Sest millega muidu seletada, et ma näen Itaalia kohtuotsuses lühendit “L. reg. Sicilia 5 giugno 1989” ja hakkan seda ilusti lahti kirjutama: “Sitsiilia kuningriigi 5.06.1989. a seadus”.

Ise veel mõtlesin heldinult, et oh, näe, neil on veel sellegi kuningriigi seadusi käibel (Itaalia kuningriigi seadustele viitamine ei pane mind kulmugi kergitama, see on tavaline).

Alles aastaarvu vaatamine pani natuke kahtlema.

(Itaalia keele mitteoskajatele – kühvel on selles, et “reg.” tähendab seal lühendis “regionale”, mitte “regno”. Sitsiilia maakonna seadus, mitte kuningriigi.)

(Järjekordse unepostituse üks ajend on see, et äkki KL kirjutab siis oma taimtegelaste unenäo kommentaaridesse).

Olime Robinson Crusoe saarel, kus meid ründasid piraadid, aga maru kehvasti ründasid, tulistades ei saanud üldse pihta. Lõpuks taipasime, et nad on kahemõõtmelised ja sellisena oli 3-mõõtmelises ruumis jube raske asju tabada. Näiteks kui me seisime kahekesi üksteisest veidi eemale, siis tulistasid nad nüri järjekindlusega meie vahelt läbi.

Järgmiseks oli meil plaanis kinni püüda üks sarimõrvar. Passisime võre vahelt, et äkki tabame ta uut ohvrit varitsemas, kui järsku märkasime teda – ja ta vaatas läbi võre otse mind. Oli selge, et ta on mind uueks sihtmärgiks võtnud, sest ta ei suutnud vastu panna, kui kedagi läbi võre nägi.

Kinnipüüdmise mõttes oli isegi hea, et see olin mina, mitte mõni tsivilist. Äkki on nii kergem teist kättegi saada.

Tuli ka välja, et selles ühiskonnas võis inimesi järgmisse mõõtmesse edutada. Et mul oleks sarimõrvari ees selge eelis, teisendati mind lõpmatusse mõõtmesse (või vähemalt nii kõrgesse mõõtmesse, et praktilises mõttes sama hästi kui lõpmatu).

Spetsialistid rõhutasid, et uue mõõtmelisusega kohanemiseks läheb organismil aega. “Mul ei ole aega,” hüüdsin dramaatiliselt, “mul on vaja mõrvar kinni püüda.”

Ja läksin mingit raketti kokku panevate töölistega kokku saama, et nende tunnistusi võtta. Nad olid kangesti ähmi täis, et lõpmatumõõtmeline tegelane nendega kohtuma tuleb; selgus, et nad tahavad mind puudutada ja selle privileegi eest on nad nõus kõik välja rääkima.

Valisin ühe töölise välja, tema katsus mind näpuga ja kukkus liikumatult maha. Kohe panid kõik töölised ajama, karjudes “ta ei ole veel kohanenud! ta ei ole veel valmis!” Nõustaja selgitas, et kui lõpmatusse mõõtmesse tõstetu organism pole veel uue olukorraga kohanenud, ei ole teistel teda ohutu puudutada. Küsisin murelikult, kas nad surevad siis ära. Ei, ütles nõustaja. Nendega juhtub lihtsalt see, et täitub nende suurim soov. Näiteks tema – osutas ta lamavale töölisele – on nüüd tšellomängija, tema nimi on Dmitri ja ta elab Moskvas.

“Siis on ju hästi,” olin mina kergendatult. Nõustaja mühatas, sellest võis välja lugeda, et ei tea nüüd midagi, kas suurima soovi täitumine ikka on hea asi.

Ta soovitas mul suhelda paari inimesega, kes on juba kauem lõpmatumõõtmelised olnud. Küsisin, kuidas ma nende juurde pääsen, tema seletas, et sellel uuel kujul on mul väga lihtne – piisab, kui ma telefonis numbri valin ja kohe saan telefoniliine pidi kohale minna.

Helistasin ennast kohale. Lõpmatumõõtmelised olid kaks noormeest, kes elasid ühikatoas. Asusime plaane pidama, kui ma avastasin, et lõpmatul mõõtmel on omad miinused: ma kuulsin kõiki nende mõtteid, lakkamatult.

Kaebasin: kuidas ma niiviisi plaanile keskenduda peaks saama, kui teie mõtteloba käib kogu aeg taustal?

Harjud ära, viskasid nemad kannatamatult.

Ja siis tuli mulle piinlik mõte: kui mina kuulen kõiki nende mõtteid, kuulevad nemad ju minu omi ka.

Märkmed meie sõpruskonna kõige karnevalikultuurilisemast traditsioonist (me valime iga aasta kolmekuningapäeval koogi ja oa meetodil presidendi ja millalgi kevadel teeb president vastuvõtu):

oapresidenti käisid õnnitlemas viitsepresident, pruugitud president ja dopingukoondise president; erakorraline ja seesamunegi Kurrunurruvuti konsul (sest väike riik ei jõua igale poole suursaadikut saata); prillikandjate ühingu esindaja (prillidega); presidendi julgeoleku ja heaoleku ülem; meremeeste esindaja (pärlitega); ökomantelsaunade edendaja; moepolitsei ülem (roosas ja rohelises); lillaroosa brigaadi esindaja; kevade esindaja (lilledega); aasta kristalliterapeut (enda ravitud kristallidega); värviliste esindaja koos mustvalgete esindajaga; ja rahvas.

Keegi oli KL-le rahvalike laulude karaokeplaadi kinkinud, mis tingis peo hilisemas staadiumis ohjeldamatu spontaanse interteksti. Vaba käega ja mälu järgi visandatud näide:

kitarre käes ja kägu kukub raal,
kitarre käes ja mantel haljendab,

Mets mühiseb: ja kägu kukub õlalt,
mets mühiseb – ja kägu haljendab,

kitarre käes – ja kägu jäljendab,
mets mühiseb ja kägu väljendab.

Tegelikult oli seda kõike palju kauem, palju rohkemates variatsioonides ja väga kõva häälega. Lapskonnale näis meeldivat, et suured inimesed mängivad; (vist) kõige suurem laps olevat lahkudes emalt küsinud “on ju, me tuleme tuleval aastal tagasi”.

Tammurriata

märts 3, 2019

Korralikult blogida ei jaksa v ei viitsi, aga lingin siia omaenda tarbeks ühe väga hea tammurriata-video. Udune ta on, aga tantsijad on kogu aeg kaadris ja mulle meeldib, kuidas nad tantsivad ka.

Ja siit algab neljaosaline tammurriata õppevideote sari (it k), minu ignorantsusele sobivalt aeglase tempoga, eriti nunnu on see, et tüdrukud hakkavad iga natukese aja tagant itsitama.

Une… -menüü seekord

veebruar 2, 2019

Kell on selline, et mitte keegi ei taha minuga neti peal diskuteerida, niisiis pean tegema igava unenäopostituse.

Mul oli nimelt unes selline komme, et sõin klaasi. Suupistena, jahutatult. Tingimata jahutatult!

Võimalik, et klaasisöömine sai alguses sellest, kui nägin Kauri, kes viskas mulle, kui ma seisin ahtal rõdul tühjuse kohal, teiselt poolt sügavat orgu fotokaamera- ja kui mina olin suutnud selle vaevu üle rõduserva kukkumisest päästa, märkasin suure ehmatusega, et ta ise hüppab samuti. Pigistasin silmad kinni, kui lahti tegin, oli juba üle jõudnud. Uurisin, kust ta sellised kaugushüppevõimed sai, ise üritasin vargsi oru laiust silmadega mõõta – no kas ta oligi ainult paar meetrit?

Käisin nende perel külas ja rääkisin neile, et vaadake, milline kurioosne komme mul on, ma söön nimelt klaasi, kusjuures minuga ei juhtu sellest midagi! ja demonstreerisin – võtsin jääveeämbrist aegamööda kildudeviisi pudelit ja sõin ära. Lõpuks said mõnusamad suured killud otsa. Sobrasin panges, seal oli mingit peenikest pudi, aga ma ei julgenud väga peenikest klaasikillupudi sõrmedega välja sõeluda, äkki teeb sõrmed katki. Pihku jäi suurem tükk, aga laperdas kahtlaselt ja paindus. Ei olnud klaasikild, lahtiligunenud pudelisilt hoopis. No ei. Mingeid pudelisilte ma küll ei söö, kilest pealegi.

Klaasi närides olin jalutanud kaubamaja teisel korrusel kuhugi poodi sisse, kus käis mingi peen moe- või parfüümiesitlus, mida mina esialgu tähele ei pannud, üritasin muudkui ühele võõrale suurele mehele tammurriata moodi tantsu õpetada, tema küll ei tahtnud hästi. Kuni Taliesin – kes oli blondi poisipeaga ja keigarlik – mu küünarnukkipidi välja konvoeeris, sest olgu pealegi, mind võib-olla ei huvita need esitlused, aga nii ei lasta pärast enam ka teda sisse.

Üritasin ennast välja vabandada, et vaata, minuga lihtsalt juhtuvad sellised asjad, ma ise ei pane tähele, kui juba ongi juhtunud. Näe, vaata! – näitasin puhvis jopet oma seljas – hetk tagasi nägin ma seda mannekeeni seljas, mina ka ei tea, kuidas minu selga sai!

Järgmiseks olin selle jope 30 euro eest ära ostnud, et mind varguses ei süüdistataks. Esimesele tuttavale, kes vastu juhtus, seletasin, et see on mu elu halvim ost – dermatiin hakkas juba pragunema.

Tervitusi peegli tagant jälle, nähtavasti istub mulle viimasel ajal blogimine just olekus nimega “neli tundi maganud”.

Mul on isegi võimalus kirjutada traditsiooniliselt tänapäevaselt blogosfääris levinult? naiselikul teemal: enda kaalumine.

Sest ma kaalusin huvi pärast, tulin tuppa tagasi ja ütlesin A.-le, et mina kaalusin täna 70 kilo, kui palju tema kaalub?

A. ütles, et natuke üle 65, ja lisas oma mahedal malbel toonil, mida saatis väljendusrikas pilk suurtest kurbadest silmadest: “Aga mul ei ole selliseid suuri tisse ka.”

Mispeale mind hakkas vältimatult painama, kuidas välja selgitada oma tisside kaal, ja ei osanud kuidagi leida muud lahendust, kui et peaks nad enda kaalumise ajal pesumasinale toetama ja vaatama, kui palju kaalunumber tavalisest erineb. Võtan kaks numbrit, lasen triikrauaga üle ja küll ma siis näen! Sest eks ta ole meil ju hirmus täpne kaal nagunii, selline, millel osuti juba jalaga vastu minnes paigast ära läheb. Või kui ta põrandal teise kohta liigutada, magnetjõujooned, ma ütlen.

Unustasin hea idee seejärel ära, aga kui jalgu pesema läksin, tuli meelde ja proovisin järele. Ja te ei kujuta ette, millised ootamatud raskused mind tabasid! Läksin kohe ja kaebasin A.-le ära, et kui me tahame selle teadusliku katse ära teha, tuleb seda teha kahekesi.

Nimelt (trummipõrin) vaadake, rinnad on mul esiküljel. Aga kas te teadsite, et ka silmad on esiküljel? ja pealekauba on silmad kõrgemal?

Mis tähendab, et kui ma tissid pesumasinale toetan (siinkohal on sobiv lehvitada üheksakümnendate naljadele väliseestlaste keelepruugi üle à la “kallis, tambi tissid sinki”), varjavad nad koos pesumasinaga minu vaate kaalule.

Mis omakorda tähendab, et kui ma tahan selle katse korralikult ära teha, pean A. ära moosima, et ta mul kaalunumbrit lugema tuleks. Ja mis veel siis, kui ta luiskab?

Kas ma pean katset eri assistentidega kordama, et usaldusväärseid tulemusi saada? Mismoodi korraldada sel teemal korralik teaduslik topeltpime katse? Kas ma pean leidma platseebogrupi? Milline tegur tuleks sel juhul asendada platseeboga?

Mida teeksid, lugeja, selles olukorras sina?

Sala-, sest Elroni uus kasutajaliides varjab seda miskipärast hoolikalt. Alles siis, kui kõigepealt otsida, millal Narvast tulev rong Tapale jõuab, ja sinna kõrvale, millal Tapalt Tartu saab, leiab üles. Sest ainus variant, mida nad ise soovitavad, on haledal pärastlõunal, minge pekki. Ajal, mida bussid veel nagunii dubleerivad. Õhtul on must auk, sõbrakesed, õhtul!

Aga jah, tegelikult saab ka õhtul. Kui Narvast tulev rong idee järgi 20.02 Tapale jõuab, saab sealt ikka veel Tartu edasi sõita. Kui teoreetiline 20.02 tähendabki päriselt 20.02, saab lausa kohe ümber istuda, Rakvere-Tartu ots läheb niiviisi kokku umbes tund kolmveerand. Või noh. Minu rong on tegelikult juba kaks korda Tapale hilinemisega jõudnud ja ometi sain ma ikka selle teise rongi peale – ükskord küll täie draamaga, rong juba sõitis, mina jooksin inertsist mööda perrooni edasi, rongijuht pani pidurit ja tegi uksed uuesti lahti.

Rääkisin selle loo täna – kui olin ilma draamata, aga siiski hingeldades rongi peale jõudnud – vagunisaatjale, kes ütles kaht asja: kogenud rongijuhid oskavad arvestada, et teine rong peab enne sisse jõudma, ja sealt reisijaid ära oodata. Ja et eks niiviisi ole näha, kes kui inimlik on.

Mulle küll meeldiks teoreetiliselt, kui need kaks rongi oleks veidi vähema draamavaistuga paigutatud, näiteks kümne- või jumalukene, kasvõi viieminutise vahega, aga praktikas on mul karvane tunne, et ma naudin seda põnevust – jõuab või ei jõua? – ja teiseks on see adrenaliin väga odavalt saadud, riski tegelikult pole, tund aega kohvikus tšillida ja lähebki järgmine.

Just nimelt: läheb järgmine. Ei pea ööseks Tapale jääma. Tähendab küll tunnist ümberistumist, aga sihandne ei ole nende sõiduplaanis midagi unikaalset. Nii et siin peab peituma mingi hämaram saladus, mis ei tohi labases sõiduplaaniotsingus päevavalgele tulla. Nad ei taha, et selle rongiga sõidetaks, muud seletust ei ole.

See, kallid lugejad, oli teie tänane arkaanne infokild. Kasutage ettevaatlikult ja pidage meeles, et suure võimuga kaasneb suur vastutus.

*

Jõudsin oma erutava rongireisi pealt koju, pesin jalad ära ja avastasin end siis veerand tundi hiljem sokke ära kiskumas, et jalgu pesta. Kui kompulsiivset kätepesu võiks nimetada leedi Macbethi sündroomiks, mis on siis kompulsiivne jalapesu? Automagdaleenne sündroom?

Nii mina mõtlesin.

Läksin röstisin järgmiseks kaks tükki sepikut, võtsin nad välja, määrisin võid peale, kuni veel kuumad on. Ja läksin seisin seejärel röstri juurde valvama, millal sepik valmis saab.

Nüüd oli selge, et mu teod lihtsalt kajavad järele. Jäi üle veel kaks ja kaks kokku panna: see rongilahendus oli põhjusega peidetud! Sellega polnud tavainimesel ette nähtud sõita! Nüüd olen ma omadega paralleeluniversumis, kus kõik käib topelt. Kui mul oleks veel kahtlusi olnud, oleks needki hajunud, kui mul veerand tundi pärast vetsuskäimist uus häda peale tuli. Kes on küll sellisest asjast enne kuulnud.

Sest ega asi ei saa ometi selles olla, et ma olen täna ainult kolm tundi magada saanud.

Jääb vaid võimalus, et kui ma kaevan ja leian sama arkaanse ümberistumise teises suunas, pääsen oma maailma tagasi. Kui ma viitsin, sest ega siingi väga viga pole.

Erinevus rikastab

jaanuar 12, 2019

Kõigepealt vihastasin. Mu viimatine arve tuli vormistusvigade pärast kolinal tagasi (ligi kuu aega pärast saatmist, tähendab, nüüd lisandub laekumisele ilmselt veel kuu). Seal ei olnud isegi midagi otse valesti – lihtsalt olin unustanud tellija postiaadressi õigesse lahtrisse märkimata (miks neil seda üldse vaja on? kas nad peavad omaenda aadressi tõepoolest arve pealt vaatama?) ja iga tellimuse numbri taha tellimuse saatmise kuupäeva lisamata.

Raamatupidaja saatis mulle korraliku pdf-pildifaili, kus puudujääv info oli kenasti punasega sisse kantud.

Selle peale ma kõigepealt vihastasingi. Kui ta oli selle info juba üles otsinud ja mulle vaatamiseks sisestanud, miks ei võikski ta neid omaenda parandusi arvesse võtta, nagu oleks ma algusest peale nii kirjutanudki? Kui need kuupäevad nii tähtsad ongi – ta ju TEAB juba neid kuupäevi?

Mis inimesed need üldse on, kes selliseid asju oluliseks peavad, jorisesin mõttes. Ja siis saabus valgustus: seda tüüpi inimesed, kes viitsivad raamatuid pidada ja üleüldse selliste pisiasjade kallal nikerdada, mille kallal mina ei viitsi. Kas mina viitsiks tema asemel iga päev sadu arveid numberhaaval kontrollida, kas need on ikka õige asja eest ja õige summaga saadetud? Nalja teete. Novott, mõtlesin, las tema siis tähtsustab selle oma töö juures seda, mida tema tähtsaks peab, isegi kui see on minu arust ogar. Kannatan vahel need tähenärimised ära, peaasi, et ma põhiliselt sellega tegelema ei peaks. Mul võiks selle üle, et ta on teistmoodi inimene, õigupoolest hea meel olla, just nagu mul on hea meel selle üle, kuidas käsitööoskajad on teistmoodi kui mina.

Olen eneseimetlusest, kui küpselt ma mõelda oskan, lõhkemas.

(Kuigi natuke ikka närib – kui neile on nii oluline, et arved oleks iga pisiasjani täpselt nii, nagu nemad tahavad, miks siis ei võiks vajalik info tellimislehtedelt niipea, kui tellimus on täidetud ja vastu võetud, automaatselt kuhugi tehtud tööde leheküljele eraldi reale kolida, kus minul piisaks klikkimisest nupul “lisa see rida arvele”? Ma tean, et see on võimalik, üks mu vana klient just sellist süsteemi peabki. Hingan sügavalt ja mõtlen: minu arust oleks see loogilisem, aga ju nende arust on teisiti ja mina ju nende tööd teha ei tahaks. Isegi hea, et nad elektroonilisi arveid on hakanud vastu võtma, kuigi postkontori töötaja ehk igatseb mind, mu võluvat naeratust ja meie väikesi sundimatuid vestlusi.)

Piimakohv

detsember 20, 2018

Reisides saab ikka uusi kogemusi. Tallinnas avastasin näiteks poole kruusi pealt, et kohv on piimaga.

Kui inimene on silmitsi seletamatuga, hakkab ta kahtlema endas ja kogu maailmas.

Kas ma küsisin kogemata piimaga kohvi? Mõtlesin, mis ma mõtlesin, kuidagi ei suutnud meenutada, mis sõnastuses ma täpselt tellisin.

Kas kohv oli alguses must (crema oli nagunii peal, selle alt ei paistnud), aga kui ma vetsus käisin, tuli keegi ja trollis mulle piima kohvi sisse? Mõtlesin, mis ma mõtlesin, kuidagi ei suutnud meenutada, kas ma käisin vetsus enne kohviga alustamist või millalgi keskel ja kas kohv oli kohe alguses piimane või mitte. Maitsemälestuse peale ei saanud loota. Kui inimene on ainult kaks tundi maganud, maitsevad kõik asjad nagunii imelikult.

Või kas Kalamajas joovad kõik lattet, nii et kui küsida täpsustamata kohvi, saab automaatselt latte? Mul polnud küll sel hetkel ega pole praegugi õrna aimugi, mismoodi peaks täpselt maitsema latte.

Kuna ma olin seda juba natuke aega joonud, oletatavasti kõige piimaga tükkis, otsustasin, et joon ta lõpuni ja küsin midagi täpsustamata teise kohvi veel. Ja seekord jälgin kohe sihilikult oma sõnastust, küsin kindlasti lihtsalt “väikese kohvi, palun,” ja vaatan, mis juhtub! Ja hoian seejärel silma peal, keegi ei pääse vahepeal mu tassi kallale! Teaduslik mõtteviis, empiirilised meetodid, kontrollitud tingimustes katsed!

Tuli väike kohv, piimaga. Ja mu peale langes taipamine, et see ei seleta midagi: võib-olla küsisin ma esimene kord ikkagi piimaga kohvi ja loomulikult annab lahke müüja mulle nüüd juba seda, mida teab mind tahtvat. Et ma tunneksin end turvaliselt, et ma teaks, et minu vajaduste peale mõeldakse.

Võib-olla on Kalamajas seadus, et kõigile tuleb anda lattet, kui midagi muud ei küsi. Kui see nüüd ikka üldse oli latte. Võib-olla on hoopis mingi teine seadus? Vähemalt selles võisin kindel olla, et cappuccino-seadus see ei ole, cappuccino‘t olen ma elus varem kohanud.

Võib-olla on selles kohvikus nagu “Viie veaga noormehes” nende pudelitega, kus vesi veiniks muutub – tass on kaetud patenteeritud piimakeraamikaga, mis teeb esimesel paaril tuhandel kasutuskorral mustast kohvist piimakohvi, kui see tassis minutikese seisab. Mul oli lihtsalt piisavalt värske tass, nagu uuele kliendile paslik tervituseks anda. Vanad tassid antakse kundedele, kes nagunii uuesti tulevad, võib-olla koguni oma piim kaasas.

Võib-olla peitus selles universumi – või kohvikupidaja – või masinoraakli – varjatud sõnum. Kohvisid on mitmesuguseid, masin annab igaühele selle kõige õigema. Sina oled espressoinimene. Sina latteinimene. Sulle tuleb üldse kakao. Joo ja mõtle, mida see sinu kohta ütleb.

Kokkukõlksumine

detsember 2, 2018

See, kui ma räägin A.-le unesegase peaga, et on kaks asja, mida ma hakkaks kohe õppima, kui mõni kättesaadav kursus algaks: klounaadi ja viipekeelt; ja kohe samal õhtupoolikul saadab tuttav mulle edasi klounikursuse teate, on muidugi selline vanakooli Märk. Universumile sõnumite saatmine ja nende vastuvõtmine ja mis kõik veel.

Aga seda, kui ma otsin juutuubist laulu “Süda, miks sa muretsed” ja juutuub pakub mulle selle kõrvale lahkest südamest ka laulu nimega “Pohhui”, ei teagi, milleks liigitada. On see nüüd peen huumor või püüab juutuub seekord lihtsalt sünonüümisõnastikuna toimetada.