Pael

märts 12, 2018

Ei no ma ütlen.

Minu peeglilaua sahtli seisukord on hirmuäratav ja kole, asjad on risti-rästi, neid on seal liiga palju ja liiga vanu – puuder eelmisest põlvkonnast, valehabe eelmisest aastatuhandest, salapärased kammid ja veel salapärasemad lõhnaküünlad ja kes jõuaks seda üleski lugeda – ja sahtli kinnipanemine tahab alati logistamist ja lõgistamist. Ei ole julgenud põhjalikumalt revideerida, kes teab, mis õudused tema sügavamais nurgis peituvad.

No ja mis on tulemus? Pesen esimest korda pärast haigust pead, tahan märjad juuksed paelaga kinni panna, ei taha neid klammerdada, ei taha neid vaesekesi niiskest peast metalliga traumeerida – ja ennäe, sahtlist, mida ma pole viitsinud korralikult kinni lõgistada ja logistada, piilub otsapidi patsipael välja.

Kas oleks veel paremat näidet vedamisest? mul on elukombed, mis peaks kõik asjad minu jaoks leidmatuks muutma, aga selle asemel ronib, näe, isegi patsipael kohe poolele teele sahtlist välja, kui vaja läheb.

———————————————————————
PS: see ei oleks üldse esimene negentroopiline anomaalia, millega ma kokku puutun, peaks mainima. Või vähemalt poolenisti negentroopiline.

No ja kui hästi järele mõelda, tasakaalustab riidekapp selle ehk kõik ära, aga kamoon, ega ma ainuke ole, kellel sassis riidekapp on. Pealegi, peeglilaua sahtel on kah sassis, aga kas see takistab teda teenindusvalmis olemast? Nii et sasi ei puutu asjasse.

Advertisements

Tuhmist peeglist

märts 10, 2018

Murca imestas: “Miks ei tohi kellelegi öelda, et tema võluvalt meelpärane elu on osaliselt suur vedamine?”; ma käisin siin-seal sama vaidlust vaidlemas (nagu varemgi, kasvõi vana netiemmede kisma ajal) ja murdsin sama asja üle pead. Kunagi peaks seda ehk veel analüüsima, sest maru huvitama hakkas: esiteks, miks mõnd inimest, kes ju ometi nagu eluga rahul oleks, häirib natukesegi vedamise vihjamine? ja teiseks, miks mind häirib, kui keegi eitab, et tal on vedanud? mis see minu asi on üldse?

Aga praegu jäin imestama selle üle, et kui inimesed räägivad õigetest valikutest, mis nad on teinud, siis kas nad tõesti usuvad, et tajuvad algusest peale oma valikute kõiki tagajärgi ja implikatsioone või et on normaalne seda kõike tajuda ja kui ei taju, ise süüdi?

Kui ma oma mineviku peale vaatan, siis kasu on mulle tulnud otsustest, millest keegi poleks osanud seda ennustada. Itaalia keele õpingud? Ajaloolise tantsu kursused? nalja teete.

Mulle on toonud kasu asjad, mis on juhtumisi hästi selgeks saanud või vähemalt piisavalt hästi, et Eesti kontekstis silma paista. Ja nii hästi on mul selgeks saanud asjad, mida ma olen õppinud lõbu pärast. Kohustuse pärast õpitud asjad lendavad palju rutem peast välja (mismoodi ma tolle töö- ja kodanikukaitse üldse ära tegin? ei mäleta).

Aga ärme lähe nii kaugele tagasi. Lähme kõigest tänavuse aasta algusesse.

Kirjutas firma, kellele ma olen kunagi vanasti rohkem tööd teinud, palub: tee tööd, tee tööd, tee meile õige natukene töööööd. Mina vaatasin kalendrisse: ahah, ma saan neile pakkuda tähtaega järgmise kuu keskpaika, nagunii neile nii hilja ei sobi. Ja pakkusin selle välja, ise kavalasti käsi hõõrudes: ühest küljest hea tahe näidatud, teisest küljest tõenäoliselt teha ei tule, küllap leiavad kellegi kiirema.

Ainult et kuramus. Sobis. Ja kuna mulle ei meeldi sõna murda, siis tuligi teha võtta – töö, mis on tunduvalt kirvem kui mu viimase aja tavaline, ja mille eest makstakse ligi poole vähem. Ja loomulikult jõudis selle aja sees tulla ka mitu mõnusat mugavat tavalist pakkumist, mille ma pidin kõik ridamisi tagasi lükkama, sest too vastuvõetud asjandus oli paras jurakas ka.

Nii et otsus, mis tundus esialgu igas mõttes hea, osutus juba paari nädala jooksul veaks.

Ainult et kes teab: oletame, et seis muutub ja järsku määrab kogu mu käekäigu see, et ma tol hetkel vastutulelik olin? Ja otsus häid suhteid hoida osutub elu parimaks otsuseks?

Ja siis kakskümmend aastat hiljem teeb ajalugu jälle pöörde ja mind tabab hukatus just senise hea käekäigu pärast nagu madame du Barryd?

Sama lugu ühe teise tööettepanekuga, mis hiljuti postkasti potsatas: jube huvitav tundub, selline asi, mille võtaks meelelahutuseks teha, aga ma ei tunne pakkujat. Kas ma saan teda usaldada, eriti tervelt pooleteisekuise töö puhul? Ma võiks selle lõbu pärast vastu võtta (no tõesti tundub lõbus töö), aga riskiksin vastu pükse saada. Aga teisest küljest, võib-olla saaks sellest alguse samasugune uus karjääriharu nagu kunagi vanast tantsust?

Ühesõnaga, mis moment on see, kus kell kinni lüüa ja tibud üle lugeda? Nemo ante mortem beatus? Ja sel juhul, kes elavaist saaks üldse oma valikute üle hoobelda?

Või on seegi veel liiga vara ja tuleb dr Manhattanile kaasa noogutada (meenutamiseks võib selle artikli algusest pilti vaadata): “Nothing ends, Adrian. Nothing ever ends.”

——————————————————————
PS: hakkasin järgmiseks Marca hiljutist postitust taga ajama, aga leidsin selle käigus ka paari aasta taguse ja põhjalikuma.

Täiskasvanud inimene

märts 9, 2018

(Palavikuse peaga sain pisut ajendatud – ja mürasin natuke.)

*

Täiskasvanud inimene õpib ära, millal tal hakkab palav ja külm. Ja ennetab seda.

Täiskasvanud inimene õpib ära, millal ta vererõhk tõuseb. Ja ennetab seda.

Ja millal langeb! ja ennetab!

Täiskasvanud inimene õpib ära, millal ta haigeks jääb. Ja ennetab seda.

Täiskasvanud inimene õpib ära, kui hinges on üksindus ja südames igatsus, ja ennetab seda.

Täiskasvanud inimene õpib ära, mil juuksed läevad halliks ja rangi jäävad jalad. Ja ennetab seda.

Täiskasvanud inimene õpib ära, millal jääb tühjaks vana suksutall ja ennetab seda!

Ja millal nuga saab neeru! ja ennetab seda!

Täiskasvanud inimese ninaots on jahe ja kuiv, tema karv läigib. Vaata tema ristluude rammu ja kõhulihaste jõudu! Tema sääred on marmorsambad, ta kondid otsekui süsiniktalad, tema kõht on kevlarist kilp, tema kael on nagu terasest torn. Kui teda tabab tankirusikas, siis see ei pea vastu, tuumalõhkepead muutuvad tema vastu kõrteks. Ei ole maa peal tema sarnast!

*

Eile nägin ma täiskasvanud inimest!
Istus metsas, kännu otsas.

*

Ühe täiskasvanud inimese põllumaa oli hästi vilja kandnud.

Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”
Aga Jumal ütles talle: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult
su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?”

Ja täiskasvanud inimene vastas: “Täiskasvanud inimene teab ette, millal talt nõutakse tema hing! Ja ennetab seda!”

*
Õpetaja ütles
täiskasvanud inimene
sellest ütlen
raske saavutada.

Ainete suitsetamisest

veebruar 28, 2018

Kui ma tööle asusin, oli A. tubli ahjukütmisega töötuppa kõva 15 kraadi sisse saanud (eile oli samaks ajaks isegi 18, aga eilse ja tänase vahel oli palju külmem öö).

Õnneks on siin ahju küljes ka pliit, millega saab väheke kiiremini vunki juurde anda.

Sätin kaks briketti ilusti üksteise najale (just najale, lihtsalt kõrvuti ei maksa, kõrvuti briketid vajuvad pärast lahku ja kustuvad ära) justkui viilkatuse, topin kasetohtu vahele ja pistan põlema.

Natukese aja pärast vaatan, et vindub, vaja järele aidata. Topin tohust paljaks katkutud kasekoort pilbastena vahele, kougin taskust pabertaskuräti ja panen ta oma püramiidi ette, tikust kergem põlema saada ja annab hakatuseks suurema leegi.

Siis leian enne tikutõmbamist, et äkki paneks ikka tohtu ka veel, võtan pabertaskuräti püramiidi eest ära ja kuhu ma ta ikka torkan, hambusse muidugi.

Ja siis sussutan ja sussutan, kuni ühtäkki avastan, et suu on suitsu täis.

Kurjavaimu taskurätt oli jõudnud sütest ise põlema minna.

Nüüd mõtlen, kas ma lasin mööda võimaluse öelda “sülgan tuld ja tõrva” täitsa mittekujundlikult.

Pidus

veebruar 24, 2018

Pole nii uhkel aastapäevapeol sestsaadik käinud, kui ma Budapestis olin ja kohalikud eestlased saatkonda peole kogunesid. Õigupoolest oli tänaõhtune aplombikamgi, klassikalise muusika, mitmehäälse laulu ja püha taevas, balletiga – ja teisest küljest – nagu tantsuklubi ikka, ega ma muidu sinna sattunudki oleks.

Sealjuures olid seal kaks väga nunnut jaapanlast (? vist), Eesti rahvariided seljas. Ma ütlen, seal, kus päriselt rahvatraditsioonidega tegeldakse, leidub alati ka multikultit.

Ja ei aeta asju surmtõsiselt – ametlik lõppakord oli “Isamaa hiilgava pinnalla” laulu lauldes tantsitud ingliska, mis läks loomulikult segi nagu ingliska ikka, suure itsitamisega.

Koduteel hüüdis pikk vastutulev noormees: “Eesti sada!” “Eesti sada,” ütlesin viisakalt vastu. “Palju õnne!” ütles tema ja kallistas, samuti viisakalt. “Palju õnne,” ütlesin mina vastu. “Ole siis tubli,” jättis tema hüvasti. Kusjuures täiesti kaine.

Tubli loom

veebruar 22, 2018

Käisin köögist läbi, kass nõudis juua, keerasin talle kraani lahti ja mõtlesin: nonii. Nüüd tuleb mul siin passida, kuni ta ära joob, et kraan jooksma ei jääks. Mida paganat ma teen see aeg (jah, armas lugeja, seekord ei olnudki mul molutamise isu).

Vaevalt olin ma seda mõelnud, kui nägin laual külili kruusi; ja kus külili kruus, seal ka veeloik. Ja siis külili klaasi seal kapil, kus peal nõud pesu ootavad; ja kus külili klaas, seal ka veeloik. Üks üleujutatud kokandusajakiri, leotatud leivakannikas ja vettinud toolipadi pealekauba ära lahendada, kui põrandast ja lauast väheks peaks jääma, need on lõppeks ju algajate värk.

Loomake, näed, oli minu aja sisustamise hoolega ette valmistanud. Kõige peale ta ka mõelda jõuab!

Elu-olu

veebruar 20, 2018

Ots otsaga kokkutulemine meenutab žongleerimist: et üks pall kinni püüda, tuleb mõni teine õhku visata. Ja meeles pidada, mis on õhus ja mis järjekorras nad sealt kätte tuleb saada. Kui ma järgmise kohvipaki õhku viskan, siis saab võimlemistrenni kinni püüda. Elektri viskasin ennist õhku, et loomaarst kinni püüda, nüüd püüdsin elektri kenasti kinni, kingsepp las olla veel lennus.

(Panin seda kirjutades tähele, mis luksuslikku elu ma elan: isegi “ots otsaga kokku” ei tähenda, et ma žongleeriks sellega, kust ma süüa saan.)

*

Arst ütles, et ma võin mõneks ajaks kilpnäärme rahustamise järgi jätta, muidu läheb veel liiga rahulikuks kätte ära. Ja ma ei tea, kas sellest, aga minu ellu on tekkinud uus asi: molutamine. Tunnen sügavat rahuldust sellest, kui istun diivaninurgas ja ei tee seal mitte midagi. Bussiga sõites ei sügele, et tahaks lugeda, tahaks lugeda, kas riskida lugemisega südant pahaks ajada või mitte? vaid tahangi silmad kinni panna ja niisama olla.

Aga samuti ei tea, võib-olla sellest, et ma olen ärkvel peast liiga palju molutanud, igatahes uni on paar viimast ööd olnud sama õbluke kui ärkvelolu. Magan libamisi, päris sisse vajumata; ärkan hõljumisi, päris pinnale tõusmata. Piir hägustub.

*

Positiivsel noodil: midagi olen ma elus ikka õigesti ka teinud. Näiteks eile hotellis tegin ma õllepurgi kraanikausi kohal lahti.

Matemaatilisi harjutusi

veebruar 5, 2018

Üritasin proovi hakul tantsijatega lobisedes korsetti selga panna ja äärepealt oleks saanud ta selga Möbiuse korsetina. Möbiuse korsett on selline korsett, millel pole sise- ega väliskülge, vaid üksainus külg; samuti pole tal eristuvat ülemist ja alumist serva, vaid ainult üks serv. Õieti – nii ilus oleks see kõik olnud, kui ma oleks traksid enne küljest ära võtnud. Traksidega korsett on aga keerukam vorm nii topoloogiliselt kui ka praktiliselt ja ma ei jõudnud ära otsustada, mis kehaosa peaks ma sellest traksist läbi panema, mis puusa poole tilpneb.

Nüüd mõtlen: mis mõttes “mis kehaosa”. Jala loomulikult. Aga tagantjärele on kõik targad.

Seitsmekümnendate commedia

veebruar 2, 2018

Aga mina vaatasin siin vahepeal ühe Adriano Celentanoga komöödia ära, “Mani di velluto“, õigustades kibedal tööajal lullilöömist sellega, et itaalia keele praktika ometigi, kindlasti töötan ma selle tulemusel paremini, muudan oma itaalia keeletaju intuitiivsemaks! Puhas enesetäiendamine! Vanade filmidega on seda hea teha ka, stuudioheliga kuuleb kenasti teksti välja.

Mis ma nüüd öelda tahtsingi. Ah jaa: mulle meeldis, kuidas see film ei üritagi muljet jätta, nagu tegelased oleks päris inimesed. Näe, siin on Vana Kooli Ülemteener; siin jälle Koomiline Politseinik. Ja nõnda edasi, kõik olid põhimõtteliselt sellised multikategelased nagu Tom ja Jerry. Ja multikas – vähemalt disneylikus traditsioonis – on teadagi commedia dell’arte‘ga seotud.

Iga natukese aja tagant hüüdsin “näe, vaata, täielik commedia!” – olgu siis koreograafiasse seatud tegevuse peale või lausa pantomiimi – või selle peale, et nagu kord ja kohus, on peategelasel iseloomulik koomiline liikumismaneer.

See oli see, mis tegi filmi küllalt heaks, et vaadata. Oleks see olnud Ameerika peavoolukomöödia (no need kõik, kus mängivad Ben Stiller või Adam Sandler), oleks tegelased olnud sama skemaatilised, aga film otsa oleks teeseldud, et nad on inimesed, ja nii on palju piinlikum. Ma olen sellega isegi mõnes Prantsuse komöödias hädas olnud.

Mul oli plaanis osta tatart, majoneesi ja vetsupaberit, sest need olid otsas ja nii palju ikka raha on; aga pangaarvet kontrollides selgus, et üks õpilane on trenniraha üle kandnud, ja ma kasutasin osa kohe heategevaks otstarbeks ära, tähendab, libistasin korvi ka pudeli punast veini.

Pakin mina asju kotti ja lobisen kassiiriga, kui äkki läheneb pikk brünett noormees (no igatahes minust noorem): “Kas teil tuleb veiniõhtu?”

“Ee… mitte just päris veiniõhtu.”

“Mul on ka veini, ma mõtlesin, et me võiksime ühineda?”

“Mul on pigem plaanis söögi kõrvale tasapisi timmida.”

Kiitis plaani ja taandus, mul oli miskipärast vaja talle järele hõigata: “Ma olen jah sellest va söömise parteist!”

Tema, ise juba poe teises otsas, vastu: “Väga hea partei!”

Ja nii jäidki need veinid ühte kappi panemata.