Räägivad

september 13, 2020

Parasiteerisin jälle A. FB-kontol, vaatasin minevikku ja nägin, et inimesed (ei ütle, kes, sest järsku nad ei taha) arutasid, et lisaks “Tenetile” võiks Tallinnas teha ka eluloofilmi “Dennett”, “Tennant”, edasi tulid juba ka ideed “Tammet” ja “Tomat”.

Ja pole möödunud nädalatki, kui “Tomat” on sotsiaalse mõõtmega rupskiooperina teoks saanud!

*

Kui ma juba parasiteerimise peal väljas olen, siis tsiteerin ka oma väikevenna rallikiitust:

Pole küll võidusõidu alal ekspert, aga autojuhi elukutse selline näitlikustamine ja propageerimine tundub igatahes õige mõte. Sümpaatne, et televisioonis ka lihtsamatele ametitele tähelepanu pööratakse, eraldi põnevust tekitab võistluslik element. Erilist kasu võrsub sellest noortele vaatajatele, tekitades neis maast-madalast austust töö suhtes. Ehk võiks kaaluda samasuguseid sõbralikke mõõduvõtmisi teistelgi teenindava sektori elualadel, pannes omavahel võistlema parimad kassiirid, koristajad jt? Haarav oleks jälgida nt kalapuhastamise võistlusi või nõudepesemise kiiruskatseid.

*

Mõtlen, kas mu riietusstiili kohta ütleb midagi see, et täna tehti mulle tänaval mustlaskeeles kompliment, mis tõlgiti siis, kui mul tuli pähe juhm nägu nagu ikka inimesel, kes parajasti registreerib, et “võõras keel, mis keel, ah see keel, odot, seda sõna ma vist tean, ahaa” (sõna oli “šukar”, ilus), kiiresti kiitvaks žestiks – klassikalises Bharatanatyami tantsus tähendaks see vist “rääkimist” (alapadmaks avanev mukula, mis algab just suu juurest, mujal võiks see olla lihtsalt lootoseõie puhkemine), aga selles praeguses kontekstis oli ilmselt midagi üleüldiselt kiitvat, “muah”-žest. Et kas see tähendab, et ta pidas mind omaks? Või hoopis seda, et ta polnud ise kohalik ja kui eesti keelt ei oska, siis ju vahet pole, mis keeles komplimenteerida. Sest eks mu juhtmed osalt sellepärast nii pikad olidki, et ma ei ajanud välimuse järgi kohe koju, et mustlane, pidasin välismaalaseks.

Päevakajalist

august 7, 2020

Alles see oli, kui ma tutvustasin Taliesinile oma tasapisi idanenud teooriat, et ühe tundmatuks jääda sooviva suurriigi eesotsa on sattunud inimese asemel müütilise maailma tegelane, vembuvana tüüpi. Sest need teevad niskeseid tükke ja on ka niskese iseloomuga: hirmus aktiivsed, hämmastavalt lollakad, ei saa asjadest üldse aru, ja siis tabavad korraks kogemata biiti ja saavutavad põgusalt edu, et siis varsti jälle suure kolinaga kukkuda. Sooliselt ambivalentsed (guugeldage “the weird masculinity”, laske triikrauaga üle ja küll te siis näete). Ja eelkõige ettearvamatud. Nende mõjusfääris olla on ohtlik.

Nüüd, kus on palju juttu ühest intervjuust (näiteks Epp juhtis tähelepanu ja linkis), tuli mulle kohe meelde ühe teise vembuvana intervjuu või õigemini pressikonverents (pärgamendil stenografeeritud).

Näiteks küsib reporter Gefjon:

“Miks peate siin kojas, aasid te kumbki
teineteist tõrvama?
Loptr ei tea, et ta üle on trumbatud
ning et ta lõpule ligineb.”

Vastuseks tuleb asjassepuutumatu slut-shaming:

“Vaiki, Gefjon! Ei kulu mul meelest,
kes sind armuööks ahvatles:
kaelakee kinkis sulle see kahvanokk,
teda säärtega sülelesid!”

Reporter Odin:

“Kust tead sa, et võidu tubli käest tõmbasin
ja arale andsin?
Kaheksaks talveks sina maa alla kadusid,
oled lehmi seal lüpsnud,
oled sugu sünnitanud,
küllap hull on naiseks hakata.”

Vastus (põhimõttel “vaata, mis nägu sa ise oled”):

“Aga sinust on kuulda, et völvana Saamseys
loitsides liikusid;
rahva seas nähti sind nõiamoorina,
küllap hull on naiseks hakata.”

Sekkub moderaator Frigg:

“Oma saatuste teid ei peaks iial tooma
teadmiseks teistele;
mida teie, kaks aasi, teinud aegade alguses –
ärge mainige muistseid seiku.”

Vastuseks jälle slut-shaming:

“Vaiki, Frigg! Oled Fjörgynni tütar
ja ihkasid ikka armastust:
Veed ja Vilit, sina Vidriri naine
oled mõlemaid maitsnud.”

Reporter Heimdallr esitab kõige arukama küsimuse ja soovituse korraga:

“Oled purjus, Loki, jääb arust ju puudu,
miks ei lakka sa, Loki?
Liigne jook teeb joojad juhmiks,
oma sõnu nad enam ei seleta.”

Vastus on väga iseloomulik: intervjueeritav serveerib reporteri kiiduväärseid külgi – teeb vabatahtlikutööd! on valmis oma heaolu ohverdama ja vilepuhujaks (heh) hakkama! – solvanguna.

“Vaiki, Heimdallr! Hull on su saatus
aegade algusest:
sirge seljaga pead alati seisma
jumalate vahis ja valves.”

Ja nõnda edasi ja tagasi.

Kummitus

juuni 12, 2020

A. tuli tuppa ja ütles: siil kavatseb õue peal ära surra. Kukub külili ja on uimane.

Läksin vaatasin: siil tuigerdas tõepoolest, ei teinud inimest märkamagi ja okaskasukas oli ühest kohast kuidagi lapik.

Proovisime talle juua anda, seda ta tahtis, ainult et ronis kõigi esikäppadega kaussi. Kass, kes oli teda seni ignoreerinud, nagu kassid-koerad siilidega tavaliselt ikka, muutus nüüd järsku uudishimulikuks, nähtavasti kahtlustas, et on siginemas toidukonkurent.

Helistasin hättasattunud metsloomade numbri peale; sealt arvati, et nad saaksid hommikul kellegi järele saata, pangu me siil kasti sisse, vett võib anda, muud ärgu andku.

Kasti tõstsime mu töötoa esikusse, et kass tülitama ei läheks.

Töötasin nüüd vaikselt, muusikat ei mänginud, kõva häälega ei laulnud; käisin esikust läbi harva ja hiilimisi, tuld põlema panemata, külmkapi ust sulgesin piinarikka aeglusega, et pauku ei teeks. Tasa, siil magab.

Vahel piilusin hämaras: siil oli sirakil kõhuli, okkad ludus, aga hingas. Veetaldrikus oli ta jälle jalgupidi sees käinud, selle üleni poriseks mäkerdanud ja siis kasti jälgi täis teinud.

Poole öö peal muutis ta asendit, oli end pooleldi külili keeranud, okkad püsti.

Hommikul helistas keskkonnnaameti mees uuesti, küsis, kuidas läheb. Läksin uurisin: siil oli ikka pooleldi külili, okkad püsti ja tundus nüüd kuidagi kahtlaselt vaikne. Proovisin teda liigutada ja sai selgeks, et see on üks näppimise suhtes täiesti ükskõikne siil.

Keskkonnaameti mees ütles “kahju,” ja rääkis, et neid siile jääb praegu kogu aeg auto alla ja üks kakupoeg kukkunud jälle pesast alla ja saanud otsa.

Andsin A.-le teada, et siil on surnud ja läksin magama lootusrikkas tänumeeles ja tänumeelses lootuses (sest A. oskab hästi kaevata ja lahendab sellised probleemid sundimatu rahuga). Ja süümekaid tundes, sest järsku oli sellel siilil juba varem midagi viga ja me oleks pidanud tähele panema? Ta tuias mõni päev varemgi ülearu süüdimatult keset päeva õue peal, siis mõtlesime, et lihtsalt noor ja loll, väikest kasvu ka. Kui oleks varem helistanud, oleks nad ta järsku ära remontinud? Või oleks juba enne pidanud vett panema – aga nende mussoonivihmadega, mis siin sadanud on, ei tule selle peale, et loomad võiks janus olla. Arvaks, et ikka kuskilt saavad.

Siil on nüüd maetud sama puu alla, kuhu kass Ruudi. Ma kaalutlesin küll korraks, ega see raiskamine ei ole, kui täiesti kasutuskõlbulik siil mulla alla ajada, eriti pärast Epu postituse lugemist. Äkki tuleb varesinimene või nirkinimene, harakinimene või hiirinimene ja tahab süüa? Aga linnaelu iseärasused, naabrid ei pruugi sellise ökomatuse üle rõõmustada. Lohutasin end mõttega, et küll mulla allgi sööjaid leidub.

Sai päev ja sai õhtu, ma tulin uuesti tööle, läbi siilitu esiku, ja tabasin, et ei julge ikka veel muusikat kõvaks panna. Klõbistan klahvidel hiilimisi. Laulan töö juurde vaid poolihääli. Kui tahaks nägu teha, et õpin kastanjette, sest ei viitsi tööd teha, ei söanda kõvasti klõbistada. Külmkapi ust sulgen piinarikka aeglusega, et pauku ei teeks. Tasa.

Vaatan, mida päevateemadel kirjutatakse. Ma ei hakka pikemalt seletama, sest ma olen juba Rentsi ja Ritsiku pool (Tudengiraporti postituses on veel korralikum lingikogu) niigi laias kaares kägubloginud. Lihtsalt paar metatähelepanekut, mis ei haaku liiga kõvasti ühegi teise konkreetse all-lõimega.

Üks: blogide kommentaariumides ja A. veisbukiseinal on silma jäänud inimtüüp, kes mõtleb õiguse ja õigluse üle kahesüsteemselt. Kui kellelgi on karistusregistris juba kanne olemas, siis ei ole enam ülekohtune miski, mida temaga teha võidakse. Kui vahel mõni surma saab – vahel isegi mõni ilma registrikandeta, aga eksitus noh -, siis on see selline väike äpardus, metsa raiutakse, siis laastud lendavad, kahju küll, aga ega me ju nõrku jõustruktuure ei taha. Proportsionaalsus ja põhiõigused on pehmodele. Kõige eest üks karistus nimega Konks!

Kusjuures selliseid seisukohti kuuleb huvitaval kombel ka inimestelt, kes teises kontekstis ise lõbusasti meenutavad, kuidas on ise seda või teist eeskirja ja seadusepügalat rikkunud, ohohoo, vahvalt oleme elanud, mitte nagu mingid mömmid.

Tundub, mõtlen ma seda vaadates, et õigusriik või üleüldse abstraktne õigus ei rahulda inimesi emotsionaalselt. Tahaks, et vahvatel läheks hästi ja nõmedatel halvasti, iseküsimus, kuidas nüüd täpselt kiirel pealevaatamisel kindlaks teha, et kes on vahva ja kes nõme. Odoot…

Järgmiseks turgatab mul, et kas selline abstraktne õigus nüüd mind ennastki rahuldab. On mul alust leebivalt “inimestest” rääkida, kui olen minagi inimene, nagu välja tuleb? Põhiline vahe on lihtsalt selles, et ma eelistaks abstraktsest õigusest kõrvalekaldumist lahkemas suunas; kohtunik poetab pisara, andestab kodutule võipakivarguse ja suunab ta vangla asemel varjupaika ja muud sarnast (seda, et see oleks riigile odavam, räägin ma juba ettekäändeks, et endast peenemat muljet jätta, tunded on ju teadupärast nõmedad, välja arvatud viha, ja seda, et mitte ühtegi eetikat ei saa viimselt ratsionaalselt põhjendada, ignoreerime tuimalt).

A noh, see on see minu ettekujutus, et abstraktse õiguse üks oluline funktsioon ongi kaitsta
inimesi kellegi kätte koondunud võimu omavoli eest. Milleks see õigus muidu üldse? Võimule jõu juurdeandmisel ei näe nagu mõtet, võimul on nagunii loomuldasa kalduvus seda juurde hankida. Kas me teame ajaloost riike, kes oleks muutunud spontaanselt oma kodanike vastu nii lahkeks, et selle kätte ära lagunenud?

Teisel on nähtavasti jälle ettekujutus, et põhivoorus on tugevus (kui kenasti algriimiliselt kõlaks “Tugend ist tugevus”) ja õigus, see on selleks, et riik oleks tugev. Õigust võib muidu rikkuda küll, kui olla nii kõva, et vahele või vähemalt süüdi ei jää. Selline karmide meeste kallis maa.

See vana dilemma, kummad süsteemivead on hullemad: kas vasar, mis lajatab süütutele, või võrgusilmad, kust päris süüdlased läbi lipsavad. Ilma vigadeta süsteemi valikute hulgas ei ole, ärge lootkegi, maailm ei ole niiviisi tehtud.

(Päris maailmas saame nagunii mõlemaid vigu, küsimus on lihtsalt selles, kumbi rohkem.)

(Kõrvalteemal – kas keegi üllatub, et mul läheb mõte kuhugi vasakule uitama? – nii eetika tundelistest alustest kui ka selle vasara-võrgu dilemma üle on siin ennegi lobisemist olnud.)

***

Kaks: isikliku kogemuse tõendusväärtus. Hakkasin mõtlema oma isiklikele kogemustele ja tuli meelde, et ma olen nooremana sitahipina ringi hääletades kokku puutunud elukutseliste kriminaalidega (mõni hooples sellega konkreetselt ise, mõne teise puhul oletasin omaenda loodusvaatluste põhjal – korra oli näiteks tegelasel, kes oli oma rõivastuse saanud nähtavasti Vene maffia moenädalalt, piiri poole nii kiire, et Tartu-Valga maanteel on vaja 180ga sõita, aga noh, võib-olla on mul eelarvamused) ja selle kogemuse põhjal võiks ma öelda, et kurjategijate kui niisuguste halb maine on täitsa teenimatu, minuga olid nad küll väga toredad ja lahked, ma tundsin end nendega täiesti turvaliselt. Ja see ei ole ainult minu isiklik kogemus, teised hääletajad on sama juttu rääkinud. Need, kellega jamaks läks, olid tüüpiliselt ikka korralikud keskklassi pereisad (nii et mingist hetkest peale hakkasid mul häirekellad plärisema niipea, kui keegi ütles “minuga on sul turvaline, mul on kodus sinuvanune tütar”). No mis me sellest nüüd ilma ja inimeste kohta järeldama peaks.

Hea on olla pikkade juhtmetega! Ma nimelt leidsin paar päeva tagasi, et distantseerumine hakkab väikest viisi üle viskama.

Nüüd, kus tavaelu enam-vähem taastub, koostan viimast postitust oma kirjasaatjate kogemustest – jäin nendega esialgu viivitama, sest mõni neist lubas veel täiendada, aga asi jäi sinnapaika. Las siis läheb, nagu on. Kirjad märtsi lõpust ja aprilli algusest.

Niisiis, kõigepealt muusikud, kelle pärast ma muretsesin märtsis kõige rohkem – ma ei kujutanud ette, kuidas nad oma muusikutööd niiviisi teevad. Viiulimängija kogemustest te juba lugesite, teistel oli sama tegus elu ja pikemalt kirjutada ei jõudnudki.

Meeleolumuusikaks superhea näide sellest, et plökkflööt plokkfööött plökkfdöör PLOKKFLÖÖT (jeerum, on see aga trükkimiseks üks paras sõna) ei pea olema sugugi lastepill ega ka ainult vanamuusikapill.

Muusik A 27. märtsil:

Mina töötan kodukontoris. Teen tunde läbi videosilla. Kuna töömeetod on uus ja huvitav, siis lapsed on pillimängus fokuseeritud. On harjutanud rohkem, kuna trennid on ära jäänud.

Muusik S. lõõpis märtsi lõpus niisama:

Uus võimalus aitab hoida ju dementsust kontrolli all, sest tuleb sukelduda vette tundmatus kohas.

Pilli õpetamine kaugjuhtimise teel on ilmselgelt kauplemine kasudega – õpetaja ise õpib rohkem, kui laps.

*

Vahemänguks üks kõva kummitamispotentsiaaliga lugu, mida olen ammu tahtnud teiega jagada. Üks neid vanu lugusid, mis minu arust kõlab üllatavalt tänapäevaselt (võib-olla tänu sellele, et on piisavalt vana – ei mõju klassikaliselt). Pill ise on ka kena maheda häälega, ei kõla nagu “kaks luukeret plekk-katusel seksimas”, nagu klavessiinimängijad ise vahel ironiseerivad.

*

Mul oli mitu kirjasaatjat, kes said tööl edasi käia, sest seal ei olnud õieti rahvast, olevat olnud mõnus, keskendumist soodustav keskkond. Kõik nad ei tahtnud avaldamist, aga bioloog (ja kodukaitsja – ja vahel ka lapse- või koerahoidja) – U. lubas. Kirjaviis muutmata, ka tema armastab mitteformaalses kontekstis ortograafiaga vabamalt ringi käia ja minu arust on see võluv. Ta palus ka täpsustada, et kui ta välijõusaalidest rääkis, siis oli see enne, kui ta karantiini jäi.

Ei saaks öelda, et midagi kardinaalselt teistmoodi oleks kui enamasti. Väljas st seltskondlikel üritustel käisin ma varem ka nii keskeltläbi korra kahe nädala tagant: mälumängud, koosolekud – jp, ornitoloogiaühingu kontori koosolek on minu jaoks pigem selline seltskondlik üritus, ainus kohustuseelement selles on neetult varane kellakümnene algusaeg – mõnikord meditatsioonid. Hetkel rahuldavad 3x nädalas toimuvad virtuaalmeditatsioonid mu seltskondlikud vajadused täielikult – mis sest, et seal ollakse enamus aega vait ja silmad kinni, a noh, see on selline kollektiivne vaikimine, palju tummisem kui niisama vaikus.

Kunagi oli mõte trenni ka jõuda, aga siis avastasin, et mul on ju ratas ja läheduses mitu vabaõhujõusaali pluss 3, peaaegu et 4 veekogu. Tööl ei puutunud ma varem ka tänu oma graafikule eriti teistega kokku. Ainus tuntav muutus oligi vist see, et pidin 2 nädalt karantiinis olema – puutusin kokku lastega, kellel tekkis palavik ja köha, nii et ohutuse mõttes olin 2 nädalt kodus. See ajas seda enam närvi, et olin ennast naiskodukaitses just nö eesliinile üles andnud ja valmis teavitustööle minema, a vaat ei saanud.

No ja see ka, et kui varem käisin pea iga nädal Tlnas lastes, siis nüüd jääb pikem vahe sisse.

Ahjaa, tööl käin peamiselt õhtul, siis olen seal üksi – ehkki ka päevasel ajal on seal maksimaalselt 2 inimest peale minu, igaüks eraldi ruumis. Ja piiritust on meil ka seal hulgi ehk siis käsa ja pindu saab pidevalt desotud. Katse käib jätkuvalt omas tempos edasi, isikkoosseis on küll veidi vähenenud ja sellevõrra on rohkem sebimist. Toimetamistööd teen ma nkn kaugtööna, selles ka midagi muutunud pole.

Emotsionaalselt – alguses oli pigem selline elevus, et noh, eriolukord ja värki. Nüüd olen juba ära harjunud, aga veidi huvitav on ikka.

Põgusalt kirjutas ka bioloog T (hmm, ilmselt on mul tuttavate hulgas biolooge rohkem kui populatsioonis keskmiselt):

Mina jällegi pettusin sügavalt autoritaarses režiimis, sest Wuhanis on elusloomaturg jälle lahti ja müüakse nahkhiiri (kõlakate järgi). Muidu võiks arvata, et suure võimutäiusega valitsus saab apokalüptilises olukorras paremini hakkama ja võib näiteks nahkhiired ära keelata, aga selle asemel nad keelasid turul filmimise ja pildistamise.

Mul on suuri muutusi vähe, aga seda olen kvantifitseerinud, et tolm koguneb kordades rohkem, kui kõik pidevalt kodus on. Töötada on raskem kui enne, sest üks laps pole veel niipalju mõistuse juurde jõudnud, et saaks aru, miks peab laskma töötada. Mulle soovitati saata lapsed pappkastiga neile kaabakatele, kes kiidavad, kui hea rahulik on karantiini ajal kodus töötada. Ilma lasteta oleks ikka täitsa piknik.

Aga jällegi – nagu mu tuttavatega ennegi juhtus – läks meil jutt seepeale lappama, T. jagas Aafrika rohutirtsunuhtluse artiklit ja teritas keelt, et “Katk, asteroid ja rohutirtsud, see ikkagi ei saa olla juhus,” millest mina sattusin segadusse, et mis asteroid?

Kuna Rebane oli meile just reklaaminud mingit ETV+ krimisarja, mis pidi olema “nii kohutavalt halb krimiseriaal et lausa värskendav. kõik on kohutavalt halb, nii süžee kui teostus. ma olen täiega fänn ühesõnaga”, küsisin ma, kas asteroid on seal sarjas või muidu kultuurinähtus.

Mispeale selgus, et Rebane ei tea asteroidist midagi, isegi seda mitte, kas läks juba mööda või luurab veel nuka taga, ja küsib hoopis, kas asteroidi saab käsitada kultuurinähtusena.

T. seletas, et asteroid pidi tabama 29. aprillil, aga loodetakse, et läheb mööda (nüüdses tarkuses: näe, läkski!). Ja leidis kultuurinähtusluse kohta, et:

Minu arust Halley komeet oli küll parajalt kultuurinähtus. Aga see praegune pole, sest ta jääb koroonaviiruse varju ja keegi ei viitsi temast rääkida. Talle pole isegi rahvapärast nime pandud, ainult mingi numbrite ja tähtede joru, see peaks näitama, et pole kultuurinähtus.

Rebane lisas:

nagu see tädi, vaeseke, kes lendas üksi esimesena lennukiga üle atlandi vms kangelaslikku, aga keegi ei märganudki, sest lehtede esiküljed olid titanicu uppumise all kinni, ja kõik muud küljed ka.

ei olnud üle atlandi, kõigest üle la manche’i, agaikkagi. väga bääd taiming.

/…/
kui vaja tähti närida sis maütleks et käesolev asteroid ei ole popkultuurinähtus – kui mööname, et teadus on siiski osa kultuurist.

Päris iseloomulik – üritad inimestelt küsida eluraskuste ja -kerguste kohta, aga enne kui arugi saad, käib arutamine, kas komeet on kultuurinähtus. Prioriteedid!

*

Sarja lõpetuseks teen sellise haruldase tüki, et kleebin siia foto. Teemal “karantiinikass” – tegelikult me ei hoidnud teda vägisi toas kinni, lihtsalt tol päeval sadas lörtsi ja ta eelistas seda läbi klaasi vaadata.

Ootan põnevusega

mai 15, 2020

Loen järjest tulevaid teateid, kuidas Ivo Linna ja tuhanded koorilauljad virtuaalselt ühislaulma hakkavad. Hmm. Mina, vaadake, olen juba mitmes virtuaalses lauluproovis osalenud. Ja praktika on näidanud, et seda on mõistlik teha nii, et korraga on mikker sees ainult ühel inimesel (enamasti koorijuhil endal). Kui vahepeal on mõni soolo, siis võib ka solistil sees olla (aga keeraku ta mikker maha niipea, kui koorijuht jälle kooriosa esilauljaks hakkab).

Nii et tulemas on kas huvitav kakofoonia või avaldatakse pühapäeval meile enneolematu tehnoloogiasaladus.

(Eelmine osa on siin, selle juures on ka lingid varasematele.)

See osa kuulub sarja mõnes mõttes sohiga, sest siin saavad sõna inimesed, kes kogemuste jagamise üleskutset peaaegu tähelegi ei pannud, sest nii palju muud huvitavat oli kirjutada – ah mingi kriis oli või, vaata parem, mis lahe artikkel/koomiks/noot!

Mis teeb mu südame soojaks, sest meenutab nii kiiduväärselt Russelli tuttavat filosoofi Branislav Petronijevići, kellele ma korra varem viitasin – keda see maailmasõda huvitab, kui tahaks ruumi punktide arvu välja selgitada.

Ühtlasi meenutab see mulle toredaid mälestusi ajast, mil ma end päriselt palju isoleeritumana tundsin. Olin Budapestis, ära lõigatud nii oma kodusest raamatukogust kui ka tavalisest tutvusringkonnast – tegin leevenduseks endale lausa meiliaadressi, esimese oma elus!, aga vahetasime ka päris kirju. Päriselus nägin peamiselt ainult toakaaslasi; mul oli vähem teha kui kunagi, sest ma olin Tartus olnud aktiivne õppur, aga nüüd oli ametlikke loenguid ainult kord nädalas. Sebisin endale eri õppetoolide tunniplaanidest aineid juurde ja nägin neis loengutes ka toredaid inimesi, aga sellest oli ikka natuke vähe; see oli see periood, mil ma käisin vahel ööklubis tantsimas, et seal võõrastega trügides natukenegi kehakontakti saada.

Igatahes sain ühel hetkel teada, et seal linnas elab paar prantsuse tuttavat (Debreceni suveülikooli ajast) ja neist ühega hakkasin ma regulaarselt veini joomas käima, sellises odavas veinikeldris, kus veini telliti poole liitri või liitri kaupa (enam seal seda veinikeldrit ei ole).

Ta vääriks üldse omaette postitust, sest on nii tore inimene, aga praeguse teema juures on oluline, et ka tema armastab keeli õppida. Ta kasvas juba mitmekeelses keskkonnas üles: hispaania pagulasena Prantsusmaal katalaani külas – kodus rääkis hispaania, küla peal katalaani, koolis prantsuse keelt (ega te ometi ei arvanud, et Prantsusmaa oma ajaloolistele regionaalsetele vähemustelegi omakeelset õpet pakuks?). Siis läks ja õppis inglise filli, see läks igavaks, võttis hoopis ungari keelt ja läks Ungarisse prantsuse keele õpetajaks. Niiviisi ma teda kohtasingi, me käisime Debrecenis samades keeletundides.

Veerev kivi, nagu ta on, oli ta selleks ajaks, kui me Budapestis uuesti kohtusime, jõudnud hakata mõtlema, et õpiks õige veel mõne keele. Võtaks õige eesti või soome keele – selle järgi, kumba riiki kergemini õppima ja tööle pääseb, mõlemat parem ei võta, sest segi võivad minna. Niisiis nägin ma teda uuesti siis, kui ta tegeles eesti keele maitsmisega.

Mina olin tollal hädas oma varakahekümneste armumistega; tema oli jälle keerulises suhtes oma ungarlasest pruudiga ja vist juba otsapidi lahkugi minemas.

Igatahes – ja see jätkab ka Ritsiku kommentaariumis alanud “Kuidas läheb?”-teemat – algasid meie veinijoomised umbes nii:

“Kuidas sul on?”
“Sitasti. Sul?”
“Mul on ka sitasti. Aga vaata, ma lugesin siit, et teil on sellised huvitavad sufiksid…” (näitab raamatut.)

Ja seejärel rääkisime me õnnelikult tund või paar grammatikast.

Nende veinijoomiste ajast on pärit ka see tore lugu, kus ta – Ramos on ta nimi, mis ma siin ikka asesõnadega keerutan – hakkas rääkima, et ta luges midagi ühelt eesti keeleteadlaselt, ma kindlasti tean, hästi kuulus teadlane, Polarist.

“Polarist? elu see pole kuulnud.”
“Ikka hästi, hästi kuulus. Pol Arist. Oota, ma kohe kirjutan.”

Paul Ariste.

***

Igatahes. Kui ma kogemuste kogumise välja hõikasin, ei reageerinud meie kunstnik EV alguses üldse, aga siis helistas umbes nädal aega hiljem; mainis põgusalt, et on segaste külmetushaiguse sümtpomitega kodus karantiinis ja sellepärast natuke mures jah, aga leidnud ühe huvitava inglise maskietenduse kirjelduse ja kas see on seesama, kus ma kunagi Poolas mängimas käisin. Leppisime kokku: tema saadab mulle maskietenduse lingi ja mina talle artikli Hispaania barokktantsude “madalatest” žanridest (sellest, et kui neid tantse kirjeldatakse Hispaania allikates eksootilisena, siis võib see olla lihtsalt omaenda madalkultuuri projitseerimine teistele rahvastele, “üks korralik hispaanlane küll niiviisi ropult ei tantsi”).

Pealekauba saatsin talle lugeda ühe saksakeelse lingi, millest ma ise hästi aru ei saanud, ja küsisin, kas see on õukonnaballett, mispeale tema vastas

Saksakeelne on jah õukonnaballett, kirjeldus tagantjärele ja on kirjas, mis rolli keegi õukondlane mängis. Selle tegelaste loetelu võiks naljapärast välja kirjutada, igatahes esinevad seal kolm preisi voorust (Preußische Tugenden) nagu Redlichkeit (see on ausus ja veel midagi), Auväärsus ja Püsivus (tegelikult “Lojaalsus Muredes Ja Raskustes”, mulle tulevad “heade ennete” motikamehed meelde 🙂 ) ja hiljem Veenus, graatsiad ja kolm väikest armastusjumalat jne jne.

ning arutas, et

Huvitav, mis eesmärgiga neid kirjeldusi välja anti. Kas olid nagu tänapäeval ürituste fotokroonika, sellised asjad, mille juures mälestusi heietada ja muljeid vahetada või. Ainult ilma piltideta.

Ma oskasin seepeale peale kirjutada ainult seda, et ka Negri on oma raamatusse lavastuse kirjelduse pannud:

Kui Negri seal ise üks lavastaja oli, siis oli see tema jaoks vbla nagu portfoolio osa. Ja namedropping on muidugi CVs kasulik.

EV tegi seejärel Saksa õukonnaballeti tegelaste kohta detektiivitööd:

[P]äris huvitav materjal tundub uurida. Et kes keda mängis, väärikamaid tegelasi paistavad olevat mänginud väärikamad õukondlased ja suvalisemaid paažid ja kammerjunkrud ja lihtsalt perekonnanimega antud tegelased. Täitsa mitu inimest mängib kolme-nelja rolli. Sisenemine on tantsuga ja tekstidel on vahetantsud mõnikord ja mõnikord laulud. Kirjeldused on väga üldsõnalised.

ja kirus:

Pagana Saksa vürstisuguvõsakesed, kes panevad igas harus lastele samu nimesid. See ballett on kolmas, lõpuosa palju mastaapsemast asjast, mis oli pulmapidustuste meelelahutus, ühtlasi sisaldades õpetlikke mõtteid, täpselt nagu varasemad Firenze intermeediumid – sellele eelnes kaks vist puht-sõnalist näidendit.

/…/

Need, kes abiellusid 1669. aastal, olid … Saksi-Gotha-Altenburgi hertsog Friedrich I ja Saksi-Weissenfelsi Magdalena Sibylla ja neil oli kari lapsi. Muuhulgas esivanemad sellele Coburgi suguvõsale, kust on tulnud Briti valitsejad Victoria ja Albert.

Selline pealkiri balletil: “Üksmeel tugevdab abielu: ehk / Kordaläinud abielu ballett: pühendatud kõrgest soost ühteheitnutele hiilgavaimale printsile ja isandale Friedrichile, Saksi hertsogile [järgneb loend, milliste maade ja linnade isand ta on] ja hiilgavaimale printsessile ja preilile Magdalena Sibyllale, Saksi hertsoginnale [järgneb sarnane loetelu nagu ta abikaasa puhul] mis on kõrgest soost perekondade tavalise kombe kohaselt kõige suurema pidulikkusega [hochfeierlich] ette kantud 14. talvekuu päeval 1669. aastal kõrgeaulises Magdeburgi residentslinnas Halles”.

Pealekauba saatis ta lingi huvitavale magistritööle Firenze karnevalilaulust, ühesõnaga, meil läks lappama nagu tavaliselt.

Ja alles 7. aprillil, kui ma trupilistis uuesti küsisin, kas keegi tahab midagi lisada, tuli ka EV-l meelde, et õigus jah, mingid kogemused, ja ta kirjutas (lisan ise selguse huvides, et ta elab töö ajal kahe linna vahet):

Ma siis ka vastan midagi. Teatrimaja läks karmilt kinni ja esimesel nädalal ei olnud veel selge, millised on otsused töö kohta, kas tulevad puhkused jm. Lugesin iga päev meili, et otsustega kursis olla, ja tegelesin kokkulepete muutmisega ning näituste graafiku ümberkorraldamisega, sest see oli ainuke, mida sai distantsilt teha.

Kodus olemisest oli nii palju kasu, et ma sain suhelda oma tütrega, kellel on lõpetamine ja sellega seoses palju segadust. Niivõrd-kuivõrd olen abiks olnud.

Aga et mul on alates Viljandisse tööle minemisest jäänud tohutult tegevusi ripakile, siis mõnega nendest olen küll otsad kokku tõmmanud. Hea seegi.

Ning lisas paar päeva hiljem:

[M]a pean vist täiendama oma juttu sellega, et mul tööl oli enne katkestust ridamisi selliseid tulekahjude kustutamisi ja olulise tähtajaga tegevusi ja vahetevahel oli päris pingeline. Lootsin selle peale, et märtsi teise poolde kavandatud Poola-reis aitab veidi hinge tõmmata, selline aktiivne puhkus, aga ikkagi puhkus. Ja minu jaoks oli niisiis karantiin, kui esialgu tekkinud ebakindlus välja arvata, paras õnnistus – saan tegelda kaunite kunstidega, vanade digitud raamatute uurimisega ja muude kasutute tegevustega, mis pakuvad hingele ometi nii palju. Täitsa vaba inimese tunne juba on tekkinud (tähenduses vaba inimene vs ori).

Tõesti-tõesti – kahe kogemusekirja vahepeal oli ta jõudnud ümber kirjutada paar sekventsinooti hiliskeskaegsest Soome-Jaagu koostatud “Piae Cantionese” nimelisest laulukogumikust ja lisas nende kohta:

Muusikateadlane Timo Mäkinen arvab – ma pole seda artiklit lõpuni tõlkinud, ta viitab mingitele 17. sajandi allikatele, Masku Hemmingile – et nende järgi tantsiti koolides mõõkade, keppide ja pajupuudest tehtud kaartega umbes nii nagu selles videos. See näeb välja sellise asjana, mida oleks lahe kuskil koolis teha, kus on palju samas vanuses inimesi. Nagu näha, Soomes on tehtud ka Piae cantionese muusika järgi.

Selline teistmoodi kriisikirjavahetus niisiis.

***

Siin vahel kommenteerinud Rebane – oh, kuidas ma tahaks, et ta ka ise blogiks! – oli aga kriisi algusest peale mulle meelelahutuslikke linke saatnud nagu tavaliselt – talle võlgnen järeletehtud kunstiteoste galerii, millele ma korra varem juba linkisin – ja kirunud halbu tõlkeid, mida tema toimetama peab (või isegi kui ei pea, toimetab kasvõi mõttes, sest see on tema loomus).

Kui ta oma kriisikogemustest soostus kirjutama, oli see selline (tema idiosünkraatilises kirjapildis, mida ta kasutab siis, kui parajasti ei keeletoimeta):

minu elu pole mitte kuidagi mitte ühtegi kanti muutunud
ainultet enne oli pühapäeviti natuke piinlik preestrit kurvastada ja missale mitte minna, nüüd on rahulik.
proffesioonaalne prokrastineerija

vt ka: wuhani koomiks, küsimused inimestele; otaku vastus: mis karantiin?

ja lisas paar tundi hiljem:

p.s. oh, ainult see, et j. mälumäng jäi ära, see oli kord kuus jaanuarist mingi aprillini vist. jaanuaris oli, pärast jäi ära.
mistõttu mul on vist mitu kuud pea pesemata sest kui ei pea välja
minema ja pead kasutama siis mistarvis.

jaüldse et enne oli kohustus vahel sotsialiseeruda ja nt linnas käia,
enam pole.

maütlen, pidu sotsiofoobide tänavas – kui väga igav hakkab võib ju
helistada.

Kui ta mulle tolle Wuhani koomiksi linki otsis, komistas ta paraku nõmeda USA uudise peale sellest, et haiglates kärbitakse seal meedikute palku, sest koroonapatsiendid on nähtavasti vähemkasumlikud kui need muud, kes nüüd on ajutiselt kõrvale jäänud. Nagu Rebane märkis, “väga harva kui mul miski usa uudise peale suu enam lahti viitsib vajuda aga…”. Äriloogika rõõmud.

Aga et millegi lõbusamaga lõpetada: kui üks meie ühine tuttav, kellele ma loodan siin samuti varsti sõna anda, kurtis, et tal tuli autoritaarsete režiimide tõhususes pettuda – selle asemel, et nahkhiirte müüki keelata, keelas Hiina hoopis loomaturgude pildistamise – saatis Rebane, kuuldes märksõna “autoritaarne”, seepeale Vene hümni ragtime-variandi. Mis, mööngem, kõlab niiviisi hoopis sümpaatsemalt.

(Kanada ja Saksa omad on ka, aga eks selline kaver on ikka seda naljakam, mida tuttavam hümn on.)

Ning veidi hiljem saatis ta Vene taieste mimikeerimise galerii.

***

Võimlemisõpetaja ei saatnud üldse oma kogemusi, vaid hoopis kolm ülikooli kliinikumi võimelmisvideot:

Harjutusprogramm eakatele inimestele kestab 12 minutit ning selle eesmärk on aktiveerida südameveresoonkonda ja olulisemaid lihasgruppe.
Harjutusprogramm kontoritöötajatele on koostatud eesmärgiga aktiveerida lihasgruppe, mis on sundasendi tõttu pidevas pinges või alaaktiveeritud. Programmi kestus on 8 minutit.
Harjutusprogramm kehaliselt aktiivsetele inimestele on kolmest pikim, 20-minutiline treeningvideo, mille eesmärk on aktiveerida südameveresoonkonda ja olulisemaid lihasgruppe.

Ja keeleteadlane K saatis – ise Facebookis olematagi! – kunstiteoste järeletegemise FB-galerii

***

Mul on ikka toredad sõbrad, vaatan ma.
Tervitan neid burgundia hiliskeskaja tantsumuusikaga.

Sest ma saan selle käigus targemaks.

Komistasin sellise termini otsa nagu “contrat de louage de services”, otse tõlkides “teenuste rentimise leping”. Eur-lexi dokumentides oli osa selle tõlkinud “renditööks” (seal oli see ka nii möödaminnes, pikas töölepingute loetelus), mis mind millegipärast kahtlema pani: mul oli käsil tekst, millest tundus, et juttu on ikka üsna tavalisest tööst, lihtsalt tähtajalise lepinguga.

Asusin guugeldama ja selle käigus hakkas üha enam tunduma, et see on prantsuskeelsetes riikides lihtsalt “töölepingu” sünonüüm. Aga ma tahtsin päris kindel olla, lugesin muudkui edasi kõiksugu juura-artikleid läbi ja sain kõigepealt teada, et kuigi õigusteadlased kirtsutavad selle peale valdavalt nina, sest termin ei vasta (enam) hästi sisule, pruugitakse seda “teenuste rentimist” Belgia õiguses kaht sorti töö – tööliste töö on travail, valgekrae töö on emploi – katusterminina.

Mind hakkas see ninakirtsutamine huvitama – et mis sisulised arengud seal siis toimunud on – ja sain järgmiseks teada, et see rentimise mõiste on pärit Rooma ajast, mil orjapidaja võis oma orja kellelegi välja rentida nagu vara ikka. Ühiskonnas oli olemas aga ka selline väike ja haruldane rühm nagu vabad inimesed, kellel oli vaja enda ülalpidamiseks tööd teha; kuna orjade rentimise institutsioon oli juba olemas, hakati seda õigussuhet kutsuma “töö väljarentimiseks” (locatio operarum). Ja just see töösuhte vorm kandus edasi keskaja Euroopasse, kuigi see oli igasuguste gildi- ja tsunftisuhete kõrval esialgu marginaalne, kuni uusaja tööstusrevolutsiooni ajal ise laiutama kukkus. Loen siit põnevast paksust kogumikust “Le contrat de travail dans le droit des pays membres de la C.E.C.A” (ESTÜ eri riikide raportite põhjal kokku pandud), et Napoleoni-aegses õiguses võeti see kontseptsioon suure hurraaga kasutusele, kui töösuhtes taheti näha kahe vaba ja võrdse indiviidi kauplemist, aga ühtlasi saadi aru, et töö ei ole päris selline väärtus nagu kott jahu, seda ei saa töötaja enda isikust lahutada – seepärast oli oluline rääkida rentimisest, mitte müügist.

20. sajandi alguses hakkas aga tekkima hääli, kelle arust oli tööst rentimisegi mõistetes rääkimine liiga asjastav: “ei ole olemas tööd, vaid töötavad inimesed; töötades ei pane palgaline mängu mitte oma vara, vaid oma isiku (le travail n’existe pas, il y a des hommes qui travaillent» /…/; par le travail, le salarié n’engage pas son patrimoine, mais sa personne” (ibid, lk 19). Eriti olevat seal kogumikus “töölepingust” rääkimise peale rõhunud itaallaste raportid: et töötaja jaksu rentimisest rääkimine on nonsenss, “rentija” ei saa seda kuidagi töötajale tagasi anda; rentimisest oleks mõtet rääkida ainult siis, kui juttu oleks töötaja kehast, mitte tema energiast, järelikult on töö rentimise jutul orjanduse paha lehk juures.

Niisiis kajastab tööst uutmoodi sõnadega rääkimine tegelikult (palju varasemat) nihet mõtlemises. Ja seda on nauditav jälgida.

(Juristist lugejad nüüd võib-olla naeravad üleolevalt selle peale, kuidas mina siin… ee, jalgratta olemasolu avastan, aga mul on ikka tore.)

Jätkan sõprade kukil parasiteerimisega (ja viitan igaks juhuks sama sarja esimesele ning teisele osale).

Tänased peategelased on kolm inimest teaduse ja hariduse sfäärist (kelle enda haridustees on kamba peale kokku esindatud nii reaal- kui ka humanitaarteadused), kõigil ka üsna väike laps kodus.

Keeleteadlane K, keda tervitan kultusbändi Lost Kolchoses “Pastori pohmelliga” (bändi kohta vt KesKusist), kirjutas 15. märtsil(kui üks teine sõber oli just välja käinud, et uuel ajal tuleb uues vormis trenni teha – ennäe, kõhutantsu saab juba virtuaalselt võtta):

Minu töö ei jää küll mingil kombel seisma, tekstid ei ole nakkusohtlikud.

Aga eks tüütuks läheb muidugi, kui üldse trenni ei saa. Eks viimases hädas peab selle virtuaalse kõhutantsu võtma. Kui I klassi asendusõpetaja olemisest aega üle jääb. Võtsin raamatukogust reedel ühe liikumisõpetuse metoodika. Teiste ainetega peaks loomulikust intelligentsist toime tulema, aga muusika osas tuleb leppida mahajäämusega…

*

27. märtsil lisas AG, keskastme spetsialist:

Ma ütleks, et esimene nädal kulus kohanemisele ja teisel nädalal leian, et ehkki kodus kipuvad mõtted vajuma kodutöödele, on kodus siiski väga mõnus tööd teha. Sõltub kõik enda usinusest 🙂 Harjumatu on muidugi, et pole enam kellast kellani graafikut (võttes arvesse enda trennid ja laste trennid ka), aga et tööle ja koju jõudmiseks on vaja teha “kaks sammu”, on küll väga tore:) Aga pean tunnistama, et ma ei saa aru, kuidas vlogijad neid videosid teha suudavad, oma lastele [ühe huviringi õpilastele – toim. märkus] tegin kodutööks kahe nädala jaoks 8 videot ja see võttis mul pool päeva!!

ning Ly, õppedisainer:

Mina olen see tüüp, kes eriolukorra tõttu on nagu orav rattas, tööd on oluliselt rohkem kui tavapäraselt, sest ülikool on vaja e-õppele üle viia ja õppejõude telefonitsi/meilitsi juhendada. Töötan küll kodukontoris, aga tööpäevad algavad kl 8 ja lõppevad kuskil südaöö paiku, vahepeal tuleb perele süüa teha, kassile süüa anda ja vahel õnnestub ka 1. klassi lapsele koduõpet teha. Täna pole veel õnnestunud, ja nii mu laps saab vahel Stuudiumisse märkusi, et tal on midagi esitamata või ei ole ennast õues liigutanud. Korteri välisuksele panin paar nädalat tagasi juba ennetavalt sildi, et “Koroona karantiin”, siis ei tule naabrid mind tülitama. Aga tegelikult tahaks hoopis “puhata ja mängida”…

***

Kui ma 7. aprillil küsisin, kas keegi tahab veel midagi öelda, kirjutas K uuesti:

Mina jälle olen erakordselt palju kevadistes metsades kolamas käinud. Peab ju kuidagi sellesse tüütusse rutiini vaheldust saama, nii endal kui koolilapsel. Telefoni või interneti teel suhtleja pole ei mina ega laps. Tartu lähiümbruses on uskumatult toredaid metsi, millest varem aimugi ei olnud. Täna käisime Lätiküla metsas. Muidu suhelnud oleme pisut oma naabritega. Kõige rohkem mu laps naabritüdrukuga, kes on temast aasta vanem, teises klassis. Käivad õues ringi ja arutavad asju või sõidavad ratastega. Selles mõttes see suur õu on ikka issanda õnnistus.

Peale sotsiaalse isoleerituse tunde on jama see, et väga palju ei jää aega selle töö jaoks, mille eest ma palka saan. Karta on, et kunagi hiljem läheb sellevõrra kiiremaks. Aga Ly kombel poole ööni pingutada ma sugugi ei viitsi – pole mul ju ka mingit otsest kaigast kukil.

Lapse õpetaja on sel nädalal küll pisut lihtsamaid ülesandeid andnud, aga igasugust lugemist nõudvate asjade juures ma pean ikkagi juures istuma ja kamandama: ei ole, loe uuesti, mis täht esimene on??? Kas keegi teab veel mõnda last, kes hakkab silpe tagantpoolt ettepoole lugema ja ei pane tähele, kas täht on täppidega või ilma?

Ja eile tassisin arvuti taga töötamise asemel hoopis pool kompostihunnikut teise kohta. Küll pärast ametliku tööaja lõppemist.
Joogatunnid on Zoomi kaudu. Tõsi, meie arvutimees ütles Zoomi kohta, et ärge te seda küll kasutage, kurjad mehikesed imbuvad sealt kaudu
teie kodusesse veevärki, või noh, teate küll…

Aga kajakate vastu panime linnupeletuspalli katusele. Eelmised kaks
kevadet tegid nad meile katusele pesa ja see oli jube tüütu, kui pojad kakerdasid mööda katust ringi ja vana lind pidas õue silmas, et vajadusel poegade kaitseks oma nokk käiku lasta.

Samuti AG:

Mina olen avastanud, kuidas keha pole nõus hommikuti ärkama, sest kellapealt ei pea kuhugi jooksma. No ja see ei aita, et kodus pole koolilaps vaid lasteaialaps – seda meelelahutust on vahel raskemgi leida ja tööaeg on selline… noh….. tükiline, nii et läheb lõpuks tihedaks andmiseks nagu K-lgi. Õnneks on laps tolmuimeja ja pesumoppide sõber ja vähemalt see pakub meelelahutust (ja emmele töörahu). Kuna perega tohib ringi liikuda, siis õues käimegi jalutamas ja ratastel ja saab ka lähiümbruse metsatukki külastada.
Küll olen ma avastanud, et lõuna tegemine võtab kuidagi tohutu aja võrreldes sellega, et kaasa tegi niiehknii kodukontoris töötades enamasti lõuna valmis ja mina võtsin järgmine päev karbiga kaasa – lõuna valmistamine ja söömine on puhas tööaja raiskamine 😀

***

Ja nüüd, kallid kaasautorid, lõpulugu – minu mäletamist mööda olete kõik te kolm vähemalt ühes meistriklassis selle loo järgi koordinatsiooniharjutusi teinud. Mulle meeldib selles esituses, et esindatud on nii metslus kui ka hea barokitehnika – suudan täitsa uskuda, et 18. sajandi prantslase arvates võis õilis metslane niiviisi tantsida: ühtaegu briljantselt ja eksootiliselt.

Sarja eelmine osa on siin.

Et ma end teiste kirjutajate kukil parasiteerides paremini tunneks ja saaks näo teha, et ka mina siin midagi teen, pakun taustamuusikaks “Chançoneta tedesca”, sest esiteks mulle lihtsalt meeldib selle bändi versioon (nime neil vist ei olegi, selline projektibänd; ansambli juht on Henri Agnel, kes omal ajal mängis Les Ménestriers’s) – mõnusasti vihjavad sellele, et Euroopa keskaja muusika oli Araabia mõjudega – ja mis eriti tähtis, seal koosseisus on poogenpill (kvintoon või mis selle viiekeelelise viiuli nimi nüüd ongi), mis seob loo ka postitusega. Sest tänase loo minategelane mängibki poogenpille.

Leena (viiuliõpetaja) elu läks tihedaks ja huvitavaks, tal oli palju rääkida. 13. märtsil kirjutas ta, et tal tuleb hakata viiulitunde videosilla vahendusel tegema hakata. Oli veel palju uut ja segast:

Kuidas väikestele kaugjuhtimisel pille häälestada ja uusi noote jagada? Kooli sulgemise otsus tuli ajal, mil ma majas ei viibinud, ja suurem osa õppematerjale jäi sinna luku taha. Esmaspäeval lubati korraks maja avada, et õpetajad vajalikud asjad kätte saaksid. Tervet kapitäit noote koju vedada ei saa.

Arvestused, kontserdid ja eksamid tahetakse läbi viia plaanipäraselt ja konverentskõne põhimõttel. Noodid tuleb skaneerida ja lastevanemate meilile saata, aga kui neil puudub printimise võimalus, siis tavapostiga. Noh, see kõik on tülikas, aga vähemalt huvitav. Kole palju aega võtab. Teater läks pausile ja vaba aega justkui rohkem, aga ikka on kogu aeg kiire. Oleks minu teha, siis kuulutaksin praegu välja suvise koolivaheaja ja jätkaksin siis kui olukord normaliseerub.

*

(Vahele veel kuulamiseks: üks teine istampitta – “Tre Fontane” – bändilt nimega Cinco Siglos.)

*

27. aprillil oli Leenal juba kogemusi jagada:

Tundide läbiviimine videosilla abil on vaevarohke ja väheefektiivne, aga samas väga huvitav tegevus. Kõik sõltub digivahendite kvaliteedist, nii minu kui õpilaste poole pealt. Paistab, et mina olen siin teistest paremini varustatud – korralik internetiühendus, mitu seadet ja isegi skänner-printer olemas ja mis nii viga elada. Mõnel õpetajal on kasutada ainult telefon koos mobiilse andmesidega. Haridustehnoloogid saadavad meile järjest uusi rakendusi, üks täiuslikum kui teine, aga kasutada neid ei saa.

Õpilaste kodused võimalused on seinast seina. Ühele lapsele tegid vanemad kodus kohe päris stuudio. Teisel, kes maal elab, pole korralikku internetiühendust ja ema teeb tundide ajal mobiiliga wifit. Kolmandal pole üldse nutitelefoni ja ühte lauaarvutit kasutab terve pere – neli kooliskäivat last ja kaks kodustöötavat vanemat. Neljas elab sama hea kui kõrvalmajas, aga ühendus on nagu kuu pealt.

Kui lapsed mulle ette mängivad, siis katkestada neid ei saa, nad lihtsalt ei kuule. Pilt ja heli on tihti lahus, vahel hakib, aga üldiselt saab aru küll, kuuidas mängitakse.Ühe õpilase mängust on kuulda ainult kriginat, aga noodikõrgused on eristatavad ja mingi kasutegur sellel tunnil on. Ainult et endal on paras piin kuulata 45 minutit järjest kriginat.

Pillide häälestamisega kaugjuhtimisel oleme siiani kuidagi hakkama saanud, aga ühe käigu pidin ikka ette võtma õpilase ukse taha, kuhu pill mulle häälestamiseks välja toodi. Sealsamas kasutasin võimalust talle uued noodid edasi anda.

Noodimaterjal – väga hea teema. Koolijuhid soovitavad saata skaneeritult. Printimise võimalust neil kodudes üldiselt pole (peale selle lapse, kellele ehitati stuudio) ja telefonist seda nooditeksti vaadata ei tule kõne alla, aga eks juhtkond teab paremini. Üleeile leidsin uue võimaluse: vana hea postituvi Peeter Post. Terviseameti sõnul kõige turvalisem viis midagi saata – paberil ei pidavat koroona kaua elama. Tõsi, ümbrikuid ja postmarke mul kodus polnud ja nende hankimiseks pidin külastama postkontorit, aga see ei ole vist keelatud. Ühele lapsele tõin pabernoodi ise kohale ja andsin üle aia vanema kätte.

Lisandunud on palju bürokraatiat. Kool ühines e-keskkonnaga ja seal tuleb iga tunni järel täita suurel hulgal erinevaid väljasid. Lugesin kokku, kui palju see aega võtab – 15-20 minutit ühe tunni kohta. Eile oli päris naljakas juhtum: kandsin õpilasele digipäevikusse koduülesande koos ligilähedase ajaga harjutamiseks. Süsteem ütles, et lapsel on juba selleks päevaks ülesanne – muusikalooõpetaja sisestas juba mitu päeva enne mind ja temal on eesõigus. Võtsin harjutamise aega lühemaks, lõpuks lausa 5 minuti peale, aga süsteem ei jäänud ikka rahule. Paistab, et harjutada ei tohi.

Samas on palju positiivset ka – tunni alguseks ilmuvad ekraanile vanemad või teised pereliikmed, kõik õpilaste lemmikloomad on ära nähtud ja minu kassid vastu näidatud, tellimuse peale esitatakse mulle pillimängu vahele hundirattaid, kukerpalle ja muud huvitavat, milleks pisikeses klassiruumis võimalust pole.

*

(Vahepala: prantslaste esituses inglaste ettekujutus Itaalia moosist. Prantsuse ansambel on Les Witches ja ma armastan seda bändi väga, sest neil on hea komme tantsumuusikat päris tihti lausa tantsitavas tempos ja olekus mängida – üllatavalt haruldane omadus.)

*

7. aprillil lisas Leena (ühtlasti kiites meie truppi selle eest, et me oleme alati virisema hakanud, kui loo ees midagi ette ei mängita, kust tempo teada saaks):

Minul on kriisiolukorras õnnestunud ära õppida heliklippide loomine ja jagamine. Kaugtundides tunneme suurt puudust klaverisaatest. Õpilased võivad teha tohutult rütmivigu ja olla hädas tempo hoidmisega, vahel ei saada muusikast aru, aga kui klaver appi tuleb, saab kõik korda. Zoom võiks koosmänguks justkui sobida, aga see ei ühildu kõikide seadmetega ja õpilaste kodune varustus on nii ja naa.

Hiljuti saime teate, et lõpetajate eksamikavad tuleb esitada videotena ja mängitagu eellindistatud klaverisaatega. Aega anti alla kahe nädala. Tore-tore, kuskohast need lindistused nii ruttu saada, kontsertmeistrid istuvad kodus ja külastada neid ei tohi, pealegi ei taibanud keegi saatenoote koolimajast kaasa võtta. Minul on oma poeg kontsertmeister ja saatenoodid olid esimesed, mis koolimajast lahkudes kaasa haarasin, niisiis otsustasin seda eellindistatud klaverisaate meetodit vähemalt katsetada. Salvestasime diktofoniga ja saime üllatavalt hea kvaliteediga materjali, aga üks viga oli – liiga vaikne ka suure arvuti kõlaritest lastes ja kui sellele peale mängida, siis ei kuule mitte midagi. Kõige võimsama häälega seade minu kodus on telekas. Ühendasin sinna ja nüüd tundus, et klaver on siinsamas, minu toas. Pealekääksutamisega oli mul ebamugavusi, kui selgus, et ka minul pole selle tempo hoidmisega kõik korras, aga teisel-kolmandal katsel sain hakkama. Heliklippe tegime suurel hulgal, nii aeglases kui kiiremas tempos, ette komponeerisime väikesed eelmängud, et saaks koos alustada. Aitäh Notsule ja Saltatriculile, ma poleks ise kunagi selle peale tulnud!

Saatsin klipid oma lõpetajatele ja tagasiside on hea, ainult üks tüdruk kaebas, et ühes palas ei saa kiiruse tõttu jalgu maha. Pole probleemi, tegime aeglasema variandi.

Nüüd olime justkui valmis seda “teenust” teistele pilliõpetajatele pakkuma, aga kõik on minu peale kole vihased. Vahepeal on jõutud otsusele, et õpilased mängigu eksamikava soolona, ilma saateta. Lastel peavad olema võrdsed võimalsed ja nii tuleb ka minu õpilastel mängida üksi. Aga harjutada saavad nad nüüd saatega. Ja minul on jälle midagi uut ja huvitavat.

*

(Lõpetuseks üks Vitali capritio ühe madalama poogenpilli, nimelt gamba häält, mida mängib Erin Headley.)

Järgneb.