkisid lugusid
imelistest pääsemistest ja tantsisid. Sellel kursusel püüame me neist
tantsudest uuesti pildi luua ja neid lugusid pantomiimi vormis läbi
mängida, tehes seda “Cantigas de Santa Maria”, “Llibre Vermell de
Montserrati” ja “Codex Calixtinuse” värsside ja muusika saatel. Heidame
pilgu ka Galicia rahvatantsustiilidele ja keskaja Prantsusmaa
tantsumuusikale.”

Tantsime kuus tundi päevas (kokku seega 30 tundi), need kuus tundi jagunevad kolmetunnisteks plokkideks (ploki sees saab teha väikesi hingetõmbepause); esialgseks ajakavaks on iga päev 12-15 ja 17-20 ja kui kogunenud kursuslased seda maha ei hääleta, siis nii jääbki. Osalustasu on seekord 50 eurot.

Oma kogemusest võin selle tantsu kohta lisada, et see on tunduvalt vabama stiiliga kui renessanss (barokist rääkimata); tantsulisem osa põhineb, nagu öeldud, rahvatantsul (st pärimustantsul), näitlemisosa on pantomiimiline ja selle käigus saab päris kõvasti liigutada. Kui keegi nägi 2005. aastal Viljandis “Montserrati palverändurite” etendust, siis just seda tüüpi asjad toimuma hakkavadki.

Üritust toetab Eesti Kultuurkapital.

Täpsustavaid küsimusi võib kasvõi siinsamas esitada – või anda märku, et ma ise meiliks (kui teil on kommenteerimisprofiilis meiliaadress kirjas).

PS:
Kuna ma olen koomiksifänn, siis kuidas saaks ma vastu panna võimalusele lisada siia ehtne keskaegne koomiks ühest cantigast, kus “Püha Neitsi hästi õigust teeb”.

Kuna Saltatriculi sai juba 15 aastat vanaks (jeerum, lapsuke on täitsa teismeline, varsti juba täiskasvanud), siis annan teada, et teeme sel puhul 22. juulil Toomel TÜ Muuseumi valges saalis renessansskontserdi. Vahetekstid on peaasjalikult 16. sajandi itaalia luuletused või laulutekstid; selle tulemusel tuli parasjagu maneristlik tervik, et mitte öelda pretsioosne.

Kontsert tuleb sarnane sellega, mis meil oli aprillis Rakveres, aga väikeste muudatustega, peamiselt lühiduse suunas, et pärast saaks soovijad koos meiega vanu tantse tantsida. Siis ongi nagu päris tolleaegne seltskonnaelu: vahepeal keegi seltskonnast tantsis, teised vaatasid pealt; siis tantsisid teised, mõnikord kõik või peaaegu kõik korraga.

Plakat ka:

Lisan kavalehe tutvustusteksti – seal on küll juttu kevadest ja vahepeal lausa mõtlesin, kas jätta see teema kontserdist välja, aga ausalt öeldes, ega meil suvi nii korralikult pihta pole ka hakanud, et suveootusest ja taassünnist jms asjadest pajatada ei võiks – maasikadki alles hakkavad tulema.

*

Kontserdi üks teema on „armastuse sõda“: levinud motiiv nii maalikunstis, muusikas kui ka luules, kus kord kõneldakse „südant ründavast Amorist“, kord armastajatest, kes on asunud Amori sõjaväkke, kord võitlusest armastatu südame pärast. Sama kujund oli kasutusel ka renessansiaja seltskonnatantsus. Nii asuvad kava keskmes kolm kõige selgemate võitluselementidega tantsu; kahel neist on lausa turniirile viitav nimi. Kõik need galantsed võitlused lõppevad leppimisega, vastastest saavad liitlased, Amor võidab Marsi.

Teine keskne telg on õukondlik rafineeritus versus „tagasi loodusesse“: nagu ikka, hakatakse kommete peenenedes igatsema lihtsamat elu, nii muutusid ka haritud renessansiaja linlaste hulgas populaarseks laulud ja tantsud, mis meenutasid küla- ja maaelu. Nii vahelduvad meie kavas kõigepealt keerulised Itaalia autoritantsud anonüümsete Inglise „maatantsudega“; kava lõpupoole saab näha rustikaalsete vihjetega seltskonnatantse ka itaallastelt: ühe tantsu muusika on alguse saanud laulust, mille minategelane on karakter commedia dell’arte traditsioonist; teine kannabki nime „Villanella“ ehk „külalaul/-tants“.

Ja kolmas teema on kevad: pärast sõjatantse saabub rahu ühe põhjamaise kevadelauluga ja tantsuga „Spring Garden“ („Kevadine aed“).

*

Täname Tartu Kultuurkapitali ja TÜ Muuseumi, kes meid kumbki omal kombel toetanud on; tahtsin ka Tartu Kulka logo lisada, aga kuna pdf-pilte ei saa nähtavasti wordpressi üles laadida, lisan hoopis nende bänneri, mis juba oli jpg kujul.

Tartu Kultuurkapitali logo

Jeerum, mul pole vist nii kirjut postitust olnudki.

Asi pole ainult selles, et ÕS ütleb, et õnnestuvad ja ebaõnnestuvad tegevused või ülesanded või ettevõtmised (sest “õnnestuma” sünonüüm on “korda minema”) – minu puhul pole kunagi asi lihtsalt selles.

Asi on ikka rohkem selles, et ma kasvasin üles ajal, mil kõik niiviisi rääkisidki, nagu ÕS soovitab, välja arvatud Toomas Uba ja co, kelle keeletaju oli soome keele peale üle kolinud (oletan, et teiste keelde nakkas see just soomemõjuliste telereporterite suust, kuigi kantseliidivastane leht kahtlustab ka inglise keelt). Mis tähendab, et kuna minu jaoks õnnestuvad ja ebaõnnestuvad jätkuvalt ettevõtmised ja muu taoline, võtab mul kõhus kõhedaks, kui keegi ütleb enda kohta “ma ebaõnnestusin” – kõlab nagu “ma olen halvasti välja kukkunud inimene.”

Kuidagi hirmus kapitaalne.

No ja siis ma saan aru, mida öelda taheti (õnneks enamasti ikka kõigest “mul ei tulnud välja” või “mul läks untsu” või “mul ei õnnestunud”) ja tõlgin endale tagasi.

Aga sellised tagasitõlkimised väsitavad pikapeale ära (“ma ebaõnnestusin” on sama epideemiline kui “sotsiaalne” oma kaaperdatud tähendustes, nii et seda vaeva tuleb ikka iga natukese aja tagant näha) ja praegu nähtavasti tuli kätte see punkt, kus keelepropaganda tegemine tundub pikas perspektiivis lihtsam kui kogu aeg teiste juttu tagasi tõlkida.

———————————————————————————————————————————–

PS: huvitav on veel see, et “ebaõnnestumist” pruugitakse niiviisi minu arust (statistikat pole teinud) rohkem kui “õnnestumist”. Guugeldasin väheke ja “õnnestumise” kasutamine oli tüüpiliselt stiilis “reis õnnestus”. Nüüd saaks siit kindlasti välja imeda mingi vulgaarpsühholoogilise jura, et inimesed peavadki ennast läbikukkumiseks rohkem kui eriliseks õnnestumiseks. Aga see oleks ju liiga kurb.

Siilijuust (unemajandus)

juuli 16, 2017

Mul on liiga palju tegemist olnud, et sisukat juttu kirjutada, nii et ainult unenägudest jaksab.

Igatahes nägin unes poes üht tuttavat, kes mainis muu jutu sees, et kui te juba nagunii ökojuustu teete, siis võiks need sertifikaadid muretseda, saaks kallimalt müüa …

Mispeale mina pistsin vahele, et ei tee ökojuustu, lihtsalt teeme ise juustu, ostame mingit suvalist piima ja sellest teeme, ei ole eriline ökopiim.

Mispeale tema ütles, et miks mitte siis ökopiimast teha. Või mingite eriliste loomade piimast. Näiteks tema ise teeb siilipiimast juustu.

Ma tegin “ohoo” ja jõudsin esitada mitu küsimust: kust ta siilipiima saab, kas ise lüpsab, kas see on raske, kuidas siili lüpstakse – tõepoolest, meil käivad aias kogu aeg siilid, äkki peaks kah lüpsma hakkama – kui tuli mõte, et järsku, järsku ei olnud see tal üldse tõsine jutt ja ta on kogu see aeg mind hanitanud.