Strukturalist tembutab jälle

november 29, 2021

Mäletate, ma kirjutasin, kuidas kaubamaja spämmis mind kütkestavate tähistajatega?

Täna vaatas neil seina pealt vastu suur plakat, kuhu oli trükitähtedega kirjutatud “PÜHA TÄHISTAJA”. O sancte significans! Ma kahtlustan tõsiselt, et neil on reklaamiosakonda keegi semiootik või muidustrukturalist sattunud, kes nüüd vaikselt lustib, ülemused ei saa võib-olla naljast arugi.

Tartus oleks mage ka, kui reklaamis üldse semiootikanalja ei tehtaks. Kuigi ma kahtlustan, et Tallinnas käib sama reklaam, hoolimata sellest, et koolkond on ikkagi Tartu-Moskva, mitte Tallinna-Mingimuulinna oma.

Ei möödunud päevagi salapärase pingibarjääri üle imestamisest, kui ma lugesin trepiuudiseid ja nägin pilti, kus toolide ees käsipuud polegi!

Väga huvitav. Nüüd tekib mul veel enam mõtteid.

Kas ilmus vastutustundlik kodanik relakaga?

Kas käsipuu on seal edasi, aga foto peale ei jää?

Kas käsipuud pole seal kunagi olnudki ja see ainult paistis mulle?

Või oli see käsipuujupp käegakatsutav, aga ainult minu jaoks materialiseerunud?

Kui jah, siis kas paralleeluniversumist või minevikust või tulevikust?

Kas ta jääb minu jaoks alati eksisteerima, nii et kõik teised istuvad muretult ja sundimatult ja mina, ainult mina pean toolile pääsemiseks raudlati alt läbi pugema ja kõik naeravad, sest keegi teine seal raudlatti ei näe, isegi siis mitte, kui mina seal olen?

Kas see paneb aluse mu klounikarjäärile, millest ähvardab, tõsi küll, tulla one hit wonder – kõik tahavadki näha ainult seda, kuidas ma nähtamatu käsipuu alt või pealt ukerdan, ent sketšid nähtamatust söögilauast, uksest ja klaviatuurist äratavad juba ainult piinlikkust – kuni see piinlikkus ise saadab mu uuele tähelennule, sest minust on vahepeal saanud kultusartist, kes on nii halb, et juba hea?

Või on käsipuujupp sealt kadunud, sest see ongi üks selline trepp, mille osad võnguvad olemise ja olematuse vahel?

Mis minuga juhtub, kui ma parajasti haihtuva osa peal olen? kas ma haihtun alatiseks või satun sinna paralleeluniversumisse või minevikku või tulevikku, mille vahet need jupid pendeldavad?

Maailm on maagiat täis, inimesed. Ma ei jõua järgmist jalutuskäiku ära oodata.

Kitty just kirjutas, kuidas ta pildistas kuupäeva, vähemalt nii mulle meeldib seda kirjeldada, sest mul hakkab juba kuupäeva. pildistamise. ideest üle keha mõnusasti surisema – ja kohe tuli meelde sama sorti surin, mille ma sain täna kohvi kõrvale kirju lugedes. Kaubamaja oli saatnud mulle reklaami, ning kustutamisnupu vajutamise ja meili ärakustumise vahele jäi hetk, mil ma jõudsin lugeda sõnapaari “pidulik tähistaja” või midagi sarnast. Mulle lõi noorest peast strukturalism pähe, ma ei saanud seda asja niisama jätta.

Läksin prügikasti uurima, tuli välja, et oli hoopis kütkestav tähistaja. Täpsemalt “võluva enesekindlusega saab igast naisest kütkestav tähistaja”. Milline inspireeriv lause, kui palju mõtteid! kas siis, kui tähistaja on kütkestav, on seda ka tähistatav? või on tähistatav siis hoopis kütkestatav? kas märk, mille nad moodustavad, on kütkestav või kütkestatav märk? milline on ülepea üks kütkestav või kütkestatav märk?

Põhjalikumalt lugedes nägin, et soovitatakse tähistada “sõprust, head päeva, armastust…” Hmm. Juba mitu eri tähistatavat ja kolm punkti viitab sellele, et neid võib veelgi olla. Kas meile antakse mõista, et naine on tegelikult tühi tähistaja? Kas naisega tähistamine on olemuselt populistlik? Nii palju küsimusi, nii palju mõtteainet!

Ja kõik tänu sellele, et meile tutvustati omal ajal Saussure’i ja teisi sarnaseid. Mis varjatud sõnumid mul ilma selleta kõik tähele panemata jääks!

(Siin oleks paras hetk langetada pea ja mõelda jälle sellele, et ma näen ise ka, et see, kuidas ma infoga ringi käin, meenutab reeglina pigem vandenõuteoreetiku kui teadlase tööd, rääkigu ep, mis tahab. Kunagi peaks sellest pikemalt kirjutama, 17. sajandi courante’i näitel, sest ma lubasin sellest nagunii kunagi ettekande teha.)

***

Käisin poeskäigu ettekäändel jalutamas ja avastasin, et koduteetrepp, see trepp, mis hakkas hiljuti tasahaaval remondist välja tulema, olles minu üllatuseks saanud sirged astmed – olime enne A.-ga arutanud, et äkki võetakse see akordioniprofiil (pilt Tartu Postimehe artikli juurest) muinsuskaitse alla – on saanud ka paraja kõrgusega käsipuud, sellised, mille najale saab päriselt toetada.

Rõõmustasin, kuigi esialgu ei toetanud. Märjad.

Jõudsin trepi keskele ja minuga juhtus midagi sellist, mida võiks juhtuda härra Pauliga:

mademel olid toolid. Ilusad punased puust toolid. Käsipuu taga.

Ja asusin pead murdma.

Kas neid toole pole sinna tegelikult mõeldud ja mõni kohalik on nad sinna tõstnud – naljapärast või jäid lihtsalt kodus üle – ja vaja ainult ümber tõsta? Kontrollisin tagasiteel, ei, ikka hoole ja armastusega betooni sisse installeeritud nagu käsipuud ise.

Kas käsipuu on seal selleks, et istuja toolist välja ei kukuks, nagu lõbustuspargis? aga siis peaks käsipuu olema madalamal, nagu vanasti, kui ta sobis toetamiseks ainult lastele või väga lühikestele inimestele. Praegu jääks ta umbes istuja pea kõrgusele.

Kas toolid on mõeldud ainult neile, kellel käsipuu käib nagunii kõrgelt üle pea ega sega järelikult ka tooli ronimist? aga nende jaoks on jälle tool ise liiga kõrge.

Kas toolid on mõeldud hoopis trepi kõrval mudarada sõitvatele jalgratturitele, kui nad ülesmäge minnes ära peaks väsima? aga nende poole on toolid seljaga.

Hetkel on mul sõelal paar võrdset head pakkumist:
1) kontseptuaalne kunst (vrd seda, kuidas arheoloogid liigitavat kõik, mis muuks ei sobi, kultusesemeteks) töö olemuslikust mõttetusest: seisa, mööduja, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimu närimine! Ma olen näinud tööd, mille Jumal on annud inimlastele, et nad ennast sellega vaevaksid;

2) mälestusmärk hukkunud trepikäijatele, mis sai just parajaks ajaks valmis – on hingedeaeg, vaimud käivad ringi ja tahavad vahel puhata, käsipuu neid ei takista, aga hoiab möödujaid vaimukestele sülle istumast, ise nad end kehatuna kaitsta ei saaks. Ära istu, ütleb käsipuu, see ei ole elavatele;

3) varjatud kaamera – publik naudib möödujate kimbatust, jahmatust ja akrobaatilisi katseid istuma pääseda. Kõige huvitavamatest üritajatest saavad uued staarid Pingi-Pille ja Käsipuu-Kalle;

4) kodanikuväärtuste kontrollpunkt: millal ilmub vastutustundlik kodanik relakaga ja vabastab tee toolideni?

Sain äsja üht vaidlust tõlkides teada, et Messiina väinast veab üle praamifirma nimega Caronte & Tourist. Päriselt ka, ma ei hanita, telli koht praamile kasvõi täna.

Tõlgin, sest Itaaliamaal on kreeka nimed oma kuju võtnud: Caronte on itaalia versioon Charonist.

Jääb veel küsimus, kas Piibeleht all ja Vestman peal Sitsiilia on allilm ja Mandri-Euroopa pealilm või vastupidi. Eriti segaseks teeb asja, et selleks kohaks, kustkaudu Pluton Persephone allilma vedas, on sealkandis peetud nii Sitsiilia Perguse järve (oleks ma Mägi Kurdla või keegi sarnane, kargaks ma siinkohal püsti, silmad põlemas: Pergus, Pergus, see on samahästi kui “põrgu”, mõistate? täpselt nagu sumerlased olid sõmerlased, teisisõnu liivlased, Mesopotaamia tähendab Mesipotimaad ja roomlased said oma nime, sest roomasid eestlaste ees!) kui ka Avernuse järve Napoli kandis.

Eks selliseid nimemänge harrastatakse meil ka, lambist meenub näiteks arboristifirma Vikatimees.

Rahvas

märts 21, 2021

Viimasel ajal satub kuidagi tihti silma ette üht ja teist, kes räägivad, mida rahvas tahab ja mida rahvas ei taha (enamasti ei taha). Mul tuleb siis korraga kaks tunnet:

misasja sa võtad rahva nimel suu täis, räägi parem ausalt enda ja oma fännide nimel! miks sa minu käest ei küsi, mina olen ka rahvas!

ja

ma ei tunne seda rahvast, aga tundub kuidagi ebameeldiv tegelane, parem hoiaks tast võimalikult kaugele.

Minuga juhtus vahepeal selline asi, et hakkasin üht seiklussarja vaatama ja ei saanud kohe arugi, kui olin juba ühest antikangelasest sisse võetud ja nüüd on ta mu kujuteldav sõber, kelle suunas platooniliselt õhata. Minul on nüüd muidugi hästi, tänan küsimast, dopamiinitaseme eest kenasti hoolt kantud, kogu aeg on hea tuju, ainuke häda, et nähtamatute sõpradega ei tea iialgi, kas võib parajasti rahus ennast sügada või pussu lasta.

Aga selle tõttu guugeldasin ma ka sarja kohta taustainfot, imestasin, miks see minu lemmiktegelase osatäitja on alati intervjuudes kõige kidakeelsem ega taha enda kohta midagi avada. Kuni ma guugeldasin ka näitlejat ennast ja siis ma enam ei imestanud, sest oh sa püha püss.

Vaeseke oli juba varem ühes väga popis sarjas mänginud ja tundub, et selliseid ei võeta enam inimese, vaid tegelasena, keda võib väntsutada nagu fänfikikarakterit. Või loeb see, et nähtavasti on ta seksisümbol. Mis tähendab, et piisab, kui tema eraelust midagi välja lekib, kohe läheb rämedaks spekuleerimiseks.

Nt oli ta kunagi teinud lapse kellelegi, kes ei olnud tema enda naine. Inetu lugu muidugi, aga oma naisega leppis ta pärast ära, last aitab ülal pidada ja käib teda vaatamas, suht tavaline kärgpere ühesõnaga. Ja ma saan põhimõtteliselt aru, et see on magus klatšiteema.

Aga kommentaaridest umbes pooled olid à la “vat, oleks ta selle lurtsu ikka mulle kurku purtsatanud, siis ei oleks sellist jama tulnud,” plus arutelu, et kui ta seksiks selle popi sarja teise seksisümboliga, siis mis asendis, ja kui suur kummal täpselt on; ja pooled paistsid siiralt uskuvat, et tegelikult on tal tõeline armastus hoopis näitlejaga, kelle tegelasega tema tegelane käib (sest ega siis tegelased ei saa ju kurameerida, kui näitlejatel omavahel ei susise), ja sõimasid kurjalt päriselunaisi, kes seda telearmastust segavad.

Nagu… appi. Ma saan veel aru, et need seksimõtted võivad pähe tulla, sest seksisümbol. Aga kas seda peab kohe kirjutama? Avalikus foorumis, mitte sõpradega privas lämisedes? Elusate inimeste kohta, kes võivad seda ise lugeda?

Loodan vaikselt endamisi, et järsku Eesti artistidel on selliste asjadega natuke rahulikum kui hollivuudis, sest keegi ei saa siin nii kauge täht olla, et inimesed teda päriselust kuidagi ei teaks. See võiks dehumaniseerimise vastu aidata. Aga võib-olla olen ma lihtsalt õndsas teadmatuses, sest enamasti ma ei käi sellistes kommentaariumides.

Huhh. /raputan ennast ja loodan, et saast pudeneb maha./

Mõttepudi

jaanuar 21, 2021

Indigoaalane luges “Hea põhjatuule vastu”, Marca kunagi varem ka – mis pani mind meenutama, miks mul see raamat poes sirvimise peale ostmata jäi, ja jõudsin jälle selle peale, mis mind viimasel ajal kummitab. Mind nähtavasti ei huvita selles mõttes armastus.

Kummitanud on see sestsaadik, kui märkasin, mis filme ma telekast peale panen võtma: kui juures on märkus “romantika” või “armastusfilm”, sõidan tavaliselt sirgelt mööda. Kui need on väärtfilmi kuulsuses, siis ehk kaalun ja vahel pean vääriliseks, aga needki jäävad hiljem enamasti vaatamata, müraks salvestisehunnikus, nagu need iseenesest ilusad riided, mida ma ostan mõttega “äkki peitub minus ka selline inimene,” ja mis jäävad siis kapis ruumi võtma. Aga seiklusfilmi võin vastava tujuga vaadata ka täitsa keskpärast.

Romantilised komöödiad pääsevad mul löögile kas siis, kui rõhk on sõnal “komöödia” (Bridget Jonesi filmidest esimene mulle meeldis, teisi pole julgenud vaadata) – või kui seal on mingi inimeseks olemise mõõde, mis ei ole ainult õige paarilise leidmisega seotud (“Crazy, Stupid, Love.” kvalifitseerub, kuigi lõpp vajub ära. Paigutub otsapidi sellesse komöödiažanrisse, mida ameeriklased teevad päris hästi ja millele ma olen nimeks pannud “eksistentsiaalne komöödia”). Või ühiskonnapanoraam vms. Aga “Unetus Seattle’is”, mille ma võtsin vaadata, sest Tom Hanks on tore näitleja – surmigav, kannatasin lõpuni ära ainult mingist lollist kangekaelsusest ja lootusest, et äkki läheb huvitavaks. “Kui Harry kohtas Sallyt” – samuti kuulus film, aga pettumus. Ja ei, süüdi pole Meg Ryan, sest mingit krimi-seikluskomöödiat, kus lamuur ainult möödaminnes sisse tuli, vaatasin kunagi täitsa mõnuga.

Armuliin kõrvalteemana kuskil krimkas või seiklusjutus ongi kusjuures okei, lausa tore on, kui Tommy ja Tuppence üksteisele silmi teevad. Või üldse misiganes lugudes vürtsi või karakteriavajana. Aga ainult paarimineku ümber terve lugu – jeerum küll, isegi elus ei viitsiks.

Ühes Fandorini-krimkas määrab külmade siniste silmadega Oleg meeste “tegelikku vanust”, väites, et mehed on programmeeritud ühele vanusele ega muutu sisemiselt. Nicholas Fandorin määrati nii:

“Te ütlete, et olete nelikümmend viis aastat vana, kuid mina näen: eelpuberteet, suguküpsuse eelõhtu. Teid tõmbab ikka musketäri mängima. Ja te ei saa sellest mängust elu lõpuni isu täis. Selline on kord juba teisse pandud programm.”

Tundub kuidagi kodune, selle identiteedi ma võtaks; vahet pole, et see käivat ainult meeste kohta, mingu kukele oma essentsialismiga ja üldse, mis autoriteet see Oleg ongi. Eelpuberteet jah, ma olen vaimselt kümneaastane või noorem, seiklused ja uued tundmatud maailmad on lahedad, mitte mingi armunud õhkamine.

*

Mõttesähvakas USA Kapitooliumi-laamendajaid vaadates – küll neil võis tore olla. Osake massist, ühe ürituse teenistuses, hulgas lahustunud, mina minetanud. Tunne, mida mina õieti ei mäletagi, kas üldse olen tundud, laulva revolutsiooni ajal olin ma veel liiga noor, et öölaulupidudel käia, ja ka kodust tuli kaasa hoiak, et kui mikrofoni hüütakse “nüüd võtame kõik kätest kinni ja hüüame: “Üks rahvas! Üks rinne!” ja keegi juba sasibki käest kinni ja kisub selle taeva poole, siis ei hakka mitte ülev, vaid õudne.

Vt ka Ritsiku kirjutist laste elurõõmust, üht nende hulgast, mis paneb mind mõtlema, kas ma olen üldse kunagi laps olnud, just nagu ma pole ka õige noor olnud. Oma mäletamist mööda tegin ma selliseid elurõõmu-asju lapsena teadlikult, teadmisega, et lapsed teevad nii. Etendatud elurõõm, ka siis, kui pealtvaataja olin ainult ma ise.

Selline joovastus, mida saab püsivalt tunda ainult ilusas kitšimaailmas, mis on sotsrealistlike maalide või Vahitorni kaane asukate pärisosa.

(Mitte et mul päriselt elurõõme ei oleks, need lihtsalt käivad kuidagi teisiti, nii, nagu raamatutes ei kirjutata. Ma ei tea, miks ei kirjutata, kirjuta või ise.)

*

Mõte Jüri Ratta tagasiastumisvideot vaadates – ta tundub nii kergendunud ja õnnelik, mis siis, et kell on kolm öösel. Viib Lotho Sackville-Bagginsi liini ilusti lõpule, seekord õnnelikumale kui Tolkienil.

*

Issand halasta, Tartu aukodaniku valimise finaali on jõudnud Neinar Seli. Nimekirjast, kust välja langetati näiteks Mall Hiiemäe. Ma olen muidu Tartu asjadega viimasel ajal rahul olnud, aga kui ma pean Selit aukodanikuna võtma, siis küll… väntab härg, maivõi. Ma arvasin, et see ajastu on siin möödas.

Isa Nicolas

november 15, 2020

Tuleb tunnistada: kui lugesin uudist, et Lyoni preestrit ei tulistanud mitte terroristid, vaid armukade abielumees, tuli mul muie suule. Inetu minust muidugi, inimesed kannatavad ikkagi – õnnetu abielu! kiivusepiinad! mure haavatud armukese pärast! rääkimata sellest, et kindlasti on väga ebameeldiv, kui sind tulistatakse. Aga kogu lool on paras renessanssnovelli hõng, terrorism on selle kõrval nüri ja higav.

Ja mul hakkas kummitama ja kummitab siiani laul, mida üks armas Prantsuse neiu, keda ma eelmise aastatuhande lõpupoole Ungaris kohtasin, mulle õpetas. See jäi mulle hästi meelde, sest oli äratuntavalt “Vive Henri IV” viisiga.

Mis kõlab enam-vähem nii. Mõni lugeja tunneb selle meloodia võib-olla ära “Uinuva kaunitari” balleti finaalist, kus see on küll tunduvalt tõsisem ja pühalikum. Või sama muinasjutu Disney versioonist, kuhu Tšaikovski versioon samuti lekkis.

(Lingin puhtast nostalgiast ka Ménestriersi esituse – salvestise ajast, mil vanamuusikat tehti folgi ja pungi vaimus, bändilt, kes oli CD-de ajaks juba ammu laiali läinud ja kelle vinüüle fännid nüüd tagantjärgi digiteerivad.)

Selle laulu kohta lugedes sain üllatusega teada, et esimene salm võib olla Henri IV kaasaegne tekst, ja edasi kuhjus salme juurde kuni 19. sajandini välja – seni olin arvanud, et see on kõige täiega hilisem laul, et ta ei saanud tekkida kuidagi enne, kui Henri kuju Pont-Neufil roheliseks roostetas, mis juhtus ometigi ju pärast tema surma. Sest esimese salmi tekst on selline:

Vive Henri Quatre,
vive ce roi vaillant,
ce diable à quatre
a le triple talent
de boire, à de battre,
et d’être un vert galant.

Ehk:

Elagu Henri IV,
elagu see vahva kuningas!
Sel neljakordsel põrgulisel
on kolm talenti:
juua, lahingut lüüa
ja olla haljas eluvend.

Mina, vaadake, arvasin, et hüüdnimi Vert Galant, Haljas Eluvend tuli roheliseks tõmmanud kujust. Aga nüüd lugesin, et ei-ei, selle pilkenime teenis ta ära oma eakohatult aktiivse armueluga.

Meloodia ise on mõnevõrra vanemgi, selle esimene versioon ilmus 1589 Arbeau toredas tantsuraamatus “Cassandre’i” nimelise tantsuloona, ning sellega sobiva teksti võib leida juba 1581. aastast:

Je suis Cassandre qu’est descendue des cieux
Je suis Cassandre non pas pour vos beaux yeux
Je suis Cassandre qu’est descendue des cieux.

Ehk

Ma olen Kassandra, kes on taevast laskunud
Ma olen Kassandra, mitte teie kaunite silmade jaoks,
Ma olen Kassandra, kes on taevast laskunud.

Lisan siia ühe tänapäevase, kergelt Brassensi hõnguga esituse, uute sõnadega.

Aga tagasi selle laulukese juurde, mis mulle eelmise aastatuhande lõpuaastail õpetati ja mulle patuse preestri ja armukadeda abikaasa uudiste peale meenus.

Ja meenus sellepärast, et laulu alguses on vaat sellised sõnad:

Y’avait un moine qui s’appellait Simon,
une belle jeune dame voulut savoir son nom.
Elle lui a dit “Mon père Nicolas, mon père Nicolas,
venez me voir ce soir, mon mari n’y sera pas”.

Ehk:

Oli kord munk, kel nimeks Siimon,
üks ilus noor daam tahtis ta nime teada.
Ta ütles talle: “Isa Nikolaus, isa Nikolaus,
tulge mulle õhtul külla, mu meest ei ole kodus”.

Ja edasi läks tal enam-vähem nagu ühel teataval Andreucciol Perugiast, ainult et munka ei kukutatud peldikusse, vaid ta jäi ilma oma mungarüüst ja rahakotist, mõnes variandis hüppab veel kurja abikaasa hirmus aknast välja ka.

No kuidas selline laul siis Lyoni uudise peale meelde ei tuleks. Isegi peategelane on isa Nikolaus!

Aga ühtlasi hakkas mind painama see, mis oli mulle laulus alati mõistatust valmistanud: kui oli teada, et munga nimi oli Siimon, miks daam tema nime teada tahtis? ja miks ta seejärel teda hoopis Nikolauseks kutsus?

Asusin guugeldama ja avastasin, et sõnu on hulgem, väikeste erinevustega. Samuti on selle laulu päriskoduks pakutud eri kohti. Küll olevat see kanadaprantsuse, küll bretooni; üks, mille tekst on selle moodi, mida mina teadsin, paistab olevat Auvergne’ist. Küll see preester jõudis alles ringi lasta, ja et ta ka ei õppinud! Või oli selliseid liiderlikke, kuid kergeusklikke mungakesi siis mitu, nii et daam ja tema abikaasa said stabiilse mungakuueäri püsti panna.

Mis aga puutub munga nimesse ja miks peaks seda küsima, kui ühest küljest on see juba teada ja teisest küljest daam teda mingi nimega juba hüüab, siis ühel hetkel jõudsin tekstini, kus tema nimi ei olnudki Siimon:

C’était un petit moine
Qu’on ne savait pas son nom,
Une jeune et jolie dame
En savait ben le nom,
Elle lui dit : Mon bel ami,
Mon beau François,
Mon petit frère,
Mon frère Nicolas,
Viens ce soir dans ma chambre,
Avec ma tu souperas.

Oli üks mungake,
kelle nime polnud teada,
üks ilus kena daam
teadis seda aga küll
ta ütles talle: armas sõbrake,
mu armas François,
mu väike vennake,
mu vend Nikolaus,
tule õhtul mu kambrisse
sa sööd minuga õhtust.

Ja see on loogilisem ning hakkab otsast Rumpelstiltskini lugu meenutama: tegelane, kelle nime ei teata, kui aga keegi selle teada saab, saab ka tema üle võimust. See ei oleks esimene kord, kui muinasjutu- või müüdielemendid folklooris vahepeal realistlikumad tuurid üles võtavad.

Aga laulu taga ajades sain teada, et tal on ka mitu eri viisi. Kui kuulate Roulez Fillettes’i esitust, mis on kõige rohkem tolle minu tuttava lauldu moodi, saate kohe aru, miks see mulle Henri IV laulu meenutas.

Olgu siin ka üks sümpaatne videonäidis kanadaprantsuse versioonist, mis samuti enam-vähem sama viisi variant:

ja üks ilma liikuva pildita kuulamisnäide teistsugusest kanadaprantsuse esitusest (mis meenutab bretooni tekstinäidist).

Mingil määral sarnane on ka see Gruppo di musica popolare di Pinerolo versioon, mis on kogutud lausa Gallia Cisalpinast ehk Val Germanascast Piemontes, toredalt murdelise aktsendiga.

Aga kui võtta näiteks Bazoche’i nimelise Šveitsi bändi esitus, siis siin ei tunne seda “Kassandra”/”Henri IV” meloodiat enam üldse ära. Sama lugu on Normandia näidetega või Rue des Orties’ lauldud variandiga.

Kuna ma selle kohta praegu rohkem materjali pole leidnud, siis spekuleerin, et alguse sai see tekst hoopis muu viisiga ja kolis hiljem uue populaarse laulu peale üle. Sest eks meiegi või laulda “Aiaäärset tänavas” “House of the Rising Suni” viisiga?

Äraarvamata

oktoober 18, 2020

ERRi teed nimelt.

Lugesin mina midagi intervjuu ja persooniloo vahepealset sellest, kuidas LGBT+ inimesed on täiesti tavalised inimesed, keda on küllap igaühel tutvusringkonnas. Jõuan jutu lõppu välja, vaatan hajameelselt soovitust “Samal teemal”.

Samal teemal on ERRi arust lugu, kuidas “Ringvaate” reporter Ragnar Kaasik proovis elektriposti otsa ronida.

Mõtisklen nüüd selle üle vahelduva eduga juba teist päeva. Nähtavasti mingi koan.

Jõnksud

oktoober 16, 2020

Fantaseerin, mis saab siis, kui mandani keele taaselustamine peaks juhtumisi õnnestuma – päris võimatu see ju ei ole, vaadake heebrea keelt näiteks. Oleks ikka jõnks selle keele elutees. Eesti aktsendi ja substraadi järsk sissetung, ilma et ühtki selle mõjuta varianti säiliks, sest ainus praegune kõneleja on kindlasti eesti aktsendiga. Milline suurepärane näide geenitriivi* memeetilisest analoogist.

—————————————————-

* Ei saa jätta vigisemata, et minu arust ei ole see hea termin. See kipub kogenematul lugejal näiteks geenisiirdega jube kergesti segi minema. “Nihe” tekitaks õigema ettekujutuse. Aga noh, see rong on juba läinud.