Tuul ja liiv

august 10, 2022

E. korter oli tagurpidi: trepikojast tuli valida parem-, mitte vasakpoolne uks, sees olid vets, vannituba ja köök vasakut, mitte paremat kätt, ja suur tuba vastupidi; magamistoa uks oli õigesti otse, aga tuba ise keeras valepidi.

Aga maja oli ise samapidi nagu minu memme – Pärnu-vanaema – maja; ja kuna korterisse sisse minnes olid tagurpidi nii trepikojast tulek kui ka kõik toad seal sees, siis kaks tagurpidit andis tulemuseks ikka selle õigetpidi, et magamistoa aknasse paistis õhtupäike ja elutuba oli hämar. Põhiplaan oli igatahes õige, korralik hruštšovkakorter, ja hruštšovka – see tähendab suve.

Laske ma selgitan. Esimene lapsepõlvekodu, mida ma mäletan, oli Merivälja funkvilla, tubahaaval peredele korteriteks jagatud, elamised kitsad, aga aed hiiglasuur. Üks ärikas otsustas tervele majale käpa peale panna ja nihverdas kuskilt kõigile neile peredele asenduskorterid välja. Meile nihverdas ta Lasnaka kolmetoalise, mida ta mu vanematele suure uhkusega näitas: “ja elutoas on pilttapeet”. Võeh, mõtlesid vanemad, panid korteribülletääni kuulutuse ja vahetasid selle Nõmme neljatoalise vastu, pilttapeedi juurde sissegi kolimata.

Nõmme maja oli eelmises elus olnud ilmselt kahepere-suvitusvilla, millest andsid tunnistust arvukad ja suured aknad ning seinad, mida jagus igas mõttes vähe – vähe oli nii akendevahelist pinda kui ka paksust. Oli normaalne, kui talvel oli tänu tublile kütmisele 15 kraadi toas. See-eest oli avar ja valge. Maja, mille element on õhk.

Niisiis sain ma hruštšovkas elada ainult suviti ja imestada kõiki selle imeasju. Seal olid radiaatorid, mida ma ei oleks küll kunagi töötamas näinud, kui ma poleks seitsmeaastaselt ninaluud katki kelgutanud ja selle peale oma suureks heameeleks talvist Pärnu-puhkust saanud; kemps oli veega, seda ehtis kunstkorgist prill-laud ja enne randaminekut aeti kõik lapsed vetsu: “Kas sa pissil käisid ära?”; kraanist tuli sooja vett ja vähe sellest, seal oli eraldi vannituba, suure vanniga, mille kõrval seisis mustapesutonn. “Tonn” tähendab sealtkandi keeles tünni ja see andis ammendamatu võimaluse teha kogu aeg sama nalja: “ega siia tonni tonn küll ära ei mahu”. Trepikoja trepp oli betoonist, mis oli jalge all huvitavalt sile ja jahe, ega ma ju jalanõusid jalga ei pannud, kui seda kuidagi vältida sai.

Memmel oli ka televiisor ja Aktuaalse Kaamera kontsentrilised rõngad olid seal minu jaoks sama lahutamatu elutoasisustuse osa nagu halliträpsuline vaip, mille peal ma oma rannast korjatud “teokarpe” sorteerisin – korra üritasin nad vette likku jätta, et nad sama ilusti läigiksid nagu rannas, aga selle peale tekkis seal väikeste ussikeste näol ootamatu elu ja nad tuli minema visata; korra leidsin selle käigus teokarpide vahelt midagi, mida pidasin ehtsaks pärlmutritükiks, kuni keegi tegi selgeks, et see on memme varbaküüne tükk, mille ma olen kogemata karpide hulka sorteerinud -, memme suur pehme tugitool, ehtne suur merekarp, kust tuleb merekohinat, Chopini büst, vana sekretärkapp, kus on joonistamise asjad, kaktused, kaktused, kaktused ning kapike vanade Pioneeride ja tädi Ada saadetud Hemmetsitega, mida ma väsimatult lappasin, püüdes rootsikeelsetest koomiksitest aru saada – “Fantoom”, “Storklas och Lillklas“, “Ferd’nand“, “Miki-hiir” ja mis nad seal kõik olid – üks oli näiteks arstiteaduslik, keegi poiss põletas seal kuuma veega käe ära ja hüüdis “Aj, min arm!”.

Kaktustega oli veel see lugu, et korrus ülalpool elas Kala-tädi, kellel oli öökuninganna. Igal suvel läks see õitsema ja siis mindi Kala-tädi juurde pidulikult vaatama, kuidas ta õitseb.

Isegi köögis oli kõik teisiti kui kodus. Leib käis kaarja liugluugiga leivakastis; pestud nõud läksid laisk-liisu peale, mitte nagu kodus, kus nad pandi nõrguma suurde plekk-kaussi, kruusid kõigepealt ja taldrikud nende najale. Memme nõud olid omaette rõõm: tal olid ühed kahvlid pisikesed, neid hüüti lastekahvliteks ja selline tähelepanelikkus, et laste jaoks on eraldi kahvlid, avaldas mulle sügavat muljet; ma ei suutnud ka kuidagi ära otsustada, kas mulle meeldib rohkem jänesega või Miki Hiirega taldrik.

Ja külmkapi nimi oli Snaige. See oli meie tollases oikumeenis kõige uhkem külmkapp – meil kodus oli see kõige pisem Morozko, järgmine oli Saraatov ja Snaigest etemat polnud olemaski, see oli kõige suurem ja surises vaikselt nagu välismaa oma. Memme oma oli veel puiduimitatsiooniga kaetud, mõelda vaid: puust külmkapp! Selle imekapi ukse küljes oli eraldi munariiul, kus iga muna käis oma lohu sisse; ning karbid, kuhu sisse käisid või ja juust ja muu sarnane. Isegi sügavkülm oli tal suurem kui kodus. Sinna oleks teoreetiliselt mahtunud tublisti jäätist, ainult et iga kord, kui Jelgava poes jäätist müüdi, sai ta meil kohe samal päeval otsa ka. Jäätise peale panime mustikaid, mida me turu pealt purgiga ostmas käisime. Mustikad olid minu jaoks täiesti Pärnu marjad.

Peale selle oli seal köögis saksakeelne ilusate piltidega koogikokaraamat, ma aina vahtisin neid kooke ja unistasin nende kõigi söömisest.

Söömisest rääkides – memm tegi muidugi teistmoodi toite kui kodus, mis oli juba üksi huvitav, aga tagatipuks oli tal kuklipann! See oli raske lohkudega malmpann, mis pandi gaasipliidile, pehme pärmitainas pandi lohkude sisse ja pöörati õigel ajal ümber. Oi, neid kukleid! kui sellise panni kuskilt leiaks, ja kui temaga ka ilma leegita küpsetada saaks!

Üks Pärnu söögimälestus on mul veel see, kuidas ma olin Theseusesse armunud ja püüdsin mannapudru peale moosiga tema nägu joonistada, aga mu suureks pettumuseks kukkus välja ikka tavaline mannapudrunägu, ükskõik, kuidas ma sinna üllust joonistada püüdsin.

Aga kõige suurem toredus oli muidugi prügiauto. Kui oli prügiautopäev, olid kõik lapsed, kes parajasti memme juures majas olid, ninapidi vastu akent ja imetlesid, kuidas prügiauto kraana suure kolinaga konteinereid tõstab. Konteinerid ise olid suured, kandilised ja värvilised, mitte nagu igavad ümmargused roostekarva prügitünnid koduõues.

Käisime sealt hoovist tänavu hansapäevade aegu läbi. Põõsad on enamjaolt vana koha peal, vist nägin ära isegi läätspuu, mille kaunadest ma pihlakamarjadega vaheldumisi kaelakeed püüdsin teha, aga pihlamarjad läksid krimpsu ja hallitama ja kaelakee läks hukka; toonased väikesed pärnapuud on nüüd maja enda kõrgused, kunagine päikseline hoov hämar ja vaikne. Kiigepuud olid endise koha peal ja kiiged katki, nagu nad vanastigi enamasti olid, aga küll nad olid head kiiged, kui nad vahel terved juhtusid olema! Mina olin suur ja julgesin seal püsti kiikuda, kui U. ei julgenud.

Hoovist otse üle tee algas rannatee ja üks muudatusi, mille peale ma kole kuri olen, on see, et nüüd on rannatee algusse autod lubatud. Mis rannameeleolu see niiviisi on? Randa tuleb minna rahulikult paljajalu, tee peal võimlemiskangide juures peatust tehes, et seal kõõluda; mina oskan kangi peal tirelit teha, U. ei oska ja ütleb seepärast põlglikult “häh, tite asi”. Kangide taga oli armas kasetukk, mõlemad on uuenduste ohvriks langenud.

Need on päris kahjud; kui ma mälestustes isegi Solgi-Neevat helgena näen, saan minagi aru, et seda ehib lihtsalt nostalgia paiste ja päriselt ta midagi hiilgavat ei olnud, lehkas ja küllap sigitas sääskesid. Ta oli nii tihedalt lemledega kaetud, et kord arvas meie koer Blanca, et see on muru ja hüppas peale; kui me ta välja õngitsesime, oli ka tema lemledega kaetud ja kohevast valgest padjakoerakesest oli saanud naljakas kõhetu traatsaba-rotike.

Rannatee kõrvalt algas aasarada, mida mööda ma armastasin metsikumasse randa minna, kasvõi üksi ja iga ilmaga (siiagi käisid kohustuslikud naljad, näiteks “ega vee all vihma ei saja”). Seal oli mul lugematu hulk salakohti, mida ma tegin aeg-ajalt juurde, näiteks punusin mingi pilliroovahe järjekordseks onniks ja siis unustasin ära. A. nõustus nüüd pärast hansapäevi minuga koos ringi kolama ja suur oli mu rõõm, kui ma avastasin, et uue kergliiklustee pealt pääseb vist võssa ja see võsakäik ei olnudki inimeste khm kannatamatuse tarbeks, kuigi esialgu veidike selle järele lõhnas, vaid sealt läks täitsa aus rada edasi ja äkki ongi see!

Nüüd oli rohkem aega, läksime E. korterist hoopis üht kruusateed pidi randa, aga AK märkas sinna teele suubuvat metsikut rajaotsa. Teised päevitasid pärast ujumist, mina olen aga kärsitu, päevitada ei viitsi, selle asemel sukeldusin võssa, mille nimi on rannaniidu kaitseala, uurisin asja ning jah, AK märgatud metsik rada oli seesama, mille teise otsa ma juba nädalajagu varem üles olin leidnud. Isegi üks Solgi-Neeva näoga lomp paistis ühes kohas, võib-olla kauge järeltulija.

Maastik oli meeletult muutunud – toona oli raja ääres puha madal kuivetu rohi, ainult pilliroog oli kõrge; ja rajast veidi eemal natuke võsa – salakoht, kust sai põldmarju – ja ühe künka otsas, kuhu mulle meeldis ronida, palju pujusid, nii kõrged, et ma sain end nende vahele ära peita. Nüüd olid võsapõõsad ilmselt puudeks kasvanud, üks ilusam kui teine, aga ma ei tundnud neid ühtegi nägupidi ära ja pujukünka kohta ei leidnud ma üldse üles – võib-olla oli ära tasandatud. Aga küllap oli rada seesama, mis lapsepõlves, sest toonagi jõudis ta veidi suurema kruusateeni välja, ja see kruusatee viis samamoodi ühte metsikumasse randa, kus ma koledama ilmaga ujumisriideid kandma ei vaevunud, sest milleks, kui inimesi ei ole.

Võib tunduda, et see kõik on üks kaotuste loetelu: rannatee on autodega rikutud, aasateest on saanud võsatee ja memme korter on aja jooksul meie suguseltsi käest minema rännanud. Tegelikult on aga Pärnu olnud minu jaoks pidevas kaduvuses niikaua, kui ma üldse mäletan – teokarbid lähevad ussitama, kaelakee hallitama, aga oli ka tädi Marta armas tilluke kollane majalobudik pika siilukujulise aiaga; maja oli täis tädi Marta heegelpitse, aed täis lilli ja hõrkude viljadega puid, ja kogu see ilu ja küllus jäi Tallinna maantee laienemise alla, tädi Marta kolis kuhugi kaugele Raekülla või Papiniidule palju uhkemasse kodusse, aga see polnud enam see.

Või siis läksin korra üle Tammsaare puiestee, aga ei keeranud rannateele ega aasateele, vaid hoopis läbi männituka vasakule ja leidsin sealt imelise prügihunniku, kus oli läinud kasvama saialilli ja neid mitmevärvilisi lilli, mille kohta ma täna tean küll, et nende nimi on Kosmos, aga siis olin veendunud, et Ameerika Ime, sest kui ma neid Karusselli tänavas kellegi aias imetlesin, ühmas keegi mu tädidest “ah, on mingi Ameerika ime”. Ma otsustasin, et see imekaunis prügihunnik on minu salakoht, järelikult rääkisin sellest muidugi esimesel võimalusel U.-le, aga näidata ei õnnestunud, sest ma ei leidnud seda hiljem enam kuidagi üles, justkui see oleks nende linnade masti, mis üheks päevaks merest kerkivad. Minu orienteerumisvõime juures ongi maailm muidugi selline veiklev ja võbelev ja kohti saabki ainult juhuslikult üles leida.

Või kohvikud – oli kunagi Kuuse kohvik, kust sai aleksandrikooki, ja Romantika, kus õues olid valgeks värvitud metallpitsist aiatoolid ja ükski muu tool polnud nii ilus. Kumbagi pole alles. Veidi vähem kadunud on kohvik Ada, tema maja on alles ja seal on nüüd mingi muu restoran. Aga omal ajal tekkis ta pontšikubaarina lisaks sellele, mida kõik teavad, ja oli sealjuures palju armsam ja hubasem. Siis oli äsja tulnud Eesti kroon; 25 krooni oli väga suur raha ja mul oli mingi suvise töö tulemusel just selline suur raha taskus ja selle eest sai väga palju pontšikuid. Viisin sinna K. iga kord, kui ma teda hoidma pidin, alla kümne pontšiku ei ostnud me kunagi, ja käisin seal ka üksi pontšikuvaagna taga neid krimkasid lugemas, mida oli äkitselt hakatud palju välja andma ja mille välimus andis tunnistust kokkuhoiust; paber oli õhuke ja kollakas, kiri pisike, leheküljed pea olematu veerisega, mõnikord oli jälle kokku hoitud tõlkija ja toimetaja pealt ning paljundatud tekst otse kolmekümnendate väljaandest koos kõigi tõlkevigade ja kohmakustega. Nii sain ma teada, et vanal heal Eesti ajal ei kantud eesti keele eest sugugi paremat hoolt kui nüüd.

Ada kohvik seostub mul ajaga, mil sai jahmatuseseguse rõõmuga juba natuke asju osta. Turu servas oli hakatud riideid müüma – küllap samasuguseid lirakaid, nagu tänapäevalgi turu peal müüakse, aga siis kehastas see küllust. Mäletan, kuidas ma vaikselt ja õndsalt mõtlesin: hea küll, mul ei ole praegu selle lillelise pluusi jaoks raha. Aga kui mul kunagi on raha, siis saaks ma ta endale osta, kui tahan! Nagu… päriselt! Saan osta riide, mida ma tahan, ja mind lahutab sellest ainult raha! Ja just samal ajal siginesid ka esimesed kaltsukad, nii et alati polnud isegi lõpmata palju raha vaja, et riideid saada.

Aga kui me nüüd mööda rannaäärt jalutasime, siis leidsin rõõmuga, et vana kuulus mänguväljak, mille sarnast teist ei olnud, on ikka alles. Isegi kiiged olid umbes sama koha peal, kuigi metallpulkade asemel on nüüd ketid või köied. Karussellid olid kadunud, aga nende koha peale oli pandud batuut, nii et nutta ei ole põhjust; ja nende ronimisasjade üle, mis sinna üles pandud on, oleks ma lapsena õnnest rõngas olnud. Mis kõige tähtsam, vana ilus paviljon on keset platsi alles, ja kui minu ajal oli ta lihtsalt mingi putka, kus sai sees käia ja kõik, siis nüüd on sellest saanud jäätiseputka. “Kas võiks jäätiseputkale veel paremat kohta olla kui mänguväljakul?” küsis AK retooriliselt.

Tagatipuks tuli õhtul välja, et Kasekese kohviku maja on alles ja seal on ikka söögikoht edasi. Mitte küll kohvik, aga täiesti tubli kiirtoidukas, müüs mulle odava raha eest ausa kamavahu mustasõstramoosiga, armsad noored müüjad ja nii puhas kemps, nagu vanasti kindlasti ei olnud.

Aeg tiksus nagu vanasti – me ei kiirustanud kuhugi, tegime laisalt, mis pähe tuli, ja päeva lõpuks oli ometi nii palju tehtud – kolm korda ujutud, võsas ragistatud, kilomeetrite viisi linna peal jalutatud, laada peal kolatud, kontserdil ja kolmes kohvikus käidud. Vana Pärnu aeg.

Märkmed kahe une vahelt

juuli 31, 2022

Une ja ärkveloleku vahel on maailm selline pehme, teda saab mõtte jõul muuta. Aga oma mõtteid on samal ajal väga raske kontrollida. Hirmus lugu!

***

Nüüd, kus ma ärkvele sain, tuli meelde, et ma vaatasin korra juutuubis eksikombel lootusrikkalt mingit vanade riiete ümbertegemise videot, midagi sellist, et “tee seisma jäänud vanast rinnahoidjast toatuhvlid”, mis oli absurdselt, naeruväärselt keeruline töö, minu silma jaoks keerulisem, kui uuest materjalist sama asja tegemine. Üks tagajärg on nüüd see, et juutuub soovitab mulle perioodiliselt isetegemisvideoid. Ma ei ava, aga üks oli pealkirjaga: “lõika oma vihmamantel pooleks ja sind tabab üllatus!”

Hakkasin naerma.

Tihane on vihane

mai 11, 2022

Katkestan pikaleveninud pausi, et rääkida lugusid loomadest.

Mul oli poolik võipakk sahvrisse seisma jäänud; kui üle tüki aja tarvis läks, leidsin oma pipsi maitsega, et välimine kiht on liiga rääsunud (#esimesemaailmaprobleem). Kaapisin tumekollase kihi maha, mõtlesin, et mis ma tast niisama ära viskan, äkki mõni linnuke tahab, ja panin välimise aknalaua servale.

Ärgates läksin vaatasin, oli ilusti säbruliseks nokitud. Hommikukohvi kõrvale sain siis jälgida, kuidas tihased käisid, nokkisid ja nokk võid täis, minema lendasid.

Siis käis korraks üks suurem tiivalehvitamine, kui ma pilgu tõstsin, polnud aknalaual enam kedagi, aga püsti tõustes nägin, kuidas suur ilus vares kõnnib aias, terve see võitükk noka vahel.

Nojah, mis sa teed. A. siin juba paar päeva ka mõtleb, et kodustaks selle varese ära, kes tähtsa näoga õue peal käib.

Jõin kohvi edasi ja järgmiseks kuulsin aknalaua pealt krõbistamist ja rõvedat sõimu tihase keeles.

Hiljem käis veel üks tihane, vaiksem, võib-olla noorem ja kogenematum. Midagi ta seal aknalaual veel tegi, võib-olla lakkus seda kohta, kus või oli olnud.

***

Lühikokkuvõte vahepealsest: kirjutasin pikalt mammutpostitust sellest, mis mul sõja teemal kirjutamist vajas, peamiselt ülisubjektiivselt ja egotsentriliselt, ei tea, kas kunagi avaldan ka. Märtsis jäin koroonasse, mitte kuigi raskelt, aga sestsaadik muudkui väsin kole kergesti. Ühekordseteks pingutusteks on võhma üllatavalt hästi (poolteist tundi mustlastantsuproovi – no problemo), tähendab: saan teha, mida tahan, kui ainult päeva peale liiga palju tegemisi ei võta. Misasi see väsimus üldse on? sest ühekordse-pingutuse-võhma järgi otsustades pole tal südame ega kopsude tööga pistmist, see poolteist tundi mustlastantsu ei pannud mind näiteks nii paljugi õhku ahmima, et nina kaudu poleks hingatud saanud. Närvisüsteem?

Õpetasime ühes koolis tantsu ja esinesime nädal hiljem uue kavaga ja seejärel jäin kohe uuesti haigeks (kuigi ei saa õieti aru, kas uus viirus või koroona tagajärgede uus laine) ja nüüd saan vestelda ainult peeretuste ja stepptantsuga sosinal ja pantomiimiga. Või noh, kirja teel ka, kui see loeb. Seega spämmin Kauri Ukraina-postituse saba pidevalt linkidega. Ometi kord saan oma infovahendamise sõltuvust välja vabandada sellega, et ma osalen abivajava riigi poolel infosõjas.

Strukturalist tembutab jälle

november 29, 2021

Mäletate, ma kirjutasin, kuidas kaubamaja spämmis mind kütkestavate tähistajatega?

Täna vaatas neil seina pealt vastu suur plakat, kuhu oli trükitähtedega kirjutatud “PÜHA TÄHISTAJA”. O sancte significans! Ma kahtlustan tõsiselt, et neil on reklaamiosakonda keegi semiootik või muidustrukturalist sattunud, kes nüüd vaikselt lustib, ülemused ei saa võib-olla naljast arugi.

Tartus oleks mage ka, kui reklaamis üldse semiootikanalja ei tehtaks. Kuigi ma kahtlustan, et Tallinnas käib sama reklaam, hoolimata sellest, et koolkond on ikkagi Tartu-Moskva, mitte Tallinna-Mingimuulinna oma.

Ei möödunud päevagi salapärase pingibarjääri üle imestamisest, kui ma lugesin trepiuudiseid ja nägin pilti, kus toolide ees käsipuud polegi!

Väga huvitav. Nüüd tekib mul veel enam mõtteid.

Kas ilmus vastutustundlik kodanik relakaga?

Kas käsipuu on seal edasi, aga foto peale ei jää?

Kas käsipuud pole seal kunagi olnudki ja see ainult paistis mulle?

Või oli see käsipuujupp käegakatsutav, aga ainult minu jaoks materialiseerunud?

Kui jah, siis kas paralleeluniversumist või minevikust või tulevikust?

Kas ta jääb minu jaoks alati eksisteerima, nii et kõik teised istuvad muretult ja sundimatult ja mina, ainult mina pean toolile pääsemiseks raudlati alt läbi pugema ja kõik naeravad, sest keegi teine seal raudlatti ei näe, isegi siis mitte, kui mina seal olen?

Kas see paneb aluse mu klounikarjäärile, millest ähvardab, tõsi küll, tulla one hit wonder – kõik tahavadki näha ainult seda, kuidas ma nähtamatu käsipuu alt või pealt ukerdan, ent sketšid nähtamatust söögilauast, uksest ja klaviatuurist äratavad juba ainult piinlikkust – kuni see piinlikkus ise saadab mu uuele tähelennule, sest minust on vahepeal saanud kultusartist, kes on nii halb, et juba hea?

Või on käsipuujupp sealt kadunud, sest see ongi üks selline trepp, mille osad võnguvad olemise ja olematuse vahel?

Mis minuga juhtub, kui ma parajasti haihtuva osa peal olen? kas ma haihtun alatiseks või satun sinna paralleeluniversumisse või minevikku või tulevikku, mille vahet need jupid pendeldavad?

Maailm on maagiat täis, inimesed. Ma ei jõua järgmist jalutuskäiku ära oodata.

Kitty just kirjutas, kuidas ta pildistas kuupäeva, vähemalt nii mulle meeldib seda kirjeldada, sest mul hakkab juba kuupäeva. pildistamise. ideest üle keha mõnusasti surisema – ja kohe tuli meelde sama sorti surin, mille ma sain täna kohvi kõrvale kirju lugedes. Kaubamaja oli saatnud mulle reklaami, ning kustutamisnupu vajutamise ja meili ärakustumise vahele jäi hetk, mil ma jõudsin lugeda sõnapaari “pidulik tähistaja” või midagi sarnast. Mulle lõi noorest peast strukturalism pähe, ma ei saanud seda asja niisama jätta.

Läksin prügikasti uurima, tuli välja, et oli hoopis kütkestav tähistaja. Täpsemalt “võluva enesekindlusega saab igast naisest kütkestav tähistaja”. Milline inspireeriv lause, kui palju mõtteid! kas siis, kui tähistaja on kütkestav, on seda ka tähistatav? või on tähistatav siis hoopis kütkestatav? kas märk, mille nad moodustavad, on kütkestav või kütkestatav märk? milline on ülepea üks kütkestav või kütkestatav märk?

Põhjalikumalt lugedes nägin, et soovitatakse tähistada “sõprust, head päeva, armastust…” Hmm. Juba mitu eri tähistatavat ja kolm punkti viitab sellele, et neid võib veelgi olla. Kas meile antakse mõista, et naine on tegelikult tühi tähistaja? Kas naisega tähistamine on olemuselt populistlik? Nii palju küsimusi, nii palju mõtteainet!

Ja kõik tänu sellele, et meile tutvustati omal ajal Saussure’i ja teisi sarnaseid. Mis varjatud sõnumid mul ilma selleta kõik tähele panemata jääks!

(Siin oleks paras hetk langetada pea ja mõelda jälle sellele, et ma näen ise ka, et see, kuidas ma infoga ringi käin, meenutab reeglina pigem vandenõuteoreetiku kui teadlase tööd, rääkigu ep, mis tahab. Kunagi peaks sellest pikemalt kirjutama, 17. sajandi courante’i näitel, sest ma lubasin sellest nagunii kunagi ettekande teha.)

***

Käisin poeskäigu ettekäändel jalutamas ja avastasin, et koduteetrepp, see trepp, mis hakkas hiljuti tasahaaval remondist välja tulema, olles minu üllatuseks saanud sirged astmed – olime enne A.-ga arutanud, et äkki võetakse see akordioniprofiil (pilt Tartu Postimehe artikli juurest) muinsuskaitse alla – on saanud ka paraja kõrgusega käsipuud, sellised, mille najale saab päriselt toetada.

Rõõmustasin, kuigi esialgu ei toetanud. Märjad.

Jõudsin trepi keskele ja minuga juhtus midagi sellist, mida võiks juhtuda härra Pauliga:

mademel olid toolid. Ilusad punased puust toolid. Käsipuu taga.

Ja asusin pead murdma.

Kas neid toole pole sinna tegelikult mõeldud ja mõni kohalik on nad sinna tõstnud – naljapärast või jäid lihtsalt kodus üle – ja vaja ainult ümber tõsta? Kontrollisin tagasiteel, ei, ikka hoole ja armastusega betooni sisse installeeritud nagu käsipuud ise.

Kas käsipuu on seal selleks, et istuja toolist välja ei kukuks, nagu lõbustuspargis? aga siis peaks käsipuu olema madalamal, nagu vanasti, kui ta sobis toetamiseks ainult lastele või väga lühikestele inimestele. Praegu jääks ta umbes istuja pea kõrgusele.

Kas toolid on mõeldud ainult neile, kellel käsipuu käib nagunii kõrgelt üle pea ega sega järelikult ka tooli ronimist? aga nende jaoks on jälle tool ise liiga kõrge.

Kas toolid on mõeldud hoopis trepi kõrval mudarada sõitvatele jalgratturitele, kui nad ülesmäge minnes ära peaks väsima? aga nende poole on toolid seljaga.

Hetkel on mul sõelal paar võrdset head pakkumist:
1) kontseptuaalne kunst (vrd seda, kuidas arheoloogid liigitavat kõik, mis muuks ei sobi, kultusesemeteks) töö olemuslikust mõttetusest: seisa, mööduja, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimu närimine! Ma olen näinud tööd, mille Jumal on annud inimlastele, et nad ennast sellega vaevaksid;

2) mälestusmärk hukkunud trepikäijatele, mis sai just parajaks ajaks valmis – on hingedeaeg, vaimud käivad ringi ja tahavad vahel puhata, käsipuu neid ei takista, aga hoiab möödujaid vaimukestele sülle istumast, ise nad end kehatuna kaitsta ei saaks. Ära istu, ütleb käsipuu, see ei ole elavatele;

3) varjatud kaamera – publik naudib möödujate kimbatust, jahmatust ja akrobaatilisi katseid istuma pääseda. Kõige huvitavamatest üritajatest saavad uued staarid Pingi-Pille ja Käsipuu-Kalle;

4) kodanikuväärtuste kontrollpunkt: millal ilmub vastutustundlik kodanik relakaga ja vabastab tee toolideni?

Sain äsja üht vaidlust tõlkides teada, et Messiina väinast veab üle praamifirma nimega Caronte & Tourist. Päriselt ka, ma ei hanita, telli koht praamile kasvõi täna.

Tõlgin, sest Itaaliamaal on kreeka nimed oma kuju võtnud: Caronte on itaalia versioon Charonist.

Jääb veel küsimus, kas Piibeleht all ja Vestman peal Sitsiilia on allilm ja Mandri-Euroopa pealilm või vastupidi. Eriti segaseks teeb asja, et selleks kohaks, kustkaudu Pluton Persephone allilma vedas, on sealkandis peetud nii Sitsiilia Perguse järve (oleks ma Mägi Kurdla või keegi sarnane, kargaks ma siinkohal püsti, silmad põlemas: Pergus, Pergus, see on samahästi kui “põrgu”, mõistate? täpselt nagu sumerlased olid sõmerlased, teisisõnu liivlased, Mesopotaamia tähendab Mesipotimaad ja roomlased said oma nime, sest roomasid eestlaste ees!) kui ka Avernuse järve Napoli kandis.

Eks selliseid nimemänge harrastatakse meil ka, lambist meenub näiteks arboristifirma Vikatimees.

Rahvas

märts 21, 2021

Viimasel ajal satub kuidagi tihti silma ette üht ja teist, kes räägivad, mida rahvas tahab ja mida rahvas ei taha (enamasti ei taha). Mul tuleb siis korraga kaks tunnet:

misasja sa võtad rahva nimel suu täis, räägi parem ausalt enda ja oma fännide nimel! miks sa minu käest ei küsi, mina olen ka rahvas!

ja

ma ei tunne seda rahvast, aga tundub kuidagi ebameeldiv tegelane, parem hoiaks tast võimalikult kaugele.

Minuga juhtus vahepeal selline asi, et hakkasin üht seiklussarja vaatama ja ei saanud kohe arugi, kui olin juba ühest antikangelasest sisse võetud ja nüüd on ta mu kujuteldav sõber, kelle suunas platooniliselt õhata. Minul on nüüd muidugi hästi, tänan küsimast, dopamiinitaseme eest kenasti hoolt kantud, kogu aeg on hea tuju, ainuke häda, et nähtamatute sõpradega ei tea iialgi, kas võib parajasti rahus ennast sügada või pussu lasta.

Aga selle tõttu guugeldasin ma ka sarja kohta taustainfot, imestasin, miks see minu lemmiktegelase osatäitja on alati intervjuudes kõige kidakeelsem ega taha enda kohta midagi avada. Kuni ma guugeldasin ka näitlejat ennast ja siis ma enam ei imestanud, sest oh sa püha püss.

Vaeseke oli juba varem ühes väga popis sarjas mänginud ja tundub, et selliseid ei võeta enam inimese, vaid tegelasena, keda võib väntsutada nagu fänfikikarakterit. Või loeb see, et nähtavasti on ta seksisümbol. Mis tähendab, et piisab, kui tema eraelust midagi välja lekib, kohe läheb rämedaks spekuleerimiseks.

Nt oli ta kunagi teinud lapse kellelegi, kes ei olnud tema enda naine. Inetu lugu muidugi, aga oma naisega leppis ta pärast ära, last aitab ülal pidada ja käib teda vaatamas, suht tavaline kärgpere ühesõnaga. Ja ma saan põhimõtteliselt aru, et see on magus klatšiteema.

Aga kommentaaridest umbes pooled olid à la “vat, oleks ta selle lurtsu ikka mulle kurku purtsatanud, siis ei oleks sellist jama tulnud,” plus arutelu, et kui ta seksiks selle popi sarja teise seksisümboliga, siis mis asendis, ja kui suur kummal täpselt on; ja pooled paistsid siiralt uskuvat, et tegelikult on tal tõeline armastus hoopis näitlejaga, kelle tegelasega tema tegelane käib (sest ega siis tegelased ei saa ju kurameerida, kui näitlejatel omavahel ei susise), ja sõimasid kurjalt päriselunaisi, kes seda telearmastust segavad.

Nagu… appi. Ma saan veel aru, et need seksimõtted võivad pähe tulla, sest seksisümbol. Aga kas seda peab kohe kirjutama? Avalikus foorumis, mitte sõpradega privas lämisedes? Elusate inimeste kohta, kes võivad seda ise lugeda?

Loodan vaikselt endamisi, et järsku Eesti artistidel on selliste asjadega natuke rahulikum kui hollivuudis, sest keegi ei saa siin nii kauge täht olla, et inimesed teda päriselust kuidagi ei teaks. See võiks dehumaniseerimise vastu aidata. Aga võib-olla olen ma lihtsalt õndsas teadmatuses, sest enamasti ma ei käi sellistes kommentaariumides.

Huhh. /raputan ennast ja loodan, et saast pudeneb maha./

Mõttepudi

jaanuar 21, 2021

Indigoaalane luges “Hea põhjatuule vastu”, Marca kunagi varem ka – mis pani mind meenutama, miks mul see raamat poes sirvimise peale ostmata jäi, ja jõudsin jälle selle peale, mis mind viimasel ajal kummitab. Mind nähtavasti ei huvita selles mõttes armastus.

Kummitanud on see sestsaadik, kui märkasin, mis filme ma telekast peale panen võtma: kui juures on märkus “romantika” või “armastusfilm”, sõidan tavaliselt sirgelt mööda. Kui need on väärtfilmi kuulsuses, siis ehk kaalun ja vahel pean vääriliseks, aga needki jäävad hiljem enamasti vaatamata, müraks salvestisehunnikus, nagu need iseenesest ilusad riided, mida ma ostan mõttega “äkki peitub minus ka selline inimene,” ja mis jäävad siis kapis ruumi võtma. Aga seiklusfilmi võin vastava tujuga vaadata ka täitsa keskpärast.

Romantilised komöödiad pääsevad mul löögile kas siis, kui rõhk on sõnal “komöödia” (Bridget Jonesi filmidest esimene mulle meeldis, teisi pole julgenud vaadata) – või kui seal on mingi inimeseks olemise mõõde, mis ei ole ainult õige paarilise leidmisega seotud (“Crazy, Stupid, Love.” kvalifitseerub, kuigi lõpp vajub ära. Paigutub otsapidi sellesse komöödiažanrisse, mida ameeriklased teevad päris hästi ja millele ma olen nimeks pannud “eksistentsiaalne komöödia”). Või ühiskonnapanoraam vms. Aga “Unetus Seattle’is”, mille ma võtsin vaadata, sest Tom Hanks on tore näitleja – surmigav, kannatasin lõpuni ära ainult mingist lollist kangekaelsusest ja lootusest, et äkki läheb huvitavaks. “Kui Harry kohtas Sallyt” – samuti kuulus film, aga pettumus. Ja ei, süüdi pole Meg Ryan, sest mingit krimi-seikluskomöödiat, kus lamuur ainult möödaminnes sisse tuli, vaatasin kunagi täitsa mõnuga.

Armuliin kõrvalteemana kuskil krimkas või seiklusjutus ongi kusjuures okei, lausa tore on, kui Tommy ja Tuppence üksteisele silmi teevad. Või üldse misiganes lugudes vürtsi või karakteriavajana. Aga ainult paarimineku ümber terve lugu – jeerum küll, isegi elus ei viitsiks.

Ühes Fandorini-krimkas määrab külmade siniste silmadega Oleg meeste “tegelikku vanust”, väites, et mehed on programmeeritud ühele vanusele ega muutu sisemiselt. Nicholas Fandorin määrati nii:

“Te ütlete, et olete nelikümmend viis aastat vana, kuid mina näen: eelpuberteet, suguküpsuse eelõhtu. Teid tõmbab ikka musketäri mängima. Ja te ei saa sellest mängust elu lõpuni isu täis. Selline on kord juba teisse pandud programm.”

Tundub kuidagi kodune, selle identiteedi ma võtaks; vahet pole, et see käivat ainult meeste kohta, mingu kukele oma essentsialismiga ja üldse, mis autoriteet see Oleg ongi. Eelpuberteet jah, ma olen vaimselt kümneaastane või noorem, seiklused ja uued tundmatud maailmad on lahedad, mitte mingi armunud õhkamine.

*

Mõttesähvakas USA Kapitooliumi-laamendajaid vaadates – küll neil võis tore olla. Osake massist, ühe ürituse teenistuses, hulgas lahustunud, mina minetanud. Tunne, mida mina õieti ei mäletagi, kas üldse olen tundud, laulva revolutsiooni ajal olin ma veel liiga noor, et öölaulupidudel käia, ja ka kodust tuli kaasa hoiak, et kui mikrofoni hüütakse “nüüd võtame kõik kätest kinni ja hüüame: “Üks rahvas! Üks rinne!” ja keegi juba sasibki käest kinni ja kisub selle taeva poole, siis ei hakka mitte ülev, vaid õudne.

Vt ka Ritsiku kirjutist laste elurõõmust, üht nende hulgast, mis paneb mind mõtlema, kas ma olen üldse kunagi laps olnud, just nagu ma pole ka õige noor olnud. Oma mäletamist mööda tegin ma selliseid elurõõmu-asju lapsena teadlikult, teadmisega, et lapsed teevad nii. Etendatud elurõõm, ka siis, kui pealtvaataja olin ainult ma ise.

Selline joovastus, mida saab püsivalt tunda ainult ilusas kitšimaailmas, mis on sotsrealistlike maalide või Vahitorni kaane asukate pärisosa.

(Mitte et mul päriselt elurõõme ei oleks, need lihtsalt käivad kuidagi teisiti, nii, nagu raamatutes ei kirjutata. Ma ei tea, miks ei kirjutata, kirjuta või ise.)

*

Mõte Jüri Ratta tagasiastumisvideot vaadates – ta tundub nii kergendunud ja õnnelik, mis siis, et kell on kolm öösel. Viib Lotho Sackville-Bagginsi liini ilusti lõpule, seekord õnnelikumale kui Tolkienil.

*

Issand halasta, Tartu aukodaniku valimise finaali on jõudnud Neinar Seli. Nimekirjast, kust välja langetati näiteks Mall Hiiemäe. Ma olen muidu Tartu asjadega viimasel ajal rahul olnud, aga kui ma pean Selit aukodanikuna võtma, siis küll… väntab härg, maivõi. Ma arvasin, et see ajastu on siin möödas.