Solarisel

oktoober 31, 2017

Mul on hea diskreetne, digitaalne mälu; pideva, analoogse peale mitte. Tähendab, mul jäävad meelde sõnad ja numbrid, need moodustavad peas mustreid ja võrgustikke, iisi. Ma mäletan ajast, mil mul mobiili ei olnud, endiselt A., oma ema, U., KL ja ep. mobiilinumbrit pluss mitut lauakat. Aga kuhugi vähekäidud kohta ilma aadressita teist korda niisama lihtsalt pääseda on võimatu.

Kui ma elasin KL pool ja me käisime igal pool koos, hämmastas mind kogu aeg, kuidas ta lihtsalt oskab. “Ma olen seal ju käinud,” ütles ta enda õigustuseks. Ja siis, nagu mina ei oleks. Ma imestasin selle peale samamoodi, nagu ep. imestab, kui ma tean peast lõikude kaupa teksti, mida sai viimati loetud kakskümmend aastat tagasi.

Nii on ruumiline maailm mul ujuv ja muutlik nähtus, muidu on kõik üks voogav sigrimigri, aga aeg-ajalt vormuvad sealt kindlad struktuurid välja. Merest või udust kerkivad üheks ööks majad ja korterid, järgmiseks ööks on kadunud. Võib-olla on nad seal kuskil alles, aga kuidas neile jälle pihta saada?

Mitte et neist kohtadest mälestusi ei oleks, on küll. Seal kohas, kus ma metsas magasin, pruuskas hommikul hirv ja mul oli vähe süüa. Seal kohas, kus ma majast välja tulin, sadas uduvihma, seisis vaat sellise nurga all kaks autot ja maja ees tegid noorukid suitsu; ei olnud tegelikult külm, aga ma külmetasin, sest olin vähe maganud; hommikusöögiks olin söönud näkileiba toorjuustuga; tundsin oma riietel õrnalt nende armsate kasside kusehaisu, kelle liivakast esikus oli. Kui mul õnnestub need asjaolud uuesti kokku ajada, pääsen kindlasti ka sinna majja tagasi.

Võib-olla piisab vähemastki. Näiteks on mul õrn lootus, et Tartust Kivi tänavalt pääseb otse Pärnu Supeluse tänavale, kui õigesti astuda, sest mõlemad on kaskedest palistatud ja lilled lõhnasid ükskord öösel niimoodi. Korra paistis Turu tänava otsas tumelilla pilvemüür, “Tatra mäed,” mõtlesin ma. Oleks ma kindlameelsem olnud, oleks ma kindlasti tänava otsas kevadisse Slovakkiasse pääsenud. Usku oli vähevõitu. Sellised ei saa Narniasse ka.

Aadressidega kohad on teine asi, neil on numbrid ja tähed, need langevad kenasti mu peas olevasse võrgustikku: klakk-klakk-klakk. Kõik on lihtne, kõik on selge, ma praktiliselt näen neid. Need õieti ei asugi selles voogavas maailmas. Kui ma just ei otsusta mälu järgi kohale minna – sest tõsi ta on, üleeile kogesin U. poole minnes õige mitteeukleidilist tänavavõrgustikku, paralleelsed sirged käisid, nagu süda lustis, niuh ja näuh, siuh ja säuh, põigiti ja pikuti.

On ka kolmandat sorti kohti: need haruldased paigad, kuhu ma oskan aadressitagi minna, nendega hoiab mind koos mingi maagiline nabanöör, sest ausõna, ma ei mõtle, kuidas ma koju lähen, jalad ise viivad. Koju; KL koju; ep. koju; peahoonde; Jakobi mäele.

Ega maagilist sidetki päris uskuda saa: mul on elus mitu kohta, kuhu jalad viiks ikka, aga koht ise on haihtunud või lukustub minu ees, seal elavad võõrad inimesed, justkui seal ei olekski minu kodud, mu sõprade kodud, mu vanaema suvila ja Sophoklese kohvik. Seal õnnestub vahel käia küll, aga ainult unes. Uutele elanikele ei tohi ka siis vahele jääda, no mida ma neile ütleks.

Advertisements

Dumbuser jagab kogemust

oktoober 30, 2017

Et äkki on ka teistel kasu.

Märkasin täna, et läpaka kõvaketas on ootamatult kole täis saanud ja poole päevaga jooksis sinna veel 10 giga juurde. Kahtlane värk.

Guugeldasin natuke ringi, leidsin kõigepealt failihaldurist nurga, kust oma ajutiste failide (Temp) kaust üles leida – minu arvutis sai suvalist kausta valides võtta “Faili” menüüst “Suvandid”, sealt alt “Vaade”, selle alt tuli panna linnuke “näita peidetud kaustu”.

Nii sain (oma kasutajakaustast AppData alt Local ja sealt lihtsalt otsisin) Temp-kausta kätte, panin failid suuruse järgi ritta ja leidsin mitu umbes 40-gigast faili, kõik algusega “aria-debug”.

Lõin guuglisse ja sain teada, et need on OneDrive’i logifailid, mis olevat kõigil pärast Windowsi viimast või eelviimast uuendust vohama hakanud – see OneDrive tuli sellega kuidagi kipakalt peale. Ja et sellest jamast lahti saada, tuleb Onedrive maha ja uuesti peale installida. No ja need aria-debug-failid maha kustutada.

Hop-laa, kohe sada giga ruumi juures.

Panen selle jutu siia üles, et kui mõni minusugune jobu samuti avastab, et miski sööb tohutu kiirusega kõvaketast, siis äkki saab ta sellega aega kokku hoida ja vaatab igaks juhuks kohe, ega tema OneDrive mingit jama ei tekita.

Ma loodan, et sain sellega nüüd ise ühele poole, sest siit foorumist leidsin, et mõnel mahainstallist ei piisanud – et OneDrive’i tal justkui enam ei oleks, aga kuskil taustal jooksevad selle protsessid ikka edasi ja tekitavad hiiglaslikke logifaile ja “söövad arvutit nagu vähk”.

Mh. Järjekordne asi, millepärast mõni mu tuttav ütleb, et “Windows on ise viirus”, aga ega mul valikut pole, ühe kliendi pärast on vaja, et mul ühes arvutis Win olemas oleks.

Septembri alguses viitasin kord Marca kommentaariumis artiklile, mille järgi iga viies Eesti naine on kogenud seksuaalvägivalda, kusjuures sinna alla loeti ka soovimatu seksuaalne puudutamine. Ja imestasin, et kuidas ainult iga viies, kui mul, totaalsel nohikul, kes poistega ei suhelnud ja pidudel ei käinud, oli enne kaheksateistkümnendat eluaastat juba mitu sellist kõhedat, vastikut või tüütut kogemust.

No ja siis tuli varsti juba #me too, mis viitas samale.

Olgu siin siis minu reministsentsid ka – kõigepealt meeldejäävamad juhtumid, mis on olnud avalikes kohtades. Kõik pole tõenäoliselt meeles.

*
Sõidan linnaliini bussiga, hoian kõige uksepoolsemast postist kinni. Poistekamp sealsamas bussitrepil pomiseb omavahel midagi taolist nagu “teeme pulli”, ma täpselt ei kuule, ja nad asuvad end minu vastu litsuma. Mul pole kuhugi eest minna ka, buss on täis.

Ma olin vist 11-12 – aga kui ma praegu järele mõtlesin, ei suuda ma seda mälestust tegelikult ajaliselt paika panna – nii et ma oskan kindlaks määrata ainult vanusevahemiku, ma olin vähemalt seitse ja vist mitte veel kolmteist, igatahes piisavalt tatikas, et tol hetkel ei saanud ma aru, et seal võiks midagi seksuaalset olla. Panin selle episoodi sahtlisse “suured poisid kiusavad”, alles tagantjärgi jäi silma selle konkreetse kiusamise liibuv ja nühkiv iseloom.

*
Eriti segane episood, siiamaani ei saa aru, mis õieti toimus.

Oln 13 või 14, suvitan vanaema pool, käin korraks linnas poes, nii umbes kahe kilomeetri kaugusel. Suvila ja linna vahelisel teel on ühel käel on mets, teisel käel kallak ja vaade merele, ilus looklev tee, maju seal ei ole.

Olen tolle lõigu hakul, kui minuga teeb juttu sama teed minev noor vene mees, vene keeles – püüan kinni “potšemu tak skutšno, potšemu tak grustno”. Mina ei ütle midagi vastu, osalt ettekujutusest, et võõraste meestega ei räägita, osalt keelebarjäärist: ei oska nii hästi vene keelt, et midagi arukat vastata, ei julge ka tunnistada, et ei saa aru, kardan, et ta vihastab – keelelised võimusuhted olid toona sellised.

Nii kõnnime terve selle kilomeetri-poolteist samas vaimus: tema järjekindlalt “vestleb”, mina vaikin ja rühin edasi, rühk-rühk.

Lõpuks jõuame teekääru hakuni, kus tee läheneb korraks suuremale maanteele, kus suured masinad sadama vahet sõidavad – ja jalakäija saab kurvi üle aasa ja läbi põõsaste tublisti sirgemaks lõigata. Mõtlen: kas julgen? ja lõikan ikkagi, sest esiteks ei taha näidata, et ma kardan (sest kui olukord on päriselt ohu ääre peal, siis hirmu näitamine võibki ohu vallandada) ja teiseks mingist maagilisest loogikast – et kui ma teen näo, et kõik on nagu tavaliselt, siis äkki ongi.

Aga mul jagub ettevaatust kõnnakut aeglustada ja mees jõuab minust mitu meetrit ettepoole, enne kui mu manöövrit taipab.

Pöördub ringi, mina jään selle peale seisma.

Selle peale ta vihastab ja räägib midagi kõva, kurja häälega.

Mina võtan käekotist oma juukseharja, mis on juukseharjana kehvake, sest metallpiidega kummilataka all ei ole õhkpatja, mis teeb kammimise valusaks – aga just samal põhjusel tundub ta päris hea käepärane oganui. Ja võtan teise kätte kivi. Ta on minust kõvasti suurem ja tugevam, aga nähku, et haiget saan ma talle ikka teha.

Mees ütleb veel paar vihast lauset, lööb siis käega ja kõnnib edasi. Kõnnib ära selles suunas, kuhu mulgi oleks tegelikult vaja minna.

Mina ootan seal veel jupi aega ja putkan siis suuremale maanteele, kus need suured masinad sõidavad, ja jään sinna passima. Varem või hiljem tuleb mul muidugi sama teed minna, vanaema majani teist teed ei vii.

Passin mingi veerand tundi, siis võtan julguse kokku ja lähen, meest pole õnneks enam kuskil.

See on selline juhtum, kus tahaks n.ö filmi tagasi kerida ja oma praeguste teadmiste valguses uurida, mis juttu ta siis õieti ajas. Tahaks aru saada, kas asi oli lihtsalt suhtlusmallide drastilises erinevuses – et kas võhivõõrastega räägitakse juttu või mitte – või oligi oht, et läheb seisuks.

*

Vanus – 16-17. Lähen Nõmme turule. Vahetult enne turgu, turuvärava ja kultuurimaja vahel katsub vastutulev mees mu rindu. Null varasemat kontakti – ei ainsatki sõna, ei mingit silmsidet.

*

Olen 27, lähen üle Turusilla, ja jälle jäävad kellelegi mu rinnad ette – ma ei saa aru, mis neid tabab, aga tunde järgi otsustades kas lask hernepüssist, visatud kruusakivike või tatikuul.

*

Siis mitu korda, mis sulavad mälus amorfselt ühte – neil harvadel kordadel, kus ma olen (oma seltskonnaga, mitte üksi!) Zavoodi sisse astunud ja keegi üritab huultega näkku kukkuda või haarab tagumiku järele, jällegi ilma ainsagi muu kontaktita.

*

Üks kord ühes kultuuriklubis või -kohvikus – ajame juttu, jalad väsivad ära, istun maha ja natuke hiljem leian enda küljest võõra käe. Ütlen kurjalt “mh!” ja lükkan käe ära.

I vot tak tšetõrnadtsat raz narjad – kui olen seal, ajab kätt põlve peale ja riidlemisest ega eemalelükkamisest ei lase end häirida; kui otsustan ära minna ja pean temast mööduma, lükkab käe seeliku alla. Annan talle vopsu ja lähen vetsu; tulen vetsust välja ja asutan koju, ujub uuesti külje alla, kleepub edasi ja esitab rumalaid küsimusi. Olen nõutu, põgenen. Kirjutasin sellest tookord pikemalt.

(Muide, ma pole tema isikus päris kindel, aga mul on kahtlus, et ta on sama mees, keda ma olin kunagi varem kohanud ühel aiapeol, kus ta jäi mulle meelde sellega, et ütles oma ilusale armsale elukaaslasele tühja koha pealt “Lehm!”. Üldine haabitus on sama ja sarmitase samuti.)

*
Ja viimaks naljakas lugu lapsepõlvest – jälle vanaema juures, mängime sõbrannaga jõe ääres, kaevame kraave ja nõnda edasi, pakuks, et 10-12-aastased. Teisele kaldale ilmub paljas mees ja seisab seal meie vastas. Midagi muud ei tee, ainult seisab. Meie irvitame omavahel tema üle – näe, seal seisab “onu Vorstijupp”.

*

Need olid siis kõik avalikus kohas ja/või teiste inimeste juureseolekul. Hääletades on samuti üht või teist ette tulnud, aga veider lugu: hääletamisretkedel olen suutnud väga kiiresti reageerida ning vastulööke väga adekvaatselt doseerida. Ja kas tänu sellele või neilesamadele hääletamishormoonidele, mis neid kiireid reaktsioone võimaldavad, on need mind vähem rööpast välja viinud.

Võib-olla aitab see, et hääletamisel on riskimise kuulsus – äkki paneb see mind rohkem löögivalmis. Aga ma olen siis üleüldse kuidagi maru terve.

NB, ma ei loe hääletamise kontekestis ahistamiseks seda, kui keegi lihtsalt seksiettepaneku teeb või seksi küsib. Sellisel puhul on lihtne – “A ega sa minuga väikest seiklust ei taha?” “Mkmm.” “Okei.” – ja sõidame rahulikult edasi (kuigi paar korda esitab ta sama küsimuse ehk veel, sest ma võin ju ümber mõelda – aga eks ma võin talle uuesti “ei saa” öelda ja see, et ta seda aktsepteerib, on ka õhkkonnast täiesti selge). Või “Keppi saab?” “Mkmm.” “Okei, nägemist,” – või sama dialoog kuidagi kehakeelselt – see “kehakeelselt” kõlab maru vastikult, aga mul on sellisest kehakeelsest suhtlemisest mälestusi, kus mul ei tekkinud kuidagi ohustatud tunnet – pigem mulje, et ahah, mingid žestid on tema kultuuris tõlgendatavad füüsilise kutsena, aga vat nüüd ma andsin talle teada, et minu kultuuris ei ole nii ja ma ei mõelnud nii, mispeale tüüp tõmbub tagasi ja edasi on kõik kena, viisakas ja sõbralik.

Ebameeldivad ja ahistavad korrad – no võtame näiteks selle, kui me sõbrannaga hääletame Prantsusmaal ja meid võtab peale mees, kellel on kaasas alaealine poeg. Vestlus käib neutraalsetel teemadel, kuni jõuame sinna, kus me maha läheme. Korjame oma kodinad kokku, mees ütleb: ma näitan teile, kust vaateplatvormilt on hea vaade. Ja me siirdume platvormile, mis jääb autost vaadates veidi nurga taha. Näitab vaadet, kena jah. Jätame nägemist; läheb lahkumissuudluseks, mis on Prantsuse kultuuris üldiselt selline mitteintiimne formaalsus ja mis tähendab distantsiga põsemusi, kus suudeldakse õhku teise inimese põse kõrval.

Ainult et selle mehega läheb nii, et niipea, kui me oleme lahkumissuudluse distantsil, tuleb see säuh otse suule, keel huulte vahelt läbi. Öäk. Ah sellepärast tal oligi vaja poja vaateväljast välja pääseda.

*

Teine vastikum juhtum – võtab mind kuskil Varssavi ringil (st sellel maanteevõrgustikul, mida mööda Varssavist mööda pääseb, noh, et Radomi pealt Mińsk Mazowiecki peale ja sealt Ostrów Mazowiecka suunas kodu poole) peale üks mees. Suht esimese asjana teatab ta, kuidas mul vedas, sest “ma pole mõni selline, minuga on sul turvaline, mul on kodus sinuvanune tütar.” Mispeale mul lähevad häirekellad tööle, sest sellist minuvanuse tütre juttu on üks tüütu külgelööja mulle ennegi ajanud. Häirekelladel on õigus, sest varsti avastan ma tema käe oma põlvelt. Lükkan ära, võib-olla ka teen kurja häält (verbaalsed vahendid on piiratud – ma saan poola keelest mõnevõrra aru küll, aga ega see ei tähenda, et ma ise oskaks kuigi sidusat juttu rääkida). Käsi on varsti tagasi. Lükkan ära ja laotan atlase oma põlvedele. Varsti on käsi põlve peal atlase all. Keeran atlase rulli ja annan talle vopsu. Nii veel paar korda, kuni sõnum jõuab pärale, tüüp jätab auto seisma ja mina lähen maha. Niipea, kui ma väljas olen, keerab ta otsa ringi ja sõidab tuldud teed tagasi – tähendab, tal ei olnudki muud pointi kui mulle ligi ajada.

*

Ja siis üks lugu Saksamaal, mis oleks kõigi faktide järgi justkui kõige ohtlikum, ikkagi peaaegu et kaklus, aga ei jäta eriti traumeerivat mälestust, võib-olla sellepärast, et mina võitsin.

Olen veel kogenematu hääletaja ega tea, et bensuka parkimisplatsil olevad veoautod vastu õhtut naljalt kuhugi ei sõida: kui tahan küüti, tuleks väljasõidutee peal passida. Selle asemel küsin ühelt veoautojuhilt, kas ta sõidab Hamburgi poole. Sõidab-sõidab, ütleb tema, tulgu ma aga peale. Autosse ronides selgub, et sõidab küll, aga alles homme; ja et autos pole ta mitte üksi, vaid paarimehega. Mina ütlen, et aa, okei, mulle homsest ei piisa, mul on täna vaja edasi saada. Hakkan ennast välja pakkima, üks neist haarab mu käest kinni. Mina lähen tigedaks nagu herilane, rapsin, võib-olla (ei mäleta enam täpselt) taon teise käega ja sõiman neid kõva häälega eesti keeles. Ei mingit hirmu, olen väga kuri. Enne kui arugi saan, on ta mu käest juba lahti lasknud ja ulatab mulle viksilt mu seljakoti. Saagi nüüd aru, kust neil see käitumise muutus nii äkiste tuli. Vahest vaatasid, et liiga tülikas.

Liiga tülikas. Kõlab hästi, mulle palju meeldib. Oskaks ma ka väljaspool hääletamisretki häbenematult ja süümekateta tülikas olla, kui vaja.

Ja see on põhjus, miks ma arvan, et kõik need Euroopat mööda seljakotiga seiklemised on mu elu tegelikult turvalisemaks teinud: see on olnud justkui terve enesehinnangu, terve enese- ja maailmataju kursus; aeg, mil harjutada, et “ma olen tülikas” pole kaugeltki sama, mis “ma olen halb”.

(Rääkimata sellest, eks ole, et enamik inimesi, keda hääletaja kohtab, on hirmus toredad ja lahked; käte külgeajajate protsent on niiviisi kohatud meeste hulgast vast sama, mis üleüldse, lihtsalt hääletades on kontakte tihedamini kui tavaelus ja nii jõuab üsna kiiresti igasuguseid momente ette tulla.)

Mille kohta Rents juba kirjutaski.

*

Mis põhiline – situatsioonis olles on enamasti ilmne, kas mees trambib kogemata üle mingi minu piiri, sest tõlgendas midagi valesti – või teeb ta seda meelega. Isegi kui kohe ei ole ilmne, tuleb erinevus välja sellest, kuidas ta reageerib, kui ma piiriületamise vastu midagi ette võtan.

Ja see, sõbrad, ongi soovimatu külgelöömise ja ahistamise vahe.

Ahistamise ja lihtsalt kiusamise vahe on palju udusem, nagu bussiloost või Turusilla loost näha. Just nagu ma ei näe erilist vahet, kas isehakanud tänavakommentaator ütleb “Näita tissi!” või “Nõme müts!”

Varn

oktoober 26, 2017

Mu garderoobis on asju, mis on paarkümmend aastat vanad. Pole ammu vaadanud. Kunagi oli see mantel uus ja mina olin kuusteist; nüüd naeratab ta mulle taktitult vastu, kaks trukki puudu; ma krimpsutan nägu ja torgin keelega lünka, millest hambaarst juba kaks aastat räägib, et siia peaks õige ühe silla panema.

Pole ammu siia vaadanud. Mina olen selle sügavamatest soppidest vahepeal paarkümmend aastat eemale triivinud; on usutav, et soppideski on üht-teist triivima läinud. Mis suunas?

Ma tean, et mul on siin renessanssriideid, alles suvel kasutasin, tänapäeval tehtud muidugi; kui ma kaevaks sügavamalt, kas avastaksin nad oma ajalooliste teisikutega ninapidi koos? Või leian järgmine kord barokkriideid selga pannes, et see kümme aastat tagasi tehtud jakike on nüüd juba 300-aastane; mu riided pole enam koopiad, vaid originaalid. Ja mina?

Lõbusad lugemised

oktoober 7, 2017

Küllap on viga selles, et ma olen ainult umbes viis tundi maganud.

Otsa tegin lahti sellega, kui Tavainimene kirjutas (telefoni valimisest): “Kui põhiline kriteerium on kaamera …” ja mina lugesin rõõmsalt “Kui põhiline kriteerium on maakera …”

Järgmiseks lugesin Miki Hiirt. Miki ja Kupi olid raamatukogus. Ja mina hõõrun silmi ja imestan, kas tõesti hüüab Kupi: “Siin raamatu vahel on rinnahoidja!”

Silmade hõõrumisest oli abi, päriselt oli “järjehoidja”.

Järgneb natuke dialoogi, ülejärgmises ruudus tõuseb kõrvallauast prillidega mees ja tutvustab end: “Tere! Mina olen professor Türapea.”

Mina hõõrun silmi: kas tõesti lastekoomiksis sellised sõnad?

Silmade hõõrumisest oli abi, päriselt oli “professor Tursapea”.

Patsutasin endale mõttes õlale, kui olin suure vaimustusega retsepte lugenud; poest hiigla palju gemüüset toonud; selle päeva – õigemini öö – tõlkimise ära tõlkinud ja selle vahelt maitsva supi keetnud; ja supikeetmise vahelt märganud, et kass kõõksub oma karvapalli, ja suunanud ta vaiba pealt paljale põrandale oksendama; ja taibanud supikeetmise viimases otsas akna paokile teha, et supiaurud õue pääseks;

ja siis tulin, tõlkimine tõlgitud, rahuolevalt seda suppi sööma, mille ma olin jätnud pliidile läbi maitsestuma, ja avastasin, et tuba on külm nagu hundilaut, sest aken oligi paokile jäänud (A. ju magas juba ammu).

Võtsin suppi, tulin sellega elutuppa ja sain väga vahetul moel teada, et kassi kõõksumise tulemuse koristamine oli mul tomateid lõikudes meelest läinud.

Panin supi maha, läksin pesin sokid ära ja panin uued sokid jalga, tulin elutuppa suppi sööma – ja avastasin väga vahetul moel, et kogu kõõksumist mul nähtavasti ei õnnestunud vaibalt kõrvale suunata.

Läksin pesin sokid ära ja panin uued sokid jalga.

Ja nüüd puänt: supi sisse ma ei astunudki.

Kas mulle ainult tundub või ongi sloveenia keelest kergem aru saada kui slovakkia keelest? Ma leian lausetest selle sõna või väljendi, mida ma tahan kontrollida, palju kergemini üles.

Ma ei võrdle siin ju sloveenia ja kreeka keelt, eks ole – arusaadav, et ladina tähestikuga on ladinatähestikulisel lihtsam. Mõlemad on ladina tähestikuga slaavi keeled ja võiks ju arvata, et slovaki keelest tuleb rohkem tuttav ette, Kesk-Euroopa kultuur on lähem kui Balkani oma.

Või on mul lihtsalt järjest ette sattunud eriti krüptilise stiiliga slovakk ja ladusalt väljenduv sloveen?

Kas kellelgi on sarnaseid kogemusi?

Pollyanna paneb kollile nime

september 27, 2017

Mul hakkab juba huvitav, kas kuskil tuleb ka see piir ette, mille juures ma enam ei rõõmusta, et mul on just vat see-ja-see haigus. Mitte kõik need teised, mille ma arstiteaduse entsüklopeediat lugedes endal diagnoosisin. Õigemini – korraga kõik need teised pluss vat see-ja-see haigus, mida kõiki peab ravima isemoodi ja hea veel, kui nende ravi üksteisele vastu ei käi (nagunii käib).

Eelmine kord rõõmustasin artroosi üle; esmaba tulin rõõmsalt koju: “Mul on vöötohatis!”

Võib-olla mängib siin rolli see, et kui see on ka teoorias rõve valus haigus, siis mul piirdub ta kõigest rõvedaga – näeb natuke kole välja, kipitab natuke, aga laseb end suur osa ajast ära unustada. Ja ma saan rohtu võtta ja ennast arstida!

Kui oli veel nädalavahetus ja ma pidin internetiga leppima, siis sain ma karta korraga vöötohatist. JA histamiinitalumatust. JA igasuguseid allergiaid. JA kõikvõimalikke sise- ja välisparasiite.

Ja nüüd saan ma rohtu võtta ja ennast arstida. See on ikka maru hea variant võrreldes igasuguste allergiate ja talumatustega, mille puhul just nimelt ei tohi seda või teist süüa või sisse hingata või katsuda. See, et mul TULEB midagi sisse süüa, tundub palju kergem sellest, kui järsku enam EI TOHI pooli asju süüa, kuni tundub, et ohutuid toite ei ole enam alles jäänudki. Enda heaks midagi teha on palju käegakatsutavam kui tegemata jätta.

Ja pealegi, mis ma siis kõige selle kohupiima, kreeka jogurti ja toreda haisva Läti juustuga pihta oleks hakanud, mis ma külmkappi muretsenud olin?

Eriti laisk postitus: tsiteerin ja refereerin kõvasti teiste inimeste juttu või oma juttu, mida ma meilboksis süüdimatult lämisenud olen. Niisiis eklektilisevõitu. Teisest küljest olevat see ka moodne ajakirjandustehnika, ainult et allikas on siis veispukk.

Mul ei olnud küll nii avalik allikas, puha kirjavahetus ja muidulobisemine, nii et ma küsisin avaldamiseks ilusti luba – ja asjaosalised andsid ka. Eriti jõuline nõusolek tuli küsimuse väljakäijalt endalt – “Kõike, mis on internetis, mistahes vormis, võib piiramatult levitada, tsiteerida, mis-tsiteerida, paljundada, modifitseerida, parodeerida, jne. Juba Sokrates ütles seda! Ja pärast Heidegger,” – ning Pirgitilt: “üldse, alati ja igakord – ma eeldan et kui on miskit mis ma ei taha avalikustada sis sa saad juba eos aru mis ei huvita laiemat avalikkust, nt kas vana arm ka roostetab ja muu isiklik hala. välja arvatud siis kui on rabava kirjandusliku meisterlikkusega. siis võib anonüümselt või su enda nime all. kultuur peab olema vabavara, mitte autoriõiguste kitside kaitsjate omand.”

Nii ilus.

Eesmärgid on nii või teisiti õilsad – äkki oskab keegi lugeja sellist infot välja käia, mida me teised ei teadnud.

*
Aga asjast endast.

Eelmisel nädalavahetusel saatis korrespondent ja kommentaator Kaur küsimuse “Palju õnne!” väljendi kohta:

Appi 😦
Keeleküsimus.

Kas sa tead, kuidas selline värdväljend tekkis?
Inimene teeb aastaid tööd, kirjutab doktoritöö ja kaitseb – ja talle soovitakse õnne.
Miks õnne? See on töövõit!

Mida see soov tähendab, kust tuleb?
Mul on alati imelik seda öeldes, aga tundub, et ülejäänud ühiskond peab seda normaalseks.
Kuidas nad saavad?

Google ei aidanud.
Kuhu ma peaks eesti keele väljendite ajaloo uurimiseks vaatama?

Ma soovitasin EKI tekstikorpustest vaadata, sealt ta midagi ei leidnud; ja enne, kui ma pikemalt vastata jõudsin, oli ta juba etümoloogia kohta selgust saanud:

Mu kodu väisas just (pühap hommikul kell 9) ekspert, kes lahkelt seletas, et see on labane germanism.

Samal päeval käis doktor KL mu pool õunu korjamas ja oli nõus diskussiooni panustama (suvikõrvitsa-, tomati- ja lehtkapsamajandusest rääkimata). Sest minu arust oli veel jahuda küll, keelkondlik päritolu oli palju vähem huvitav küsimus kui sisuline külg. Spekuleerisime võimalike tekkemehhanismide üle ja jõudsime konsensusele, et küllap on saavutuse peale õnnesoovimine nakanud siirderituaalidest. Ja siirderituaalidel on õnnesoovimise sõnamaagia jumala asjakohane. Kusjuures ka doktori kaitsmisel polegi see nii asjakohatu (eks ka doktoritöö kaitsmine ole siirderituaal) – enne oli sul staatus, olid doktorant, sul oli haiguskindlustus ja kindel, ehkki kasin sissetulek -, aga nüüd tuleb laia maailma minna. Aga kuna väljend on siirderituaalidel nii õhukeseks pruugitud, et muutunud surnud väljendiks (st üksikute sõnade tähendust enam ei tajuta), siis soovitakse seda ka mujal kui siirderituaalide korral.

Esitasin küsimuse filoloogikalduvusega tuttavate listis ka, doktor KT oletas samuti saksa päritolu – ja pidas samuti sisu põnevamaks:

Mina kahtlustan, et see tuleb saksa keelest, viel(en) glück (nagu ka ‘palju tänu’). Viisakusväljendid on meil ikka sisse ostetud. Aga mulle tundub, et blogisõpra ei pane muretsema niivõrd etümoloogia kuivõrd kasutuskontekst. Mida soovitada? Olgu siis ise originaalsem! Ehkki ‘töövõit’ on mu meelest ka siiski suhteliselt hiljuti meile vene keelest sisse talutud sõna (trudovaja borba, trudovaja pobeda). Tegelt ikka kahju, et meile omal ajal eesti filoloogias nondest lähikeelte mõjudest nii vähe räägiti!

Saatsin mingi osa kõigest sellest jutust vastusena tagasi, Kaur vastas:

Mu häda algas sügisesest spordihooajast.
Kõik jooksevad vms.
A no kuidas ma soovin maratoni või mingi rämeraske mudasroomamisvõistluse lõpetajale õnne?
Mis paganama õnn?

Ma ise saan kuidagi hakkama – maratoni puhul tasub soovida liigeste kiiret taastumist jne.
Aga no kuidas see TEISI inimesi ei häiri?!?

Mind tõmbas see käima, mõtlesin, kuidas tähendused moodustuvad kasutamise käigus ja keel ei ole mingi täpne üks-ühele kaart, mida maailmale selga tõmmata (ja mõõtkava mõõtkavaks, üldse ei usu ma, et mõistetel oleks mingid fikseeritud referendid, v.a muist pärisnimedel, ja nendegagi on kahtlane, ja binaarsed opositsioonid ruulivad ja semantiline kolmnurk sakib, no okei, võib-olla väikelastele, nt esmakursuslastele semantika seletamiseks sobib). Ja hakkasin vastu jaurama:

“Õnn” on laialt tõlgendatav mõiste, vabalt võib sinna alla mahutada ka liigeste kiire taastumise.

Pealegi pole “palju õnne” väitlause, millelt oleks tarvis võimalikult suurt kirjeldatavale vastavust, vaid performatiiv: õnnitlemisväljend ei ole mitte õnnitlemise kirjeldus, vaid õnnitlemine ise. Oluline pole leksikaalne sisu – kvantor “palju” ja põhisõna “õnn” -, vaid kõneakt “õnnitlus”. Ainus info, mida seal on vaja edasi anda, on “käesolevaga toimub õnnitlemine”; mis väljenditega täpselt, on juba ebaolulisem.

Aga ega surnud kujundid ka muidu emakeelseid inimesi reeglina ei häiri. Surnud metafoore kasutatakse kogu aeg, nii et keegi ei pane tähelegi.

Me kasutame nt igasuguste suurte ja väikeste jahvatusmasinate kohta sõna “veski”, kuigi etümoloogiliselt tähendab see rangelt võttes ainult veega töötavat mudelit (vesi+kivi). Rääkimata igasugustest päikese, tuule ja vihma kätest.

Lapsed, välismaalased, luuletajad ja aspied komistavad selliste asjade otsa muidugi kergemini kui emakeelne tavakõneleja; tavakõnelejal tekib aint vahel harva momente, kus keel muutub läbipaistmatuks ja seega ise nähtavaks.

*

a kuna surnud kõnekujundid on kunagi ka elus olnud, siis kahtlustan, et saavutuste puhul just nimelt _õnne_ soovimine võis omal ajal olla premeerimise funktsioonis. keegi on pingutanud, talle tehakse selle eest samasugune maagiline kingitus nagu iks siirderituaali peategelaselegi. vbla anti kunagi kindluse mõttes isegi amulett, a vbla mitte, järsku piirduti sõnamaagiaga.

ja sõnamaagiast rääkides on muidugi loogiline, et kui saavutajale üldse millalgi õnne soovida, siis just nimelt _pärast_ saavutust, mitte enne. muidu sõnab ju ära. enne saavutamist öeldakse jumalate ja vaimude lollitamiseks igast halbu asju nagu “kivi kotti” ja “nael kummi” ja “head põrumist” jne. pärast on juba ohutum otsesõnu õnnest rääkida, nähtavasti ei tegutse need jumalad ja vaimud tagasiulatuvalt.

(Tagantjärele vahemärkus: oh pagan, see tuletab meelde ühe eriti reduktsionistliku mõtte, umbes samast ooperist nagu “kõik mõisted on üldmõisted” – millalgi viimase aasta sees oli mul nimelt banaanikoore- ja banaanimoment, et KÕIK kõneaktid on performatiivid. Aga kainenedes saan ma aru küll, et kui terminiga hõlmata liiga palju, kaotab ta oma seletava jõu; ja et keelel on keelevälise maailmaga MINGI side siiski vahel olemas ka. Äkki.)

Kaur vastas:

Nii.
Aitäh.
Mu usk keele loogikasse taastus taas.
Edaspidi tean, et kui inimesele mudast või maratonilt eluga pääsemise puhul miskit soovin,
siis eelistan tervist või tervet mõistust, aga ka õnn ei ole otseselt vale.

(Minu tagantjärele vahemärkus: ma pakun, et keele ebaloogilisus tulebki sellest, et ta on päris maailmas ja tal on päris maailmaga asja – puhtalt tühja koha pealt mängukeele saaks palju kenama ja loogilisema teha. Vt kuidas loogika on palju kenam ja puhtam distsipliin kui suvaline loodusteadus, sest loodusteadus üritab ennast maailma konkreetsusega vastavusse saada ja sellega hakkab kohe üks jama pihta.)

Vahepeal mõtles KL edasi ja kirjutas:

Ahoi!
Ma juurdlesin ja leidsin, et ega ma isegi ei mõtle “palju õnne”-ga kuigivõrd sõna-sõnalt “soovin, et sul (siis-ja-siis) oleks palju õnne kõiges, mis sa ette võtad…” Vaid pigem on see just päevakangelase positiivne äramärkimine. Merriam-Webster nt ütleb just seda, mis ma silmas pean:
congratulations : a message telling someone that you are happy because of his or her success or good luck – või siis sünnipäeva puhul olen rõõmus, et sünnipäevalaps olemas on.
Vbolla küll ingliskeelne sõna ei sisalda tavakõneleja jaoks seda “õnne soovimist” – etümoloogiliselt ikkagi sisaldab: Latin congratulatus, past participle of congratulari to wish joy.
St “palju õnne sünnipäevaks” tähendab “sinu sünnipäeval tervitame sind rõõmsalt, sest sa meeldid meile”. Miks siis mitte “palju õnne doktori kaitsmise puhul”.
Eesti keele väljenditest on kaks andmebaasi:
http://www.folklore.ee/rl/date/robotid/leht3.html
http://www.folklore.ee/justkui/
aga ega sealt ajaloo kohta küll eriti midagi ei leia. Noh, Justkuist saab vaadata, mis aegadel mingit väljendit on kirja pandud.
Piiblist pärit väljenditest on Kriku ilusti kirjutanud. Võimalik, et on veel mingeid üksik-käsitlusi.

Pirgit reageeris:

eesti keele aspektist tuleks ikka uurida sks väljendi tagamaid. sest see on jah e k otse üle võetud ‘viel glück’.

ingl ja ladina on segavad faktorid siin pigem. congratulations ei tähenda tegelt täht-tähelt õnne soovimist, vaid… jah, …ee… congratulatus etümoloogia mumeelest kah ei tähenda ‘wish you joy. või? tüvi sõnades gratia, ja grator, gratulari, gratulatus ingl vasted to rejoyce, congratulate. ehk siis umbes et ‘me rõõmustame koos sinuga et sul on hästi läinud’.

aga ‘viel glück’ öelda siis, kui inimesel on just hästi läinud sisaldab nagu maagilist mõtlemist, et see mis hästi läks just ei oleks viimane asi, et ta õnn sellega otsa ei saaks, vaid et edasi läheks kah hästi.

mnjah eksta ole 1 segane värk kui mõtlema hakata.

🙂

ja ei võida sa ikka midagi kui õnne pole (jätkates maagilise mõtlemisega; kui see nüüd müstiline pole hoopis).

😀

*

Just, just! Ma ise olin just KT kirja peale mõtlema hakanud, et kas (con)gratulari ikka tähendab rõõmu soovimist; depoonensverb on ametlikult küll “tähenduselt aktiivne”, aga ma ei tahaks tema vormilist enesekohasust ka täiesti ignoreerida. Klassikalised filoloogid võiks nüüd sõna sekka öelda, kuidas selle tähendusega ladina-etümoloogiliselt on.

Prantsuse keeles “õnnestatakse” (féliciter) – kui nad just ei soovi konkreetselt head seda, teist või kolmandat, “head sünnipäeva” näiteks; itaallastel on “congratulare” verbina küll olemas, aga kui neil on vaja kedagi õnnitleda, ütlevad nad tavaliselt “tanti auguri”, mis tähendab “nii palju (häid) endeid” (või kui minevikku tagasi minna, siis “nii palju linnuvaatlusi”, aga see on juba sellest ajast, mil prognoose tehtigi lindude pealt).

Ungari keelest ei saa ma midagi palju huvitavamat näiteks tuua – “gratulál” on arusaadavalt ladina juurtega tüvi ja selle kõrval on neil palju konkreetseid soove, nagu “õnnelikku sünnipäeva” jne.

Soome ja läti keele kohta oleks huvitav kuulda, aga kõikvõimalike muude keelte oskajad võiks samuti sõna võtta.

Põhjuseta tulemused

september 25, 2017

Kas kellelgi on veel nii? Et on selline nutujärgne kergendatud, puhastunud, värske tunne – ja ma mõtlen “näedsa, kui hästi nutmine seekord mõjus,” ja järgmisel hetkel tuleb meelde, et odot, ma ei nutnud ju.