Käisin öösel jalutamas – öösel ei ole muide mingit probleemi inimestest kahe meetri kaugusele hoida, kui ma just tähenärijaks ei hakka ja nende koduukse taha kloppima ei lähe, et kedagi ikka kindlasti kahe meetri kaugusele saada – ja avastasin koju jõudes, et olen püksid tagurpidi jalga pannud!

See ei ole muidugi nii naljakas nagu see, kui mul oleks püksid tänaval maha kukkunud, aga vaesel ajal on kärbes ka liha.

Pingutan teine kord sellise peene huumoriga rohkem, ma tean, et ma suudan paremini, nagu näiteks siis, kui ma avastasin end valgusfoori taga ootamas, ühes jalas must, teises punane king. Inimesed on murelikud, nalja on vaja!

——————————————————————————-
Paar arhetüüpset hajameelset professorit commedia dell’arte varamust:

No kas pole täpselt nagu mina!

Kui keegi tahab veel commedia maailmaga tutvuda, siis siin on päris hea tutvustav video selle ajaloost; karakteritest (jällegi on Dottore kirjeldus nagu minu pealt maha kirjutatud!) ja nende tüüpilisest füüsilisest tehnikast, siis miimikast ja muidu kehakeelest – mis muide meenutab mulle väga Caspar Schjelbredi klouni-impro kursust – ja häälekasutusest, soovitan ka kaasa teha, siis on lõbusam. Ja siin on üks väike tüüpkarakterite kataloog (poole pealt hakkab selgitav jutt, mis on minu arust igavam, aga ise teate).

Lisaks üks huvitav näide – nähtavasti mingi kursuse lõpuetendus, mulle meeldib, kuidas kursuslased on täiesti häirimatud sellest, et igaüks räägib ise keelt.

Mind hakkas huvitama, kas praeguse aja jaoks leiduks mõni eriti asjakohane kaitsepühak; mäletasin uduselt üht, kes sai inetava haiguse ja eraldus selleks, et oma koleda välimusega teistele mitte kannatusi valmistada, omaette kongi, mis talle kiriku kõrvale ehitati, kus ta elas niiviisi oma nelikümmend aastat, kuni kirik koos selle kongiga maha põlenud (ja kuna tuli teda ei võtnud, tuli tal mõnda aega veel ka ilma kongita elada). Aga et kas äkki on näiteks karantiini jaoks keegi spetsialiseerunum.

Hakkasin guugeldama ja leidsin, et vaesele pühale Coronale on hiljuti õlgadele pandud epideemiate tõrje töö. Jälle nähtavasti homöopaatilisel põhimõttel! Seni oli ta tegelenud peamiselt aardeotsijate ja hasartmängijate abistamisega, võimalik, et samuti nime pärast.

Kui nüüd see epideemia peaks 15. mail läbi saama, siis tal enam meditsiinitööst pääsu ei ole!

Aga see pühak, keda ma alguses mõtlesin, on püha Drogo. Ta oli oma hüpertrofeerunud taktitunde kõrval päris mitmekülgne tegelane: ei läinud kloostrisse nagu korralik munk, vaid rändas mööda maad, aitas vaeseid ja hakkas ühel eluetapil karjuseks (mis annab talle pädevuse ka kariloomade küsimustes). Kuna teda olevat ükskord nähtud korraga lambaid karjatamas ja kirikus, sai temast kõigi rööprähklejate patroon (ja selle kandi rahvas ütlevat tänapäevani, kui kelleltki liiga palju korraga nõutakse, et “ega ma sul mingi püha Drogo ei ole”); sedakaudu baristade; ja sedakaudu üleüldiselt kohvi kaitsepühak.

No ja selle koleda haiguse tõttu ühtlasi ka inetute või end inetuks pidavate inimeste kaitsja ja ihuhädade (iseäranis songa, neerupõletiku ja neerukivide) leevendaja, aga töid on tal veel palju. Drogopäev (kuidas see rahvakalendris võiks olla? Roogupäev?) tuleb varsti, 14. aprillil.

(Itaalia keeles rohkem lugemist.)

Katkuhaigeid hooldanud ja katku peletanud aga püha Roku, vabandust, Rochus (rahvakalendris oleks kindlasti Roku); püha Rosalia sellega eluajal ei tegelenud, vaid oli rahulik erak, aga pärast surma pidi ta korra tööle tulema, et Palermot katkust vabastada.

Sellised lood.

Esiteks: tellitavad foorid kas regulaarse tsükli peale või välja lülitada. Ei ole vaja nuppe näppida.

Teiseks: tänavad, kus kõnnitee on nii kitsas, et kuidagi pole võimalik vastutulijast 2 m kauguselt mööduda, ajutiselt jagatud ruumi põhimõttel tööle, kui kõnniteed laiendada ei saa.

Fooritsüklid selliseks, et jalakäijad ei jääks igal teeületusel kohustuslikus korras ohutussaarele puntrasse lõksu.

Mul on muidugi lihtne, kui liiklus lubab ja politsei ei valva ja läheduses pole valejäreldusi teha võivaid väikelapsi, siis ma olen nagunii kogu aeg käitunud nii, nagu mõistlik on – kui kõnniteele ei mahu või seal ei saa käia (siis, kui vanasti talved olid, näiteks libeduse, lume ja ähvardavate jääpurikate pärast), käin seal, kus saab; kui valgusfoor ei toimi sellena, milleks ta mõeldud on (et liiklust ohutumaks ja sujuvamaks muuta), siis on mu kodanikukohus teda eirata. Aga kuulekamate kodanike kaitseks võiks sellise korra praegu ametlikumaks teha.

————————————————————-
PS: foorid välja lülitada, mitte vilkuva kollase peale – sellepärast, et mu kogemust mööda suhtuvad autojuhid vilkuvasse kollasesse nagu permanentsesse rohelisse.

Võtsin raamatukogust viimasel hetkel välja raamatud, mille vajaminekut ma suutsin prognoosida ja kuulasin teiste juttu pealt.

– Kas “Dekameroni” veel on?
– Ei ole enam, kõik on väljas.

Mul läks kohe süda soojaks.

Kahju muidugi, et osa peab nüüd mitu nädalat ilma “Dekameronita” virelema. Inimloomuse nimel loodan, et sellega pole nii nagu maskidega, et ettevõtlikud kodanikud on kokku ostnud ja teenivad nüüd osta.ee-s vaheltkasu.

Vetsupaberi viimane rull läheb, aga pood on tühjaks tõmmatud nagu tolmuimejaga?

Nüüd tuleb appi keskaegne peldikutarkus: võta see vana voodilina, mis kulus keskelt pooleks, aga ära ei tahtnud visata, sest osa materjali ei olnud veel üldse vile. Või need vanad dressikad, mis läksid hargi vahelt katki, aga mujalt on korralik paks ja hästi sisse kantult pehme trikotaaž.

Tee sellest paraja suurusega tükikesed ja vioola! Torust alla need ei lähe, aga eks me ole tuttavad ka selliste motoriseeritud peldikutega, kuhu nagunii ei tohi ka paberit loopida. Nii toimi nüüd igas WC-s.

Vt ka Tartu jäätmekasti arheoloogiliste leidude kohta – ehk “jäätmekast andis välja ka hulga villase riide ribasid, mida võidi kasutada tualettpaberi või hügieenisidemena”. Meie ei pea enam isegi karedat villast kasutama, puuvill – tollal üle mõistuse kallis materjal, mida pea kellelgi polnud – on palju pehmem! Kui teil on õnne, pannakse teie ökovetsulapid pärast muuseumi eksponaadiks ja tehakse neist teadust!

Gargantua õpetusi parem ärge järgige, hanepoegi läheb ka muuks vaja – kuigi noh, kui õnnestub just hanepoega katki tegemata teda korduvkasutada… Hmm, mu naaber peab kanu. Hmm.

Pealkirjasoovitus

märts 3, 2020

Loen oluliste uudiste avalauseid ja pealkirju, muudkui et “juba varasemast tuntud Tartu part pesitseb taas kesklinna lillekastis” ning “Tartu kuulus lillepotipart on juba haudumisega alustanud” ja mõtlen, et kuidas küll keegi pole veel kirjutanud “Sarihaudur ründab jälle!”?

Bussijuht ajas vist selle naisega korraks juba piletimüümise ajal juttu, aga mina hakkasin tähele panema alles siis, kui ta maha läks.

Bussijuht: Vaadake siis ette.
Naine: Ah, eks ma kutsun koera appi.
B: Nad söövad koera ka ära!
N: No seda koera nad ikka ei söö.
B: Kampas söövad!
N: No kui kampas…
B: Hundid ongi kampas!
N: No aitäh siis, nägemist.

Rongi-itk

jaanuar 14, 2020

Laula nüüd, oh, jumalanna, sest liig kaua olen ma juba olnud objektiivne, liig kaua olen ma olnud kolmas isik, ei, täna tahan ma vaadata oma silmadega ja tunda oma tundeid, nagu inimesed ikka: kõik, mis toimub, toimub minuga, kõigel on minuga pistmist, maailm puutub minusse! Sestap teatan, et Elron vihkab mind ja soovib mulle halba, sest muidu ei oleks nad ära kaotanud ainsamat rongi, millega inimene päris õhtul* Virumaalt Tartusse võiks saada. Tartusse, Tartusse, õekesed, Tartu ei ole ju niisama suvaline väikelinn, seal on ülikool ja üliõpilastel on vaja seda vahet sõita ka Virumaalt! Aga juba kaldusingi ma objektiivsuse mülkasse.

“Tuleb autoga sõita,” ärgu mulle öeldagu, sest kas me tahame siis elada eurooplase kombel või ameeriklikus madaltiheduses suburbiondina, kus asula ei ole liha ega kala, vaid poollinn, poolküla ja mõlemast just see halvem pool?

Oh millal saaksin
eurooplasena
ma Eestis rongiga rännata?
Seal elu luksuslik,
mugava istmega,
ma olen õnnelik
vaid rongiga!

Ühtlasi: olgu see mulle õpetuseks, kel mul kunagi oli jultumust kurta, kui kiire õhtune ümberistumine ära kaotati ja jäi ainult tunniajase ootamisega võimalus. Hüvasti, oo armas Pätsi kohvik, jään igatsema su sumedat valgust, kosutavat suppi ja kohevat koort! Nüüd tuleks mul järgmiseks päevaks mõistlikuks ajaks Tartu tahtes sõitagi hommikul, enne kukke ja koitu, mil ümberistumist tuleb oodata kõleda tuule käes, pimedas ja külmas, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine**!

——————————————————————-
* Päris õhtul: see tähendab seda Narva-Tallinna rongi, millega oli võimalik viimase Tartu rongi peale ümber istuda. Nüüd on ainult üks õnnetu rong, mis väljub Narvast 17.23, Rakverest 18.43; tuleb ka üks hilisem, korralikult õhtune rong, tuleb-tuleb, aga see on paigutatud sõiduplaani nii, et Tapale jõuab ta 12 minutit PÄRAST seda, kui viimane Tartu rong on ära läinud.

Uskuge mind, härrased logistikud: Tallinn-Tartu rongi pealt ei taha keegi Narva-Tallinna rongi peale ümber istuda, kuigi te olete selleks nähtavasti suure hoole ja armastusega võimaluse loonud, sest miks peaks inimene, kes just Tallinnast Tapale sõitis, sinna 12 minutit hiljem teise rongiga tagasi sõita tahtma? Vastupidi võiks aga tahta küll, kui te selleks võimaluse annaksite ja sellest ka teada annaksite.
——
** Rollijaotus: ulgumine: tuul. Hammaste kiristamine: mina.

Ülestunnistus

detsember 8, 2019

JJ näitas mulle ühise tuttava fotosid: kassid, oma kasukas kehva soojapidavusega, seepärast talvel kampsunid seljas. Ja ma pidin seepeale endale tunnistama, et tõepoolest: kampsuniga loomakesed on nunnud. Vaatan muudkui pilti ja teen pluti-pluti-plutt.

Varem pole olnud juhust endale selle kitšilembusega vahele jääda, sest päikeseprillidega kutsu või mütsiga kiisu pilte vaadates hakkab korraga loomast kahju ja inimeste peale piinlik. Nüüd, kus kampsun oli asja pärast, sain süümepiinadeta heldida.

Ach, mis fulgaarne maitse.

Lihtsad vajadused

september 21, 2019

“Mul varastati vist kaks Kroonikat ära,” ütles A. Seletuseks: A. leidis, et ta kõht on hakanud kasvama (“mis kõht?” küsivad kõik selle jutu peale), ja läks postiljoniks, et rohkem füüsilist koormust saada.

Niisiis:

– Mul varastati vist kaks Kroonikat ära.

– See ei ole võimalik!

– On küll võimalik, kui postkast on sügavamal aia sees, jääb käru korraks silma alt välja.

– Ei!

Ja ma seletasin, et mitte tehniliselt – minu arust on lihtsalt võimatu ette kujutada, et keegi midagi sellist teeks.

“Ma usun, et on olemas ühiskonnagrupp, kelle hulgas see oleks pigem uhkuse asi kui moraalselt taunitav,” ütles A. Ja tõi näiteks “Absolutely Fabulouse” tegelased.

– Ei, mitte moraali mõttes!

Ja ma seletasin, et ma ei suuda lihtsalt ette kujutada, et keegi nii väga Kroonikat tahaks.

Mispeale pakkus järeldus ennast juba ise: tõenäoliselt langevad ühiskonnagrupid, kes… aga ei, jätkem see udukeel ja jäägem A. palju parema sõnastuse juurde: “On olemas ka inimesed, kes tahavad hoopis Sirpi, mitte Kroonikat, aga on vähem usutav, et nad seda postikärust varastama tuleks.”

Uhh, kerge vandlitorni-intelligendinäraka tunne hakkab küll niiviisi.