Kuna ma sain nädala alguses 50, mis siis, et mitte kümnendsüsteemis (mulle meeldivad positsioonilised arvusüsteemid, kui neid hulgem kasutada, saab palju rohkem ümmargusi sünnipäevi), tähistasin seda eakohaste sisseostudega. Kõrval kaltsukas sain täieliku lotovõidu: kolm piilupart Donaldi albumit! Ja ostsin mustlastantsu õpetaja käest täiendava kostüümi, suure, arvukate satsidega ja läikivroosa. Tänapäeval on vist moes oma minevikuminaga suhelda. Kui ma kohtuks oma kümneaastase minaga, siis oleks vaja talle ainult kogu seda toredust näidata, et leiaks kinnitust see, mida ta nagunii kahtlustab: olla suur on palju parem kui olla väike.

Rääkimata sellest, et ma jaksan endale osta nii palju jäätist ja kommi, kuipalju tahan, ainuke häda, et praeguses vanuses nagu ei taha enam hästi.

Aga noh, selle asemel võiks talle rääkida, et suvalisel päeval on suvalisest toidupoest banaani ja apelsini saada. Selle hüvelisus on jäänud ajas muutumatuks sama palju kui piilupart Donaldi ja läikivate satsiseelikute oma.

Kaubandusest veel: kuna me oleme vahepeal üritanud mööblit täiendada, siis tegin rabava avastuse. Ma ikka kirusin ebaadekvaatseid reklaame, et oh kui tüütu, mingid peenisepikenduse ja eesnäärme ja ilusate tüdrukute reklaamid tulevad, miks mulle visatakse mingit pahna, mis mind ei huvita. Nüüd, kus ma olen usinalt mööblit guugeldanud, on hakanud tulema reklaamid, mis mind huvitavad, ja avastus: see segab palju rohkem! Niipea, kui näen paraja kompaktse-aga-mitte-liiga-kitsa diivanvoodi pilti, läheb töö meelest ära ja tahaks kohe mööblipoe linki klikkida.

Ahjaa. Ka see on vist eakohane. Kuna mul vahepeal öörežiimilt päevarežiimile kolides tundus, et süda klopib magama minnes, lasin arstil ennast uurida. Tuli välja, et kõik töötab ilusti – rütm, vererõhk ja nii edasi – ainult kolesterool on pisut kõrge. Ainult pisut, arst ei pidanud seda iseenesest mingiks probleemiks, aga kuna mul on seni kogu aeg olnud ideaalne veri, pane või näitusele, siis läksin ähmi täis ja leidsin, et on paras hetk oma söömist muuta.

Mu organism on nagunii paar viimast aastat märku andnud, et ei taha enam hästi loomset rasva, lihavalguga on mu kõhul alati keerulised suhted olnud; ja mõeldes, mismoodi oma söömissüsteemi muuta, et selle peale edaspidi liiga palju mõtlema ei peaks, meenus mulle üks keskaegne lauluke pühast Nikolausest, kes

mamme cepit parcere
quarta, sexta feria,
servando jejunia
ab annis prioribus.

(Ortograafia jätsin meelega keskajapäraseks.)

Ehk: ta hakkas igal kolmapäeval ja reedel tissist hoiduma, pidades paastu juba varastest aastatest peale.

Ja ühes teises laulus, mille kallal me omal ajal Hedvigiga jämmisime ja millest ma lingin teie rõõmuks etnodžässversiooni:

hic in cunis abstinebat,
quod mamillas non suggebat,
nisi semel nec edebat,
quarta, sexta feria.

Ehk: ta paastus juba hällis, seepärast ei imenud ta tissi ega söönud kolmapäeval ega reedel kordagi mitte.

(Kolmapäev ja reede on meie jaoks nihkes nimedega “quarta, sexta feria”, sest nad lugesid nädala algust pühapäevast.)

Tema ema huvides loodan ma, et ta töötas kohakaasluse alusel ammena. Või oli tal tegelikult lihtsalt vähe piima ja pisike Nikolaus tegi halva mängu juurde hea näo. Positiivse poole pealt oli tal ehk neil päevil vähem mähkmeid pesta.

Või oli tal endal amm, sest ega piiskopiks tavaliselt mingi prosta pere laps ei saanud.

Igatahes, ma leidsin, et mis kõlbas Pisi-Nikolausele, kõlbab ka mulle, seega jätan kolmapäeval ja reedel piima-muna-liha toidusedelist välja, natuke kala võib-olla söön, kui isu on. Ja lihasöömise jätan peamiselt pühapäevaks, nagu vanasti oli. Iseasi, kui on pidu või väljas süües lihtsalt ei ole midagi muud võtta või midagi on eelmisest päevast üle ja ei taha raisku lasta. Sest hingamispäev on inimese jaoks ja kui pühapäeval lammas haugub*, tuleb talle appi minna. Lihtsamate sõnadega, lolliks ei saa ka minna.

Ja see on üllatavalt hästi toiminud, kõhule meeldib väga hästi ja mul pole mingeid mõrvarlikke isusid. Sest suures plaanis või isegi keskmises – nädala lõikes – ei keela ma endale mitte midagi.

Kõrvalmõju on see, et igasugust sellist kraami nagu poesaiakesi või -kooki olen vähem sööma hakanud, sest nende koostist peab peenikeses kirjas lugema, seega on liiga tüütu välja selgitada, mis päeva peale nad sobivad.

Ma nimetan selle Niguliste dieediks.

——————————————————–
*
See on kunagine võib-olla sihilikki valestikuulmine, kui keegi hakkas seletama, et “a kui hingamispäeval lammas augus…”, aga enne sõna lõpuni jõudmist jõudis keegi teine vahele pista, et jajah, kui lammas juba haugub, on muidugi eriline aeg, mis nõuab erilisi tegusid.

Vrd ka sellega, kui Puru ütles “Vaata, kask hakkab akna taga” (mis pidi jätkuma “kollaseks minema”, aga minul oli juhe koos juba kuuldes, et “kass kakab akna taga”, sest me elasime neljandal korrusel.

Aprill

aprill 3, 2021

Aprillilaul! kuigi sõjakavõitu, need baroki-inimesed pidid ka igale poole oma militaarmetafoorid sisse toppima, “õite sõjavägi”, ma ütlen.

***

Kas te panete tähele, et viirus on teinud maailma küll kitsamaks – teise linna sõit on muutunud tähtsaks reisiks, nagu välismaale läheks! – aga see-eest on maailm muutunud suuremaks! mõelge, alles oli Austria siinsamas, ja kus nad alles nüüd on! Poola oli viimati nii kaugel ligi kakskümmend aastat tagasi ja Läti… ma ei tea, pole vist nii kaugel olnudki, või kui, siis ajal, mil ta ei olnud veel Läti. See laienemine ajab mind elevile. Kuni kaugused olid kättesaadavad, ei olnud nad õiged kaugused, maailm mahtus vaata et pihku ära, väike nagu apelsin, mul oli liiga kõikvõimas tunne ja kes seda kõikvastutust ikka tahab.

***

Faktike, mida ei saanud 1. aprillil teatada, sest keegi poleks uskunud: kolm nädalat tagasi tegin päevale ringiga sisse ja minust sai ajutiselt eriti-varajane-hommikuinimene. Võiks ka öelda, et vahetasin oma pika une ja uinaku asukohad, sest asi oli vahepeal läinud nii kaugele, et õhtul kell kümme tuli mul magus lõunauinak, mis kestis paar tundi, pikalt magama ei jäänud enne südapäeva. Ja kuna isegi nii hilja pidin ma end ikka magama sundima, tuli loogiline mõte, et äkki venitaks veel ja vaataks, kaua jaksan. Jaksasin õhtul viieni välja, kukkusin ära, ärkasin öösel kell kaks, ergas ja kraps. Sealt loksus mu ärkamine mõneks ajaks lüpsinaise graafikusse, kolme-nelja peale. Niiviisi oleks tegelikult olnud peaaegu sama raske normaalsete inimestega koos asju ajada kui vanasti, aga ma ei muretsenud, sest ma tean, et mu loomulik tsirkaadia on veidi pikem kui ööpäev. Ongi hea, kui loksumisruumi jagub. Ja just: viimasel ajal lähen voodi südaöö paiku ja magan suure valgeni, kella kaheksani või täiesti provintslikult üheksani.

Igatahes oli see palju valutum ja kiirem moodus kui püüda varem uinuda ja varem ärgata – praegu oli loksutamise hind ainult üks kudemispäev ja kõik! paigas! Varasemaks nihutades on tavaliselt kulunud nii umbes pool nädalat harjumiseks ja kui mul piisavalt kaua otsest vajadust ei ole, valgun paari magamatu päeva järel vanasse roopasse tagasi.

***
Ma ei tea, kas Briti sarjad on mind oma lühidusega ära verminud või milles asi, aga ma väsin sarjadest kuidagi ruttu ära. Hakkasin vaatama üht neist venelaste Katariina II sarjadest, seda, mille nimi on originaalis “Velikaja”, see täitsa meeldis mulle – välja arvatud see, et tugipihiku kasutus oli nii ebaühtlane, et ajas silmad kirjuks, korra on kleit eest ilusti lame, siis jälle tissid ripakil -, aga kui tegin kuuenda osa lahti ja mind tabas teadmine, et läheb veel oma kuus-seitse osa, enne kui Katariina üldse võimule tuleb, vajus see tulevaste osade raskus mulle peale ja ma ei suutnud enam edasi vaadata. Panin kinni ja kustutasin salvestised. Samamoodi jäi mul sarjaväsimusest katki ka see sümpaatne Prantsuse filmiagentide sari (selle hooajad on lühemad, nii et see juhtus mul alles teise hooaja keskel). Võib-olla on häda ka selles, et ma komistan mitme vaatamiskõlbuliku sarja otsa korraga. Kõike ei jaksa, eriti tunnen seda nüüd hommikuinimesena.

Jah, see ongi üks märgatav faasivahetuse kõrvalmõju – filmivaatamise ja raamatulugemise jaksu on vähem, sest kultuuri jaoks on hea aeg õhtul, kui mõte voogab laiemalt, mitte kitsas kanalis – aga siis tuleb mul uni peale ja peab katki jätma.

Aga võib-olla valisin ma enda jaoks vahepeal liiga küpsed sarjad. Panin tähele, et nüüd, kus ma hakkasin Lego tähesõja-multikat vaatama, ei tüdi ega väsi ma ühti.

*

Nägin järjekordselt seda neetud toortõlget “nurjatud probleemid” ja hakkasin täpselt sama järjekordselt sügelema. Mõttelaiskus! Viitsimatus meenutada, et “wicked” võib eesti keeles olla veel mitu-setu sõna, millest mõni lausa sobibki elutute nähtuste kirjeldamiseks.

***

Kaur küsis Ritsiku pool, mida Suurel Reedel teete. Ajal, mil ma seda lõiku kirjutan, on laupäeva viimased minutid ja ma võtan ikka selle Guerrero passioonilaulu ära kuulata, kuigi sedasorti religioossust võtan ma pika hambaga – ei istu mulle mentaliteedilt see kannatuste fetišeerimine, mis reformatsiooni-vastureformatsiooni emotsionaalses võidurelvastumises kujunes (armastusluule troopide kasutamine religioosses luules on juba vanem mood). Ometi on muusika ise nii ilus. Eriti selles Figuerase esituses kisub kõigepealt sisikonna välja ja siis paneb ilusti sisse tagasi – kuigi jah, võib-olla on selles seest segikeeramises süüdi see, et ma saan tekstist mingil määral aru ja elan siis läbi oma sisekonflikti – muusika on nii ilus! aga religioossuse laad nii morbiidne!

Kunagi esimest korda kuuldes arvasin, et Figueras teeb seni, kuni teda saadab ainult ettevaatlik ühehäälne saatepill, laulu ise vabarütmilisemaks, pärast vaatasin nooti ja taipasin, et mitte eriti, selline see lugu ongi – muusika, mis on kirjutatud justkui vaba kõnerütmi järgi. Lihtsalt koos harmooniaga jätab struktureerituma mulje (ja see harmoonia sisenemine on koht, kus sisikond hakkab ilusti sisse tagasi minema).

Ja sinna otsa kuulan siis pingelõdvenduseks Cabanillese tiento lleno 2. tono‘t.

***

Hiirtest. Nagu öeldud – õigemini, nagu A. rääkis, mina seda ei näinudki – pruun hiir laamendas algul palju, pärast polnud teda eriti näha. Kuni ühel hetkel ei vähenenud ka toiduhunnik ja meil tuli nukralt järeldada, et ta on vist ära surnud või hakkab seda kohe tegema.

Hall hiir avastas see-eest jooksuratta ja nüüd käib ta seal sporti tegemas. A. juba mõtleb, et oleks kõrgem puur, saaks talle veel kõrgemale maiuspalasid riputada, siis oleks tal selline jõusaal, et.

Pruuni hiirega oli aga nii, et täna (laupäeval) võttis A. tema puuri lahti ja tuli ja ütles – ei, mitte “halleluuja, haud on tühi, ära leina asjata,” vaid nördinult: “Ta ei ole surnud. Ta on põgenenud!”

Hiir oli puuripõrandas selle augu, kuhu oleks võinud jooksuratta installeerida, suuremaks närinud ja lahkunud.

Puuri uurimisega oleks pidanud homseni ootama, nentis A, selline tühi haud, et vähe pole.

Õnnitluspopurrii

märts 12, 2021

KL-l on sünnipäev, külla ei ole tänapäeval viisakas minna. Kleebin siia siis talle meelelahutuseks pesunaiste laulu “Tuhkatriinukiisu” muusikalist/ooperist, sest tema on ka lahke ja töökas.

Tõele au andes oli selle muusikali peategelane mõnevõrra kurjem, sest lugu on tehtud Basile “Pentameroni” renessanslikult karmi tuhkatriinuversiooni ainetel ja peategelane plaanis terve loo vältel oma kurja kasuema maha lüüa (ma ei tea sellest lavastusest piisavalt, et öelda, kas tal see lõpuks õnnestus, vist mitte).

Ma ei saa napoli keelest väga täpselt aru, aga üldiselt laulavad pesunaised sellest, et küll on alles ühe kaotatud kinga pärast trevooga lahti, justkui maailma ots oleks käes; appi, appi, taevas kukub maha! aga kui kuningas on mingi kingakaotaja pärast nii pöördes, siis kuulge, tüdrukud, see võib olla meie vedamine, meil kõigil on šanss kuningannaks saada.

Selle laulu järg – laias laastus, et nägin unes kuidas “kuningas tuli minu juurde”, aga ema ajas liiga ruttu üles – seal all olevad kommentaarid tuletasid muide meelde, et see laul oli “Uue paavsti” sarja teemalaul. Kui ma ei eksi, siis need videod on Nuova Compagnia di Canto Popolare esitatud lavastusest.

Etendus pandi 1976. aastal kokku rahvamuusika ja muidu vanade laulude ainetel ja ooperipuristid kirtsutanud selle peale kangesti nina (hmm, see meenutab “Kerjuseooperi” ja “Polly” omaaegset käekäiku). Kui autorit uskuda, siis Tuhkatriinu esindab seal võõrvõimude all ägavat Napolit ennast.

Sattusin selle peale üldse sedapidi, et tahtsin Vomero pesunaiste laulu läkitada, vanade aegade meenutuseks, kui me “Dekameroni” vaatasime. Olgu sellestki üks variant – sedapuhku Antidotum Tarantulae oma, sest “Dekameroni” filmis ongi liiga lühidalt.

Tekst räägib: sa lubasid mulle neli rätikut ja ma tulin, kui sa tahad need mulle anda. Kui nelja ei anna, anna kakski rätikut, mida sa kaela ümber kannad. Seegi sisaldavat poliitilist vihjet: kui Aragoonia monarhia mõlema Sitsiilia kuningriigi üle võttis, lubanud ta oma sealsetele pooldajatele pärast maatükke. Lubas küll, ei andnud aga.

Aga lõpetuseks lingin – aiatöö auks – rahvalaulu – ja sama laulu džässversiooni, kus tüdruk nõuab emalt midagi, mis on aias:

– Mamma, mamma ma suren, ma tahan aiast üht asja. – Kui sa tahad [sisesta köögivili], siis ma lähen ja toon. – Ah, küll mamma on rumal, ei saa mu hädast aru.

Lugu lõpeb sellega, et mamma sõnastab ära – “kui sa tahad aednikku, siis ta tuleb homme.” ja laps kiidab, et küll on tore mamma, saab ikka hädast aru küll.

Vat nii.

Sünesteesia

veebruar 23, 2021

Gregoriaanika tunnist (veebitunnist, veebitunnist, õpetaja laulab kõigi eest ja kujutab ette, et õpilased laulavad kaasa, teised ei saa mikrit sisse panna, muidu oleks kakofoonia), mälu järgi kirjutasin üles. Rubriigist “asju, mida õpikust ei õpi”.

See viienda laadi prima differentia meenutab mulle karukella. Või sellist lille, millel kellukakujuline õis ripub alla. Ja karvane vars on tal.

(Näide ka. Lauljad laulavad küll noodist mõnevõrra erinevat versiooni, nähtavasti ei olnud video ülespanijal sellele noodile vastavat heliklippi võtta. Aga psalmiosa – ja gloria – on nagu noodis ja just seal on see kadents, kus on oluline, mis differentia parajasti on.)

Isa Nicolas

november 15, 2020

Tuleb tunnistada: kui lugesin uudist, et Lyoni preestrit ei tulistanud mitte terroristid, vaid armukade abielumees, tuli mul muie suule. Inetu minust muidugi, inimesed kannatavad ikkagi – õnnetu abielu! kiivusepiinad! mure haavatud armukese pärast! rääkimata sellest, et kindlasti on väga ebameeldiv, kui sind tulistatakse. Aga kogu lool on paras renessanssnovelli hõng, terrorism on selle kõrval nüri ja higav.

Ja mul hakkas kummitama ja kummitab siiani laul, mida üks armas Prantsuse neiu, keda ma eelmise aastatuhande lõpupoole Ungaris kohtasin, mulle õpetas. See jäi mulle hästi meelde, sest oli äratuntavalt “Vive Henri IV” viisiga.

Mis kõlab enam-vähem nii. Mõni lugeja tunneb selle meloodia võib-olla ära “Uinuva kaunitari” balleti finaalist, kus see on küll tunduvalt tõsisem ja pühalikum. Või sama muinasjutu Disney versioonist, kuhu Tšaikovski versioon samuti lekkis.

(Lingin puhtast nostalgiast ka Ménestriersi esituse – salvestise ajast, mil vanamuusikat tehti folgi ja pungi vaimus, bändilt, kes oli CD-de ajaks juba ammu laiali läinud ja kelle vinüüle fännid nüüd tagantjärgi digiteerivad.)

Selle laulu kohta lugedes sain üllatusega teada, et esimene salm võib olla Henri IV kaasaegne tekst, ja edasi kuhjus salme juurde kuni 19. sajandini välja – seni olin arvanud, et see on kõige täiega hilisem laul, et ta ei saanud tekkida kuidagi enne, kui Henri kuju Pont-Neufil roheliseks roostetas, mis juhtus ometigi ju pärast tema surma. Sest esimese salmi tekst on selline:

Vive Henri Quatre,
vive ce roi vaillant,
ce diable à quatre
a le triple talent
de boire, à de battre,
et d’être un vert galant.

Ehk:

Elagu Henri IV,
elagu see vahva kuningas!
Sel neljakordsel põrgulisel
on kolm talenti:
juua, lahingut lüüa
ja olla haljas eluvend.

Mina, vaadake, arvasin, et hüüdnimi Vert Galant, Haljas Eluvend tuli roheliseks tõmmanud kujust. Aga nüüd lugesin, et ei-ei, selle pilkenime teenis ta ära oma eakohatult aktiivse armueluga.

Meloodia ise on mõnevõrra vanemgi, selle esimene versioon ilmus 1589 Arbeau toredas tantsuraamatus “Cassandre’i” nimelise tantsuloona, ning sellega sobiva teksti võib leida juba 1581. aastast:

Je suis Cassandre qu’est descendue des cieux
Je suis Cassandre non pas pour vos beaux yeux
Je suis Cassandre qu’est descendue des cieux.

Ehk

Ma olen Kassandra, kes on taevast laskunud
Ma olen Kassandra, mitte teie kaunite silmade jaoks,
Ma olen Kassandra, kes on taevast laskunud.

Lisan siia ühe tänapäevase, kergelt Brassensi hõnguga esituse, uute sõnadega.

Aga tagasi selle laulukese juurde, mis mulle eelmise aastatuhande lõpuaastail õpetati ja mulle patuse preestri ja armukadeda abikaasa uudiste peale meenus.

Ja meenus sellepärast, et laulu alguses on vaat sellised sõnad:

Y’avait un moine qui s’appellait Simon,
une belle jeune dame voulut savoir son nom.
Elle lui a dit “Mon père Nicolas, mon père Nicolas,
venez me voir ce soir, mon mari n’y sera pas”.

Ehk:

Oli kord munk, kel nimeks Siimon,
üks ilus noor daam tahtis ta nime teada.
Ta ütles talle: “Isa Nikolaus, isa Nikolaus,
tulge mulle õhtul külla, mu meest ei ole kodus”.

Ja edasi läks tal enam-vähem nagu ühel teataval Andreucciol Perugiast, ainult et munka ei kukutatud peldikusse, vaid ta jäi ilma oma mungarüüst ja rahakotist, mõnes variandis hüppab veel kurja abikaasa hirmus aknast välja ka.

No kuidas selline laul siis Lyoni uudise peale meelde ei tuleks. Isegi peategelane on isa Nikolaus!

Aga ühtlasi hakkas mind painama see, mis oli mulle laulus alati mõistatust valmistanud: kui oli teada, et munga nimi oli Siimon, miks daam tema nime teada tahtis? ja miks ta seejärel teda hoopis Nikolauseks kutsus?

Asusin guugeldama ja avastasin, et sõnu on hulgem, väikeste erinevustega. Samuti on selle laulu päriskoduks pakutud eri kohti. Küll olevat see kanadaprantsuse, küll bretooni; üks, mille tekst on selle moodi, mida mina teadsin, paistab olevat Auvergne’ist. Küll see preester jõudis alles ringi lasta, ja et ta ka ei õppinud! Või oli selliseid liiderlikke, kuid kergeusklikke mungakesi siis mitu, nii et daam ja tema abikaasa said stabiilse mungakuueäri püsti panna.

Mis aga puutub munga nimesse ja miks peaks seda küsima, kui ühest küljest on see juba teada ja teisest küljest daam teda mingi nimega juba hüüab, siis ühel hetkel jõudsin tekstini, kus tema nimi ei olnudki Siimon:

C’était un petit moine
Qu’on ne savait pas son nom,
Une jeune et jolie dame
En savait ben le nom,
Elle lui dit : Mon bel ami,
Mon beau François,
Mon petit frère,
Mon frère Nicolas,
Viens ce soir dans ma chambre,
Avec ma tu souperas.

Oli üks mungake,
kelle nime polnud teada,
üks ilus kena daam
teadis seda aga küll
ta ütles talle: armas sõbrake,
mu armas François,
mu väike vennake,
mu vend Nikolaus,
tule õhtul mu kambrisse
sa sööd minuga õhtust.

Ja see on loogilisem ning hakkab otsast Rumpelstiltskini lugu meenutama: tegelane, kelle nime ei teata, kui aga keegi selle teada saab, saab ka tema üle võimust. See ei oleks esimene kord, kui muinasjutu- või müüdielemendid folklooris vahepeal realistlikumad tuurid üles võtavad.

Aga laulu taga ajades sain teada, et tal on ka mitu eri viisi. Kui kuulate Roulez Fillettes’i esitust, mis on kõige rohkem tolle minu tuttava lauldu moodi, saate kohe aru, miks see mulle Henri IV laulu meenutas.

Olgu siin ka üks sümpaatne videonäidis kanadaprantsuse versioonist, mis samuti enam-vähem sama viisi variant:

ja üks ilma liikuva pildita kuulamisnäide teistsugusest kanadaprantsuse esitusest (mis meenutab bretooni tekstinäidist).

Mingil määral sarnane on ka see Gruppo di musica popolare di Pinerolo versioon, mis on kogutud lausa Gallia Cisalpinast ehk Val Germanascast Piemontes, toredalt murdelise aktsendiga.

Aga kui võtta näiteks Bazoche’i nimelise Šveitsi bändi esitus, siis siin ei tunne seda “Kassandra”/”Henri IV” meloodiat enam üldse ära. Sama lugu on Normandia näidetega või Rue des Orties’ lauldud variandiga.

Kuna ma selle kohta praegu rohkem materjali pole leidnud, siis spekuleerin, et alguse sai see tekst hoopis muu viisiga ja kolis hiljem uue populaarse laulu peale üle. Sest eks meiegi või laulda “Aiaäärset tänavas” “House of the Rising Suni” viisiga?

Käisin umbes kuu aega tagasi korra arsti juures ja sain maskikandmise kogemuse kätte. Mulle pakkus see ootamatut naudingut, mis siis, et palav, ma muutusin seal maski taga lausa eufooriliseks – kuigi oma rolli võis mängida ka magamatus, arsti juurde peab ju imelikul kellaajal minema -, silmad lõid särama, lausa sedavõrd, et röntgenoloog hindas mind tükk maad nooremaks ja seletas ise: “Teil on noore inimese silmad” (kõigi magamatussiniste silmaalustega!). Nautisin, et saan ringi käia, ringi vaadata ja keegi ei näe, mis nägu ma olen. Teised, keda ma vaatasin, olid muidugi sama maskeeritud, aga sellega, et ma teiste nägusid ei näe, olen ma harjunud, selle nimi on tavaelu. Nüüd oli seis lihtsalt võrdsem.

Nähtamatusele kõige lähem olek, mida ma kogenud olen. Ei tea, kas peaks enda kohta mingeid järeldusi tegema.

Mul oli ka koroona-distantsist raske ümber harjuda, palju raskem kui distantseeruma hakata, võib-olla samal põhjusel: distantseeritud elu tähendas, et vaatan maailma eemalt, läbi ekraani, ise nähtamatuks jäädes, välja arvatud need harvad korrad, mil ma veebikaamera sisse lülitan või ep-ga koera jalutan. Uuesti tavaelu alustades ei saanud ma enam kuidagi aru, kuidas ma enne jaksasin igal pool käia, kõike teha ja kõigiga suhelda. Kusjuures ma ei alustanud üldse kõike korraga, ainult pooles vinnas.

Aga võib-olla oli süüdi see, et koroona-ajal harjusin töid vastu võtma selle arvestusega, et mul pole vaja kuskil käia, ja pärast ei osanud kohe koguseid vähendada.

*

Frieda kirjutas, et 30% hapukoort enam ei leia. Mina olen praeguseks juba kolme eri keti poest otsinud tortelliine ja mida pole, seda pole. Vanasti olid nad küll kallivõitu, aga täitsa tavaline makaronisort. Või kui teistpidi vaadata, siis üks võõrapärasem pelmeenisort, rõngakujulised pelmeenid.

*

Jaanilaupäev oli meil selline vaikne ja viisakas vanainimeste oma – veetsime õhtupooliku kutsuga jõe ääres ja jõe sees, vesi oli mahe, pärast jõime Ep. ja Haldjaga verandal õlut, A. tegi vanas pesumasina trumlis natuke hõõguvaid süsa, et me saaks vorsti sussutada. Järgmisel päeval oli mul kahest õhtul söödud grillvorstist kohutav lihasöömise pohmakas, õigust öelda hakkas juba õhtul raske tunne. Õllest ei saanud olla, õlu oli alkovaba. Mu organism on varemgi vahel märku andnud, et liha ei ole ikka õige toiduaine, liha on maitseaine. Kanale ja kalale teeb (esialgu?) erandi.

Teine söögitähelepanek: olles maitsnud trühvliõli, trühvliäädikat (täpsemalt crema di balsamico‘t) ja trühvliga määrdejuustu, hakkan nüüd trühvliga vorsti näkitsedes jõudma järeldusele, et mulle vist trühvlid ei maitse. Päris kindel veel pole ja veel vähem kindel on see, et see ei muutu, järsku on see üks neid õpitavaid naudinguid, ega ka õlu mulle kohe ei maitsnud. Võimalik ju, et häda on lihtsalt vorstis – määrdejuustust tegelikult paha mälestust ei jäänud (aga seal oli mingit eristuvat maitset üldse vähe); äädikast jäi vänge mälestus, aga balsamico-kontsentraat oleks ka üksi vänge. Ja õli oli tegelikult päris hea (aga seal ei pruukinud päris trühvlit ollagi, järsku oli ainult essents). Ootame ja vaatame, esialgu tundub söömise jaoks kuidagi liiga lillelõhnaline (ütlen mina, kes ma joon vahel meeleldi lavendliteed, nõustun sööma roosisiirupit ja roosikomme).

*

Kui juba roosidest juttu tuli: sügisel lõikamata jäänud roos on kasvanud inimesekõrguseks – täna oleksin saanud lausa pilti teha roosist ja (täiskasvanud) inimesest, kellel ta on üle pea, minust jääb paar sentimeetrit veel maha – ja kasvatanud hulgaliselt õienuppusid, millest seitse tükki on nüüd äkiste lahti läinud ja vihmamärjaks saades selle roosipuu peaaegu külili kaalunud. Panin talle esialgu ühe reha toeks, see oli esimene toikakujuline asi, mis mulle kätte sattus. Aga mõne lehe kallale on tulnud elukad, kes on vist roositirdid, nähtavasti sooja talve kõrvalmõju. Ma loobin neid kohvipaksuga, kui Coca-Cola Zero pidavat satikate vastu aitama, siis kohvipaks võiks ju ka.

*

Vanasti olin ma suht stiilipuhta pirnikujulise kehaehitusega. Või siis vetsuukse-naiskolmnurga kehaehitusega. Nüüd keskeas oleks lisandunud rasvkude nagu peamiselt rinnapartiisse kolinud; see nali on juba paar aastat kestnud ja ma pole ikka veel õppinud riides käima (kohe meenub kunagise riietumismeemi küsimus “kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?”, ikka, ikka, nagu ma varemgi kirjutanud olen, seekord küll teises võtmes). Eriti leitsakuga, kui ei saa kanda nii tihedaid materjale, mis kataks kõike küllalt siivsalt ka siis, kui on, khm, esileulatuvatel kohtadel tihedalt vastas.

Suure büsti ja väikese kondiga on palaval ajal pmst kaks moevalikut: kas ma näen välja nagu telk või nagu porno. Rinnaümbermõõt ise ei olegi nii massiivne (absoluutväärtuses, tähendab), aga mul on erakordselt kitsas selg, EV on paar korda mulle kostüümi tehes väljalõikamise etapis kahtlustanud, et on valesti lõiganud, sest inimesel ei saa nii väike selg olla, mis tähendab, et need lastenumbrid, mis mulle õlgadest parajad on, ei. taha. eest. kinni nööpuda ja nööpideta mudelid ei mahu lihtsalt ümber või venivad eest imelikult välja (ja ronivad kõhu pealt üles, sest rind hakkab nii selja- kui ka kõhuosa kangast varastama) – kui just ei ole parasjagu suurt dekolteed, mis annab avarust ja lahendab osa mahtumisprobleemi ära. Aga siis, njah, juhtub nii.

(Nagu võite aru saada, hakkab see büstika tüdruku pildisari mind üha rohkem kõnetama – vt ka sportrinnahoidja kohta; või talveriiete kohta. Ja seda olen ma reaalselt teinud! Totter näeb välja küll, aga mõnikord on mugavasti bussi peale jõudmine olulisem. Trepist käies ka, kui keegi ei näe (kui näevad, siis ma parem lähen hästi aeglaselt.))

Päris paljalt on kõik normaalne, aga kodust väljas tuleks niiviisi pahandusi (nüüd jaheda ilmaga võib küll vahel sedagi endale lubada, nt öösel ujudes – vee ääres käib nüüd vähem rahvast, ei pea kartma, et keegi ühe või kahe palja naise peale politsei kutsub. Vesi on ka pärast neid äikesevihmu soojem kui õhk.)

Sellise uue figuuriga (ikka uus, kui pole veel kümmet aastatki olnud!) tundub mulle ka, et keha ja nägu ei sobi enam kokku, sest näost olen ma ikka kondisevõitu, näo poolest tundub mulle endiselt, et ma näen meheriietega parem välja, ja eks rinnapartii saab ka edukalt õllekõhuks maskeerida, ainult et nägu ei ole õllekõhuga mehe, vaid hoopis kiitsakama poisi oma.

Üritasin A.-le oma muret selgitada:

– Vaata, mul on figuur nagu Sophie Lorenil. Ja see ei oleks iseenesest probleem. Sophie Lorenil on ka Sophie Loreni figuur ja väga hea näeb välja. Aga temal on sinna juurde ka Sophie Loreni nägu.

– Sinul on samamoodi.

– Ei ole! Mul ei ole Sophie Loreni nägu.

– Ei, vaata. Sophie Lorenil on Sophie Loreni keha ja sinna juurde Sophie Loreni nägu. Sul on sinu keha ja sinna juurde sinu nägu.

Räägi siis sellisega.

Täna lasi ta mulle teemaarenduseks või lohutuseks sellist lüürilist laulukest, mis paistab olevat ka selle bändi kuulsaim, kui mitte ainuke lugu.

*

Riigipea monumendi näol on Eesti rahvale kingitud järjekordne meemigeneraator. Mulle meenus vältimatu analoogia “Jutustada inimesi” raamatust, kus juba suhteliselt alguses märgiti muuseas ruumikoordinaadina Lasse Vejnerti pead linnaväljakul ja pikapeale tuli ka välja (SPOILER!), et see ei olnud kuju, tegemist oli hoopis liiga altruistliku inimesega, kes oli teisi armastades unustanud ennast armastada ning muutunud seepärast iseenda vastu allergiliseks, nii et tema kehaosad tuli voolikutega ühendada ja mööda linna üksteisest võimalikult kaugele paigutada. Mõistatan, kas Lugejakirja versioon oli sellest inspireeritud või tulevad suurvaimudele sarnased ideed sõltumatult.

Hea on olla pikkade juhtmetega! Ma nimelt leidsin paar päeva tagasi, et distantseerumine hakkab väikest viisi üle viskama.

Nüüd, kus tavaelu enam-vähem taastub, koostan viimast postitust oma kirjasaatjate kogemustest – jäin nendega esialgu viivitama, sest mõni neist lubas veel täiendada, aga asi jäi sinnapaika. Las siis läheb, nagu on. Kirjad märtsi lõpust ja aprilli algusest.

Niisiis, kõigepealt muusikud, kelle pärast ma muretsesin märtsis kõige rohkem – ma ei kujutanud ette, kuidas nad oma muusikutööd niiviisi teevad. Viiulimängija kogemustest te juba lugesite, teistel oli sama tegus elu ja pikemalt kirjutada ei jõudnudki.

Meeleolumuusikaks superhea näide sellest, et plökkflööt plokkfööött plökkfdöör PLOKKFLÖÖT (jeerum, on see aga trükkimiseks üks paras sõna) ei pea olema sugugi lastepill ega ka ainult vanamuusikapill.

Muusik A 27. märtsil:

Mina töötan kodukontoris. Teen tunde läbi videosilla. Kuna töömeetod on uus ja huvitav, siis lapsed on pillimängus fokuseeritud. On harjutanud rohkem, kuna trennid on ära jäänud.

Muusik S. lõõpis märtsi lõpus niisama:

Uus võimalus aitab hoida ju dementsust kontrolli all, sest tuleb sukelduda vette tundmatus kohas.

Pilli õpetamine kaugjuhtimise teel on ilmselgelt kauplemine kasudega – õpetaja ise õpib rohkem, kui laps.

*

Vahemänguks üks kõva kummitamispotentsiaaliga lugu, mida olen ammu tahtnud teiega jagada. Üks neid vanu lugusid, mis minu arust kõlab üllatavalt tänapäevaselt (võib-olla tänu sellele, et on piisavalt vana – ei mõju klassikaliselt). Pill ise on ka kena maheda häälega, ei kõla nagu “kaks luukeret plekk-katusel seksimas”, nagu klavessiinimängijad ise vahel ironiseerivad.

*

Mul oli mitu kirjasaatjat, kes said tööl edasi käia, sest seal ei olnud õieti rahvast, olevat olnud mõnus, keskendumist soodustav keskkond. Kõik nad ei tahtnud avaldamist, aga bioloog (ja kodukaitsja – ja vahel ka lapse- või koerahoidja) – U. lubas. Kirjaviis muutmata, ka tema armastab mitteformaalses kontekstis ortograafiaga vabamalt ringi käia ja minu arust on see võluv. Ta palus ka täpsustada, et kui ta välijõusaalidest rääkis, siis oli see enne, kui ta karantiini jäi.

Ei saaks öelda, et midagi kardinaalselt teistmoodi oleks kui enamasti. Väljas st seltskondlikel üritustel käisin ma varem ka nii keskeltläbi korra kahe nädala tagant: mälumängud, koosolekud – jp, ornitoloogiaühingu kontori koosolek on minu jaoks pigem selline seltskondlik üritus, ainus kohustuseelement selles on neetult varane kellakümnene algusaeg – mõnikord meditatsioonid. Hetkel rahuldavad 3x nädalas toimuvad virtuaalmeditatsioonid mu seltskondlikud vajadused täielikult – mis sest, et seal ollakse enamus aega vait ja silmad kinni, a noh, see on selline kollektiivne vaikimine, palju tummisem kui niisama vaikus.

Kunagi oli mõte trenni ka jõuda, aga siis avastasin, et mul on ju ratas ja läheduses mitu vabaõhujõusaali pluss 3, peaaegu et 4 veekogu. Tööl ei puutunud ma varem ka tänu oma graafikule eriti teistega kokku. Ainus tuntav muutus oligi vist see, et pidin 2 nädalt karantiinis olema – puutusin kokku lastega, kellel tekkis palavik ja köha, nii et ohutuse mõttes olin 2 nädalt kodus. See ajas seda enam närvi, et olin ennast naiskodukaitses just nö eesliinile üles andnud ja valmis teavitustööle minema, a vaat ei saanud.

No ja see ka, et kui varem käisin pea iga nädal Tlnas lastes, siis nüüd jääb pikem vahe sisse.

Ahjaa, tööl käin peamiselt õhtul, siis olen seal üksi – ehkki ka päevasel ajal on seal maksimaalselt 2 inimest peale minu, igaüks eraldi ruumis. Ja piiritust on meil ka seal hulgi ehk siis käsa ja pindu saab pidevalt desotud. Katse käib jätkuvalt omas tempos edasi, isikkoosseis on küll veidi vähenenud ja sellevõrra on rohkem sebimist. Toimetamistööd teen ma nkn kaugtööna, selles ka midagi muutunud pole.

Emotsionaalselt – alguses oli pigem selline elevus, et noh, eriolukord ja värki. Nüüd olen juba ära harjunud, aga veidi huvitav on ikka.

Põgusalt kirjutas ka bioloog T (hmm, ilmselt on mul tuttavate hulgas biolooge rohkem kui populatsioonis keskmiselt):

Mina jällegi pettusin sügavalt autoritaarses režiimis, sest Wuhanis on elusloomaturg jälle lahti ja müüakse nahkhiiri (kõlakate järgi). Muidu võiks arvata, et suure võimutäiusega valitsus saab apokalüptilises olukorras paremini hakkama ja võib näiteks nahkhiired ära keelata, aga selle asemel nad keelasid turul filmimise ja pildistamise.

Mul on suuri muutusi vähe, aga seda olen kvantifitseerinud, et tolm koguneb kordades rohkem, kui kõik pidevalt kodus on. Töötada on raskem kui enne, sest üks laps pole veel niipalju mõistuse juurde jõudnud, et saaks aru, miks peab laskma töötada. Mulle soovitati saata lapsed pappkastiga neile kaabakatele, kes kiidavad, kui hea rahulik on karantiini ajal kodus töötada. Ilma lasteta oleks ikka täitsa piknik.

Aga jällegi – nagu mu tuttavatega ennegi juhtus – läks meil jutt seepeale lappama, T. jagas Aafrika rohutirtsunuhtluse artiklit ja teritas keelt, et “Katk, asteroid ja rohutirtsud, see ikkagi ei saa olla juhus,” millest mina sattusin segadusse, et mis asteroid?

Kuna Rebane oli meile just reklaaminud mingit ETV+ krimisarja, mis pidi olema “nii kohutavalt halb krimiseriaal et lausa värskendav. kõik on kohutavalt halb, nii süžee kui teostus. ma olen täiega fänn ühesõnaga”, küsisin ma, kas asteroid on seal sarjas või muidu kultuurinähtus.

Mispeale selgus, et Rebane ei tea asteroidist midagi, isegi seda mitte, kas läks juba mööda või luurab veel nuka taga, ja küsib hoopis, kas asteroidi saab käsitada kultuurinähtusena.

T. seletas, et asteroid pidi tabama 29. aprillil, aga loodetakse, et läheb mööda (nüüdses tarkuses: näe, läkski!). Ja leidis kultuurinähtusluse kohta, et:

Minu arust Halley komeet oli küll parajalt kultuurinähtus. Aga see praegune pole, sest ta jääb koroonaviiruse varju ja keegi ei viitsi temast rääkida. Talle pole isegi rahvapärast nime pandud, ainult mingi numbrite ja tähtede joru, see peaks näitama, et pole kultuurinähtus.

Rebane lisas:

nagu see tädi, vaeseke, kes lendas üksi esimesena lennukiga üle atlandi vms kangelaslikku, aga keegi ei märganudki, sest lehtede esiküljed olid titanicu uppumise all kinni, ja kõik muud küljed ka.

ei olnud üle atlandi, kõigest üle la manche’i, agaikkagi. väga bääd taiming.

/…/
kui vaja tähti närida sis maütleks et käesolev asteroid ei ole popkultuurinähtus – kui mööname, et teadus on siiski osa kultuurist.

Päris iseloomulik – üritad inimestelt küsida eluraskuste ja -kerguste kohta, aga enne kui arugi saad, käib arutamine, kas komeet on kultuurinähtus. Prioriteedid!

*

Sarja lõpetuseks teen sellise haruldase tüki, et kleebin siia foto. Teemal “karantiinikass” – tegelikult me ei hoidnud teda vägisi toas kinni, lihtsalt tol päeval sadas lörtsi ja ta eelistas seda läbi klaasi vaadata.

Lugejad suutsid mind veenda, et tantsusammudest on video järgi kergem aru saada kui tekstist (nagu päriselt). Noorel minul oleks seda olnud raske uskuda, oma kuldse keskea kõrguselt suudan aga mõista, et kõigile ei sobi info ammutamiseks sama meedium. Mis mul üle jääb, tegin visuaalide huvides video sellest, kuidas ma tunaeelmise postituse lõpu mõistatustantsu põhisammu ette kujutan.

Aga kuna mult on küsitud: “Kust te need tantsud võtate?” ja pakutud vastuseks: “Kas filmidest?”, siis seletan, kuidas ma oma tulemusele jõudsin.

Arbeau tantsuraamatus (1581) on õpetus:

… suyt le branle gay, lequel vous dancerez du cousté gaulche seullement, par deux mesures ternaires, en quatre pas & une pause: Pource faire, vous largirez le pied gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air droit pour le premier pas, sur la premiere minime blanche: Puis vous approcherez le pied droit du gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air gaulche pour le deuxieme pas, sur la deuxieme minime blanche: Puis largirez le pied gaulche, & en l’asseant a terre, ferez pied en l’air droit pour le troisieme pas, sur la troisieme minime blanche: Puis approcherez ledit pied droit prez du gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air gaulche, & le tiendrez ainsi prest a repeter comme au commencement, pendant le temps de deux minimes blanches, qui seront equipolents a deux souspirs, ou une pause.

Minu tõlge (tõlgin siin minime blanche’i üldmõistetavuse huvides anakronistlikult “poolnoodiks”, antagu mulle andeks):

… järgmine on branle gay*, mida te tantsite ainult vasakule, kahe kolmelöögilise takti kaupa, nelja sammu ja ühe pausiga. Selle jaoks astute te vasaku jalaga harki ja seda maha asetades tõstate esimese sammu jaoks parema jala esimese poolnoodi ajal õhku. Siis toote parema jala vasaku juurde ja teda maha asetades tõstate teise sammu jaoks teise poolnoodi ajal vasaku jala õhku. Siis astute te vasaku jalaga harki ja seda maha asetades tõstate kolmanda sammu jaoks parema jala kolmanda poolnoodi ajal õhku. Siis toote selle parema jala vasaku juurde ja teda maha asetades tõstate vasaku jala õhku ja hoiate niiviisi kahe poolnoodi ajal, mis võrduvad kahe hingetõmbe ehk ühe pausiga, olles valmis algusest peale kordama.

*

Arbeau pole loll, saab ka ise aru, et seda pole just kerge jälgida; ta lisab kindluse mõttes muusikanoodi ja kirjutab iga noodi kõrvale, mis jalg parajasti õhus on; ma ei hakka seda nooti siia tõstma, vaadake Nicolas Graneri lahkesti ülesriputatud faksiimilest täpsemalt, aga nootide kõrval olev sammukonspekt on:

Parem jalg õhus
Vasak jalg õhus
Parem jalg õhus
Vasak jalg õhus

Pildi lisasin sellepärast, et KK küsis hüpete kohta, ega need pole sirutatud pöiaga – nagu näha, ei ole, täitsa tavaliselt hoiab seda jalga.

*

Kui keegi nüüd seda kriitilise pilguga jälgis, pani ta ehk tähele, et mu videos on kaks asja, mida saaks targa tantsuraamatu tekstist välja lugeda ka teisiti. Esiteks ei ole seal kirjas, et üldse peaks hüppama. Mina olen otsustanud hüpata osalt seepärast, et “jalg õhus” on sammunimi, mida muidu kasutatakse just lõbusates hüppetantsudes (mille kohta Arbeau ütleb otsesõnu, et jalgu ei tõsteta niisama maast lahti, vaid vahepeal on hüpe – ma tõlkisin sellest kunagi siinsamas ühe katkendi), ja pealegi sobiks hüppamine nagu “lõbusa õõtsumise” nimega paremini.

Teiseks, kui otsustada juba hüpata, saaks tekstist välja lugeda ka sellise variandi, et kõigepealt astutakse rahulikult vasaku jalaga vasakule ja alles siis hüpatakse, paremat jalga maast lahti tõstes.

See on minu arust liiga suur rabelemine – särtsakas kuuelöögilises rütmis ei jaksa astuda JA selle otsa veel hüpata ja nii neli korda järjest -, nii et jätan selle esiteks tegemata mugavuse pärast ja teiseks jällegi lõbusate hüppetantsude õpetusest lähtudes, kus on muusikanootide kõrvale samamoodi kirjutatud umbes “parem jalg õhus ehk parema jala löök. Vasaku jala takkalöök” jne, aga põhjalikumas õpetuses on seletatud, et kahe “jalg õhus”- või “jalalöögi”-nimelise sammu vahel “on liigutus nimega hüpe, mis toimub siis, kui kaks jalga on korraga maast lahti õhku tõstetud, mis on veel uljam” (“il y a un mouvement appellé sault, qui se fait quand les deux pieds sont hors de terre eslevez en l’air, qui est encor plus gaillard“) ja mis eriti tähtis: “see hüpe on ise osa parema jala löögist”, tähendab, see hüpe ei ole eraldi liigutus. Selle kasuks räägib minu arust ka bransle gay enda õpetuses olev “tõstate _esimese sammu jaoks_ parema jala … õhku”.

*

Nii. Kui minna nüüd sellise infoga tolle mõistatusemuusika kallale – millel originaalväljaandes muide üldse taktijooni ei ole -, tuleb selle muusika fraase järelikult võtta kuue kiire löögina (või kakskordkolme). Ja rõhuline löök ehk see, kuhu langeb esimene tantsusamm, on “titi-taa-taa” loogikas lugedes teine “ti”. Seega mitte “titi-taa-taa, titi-taa-taa”, vaid “ti-taa – taa-ti, ti-taa – taa-ti”.

Nagu selles Doulce Mémoire’i esitatud näites ongi – selle vahega, et nad laulavad takti teise poolde enamasti ühe pika “taa-a” ja jätavad lõpu-“ti” ära (aga taustal mängivad harmooniapillid ka selle “ti” ära, iseasi, et nad mängivad üldse kogu aeg lühikesi noote). See, et nad takti teise poole niiviisi üheks noodiks välja venitavad või siis seal instrumentidega tihti lõbusasti “tairi-ti” mängivad, teeb tantsurütmi väljakuulmise muidugi tunduvalt kergemaks – ma usun, et kuigi algajal võib olla esialgu füüsiliselt raske selles tempos ära tantsida, on siit kergem aru saada, kus teoreetiliselt hüppama peaks.

(Ühtlasi olen neile tänulik, et nad juhtisid tähelepanu tunduvalt vanemale laulule, millel see tantsuviis tõenäoliselt põhineb – vt eriti tenoripartiid, kuulamiseks näiteks seda harfiesitust. Järjekordne näide sellest, kui pikalt mõni meloodia võib käibel olla.)

Ja tunaeelmises postituses antud muusikaga, mis järgib Phalèse’i tantsumuusika nooti täpsemalt (ja on seetõttu raskem jälgida) tuleks selle loogika järgi tantsida nii.

*

Olles nüüd tähtsa näoga öelnud, kuidas on, pean kohe mööndustega lagedale tulema: kõigil mõistatajatel võib olla õigus. Sest on väga võimalik, et selle tantsu rütm jõudis oma eluea jooksul muutuda – ja miks mitte just sellise ambivalentse rütmiga tantsumuusika mõjul. Kui muusika pakub võimalust isegi lihtsaid tantsusamme mitmel eri moel rütmistada, on neid samme uue moe tulles ka lihtne ümber kujundada.

Moemuutuse mõtted tulevad mulle pähe, sest üks teine Prantsuse tants (courante!) alustas samuti 16. sajandil energilise kepsutamisena, aga muutus seejärel 17. sajandi jooksul pea tundmatuseni. Kepsutamine kadus tasapisi, rütm läks aeglasemaks, noorte karglemisest sai uue moe järgi rafineeritud hõljumine.

Ning ka bransle gay püsis sel dünaamilisel 17. sajandil käibel, seega võisid need mutatsioonid tedagi tabada. Kahjuks on 17. sajandi allikad kole segased (ilmselt mõeldud abimaterjaliks lugejale, kes oli neid tantse juba õppinud) ega ütle ühemõtteliselt, kui palju sammud selleks ajaks muutunud olid. Ainult sellest saab aru, et põhisamm koosneb endiselt neljast liigutusest; ja sellest, et need sammud ei ole enam nii ühetaolised hüpped kui Arbeau ajal.

Näide anonüümsest käsikirjast (mille kirjutamise aeg võis olla 1690.-te lõpust kuni 1610.-te aastateni. Kirjavahemärgid on nõrkadele. Transkriptsioon fa-gisise väljaandest):

Le branle gay a 4 pas le premier commence du pied gauche sur le mitan du pied et le 2 est du pied droict qui glisses en mesme temps et le troysieme sest une mesure abbatue et le quatrieme sest un releue du pied droict le posant a terre pour commancer promptement

Püüan kuidagi tõlkida, samamoodi ilma kirjavahemärkideta, lisades oma kahtlused:

Branle gay‘s on 4 sammu esimene algab vasaku jalaga jala keskosal [?] ja 2. on parema jalaga mis libiseb samal ajal ja kolmas on löögiga takt ja neljas on parema jala tõus [ei ole selge, kas parem jalg on õhus või tugijalg] pannes ta maha et kohe alustada

1623. aasta trükises on ortograafia ja kirjavahemärkidega paremini, aga jutt on pikk ja segane. Lingin Gallicas oleva faksiimile ja püüan tõlkida (see jutt ongi täpselt nii segane):

Bransle Gay /…/ koosneb neljast sammust ja selleks, et rõhku paremini tabada, alustatakse viimasest [sammust?], nõtkutades veidi põlvi, et kannad kokku tuua, tõustes varvastele. Siis tuleb neliksammu alustamiseks astuda vasaku jalaga ja teha nii, et teine jalg järgneks talle tihedasti vastu kanda, liikudes pöiast, ja libistada vasaku jala päkka tõstes kanda õrnalt küljele, ning selle libiseva sammu ajal tuleb parema jala kand vastu maad lasta, ja ilma, et peatutaks, tuleb paremini rütmis püsimiseks nõtkutada veidi põlvi, et tuua parem jalg vasakuga kokku, tõustes mõlema jala varvastele selleks, et uuesti alustada, ja siis, kui seda Bransle’it juba osatakse, ja mitte enne, lastagu suurema täiuslikkuse saavutamiseks teha kõiki samme pöiast liikudes, põlvi absoluutselt nõtkutamata, sest kui ma ütlesin, et alguses tuleb jalgu kokku tuues veidi nõtkutada, oli see selleks, et oleks kergem õpetada neid vajalikke liigutusi, mis on kahtlemata nii kõige meeldivamad kui ka kõige õilsamad, kui nad algavad puusast ja pöiast, aga Õpilane suudab neid isegi sundusega teha alles pika harjutamise peale.

Oh, oleks Arbeau ometi kauem elanud! Tema oskas põhilisele tähelepanu pöörata, arvestada, et üldtuntud tantsud ei jää igavesti üldtuntuks, nii et udupeente nüansside kirjeldamisest üksi ei piisa. Mis kasu on teadmisest, et paremini rütmis püsimiseks tuleb lasta algajal põlvi nõtkutada ja edasijõudnul sirgete jalgadega tantsida, kui me ei tea, MIS rütmis üldse peaks püsima?

Niisiis jätavad need udukirjeldused kõik rütmivariandid võimalikuks. Mis tähendab, et kui me otsustaksime mängida musketäride aja inimesi ja sama muusika järgi tantsida (sest ega see meloodia uue sajandi kukkudes kuhugi ei kadunud), ei pruugi ka “titi-taa-taa” loogikaga variandid valed olla – olgu siis esimene samm esimese “ti” või hoopis “taa” ajal.

————————————————————————————–
* Branle gay otsetõlge oleks tegelikult “lõbus õõtsumine”, aga ma ei hakka nii täpselt tõlkima. Õõtsumiseks nimetasid prantslased nad tollal igasuguseid suure massiga tantsitavaid seltskonnatantse, mis käisid ringis või rodus. Ja tänapäeval on see slängis hoopis seksitähenduse võtnud, nii et võite ise arvata, mida guugel mulle ükskord ette viskas, kui ma ilmsüütult neid märksõnu guugeldama hakkasin. Olete hoiatatud.

Eile oli nii vaikne öö, et metsateel tundus lausa taktitu jalutada, kruusakrobin kajas kõrvulukustavalt ja ma hiilisin mööda rohtunud teepervi. Konnad tegid eriefekte – üks imiteeris kruusaaugust kostvat ATVd (krr-rr-rrrRRRRrrr), teine kauguses uniselt haukuvat koera (uah…. uah…. uah….). Ainult päris tiigi ligi kükitades sai aru, et hääled tulevad siitsamast.

Selline on mu kohmakas katse juhatada sisse Clément Janequini sensuaalset öölaulu:

NB: õigel lool klikkimiseks peab kõigepealt postituse avama (pealkirjal klikkima noh), sest blogi üldlehelt lähenedes näitab WordPress miskipärast hoopis teise postituse lugu.

Noot ka. See on praegu mu lemmik-karaoke – üritan sopranile teisi hääli kaasa laulda, esialgu tuleb see kõige paremini välja mõm-mõm-mõm sõnadega, aga küllap kunagi jõuan ka päris tekstini.

Komistasin sellele laulule kogemata ja sain ahaa-elamuse: ennäe, Janequin ei olegi teinud ainult sädelevat onomatopöad! Miskipärast pakuvad muusika-antoloogiad tüüpiliselt just neid efektilugusid, mis tüütavad mind aga jube kiiresti ära – esimesel korral tundub väga äge, aga hiljem tuleb juba tunne, et jah, oskad küll ilusti eriefekte, aga tahaks nüüd natuke midagi hingele ka. Et oleks selge, millest ma räägin, vt näiteks tema “Lindude laulu” – pika otsimise peale leidsin ühe esituse, mida ma suudan kuulata – või “Lahingut”. Mul on selliste trikkidega sarnased tunded nagu EV-l literatuurse maalikunstiga.

Läks aega palju või vähe, mina hakkasin ikkagi mõtlema ühele efektilaulule, nimelt tuli tahtmine panna ühte postitusse kõrvuti tema Pariisi tänavakisa laul ja Steve Reichi “City Life”. Ma ei hakka Reichi “Linnaelu” esitust siia niisama kleepima, vaid lingin parem loomisest tehtud dokumentaali: esimene; teine; kolmas; neljas ja viies osa – kui on näha, kuidas seda tehti, on minu arust põnevam (ärge laske end heidutada mõne klipi alguses olevast prantsuskeelsest jutust – see läheb üle, Steve Reich räägib ise inglise keeles).

Aga Janequini kisalaulu otsides avastasin, et Dominique Visse ja Ensemble Clément Janequin (kellel oli “Les Cris de Paris” kunagi üks esimesi plaate – tookord puhtalt renessansslauludest ja suurem osa plaadi lugusid olid tegelikult muul teemal) on kümmekond aastat tagasi tänavakisalugude albumi “L’Écrit de Cri” teinud (vt Gramophone’i arvustust), alustades 16. sajandist ja lõpetades nüüdismuusikaga. Harmonia Mundi on juutuubile ka lahkelt selle ülesriputamiseks litsentsi andnud (kahjuks pole seal videote juures heliloojat märgitud, aga Harmonia Mundi enda lehel on).

See on küll väga prantsusekeskne album, teiste rahvaste tänavateemad pole üldse löögile pääsenud, aga eks nad pidid oma haaret kuidagi piirama.

Lisan ise klassitsismiajast ühe mitte-just-väga-klassitsistliku loo, Boccherini “Madridi tänavate öömuusika”: ka see oli minu jaoks omal ajal ahaa-elamus, sest ma olin Boccherinit sinnani selliseks tapeedi-tilulilu-heliloojaks pidanud (võtke neid rumalaid eelarvamusi kui hoiatust, et siit liiga asjatundlikku juttu otsida ei maksa – ma olen kõigest laia haardega diletant, nagu ma kordamast ei väsi). Neid “Madridi tänavaid” ei saa igatahes küll tapeediks kuulata, liiga intensiivne.

***

Ent pöördudes tagasi prantsuse tänavamüra poole: kui ma tolle “L’Écrit du cri” avastasin, tuli välja, et seda Janequini lugu, mis mul meeles mõlkus, seal ikkagi ei ole. Oli küll kisalaul (mille nooti saab IMSLP-st alla laadida), aga mitte see, mis mul kummitas. Kaevasin natuke ja avastasin piinlikkusega, et mu kummitus ei olegi Janequini oma, vaid tunduvalt vanem, korralik kõrgkeskaegne motett “On parole – A Paris – Frese nouvele” (nooti saab eri ümberkirjutustes CPDList alla laadida), kus alumine hääl ketrab tänavakaupleja kombel “värsked maasikad, head mooruspuumarjad” ja ülemised hääled kiidavad eri moel linnaelu.

Lingin siia Clemencic Consordi esituse, sest siin tulevad hääled kenasti üksteise järel sisse, nii et jõuab ülesehitust jälgida.

Aga see lugu toob mu tagasi prantsuse meloodika teema juurde, mille üle ma viimasel ajal aina mõtlen.

Kaheksa aastat tagasi imestasin ma siinsamas, kuidas küll prantslastel ja itaallastel asjad nii vastassuunas käisid – et itaallastel olid magusad meloodiad keskajal, mil prantslased möllasid mitmehäälsusega, aga renessansis olid asjad täpselt vastupidi – Itaalia lood on parajad akordipeksmise lood ja prantslastel on eelkõige mõjuv meloodia.

Aga kui ma nüüd seda motetti, eriti alumist ketramisehäält kuulasin-lugesin, siis tulid mul hoopis teised mõtted pähe: kuidas seegi on üks neid prantsuse lugusid, kus vabalt voolav, loomulikku kõnet meenutav meloodia on tähtsam kui regulaarne biit.

Tänapäeva noodis jaguneb lugu küll kenasti kolmelöögilisteks taktideks (ja see on ka kasulik, kui tahta sinna teisi hääli otsa ehitada); aga kuulake juutuubiklipi alguses alumist häält või proovige ise laulda. Kui keegi just rütmi juurde ei toksi, siis ei ole tajutav rõhk regulaarselt “takti alguses” (õigemini ei ole alumise häälega piirdudes siin üldse regulaarse pikkusega takte) – lause esimeses pooles (“Frese nouvelle”) on rõhk küll kõige esimesel silbil, aga teises (“muere france”) on tänu pikale noodile kõige rõhukam france’i esisilp – tähendab, just see koht, kuhu loomulik lauserõhk käibki. Muere, mis jääks regulaarsetesse taktidesse raiudes rõhulisse positsiooni, mõjub hoopis eellöökidena.

See pani mind nende mitmehäälsusele hoopis teise pilguga vaatama. Ma teadsin ennegi, et moteti-mitmehäälsuses põimitakse mitu meloodiat kokku, mitte ei ehitata akorde üles, aga miskipärast polnud taibanud, et see kaotab mu vana postituse vastuvooluprobleemidest ühe ära: ma ei peaks Prantsuse laululugu kirjeldama nii, nagu nad oleks uusajal minetanud huvi muusika vertikaalse mõõtme vastu, mis neil keskajal veel oli, vaid pigem oli isegi nende keskaegne polüfoonia põnevatest meloodiatest kokku pandud. Mitu horisontaalliini puntras koos, nad on kogu aeg meloodiates mõelnud!

***

Hüppame nüüd jälle keskajast varauusaega. Mul on viimasel ajal nimelt siginenud huvi Prantsuse vara- ja keskbaroki tantsu vastu, seega olen ka selle aja lauluvara rohkem turkinud. Ja mille otsa ma seal komistan: jälle imeilusad meloodiad, millel on küll oma rütm, mis mõjub väga loomulikult, aga ei ole üldse regulaarne.

Üks mu lemmik, mida ma kaalusin enne eriolukorda ühte oma lavastusse võtta, on Guédroni peaaegu vabarütmiline “Puisque les ans”:

Niiviisi vaadates paistab ainult loomulik, et kui Veneetsia ooperis olid tegevus ja laul justkui kaks ise asja, siis Prantsuse lüürilises tragöödias oli laulmine normaalne jutustamisvahend ja osa dialoogist.

Ühtlasi pani see mind tõsiselt mõtlema, kas ma suudan renessansist või barokist meenutada ühtki ostinato-teemat, mis oleks Prantsuse päritolu. Tuleb küll meelde prantslaste lugusid, kus nad ostinato‘t kasutavad, aga need põhinevad Portugali folia‘l, Hispaania pasacalle‘l või chacona‘l, Itaalia passamezzo‘l… Puha välismaa tantsud.

Mis ei tähenda, et prantslastel endal kodumaist tantsumuusikat ei olnuks, oli-oli; aga võib, ma toon näite ühe lihtsa nüri noortetantsu muusikast:

Siinkohal tahaksin lasta teil, armsad lugejad, kuulata ja pakkuda, kuidas te seda rütmi tajute ja millist lööki rõhuliseks peate. Selles lihtsas tantsus on põhisammuks 4 järjestikust hüpet (jalalt jalale – vasak-parem-vasak-parem, ühtlase vahega) ja seejärel takti lõpus paus (järgmises takti algul jälle 4 hüpet ja nii edasi, ma ütlesin ju, et nüri noortetants). Kuuelöögilises rütmis (hop-hop-hop-hop-paus-paus). Kuhu teie arvates esimene hüpe peaks sattuma ja kas te üldse tajute seda muusikat 6-löögilisena või hoopis suhteliselt aeglase 3-löögilisena (alternatiivina: kolmetaktilisena, igas taktis kaks lööki)? Ootan huviga vastuseid kommentaaridesse; sammuajastuse seisukohti võib sõnastada näiteks titi-taa vormis.

Et oleks lihtsam sellest kuuesest meetrumist aru saada, panen ühe lihtsama muusikanäidise võrdluseks kõrvale.

Kui keegi tahab kohe ise noodile pilku heita, siis transkriptsiooni ma kahjuks ei leidnud, aga faksiimilet saab alla laadida – ma ise vaatasin viisi leidmiseks sopraniraamatusse, seal oli ta lehel nr 21 verso.

(Ma tõin meelega Phalèse’i näite, sest 1571. aastal, mil tema raamat ilmus, oli see tants sellisel 4(+2) kujul kindlasti olemas (Arbeau kirjeldab seda täiesti käibelolevana 1589. aastal). Praetoriuse “Terpsichore” juba kubiseb imeliku rütmiga – ja kohati hoopis teistes meetrumides kirjagi pandud – bransle gay’dest, aga see oli juba hiline aeg, ka tantsusammud olid siis juba teistsugused.)

Katkestan oma jutuvada ja jään ootama.

Loodetavasti järgneb.

Jätkan sõprade kukil parasiteerimisega (ja viitan igaks juhuks sama sarja esimesele ning teisele osale).

Tänased peategelased on kolm inimest teaduse ja hariduse sfäärist (kelle enda haridustees on kamba peale kokku esindatud nii reaal- kui ka humanitaarteadused), kõigil ka üsna väike laps kodus.

Keeleteadlane K, keda tervitan kultusbändi Lost Kolchoses “Pastori pohmelliga” (bändi kohta vt KesKusist), kirjutas 15. märtsil(kui üks teine sõber oli just välja käinud, et uuel ajal tuleb uues vormis trenni teha – ennäe, kõhutantsu saab juba virtuaalselt võtta):

Minu töö ei jää küll mingil kombel seisma, tekstid ei ole nakkusohtlikud.

Aga eks tüütuks läheb muidugi, kui üldse trenni ei saa. Eks viimases hädas peab selle virtuaalse kõhutantsu võtma. Kui I klassi asendusõpetaja olemisest aega üle jääb. Võtsin raamatukogust reedel ühe liikumisõpetuse metoodika. Teiste ainetega peaks loomulikust intelligentsist toime tulema, aga muusika osas tuleb leppida mahajäämusega…

*

27. märtsil lisas AG, keskastme spetsialist:

Ma ütleks, et esimene nädal kulus kohanemisele ja teisel nädalal leian, et ehkki kodus kipuvad mõtted vajuma kodutöödele, on kodus siiski väga mõnus tööd teha. Sõltub kõik enda usinusest 🙂 Harjumatu on muidugi, et pole enam kellast kellani graafikut (võttes arvesse enda trennid ja laste trennid ka), aga et tööle ja koju jõudmiseks on vaja teha “kaks sammu”, on küll väga tore:) Aga pean tunnistama, et ma ei saa aru, kuidas vlogijad neid videosid teha suudavad, oma lastele [ühe huviringi õpilastele – toim. märkus] tegin kodutööks kahe nädala jaoks 8 videot ja see võttis mul pool päeva!!

ning Ly, õppedisainer:

Mina olen see tüüp, kes eriolukorra tõttu on nagu orav rattas, tööd on oluliselt rohkem kui tavapäraselt, sest ülikool on vaja e-õppele üle viia ja õppejõude telefonitsi/meilitsi juhendada. Töötan küll kodukontoris, aga tööpäevad algavad kl 8 ja lõppevad kuskil südaöö paiku, vahepeal tuleb perele süüa teha, kassile süüa anda ja vahel õnnestub ka 1. klassi lapsele koduõpet teha. Täna pole veel õnnestunud, ja nii mu laps saab vahel Stuudiumisse märkusi, et tal on midagi esitamata või ei ole ennast õues liigutanud. Korteri välisuksele panin paar nädalat tagasi juba ennetavalt sildi, et “Koroona karantiin”, siis ei tule naabrid mind tülitama. Aga tegelikult tahaks hoopis “puhata ja mängida”…

***

Kui ma 7. aprillil küsisin, kas keegi tahab veel midagi öelda, kirjutas K uuesti:

Mina jälle olen erakordselt palju kevadistes metsades kolamas käinud. Peab ju kuidagi sellesse tüütusse rutiini vaheldust saama, nii endal kui koolilapsel. Telefoni või interneti teel suhtleja pole ei mina ega laps. Tartu lähiümbruses on uskumatult toredaid metsi, millest varem aimugi ei olnud. Täna käisime Lätiküla metsas. Muidu suhelnud oleme pisut oma naabritega. Kõige rohkem mu laps naabritüdrukuga, kes on temast aasta vanem, teises klassis. Käivad õues ringi ja arutavad asju või sõidavad ratastega. Selles mõttes see suur õu on ikka issanda õnnistus.

Peale sotsiaalse isoleerituse tunde on jama see, et väga palju ei jää aega selle töö jaoks, mille eest ma palka saan. Karta on, et kunagi hiljem läheb sellevõrra kiiremaks. Aga Ly kombel poole ööni pingutada ma sugugi ei viitsi – pole mul ju ka mingit otsest kaigast kukil.

Lapse õpetaja on sel nädalal küll pisut lihtsamaid ülesandeid andnud, aga igasugust lugemist nõudvate asjade juures ma pean ikkagi juures istuma ja kamandama: ei ole, loe uuesti, mis täht esimene on??? Kas keegi teab veel mõnda last, kes hakkab silpe tagantpoolt ettepoole lugema ja ei pane tähele, kas täht on täppidega või ilma?

Ja eile tassisin arvuti taga töötamise asemel hoopis pool kompostihunnikut teise kohta. Küll pärast ametliku tööaja lõppemist.
Joogatunnid on Zoomi kaudu. Tõsi, meie arvutimees ütles Zoomi kohta, et ärge te seda küll kasutage, kurjad mehikesed imbuvad sealt kaudu
teie kodusesse veevärki, või noh, teate küll…

Aga kajakate vastu panime linnupeletuspalli katusele. Eelmised kaks
kevadet tegid nad meile katusele pesa ja see oli jube tüütu, kui pojad kakerdasid mööda katust ringi ja vana lind pidas õue silmas, et vajadusel poegade kaitseks oma nokk käiku lasta.

Samuti AG:

Mina olen avastanud, kuidas keha pole nõus hommikuti ärkama, sest kellapealt ei pea kuhugi jooksma. No ja see ei aita, et kodus pole koolilaps vaid lasteaialaps – seda meelelahutust on vahel raskemgi leida ja tööaeg on selline… noh….. tükiline, nii et läheb lõpuks tihedaks andmiseks nagu K-lgi. Õnneks on laps tolmuimeja ja pesumoppide sõber ja vähemalt see pakub meelelahutust (ja emmele töörahu). Kuna perega tohib ringi liikuda, siis õues käimegi jalutamas ja ratastel ja saab ka lähiümbruse metsatukki külastada.
Küll olen ma avastanud, et lõuna tegemine võtab kuidagi tohutu aja võrreldes sellega, et kaasa tegi niiehknii kodukontoris töötades enamasti lõuna valmis ja mina võtsin järgmine päev karbiga kaasa – lõuna valmistamine ja söömine on puhas tööaja raiskamine 😀

***

Ja nüüd, kallid kaasautorid, lõpulugu – minu mäletamist mööda olete kõik te kolm vähemalt ühes meistriklassis selle loo järgi koordinatsiooniharjutusi teinud. Mulle meeldib selles esituses, et esindatud on nii metslus kui ka hea barokitehnika – suudan täitsa uskuda, et 18. sajandi prantslase arvates võis õilis metslane niiviisi tantsida: ühtaegu briljantselt ja eksootiliselt.