Mu varaseim jõulumälestus on selline, kuidas sugulased on meile pühadeks külla tulnud, isa teeb jõuluvana (või ka ei teinud, äkki öeldi, et ta leidis ukse tagant koti kinkidega, aga igatahes tema jagas välja) ja annab pärast minu etteastet, millest ma midagi ei mäleta, mulle suure pikkade jalgadega karu.

Järgmiseks esitas oma salmi või laulu onutütar ja mina andsin seepeale karu enesestmõistetavalt talle, nähtavasti olin ma süsteemi kohta mingid järeldused teinud: loed salmi – karu läheb sinu kätte.

Kerime nüüd lähiminevikku. Hilja õhtul skaipis A. isa teiselt poolt maakera, et mulle õnne soovida. Mina võtsin õnnesoovid vastu; tema liikus telefoniga järgmisse tuppa, et ka A. ema saaks mulle lehvitada. Mina ootan, näen juba ekraanilt ämma, ootan, et ka heli pildile järele jõuaks ja niipea, kui ma tema tere ära kuulsin, soovisin rõõmsalt: “Palju õnne!”

Ja ei saanud enne millestki aru, kui A. mulle külge müksas ja ütles: “Kuule, sinul on ju sünnipäev.”

*

Ma jõudsin just järeldusele, et kui kass käib köögis söögikausi ees edasi-tagasi, ennast jalgu sokutab ja vingub, siis üritab ta meile öelda: “Viige mind söögituppa sööma.” Seda tema söögituba kutsume meie küll vannitoaks, aga noh, vaatepunktide vahe.

Sest me olime küll juba tähele pannud, et kui me ta selleks ajaks vannituppa viime, kui me ise magada tahame, siis läheb ta seal aplalt oma krõbinate kallale, nii aplalt, nagu köögis mitte kunagi. Eile, kui ta köögis kausi ees jauras, mõtlesin ma, et okei, võtame hüpoteesiks, et ta tahab küll süüa, aga mitte siin, toimetasin ta vannituppa ja vualaa. Loom jäigi minust sinna õnnelikult sööma ja keeras pärast sealsamas mitmeks tunniks magama.

Ma ei tea, miks ta sinna küsimiseks ust ei kraabi. Kui ta tahab vannitoa esises esikus (ma ei tea, kuidas seda paremini nimetada, see on ruum, kust pääseb vannituppa, õue ja kööki) lillekastmise vett lakkuda, siis selle eesruumi ukse taga oskab ta küll kraapida. Võib-olla on asi selles, et vannituppa pääsemiseks tuleks saada läbi kahe ukse ja ta arvab, et kraapida tuleb kohe õige ruumi ukse taga.

Või on tal üldse iga avause jaoks ise kombed. Kui ta õuest tuppa tahab, kraabib ta akna taga. Kui ta magamistoa aknast õue tahab, kraabib ta akent või esimest ettejuhtuvat tapeetimata pinda, näiteks pildiklaasi või voodiotsa. Kui ta vannitoa esikusse tahab, siis, nagu öeldud, kraabib ta seda ust. Kui ta on selles esikus ja tahab vannituppa, siis kraabib ta vannitoa ust. Ja kui ta on vannitoas ja tahab välja, siis samuti. Aga kui ta elutoas mõnest uksest õue tahab, istub ta hääletult ukse kõrval ja ootab, et keegi seda märkaks.

Kusjuures elutoas suudab ta küll välja raalida, et istuda võib esiku-ukse taga, sest sealt edasi pääseb õue, aga näe, vannitoa ja selle esiku kohta ta sama järeldust pole teinud.

Või ei ole ta jõudnud lihtsalt veel ära õppida, et kui tal on hinges seletamatu rahutus, siis on vannituba see koht, kus mõnus hakkab. Pole õppinud sinna tahtma, alles kohale jõudes saab aru, et jah, just see!

Juhusele juhuslikult

mai 7, 2020

Mõtlen, kas ma viitsin hakata juutuubile kahe eri guuglikonto kaudu lähenema, sest mõnikord on naljasaadete või commedia-loengute kuulamise isu, mõni teine kord aga muusika kuulamise isu ja juutuubil on tekkinud paha komme pakkuda uusi soovitusi ainult selle põhjal, mida ma viimati pruukisin (mitte pikema mineviku).

Igatsen taga vana süsteemi, kus ta sorteeris oma soovitusi rubriikidesse – oi, see oli nii arendav, skrollisin muudkui alla ja vaatasin, hmm, huvitav-huvitav, ajaloost pakub seda, rokkmuusikast teist, koomikutest kolmandat ja barokist neljandat. See jõudis mitut puhku mu silmaringi laiendada ja sellistes suundades, kuhu ma teadliku enesearendamise käigus ei oleks osanud vaadatagi.

Sel põhjusel on mul ka telekast kasu, mis siis, et normaalne oleks lihtsalt vaadata netist seda, mille järele mul tuju on. Telekas ei arvesta mingi oma ettekujutusega minu maitsest ja see on just hea.

Ja sel põhjusel igatsen raamatukogu – või raamatupoe – riiulite vahel töllerdamist. Kataloogist oskan ma otsida muidugi, aga selles see häda ongi. Ma oskan otsida ja leian, mida otsin (kui seda leida on), aga ma ei saa niisama lihtsalt kogemata millegi otsa komistada, sest raamatuselja šrift äratas huvi või näitusele oli paeluva välimusega raamat välja pandud.

(Tõsi, seda vaegust korvab natuke Academia, mis küll soovitab uusi artikleid mu allalaadimiste järgi, aga tema seosed on nii iseäralikud, et mind tabavad vähemalt esialgu ridamisi üllatused, ja noh, ma olen meelitatud, kui massin arvab, et ma tahan järsku portugalikeelset artiklit lugeda, küll ta peab mind ikka targaks.)

Aga äkki on mul seda askeesi vaja. Lugeda läbi kogu see hunnik, mille ma koju vedasin, enne kui jälle vabalt raamatukogus saab käia ja mul pole kapinurga raamatukuhja jaoks enam vabandust.

*

Võtsin järjest ette “Noorema Edda” eestikeelse osa – olin seda rumalalt kaua edasi lükanud, ise “Vanemat Eddat” mitu korda segaduses üle lugedes ja püüdes seda luulet oma peas kuidagi tervikuks lõimida, sest mõtlesin, et kuna vanem, siis rohkem päris – ja Liviuse Rooma ajaloo alguse.

Ja huvitav kontrast tekkis: “Edda” hämmastab mind oma kummalisusega, loen teda kui kaunist eksootikat, kohtumist tundmatuga. Tegelased teevad justkui motiveerimatuid lükkeid, kääbused tapavad asja eest, teist taga Kvaasiri, jumalate süljest tehtud kõige targema mehe, ja pruulivad tema verest targaks tegeva joogi; on terve hulk tegelasi ja asju, kellest ei räägita peaaegu midagi, aga nad on nähtavasti tähtsad, sest neil on nimi: oraval Yggdrasili otsas ja hirvedel, kes seal lehti närivad; et kaevul on nimi, pole üllatav, aga nimi on ka ämbril, millega kaevule minnakse, ja ämbri sangal; nimi on katlal, kuhu Kvaasiri veri voolab ja kahel nõul, kuhu jook tehakse (mõtlen, kas siin taga on kõigele hinge omistamine, just nagu roomlastel oli kõigel-kõigel oma pisike jumal, ja meenub, kuidas Kaur ohvrikivide rohkust imestas). Ja nimed ise käivad samuti oma loogika järgi – Gylfi kohtab kolme meest, kellest igaüks istub erikõrgusel aujärjel, ja nimed on neil Kõrge, Samakõrge ja Kolmas – mitte näiteks Kõrge, Kõrgem ja Kõigekõrgem (kuigi küllap on nad kõik kolm nagunii Odin).

Väga väga naine kirjutas kuskil, kuidas ta ei mõista muinasjuttude võlu, sest seal ei kirjutata tegelaste siseelust, ainult “juhtus see ja juhtus teine”. Minus äratab pärimus põnevust, mh just hingeelu koha pealt: need veidrad, pealtnäha fragmentaarsed üksikasjad, mis siin on, olid tolle aja inimestele nii olulised, et just seda anti edasi; Snorri tundis vajadust just see üles tähendada, isegi kui kirjutamine käis käsitsi ja kallile materjalile. Ma saan nende lugude kaudu võtta ühendust hoopis teistsuguste inimestega, või kui “ühendus” on selle kohta palju öeldud, siis vähemalt vuajeristina piiluda. Need inimesed ei räägi seda, mida mina tahan kuulda, vaid seda, mida nemad tahavad öelda, nad ei püüa mulle meeldida (või siis: ei püüa meeldida mulle), ei varja oma kummalisust minu eest, ma saan mõistatada, mismoodi oleks olla sellise inimese peas ja mis ühendas üht fragmenti teisega.

(Ja vahel, kui veab, olen unes mõni selline tegelane, kelles need fragmendid arusaadavaks, tundega läbielatavaks tervikuks saavad – uni, mis ma hiljuti nägin, meenutab väga keldi müütides korduvat traagilise kahevõitluse motiivi.)

Ja siis võtsin käsile Liviuse ja tema hämmastab mind hoopis oma tavalisusega, tema keel on minu jaoks kodune, tema jutt on asjalik, kaine ja ta libiseb vahepeal enesestmõistetavalt metatasandile. Nt – vabalt refereerides – “mõni arvab küll, et Faustuluse naine olnud lõbunaine ja seepärast hakatigi rääkima, et Romulust ja Remust kasvatas emahunt” (lupa oli otsese tähenduse kõrval lõbunaise metafoor).

Esimese sajandi roomlast on minus hoopis enam kui keskaja skandinaavlast, tuleb välja, kuigi teine peaks nii ajas kui ruumis ligemal olema.

Aga selles emahundi kujus on küll vähem kainust ja rohkem teist maailma, kuhu piiluda. Eks ta ole Liviusest vanem ka. Roomas on teise maailma jaoks nähtavasti vaja sügavamale minevikku pugeda kui siin lähedal. Mul on kuidagi valus neid 3D-graffiti-beebisid seal kõhu all vaadata, mõtlen, kas hunt sellepärast ongi nii õnnetu näoga, et barokkskulptorid ta kallal sodimas käisid.

Nii, kui keegi nüüd igatses normaalse inimese postitusi, on täna tema õnnepäev, kokkuvõte võiks olla “tegin seda ja teist ja kolmandat ja siis tuli üks mõte”.

Inimesed kirjutavad puude lõikamisest, igaüks omas võtmes: Ritsikut tahab õunapuu tappa; Kaur on hävitaja Šiva.

Mina olin end eluaeg säilitaja Višnu esindajaks pidanud, aastast aastasse end ikka puude külge aheldanud, kui A. tahab midagi maha võtta. Aga kui ma sain kätte oksakäärid ja sae, avastasin, et kui mul on käes haamer, meenutab kõik naelu käärid ja saag, meenutavad kõik oksad võsa, millest tuleb tee läbi raiuda.

Mind on see hoog tänavu juba kaks korda tabanud. Ja samamoodi kaks korda olen olnud järgmisel päeval täiesti sooda ja tundnud seletamatu haiguse sümptomeid: kondid valutavad, kõhus keerab, kurgus kriibib, ja mõistagi üldine vastumeelsus mis tahes töö suhtes.

Kirjandusklassika ütleks nüüd, et mul on maks haige; esoteerikud ütleks, et puud maksavad kätte, ja ärkamise ajal jooksidki mul unesegase peaga pildid silme ees, kuidas puud mu kinni püüavad. Aga ärkvel peast olen ma sõltumatu mõtleja ning arvan, et töö ongi tervisele kahjulik. Isegi kui lõbus on! teadagi, mis lõbudega liialdades juhtub.

*

Töötamisest rääkides – sain teada, et tehisintellekt ei ole QWERTYga kursis. Mis mõttes ta ei saa aru, et kui ma toksin sisse “roogo teataka”, siis ma otsin Riigi Teatajat, ainult klaviatuur oli viltu ees? Kui Skynet hakkab meie kohta infot koguma, on teda ikka maru kerge lollitada. Minu salakaval mõistus sünnitas kohe veel sellise nõksu, et käte alla panen Dvoraki klaviatuuri, aga toksin pimesi QWERTY järgi.

Ja kui ma nüüd teadvuse voolu najal edasi lasen, siis salakavala mõistuse jutt meenutas nädalatagust mõtet, et ma olen paras wannabe-makjavellist. Ise ei oska viisakuslobagi ajades küsimustele vastamata jätta, aga taban end juba teist korda söör Humphreyt kadedusega vaatamas ja mõttes märkmeid tegemas. Ma vaatan “Jah, härra ministrit” nagu õppefilmi. Ja nagu Humphreyst ei piisaks, ma imetlen lugudes üldse meistermanipulaatoreid ja elegantseid valetajaid. Mitte et ma tahaks psühhopaat olla, need tegelased võivad olla samahästi nii halvad, head kui keskmised. Mileedi, Vetinari, Lily Rowan – ilma et peaks isegi kõikvõimalikke kelmilugusid appi võtma (loomulikult ma armastan kelmilugusid, kuidas siis teisiti).

Ei tea, mille peale ma küll loodan, ise oleks nagu tõeseerumit joonud (või nagu JJ mind korra armsalt komplimenteeris: “Sinuga on hea rahulik, sinust ei pea kartma, et äkki sa mõtled midagi”).

Paras analoog on vist see, kui vägivallafantaasiatega kidur nohik vahib kaklusfilme, võib-olla ostab isegi sisseehitatud musklitega kostüümi.

Hmm. Niiviisi vaadates ei peaks üldse imestama, kuidas ma saan korraga ekstravert olla ja üksiolekut armastada. Makjavellikostüümi ju ei müüda, millega ringi patseerida, kuidas ma lähen niiviisi inimeste sekka, puhta paljas.

Tegin ka seda testi, mida blogituttavad järjest teevad, aga inglise keeles, sest see eesti tõlge oli selline, et mul hakkasid silmad verd jooksma ja süda läks pahaks. Ei suutnud pealkirjastki kaugemale lugedagi (“Tasuta isiksuse test”, ahah). Ma arvan, et sellised “eestikeelsed” tekstid teevad eesti keelele rohkem kahju kui ingliskeelsete tsiteerimine.

Minu tulemus sedapuhku ENFP-A (campaigner, tolles hirmsas eesti versioonis “esivõitleja”):
https://www.16personalities.com/enfp-personality

Ja protsendid on

Mind
This trait determines how we interact with our environment.
61% Extraverted – 39% Introverted

Energy
This trait shows where we direct our mental energy.
76% Intuitive – 24% Observant

Nature
This trait determines how we make decisions and cope with emotions.
35% Thinking – 65% Feeling

Tactics
This trait reflects our approach to work, planning and decision-making.
32% Judging – 68% Prospecting

Identity
This trait underpins all others, showing how confident we are in our abilities and decisions.
53% Assertive – 47% Turbulent

Mulle tundub küll, et see on väheke loll test, sest kirjelduse põhjal tuleb loogik (INTP) palju tuttavam ette – “loogiku tüüpi inimesed kipuvad jagama mõtteid, mis ei ole päris lõpuni välja arendatud, kasutades teisi oma ideete ja teooriate tagasipõrgatamiseks, vaieldes pigem iseenda kui tegelike vestluskaaslastega”, kas ei ole täpselt nagu mina? ja kui ma olen selle süsteemi isiksusetüüpide foorumites kolamas käinud, on samuti NT-de foorumites kõige tuttavam tunne.

Tähendab, see ENFP “Charming, independent, energetic and compassionate, the 7% of the population that they comprise can certainly be felt in any crowd” kõlab küll meelitavalt, aga pigem kellegi moodi, kes ma tahaks olla, mitte kes ma olen. Äkki ma valetasin testi tehes kogemata.

Kuigi see “They tend to see life as a big, complex puzzle where everything is connected – but unlike Analyst personality types, who tend to see that puzzle as a series of systemic machinations, Campaigners see it through a prism of emotion, compassion and mysticism, and are always looking for a deeper meaning” tuleb teisalt väga tuttav ette. Ja “Worse still if they find themselves beset by the administrative tasks and routine maintenance that can accompany a leadership position.” kõlab VEEL tuttavamalt. Ju ta üks horoskoop on.

Aga võib-olla on selle T-F segaduse põhjus juba selle süsteemi ülesehituse viga. Mõtlemine ja tundmine-empaatia (T ja F) ei peaks minu arust üldse ühe telje kaks otsa olema. Ma suudan täiesti kujutleda inimest, kellel on nii T kui F graafik püsti nagu kuusk, ja inimest, kes on mõlema peale kehv. Ise pakun, et mul võivadki nii T kui F päris tugevad olla – kui me räägime väärtushinnangutest, sest ma armastan nii loogikat kui ka südamlikkust. Ainult et selle südamlikkuse praktilise rakendamisega on keerulisem lugu, sest ma elan, pea pilvedes nagu hajameelne professor/ogar loomeinimene mullu ja muistegi (seda, et ma olen neil skaaladel selgelt N ja väga vähe S, usun ma küll, isegi praeguse testi skaaladest olen ma sellel kõige selgemalt ühes servas).

No umbes nagu mulle tundub teistsugustes lollides testides, mis lubavad öelda, kui mehelik või naiselik sa oled, et kui me juba arhetüüpidega möllame, mõõtku siis mehelikkust ja naiselikkust mõlemat eraldi, nii et oleks võimalik saada ka tulemusi nagu “kõike ja rohkem” kui ka “sugu, mis sugu?”.

Vaatasin nüüd, mis tuntud tegelased veel minuga sama tüüpi peaks olema ja Michael Scott. No aitäh. Ja no muidugi. “Piinlikud naljad” võiks mu teine nimi olla.

***
Loomade elu: tulin jalutamast koju, kass jooksis õues juurde, et minuga koos tuppa tulla. Vaatasin hajameelselt silmanurgast, et tema koon on imelikult hele, nagu polekski meie kass, mõtlesin, et toas vaatan.

No ja kui ma lõpuks saapad jalast ja mantli seljast sain, nägin, et kass on tähtsalt hiire keset vaipa pannud ja ise luurab teda, et Tomi ja Jerryt mängima hakata. Hiir polnud ka loll, läks kohe minu seljakoti taha peitu ja lasi tükk aega edasi-tagasi – koti tagant peeglilaua aluse kola taha ja sealt tagasi, sedamööda, mis suunast kass parajasti varitses. Kass kurises elavalt, justkui tahaks öelda “kus sa oled, tule nüüd välja”, vahepeal müksis mind peaga.

Ma otsustasin, et isegi kui kassil on loomulik vajadus hiiri püüda ja see on looduse igavene ringkäik jne, siis harrastagu seda ringkäiku parem õues, ja proovisin hiire jooksusuunale pappkarpi ette panna, suu hiire poole. Hiir läks ilusti karpi ja kui ma karbi püsti ajasin, jäi sinna ka pidama, aga karp osutus liiga kõrgeks – et seda peeglilaua alt kätte saada, pidin nii palju kallutama, et hiir hüppas jälle välja.

Lõpuks keerasin ühele rajale tühja supipurgi suu ette ja ta läks purki, mis õnnestus mul ometi kord püsti keerata, nii et hiir sees. Toimetasin ta õue, kõndimise ajal vaatlesin: ruugelaigulise kasuka ja valge kõhuga (valge kõht võiski olla see imelik hele laik, mida ma kassi koonul silmanurgast nägin). Pärast netist uurides tundus, et kaelushiir.

Kassile jäi see purgiaktsioon nii märkamata, et minust ta sinna kurisema ja peeglilaua ümber luurama jäigi.

Imelikud instinktid

märts 28, 2020

Inimesed on ärevil ja ma saan aru, see on adekvaatne, neil on põhjust; millest ma ei saa aru, on see, miks mina ei ole, kardan natuke, et järsku olen ma psühhopaat.

Kaur rääkis instinktidest ja kuidas praegused vajadused/nõudmised käivad neile risti vastu – aga mul on mingid valed instinktid, mina tunnen end praegu just nimelt nagu laulva revolutsiooni aegu, just, võitleme kõik koos, ühise vaenlase vastu ja sööme kartulikoori (õigemini konserve); käin jalutamas, trambin jalgu ja mõtlen mõnuga, kuidas ma näruseid viiruseid laiaks astun. Boonusena on mul hea ettekääne, et lauluväljakul trügimisest vabastus saada. Sund suure massiga kätest kinni hoida ja koos laulda, vat see ajaks mind tõsiselt paanikasse, ka ilma nakkusohuta.

Lihtne seletus: et ma olen privilegeeritud molkus. Et ma saan rahulikult tööd edasi teha. Et ma olen ka ammuilma harjunud kodus tööd tegema, et ma olen kogenud nii iseenda distsiplineerimises kui ka endale andestamises, kui distsipliin ei pea. Et mul pole töökohta kunagi olnudki ja töö on alati olnud kõikuv nähtus, vahel on, vahel ei ole, ja see ei ole kahendsüsteemne, kõik või ei midagi: tavaliselt mul ongi natuke tööd (see tegi ka 2008. aasta kriisi psüühiliselt palju kergemaks). Et mu elukaaslane ei käi mulle närvidele. Et ma elan kohas, kus on inimtühjad jalutamispaigad kiviga visata. Et inimtühjus mind seal ei häiri, õigupoolest olen nii harjunud seal üksi käima, et kui teist inimest näen, on hakatuseks tunne, et kes see siin minu pargis veel käib ja mis õigusega.

Või on hetkel privileeg ka see, et idee poolest kaldun ma suures plaanis pessimismi, individuaalses plaanis optimismi: ühtaegu “mingi suurem jama tuleb nagunii” ja “ah, küll ma kuidagi hakkama saan”.

Aga see ei seleta. Tunded ei küsi ideedest, privileegid ei kaitse paanika eest, hirm ei hüüa tulles. Õigemini, mõistusega saan ma aru, et peaks vist ärev olema. Ahah, ütlevad tunded, ole siis ärevil, mõistus, ega me ei keela. Ja lebotavad ise edasi. Ja ma ei ole ju normaaljuhul rahulik inimene, tavaliselt olen ma kogu aeg ärevil ja ähmis, igatsenud igavusehormoone, üritanud endale internetis hüpomaaniat diagnoosida! Kas mu elu on siiani olnud nii elev, et praegune ühisärevus, mis küllap mulle kuidagi ikka mõjub (ma ju klõbistan uudistel klikkida nagu teisedki), ei suuda täita tühimikku, mis argiärevusest jäi, tõusta üle tavalise fooni? Kas mu pidev varasem rahutus vaktsineeris mind?

Pmst oleks ma nagu sanatooriumis ja tunnen seepärast süümekaid.

(Rääkides süümekatest – võiks siis ju vähemalt panustada kuidagi.
Küsisin Indigoaalase juures, seal arvati, et pole tarvidust, aga igaks juhuks siin ka: kui keegi koolilaps, kelle vanemad ei saa ise tema koduõppega tegeleda, tahaks näiteks meili teel koolitükkide tegemisel abi, siis ma siin-seal vast oskaks aidata. Pedagoogiliste teadmisteta, umbes samal tasemel nagu lapsevanem ise, aga vähemalt on mul tugev eesti keel, ilmselt ka üsna korralik prantsuse keel ja matemaatikat – mille programmist ma olen küll suurema osa ära unustanud – ma ei karda; protsentarvutuse, kümnend- ja harilike murdudega, aritmeetika ja lihtsama algebraga peaks hakkama saama.)

——————————————————————-
Hiljem tuli uus mõte:

üks seletus oleks ka suhtefoobia, millest hiljuti VVN pool juttu oli – et see ei ole lihtsalt suhtefoobia, vaid üldine hirm kindlustunde ees. “Kole küll, kui tulevik on film, mis enne nähtud, juhusele juhuslikult pole ruumi tehtud, ette teada hommikud ja ülehomsed õhtud.”

Indigoaalane kirjeldas kunagi, kuidas ta armastab planeerida ja broneerida; mina olen end suure surmaga neid asju tegema sundinud, aga see on mind alati ängistanud, piletite ostmine pani vastikult südame kloppima ja mattis hinge, ja tülikad ostukeskkonnad polnud selles ainsad süüdlased. Ostan ära, broneerin ära ja olen seotud, ma PEAN (kasvõi sellest seotusest välja vingerdama, aga seegi on seotus); sinna otsa perfektsionismipaine, püüd valida võimalikest parim. Ja isegi kui ma olen suutnud parima välja valida, on kõik teised variandid lukkus, ma ei saa neid enam võtta, oo õud, oo äng! Mu lemmikreisimismoodus oli hääletamine, selle otsuse saab teha viimasel minutil ja täpselt ette ei tea midagi. Kui turvaline.

Ja nüüd on Lotmani mõttes plahvatuslik olukord, asjad muutuvad iga hetk, rööpad on eest kadunud, korraga on palju võimalikke tulevikke ja ükski neist ei saa minu käest lubadusi nõuda.

Tuu-Tiki: “Kõik on väga ebakindel ja see mind just rahustabki.”

See seletab ehk paremini, miks mul on nii teistmoodi tunded, kui ühel ja teisel veebituttaval, kes ometi mõtlevad samamoodi. Eri ängid lihtsalt – keda ahistab ettemääratus, keda määramatus.

Mitte küll päris koduarestis, me ei ole kumbki sümptomitega, välja arvatud see, et iga kord, kui ma koroonauudiseid loen, hakkab mul närviline köha. A. käib jätkuvalt oma koidueelsel tööl, kus ta arusaadavalt juba kellaaja tõttu eriti inimesi ei näe; mina töötan kodus nagu ikka, ainult poes olen käinud ja ostnud rekordilise hunniku süüa, et harvem poes käia; ses mõttes on õnnestunud, et varem käisin iga päev, nüüd jäi vahepeal lausa kaks päeva täitsa vahele. Harvem poes käia aitab ka see, et isegi kui mul on patused mõtted minna välja ja osta raamatupoest igaks juhuks kõik raamatud ära, sest mis siis, kui kõik raamatupoed end lisaks raamatukogudele kinni panevad? mul pole siis ju midagi lugeda! ignoreerigem seda, et enne raamatukogude kinniminekut vedasin ma sõna otseses mõttes nii palju raamatuid koju, kui jaksasin (käru ei olnud)*, ja needki tuli kapinurgale virna laduda, sest raamaturiiulid on täis, kuigi nad katavad terve elutoa seina. Ma üritan küll vahel A.-le seletada, et ma võiks küll kõik raamatud kohe riiulisse panna, kui ma tahaks, ja mul ei ole üldse liiga palju raamatuid – lihtsalt vastutustundlik inimene hoiabki raamatukogu raamatuid teises kohas, et enda omadega segi ei läheks, aga ega ma ka ise õieti ei usu. Aga päriselt ka, mul ei ole üldse liiga palju raamatuid, sest kuidas muidu oleks võimalik, et alati on mõni raamat puudu? (Näiteks praegu see uus de la Bruyère)…

Aga kuhu ma jutuga jäingi – ahjaa, ühesõnaga, kui mul ongi patused mõtted välja minna ja raamatupoest igaks juhuks kõik raamatud ära osta ja võib-olla minna siis ka turult läbi ja osta küüslauku, sest Eesti oma vist mujalt enam ei saa, siis mõtlen ma, et okei, aga hommikukohvi jõuan ma ikka enne juua, ja ma jõuan tegelikult selle teise tassi ka – ja siis juhtub kuidagi ootamatult, et kui ma nüüd õudselt kiirustaks, siis jõuaks täpselt poe sulgemiseks. Nüüd, kus nad kõik kell kuus sulgevad.

Ja nii ei jõua ma turule ega raamatupoodi ja jäävadki pahelised kontaktid olemata. Mis on igas mõttes hea. Ma tunnen end niigi, nagu ma oleks mürgine koletis, kellega kohtumise peale vanad ja muidu haavatavad inimesed jala pealt kokku võivad kukkuda, kui ma nende suunas hingan. Mis siis, et mul pole sümptomeid (välja arvatud uudiseid lugedes) ja ma ennast haigena ei tunne – see ongi selline nõme haigus, et ühed ei saa arugi, et külge said, ja teised kukuvad jala pealt! ja mina olen tõenäoliselt see esimene, sest ma olen üldiselt selline tugev ja terve, ma käin arsti juures tavaliselt ainult oma tantsutraumadega.

Põhimõtteliselt, mõtlesin ma, olen mina nüüd esimest korda elus nagu autojuht. Selles mõttes, et suurema ohu allikas; kui autojuht näeb eemalt jalakäijat, on tal vaja sellest suure kaarega mööduda, sest teine võib muidu katki minna. Ma olen alati olnud ise see katkiminev jalakäija, kes kardab autosid, need urisevad koleda häälega ja äkki hammustavad. Aga vat nüüd on minust järsku saanud autojuht. See on hoopis teistmoodi närvesööv olukord, kui ma harjunud olen.

Aga nii on ainult siis, kui ma väljas käies mõnd inimest näen. Muidu, nagu ma juba Ritsiku pool märkisin – piinlik küll, aga esimene tunne on olnud nagu koolilapsel külmapühade ajal. Kuigi põhiline leivatöö läheb rutiinselt edasi, ära jäävad just kõige loomingulisemad ja põnevamad asjad. Jääb Poola sõitmata ja etenduses osalemata. Jäävad Eesti etenduse ettevalmistused pooleli ja etendus ära. Justkui üks kunst, puhkus ja eneseväljendus puha. Aga mina tunnen imelikul kombel kergendust.

Kas ma olin siis nii väsinud? Kas mu elu oli vahepeal liiga põnev?

Üldse ei imestaks tegelikult. Vaatasin kalendri üle, mul on juuni lõpust saadik olnud vähemalt 23 esinemist – mõnda väiksemat ei pruukinud ma kalendrisse märkidagi -, neist enamik nõudis eriproove, ja peale selle niikuinii regulaarne tantsuõpetamine kahes eri linnas, kokku 3-4 päeval nädalas. Arvestamata igasuguseid suvekoole ja tantsukursusi, kus ma ise õppisin.

Praegu hakkab tasapisi tunne, et saab ehk väljagi magatud. Ja siis ehk hakkan mõtlema mõne videoõpetuse kokkupanekule. Või korraldan ise mõne veebi-lauluproovi. Või isegi tantsuproovi? Kui ma üksi kuueinimese tantsu ette näitama hakkan, on sellel ka tubli koomiline potentsiaal, nii saab minust veel kuulus juutuuber.

———————————————————————–
* “Vajalikud sõnaraamatud olid mul õnneks juba varem välja võetud,” kiitsin tuttavale ajaloolasele, “nüüd võtan meelelahutust”. Ja näitasin talle oma hunnikut: Marju Lepajõe, Frazer, “Noorem Edda”, “Fairytale in the Ancient World”… “Mida keegi meelelahutuseks peab,” vastas tema. No aga ei ole siis või. Pealegi maitsekalt Asterixi lugude ja kvaliteetulmega tembitult.

————————————————————————
PS: avastasin, et üks mu ammune lemmik, kes kunagi katkestas, on vahepeal juba mitu aastat jälle bloginud; kuna tema Itaalia karantiinipostitused kerkisid blogipuus üles, avastasin ta jälle ja sain ühe päeva kohe mõnuga lugemata postituste läbikammimisele pühendada. Lugege ka, ta kirjutab hästi.

Tümikas herneteral

veebruar 12, 2020

Jõudsin võimlemast koju (põrandal aelemise võimlemisest, enne kui keegi riidlema hakkab, miks ma haige jalaga võimlen), kiskusin kõik riided seljast ära, hetk hiljem laekus A. poetretilt, jäi mind vahtima ja ütles:

“Kallis, sa oled endale viga teinud.”

Käänasin oma kaela igatpidi, aga ei näinud midagi; A. läks telefoni otsima, et mu seljast pilti teha, ma ise leidsin aga peegli ja peeglist vaatamiseks oli mu kaelakäänamisvõime piisav. Mõlema õla peal palju väikesi sinikaid, ilusti sümmeetriliselt. Mitte mingid koledad lärakad, vaid peened, nagu kriksadullid.

Mõistatasime, millest selline asi võib tulla, ma pakkusin naljaviluks, et “ma tundsingi, et maika õlapaelad kratsivad”.

A. ütles seepeale, et tema just imestas, kuidas ma suudan enda teadmata sinikaid saada, kui tavaliselt ei kannata karedamat riietki kanda.

Nujah. Hüpoteese on kaks: maika õlapaelad kombinatsioonis raske õlakotiga, mida ma kannan ilusti vaheldumisi mõlemal õlal; või maika õlapaelad ja jalgade üle pea viimine, tähendab, kogu keharaskus turja peal.

Nii et kui ma teinekord vingun, et kratsib ja kratsib, siis asja pärast, mul tulevad sellest verevalumid, ma ei ole niisama viripill!

Iseküsimus, miks ma märkan väljastpoolt tulevaid ärritajaid nii kergesti, aga seespidiseid üldse mitte. Sest endal on mul parajasti see haige jalg, millest täpselt ei tea veel, mis värk on – röntgen näitab nagu midagi imelikku – aga suure tõenäosusega on mul olnud labajalas pisike luumurd, mida ma olen tuimalt ignoreerinud, “ah, väänasin korraks, oli natuke valus, olen edaspidi trennis ettevaatlikum ja läheb ise üle”.

Täpselt nagu katkise meniskiga, millega ma kepsutasin aasta otsa ringi, enne kui hakkas nagu väike kahtlus tekkima, et äkki SEE ei lähe ise üle. Seekord olin väheke lühemate juhtmetega, kõige tõenäolisemast ajast, mil see vigastus võis tulla, on kõigest kaks kuud möödas.

Aga päris seda ma ei luba, et edaspidi hakkan iga äratõmbamise ja väänamise peale traumapunkti minema, sest mul juhtub neid NII palju, siis ma peaks sinna sisse kolima, ja suurem osa läheb tõepoolest ise üle. Kusjuures see, kui valus mingi trauma on, ei ole mingi näitaja – seesama menisk segas elu ainult natuke, see-eest kevadel tõmbasin korra õla ära, tunne oli nagu invaliidil, aga uuringud näitasid kõigest, et mingi kahjutu vedelik on õlas, mis “läheb ise üle”, arstid ise ütlesid! ja läks ka! mis siis, et selleks kulus pool aastat.

Tõde

jaanuar 29, 2020

Epp kirjutas pool- või pärisvõõraste vastu huvi ülesnäitamisest (Ameerika näitel), mul läks lappama, tõstsin parem siia.

*

Hakkasin kõigepealt kirjutama, et minu jaoks tähendaks selline küsimus kutset kas valetamisele või keerutamisele, sest mul on sügav vastumeelsus selle suhtes, kui minust teatakse rohkem, kui ma olen otsustanud välja anda (ja sellisteks asjadeks peab mulle lähedasem olema) – aga õnneks pole keerutamine mulle ei eriti raske ega ebameeldiv –

kui mulle meenus, et ühes mu kodutee-poes küsis kassapidaja kord reipalt: “teile vist meeldib hilja õhtul poes käia?”, ma vastasin sellele, et jah, trennist tulles on kõige parajam aeg; ja sest ajast peale on ta tihtilugu küsinud “noh, trennis käidud?” ja mina olen seepeale iga kord, kui ma EI tule trennist, tundnud tungi üksipulgi seletada, kust täpselt.

Sest kuskilt on mu sisse juurdunud sõnamaagiline usk: räägin valesti, laguneb maailm. Mõtle, ütlen, et “trennis käidud jah”, kui ma ise tulin hoopis laulmast või mälumängust, see valeinfo kasvab nagu lumepall ja saab mu varem või hiljem kätte. “Kohtualune ütles, et trennis käidud, kuid sel päeval ei olnudki tal trenni!” hüüab süüdistaja. “Kas pärast sellist valet on veel põhjust ühtegi tema sõna uskuda?” Langetan häbistatult pea. Ärge kuulake enam kunagi midagi, mida ma räägin!

Või: sellise lausega loon plaksti paralleelmaailma, kus ma tulin hoopis trennist. Aga kummas maailmas ma nüüd ise eksisteerin? Vaheseinad jäävad õhukeseks, ma võin kogemata kohtuda paralleel-iseendaga, mispeale me mõlemad energiasähvakus annihileerume. Aga see on väike mure, võrreldes sellega, mis üleüldse toimuma hakkab. Põhjus on ühes maailmas, tagajärg teises, Annuška pillas päevalilleõli maha siin, aga Berlioz jäi trammi alla seal, tühja koha pealt, ilma igasuguse õlita; silmad lähevad jooksma, kude hargneb, Eldritchi elukad sirutavad juba vangladimensioonidest kombitsaid, Prospero pole iialgi oma saua katki murdnud.

Niisiis:

“Ei, täna oli mälumäng,” selgitan ma, lähen ähmi täis ja tutvustan müüjale pikemalt tabeliseisu, häid ja halbu küsimusi, illustreerivate näidetega mõttetutest spordiküsimustest ja selgitustega, miks mind sport ei huvita ning millal mul endal mäng tuleb teha. Muuseas, ma sündisin Pärnus, mitte Harjumaal! tähendab, niipalju, kui ma tean, aga teada saan ma seda muidugi ainult kuulu järgi, ei, ega ma ei tahtnud jätta muljet, et ma mäletaks oma sündimist. Järjekord pikeneb mu selja taga, mul – ja meil kõigil – hakkab palav ja õhku napib. Keegi, mitte keegi ei taha seda kõike teada! Aga midagi pole parata, maailma kude vajab hoidmist, tõde, kogu tõde peab kuuldavale saama.

Minu glamuursest elust

jaanuar 21, 2020

Õhtul sain siis bussi pealt rongi peale ümberistumise ära proovida.

Kas te teate, mismoodi on ühistranspordiga sõita? See käib nii. Istud pehmel toolil hajameelses oleskelus ega pea ise midagi tegema. Sinu sõidukit juhib stiilne sohver, kes teeb pileteid müües veidi torisevat nalja. Ta rõõmustas ühes sinuga, kui sul õnnestus Tallinna bussikaardiga maksta ja pilet tuli tänu sellele odavam. Sinu ees istuv naisterahvas rõõmustas ka ja vahetas sinuga paar solidaarset lauset, laskumata ometi familiaarsusse. Nüüd istud sa mahedas sinises valguses ja passitad mõttes üht ilma muusikata üles tähendatud barokk-courante’i koreograafiat sama ajastu muusikapaladele.

Aeg hingata.

Pärast bussi ja enne rongi sirutad veidi jalgu, sest inimesel on ometi motsiooni vaja; korraks põikad läbi hubasest provintsilinna kohvikust, mis peaks kirjade järele juba kinni olema, aga on ometi täis seltskondlikku – ja kosmopoliitselt mitmekeelset – suminat; ning müüb sulle kohvi ja kooki, sest selles linnakeses ei panda kohvikut asja eest, teist taga kinni, kui kliente veel jagub.

Rongis istud lauakese taha, ostad häbelikult naeratavalt konduktorilt pileti; jällegi on su kojutoimetamise töö väikese, et mitte öelda tühise summa eest professionaalidele delegeeritud. Süvened courante’i-artiklisse ja märkad alles nüüd pisikeses kirjas märkust: see mees seal pildil on ju Charles II, ja tõepoolest: ta on tõesti väga elegantselt kikivarvul. Leiad nüüd kinnitust juba bussis tulnud mõttele, et Tauberti muusikata courante’i taktide arv sobib “La Bocanne’i” muusikaga.

Reisi kaunis lõppakord on romantiline flaneerimine läbi ööhämara Toomemäe käänuliste radade, mis kasvab üle klassitsistlikuks jalutuskäiguks piki Roosi tänava uhket promenaadi.

*

Olin ette Murca kogemustest heidutatud, ootasin räpast, umbset, üleköetud bussi, kus on vaeste patuste alev ja Tikensi vaestemaja ja ei ole eksklusiivset lugupeetud väärikat tunnet. Aga jah. Kas asi on selles, et Lääne-Viru maakonnaliinid on teistsugused, või mulle lihtsalt meeldivad need asjad, mida meil peetakse vaeste asjadeks? Vaeste õnnelike ilusate inimeste kohad?

Mõtlesin, kuidas mul poleks erilist kõhklustki, kui mulle antaks valida: kas sõita maakonnakeskusest provintsilinna limusiini või bussiga. Armas aeg. Limusiin oleks ju nii vulgaarne. Mõtle, kui keegi näeb ja arvab, et ma sõidan stripiklubi firmapeole.

Või kuidas ma olen nii uhke, kui ma käin nõelutud riietega, sest minu riided, vabandage väga, ei ole nagu pabertaskurätikud, et lurtsti ja prügikasti.

Või siis kuidas ei ole kahtlustki, et kui ma tahan endale mõnda hilpu juurde, otsin ma seda parema meelega kaltsukast, isegi kui rahakoti poolest võiks uue riide poes käia. Taevake. Seal uue riide poes pole ju riiete kvaliteeti isegi kandmisega järele proovitud. Kust ma niiviisi tean, et nad üldse head riided on? Kas ma pean kellegi palkama, et ta neid kõigepealt natuke kannaks? Kuid milleks, milleks ometi, kui kaltsukas pakutakse mulle seda proovikandmisteenust täiesti tasuta, kauba peale.

Ja kui nüüd enne rongi, enne ümberistumist puhub perroonil tuul, nii et talle peab selja keerama, muidu hakkab külm, siis veenab see mind ainult kindlamini, et mul on seiklus. Sest mis ütleks paremini “seiklus” kui teatav füüsiline ebamugavus, enda seadmine elementide meelevalda?

Aga noh. Auditooriumile, kes on nüüd ehk juba jahmunud, peab ehk andma soolaterakese, millega seda juttu süüa. Kirjeldame autorit, et enne, kui tuhanded lugejad teda imiteerima tõttavad, saaks nad ise otsustada, kas tema kalduvusi annab nende elusse üle kanda.

Kunagi üliõpilasena elasin ma vahepeal kuu aega elektrita – isegi ei mäleta, mis sellega tookord juhtus, sest elektrihädasid oli mul hulgem – oli see nüüd see kord, mil eelmise üürniku jäetud elektrivõla peale keerati vool kinni, või too tehniline viperus, mille muutmiseks mul ei jagunud terve see kuu aega viitsimist, kuni üks sõber asja ära korraldas ja sai uhkusega öelda: “Ma elektrifitseerisin Notsu”. Seni veetsin oma õhtud küünlavalgel, keetsin süüa puudepliidi peal ja olin õnnelik nagu siga poris.

Kui üks sõber, kes mul seal külas oli käinud, pidi seltskonnamängu korras mind iseloomustama, rääkis ta siis, et ta on rabatud mu vähenõudlikkusest. Ja muidugi ta eksis, sest mul on nõudmisi küll ja veel, ma olen elu peale igavesti ahne. Milline teenimatu kompliment, milline arusaamatus lihtsalt sellest, et ma tahan neid asju, mida mina tahan.

Ülestunnistus

detsember 8, 2019

JJ näitas mulle ühise tuttava fotosid: kassid, oma kasukas kehva soojapidavusega, seepärast talvel kampsunid seljas. Ja ma pidin seepeale endale tunnistama, et tõepoolest: kampsuniga loomakesed on nunnud. Vaatan muudkui pilti ja teen pluti-pluti-plutt.

Varem pole olnud juhust endale selle kitšilembusega vahele jääda, sest päikeseprillidega kutsu või mütsiga kiisu pilte vaadates hakkab korraga loomast kahju ja inimeste peale piinlik. Nüüd, kus kampsun oli asja pärast, sain süümepiinadeta heldida.

Ach, mis fulgaarne maitse.