Pealkirjasoovitus

märts 3, 2020

Loen oluliste uudiste avalauseid ja pealkirju, muudkui et “juba varasemast tuntud Tartu part pesitseb taas kesklinna lillekastis” ning “Tartu kuulus lillepotipart on juba haudumisega alustanud” ja mõtlen, et kuidas küll keegi pole veel kirjutanud “Sarihaudur ründab jälle!”?

Bussijuht ajas vist selle naisega korraks juba piletimüümise ajal juttu, aga mina hakkasin tähele panema alles siis, kui ta maha läks.

Bussijuht: Vaadake siis ette.
Naine: Ah, eks ma kutsun koera appi.
B: Nad söövad koera ka ära!
N: No seda koera nad ikka ei söö.
B: Kampas söövad!
N: No kui kampas…
B: Hundid ongi kampas!
N: No aitäh siis, nägemist.

M.

veebruar 27, 2020

Kindlasti kõiki huvitab kangesti, mis mu jalal viga on. Rõõmustage, õnnetud, ma käisin arsti juures ära.

Sain teada, et mul on vist üks Mmm… sündroom. Mis sündroom täpselt, unustasin ma umbes veerand tunni jooksul ära.

Kodus tahtsin oma huvitava uue kodulooma kohta internetti läbi lugeda, aga kuidas sa guugeldad, kui nime ei tea.

Hakkasin välistamismeetodil võimalusi vaagima ja mis nime taga mis jalahaigus võiks peituda.

Murphy sündroom: kui jalg vähegi valutada saab, siis ta ka valutab.

Morgothi sündroom: kui mina tantsida ei saa, siis ei tohi ka keegi teine saada, järelikult pean hävitama maailma. (Ja laulan rusudel kupleesid.)

Kapten Morgani sündroom: puujalg.

Maastrichti sündroom: luude ühendused muutuvad luude liitudeks.

Mefisto sündroom: kavatsen pahemat, kuid korda saadan paremat.

Marxi sündroom: üks tont lonkab ringi mööda Euroopat.

Musketäri sündroom: taskurätt ei tule talla alt lahti, kingapaelad on seestpoolt tikkimata ja tagatipuks hakkab ka õlg valutama.

Möbiuse sündroom: kui pind jalga läheb, siis on selle jala sisepind ühtlasi ka tema välispind. (Höhöhö, pind, capisce? ma olen ikka nii vaimukas.)

Mortimeri sündroom: nagu Miki sündroom, aga pahaloomuline.

Miki sündroom: nagu Mortimeri sündroom, aga healoomuline.

***

(Tegelikult olevat Mortoni neuroom. Ilmselt olen ma tarastamise ja vandenõudega liiale läinud. Arst tegi süsti, Elizabeth võib nüüd vast kergemalt hingata – kuigi mine tea nüüd ka, süstla sees olid kortikosteroidid, nii et rangelt võttes on mul nüüd Morton steroididel!)

Järjekordne uudne (niivõrd-kuivõrd, minuvanusel inimesel on juba kümne aasta tagune nähtus kah uus) keelenähtus, mis mind häirib: kui tõlgitakse nürilt, pikemalt mõtlemata “Tšehhi Vabariik”. Inglise keeles on va republicut sinna sappa vaja, sest “Czech” on pigem omadussõna, sama sorti nagu eesti keele käändumatud omadussõnad, “Republic” on seal pmst samas rollis nagu nimisõnaliide (vrd -ia “Britannias”).

Eesti keeles on aga Tšehhi (oma omadussõnafunktsiooni kõrval) täitsa normaalne toponüüm, umbes nagu Eesti, Ungari või Taani. Kui me ei ütle igal viimasel kui mainimisel Eesti Vabariik, Ungari Vabariik või Taani Kuningriik, siis pole vaja öelda ka Tšehhi Vabariik. Kui meil ühes lauses tuuakse järjest sama tendentsi näiteks Ungari ja Tšehhi, siis on loogiline kirjutada kas mõlemad lühidalt või siis vabariigitada juba mõlemat.

Tšehhid ise lisavad küll samuti “Republika”, aga neil on selleks oma hea motiiv (oletan ma): vältida sarnasust Böömimaa nimega. Mille segiajamise ohtu meil ei ole.

Por por por.

Ma tean, et kohanimede andmebaas peab Tšehhi Vabariiki lihtsalt ametlikuks nimeks (kuigi lubab ka Tšehhit) ja Ungari Vabariiki vananenud ametlikuks nimeks, aga see tähendab minu arust lihtsalt seda, et keegi on selle millalgi mehaaniliselt üle võtnud ega ole mõelnud.

(Vt ka “sotsiaalse” kohta. Kuramuse tüütud, vaesestavad või liiased tõlkelaenud.)

Tümikas herneteral

veebruar 12, 2020

Jõudsin võimlemast koju (põrandal aelemise võimlemisest, enne kui keegi riidlema hakkab, miks ma haige jalaga võimlen), kiskusin kõik riided seljast ära, hetk hiljem laekus A. poetretilt, jäi mind vahtima ja ütles:

“Kallis, sa oled endale viga teinud.”

Käänasin oma kaela igatpidi, aga ei näinud midagi; A. läks telefoni otsima, et mu seljast pilti teha, ma ise leidsin aga peegli ja peeglist vaatamiseks oli mu kaelakäänamisvõime piisav. Mõlema õla peal palju väikesi sinikaid, ilusti sümmeetriliselt. Mitte mingid koledad lärakad, vaid peened, nagu kriksadullid.

Mõistatasime, millest selline asi võib tulla, ma pakkusin naljaviluks, et “ma tundsingi, et maika õlapaelad kratsivad”.

A. ütles seepeale, et tema just imestas, kuidas ma suudan enda teadmata sinikaid saada, kui tavaliselt ei kannata karedamat riietki kanda.

Nujah. Hüpoteese on kaks: maika õlapaelad kombinatsioonis raske õlakotiga, mida ma kannan ilusti vaheldumisi mõlemal õlal; või maika õlapaelad ja jalgade üle pea viimine, tähendab, kogu keharaskus turja peal.

Nii et kui ma teinekord vingun, et kratsib ja kratsib, siis asja pärast, mul tulevad sellest verevalumid, ma ei ole niisama viripill!

Iseküsimus, miks ma märkan väljastpoolt tulevaid ärritajaid nii kergesti, aga seespidiseid üldse mitte. Sest endal on mul parajasti see haige jalg, millest täpselt ei tea veel, mis värk on – röntgen näitab nagu midagi imelikku – aga suure tõenäosusega on mul olnud labajalas pisike luumurd, mida ma olen tuimalt ignoreerinud, “ah, väänasin korraks, oli natuke valus, olen edaspidi trennis ettevaatlikum ja läheb ise üle”.

Täpselt nagu katkise meniskiga, millega ma kepsutasin aasta otsa ringi, enne kui hakkas nagu väike kahtlus tekkima, et äkki SEE ei lähe ise üle. Seekord olin väheke lühemate juhtmetega, kõige tõenäolisemast ajast, mil see vigastus võis tulla, on kõigest kaks kuud möödas.

Aga päris seda ma ei luba, et edaspidi hakkan iga äratõmbamise ja väänamise peale traumapunkti minema, sest mul juhtub neid NII palju, siis ma peaks sinna sisse kolima, ja suurem osa läheb tõepoolest ise üle. Kusjuures see, kui valus mingi trauma on, ei ole mingi näitaja – seesama menisk segas elu ainult natuke, see-eest kevadel tõmbasin korra õla ära, tunne oli nagu invaliidil, aga uuringud näitasid kõigest, et mingi kahjutu vedelik on õlas, mis “läheb ise üle”, arstid ise ütlesid! ja läks ka! mis siis, et selleks kulus pool aastat.

Tõde

jaanuar 29, 2020

Epp kirjutas pool- või pärisvõõraste vastu huvi ülesnäitamisest (Ameerika näitel), mul läks lappama, tõstsin parem siia.

*

Hakkasin kõigepealt kirjutama, et minu jaoks tähendaks selline küsimus kutset kas valetamisele või keerutamisele, sest mul on sügav vastumeelsus selle suhtes, kui minust teatakse rohkem, kui ma olen otsustanud välja anda (ja sellisteks asjadeks peab mulle lähedasem olema) – aga õnneks pole keerutamine mulle ei eriti raske ega ebameeldiv –

kui mulle meenus, et ühes mu kodutee-poes küsis kassapidaja kord reipalt: “teile vist meeldib hilja õhtul poes käia?”, ma vastasin sellele, et jah, trennist tulles on kõige parajam aeg; ja sest ajast peale on ta tihtilugu küsinud “noh, trennis käidud?” ja mina olen seepeale iga kord, kui ma EI tule trennist, tundnud tungi üksipulgi seletada, kust täpselt.

Sest kuskilt on mu sisse juurdunud sõnamaagiline usk: räägin valesti, laguneb maailm. Mõtle, ütlen, et “trennis käidud jah”, kui ma ise tulin hoopis laulmast või mälumängust, see valeinfo kasvab nagu lumepall ja saab mu varem või hiljem kätte. “Kohtualune ütles, et trennis käidud, kuid sel päeval ei olnudki tal trenni!” hüüab süüdistaja. “Kas pärast sellist valet on veel põhjust ühtegi tema sõna uskuda?” Langetan häbistatult pea. Ärge kuulake enam kunagi midagi, mida ma räägin!

Või: sellise lausega loon plaksti paralleelmaailma, kus ma tulin hoopis trennist. Aga kummas maailmas ma nüüd ise eksisteerin? Vaheseinad jäävad õhukeseks, ma võin kogemata kohtuda paralleel-iseendaga, mispeale me mõlemad energiasähvakus annihileerume. Aga see on väike mure, võrreldes sellega, mis üleüldse toimuma hakkab. Põhjus on ühes maailmas, tagajärg teises, Annuška pillas päevalilleõli maha siin, aga Berlioz jäi trammi alla seal, tühja koha pealt, ilma igasuguse õlita; silmad lähevad jooksma, kude hargneb, Eldritchi elukad sirutavad juba vangladimensioonidest kombitsaid, Prospero pole iialgi oma saua katki murdnud.

Niisiis:

“Ei, täna oli mälumäng,” selgitan ma, lähen ähmi täis ja tutvustan müüjale pikemalt tabeliseisu, häid ja halbu küsimusi, illustreerivate näidetega mõttetutest spordiküsimustest ja selgitustega, miks mind sport ei huvita ning millal mul endal mäng tuleb teha. Muuseas, ma sündisin Pärnus, mitte Harjumaal! tähendab, niipalju, kui ma tean, aga teada saan ma seda muidugi ainult kuulu järgi, ei, ega ma ei tahtnud jätta muljet, et ma mäletaks oma sündimist. Järjekord pikeneb mu selja taga, mul – ja meil kõigil – hakkab palav ja õhku napib. Keegi, mitte keegi ei taha seda kõike teada! Aga midagi pole parata, maailma kude vajab hoidmist, tõde, kogu tõde peab kuuldavale saama.

Minu glamuursest elust

jaanuar 21, 2020

Õhtul sain siis bussi pealt rongi peale ümberistumise ära proovida.

Kas te teate, mismoodi on ühistranspordiga sõita? See käib nii. Istud pehmel toolil hajameelses oleskelus ega pea ise midagi tegema. Sinu sõidukit juhib stiilne sohver, kes teeb pileteid müües veidi torisevat nalja. Ta rõõmustas ühes sinuga, kui sul õnnestus Tallinna bussikaardiga maksta ja pilet tuli tänu sellele odavam. Sinu ees istuv naisterahvas rõõmustas ka ja vahetas sinuga paar solidaarset lauset, laskumata ometi familiaarsusse. Nüüd istud sa mahedas sinises valguses ja passitad mõttes üht ilma muusikata üles tähendatud barokk-courante’i koreograafiat sama ajastu muusikapaladele.

Aeg hingata.

Pärast bussi ja enne rongi sirutad veidi jalgu, sest inimesel on ometi motsiooni vaja; korraks põikad läbi hubasest provintsilinna kohvikust, mis peaks kirjade järele juba kinni olema, aga on ometi täis seltskondlikku – ja kosmopoliitselt mitmekeelset – suminat; ning müüb sulle kohvi ja kooki, sest selles linnakeses ei panda kohvikut asja eest, teist taga kinni, kui kliente veel jagub.

Rongis istud lauakese taha, ostad häbelikult naeratavalt konduktorilt pileti; jällegi on su kojutoimetamise töö väikese, et mitte öelda tühise summa eest professionaalidele delegeeritud. Süvened courante’i-artiklisse ja märkad alles nüüd pisikeses kirjas märkust: see mees seal pildil on ju Charles II, ja tõepoolest: ta on tõesti väga elegantselt kikivarvul. Leiad nüüd kinnitust juba bussis tulnud mõttele, et Tauberti muusikata courante’i taktide arv sobib “La Bocanne’i” muusikaga.

Reisi kaunis lõppakord on romantiline flaneerimine läbi ööhämara Toomemäe käänuliste radade, mis kasvab üle klassitsistlikuks jalutuskäiguks piki Roosi tänava uhket promenaadi.

*

Olin ette Murca kogemustest heidutatud, ootasin räpast, umbset, üleköetud bussi, kus on vaeste patuste alev ja Tikensi vaestemaja ja ei ole eksklusiivset lugupeetud väärikat tunnet. Aga jah. Kas asi on selles, et Lääne-Viru maakonnaliinid on teistsugused, või mulle lihtsalt meeldivad need asjad, mida meil peetakse vaeste asjadeks? Vaeste õnnelike ilusate inimeste kohad?

Mõtlesin, kuidas mul poleks erilist kõhklustki, kui mulle antaks valida: kas sõita maakonnakeskusest provintsilinna limusiini või bussiga. Armas aeg. Limusiin oleks ju nii vulgaarne. Mõtle, kui keegi näeb ja arvab, et ma sõidan stripiklubi firmapeole.

Või kuidas ma olen nii uhke, kui ma käin nõelutud riietega, sest minu riided, vabandage väga, ei ole nagu pabertaskurätikud, et lurtsti ja prügikasti.

Või siis kuidas ei ole kahtlustki, et kui ma tahan endale mõnda hilpu juurde, otsin ma seda parema meelega kaltsukast, isegi kui rahakoti poolest võiks uue riide poes käia. Taevake. Seal uue riide poes pole ju riiete kvaliteeti isegi kandmisega järele proovitud. Kust ma niiviisi tean, et nad üldse head riided on? Kas ma pean kellegi palkama, et ta neid kõigepealt natuke kannaks? Kuid milleks, milleks ometi, kui kaltsukas pakutakse mulle seda proovikandmisteenust täiesti tasuta, kauba peale.

Ja kui nüüd enne rongi, enne ümberistumist puhub perroonil tuul, nii et talle peab selja keerama, muidu hakkab külm, siis veenab see mind ainult kindlamini, et mul on seiklus. Sest mis ütleks paremini “seiklus” kui teatav füüsiline ebamugavus, enda seadmine elementide meelevalda?

Aga noh. Auditooriumile, kes on nüüd ehk juba jahmunud, peab ehk andma soolaterakese, millega seda juttu süüa. Kirjeldame autorit, et enne, kui tuhanded lugejad teda imiteerima tõttavad, saaks nad ise otsustada, kas tema kalduvusi annab nende elusse üle kanda.

Kunagi üliõpilasena elasin ma vahepeal kuu aega elektrita – isegi ei mäleta, mis sellega tookord juhtus, sest elektrihädasid oli mul hulgem – oli see nüüd see kord, mil eelmise üürniku jäetud elektrivõla peale keerati vool kinni, või too tehniline viperus, mille muutmiseks mul ei jagunud terve see kuu aega viitsimist, kuni üks sõber asja ära korraldas ja sai uhkusega öelda: “Ma elektrifitseerisin Notsu”. Seni veetsin oma õhtud küünlavalgel, keetsin süüa puudepliidi peal ja olin õnnelik nagu siga poris.

Kui üks sõber, kes mul seal külas oli käinud, pidi seltskonnamängu korras mind iseloomustama, rääkis ta siis, et ta on rabatud mu vähenõudlikkusest. Ja muidugi ta eksis, sest mul on nõudmisi küll ja veel, ma olen elu peale igavesti ahne. Milline teenimatu kompliment, milline arusaamatus lihtsalt sellest, et ma tahan neid asju, mida mina tahan.

Rongi-itk

jaanuar 14, 2020

Laula nüüd, oh, jumalanna, sest liig kaua olen ma juba olnud objektiivne, liig kaua olen ma olnud kolmas isik, ei, täna tahan ma vaadata oma silmadega ja tunda oma tundeid, nagu inimesed ikka: kõik, mis toimub, toimub minuga, kõigel on minuga pistmist, maailm puutub minusse! Sestap teatan, et Elron vihkab mind ja soovib mulle halba, sest muidu ei oleks nad ära kaotanud ainsamat rongi, millega inimene päris õhtul* Virumaalt Tartusse võiks saada. Tartusse, Tartusse, õekesed, Tartu ei ole ju niisama suvaline väikelinn, seal on ülikool ja üliõpilastel on vaja seda vahet sõita ka Virumaalt! Aga juba kaldusingi ma objektiivsuse mülkasse.

“Tuleb autoga sõita,” ärgu mulle öeldagu, sest kas me tahame siis elada eurooplase kombel või ameeriklikus madaltiheduses suburbiondina, kus asula ei ole liha ega kala, vaid poollinn, poolküla ja mõlemast just see halvem pool?

Oh millal saaksin
eurooplasena
ma Eestis rongiga rännata?
Seal elu luksuslik,
mugava istmega,
ma olen õnnelik
vaid rongiga!

Ühtlasi: olgu see mulle õpetuseks, kel mul kunagi oli jultumust kurta, kui kiire õhtune ümberistumine ära kaotati ja jäi ainult tunniajase ootamisega võimalus. Hüvasti, oo armas Pätsi kohvik, jään igatsema su sumedat valgust, kosutavat suppi ja kohevat koort! Nüüd tuleks mul järgmiseks päevaks mõistlikuks ajaks Tartu tahtes sõitagi hommikul, enne kukke ja koitu, mil ümberistumist tuleb oodata kõleda tuule käes, pimedas ja külmas, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine**!

——————————————————————-
* Päris õhtul: see tähendab seda Narva-Tallinna rongi, millega oli võimalik viimase Tartu rongi peale ümber istuda. Nüüd on ainult üks õnnetu rong, mis väljub Narvast 17.23, Rakverest 18.43; tuleb ka üks hilisem, korralikult õhtune rong, tuleb-tuleb, aga see on paigutatud sõiduplaani nii, et Tapale jõuab ta 12 minutit PÄRAST seda, kui viimane Tartu rong on ära läinud.

Uskuge mind, härrased logistikud: Tallinn-Tartu rongi pealt ei taha keegi Narva-Tallinna rongi peale ümber istuda, kuigi te olete selleks nähtavasti suure hoole ja armastusega võimaluse loonud, sest miks peaks inimene, kes just Tallinnast Tapale sõitis, sinna 12 minutit hiljem teise rongiga tagasi sõita tahtma? Vastupidi võiks aga tahta küll, kui te selleks võimaluse annaksite ja sellest ka teada annaksite.
——
** Rollijaotus: ulgumine: tuul. Hammaste kiristamine: mina.

Juhtub

detsember 27, 2019

Mul on viimasel ajal vedanud nänni äraandmisega: juba kaks korda on õnnestunud Miki Hiirega kaasa tulnud mänguasi kuskil kassasabas esimesele ettejuhtuvale lapsega inimesele ära sokutada ja lapsed on hirmsasti rõõmustanud. Mõelda vaid: mina saan mõttetust junnist lahti ja nemad on veel õnnelikud ka.

Seekord tahtsin rongis ilusate riiete pilte vaadata, aga ajakirjale oli kaane vahele mingi mõttetu parfüüminäidis pandud. Minu jaoks mõttetu, tähendab. Mul hakkab parfüümidega tunne, et ma olen mustaks saanud ja peaks ruttu pessu minema, sest mingi vale lõhn on küljes. Ainult paarile üksikule eeterlikule õlile teen erandi, need on vähemalt mingi konkreetse taime lõhnaga ja mul ei lähe juhe kokku (aga isegi need ei tohi liiga magusad olla).

Niisiis mõtlesin, et kas ma ikka julgen piletimüüjale pakkuda. Aga äkki mõtleb, et jube tüütu ja siis on kole piinlik? Kaua mõelda ei jõudnud, juba tema tuli, ja ma paristasin kähku oma kõne talle ette: et vabandust, ega ta järsku endale ei taha, ajakirja vahel oli ja mul pole midagi pihta hakata ja… Vabandust ühesõnaga.

“Aga mis see üldse on?” küsib tema, sest seda unustasin ma oma paristamisega mainida.

“Mingi tualettvesi vist,” ütlesin, mitte et ma päris teaks, misasi on tualettvesi, aga paki peale oli kirjutatud “eau de toilette” ja võib ju loota, et otsetõlge töötab.

Mispeale tema süveneb juba suurema huviga: “[Kaubamärgi nimi]. See on mu lemmiklõhn!”

Mispeale järgnes siis natuke korduvat dialoogi – minu poolt muudkui “Vaat kui hea, et ma ikka küsisin, mul poleks sellega midagi teha,” ja tema poolt: “Minu lemmiklõhn! Ma oleks nagu jõulukingi nüüd saanud.”

Asusin paksult rahulolevana ajakirja lugema, natuke hiljem on tema tagasi ja kingib mulle mandariini. No ja süüa ma ometi armastan.

Kas keegi veel arvab, et elu peab olema nullsummamäng?

Ülestunnistus

detsember 8, 2019

JJ näitas mulle ühise tuttava fotosid: kassid, oma kasukas kehva soojapidavusega, seepärast talvel kampsunid seljas. Ja ma pidin seepeale endale tunnistama, et tõepoolest: kampsuniga loomakesed on nunnud. Vaatan muudkui pilti ja teen pluti-pluti-plutt.

Varem pole olnud juhust endale selle kitšilembusega vahele jääda, sest päikeseprillidega kutsu või mütsiga kiisu pilte vaadates hakkab korraga loomast kahju ja inimeste peale piinlik. Nüüd, kus kampsun oli asja pärast, sain süümepiinadeta heldida.

Ach, mis fulgaarne maitse.