Mul on jälle üks tore töö, rahandusteemaline õigustekst (ei naera!). Tore ühest küljest selle poolest, et haritud inimese jutt, kohe südantsoojendav on, kui oma argumentide põhjenduseks või selgituseks tsiteeritakse Aristotelest ja viidatakse Aquino Thomasele – ma nuputan vahel, kas Lääne-Euroopas tulevad sellised viited nii kõrge taseme juristidel või üldse tähtsatel asjapulkadel sama enesestmõistetavalt nagu hingamine või on see omamoodi seisusetunnus, staatust tähistav keelemarker. Või mõlemat – traditsioonilisemas, jäigemate seisusepiiridega ühiskonnas käivad need kaks asja lihtsalt käsikäes.

Aga teine toredus on see, et saan targemaks, avastan näiteks, kuidas ma ei ole seni eriti täpselt mõelnud, mida ma pean silmas, kui ma rahast räägin. Ja nagu kõikvõimalikud surikaadiefektid ja Baaderi-Meinhofi fenomenid ette näevad, komistasin kohe muidugi ka Graeberi võla-artiklile (mille üks põhitees on see, et krediidiraha – ehk info selle kohta, kes kellele mida andma peab ja kui palju – on kõige vanem raha vorm, vanem kui kaupraha).

Sellest kõigest innustust saanuna vedasin natuke lektüüri koju (sest milline inimene ei veaks endale vähemalt kolme raamatut koju, et viit-kuut terminit tõlkida?) ja toredus kohe lausa astendus naturaalarvulise astendajaga, mis >1, ma hüppasin tooli peal üles-alla, mügistasin naeru ja nõudsin A.-lt, et ma saaks talle ette lugeda. Oo, oo, kui tore on lugeda üheksakümnendate alguse õpikuid ja mitte ainult kujundusnostalgia pärast – ah, need pehmed köited, tilluke (ja selle juures hämmastavalt loetav) trükk ja olematusele lähenevad veerised! kui vähe puid tuleks langetada, kui paberraamatuid nüüdki nii välja antaks! -, vaid sealt leiab näiteks selliseid lõike:

Võib lasta oma kujutlusel veelgi kaugemale rännata ja kujutleda täiesti automaatset maksesüsteemi. Arvuti arvestaks sissetuleku ja muud saadavad summad automaatselt üksikisiku kontole. Oste tehes esitaks ostja kontonumbri, mille müüja sisestaks arvutiterminali. Tasutav summa kantaks automaatselt üle müüja kontole. Korduvad maksed, nagu hüpoteegimaksed ja kommunaalteenuste arved, lahutataks maksja kontolt automaatselt. Mõnel juhul tehakse seda tegelikult ka praegu.

Kas pole nunnu? Teose autorid arvavad, et vaevalt selline süsteem küll pea juurdub – kesse jaksab küll mingeid pisitehinguid ükshaaval arvutisse sisestada, ja kahtlustavad, et kui selline raha saaks valdavaks, siis argielus tuleks registreerimise tülikuse tõttu uuesti käibele isetekkeline paberraha.

Ohjah. Mis lendavad autod, häh.

Tahan kõike teada

aprill 4, 2020

Hakkasin Vikipeediast sillatüüpide kohta lugema ja nüüd ei anna mulle rahu: Tartu Kaarsild näeb välja üks ühele nagu Vierendeeli tüüpi sild ja ma ei näe ka, mispoolest see sõrestik ei peaks olema Vierendeeli sõrestik. Kas Kaarsild ei olegi kaarsild? Insenerid, appi! Kui ma guugeldasin koos “kaarsild” ja “Vierendeeli”, siis ma selle kohta mingit tulemust ei saanud.