Sain äsja üht vaidlust tõlkides teada, et Messiina väinast veab üle praamifirma nimega Caronte & Tourist. Päriselt ka, ma ei hanita, telli koht praamile kasvõi täna.

Tõlgin, sest Itaaliamaal on kreeka nimed oma kuju võtnud: Caronte on itaalia versioon Charonist.

Jääb veel küsimus, kas Piibeleht all ja Vestman peal Sitsiilia on allilm ja Mandri-Euroopa pealilm või vastupidi. Eriti segaseks teeb asja, et selleks kohaks, kustkaudu Pluton Persephone allilma vedas, on sealkandis peetud nii Sitsiilia Perguse järve (oleks ma Mägi Kurdla või keegi sarnane, kargaks ma siinkohal püsti, silmad põlemas: Pergus, Pergus, see on samahästi kui “põrgu”, mõistate? täpselt nagu sumerlased olid sõmerlased, teisisõnu liivlased, Mesopotaamia tähendab Mesipotimaad ja roomlased said oma nime, sest roomasid eestlaste ees!) kui ka Avernuse järve Napoli kandis.

Eks selliseid nimemänge harrastatakse meil ka, lambist meenub näiteks arboristifirma Vikatimees.

Rahvas

märts 21, 2021

Viimasel ajal satub kuidagi tihti silma ette üht ja teist, kes räägivad, mida rahvas tahab ja mida rahvas ei taha (enamasti ei taha). Mul tuleb siis korraga kaks tunnet:

misasja sa võtad rahva nimel suu täis, räägi parem ausalt enda ja oma fännide nimel! miks sa minu käest ei küsi, mina olen ka rahvas!

ja

ma ei tunne seda rahvast, aga tundub kuidagi ebameeldiv tegelane, parem hoiaks tast võimalikult kaugele.

Minuga juhtus vahepeal selline asi, et hakkasin üht seiklussarja vaatama ja ei saanud kohe arugi, kui olin juba ühest antikangelasest sisse võetud ja nüüd on ta mu kujuteldav sõber, kelle suunas platooniliselt õhata. Minul on nüüd muidugi hästi, tänan küsimast, dopamiinitaseme eest kenasti hoolt kantud, kogu aeg on hea tuju, ainuke häda, et nähtamatute sõpradega ei tea iialgi, kas võib parajasti rahus ennast sügada või pussu lasta.

Aga selle tõttu guugeldasin ma ka sarja kohta taustainfot, imestasin, miks see minu lemmiktegelase osatäitja on alati intervjuudes kõige kidakeelsem ega taha enda kohta midagi avada. Kuni ma guugeldasin ka näitlejat ennast ja siis ma enam ei imestanud, sest oh sa püha püss.

Vaeseke oli juba varem ühes väga popis sarjas mänginud ja tundub, et selliseid ei võeta enam inimese, vaid tegelasena, keda võib väntsutada nagu fänfikikarakterit. Või loeb see, et nähtavasti on ta seksisümbol. Mis tähendab, et piisab, kui tema eraelust midagi välja lekib, kohe läheb rämedaks spekuleerimiseks.

Nt oli ta kunagi teinud lapse kellelegi, kes ei olnud tema enda naine. Inetu lugu muidugi, aga oma naisega leppis ta pärast ära, last aitab ülal pidada ja käib teda vaatamas, suht tavaline kärgpere ühesõnaga. Ja ma saan põhimõtteliselt aru, et see on magus klatšiteema.

Aga kommentaaridest umbes pooled olid à la “vat, oleks ta selle lurtsu ikka mulle kurku purtsatanud, siis ei oleks sellist jama tulnud,” plus arutelu, et kui ta seksiks selle popi sarja teise seksisümboliga, siis mis asendis, ja kui suur kummal täpselt on; ja pooled paistsid siiralt uskuvat, et tegelikult on tal tõeline armastus hoopis näitlejaga, kelle tegelasega tema tegelane käib (sest ega siis tegelased ei saa ju kurameerida, kui näitlejatel omavahel ei susise), ja sõimasid kurjalt päriselunaisi, kes seda telearmastust segavad.

Nagu… appi. Ma saan veel aru, et need seksimõtted võivad pähe tulla, sest seksisümbol. Aga kas seda peab kohe kirjutama? Avalikus foorumis, mitte sõpradega privas lämisedes? Elusate inimeste kohta, kes võivad seda ise lugeda?

Loodan vaikselt endamisi, et järsku Eesti artistidel on selliste asjadega natuke rahulikum kui hollivuudis, sest keegi ei saa siin nii kauge täht olla, et inimesed teda päriselust kuidagi ei teaks. See võiks dehumaniseerimise vastu aidata. Aga võib-olla olen ma lihtsalt õndsas teadmatuses, sest enamasti ma ei käi sellistes kommentaariumides.

Huhh. /raputan ennast ja loodan, et saast pudeneb maha./

Mõttepudi

jaanuar 21, 2021

Indigoaalane luges “Hea põhjatuule vastu”, Marca kunagi varem ka – mis pani mind meenutama, miks mul see raamat poes sirvimise peale ostmata jäi, ja jõudsin jälle selle peale, mis mind viimasel ajal kummitab. Mind nähtavasti ei huvita selles mõttes armastus.

Kummitanud on see sestsaadik, kui märkasin, mis filme ma telekast peale panen võtma: kui juures on märkus “romantika” või “armastusfilm”, sõidan tavaliselt sirgelt mööda. Kui need on väärtfilmi kuulsuses, siis ehk kaalun ja vahel pean vääriliseks, aga needki jäävad hiljem enamasti vaatamata, müraks salvestisehunnikus, nagu need iseenesest ilusad riided, mida ma ostan mõttega “äkki peitub minus ka selline inimene,” ja mis jäävad siis kapis ruumi võtma. Aga seiklusfilmi võin vastava tujuga vaadata ka täitsa keskpärast.

Romantilised komöödiad pääsevad mul löögile kas siis, kui rõhk on sõnal “komöödia” (Bridget Jonesi filmidest esimene mulle meeldis, teisi pole julgenud vaadata) – või kui seal on mingi inimeseks olemise mõõde, mis ei ole ainult õige paarilise leidmisega seotud (“Crazy, Stupid, Love.” kvalifitseerub, kuigi lõpp vajub ära. Paigutub otsapidi sellesse komöödiažanrisse, mida ameeriklased teevad päris hästi ja millele ma olen nimeks pannud “eksistentsiaalne komöödia”). Või ühiskonnapanoraam vms. Aga “Unetus Seattle’is”, mille ma võtsin vaadata, sest Tom Hanks on tore näitleja – surmigav, kannatasin lõpuni ära ainult mingist lollist kangekaelsusest ja lootusest, et äkki läheb huvitavaks. “Kui Harry kohtas Sallyt” – samuti kuulus film, aga pettumus. Ja ei, süüdi pole Meg Ryan, sest mingit krimi-seikluskomöödiat, kus lamuur ainult möödaminnes sisse tuli, vaatasin kunagi täitsa mõnuga.

Armuliin kõrvalteemana kuskil krimkas või seiklusjutus ongi kusjuures okei, lausa tore on, kui Tommy ja Tuppence üksteisele silmi teevad. Või üldse misiganes lugudes vürtsi või karakteriavajana. Aga ainult paarimineku ümber terve lugu – jeerum küll, isegi elus ei viitsiks.

Ühes Fandorini-krimkas määrab külmade siniste silmadega Oleg meeste “tegelikku vanust”, väites, et mehed on programmeeritud ühele vanusele ega muutu sisemiselt. Nicholas Fandorin määrati nii:

“Te ütlete, et olete nelikümmend viis aastat vana, kuid mina näen: eelpuberteet, suguküpsuse eelõhtu. Teid tõmbab ikka musketäri mängima. Ja te ei saa sellest mängust elu lõpuni isu täis. Selline on kord juba teisse pandud programm.”

Tundub kuidagi kodune, selle identiteedi ma võtaks; vahet pole, et see käivat ainult meeste kohta, mingu kukele oma essentsialismiga ja üldse, mis autoriteet see Oleg ongi. Eelpuberteet jah, ma olen vaimselt kümneaastane või noorem, seiklused ja uued tundmatud maailmad on lahedad, mitte mingi armunud õhkamine.

*

Mõttesähvakas USA Kapitooliumi-laamendajaid vaadates – küll neil võis tore olla. Osake massist, ühe ürituse teenistuses, hulgas lahustunud, mina minetanud. Tunne, mida mina õieti ei mäletagi, kas üldse olen tundud, laulva revolutsiooni ajal olin ma veel liiga noor, et öölaulupidudel käia, ja ka kodust tuli kaasa hoiak, et kui mikrofoni hüütakse “nüüd võtame kõik kätest kinni ja hüüame: “Üks rahvas! Üks rinne!” ja keegi juba sasibki käest kinni ja kisub selle taeva poole, siis ei hakka mitte ülev, vaid õudne.

Vt ka Ritsiku kirjutist laste elurõõmust, üht nende hulgast, mis paneb mind mõtlema, kas ma olen üldse kunagi laps olnud, just nagu ma pole ka õige noor olnud. Oma mäletamist mööda tegin ma selliseid elurõõmu-asju lapsena teadlikult, teadmisega, et lapsed teevad nii. Etendatud elurõõm, ka siis, kui pealtvaataja olin ainult ma ise.

Selline joovastus, mida saab püsivalt tunda ainult ilusas kitšimaailmas, mis on sotsrealistlike maalide või Vahitorni kaane asukate pärisosa.

(Mitte et mul päriselt elurõõme ei oleks, need lihtsalt käivad kuidagi teisiti, nii, nagu raamatutes ei kirjutata. Ma ei tea, miks ei kirjutata, kirjuta või ise.)

*

Mõte Jüri Ratta tagasiastumisvideot vaadates – ta tundub nii kergendunud ja õnnelik, mis siis, et kell on kolm öösel. Viib Lotho Sackville-Bagginsi liini ilusti lõpule, seekord õnnelikumale kui Tolkienil.

*

Issand halasta, Tartu aukodaniku valimise finaali on jõudnud Neinar Seli. Nimekirjast, kust välja langetati näiteks Mall Hiiemäe. Ma olen muidu Tartu asjadega viimasel ajal rahul olnud, aga kui ma pean Selit aukodanikuna võtma, siis küll… väntab härg, maivõi. Ma arvasin, et see ajastu on siin möödas.

Isa Nicolas

november 15, 2020

Tuleb tunnistada: kui lugesin uudist, et Lyoni preestrit ei tulistanud mitte terroristid, vaid armukade abielumees, tuli mul muie suule. Inetu minust muidugi, inimesed kannatavad ikkagi – õnnetu abielu! kiivusepiinad! mure haavatud armukese pärast! rääkimata sellest, et kindlasti on väga ebameeldiv, kui sind tulistatakse. Aga kogu lool on paras renessanssnovelli hõng, terrorism on selle kõrval nüri ja higav.

Ja mul hakkas kummitama ja kummitab siiani laul, mida üks armas Prantsuse neiu, keda ma eelmise aastatuhande lõpupoole Ungaris kohtasin, mulle õpetas. See jäi mulle hästi meelde, sest oli äratuntavalt “Vive Henri IV” viisiga.

Mis kõlab enam-vähem nii. Mõni lugeja tunneb selle meloodia võib-olla ära “Uinuva kaunitari” balleti finaalist, kus see on küll tunduvalt tõsisem ja pühalikum. Või sama muinasjutu Disney versioonist, kuhu Tšaikovski versioon samuti lekkis.

(Lingin puhtast nostalgiast ka Ménestriersi esituse – salvestise ajast, mil vanamuusikat tehti folgi ja pungi vaimus, bändilt, kes oli CD-de ajaks juba ammu laiali läinud ja kelle vinüüle fännid nüüd tagantjärgi digiteerivad.)

Selle laulu kohta lugedes sain üllatusega teada, et esimene salm võib olla Henri IV kaasaegne tekst, ja edasi kuhjus salme juurde kuni 19. sajandini välja – seni olin arvanud, et see on kõige täiega hilisem laul, et ta ei saanud tekkida kuidagi enne, kui Henri kuju Pont-Neufil roheliseks roostetas, mis juhtus ometigi ju pärast tema surma. Sest esimese salmi tekst on selline:

Vive Henri Quatre,
vive ce roi vaillant,
ce diable à quatre
a le triple talent
de boire, à de battre,
et d’être un vert galant.

Ehk:

Elagu Henri IV,
elagu see vahva kuningas!
Sel neljakordsel põrgulisel
on kolm talenti:
juua, lahingut lüüa
ja olla haljas eluvend.

Mina, vaadake, arvasin, et hüüdnimi Vert Galant, Haljas Eluvend tuli roheliseks tõmmanud kujust. Aga nüüd lugesin, et ei-ei, selle pilkenime teenis ta ära oma eakohatult aktiivse armueluga.

Meloodia ise on mõnevõrra vanemgi, selle esimene versioon ilmus 1589 Arbeau toredas tantsuraamatus “Cassandre’i” nimelise tantsuloona, ning sellega sobiva teksti võib leida juba 1581. aastast:

Je suis Cassandre qu’est descendue des cieux
Je suis Cassandre non pas pour vos beaux yeux
Je suis Cassandre qu’est descendue des cieux.

Ehk

Ma olen Kassandra, kes on taevast laskunud
Ma olen Kassandra, mitte teie kaunite silmade jaoks,
Ma olen Kassandra, kes on taevast laskunud.

Lisan siia ühe tänapäevase, kergelt Brassensi hõnguga esituse, uute sõnadega.

Aga tagasi selle laulukese juurde, mis mulle eelmise aastatuhande lõpuaastail õpetati ja mulle patuse preestri ja armukadeda abikaasa uudiste peale meenus.

Ja meenus sellepärast, et laulu alguses on vaat sellised sõnad:

Y’avait un moine qui s’appellait Simon,
une belle jeune dame voulut savoir son nom.
Elle lui a dit “Mon père Nicolas, mon père Nicolas,
venez me voir ce soir, mon mari n’y sera pas”.

Ehk:

Oli kord munk, kel nimeks Siimon,
üks ilus noor daam tahtis ta nime teada.
Ta ütles talle: “Isa Nikolaus, isa Nikolaus,
tulge mulle õhtul külla, mu meest ei ole kodus”.

Ja edasi läks tal enam-vähem nagu ühel teataval Andreucciol Perugiast, ainult et munka ei kukutatud peldikusse, vaid ta jäi ilma oma mungarüüst ja rahakotist, mõnes variandis hüppab veel kurja abikaasa hirmus aknast välja ka.

No kuidas selline laul siis Lyoni uudise peale meelde ei tuleks. Isegi peategelane on isa Nikolaus!

Aga ühtlasi hakkas mind painama see, mis oli mulle laulus alati mõistatust valmistanud: kui oli teada, et munga nimi oli Siimon, miks daam tema nime teada tahtis? ja miks ta seejärel teda hoopis Nikolauseks kutsus?

Asusin guugeldama ja avastasin, et sõnu on hulgem, väikeste erinevustega. Samuti on selle laulu päriskoduks pakutud eri kohti. Küll olevat see kanadaprantsuse, küll bretooni; üks, mille tekst on selle moodi, mida mina teadsin, paistab olevat Auvergne’ist. Küll see preester jõudis alles ringi lasta, ja et ta ka ei õppinud! Või oli selliseid liiderlikke, kuid kergeusklikke mungakesi siis mitu, nii et daam ja tema abikaasa said stabiilse mungakuueäri püsti panna.

Mis aga puutub munga nimesse ja miks peaks seda küsima, kui ühest küljest on see juba teada ja teisest küljest daam teda mingi nimega juba hüüab, siis ühel hetkel jõudsin tekstini, kus tema nimi ei olnudki Siimon:

C’était un petit moine
Qu’on ne savait pas son nom,
Une jeune et jolie dame
En savait ben le nom,
Elle lui dit : Mon bel ami,
Mon beau François,
Mon petit frère,
Mon frère Nicolas,
Viens ce soir dans ma chambre,
Avec ma tu souperas.

Oli üks mungake,
kelle nime polnud teada,
üks ilus kena daam
teadis seda aga küll
ta ütles talle: armas sõbrake,
mu armas François,
mu väike vennake,
mu vend Nikolaus,
tule õhtul mu kambrisse
sa sööd minuga õhtust.

Ja see on loogilisem ning hakkab otsast Rumpelstiltskini lugu meenutama: tegelane, kelle nime ei teata, kui aga keegi selle teada saab, saab ka tema üle võimust. See ei oleks esimene kord, kui muinasjutu- või müüdielemendid folklooris vahepeal realistlikumad tuurid üles võtavad.

Aga laulu taga ajades sain teada, et tal on ka mitu eri viisi. Kui kuulate Roulez Fillettes’i esitust, mis on kõige rohkem tolle minu tuttava lauldu moodi, saate kohe aru, miks see mulle Henri IV laulu meenutas.

Olgu siin ka üks sümpaatne videonäidis kanadaprantsuse versioonist, mis samuti enam-vähem sama viisi variant:

ja üks ilma liikuva pildita kuulamisnäide teistsugusest kanadaprantsuse esitusest (mis meenutab bretooni tekstinäidist).

Mingil määral sarnane on ka see Gruppo di musica popolare di Pinerolo versioon, mis on kogutud lausa Gallia Cisalpinast ehk Val Germanascast Piemontes, toredalt murdelise aktsendiga.

Aga kui võtta näiteks Bazoche’i nimelise Šveitsi bändi esitus, siis siin ei tunne seda “Kassandra”/”Henri IV” meloodiat enam üldse ära. Sama lugu on Normandia näidetega või Rue des Orties’ lauldud variandiga.

Kuna ma selle kohta praegu rohkem materjali pole leidnud, siis spekuleerin, et alguse sai see tekst hoopis muu viisiga ja kolis hiljem uue populaarse laulu peale üle. Sest eks meiegi või laulda “Aiaäärset tänavas” “House of the Rising Suni” viisiga?

Äraarvamata

oktoober 18, 2020

ERRi teed nimelt.

Lugesin mina midagi intervjuu ja persooniloo vahepealset sellest, kuidas LGBT+ inimesed on täiesti tavalised inimesed, keda on küllap igaühel tutvusringkonnas. Jõuan jutu lõppu välja, vaatan hajameelselt soovitust “Samal teemal”.

Samal teemal on ERRi arust lugu, kuidas “Ringvaate” reporter Ragnar Kaasik proovis elektriposti otsa ronida.

Mõtisklen nüüd selle üle vahelduva eduga juba teist päeva. Nähtavasti mingi koan.

Jõnksud

oktoober 16, 2020

Fantaseerin, mis saab siis, kui mandani keele taaselustamine peaks juhtumisi õnnestuma – päris võimatu see ju ei ole, vaadake heebrea keelt näiteks. Oleks ikka jõnks selle keele elutees. Eesti aktsendi ja substraadi järsk sissetung, ilma et ühtki selle mõjuta varianti säiliks, sest ainus praegune kõneleja on kindlasti eesti aktsendiga. Milline suurepärane näide geenitriivi* memeetilisest analoogist.

—————————————————-

* Ei saa jätta vigisemata, et minu arust ei ole see hea termin. See kipub kogenematul lugejal näiteks geenisiirdega jube kergesti segi minema. “Nihe” tekitaks õigema ettekujutuse. Aga noh, see rong on juba läinud.

Räägivad

september 13, 2020

Parasiteerisin jälle A. FB-kontol, vaatasin minevikku ja nägin, et inimesed (ei ütle, kes, sest järsku nad ei taha) arutasid, et lisaks “Tenetile” võiks Tallinnas teha ka eluloofilmi “Dennett”, “Tennant”, edasi tulid juba ka ideed “Tammet” ja “Tomat”.

Ja pole möödunud nädalatki, kui “Tomat” on sotsiaalse mõõtmega rupskiooperina teoks saanud!

*

Kui ma juba parasiteerimise peal väljas olen, siis tsiteerin ka oma väikevenna rallikiitust:

Pole küll võidusõidu alal ekspert, aga autojuhi elukutse selline näitlikustamine ja propageerimine tundub igatahes õige mõte. Sümpaatne, et televisioonis ka lihtsamatele ametitele tähelepanu pööratakse, eraldi põnevust tekitab võistluslik element. Erilist kasu võrsub sellest noortele vaatajatele, tekitades neis maast-madalast austust töö suhtes. Ehk võiks kaaluda samasuguseid sõbralikke mõõduvõtmisi teistelgi teenindava sektori elualadel, pannes omavahel võistlema parimad kassiirid, koristajad jt? Haarav oleks jälgida nt kalapuhastamise võistlusi või nõudepesemise kiiruskatseid.

*

Mõtlen, kas mu riietusstiili kohta ütleb midagi see, et täna tehti mulle tänaval mustlaskeeles kompliment, mis tõlgiti siis, kui mul tuli pähe juhm nägu nagu ikka inimesel, kes parajasti registreerib, et “võõras keel, mis keel, ah see keel, odot, seda sõna ma vist tean, ahaa” (sõna oli “šukar”, ilus), kiiresti kiitvaks žestiks – klassikalises Bharatanatyami tantsus tähendaks see vist “rääkimist” (alapadmaks avanev mukula, mis algab just suu juurest, mujal võiks see olla lihtsalt lootoseõie puhkemine), aga selles praeguses kontekstis oli ilmselt midagi üleüldiselt kiitvat, “muah”-žest. Et kas see tähendab, et ta pidas mind omaks? Või hoopis seda, et ta polnud ise kohalik ja kui eesti keelt ei oska, siis ju vahet pole, mis keeles komplimenteerida. Sest eks mu juhtmed osalt sellepärast nii pikad olidki, et ma ei ajanud välimuse järgi kohe koju, et mustlane, pidasin välismaalaseks.

Päevakajalist

august 7, 2020

Alles see oli, kui ma tutvustasin Taliesinile oma tasapisi idanenud teooriat, et ühe tundmatuks jääda sooviva suurriigi eesotsa on sattunud inimese asemel müütilise maailma tegelane, vembuvana tüüpi. Sest need teevad niskeseid tükke ja on ka niskese iseloomuga: hirmus aktiivsed, hämmastavalt lollakad, ei saa asjadest üldse aru, ja siis tabavad korraks kogemata biiti ja saavutavad põgusalt edu, et siis varsti jälle suure kolinaga kukkuda. Sooliselt ambivalentsed (guugeldage “the weird masculinity”, laske triikrauaga üle ja küll te siis näete). Ja eelkõige ettearvamatud. Nende mõjusfääris olla on ohtlik.

Nüüd, kus on palju juttu ühest intervjuust (näiteks Epp juhtis tähelepanu ja linkis), tuli mulle kohe meelde ühe teise vembuvana intervjuu või õigemini pressikonverents (pärgamendil stenografeeritud).

Näiteks küsib reporter Gefjon:

“Miks peate siin kojas, aasid te kumbki
teineteist tõrvama?
Loptr ei tea, et ta üle on trumbatud
ning et ta lõpule ligineb.”

Vastuseks tuleb asjassepuutumatu slut-shaming:

“Vaiki, Gefjon! Ei kulu mul meelest,
kes sind armuööks ahvatles:
kaelakee kinkis sulle see kahvanokk,
teda säärtega sülelesid!”

Reporter Odin:

“Kust tead sa, et võidu tubli käest tõmbasin
ja arale andsin?
Kaheksaks talveks sina maa alla kadusid,
oled lehmi seal lüpsnud,
oled sugu sünnitanud,
küllap hull on naiseks hakata.”

Vastus (põhimõttel “vaata, mis nägu sa ise oled”):

“Aga sinust on kuulda, et völvana Saamseys
loitsides liikusid;
rahva seas nähti sind nõiamoorina,
küllap hull on naiseks hakata.”

Sekkub moderaator Frigg:

“Oma saatuste teid ei peaks iial tooma
teadmiseks teistele;
mida teie, kaks aasi, teinud aegade alguses –
ärge mainige muistseid seiku.”

Vastuseks jälle slut-shaming:

“Vaiki, Frigg! Oled Fjörgynni tütar
ja ihkasid ikka armastust:
Veed ja Vilit, sina Vidriri naine
oled mõlemaid maitsnud.”

Reporter Heimdallr esitab kõige arukama küsimuse ja soovituse korraga:

“Oled purjus, Loki, jääb arust ju puudu,
miks ei lakka sa, Loki?
Liigne jook teeb joojad juhmiks,
oma sõnu nad enam ei seleta.”

Vastus on väga iseloomulik: intervjueeritav serveerib reporteri kiiduväärseid külgi – teeb vabatahtlikutööd! on valmis oma heaolu ohverdama ja vilepuhujaks (heh) hakkama! – solvanguna.

“Vaiki, Heimdallr! Hull on su saatus
aegade algusest:
sirge seljaga pead alati seisma
jumalate vahis ja valves.”

Ja nõnda edasi ja tagasi.

Kummitus

juuni 12, 2020

A. tuli tuppa ja ütles: siil kavatseb õue peal ära surra. Kukub külili ja on uimane.

Läksin vaatasin: siil tuigerdas tõepoolest, ei teinud inimest märkamagi ja okaskasukas oli ühest kohast kuidagi lapik.

Proovisime talle juua anda, seda ta tahtis, ainult et ronis kõigi esikäppadega kaussi. Kass, kes oli teda seni ignoreerinud, nagu kassid-koerad siilidega tavaliselt ikka, muutus nüüd järsku uudishimulikuks, nähtavasti kahtlustas, et on siginemas toidukonkurent.

Helistasin hättasattunud metsloomade numbri peale; sealt arvati, et nad saaksid hommikul kellegi järele saata, pangu me siil kasti sisse, vett võib anda, muud ärgu andku.

Kasti tõstsime mu töötoa esikusse, et kass tülitama ei läheks.

Töötasin nüüd vaikselt, muusikat ei mänginud, kõva häälega ei laulnud; käisin esikust läbi harva ja hiilimisi, tuld põlema panemata, külmkapi ust sulgesin piinarikka aeglusega, et pauku ei teeks. Tasa, siil magab.

Vahel piilusin hämaras: siil oli sirakil kõhuli, okkad ludus, aga hingas. Veetaldrikus oli ta jälle jalgupidi sees käinud, selle üleni poriseks mäkerdanud ja siis kasti jälgi täis teinud.

Poole öö peal muutis ta asendit, oli end pooleldi külili keeranud, okkad püsti.

Hommikul helistas keskkonnnaameti mees uuesti, küsis, kuidas läheb. Läksin uurisin: siil oli ikka pooleldi külili, okkad püsti ja tundus nüüd kuidagi kahtlaselt vaikne. Proovisin teda liigutada ja sai selgeks, et see on üks näppimise suhtes täiesti ükskõikne siil.

Keskkonnaameti mees ütles “kahju,” ja rääkis, et neid siile jääb praegu kogu aeg auto alla ja üks kakupoeg kukkunud jälle pesast alla ja saanud otsa.

Andsin A.-le teada, et siil on surnud ja läksin magama lootusrikkas tänumeeles ja tänumeelses lootuses (sest A. oskab hästi kaevata ja lahendab sellised probleemid sundimatu rahuga). Ja süümekaid tundes, sest järsku oli sellel siilil juba varem midagi viga ja me oleks pidanud tähele panema? Ta tuias mõni päev varemgi ülearu süüdimatult keset päeva õue peal, siis mõtlesime, et lihtsalt noor ja loll, väikest kasvu ka. Kui oleks varem helistanud, oleks nad ta järsku ära remontinud? Või oleks juba enne pidanud vett panema – aga nende mussoonivihmadega, mis siin sadanud on, ei tule selle peale, et loomad võiks janus olla. Arvaks, et ikka kuskilt saavad.

Siil on nüüd maetud sama puu alla, kuhu kass Ruudi. Ma kaalutlesin küll korraks, ega see raiskamine ei ole, kui täiesti kasutuskõlbulik siil mulla alla ajada, eriti pärast Epu postituse lugemist. Äkki tuleb varesinimene või nirkinimene, harakinimene või hiirinimene ja tahab süüa? Aga linnaelu iseärasused, naabrid ei pruugi sellise ökomatuse üle rõõmustada. Lohutasin end mõttega, et küll mulla allgi sööjaid leidub.

Sai päev ja sai õhtu, ma tulin uuesti tööle, läbi siilitu esiku, ja tabasin, et ei julge ikka veel muusikat kõvaks panna. Klõbistan klahvidel hiilimisi. Laulan töö juurde vaid poolihääli. Kui tahaks nägu teha, et õpin kastanjette, sest ei viitsi tööd teha, ei söanda kõvasti klõbistada. Külmkapi ust sulgen piinarikka aeglusega, et pauku ei teeks. Tasa.