Vannitatud pirukas

detsember 2, 2017

ETE VATUST! HALID VARJUNTID! MINKE MÖDA!
(Otsustasin selle hoiatuse lisada pärast esimest tagasisidet – “minke möda” käib järgmise lõigu lingi kohta, tähendab, klikkida muidugi võib, aga omal vastutusel. Kõige ohutum on vist postitus kõigepealt läbi lugeda, siis tekib pilt, mis lingi taga on.)

*

See pidi küll üks hea vein olema.

Mõtlesin, mida see lugu mulle meenutab. Patrick Bateman kirjeldab ennast kolmandas isikus, olles endale naisavatari välja mõelnud? aga kolmanda isiku perspektiiv tundub siiras, kõneleja olekski nagu päriselt jalust niidetud. (Kuigi, kes siis veel Patrick Batemanist vaimustuks kui mitte Patrick Bateman.)

Eriti lõbus on see lõik:

“Kui ta oma korteri ukse avab, tundub nagu astuks sisse vana tuttava juurde. Lõhmus on vahetu, kõnnib ringi paljajalu. [jaa, lugeja, tal on jalad! ta on inimene nagu sina ja mina! minu täiendus] Taustaks mängib klassikaline muusika. Avarast elutoast avaneb vaade Pirita lahele. Sätime end valge nahkdiivani peale istuma. Lõhmus on avatud, kuid samas ettevaatlik. Ta ei lahmi. Ta teab täpselt, mida mõtleb ja kuidas ütleb. Rääkides oma elu eredamatest ettevõtmistest elavneb ta silmanähtavalt ja võib aimata, et selle pealispinna all on peidus uudishimulik seiklejahing, kes hea meelega võtaks ette midagi põnevat.”

Korraks tuli pähe kunagine “Salmonite” paroodia “Krälmonid”, kus jõulustseen algas umbes sellise lavamärkusega, et “Elutuba, nurgas jõulukuusk. Kuuse otsas ripub neli Volvot,” aga selle paroodilisus on liiga ilmne – tolle Äripäeva üllitise puhul olen ma aga kogu aeg kahevahel, kas see on sihilik või tahtmatu eneseparoodia.

Üks ilmne seos, mis tekkis, oli muidugi va halli varjundite sari (link parimale arvustusele) – võtame näiteks selle Päevalehes ilmunud katkendi* – selle jõukuseporno aspektist**, olgu tavapornoga kuidas on.

Ja neljanda variandina meenub üks itaalia kriminull, mida mulle tõlkida pakuti ja millest ma ära ütlesin – osalt ajapuudusel, osalt selle peale, kui kohe esimesel leheküljel kirjeldati terve pika lõigu ulatuses, mis riideid detektiiv oma sitkel heas vormis mehelikul kehal täpselt kannab – ma hakkasin kõva häälega naerma. Naljakas küll, aga kuna ilukirjanduse tõlkimine on vähetasuv asi, siis ei taha endale vähemalt piinlikkust teha.

Kuklas tiksub siiski tunne, et ma olen peaaegu sama teksti kuskil huumorinurgas juba lugenud; ja samavõrd suur kiusatus sellele täiendusi kirjutada – “kui ta korraks hajameelselt juukseid silitab, paljastab ta kvaliteetse särgi varrukas mehelikul randmel vaoshoitult luksusliku kella,” ja nõnda edasi.

Aga kõige toredama allusioonina tuli meelde, et peaaegu sama stseeni on kirjeldanud Andres Ehin ja juba kaua aega tagasi. Vaat, milline prohvetlik võime on luulel:

klaasist majas
logeleb ainuüksi pirukas
moodsal pikal diivanil
mille teist otsa silm ei seleta
raadio mängib
ning vanni voolab vesi
mina vannitatud pirukaid ei söö

(1966, kogust “Uks lagendikul”)

————————————————————————–
* Jõukusele viitavate sisustuselementide loetelu? Klassikaline muusika? Hillitsetult võimuka hoiakuga mees? ja noor naisajakirjanik, kellel see põlvist nõrgaks võtab? Kõik olemas ja mis muusse puutub, siis värvikamad kohad ei sobiks enam hästi Äripäeva profiiliga.
** Või vt seda hiliskapitalismi varjundite artiklit; seda artiklit. Või seda. Või guugeldage lihtsalt korraga märksõna “shades of grey” koos sõnadega “wealth” ja “power” – või sõnadega “wealth porn” või “money porn”.

Advertisements

(Ehk jätkates lugemise kui meelelahutuse teemal.)

“Töö on hea. Pühapäevad on kõige õudsemad. Mida ma teen seal, mitte midagi teha ei ole. Ainult laku. Telekat ei ole, või noh, see näitab ainult DVD-sid. Mitte midagi teha ei ole. Ma ei taha töölt ära tulla, meil on kümme tundi tööpäev, ma ajan, et poisid, teeme veel, teeme ületunde, aga keegi ei viitsi. Ainult passin seal.”

Südamest kahju hakkas. Oli õudne kiusatus raamatuid soovitada, aga kesse ikka poes võõra inimese soovitusi tahab ja lõppeks teab ta ju ise ka, et raamatud on olemas.

Aga ühtlasi meeldetuletus, et osal inimestel on tõepoolest tööd vaja – mitte raha, mis töö eest saab.

Musta kassi kool

november 4, 2017

Myyiu mõlgutused kassi funktsionaalsusest ja Indigoaalase postituse kommentaarium, kus selgus, et kõigi jaoks kehakeelsed ei-d ei olegi ei-d (millest mõnel tekkis huvitav järeldus “kui osa eisid on mitteverbaalsed, siis järelikult osa verbaalseid eisid on mitte-eitused”, ilmselgelt eksisteerib maailmas palju loogikaid, millel pole formaalloogikaga mingit seost – kuigi võib-olla ma tõlgendan üle, kui üritan sealt loogikapretensioonigi otsida), sulasid mu peas täna ärgates kokku.

Nimelt ma ärkasin, jube palav oli, ajasin teki maha; ja siis tahtis must kass mu kõhu peale tulla, aga kõhkles ja sirutas sinna kõigepealt ühe käpa, vaatas, mis ma teen, ja kui ma olin rahulik edasi, toetas terve rindkere minu peale. Niipea, kui ma ilmutasin märke, et ei taha enam tema mööblit mängida, korjas ta ennast kokku, mis siis, et talle oleks meeldinud minu peal edasi pikutada.

Suurepärane näide, et kehakeelsete märkide lugemiseks ja arusaamiseks, millal niiviisi “ei” öeldakse, pole isegi inimaju proportsioonis organit vaja. Ja minu arust on see seksuaalsete – aga miks mitte üldse füüsiliste – kontaktide nõusoleku ja keeldumise teemal palju parem analoogia kui teepakkumise oma, sest mul on raske ette kujutada, et keegi saaks apelleerida teepakkumise füüsilisele vajadusele või ihale. Mu kassil on aga kahtlemata füüsiline vajadus või iha inimese otsas peesitada.

Ja tema lähenemine on eeskujulik. Hakatuseks tuleb ta inimese kõrvale ja jälgib, ega too tõrjuvat liigutust ei tee – tõrjuva liigutuse peale tõmbub ta eemale. Kui tõrjet ei tule, paneb ta ühe käpa inimese peale ja vaatab küsivalt otsa. Kui paistab, et see sobib, liigutab end järgemööda päris sülle või kõhu või selja peale või mis see mugav horisontaalpind parajasti on.

Kusjuures analoogia klapib selleski mõttes, et mõnikord on mul tema sülletuleku üle hea meel, aga mõni teine kord kohe üldse ei sobi. Ta nagu teaks, et kui tema on füüsilise kontakti algataja, siis on tema asi küsida, kui palju kontakti ma tahan ja kas üldse. Ja sõnu ta selleks kasutama ei pea. Ta võiks kursusi anda, kuidas nõusolekut või selle puudumist mitteverbaalselt välja selgitada.

Hall kass on selle koha pealt rumalam, kui tema sellise kursuse välja kuulutab, siis sinna ei maksa minna, ma kujutan juba ette, mis ta õpetaks (“kui keegi ei taipa teid ise sülle võtta, kui teil on süleisu, siis äiake talle, et ta teaks”). Musta kassi, musta kassi kursus on hea, teda võib usaldada.

Literatuurselt

september 15, 2017

Väikesi töörõõme: lugesin just kohtuasja, kus viidati mingile Kreeka eelotsusetaotlusele “kriminaalasjas, kus süüdistatav on K”.

Tšehhi oleks ehk ilusam kui Kreeka, aga teisalt, äkki oleks juba liiga puust ja punane, läheks maitselagedaks kätte ära. Ma mõtlen nüüd, kas see kohtunik, kes selle nime just niiviisi ühetäheliselt lühendas (enamasti on kaks initsiaali), sinna juurde samamoodi naeru kõhistas.

Vt ka rõõmu kohtujurist A. Caeirost.

Kirjandusse nakatumine

august 5, 2017

Irvitasin tükk aega, kui nägin, et TV6 tõlkes on “Ivory Tower” muutunud “Eebenipuust torniks”. Keegi on endale Fowlesi külge saanud.

Kassi-inimese huvitavast anatoomiast on siin ennegi juttu tulnud, aga nüüd hakkab tunduma, et vähe sellest: ka eri kasside joonistatud inimesed tuleks eri kujuga.

Minus süveneb nimelt kahtlus, et mu must kass kohtleb mu käsi nii, nagu teise kassi pead.

Kui hall kass teda tervitama tuleb, nina õieli, sirutab ta oma nina talle vastu ja nuhutab vastu. Mis siis, et hall kass talle närvidele käib – kui too käitub viisakalt, käitub ka must kass viisakalt, kuid endassetõmbunult, üritades kontakti miinimumini piirata: niipea, kui kassikombed lubavad, pöörab oma nina toidukausi poole.

Praegu, kus ta on ikka veel koduarestis, suhtleb ta põhiliselt minuga ja kui ma poleks mõistev ja tolerantne, võiks ma lausa solvuda: kui mina üritan temaga nina kokku panna, tõmmatakse nina jahmunult eest ära, kuni kael on kenus nagu vanavene hobusel. Aga sirutan ma sõrme välja, pannakse nina sellega viisakalt kokku ja võib-olla nühitakse isegi põsega (ja üritatakse minu sõrmega oma kõrvaauku urgitseda, aga see selleks).

Käsi ta ei diskrimineeri, vasak käsi on tervitamiseks sama hea kui parem. Ainult minu päris nina ei kõlba ninalemiseks.

Milline imelik loom see inimene küll sellise pilguga vaadates on – kaks pead, kummalgi viis nina.

Raamatuid!

mai 31, 2017

Nägin oma rõõmuks, et raamatukogu jagab nüüd ilusti oma ülejäänud raamatuid laiali. Juuni lõpuni. Minge saagile!

Tuli tunne, et tahaks tsiteerida mõnd kohta oma lukutagusest postitusest ja sealt hargnenud vestlusest.

Seal tuli jutuks, kuidas ma tutvusin noortega, kes päästavad supermarketitagustest konteineritest korralikke toiduaineid; aga sõprade seas oli sellest ennegi juttu olnud. Tsiteerin:

“Nagu surikaadiefekt (tuntud ka Baaderi-Meinhofi fenomeni nime all) ette näeb, oli üks sõbranna mulle kõigest nädal varem kirjutanud (kirjaviis muutmata, see on tema sihipärane meilimiskeelepruuk, kui vaja, oskab ta õigekeelt paremini kui… kui üldse keegi, võiks peaaegu öelda):

järsku peaks algatama mingi ökoräpa kampaania; analoogne nt veganlusele ja freeganismile. — see olla see kui toitud äravisatud toidust poodide prügikastides, mille kuupäev on kukkunud.

(mulle tundus se küll ses mõttes inetu et päris kodutute eest sööd ära nimodi. a se vist oligi riikides kus kodututel on niipalju supikööke et nad prügikastist toitu ei viitsi otsida ja sis selle niši täidavad need hullud. mõistlikud, tähendab.)

noh, et nagu vanasti: üleni on vaja pesta max kord nädalas, nagu laupäeviti saunas käidi. pead pesta ei ole vaja iga päev, kõige tihem 5 p tagant, siis pole ka palsamit ega midagi vaja. pesupulbri järgi haiseda ei ole vaja.

Ma võin nüüd kodutute toidu ärasöömise mure peale vastata, et seda hirmu ei ole: seda kraami jäi veel lademes. Eriti paprikat, kartulit ja porgandit. Sellist, mis on enne äraviskamist viisakalt kasti või kilekotti pakendatud, justkui ekstra selleks, et suvalise prügiga segamini ei läheks.”

Andsin sõbrannale postitusest viisakalt teada ja märkisin talle, et ei taha seda infot väga laialt laotada: et rangelt võttes on see tegevus illegaalne, sest konteiner on poe oma ja mõnel poel, kellest seal juttu on, võib tulla paha mõte see luku taha panna või muid inetusi teha.

Sõbranna imestas:

ja miks see illegaalne on? – kui vargus, siis kelle oma on äravisatud kurk? prügiveofirma varandus?

samahästi on illegaalne tegevus kui ma tee kõrvalt prahti üles korjan.

Mina märkisin, et näiteks selle loogikaga, et konteiner on poe oma. Ja et noored rääkinud, et neid on ähvardatud, sõimatud ja lubatud politsei kutsuda.

Ning lisasin:

Poe huvi konteinerit valvata ja sellele ligipääsu keelata peitub ilmselt selles loogikas, et “kui sa tasuta võtad, siis ei tule sa raha eest ostma”. ettekujutus saamata jäänud tulust. Protestantlikud väärtused vbla ka ( on amoraalne, kui keegi saab midagi, selle eest maksmata).

Ning et Hispaanias olevat hoopis teine suhtumine, poodnikud tulevad vahel lausa ise pakkuma ja keegi ei tee nägusid, kui sa ka päevavalges konteinereid puistad.

Tema vastu:

aga täitsa huvitav oleks, kui ajakski asja niikaugele et tuleks politsei – ja siis ehk saaks teada, mis paragrafi alla see käib?

prügikast on poe oma, aga kas äravisatud kraam on ka nende oma, ja vargus on vargus, kas müügisaalist või prügikastist?

sõimamine käib ka paragrafi alla, see on kindel. ajaa, ja kui politsei otsustab, et oli tarbetu väljakutse, siis selle eest peaks teoreetiliselt väljakutsuja hoopis sõimata saama.

: )

loogika ei ole pädev, poodnikel, tähendab, kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi kui teinekord juhtub raha olema ja ostan midagi mida prügikastis ei ole. noh, nagu piraatfilmid. kui ma vaatan tasuta ära siis pigem ka ostan, kui on hea asi ja tahan paremat versiooni, või järgmisi, v analoogseid.

Ning meenutas Hispaania suhtumisega analoogset näidet Prantsuse kultuurist:

ühes pierre richard’i filmis. miskipärast ta pidi mõnda aega tänaval elama ja turul siis kui kinni panema hakati ülejäänd ja äravisatud kraami korjama. õngitseb seal mingit gemüüset, ütleme mädand õuna, tuleb kuri onu ütleb: ära neid võta! p.r. ehmatab ära, viskab üleskorjatu tagasi, onu, kes pole tegelt kuri, aint järsusõnaline: näe, võta need, need on palju paremad, pole mädand ega midagi.

Mulle tundus see vestlus levitamisväärne, küsisin, kas võin tsiteerida, vastus:

tsiteeri palju kulub.

marvan et tegelt poeinimesed kelle oma on prügikast kardavad prükkareid kui niisuguseid et haisevad ja sittavad ümberringi. umbes et määrivad nende puhta prügikasti ära. ja et mine tea mis veel teevad, lihtsalt hirm Teiste ees. kelle peamine viga on see et nad ei ole nagu Meie. pealekauba veel muidki muidugi, ega keskmiselt prükkarid ei ole kenad ja viisakad inimesed, eriti mingis toksikojoobes.

sis olekski paras neile kui nad kutsuvad politsei et appi prükkarid ja sis tuleb välja et prügikasti kallal on doktorandid ja teoloogiamagistrid jms hoolitsemas et jumalavilja raisku ei läheks ja ei sitta midagi. muidugi et purukaine peab olema sinnajuurde, et ühtki ettekäänet ei oleks puuri pista.

Hmm. See tekitab minus peaaegu kiusatuse end sihipäraselt arreteerimiseks välja panna, kuigi ma ei kvalifitseeru ei doktorandiks ega teoloogiamagistriks. Kui see ainult neil korilastel, kellel seda toitu rohkem vaja läheb, jahimaid ära ei rikuks.

Igatahes olen ma sajaga nõus selle loogikaga, et “kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi, kui teinekord juhtub raha olema,” toimib muide ka vastupidi – vt kuidas mul kaob tuju kaubanduskeskusest üldse midagi osta, kui mult seal peldiku eest raha küsitakse. Siis on mul tunne, et ma olen juba oma ostlemise va peldikupiletiga ära ostelnud, aitab küll.

Igasugused degustatsioonipakkujad on küll selle matsu välja jaganud.

Ja isegi kui isikliku tänuvõla loomine kõrvale jätta, teeb “jumalavilja raiskuminemise” mure mind kurjaks poodide vastu, kes sellest ei hooli – nagu näiteks üks mitmes eri poes töötanud inimene lukutaguses kommentaariumis kirjeldas, et “alguses võisid töötajad sümboolse summa eest osta viimase kuupäevaga tooteid, aga mingil hetkel leiti, et parem ikka ärgu ostku. Ülejäägid visati ühte konteinerisse, mis keerati lukku, et keegi ligi ei pääseks”. Grrrrr. Kui ma järgmiselt kommentaatorilt kuulsin, et tema ema poes “saavad töötajad veel kõlbliku toidu omavahel ära jagada, mõnikord tuleb seda mitu kastitäit ja siis saadetakse üht-teist mu lastele ka,” siis tuli kohe tahtmine edaspidi oma poekäigud sinna poodi sättida. Näedsa, jagate oma ülejäänud toidu laiali ja lisaks sellele, et teie palk on suur taevas, saate ka täiesti maise hea kuulsuse!

Nagu ma lukutaguse postituse lõpus mainisin: “Nii see läheb, kui lapsena palju tiigriraamatut lugeda: võtsin eluks ajaks südamesse, kuidas rosinakukkel lombis nutab, kui ta kardab, et söödud ei saa; või riisipuding külmkapis.”

Lugesin netis möödaminnes kommentaari “on järjest rohkem firmasid, kus aega saab netis kinni panna,” ja mind tabas aukartus tänapäeva tehnoloogia ees: netis saab juba kõike, õige äpiga keerad isegi aja kinni!

Tekib veel huvitavaid mõtteid: kas teised tajuvad, kui aeg on kinni pandud? ah, küllap nende elu peatub koos ajaga ja nad ei pane tähelegi. Vabalt võis mu tänaseski päevas olla mitu lõiku, mida mina tajusin sujuvalt kulgevana, aga kus tegelikult oli tuhandeid peatusi.

Veel huvitavam: mis kasu on aja kinni panemisest? kas kinnipanija enda tajutav aeg ei jää samamoodi kinni, nii et ka tema elu kulgemises ei muutu ta enda tunde järgi mitte midagi?

Võib-olla puhas luksusteenus – aru mitte midagi ei saa, aga maksad raha ja tead, et täna oli viis minutit – või pool tundi – või tund – aeg kinni. Ja ainult sina tead, milliste kella näidatud sekundite vahel see juhtus.

Nukrad raamatusõbrad

jaanuar 22, 2017

[Vabandust parooli taha sulgemise pärast, alguses oli veel vaja üht-teist kontrollida.]

Lugesin kolmapäeval väikese hilinemisega Lotmani raamatupostitust (mis ilmus teisipäeval, 17. jaanuaril), ehmatasin, mõtlesin, et äkki on midagi veel päästa, ja saatsin sõprade listi kirja koos postituse lingiga:

“Paistab nii, et tuleb prügikasti juurde haruldasi raamatuid kaevama minna.”

Ja valutasin ise südant. Lotmani pilte nähes tuli mul näiteks kohe mõte pähe, et äkki läks mahakandmisele ka mõni “Orlando furioso” eksemplar – teadmiseks, Tartu raamatukogudes pole mitte ühtegi itaaliakeelset “Orlando furiosot”, mida välja laenataks – kõik TÜ eksemplarid on nii vanad, et neid sai ainult koha peal kasutada. Terve “Orlando” etendus tuli mul veebitekstide ja inglise tõlkeväljaande põhjal ära teha ja ma ei kaevanud, sest vanasti segati näljaga veebiteksti sisse aganaidki, ainult natuke porisesin, et raamatukogul on neid endal mitu tükki, aga puhtalt vanaduse pärast välja ei laena. Nüüd aga, kus loogika paistab olevat “üks juba on, teist pole vaja, kui just pole Eestiga seotud,” lähen ma sellise veidra ja vales kohas avalduva kiivuse peale pahuraks. Mis siis, kui mõni neist väljalaenamatutest köidetest lõpetaski nüüd taaskasutuses (mis tähendab tõenäolisemalt vanapaberisse minekut kui Uuskasutuskeskust – nii et jutt “see ei ole prügikonteiner, see on taaskasutuskonteiner” ei ole kuigi rahustav), sest tõepoolest, neid oli ju mitu tükki?

Kolmapäeval, 18. jaanuaril hargnes listis järgmine dialoog:

Q: No tõesti… Võinuks ju kuulutada ometigi.
X:
Õudus. ERR käis juba raamatukogus. Ei tea, mis sest edasi sai.
Y:
Kommunikatsiooni seisukohast ikka jõletu ämber. Trükimuuseum on korduvalt hõiganud, et nemad võtavad igasugust raamatuvärki ja teevad sellest midagi. Kui tõesti ei suudetud raamatuid lugemishuvilistele ära jagada, oleks võinud Trükimuuseumile pakkuda.
X:
“Jõletu ämber” on hästi öeldud.
Z:
/…/ Ei eelnenud mingit kirja teatega äraviskamisplaanist isegi raamatukogu töötajaile, ei ühtki teadet lugejaile tasuta raamatute kohta. Keegi otsustas, keegi korraldas ja korraga see oli juba toimunud. Pop-up raamatukogu on samal ajal raamatuist tühi. Kasvõi sinna võinuks kaste viia tasuta raamatutega.
X:
Õnneks ei pea enam konteinerist otsima, rmtk välisukse kõrvale on tekkinud tasuta raamatute riiul.
Nodsu:
a konteinerid on endiselt täis või on lugejad juba tühjaks tassinud või, oh õudust, prügifirma ära vedanud?
X:
Konteiner kadus täna hommikul teadmata suunas.
Ž: Valus, valus…

Neljapäeval, 19.01 õhtul nägime üksteist ihusilmaga ja arutasime asja; küsisime üle, et kas päriselt ongi nii, et isegi raamatukogu enda töötajatele ei tulnud selle aktsiooni kohta enne mingit teadet, et “tulge valige, mida endale tahate,” ning saime jaatava vastuse, ühesõnaga, see, et enne äraviskamist üritati hirmus aktiivselt raamatuid ära jagada, on udujutt, ja välisukse kõrvale sigines riiul alles pärast skandaali.

Teritasime keelt kogude direktori jutu kallal “tervist ohustavast meditsiinikirjandusest” ja “nõukogudeaegsetest sundeksemplaridest”. Kumma alla M. Lotmani fotodel olevad raamatud peaks käima, ohtliku meditsiini või punakirjanduse? “Platon kahtlemata mõjutas Leninit, aga see ei tähenda, et Platon oleks Lenin”, märkis Y.

Teine udujutt olevat seal artiklis olnud mõistaandmine, et see kõik on nii normaalne protsess – tuttavad raamatukogutöötajad (keda on igal TÜs käinud tartlasel vast kümmekond ikka) olid rääkinud, et tarbetuks muutunud punakirjandust on varem küll vanapaberisse saadetud ja tehtud (enne remonti) ka raamatulaatu, aga sellist suurtesse konteineritesse loopimist näevad nad esimest korda.

Nojah. Selle üle tasub ju lausa rõõmustada. Ja seda rumalam on igasugune “normaalse protsessi” jutt – raamatukogu mainele mõjuks praegu palju paremini, kui mööndaks, et “tehti viga, info ei liikunud osakondade vahel küllalt kiiresti, enam seda ei juhtu” – mitte ei räägitaks, et “täitsa tavaline asi,” millest jääb mulje, et iga kuu või nädal on konteiner ukse taga, vanu raamatuid täis – neid vanu raamatuid, mida veel aasta tagasi peeti liiga hinnaliseks, et väljagi laenata.

Mina kaebasin, et oleks ju võinud kõigile lugejatele meili saata, et “hunnik raamatuid läheb mahakandmisele, tulge vaadake, kas tahate midagi, enne kui ära viskame”. Äkki ma oleks sealt ikkagi mõne ülearuse “Orlando furioso” või itaalia-vene tehnikasõnastiku saanud?

Imestasin muuhulgas selle üle, et isegi kui nüüd on raamatute äraandmiseks riiul siginenud, siis miks on ta raamatukogu peahoones? lugejal on selle äraneetud (ja niinimetatud ja … [sisesta veel palju koledaid sõnu]) remondi ajal sinna haruharva asja – ainult raamatute tagastamiseks, sest tellida saab netis ja lugemissaal on Liivi tänaval. Tollessamas Liivi tänava pop-up lugemistoas oleks raamatujagamisest palju rohkem tolku, seal käivad tudengid päriselt ka (ja pidavat kurtma, et seal on raamatute vähesuse tõttu kõle).

Selle peale märkis X, et see peahoone riiul on nagunii “Potjomkini riiul,” – sinna on nüüd demonstratiivselt pandud rida Lenini teoseid, aga mitte enam 19. sajandi raamatuid, mida konteineris veel näha oli.

“Nüüd ei julge enam öeldagi, kus ma töötan,” märkis ta.

Läksime laiali, nentides, et halb on olla.

X-l jõudis veel öösel kripeldama hakata ja ta kirjutas (Lotmani ja kogude direktori meediajuttu võrreldes):

Raamatukogu poolne vastus on kuidagi nõrgavõitu, selle kogude direktori jutuga, et “ma usun, et see on kastides olemas”. Ta oleks pidanud avama arvutis digiteeritud sedelkataloogi ja näitama, et teised eksemplarid on olemas. Samuti pole ta kordagi otse öelnud, kuhu need raamatud siis lähevad. Kõik on liiga umbmäärane, et vaatajat veenda. Ja teiste eksemplaride olemasolu ikkagi ei õigusta raamatute salamahti minema viskamist.

Mul hakkas jälle kripeldama, et nüüd jääkski avalikkuse ees justkui viimase sõnana kõlama see küündimatu jutt, et normaalne protsess ja “ma usun, et on olemas,” ja ma küsisin luba postituse tegemiseks.

Nodsu:

kas ma võin seda vestlust siin netti lekitada, olgu Lotmani blogi kommentaarides või omaenda blogis? ilma nimedeta muidugi. Lihtsalt tahaks, et oleks vastukaaluks PR-jutule lagedal see insaidinfo, et ei ole ikka midagi nii standardprotseduur ja normaalne.

Ja samal öösel (nüüd oli juba reede, 20.01) andis X loa tsiteerida, kui ma nimesid ei nimeta, ja lisas Liivi tänava lugemissaali kohta:

Pop-up raamatukogus oli [kõigest] kümmekond ilukirjanduseköidet eri keeltes. Mis ei tähenda, et seal muud ei võiks olla. Täna vaatasime.

Hommikul andis ka Z oma loa, kui ta teksti enne näha saab, paludes krõbedamad väljendid välja jätta ja samuti mõista andes, et nimesid on parem mitte nimetada:

/…/ Muide, meile on nüüd saadetud hoiatus raamatukogust avalikult halvustavalt mitte kõnelda. Huvitav, kas suur vend valvab?

Aga seda võib öelda, et ei pingutatud mingi teatega ei maja sees ega väljapoole. Jutt, et Pop-upis on väljas ja oleme kogu aeg igale poole pakkunud, on vaigistus-õigustustaktika. Pop-is, nagu X kirjutas, on juba mõnda aega lauanurgale unustatud vaid 10 erikeelset raamatut (nende seas nt. Arthur Hailey “Lennujaam” vene keeles ja üks norrakeelne muinasjuturaamat). Ilma sildita, et tasuta võtmiseks. See käputäis ei jäta muljet suuremast pingutusest pakkuda. Kõrval seisab tühjana veel kaks lauda, kuhu võiks mitu kastitäit raamatuid viia.
Lenini kogutud teosed ja Marxi ja Engelsi väljaanded, mis praegu stiilis “saite nüüd, mis tahtsite” Akadeemia tänava väljapääsu juures riiulisse välja on pandud, tekkisid sinna peale skandaali ega tee kaotust olematuks.

Positiivne on, et raamatukogu e-pood, mis ka vanakraami pakub (küll kohmaka maksmisskeemiga ja ilma pangalingita), läbimüüki kohe suurendas.

FB-s käivatelt inimestelt tuli selline tähelepanek:

TÜ rmtk FB-lehel on üks lugeja küsimus äraviskamisest ja vastus sellele mahakandmisest. Seal on ka vabandus, et eelmine aasta jagasime, aga sel aastal mitte, sest maja on remondis. Nii et nad ise tunnistavad ka, et sel aastal pole kuhugi pakkunud.

Kokkuvõtteks, üldine pilt:

kogude direktor ajab häma – esiteks sellega, et räägib “mahakandmisest”, minnes mööda sellest, et (nagu meie sõpruskonna meililistis märgiti): “häirib, kuidas nendes vastuartiklites läbimõtlematu ebadelikaatse äraviskamise juurest kogu aeg suunatakse juttu mahakandmisele, st räägitakse muust asjast. Ja minnakse mööda sellest tegelikult tehtud veast, et visati ära ning isegi ei püütud kellelegi pakkuda.” Kui kellelegi veel arusaamatuks jäi, siis mahakandmine ei tähenda tingimata äraviskamist (ja “taaskasutus” ehk vanapaberisse saatmine on lihtsalt äraviskamise loodushoidlikum moodus). Lotman ei tõstnud häält mahakandmise kui niisuguse peale, eks ole.

Eriti mööda on jutt omanikumärgistega teoste tagastamisest endistele omanikele ja hoiuraamatukogule saatmisest – kena keik, aga mismoodi see puutub vanapaberisse saadetud raamatute teemasse?

Peaaegu sama mööda on jutt “nõukogudeaegsetest sundeksemplaridest” ja raamatutest, mis “ohustavad tervist” – kuidas see peaks käima Platoni või Saksa luule ajaloo kohta? Või kas tõesti on Ivo Voldi, Janika Pälli ja Martin Steinrücki koostatud raamat üks neid, mille “ülikooli õppejõud on ise palunud käibelt ära võtta” (nähtavasti sellepärast, et see on nii hirmus vana, ikkagi juba 2010. aasta väljaanne, mida peaks üks tänapäeva klassikaline filoloog sellega pihta hakkama, kui tahab ajaga sammu pidada, ei tea ainult, miks ta Raamatukois läbi müüdud on)?

Vabandust, aga mida muud ma saaks sellest järeldada, kui et raamatukogu juhtkond kas valetab või lihtsalt ei tea, mis nende asutuses toimub? Ja miks nad tahavad muljet jätta, et see on süsteemne, mitte ühekordne viga?

Sujuvalt libisevad raamatukogu avaldused üle ka sellest, et remonti minekust saadik ei ole neid ülearuseid raamatuid kellelegi pakutud – esiteks, mina olen raamatukogu lugeja ega ole selle kohta ühtegi meili saanud, kuigi meilindus töötab muidu remondist hoolimata ja pikendamisteated saan ma kenasti kätte; teiseks, Kristina Pai jutt sellest, et raamatuid “jagati Liivi tänaval ajutises lugemissaalis” on üksnes väga tehniliselt õige, sest sinna on raamatuid jõudnud näpuotsaga, kuigi tudengid kurdavad, et kõle jne. See väikegi ports, mis sinna jõudnud on, ei ole olnud sildiga “võtke kaasa, kui meeldib”. Võib-olla praeguseks juba on, siis on skandaalist vähemalt kasu.

Muide, Martin Pau leidis Tartu Postimehe kommentaariumis sama:

Raamatukogu kogude direktori väide “enne seda püütakse teoseid laiali jagada, maha müüa või inimestele tasuta ära anda” jätaks usaldusväärsema mulje, kui oleks antud ka lühike kirjeldus, kuidas protseduur käib. Ega Mihhail Lotman ole aastaid kusagil pagenduses olnud, et pole raamatute laialijagamispüüetest midagi kuulnud ja osa saanud.

See, et “jagatakse praegugi ka peamaja tagaukse juures” on eksitav: raamatuid ei jagata mitte “praegugi” (ma arvan, et ma pole ainus, kellele “jagatakse praegugi” tähendab “kogu aeg on jagatud ja praegu pole teisiti”), vaid hakati alles praegu meediakära peale jagama; “jagatakse praegugi” läheb vastuollu ka ka raamatukogu FB-vastusega (läksin luurasin A. konto kaudu), mis möönab: “Siis läks aga maja remonti ja meil ei olnud võimalik raamatute väljapanekuga jätkata.”

Minus tekitab küsimusi ka see, miks üldse esineb avalikuse ees ainult kogude direktor, aga peadirektoril on suu vett nii täis, et meediale jõudiski vahepeal juba mulje jääda, et Kristina Pai ongi terve raamatukogu direktor. Ei ole. Raamatukogu direktor on Martin Hallik, kes miskipärast oli puu otsas, kui pauk käis, ning nähtavasti eelistab sinna puu otsa jäädagi ja lasta alluvatel asju klaarida.

Kuna paistab, et ma tunnen raamatukogu maine vastu suuremat huvi kui asutuse juhtkond ise, siis olgu veel kord märgitud, et tegelikult ei pea kõik raamatukogu töötajad seda “normaalseks mahakandmisprotsessiks” – ma tunnen sealt oma kümmet inimest, nagu arvatavasti iga TÜ-s käinud tartlane, ja tean sedakaudu, et hästi paljud töötajad tunnevad ise nördimust ja on jahmunud. Kogude direktori jutt teeb nende jaoks asja veel hullemaks, sest see teeb neist kõigist justkui kaasosalised, kuigi nende käest ei küsitudki, ja jätab mulje, et nii kogu aeg käibki. Nii et kui te raamatukogus töötavat inimest kohtate, siis ärge teda igaks juhuks mudaga loopige, kaastunde avaldamine on tõenäoliselt kohasem reaktsioon. Ja olukord pole õnneks päris nii hull, nagu juhtkonna avaldused üritavad meid uskuma panna.