Rongi-itk

jaanuar 14, 2020

Laula nüüd, oh, jumalanna, sest liig kaua olen ma juba olnud objektiivne, liig kaua olen ma olnud kolmas isik, ei, täna tahan ma vaadata oma silmadega ja tunda oma tundeid, nagu inimesed ikka: kõik, mis toimub, toimub minuga, kõigel on minuga pistmist, maailm puutub minusse! Sestap teatan, et Elron vihkab mind ja soovib mulle halba, sest muidu ei oleks nad ära kaotanud ainsamat rongi, millega inimene päris õhtul* Virumaalt Tartusse võiks saada. Tartusse, Tartusse, õekesed, Tartu ei ole ju niisama suvaline väikelinn, seal on ülikool ja üliõpilastel on vaja seda vahet sõita ka Virumaalt! Aga juba kaldusingi ma objektiivsuse mülkasse.

“Tuleb autoga sõita,” ärgu mulle öeldagu, sest kas me tahame siis elada eurooplase kombel või ameeriklikus madaltiheduses suburbiondina, kus asula ei ole liha ega kala, vaid poollinn, poolküla ja mõlemast just see halvem pool?

Oh millal saaksin
eurooplasena
ma Eestis rongiga rännata?
Seal elu luksuslik,
mugava istmega,
ma olen õnnelik
vaid rongiga!

Ühtlasi: olgu see mulle õpetuseks, kel mul kunagi oli jultumust kurta, kui kiire õhtune ümberistumine ära kaotati ja jäi ainult tunniajase ootamisega võimalus. Hüvasti, oo armas Pätsi kohvik, jään igatsema su sumedat valgust, kosutavat suppi ja kohevat koort! Nüüd tuleks mul järgmiseks päevaks mõistlikuks ajaks Tartu tahtes sõitagi hommikul, enne kukke ja koitu, mil ümberistumist tuleb oodata kõleda tuule käes, pimedas ja külmas, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine**!

——————————————————————-
* Päris õhtul: see tähendab seda Narva-Tallinna rongi, millega oli võimalik viimase Tartu rongi peale ümber istuda. Nüüd on ainult üks õnnetu rong, mis väljub Narvast 17.23, Rakverest 18.43; tuleb ka üks hilisem, korralikult õhtune rong, tuleb-tuleb, aga see on paigutatud sõiduplaani nii, et Tapale jõuab ta 12 minutit PÄRAST seda, kui viimane Tartu rong on ära läinud.

Uskuge mind, härrased logistikud: Tallinn-Tartu rongi pealt ei taha keegi Narva-Tallinna rongi peale ümber istuda, kuigi te olete selleks nähtavasti suure hoole ja armastusega võimaluse loonud, sest miks peaks inimene, kes just Tallinnast Tapale sõitis, sinna 12 minutit hiljem teise rongiga tagasi sõita tahtma? Vastupidi võiks aga tahta küll, kui te selleks võimaluse annaksite ja sellest ka teada annaksite.
——
** Rollijaotus: ulgumine: tuul. Hammaste kiristamine: mina.

Ülestunnistus

detsember 8, 2019

JJ näitas mulle ühise tuttava fotosid: kassid, oma kasukas kehva soojapidavusega, seepärast talvel kampsunid seljas. Ja ma pidin seepeale endale tunnistama, et tõepoolest: kampsuniga loomakesed on nunnud. Vaatan muudkui pilti ja teen pluti-pluti-plutt.

Varem pole olnud juhust endale selle kitšilembusega vahele jääda, sest päikeseprillidega kutsu või mütsiga kiisu pilte vaadates hakkab korraga loomast kahju ja inimeste peale piinlik. Nüüd, kus kampsun oli asja pärast, sain süümepiinadeta heldida.

Ach, mis fulgaarne maitse.

Lihtsad vajadused

september 21, 2019

“Mul varastati vist kaks Kroonikat ära,” ütles A. Seletuseks: A. leidis, et ta kõht on hakanud kasvama (“mis kõht?” küsivad kõik selle jutu peale), ja läks postiljoniks, et rohkem füüsilist koormust saada.

Niisiis:

– Mul varastati vist kaks Kroonikat ära.

– See ei ole võimalik!

– On küll võimalik, kui postkast on sügavamal aia sees, jääb käru korraks silma alt välja.

– Ei!

Ja ma seletasin, et mitte tehniliselt – minu arust on lihtsalt võimatu ette kujutada, et keegi midagi sellist teeks.

“Ma usun, et on olemas ühiskonnagrupp, kelle hulgas see oleks pigem uhkuse asi kui moraalselt taunitav,” ütles A. Ja tõi näiteks “Absolutely Fabulouse” tegelased.

– Ei, mitte moraali mõttes!

Ja ma seletasin, et ma ei suuda lihtsalt ette kujutada, et keegi nii väga Kroonikat tahaks.

Mispeale pakkus järeldus ennast juba ise: tõenäoliselt langevad ühiskonnagrupid, kes… aga ei, jätkem see udukeel ja jäägem A. palju parema sõnastuse juurde: “On olemas ka inimesed, kes tahavad hoopis Sirpi, mitte Kroonikat, aga on vähem usutav, et nad seda postikärust varastama tuleks.”

Uhh, kerge vandlitorni-intelligendinäraka tunne hakkab küll niiviisi.

Riia bussijaama leheputkas: tahan osta Donalds Daksi ajakirja, et teeselda iseenda ees, et ma õpin niiviisi läti keelt, aga EI taha saada seda jublakat, mida ajakirjaga kile vahel kaasa topitakse.

Otsin silmadega lapsi, leian ühe, ütlen tema täiskasvanule, et vabandust, ma tahan osta seda ajakirja, aga ilma mänguasjata, kas teie laps tahaks seda? Ta küsib lapselt, laps reageerib: “Jaaaaa!”, läheb õnnelikuna minema. Ma isegi ei mäleta, mis jurakas see oli, võib-olla mingi valgusmõõk. Mina õnnelik, et pääsen tarbetust kolast pagasis, laps õnnelik mänguasja üle. Elu ei ole nullsummamäng!

*
Just Poolasse jõudnud: EV juhib tähelepanu, kuidas eri maades on prestiižistiil erinev. See stiil, millega tähistatakse, et “olen edukas ja rikas”. Poolas seisnevat see igasuguste eri kaldega tahkude, pindade, nurkade kombineerimises. Lätis on see pigem juugend. Eestis funktsionalism? pakun mina. EV nõustub.

Hiljem räägib, kuidas Poolas pole kujunduses olnud sellist rahvusromantismi nagu meil või Lätis, sest neil on suur rahvuslik uhkus oma tüpograafia üle ja nii tehakse ka näiteks plakatid tüpograafiakeskselt.

Mina mõtlen, kas see ongi see, miks Poola sildid nii teistsugused tunduvad. Kuidagi käredad. Võib-olla ongi asi selles, et tekst domineerib rohkem, figuurid ega ornamendid ei pehmenda seda nagu meil.

Omaette ooper on muidugi liiklusmärkide rahvuslik esteetika, seda olen ma isegi märganud: Poola liiklusmärkidel on tegelased tugevalt stiliseeritud, aga mitte ainult seda (sest ka meil on tugeva stilisatsiooniga kriipsujukusid, sellega üksi ma oma võõrastust seletada ei saaks), vaid kuidagi ärevad, dünaamilised, koosnevad kaldjoontest ja nende jäsemed lõpevad teravate nurkadega; kui meie jalakäija astub märgi peal küll pika, aga rahuliku sammuga, selg otse vertikaalis, siis Poola jalakäijal on kiire, keha kaldub ettepoole (Slovaki jalakäija on seevastu põhjalikult väljajoonistatud mehike, kes sammub eriti reipalt, oma hoolikalt kujutatud liigeseid korralikult ära kasutades). Kastikujulise udaraga Poola lehm ajab mulle endiselt naeru peale, justkui paak oleks lehmal all.

Kui liiklusmärgi-eestlane läheb trepist alla, siis astub ta ikka ilusti järgmisele astmele, enne kui teise jala eelmise pealt ära võtab, et võimalikult palju kaht jalga korraga maas hoida. Poolakas kui uhke, ohtusid armastava rahva esindaja astub kõigepealt õhku ja eeldatavasti laseb seejärel gravitatsioonil töö ära teha või siis eirab seda, vabana kui lind.

Ja meie kurvid on pehmed, Poola kurvid nurgelised!

*

Suvel läksin korra ep. ja tema kutsikaga järve äärde kõndima, korjasin oma harjumust mööda maast prügi üles ja nentisin ühel hetkel sügavamõtteliselt “Hakka või arvama, et suitsetajad on alla keskmise impulsikontrolliga”. Sest ebaproportsionaalselt suure osa maha visatud sodist moodustasid suitsupakid ja suitsukonid. Koos kommipaberitega, mida loobivad arvatavasti lapsed, kellele võib impulsikontrolli koha pealt veel ealisi mööndusi teha.

Mida räägib inglane olukorrast kodumaal:

“ma olin Brexiti pärast mures, aga nüüd jääb see ausalt öeldes selle varju, et Boris Johnson on peaminister. Millelgi, mida ta räägib või teeb, pole mingit seost sellega, mida ta eile rääkis või tegi. Ta on nagu laps, kes on endale revolvri mängida saanud, opositsioon on jõuetu ja meie riigistruktuuril ei ole kellegi temataolise vastu eriti mehhanisme. Ma mõtlen, et äkki peaks kolima Šotimaale, seal on vähegi lootust. Miks ei võiks Inglismaal olla sellist peaministrit nagu Nicola Sturgeon?”

*

Lendasin nüüd esimest korda elus Tallinnasse, seni olin siit ainult startinud. Lennujaam näeb ka saabujale kena välja, trammi peale minek on sujuv, tramm sõidab kenasti vaikse suhinaga, väga meeldiv aklimatt pärast Wrocławi kuldset ühistransporti.

Ja siis olen ma kesklinnas ja üritan Mustamäele saada ja sumaks nagu jalgupidi kissellis. Kokkuvõttes läks mul lennujaamast Mustika keskuse juurde saamiseks sama kaua või rohkem aega nagu Varssavist Tallinna lendamisega, ja isegi kui Tartusse sõidaks ma Tallinna lennujaamast kauem, oleks see mugavam. Ma ei tea, kas mingid trollid olid vahelt ära võetud või mis, aga igatahes neid ei tulnud ega tulnud, ja kui lõpuks tuli, oli see puupüsti täis.

Ja õudselt kasulik oleks ka, kui Vabaduse väljaku ühistransapeatused oleks rohkem ühes kohas koos, mitte nii, et pead üle ristmiku sinna-tänna traavima.

Wrocławi lennujaam on pisike ja nunnu, silma järgi väiksem kui Tallinna oma, kuigi linn on kaks korda suurem. Ju loeb siis see, et ta ei ole pealinn. Turvaalas paistis olevat ainult kaks söögikohta, neist üks väike mõttetu kohvibaar, aga teine oli korralikum ja mõnusam kui ükski Tallinna või Riia lennujaama oma. Ja imeilusad suveniirid, parem nänn kui üheski kesklinna kingipoes, lausa kahju hakkas, et lendu nii vähe peab ootama. Ega ei teagi, kas sinna enam satub, Wrocławist lennukiga tulemine tundub mulle ikkagi paraja ekstravagantsusena, seekord läks lihtsalt kiireks.

Lennukis avastasin, et mind oli pooleliitrisse pudelisse unustatud veelonksuga turvakontrollist läbi lastud (ja asi ei saa olla selles, et mul on nii loll ja aus nägu peas, sest seda, ega mul kuskil mingeid relvi ei ole, nad põgusalt kontrollisid, kui mu kingad piiksuma hakkasid).

Tundub, et Wrocławist Varssavi kaudu lennates on tund ja 25 minutit ümberistumiseks üsna täpselt piisav: õigesse väravasse jõudmisest pardalepääsuni jäi lõpuks ainult viis minutit, sest pärast maandumist läks lennukil miskipärast terve igaviku jagu jupikaupa ringipopsutamist, et terminalibussi juurde jõuda, ja bussil endal teine igavik, et reisijad kokku koguda. Kuskilt suuremast kohast ja suure lennukiga saabudes läheks ehk rutem.

*

Teenimatutest hüvedest: roos, mis juunis juba õitses (kolme suure õiega), ajas augustis endale uued nupud külge ja kui ma nüüd koju jõudsin, oli tal juba neli suurt õit. Ja seitse nuppu. Ma ei annaks ka pead, et ta sügise peale veel mõnda ei ürita kasvatada. Pikkust on tal varsti sama palju kui mul endal.

Teenimatu on see sellepärast, et minu aiapidamine ei ole õieti üldse aiapidamine, vaid meenutab rohkem korilust. Roos on mul ainult tänu sellele, et Rakvere trupp kinkis ühel Pärnu hansal mulle istiku. Vist kolm aastat tagasi. Minu panus piirdus sellega, et istutasin ta eesaeda kahe maja vahele plangu veerde piparmündipeenra kõrvale maha, tõin selleks natuke mulda juurde, sest muidu poleks ta juured äragi mahtunud – eesõues tuleb nii kümnesentimeetrise kidura mullakihi all munakivisillutis vastu – ja esimesel talvel isegi üritasin teda katta – kuhjasin varre ümber turbakomposti ja kaktusemulda. Järgmistel talvedel ei tulnud korralikust katmisest midagi välja, sest lumi tuli enne maha, kui katmiseks sobivalt kuiv ilm oleks mind sobivalt virgas olekus tabanud, kuhjasime talle siis lihtsalt lund peale.

Aga tema kasvab pooleteise meetri kõrguseks, kasvatab kapsasuurusi õis ega tee teist nägugi. Kuigi ta pidi olema teehübriid, mille kohta lugesin kuskilt, et kapriisne ja kardab külma. Igatahes jäi ta mul eelmisel talvel enne lund tagasi lõikamata ja kui ta hange alt välja sulas, oli tal veel isegi haljaid elusaid lehti otsas.

Võib-olla on ta ennast läbi vana munakivisillutise ajanud ja sööb selle alt hobusesõnnikut, mida siin pärimuse järgi peaks leiduma, ja selle rammu peal ta enam muud ei tahagi. Või meeldib talle siis piparmündi naabrus, see pidavat lehetäisid eemal hoidma, ja sellest, et piparmünt kipub ise paras umbrohi olema, ta nähtavasti ei hooli, sest on ise suurem.

Alkoholi hinna ümber käib mingi ažiotaaž, samal ajal, kui keegi ei tee isegi mitte ettepanekut tomatite käibemaksu langetamiseks. Heade tomatite kilohind on tunduvalt kõrgem kui õlle oma – no võib-olla väga peene õlle hind lööb selle üle, aga kvaliteetne tomat on ju ometigi suurem põhivajadus.

Päris ausalt, ma jõuan end niiviisi veel vaeseks süüa – kui ma sööks nii palju tomatit, nagu ma tahan, läheks mul iga nädal vähemalt 25-30 ainult tomatite peale.

Kuramuse iluvidinad

juuni 3, 2019

Väike näpunäide kaaskannatajatele: kui ka teie olete ennast seaks vihastanud, sest kui te püüate guugli otsinguribal oma otsingut parandada ja teete sõna peal topeltkliki, et seda valida, või tahate klõpsata kindlat kohta mingis sõnas, siis ilmub see lollakas suurenduklaasi ikoon – mis ei tee mitte midagi, lihtsalt ilu pärast – ja kogu otsinguriba hüppab paremale, nii et te valite vale sõna või sõnavahe –

hetkel paistab ainus asi, mis aitab, olevat see, et tuleb oma guugli kontolt välja logida. Sest nähtavasti nad katsetavad oma uuendusi üksikute kasutajate peal. Kui nad ei tea, kes parajasti kasutab, siis nad ei kiusa.

Digiõigused vs filternet

märts 26, 2019

Blogimise asemel jagan seekord digiõiguste rahvaalgatuse linki – loovisikuna, kes ühtlasi tegeleb pidevalt õigustekstidega. Ise juba andsin allkirja.

Taustainfoks (et mis jutt see masintsensuurist elik automaatfiltritest on) vt, mida vikipedistid kirjutavad.

Sala-, sest Elroni uus kasutajaliides varjab seda miskipärast hoolikalt. Alles siis, kui kõigepealt otsida, millal Narvast tulev rong Tapale jõuab, ja sinna kõrvale, millal Tapalt Tartu saab, leiab üles. Sest ainus variant, mida nad ise soovitavad, on haledal pärastlõunal, minge pekki. Ajal, mida bussid veel nagunii dubleerivad. Õhtul on must auk, sõbrakesed, õhtul!

Aga jah, tegelikult saab ka õhtul. Kui Narvast tulev rong idee järgi 20.02 Tapale jõuab, saab sealt ikka veel Tartu edasi sõita. Kui teoreetiline 20.02 tähendabki päriselt 20.02, saab lausa kohe ümber istuda, Rakvere-Tartu ots läheb niiviisi kokku umbes tund kolmveerand. Või noh. Minu rong on tegelikult juba kaks korda Tapale hilinemisega jõudnud ja ometi sain ma ikka selle teise rongi peale – ükskord küll täie draamaga, rong juba sõitis, mina jooksin inertsist mööda perrooni edasi, rongijuht pani pidurit ja tegi uksed uuesti lahti.

Rääkisin selle loo täna – kui olin ilma draamata, aga siiski hingeldades rongi peale jõudnud – vagunisaatjale, kes ütles kaht asja: kogenud rongijuhid oskavad arvestada, et teine rong peab enne sisse jõudma, ja sealt reisijaid ära oodata. Ja et eks niiviisi ole näha, kes kui inimlik on.

Mulle küll meeldiks teoreetiliselt, kui need kaks rongi oleks veidi vähema draamavaistuga paigutatud, näiteks kümne- või jumalukene, kasvõi viieminutise vahega, aga praktikas on mul karvane tunne, et ma naudin seda põnevust – jõuab või ei jõua? – ja teiseks on see adrenaliin väga odavalt saadud, riski tegelikult pole, tund aega kohvikus tšillida ja lähebki järgmine.

Just nimelt: läheb järgmine. Ei pea ööseks Tapale jääma. Tähendab küll tunnist ümberistumist, aga sihandne ei ole nende sõiduplaanis midagi unikaalset. Nii et siin peab peituma mingi hämaram saladus, mis ei tohi labases sõiduplaaniotsingus päevavalgele tulla. Nad ei taha, et selle rongiga sõidetaks, muud seletust ei ole.

See, kallid lugejad, oli teie tänane arkaanne infokild. Kasutage ettevaatlikult ja pidage meeles, et suure võimuga kaasneb suur vastutus.

*

Jõudsin oma erutava rongireisi pealt koju, pesin jalad ära ja avastasin end siis veerand tundi hiljem sokke ära kiskumas, et jalgu pesta. Kui kompulsiivset kätepesu võiks nimetada leedi Macbethi sündroomiks, mis on siis kompulsiivne jalapesu? Automagdaleenne sündroom?

Nii mina mõtlesin.

Läksin röstisin järgmiseks kaks tükki sepikut, võtsin nad välja, määrisin võid peale, kuni veel kuumad on. Ja läksin seisin seejärel röstri juurde valvama, millal sepik valmis saab.

Nüüd oli selge, et mu teod lihtsalt kajavad järele. Jäi üle veel kaks ja kaks kokku panna: see rongilahendus oli põhjusega peidetud! Sellega polnud tavainimesel ette nähtud sõita! Nüüd olen ma omadega paralleeluniversumis, kus kõik käib topelt. Kui mul oleks veel kahtlusi olnud, oleks needki hajunud, kui mul veerand tundi pärast vetsuskäimist uus häda peale tuli. Kes on küll sellisest asjast enne kuulnud.

Sest ega asi ei saa ometi selles olla, et ma olen täna ainult kolm tundi magada saanud.

Jääb vaid võimalus, et kui ma kaevan ja leian sama arkaanse ümberistumise teises suunas, pääsen oma maailma tagasi. Kui ma viitsin, sest ega siingi väga viga pole.

Kokkukõlksumine

detsember 2, 2018

See, kui ma räägin A.-le unesegase peaga, et on kaks asja, mida ma hakkaks kohe õppima, kui mõni kättesaadav kursus algaks: klounaadi ja viipekeelt; ja kohe samal õhtupoolikul saadab tuttav mulle edasi klounikursuse teate, on muidugi selline vanakooli Märk. Universumile sõnumite saatmine ja nende vastuvõtmine ja mis kõik veel.

Aga seda, kui ma otsin juutuubist laulu “Süda, miks sa muretsed” ja juutuub pakub mulle selle kõrvale lahkest südamest ka laulu nimega “Pohhui”, ei teagi, milleks liigitada. On see nüüd peen huumor või püüab juutuub seekord lihtsalt sünonüümisõnastikuna toimetada.