Talvine

märts 10, 2021

Eile öösel sadas nii kohev lumi, et ei saanud teda õieti verandalt maha lükata: ka maas on teda vähemalt verandaservani, kohati kõrgub üle serva ja valgub verandale! Vaene A., kes praegu väljas oma käruga peab manööverdama, mõtlesin.

Hommikul ajas hoovinaaber käimisvao hangede vahele, A. jõudis koju ja pikendas selle meie majani. “Ületeenaaber on nii usin, et on endale maja ette pisikese kõnnitee teinud, et tal oleks, mida puhtaks lükata,” kommenteeris ta koju jõudes, “mina kasutan ikka ära: pole kõnniteed – ei pea lükkama.” Tausta mõttes – meil on siin vaikne tänav ka, nagunii on asfalteeritud ainult väike jupp ja kuhu siit nii väga sõita olekski, ainult tipptunni ajal üritab mõni Narva maanteest või Puiesteest mööda vingerdada. Jagatud ruumi põhimõte töötab, ilma et seda peaks ekstra märkidega kehtestama (ja siit, lapsed, on näha, et keskkonna üldine kujundus loeb rohkem kui reguleerimine: paigalda strateegiliselt jupp lohklikku kruusateed ja kiirus on justkui iseenesest madal). Laste ja loomade pidamiseks ideaalne keskkond, kassid lösutavad tänava ääres ja lapsed mängivad keset tänavat keksu.

Aga see ületee-austraallane armastabki tegevust otsida, ta ehitas kõigepealt aeda kahekorruselise mängumaja, seejärel lammutas maha eelmiste elanike sauna ja ehitas selle asemele uue ning seejärel asus muid atraktsioone installeerima. Nüüd tal aias enam väga palju ruumi ei ole, kui ta midagi just uuesti maha ei võta, nüüd tulebki laieneda. Niisiis jah, rajas kõnniteejupikese ja lükkab seda õnnelikult lumest puhtaks.

“See on jah üks hirmus töökas inimene,” ütles A. “Küllap ta rõõmustab…” “… Et siin on põhjust lund lükata?” “…et sai selliste töökate inimeste maale kolida.”

Oh mida ta vaene hing küll meiega pihta hakkab, meie oleme otse üle tee ja mudalaisad. Kompensatsiooniks lubasin suvel neil meie mustsõstraid korjata, mis läbi aia kasvavad.

Muide, mudalaiskusest: eelmise lume ajal leiutasin ma laisa inimese talisupluse: 1) teen tagaukse lahti; 2) viskan sealt kõhuli lume sisse ja rullin ennast ringi. Logistiliselt palju lihtsam kui Emajõgi, ei pea mõtlema, kus ja kuidas ennast kuivatada ja mida teha, et varbad enne ära ei külmuks, kui nad sokkide jaoks küllalt kuivaks saavad.

Ainult et lumi kleebib ennast trikoo või misiganes muu ujumispesu külge (aed paistab läbi ja ma ei taha inimesi hirmutada), tuleb pärast tuppa kaasa, pudeneb tükkhaaval maha ja teeb loigukesi.

Siis sulas lumi ära, tulid vihmad ja pori ja ma mõtlesin, kas ma peaks nüüd muda sees püherdamisega jätkama ja kuidas see annaks sõnale “mudalaisk” hoopis uue tähenduse.

Hiljaks jäin proovimisega, laisa inimese asi.

*
Lugesin “Pimeduse isandat Derkholmist” ja mõtlesin, mis tehnika see küll on, mida Jones kasutab. Tähendab, mulle tundub, et tema maailmaehitus ei ole “kõva maailmaloome” koolkonnast, kus maailm oleks enne lugu pikalt ja põhjalikult läbi ehitatud, pigem paistab, et küll maailma käigupealt sedamööda valmis teeme, kuidas loo huvides vaja läheb. Ja tegelastest väga palju ei näidata. Ja vaatepunktitegelaste kaudu antud kirjeldus ei ole teab mis aistiline (aistilise kirjutamise etaloniks on mul Bradbury, aga omas võtmes on ka Tolkien selle peale tugev, näiteks igas mõttes raskuse kujutamisel). Ja raamatus on hulk õhukesi salvräti tõugu statiste. Mis tavaliselt tähendaks, et emotsionaalset kaasahaaramist ei maksa loota.

Ometi tabasin end üsna peagi kõige vanemat greifi armastamas ja seejärel mõnda järgmist ja nii edasi. Võib-olla töötab see, et “väga palju ei näidata” tähendab pigem fragmentaarsust kui kiirustamist: peatüki sees on üsna aeglane kirjeldus, peatükkide vahel on ajahüpe ja selle ajal toimunust ma ei tea. Omamoodi impressionistlik kujutus, kaadri sees on palju, kaadri serv on ära lõigatud. Võib-olla töötab see, et väga palju tegelasekirjeldusi antakse mõne teise tegelase kaudu; ma hakkan seda greifi armastama, sest mulle näidatakse vilksamisi pilte sellest, kuidas vaatepunktitegelane teda armastab.

Kusjuures jah, tegelased, kes mulle kõige enam hinge läksid, olidki kõik kellegi teise silmade läbi antud, nende silmadega vaatajad ise mitte nii väga.

Muidu mõtlesin seda lugedes regulaarselt, kuidas see raamat on minu jaoks nagu “Ah, olla Inglismaal!” või isegi mõni Nancy Mitfordi lugu maagilises soustis – kaootiline, sensuaalne paljude noorukieas lastega perekond ja nende sekeldused, aga lohede, deemonite ja greifidega.

Eesti tekst on kahjuks selline, et pani pidevalt käigu pealt inglise keelde tagasi tõlkima (eks ma kartsin ka: küsisin tuttavalt raamatukoguinimeselt, kuidas Eva Luts tõlkijana on, järgnes pikk paus ja heatahtlik vastus: “No…. Ta areneb.”). Ma ei räägi sellest, kas kaks teismelist räägiks omavahel tõesti “Sa naljatad” – “Ei naljata”, selle asemel, et öelda “Sa teed nalja” – “Ei tee” – eri inimestel on eri tutvusringkond, võib-olla on kuskil Eesti nurgas olemas seltskond, kus teismelised räägivad nagu 19. sajandi prantsuse romaani tegelased, igasuguseid subkultuure on olemas. Ma räägin vajadusest mõistatada: kas “nagu püüaks ta mitte haige olla” all on mõeldud “nagu püüaks ta mitte oksele hakata” (sick)? kas “nad paistavad tarkadena” all on mõeldud “näevad peened/stiilsed välja” (smart)? kas “vestlus ümber korvide” on “vestlus korvide üle”? ja mis pagana elukas on “peapreester”, kas ülempreester? Ei teagi, kas see on kivi tõlkija või hoopis toimetaja kapsaaeda, lõppeks tean ma omast käest, kuidas enda teksti apsakaid enam ei taju, sest ma TEAN, mis sisu seal peaks olema. Igatahes soovitaks lugeda pigem originaalis.

*

Vaatasin telekast Draamateatri 2015. a “Tartuffe’i” ja mõtlesin, kuidas see on Molière’il tegelikult ebaõnnestunud näidend. Ja sealjuures väga huvitav ja võimas (vt ka mida T.S. Eliot “Hamletist” arvab).

Ühtpidi värvis Molière ennast näidendi sees nurka: Tartuffe on nii võimsalt ohtlik, kõige hirmuäratavam tegelane, kelle ta üldse kunagi kirjutanud on, ning tema vastu peab seisma nii abitu naiivik, et lõpuks on selleks, et lugu saaks veel komöödiaks jääda ja õnnelikult lõppeda, vaja kübarast jänes jumal helde ja kõiketeadva kuninga politseiülem välja tõmmata. Värvis ennast nurka ja pidi end kirvega välja raiuma, usutavuse arhitektuur puha puru.

Ja Molière’i enda universumis: seesama piinlik politseiülema-stseen oli ju selleks tarbeks, et kui näidend ära tahetakse keelata, oleks seljatagune kaitstud. Ja ometi sellest ei piisanud. Täitsa raisatud piinlikkus!

Teiseks mõtlesin, et mine tea, kui palju teksti võrsus proovide käigus näitlejate improst. Ühest küljest nagu commedia dell’arte stammkarakterid, aga oma kiiksunüanssidega. Mis mulle sealjuures väga meeldib, on see, et näidendi kõige markantsem naistegelane on ühtaegu selgelt hea ja kõhklematult salakaval. Ning sealjuures armastav, toetav võõrasema, arusaajam kui peretütre lihane isa, nätaki, kulla klišeed. See oli näidendi markantseim naistegelane; aga lavastuses lõi Klenskaja oma ülimalt kõrvalosalise, peaaegu episoodilise vanaemana ausalt öeldes kõik üle. Või on mul lihtsalt nõrkus selle vastu, kui värsstekst voolab nagu loomulik kõne, ja temal voolas see kõige paremini.

Kunagine Theatrumi lavastus meeldis mulle siiski rohkem, täpsem ja nüansikam, eriti keskne abielupaar (kuigi tookordsest vanaemast mulle nii eredat muljet ei jäänud ja Marius Petersoni Tartuffe oli seekord hirmsam kui Vahur-Paul Põldma oma toona).

*

Ma ei ole täpset arvet pidanud, aga pakuks, et ma olen üht kleiti jõulust saadik kandnud. Selline ilma varrukateta, mida ma pruugin pluusi ja seeliku peal pihikseeliku/tuuletõkkena, kui ilm on korraga külm ja tuuline. Aga ta ei saa nagu mustaks ka, õieti pole tal selleks põhjust – kuna teiste riiete peal, ei määri teda minu ihu; kuna õues mantli all, ei määri teda õu; kuna kodus ei kanna, ei mäkerda söök. Ainult minu käte puude saab teda rüvetada, aga see on üks pikaldane rüvetus, veab veel kuukese või paar välja.

*

Meil on nüüd uus koduloom, hiir. Tähendab, hiir oli juba ammu, krõbistas seina vahel ja põranda all. A. püüdis ta kinnipüüdmise lõksuga kinni, õues oli grüünesse laskmiseks liiga külm ja mis me temaga nüüd teeme. Tõi loomapoest puuri, pani hiire sinna elama ja andis talle seemneid ja porgandikontsu ette. Porgandikonts on hetkel populaarsem, selle vedas hiir oma magamistuppa (mille A. tegi teekarbist). Näha teda ei saa, sest niipea, kui seal toas keegi liigutab, läheb ta kohe oma teekarpi tagasi peitu. Selline tumeaine sarnane koduloom, kelle olemasolu saab tuvastada ainult mõju järgi, mida ta ümbritsevale kosmosele avaldab: porgand kaob ja pabulad tekivad.

Sünesteesia

veebruar 23, 2021

Gregoriaanika tunnist (veebitunnist, veebitunnist, õpetaja laulab kõigi eest ja kujutab ette, et õpilased laulavad kaasa, teised ei saa mikrit sisse panna, muidu oleks kakofoonia), mälu järgi kirjutasin üles. Rubriigist “asju, mida õpikust ei õpi”.

See viienda laadi prima differentia meenutab mulle karukella. Või sellist lille, millel kellukakujuline õis ripub alla. Ja karvane vars on tal.

(Näide ka. Lauljad laulavad küll noodist mõnevõrra erinevat versiooni, nähtavasti ei olnud video ülespanijal sellele noodile vastavat heliklippi võtta. Aga psalmiosa – ja gloria – on nagu noodis ja just seal on see kadents, kus on oluline, mis differentia parajasti on.)

Kogunenud killud

veebruar 8, 2021

Eile öösel (vastu 6. veebr) vedeles tee ääres hanges surnud rebane.

***

Mõtlen, kuidas vahet teha: millal näitab psüühikaprobleemiga vanainimese tobe rahakulutus, et ta on ravimid võtmata jätnud, ja millal on see lihtsalt rumalus. Ma eelistaks muidugi lihtsalt rumalust. Esimesel juhul peaks ma leiutama, kuidas veenda kedagi regulaarselt rohtu võtma, muidu läheb tervis rohkem rikki. Teisel juhul on risk kõigest rahaline, seegi väike.

Mõtlen – kui see on nii, et kõigest väike rahaline risk – et isegi kui keegi on tal mikromastaabis naha üle kõrvade tõmmanud, siis kui see tal emotsionaalselt ära tasub, kas ma peaks selle vastu aktiivselt sõdima? kas tasub võidelda paarikümne-eurose tarbetu väljamineku pärast korra kuus või paari kuu tagant, kui see teeb elu lõbusamaks? on see sel juhul üldse tarbetu? või peaksin ma tegema selgitustööd, et maailm on kuri ja isegi meeldivad inimesed võivad olla kiskjad? Kas keegi suudaks seda üldse uskuda? Meeldiva inimese veenmisvõime on alati suurem.

Ühtlasi võitlen süütundega, et ma sellega rohkem ei tegele.

Ühtlasi meenutan, et hapnikumask pannakse kõigepealt endale ette, siis jaksab ka teisi aidata.

Ühtlasi on selgunud, et töö on väga hea eskapism, pakub sel ala tõsist konkurentsi toredatele ilusate meestega sarjadele. Koroonaajaga on ainult töövaheldus kängu jäänud, varem pakkusid erinevad tööd ka üksteisest puhkust ja rahu – arvutist selg haige ja silmad väsinud, õpetan tantsu, inimestest tüdinud, klõbistan tõlkida, nii hea. Noh, äkki kunagi tuleb see tagasi ka.

Esimest korda elus tunnen, et “kus on kirjutatud, et elu peab kerge olema” on julgustav väljend. See tähendab, et ma pole midagi tingimata valesti teinud! Seni ma ikka aeg-ajalt kirjutasin “elu peab kerge olema”, et OLEKS kuskil kirjutatud ja keegi ei saaks kobiseda.

Ikka veel pahurana internetti lugedes tabasin end rahulolusööstult, sest keegi oli nii loll ja ma tundsin ennast temast üle olevat. Püha taevas. Nii lihtsalt see kurjus tulebki. Tuleb ikka see va hapnikumask korralikult installeerida.

Annan endale aru, et pahurus tuleb vähemalt osalt minapildi mõranemisest – ma ei ole, tuleb välja, nii hea inimene, kui ma arvasin (ma ei teadnudki, et ma endast nii hästi arvasin, ma arvasin, et pean ennast harju keskmiseks!). Pmst ennast täisolemise tõve kõrval- või järelmõju, pohmakas. Siis on hea meelde tuletada, et vahet pole, kui üllas ma täpselt olen. It’s not about me, asja mõte ei ole minust head inimest teha. Kui see meelde tuleb, on kohe tuju parem, siis ma võin olla täpselt nii puudulik, kui ma olen.

Lootusrikkam pool ütleb, et ju ma arenen, arenemine ongi ebamugav.

***

Seletasin just Indigoaalase pool, kuidas mul pole raske end prügisorteerimiseks motiveerida. Ma tahaks ainult veel kõvemini sorteerida. Ma tahaks iga kord panna teekoti sildi paberikasti, seda kinni hoidva klambri metallikasti, ja alumiiniumi, vase ja terase eraldi, kui ma neil vahet teha suudan, ja teekoti komposti. Kiskuda kiled ümbrikult ära ja panna plastikasti ja ümbriku paberikasti. Polüetüleeni polüetüleenikasti, polüpropüleeni polüpropüleenikasti, polüstürooli polüstüroolikasti, kalaluud kalaliimiks, kalapead roosile söögiks.

Ma tahan niisiis panna punase palli punasesse kasti ja sinise palli sinisesse kasti nagu selle täitsa sümpaatse Ameerika filmi peategelane.

Aga A. saboteerib ja paneb terve teekoti ja paljaksnäritud kanakondi (kui üks kanakont on minu hambust läbi käinud, siis pole see tegelikult enam lihtsalt paljaks näritud, vaid pilbasteks) lihtsalt prügikasti, sest “see on liiga väike, et midagi mõjutaks”. Tal on muidugi õigus, aga mis see asjasse puutub? Nii on VALESTI, ma tahan, et ÕIGESTI oleks!

***

VVN kirjutas kevadest, teised rääkisid, mis nemad arvavad ja misasi on üldse kevad, aga mina mõtlesin nii: lögakevad on kevad ja ilus selge aprillikevad on ka (kaa) kevad ja soe hiirekõrvul mai-ilm on suvepoolne kevad. Lögakevad on vastik, niiviisi vastik, nagu vastikud ilmad on. Nagu novembris vahel. Soe suvepoolne kevad on mõnus. Aga kõige hullem on see ilus selge aprillikevad. See ajab närvi, päike kõrvetab tolmu välja, kõik piirjooned on liiga teravad ja ma tunnen iseennast äkitselt liiga nähtavana (kui teen selle vea, et valges välja lähen, vampiirid ei peagi päevavalgust taluma) ja tuul viib mõtted peast minema. Just nagu need hirmsad ilusad selged sügisilmad, aga neil on vähemalt teatav dekadentlik kõduhõng juures, mis nad talutavaks teeb. Ilus selge aprilliilm peaks nagu lootust äratama ja ei paku mulle ühtegi ühiskondlikult heakskiidetavat põhjust, miks ta mulle närvidele käib (ütlen, et “mulle ei meeldi nii ärkvel olla” ja inimesed ajavad silmad punni). Erinevalt lögast, sellega on vabandused varnast võtta, vaadake, kui märjaks mu jalad said, ja siis on meil koos õnnelik ilmakirumise kogudus.

***

Mõtlesin alguses, et ei avalda seda, aga äh.

Näotu

jaanuar 30, 2021

Pesumasin raputas peegli vannitoaseinalt alla.

Eks see konks istub seal seinas ka lõdvalt ja tahab ringiratast käia. Niisiis tundus mulle tervelt pool päeva hea mõte, et ei panegi teda uuesti üles – varem või hiljem on maas tagasi, läheb veel katki. A. ajab habet nagunii vannis istudes vanniotsapeegliga, mina kammin juukseid elutoapeegli ees. Me ei tee vannitoa seinapeegliga õieti midagi.

Kuni ma tabasin end teab kui mitmendat korda hajameelselt mõtlemast, et ei tea, miks mul täna nägu ei ole.

Ei sobi mulle ringi käia, viltuse konksuga valge kipsplaat ees, edevuse asi.

Ma ei tea, kas te olete “Tondipüüdjate” multikasarja vaadanud, aga seal on üks roheline limakoll, kes on neil tondiküttidel nagu maskotiks või koduloomaks.

Vaatasin mina siis unes üht selle sarja osa, kus limakoll oli kadunud ja kõik olid õudselt mures.

Siis ilmus ta välja ja meile näidati tagantjärgi, kus ta vahepeal käinud oli: ta oli läinud jooga- ja meditatsioonikursusele.

“Nii,” mõtlesin mina. “Ah siis selles on asi. Need olid mingid petised, kes tõmbasid tal koti üle silmade.”

Aga ei. Kohe järgmiseks nägin, et ta hakkas mediteerima ja tõusis lendu, otse üles, kaadrist välja.

Kui ta tagasi maandus, oli ta üleni kuldne, säras ja tema näol oli Buddha naeratus.

Nüüd oli selge, et ta oli mediteerides valgustuse saanud, aga soostus tagasi tulema, nagu üks lahke bodhisattva ikka.

Kui üles ärkasin ja meelde tuli, naersin tükk aega omaette.

Minuga juhtus vahepeal selline asi, et hakkasin üht seiklussarja vaatama ja ei saanud kohe arugi, kui olin juba ühest antikangelasest sisse võetud ja nüüd on ta mu kujuteldav sõber, kelle suunas platooniliselt õhata. Minul on nüüd muidugi hästi, tänan küsimast, dopamiinitaseme eest kenasti hoolt kantud, kogu aeg on hea tuju, ainuke häda, et nähtamatute sõpradega ei tea iialgi, kas võib parajasti rahus ennast sügada või pussu lasta.

Aga selle tõttu guugeldasin ma ka sarja kohta taustainfot, imestasin, miks see minu lemmiktegelase osatäitja on alati intervjuudes kõige kidakeelsem ega taha enda kohta midagi avada. Kuni ma guugeldasin ka näitlejat ennast ja siis ma enam ei imestanud, sest oh sa püha püss.

Vaeseke oli juba varem ühes väga popis sarjas mänginud ja tundub, et selliseid ei võeta enam inimese, vaid tegelasena, keda võib väntsutada nagu fänfikikarakterit. Või loeb see, et nähtavasti on ta seksisümbol. Mis tähendab, et piisab, kui tema eraelust midagi välja lekib, kohe läheb rämedaks spekuleerimiseks.

Nt oli ta kunagi teinud lapse kellelegi, kes ei olnud tema enda naine. Inetu lugu muidugi, aga oma naisega leppis ta pärast ära, last aitab ülal pidada ja käib teda vaatamas, suht tavaline kärgpere ühesõnaga. Ja ma saan põhimõtteliselt aru, et see on magus klatšiteema.

Aga kommentaaridest umbes pooled olid à la “vat, oleks ta selle lurtsu ikka mulle kurku purtsatanud, siis ei oleks sellist jama tulnud,” plus arutelu, et kui ta seksiks selle popi sarja teise seksisümboliga, siis mis asendis, ja kui suur kummal täpselt on; ja pooled paistsid siiralt uskuvat, et tegelikult on tal tõeline armastus hoopis näitlejaga, kelle tegelasega tema tegelane käib (sest ega siis tegelased ei saa ju kurameerida, kui näitlejatel omavahel ei susise), ja sõimasid kurjalt päriselunaisi, kes seda telearmastust segavad.

Nagu… appi. Ma saan veel aru, et need seksimõtted võivad pähe tulla, sest seksisümbol. Aga kas seda peab kohe kirjutama? Avalikus foorumis, mitte sõpradega privas lämisedes? Elusate inimeste kohta, kes võivad seda ise lugeda?

Loodan vaikselt endamisi, et järsku Eesti artistidel on selliste asjadega natuke rahulikum kui hollivuudis, sest keegi ei saa siin nii kauge täht olla, et inimesed teda päriselust kuidagi ei teaks. See võiks dehumaniseerimise vastu aidata. Aga võib-olla olen ma lihtsalt õndsas teadmatuses, sest enamasti ma ei käi sellistes kommentaariumides.

Huhh. /raputan ennast ja loodan, et saast pudeneb maha./

Mõttepudi

jaanuar 21, 2021

Indigoaalane luges “Hea põhjatuule vastu”, Marca kunagi varem ka – mis pani mind meenutama, miks mul see raamat poes sirvimise peale ostmata jäi, ja jõudsin jälle selle peale, mis mind viimasel ajal kummitab. Mind nähtavasti ei huvita selles mõttes armastus.

Kummitanud on see sestsaadik, kui märkasin, mis filme ma telekast peale panen võtma: kui juures on märkus “romantika” või “armastusfilm”, sõidan tavaliselt sirgelt mööda. Kui need on väärtfilmi kuulsuses, siis ehk kaalun ja vahel pean vääriliseks, aga needki jäävad hiljem enamasti vaatamata, müraks salvestisehunnikus, nagu need iseenesest ilusad riided, mida ma ostan mõttega “äkki peitub minus ka selline inimene,” ja mis jäävad siis kapis ruumi võtma. Aga seiklusfilmi võin vastava tujuga vaadata ka täitsa keskpärast.

Romantilised komöödiad pääsevad mul löögile kas siis, kui rõhk on sõnal “komöödia” (Bridget Jonesi filmidest esimene mulle meeldis, teisi pole julgenud vaadata) – või kui seal on mingi inimeseks olemise mõõde, mis ei ole ainult õige paarilise leidmisega seotud (“Crazy, Stupid, Love.” kvalifitseerub, kuigi lõpp vajub ära. Paigutub otsapidi sellesse komöödiažanrisse, mida ameeriklased teevad päris hästi ja millele ma olen nimeks pannud “eksistentsiaalne komöödia”). Või ühiskonnapanoraam vms. Aga “Unetus Seattle’is”, mille ma võtsin vaadata, sest Tom Hanks on tore näitleja – surmigav, kannatasin lõpuni ära ainult mingist lollist kangekaelsusest ja lootusest, et äkki läheb huvitavaks. “Kui Harry kohtas Sallyt” – samuti kuulus film, aga pettumus. Ja ei, süüdi pole Meg Ryan, sest mingit krimi-seikluskomöödiat, kus lamuur ainult möödaminnes sisse tuli, vaatasin kunagi täitsa mõnuga.

Armuliin kõrvalteemana kuskil krimkas või seiklusjutus ongi kusjuures okei, lausa tore on, kui Tommy ja Tuppence üksteisele silmi teevad. Või üldse misiganes lugudes vürtsi või karakteriavajana. Aga ainult paarimineku ümber terve lugu – jeerum küll, isegi elus ei viitsiks.

Ühes Fandorini-krimkas määrab külmade siniste silmadega Oleg meeste “tegelikku vanust”, väites, et mehed on programmeeritud ühele vanusele ega muutu sisemiselt. Nicholas Fandorin määrati nii:

“Te ütlete, et olete nelikümmend viis aastat vana, kuid mina näen: eelpuberteet, suguküpsuse eelõhtu. Teid tõmbab ikka musketäri mängima. Ja te ei saa sellest mängust elu lõpuni isu täis. Selline on kord juba teisse pandud programm.”

Tundub kuidagi kodune, selle identiteedi ma võtaks; vahet pole, et see käivat ainult meeste kohta, mingu kukele oma essentsialismiga ja üldse, mis autoriteet see Oleg ongi. Eelpuberteet jah, ma olen vaimselt kümneaastane või noorem, seiklused ja uued tundmatud maailmad on lahedad, mitte mingi armunud õhkamine.

*

Mõttesähvakas USA Kapitooliumi-laamendajaid vaadates – küll neil võis tore olla. Osake massist, ühe ürituse teenistuses, hulgas lahustunud, mina minetanud. Tunne, mida mina õieti ei mäletagi, kas üldse olen tundud, laulva revolutsiooni ajal olin ma veel liiga noor, et öölaulupidudel käia, ja ka kodust tuli kaasa hoiak, et kui mikrofoni hüütakse “nüüd võtame kõik kätest kinni ja hüüame: “Üks rahvas! Üks rinne!” ja keegi juba sasibki käest kinni ja kisub selle taeva poole, siis ei hakka mitte ülev, vaid õudne.

Vt ka Ritsiku kirjutist laste elurõõmust, üht nende hulgast, mis paneb mind mõtlema, kas ma olen üldse kunagi laps olnud, just nagu ma pole ka õige noor olnud. Oma mäletamist mööda tegin ma selliseid elurõõmu-asju lapsena teadlikult, teadmisega, et lapsed teevad nii. Etendatud elurõõm, ka siis, kui pealtvaataja olin ainult ma ise.

Selline joovastus, mida saab püsivalt tunda ainult ilusas kitšimaailmas, mis on sotsrealistlike maalide või Vahitorni kaane asukate pärisosa.

(Mitte et mul päriselt elurõõme ei oleks, need lihtsalt käivad kuidagi teisiti, nii, nagu raamatutes ei kirjutata. Ma ei tea, miks ei kirjutata, kirjuta või ise.)

*

Mõte Jüri Ratta tagasiastumisvideot vaadates – ta tundub nii kergendunud ja õnnelik, mis siis, et kell on kolm öösel. Viib Lotho Sackville-Bagginsi liini ilusti lõpule, seekord õnnelikumale kui Tolkienil.

*

Issand halasta, Tartu aukodaniku valimise finaali on jõudnud Neinar Seli. Nimekirjast, kust välja langetati näiteks Mall Hiiemäe. Ma olen muidu Tartu asjadega viimasel ajal rahul olnud, aga kui ma pean Selit aukodanikuna võtma, siis küll… väntab härg, maivõi. Ma arvasin, et see ajastu on siin möödas.

Uusaastakaart

jaanuar 4, 2021

EV tegi trupi nimel jälle toreda ja kämbiliku kaardi, tervitan sellega ka oma lugejaid.

Millalgi ehk kirjutan ka – olgu jõulumälestustest või jagan jõulumuusikat, ega hooaeg pole veel päris läbi, aga praegu on pea väheke liiga pulki täis.

Vaikne koduvana läks pinsile

detsember 26, 2020

Ma olen igal aastal olnud pühadest kurnatud ja mõelnud, kui hea oleks niisama kodus logeleda.

Nüüd logelen niisama kodus (v.a 1 ettevaatlik põgus maskivisiit vanemate sugulaste poole, kelle eest ma otsapidi vastutan, ja 2 põhjalikumat bigbluebuttoni-lobisemise sessiooni vanematega) ja olen hädas tööka mehega, kes on nagu “Maleva” filmist välja hüpanud eestlane – kiitis, et pühadeks anti mitu vaba päeva, hea rahulik remonti teha. Pühitse siis sellisega!

Tähendab, laias laastus on mul muidugi hea meel, et majapidamises on keegi, kes erinevalt minust paneb tähele, et miski vajab nokitsemist, ja selle käsile võtab – mina võiks elada enam-vähem lagunevas kuuris, kuni see kokku kukub, ja siis imestada, et ups, kuidas see nüüd juhtus, siiamaani oli ju päris mugav, isegi plusskraadid tulid sisse, kui kütta. Ja teisest küljest tunnen ma ära küll, et terves majas ja soojas toas on mõnusam elada, kui satub juba selline tuba elamiseks.

Niisiis tunnen iga kord vaimustust ja tänumeelt, kui A. teeb lage või roogib lund või ehitab verandat või paneb kuhugi ühe porgi või mis iganes tegemisi veel olemas on.

***

Vaheanekdoot salapärastest töödest:

lähen mina sügisel india tantsu. Umbtänav on lahti kaevatud, kraavis on torud ja üks töömees. Kraavi kaldal seisavad, käed puusas, teised töömehed, umbes nagu selle meemi peal, kus serva peal on personalijuht, logistikajuht, tootmisjuht, turundusjuht jne, ja kraavis kaevab Vasja.

Aga nad olid ilmselgelt kõik hästi võrdsed, üks kamp, ja tegid nalja.

Nali kõlas minu kõrvade jaoks umbes nii, et “no ma võin siin drebloni greegblungiga ka ühendada”.

Ja siis nad kõik naersid lõbusalt ja tükk aega, nähtavasti oli väga hea nali.

***

Niisiis, kuhu ma jäin? tuleb välja, et pühade aegu tahaks ma kuidagi mitteasjalikult koos aega veeta.

Varem pole ma sellist vajadust tähele pannud, varem on mu pühadeaur läinud selle peale, mis päeval millise seltskonnaga pidutseda ja millal kelle juures, koosta või graafik (ja olengi koostanud, koos märkustega à la “R turule, hapukaps? peet? vt kas ilus. värske ingver! želatiin L kana mar! tainas? tarretis. P 15 küps, 16 puuvillasalat, 17 pirn+juust, 18 kana”, ja kogu sellest graafikust muidugi alati lootusetult välja sõitnud, nii et külalised muudkui saabuvad ja suhtlevad, kuni mina teen oma lihtsat lõunat, mis tõesti kohe valmis saab. Ja ootamatud esinemised kõige selle vahele, sest sel aastaajal ikka keegi avastab, et tal on seda-või-seda tantsu oma peole vaja.

Jõululaupäeval ei suutnud ma end mobiliseerida rohkemaks, kui et panin A. ettevalmistatud kala ahju ja tegin pärast ühe lihtsa vürtsikoogi (oma tavalise, ainult et panin rohkem head-paremat sisse); eile tuli mingi hoog peale ja küpsetasin hulga pogácsaid ja kuna ma olin tööpinna juba 1) ära koristanud – punkt, mille taha mul tainarullimist nõudvad retseptid tavaliselt takerduvad, vt ka anekdooti, mis lõpeb “võtke puhas nõu” – , 2) jahuseks teinud, tegin sama hooga paar plaaditäit piparkooke ka. Ega ma ei laida, päris hea on niiviisi näksida, aga kohati on tunne, et torte teha meeldis ja meeldis teha kreemi, kuid tühjal saarel pidi neid sööma üksinda.

Enne seda pidasin koristamisorgia ja sedakaudu on leidnud tõestamist, et isegi kui asjad on jalust ära ja Marie Kondot pole vaja teha, ei pääse koristamisest ikka. Kolmapäeval võtsin ma kõigepealt tolmu igalt poolt kõrgemalt, seejärel tegin esimese ringi põrandat, seejärel lasin lendleval tolmul settida ja tegin kõik uuesti üle. Ja siis pärast põrandapesu veel korra kõrgemad pinnad.

See kirjeldus tundub juba haiglane, aga vaadake, ma jälestan tolmu puudutamise tunnet ja lisaks on mul vist väikest viisi tolmuallergia. Mis tähendab, et kui ma juba otsustan teda rünnata ja selle vastiku asjaga kokku puutun – ja sõrmede nahk muutub purukuivaks ja nina sügeleb ja kogu aeg on vaja aevastada – , siis puutuks juba nii, et aitab, puutuks nii, et on puututud!

***

Vaheanekdoot: “Kõik mu hingamisteed on tolmu täis!” kaebasin dramaatiliselt A.-le, kui too oli end remondist korraks eemale kiskunud.

– Pane siis ruttu mask ette.
– Hilja juba, hingamisteed JUBA ON tolmu täis.
– (malbel üdini A.-pärasel toonil) Ega mask ei kaitsegi kandjat. Tuba on praegu puhas.

***
Ja mis sest kasu oli? Asju pole ikka jalgu jõudnud, tore küll ja peaaegu uskumatu – küllap sellest, et on vähe asja väljas käia, nii ei saa tekkida ühtlast pehmet toavoodrit riietest, mis on liiga minused, et kappi panna, aga pessu panna veel vara. Aga eile oli kollase kapi pealt juba uuesti tolmu täis. Tühisuste tühisus, ma ütlen. Rahvapõlv tõuseb ja rahvapõlv vajub, aga tolm jääb igavesti! ja tolm tõuseb ja tolm langeb ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb. See kõik on tühi töö ja vaimu närimine! Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta oma hinge nautida vaevast hoolimata.

Ahjaa, söögist. Apelsinimarmelaadi blogis (hetkel ei lingi, sest järsku ta ise ei taha reklaami) oli viide luutsinasaiakeste retseptile. Tegin esimest korda, tulid hoopis päkapikusaiakesed, nimetagem hellitavalt safranibarankadeks. Tegin teist korda, siis natuke kerkisid ka, konsistents sai… ütleme kumjas. Ei tahtnud kerkida. Ema arvas, et nii peabki juhtuma, kui teha rammus tainas, aga ilma eelkergituseta. Aga pogácsa-tainas on veel rammusam, seekord ei kergitanud ma ka tundide viisi nagu suvel, ometigi kerkis mis mühises ja isegi kui nad ei tulnud küpsenult väga kõrged, olid nad ometi pealt krõbedad, seest pehmed, nagu käib. Müstika. Justkui oleks mingid retseptid, mis lihtsalt tulevad välja, ükskõik, kui lohakalt teha. Ja teised, mida järgid grammipealt, ja ikka läheb untsu.

(Vahemärkus Apelsinimarmelaadi-blogijale, sest teda kiidetakse liiga vähe: kui sul selle retsepti järgi saiakesed välja tulid, siis sa oled täielik kunn, see ei ole üldse lihtne!)

Kui nüüd vahe ei olnud selles, et luutsinasaiakesi püüdsin teha kuivpärmiga nagu retseptis (eeldades, et “instant yeast” on kuivpärm, aga äkki ei ole nii lihtne?) ja pogácsaid presspärmiga.

Isa Nicolas

november 15, 2020

Tuleb tunnistada: kui lugesin uudist, et Lyoni preestrit ei tulistanud mitte terroristid, vaid armukade abielumees, tuli mul muie suule. Inetu minust muidugi, inimesed kannatavad ikkagi – õnnetu abielu! kiivusepiinad! mure haavatud armukese pärast! rääkimata sellest, et kindlasti on väga ebameeldiv, kui sind tulistatakse. Aga kogu lool on paras renessanssnovelli hõng, terrorism on selle kõrval nüri ja higav.

Ja mul hakkas kummitama ja kummitab siiani laul, mida üks armas Prantsuse neiu, keda ma eelmise aastatuhande lõpupoole Ungaris kohtasin, mulle õpetas. See jäi mulle hästi meelde, sest oli äratuntavalt “Vive Henri IV” viisiga.

Mis kõlab enam-vähem nii. Mõni lugeja tunneb selle meloodia võib-olla ära “Uinuva kaunitari” balleti finaalist, kus see on küll tunduvalt tõsisem ja pühalikum. Või sama muinasjutu Disney versioonist, kuhu Tšaikovski versioon samuti lekkis.

(Lingin puhtast nostalgiast ka Ménestriersi esituse – salvestise ajast, mil vanamuusikat tehti folgi ja pungi vaimus, bändilt, kes oli CD-de ajaks juba ammu laiali läinud ja kelle vinüüle fännid nüüd tagantjärgi digiteerivad.)

Selle laulu kohta lugedes sain üllatusega teada, et esimene salm võib olla Henri IV kaasaegne tekst, ja edasi kuhjus salme juurde kuni 19. sajandini välja – seni olin arvanud, et see on kõige täiega hilisem laul, et ta ei saanud tekkida kuidagi enne, kui Henri kuju Pont-Neufil roheliseks roostetas, mis juhtus ometigi ju pärast tema surma. Sest esimese salmi tekst on selline:

Vive Henri Quatre,
vive ce roi vaillant,
ce diable à quatre
a le triple talent
de boire, à de battre,
et d’être un vert galant.

Ehk:

Elagu Henri IV,
elagu see vahva kuningas!
Sel neljakordsel põrgulisel
on kolm talenti:
juua, lahingut lüüa
ja olla haljas eluvend.

Mina, vaadake, arvasin, et hüüdnimi Vert Galant, Haljas Eluvend tuli roheliseks tõmmanud kujust. Aga nüüd lugesin, et ei-ei, selle pilkenime teenis ta ära oma eakohatult aktiivse armueluga.

Meloodia ise on mõnevõrra vanemgi, selle esimene versioon ilmus 1589 Arbeau toredas tantsuraamatus “Cassandre’i” nimelise tantsuloona, ning sellega sobiva teksti võib leida juba 1581. aastast:

Je suis Cassandre qu’est descendue des cieux
Je suis Cassandre non pas pour vos beaux yeux
Je suis Cassandre qu’est descendue des cieux.

Ehk

Ma olen Kassandra, kes on taevast laskunud
Ma olen Kassandra, mitte teie kaunite silmade jaoks,
Ma olen Kassandra, kes on taevast laskunud.

Lisan siia ühe tänapäevase, kergelt Brassensi hõnguga esituse, uute sõnadega.

Aga tagasi selle laulukese juurde, mis mulle eelmise aastatuhande lõpuaastail õpetati ja mulle patuse preestri ja armukadeda abikaasa uudiste peale meenus.

Ja meenus sellepärast, et laulu alguses on vaat sellised sõnad:

Y’avait un moine qui s’appellait Simon,
une belle jeune dame voulut savoir son nom.
Elle lui a dit “Mon père Nicolas, mon père Nicolas,
venez me voir ce soir, mon mari n’y sera pas”.

Ehk:

Oli kord munk, kel nimeks Siimon,
üks ilus noor daam tahtis ta nime teada.
Ta ütles talle: “Isa Nikolaus, isa Nikolaus,
tulge mulle õhtul külla, mu meest ei ole kodus”.

Ja edasi läks tal enam-vähem nagu ühel teataval Andreucciol Perugiast, ainult et munka ei kukutatud peldikusse, vaid ta jäi ilma oma mungarüüst ja rahakotist, mõnes variandis hüppab veel kurja abikaasa hirmus aknast välja ka.

No kuidas selline laul siis Lyoni uudise peale meelde ei tuleks. Isegi peategelane on isa Nikolaus!

Aga ühtlasi hakkas mind painama see, mis oli mulle laulus alati mõistatust valmistanud: kui oli teada, et munga nimi oli Siimon, miks daam tema nime teada tahtis? ja miks ta seejärel teda hoopis Nikolauseks kutsus?

Asusin guugeldama ja avastasin, et sõnu on hulgem, väikeste erinevustega. Samuti on selle laulu päriskoduks pakutud eri kohti. Küll olevat see kanadaprantsuse, küll bretooni; üks, mille tekst on selle moodi, mida mina teadsin, paistab olevat Auvergne’ist. Küll see preester jõudis alles ringi lasta, ja et ta ka ei õppinud! Või oli selliseid liiderlikke, kuid kergeusklikke mungakesi siis mitu, nii et daam ja tema abikaasa said stabiilse mungakuueäri püsti panna.

Mis aga puutub munga nimesse ja miks peaks seda küsima, kui ühest küljest on see juba teada ja teisest küljest daam teda mingi nimega juba hüüab, siis ühel hetkel jõudsin tekstini, kus tema nimi ei olnudki Siimon:

C’était un petit moine
Qu’on ne savait pas son nom,
Une jeune et jolie dame
En savait ben le nom,
Elle lui dit : Mon bel ami,
Mon beau François,
Mon petit frère,
Mon frère Nicolas,
Viens ce soir dans ma chambre,
Avec ma tu souperas.

Oli üks mungake,
kelle nime polnud teada,
üks ilus kena daam
teadis seda aga küll
ta ütles talle: armas sõbrake,
mu armas François,
mu väike vennake,
mu vend Nikolaus,
tule õhtul mu kambrisse
sa sööd minuga õhtust.

Ja see on loogilisem ning hakkab otsast Rumpelstiltskini lugu meenutama: tegelane, kelle nime ei teata, kui aga keegi selle teada saab, saab ka tema üle võimust. See ei oleks esimene kord, kui muinasjutu- või müüdielemendid folklooris vahepeal realistlikumad tuurid üles võtavad.

Aga laulu taga ajades sain teada, et tal on ka mitu eri viisi. Kui kuulate Roulez Fillettes’i esitust, mis on kõige rohkem tolle minu tuttava lauldu moodi, saate kohe aru, miks see mulle Henri IV laulu meenutas.

Olgu siin ka üks sümpaatne videonäidis kanadaprantsuse versioonist, mis samuti enam-vähem sama viisi variant:

ja üks ilma liikuva pildita kuulamisnäide teistsugusest kanadaprantsuse esitusest (mis meenutab bretooni tekstinäidist).

Mingil määral sarnane on ka see Gruppo di musica popolare di Pinerolo versioon, mis on kogutud lausa Gallia Cisalpinast ehk Val Germanascast Piemontes, toredalt murdelise aktsendiga.

Aga kui võtta näiteks Bazoche’i nimelise Šveitsi bändi esitus, siis siin ei tunne seda “Kassandra”/”Henri IV” meloodiat enam üldse ära. Sama lugu on Normandia näidetega või Rue des Orties’ lauldud variandiga.

Kuna ma selle kohta praegu rohkem materjali pole leidnud, siis spekuleerin, et alguse sai see tekst hoopis muu viisiga ja kolis hiljem uue populaarse laulu peale üle. Sest eks meiegi või laulda “Aiaäärset tänavas” “House of the Rising Suni” viisiga?