Kassi-inimese huvitavast anatoomiast on siin ennegi juttu tulnud, aga nüüd hakkab tunduma, et vähe sellest: ka eri kasside joonistatud inimesed tuleks eri kujuga.

Minus süveneb nimelt kahtlus, et mu must kass kohtleb mu käsi nii, nagu teise kassi pead.

Kui hall kass teda tervitama tuleb, nina õieli, sirutab ta oma nina talle vastu ja nuhutab vastu. Mis siis, et hall kass talle närvidele käib – kui too käitub viisakalt, käitub ka must kass viisakalt, kuid endassetõmbunult, üritades kontakti miinimumini piirata: niipea, kui kassikombed lubavad, pöörab oma nina toidukausi poole.

Praegu, kus ta on ikka veel koduarestis, suhtleb ta põhiliselt minuga ja kui ma poleks mõistev ja tolerantne, võiks ma lausa solvuda: kui mina üritan temaga nina kokku panna, tõmmatakse nina jahmunult eest ära, kuni kael on kenus nagu vanavene hobusel. Aga sirutan ma sõrme välja, pannakse nina sellega viisakalt kokku ja võib-olla nühitakse isegi põsega (ja üritatakse minu sõrmega oma kõrvaauku urgitseda, aga see selleks).

Käsi ta ei diskrimineeri, vasak käsi on tervitamiseks sama hea kui parem. Ainult minu päris nina ei kõlba ninalemiseks.

Milline imelik loom see inimene küll sellise pilguga vaadates on – kaks pead, kummalgi viis nina.

Raamatuid!

mai 31, 2017

Nägin oma rõõmuks, et raamatukogu jagab nüüd ilusti oma ülejäänud raamatuid laiali. Juuni lõpuni. Minge saagile!

Tuli tunne, et tahaks tsiteerida mõnd kohta oma lukutagusest postitusest ja sealt hargnenud vestlusest.

Seal tuli jutuks, kuidas ma tutvusin noortega, kes päästavad supermarketitagustest konteineritest korralikke toiduaineid; aga sõprade seas oli sellest ennegi juttu olnud. Tsiteerin:

“Nagu surikaadiefekt (tuntud ka Baaderi-Meinhofi fenomeni nime all) ette näeb, oli üks sõbranna mulle kõigest nädal varem kirjutanud (kirjaviis muutmata, see on tema sihipärane meilimiskeelepruuk, kui vaja, oskab ta õigekeelt paremini kui… kui üldse keegi, võiks peaaegu öelda):

järsku peaks algatama mingi ökoräpa kampaania; analoogne nt veganlusele ja freeganismile. — see olla see kui toitud äravisatud toidust poodide prügikastides, mille kuupäev on kukkunud.

(mulle tundus se küll ses mõttes inetu et päris kodutute eest sööd ära nimodi. a se vist oligi riikides kus kodututel on niipalju supikööke et nad prügikastist toitu ei viitsi otsida ja sis selle niši täidavad need hullud. mõistlikud, tähendab.)

noh, et nagu vanasti: üleni on vaja pesta max kord nädalas, nagu laupäeviti saunas käidi. pead pesta ei ole vaja iga päev, kõige tihem 5 p tagant, siis pole ka palsamit ega midagi vaja. pesupulbri järgi haiseda ei ole vaja.

Ma võin nüüd kodutute toidu ärasöömise mure peale vastata, et seda hirmu ei ole: seda kraami jäi veel lademes. Eriti paprikat, kartulit ja porgandit. Sellist, mis on enne äraviskamist viisakalt kasti või kilekotti pakendatud, justkui ekstra selleks, et suvalise prügiga segamini ei läheks.”

Andsin sõbrannale postitusest viisakalt teada ja märkisin talle, et ei taha seda infot väga laialt laotada: et rangelt võttes on see tegevus illegaalne, sest konteiner on poe oma ja mõnel poel, kellest seal juttu on, võib tulla paha mõte see luku taha panna või muid inetusi teha.

Sõbranna imestas:

ja miks see illegaalne on? – kui vargus, siis kelle oma on äravisatud kurk? prügiveofirma varandus?

samahästi on illegaalne tegevus kui ma tee kõrvalt prahti üles korjan.

Mina märkisin, et näiteks selle loogikaga, et konteiner on poe oma. Ja et noored rääkinud, et neid on ähvardatud, sõimatud ja lubatud politsei kutsuda.

Ning lisasin:

Poe huvi konteinerit valvata ja sellele ligipääsu keelata peitub ilmselt selles loogikas, et “kui sa tasuta võtad, siis ei tule sa raha eest ostma”. ettekujutus saamata jäänud tulust. Protestantlikud väärtused vbla ka ( on amoraalne, kui keegi saab midagi, selle eest maksmata).

Ning et Hispaanias olevat hoopis teine suhtumine, poodnikud tulevad vahel lausa ise pakkuma ja keegi ei tee nägusid, kui sa ka päevavalges konteinereid puistad.

Tema vastu:

aga täitsa huvitav oleks, kui ajakski asja niikaugele et tuleks politsei – ja siis ehk saaks teada, mis paragrafi alla see käib?

prügikast on poe oma, aga kas äravisatud kraam on ka nende oma, ja vargus on vargus, kas müügisaalist või prügikastist?

sõimamine käib ka paragrafi alla, see on kindel. ajaa, ja kui politsei otsustab, et oli tarbetu väljakutse, siis selle eest peaks teoreetiliselt väljakutsuja hoopis sõimata saama.

: )

loogika ei ole pädev, poodnikel, tähendab, kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi kui teinekord juhtub raha olema ja ostan midagi mida prügikastis ei ole. noh, nagu piraatfilmid. kui ma vaatan tasuta ära siis pigem ka ostan, kui on hea asi ja tahan paremat versiooni, või järgmisi, v analoogseid.

Ning meenutas Hispaania suhtumisega analoogset näidet Prantsuse kultuurist:

ühes pierre richard’i filmis. miskipärast ta pidi mõnda aega tänaval elama ja turul siis kui kinni panema hakati ülejäänd ja äravisatud kraami korjama. õngitseb seal mingit gemüüset, ütleme mädand õuna, tuleb kuri onu ütleb: ära neid võta! p.r. ehmatab ära, viskab üleskorjatu tagasi, onu, kes pole tegelt kuri, aint järsusõnaline: näe, võta need, need on palju paremad, pole mädand ega midagi.

Mulle tundus see vestlus levitamisväärne, küsisin, kas võin tsiteerida, vastus:

tsiteeri palju kulub.

marvan et tegelt poeinimesed kelle oma on prügikast kardavad prükkareid kui niisuguseid et haisevad ja sittavad ümberringi. umbes et määrivad nende puhta prügikasti ära. ja et mine tea mis veel teevad, lihtsalt hirm Teiste ees. kelle peamine viga on see et nad ei ole nagu Meie. pealekauba veel muidki muidugi, ega keskmiselt prükkarid ei ole kenad ja viisakad inimesed, eriti mingis toksikojoobes.

sis olekski paras neile kui nad kutsuvad politsei et appi prükkarid ja sis tuleb välja et prügikasti kallal on doktorandid ja teoloogiamagistrid jms hoolitsemas et jumalavilja raisku ei läheks ja ei sitta midagi. muidugi et purukaine peab olema sinnajuurde, et ühtki ettekäänet ei oleks puuri pista.

Hmm. See tekitab minus peaaegu kiusatuse end sihipäraselt arreteerimiseks välja panna, kuigi ma ei kvalifitseeru ei doktorandiks ega teoloogiamagistriks. Kui see ainult neil korilastel, kellel seda toitu rohkem vaja läheb, jahimaid ära ei rikuks.

Igatahes olen ma sajaga nõus selle loogikaga, et “kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi, kui teinekord juhtub raha olema,” toimib muide ka vastupidi – vt kuidas mul kaob tuju kaubanduskeskusest üldse midagi osta, kui mult seal peldiku eest raha küsitakse. Siis on mul tunne, et ma olen juba oma ostlemise va peldikupiletiga ära ostelnud, aitab küll.

Igasugused degustatsioonipakkujad on küll selle matsu välja jaganud.

Ja isegi kui isikliku tänuvõla loomine kõrvale jätta, teeb “jumalavilja raiskuminemise” mure mind kurjaks poodide vastu, kes sellest ei hooli – nagu näiteks üks mitmes eri poes töötanud inimene lukutaguses kommentaariumis kirjeldas, et “alguses võisid töötajad sümboolse summa eest osta viimase kuupäevaga tooteid, aga mingil hetkel leiti, et parem ikka ärgu ostku. Ülejäägid visati ühte konteinerisse, mis keerati lukku, et keegi ligi ei pääseks”. Grrrrr. Kui ma järgmiselt kommentaatorilt kuulsin, et tema ema poes “saavad töötajad veel kõlbliku toidu omavahel ära jagada, mõnikord tuleb seda mitu kastitäit ja siis saadetakse üht-teist mu lastele ka,” siis tuli kohe tahtmine edaspidi oma poekäigud sinna poodi sättida. Näedsa, jagate oma ülejäänud toidu laiali ja lisaks sellele, et teie palk on suur taevas, saate ka täiesti maise hea kuulsuse!

Nagu ma lukutaguse postituse lõpus mainisin: “Nii see läheb, kui lapsena palju tiigriraamatut lugeda: võtsin eluks ajaks südamesse, kuidas rosinakukkel lombis nutab, kui ta kardab, et söödud ei saa; või riisipuding külmkapis.”

Lugesin netis möödaminnes kommentaari “on järjest rohkem firmasid, kus aega saab netis kinni panna,” ja mind tabas aukartus tänapäeva tehnoloogia ees: netis saab juba kõike, õige äpiga keerad isegi aja kinni!

Tekib veel huvitavaid mõtteid: kas teised tajuvad, kui aeg on kinni pandud? ah, küllap nende elu peatub koos ajaga ja nad ei pane tähelegi. Vabalt võis mu tänaseski päevas olla mitu lõiku, mida mina tajusin sujuvalt kulgevana, aga kus tegelikult oli tuhandeid peatusi.

Veel huvitavam: mis kasu on aja kinni panemisest? kas kinnipanija enda tajutav aeg ei jää samamoodi kinni, nii et ka tema elu kulgemises ei muutu ta enda tunde järgi mitte midagi?

Võib-olla puhas luksusteenus – aru mitte midagi ei saa, aga maksad raha ja tead, et täna oli viis minutit – või pool tundi – või tund – aeg kinni. Ja ainult sina tead, milliste kella näidatud sekundite vahel see juhtus.

Nukrad raamatusõbrad

jaanuar 22, 2017

[Vabandust parooli taha sulgemise pärast, alguses oli veel vaja üht-teist kontrollida.]

Lugesin kolmapäeval väikese hilinemisega Lotmani raamatupostitust (mis ilmus teisipäeval, 17. jaanuaril), ehmatasin, mõtlesin, et äkki on midagi veel päästa, ja saatsin sõprade listi kirja koos postituse lingiga:

“Paistab nii, et tuleb prügikasti juurde haruldasi raamatuid kaevama minna.”

Ja valutasin ise südant. Lotmani pilte nähes tuli mul näiteks kohe mõte pähe, et äkki läks mahakandmisele ka mõni “Orlando furioso” eksemplar – teadmiseks, Tartu raamatukogudes pole mitte ühtegi itaaliakeelset “Orlando furiosot”, mida välja laenataks – kõik TÜ eksemplarid on nii vanad, et neid sai ainult koha peal kasutada. Terve “Orlando” etendus tuli mul veebitekstide ja inglise tõlkeväljaande põhjal ära teha ja ma ei kaevanud, sest vanasti segati näljaga veebiteksti sisse aganaidki, ainult natuke porisesin, et raamatukogul on neid endal mitu tükki, aga puhtalt vanaduse pärast välja ei laena. Nüüd aga, kus loogika paistab olevat “üks juba on, teist pole vaja, kui just pole Eestiga seotud,” lähen ma sellise veidra ja vales kohas avalduva kiivuse peale pahuraks. Mis siis, kui mõni neist väljalaenamatutest köidetest lõpetaski nüüd taaskasutuses (mis tähendab tõenäolisemalt vanapaberisse minekut kui Uuskasutuskeskust – nii et jutt “see ei ole prügikonteiner, see on taaskasutuskonteiner” ei ole kuigi rahustav), sest tõepoolest, neid oli ju mitu tükki?

Kolmapäeval, 18. jaanuaril hargnes listis järgmine dialoog:

Q: No tõesti… Võinuks ju kuulutada ometigi.
X:
Õudus. ERR käis juba raamatukogus. Ei tea, mis sest edasi sai.
Y:
Kommunikatsiooni seisukohast ikka jõletu ämber. Trükimuuseum on korduvalt hõiganud, et nemad võtavad igasugust raamatuvärki ja teevad sellest midagi. Kui tõesti ei suudetud raamatuid lugemishuvilistele ära jagada, oleks võinud Trükimuuseumile pakkuda.
X:
“Jõletu ämber” on hästi öeldud.
Z:
/…/ Ei eelnenud mingit kirja teatega äraviskamisplaanist isegi raamatukogu töötajaile, ei ühtki teadet lugejaile tasuta raamatute kohta. Keegi otsustas, keegi korraldas ja korraga see oli juba toimunud. Pop-up raamatukogu on samal ajal raamatuist tühi. Kasvõi sinna võinuks kaste viia tasuta raamatutega.
X:
Õnneks ei pea enam konteinerist otsima, rmtk välisukse kõrvale on tekkinud tasuta raamatute riiul.
Nodsu:
a konteinerid on endiselt täis või on lugejad juba tühjaks tassinud või, oh õudust, prügifirma ära vedanud?
X:
Konteiner kadus täna hommikul teadmata suunas.
Ž: Valus, valus…

Neljapäeval, 19.01 õhtul nägime üksteist ihusilmaga ja arutasime asja; küsisime üle, et kas päriselt ongi nii, et isegi raamatukogu enda töötajatele ei tulnud selle aktsiooni kohta enne mingit teadet, et “tulge valige, mida endale tahate,” ning saime jaatava vastuse, ühesõnaga, see, et enne äraviskamist üritati hirmus aktiivselt raamatuid ära jagada, on udujutt, ja välisukse kõrvale sigines riiul alles pärast skandaali.

Teritasime keelt kogude direktori jutu kallal “tervist ohustavast meditsiinikirjandusest” ja “nõukogudeaegsetest sundeksemplaridest”. Kumma alla M. Lotmani fotodel olevad raamatud peaks käima, ohtliku meditsiini või punakirjanduse? “Platon kahtlemata mõjutas Leninit, aga see ei tähenda, et Platon oleks Lenin”, märkis Y.

Teine udujutt olevat seal artiklis olnud mõistaandmine, et see kõik on nii normaalne protsess – tuttavad raamatukogutöötajad (keda on igal TÜs käinud tartlasel vast kümmekond ikka) olid rääkinud, et tarbetuks muutunud punakirjandust on varem küll vanapaberisse saadetud ja tehtud (enne remonti) ka raamatulaatu, aga sellist suurtesse konteineritesse loopimist näevad nad esimest korda.

Nojah. Selle üle tasub ju lausa rõõmustada. Ja seda rumalam on igasugune “normaalse protsessi” jutt – raamatukogu mainele mõjuks praegu palju paremini, kui mööndaks, et “tehti viga, info ei liikunud osakondade vahel küllalt kiiresti, enam seda ei juhtu” – mitte ei räägitaks, et “täitsa tavaline asi,” millest jääb mulje, et iga kuu või nädal on konteiner ukse taga, vanu raamatuid täis – neid vanu raamatuid, mida veel aasta tagasi peeti liiga hinnaliseks, et väljagi laenata.

Mina kaebasin, et oleks ju võinud kõigile lugejatele meili saata, et “hunnik raamatuid läheb mahakandmisele, tulge vaadake, kas tahate midagi, enne kui ära viskame”. Äkki ma oleks sealt ikkagi mõne ülearuse “Orlando furioso” või itaalia-vene tehnikasõnastiku saanud?

Imestasin muuhulgas selle üle, et isegi kui nüüd on raamatute äraandmiseks riiul siginenud, siis miks on ta raamatukogu peahoones? lugejal on selle äraneetud (ja niinimetatud ja … [sisesta veel palju koledaid sõnu]) remondi ajal sinna haruharva asja – ainult raamatute tagastamiseks, sest tellida saab netis ja lugemissaal on Liivi tänaval. Tollessamas Liivi tänava pop-up lugemistoas oleks raamatujagamisest palju rohkem tolku, seal käivad tudengid päriselt ka (ja pidavat kurtma, et seal on raamatute vähesuse tõttu kõle).

Selle peale märkis X, et see peahoone riiul on nagunii “Potjomkini riiul,” – sinna on nüüd demonstratiivselt pandud rida Lenini teoseid, aga mitte enam 19. sajandi raamatuid, mida konteineris veel näha oli.

“Nüüd ei julge enam öeldagi, kus ma töötan,” märkis ta.

Läksime laiali, nentides, et halb on olla.

X-l jõudis veel öösel kripeldama hakata ja ta kirjutas (Lotmani ja kogude direktori meediajuttu võrreldes):

Raamatukogu poolne vastus on kuidagi nõrgavõitu, selle kogude direktori jutuga, et “ma usun, et see on kastides olemas”. Ta oleks pidanud avama arvutis digiteeritud sedelkataloogi ja näitama, et teised eksemplarid on olemas. Samuti pole ta kordagi otse öelnud, kuhu need raamatud siis lähevad. Kõik on liiga umbmäärane, et vaatajat veenda. Ja teiste eksemplaride olemasolu ikkagi ei õigusta raamatute salamahti minema viskamist.

Mul hakkas jälle kripeldama, et nüüd jääkski avalikkuse ees justkui viimase sõnana kõlama see küündimatu jutt, et normaalne protsess ja “ma usun, et on olemas,” ja ma küsisin luba postituse tegemiseks.

Nodsu:

kas ma võin seda vestlust siin netti lekitada, olgu Lotmani blogi kommentaarides või omaenda blogis? ilma nimedeta muidugi. Lihtsalt tahaks, et oleks vastukaaluks PR-jutule lagedal see insaidinfo, et ei ole ikka midagi nii standardprotseduur ja normaalne.

Ja samal öösel (nüüd oli juba reede, 20.01) andis X loa tsiteerida, kui ma nimesid ei nimeta, ja lisas Liivi tänava lugemissaali kohta:

Pop-up raamatukogus oli [kõigest] kümmekond ilukirjanduseköidet eri keeltes. Mis ei tähenda, et seal muud ei võiks olla. Täna vaatasime.

Hommikul andis ka Z oma loa, kui ta teksti enne näha saab, paludes krõbedamad väljendid välja jätta ja samuti mõista andes, et nimesid on parem mitte nimetada:

/…/ Muide, meile on nüüd saadetud hoiatus raamatukogust avalikult halvustavalt mitte kõnelda. Huvitav, kas suur vend valvab?

Aga seda võib öelda, et ei pingutatud mingi teatega ei maja sees ega väljapoole. Jutt, et Pop-upis on väljas ja oleme kogu aeg igale poole pakkunud, on vaigistus-õigustustaktika. Pop-is, nagu X kirjutas, on juba mõnda aega lauanurgale unustatud vaid 10 erikeelset raamatut (nende seas nt. Arthur Hailey “Lennujaam” vene keeles ja üks norrakeelne muinasjuturaamat). Ilma sildita, et tasuta võtmiseks. See käputäis ei jäta muljet suuremast pingutusest pakkuda. Kõrval seisab tühjana veel kaks lauda, kuhu võiks mitu kastitäit raamatuid viia.
Lenini kogutud teosed ja Marxi ja Engelsi väljaanded, mis praegu stiilis “saite nüüd, mis tahtsite” Akadeemia tänava väljapääsu juures riiulisse välja on pandud, tekkisid sinna peale skandaali ega tee kaotust olematuks.

Positiivne on, et raamatukogu e-pood, mis ka vanakraami pakub (küll kohmaka maksmisskeemiga ja ilma pangalingita), läbimüüki kohe suurendas.

FB-s käivatelt inimestelt tuli selline tähelepanek:

TÜ rmtk FB-lehel on üks lugeja küsimus äraviskamisest ja vastus sellele mahakandmisest. Seal on ka vabandus, et eelmine aasta jagasime, aga sel aastal mitte, sest maja on remondis. Nii et nad ise tunnistavad ka, et sel aastal pole kuhugi pakkunud.

Kokkuvõtteks, üldine pilt:

kogude direktor ajab häma – esiteks sellega, et räägib “mahakandmisest”, minnes mööda sellest, et (nagu meie sõpruskonna meililistis märgiti): “häirib, kuidas nendes vastuartiklites läbimõtlematu ebadelikaatse äraviskamise juurest kogu aeg suunatakse juttu mahakandmisele, st räägitakse muust asjast. Ja minnakse mööda sellest tegelikult tehtud veast, et visati ära ning isegi ei püütud kellelegi pakkuda.” Kui kellelegi veel arusaamatuks jäi, siis mahakandmine ei tähenda tingimata äraviskamist (ja “taaskasutus” ehk vanapaberisse saatmine on lihtsalt äraviskamise loodushoidlikum moodus). Lotman ei tõstnud häält mahakandmise kui niisuguse peale, eks ole.

Eriti mööda on jutt omanikumärgistega teoste tagastamisest endistele omanikele ja hoiuraamatukogule saatmisest – kena keik, aga mismoodi see puutub vanapaberisse saadetud raamatute teemasse?

Peaaegu sama mööda on jutt “nõukogudeaegsetest sundeksemplaridest” ja raamatutest, mis “ohustavad tervist” – kuidas see peaks käima Platoni või Saksa luule ajaloo kohta? Või kas tõesti on Ivo Voldi, Janika Pälli ja Martin Steinrücki koostatud raamat üks neid, mille “ülikooli õppejõud on ise palunud käibelt ära võtta” (nähtavasti sellepärast, et see on nii hirmus vana, ikkagi juba 2010. aasta väljaanne, mida peaks üks tänapäeva klassikaline filoloog sellega pihta hakkama, kui tahab ajaga sammu pidada, ei tea ainult, miks ta Raamatukois läbi müüdud on)?

Vabandust, aga mida muud ma saaks sellest järeldada, kui et raamatukogu juhtkond kas valetab või lihtsalt ei tea, mis nende asutuses toimub? Ja miks nad tahavad muljet jätta, et see on süsteemne, mitte ühekordne viga?

Sujuvalt libisevad raamatukogu avaldused üle ka sellest, et remonti minekust saadik ei ole neid ülearuseid raamatuid kellelegi pakutud – esiteks, mina olen raamatukogu lugeja ega ole selle kohta ühtegi meili saanud, kuigi meilindus töötab muidu remondist hoolimata ja pikendamisteated saan ma kenasti kätte; teiseks, Kristina Pai jutt sellest, et raamatuid “jagati Liivi tänaval ajutises lugemissaalis” on üksnes väga tehniliselt õige, sest sinna on raamatuid jõudnud näpuotsaga, kuigi tudengid kurdavad, et kõle jne. See väikegi ports, mis sinna jõudnud on, ei ole olnud sildiga “võtke kaasa, kui meeldib”. Võib-olla praeguseks juba on, siis on skandaalist vähemalt kasu.

Muide, Martin Pau leidis Tartu Postimehe kommentaariumis sama:

Raamatukogu kogude direktori väide “enne seda püütakse teoseid laiali jagada, maha müüa või inimestele tasuta ära anda” jätaks usaldusväärsema mulje, kui oleks antud ka lühike kirjeldus, kuidas protseduur käib. Ega Mihhail Lotman ole aastaid kusagil pagenduses olnud, et pole raamatute laialijagamispüüetest midagi kuulnud ja osa saanud.

See, et “jagatakse praegugi ka peamaja tagaukse juures” on eksitav: raamatuid ei jagata mitte “praegugi” (ma arvan, et ma pole ainus, kellele “jagatakse praegugi” tähendab “kogu aeg on jagatud ja praegu pole teisiti”), vaid hakati alles praegu meediakära peale jagama; “jagatakse praegugi” läheb vastuollu ka ka raamatukogu FB-vastusega (läksin luurasin A. konto kaudu), mis möönab: “Siis läks aga maja remonti ja meil ei olnud võimalik raamatute väljapanekuga jätkata.”

Minus tekitab küsimusi ka see, miks üldse esineb avalikuse ees ainult kogude direktor, aga peadirektoril on suu vett nii täis, et meediale jõudiski vahepeal juba mulje jääda, et Kristina Pai ongi terve raamatukogu direktor. Ei ole. Raamatukogu direktor on Martin Hallik, kes miskipärast oli puu otsas, kui pauk käis, ning nähtavasti eelistab sinna puu otsa jäädagi ja lasta alluvatel asju klaarida.

Kuna paistab, et ma tunnen raamatukogu maine vastu suuremat huvi kui asutuse juhtkond ise, siis olgu veel kord märgitud, et tegelikult ei pea kõik raamatukogu töötajad seda “normaalseks mahakandmisprotsessiks” – ma tunnen sealt oma kümmet inimest, nagu arvatavasti iga TÜ-s käinud tartlane, ja tean sedakaudu, et hästi paljud töötajad tunnevad ise nördimust ja on jahmunud. Kogude direktori jutt teeb nende jaoks asja veel hullemaks, sest see teeb neist kõigist justkui kaasosalised, kuigi nende käest ei küsitudki, ja jätab mulje, et nii kogu aeg käibki. Nii et kui te raamatukogus töötavat inimest kohtate, siis ärge teda igaks juhuks mudaga loopige, kaastunde avaldamine on tõenäoliselt kohasem reaktsioon. Ja olukord pole õnneks päris nii hull, nagu juhtkonna avaldused üritavad meid uskuma panna.

Uus “Aržeeria”-nimeline tants (või kuidas teda nüüd eesti keeli hüüdma peakski) tekitas proovis palju elevust. Kas Playford andis selle lehekülje kokkupanemise oma vennapoja hooleks, sest ise ei viitsinud kõike*? Ehk: kas selle tantsu on koostanud assistent Mert Nertman**?

Poes kõndisin jõulunänni riiulist mööda, siis mõtlesin: odoot, kas ma tõesti nägin seda, mida ma nägin? ja kõndisin tagasi. Ei, mu silmad ei petnud mind. Lähemal uurimisel paistis, et kommikarbis olev asjandus on vist mõeldud olema šokolaadist lumememm.

Kirjeldasin seda pärast kodus ja küsisin A. käest: “noh, mis sa arvad, mida see mulle meenutada sai?” ja tema ei saanud üldse aru, kuni ma selgitasin: “see ei olnud VALGE šokolaad!” – siis selgus, et tema arvas, et šokolaadist lumememmedel käib hõbepaber ümber. Ei-ei, ei olnud seal mingit hõbepaberit, see lumememm oli au naturel, pruun ja punase tuttmütsiga. Naersin seal poes omaette veel juusturiiuli ees.

*

Muidu vaatasin, et Loone Ots on kirjutanud päris toreda hariva lasteraamatu kuulsatest eestlastest – mõtlesin, mida see mulle küll meenutab, natuke tuli Kivirähk ette, aga siis lõi klaariks: see on ju sama žanr, mis Hölderlini lugu. Kanni, ae, kas sa leiad Pamätniku veel üles, blogiks ta siin üles?

—————————————————————————————————————————————
* Tõtt-öelda Playford küll andiski üht-teist oma vennapoja hooleks, nimelt andis kirjastamisasjad talle üle, kui ise vanaks ja haigeks jäi, aga see juhtus hiljem – 6.-ja 7. väljaanne on juba John Playford noorema kirjastatud ja edasised tulid veel noorema Playfordi trükipressi alt – kusjuures too kõige noorem Playford, vana Johni poeg, viskas paljud sellised veidrad tantsud kogumikust hoopis välja

** Kes ei tea, kes on Mert Nertman, vt Bud Grace’i blogist, skrollige seda postitust alla. Siin postituse alumises otsas on üks Mert Nertmani hilisem ilmumine.

Kombed

november 14, 2016

Mustal kassil on mood istuda hääletult sisendusjõulisel, väljendusrikkal ilmel külmkapi ees, saates meid oma suurte ümmarguste silmade ainitise pilguga, kui me mööda läheme, ja pöörates pilgu siis näitlikult uuesti külmkapiuksele, ega selle peale ei saa loota, et me ise aru saame. “Ruudi palvetab jälle külmkapi ees,” ütlen ma selle kohta.

Viimasel ajal on tal tekkinud sarnane ja eriti tüütu mood: istuda samamoodi sisendusjõuliselt ja väljendusrikkalt külmkapi ees, oodata, et ma kaussi midagi head paneks, näiteks hapukoort, ja seejärel jalutada sama väljendusrikkalt välisukse juurde. Mis mood see on külmkapi ukse ees õue paluda, tahaks ma teada?*

Viimati käis meie tants nii.

Kass istub väljendusrikkalt ja sisendusjõuliselt külmkapi ees, kui mina koogitainast segan.

Võtan laua pealt hapukoore ja suundun kassi kausi juurde.

Kass istub väljendusrikkalt ja sisendusjõuliselt külmkapi juures edasi.

Mina lähen, seesama hapukoor näpus, külmkapi ukse juurde, teen selle demonstratiivselt lahti, panen kinni, ja lähen uuesti kassi kausi juurde.

Kass tuleb kausi juurde kaasa.

Mina hõljutan kausi kohal hapukoort, kaussi tilkagi poetamata, sest mul on usaldamatu ja kahtlustav iseloom.

Kass ootab selle protseduuri lõpuni, kõnnib välisukse juurde ja nõuab õue.

Olen nähtavasti kasside keeles ühe õppetüki juurde õppinud.

————————————————————————-
* Ega ta muidugi meil ainuke loom ole, kes arvab, et üks žest sobib mitme vajaduse jaoks – hallil kassil oli vahepeal komme ükskõik mille küsimiseks suvalist siledat pinda kraapida. Algas sellest, et õueminekuks tuleb akent kraapida, arenes selleni, et näiteks veenõu täitmist saab nõuda seinale riputatud foto klaasi kraapides. Süsteem paistab olevat selline, et “kraabin küüntega siledat läikivat pinda => inimene tõuseb üles ja teenindab.”

Minu lapsepõlvepildid: Karu

september 30, 2016

Kõik panevad oma lapsepõlvepilte üles; aga ma panen selle asemel parem tuhat sõna. Mul on küll päris toredaid lapsepõlvepilte või vähemalt on olnud, aga ma olen mitme kolimisega nad nii ära pannud, et ei tea, kust otsida. Niisiis ma parem kirjutan, või mida siit blogist ikka oodata, mul on siin peaaegu pildivaba tsoon.

*

Üheksakümnendatel unistati talupidamise juurde pöördumisest, küllap selle harjal, et maid saadi tagasi, ja ühtlasi loodeti, et kui minevikuelu juurde naasta, siis tulebki see müütiline aeg, mil maasikad kasvasid puu otsas ja loomad mõistsid rääkida. Ma ei tea, kas sellepärast, aga igatahes nägin ma siis esimest korda oma isa vanavanemate vana talukohta.

Mina pole oma vaarvanemaid näinudki, kuigi Karu mamma olnud (vist?) veel elus, kui ma sündisin, igatahes räägiti, et ma olevat titena oma vastsündimuses välja näinud nagu tema oma vanaduses. Igatahes tean ma neid ainult pärimuse järgi, näiteks kuidas Karu papa ja mamma võtnud veel isegi kolhoosiajal endale igasuguseid huvitavaid abilisi majapidamisse elama, nagu mu isa mäletas. Osalt oli see nagu sotsiaalhoolekande võtmes, nagu ma aru olen saanud – üks sulane olnud Loll-Endel, kellel tuli pahandusi, kui ta kolhoosinaisi ehmatas, vihmamantli väel, muidu ihualasti tee ääres heina niites; teine töömees olnud keegi August Joosua, kes kirjutas sinise pliiatsiga kaustikusse luuletusi, näiteks pika poeemi, kus kordus refräänina “Ehk küll käsi valutab…”.

Majast oli järel vare, ma ei mäleta hästi, võib-olla ka põlenud: mu vanaisa, isa isa, ei sallinud oma äia-ämma, see laienes ka nende kodule ja kui nood surid, jättis ta kõik lihtsalt lagunema. Aga vana väravaaset tähistasid vana saarepuu ja kask, natuke kõrval veel toomingas ja sissesõidutee oli veel näha, võsaks kasvanud pihlenelas kahel pool.

Meie väike karvane bolonka välimusega krants leidis sealt põõsastikust roheka hallitusega kondi, umbes sama suure kui ta ise, lohistas õue peale, sest hambus tassida ei jaksanud, ja näris õnnelikult järgmised paar nädalat, vahel mattis maha ja kaevas jälle üles; me kutsusime seda eesli lõualuuks, kuigi see polnud kindlasti lõualuu ja vaevalt ka eesli oma. Üldse oli koer seal hirmus õnnelik, justkui teda ei olekski padjakoerakeseks disainitud – alailma ilmus ta kuskilt välja, üleni porine ja karvad ihu vastu kleepinud, nii et ta paistis kõhn nagu rott, mitte selline kohev lumehelbeke nagu kodus linnas; kui me koos metsa vahel kõndisime, jooksis tema poole pikema maa maha, kord kaugele ette, siis jälle tagasi, vahepeal ragistas võsas ja jälitas mingeid endale teadaolevaid ulukeid.

Aidahoone koos vankrikuuriga oli enam-vähem terve; elasime suvitades selle hoone ja õue vahet, magasime lakas – alguses vanades heintes, varsti tegime uusi juurde. Kui vihma sadas, sain teada, et laastukatusel vihm ei rabise, vaid vuliseb, vaikselt ja õrnalt. Seal sain ma katse-eksituse meetodil teada, et veekindlaid asju ei maksa magamise ajaks peale võtta, sest nad on veekindlad ka teistpidi: ärkasin ühel külmal hommikul selle peale, et unes hakkas vihma sadama ja ma olin vihma kätte magama jäänud. Ärgates avastasin, et vihma sajab ainult minu jope sees, mille ma olin omast arust hästi kavalasti külma vastu kaitseks peale tõmmanud. Väike koer vastu selga kaitses külma eest palju paremini.

Riideasjad olid lakas; asju, mida õues alatasa vaja läks, hoidsime vankrikuuris, näiteks potte-panne, sealt sai neid kähku kätte; süüa tegime keset õue lõkke peal. Söögiga oli omaette lugu, ega seal külas enam poodi ei olnud, paar korda nädalas käis Sadalas või oli see nüüd Tähkveres postkontori juures lavka, teine variant oli Lilastvere pood, aga see oli kaugemal, see-eest oli sinna minnes tore mitu korda üle Rausi oja käia – väiksena Kunda jõe ääres veedetud suvedest peale teevad igasugused kohisevad ojad ja jõed mind väga rõõmsaks. Lilastvere poes müüs Eda, kes oli seal kaupa müünud juba siis, kui mu isa oli poiss (tema oli lapsena Karul palju aega veetnud, üsnagi vanavanemate laps, nagu ta oma alalõpmata kolivate vanemate vanima lapsena oli) ja kes isa jutu järgi nägi välja umbes samasugune nagu toona, mil tal oli teismelise poisina olnud huvitav tema kaelusest sisse piiluda. Mina olin defitsiidiaja lapsena vaimustuses, kui heldelt Eda juustu ja vorsti jagas – küsid kolmsada grammi, annab kolmsada viiskümmend! – selle peale ei osanud toona tullagi, et vahel võiks pahandada, kui müüja üritab liiga palju müüa või rohkem, kui ma tahan – mis mõttes “rohkem, kui ma tahan,” ma tahangi alati rohkem juustu!

Sellise harva poeskäimisega juhtus aeg-ajalt, et ei osanud päris hästi ette arvestada ja siis pidi enne uut poetretti jagama, kui palju leiba igaüks võib süüa. Jõime enamasti vaarikavartest teed, mida ema lõkke peal keetis.

Eriti palju vaarikavõsa kasvas lähedal vana Tani koha ümbruses, ma käisin üle põllu seal kolamas, hoolega jalgu sahistades, et rästikud teaks kõrvale hoida, kui neid peaks olema; seda ma teadsin, et ennem võib neid leida lagedal päikese käes peesitamas kui metsa vahel. Tani Leeni olnud vanasti Karu mamma sõbranna. Korra, kui mammat hammustas rästik, tatsanud ta kõigepealt aeglaselt ja rahulikult Tani Leenile seda uudist rääkima, sealt samamoodi velskri juurde, tats-tats. Ei juhtunud temaga sellest hullu midagi.

Vist kuskil sealsamas, nende kahe majapidamise vahel oli see koht, kus isa nii umbes kolmeselt oinaga kimpu jäi – tema kõndis mööda rada, oinas tuli ja lükkas ta pikali, ega väikesed lapsed niigi väga kindlalt jalul ei püsi. Oinas ootas, kuni poiss püsti saab, lükkas jälle pikali ja nii mitu korda järjest, kuni mamma tuli kisa peale vaatama.

Kuskil seal kandis oli ka Ussinõmme, samuti mahajäetud koht, nime saanud muidugi rästikute järgi. Sealkandis olnud üldse igal pool palju rästikuid, aga kuivendamisega olid ära kadunud nii rästikud kui mustikad – ühestki vanast mustikakohast ei saanud enam midagi. See-eest leidsime ükskord metsast sihi äärest ka sellised vaarikapõõsad, kus oli marju küljes – lagedamatest kohtadest olid alati ära korjatud -, “siin on vaarikaid nii et tapab!” hüüdis isa ja kalpsas üle kraavide.

Vahetevahel käisime K.-ga ühest peaaegu-naabertalust (päris naabertalud olid kõik välja surnud) piima toomas, see oli hirmus, sest neil olid haned. Iial ei teadnud, kas veab ja saame end inimestele enne kuuldavaks-nähtavaks tehtud, kui haned kallale tulevad, või märkavad haned meid enne. Seda talu kutsusime me Kötsiks pere järgi, kelle vana koht see oli, kuigi tegelikult oli selle nimi hoopis Mäe.

Korra üritasime kuskil seal kõrval ka porgandeid kasvatada; mul on meeles, kuidas ma neid harvendasin, ise sääskede käes hulludes; maa oli savine ja tihke ja porgandeid vist lõpuks ei saanudki.

Oli see nüüd kuivendamise käigus või tuletõrje tarvis, igatahes oli vanast linaleoaugust, mille kohta öeldi Sooplik, sügav kandiline tiik kaevatud. Me käisime seal suure mõnuga ujumas, kuigi K.-le pidi peale passima, et ta üle pea vette ei satuks – seal läks sügavaks üsna järsult – ja seal nägin ma esimest korda elus kaani. Oli väga hirmus. Suuri kiile ma jälle armastasin. Vesi oli seal hirmus külm, eriti nii väikese veesilma kohta, eks ta allikatoiteline oli, aga millal mind enne külm vesi ujumast seganud on.

Millalgi jäid meie Karu-käigud soiku, sest sealt varastati hirmsal kombel, nii et sinna aidalakka ei saanud midagi jätta, isegi kõige vanemaid ja kulunumaid asju. Olgu ämbrid või šturma. Millalgi käisid külapoisid või külamehed rüüstamas, sikutasid aidalaka otsaseina küljest ära ja viskasid Sooplikku parveks; hiljem veeti aidapalgidki laiali. Selles vahes hakkasime oma Tõredal käimist väikest viisi Karult Kötsile ehk Mäele ümber kolima, sest sealne perenaine ei viitsinud sellega enam majandada ja müüs koha odavalt maha. Seal oli hulka kraamimist enne, kui elama sai hakata, seejärel oli õuepealse elamisega võrreldes muidugi päris luksuslik, ikkagi katus pea kohal, päris ahjud ja pliidid, aga aga sellest jäin mina juba rohkem kõrvale, sest ma läksin varsti ülikooli ja suved olid muid asju täis.

Seal käis vahel karu õunu söömas – mitte et keegi õue peal karu oleks näinud, aga üks eriti õunane oks oli murtud, hunnikud olid õunapuude all, kaerakliisid täis, ja kaerapõllu peal oli enne karu maiustamas nähtud.

Paar korda jõudsin seal küll üksigi käia, ja ka Kanniga, isegi täitsa sügisel – seal andis päris soojaks kütta. Öösel jooksid rotid ringi. Mul oli üksi enne sinnaminekut kõhe, et äkki keegi murrab sisse, kui ma seal olen, aga magasin öösel rahulikult, mõtlesin, et kui keegi kolistab, ju siis on kummitused ja küllap nad on sõbralikud, niiviisi oli hea turvaline magada. Seal kohas ei oleks küll pidanud mingeid sõber- ega sugulaskummitusi olema, aga ma suutsin selle niiviisi kasulikult peas ära ühendada. Aga sissemurdmiste pärast jäi lõpuks sealgi käimine soiku – eriti kui jalgratas läks, siis muutus seal majandamine ülejõukäivalt tülikaks.

Huvitav on see, et mul on Sooplikus ujumisest toredaid mälestusi mingi parve peal ulpimisest ja kiilide vaatamisest – kas see oligi seesama aidaots? aga siis me ju enam nii lähedal ei elanud, Kötsi oli tiigist märksa kaugemal. Või oli keegi sinna juba enne mingi parvekese teinud?

Soopliku ja Karu hoonete vahel kasvasid heade magusate kollaste marjadega karusmarjapõõsad, uhke suur saarepuu ja vist ka paar uhket pärna.

Läheduses jooksid kõrgepingeliinid. Need olid minu jaoks üsna uus nähtus, nii et kui nad pinisesid, ei osanud ma tükk aega koju ajada, mis seda salapärast häält teeb või kust see tuleb. Sfääride muusika, mõtlesin ma, sest mis ma muud ikka mõelda oskasin. Selline ongi sfääride muusika.

Mida egolaksu

september 23, 2016

Guugeldasin ennast (on ju, ma ei ole ainuke, kes seda teeb?) ja avastasin oma tagasihoidliku isiku ungarikeelsest artiklist Eesti pärisnimede lihtsa hääldatavuse kohta.

St mitte viidetes, vaid artiklis endas, ühe piisavalt tähtsa pärisnimena, hö-hö-höö.

Kui see ei ole nüüd kuulsus, siis ma ei tea, mis üldse on.

Portaal

september 20, 2016

Küllap paljud nägid üksvahe ühes või teises väljaandes juttu tuumavarjendisse pudenenud sipelgatest, kellel on seal justkui-pesa, mis aga ise ei paljune: seal on ainult töölised, neil ei ole järglasi, ei ole ema ega isaseid. Koloonia püsib alles ja elus ainult tänu uutele sipelgatele, kes läbi toru varjendisse pudenevad.

Natuke pärast seda uudist vaatasin üht Narnia-filmidest ja mul käis üks kõhe klõps.

Uhh. Sellel maailmal käib inimpopulatsiooni täiendamine (ja regulaarne maailmapäästmine) sama mehhanismiga. Keegi peab sinna pudenema, et mootor edasi käiks.

Ainult elutingimused on paremad ja seepärast võib toru olla ka kahesuunaline – kui maailm on jälle käima lükatud, siis saab ta tükk aega omaette hakkama, pudenenud võivad vahepeal kodus ära käia.