Õnnitluspopurrii

märts 12, 2021

KL-l on sünnipäev, külla ei ole tänapäeval viisakas minna. Kleebin siia siis talle meelelahutuseks pesunaiste laulu “Tuhkatriinukiisu” muusikalist/ooperist, sest tema on ka lahke ja töökas.

Tõele au andes oli selle muusikali peategelane mõnevõrra kurjem, sest lugu on tehtud Basile “Pentameroni” renessanslikult karmi tuhkatriinuversiooni ainetel ja peategelane plaanis terve loo vältel oma kurja kasuema maha lüüa (ma ei tea sellest lavastusest piisavalt, et öelda, kas tal see lõpuks õnnestus, vist mitte).

Ma ei saa napoli keelest väga täpselt aru, aga üldiselt laulavad pesunaised sellest, et küll on alles ühe kaotatud kinga pärast trevooga lahti, justkui maailma ots oleks käes; appi, appi, taevas kukub maha! aga kui kuningas on mingi kingakaotaja pärast nii pöördes, siis kuulge, tüdrukud, see võib olla meie vedamine, meil kõigil on šanss kuningannaks saada.

Selle laulu järg – laias laastus, et nägin unes kuidas “kuningas tuli minu juurde”, aga ema ajas liiga ruttu üles – seal all olevad kommentaarid tuletasid muide meelde, et see laul oli “Uue paavsti” sarja teemalaul. Kui ma ei eksi, siis need videod on Nuova Compagnia di Canto Popolare esitatud lavastusest.

Etendus pandi 1976. aastal kokku rahvamuusika ja muidu vanade laulude ainetel ja ooperipuristid kirtsutanud selle peale kangesti nina (hmm, see meenutab “Kerjuseooperi” ja “Polly” omaaegset käekäiku). Kui autorit uskuda, siis Tuhkatriinu esindab seal võõrvõimude all ägavat Napolit ennast.

Sattusin selle peale üldse sedapidi, et tahtsin Vomero pesunaiste laulu läkitada, vanade aegade meenutuseks, kui me “Dekameroni” vaatasime. Olgu sellestki üks variant – sedapuhku Antidotum Tarantulae oma, sest “Dekameroni” filmis ongi liiga lühidalt.

Tekst räägib: sa lubasid mulle neli rätikut ja ma tulin, kui sa tahad need mulle anda. Kui nelja ei anna, anna kakski rätikut, mida sa kaela ümber kannad. Seegi sisaldavat poliitilist vihjet: kui Aragoonia monarhia mõlema Sitsiilia kuningriigi üle võttis, lubanud ta oma sealsetele pooldajatele pärast maatükke. Lubas küll, ei andnud aga.

Aga lõpetuseks lingin – aiatöö auks – rahvalaulu – ja sama laulu džässversiooni, kus tüdruk nõuab emalt midagi, mis on aias:

– Mamma, mamma ma suren, ma tahan aiast üht asja. – Kui sa tahad [sisesta köögivili], siis ma lähen ja toon. – Ah, küll mamma on rumal, ei saa mu hädast aru.

Lugu lõpeb sellega, et mamma sõnastab ära – “kui sa tahad aednikku, siis ta tuleb homme.” ja laps kiidab, et küll on tore mamma, saab ikka hädast aru küll.

Vat nii.

Mul on jälle üks tore töö, rahandusteemaline õigustekst (ei naera!). Tore ühest küljest selle poolest, et haritud inimese jutt, kohe südantsoojendav on, kui oma argumentide põhjenduseks või selgituseks tsiteeritakse Aristotelest ja viidatakse Aquino Thomasele – ma nuputan vahel, kas Lääne-Euroopas tulevad sellised viited nii kõrge taseme juristidel või üldse tähtsatel asjapulkadel sama enesestmõistetavalt nagu hingamine või on see omamoodi seisusetunnus, staatust tähistav keelemarker. Või mõlemat – traditsioonilisemas, jäigemate seisusepiiridega ühiskonnas käivad need kaks asja lihtsalt käsikäes.

Aga teine toredus on see, et saan targemaks, avastan näiteks, kuidas ma ei ole seni eriti täpselt mõelnud, mida ma pean silmas, kui ma rahast räägin. Ja nagu kõikvõimalikud surikaadiefektid ja Baaderi-Meinhofi fenomenid ette näevad, komistasin kohe muidugi ka Graeberi võla-artiklile (mille üks põhitees on see, et krediidiraha – ehk info selle kohta, kes kellele mida andma peab ja kui palju – on kõige vanem raha vorm, vanem kui kaupraha).

Sellest kõigest innustust saanuna vedasin natuke lektüüri koju (sest milline inimene ei veaks endale vähemalt kolme raamatut koju, et viit-kuut terminit tõlkida?) ja toredus kohe lausa astendus naturaalarvulise astendajaga, mis >1, ma hüppasin tooli peal üles-alla, mügistasin naeru ja nõudsin A.-lt, et ma saaks talle ette lugeda. Oo, oo, kui tore on lugeda üheksakümnendate alguse õpikuid ja mitte ainult kujundusnostalgia pärast – ah, need pehmed köited, tilluke (ja selle juures hämmastavalt loetav) trükk ja olematusele lähenevad veerised! kui vähe puid tuleks langetada, kui paberraamatuid nüüdki nii välja antaks! -, vaid sealt leiab näiteks selliseid lõike:

Võib lasta oma kujutlusel veelgi kaugemale rännata ja kujutleda täiesti automaatset maksesüsteemi. Arvuti arvestaks sissetuleku ja muud saadavad summad automaatselt üksikisiku kontole. Oste tehes esitaks ostja kontonumbri, mille müüja sisestaks arvutiterminali. Tasutav summa kantaks automaatselt üle müüja kontole. Korduvad maksed, nagu hüpoteegimaksed ja kommunaalteenuste arved, lahutataks maksja kontolt automaatselt. Mõnel juhul tehakse seda tegelikult ka praegu.

Kas pole nunnu? Teose autorid arvavad, et vaevalt selline süsteem küll pea juurdub – kesse jaksab küll mingeid pisitehinguid ükshaaval arvutisse sisestada, ja kahtlustavad, et kui selline raha saaks valdavaks, siis argielus tuleks registreerimise tülikuse tõttu uuesti käibele isetekkeline paberraha.

Ohjah. Mis lendavad autod, häh.

Tahan kõike teada

aprill 4, 2020

Hakkasin Vikipeediast sillatüüpide kohta lugema ja nüüd ei anna mulle rahu: Tartu Kaarsild näeb välja üks ühele nagu Vierendeeli tüüpi sild ja ma ei näe ka, mispoolest see sõrestik ei peaks olema Vierendeeli sõrestik. Kas Kaarsild ei olegi kaarsild? Insenerid, appi! Kui ma guugeldasin koos “kaarsild” ja “Vierendeeli”, siis ma selle kohta mingit tulemust ei saanud.