Hea on olla pikkade juhtmetega! Ma nimelt leidsin paar päeva tagasi, et distantseerumine hakkab väikest viisi üle viskama.

Nüüd, kus tavaelu enam-vähem taastub, koostan viimast postitust oma kirjasaatjate kogemustest – jäin nendega esialgu viivitama, sest mõni neist lubas veel täiendada, aga asi jäi sinnapaika. Las siis läheb, nagu on. Kirjad märtsi lõpust ja aprilli algusest.

Niisiis, kõigepealt muusikud, kelle pärast ma muretsesin märtsis kõige rohkem – ma ei kujutanud ette, kuidas nad oma muusikutööd niiviisi teevad. Viiulimängija kogemustest te juba lugesite, teistel oli sama tegus elu ja pikemalt kirjutada ei jõudnudki.

Meeleolumuusikaks superhea näide sellest, et plökkflööt plokkfööött plökkfdöör PLOKKFLÖÖT (jeerum, on see aga trükkimiseks üks paras sõna) ei pea olema sugugi lastepill ega ka ainult vanamuusikapill.

Muusik A 27. märtsil:

Mina töötan kodukontoris. Teen tunde läbi videosilla. Kuna töömeetod on uus ja huvitav, siis lapsed on pillimängus fokuseeritud. On harjutanud rohkem, kuna trennid on ära jäänud.

Muusik S. lõõpis märtsi lõpus niisama:

Uus võimalus aitab hoida ju dementsust kontrolli all, sest tuleb sukelduda vette tundmatus kohas.

Pilli õpetamine kaugjuhtimise teel on ilmselgelt kauplemine kasudega – õpetaja ise õpib rohkem, kui laps.

*

Vahemänguks üks kõva kummitamispotentsiaaliga lugu, mida olen ammu tahtnud teiega jagada. Üks neid vanu lugusid, mis minu arust kõlab üllatavalt tänapäevaselt (võib-olla tänu sellele, et on piisavalt vana – ei mõju klassikaliselt). Pill ise on ka kena maheda häälega, ei kõla nagu “kaks luukeret plekk-katusel seksimas”, nagu klavessiinimängijad ise vahel ironiseerivad.

*

Mul oli mitu kirjasaatjat, kes said tööl edasi käia, sest seal ei olnud õieti rahvast, olevat olnud mõnus, keskendumist soodustav keskkond. Kõik nad ei tahtnud avaldamist, aga bioloog (ja kodukaitsja – ja vahel ka lapse- või koerahoidja) – U. lubas. Kirjaviis muutmata, ka tema armastab mitteformaalses kontekstis ortograafiaga vabamalt ringi käia ja minu arust on see võluv. Ta palus ka täpsustada, et kui ta välijõusaalidest rääkis, siis oli see enne, kui ta karantiini jäi.

Ei saaks öelda, et midagi kardinaalselt teistmoodi oleks kui enamasti. Väljas st seltskondlikel üritustel käisin ma varem ka nii keskeltläbi korra kahe nädala tagant: mälumängud, koosolekud – jp, ornitoloogiaühingu kontori koosolek on minu jaoks pigem selline seltskondlik üritus, ainus kohustuseelement selles on neetult varane kellakümnene algusaeg – mõnikord meditatsioonid. Hetkel rahuldavad 3x nädalas toimuvad virtuaalmeditatsioonid mu seltskondlikud vajadused täielikult – mis sest, et seal ollakse enamus aega vait ja silmad kinni, a noh, see on selline kollektiivne vaikimine, palju tummisem kui niisama vaikus.

Kunagi oli mõte trenni ka jõuda, aga siis avastasin, et mul on ju ratas ja läheduses mitu vabaõhujõusaali pluss 3, peaaegu et 4 veekogu. Tööl ei puutunud ma varem ka tänu oma graafikule eriti teistega kokku. Ainus tuntav muutus oligi vist see, et pidin 2 nädalt karantiinis olema – puutusin kokku lastega, kellel tekkis palavik ja köha, nii et ohutuse mõttes olin 2 nädalt kodus. See ajas seda enam närvi, et olin ennast naiskodukaitses just nö eesliinile üles andnud ja valmis teavitustööle minema, a vaat ei saanud.

No ja see ka, et kui varem käisin pea iga nädal Tlnas lastes, siis nüüd jääb pikem vahe sisse.

Ahjaa, tööl käin peamiselt õhtul, siis olen seal üksi – ehkki ka päevasel ajal on seal maksimaalselt 2 inimest peale minu, igaüks eraldi ruumis. Ja piiritust on meil ka seal hulgi ehk siis käsa ja pindu saab pidevalt desotud. Katse käib jätkuvalt omas tempos edasi, isikkoosseis on küll veidi vähenenud ja sellevõrra on rohkem sebimist. Toimetamistööd teen ma nkn kaugtööna, selles ka midagi muutunud pole.

Emotsionaalselt – alguses oli pigem selline elevus, et noh, eriolukord ja värki. Nüüd olen juba ära harjunud, aga veidi huvitav on ikka.

Põgusalt kirjutas ka bioloog T (hmm, ilmselt on mul tuttavate hulgas biolooge rohkem kui populatsioonis keskmiselt):

Mina jällegi pettusin sügavalt autoritaarses režiimis, sest Wuhanis on elusloomaturg jälle lahti ja müüakse nahkhiiri (kõlakate järgi). Muidu võiks arvata, et suure võimutäiusega valitsus saab apokalüptilises olukorras paremini hakkama ja võib näiteks nahkhiired ära keelata, aga selle asemel nad keelasid turul filmimise ja pildistamise.

Mul on suuri muutusi vähe, aga seda olen kvantifitseerinud, et tolm koguneb kordades rohkem, kui kõik pidevalt kodus on. Töötada on raskem kui enne, sest üks laps pole veel niipalju mõistuse juurde jõudnud, et saaks aru, miks peab laskma töötada. Mulle soovitati saata lapsed pappkastiga neile kaabakatele, kes kiidavad, kui hea rahulik on karantiini ajal kodus töötada. Ilma lasteta oleks ikka täitsa piknik.

Aga jällegi – nagu mu tuttavatega ennegi juhtus – läks meil jutt seepeale lappama, T. jagas Aafrika rohutirtsunuhtluse artiklit ja teritas keelt, et “Katk, asteroid ja rohutirtsud, see ikkagi ei saa olla juhus,” millest mina sattusin segadusse, et mis asteroid?

Kuna Rebane oli meile just reklaaminud mingit ETV+ krimisarja, mis pidi olema “nii kohutavalt halb krimiseriaal et lausa värskendav. kõik on kohutavalt halb, nii süžee kui teostus. ma olen täiega fänn ühesõnaga”, küsisin ma, kas asteroid on seal sarjas või muidu kultuurinähtus.

Mispeale selgus, et Rebane ei tea asteroidist midagi, isegi seda mitte, kas läks juba mööda või luurab veel nuka taga, ja küsib hoopis, kas asteroidi saab käsitada kultuurinähtusena.

T. seletas, et asteroid pidi tabama 29. aprillil, aga loodetakse, et läheb mööda (nüüdses tarkuses: näe, läkski!). Ja leidis kultuurinähtusluse kohta, et:

Minu arust Halley komeet oli küll parajalt kultuurinähtus. Aga see praegune pole, sest ta jääb koroonaviiruse varju ja keegi ei viitsi temast rääkida. Talle pole isegi rahvapärast nime pandud, ainult mingi numbrite ja tähtede joru, see peaks näitama, et pole kultuurinähtus.

Rebane lisas:

nagu see tädi, vaeseke, kes lendas üksi esimesena lennukiga üle atlandi vms kangelaslikku, aga keegi ei märganudki, sest lehtede esiküljed olid titanicu uppumise all kinni, ja kõik muud küljed ka.

ei olnud üle atlandi, kõigest üle la manche’i, agaikkagi. väga bääd taiming.

/…/
kui vaja tähti närida sis maütleks et käesolev asteroid ei ole popkultuurinähtus – kui mööname, et teadus on siiski osa kultuurist.

Päris iseloomulik – üritad inimestelt küsida eluraskuste ja -kerguste kohta, aga enne kui arugi saad, käib arutamine, kas komeet on kultuurinähtus. Prioriteedid!

*

Sarja lõpetuseks teen sellise haruldase tüki, et kleebin siia foto. Teemal “karantiinikass” – tegelikult me ei hoidnud teda vägisi toas kinni, lihtsalt tol päeval sadas lörtsi ja ta eelistas seda läbi klaasi vaadata.

Lugejad suutsid mind veenda, et tantsusammudest on video järgi kergem aru saada kui tekstist (nagu päriselt). Noorel minul oleks seda olnud raske uskuda, oma kuldse keskea kõrguselt suudan aga mõista, et kõigile ei sobi info ammutamiseks sama meedium. Mis mul üle jääb, tegin visuaalide huvides video sellest, kuidas ma tunaeelmise postituse lõpu mõistatustantsu põhisammu ette kujutan.

Aga kuna mult on küsitud: “Kust te need tantsud võtate?” ja pakutud vastuseks: “Kas filmidest?”, siis seletan, kuidas ma oma tulemusele jõudsin.

Arbeau tantsuraamatus (1581) on õpetus:

… suyt le branle gay, lequel vous dancerez du cousté gaulche seullement, par deux mesures ternaires, en quatre pas & une pause: Pource faire, vous largirez le pied gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air droit pour le premier pas, sur la premiere minime blanche: Puis vous approcherez le pied droit du gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air gaulche pour le deuxieme pas, sur la deuxieme minime blanche: Puis largirez le pied gaulche, & en l’asseant a terre, ferez pied en l’air droit pour le troisieme pas, sur la troisieme minime blanche: Puis approcherez ledit pied droit prez du gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air gaulche, & le tiendrez ainsi prest a repeter comme au commencement, pendant le temps de deux minimes blanches, qui seront equipolents a deux souspirs, ou une pause.

Minu tõlge (tõlgin siin minime blanche’i üldmõistetavuse huvides anakronistlikult “poolnoodiks”, antagu mulle andeks):

… järgmine on branle gay*, mida te tantsite ainult vasakule, kahe kolmelöögilise takti kaupa, nelja sammu ja ühe pausiga. Selle jaoks astute te vasaku jalaga harki ja seda maha asetades tõstate esimese sammu jaoks parema jala esimese poolnoodi ajal õhku. Siis toote parema jala vasaku juurde ja teda maha asetades tõstate teise sammu jaoks teise poolnoodi ajal vasaku jala õhku. Siis astute te vasaku jalaga harki ja seda maha asetades tõstate kolmanda sammu jaoks parema jala kolmanda poolnoodi ajal õhku. Siis toote selle parema jala vasaku juurde ja teda maha asetades tõstate vasaku jala õhku ja hoiate niiviisi kahe poolnoodi ajal, mis võrduvad kahe hingetõmbe ehk ühe pausiga, olles valmis algusest peale kordama.

*

Arbeau pole loll, saab ka ise aru, et seda pole just kerge jälgida; ta lisab kindluse mõttes muusikanoodi ja kirjutab iga noodi kõrvale, mis jalg parajasti õhus on; ma ei hakka seda nooti siia tõstma, vaadake Nicolas Graneri lahkesti ülesriputatud faksiimilest täpsemalt, aga nootide kõrval olev sammukonspekt on:

Parem jalg õhus
Vasak jalg õhus
Parem jalg õhus
Vasak jalg õhus

Pildi lisasin sellepärast, et KK küsis hüpete kohta, ega need pole sirutatud pöiaga – nagu näha, ei ole, täitsa tavaliselt hoiab seda jalga.

*

Kui keegi nüüd seda kriitilise pilguga jälgis, pani ta ehk tähele, et mu videos on kaks asja, mida saaks targa tantsuraamatu tekstist välja lugeda ka teisiti. Esiteks ei ole seal kirjas, et üldse peaks hüppama. Mina olen otsustanud hüpata osalt seepärast, et “jalg õhus” on sammunimi, mida muidu kasutatakse just lõbusates hüppetantsudes (mille kohta Arbeau ütleb otsesõnu, et jalgu ei tõsteta niisama maast lahti, vaid vahepeal on hüpe – ma tõlkisin sellest kunagi siinsamas ühe katkendi), ja pealegi sobiks hüppamine nagu “lõbusa õõtsumise” nimega paremini.

Teiseks, kui otsustada juba hüpata, saaks tekstist välja lugeda ka sellise variandi, et kõigepealt astutakse rahulikult vasaku jalaga vasakule ja alles siis hüpatakse, paremat jalga maast lahti tõstes.

See on minu arust liiga suur rabelemine – särtsakas kuuelöögilises rütmis ei jaksa astuda JA selle otsa veel hüpata ja nii neli korda järjest -, nii et jätan selle esiteks tegemata mugavuse pärast ja teiseks jällegi lõbusate hüppetantsude õpetusest lähtudes, kus on muusikanootide kõrvale samamoodi kirjutatud umbes “parem jalg õhus ehk parema jala löök. Vasaku jala takkalöök” jne, aga põhjalikumas õpetuses on seletatud, et kahe “jalg õhus”- või “jalalöögi”-nimelise sammu vahel “on liigutus nimega hüpe, mis toimub siis, kui kaks jalga on korraga maast lahti õhku tõstetud, mis on veel uljam” (“il y a un mouvement appellé sault, qui se fait quand les deux pieds sont hors de terre eslevez en l’air, qui est encor plus gaillard“) ja mis eriti tähtis: “see hüpe on ise osa parema jala löögist”, tähendab, see hüpe ei ole eraldi liigutus. Selle kasuks räägib minu arust ka bransle gay enda õpetuses olev “tõstate _esimese sammu jaoks_ parema jala … õhku”.

*

Nii. Kui minna nüüd sellise infoga tolle mõistatusemuusika kallale – millel originaalväljaandes muide üldse taktijooni ei ole -, tuleb selle muusika fraase järelikult võtta kuue kiire löögina (või kakskordkolme). Ja rõhuline löök ehk see, kuhu langeb esimene tantsusamm, on “titi-taa-taa” loogikas lugedes teine “ti”. Seega mitte “titi-taa-taa, titi-taa-taa”, vaid “ti-taa – taa-ti, ti-taa – taa-ti”.

Nagu selles Doulce Mémoire’i esitatud näites ongi – selle vahega, et nad laulavad takti teise poolde enamasti ühe pika “taa-a” ja jätavad lõpu-“ti” ära (aga taustal mängivad harmooniapillid ka selle “ti” ära, iseasi, et nad mängivad üldse kogu aeg lühikesi noote). See, et nad takti teise poole niiviisi üheks noodiks välja venitavad või siis seal instrumentidega tihti lõbusasti “tairi-ti” mängivad, teeb tantsurütmi väljakuulmise muidugi tunduvalt kergemaks – ma usun, et kuigi algajal võib olla esialgu füüsiliselt raske selles tempos ära tantsida, on siit kergem aru saada, kus teoreetiliselt hüppama peaks.

(Ühtlasi olen neile tänulik, et nad juhtisid tähelepanu tunduvalt vanemale laulule, millel see tantsuviis tõenäoliselt põhineb – vt eriti tenoripartiid, kuulamiseks näiteks seda harfiesitust. Järjekordne näide sellest, kui pikalt mõni meloodia võib käibel olla.)

Ja tunaeelmises postituses antud muusikaga, mis järgib Phalèse’i tantsumuusika nooti täpsemalt (ja on seetõttu raskem jälgida) tuleks selle loogika järgi tantsida nii.

*

Olles nüüd tähtsa näoga öelnud, kuidas on, pean kohe mööndustega lagedale tulema: kõigil mõistatajatel võib olla õigus. Sest on väga võimalik, et selle tantsu rütm jõudis oma eluea jooksul muutuda – ja miks mitte just sellise ambivalentse rütmiga tantsumuusika mõjul. Kui muusika pakub võimalust isegi lihtsaid tantsusamme mitmel eri moel rütmistada, on neid samme uue moe tulles ka lihtne ümber kujundada.

Moemuutuse mõtted tulevad mulle pähe, sest üks teine Prantsuse tants (courante!) alustas samuti 16. sajandil energilise kepsutamisena, aga muutus seejärel 17. sajandi jooksul pea tundmatuseni. Kepsutamine kadus tasapisi, rütm läks aeglasemaks, noorte karglemisest sai uue moe järgi rafineeritud hõljumine.

Ning ka bransle gay püsis sel dünaamilisel 17. sajandil käibel, seega võisid need mutatsioonid tedagi tabada. Kahjuks on 17. sajandi allikad kole segased (ilmselt mõeldud abimaterjaliks lugejale, kes oli neid tantse juba õppinud) ega ütle ühemõtteliselt, kui palju sammud selleks ajaks muutunud olid. Ainult sellest saab aru, et põhisamm koosneb endiselt neljast liigutusest; ja sellest, et need sammud ei ole enam nii ühetaolised hüpped kui Arbeau ajal.

Näide anonüümsest käsikirjast (mille kirjutamise aeg võis olla 1690.-te lõpust kuni 1610.-te aastateni. Kirjavahemärgid on nõrkadele. Transkriptsioon fa-gisise väljaandest):

Le branle gay a 4 pas le premier commence du pied gauche sur le mitan du pied et le 2 est du pied droict qui glisses en mesme temps et le troysieme sest une mesure abbatue et le quatrieme sest un releue du pied droict le posant a terre pour commancer promptement

Püüan kuidagi tõlkida, samamoodi ilma kirjavahemärkideta, lisades oma kahtlused:

Branle gay‘s on 4 sammu esimene algab vasaku jalaga jala keskosal [?] ja 2. on parema jalaga mis libiseb samal ajal ja kolmas on löögiga takt ja neljas on parema jala tõus [ei ole selge, kas parem jalg on õhus või tugijalg] pannes ta maha et kohe alustada

1623. aasta trükises on ortograafia ja kirjavahemärkidega paremini, aga jutt on pikk ja segane. Lingin Gallicas oleva faksiimile ja püüan tõlkida (see jutt ongi täpselt nii segane):

Bransle Gay /…/ koosneb neljast sammust ja selleks, et rõhku paremini tabada, alustatakse viimasest [sammust?], nõtkutades veidi põlvi, et kannad kokku tuua, tõustes varvastele. Siis tuleb neliksammu alustamiseks astuda vasaku jalaga ja teha nii, et teine jalg järgneks talle tihedasti vastu kanda, liikudes pöiast, ja libistada vasaku jala päkka tõstes kanda õrnalt küljele, ning selle libiseva sammu ajal tuleb parema jala kand vastu maad lasta, ja ilma, et peatutaks, tuleb paremini rütmis püsimiseks nõtkutada veidi põlvi, et tuua parem jalg vasakuga kokku, tõustes mõlema jala varvastele selleks, et uuesti alustada, ja siis, kui seda Bransle’it juba osatakse, ja mitte enne, lastagu suurema täiuslikkuse saavutamiseks teha kõiki samme pöiast liikudes, põlvi absoluutselt nõtkutamata, sest kui ma ütlesin, et alguses tuleb jalgu kokku tuues veidi nõtkutada, oli see selleks, et oleks kergem õpetada neid vajalikke liigutusi, mis on kahtlemata nii kõige meeldivamad kui ka kõige õilsamad, kui nad algavad puusast ja pöiast, aga Õpilane suudab neid isegi sundusega teha alles pika harjutamise peale.

Oh, oleks Arbeau ometi kauem elanud! Tema oskas põhilisele tähelepanu pöörata, arvestada, et üldtuntud tantsud ei jää igavesti üldtuntuks, nii et udupeente nüansside kirjeldamisest üksi ei piisa. Mis kasu on teadmisest, et paremini rütmis püsimiseks tuleb lasta algajal põlvi nõtkutada ja edasijõudnul sirgete jalgadega tantsida, kui me ei tea, MIS rütmis üldse peaks püsima?

Niisiis jätavad need udukirjeldused kõik rütmivariandid võimalikuks. Mis tähendab, et kui me otsustaksime mängida musketäride aja inimesi ja sama muusika järgi tantsida (sest ega see meloodia uue sajandi kukkudes kuhugi ei kadunud), ei pruugi ka “titi-taa-taa” loogikaga variandid valed olla – olgu siis esimene samm esimese “ti” või hoopis “taa” ajal.

————————————————————————————–
* Branle gay otsetõlge oleks tegelikult “lõbus õõtsumine”, aga ma ei hakka nii täpselt tõlkima. Õõtsumiseks nimetasid prantslased nad tollal igasuguseid suure massiga tantsitavaid seltskonnatantse, mis käisid ringis või rodus. Ja tänapäeval on see slängis hoopis seksitähenduse võtnud, nii et võite ise arvata, mida guugel mulle ükskord ette viskas, kui ma ilmsüütult neid märksõnu guugeldama hakkasin. Olete hoiatatud.

Eile oli nii vaikne öö, et metsateel tundus lausa taktitu jalutada, kruusakrobin kajas kõrvulukustavalt ja ma hiilisin mööda rohtunud teepervi. Konnad tegid eriefekte – üks imiteeris kruusaaugust kostvat ATVd (krr-rr-rrrRRRRrrr), teine kauguses uniselt haukuvat koera (uah…. uah…. uah….). Ainult päris tiigi ligi kükitades sai aru, et hääled tulevad siitsamast.

Selline on mu kohmakas katse juhatada sisse Clément Janequini sensuaalset öölaulu:

Noot ka. See on praegu mu lemmik-karaoke – üritan sopranile teisi hääli kaasa laulda, esialgu tuleb see kõige paremini välja mõm-mõm-mõm sõnadega, aga küllap kunagi jõuan ka päris tekstini.

Komistasin sellele laulule kogemata ja sain ahaa-elamuse: ennäe, Janequin ei olegi teinud ainult sädelevat onomatopöad! Miskipärast pakuvad muusika-antoloogiad tüüpiliselt just neid efektilugusid, mis tüütavad mind aga jube kiiresti ära – esimesel korral tundub väga äge, aga hiljem tuleb juba tunne, et jah, oskad küll ilusti eriefekte, aga tahaks nüüd natuke midagi hingele ka. Et oleks selge, millest ma räägin, vt näiteks tema “Lindude laulu” – pika otsimise peale leidsin ühe esituse, mida ma suudan kuulata – või “Lahingut”. Mul on selliste trikkidega sarnased tunded nagu EV-l literatuurse maalikunstiga.

Läks aega palju või vähe, mina hakkasin ikkagi mõtlema ühele efektilaulule, nimelt tuli tahtmine panna ühte postitusse kõrvuti tema Pariisi tänavakisa laul ja Steve Reichi “City Life”. Ma ei hakka Reichi “Linnaelu” esitust siia niisama kleepima, vaid lingin parem loomisest tehtud dokumentaali: esimene; teine; kolmas; neljas ja viies osa – kui on näha, kuidas seda tehti, on minu arust põnevam (ärge laske end heidutada mõne klipi alguses olevast prantsuskeelsest jutust – see läheb üle, Steve Reich räägib ise inglise keeles).

Aga Janequini kisalaulu otsides avastasin, et Dominique Visse ja Ensemble Clément Janequin (kellel oli “Les Cris de Paris” kunagi üks esimesi plaate – tookord puhtalt renessansslauludest ja suurem osa plaadi lugusid olid tegelikult muul teemal) on kümmekond aastat tagasi tänavakisalugude albumi “L’Écrit de Cri” teinud (vt Gramophone’i arvustust), alustades 16. sajandist ja lõpetades nüüdismuusikaga. Harmonia Mundi on juutuubile ka lahkelt selle ülesriputamiseks litsentsi andnud (kahjuks pole seal videote juures heliloojat märgitud, aga Harmonia Mundi enda lehel on).

See on küll väga prantsusekeskne album, teiste rahvaste tänavateemad pole üldse löögile pääsenud, aga eks nad pidid oma haaret kuidagi piirama.

Lisan ise klassitsismiajast ühe mitte-just-väga-klassitsistliku loo, Boccherini “Madridi tänavate öömuusika”: ka see oli minu jaoks omal ajal ahaa-elamus, sest ma olin Boccherinit sinnani selliseks tapeedi-tilulilu-heliloojaks pidanud (võtke neid rumalaid eelarvamusi kui hoiatust, et siit liiga asjatundlikku juttu otsida ei maksa – ma olen kõigest laia haardega diletant, nagu ma kordamast ei väsi). Neid “Madridi tänavaid” ei saa igatahes küll tapeediks kuulata, liiga intensiivne.

***

Ent pöördudes tagasi prantsuse tänavamüra poole: kui ma tolle “L’Écrit du cri” avastasin, tuli välja, et seda Janequini lugu, mis mul meeles mõlkus, seal ikkagi ei ole. Oli küll kisalaul (mille nooti saab IMSLP-st alla laadida), aga mitte see, mis mul kummitas. Kaevasin natuke ja avastasin piinlikkusega, et mu kummitus ei olegi Janequini oma, vaid tunduvalt vanem, korralik kõrgkeskaegne motett “On parole – A Paris – Frese nouvele” (nooti saab eri ümberkirjutustes CPDList alla laadida), kus alumine hääl ketrab tänavakaupleja kombel “värsked maasikad, head mooruspuumarjad” ja ülemised hääled kiidavad eri moel linnaelu.

Lingin siia Clemencic Consordi esituse, sest siin tulevad hääled kenasti üksteise järel sisse, nii et jõuab ülesehitust jälgida.

Aga see lugu toob mu tagasi prantsuse meloodika teema juurde, mille üle ma viimasel ajal aina mõtlen.

Kaheksa aastat tagasi imestasin ma siinsamas, kuidas küll prantslastel ja itaallastel asjad nii vastassuunas käisid – et itaallastel olid magusad meloodiad keskajal, mil prantslased möllasid mitmehäälsusega, aga renessansis olid asjad täpselt vastupidi – Itaalia lood on parajad akordipeksmise lood ja prantslastel on eelkõige mõjuv meloodia.

Aga kui ma nüüd seda motetti, eriti alumist ketramisehäält kuulasin-lugesin, siis tulid mul hoopis teised mõtted pähe: kuidas seegi on üks neid prantsuse lugusid, kus vabalt voolav, loomulikku kõnet meenutav meloodia on tähtsam kui regulaarne biit.

Tänapäeva noodis jaguneb lugu küll kenasti kolmelöögilisteks taktideks (ja see on ka kasulik, kui tahta sinna teisi hääli otsa ehitada); aga kuulake juutuubiklipi alguses alumist häält või proovige ise laulda. Kui keegi just rütmi juurde ei toksi, siis ei ole tajutav rõhk regulaarselt “takti alguses” (õigemini ei ole alumise häälega piirdudes siin üldse regulaarse pikkusega takte) – lause esimeses pooles (“Frese nouvelle”) on rõhk küll kõige esimesel silbil, aga teises (“muere france”) on tänu pikale noodile kõige rõhukam france’i esisilp – tähendab, just see koht, kuhu loomulik lauserõhk käibki. Muere, mis jääks regulaarsetesse taktidesse raiudes rõhulisse positsiooni, mõjub hoopis eellöökidena.

See pani mind nende mitmehäälsusele hoopis teise pilguga vaatama. Ma teadsin ennegi, et moteti-mitmehäälsuses põimitakse mitu meloodiat kokku, mitte ei ehitata akorde üles, aga miskipärast polnud taibanud, et see kaotab mu vana postituse vastuvooluprobleemidest ühe ära: ma ei peaks Prantsuse laululugu kirjeldama nii, nagu nad oleks uusajal minetanud huvi muusika vertikaalse mõõtme vastu, mis neil keskajal veel oli, vaid pigem oli isegi nende keskaegne polüfoonia põnevatest meloodiatest kokku pandud. Mitu horisontaalliini puntras koos, nad on kogu aeg meloodiates mõelnud!

***

Hüppame nüüd jälle keskajast varauusaega. Mul on viimasel ajal nimelt siginenud huvi Prantsuse vara- ja keskbaroki tantsu vastu, seega olen ka selle aja lauluvara rohkem turkinud. Ja mille otsa ma seal komistan: jälle imeilusad meloodiad, millel on küll oma rütm, mis mõjub väga loomulikult, aga ei ole üldse regulaarne.

Üks mu lemmik, mida ma kaalusin enne eriolukorda ühte oma lavastusse võtta, on Guédroni peaaegu vabarütmiline “Puisque les ans”:

Niiviisi vaadates paistab ainult loomulik, et kui Veneetsia ooperis olid tegevus ja laul justkui kaks ise asja, siis Prantsuse lüürilises tragöödias oli laulmine normaalne jutustamisvahend ja osa dialoogist.

Ühtlasi pani see mind tõsiselt mõtlema, kas ma suudan renessansist või barokist meenutada ühtki ostinato-teemat, mis oleks Prantsuse päritolu. Tuleb küll meelde prantslaste lugusid, kus nad ostinato‘t kasutavad, aga need põhinevad Portugali folia‘l, Hispaania pasacalle‘l või chacona‘l, Itaalia passamezzo‘l… Puha välismaa tantsud.

Mis ei tähenda, et prantslastel endal kodumaist tantsumuusikat ei olnuks, oli-oli; aga võib, ma toon näite ühe lihtsa nüri noortetantsu muusikast:

Siinkohal tahaksin lasta teil, armsad lugejad, kuulata ja pakkuda, kuidas te seda rütmi tajute ja millist lööki rõhuliseks peate. Selles lihtsas tantsus on põhisammuks 4 järjestikust hüpet (jalalt jalale – vasak-parem-vasak-parem, ühtlase vahega) ja seejärel takti lõpus paus (järgmises takti algul jälle 4 hüpet ja nii edasi, ma ütlesin ju, et nüri noortetants). Kuuelöögilises rütmis (hop-hop-hop-hop-paus-paus). Kuhu teie arvates esimene hüpe peaks sattuma ja kas te üldse tajute seda muusikat 6-löögilisena või hoopis suhteliselt aeglase 3-löögilisena (alternatiivina: kolmetaktilisena, igas taktis kaks lööki)? Ootan huviga vastuseid kommentaaridesse; sammuajastuse seisukohti võib sõnastada näiteks titi-taa vormis.

Et oleks lihtsam sellest kuuesest meetrumist aru saada, panen ühe lihtsama muusikanäidise võrdluseks kõrvale.

Kui keegi tahab kohe ise noodile pilku heita, siis transkriptsiooni ma kahjuks ei leidnud, aga faksiimilet saab alla laadida – ma ise vaatasin viisi leidmiseks sopraniraamatusse, seal oli ta lehel nr 21 verso.

(Ma tõin meelega Phalèse’i näite, sest 1571. aastal, mil tema raamat ilmus, oli see tants sellisel 4(+2) kujul kindlasti olemas (Arbeau kirjeldab seda täiesti käibelolevana 1589. aastal). Praetoriuse “Terpsichore” juba kubiseb imeliku rütmiga – ja kohati hoopis teistes meetrumides kirjagi pandud – bransle gay’dest, aga see oli juba hiline aeg, ka tantsusammud olid siis juba teistsugused.)

Katkestan oma jutuvada ja jään ootama.

Loodetavasti järgneb.

Jätkan sõprade kukil parasiteerimisega (ja viitan igaks juhuks sama sarja esimesele ning teisele osale).

Tänased peategelased on kolm inimest teaduse ja hariduse sfäärist (kelle enda haridustees on kamba peale kokku esindatud nii reaal- kui ka humanitaarteadused), kõigil ka üsna väike laps kodus.

Keeleteadlane K, keda tervitan kultusbändi Lost Kolchoses “Pastori pohmelliga” (bändi kohta vt KesKusist), kirjutas 15. märtsil(kui üks teine sõber oli just välja käinud, et uuel ajal tuleb uues vormis trenni teha – ennäe, kõhutantsu saab juba virtuaalselt võtta):

Minu töö ei jää küll mingil kombel seisma, tekstid ei ole nakkusohtlikud.

Aga eks tüütuks läheb muidugi, kui üldse trenni ei saa. Eks viimases hädas peab selle virtuaalse kõhutantsu võtma. Kui I klassi asendusõpetaja olemisest aega üle jääb. Võtsin raamatukogust reedel ühe liikumisõpetuse metoodika. Teiste ainetega peaks loomulikust intelligentsist toime tulema, aga muusika osas tuleb leppida mahajäämusega…

*

27. märtsil lisas AG, keskastme spetsialist:

Ma ütleks, et esimene nädal kulus kohanemisele ja teisel nädalal leian, et ehkki kodus kipuvad mõtted vajuma kodutöödele, on kodus siiski väga mõnus tööd teha. Sõltub kõik enda usinusest 🙂 Harjumatu on muidugi, et pole enam kellast kellani graafikut (võttes arvesse enda trennid ja laste trennid ka), aga et tööle ja koju jõudmiseks on vaja teha “kaks sammu”, on küll väga tore:) Aga pean tunnistama, et ma ei saa aru, kuidas vlogijad neid videosid teha suudavad, oma lastele [ühe huviringi õpilastele – toim. märkus] tegin kodutööks kahe nädala jaoks 8 videot ja see võttis mul pool päeva!!

ning Ly, õppedisainer:

Mina olen see tüüp, kes eriolukorra tõttu on nagu orav rattas, tööd on oluliselt rohkem kui tavapäraselt, sest ülikool on vaja e-õppele üle viia ja õppejõude telefonitsi/meilitsi juhendada. Töötan küll kodukontoris, aga tööpäevad algavad kl 8 ja lõppevad kuskil südaöö paiku, vahepeal tuleb perele süüa teha, kassile süüa anda ja vahel õnnestub ka 1. klassi lapsele koduõpet teha. Täna pole veel õnnestunud, ja nii mu laps saab vahel Stuudiumisse märkusi, et tal on midagi esitamata või ei ole ennast õues liigutanud. Korteri välisuksele panin paar nädalat tagasi juba ennetavalt sildi, et “Koroona karantiin”, siis ei tule naabrid mind tülitama. Aga tegelikult tahaks hoopis “puhata ja mängida”…

***

Kui ma 7. aprillil küsisin, kas keegi tahab veel midagi öelda, kirjutas K uuesti:

Mina jälle olen erakordselt palju kevadistes metsades kolamas käinud. Peab ju kuidagi sellesse tüütusse rutiini vaheldust saama, nii endal kui koolilapsel. Telefoni või interneti teel suhtleja pole ei mina ega laps. Tartu lähiümbruses on uskumatult toredaid metsi, millest varem aimugi ei olnud. Täna käisime Lätiküla metsas. Muidu suhelnud oleme pisut oma naabritega. Kõige rohkem mu laps naabritüdrukuga, kes on temast aasta vanem, teises klassis. Käivad õues ringi ja arutavad asju või sõidavad ratastega. Selles mõttes see suur õu on ikka issanda õnnistus.

Peale sotsiaalse isoleerituse tunde on jama see, et väga palju ei jää aega selle töö jaoks, mille eest ma palka saan. Karta on, et kunagi hiljem läheb sellevõrra kiiremaks. Aga Ly kombel poole ööni pingutada ma sugugi ei viitsi – pole mul ju ka mingit otsest kaigast kukil.

Lapse õpetaja on sel nädalal küll pisut lihtsamaid ülesandeid andnud, aga igasugust lugemist nõudvate asjade juures ma pean ikkagi juures istuma ja kamandama: ei ole, loe uuesti, mis täht esimene on??? Kas keegi teab veel mõnda last, kes hakkab silpe tagantpoolt ettepoole lugema ja ei pane tähele, kas täht on täppidega või ilma?

Ja eile tassisin arvuti taga töötamise asemel hoopis pool kompostihunnikut teise kohta. Küll pärast ametliku tööaja lõppemist.
Joogatunnid on Zoomi kaudu. Tõsi, meie arvutimees ütles Zoomi kohta, et ärge te seda küll kasutage, kurjad mehikesed imbuvad sealt kaudu
teie kodusesse veevärki, või noh, teate küll…

Aga kajakate vastu panime linnupeletuspalli katusele. Eelmised kaks
kevadet tegid nad meile katusele pesa ja see oli jube tüütu, kui pojad kakerdasid mööda katust ringi ja vana lind pidas õue silmas, et vajadusel poegade kaitseks oma nokk käiku lasta.

Samuti AG:

Mina olen avastanud, kuidas keha pole nõus hommikuti ärkama, sest kellapealt ei pea kuhugi jooksma. No ja see ei aita, et kodus pole koolilaps vaid lasteaialaps – seda meelelahutust on vahel raskemgi leida ja tööaeg on selline… noh….. tükiline, nii et läheb lõpuks tihedaks andmiseks nagu K-lgi. Õnneks on laps tolmuimeja ja pesumoppide sõber ja vähemalt see pakub meelelahutust (ja emmele töörahu). Kuna perega tohib ringi liikuda, siis õues käimegi jalutamas ja ratastel ja saab ka lähiümbruse metsatukki külastada.
Küll olen ma avastanud, et lõuna tegemine võtab kuidagi tohutu aja võrreldes sellega, et kaasa tegi niiehknii kodukontoris töötades enamasti lõuna valmis ja mina võtsin järgmine päev karbiga kaasa – lõuna valmistamine ja söömine on puhas tööaja raiskamine 😀

***

Ja nüüd, kallid kaasautorid, lõpulugu – minu mäletamist mööda olete kõik te kolm vähemalt ühes meistriklassis selle loo järgi koordinatsiooniharjutusi teinud. Mulle meeldib selles esituses, et esindatud on nii metslus kui ka hea barokitehnika – suudan täitsa uskuda, et 18. sajandi prantslase arvates võis õilis metslane niiviisi tantsida: ühtaegu briljantselt ja eksootiliselt.

Sarja eelmine osa on siin.

Et ma end teiste kirjutajate kukil parasiteerides paremini tunneks ja saaks näo teha, et ka mina siin midagi teen, pakun taustamuusikaks “Chançoneta tedesca”, sest esiteks mulle lihtsalt meeldib selle bändi versioon (nime neil vist ei olegi, selline projektibänd; ansambli juht on Henri Agnel, kes omal ajal mängis Les Ménestriers’s) – mõnusasti vihjavad sellele, et Euroopa keskaja muusika oli Araabia mõjudega – ja mis eriti tähtis, seal koosseisus on poogenpill (kvintoon või mis selle viiekeelelise viiuli nimi nüüd ongi), mis seob loo ka postitusega. Sest tänase loo minategelane mängibki poogenpille.

Leena (viiuliõpetaja) elu läks tihedaks ja huvitavaks, tal oli palju rääkida. 13. märtsil kirjutas ta, et tal tuleb hakata viiulitunde videosilla vahendusel tegema hakata. Oli veel palju uut ja segast:

Kuidas väikestele kaugjuhtimisel pille häälestada ja uusi noote jagada? Kooli sulgemise otsus tuli ajal, mil ma majas ei viibinud, ja suurem osa õppematerjale jäi sinna luku taha. Esmaspäeval lubati korraks maja avada, et õpetajad vajalikud asjad kätte saaksid. Tervet kapitäit noote koju vedada ei saa.

Arvestused, kontserdid ja eksamid tahetakse läbi viia plaanipäraselt ja konverentskõne põhimõttel. Noodid tuleb skaneerida ja lastevanemate meilile saata, aga kui neil puudub printimise võimalus, siis tavapostiga. Noh, see kõik on tülikas, aga vähemalt huvitav. Kole palju aega võtab. Teater läks pausile ja vaba aega justkui rohkem, aga ikka on kogu aeg kiire. Oleks minu teha, siis kuulutaksin praegu välja suvise koolivaheaja ja jätkaksin siis kui olukord normaliseerub.

*

(Vahele veel kuulamiseks: üks teine istampitta – “Tre Fontane” – bändilt nimega Cinco Siglos.)

*

27. aprillil oli Leenal juba kogemusi jagada:

Tundide läbiviimine videosilla abil on vaevarohke ja väheefektiivne, aga samas väga huvitav tegevus. Kõik sõltub digivahendite kvaliteedist, nii minu kui õpilaste poole pealt. Paistab, et mina olen siin teistest paremini varustatud – korralik internetiühendus, mitu seadet ja isegi skänner-printer olemas ja mis nii viga elada. Mõnel õpetajal on kasutada ainult telefon koos mobiilse andmesidega. Haridustehnoloogid saadavad meile järjest uusi rakendusi, üks täiuslikum kui teine, aga kasutada neid ei saa.

Õpilaste kodused võimalused on seinast seina. Ühele lapsele tegid vanemad kodus kohe päris stuudio. Teisel, kes maal elab, pole korralikku internetiühendust ja ema teeb tundide ajal mobiiliga wifit. Kolmandal pole üldse nutitelefoni ja ühte lauaarvutit kasutab terve pere – neli kooliskäivat last ja kaks kodustöötavat vanemat. Neljas elab sama hea kui kõrvalmajas, aga ühendus on nagu kuu pealt.

Kui lapsed mulle ette mängivad, siis katkestada neid ei saa, nad lihtsalt ei kuule. Pilt ja heli on tihti lahus, vahel hakib, aga üldiselt saab aru küll, kuuidas mängitakse.Ühe õpilase mängust on kuulda ainult kriginat, aga noodikõrgused on eristatavad ja mingi kasutegur sellel tunnil on. Ainult et endal on paras piin kuulata 45 minutit järjest kriginat.

Pillide häälestamisega kaugjuhtimisel oleme siiani kuidagi hakkama saanud, aga ühe käigu pidin ikka ette võtma õpilase ukse taha, kuhu pill mulle häälestamiseks välja toodi. Sealsamas kasutasin võimalust talle uued noodid edasi anda.

Noodimaterjal – väga hea teema. Koolijuhid soovitavad saata skaneeritult. Printimise võimalust neil kodudes üldiselt pole (peale selle lapse, kellele ehitati stuudio) ja telefonist seda nooditeksti vaadata ei tule kõne alla, aga eks juhtkond teab paremini. Üleeile leidsin uue võimaluse: vana hea postituvi Peeter Post. Terviseameti sõnul kõige turvalisem viis midagi saata – paberil ei pidavat koroona kaua elama. Tõsi, ümbrikuid ja postmarke mul kodus polnud ja nende hankimiseks pidin külastama postkontorit, aga see ei ole vist keelatud. Ühele lapsele tõin pabernoodi ise kohale ja andsin üle aia vanema kätte.

Lisandunud on palju bürokraatiat. Kool ühines e-keskkonnaga ja seal tuleb iga tunni järel täita suurel hulgal erinevaid väljasid. Lugesin kokku, kui palju see aega võtab – 15-20 minutit ühe tunni kohta. Eile oli päris naljakas juhtum: kandsin õpilasele digipäevikusse koduülesande koos ligilähedase ajaga harjutamiseks. Süsteem ütles, et lapsel on juba selleks päevaks ülesanne – muusikalooõpetaja sisestas juba mitu päeva enne mind ja temal on eesõigus. Võtsin harjutamise aega lühemaks, lõpuks lausa 5 minuti peale, aga süsteem ei jäänud ikka rahule. Paistab, et harjutada ei tohi.

Samas on palju positiivset ka – tunni alguseks ilmuvad ekraanile vanemad või teised pereliikmed, kõik õpilaste lemmikloomad on ära nähtud ja minu kassid vastu näidatud, tellimuse peale esitatakse mulle pillimängu vahele hundirattaid, kukerpalle ja muud huvitavat, milleks pisikeses klassiruumis võimalust pole.

*

(Vahepala: prantslaste esituses inglaste ettekujutus Itaalia moosist. Prantsuse ansambel on Les Witches ja ma armastan seda bändi väga, sest neil on hea komme tantsumuusikat päris tihti lausa tantsitavas tempos ja olekus mängida – üllatavalt haruldane omadus.)

*

7. aprillil lisas Leena (ühtlasti kiites meie truppi selle eest, et me oleme alati virisema hakanud, kui loo ees midagi ette ei mängita, kust tempo teada saaks):

Minul on kriisiolukorras õnnestunud ära õppida heliklippide loomine ja jagamine. Kaugtundides tunneme suurt puudust klaverisaatest. Õpilased võivad teha tohutult rütmivigu ja olla hädas tempo hoidmisega, vahel ei saada muusikast aru, aga kui klaver appi tuleb, saab kõik korda. Zoom võiks koosmänguks justkui sobida, aga see ei ühildu kõikide seadmetega ja õpilaste kodune varustus on nii ja naa.

Hiljuti saime teate, et lõpetajate eksamikavad tuleb esitada videotena ja mängitagu eellindistatud klaverisaatega. Aega anti alla kahe nädala. Tore-tore, kuskohast need lindistused nii ruttu saada, kontsertmeistrid istuvad kodus ja külastada neid ei tohi, pealegi ei taibanud keegi saatenoote koolimajast kaasa võtta. Minul on oma poeg kontsertmeister ja saatenoodid olid esimesed, mis koolimajast lahkudes kaasa haarasin, niisiis otsustasin seda eellindistatud klaverisaate meetodit vähemalt katsetada. Salvestasime diktofoniga ja saime üllatavalt hea kvaliteediga materjali, aga üks viga oli – liiga vaikne ka suure arvuti kõlaritest lastes ja kui sellele peale mängida, siis ei kuule mitte midagi. Kõige võimsama häälega seade minu kodus on telekas. Ühendasin sinna ja nüüd tundus, et klaver on siinsamas, minu toas. Pealekääksutamisega oli mul ebamugavusi, kui selgus, et ka minul pole selle tempo hoidmisega kõik korras, aga teisel-kolmandal katsel sain hakkama. Heliklippe tegime suurel hulgal, nii aeglases kui kiiremas tempos, ette komponeerisime väikesed eelmängud, et saaks koos alustada. Aitäh Notsule ja Saltatriculile, ma poleks ise kunagi selle peale tulnud!

Saatsin klipid oma lõpetajatele ja tagasiside on hea, ainult üks tüdruk kaebas, et ühes palas ei saa kiiruse tõttu jalgu maha. Pole probleemi, tegime aeglasema variandi.

Nüüd olime justkui valmis seda “teenust” teistele pilliõpetajatele pakkuma, aga kõik on minu peale kole vihased. Vahepeal on jõutud otsusele, et õpilased mängigu eksamikava soolona, ilma saateta. Lastel peavad olema võrdsed võimalsed ja nii tuleb ka minu õpilastel mängida üksi. Aga harjutada saavad nad nüüd saatega. Ja minul on jälle midagi uut ja huvitavat.

*

(Lõpetuseks üks Vitali capritio ühe madalama poogenpilli, nimelt gamba häält, mida mängib Erin Headley.)

Järgneb.

Abi algajale läänetuulele

aprill 13, 2020

Läänetuul pöördus eelmisel nädalal sellise vingaaliga Tartusse tagasi, et tahtis kõrvad peast viia, eriti kui kõndisin kalarikka Emajõe orus. Teadis küll suunda, kuidas kevadeti käib, puhus Võrtsjärvelt Peipsi poole, aga kas siis selline on üks soojust laotav läänetuule hingus? Kohe näha, et Emajõelinn alles õpib seda Ateena asja, tuuledki on veel algajad, suund on seefiri oma, aga maneerid nagu sirokol. Mine tea muidugi, võib-olla ta oligi enne siroko, aga pidi kriisi tõttu tööd vahetama.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Otsisin algajale seefirile – aga teisedki kuulajad on teretulnud – ühe kevadelaulu Bossinensise frottolakogumikust, mida saab alla laadida siit (I raamat, XIII leht jj), kui keegi tahab kaasa laulda (seal on laulunootidega kirjas ülemine hääl, ülejäänud on itaalia lautotabulatuuris).

Zephyro spira e ‘l bel tempo rimena
Amor promette gaudio a gli animali
L’ampia campagna de bei fiori e piena
Ogni cor si prepara ai dolci strali
Progne scordata de l’antica pena
Verso il nostro orizonte spiega l’ali.
Ognun vive contento i(o) me lamento
Ch’amor m’ha fatto albergo di tormento

Tegin esimesest salmist äärmiselt irdriimilise tõlke – keskendusin peamiselt sellele, et värsimõõt ja stroof oleks õige (üksteistsilbikutest koosnev oktaav) ja ühtlasi oleks seda Tromboncino viisiga võimalik laulda. Kui teile tundub, et sõnastus ei ole alati nii poeetiline kui võiks olla, siis saangi end viisivabandusega kaitsta: kohati tuli sõnapeenus lauldavuse altaril ohverdada. Näiteks oleksin tegelikult tahtnud öelda “Zephyros hingab”, aga laulurütmi oleks kolmandavälteline sõna minu arust kehvasti klappinud.

Zephyros puhub, toob taas kaunid ajad,
ning Amor tõotab loomi rõõmustada.
On tulvil kauneid õisi laiad aasad,
südamed valmis, et õrn nool neid tabaks.
Prokne, kel meelest läinud vanad vaevad,
seab tiibu taeva poole sirutada,
täis õnne kõik – mind trööstida ei lase,
et valule arm minus annab aset.

Salme on tegelikult rohkem; kahesalmilist versiooni saab lugeda siit. Sealtsamast leidsin info, millest ma diletandina poleks muidu kohe aru saanud: et tekst parafraseerib Petrarca sonetti “Zephiro torna, e ’l bel tempo rimena” (siin on see ka tänapäevasemas itaalia keeles lahti kirjutatud):

Zephiro torna, e ‘l bel tempo rimena,
e i fiori et l’erbe, sua dolce famiglia,
et garrir Progne et pianger Philomena,
et primavera candida et vermiglia.

Ridono i prati, e ‘l ciel si rasserena;
Giove s’allegra di mirar sua figlia;
l’aria et l’acqua et la terra è d’amor piena;
ogni animal d’amar si riconsiglia.

Ma per me, lasso, tornano i piú gravi
sospiri, che del cor profondo tragge
quella ch’al ciel se ne portò le chiavi;

et cantar augelletti, et fiorir piagge,
e ‘n belle donne honeste atti soavi
sono un deserto, et fere aspre et selvagge.

Villem Ridala tõlkes (mis ilmus 1923. aastal Loomingus):

Zephyros ilmub ja toob ilma hele
Ja lilled, rohud, hõrna sugu ka
To hüüdja Prokne, nutja Philomele
Ja kevade nii valge, punaka.

Eks väljad naera siis, ilm sätendele,
Jupiter rõõmsat tütart jäljenda,
Õhk, vesi, maa on altid armudele,
Ja iga elaja siis võtab armasta.

Kuid mulle, väsinule, ohkamised
Siis tulevad, mis rinnust kisub see,
Kes taevasse viis võtmed ülesse,

Ja lauljad linnud, aasad õilmelised
Ja naiste ilus ilmed mahedad
On kõrb ja julmad, valjud, valusad.

(Mul on tunne, et see vajaks uustõlget, aga teisest küljest on veel nii palju olulisi tekste, mis on esimestki korda tõlkimata. Kas keegi kurdab, et on vähe teha? Pinude viisi tüvitekste vaja tõlkida!)

See on omakorda inspireeritud Catulluse 46. luuletusest (kopisin selle wikiallikatest, pikkusemärgid pedagoogiliselt peal):

Iam vēr ēgelidōs refert tepōrēs,
iam caelī furor aequinoctiālis
iūcundīs Zephyrī silēscit aurīs.
Linquantur Phrygiī, Catulle, campī
Nīcaeaeque ager ūber aestuōsae:
ad clārās Asiae volēmus urbēs.
Iam mēns praetrepidāns avet vagārī,
iam laetī studiō pedēs vigēscunt.
Ō dulcēs comitum valēte coetūs,
longē quōs simul ā domō profectōs
dīversae variae viae reportant.

August Sanga tõlkes (siit kogumikust):

Külm ju kaob, kevad jälle soojust laotab,
läänetuultegi hingus lehvib kõikjal,
sunnib vaikima õelad talvetormid.
Jäta Früügia väljad nüüd, Catullus,
jäta kuuma Nicaea rikkad nurmed.
Ihkan Aasia kuulsaid, kirkaid linnu.
Mõte mul juba tõttab rännuteele,
käimiskihk juba on mu rõõmsais jalges.
Aeg on lahkuda nüüd, oh armsad sõbrad!
Kõiki meid kodumaalt me tee tõi siia,
sinna nüüd iseteed kõik lähme jälle.

Aga tagasi Petrarca juurde: tema sonetti on viisistanud rohkem kui üks helilooja, näiteks Monteverdi (kes näitab “julmade, valjude, valusate” kohas, et ta ei pelga halvakõlalisi akorde; olgu võrdluseks Marenzio veidi renessanslikult harmoonilisem versioon); ja kui juba Monteverdist juttu tuli, siis sama sonetiga suhestub ilmselt* ka tema teise, ciaccona-bassile seatud Zephyrose-laulu** tekst – Ottavio Rinuccini sonett.

Zefiro torna e di soavi accenti
l’aer fa grato e ‘l piè discioglie a l’onde
e, mormorando tra le verdi fronde,
fa danzar al bel suon su‘l prato i fiori.

Inghirlandato il crin Fillide e Clori
note tempran d’amor care e gioconde;
e da monti e da valli ime e profonde
raddoppian l’armonia gli antri canori.

Sorge più vaga in ciel l’aurora, e’l sole
sparge più luci d’or; più puro argento
fregia di Teti il bel ceruleo manto.

Sol io, per selve abbandonate e sole,
l’ardor di due begli occhi e’l mio tormento,
come vuol mia ventura, hor piango hor canto.

(Vaba tõlge: Zephyros naaseb ja muudab mahedate viisidega õhu meeldivaks; tema jalg päästab valla lained ja sosistades haljais okstes paneb ta kauni muusika järgi lilled aasal tantsima.

Pärjatud kiharatega Phyllis ja Chloris tembivad armsaid ja lõbusaid viise armastusega, ning mägedest ja orgudest, põhjatuist ja sügavaist
kahekordistavad laulvad koopad kooskõla.

Koit tõuseb taeva kaunimana ja päike külvab rohkem kuldseid kiiri; Thetyse ilusat sinist mantlit ehib puhtam hõbe.

Vaid mina metsikuis hüljatud laantes, kahe kauni silma leek on mu piin; ja saatuse tahtmist mööda valan kord pisaraid, kord laulan.)

Noot, et mu lugejad saaks ikka karaoket ka teha.

Ja iseenda jaoks veel üks link I Fagiolini tenorite esitusele , sest see Riali-Jaroussky versioon on ju kena küll, aga mina ei saa nendega kaasa laulda nagu EV, ma olen ikka loomuldasa tenor; ja väga hea helikvaliteediga Arts Florissantsi versioon kasvõi juba sellepärast, et seal jookseb noot lahkelt kohe ekraanil kaasa.

——————————————————————-
* Vt nt Tim Carteri artiklist “Artusi, Monteverdi and the Poetics of Modern Music”, mida saab Researchagate’ist alla laadida; kui keegi tahab ilma allalaadimata kiigata, on samast artiklist üht-teist näha ka Wistreichi Monteverdi-raamatu guugliversioonis.

** Selle teise laulu, ciaccona kohta leidsin ühest ingliskeelsest blogist huvitava analüüsi – mh räägitakse, et Monteverdi parodeerib selles tollast trendikat tekstijärgimise stiili, võimendades helimaalingu absurdini.

Kui eriolukord peale tuli, küsisin kohe järgmisel päeval, 14. märtsil tantsijatelt ja muusikutelt murelikult, kuidas nad nüüd toime tulevad. Mõeldes selle peale, et mõni elab peaasjalikult šõubisnesist ja sellega peaks ju krõska olema, ning ka teistest on suurem osa kulturnikud.
Vastused olid üsna reipad ja ma võtsin need kergendusega teadmiseks.

Paar nädalat hiljem (27. märtsil) küsisin uuesti, nüüd juba kodanikuajakirjanduse ja pärimuse kogumise mõttega; mõni kirjutas veel aprilli alguses lisa. Hakkan seda nüüd otsast avaldama. Ühtlasi leiab siit ehk vastuseid ka üks teine blogija, kes vahepeal huvi tundis, mis töid kodukontori-inimesed teevad.

Niisiis tuleb nüüd mõnd aega laiska blogimist, kus ma lasen kirjutada hoopis teistel.

Kasutan nime või initsiaali, nii nagu kirjasaatjad ise välja pakkusid.

***

Niisiis, nr 1: S (linna lähedal maal elav kunstiõpetaja) vastas 14. märtsil lühidalt, et on tavalise külmetuse saanud, haiguslehe võtnud ja naudib kodusolemist.

27. märtsil vastas ta põhjalikumalt (kirjaviis muutmata, ta kasutab põhimõtteliselt Viru murret):

Õpsina tüöetan kodus Stuudiumi, gmaili ja Zoomi (kuosulekud/tiabeminutid) vahendusel, tarvidusel elistame. Mina panen ülesanded Stuudiumis vastava pääva tunnikir´reldusse, õpilased saadavad pilta (votusi) tehtud tüöest või selle järgust ja mina siis vastan kommentaari/juhendusega. Nõnna käivad kir´rad edasi-tagassi, kuniks tüöe valmis. Endale olen sisse siad päävikud märkmikus, nõnna on ia järgë pidada, kes kusmaal ja kas on. Tegematta tüöed kajastuvad Stuudiumis, klassijuhatajate ja kuoli sotsiaaltüöetaja jaust ka Teras (Stuudiumi osa) – lihtsamb lapsi ja mõningal puhul ka vanembaid utsitatta. Lohesi leidub; osadel pere üldse ei tueta/uvitu – nt vanembad juovad. 2/3 õpilastest on ikke oma tüöe (lõpuks) esitand.

Kunstiringidega, mis lõviosa tüöeajast tegelikult täitsivad, on kehvasti — nied lihtsalt ei toimu. Vek´e-Maar´a memmede jt suhtlemisest tunnen kõige rohkemb puudust, neile olen saat meilile uvitavat-mieleolutõstelist kraami (nt Inge Lööki pilta — suovitan, nied mõjuvad alati ästi 🙂 ).

Üldisselt naudin kodusolu, eraklus sobib mulle. Kassid on ka väga rahul. Aed, linnud, vaikus… mmmmmmmmmmm. Maal on mõnus — lähimbad naabrid on kolmesaja mietri kaugusel ja kiegi külla ei kipu. Külmetusest tervenenuna on mõnus õues ja tuas mütata. Olen saand ette võtta mõnegi toimetuse, mis mudu aja- ja jaksupuudussest tegematta jëënd. Autusõidutarvidusetuse pialt oiab kenasti kokku ka. 🙂

Nojah, Tallinasse Politseiparki tahetud lavastus (sie, mis Rakvereski oli) ja plaanitud näitused lükkuvad nüid edassi…

Nr 2: Anne (karjäärinõustaja, koolilapse vanem) oli 14. märtsil seisus, kus küll pidi tööle minema, aga oli juba ette teada, et kliente uksest sisse ei lasta. Lootis seepärast, et saab ka ise varsti koju jääda.

28. märtsil:

Ma olen uutes oludes hakanud hindama sotsiaalset lähedust, nii et kirjutan uuesti ja kõigile 🙂

Nädal aega istusingi kodus, sest tööd oli vähevõitu. Nüüd aga teatati, et inimesed on äkitselt ärganud, tahavad tegeleda eneseanalüüsi ja sihtide seadmisega (ma tõesti arvan endiselt, et see enamiku jaoks ei ole praegu oluline) ja uuel nädalal on eeldatavalt jälle rohkem tööd. Kõik muidugi telefoni või Skype’i teel. Muidu on juba üsna kindel, et tõsine rabamine läheb lahti siis, kui inimesed liiguvad jälle vabalt. Eeldatavalt ikka väga paljud hakkavad tööd otsima ja avastatakse, et mitte ainult töökohti on vähem, vaid et ka töömaailm pole enam endine.
Õpetajaamet pole kah lihtne, aga õnneks on üks kodutöö õues jalutamine.
Ja no ma ei tea, kuidas teil, aga mul ikkagi tekivad sellised mõtted, nagu et hm, praegu on täitsa mõnus olla, laps nagu õpiks midagi, mul ka mingi töö käib, miks pagana pärast ma peaks hommikust õhtuni kontoris istuma.

Järgneb.

——————————————————————
PS: panen siia ühe Prantsuse varabaroki laulu, mis on peaaegu asjakohane, nimelt intriigivaba metsaelu kiituseks: “Nos esprits libres et contents”.

Meie vabad ja rahulolevad hinged elavad selles meeldivas ajaviites
ning peletavad nende karskete rõõmudega kõik muud ihad. Tants, jaht ja metsad vabastavad meid seadustest ja viletsusest, millega Amor vaevab õukondlaste südameid, sest meie rinna lumi väärab ta kavatsused nii hästi, et kui ta mõtleb meid põlema panna, ei suuda ta tuli süttida.

PPS: enamik blogijaid kirjutab oma kogemustest praegu nagunii ise, aga kui siin on mõni kommentaator, kes ise ei blogi, aga tahaks oma elust jutustada, siis leiab ta kommentaariumis ka selle jaoks areeni.

Algusesse üks Portugali hällilaul, mis näikse olevat jõuluainetel (seal Ibeerias paistavad üldse hälli- ja jõululaulud vahel kokku sulavat), kadunud Figuerase esituses.

Hiljaaegu meenutasin, mis kirjandus on mu kodu; siia tuleb natuke selle muusikalist vastet. Kõigepealt Uppsala cancionero‘st (jep, selle kokkuleppeline nimi on Uppsala lauluraamat, kuigi trükitud on ta Veneetsias ja sisaldab Ibeeria poolsaare materjali – lihtsalt see eksemplar, tänu millele me sellist kogumikku teame, leiti Uppsala raamatukogust):

Verbum caro factum est” (siiamaani kuulen vaimukõrvas, kuidas tulevane kirjanik LS laulab hooletu peaviipega tenorisoolot “E la virgen lo decía”) (ja sama laulu teine sümpaatne esitus ilusa sooja naisehäälega)

Ja “Dadme albricias” (esitajat ei tea).

Ja sama raamatu katalaanikeelne “Ela don don” Capella de Ministersilt.

Nostalgialainel otsisin ka Hollandi 17. sajandi laule, mida paarkümmend aastat tagasi seltskondliku musitseerimise vaimus lauldud sai, aga ei leidnud täpselt neid, vaid ühed teised Cantiones Natalitiae.

Tahtsin panna midagi ka lähemalt, Soome renessansskogumikust “Piae cantiones”: “Personent hodie” – võtsin tänapäevasemate pillidega esituse, sest varasemate pillidega versioonid olid pea kõik ilgelt njuueidž.

*

Siis sai mul nostalgiast isu täis ja ma pöörasin pilgu tulevikku, tähendab, 18. sajandisse, tähendab laulule, mille muusikale tehtud tantsu ma kavatsen varsti inimestele ära õpetada: “In the fields in frost and snow”.

See viis mind üleüldse rahvamuusika lainele. Leidsin prantsuse loo “Joseph est bien marié“, mille kohta Boston Camerata väidab, et see on järjekordne aria della Monica variant.

Ja siis avastasin ma, et on olemas provanssaali jõululaul “La cambo me fai mau” ehk “mul jalg valutab”, niipea, kui ma sain teada, et sellise nimega jõululaul on olemas, pidin ma selle üles otsima. Läks tükk aega, enne kui ma leidsin esituse, millega ma rahule jääks – jõululaulud kiputakse pahatihti moosiga üle valama ja mul on liigse moosi vastu allergia. Aga kui ma juba selle olin leidnud, hakkas kapaga häid esitusi tulema – kellele eelminegi moosiseks jäi, sellele kosutuseks sama laulu folkmetalne esitus.

Teisest Euroopa otsast üks ungarimustlaste meditatiivne jõuluprogramm (usaldan ungarikeelset märget, et ikka jõulu, sest mustlaskeelt ma tegelikult ei oska).

*

Aga see ei oleks minu pühadeprogramm, kui siin üldse Ladina-Ameerika barokki ei oleks:

Andrés, ¿do queda el ganado??” ehk “Andres, kus su kari jäi?”, väikeste chacona-elementidega.

Ning samas stiilis üks Portugali negrilla: Sã qui turo zente pleta (teksti saab lugeda siit blogist)

*

Kui algas hällilauluga, siis lõppegu ka, sedapuhku juba kalendrist sõltumatu Alicante unelauluga, mis jäi mulle juutuubis sõeludes ette ja on lihtsalt ilus. Head und.

———————————————————————————————————

Eelmise aasta kompilatsioon – siit leiab ka lingid veel varasemate juurde.

Muusikat pimedasse novembrisse

detsember 1, 2017

Ma ei tea tegelikult, kas keegi videolinkidel klikib – ma ise teen seda haruharva – aga panen siiski siia üles lingi ühele kontserdile, mille otsa ma juutuubis juhtumisi komistasin (link on kontserdi algusele, ta tuleb seal kuues jaos). Mulle mõjus see töötegemise mõttes väga kasulikult – ei saanud töö tagant ära tulla, sest kontsert oli vaja lõpuni kuulata. Ja huvitaval kombel mitte ei seganud tööd (nagu muusika tavaliselt), vaid hoidis mind hoopis tüdinemast.

Kui ma paar postitust tagasi kirjutasin, mis kirjandus on mu kodu, siis see on ehk minu muusikalise kodu näide: ma sattusin mõjutatavas vanuses palju hilisrenessanssi ja varabarokki kuulama ja see vajutas mulle oma pitseri. Ja see kontsert on just see materjal, eriti Kapsberger.

Või on asi selles, et varabarokne lootus läbi pessimismi või melanhoolne optimism lihtsalt passib praegusesse pimedasse aastaaega. Andku ta jõudu veel kellelegi.

Sümpaatne bänd on ka.
———————————————————————–
PS: detsembris võib muidugi samuti kuulata. Ma olen neid inimesi, kellel algab uus päev pärast magamaminekut-magamist-ülesärkamist, nii et mul oli 1. detsembril kl 1-2 paiku veel viimane november. Vabandage eksitamast.

Sellest hakkab nagu väikest viisi traditsioon kujunema ja pealegi ma lubasin kevadel hällilaulupostituses, et meie etenduse unelaul tuleb jõulupopurriisse.

Nonii, nüüd on ajakohane (etenduses apelleerisin sellele, et seda pruugitavat üleüldise hällilauluna ja lendasin süüdimatult kevadel peale). Katalaani “Lindude laul” ehk “El Cant dels Aucells”, jälle Hespèrion, vaevalt et keegi üllatunud on. Kaunis meditatiivne, nii et täitsa arusaadav, miks ta unelauluna populaarseks sai.

Tookord kevadel ma ei maininud, aga otsingutel tuli ette ka üks teine jõululaul: “Fum fum fum”, mis meeldis mulle vaat et rohkemgi, aga ei passinud hästi sinna konteksti, kus mul tookord vaja oli. Kuhugi muusika otsimine – olgu mingi konkreetse tantsu jaoks või etenduse tarvis – on kangesti tore, nagu jahil käiks, iial ei tea, millega koju tagasi võib tulla ja kas sellega midagi pihta on hakata. Näiteks kes oleks võinud arvata, et jõululaulude ülesriputamiseks tuleb selline veider põhjus, et jõulud tulevad.

See on samuti katalaani oma (sest katalaani laule ma tookord otsisin), väidetavalt varauusaegne, aga kes nende rahvalauludega täpselt ikka teab. Otsisin tagantjärgi erinevaid esitusi, aga kõige rohkem meeldib endiselt seesama variant oma puust ja punaseks animatsiooniga ja mõnusalt eba… eba… ee, ebaesineva esitusmaneeriga, inimene laulab nii, nagu inimesed laulavad, mitte nagu mingi artist. Ta mõjus mulle kevadel nii hüpnootiliselt, et ma kuulasin seda vist mingi kolm korda järjest läbi ja muudkui vahtisin neid pilvi ja siis kutsusin A. ja kuulasin koos temaga veel paar korda ja näitasin “vaata, vaata, kui ogar animatsioon, nagu mingi keeleõppevideo.” Mine tea, äkki ongi selleks mõeldud. Ja siis jorisesime mõlemad mitu päeva “fumm-fumm-fumm” nagu pudikeelsed mesilased.

Võrdluseks üks edevam ja kangesti äraseatud versioon ka, suure koori ja orkestriga. Nagu ma ütlesin, minimalistlikum meeldis mulle rohkem, aga vbla on katalaanidel endal niisama juba kopp ees ja on vaja põnevamaks teha.

Sügisel, kui hakkasin vaikselt liigutama selles suunas, et kuulsatest muusikalistest teemadest tantsukava kokku panna, sattusin ühe hurooni jõululaulu otsa, sest see olevat “Aria della Monica” järjekordne kaver. Aga mulle meenutas ta ka “Fum-fum-fummi”, nii et mine tea, äkki olen ma jälle kogemata mõne sellise sugulussuhte peale komistanud, millest musikoloogid vähemalt guugeldatavates kohtades ei räägi. Äkki ongi “Fum, fum, fum” üks “Monica”, just nagu “Furioso” muusika on üks “Ruggierodest”.

Hiljuti otsisin muusikat “Dargasoni” tantsu tarvis ja tark juutuub juhatas mu ühe jõulu-lorilaulu juurde, mis juhtumisi käib sama muusikaga. Kes tahab teada, mis lori seal käis, siis siit leiab teksti. Lühikokkuvõte: mängiti kintsukloppimist ja mis siis sai.

And now, for something completely different: mu väikevend (vahet pole, et üle kolmekümne vana, ma nägin teda sel nädalal unes ja seal oli ta viie- või seitsmeaastane nagu ikka) esitles sügavamõttelist muusikavideot teemal “päkapikud toovad kommi” ja teatas, et nende laulja muide usub päkapikke.

Ja lõpetuseks jupike Schützi “Weihnachtshistoriest”, tervitustega Arnile, kellele barokkesteetika meeldib. Valisin “Führtet euch nicht“, tähendab, “Ärge kartke” – on miskipärast tunne, et see sentiment võiks üleüldiselt ära kuluda.

———————————————————————————————————————–
PS: tahtsin ka terve “Weihnachtshistorie” panna, aga mul hakkas nostalgia kunagi kuuldud esituse järele, kus inglit laulis vist Emma Kirkby, kui ma ei eksi, ja siis üritasin otsida Schützi ja Kirkbyt korraga ja leidsin hoopis ühe barokk-jõulualbumi (Amazoni-lehekülg siin). Et kui keegi tahab kopsakamat barokidoosi.

PPS: vanad jõulupopurriid on siin: 2012. a, 2013. a jõuludest; 2014 näikse olevat vahele jäänud, aga 2015. aasta oma õiendasin tänavu jaanuaris postskriptumi all ära.