Suvalist

september 6, 2021

Vaatasin väga rahuldustpakkuvat videot, mis andis seletuse, miks meil on olnud raske ilma instrumendisaateta lauldes lõpetada samas kõrgusvahemikus, kust me alustasime. Lühidalt: paljude meloodiate puhul (ütlen “paljude”, sest eeldan, et on võimalik leida meloodia, mille puhul seda probleemi ei teki ja see ei pea isegi olema vox regis) on valida kahe täpsuse vahel: 1) intervallid on laulus üksteisele järgnedes või korraga kõlades “puhtad” (ehk matemaatilistes suhetes, mis akustilis-füsioloogilistel põhjustel silitavad kõrva kõige enam) – või 2) on kindel noot iga kord, kui ta laulus ette tuleb, kontekstist olenemata, täpselt sama kõrge.

Kommentaariumist tuli hea võrdlus “see on nagu kalender ilma liigaastata”, kuigi veel täpsem oleks öelda: see on nagu kalender üleüldse. Kus on valida, kas kalendriaasta vastab täpselt tiirule ümber päikese või sisaldab täisarvu päevi.

Ja praktikas tehakse kompromiss – sisaldab küll täisarvu, aga mitte kogu aeg sama täisarvu, ja ei vasta täpselt sellele tiirule. Just nagu lauldes on tavaliselt intervallid enam-vähem puhtad ja lõpetatakse enam-vähem samas kohas.

See on nii lohutav! Me mitte ei laula valesti, vaid see ongi vältimatu dilemma! Ebatäiuslikus maailmas ei saa täiuslikult laulda!

***

Ja teisest küljest – äkki on see, mis siit lähedalt vaadates paistab maailma ebatäiusena – aasta ei koosne täisarvust päevadest, samas noodis algaval ja lõppeval viisil tuleb loobuda kas puhtalt kõlavatest intervallidest või leppida sellega, et “sama noot” ei ole alguses ja lõpus päris sama – kaugelt vaadates lihtsalt keerulise ja palju ilusama mustri pisike nurk.

***

Panen tähele, et mind ei taba enam ärevus seal, kus vanasti, näiteks noortekampadest möödudes. Mitte et ma oleks vapram, sest vaprus tähendaks, et ma käin neist mööda, hoolimata tundest, et nad tulevad mulle kohe kallale. Hoopis tunne ise on kadunud. Ma mitte ei trotsi tajutavat ohtu, vaid ei taju neis üldse mingit ohtu. Mõtlen, kas see on klimakteeriumi kingitus. Guugeldasin märksõnu “menopause” ja “anxiety” ja isegi “can menopause help” ja “anxiety”, aga kõik, mida ma vastu sain, oli see tuntud jorin, kuidas menopaus põhjustab igasuguseid kurbi psühholoogilisi sümptomeid, ja ei midagi sellest, kas ta järsku mõne vastu ka aitab.

Ainult ühes videos, kus naised kogemusi jagasid, mainis üks neist ära, et nagu oleks teismeeast saadik laksu all olnud ja nüüd on üle tüki aja pea selge.

Tõsi, kui ma guugeldasin konkreetselt “positive effects” ja “menopause”, sain näiteks artikli nimega “Rewriting Menopause” (ma loodan, et sci-hubi oskate te kõik ise kasutada), mis kõneles sellest, et viimase aja menopausidiskursuses, mis kujutab seda peamiselt haigusena (näiteks toodi östrogeeniravi pooldaja Wilson, kes kasutas väljendeid nagu “living decay” ja “shrunken hags with withered breasts”), on liiga vähe kuulda naiste enda kogemusi, milles on oma positiivne pool olemas (kas ma pean üldse mainima ilmset: päevad kaovad ära! ja mitme naise kogemuses lähevad sama teed PMS ja migreenid, neil, kellel neid olnud on – ma ise ei oska nende kohta kaasa rääkida) ja et erandlikest nähtudest, mis võivad olla hoopis mingi haiguse sümptomid, räägitakse kui tüüpilistest (Germaine Greeri tsiteerides, “We do not know enough about the well woman to understand what has gone wrong with the sick one.”). Vrd endometrioosiga, “päevad peavadki valusad olema”, bla-bla-bla.

Aga võib-olla on ärevus vähenenud lihtsalt sellepärast, et sestsaadik, kui ma normaalse inimese päevakavale ringiga sisse tegin, on mul olnud võimalik üritustel osaleda JA välja maganud olla. Iseasi, kaua see ilu kestab – nähtavasti on mu une-ärkveloleku tsükkel väheke pikem kui 24 tundi ja varem või hiljem sõidab ära. Ja uuesti ringiga sissetegemiseks on vaja pausi, kus ma ei pea ütleme pool nädalat kuni nädal kuhugi kella peale minema.

Fantaseerides: äkki lähtub minu unerütm just päikeseaastast? äkki on minu isiklik ööpäev selline, mida on aasta peale täisarv ja kui kõik oleks minu rütmis, ei oleks meil seda jõnksulist liigaastasüsteemi vaja.

***

Käin A. konto kaudu vahel facebooki läbi lugemas ja vaat mis välja tuleb: mulle meeldib lugeda muusikasõprade juttu. Kohe lambist tuleb kolm lemmik-kontot meelde, mille lugemine teeb olemise heaks; kõik kolm on DJd või muusikaajakirjanikud või mõlemat. Mina ise ei ole üldse muusikasõber, mina olen muusikavaenulik inimene, muusika on raske. Niisiis skrollin ma nende muusikajutust sirgelt üle, aga kus kõik muu jutt on ikka hea! värskendav! mõnus hakkab lugedes! ja mis põhiline, sellised mõtted, mis mul endal üldse pähe ei tule. Need muusikainimesed on nagu teisest liigist kohe.

Mõtlen nüüd, kas ma olen muusikaparasiit. Ise ei seedi, aga mingeid muusika-aineid vajan, seega kasutan teiste inimeste muusikametabolismi.

Õnnitluspopurrii

märts 12, 2021

KL-l on sünnipäev, külla ei ole tänapäeval viisakas minna. Kleebin siia siis talle meelelahutuseks pesunaiste laulu “Tuhkatriinukiisu” muusikalist/ooperist, sest tema on ka lahke ja töökas.

Tõele au andes oli selle muusikali peategelane mõnevõrra kurjem, sest lugu on tehtud Basile “Pentameroni” renessanslikult karmi tuhkatriinuversiooni ainetel ja peategelane plaanis terve loo vältel oma kurja kasuema maha lüüa (ma ei tea sellest lavastusest piisavalt, et öelda, kas tal see lõpuks õnnestus, vist mitte).

Ma ei saa napoli keelest väga täpselt aru, aga üldiselt laulavad pesunaised sellest, et küll on alles ühe kaotatud kinga pärast trevooga lahti, justkui maailma ots oleks käes; appi, appi, taevas kukub maha! aga kui kuningas on mingi kingakaotaja pärast nii pöördes, siis kuulge, tüdrukud, see võib olla meie vedamine, meil kõigil on šanss kuningannaks saada.

Selle laulu järg – laias laastus, et nägin unes kuidas “kuningas tuli minu juurde”, aga ema ajas liiga ruttu üles – seal all olevad kommentaarid tuletasid muide meelde, et see laul oli “Uue paavsti” sarja teemalaul. Kui ma ei eksi, siis need videod on Nuova Compagnia di Canto Popolare esitatud lavastusest.

Etendus pandi 1976. aastal kokku rahvamuusika ja muidu vanade laulude ainetel ja ooperipuristid kirtsutanud selle peale kangesti nina (hmm, see meenutab “Kerjuseooperi” ja “Polly” omaaegset käekäiku). Kui autorit uskuda, siis Tuhkatriinu esindab seal võõrvõimude all ägavat Napolit ennast.

Sattusin selle peale üldse sedapidi, et tahtsin Vomero pesunaiste laulu läkitada, vanade aegade meenutuseks, kui me “Dekameroni” vaatasime. Olgu sellestki üks variant – sedapuhku Antidotum Tarantulae oma, sest “Dekameroni” filmis ongi liiga lühidalt.

Tekst räägib: sa lubasid mulle neli rätikut ja ma tulin, kui sa tahad need mulle anda. Kui nelja ei anna, anna kakski rätikut, mida sa kaela ümber kannad. Seegi sisaldavat poliitilist vihjet: kui Aragoonia monarhia mõlema Sitsiilia kuningriigi üle võttis, lubanud ta oma sealsetele pooldajatele pärast maatükke. Lubas küll, ei andnud aga.

Aga lõpetuseks lingin – aiatöö auks – rahvalaulu – ja sama laulu džässversiooni, kus tüdruk nõuab emalt midagi, mis on aias:

– Mamma, mamma ma suren, ma tahan aiast üht asja. – Kui sa tahad [sisesta köögivili], siis ma lähen ja toon. – Ah, küll mamma on rumal, ei saa mu hädast aru.

Lugu lõpeb sellega, et mamma sõnastab ära – “kui sa tahad aednikku, siis ta tuleb homme.” ja laps kiidab, et küll on tore mamma, saab ikka hädast aru küll.

Vat nii.

Mul on jälle üks tore töö, rahandusteemaline õigustekst (ei naera!). Tore ühest küljest selle poolest, et haritud inimese jutt, kohe südantsoojendav on, kui oma argumentide põhjenduseks või selgituseks tsiteeritakse Aristotelest ja viidatakse Aquino Thomasele – ma nuputan vahel, kas Lääne-Euroopas tulevad sellised viited nii kõrge taseme juristidel või üldse tähtsatel asjapulkadel sama enesestmõistetavalt nagu hingamine või on see omamoodi seisusetunnus, staatust tähistav keelemarker. Või mõlemat – traditsioonilisemas, jäigemate seisusepiiridega ühiskonnas käivad need kaks asja lihtsalt käsikäes.

Aga teine toredus on see, et saan targemaks, avastan näiteks, kuidas ma ei ole seni eriti täpselt mõelnud, mida ma pean silmas, kui ma rahast räägin. Ja nagu kõikvõimalikud surikaadiefektid ja Baaderi-Meinhofi fenomenid ette näevad, komistasin kohe muidugi ka Graeberi võla-artiklile (mille üks põhitees on see, et krediidiraha – ehk info selle kohta, kes kellele mida andma peab ja kui palju – on kõige vanem raha vorm, vanem kui kaupraha).

Sellest kõigest innustust saanuna vedasin natuke lektüüri koju (sest milline inimene ei veaks endale vähemalt kolme raamatut koju, et viit-kuut terminit tõlkida?) ja toredus kohe lausa astendus naturaalarvulise astendajaga, mis >1, ma hüppasin tooli peal üles-alla, mügistasin naeru ja nõudsin A.-lt, et ma saaks talle ette lugeda. Oo, oo, kui tore on lugeda üheksakümnendate alguse õpikuid ja mitte ainult kujundusnostalgia pärast – ah, need pehmed köited, tilluke (ja selle juures hämmastavalt loetav) trükk ja olematusele lähenevad veerised! kui vähe puid tuleks langetada, kui paberraamatuid nüüdki nii välja antaks! -, vaid sealt leiab näiteks selliseid lõike:

Võib lasta oma kujutlusel veelgi kaugemale rännata ja kujutleda täiesti automaatset maksesüsteemi. Arvuti arvestaks sissetuleku ja muud saadavad summad automaatselt üksikisiku kontole. Oste tehes esitaks ostja kontonumbri, mille müüja sisestaks arvutiterminali. Tasutav summa kantaks automaatselt üle müüja kontole. Korduvad maksed, nagu hüpoteegimaksed ja kommunaalteenuste arved, lahutataks maksja kontolt automaatselt. Mõnel juhul tehakse seda tegelikult ka praegu.

Kas pole nunnu? Teose autorid arvavad, et vaevalt selline süsteem küll pea juurdub – kesse jaksab küll mingeid pisitehinguid ükshaaval arvutisse sisestada, ja kahtlustavad, et kui selline raha saaks valdavaks, siis argielus tuleks registreerimise tülikuse tõttu uuesti käibele isetekkeline paberraha.

Ohjah. Mis lendavad autod, häh.

Tahan kõike teada

aprill 4, 2020

Hakkasin Vikipeediast sillatüüpide kohta lugema ja nüüd ei anna mulle rahu: Tartu Kaarsild näeb välja üks ühele nagu Vierendeeli tüüpi sild ja ma ei näe ka, mispoolest see sõrestik ei peaks olema Vierendeeli sõrestik. Kas Kaarsild ei olegi kaarsild? Insenerid, appi! Kui ma guugeldasin koos “kaarsild” ja “Vierendeeli”, siis ma selle kohta mingit tulemust ei saanud.