Algusesse üks Portugali hällilaul, mis näikse olevat jõuluainetel (seal Ibeerias paistavad üldse hälli- ja jõululaulud vahel kokku sulavat), kadunud Figuerase esituses.

Hiljaaegu meenutasin, mis kirjandus on mu kodu; siia tuleb natuke selle muusikalist vastet. Kõigepealt Uppsala cancionero‘st (jep, selle kokkuleppeline nimi on Uppsala lauluraamat, kuigi trükitud on ta Veneetsias ja sisaldab Ibeeria poolsaare materjali – lihtsalt see eksemplar, tänu millele me sellist kogumikku teame, leiti Uppsala raamatukogust):

Verbum caro factum est” (siiamaani kuulen vaimukõrvas, kuidas tulevane kirjanik LS laulab hooletu peaviipega tenorisoolot “E la virgen lo decía”) (ja sama laulu teine sümpaatne esitus ilusa sooja naisehäälega)

Ja “Dadme albricias” (esitajat ei tea).

Ja sama raamatu katalaanikeelne “Ela don don” Capella de Ministersilt.

Nostalgialainel otsisin ka Hollandi 17. sajandi laule, mida paarkümmend aastat tagasi seltskondliku musitseerimise vaimus lauldud sai, aga ei leidnud täpselt neid, vaid ühed teised Cantiones Natalitiae.

Tahtsin panna midagi ka lähemalt, Soome renessansskogumikust “Piae cantiones”: “Personent hodie” – võtsin tänapäevasemate pillidega esituse, sest varasemate pillidega versioonid olid pea kõik ilgelt njuueidž.

*

Siis sai mul nostalgiast isu täis ja ma pöörasin pilgu tulevikku, tähendab, 18. sajandisse, tähendab laulule, mille muusikale tehtud tantsu ma kavatsen varsti inimestele ära õpetada: “In the fields in frost and snow”.

See viis mind üleüldse rahvamuusika lainele. Leidsin prantsuse loo “Joseph est bien marié“, mille kohta Boston Camerata väidab, et see on järjekordne aria della Monica variant.

Ja siis avastasin ma, et on olemas provanssaali jõululaul “La cambo me fai mau” ehk “mul jalg valutab”, niipea, kui ma sain teada, et sellise nimega jõululaul on olemas, pidin ma selle üles otsima. Läks tükk aega, enne kui ma leidsin esituse, millega ma rahule jääks – jõululaulud kiputakse pahatihti moosiga üle valama ja mul on liigse moosi vastu allergia. Aga kui ma juba selle olin leidnud, hakkas kapaga häid esitusi tulema – kellele eelminegi moosiseks jäi, sellele kosutuseks sama laulu folkmetalne esitus.

Teisest Euroopa otsast üks ungarimustlaste meditatiivne jõuluprogramm (usaldan ungarikeelset märget, et ikka jõulu, sest mustlaskeelt ma tegelikult ei oska).

*

Aga see ei oleks minu pühadeprogramm, kui siin üldse Ladina-Ameerika barokki ei oleks:

Andrés, ¿do queda el ganado??” ehk “Andres, kus su kari jäi?”, väikeste chacona-elementidega.

Ning samas stiilis üks Portugali negrilla: Sã qui turo zente pleta (teksti saab lugeda siit blogist)

*

Kui algas hällilauluga, siis lõppegu ka, sedapuhku juba kalendrist sõltumatu Alicante unelauluga, mis jäi mulle juutuubis sõeludes ette ja on lihtsalt ilus. Head und.

———————————————————————————————————

Eelmise aasta kompilatsioon – siit leiab ka lingid veel varasemate juurde.

Muusikat pimedasse novembrisse

detsember 1, 2017

Ma ei tea tegelikult, kas keegi videolinkidel klikib – ma ise teen seda haruharva – aga panen siiski siia üles lingi ühele kontserdile, mille otsa ma juutuubis juhtumisi komistasin (link on kontserdi algusele, ta tuleb seal kuues jaos). Mulle mõjus see töötegemise mõttes väga kasulikult – ei saanud töö tagant ära tulla, sest kontsert oli vaja lõpuni kuulata. Ja huvitaval kombel mitte ei seganud tööd (nagu muusika tavaliselt), vaid hoidis mind hoopis tüdinemast.

Kui ma paar postitust tagasi kirjutasin, mis kirjandus on mu kodu, siis see on ehk minu muusikalise kodu näide: ma sattusin mõjutatavas vanuses palju hilisrenessanssi ja varabarokki kuulama ja see vajutas mulle oma pitseri. Ja see kontsert on just see materjal, eriti Kapsberger.

Või on asi selles, et varabarokne lootus läbi pessimismi või melanhoolne optimism lihtsalt passib praegusesse pimedasse aastaaega. Andku ta jõudu veel kellelegi.

Sümpaatne bänd on ka.
———————————————————————–
PS: detsembris võib muidugi samuti kuulata. Ma olen neid inimesi, kellel algab uus päev pärast magamaminekut-magamist-ülesärkamist, nii et mul oli 1. detsembril kl 1-2 paiku veel viimane november. Vabandage eksitamast.

Sellest hakkab nagu väikest viisi traditsioon kujunema ja pealegi ma lubasin kevadel hällilaulupostituses, et meie etenduse unelaul tuleb jõulupopurriisse.

Nonii, nüüd on ajakohane (etenduses apelleerisin sellele, et seda pruugitavat üleüldise hällilauluna ja lendasin süüdimatult kevadel peale). Katalaani “Lindude laul” ehk “El Cant dels Aucells”, jälle Hespèrion, vaevalt et keegi üllatunud on. Kaunis meditatiivne, nii et täitsa arusaadav, miks ta unelauluna populaarseks sai.

Tookord kevadel ma ei maininud, aga otsingutel tuli ette ka üks teine jõululaul: “Fum fum fum”, mis meeldis mulle vaat et rohkemgi, aga ei passinud hästi sinna konteksti, kus mul tookord vaja oli. Kuhugi muusika otsimine – olgu mingi konkreetse tantsu jaoks või etenduse tarvis – on kangesti tore, nagu jahil käiks, iial ei tea, millega koju tagasi võib tulla ja kas sellega midagi pihta on hakata. Näiteks kes oleks võinud arvata, et jõululaulude ülesriputamiseks tuleb selline veider põhjus, et jõulud tulevad.

See on samuti katalaani oma (sest katalaani laule ma tookord otsisin), väidetavalt varauusaegne, aga kes nende rahvalauludega täpselt ikka teab. Otsisin tagantjärgi erinevaid esitusi, aga kõige rohkem meeldib endiselt seesama variant oma puust ja punaseks animatsiooniga ja mõnusalt eba… eba… ee, ebaesineva esitusmaneeriga, inimene laulab nii, nagu inimesed laulavad, mitte nagu mingi artist. Ta mõjus mulle kevadel nii hüpnootiliselt, et ma kuulasin seda vist mingi kolm korda järjest läbi ja muudkui vahtisin neid pilvi ja siis kutsusin A. ja kuulasin koos temaga veel paar korda ja näitasin “vaata, vaata, kui ogar animatsioon, nagu mingi keeleõppevideo.” Mine tea, äkki ongi selleks mõeldud. Ja siis jorisesime mõlemad mitu päeva “fumm-fumm-fumm” nagu pudikeelsed mesilased.

Võrdluseks üks edevam ja kangesti äraseatud versioon ka, suure koori ja orkestriga. Nagu ma ütlesin, minimalistlikum meeldis mulle rohkem, aga vbla on katalaanidel endal niisama juba kopp ees ja on vaja põnevamaks teha.

Sügisel, kui hakkasin vaikselt liigutama selles suunas, et kuulsatest muusikalistest teemadest tantsukava kokku panna, sattusin ühe hurooni jõululaulu otsa, sest see olevat “Aria della Monica” järjekordne kaver. Aga mulle meenutas ta ka “Fum-fum-fummi”, nii et mine tea, äkki olen ma jälle kogemata mõne sellise sugulussuhte peale komistanud, millest musikoloogid vähemalt guugeldatavates kohtades ei räägi. Äkki ongi “Fum, fum, fum” üks “Monica”, just nagu “Furioso” muusika on üks “Ruggierodest”.

Hiljuti otsisin muusikat “Dargasoni” tantsu tarvis ja tark juutuub juhatas mu ühe jõulu-lorilaulu juurde, mis juhtumisi käib sama muusikaga. Kes tahab teada, mis lori seal käis, siis siit leiab teksti. Lühikokkuvõte: mängiti kintsukloppimist ja mis siis sai.

And now, for something completely different: mu väikevend (vahet pole, et üle kolmekümne vana, ma nägin teda sel nädalal unes ja seal oli ta viie- või seitsmeaastane nagu ikka) esitles sügavamõttelist muusikavideot teemal “päkapikud toovad kommi” ja teatas, et nende laulja muide usub päkapikke.

Ja lõpetuseks jupike Schützi “Weihnachtshistoriest”, tervitustega Arnile, kellele barokkesteetika meeldib. Valisin “Führtet euch nicht“, tähendab, “Ärge kartke” – on miskipärast tunne, et see sentiment võiks üleüldiselt ära kuluda.

———————————————————————————————————————–
PS: tahtsin ka terve “Weihnachtshistorie” panna, aga mul hakkas nostalgia kunagi kuuldud esituse järele, kus inglit laulis vist Emma Kirkby, kui ma ei eksi, ja siis üritasin otsida Schützi ja Kirkbyt korraga ja leidsin hoopis ühe barokk-jõulualbumi (Amazoni-lehekülg siin). Et kui keegi tahab kopsakamat barokidoosi.

PPS: vanad jõulupopurriid on siin: 2012. a, 2013. a jõuludest; 2014 näikse olevat vahele jäänud, aga 2015. aasta oma õiendasin tänavu jaanuaris postskriptumi all ära.

Väike unemuusika

august 29, 2016

Oli muidu selline tavaline tüütu unenägu, mul on neid lühikese vahega juba kolm tükki olnud: et olen tantsudest-muusikast ja vahetekstidest lavastuse kokku pannud, võiks päris hea lavastus olla ja alguses jooksis etendus isegi päris hästi, aga kuskil poole peale hakkasid tekkima mõttetud augud: tekstilugeja on oma teksti, kust ta peaks maha lugema, kuhugi vasakule ära pannud ja peast ei mäleta, kõik otsivad teksti taga ja kogu see aeg etendus seisab ja mina mõtlen, kas publik juba sureb igavusse või mitte.

Aga ühe sellise augu ajal tuli mul teravmeelne ajatäiteidee: JM teeb ühe keelpilliga akordi “plõnn” – kusjuures mitte lihtsalt ei tõmba sõrmedega, vaid äigab niimoodi vastu pillikaela, et kostab täpselt õige “plõnn”, ta oskab küll – ja meie teised vilistame “Hea, paha ja inetu” tunnusmeloodiat. Ma pidin seda veel esitlema nii: “Nüüd esitab meie vileorkester teile Ennio Morricone muusikat.”

Ma veel unes mõtlesin, et kaks võimalust: see tuleb kas pisarateni naljakas või masendavalt piinlik.

Riia linnas, taame majas

august 15, 2016

Päriselt ka: korter, mis me kamba peale üürisime, osutus terveks väikeseseks majaks, kuhu oleks hea tahtmise juures kaks korda rohkem rahvast majutanud. Ja see majakene oli väga ilus. Minust oleks kena seda edasi reklaamida, aga ma ei tea, kas ma julgen, sest mine tea, kas me ise sinna siis üldse enam löögile pääseme? Teisest küljest, äkki kõigil ei ole vaja nii suure seltskonnaga reisida ja nad konkureerivad pigem üheinimesetubadele. Olgu siis, ma ütlen, aga ei lingi: Riverwalk.

Aga see oli hiljem, sest me sõitsime hästi kaua, kolme-neljatunnist otsa seitse tundi: nagu JJ ütles, me vältisime teeremonti sel teel, et vältisime teid. Muretu sõita, mitte kunagi ei olnud tunnet, et liiguksime liiga aeglaselt, sest mis mõttes aeglaselt? me liigume nii kiiresti, nagu siin üldse liikuda annab. Ja kuna JJ juba valis tee looduskauniduse, mitte laiuse, kiiruse ja sileduse järgi, siis oli see tee muidugi väga ilus.

Olime alles kuskil Valmiera kandis, kui teine ekipaaž, kes sõitis välja meist hiljem, hakkas kohale jõudma; ma hoiatasin neid, et me sõidame looduskaunist teed pidi; kui meid tund aega hiljem näha polnud, saatsid nad sõnumi: “Seeni saite?” Saatsin ausa vastuse, et saime seeni ja siis käisime Kääbiklas (vt ka teisest rakursist). Sinna tahaks kunagi pikemalt minna, või tegelikult üldse igale poole, kus me peatusime, ja peatuda oleks muidugi võinud rohkemgi. Vedas mul seega, et ma sain mõlemad otsad sõita selles autos, mis kiirustas vähem (mis oli kummalgi korral ise auto, sest ühed tahtsid kiiresti minna, teised kiiresti tulla) – kui reisimine käib kiiresti, siis jääb mul hing maha, Poola-hääletamisel oli EV minuga vahel püsti hädas, kui ma kippusin kakao-tanklates juuri alla kasvatama – tema arust muidugi, minu arust oli see lihtsalt normaalne kakaojoomise tempo ja lõpuks jõudsime nii või teisiti sinna ja siis kohale, kui vaja oli. Mulle sobiks õieti Jane Austeni raamatute reisirütm, kus nädalast visiiti kutsutakse lühikeseks külaskäiguks, ega te tuld tooma ei tulnud, ja kui tee peal on peatus, siis ei tähenda see mitte viit minutit, millega kõik jõuavad peldikus ära käia, vaid ööbima jäämist. Ja sama käib stardikiirenduse kohta. Teised teavad seda juba ka, reisikaaslased olid mõnevõrra üllatunud, kui ma ennast vähem kui veerand tunniga kõige oma kostüümi ja kahe tagavarakostüümiga auto peale suutsin korjata.

Ma kardan, et ma nägin tollel Riia-õhtul mõnevõrra asotsiaalne välja: riide olin pannud mugavuse järgi ja pealegi ennast Kääbiklas poriseks määrinud ja kõike pori ei pannud ma kohe tähele, alles hommikul nägin ära, et sääred on ikka veel laigulised, õhtusest jalapesust hoolimata. Sest kui ma vanalinnas öösel veinijoomise vahelt poes käisin ja vahepeal kellegi käest teed tahtsin küsida (ma satun tunnelites kergesti segadusse), siis ei olnud just kerge leida kedagi, kes oleks julgenud minuga rääkida: toppisid nina telefoni ja kiirendasid sammu. Või kujutasin ma seda kiirendust endale ette ja nina oli neil telefonis muudel põhjustel, pokemonid või midagi.

Kontsert läks hea tundega (ja saal oli väga ilus), publik oli toetav, teisi oli huvitav vaadata – mul oli eriline huvi 19. sajandi vastu, sest seda ma ise ei tee, aga ma idandan vaikselt mõtet kutsuda selle peale külalisõppejõud. Pärast saaks hakata otsast ülikooliteemalisi kavu välja mõtlema, Kristjan Jaagu luuletuste ümber midagi kududa näiteks. Või lavastada mõne Schultz-Bertrami loo (jeerum, seda vikiartilit vaadates avastasin, et ma ei olegi talt kõike lugenud, mida eesti keeles saaks).

Siis meelitati mind ühe teise ansambli vaatamiselt õue pildistama ja siis hakkas muidugi tavaline Eiffeli torni tööpäev – ei jõua kaht sammugi astuda, juba tuleb keegi ja tahab sinu taustal pildistada. Pluss need, kes üritavad ise märkamatuks jäädes sind telefoniga kinni püüda, nagu pokemone või midagi. “Kuni nad meid pallidega viskama ei hakka, on kõik hästi,” märkis JJ.

Kõige suurem hea üllatus oli siis, kui pooled meie omad olid juba ära sõitnud ja mina olin juba riided ära vahetanud, sest mul läks meelest ära, et meid oli meelitatud viimase ansambli esinemise ajaks tantsima, kui mõni lugu peaks tuttav olema. Vahet pole, ka ilma minuta oli meid veel kolm kostüümiga inimest järel. Aga enne seda viimast ansamblit tuli hoopis üks duo, kellest ma ei teadnud midagi, pärast tegin juttu, sain teada, et lauljaneiu õpib Bremeni kaunite kunstide kõrgkoolis (arvatavasti vanamuusikainstituudis) ja guugeldasin, et tema täisnimi on Aija Veismane ja et teorbi-Martinš õpib Leipzigi muusikaülikoolis. Üllatus sellepärast, et ma ootasin, et esinejad on seal laias laastus meiesugused – mitte et ma meist halvasti mõtleksin, aga isegi mina ei ole ju päris proff, duo seevastu tundus professionaalne või vähemalt sinnapoole pürgivat. Kontsert, mida ootaks pigem vanamuusikafestilt kui selliselt läbivooriva rahvaga linnaürituselt.
Ma lingin selle algust, aga salvestis ei kõla kaugeltki nii ilusasti kui päriselt, sest esiteks rahvas sagib ja sahistab hirmsasti (on ka üks natuke paremast kohast, seega vähema sahinaga võetud laul, aga kõrgemas registris, mis minu arust saab kesise salvestustehnika käes rohkem kannatada) ja teiseks, noh, kaamera helikvaliteet. Ma otsustasin neid klippe kuulates, et ei tohi ise enam kunagi oma salvestiste häälekõla peale põdeda, sest neis läheb nii palju kvaliteeti kaotsi. Duo oleks ka palju tähelepanelikumat publikut väärinud, aga noh, teisest küljest, selline võiski nende laulude omaaegne keskkond olla, õukond sagib ümberringi ja lobiseb omavahel.

Nüüd tagantjärgi saan aru, et mul oli vist kõige parem kuulamiskoht – peaaegu muusikute selja taga, mis tähendab, et publiku sagimine jäi teispoole neid. Isegi esireas oleks juba halvem olnud, siis oleks ma jäänud sahistamise ja muusikute vahele ja kuulnud neid võrdselt, tagumistest ridadest rääkimata. Eks ma olin muidugi ka repertuaari suhtes isiklikel põhjustel positiivselt häälestatud, varabarokk on sedasorti muusika, mille keskel ma mõjutatavas eas kõige rohkem olin, ja tegin lihtsamaid lugusid bänditegemise korras ise ka, nii et mul oli ühest küljest nostalgialaks, teisest küljest oli repertuaar küllalt tuttav, et jaksaks tähele panna, “kuidas ta seda teeb”. Kergelt ja sundimatult; ja tehniliselt nii nõudlike lugudega on raske nii kerge olla.

Pärast oli see tantsumuusika bänd (Ludus) kah päris tore, oli näha, et nad on tantsijatega küllalt tihti koos mänginud, nii et juba teavad, kuidas käib. Paar meie tantsijat andis oma sümboolse tantsupanuse ka.

Ja ma saan aru, mismoodi see kõik kõlab, aga aususe huvides pean ikkagi ütlema, et kui me lõpuks koos Läti Lauraga sööma läksime (koht paistis olevat enam-vähem kohalik Kloostri Ait), siis oli söök väga hea. Ei saa siit puänti midagi. Kui just see ei loe, et liiga vähe sai olla ja trammiga ei saanud sõita.

——————————————————————————————————————————-
PS: me nägime välja sellised, aga kes Tartu etendusel (või mõnel Rakvere… või Kabala… või Pärnu hansa reedesel etendusel) käis, sellele pole siin suurt midagi uut.

Veel diletandi rõõme

juuni 8, 2016

Otsisin “No-body’s Jiggi” kohta veel tausta ja märkasin justkui esimest korda, et selle viisi seostatakse nn “Helston Furry Dance’il” kasutatuga. Kuulasin järele, oleks nagu jah midagi ümmargust sarnast. Ja siis leidsin end juba vaatamas ülevaatevideot terve selle päeva tantsudest-protsessioonidest – hommikul vara hakkavad pihta ja lasevad niiviisi päev otsa (ühed hästi nunnud lohed olid seal veel). Ja miskipärast tabasin end ka vesistamas.

A. küsib: Mis on?
Mina: Ei tea. Vaatan selle tantsu videot ja nutan.
A.: Äkki on hästi kole tants.
Mina: Ei ole, hästi tore on hoopis.

Hingeliigutus mingisugune. Võib-olla imetlusest, et üks Cornwalli linnake, Viljandi-suurune selline, viitsib iga kevad päev otsa hüpata ja tantsida, et aasta ringi käiks ja kalender töötaks.

Selliseid asju vaadates tuleb ka ette, mis saare pealt Pratchett õieti pärit on.

Meenutas natuke Seto Kuningriigi päeva, kõige selle aupakliku naljategemisega (nüüd tuleb meelde, et sellest ma kunagi kirjutasin, aga võrdlesin hoopis meie oapresidendiga ja appikene, me ei ole tänavu presidendi vastuvõttu teinud – ei tea, kas peaks selle presidendi välisvisiidilt naasmise puhku tegema, sest mina olen tänavu kõigest ase- või abipresident (mandel kukkus koogis kaheks, aga minule jäi väiksem pool).

Aga enne, kui ma igasuguste karvaste ja lilleliste tantsudeni jõudsin, sattusin veebis hoopis selle näidendi peale, mille tegelase Eikellegi tants see “No-body’s Jigg” võib-olla oli. Ja järgmiseks artikli peale, mis väidab, et see näidend võiks olla Sahkespeari varane tükk – et paras käkk ta ju on, aga ju ta siis ei osanud hästi veel ja teemad on igatahes sellised, mis talle hiljemgi meeldisid.

Pagan, nii lõbus on, aga kui mul iga tantsu taustaga nii kaua aega läheb, millal ma siis kavateksti valmis saan?

Nostalgia

aprill 14, 2016

Tööd tehes tuli hirmus peseks-või-sokke-sündroom, tähendab tuju otsida, ega üht tudengipõlves lauldud lugu – “Felici gli animi” – veebi üles pole pandud, ja leidsingi. Pealekauba leidsin, et see on Kapsbergeri lugu, mida ma tookord vanasti polnud tähelegi pannud.

Kapsberger meenutab mulle palju toredat, olgu või sedapidi, et ta oli teorbimängija ja – teorb ja chitarrone on üks ja sama pill, eks ole? – see tuletab meelde, kuidas me kunagi vist Concerto Amsterdami kontserdil häbitult chitarrone-mehele silmi tegime, mitte et ta oleks seal ainus ilus mees olnud, aga kui me lavale vaatasime, siis ta vaatas kõige rohkem vastu ja kuidas sa siis veel sügavamalt silma ei vaata, ja tema tegi üha rohkem ja rohkem kelmikaid nägusid ja paistis, et tal on sama lõbus kui meil. Tegi pärast konstserti meile komplimenta ja võib-olla oleks me ta koju kaasagi saanud, kui ülejäänud orkester ära ei oleks tahtnud sõita.

Seepärast pidin muidugi Kapsbergeri canario‘t klikkima, esitus meeldis, nii et vaatasin samade tegijate (Robert Cases ja Diego López) jota kah üle. Ja siis jäi juba tuttava ciaccona tuttava esituse (Rolf Lislevand) kaudu ette selline, mida ma pole enne kuulnudki, heliloojalt, kellest ma samuti pole kuulnud: Caccini pere teise põlvkonna (või kuidas ma peaks ütlema, kui kõigepealt isa hakkab heliloojaks ja siis tütar ka?) helilooja Francesca Caccini oma. Oi, mulle nii meeldis, ausalt öelda rohkem kui Lislevandi Kapsbergeri-versioon (kuigi viimasega võib see häda olla, et ma olen teda lihtsalt liiga palju kuulanud). Ja ma tean küll, kuidas kõlab, kui ma ütlen “selles on midagi nii… kromaatilist,” aga tegelikult mõtlen ma seda ausalt ja hästi. Lihtsalt ongi kromaatiline.

Ma otsisin jälle hoopis midagi muud taga: kust leida tantsu nimega “Dumps” muusikat, mida saaks trennis või kuskil mujal kasutada, sest sellel meloodial on minu jaoks pea hüpnootiline mõju. Siis tuli meelde, et albumis nimega “A handefull of pleasant delites” oli vist midagi hästi sarnast, ja tuli välja, et õigesti on meeles. “Sarnane” ei tähendanud kahjuks rütmilises mõttes piisavalt sarnast; aga teisest küljest jälle õnn, sest erinevus seisneb selles, et see “Lancashire Pipes” on rütmiliselt veel põnevam. Esialgu mõtlesin, et see on lihtsalt esituse eripära ja otsisin teisi veel, aga jah, kõigil ongi mitu loksu sees.

Kuulake näiteks seda kena mäeotsa-esitust:

(üldse tasub selle gambamehe kanalil silma peal hoida, võtke näiteks see Marais’ chaconne).

Aga sellest loksuga “torupilliloost” lingin Savalli versiooni ka

Ja lõpuks sain ühe artikli juurest ka noodi kätte ja veendusin, et ka kirjapildis on sama imelik loks sees.

————————————————————————————————–

PS: mida rohkem ma mõtlen, seda enam tundub mulle, et too “Dumps” on lihtsalt “Lancashire Pipes’i” lihtsustatud versioon. See ei oleks esimene kord, kui “Dancing Masteris” mingi loo ülilihtsustatud versioon oleks, selles repertuaaris on näiteks mitu Händeli ja Purcelli lugu, enamasti hästi äranuditud kujul.

Üritasin veel juutuubi pealt tantsitavat versiooni leida, paar esitust oli, aga sellised arglikud ja aeglasekesed, millega pole midagi pihta hakata, v.a ehk neil, kes ise nooti ei oska lugeda. Aga see-eest leidsin ühe täitsa hoogsa ja loomingulise “Daphne” (Maria Caruso mängib). Ja siis lõpuks ka ühe osava ja tantsitavas tempos (minoorses laadis mängitud) “Dumpsi” versiooni, aga paraku liiga lühidalt (ka ja eriti korduste koha pealt).

Joodikloomad
Kui ma juba olen hakanud oma lähiminevikust kollaaže tegema, siis jätkan selle pudiga, mis mul viimatist etendust tehes näppu jäi ja millest suurem osa sinna sisse ei läinudki, näe, saate natuke loomingulist köögipoolt näha.

Joobeastmed koos kunstnikuga. Pildi tegi Eneli Silm.

Joobeastmed koos kunstnikuga. Pildi tegi Eneli Silm.

Esiteks tunnistan üles, et avastasin alles pärast tüki kokkupanemist, kui EV oli maskid juba valmis teinud, et seal joobeastmete pildil, millest ma inspireerusin, järgneb lambale hoopis karu, mitte koer. Aga ta oli nii väike! ja käitus koera moodi, vahtides laua ääres, kael õieli!

EV lohutas mind, öeldes, et tema on kohanud küll tekstides ka koer-joovet, ja üldse, selles positsioonis on olnud igasuguseid kiskjaid ja see mask näeb välja sama hästi hundi moodi, kui koer liiga lahja tundub.

Ja sellega seoses lingingi kohe üht artiklit koertest ja sigadest varauusaegsel Saksamaal, kus joomarluseloomadest rohkem juttu on.

Teiseks teavad need, kes tüki kokkupanemise juures olid või etendust nägid, et seal sees oli unelaul. Aga keegi peale A. ei teagi seni, millisel arutul hulgal ma selleks unelaule läbi kuulasin – hullem kui jäämäe veealuse ja -pealse osa suhe: etenduses kestis see kaks korda kaks minutit, aga enne läks ligi nädal, kus ma iga päev pool aega ainult selle ühe lauluga tegelesingi. Algul otsisin itaalia omi, kuni ma polnud otsustanud, et paigutan tegelased kuhugi Katalooniasse, seejärel muidugi katalaani ja üldse hispaania omi. Eriti arutul hulgal pidin selleks ära kuulama mitmesuguste lastekanalite till-tall-kõlle, sest miskipärast sokutatakse need täiesti normaalsete hällilauluklippide algusesse, sageli palju kõvemini kui laul ise. Minu arust kontraproduktiivne.

Unelaulu, mis lõpuks lavale jõudis, ma praegu ei lingi, vaid hoian kiivalt oma jõulupopurrii jaoks – võtsin voli seda laulu kasutada, sest vikipeedia veenis mind, et katalaanid kasutavad vähemasti seda jõululaulu hällilauluks. Jõulude paiku lingin teile siis sellist äiutamiskõlbulikku muusikat.

Praegu panen siia hoopis tõelise tuhksuhkruklipi, olete hoiatatud. Kummitamispotentsiaal on kah olemas. Teisest küljest ei alga ta mingi till-talliga ja laulmismaneer on ise sümpaatne.

Kui ma hakkasin edasi selle laulu teksti guugeldama, lootuses leida mõne infokillu dateeringu kohta – sest mitu veebilehte väitis täpsemalt selgitamata, et teda paigutatakse kuhugi varauusaega – sattusin aga ühe osalt kattuva tekstiga laulu otsa, mis on hoopis teistsuguse karakteriga. Mul oli tõsine kiusatus ka seda kasutada, mis siis, et ei ole unelaul (ega ka katalaani laul, vaid hoopis Leónist) – see-eest on seal juttu karjustest ja muidu lihttöö tegijatest, mis kah nagu temaatiliselt sobis, aga ma andsin muusikutele valida ja nemad eelistasid lõpuks ikkagi jõululaulu. Lingin nüüd heameelega selle “Esta noche ha llovido” siia, sest kuskil tahan ma seda ometi reklaamida. See onu, kes laulab, on oma ebaglamuursuses hästi ehe.

Laulu valimise alguses, aga siiski juba Kataloonia-etapis juhtis mu edetabelit hoopis “El poder del cant”, samuti muuhulgas-unelaul. Kuna mul on juba kombeks samast loost hunnik eri esitusi kõrvuti laduda, siis torkan siia ka ühe latiinonõksuga versiooni (Harmònica brava), mis äiutamiseks enam kuidagi ei sobiks. Ja sama väheunise džässiliku versiooni (Folkincats).

Veel varem, Itaalia etapis sattusin tegelikult õige mitme kena laulu peale, äkki peaks kunagi kuskil ka need ära kasutama. Moosised, nagu itaalia muusika ikka kipub olema, aga päris hea: moos on asi, mida nad oskavad hästi teha, ikka sajandite viisi harjutatud juba. Näiteks juba keskajal, vt “Sia laudato san Francesco” või “Alta trinità beata“.

Nii et “Nana bobò” ja “Nine none” (sellel tuleb küll teises pooles natuke till-tall-tausta sisse, nii et ma ise jätan seal tavaliselt pooleli. Võib-olla see kedagi teist ei häirigi, aga mul jõudis läbikuulatud hällilaulude peale igasuguse till-talli vastu allergia tulla).

Vahepeal komistasin veel ühe täitsa asjassepuutumatu laulu otsa, kui välja arvata see, et katalaani laul – ballaad Lleida vanglast. Kuna seda dateeritakse jälle kuhugi ebamääraselt ammusesse aega, siis saan äkki sedagi kunagi veel ära kasutada.

Ja jälle hällilaulude juurde tulles: Ibeeriast üks Alicante oma, “Dorm te nineta“.

Siis üks, mille maakonda ma enam täpselt ei mäleta, igatahes leidsin ma selle, guugeldades ühe teise laulu rida “a dormir va la rosa”.

Ja Valenciast “La Meua Xiqueta És L’ama“. Ma ei mäletagi, miks ma seda muusikutele üheks kandidaadiks ei saatnud, võib-olla praakisin liiga modernseks. Või oli asi selles, et juttu on tüdruklapsest, aga mul oli etenduses poisslaps. Mitte et keegi publiku hulgast aru saaks, eriti kui muusika on ilma tekstita, aga mulle meeldib sellistes asjades tähte närida – kui mul on rohkem piiraguid peal, on infotulva kergem sorteerida. Ja see on ka põhjus, miks ma jõululaulud jõulupopurriid ootama jätan.

—————————————————————————————

PS: jeerum, avastasin just, et kohalik leht on meist galerii üles pannud.

Mul pole siia juurde suurt midagi tarka kirjutada, aga paar klippi on ette jäänud ja lugejad on vahel tahtnud, et ma veel popurriisid koostaksin. Olgu.

Lätlased palusid pärast Brukna balli, et ma neile tantsulugusid saadaks, hakkasin otsima, kas ma leian mõne ilusa õige “Fy, Nay” esituse selle Pachelbeli kaanoni asemel, mida me tavaliselt pruugime. Ja näedsa. Täitsa kenas tempos ka veel, mängivad üks vana ja üks noor.

Aga kõigepealt sattusin hoopis sellise animatsiooni peale (Anime Boys). Esituslaad vastab laulu sisule kahtlemata paremini kui kõikvõimalikud peened variandid.

Võrdluseks Harp Consorti õrnakene versioon ka, sest ma armastan Andrew Lawrence Kingi, kes olevat ka päris elus just sama tore, kui head (ja sageli isegi tantsitavas tempos!) tema albumid on.

Siia juurde veel üks continuo-lugu, Vitali “Capritio sopra otto figure”, mida me oleme südamerahuga sellesama tantsu jaoks pruukinud – need groundid on nagunii üsna sarnased. Capritio otsa tuleb seal klipis üks aeglaselt, aga see-eest ma ütleks, et päris erootiliselt mängitud ciaccona.
Kui see capritio-esitus on tantsimiseks parajas algajatempos, siis Primavera oma on särtsakam, aga nad mängivad tantsimise jaoks veidi liiga muutuvas tempos. Muidu on hästi tundlik, mulle väga meeldib.

No ja las siin olla see Savalli mängitud Pachelbeli kaanoni versioon (koos džiigiga), mida me viimasel ajal ise kõige rohkem kasutanud oleme, sest see on hea pikk. Isegi kui jalad tuleb turbokiirusega tööle panna.

Selle kõrvale Voices of Musicu rahulikum, aga ikkagi mitte nii aeglane versioon nagu enamik tänapäeva esitusi. A=415, nii et silitab oma mõnusa madalusega kõrva.