Lihtsad vajadused

september 21, 2019

“Mul varastati vist kaks Kroonikat ära,” ütles A. Seletuseks: A. leidis, et ta kõht on hakanud kasvama (“mis kõht?” küsivad kõik selle jutu peale), ja läks postiljoniks, et rohkem füüsilist koormust saada.

Niisiis:

– Mul varastati vist kaks Kroonikat ära.

– See ei ole võimalik!

– On küll võimalik, kui postkast on sügavamal aia sees, jääb käru korraks silma alt välja.

– Ei!

Ja ma seletasin, et mitte tehniliselt – minu arust on lihtsalt võimatu ette kujutada, et keegi midagi sellist teeks.

“Ma usun, et on olemas ühiskonnagrupp, kelle hulgas see oleks pigem uhkuse asi kui moraalselt taunitav,” ütles A. Ja tõi näiteks “Absolutely Fabulouse” tegelased.

– Ei, mitte moraali mõttes!

Ja ma seletasin, et ma ei suuda lihtsalt ette kujutada, et keegi nii väga Kroonikat tahaks.

Mispeale pakkus järeldus ennast juba ise: tõenäoliselt langevad ühiskonnagrupid, kes… aga ei, jätkem see udukeel ja jäägem A. palju parema sõnastuse juurde: “On olemas ka inimesed, kes tahavad hoopis Sirpi, mitte Kroonikat, aga on vähem usutav, et nad seda postikärust varastama tuleks.”

Uhh, kerge vandlitorni-intelligendinäraka tunne hakkab küll niiviisi.

Riia bussijaama leheputkas: tahan osta Donalds Daksi ajakirja, et teeselda iseenda ees, et ma õpin niiviisi läti keelt, aga EI taha saada seda jublakat, mida ajakirjaga kile vahel kaasa topitakse.

Otsin silmadega lapsi, leian ühe, ütlen tema täiskasvanule, et vabandust, ma tahan osta seda ajakirja, aga ilma mänguasjata, kas teie laps tahaks seda? Ta küsib lapselt, laps reageerib: “Jaaaaa!”, läheb õnnelikuna minema. Ma isegi ei mäleta, mis jurakas see oli, võib-olla mingi valgusmõõk. Mina õnnelik, et pääsen tarbetust kolast pagasis, laps õnnelik mänguasja üle. Elu ei ole nullsummamäng!

*
Just Poolasse jõudnud: EV juhib tähelepanu, kuidas eri maades on prestiižistiil erinev. See stiil, millega tähistatakse, et “olen edukas ja rikas”. Poolas seisnevat see igasuguste eri kaldega tahkude, pindade, nurkade kombineerimises. Lätis on see pigem juugend. Eestis funktsionalism? pakun mina. EV nõustub.

Hiljem räägib, kuidas Poolas pole kujunduses olnud sellist rahvusromantismi nagu meil või Lätis, sest neil on suur rahvuslik uhkus oma tüpograafia üle ja nii tehakse ka näiteks plakatid tüpograafiakeskselt.

Mina mõtlen, kas see ongi see, miks Poola sildid nii teistsugused tunduvad. Kuidagi käredad. Võib-olla ongi asi selles, et tekst domineerib rohkem, figuurid ega ornamendid ei pehmenda seda nagu meil.

Omaette ooper on muidugi liiklusmärkide rahvuslik esteetika, seda olen ma isegi märganud: Poola liiklusmärkidel on tegelased tugevalt stiliseeritud, aga mitte ainult seda (sest ka meil on tugeva stilisatsiooniga kriipsujukusid, sellega üksi ma oma võõrastust seletada ei saaks), vaid kuidagi ärevad, dünaamilised, koosnevad kaldjoontest ja nende jäsemed lõpevad teravate nurkadega; kui meie jalakäija astub märgi peal küll pika, aga rahuliku sammuga, selg otse vertikaalis, siis Poola jalakäijal on kiire, keha kaldub ettepoole (Slovaki jalakäija on seevastu põhjalikult väljajoonistatud mehike, kes sammub eriti reipalt, oma hoolikalt kujutatud liigeseid korralikult ära kasutades). Kastikujulise udaraga Poola lehm ajab mulle endiselt naeru peale, justkui paak oleks lehmal all.

Kui liiklusmärgi-eestlane läheb trepist alla, siis astub ta ikka ilusti järgmisele astmele, enne kui teise jala eelmise pealt ära võtab, et võimalikult palju kaht jalga korraga maas hoida. Poolakas kui uhke, ohtusid armastava rahva esindaja astub kõigepealt õhku ja eeldatavasti laseb seejärel gravitatsioonil töö ära teha või siis eirab seda, vabana kui lind.

Ja meie kurvid on pehmed, Poola kurvid nurgelised!

*

Suvel läksin korra ep. ja tema kutsikaga järve äärde kõndima, korjasin oma harjumust mööda maast prügi üles ja nentisin ühel hetkel sügavamõtteliselt “Hakka või arvama, et suitsetajad on alla keskmise impulsikontrolliga”. Sest ebaproportsionaalselt suure osa maha visatud sodist moodustasid suitsupakid ja suitsukonid. Koos kommipaberitega, mida loobivad arvatavasti lapsed, kellele võib impulsikontrolli koha pealt veel ealisi mööndusi teha.

Mida räägib inglane olukorrast kodumaal:

“ma olin Brexiti pärast mures, aga nüüd jääb see ausalt öeldes selle varju, et Boris Johnson on peaminister. Millelgi, mida ta räägib või teeb, pole mingit seost sellega, mida ta eile rääkis või tegi. Ta on nagu laps, kes on endale revolvri mängida saanud, opositsioon on jõuetu ja meie riigistruktuuril ei ole kellegi temataolise vastu eriti mehhanisme. Ma mõtlen, et äkki peaks kolima Šotimaale, seal on vähegi lootust. Miks ei võiks Inglismaal olla sellist peaministrit nagu Nicola Sturgeon?”

*

Lendasin nüüd esimest korda elus Tallinnasse, seni olin siit ainult startinud. Lennujaam näeb ka saabujale kena välja, trammi peale minek on sujuv, tramm sõidab kenasti vaikse suhinaga, väga meeldiv aklimatt pärast Wrocławi kuldset ühistransporti.

Ja siis olen ma kesklinnas ja üritan Mustamäele saada ja sumaks nagu jalgupidi kissellis. Kokkuvõttes läks mul lennujaamast Mustika keskuse juurde saamiseks sama kaua või rohkem aega nagu Varssavist Tallinna lendamisega, ja isegi kui Tartusse sõidaks ma Tallinna lennujaamast kauem, oleks see mugavam. Ma ei tea, kas mingid trollid olid vahelt ära võetud või mis, aga igatahes neid ei tulnud ega tulnud, ja kui lõpuks tuli, oli see puupüsti täis.

Ja õudselt kasulik oleks ka, kui Vabaduse väljaku ühistransapeatused oleks rohkem ühes kohas koos, mitte nii, et pead üle ristmiku sinna-tänna traavima.

Wrocławi lennujaam on pisike ja nunnu, silma järgi väiksem kui Tallinna oma, kuigi linn on kaks korda suurem. Ju loeb siis see, et ta ei ole pealinn. Turvaalas paistis olevat ainult kaks söögikohta, neist üks väike mõttetu kohvibaar, aga teine oli korralikum ja mõnusam kui ükski Tallinna või Riia lennujaama oma. Ja imeilusad suveniirid, parem nänn kui üheski kesklinna kingipoes, lausa kahju hakkas, et lendu nii vähe peab ootama. Ega ei teagi, kas sinna enam satub, Wrocławist lennukiga tulemine tundub mulle ikkagi paraja ekstravagantsusena, seekord läks lihtsalt kiireks.

Lennukis avastasin, et mind oli pooleliitrisse pudelisse unustatud veelonksuga turvakontrollist läbi lastud (ja asi ei saa olla selles, et mul on nii loll ja aus nägu peas, sest seda, ega mul kuskil mingeid relvi ei ole, nad põgusalt kontrollisid, kui mu kingad piiksuma hakkasid).

Tundub, et Wrocławist Varssavi kaudu lennates on tund ja 25 minutit ümberistumiseks üsna täpselt piisav: õigesse väravasse jõudmisest pardalepääsuni jäi lõpuks ainult viis minutit, sest pärast maandumist läks lennukil miskipärast terve igaviku jagu jupikaupa ringipopsutamist, et terminalibussi juurde jõuda, ja bussil endal teine igavik, et reisijad kokku koguda. Kuskilt suuremast kohast ja suure lennukiga saabudes läheks ehk rutem.

*

Teenimatutest hüvedest: roos, mis juunis juba õitses (kolme suure õiega), ajas augustis endale uued nupud külge ja kui ma nüüd koju jõudsin, oli tal juba neli suurt õit. Ja seitse nuppu. Ma ei annaks ka pead, et ta sügise peale veel mõnda ei ürita kasvatada. Pikkust on tal varsti sama palju kui mul endal.

Teenimatu on see sellepärast, et minu aiapidamine ei ole õieti üldse aiapidamine, vaid meenutab rohkem korilust. Roos on mul ainult tänu sellele, et Rakvere trupp kinkis ühel Pärnu hansal mulle istiku. Vist kolm aastat tagasi. Minu panus piirdus sellega, et istutasin ta eesaeda kahe maja vahele plangu veerde piparmündipeenra kõrvale maha, tõin selleks natuke mulda juurde, sest muidu poleks ta juured äragi mahtunud – eesõues tuleb nii kümnesentimeetrise kidura mullakihi all munakivisillutis vastu – ja esimesel talvel isegi üritasin teda katta – kuhjasin varre ümber turbakomposti ja kaktusemulda. Järgmistel talvedel ei tulnud korralikust katmisest midagi välja, sest lumi tuli enne maha, kui katmiseks sobivalt kuiv ilm oleks mind sobivalt virgas olekus tabanud, kuhjasime talle siis lihtsalt lund peale.

Aga tema kasvab pooleteise meetri kõrguseks, kasvatab kapsasuurusi õis ega tee teist nägugi. Kuigi ta pidi olema teehübriid, mille kohta lugesin kuskilt, et kapriisne ja kardab külma. Igatahes jäi ta mul eelmisel talvel enne lund tagasi lõikamata ja kui ta hange alt välja sulas, oli tal veel isegi haljaid elusaid lehti otsas.

Võib-olla on ta ennast läbi vana munakivisillutise ajanud ja sööb selle alt hobusesõnnikut, mida siin pärimuse järgi peaks leiduma, ja selle rammu peal ta enam muud ei tahagi. Või meeldib talle siis piparmündi naabrus, see pidavat lehetäisid eemal hoidma, ja sellest, et piparmünt kipub ise paras umbrohi olema, ta nähtavasti ei hooli, sest on ise suurem.

Alkoholi hinna ümber käib mingi ažiotaaž, samal ajal, kui keegi ei tee isegi mitte ettepanekut tomatite käibemaksu langetamiseks. Heade tomatite kilohind on tunduvalt kõrgem kui õlle oma – no võib-olla väga peene õlle hind lööb selle üle, aga kvaliteetne tomat on ju ometigi suurem põhivajadus.

Päris ausalt, ma jõuan end niiviisi veel vaeseks süüa – kui ma sööks nii palju tomatit, nagu ma tahan, läheks mul iga nädal vähemalt 25-30 ainult tomatite peale.

Kuramuse iluvidinad

juuni 3, 2019

Väike näpunäide kaaskannatajatele: kui ka teie olete ennast seaks vihastanud, sest kui te püüate guugli otsinguribal oma otsingut parandada ja teete sõna peal topeltkliki, et seda valida, või tahate klõpsata kindlat kohta mingis sõnas, siis ilmub see lollakas suurenduklaasi ikoon – mis ei tee mitte midagi, lihtsalt ilu pärast – ja kogu otsinguriba hüppab paremale, nii et te valite vale sõna või sõnavahe –

hetkel paistab ainus asi, mis aitab, olevat see, et tuleb oma guugli kontolt välja logida. Sest nähtavasti nad katsetavad oma uuendusi üksikute kasutajate peal. Kui nad ei tea, kes parajasti kasutab, siis nad ei kiusa.

Digiõigused vs filternet

märts 26, 2019

Blogimise asemel jagan seekord digiõiguste rahvaalgatuse linki – loovisikuna, kes ühtlasi tegeleb pidevalt õigustekstidega. Ise juba andsin allkirja.

Taustainfoks (et mis jutt see masintsensuurist elik automaatfiltritest on) vt, mida vikipedistid kirjutavad.

Sala-, sest Elroni uus kasutajaliides varjab seda miskipärast hoolikalt. Alles siis, kui kõigepealt otsida, millal Narvast tulev rong Tapale jõuab, ja sinna kõrvale, millal Tapalt Tartu saab, leiab üles. Sest ainus variant, mida nad ise soovitavad, on haledal pärastlõunal, minge pekki. Ajal, mida bussid veel nagunii dubleerivad. Õhtul on must auk, sõbrakesed, õhtul!

Aga jah, tegelikult saab ka õhtul. Kui Narvast tulev rong idee järgi 20.02 Tapale jõuab, saab sealt ikka veel Tartu edasi sõita. Kui teoreetiline 20.02 tähendabki päriselt 20.02, saab lausa kohe ümber istuda, Rakvere-Tartu ots läheb niiviisi kokku umbes tund kolmveerand. Või noh. Minu rong on tegelikult juba kaks korda Tapale hilinemisega jõudnud ja ometi sain ma ikka selle teise rongi peale – ükskord küll täie draamaga, rong juba sõitis, mina jooksin inertsist mööda perrooni edasi, rongijuht pani pidurit ja tegi uksed uuesti lahti.

Rääkisin selle loo täna – kui olin ilma draamata, aga siiski hingeldades rongi peale jõudnud – vagunisaatjale, kes ütles kaht asja: kogenud rongijuhid oskavad arvestada, et teine rong peab enne sisse jõudma, ja sealt reisijaid ära oodata. Ja et eks niiviisi ole näha, kes kui inimlik on.

Mulle küll meeldiks teoreetiliselt, kui need kaks rongi oleks veidi vähema draamavaistuga paigutatud, näiteks kümne- või jumalukene, kasvõi viieminutise vahega, aga praktikas on mul karvane tunne, et ma naudin seda põnevust – jõuab või ei jõua? – ja teiseks on see adrenaliin väga odavalt saadud, riski tegelikult pole, tund aega kohvikus tšillida ja lähebki järgmine.

Just nimelt: läheb järgmine. Ei pea ööseks Tapale jääma. Tähendab küll tunnist ümberistumist, aga sihandne ei ole nende sõiduplaanis midagi unikaalset. Nii et siin peab peituma mingi hämaram saladus, mis ei tohi labases sõiduplaaniotsingus päevavalgele tulla. Nad ei taha, et selle rongiga sõidetaks, muud seletust ei ole.

See, kallid lugejad, oli teie tänane arkaanne infokild. Kasutage ettevaatlikult ja pidage meeles, et suure võimuga kaasneb suur vastutus.

*

Jõudsin oma erutava rongireisi pealt koju, pesin jalad ära ja avastasin end siis veerand tundi hiljem sokke ära kiskumas, et jalgu pesta. Kui kompulsiivset kätepesu võiks nimetada leedi Macbethi sündroomiks, mis on siis kompulsiivne jalapesu? Automagdaleenne sündroom?

Nii mina mõtlesin.

Läksin röstisin järgmiseks kaks tükki sepikut, võtsin nad välja, määrisin võid peale, kuni veel kuumad on. Ja läksin seisin seejärel röstri juurde valvama, millal sepik valmis saab.

Nüüd oli selge, et mu teod lihtsalt kajavad järele. Jäi üle veel kaks ja kaks kokku panna: see rongilahendus oli põhjusega peidetud! Sellega polnud tavainimesel ette nähtud sõita! Nüüd olen ma omadega paralleeluniversumis, kus kõik käib topelt. Kui mul oleks veel kahtlusi olnud, oleks needki hajunud, kui mul veerand tundi pärast vetsuskäimist uus häda peale tuli. Kes on küll sellisest asjast enne kuulnud.

Sest ega asi ei saa ometi selles olla, et ma olen täna ainult kolm tundi magada saanud.

Jääb vaid võimalus, et kui ma kaevan ja leian sama arkaanse ümberistumise teises suunas, pääsen oma maailma tagasi. Kui ma viitsin, sest ega siingi väga viga pole.

Kokkukõlksumine

detsember 2, 2018

See, kui ma räägin A.-le unesegase peaga, et on kaks asja, mida ma hakkaks kohe õppima, kui mõni kättesaadav kursus algaks: klounaadi ja viipekeelt; ja kohe samal õhtupoolikul saadab tuttav mulle edasi klounikursuse teate, on muidugi selline vanakooli Märk. Universumile sõnumite saatmine ja nende vastuvõtmine ja mis kõik veel.

Aga seda, kui ma otsin juutuubist laulu “Süda, miks sa muretsed” ja juutuub pakub mulle selle kõrvale lahkest südamest ka laulu nimega “Pohhui”, ei teagi, milleks liigitada. On see nüüd peen huumor või püüab juutuub seekord lihtsalt sünonüümisõnastikuna toimetada.

Uurin elu: higistamisest

september 9, 2018

Lugesin, mida Kitty mh antiperspirantidest kirjutab, ja mind hakkas paar asja huvitama.

Esiteks: kui keegi kasutab vahendeid, mis tõepoolest higistamist takistavad, mitte ei maskeeri, mismoodi ta oma keha siis jahutab?

Sest see ju higistamise kohastumuslik otstarve on. Et me saaks olla palavamas keskkonnas, kui muidu kannataks; või harrastada palavamaid tegevusi, kui muidu jaksaks.

Kallab ise endale vett peale? ma olen seda mõnes eriti palavas olukorras ise teinud, et organismi rasket higistamistööd kergendada, aga siis on riietel nii või teisiti märjad laigud. Õigemini – kogu riie on siis ise üks märg laik, aga ega vahet ei ole, sest kui mul ikka tõsiselt palav hakkab, on kogu mu riie üksainus märg laik ka omaenda organismi jõupingutuse varal.

Ja kui ei kalla, siis kuidas nad selle üle elavad? Ajavahemikus, kui mul on juba palav, aga higistama pole veel hakanud, on mul igatahes tunne: api-ma-suren-kohe-ära. Api-ma-suren-kohe-ära. Silme eest must, süda taob kõrvades, vererõhk on kuhugi keldrisse kolinud. Selle hetkeni, kuni ma järsku veest nõretama hakkan ja loodetavasti on niipalju liikuvat õhku, et seda aurustama hakata ja jahutusmehhanism korralikult töötaks. Pilt tuleb ette tagasi, kõrvus ei kohise, süda hakkab jälle löömise moodi lööma, tekib isegi midagi vererõhulaadset.

Teiseks: ütleme, et kellelgi on tsivilisatsioonilistel põhjusel higilaikude vältimine tähtsam kui seesmise jahutusmehhanismi töö ja ta tajub oma keha piisavalt hästi, et vajadusel väliseid süsteeme kasutada, et sellegipoolest ellu jääda. Ma ei tea, näiteks laseb endale konditsioneerist külma õhku peale või paneb jääkuubikuid krae vahele vms.

Sel juhul: kas ta võõpab kogu keha selle antiperspirandiga üle nagu see ärevushäiretega tütarlaps “Suure paugu teoorias”? sest loogiline oleks, et kui keha ei saa oma jahutust ühest kohast tööle, üritab ta seda teisest kohast. Mitte et ma sellest väga teaks, sest kui minu organism arvab, et on vaja jahutada, siis kukub ta nagunii igavesti suurest pinnast vett välja pritsima – leebemal, argisel, istuva eluviisiga juhul kogu näost, peast, turjast ja rinnaesisest. Raskemal juhul kogu torsost, veel raskemal juhul üle terve keha. Piisava palavuse juures võiks mind soolveepurskkaevuna tööle panna. Suvel tantsutundides nägin ma konkreetselt, kuidas suured tilgad minu pea küljest maha kukkusid; isegi jahedamas kliimas on mul pärast tantsimist _terve_ pluus märg, mitte üks-kaks kohta.

Või on viisakatel inimestel mingid kohad, kus riietel tohivad märjad laigud olla, ja mingid teised, kus ei tohi?

Kakskümmend aastat hiljem

august 14, 2018

Kuidas küll ajad on muutunud! Kunagi elasime koledas ühikas, nüüd on selline tagasihoidlik tuba üksnes minu päralt (et keegi ei heidaks mulle ette finantsilist vastutustundetust, lisan, et see läheb mulle maksma 20 eurot öö, millest odavamat öömaja oleks selles linnas raske leida).

Muutunud on veel mõndagi: siginenud on uus metrooliin, nii et kui mina kukkusin näost ära, saades teada, et Viinist tulev buss paneb mu Kelenföldis maha, siis asjata: veerand tundi pärast bussist mahatulekut olin kesklinnas õige maja ukse taga. Selle veerandi sisse kuulus kõvasti kohmitsemist, ringivaatamist, kus metroo õieti võiks olla, ja piletiautomaadi juures mediteerimist, mis piletit mul kõige kavalam osta oleks.

Üha rohkem öeldakse poodides ja kohvikutes sisenejale “Szia!”. Selgituseks: see on küll täiesti normaalne tervitus, mitte släng, aga vanasti oli see tervitus inimeste vahel, kes üksteist hästi tunnevad. Uurisime KA käest, kas nii nüüd ongi.

“Jah,” ütles tema ja lisas: “Aga mina kui vanem naisterahvas… [jällegi selgituseks: ta on minust aasta jagu noorem] …kui mulle ütleb keegi noor inimene poes “szia”, siis mina vastan [heidab jäise pilgu üle prillide, lükkab alahuule põlglikult ette ja lausub mokaotsast] “Jó napot kívánok”.

Ja meenutas seda, kuidas talle esimest korda elus “csókolom” öeldi (see tähendab sõna-sõnalt enam-vähem “suudlen teid”, aga praktiliselt märgib see staatusevahekorda – niiviisi ütleb laps täiskasvanule ja noor vanemale inimesele) ja ütles, et see on üks tervitus, mida tema oma lastele sisse dresseerinud ei ole, las ütlevad “Jó napot kívánok”, mis on sama viisakas, aga egalitaarsem.

On tekkinud uusi keni söögi- ja joogikohti, täna lähen üritan mõne romkocsma oma käe peal üles leida, sest korterikaaslased lähevad linnast välja. Loodan kõvasti ühistranspordi peale, sest eile käisime nostalgiatuuri tehes kogemata 26 km maha (“vähemalt”, väitis KR pärast kaardi uurimist – matemaatika käis sel moel, et KA sammulugeja näitas 15 kilomeetrit, aga temaga kohtumiseks olime meie enne pool tundi jalutanud ning pärast temast lahkumist jalutasime hilisõhtul kõigepealt veel nii paarkümmend minutit Margiti saareni ning seejärel kõndisime ühest saare otsast teise ja selle pikkus olevat 5 km, noh ja siis tuli ka saare pealt äratulemiseks veel jalutada) ja mul on jalad sõna otseses mõttes villis.

Olin nimelt Český Krumlovi puhaste tänavatega ära hellitatud ja ära unustanud, et sandaalidega linna peal käies läheb tavaliselt liiv sandaali sisse ja hakkab seal tegusid tegema.

Tegime kohalikele palju nalja sellega, et käitusime tüüpilise turistina – “vabandust, palun, kas te saaksite meist pilti teha?” – väga ebatüüpilistes kohtades: koleda ühika taustal; koledal sillal Budaörsi tee kohal; Móricz Zsigmond körtéri bussipeatuse taustal. Võib-olla õnnestub mul siia kunagi ka näitlikke illustratsioone panna.

*
Täna käisin üksi väljas hommikust söömas, aga tegin selle vea, et jäin jokutama ja olin välja minnes kole näljane ja õnnetu. Sellisena tundusid pooled kohad – kõik need lahedad romkocsmad, mis peaks idee järgi mulle väga meeldima – liiga kärarikkad või vale toiduga või mis kõik veel. Lõpuks leidsin juudi linnajaost ühe raamatupoe, mis pakkus ka kohvi ja saiakesi – ja tasuta kraanivett, mis oli Ungaris kohta meeldiv üllatus -, ning sain seal kohvi, kaneelisaia ja elu esimese bageli – mida, nagu välja tuleb, hääldatakse ka ungari keeles “beigel”, ungari keeles muidugi lahtiste e-dega. See beigel oli hästi hea, seest nätske, pealt krõbe, paksult musti seesamiseemneid täis, ja juurde anti päris tore võikäntsakas. Moosi ka.

Selle kõige peal toibusin nii ära, et jaksasin edasi või tagasi jalutada ning leidsin imelise kaltsuka ega suutnud ühele seelikule vastu panna – no mis ma nüüd küll oma pagasiga teen. Panen lennukisse minnes kõik seelikud korraga selga või.

Linnast endast on mul selline üldine märkus, et Budapest on linn, mis võidaks tohutult autoliikluse piiramisest või vähemalt kiiruse langetamisest. Praegu on siin autodest õhk väga must, õudselt palju müra – isegi tuppa sisse kostab ja me ei ole ju isegi mingi körúti peal – ja jalakäijana on kohutavalt vähe ruumi, kõnniteed on väiksematel tänavatel imekitsad, kuigi jalakäijaid on palju, eriti turismikohtades. Pmst veetsin ma pool aega sõiduteel, sest muidu oleks sinna pidanud astuma vastutulija; ja kui jalakäijad on nagunii sunnitud sõiduteel käima (sest iga kõnnitee on lõppeks kahesuunaline tee), siis võiks juba üldse jagatud ruumi põhimõttel tänava teha. Mu arvamus Eesti linnaruumi edenemisest paranes hoobilt.

Prahas oli ehk mingil määral sama häda, aga Budapest on palju hullem.

*

Ungari keel on mul ikka jube roostes, täna ajasin näiteks üvegi ja pohári sassi (esimene on see klaas, mis näiteks akna või prillide ees käib, teine on see, millest juuakse). Eile käisime Óbudas ühes Genni suveõuesid meenutavas folksugemetega muusikat mängivas vabaõhukõrtsis (Kobuci kert on nimi) söömas, rääkisin 20 aastat taguste ungari pooltuttavatega juttu ja pidin selle juures kogu aeg käed appi võtma ja moodustama lauseid stiilis “siis need noh teevad seda noh…”.

Aga välja õnnestus mul vist jälle näha nagu kohalik – paari tunni jooksul, mis ma väljas käisin, küsiti mult kolm korda teed. Kaks küsijat olid ungarlased.

—————————————————————————-
Tukastasin, ärkasin, oli hämardunud, kuulsin suurt kolinat: VIHM!

—————————————————————————-
KR meenutas nüüd, et “üveg” tähendab lisaks akna- ja prilliklaasile ka pudelit, nii et nüüd ma saan alles õieti aru, miks teenindajad mind nii ümmarguste silmadega vaatasid. Pmst hoidsin ma veepudelit käes ja küsisin, kust ma pudeli saaks.