Juhusele juhuslikult

mai 7, 2020

Mõtlen, kas ma viitsin hakata juutuubile kahe eri guuglikonto kaudu lähenema, sest mõnikord on naljasaadete või commedia-loengute kuulamise isu, mõni teine kord aga muusika kuulamise isu ja juutuubil on tekkinud paha komme pakkuda uusi soovitusi ainult selle põhjal, mida ma viimati pruukisin (mitte pikema mineviku).

Igatsen taga vana süsteemi, kus ta sorteeris oma soovitusi rubriikidesse – oi, see oli nii arendav, skrollisin muudkui alla ja vaatasin, hmm, huvitav-huvitav, ajaloost pakub seda, rokkmuusikast teist, koomikutest kolmandat ja barokist neljandat. See jõudis mitut puhku mu silmaringi laiendada ja sellistes suundades, kuhu ma teadliku enesearendamise käigus ei oleks osanud vaadatagi.

Sel põhjusel on mul ka telekast kasu, mis siis, et normaalne oleks lihtsalt vaadata netist seda, mille järele mul tuju on. Telekas ei arvesta mingi oma ettekujutusega minu maitsest ja see on just hea.

Ja sel põhjusel igatsen raamatukogu – või raamatupoe – riiulite vahel töllerdamist. Kataloogist oskan ma otsida muidugi, aga selles see häda ongi. Ma oskan otsida ja leian, mida otsin (kui seda leida on), aga ma ei saa niisama lihtsalt kogemata millegi otsa komistada, sest raamatuselja šrift äratas huvi või näitusele oli paeluva välimusega raamat välja pandud.

(Tõsi, seda vaegust korvab natuke Academia, mis küll soovitab uusi artikleid mu allalaadimiste järgi, aga tema seosed on nii iseäralikud, et mind tabavad vähemalt esialgu ridamisi üllatused, ja noh, ma olen meelitatud, kui massin arvab, et ma tahan järsku portugalikeelset artiklit lugeda, küll ta peab mind ikka targaks.)

Aga äkki on mul seda askeesi vaja. Lugeda läbi kogu see hunnik, mille ma koju vedasin, enne kui jälle vabalt raamatukogus saab käia ja mul pole kapinurga raamatukuhja jaoks enam vabandust.

*

Võtsin järjest ette “Noorema Edda” eestikeelse osa – olin seda rumalalt kaua edasi lükanud, ise “Vanemat Eddat” mitu korda segaduses üle lugedes ja püüdes seda luulet oma peas kuidagi tervikuks lõimida, sest mõtlesin, et kuna vanem, siis rohkem päris – ja Liviuse Rooma ajaloo alguse.

Ja huvitav kontrast tekkis: “Edda” hämmastab mind oma kummalisusega, loen teda kui kaunist eksootikat, kohtumist tundmatuga. Tegelased teevad justkui motiveerimatuid lükkeid, kääbused tapavad asja eest, teist taga Kvaasiri, jumalate süljest tehtud kõige targema mehe, ja pruulivad tema verest targaks tegeva joogi; on terve hulk tegelasi ja asju, kellest ei räägita peaaegu midagi, aga nad on nähtavasti tähtsad, sest neil on nimi: oraval Yggdrasili otsas ja hirvedel, kes seal lehti närivad; et kaevul on nimi, pole üllatav, aga nimi on ka ämbril, millega kaevule minnakse, ja ämbri sangal; nimi on katlal, kuhu Kvaasiri veri voolab ja kahel nõul, kuhu jook tehakse (mõtlen, kas siin taga on kõigele hinge omistamine, just nagu roomlastel oli kõigel-kõigel oma pisike jumal, ja meenub, kuidas Kaur ohvrikivide rohkust imestas). Ja nimed ise käivad samuti oma loogika järgi – Gylfi kohtab kolme meest, kellest igaüks istub erikõrgusel aujärjel, ja nimed on neil Kõrge, Samakõrge ja Kolmas – mitte näiteks Kõrge, Kõrgem ja Kõigekõrgem (kuigi küllap on nad kõik kolm nagunii Odin).

Väga väga naine kirjutas kuskil, kuidas ta ei mõista muinasjuttude võlu, sest seal ei kirjutata tegelaste siseelust, ainult “juhtus see ja juhtus teine”. Minus äratab pärimus põnevust, mh just hingeelu koha pealt: need veidrad, pealtnäha fragmentaarsed üksikasjad, mis siin on, olid tolle aja inimestele nii olulised, et just seda anti edasi; Snorri tundis vajadust just see üles tähendada, isegi kui kirjutamine käis käsitsi ja kallile materjalile. Ma saan nende lugude kaudu võtta ühendust hoopis teistsuguste inimestega, või kui “ühendus” on selle kohta palju öeldud, siis vähemalt vuajeristina piiluda. Need inimesed ei räägi seda, mida mina tahan kuulda, vaid seda, mida nemad tahavad öelda, nad ei püüa mulle meeldida (või siis: ei püüa meeldida mulle), ei varja oma kummalisust minu eest, ma saan mõistatada, mismoodi oleks olla sellise inimese peas ja mis ühendas üht fragmenti teisega.

(Ja vahel, kui veab, olen unes mõni selline tegelane, kelles need fragmendid arusaadavaks, tundega läbielatavaks tervikuks saavad – uni, mis ma hiljuti nägin, meenutab väga keldi müütides korduvat traagilise kahevõitluse motiivi.)

Ja siis võtsin käsile Liviuse ja tema hämmastab mind hoopis oma tavalisusega, tema keel on minu jaoks kodune, tema jutt on asjalik, kaine ja ta libiseb vahepeal enesestmõistetavalt metatasandile. Nt – vabalt refereerides – “mõni arvab küll, et Faustuluse naine olnud lõbunaine ja seepärast hakatigi rääkima, et Romulust ja Remust kasvatas emahunt” (lupa oli otsese tähenduse kõrval lõbunaise metafoor).

Esimese sajandi roomlast on minus hoopis enam kui keskaja skandinaavlast, tuleb välja, kuigi teine peaks nii ajas kui ruumis ligemal olema.

Aga selles emahundi kujus on küll vähem kainust ja rohkem teist maailma, kuhu piiluda. Eks ta ole Liviusest vanem ka. Roomas on teise maailma jaoks nähtavasti vaja sügavamale minevikku pugeda kui siin lähedal. Mul on kuidagi valus neid 3D-graffiti-beebisid seal kõhu all vaadata, mõtlen, kas hunt sellepärast ongi nii õnnetu näoga, et barokkskulptorid ta kallal sodimas käisid.

Lugejad suutsid mind veenda, et tantsusammudest on video järgi kergem aru saada kui tekstist (nagu päriselt). Noorel minul oleks seda olnud raske uskuda, oma kuldse keskea kõrguselt suudan aga mõista, et kõigile ei sobi info ammutamiseks sama meedium. Mis mul üle jääb, tegin visuaalide huvides video sellest, kuidas ma tunaeelmise postituse lõpu mõistatustantsu põhisammu ette kujutan.

Aga kuna mult on küsitud: “Kust te need tantsud võtate?” ja pakutud vastuseks: “Kas filmidest?”, siis seletan, kuidas ma oma tulemusele jõudsin.

Arbeau tantsuraamatus (1581) on õpetus:

… suyt le branle gay, lequel vous dancerez du cousté gaulche seullement, par deux mesures ternaires, en quatre pas & une pause: Pource faire, vous largirez le pied gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air droit pour le premier pas, sur la premiere minime blanche: Puis vous approcherez le pied droit du gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air gaulche pour le deuxieme pas, sur la deuxieme minime blanche: Puis largirez le pied gaulche, & en l’asseant a terre, ferez pied en l’air droit pour le troisieme pas, sur la troisieme minime blanche: Puis approcherez ledit pied droit prez du gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air gaulche, & le tiendrez ainsi prest a repeter comme au commencement, pendant le temps de deux minimes blanches, qui seront equipolents a deux souspirs, ou une pause.

Minu tõlge (tõlgin siin minime blanche’i üldmõistetavuse huvides anakronistlikult “poolnoodiks”, antagu mulle andeks):

… järgmine on branle gay*, mida te tantsite ainult vasakule, kahe kolmelöögilise takti kaupa, nelja sammu ja ühe pausiga. Selle jaoks astute te vasaku jalaga harki ja seda maha asetades tõstate esimese sammu jaoks parema jala esimese poolnoodi ajal õhku. Siis toote parema jala vasaku juurde ja teda maha asetades tõstate teise sammu jaoks teise poolnoodi ajal vasaku jala õhku. Siis astute te vasaku jalaga harki ja seda maha asetades tõstate kolmanda sammu jaoks parema jala kolmanda poolnoodi ajal õhku. Siis toote selle parema jala vasaku juurde ja teda maha asetades tõstate vasaku jala õhku ja hoiate niiviisi kahe poolnoodi ajal, mis võrduvad kahe hingetõmbe ehk ühe pausiga, olles valmis algusest peale kordama.

*

Arbeau pole loll, saab ka ise aru, et seda pole just kerge jälgida; ta lisab kindluse mõttes muusikanoodi ja kirjutab iga noodi kõrvale, mis jalg parajasti õhus on; ma ei hakka seda nooti siia tõstma, vaadake Nicolas Graneri lahkesti ülesriputatud faksiimilest täpsemalt, aga nootide kõrval olev sammukonspekt on:

Parem jalg õhus
Vasak jalg õhus
Parem jalg õhus
Vasak jalg õhus

Pildi lisasin sellepärast, et KK küsis hüpete kohta, ega need pole sirutatud pöiaga – nagu näha, ei ole, täitsa tavaliselt hoiab seda jalga.

*

Kui keegi nüüd seda kriitilise pilguga jälgis, pani ta ehk tähele, et mu videos on kaks asja, mida saaks targa tantsuraamatu tekstist välja lugeda ka teisiti. Esiteks ei ole seal kirjas, et üldse peaks hüppama. Mina olen otsustanud hüpata osalt seepärast, et “jalg õhus” on sammunimi, mida muidu kasutatakse just lõbusates hüppetantsudes (mille kohta Arbeau ütleb otsesõnu, et jalgu ei tõsteta niisama maast lahti, vaid vahepeal on hüpe – ma tõlkisin sellest kunagi siinsamas ühe katkendi), ja pealegi sobiks hüppamine nagu “lõbusa õõtsumise” nimega paremini.

Teiseks, kui otsustada juba hüpata, saaks tekstist välja lugeda ka sellise variandi, et kõigepealt astutakse rahulikult vasaku jalaga vasakule ja alles siis hüpatakse, paremat jalga maast lahti tõstes.

See on minu arust liiga suur rabelemine – särtsakas kuuelöögilises rütmis ei jaksa astuda JA selle otsa veel hüpata ja nii neli korda järjest -, nii et jätan selle esiteks tegemata mugavuse pärast ja teiseks jällegi lõbusate hüppetantsude õpetusest lähtudes, kus on muusikanootide kõrvale samamoodi kirjutatud umbes “parem jalg õhus ehk parema jala löök. Vasaku jala takkalöök” jne, aga põhjalikumas õpetuses on seletatud, et kahe “jalg õhus”- või “jalalöögi”-nimelise sammu vahel “on liigutus nimega hüpe, mis toimub siis, kui kaks jalga on korraga maast lahti õhku tõstetud, mis on veel uljam” (“il y a un mouvement appellé sault, qui se fait quand les deux pieds sont hors de terre eslevez en l’air, qui est encor plus gaillard“) ja mis eriti tähtis: “see hüpe on ise osa parema jala löögist”, tähendab, see hüpe ei ole eraldi liigutus. Selle kasuks räägib minu arust ka bransle gay enda õpetuses olev “tõstate _esimese sammu jaoks_ parema jala … õhku”.

*

Nii. Kui minna nüüd sellise infoga tolle mõistatusemuusika kallale – millel originaalväljaandes muide üldse taktijooni ei ole -, tuleb selle muusika fraase järelikult võtta kuue kiire löögina (või kakskordkolme). Ja rõhuline löök ehk see, kuhu langeb esimene tantsusamm, on “titi-taa-taa” loogikas lugedes teine “ti”. Seega mitte “titi-taa-taa, titi-taa-taa”, vaid “ti-taa – taa-ti, ti-taa – taa-ti”.

Nagu selles Doulce Mémoire’i esitatud näites ongi – selle vahega, et nad laulavad takti teise poolde enamasti ühe pika “taa-a” ja jätavad lõpu-“ti” ära (aga taustal mängivad harmooniapillid ka selle “ti” ära, iseasi, et nad mängivad üldse kogu aeg lühikesi noote). See, et nad takti teise poole niiviisi üheks noodiks välja venitavad või siis seal instrumentidega tihti lõbusasti “tairi-ti” mängivad, teeb tantsurütmi väljakuulmise muidugi tunduvalt kergemaks – ma usun, et kuigi algajal võib olla esialgu füüsiliselt raske selles tempos ära tantsida, on siit kergem aru saada, kus teoreetiliselt hüppama peaks.

(Ühtlasi olen neile tänulik, et nad juhtisid tähelepanu tunduvalt vanemale laulule, millel see tantsuviis tõenäoliselt põhineb – vt eriti tenoripartiid, kuulamiseks näiteks seda harfiesitust. Järjekordne näide sellest, kui pikalt mõni meloodia võib käibel olla.)

Ja tunaeelmises postituses antud muusikaga, mis järgib Phalèse’i tantsumuusika nooti täpsemalt (ja on seetõttu raskem jälgida) tuleks selle loogika järgi tantsida nii.

*

Olles nüüd tähtsa näoga öelnud, kuidas on, pean kohe mööndustega lagedale tulema: kõigil mõistatajatel võib olla õigus. Sest on väga võimalik, et selle tantsu rütm jõudis oma eluea jooksul muutuda – ja miks mitte just sellise ambivalentse rütmiga tantsumuusika mõjul. Kui muusika pakub võimalust isegi lihtsaid tantsusamme mitmel eri moel rütmistada, on neid samme uue moe tulles ka lihtne ümber kujundada.

Moemuutuse mõtted tulevad mulle pähe, sest üks teine Prantsuse tants (courante!) alustas samuti 16. sajandil energilise kepsutamisena, aga muutus seejärel 17. sajandi jooksul pea tundmatuseni. Kepsutamine kadus tasapisi, rütm läks aeglasemaks, noorte karglemisest sai uue moe järgi rafineeritud hõljumine.

Ning ka bransle gay püsis sel dünaamilisel 17. sajandil käibel, seega võisid need mutatsioonid tedagi tabada. Kahjuks on 17. sajandi allikad kole segased (ilmselt mõeldud abimaterjaliks lugejale, kes oli neid tantse juba õppinud) ega ütle ühemõtteliselt, kui palju sammud selleks ajaks muutunud olid. Ainult sellest saab aru, et põhisamm koosneb endiselt neljast liigutusest; ja sellest, et need sammud ei ole enam nii ühetaolised hüpped kui Arbeau ajal.

Näide anonüümsest käsikirjast (mille kirjutamise aeg võis olla 1690.-te lõpust kuni 1610.-te aastateni. Kirjavahemärgid on nõrkadele. Transkriptsioon fa-gisise väljaandest):

Le branle gay a 4 pas le premier commence du pied gauche sur le mitan du pied et le 2 est du pied droict qui glisses en mesme temps et le troysieme sest une mesure abbatue et le quatrieme sest un releue du pied droict le posant a terre pour commancer promptement

Püüan kuidagi tõlkida, samamoodi ilma kirjavahemärkideta, lisades oma kahtlused:

Branle gay‘s on 4 sammu esimene algab vasaku jalaga jala keskosal [?] ja 2. on parema jalaga mis libiseb samal ajal ja kolmas on löögiga takt ja neljas on parema jala tõus [ei ole selge, kas parem jalg on õhus või tugijalg] pannes ta maha et kohe alustada

1623. aasta trükises on ortograafia ja kirjavahemärkidega paremini, aga jutt on pikk ja segane. Lingin Gallicas oleva faksiimile ja püüan tõlkida (see jutt ongi täpselt nii segane):

Bransle Gay /…/ koosneb neljast sammust ja selleks, et rõhku paremini tabada, alustatakse viimasest [sammust?], nõtkutades veidi põlvi, et kannad kokku tuua, tõustes varvastele. Siis tuleb neliksammu alustamiseks astuda vasaku jalaga ja teha nii, et teine jalg järgneks talle tihedasti vastu kanda, liikudes pöiast, ja libistada vasaku jala päkka tõstes kanda õrnalt küljele, ning selle libiseva sammu ajal tuleb parema jala kand vastu maad lasta, ja ilma, et peatutaks, tuleb paremini rütmis püsimiseks nõtkutada veidi põlvi, et tuua parem jalg vasakuga kokku, tõustes mõlema jala varvastele selleks, et uuesti alustada, ja siis, kui seda Bransle’it juba osatakse, ja mitte enne, lastagu suurema täiuslikkuse saavutamiseks teha kõiki samme pöiast liikudes, põlvi absoluutselt nõtkutamata, sest kui ma ütlesin, et alguses tuleb jalgu kokku tuues veidi nõtkutada, oli see selleks, et oleks kergem õpetada neid vajalikke liigutusi, mis on kahtlemata nii kõige meeldivamad kui ka kõige õilsamad, kui nad algavad puusast ja pöiast, aga Õpilane suudab neid isegi sundusega teha alles pika harjutamise peale.

Oh, oleks Arbeau ometi kauem elanud! Tema oskas põhilisele tähelepanu pöörata, arvestada, et üldtuntud tantsud ei jää igavesti üldtuntuks, nii et udupeente nüansside kirjeldamisest üksi ei piisa. Mis kasu on teadmisest, et paremini rütmis püsimiseks tuleb lasta algajal põlvi nõtkutada ja edasijõudnul sirgete jalgadega tantsida, kui me ei tea, MIS rütmis üldse peaks püsima?

Niisiis jätavad need udukirjeldused kõik rütmivariandid võimalikuks. Mis tähendab, et kui me otsustaksime mängida musketäride aja inimesi ja sama muusika järgi tantsida (sest ega see meloodia uue sajandi kukkudes kuhugi ei kadunud), ei pruugi ka “titi-taa-taa” loogikaga variandid valed olla – olgu siis esimene samm esimese “ti” või hoopis “taa” ajal.

————————————————————————————–
* Branle gay otsetõlge oleks tegelikult “lõbus õõtsumine”, aga ma ei hakka nii täpselt tõlkima. Õõtsumiseks nimetasid prantslased nad tollal igasuguseid suure massiga tantsitavaid seltskonnatantse, mis käisid ringis või rodus. Ja tänapäeval on see slängis hoopis seksitähenduse võtnud, nii et võite ise arvata, mida guugel mulle ükskord ette viskas, kui ma ilmsüütult neid märksõnu guugeldama hakkasin. Olete hoiatatud.

Nii, kui keegi nüüd igatses normaalse inimese postitusi, on täna tema õnnepäev, kokkuvõte võiks olla “tegin seda ja teist ja kolmandat ja siis tuli üks mõte”.

Inimesed kirjutavad puude lõikamisest, igaüks omas võtmes: Ritsikut tahab õunapuu tappa; Kaur on hävitaja Šiva.

Mina olin end eluaeg säilitaja Višnu esindajaks pidanud, aastast aastasse end ikka puude külge aheldanud, kui A. tahab midagi maha võtta. Aga kui ma sain kätte oksakäärid ja sae, avastasin, et kui mul on käes haamer, meenutab kõik naelu käärid ja saag, meenutavad kõik oksad võsa, millest tuleb tee läbi raiuda.

Mind on see hoog tänavu juba kaks korda tabanud. Ja samamoodi kaks korda olen olnud järgmisel päeval täiesti sooda ja tundnud seletamatu haiguse sümptomeid: kondid valutavad, kõhus keerab, kurgus kriibib, ja mõistagi üldine vastumeelsus mis tahes töö suhtes.

Kirjandusklassika ütleks nüüd, et mul on maks haige; esoteerikud ütleks, et puud maksavad kätte, ja ärkamise ajal jooksidki mul unesegase peaga pildid silme ees, kuidas puud mu kinni püüavad. Aga ärkvel peast olen ma sõltumatu mõtleja ning arvan, et töö ongi tervisele kahjulik. Isegi kui lõbus on! teadagi, mis lõbudega liialdades juhtub.

*

Töötamisest rääkides – sain teada, et tehisintellekt ei ole QWERTYga kursis. Mis mõttes ta ei saa aru, et kui ma toksin sisse “roogo teataka”, siis ma otsin Riigi Teatajat, ainult klaviatuur oli viltu ees? Kui Skynet hakkab meie kohta infot koguma, on teda ikka maru kerge lollitada. Minu salakaval mõistus sünnitas kohe veel sellise nõksu, et käte alla panen Dvoraki klaviatuuri, aga toksin pimesi QWERTY järgi.

Ja kui ma nüüd teadvuse voolu najal edasi lasen, siis salakavala mõistuse jutt meenutas nädalatagust mõtet, et ma olen paras wannabe-makjavellist. Ise ei oska viisakuslobagi ajades küsimustele vastamata jätta, aga taban end juba teist korda söör Humphreyt kadedusega vaatamas ja mõttes märkmeid tegemas. Ma vaatan “Jah, härra ministrit” nagu õppefilmi. Ja nagu Humphreyst ei piisaks, ma imetlen lugudes üldse meistermanipulaatoreid ja elegantseid valetajaid. Mitte et ma tahaks psühhopaat olla, need tegelased võivad olla samahästi nii halvad, head kui keskmised. Mileedi, Vetinari, Lily Rowan – ilma et peaks isegi kõikvõimalikke kelmilugusid appi võtma (loomulikult ma armastan kelmilugusid, kuidas siis teisiti).

Ei tea, mille peale ma küll loodan, ise oleks nagu tõeseerumit joonud (või nagu JJ mind korra armsalt komplimenteeris: “Sinuga on hea rahulik, sinust ei pea kartma, et äkki sa mõtled midagi”).

Paras analoog on vist see, kui vägivallafantaasiatega kidur nohik vahib kaklusfilme, võib-olla ostab isegi sisseehitatud musklitega kostüümi.

Hmm. Niiviisi vaadates ei peaks üldse imestama, kuidas ma saan korraga ekstravert olla ja üksiolekut armastada. Makjavellikostüümi ju ei müüda, millega ringi patseerida, kuidas ma lähen niiviisi inimeste sekka, puhta paljas.

Keegi ei mõista mind

aprill 30, 2020

Einoh, palun väga, kui ma kirjutan mingist spämmist, näiteks testitegemisest või mis ma meikimisest arvan, tuleb lugejaid ja kommentaare ridamisi; aga kirjutan mina põhjaliku postituse päriselt huvitavatest asjadest ja lisan lõppu põneva mõistatuse, siis proovib ainult üks inimene lahendada. Ma mõtlesin laheda mängu välja, miks inimesed mängima ei tule?

Üksi, kalk maailm, saatus on minu osa, ma ütlen, juba lapsest saadik. Mina mõtlesin näiteks välja tsirkusemängu, kus ma lasen mänguloomadel ümberpööratud pange põhja peal esineda ja sõbrannad mängivad orkestrina võilillepilli (ma ise ei osanud, tehnilised oskused on juba ammu mu nõrk külg olnud); loomad olid valmis, sõbrannad olid pillidega valmis – loomad sisenesid, aga kas orkester hakkas õigel ajal mängima? võite isegi arvata.

Või kui ma läksin poodi leiva järele ja mõtlesin, et küsiks õige kaneeli ka, sest järsku on (kõik need, kes nõuka aega mäletavad, naeravad nüüd selle koha peal), ja müüja ütles muidugi, et ei ole, ja mina vastasin vaimukalt “Eks ta ole üks otsata aru unistus,” kas siis müüja muigas hindavalt ja vastas sõbraliku naljaga?

Üks pettumuste jada see elu on.

Kui te sellised olete, siis ma hakkan popiks ja noortepäraseks ja teen veel videopostituse. Näiteks bransle gay‘st ja võib-olla isegi courante’ist.

Sest ega te ometi öelda ei taha, et ma peaks hoopis tuludeklaratsiooni tegema.

—————————————————————————–
PS: tegingi tuludeklaratsiooni ära. Mul on siis iga kord nii pidulik tunne. Samamoodi siis, kui ma oktoobri hakul oma sotsiaalmaksu juurdemakse ära teen – näe, armas Eesti riik, ka mina annan oma solidaarse panuse.

Aga oma tulude ja kulude ülevaatamisest on kasu ka või kuidas nüüd võtta. Avastasin, et suvel on üks klient mulle maksmata jätnud, sellise mõõdukas suurusjärgus arve, ja mul jäi täitsa märkamata. Hästi elame, seltsimehed, kui iga väikese arve laekumist/laekumatust tähelegi ei pane! Eks ta oli sellisel ajal ka, kui va arveid tuli ridamisi sisse ja see oli neist üks väiksemaid, nähtavasti vaatasin tookord diagonaalis, et “ahah, kontol on piisavalt” ega hakanud rohkem süvenema, kiire oli nagunii ka.

“Kuidas nüüd võtta” on selle mõttega, et kas praegu ikka on kõige parem aeg tasumata arveid sisse nõudma hakata…

Eile oli nii vaikne öö, et metsateel tundus lausa taktitu jalutada, kruusakrobin kajas kõrvulukustavalt ja ma hiilisin mööda rohtunud teepervi. Konnad tegid eriefekte – üks imiteeris kruusaaugust kostvat ATVd (krr-rr-rrrRRRRrrr), teine kauguses uniselt haukuvat koera (uah…. uah…. uah….). Ainult päris tiigi ligi kükitades sai aru, et hääled tulevad siitsamast.

Selline on mu kohmakas katse juhatada sisse Clément Janequini sensuaalset öölaulu:

Noot ka. See on praegu mu lemmik-karaoke – üritan sopranile teisi hääli kaasa laulda, esialgu tuleb see kõige paremini välja mõm-mõm-mõm sõnadega, aga küllap kunagi jõuan ka päris tekstini.

Komistasin sellele laulule kogemata ja sain ahaa-elamuse: ennäe, Janequin ei olegi teinud ainult sädelevat onomatopöad! Miskipärast pakuvad muusika-antoloogiad tüüpiliselt just neid efektilugusid, mis tüütavad mind aga jube kiiresti ära – esimesel korral tundub väga äge, aga hiljem tuleb juba tunne, et jah, oskad küll ilusti eriefekte, aga tahaks nüüd natuke midagi hingele ka. Et oleks selge, millest ma räägin, vt näiteks tema “Lindude laulu” – pika otsimise peale leidsin ühe esituse, mida ma suudan kuulata – või “Lahingut”. Mul on selliste trikkidega sarnased tunded nagu EV-l literatuurse maalikunstiga.

Läks aega palju või vähe, mina hakkasin ikkagi mõtlema ühele efektilaulule, nimelt tuli tahtmine panna ühte postitusse kõrvuti tema Pariisi tänavakisa laul ja Steve Reichi “City Life”. Ma ei hakka Reichi “Linnaelu” esitust siia niisama kleepima, vaid lingin parem loomisest tehtud dokumentaali: esimene; teine; kolmas; neljas ja viies osa – kui on näha, kuidas seda tehti, on minu arust põnevam (ärge laske end heidutada mõne klipi alguses olevast prantsuskeelsest jutust – see läheb üle, Steve Reich räägib ise inglise keeles).

Aga Janequini kisalaulu otsides avastasin, et Dominique Visse ja Ensemble Clément Janequin (kellel oli “Les Cris de Paris” kunagi üks esimesi plaate – tookord puhtalt renessansslauludest ja suurem osa plaadi lugusid olid tegelikult muul teemal) on kümmekond aastat tagasi tänavakisalugude albumi “L’Écrit de Cri” teinud (vt Gramophone’i arvustust), alustades 16. sajandist ja lõpetades nüüdismuusikaga. Harmonia Mundi on juutuubile ka lahkelt selle ülesriputamiseks litsentsi andnud (kahjuks pole seal videote juures heliloojat märgitud, aga Harmonia Mundi enda lehel on).

See on küll väga prantsusekeskne album, teiste rahvaste tänavateemad pole üldse löögile pääsenud, aga eks nad pidid oma haaret kuidagi piirama.

Lisan ise klassitsismiajast ühe mitte-just-väga-klassitsistliku loo, Boccherini “Madridi tänavate öömuusika”: ka see oli minu jaoks omal ajal ahaa-elamus, sest ma olin Boccherinit sinnani selliseks tapeedi-tilulilu-heliloojaks pidanud (võtke neid rumalaid eelarvamusi kui hoiatust, et siit liiga asjatundlikku juttu otsida ei maksa – ma olen kõigest laia haardega diletant, nagu ma kordamast ei väsi). Neid “Madridi tänavaid” ei saa igatahes küll tapeediks kuulata, liiga intensiivne.

***

Ent pöördudes tagasi prantsuse tänavamüra poole: kui ma tolle “L’Écrit du cri” avastasin, tuli välja, et seda Janequini lugu, mis mul meeles mõlkus, seal ikkagi ei ole. Oli küll kisalaul (mille nooti saab IMSLP-st alla laadida), aga mitte see, mis mul kummitas. Kaevasin natuke ja avastasin piinlikkusega, et mu kummitus ei olegi Janequini oma, vaid tunduvalt vanem, korralik kõrgkeskaegne motett “On parole – A Paris – Frese nouvele” (nooti saab eri ümberkirjutustes CPDList alla laadida), kus alumine hääl ketrab tänavakaupleja kombel “värsked maasikad, head mooruspuumarjad” ja ülemised hääled kiidavad eri moel linnaelu.

Lingin siia Clemencic Consordi esituse, sest siin tulevad hääled kenasti üksteise järel sisse, nii et jõuab ülesehitust jälgida.

Aga see lugu toob mu tagasi prantsuse meloodika teema juurde, mille üle ma viimasel ajal aina mõtlen.

Kaheksa aastat tagasi imestasin ma siinsamas, kuidas küll prantslastel ja itaallastel asjad nii vastassuunas käisid – et itaallastel olid magusad meloodiad keskajal, mil prantslased möllasid mitmehäälsusega, aga renessansis olid asjad täpselt vastupidi – Itaalia lood on parajad akordipeksmise lood ja prantslastel on eelkõige mõjuv meloodia.

Aga kui ma nüüd seda motetti, eriti alumist ketramisehäält kuulasin-lugesin, siis tulid mul hoopis teised mõtted pähe: kuidas seegi on üks neid prantsuse lugusid, kus vabalt voolav, loomulikku kõnet meenutav meloodia on tähtsam kui regulaarne biit.

Tänapäeva noodis jaguneb lugu küll kenasti kolmelöögilisteks taktideks (ja see on ka kasulik, kui tahta sinna teisi hääli otsa ehitada); aga kuulake juutuubiklipi alguses alumist häält või proovige ise laulda. Kui keegi just rütmi juurde ei toksi, siis ei ole tajutav rõhk regulaarselt “takti alguses” (õigemini ei ole alumise häälega piirdudes siin üldse regulaarse pikkusega takte) – lause esimeses pooles (“Frese nouvelle”) on rõhk küll kõige esimesel silbil, aga teises (“muere france”) on tänu pikale noodile kõige rõhukam france’i esisilp – tähendab, just see koht, kuhu loomulik lauserõhk käibki. Muere, mis jääks regulaarsetesse taktidesse raiudes rõhulisse positsiooni, mõjub hoopis eellöökidena.

See pani mind nende mitmehäälsusele hoopis teise pilguga vaatama. Ma teadsin ennegi, et moteti-mitmehäälsuses põimitakse mitu meloodiat kokku, mitte ei ehitata akorde üles, aga miskipärast polnud taibanud, et see kaotab mu vana postituse vastuvooluprobleemidest ühe ära: ma ei peaks Prantsuse laululugu kirjeldama nii, nagu nad oleks uusajal minetanud huvi muusika vertikaalse mõõtme vastu, mis neil keskajal veel oli, vaid pigem oli isegi nende keskaegne polüfoonia põnevatest meloodiatest kokku pandud. Mitu horisontaalliini puntras koos, nad on kogu aeg meloodiates mõelnud!

***

Hüppame nüüd jälle keskajast varauusaega. Mul on viimasel ajal nimelt siginenud huvi Prantsuse vara- ja keskbaroki tantsu vastu, seega olen ka selle aja lauluvara rohkem turkinud. Ja mille otsa ma seal komistan: jälle imeilusad meloodiad, millel on küll oma rütm, mis mõjub väga loomulikult, aga ei ole üldse regulaarne.

Üks mu lemmik, mida ma kaalusin enne eriolukorda ühte oma lavastusse võtta, on Guédroni peaaegu vabarütmiline “Puisque les ans”:

Niiviisi vaadates paistab ainult loomulik, et kui Veneetsia ooperis olid tegevus ja laul justkui kaks ise asja, siis Prantsuse lüürilises tragöödias oli laulmine normaalne jutustamisvahend ja osa dialoogist.

Ühtlasi pani see mind tõsiselt mõtlema, kas ma suudan renessansist või barokist meenutada ühtki ostinato-teemat, mis oleks Prantsuse päritolu. Tuleb küll meelde prantslaste lugusid, kus nad ostinato‘t kasutavad, aga need põhinevad Portugali folia‘l, Hispaania pasacalle‘l või chacona‘l, Itaalia passamezzo‘l… Puha välismaa tantsud.

Mis ei tähenda, et prantslastel endal kodumaist tantsumuusikat ei olnuks, oli-oli; aga võib, ma toon näite ühe lihtsa nüri noortetantsu muusikast:

Siinkohal tahaksin lasta teil, armsad lugejad, kuulata ja pakkuda, kuidas te seda rütmi tajute ja millist lööki rõhuliseks peate. Selles lihtsas tantsus on põhisammuks 4 järjestikust hüpet (jalalt jalale – vasak-parem-vasak-parem, ühtlase vahega) ja seejärel takti lõpus paus (järgmises takti algul jälle 4 hüpet ja nii edasi, ma ütlesin ju, et nüri noortetants). Kuuelöögilises rütmis (hop-hop-hop-hop-paus-paus). Kuhu teie arvates esimene hüpe peaks sattuma ja kas te üldse tajute seda muusikat 6-löögilisena või hoopis suhteliselt aeglase 3-löögilisena (alternatiivina: kolmetaktilisena, igas taktis kaks lööki)? Ootan huviga vastuseid kommentaaridesse; sammuajastuse seisukohti võib sõnastada näiteks titi-taa vormis.

Et oleks lihtsam sellest kuuesest meetrumist aru saada, panen ühe lihtsama muusikanäidise võrdluseks kõrvale.

Kui keegi tahab kohe ise noodile pilku heita, siis transkriptsiooni ma kahjuks ei leidnud, aga faksiimilet saab alla laadida – ma ise vaatasin viisi leidmiseks sopraniraamatusse, seal oli ta lehel nr 21 verso.

(Ma tõin meelega Phalèse’i näite, sest 1571. aastal, mil tema raamat ilmus, oli see tants sellisel 4(+2) kujul kindlasti olemas (Arbeau kirjeldab seda täiesti käibelolevana 1589. aastal). Praetoriuse “Terpsichore” juba kubiseb imeliku rütmiga – ja kohati hoopis teistes meetrumides kirjagi pandud – bransle gay’dest, aga see oli juba hiline aeg, ka tantsusammud olid siis juba teistsugused.)

Katkestan oma jutuvada ja jään ootama.

Loodetavasti järgneb.

Ma küpsetasin, eks ole, mitmesugustest ülejääkidest lahtist pirukat. Täidis tuli minu arust superhea, põhi oleks võinud natuke krõbedam olla.

A. sõi ka, küsisin, kuidas meeldis, tema seletas, et muidu hea, aga herned ei vaimustanud teda kõige rohkem. Ma siis valgustasin talle oma vaatepunkti – et vastupidi, herned on ideaalsed, aga põhi ei ole nii krõbe, kui ma tahaks.

Viis minutit hiljem kahe suupoolega küpsist süües teatas ta, et tal on mulle lahendus olemas. “Võta Digestive-küpsis, pane pirukatükk sinna peale – ja ongi sul krõbe põhi!”

“Sina sööks kõike küpsisega,” ütlesin, mõeldes, kuidas A. pani pashat küpsise peale. “Sinu jaoks on kõik hea, kui küpsist sisse panna.”

“Jah! See on universaalne lahendus, kuidas toidud heaks teha. Jäätise sisse – küpsis! Kohupiimaga – küpsis!”

Supiga läheb võib-olla raskeks, seda pidi ta möönma. Aga kui ma teda veel torkisin, et aga soooooolast toitu, sul on kõik magusad toidud, kas sa soolast toitu sööd ka küpsisega, siis teatas ta, et tegi küpsisega võileiba ja see oli päris hea.

Üheülbaline ei olnud või, küsisin mina.

“Ei, vaata, mul oli pehme röstimata röstsaiaviil. Selle peal või. Selle peal küpsis. Need tekstuurid olid koos väga huvitavad.”

Gastronoom on rääkinud.

***

Käisin laadisin korra academia.edu-st ühe teadusartikli alla ja sestsaadik saadavad nad mulle pidevalt kirju teiste artiklite kohta, mida ma võib-olla lugeda tahaksin või mis mul nende arust pooleli on.

Seekord tuli teade “You visited the paper The Sources of Dance Music for the Ballets de cour before Lully”.

Irvitasin tükk aega. Paras lohe see Lully, ise elas ligi kolm ja pool sajandit enne mind, aga näe, mina jõudsin ikka ette.

*

Oli aeg, mil mind häiris Euroopa Liidu liikumisvabaduste loetelus termin “isikute vaba liikumine”. Et inimese moodi nüüd rääkida ei või, kirjutagu normaalselt “inimeste vaba liikumine”, juriidiliste isikute jaoks on nagunii muud õigused ja vabadused, asutamisvabadus näiteks.

Aga sestpeale, kui ma hakkasin mõtlema, et tõepoolest – miks ma peaks arvama, et isikuteks jäävad igavesti ainult inimesed? tuleb arvestada ka tehisintellektiga; või et mõnd loomaliiki hakatakse isikutena võtma; või kuidas on võimalike külalistega kosmosest? Ärgem olgem kitsarinnalised! – on mul seda väljendit nähes hoopis teine tunne. Toksin sisse “i-s-i-k-u-t-e” ja tunnen uhkust oma avatud meele üle. Kui ahvid, delfiinid, androidid ja tulnukad meile kunagi Nürnbergi teevad ja kohtumõistja pilguga otsa vaatavad, siis mina võin rahuliku südamega vastu vaadata, mina kirjutasin “isik”.

***

Vaatan, et Erik Orgu kirjutab, kuidas patustada ja ikkagi saada hea vorm. No minu arust on elementaarne, tuleb soovitud vormi jaoks õige patt valida lihtsalt. Juurdevõtmiseks on hea õgardlus, soovitavalt koos ahnusega, lahjumiseks soovitan kitsidusepattu, võhmatreeninguks liiderlikkust või miks mitte ka viha (ajad kedagi taga ja karjud vihaselt täiest kõrist, hääletreening veel pealekauba), rühitreeninguks kõrkust, üldiseks motiveeringuks kadedust (valid oma lemmikvormis inimese, keda kadestada ja pjedestaalilt tõugata), lõdvestusharjutusteks laiskust.

Tegin ka seda testi, mida blogituttavad järjest teevad, aga inglise keeles, sest see eesti tõlge oli selline, et mul hakkasid silmad verd jooksma ja süda läks pahaks. Ei suutnud pealkirjastki kaugemale lugedagi (“Tasuta isiksuse test”, ahah). Ma arvan, et sellised “eestikeelsed” tekstid teevad eesti keelele rohkem kahju kui ingliskeelsete tsiteerimine.

Minu tulemus sedapuhku ENFP-A (campaigner, tolles hirmsas eesti versioonis “esivõitleja”):
https://www.16personalities.com/enfp-personality

Ja protsendid on

Mind
This trait determines how we interact with our environment.
61% Extraverted – 39% Introverted

Energy
This trait shows where we direct our mental energy.
76% Intuitive – 24% Observant

Nature
This trait determines how we make decisions and cope with emotions.
35% Thinking – 65% Feeling

Tactics
This trait reflects our approach to work, planning and decision-making.
32% Judging – 68% Prospecting

Identity
This trait underpins all others, showing how confident we are in our abilities and decisions.
53% Assertive – 47% Turbulent

Mulle tundub küll, et see on väheke loll test, sest kirjelduse põhjal tuleb loogik (INTP) palju tuttavam ette – “loogiku tüüpi inimesed kipuvad jagama mõtteid, mis ei ole päris lõpuni välja arendatud, kasutades teisi oma ideete ja teooriate tagasipõrgatamiseks, vaieldes pigem iseenda kui tegelike vestluskaaslastega”, kas ei ole täpselt nagu mina? ja kui ma olen selle süsteemi isiksusetüüpide foorumites kolamas käinud, on samuti NT-de foorumites kõige tuttavam tunne.

Tähendab, see ENFP “Charming, independent, energetic and compassionate, the 7% of the population that they comprise can certainly be felt in any crowd” kõlab küll meelitavalt, aga pigem kellegi moodi, kes ma tahaks olla, mitte kes ma olen. Äkki ma valetasin testi tehes kogemata.

Kuigi see “They tend to see life as a big, complex puzzle where everything is connected – but unlike Analyst personality types, who tend to see that puzzle as a series of systemic machinations, Campaigners see it through a prism of emotion, compassion and mysticism, and are always looking for a deeper meaning” tuleb teisalt väga tuttav ette. Ja “Worse still if they find themselves beset by the administrative tasks and routine maintenance that can accompany a leadership position.” kõlab VEEL tuttavamalt. Ju ta üks horoskoop on.

Aga võib-olla on selle T-F segaduse põhjus juba selle süsteemi ülesehituse viga. Mõtlemine ja tundmine-empaatia (T ja F) ei peaks minu arust üldse ühe telje kaks otsa olema. Ma suudan täiesti kujutleda inimest, kellel on nii T kui F graafik püsti nagu kuusk, ja inimest, kes on mõlema peale kehv. Ise pakun, et mul võivadki nii T kui F päris tugevad olla – kui me räägime väärtushinnangutest, sest ma armastan nii loogikat kui ka südamlikkust. Ainult et selle südamlikkuse praktilise rakendamisega on keerulisem lugu, sest ma elan, pea pilvedes nagu hajameelne professor/ogar loomeinimene mullu ja muistegi (seda, et ma olen neil skaaladel selgelt N ja väga vähe S, usun ma küll, isegi praeguse testi skaaladest olen ma sellel kõige selgemalt ühes servas).

No umbes nagu mulle tundub teistsugustes lollides testides, mis lubavad öelda, kui mehelik või naiselik sa oled, et kui me juba arhetüüpidega möllame, mõõtku siis mehelikkust ja naiselikkust mõlemat eraldi, nii et oleks võimalik saada ka tulemusi nagu “kõike ja rohkem” kui ka “sugu, mis sugu?”.

Vaatasin nüüd, mis tuntud tegelased veel minuga sama tüüpi peaks olema ja Michael Scott. No aitäh. Ja no muidugi. “Piinlikud naljad” võiks mu teine nimi olla.

***
Loomade elu: tulin jalutamast koju, kass jooksis õues juurde, et minuga koos tuppa tulla. Vaatasin hajameelselt silmanurgast, et tema koon on imelikult hele, nagu polekski meie kass, mõtlesin, et toas vaatan.

No ja kui ma lõpuks saapad jalast ja mantli seljast sain, nägin, et kass on tähtsalt hiire keset vaipa pannud ja ise luurab teda, et Tomi ja Jerryt mängima hakata. Hiir polnud ka loll, läks kohe minu seljakoti taha peitu ja lasi tükk aega edasi-tagasi – koti tagant peeglilaua aluse kola taha ja sealt tagasi, sedamööda, mis suunast kass parajasti varitses. Kass kurises elavalt, justkui tahaks öelda “kus sa oled, tule nüüd välja”, vahepeal müksis mind peaga.

Ma otsustasin, et isegi kui kassil on loomulik vajadus hiiri püüda ja see on looduse igavene ringkäik jne, siis harrastagu seda ringkäiku parem õues, ja proovisin hiire jooksusuunale pappkarpi ette panna, suu hiire poole. Hiir läks ilusti karpi ja kui ma karbi püsti ajasin, jäi sinna ka pidama, aga karp osutus liiga kõrgeks – et seda peeglilaua alt kätte saada, pidin nii palju kallutama, et hiir hüppas jälle välja.

Lõpuks keerasin ühele rajale tühja supipurgi suu ette ja ta läks purki, mis õnnestus mul ometi kord püsti keerata, nii et hiir sees. Toimetasin ta õue, kõndimise ajal vaatlesin: ruugelaigulise kasuka ja valge kõhuga (valge kõht võiski olla see imelik hele laik, mida ma kassi koonul silmanurgast nägin). Pärast netist uurides tundus, et kaelushiir.

Kassile jäi see purgiaktsioon nii märkamata, et minust ta sinna kurisema ja peeglilaua ümber luurama jäigi.

(Eelmine osa on siin, selle juures on ka lingid varasematele.)

See osa kuulub sarja mõnes mõttes sohiga, sest siin saavad sõna inimesed, kes kogemuste jagamise üleskutset peaaegu tähelegi ei pannud, sest nii palju muud huvitavat oli kirjutada – ah mingi kriis oli või, vaata parem, mis lahe artikkel/koomiks/noot!

Mis teeb mu südame soojaks, sest meenutab nii kiiduväärselt Russelli tuttavat filosoofi Branislav Petronijevići, kellele ma korra varem viitasin – keda see maailmasõda huvitab, kui tahaks ruumi punktide arvu välja selgitada.

Ühtlasi meenutab see mulle toredaid mälestusi ajast, mil ma end päriselt palju isoleeritumana tundsin. Olin Budapestis, ära lõigatud nii oma kodusest raamatukogust kui ka tavalisest tutvusringkonnast – tegin leevenduseks endale lausa meiliaadressi, esimese oma elus!, aga vahetasime ka päris kirju. Päriselus nägin peamiselt ainult toakaaslasi; mul oli vähem teha kui kunagi, sest ma olin Tartus olnud aktiivne õppur, aga nüüd oli ametlikke loenguid ainult kord nädalas. Sebisin endale eri õppetoolide tunniplaanidest aineid juurde ja nägin neis loengutes ka toredaid inimesi, aga sellest oli ikka natuke vähe; see oli see periood, mil ma käisin vahel ööklubis tantsimas, et seal võõrastega trügides natukenegi kehakontakti saada.

Igatahes sain ühel hetkel teada, et seal linnas elab paar prantsuse tuttavat (Debreceni suveülikooli ajast) ja neist ühega hakkasin ma regulaarselt veini joomas käima, sellises odavas veinikeldris, kus veini telliti poole liitri või liitri kaupa (enam seal seda veinikeldrit ei ole).

Ta vääriks üldse omaette postitust, sest on nii tore inimene, aga praeguse teema juures on oluline, et ka tema armastab keeli õppida. Ta kasvas juba mitmekeelses keskkonnas üles: hispaania pagulasena Prantsusmaal katalaani külas – kodus rääkis hispaania, küla peal katalaani, koolis prantsuse keelt (ega te ometi ei arvanud, et Prantsusmaa oma ajaloolistele regionaalsetele vähemustelegi omakeelset õpet pakuks?). Siis läks ja õppis inglise filli, see läks igavaks, võttis hoopis ungari keelt ja läks Ungarisse prantsuse keele õpetajaks. Niiviisi ma teda kohtasingi, me käisime Debrecenis samades keeletundides.

Veerev kivi, nagu ta on, oli ta selleks ajaks, kui me Budapestis uuesti kohtusime, jõudnud hakata mõtlema, et õpiks õige veel mõne keele. Võtaks õige eesti või soome keele – selle järgi, kumba riiki kergemini õppima ja tööle pääseb, mõlemat parem ei võta, sest segi võivad minna. Niisiis nägin ma teda uuesti siis, kui ta tegeles eesti keele maitsmisega.

Mina olin tollal hädas oma varakahekümneste armumistega; tema oli jälle keerulises suhtes oma ungarlasest pruudiga ja vist juba otsapidi lahkugi minemas.

Igatahes – ja see jätkab ka Ritsiku kommentaariumis alanud “Kuidas läheb?”-teemat – algasid meie veinijoomised umbes nii:

“Kuidas sul on?”
“Sitasti. Sul?”
“Mul on ka sitasti. Aga vaata, ma lugesin siit, et teil on sellised huvitavad sufiksid…” (näitab raamatut.)

Ja seejärel rääkisime me õnnelikult tund või paar grammatikast.

Nende veinijoomiste ajast on pärit ka see tore lugu, kus ta – Ramos on ta nimi, mis ma siin ikka asesõnadega keerutan – hakkas rääkima, et ta luges midagi ühelt eesti keeleteadlaselt, ma kindlasti tean, hästi kuulus teadlane, Polarist.

“Polarist? elu see pole kuulnud.”
“Ikka hästi, hästi kuulus. Pol Arist. Oota, ma kohe kirjutan.”

Paul Ariste.

***

Igatahes. Kui ma kogemuste kogumise välja hõikasin, ei reageerinud meie kunstnik EV alguses üldse, aga siis helistas umbes nädal aega hiljem; mainis põgusalt, et on segaste külmetushaiguse sümtpomitega kodus karantiinis ja sellepärast natuke mures jah, aga leidnud ühe huvitava inglise maskietenduse kirjelduse ja kas see on seesama, kus ma kunagi Poolas mängimas käisin. Leppisime kokku: tema saadab mulle maskietenduse lingi ja mina talle artikli Hispaania barokktantsude “madalatest” žanridest (sellest, et kui neid tantse kirjeldatakse Hispaania allikates eksootilisena, siis võib see olla lihtsalt omaenda madalkultuuri projitseerimine teistele rahvastele, “üks korralik hispaanlane küll niiviisi ropult ei tantsi”).

Pealekauba saatsin talle lugeda ühe saksakeelse lingi, millest ma ise hästi aru ei saanud, ja küsisin, kas see on õukonnaballett, mispeale tema vastas

Saksakeelne on jah õukonnaballett, kirjeldus tagantjärele ja on kirjas, mis rolli keegi õukondlane mängis. Selle tegelaste loetelu võiks naljapärast välja kirjutada, igatahes esinevad seal kolm preisi voorust (Preußische Tugenden) nagu Redlichkeit (see on ausus ja veel midagi), Auväärsus ja Püsivus (tegelikult “Lojaalsus Muredes Ja Raskustes”, mulle tulevad “heade ennete” motikamehed meelde 🙂 ) ja hiljem Veenus, graatsiad ja kolm väikest armastusjumalat jne jne.

ning arutas, et

Huvitav, mis eesmärgiga neid kirjeldusi välja anti. Kas olid nagu tänapäeval ürituste fotokroonika, sellised asjad, mille juures mälestusi heietada ja muljeid vahetada või. Ainult ilma piltideta.

Ma oskasin seepeale peale kirjutada ainult seda, et ka Negri on oma raamatusse lavastuse kirjelduse pannud:

Kui Negri seal ise üks lavastaja oli, siis oli see tema jaoks vbla nagu portfoolio osa. Ja namedropping on muidugi CVs kasulik.

EV tegi seejärel Saksa õukonnaballeti tegelaste kohta detektiivitööd:

[P]äris huvitav materjal tundub uurida. Et kes keda mängis, väärikamaid tegelasi paistavad olevat mänginud väärikamad õukondlased ja suvalisemaid paažid ja kammerjunkrud ja lihtsalt perekonnanimega antud tegelased. Täitsa mitu inimest mängib kolme-nelja rolli. Sisenemine on tantsuga ja tekstidel on vahetantsud mõnikord ja mõnikord laulud. Kirjeldused on väga üldsõnalised.

ja kirus:

Pagana Saksa vürstisuguvõsakesed, kes panevad igas harus lastele samu nimesid. See ballett on kolmas, lõpuosa palju mastaapsemast asjast, mis oli pulmapidustuste meelelahutus, ühtlasi sisaldades õpetlikke mõtteid, täpselt nagu varasemad Firenze intermeediumid – sellele eelnes kaks vist puht-sõnalist näidendit.

/…/

Need, kes abiellusid 1669. aastal, olid … Saksi-Gotha-Altenburgi hertsog Friedrich I ja Saksi-Weissenfelsi Magdalena Sibylla ja neil oli kari lapsi. Muuhulgas esivanemad sellele Coburgi suguvõsale, kust on tulnud Briti valitsejad Victoria ja Albert.

Selline pealkiri balletil: “Üksmeel tugevdab abielu: ehk / Kordaläinud abielu ballett: pühendatud kõrgest soost ühteheitnutele hiilgavaimale printsile ja isandale Friedrichile, Saksi hertsogile [järgneb loend, milliste maade ja linnade isand ta on] ja hiilgavaimale printsessile ja preilile Magdalena Sibyllale, Saksi hertsoginnale [järgneb sarnane loetelu nagu ta abikaasa puhul] mis on kõrgest soost perekondade tavalise kombe kohaselt kõige suurema pidulikkusega [hochfeierlich] ette kantud 14. talvekuu päeval 1669. aastal kõrgeaulises Magdeburgi residentslinnas Halles”.

Pealekauba saatis ta lingi huvitavale magistritööle Firenze karnevalilaulust, ühesõnaga, meil läks lappama nagu tavaliselt.

Ja alles 7. aprillil, kui ma trupilistis uuesti küsisin, kas keegi tahab midagi lisada, tuli ka EV-l meelde, et õigus jah, mingid kogemused, ja ta kirjutas (lisan ise selguse huvides, et ta elab töö ajal kahe linna vahet):

Ma siis ka vastan midagi. Teatrimaja läks karmilt kinni ja esimesel nädalal ei olnud veel selge, millised on otsused töö kohta, kas tulevad puhkused jm. Lugesin iga päev meili, et otsustega kursis olla, ja tegelesin kokkulepete muutmisega ning näituste graafiku ümberkorraldamisega, sest see oli ainuke, mida sai distantsilt teha.

Kodus olemisest oli nii palju kasu, et ma sain suhelda oma tütrega, kellel on lõpetamine ja sellega seoses palju segadust. Niivõrd-kuivõrd olen abiks olnud.

Aga et mul on alates Viljandisse tööle minemisest jäänud tohutult tegevusi ripakile, siis mõnega nendest olen küll otsad kokku tõmmanud. Hea seegi.

Ning lisas paar päeva hiljem:

[M]a pean vist täiendama oma juttu sellega, et mul tööl oli enne katkestust ridamisi selliseid tulekahjude kustutamisi ja olulise tähtajaga tegevusi ja vahetevahel oli päris pingeline. Lootsin selle peale, et märtsi teise poolde kavandatud Poola-reis aitab veidi hinge tõmmata, selline aktiivne puhkus, aga ikkagi puhkus. Ja minu jaoks oli niisiis karantiin, kui esialgu tekkinud ebakindlus välja arvata, paras õnnistus – saan tegelda kaunite kunstidega, vanade digitud raamatute uurimisega ja muude kasutute tegevustega, mis pakuvad hingele ometi nii palju. Täitsa vaba inimese tunne juba on tekkinud (tähenduses vaba inimene vs ori).

Tõesti-tõesti – kahe kogemusekirja vahepeal oli ta jõudnud ümber kirjutada paar sekventsinooti hiliskeskaegsest Soome-Jaagu koostatud “Piae Cantionese” nimelisest laulukogumikust ja lisas nende kohta:

Muusikateadlane Timo Mäkinen arvab – ma pole seda artiklit lõpuni tõlkinud, ta viitab mingitele 17. sajandi allikatele, Masku Hemmingile – et nende järgi tantsiti koolides mõõkade, keppide ja pajupuudest tehtud kaartega umbes nii nagu selles videos. See näeb välja sellise asjana, mida oleks lahe kuskil koolis teha, kus on palju samas vanuses inimesi. Nagu näha, Soomes on tehtud ka Piae cantionese muusika järgi.

Selline teistmoodi kriisikirjavahetus niisiis.

***

Siin vahel kommenteerinud Rebane – oh, kuidas ma tahaks, et ta ka ise blogiks! – oli aga kriisi algusest peale mulle meelelahutuslikke linke saatnud nagu tavaliselt – talle võlgnen järeletehtud kunstiteoste galerii, millele ma korra varem juba linkisin – ja kirunud halbu tõlkeid, mida tema toimetama peab (või isegi kui ei pea, toimetab kasvõi mõttes, sest see on tema loomus).

Kui ta oma kriisikogemustest soostus kirjutama, oli see selline (tema idiosünkraatilises kirjapildis, mida ta kasutab siis, kui parajasti ei keeletoimeta):

minu elu pole mitte kuidagi mitte ühtegi kanti muutunud
ainultet enne oli pühapäeviti natuke piinlik preestrit kurvastada ja missale mitte minna, nüüd on rahulik.
proffesioonaalne prokrastineerija

vt ka: wuhani koomiks, küsimused inimestele; otaku vastus: mis karantiin?

ja lisas paar tundi hiljem:

p.s. oh, ainult see, et j. mälumäng jäi ära, see oli kord kuus jaanuarist mingi aprillini vist. jaanuaris oli, pärast jäi ära.
mistõttu mul on vist mitu kuud pea pesemata sest kui ei pea välja
minema ja pead kasutama siis mistarvis.

jaüldse et enne oli kohustus vahel sotsialiseeruda ja nt linnas käia,
enam pole.

maütlen, pidu sotsiofoobide tänavas – kui väga igav hakkab võib ju
helistada.

Kui ta mulle tolle Wuhani koomiksi linki otsis, komistas ta paraku nõmeda USA uudise peale sellest, et haiglates kärbitakse seal meedikute palku, sest koroonapatsiendid on nähtavasti vähemkasumlikud kui need muud, kes nüüd on ajutiselt kõrvale jäänud. Nagu Rebane märkis, “väga harva kui mul miski usa uudise peale suu enam lahti viitsib vajuda aga…”. Äriloogika rõõmud.

Aga et millegi lõbusamaga lõpetada: kui üks meie ühine tuttav, kellele ma loodan siin samuti varsti sõna anda, kurtis, et tal tuli autoritaarsete režiimide tõhususes pettuda – selle asemel, et nahkhiirte müüki keelata, keelas Hiina hoopis loomaturgude pildistamise – saatis Rebane, kuuldes märksõna “autoritaarne”, seepeale Vene hümni ragtime-variandi. Mis, mööngem, kõlab niiviisi hoopis sümpaatsemalt.

(Kanada ja Saksa omad on ka, aga eks selline kaver on ikka seda naljakam, mida tuttavam hümn on.)

Ning veidi hiljem saatis ta Vene taieste mimikeerimise galerii.

***

Võimlemisõpetaja ei saatnud üldse oma kogemusi, vaid hoopis kolm ülikooli kliinikumi võimelmisvideot:

Harjutusprogramm eakatele inimestele kestab 12 minutit ning selle eesmärk on aktiveerida südameveresoonkonda ja olulisemaid lihasgruppe.
Harjutusprogramm kontoritöötajatele on koostatud eesmärgiga aktiveerida lihasgruppe, mis on sundasendi tõttu pidevas pinges või alaaktiveeritud. Programmi kestus on 8 minutit.
Harjutusprogramm kehaliselt aktiivsetele inimestele on kolmest pikim, 20-minutiline treeningvideo, mille eesmärk on aktiveerida südameveresoonkonda ja olulisemaid lihasgruppe.

Ja keeleteadlane K saatis – ise Facebookis olematagi! – kunstiteoste järeletegemise FB-galerii

***

Mul on ikka toredad sõbrad, vaatan ma.
Tervitan neid burgundia hiliskeskaja tantsumuusikaga.

Sest ma saan selle käigus targemaks.

Komistasin sellise termini otsa nagu “contrat de louage de services”, otse tõlkides “teenuste rentimise leping”. Eur-lexi dokumentides oli osa selle tõlkinud “renditööks” (seal oli see ka nii möödaminnes, pikas töölepingute loetelus), mis mind millegipärast kahtlema pani: mul oli käsil tekst, millest tundus, et juttu on ikka üsna tavalisest tööst, lihtsalt tähtajalise lepinguga.

Asusin guugeldama ja selle käigus hakkas üha enam tunduma, et see on prantsuskeelsetes riikides lihtsalt “töölepingu” sünonüüm. Aga ma tahtsin päris kindel olla, lugesin muudkui edasi kõiksugu juura-artikleid läbi ja sain kõigepealt teada, et kuigi õigusteadlased kirtsutavad selle peale valdavalt nina, sest termin ei vasta (enam) hästi sisule, pruugitakse seda “teenuste rentimist” Belgia õiguses kaht sorti töö – tööliste töö on travail, valgekrae töö on emploi – katusterminina.

Mind hakkas see ninakirtsutamine huvitama – et mis sisulised arengud seal siis toimunud on – ja sain järgmiseks teada, et see rentimise mõiste on pärit Rooma ajast, mil orjapidaja võis oma orja kellelegi välja rentida nagu vara ikka. Ühiskonnas oli olemas aga ka selline väike ja haruldane rühm nagu vabad inimesed, kellel oli vaja enda ülalpidamiseks tööd teha; kuna orjade rentimise institutsioon oli juba olemas, hakati seda õigussuhet kutsuma “töö väljarentimiseks” (locatio operarum). Ja just see töösuhte vorm kandus edasi keskaja Euroopasse, kuigi see oli igasuguste gildi- ja tsunftisuhete kõrval esialgu marginaalne, kuni uusaja tööstusrevolutsiooni ajal ise laiutama kukkus. Loen siit põnevast paksust kogumikust “Le contrat de travail dans le droit des pays membres de la C.E.C.A” (ESTÜ eri riikide raportite põhjal kokku pandud), et Napoleoni-aegses õiguses võeti see kontseptsioon suure hurraaga kasutusele, kui töösuhtes taheti näha kahe vaba ja võrdse indiviidi kauplemist, aga ühtlasi saadi aru, et töö ei ole päris selline väärtus nagu kott jahu, seda ei saa töötaja enda isikust lahutada – seepärast oli oluline rääkida rentimisest, mitte müügist.

20. sajandi alguses hakkas aga tekkima hääli, kelle arust oli tööst rentimisegi mõistetes rääkimine liiga asjastav: “ei ole olemas tööd, vaid töötavad inimesed; töötades ei pane palgaline mängu mitte oma vara, vaid oma isiku (le travail n’existe pas, il y a des hommes qui travaillent» /…/; par le travail, le salarié n’engage pas son patrimoine, mais sa personne” (ibid, lk 19). Eriti olevat seal kogumikus “töölepingust” rääkimise peale rõhunud itaallaste raportid: et töötaja jaksu rentimisest rääkimine on nonsenss, “rentija” ei saa seda kuidagi töötajale tagasi anda; rentimisest oleks mõtet rääkida ainult siis, kui juttu oleks töötaja kehast, mitte tema energiast, järelikult on töö rentimise jutul orjanduse paha lehk juures.

Niisiis kajastab tööst uutmoodi sõnadega rääkimine tegelikult (palju varasemat) nihet mõtlemises. Ja seda on nauditav jälgida.

(Juristist lugejad nüüd võib-olla naeravad üleolevalt selle peale, kuidas mina siin… ee, jalgratta olemasolu avastan, aga mul on ikka tore.)

Jätkan sõprade kukil parasiteerimisega (ja viitan igaks juhuks sama sarja esimesele ning teisele osale).

Tänased peategelased on kolm inimest teaduse ja hariduse sfäärist (kelle enda haridustees on kamba peale kokku esindatud nii reaal- kui ka humanitaarteadused), kõigil ka üsna väike laps kodus.

Keeleteadlane K, keda tervitan kultusbändi Lost Kolchoses “Pastori pohmelliga” (bändi kohta vt KesKusist), kirjutas 15. märtsil(kui üks teine sõber oli just välja käinud, et uuel ajal tuleb uues vormis trenni teha – ennäe, kõhutantsu saab juba virtuaalselt võtta):

Minu töö ei jää küll mingil kombel seisma, tekstid ei ole nakkusohtlikud.

Aga eks tüütuks läheb muidugi, kui üldse trenni ei saa. Eks viimases hädas peab selle virtuaalse kõhutantsu võtma. Kui I klassi asendusõpetaja olemisest aega üle jääb. Võtsin raamatukogust reedel ühe liikumisõpetuse metoodika. Teiste ainetega peaks loomulikust intelligentsist toime tulema, aga muusika osas tuleb leppida mahajäämusega…

*

27. märtsil lisas AG, keskastme spetsialist:

Ma ütleks, et esimene nädal kulus kohanemisele ja teisel nädalal leian, et ehkki kodus kipuvad mõtted vajuma kodutöödele, on kodus siiski väga mõnus tööd teha. Sõltub kõik enda usinusest 🙂 Harjumatu on muidugi, et pole enam kellast kellani graafikut (võttes arvesse enda trennid ja laste trennid ka), aga et tööle ja koju jõudmiseks on vaja teha “kaks sammu”, on küll väga tore:) Aga pean tunnistama, et ma ei saa aru, kuidas vlogijad neid videosid teha suudavad, oma lastele [ühe huviringi õpilastele – toim. märkus] tegin kodutööks kahe nädala jaoks 8 videot ja see võttis mul pool päeva!!

ning Ly, õppedisainer:

Mina olen see tüüp, kes eriolukorra tõttu on nagu orav rattas, tööd on oluliselt rohkem kui tavapäraselt, sest ülikool on vaja e-õppele üle viia ja õppejõude telefonitsi/meilitsi juhendada. Töötan küll kodukontoris, aga tööpäevad algavad kl 8 ja lõppevad kuskil südaöö paiku, vahepeal tuleb perele süüa teha, kassile süüa anda ja vahel õnnestub ka 1. klassi lapsele koduõpet teha. Täna pole veel õnnestunud, ja nii mu laps saab vahel Stuudiumisse märkusi, et tal on midagi esitamata või ei ole ennast õues liigutanud. Korteri välisuksele panin paar nädalat tagasi juba ennetavalt sildi, et “Koroona karantiin”, siis ei tule naabrid mind tülitama. Aga tegelikult tahaks hoopis “puhata ja mängida”…

***

Kui ma 7. aprillil küsisin, kas keegi tahab veel midagi öelda, kirjutas K uuesti:

Mina jälle olen erakordselt palju kevadistes metsades kolamas käinud. Peab ju kuidagi sellesse tüütusse rutiini vaheldust saama, nii endal kui koolilapsel. Telefoni või interneti teel suhtleja pole ei mina ega laps. Tartu lähiümbruses on uskumatult toredaid metsi, millest varem aimugi ei olnud. Täna käisime Lätiküla metsas. Muidu suhelnud oleme pisut oma naabritega. Kõige rohkem mu laps naabritüdrukuga, kes on temast aasta vanem, teises klassis. Käivad õues ringi ja arutavad asju või sõidavad ratastega. Selles mõttes see suur õu on ikka issanda õnnistus.

Peale sotsiaalse isoleerituse tunde on jama see, et väga palju ei jää aega selle töö jaoks, mille eest ma palka saan. Karta on, et kunagi hiljem läheb sellevõrra kiiremaks. Aga Ly kombel poole ööni pingutada ma sugugi ei viitsi – pole mul ju ka mingit otsest kaigast kukil.

Lapse õpetaja on sel nädalal küll pisut lihtsamaid ülesandeid andnud, aga igasugust lugemist nõudvate asjade juures ma pean ikkagi juures istuma ja kamandama: ei ole, loe uuesti, mis täht esimene on??? Kas keegi teab veel mõnda last, kes hakkab silpe tagantpoolt ettepoole lugema ja ei pane tähele, kas täht on täppidega või ilma?

Ja eile tassisin arvuti taga töötamise asemel hoopis pool kompostihunnikut teise kohta. Küll pärast ametliku tööaja lõppemist.
Joogatunnid on Zoomi kaudu. Tõsi, meie arvutimees ütles Zoomi kohta, et ärge te seda küll kasutage, kurjad mehikesed imbuvad sealt kaudu
teie kodusesse veevärki, või noh, teate küll…

Aga kajakate vastu panime linnupeletuspalli katusele. Eelmised kaks
kevadet tegid nad meile katusele pesa ja see oli jube tüütu, kui pojad kakerdasid mööda katust ringi ja vana lind pidas õue silmas, et vajadusel poegade kaitseks oma nokk käiku lasta.

Samuti AG:

Mina olen avastanud, kuidas keha pole nõus hommikuti ärkama, sest kellapealt ei pea kuhugi jooksma. No ja see ei aita, et kodus pole koolilaps vaid lasteaialaps – seda meelelahutust on vahel raskemgi leida ja tööaeg on selline… noh….. tükiline, nii et läheb lõpuks tihedaks andmiseks nagu K-lgi. Õnneks on laps tolmuimeja ja pesumoppide sõber ja vähemalt see pakub meelelahutust (ja emmele töörahu). Kuna perega tohib ringi liikuda, siis õues käimegi jalutamas ja ratastel ja saab ka lähiümbruse metsatukki külastada.
Küll olen ma avastanud, et lõuna tegemine võtab kuidagi tohutu aja võrreldes sellega, et kaasa tegi niiehknii kodukontoris töötades enamasti lõuna valmis ja mina võtsin järgmine päev karbiga kaasa – lõuna valmistamine ja söömine on puhas tööaja raiskamine 😀

***

Ja nüüd, kallid kaasautorid, lõpulugu – minu mäletamist mööda olete kõik te kolm vähemalt ühes meistriklassis selle loo järgi koordinatsiooniharjutusi teinud. Mulle meeldib selles esituses, et esindatud on nii metslus kui ka hea barokitehnika – suudan täitsa uskuda, et 18. sajandi prantslase arvates võis õilis metslane niiviisi tantsida: ühtaegu briljantselt ja eksootiliselt.