Mõtlesin ükspäev unesegase peaga ühest ilusast, arukast, sarmikast noorest mehest –

kes kõige oma ilu, võlu ja aru otsa mainib tagatipuks, va aristokraadivõsuke, aeg-ajalt jutu sees sundimatult nimepidi üht harvadest inimestest, keda ma imetlen võtmes: “kui suureks saan, hakkan temaks,” –

asi, millesse ma jäin muide nii kõvasti kinni, et nägin selle seletust lausa unes: seal oli üldteada tõsiasi, et mu imetletud eeskuju on ilusa noormehe peretuttav, ammust aega, temaga lapsest peale suhelnud, sestap ka sundimatus –

aga muide pole üldse võimatu, et nii on ilmsigi; et ongi va aristokraadivõsuke; ja mul matab kadedus hinge.

Igatahes, mida ma tahtsingi öelda? Mõtlesin ükspäev unesegase pea ja võlutud kadedusega: mis tunne on küll olla tema? mis tunne on olla nii ilus, armas ja võluv, et kõigile meeldib?

Ja järgmiseks tuli juba ärksam mõte “aga kust ma tean, et ta ise üldse teab?”

Eelmise postituse all tulid inimeste oskuste ja kalduvuste erinevused jutuks, mispeale mulle tuli kohe meelde, kuidas meil A.-ga asjad käivad.

Üks asi on see, et ta ehitab riiuleid ja puhastab seinapalke krohvist ja teeb vahel salatipeenraid ja niidab muru – kõike seda, mille peale mina olen praktiliselt tühi koht. Aga mulle meenus ka see, mismoodi ta on õppinud minuga ringi käima.

Näiteks on ta ära õppinud, et minu arust ei ole hädavajalikud asjad enne otsas, kui nad on päris otsas – erinevalt temast, kes ta leiab, et vetsupaber on otsas, kui seda on ainult üks rull järel.

Mis tähendab, et ta soetab salavarusid, mida hakkab millalgi ka minul või lausa ainult minul vaja minema, aga nii, et mina sellest midagi ei teaks. Ühest sellisest sain ma teada nii aastake-paar tagasi – ükskord, kui mul oli paanika, et kõik on otsas ja mis ma nüüd pihta hakkan, tuli ta võidukalt välja paki hügieenisidemetega, mille ta oli ekstra sellise juhtumise tarvis soetanud ja oma kappi ära peitnud, et mina sellest midagi ei teaks. Mina ei tohi sellest midagi teada, kuna siis hakkan ma sellega arvestama ja kulutan selle tagavara ära ja siis on paanikahetkel kõik PÄRISELT otsas.

Hiljuti arutasin külmkapi ees, et kassikonservi purk saab kohe tühjaks ja täna ei jõua enam poodi minna, aga noh, äkki venitab kuidagi homseni välja; mispeale A. tuiskas midagi lausumata magamistuppa ja ilmus sealt, konservipurk käes.

Ma ootan huviga, mis salavarud järgmise kriisiga – mida mina muidugi ennustada ei oska – ilmsiks tulevad. Fantaasia läheb igatahes tööle, mida kõike tema Mary Poppinsi kotis veel leiduda võib.

*

Kui juba kassid jutuks tulid, siis meie hall kass on selline rahutu ja inimsõltlane, eks ole. Juhtus nüüd ühel hommikul, et ma ärkan selle peale, et kass tahab midagi. Läksin vaatasin, kauss oli tühi, panin täis ja üritasin magama tagasi minna.

Viis minutit hiljem on kass uuesti voodi serval ja seletab ja ära ei lähe.

Tõusen üles, vaatan, A.-d pole kuskil, ju ta on õues. Teen järelduse, et kass tahab A.-le õue järele minna; lasen ta välja ja lähen magama tagasi, ise mõtlen heldinult, et näe, kass on tema järele memmekas, eks see tule sellest, et A. on minuga võrreldes rahulik ja aeglane, istub kaua ühe koha peal, nii et kassil on tema otsas mõnus lösutada.

Kui ma üles ärkasin, oli A. ühes kassiga toas tagasi ja ma kandsin talle oma heldinud jutu ette. Et kuidas kass teda nii väga armastab, et muutub kohe rahutuks, kui tal sabas ei saa käia.

Ei ole nii, väitis A. Ta oli kodust ära olnud ja nii saanud ma lihtsalt kogeda, kui tüütu see kass igal hommikul on. “Tavaliselt ma olen lihtsalt kodus ja kaitsen sinu und,” seletas ta.

Hüdra

aprill 19, 2017

Kuidas, kuidas, kuidas on minuga juhtunud see, et ühtäkki avastan ma end impressaario ja produtsendi rollist?

Ma ei ole üritanud sinna saada. Ma pole tahtnud sinna saada. Ma olen tahtnud ja tahan tantsutekste uurida, lasta endal mõtetel pähe tulla, proovida järele, kas need mõtted saavad lihaks; õpetada inimestele ja avastada, mis päriselt töötab ja mis mitte; vahel panna isegi sidusamaid lavastusi kokku, luua väikesi maailmu oma peopesal ja avastada, et need töötavad isegi siis, kui nad on mu peopesast välja kasvanud. Kirjutada lautotabulatuure tavalisteks nootideks lahti, otsida tantsu juurde uut muusikat. Ise tantsida, ise õppida, tunda surinat, mis tekib ajudes, kui ma pean korraga koordineerima oma käsi, jalgu, liikuma mööda mustrit, suhtlema partneriga ja sealjuures sundimatu välja nägema. Vahetevahel laulda. Vahel tantsida ja laulda korraga ja kadestada Catherine Zeta-Jonesi kopsumahtu. Kasvõi kastanjette mängida (jumalukene, see on vist kõige raskem koordinatsiooniülesanne, mida ma elus lahendanud olen). Tõlkida, olgu või värsse, olgu või nii, et neid peab laulda saama.

Ma ei ole otsinud võimalust kirjutada iga päev kümneid meile, teha telefonikõnesid, mida aeg-ajalt ei võeta vastugi, ühitada eri inimeste vastukäivaid plaane ja ettekujutusi, lepitada omavahel suuri isiksusi, võluda kuskilt välja raha ja kõikvõimalikke muid ressursse. Kõike seda ma parema meelega väldiks. Isegi kui mul tuleb vahel hästi välja*.

Häda on selles, et see ei paku mulle tegevusena mingit rahuldust. Ainus rahuldus, mida sellest saab, on tulemuserahuldus, uhkustunne raskuste ületamisest, taotine suurushullustus “ma suudan kõike lahendada ja mulle pole miski võimatu.”

Aga see on rahuldus, mille üle rõõmustaks tulemusele orienteeritud inimene, ja ma ei ole kunagi eriti tulemuste peale lennanud. Ma tahan teha asju sellepärast, et ma tahan neid teha, mitte sellepärast, et ma tahaks nad ära teha.

Ära tegemine juba kõlabki nagu “kaela pealt ära” ja on ju teada, kuidas sellega on – raiud ühe pea kaela pealt ära, kasvab kümme uut asemele. Kui ette ei vaata, jäädki raiuma ja mõtled: kuidas minust, veendunud töövastasest, küll professionaalne pearaiuja sai, kui ma tahtsin ometi kõigest vaikselt oma aeda harida.

———————————————————————————
* Ja olgem ausad, vaevalt see mul enamasti nii üle mõistuse hästi välja tulebki. Mul pole millegagi võrrelda, sest kõrval ei tegele keegi täpselt samade asjadega, aga tõenäoliselt tuleb mul see välja parajal “käib kah” tasemel, mitte enamat. Ma ei usu, et ma oleks ülikompetentne asjaajaja. Ma arvan, et on inimesi, kes on selle peale palju paremad.

Plähmin niisama

aprill 10, 2017

Mul tuli just nii hea vandenõuteooria pähe – briti toorid eesotsas lord Howardi ja Boris Johnsoniga tegutsevad salajas selle nimel, et Šotimaa lööks Ühendkuningriigist lahku ja saaks eraldi euroliitu astuda. Sest muidu nad ju ei pingutaks nii hoolega, et Hispaania solvuks inglaste peale kõvemini kui katalaanide peale. Paistab, et edukalt.

Ainult et selle uskumiseks peaks jälle mina kõvasti pingutama, et Hanloni habemenuga unustada.

Üks asi meenutas teist

märts 19, 2017

Üks.

Ritsik, näe, räägib siin vihapaastust ja üks või teine küsib, milleks see üldse. Mul tuli kohe praktiline näide meelde. Mälestus vägagi lähiminevikust:

vihastasin nädal-pooleteist tagasi telekapuldi peale ja hüppasin suure vihaga nii kõvasti üles-alla, et pärast olid põlved hellad.

Näe, kui palju kahju teeb, kui oma impulsse ei ohjelda!

Ja see läks veel isegi hästi! sest kui ma oleks teinud seda, mida ma tol hetkel päriselt tahtsin, siis oleks ma visanud telekapuldi otse telekasse, kiskunud ta sealt välja, hüpanud tema otsas, kuni ta pulbriks muutub, matnud ta maha ja siis läinud ja laulnud tema haua peal kupleesid. Kõik need koledad asjad jäid juhtumata, sest ma suunasin kogu viha süütusse üles-alla hüppamisse.

Näe, kui palju head teeb, kui oma impulsse ohjeldada!

*

Kaks: algab lähiminevikust ja hüppab äkiste hoopis kaugemasse aega.

A. rääkis söögi ajal raamatust, kus tegeldakse umbes selliste küsimustega, kas see, et kohvitass on kohvitassina olemas, välistab selle, et ta on olemas teatava aatomite kogumina. Või vastupidi. Ehk kas lause “see ei ole kohvitass, vaid kõigest nii-ja-niisugusesse struktuuri kogunenud aatomid” (või vastupidi) on mõttekas või mitte.

Mina ütlesin, et minu intuitsiooni järgi ei välista ja tegemist on lihtsalt ühe ja sama objekti eri kirjeldustega. Või eri kogemistega, olenevalt sellest, kui kaugelt ma vaatan ja mis on mu vaatamise instrumendid. Jättes muidugi kõrvale selle, kas kohvitass on üldse pelgalt materiaalne objekt, või sisaldab kohvitass-olemine lisaks füüsilisele objektile ka kohvijoomise kultuuri ja ilma selleta poleks üldse mõtet “kohvitassist” rääkida. Mis koha peal ma sain aru, et ma libisen oma tavalisse mulasse, bla-bla-bla, et kõik mõisted on üldmõisted. Ja jäin suhteliselt vait. Ainult seda arutasime natuke veel, et näh, koolis õpetatakse, et on ontoloogia, epistemoloogia ja kommunikatsiooniteooria, aga kui lähemalt vaadata, on piirid nende vahel jube udused.

Paar tundi hiljem tuli see mul jälle ette, mõtlesin, kui tore ikka, ja äkitselt lõi ette lapsepõlvemälestuse. Otsapidi ka seoses teiste blogijate juttudega teemal “kelleks tahan saada”.

Ma olin viis-kuus-seitse, täpselt ei mäleta, kas ma juba koolis käisin, igatahes elasime veel Meriväljal. Kontekst: olime emaga (või üldse perega, aga ma isa kohta täpselt ei mäleta) Straussi kontserdil, kus mulle pakkus eriti palju lõbu “Sepapolka”.

Vaheajal või pärast kontserti tuli mul äratundmine ja ma teatasin emale, et kui ma ülikooli lähen, tahan ma filosoofiat õppida.

Ema reageeris algul jahmunult ja üritas siis elu tõsiasju tutvustada, tõenäoliselt mõlkusid tal meeles Eero Loone, diamatt ja ajamatt.

“Seal ei ole tegelikult nii, nagu sa ette kujutad, et kogu aeg niimoodi filosofeeritakse,” seletas ta.

See kurjavaimu nõrkus. Viimaste aastate häda: haigused ise pole ülepea mingid õiged haigusedki, aga pärast tuleb nagu aamen kirikus kohutav kudemisaeg, kus mu keha ei venita naljalt üle 36 kraadi välja ja midagi ei jaksa. Nüüd jälle: läksin üle tüki aja mustlastrenni, pärast esimest tantsu keel vesti peal ja hingetoru valutab suurest hingamisest. Läksin üle tüki aja laulma, paari esimese laulu järel on süda paha ja mitte kõigist neist vorstidest, mida ma pärast “parimat enne” usinalt söön, vaid jõuetusest.

Pärast õhtul laman diivanil ja sealt püsti tõusta on maailma kõige raskem asi. Ma ei taha tööle minna, ma tahan, et keegi võtaks mu kätele ja mind ringi kannaks!

Selle koha peal tuleb A. oma mõtetest välja ja küsib: “Kuhu sa tahad, et sind kantakse?”

– Ringi!
– Aa. (mõtleb)
Kui suur ring see peab olema?

(Tegelikult läks ta hoopis ja pani minu eest töötoas arvuti käima, sest see tundus palju raskem asi, kui juba käiva arvuti taha istuda.)

*

Napakatest lühiühendustest: on selline Playfordi raamatute eelne käsikiri, kus on väikeses koguses samu tantse sees, nimi on Lansdowne’i manuskript (jube väärtuslik, sest esiteks on keegi teine inimene neid seal oma sõnadega kirjeldanud, mis aitab laiemat pilti saada, teiseks on see, nagu öeldud, varasem, mis näitab, et vähemalt need tantsud olid kindlasti enne trükiraamatut käibel). No ja mul jääb see kogu aeg meelde kui Lawndale’i manuskript, sest “Daria”. Kõlab peaaegu nagu “Lawndale files”.

PS: üldse olen ma viimasel ajal selliste infotükkide otsa komistanud – mitte, et need oleks päris nii hiljuti avastatud, lihtsalt mina ei pannud tähele, muudkui kaevasin Playfordi, Caroso ja Negri trükis ilmunud raamatuid, mille lingid ma olin juba nii viisteist aastat tagasi ilusti järjehoidjatega tähistanud. Caroso-eelsed Itaalia käsikirjad, Playfordi-eelsed inglise käsikirjad ja üks 17. sajandi alguse Prantsuse käsikiri ka. Kõik see on liiga huvitav! ma unustan ennast neid käsikirja-artikleid lugema ja ei lähe magama, mõni ime siis, et kehatemperatuur normaalseks ei jaksa ronida. Kas keegi tahaks mult natuke üle ääre ajavat motivatsiooni laenata ja annaks vastutasuks magamamineku oskust? et magama minna tunduks tõeliselt paeluv perspektiiv, selle asemel, et ka seda artiklit veel ainult natukene lugeda, kohe-kohe lõpetan ära, kohe, kui ma olen ka selle järgmise artikli lingil klikkinud.

PPS: ja ma paningi oma toidublogi sinna va blogiauhindade võistlusele kirja. Esimest korda elus, kui mul on blogi, mis mingisse selgesse kategooriasse sobib.

Tee peal

märts 12, 2017

Tänava teisest otsast lähenes noormees, viipas käe kaarega kehast eemale ja sirutas välja, ise saatis pilguga. Nagu ikka, haardus minu pilk tema omaga kaasa, : mida ta ometi vaatab? Ja jäin korraks uskuma, et ta jalutabki nähtamatut koera, koer kisub rihma, käsi venib välja. Kuni nägin käes sigareti ära ja sain aru, et mul oli vale lugu, lugu käis hoopis nii: “Tänava teisest otsast lähenes noormees, suitsetas graatsiliselt, viipas oma sigaretikäe kaarega kehast eemale ja sirutas välja, ise saatis pilguga.”

Kui toredad inimesed ütlevad enda kohta järjekordselt “ah, ma olen nii loll/kole/nõme,” siis tahaks ma esimese purtsatusega öelda “Ise oled!”

Ainult et see on täpselt vastupidine asi sellele, mida ma neile pärale saata tahaks. Mis ma peaks ütlema? “Ise olen”? Aga miks neid peaks huvitama, mis mina olen?

“Ei ole!” on nii mannetu, tahaks midagi sama lapsiku löövusega nagu see va “Ise oled!”, ainult täpselt vastupidi.

Mul on viimasel ajal tekkinud kahtlusi oma kassi (musta kassi, kõutsi) moraalis. Täpsemalt, mida ta mõtleb, kui ta köögilaualt toidu kallalt minema hüppab, kui mind või A.-d tulemas näeb.

Ma mõtlesin tükk aega, et ta teab, et me ei kiida tema köögilaual käimist heaks ja hüppab maha, et vähemalt meie nähes mitte pahandust teha.

Aga kuna tal ei ole sealjuures üldse süüdlaslikku nägu peas ja ta ei käitu üldse, nagu pelgaks midagi, siis hakkasin ma mõtlema, et äkki tunnustab ta lihtsalt söömishierarhiat. Kellel on eesõigus toidu kallale asuda.

Just nagu hall kass läheb söögikausi juurest ära, kui teda tulemas näeb (kuigi must ei ähvarda teda kuidagi).

Laualt hüpates ta omateada mitte ei lõpeta pahandusetegemist, vaid täidab viisakalt kombeid. Nagu rüütel, kes teab oma kohta kuninga lauas. Kui meie oleme köögis, on meil eesõigus võid lakkuda.

—————————————————————————————————————————————-
PS: see meenutab mulle muidugi vältimatult kuningas Knud Suure kehtestatud korda või vähemalt seda, mida Saxo sellest kirjutab. Mind hämmastas neist seadustest lugedes, kui egalitaarne oli Põhjamaade kord juba siis. Või vähemalt: kui egalitaarset-meritokraatlikku korda nad heaks pidasid. Võitlejate järjekorra laua ääres määras nimelt staaž. Kes oli kõige kauem kuninga sõdalane olnud, sai talle kõige lähemal istuda. Teiseks luges hea käitumine: kes teist sõdalast solvas, kaotas oma koha ja pidi kogu järjekorra uuesti läbi tegema, hea, kui üldse istekoha sai. Saxo jutu järgi pannud Knud selle korra maksma just sellepärast, et kõvad võitlejad kippusid muidu oma võitlusoskust üksteisega tülitsemise peale raiskama.

Te vabandavad selle ümberjutustuse pärast, ma lihtsalt hiljuti lugesin ja nii äge oli.

Sattumisi

veebruar 25, 2017

Jäi Kauri kommentaari hüpoteetilise või näitliku tsitaadi peale mõtlema – selle “meie ehitasime selle riigi, selle kultuuri, selle sotsiaalsüsteemi ja selle haigla” – et huvitav, kas inimesed, kes niiviisi tunnevad, ongi minust palju rohkem panustanud, või on see lihtsalt selline ütlemine, ebaturvatunde ratsionaliseering (ega see ei pea muidugi olema mingi välistav “või”, küllap mõnel on nii, mõnel naa, mõnel mõlemat). Jäin mõtlema just selle nurga alt, et oih, mina pole küll midagi ehitanud. Näiteks ma sündisin hoopis teistsugusesse riiki, kus oli kaugelt väiksem vabadus, kaugelt väiksemad võimalused, kus mu etnilise grupi kultuuri üritati ülaltpoolt maha suruda, mõnikord vägivaldselt, mõnikord vaiksemalt; ja elan praegu suuremate vabaduste ja võimaluste sees, kus mul on võimalik oma oskustega asju teha, mida ma siis poleks saanud, ja kus mu emakeelel on palju suurem kaal. Ja ma pole selle jaoks, et siia suuremate vabaduste sisse saada, midagi teinud. Lihtsalt sattusin sündima õigel ajal ja õiges geograafias.

Olgu, ma osalen selle kultuuri loomises ja selles sotsiaalsüsteemis, aga asjad on niiviisi läinud, et ma ei pea selleks kuigi palju pingutama. Ma ei ole selleks teinud raskeid otsuseid, elan lihtsalt oma tavalist elu ja justkui muuseas tilgub sellest midagi sotssüsteemi ja kultuuri.

Ma ei ole küll eriliselt rikas, aga pmst tunnen ma just seda, mis öeldi seal Cracked.comi artiklis sellest, mismoodi rikkad inimesed võiks end teisiti väljendada:

So, mister rich person who clearly is not reading this, when we say you’re “lucky,” we’re not saying you’re lucky in the way that a lottery winner is lucky. We’re saying that you’re lucky if you were born in a time and place where the hard work you’re good at (say, stock speculation) is valued over the hard work that other people are good at (say, landscaping, or poetry).

You can reply that if some other field paid more, you’d have just simply switched to it and been equally successful, due to your smarts and determination. You know, like how the smart and determined Michael Jordan was equally successful as a basketball player (six titles, $70 million a year) and baseball player (batted .202 in the minors) and team owner (his Charlotte Bobcats are currently 4-28).

Hmm … wait a second. Man, it’s almost like Michael’s hard work and determination wouldn’t have made him rich if he hadn’t happened to have been born in the one place and one time in human history where a man could get rich throwing a rubber ball through a small metal hoop.

Pane “rikkuri” asemele “inimene, kes elab kohas, kus mingi diktatuur ei tapa/vangista regulaarselt inimesi,” vähe sellest, siia võib lisada “ja kellel on tervisekindlustus,” ja mul hakkab juba imelik, et qué he hecho yo para merecer esto, ainult et mitte Almodóvari filmi või omaenda kunagise vingumispostituse mõttes, vaid vastupidi.

Huhh. Kui ma mõtleks, et see on kuidagi ärateenitud, siis peaks mul küll räme sense of entitlement olema.

 


PS: tuli meelde, et kunagi ühes Hospitality Clubi foorumis võtsin sama teema üles. Toona loopis keegi seal väljendit “iga rahvas väärib oma valitsust,” mõeldes muidugi mingite diktaatorite all elavaid inimesi. Ja  ma siis protsessisin seal, et isegi kui uskuda, et see on tõsi (et nad lasid sellise diktaatori võimule tulla), siis selline lause väidab ikkagi ka, et need, kellel on parem riik, on kuidagi tublimad ja vapramad kui need teised. Aga isegi kui nentida, et totalitaarsüsteemis elavad inimesed mängivad ise enamjaolt sellele süsteemile kaasa, olgu hirmust või lihtsalt konformismist, siis normaalsetes riikides elavaid inimesi, kes saavad uhke näoga öelda, et nemad pole küll kurjale allunud, pole lihtsalt samamoodi kunagi proovile pandud. Nad ei tea tegelikult. Või õigemini, Milgrami eksperimendi tõttu võiks nad teada, et päris suure tõenäosusega alluks ka nemad. Väheke “miks nad politseid ei kutsunud” stiilis laiamine ühesõnaga.

Ja paar aastat tagasi väga väga naise pool samamoodi – vaatan, et jaurasin praktiliselt sama asja mitmes kommentaaris.