Kakskümmend aastat hiljem

august 14, 2018

Kuidas küll ajad on muutunud! Kunagi elasime koledas ühikas, nüüd on selline tagasihoidlik tuba üksnes minu päralt (et keegi ei heidaks mulle ette finantsilist vastutustundetust, lisan, et see läheb mulle maksma 20 eurot öö, millest odavamat öömaja oleks selles linnas raske leida).

Muutunud on veel mõndagi: siginenud on uus metrooliin, nii et kui mina kukkusin näost ära, saades teada, et Viinist tulev buss paneb mu Kelenföldis maha, siis asjata: veerand tundi pärast bussist mahatulekut olin kesklinnas õige maja ukse taga. Selle veerandi sisse kuulus kõvasti kohmitsemist, ringivaatamist, kus metroo õieti võiks olla, ja piletiautomaadi juures mediteerimist, mis piletit mul kõige kavalam osta oleks.

Üha rohkem öeldakse poodides ja kohvikutes sisenejale “Szia!”. Selgituseks: see on küll täiesti normaalne tervitus, mitte släng, aga vanasti oli see tervitus inimeste vahel, kes üksteist hästi tunnevad. Uurisime KA käest, kas nii nüüd ongi.

“Jah,” ütles tema ja lisas: “Aga mina kui vanem naisterahvas… [jällegi selgituseks: ta on minust aasta jagu noorem] …kui mulle ütleb keegi noor inimene poes “szia”, siis mina vastan [heidab jäise pilgu üle prillide, lükkab alahuule põlglikult ette ja lausub mokaotsast] “Jó napot kívánok”.

Ja meenutas seda, kuidas talle esimest korda elus “csókolom” öeldi (see tähendab sõna-sõnalt enam-vähem “suudlen teid”, aga praktiliselt märgib see staatusevahekorda – niiviisi ütleb laps täiskasvanule ja noor vanemale inimesele) ja ütles, et see on üks tervitus, mida tema oma lastele sisse dresseerinud ei ole, las ütlevad “Jó napot kívánok”, mis on sama viisakas, aga egalitaarsem.

On tekkinud uusi keni söögi- ja joogikohti, täna lähen üritan mõne romkocsma oma käe peal üles leida, sest korterikaaslased lähevad linnast välja. Loodan kõvasti ühistranspordi peale, sest eile käisime nostalgiatuuri tehes kogemata 26 km maha (“vähemalt”, väitis KR pärast kaardi uurimist – matemaatika käis sel moel, et KA sammulugeja näitas 15 kilomeetrit, aga temaga kohtumiseks olime meie enne pool tundi jalutanud ning pärast temast lahkumist jalutasime hilisõhtul kõigepealt veel nii paarkümmend minutit Margiti saareni ning seejärel kõndisime ühest saare otsast teise ja selle pikkus olevat 5 km, noh ja siis tuli ka saare pealt äratulemiseks veel jalutada) ja mul on jalad sõna otseses mõttes villis.

Olin nimelt Český Krumlovi puhaste tänavatega ära hellitatud ja ära unustanud, et sandaalidega linna peal käies läheb tavaliselt liiv sandaali sisse ja hakkab seal tegusid tegema.

Tegime kohalikele palju nalja sellega, et käitusime tüüpilise turistina – “vabandust, palun, kas te saaksite meist pilti teha?” – väga ebatüüpilistes kohtades: koleda ühika taustal; koledal sillal Budaörsi tee kohal; Móricz Zsigmond körtéri bussipeatuse taustal. Võib-olla õnnestub mul siia kunagi ka näitlikke illustratsioone panna.

*
Täna käisin üksi väljas hommikust söömas, aga tegin selle vea, et jäin jokutama ja olin välja minnes kole näljane ja õnnetu. Sellisena tundusid pooled kohad – kõik need lahedad romkocsmad, mis peaks idee järgi mulle väga meeldima – liiga kärarikkad või vale toiduga või mis kõik veel. Lõpuks leidsin juudi linnajaost ühe raamatupoe, mis pakkus ka kohvi ja saiakesi – ja tasuta kraanivett, mis oli Ungaris kohta meeldiv üllatus -, ning sain seal kohvi, kaneelisaia ja elu esimese bageli – mida, nagu välja tuleb, hääldatakse ka ungari keeles “beigel”, ungari keeles muidugi lahtiste e-dega. See beigel oli hästi hea, seest nätske, pealt krõbe, paksult musti seesamiseemneid täis, ja juurde anti päris tore võikäntsakas. Moosi ka.

Selle kõige peal toibusin nii ära, et jaksasin edasi või tagasi jalutada ning leidsin imelise kaltsuka ega suutnud ühele seelikule vastu panna – no mis ma nüüd küll oma pagasiga teen. Panen lennukisse minnes kõik seelikud korraga selga või.

Linnast endast on mul selline üldine märkus, et Budapest on linn, mis võidaks tohutult autoliikluse piiramisest või vähemalt kiiruse langetamisest. Praegu on siin autodest õhk väga must, õudselt palju müra – isegi tuppa sisse kostab ja me ei ole ju isegi mingi körúti peal – ja jalakäijana on kohutavalt vähe ruumi, kõnniteed on väiksematel tänavatel imekitsad, kuigi jalakäijaid on palju, eriti turismikohtades. Pmst veetsin ma pool aega sõiduteel, sest muidu oleks sinna pidanud astuma vastutulija; ja kui jalakäijad on nagunii sunnitud sõiduteel käima (sest iga kõnnitee on lõppeks kahesuunaline tee), siis võiks juba üldse jagatud ruumi põhimõttel tänava teha. Mu arvamus Eesti linnaruumi edenemisest paranes hoobilt.

Prahas oli ehk mingil määral sama häda, aga Budapest on palju hullem.

*

Ungari keel on mul ikka jube roostes, täna ajasin näiteks üvegi ja pohári sassi (esimene on see klaas, mis näiteks akna või prillide ees käib, teine on see, millest juuakse). Eile käisime Óbudas ühes Genni suveõuesid meenutavas folksugemetega muusikat mängivas vabaõhukõrtsis (Kobuci kert on nimi) söömas, rääkisin 20 aastat taguste ungari pooltuttavatega juttu ja pidin selle juures kogu aeg käed appi võtma ja moodustama lauseid stiilis “siis need noh teevad seda noh…”.

Aga välja õnnestus mul vist jälle näha nagu kohalik – paari tunni jooksul, mis ma väljas käisin, küsiti mult kolm korda teed. Kaks küsijat olid ungarlased.

—————————————————————————-
Tukastasin, ärkasin, oli hämardunud, kuulsin suurt kolinat: VIHM!

—————————————————————————-
KR meenutas nüüd, et “üveg” tähendab lisaks akna- ja prilliklaasile ka pudelit, nii et nüüd ma saan alles õieti aru, miks teenindajad mind nii ümmarguste silmadega vaatasid. Pmst hoidsin ma veepudelit käes ja küsisin, kust ma pudeli saaks.

Advertisements

Rannas, katkendlikult, sest nad pole piisavalt lähedal ja minust ei oleks viisakas päris külje alla kuulama ronida.

Q: “… peeglisse vaadata ei julge, minuga suhelda ei julge, ja siis lappavad paaniliselt ajakirja.

Peeglisse vaadates teevad siis sellise näo … nad arvavad, et on selle selfinäoga ilusad.”

P: “Naised imetlevad ennast peeglist.”

Q: “Mehed imetlevad ka!”

P (ütleb midagi vastu.)

Q: “Mina olen ka perejuuksur. Ma olen kõiki teinud, mehi, naisi, lapsi.

Tuleb mees metsast. Noh selline… boho chic. Maamees metsast, tähendab, stiili mõttes. Või teismeline. Ja ma teen talle korraliku lõikuse ja panen natuke näiteks tuhmi vaha ka, ja siis ta vaatab peeglist. Ja mehed ei oska ju varjata oma tundeid, et “fuck, I look so good!”

Nii tore!”

*

Mul oli ka täitsa tore. Mine või juuksurisse.

Vahearuanne

aprill 9, 2018

Polegi siia ammu midagi kirjutanud. Tuleb selline halvastikomponeeritud postitus stiilis “läksin sinna, ei tea kuhu, tõin seda, ei tea mida”.

Alustuseks: mul on nüüd terve aasta meeleolu paika pandud – öise jumalateenistuse lõpetuseks (selle ühe, kus ma kord aastas käin) mängis organist seda muusikat – peaaegu ütleks, et klikkige ja pange siis silmad kinni, las see tabab teid üllatusena nagu mind, aga ma ei saa kahjuks lubada, et alguses ei tule hoopis mingi reklaam. Organist reklaami ei mänginud, ausalt.

Irvitasin laialt, hüppasin vaikselt üles-alla ja käisin kiitsin pärast organisti. “Tore, et kellelgi ikka tuju heaks tegin,” vastas tema.

*

Orelitest rääkides: kui keegi veel ei tea – tähendab, kui ma pole kõigile sellest veel jauranud – , siis on mul võimalik teid rõõmustada sellise faktiga, et ungari keeles on orel ja sirel sama sõna.

Ja vöö on ungari keeles “öv”! Vähe sellest, minu mäletamist mööda peakski see olema ühine tüvi, sama päritoluga, mitte mingi sedasorti sarnasus, et “röhib” on “röfög”.

*

A. võttis eile üles teema, et kas mingitel vajadustel on veel oma sõnad peale nälja ja janu. Mul tuli pähe “iha”, selle hääletas ta maha: liiga üldine. “Kiim” sobis.

Ma üritasin talle auahnust tunnustusevajaduse vohamaläinud versioonina välja pakkuda, aga sain tegelikult aru küll, et see on juba vajaduse piirest väljunud, just nagu aplus ja liiderlikkus on vajaduse piirest väljunud nälg ja kiim.

Järgmiseks arutas ta, et isegi kui auahnusega leppida, siis kas sellest saaks teha midagi nagu “nälg on kõige parem kokk”.

Saime “auahnus on parim kubjas”, edasi katsus ta väita, et kiimaga ei ole nii kerge – “kiim on väheke pejoratiivse varjundiga ka,” märkisin mina, “aga see tuleb äkki sellest, et seksil on meie kultuuris üldse kahtlane reputatsioon,” – aga varsti tuli ikka ära: “kiim on kõige parem ilukirurg”. Natuke hiljem tuli ka ilusti alliteratiivne “kiim on kõige parem kosmeetik”.

*

Tuludeklaratsiooni tegemine andis mullustest finantsidest ülevaate ja ma nägin kergendusega, et kui mulle tundus, et rahaga on kitsas, siis pole asi selles, et ma oleks süüdimatult laristanud, vaid oligi üks lahja lehma aasta. Tont teab miks. Vaatasin eelmisi aastaid ja panin tähele, et viimased neli aastat on mu sissetulek üldse stabiilselt langenud, kuigi leheküljehonorar on peaaegu igal aastal tõusnud. Nähtavasti kasvab mu logelemisiha kiiremini kui honorar. Kodulaen sai kah paar aastat tagasi ära makstud, ju ma siis lasin lipsu selle peale kohe lõdvemaks.

Pluss sellised väikesed seletused, et mullu oli jälle vaja kandideerida ja selle peale läheb kõvasti auru ära, ei jaksa tööd teha; ja seletamatu tööpaus sügisel, kui tavaliselt on just kõige suurem hunnik tellimusi ees – ja suvel, kui ma tahtsin festivalide vahet lennelda, oleks töid olnud, aga siis polnud jälle mind neid tegemas. Tavaliselt tulevad need lüngad kuidagi sobivamalt – siis, kui mina tahan ringi trillerdada, ei viitsi keegi ka tõlkeid tellida. Mine võta kinni, kas kliimamuutus on nüüd ka tööhoovused segi keeranud.

Või siis on asi liiga paljus kunstitegemises. Äh… seda ma nüüd selle väikese asja pärast ka katki ei jäta.

*

Hiljuti kirjutas Epp Vogue’ist ja ma oleks tahtnud kohe mõne nõustuva kommentaari panna, aga tema pool ei saa või ma ei leidnud kohta üles. Igatahes, ma olen Briti väljaandega samamoodi rahul olnud – peamiselt tahan ma sealt küll riiete pilte vaadata, sest riided teevad mind õnnelikuks, isegi virtuaalsed, aga mullegi oli ka seal silma jäänud mitu head persoonilugu ja intekat. Olgu siis Thandie Newtoniga või Roy Arundhatiga. Isegi lühinupud on sotsiaalse närviga – viimati jäi silma näiteks pisike artikkel sellest, kuidas isegi Inglismaal jääb tüdrukuid menstruatsiooni-abivahendite puuduses haridusest kõrvale, sest nad ei riski süsteem-balalaika tüüpi lahendustega kooli minna. Või pikk essee Londonis elavalt Euroopa Liidu kodanikult, kes kirjeldab siiralt ja subjektiivselt, kuidas ta tajus kohe pärast Brexitit, et õhkkond on kõledam.

Sellega võrreldes on meie kohalik Mood maru lahja – korra lugesin ja valdav tunne oli piinlikkus – peamiselt jäid meelde kohalikud “arvamusliidrid”, kes avaldasid arvamust, olenemata kogemustest ja kompetentsist.

Aga ma kaldun kõrvale – tegelikult tahtsin ma ikkagi rõhuda selle peale, et moeajakirjad võivad vabalt olla muust meediast progressiivsemad. Lugesin just Aimar Ventsli kirjeldust nõuka-aja meheideaalidest ja mulle meenus kohe moment, kus moeajakiri esindas vastassuunalist hoovust.

Siluett avaldas nimelt lugejakirju ja vastas neile. Ja millalgi, vist seitsmekümnendate lõpupoole said nad kurja lugejakirja, sest olid meestemoe all põllesoovitusi jaganud. “Mees – ja põllega!” oli lugeja kuri, “see pole ju mehelik. Kes tahaks oma kodus põllega meest näha?” Siluett jäi endale kindlaks ja märkis, et esiteks peaks iga oskuse üle uhke olema ja söögitegemine on auasi. Ja et teiseks elaks mehed ehk kauem, kui nad kodus aktiivsemad oleks.

*

“Nullimise” enesekohane vorm on “nullumine”, eks ole? Täiesti normaalne sõna, ma võin selle igale poole sisse panna, kuhu vaja, keegi ei hakka naerma, kellel pole vaja.

—————————————————–
PS: õigus jah. Vahepeal oli ju renessansifestival. Vento del Tempo venelased olid päris elus veel palju lahedamad kui juutuubis ja ma nägin nüüd elus esimest korda sellise peo ära, kus mehed võistu galjardi hüppavad ja üritavad jalaga nöörile pihta saada (õigemini pärlikeele, “nöör” ütlen ma seepärast, et vanasti tõmmati selleks tarbeks kellanöör lakke).

Ja teiseks olen ma jälle haigevõitu. No pagan. Aga eks varem või hiljem tuli selle eest maksta ka, et viimasest kaheksast ööst olen ma ainult neljal 7 tunni ringis und või üle selle kätte saaanud.

Vannitatud pirukas

detsember 2, 2017

ETE VATUST! HALID VARJUNTID! MINKE MÖDA!
(Otsustasin selle hoiatuse lisada pärast esimest tagasisidet – “minke möda” käib järgmise lõigu lingi kohta, tähendab, klikkida muidugi võib, aga omal vastutusel. Kõige ohutum on vist postitus kõigepealt läbi lugeda, siis tekib pilt, mis lingi taga on.)

*

See pidi küll üks hea vein olema.

Mõtlesin, mida see lugu mulle meenutab. Patrick Bateman kirjeldab ennast kolmandas isikus, olles endale naisavatari välja mõelnud? aga kolmanda isiku perspektiiv tundub siiras, kõneleja olekski nagu päriselt jalust niidetud. (Kuigi, kes siis veel Patrick Batemanist vaimustuks kui mitte Patrick Bateman.)

Eriti lõbus on see lõik:

“Kui ta oma korteri ukse avab, tundub nagu astuks sisse vana tuttava juurde. Lõhmus on vahetu, kõnnib ringi paljajalu. [jaa, lugeja, tal on jalad! ta on inimene nagu sina ja mina! minu täiendus] Taustaks mängib klassikaline muusika. Avarast elutoast avaneb vaade Pirita lahele. Sätime end valge nahkdiivani peale istuma. Lõhmus on avatud, kuid samas ettevaatlik. Ta ei lahmi. Ta teab täpselt, mida mõtleb ja kuidas ütleb. Rääkides oma elu eredamatest ettevõtmistest elavneb ta silmanähtavalt ja võib aimata, et selle pealispinna all on peidus uudishimulik seiklejahing, kes hea meelega võtaks ette midagi põnevat.”

Korraks tuli pähe kunagine “Salmonite” paroodia “Krälmonid”, kus jõulustseen algas umbes sellise lavamärkusega, et “Elutuba, nurgas jõulukuusk. Kuuse otsas ripub neli Volvot,” aga selle paroodilisus on liiga ilmne – tolle Äripäeva üllitise puhul olen ma aga kogu aeg kahevahel, kas see on sihilik või tahtmatu eneseparoodia.

Üks ilmne seos, mis tekkis, oli muidugi va halli varjundite sari (link parimale arvustusele) – võtame näiteks selle Päevalehes ilmunud katkendi* – selle jõukuseporno aspektist**, olgu tavapornoga kuidas on.

Ja neljanda variandina meenub üks itaalia kriminull, mida mulle tõlkida pakuti ja millest ma ära ütlesin – osalt ajapuudusel, osalt selle peale, kui kohe esimesel leheküljel kirjeldati terve pika lõigu ulatuses, mis riideid detektiiv oma sitkel heas vormis mehelikul kehal täpselt kannab – ma hakkasin kõva häälega naerma. Naljakas küll, aga kuna ilukirjanduse tõlkimine on vähetasuv asi, siis ei taha endale vähemalt piinlikkust teha.

Kuklas tiksub siiski tunne, et ma olen peaaegu sama teksti kuskil huumorinurgas juba lugenud; ja samavõrd suur kiusatus sellele täiendusi kirjutada – “kui ta korraks hajameelselt juukseid silitab, paljastab ta kvaliteetse särgi varrukas mehelikul randmel vaoshoitult luksusliku kella,” ja nõnda edasi.

Aga kõige toredama allusioonina tuli meelde, et peaaegu sama stseeni on kirjeldanud Andres Ehin ja juba kaua aega tagasi. Vaat, milline prohvetlik võime on luulel:

klaasist majas
logeleb ainuüksi pirukas
moodsal pikal diivanil
mille teist otsa silm ei seleta
raadio mängib
ning vanni voolab vesi
mina vannitatud pirukaid ei söö

(1966, kogust “Uks lagendikul”)

————————————————————————–
* Jõukusele viitavate sisustuselementide loetelu? Klassikaline muusika? Hillitsetult võimuka hoiakuga mees? ja noor naisajakirjanik, kellel see põlvist nõrgaks võtab? Kõik olemas ja mis muusse puutub, siis värvikamad kohad ei sobiks enam hästi Äripäeva profiiliga.
** Või vt seda hiliskapitalismi varjundite artiklit; seda artiklit. Või seda. Või guugeldage lihtsalt korraga märksõna “shades of grey” koos sõnadega “wealth” ja “power” – või sõnadega “wealth porn” või “money porn”.

(Ehk jätkates lugemise kui meelelahutuse teemal.)

“Töö on hea. Pühapäevad on kõige õudsemad. Mida ma teen seal, mitte midagi teha ei ole. Ainult laku. Telekat ei ole, või noh, see näitab ainult DVD-sid. Mitte midagi teha ei ole. Ma ei taha töölt ära tulla, meil on kümme tundi tööpäev, ma ajan, et poisid, teeme veel, teeme ületunde, aga keegi ei viitsi. Ainult passin seal.”

Südamest kahju hakkas. Oli õudne kiusatus raamatuid soovitada, aga kesse ikka poes võõra inimese soovitusi tahab ja lõppeks teab ta ju ise ka, et raamatud on olemas.

Aga ühtlasi meeldetuletus, et osal inimestel on tõepoolest tööd vaja – mitte raha, mis töö eest saab.

Musta kassi kool

november 4, 2017

Myyiu mõlgutused kassi funktsionaalsusest ja Indigoaalase postituse kommentaarium, kus selgus, et kõigi jaoks kehakeelsed ei-d ei olegi ei-d (millest mõnel tekkis huvitav järeldus “kui osa eisid on mitteverbaalsed, siis järelikult osa verbaalseid eisid on mitte-eitused”, ilmselgelt eksisteerib maailmas palju loogikaid, millel pole formaalloogikaga mingit seost – kuigi võib-olla ma tõlgendan üle, kui üritan sealt loogikapretensioonigi otsida), sulasid mu peas täna ärgates kokku.

Nimelt ma ärkasin, jube palav oli, ajasin teki maha; ja siis tahtis must kass mu kõhu peale tulla, aga kõhkles ja sirutas sinna kõigepealt ühe käpa, vaatas, mis ma teen, ja kui ma olin rahulik edasi, toetas terve rindkere minu peale. Niipea, kui ma ilmutasin märke, et ei taha enam tema mööblit mängida, korjas ta ennast kokku, mis siis, et talle oleks meeldinud minu peal edasi pikutada.

Suurepärane näide, et kehakeelsete märkide lugemiseks ja arusaamiseks, millal niiviisi “ei” öeldakse, pole isegi inimaju proportsioonis organit vaja. Ja minu arust on see seksuaalsete – aga miks mitte üldse füüsiliste – kontaktide nõusoleku ja keeldumise teemal palju parem analoogia kui teepakkumise oma, sest mul on raske ette kujutada, et keegi saaks apelleerida teepakkumise füüsilisele vajadusele või ihale. Mu kassil on aga kahtlemata füüsiline vajadus või iha inimese otsas peesitada.

Ja tema lähenemine on eeskujulik. Hakatuseks tuleb ta inimese kõrvale ja jälgib, ega too tõrjuvat liigutust ei tee – tõrjuva liigutuse peale tõmbub ta eemale. Kui tõrjet ei tule, paneb ta ühe käpa inimese peale ja vaatab küsivalt otsa. Kui paistab, et see sobib, liigutab end järgemööda päris sülle või kõhu või selja peale või mis see mugav horisontaalpind parajasti on.

Kusjuures analoogia klapib selleski mõttes, et mõnikord on mul tema sülletuleku üle hea meel, aga mõni teine kord kohe üldse ei sobi. Ta nagu teaks, et kui tema on füüsilise kontakti algataja, siis on tema asi küsida, kui palju kontakti ma tahan ja kas üldse. Ja sõnu ta selleks kasutama ei pea. Ta võiks kursusi anda, kuidas nõusolekut või selle puudumist mitteverbaalselt välja selgitada.

Hall kass on selle koha pealt rumalam, kui tema sellise kursuse välja kuulutab, siis sinna ei maksa minna, ma kujutan juba ette, mis ta õpetaks (“kui keegi ei taipa teid ise sülle võtta, kui teil on süleisu, siis äiake talle, et ta teaks”). Musta kassi, musta kassi kursus on hea, teda võib usaldada.

Literatuurselt

september 15, 2017

Väikesi töörõõme: lugesin just kohtuasja, kus viidati mingile Kreeka eelotsusetaotlusele “kriminaalasjas, kus süüdistatav on K”.

Tšehhi oleks ehk ilusam kui Kreeka, aga teisalt, äkki oleks juba liiga puust ja punane, läheks maitselagedaks kätte ära. Ma mõtlen nüüd, kas see kohtunik, kes selle nime just niiviisi ühetäheliselt lühendas (enamasti on kaks initsiaali), sinna juurde samamoodi naeru kõhistas.

Vt ka rõõmu kohtujurist A. Caeirost.

Kirjandusse nakatumine

august 5, 2017

Irvitasin tükk aega, kui nägin, et TV6 tõlkes on “Ivory Tower” muutunud “Eebenipuust torniks”. Keegi on endale Fowlesi külge saanud.

Kassi-inimese huvitavast anatoomiast on siin ennegi juttu tulnud, aga nüüd hakkab tunduma, et vähe sellest: ka eri kasside joonistatud inimesed tuleks eri kujuga.

Minus süveneb nimelt kahtlus, et mu must kass kohtleb mu käsi nii, nagu teise kassi pead.

Kui hall kass teda tervitama tuleb, nina õieli, sirutab ta oma nina talle vastu ja nuhutab vastu. Mis siis, et hall kass talle närvidele käib – kui too käitub viisakalt, käitub ka must kass viisakalt, kuid endassetõmbunult, üritades kontakti miinimumini piirata: niipea, kui kassikombed lubavad, pöörab oma nina toidukausi poole.

Praegu, kus ta on ikka veel koduarestis, suhtleb ta põhiliselt minuga ja kui ma poleks mõistev ja tolerantne, võiks ma lausa solvuda: kui mina üritan temaga nina kokku panna, tõmmatakse nina jahmunult eest ära, kuni kael on kenus nagu vanavene hobusel. Aga sirutan ma sõrme välja, pannakse nina sellega viisakalt kokku ja võib-olla nühitakse isegi põsega (ja üritatakse minu sõrmega oma kõrvaauku urgitseda, aga see selleks).

Käsi ta ei diskrimineeri, vasak käsi on tervitamiseks sama hea kui parem. Ainult minu päris nina ei kõlba ninalemiseks.

Milline imelik loom see inimene küll sellise pilguga vaadates on – kaks pead, kummalgi viis nina.

Raamatuid!

mai 31, 2017

Nägin oma rõõmuks, et raamatukogu jagab nüüd ilusti oma ülejäänud raamatuid laiali. Juuni lõpuni. Minge saagile!