Juhusele juhuslikult

mai 7, 2020

Mõtlen, kas ma viitsin hakata juutuubile kahe eri guuglikonto kaudu lähenema, sest mõnikord on naljasaadete või commedia-loengute kuulamise isu, mõni teine kord aga muusika kuulamise isu ja juutuubil on tekkinud paha komme pakkuda uusi soovitusi ainult selle põhjal, mida ma viimati pruukisin (mitte pikema mineviku).

Igatsen taga vana süsteemi, kus ta sorteeris oma soovitusi rubriikidesse – oi, see oli nii arendav, skrollisin muudkui alla ja vaatasin, hmm, huvitav-huvitav, ajaloost pakub seda, rokkmuusikast teist, koomikutest kolmandat ja barokist neljandat. See jõudis mitut puhku mu silmaringi laiendada ja sellistes suundades, kuhu ma teadliku enesearendamise käigus ei oleks osanud vaadatagi.

Sel põhjusel on mul ka telekast kasu, mis siis, et normaalne oleks lihtsalt vaadata netist seda, mille järele mul tuju on. Telekas ei arvesta mingi oma ettekujutusega minu maitsest ja see on just hea.

Ja sel põhjusel igatsen raamatukogu – või raamatupoe – riiulite vahel töllerdamist. Kataloogist oskan ma otsida muidugi, aga selles see häda ongi. Ma oskan otsida ja leian, mida otsin (kui seda leida on), aga ma ei saa niisama lihtsalt kogemata millegi otsa komistada, sest raamatuselja šrift äratas huvi või näitusele oli paeluva välimusega raamat välja pandud.

(Tõsi, seda vaegust korvab natuke Academia, mis küll soovitab uusi artikleid mu allalaadimiste järgi, aga tema seosed on nii iseäralikud, et mind tabavad vähemalt esialgu ridamisi üllatused, ja noh, ma olen meelitatud, kui massin arvab, et ma tahan järsku portugalikeelset artiklit lugeda, küll ta peab mind ikka targaks.)

Aga äkki on mul seda askeesi vaja. Lugeda läbi kogu see hunnik, mille ma koju vedasin, enne kui jälle vabalt raamatukogus saab käia ja mul pole kapinurga raamatukuhja jaoks enam vabandust.

*

Võtsin järjest ette “Noorema Edda” eestikeelse osa – olin seda rumalalt kaua edasi lükanud, ise “Vanemat Eddat” mitu korda segaduses üle lugedes ja püüdes seda luulet oma peas kuidagi tervikuks lõimida, sest mõtlesin, et kuna vanem, siis rohkem päris – ja Liviuse Rooma ajaloo alguse.

Ja huvitav kontrast tekkis: “Edda” hämmastab mind oma kummalisusega, loen teda kui kaunist eksootikat, kohtumist tundmatuga. Tegelased teevad justkui motiveerimatuid lükkeid, kääbused tapavad asja eest, teist taga Kvaasiri, jumalate süljest tehtud kõige targema mehe, ja pruulivad tema verest targaks tegeva joogi; on terve hulk tegelasi ja asju, kellest ei räägita peaaegu midagi, aga nad on nähtavasti tähtsad, sest neil on nimi: oraval Yggdrasili otsas ja hirvedel, kes seal lehti närivad; et kaevul on nimi, pole üllatav, aga nimi on ka ämbril, millega kaevule minnakse, ja ämbri sangal; nimi on katlal, kuhu Kvaasiri veri voolab ja kahel nõul, kuhu jook tehakse (mõtlen, kas siin taga on kõigele hinge omistamine, just nagu roomlastel oli kõigel-kõigel oma pisike jumal, ja meenub, kuidas Kaur ohvrikivide rohkust imestas). Ja nimed ise käivad samuti oma loogika järgi – Gylfi kohtab kolme meest, kellest igaüks istub erikõrgusel aujärjel, ja nimed on neil Kõrge, Samakõrge ja Kolmas – mitte näiteks Kõrge, Kõrgem ja Kõigekõrgem (kuigi küllap on nad kõik kolm nagunii Odin).

Väga väga naine kirjutas kuskil, kuidas ta ei mõista muinasjuttude võlu, sest seal ei kirjutata tegelaste siseelust, ainult “juhtus see ja juhtus teine”. Minus äratab pärimus põnevust, mh just hingeelu koha pealt: need veidrad, pealtnäha fragmentaarsed üksikasjad, mis siin on, olid tolle aja inimestele nii olulised, et just seda anti edasi; Snorri tundis vajadust just see üles tähendada, isegi kui kirjutamine käis käsitsi ja kallile materjalile. Ma saan nende lugude kaudu võtta ühendust hoopis teistsuguste inimestega, või kui “ühendus” on selle kohta palju öeldud, siis vähemalt vuajeristina piiluda. Need inimesed ei räägi seda, mida mina tahan kuulda, vaid seda, mida nemad tahavad öelda, nad ei püüa mulle meeldida (või siis: ei püüa meeldida mulle), ei varja oma kummalisust minu eest, ma saan mõistatada, mismoodi oleks olla sellise inimese peas ja mis ühendas üht fragmenti teisega.

(Ja vahel, kui veab, olen unes mõni selline tegelane, kelles need fragmendid arusaadavaks, tundega läbielatavaks tervikuks saavad – uni, mis ma hiljuti nägin, meenutab väga keldi müütides korduvat traagilise kahevõitluse motiivi.)

Ja siis võtsin käsile Liviuse ja tema hämmastab mind hoopis oma tavalisusega, tema keel on minu jaoks kodune, tema jutt on asjalik, kaine ja ta libiseb vahepeal enesestmõistetavalt metatasandile. Nt – vabalt refereerides – “mõni arvab küll, et Faustuluse naine olnud lõbunaine ja seepärast hakatigi rääkima, et Romulust ja Remust kasvatas emahunt” (lupa oli otsese tähenduse kõrval lõbunaise metafoor).

Esimese sajandi roomlast on minus hoopis enam kui keskaja skandinaavlast, tuleb välja, kuigi teine peaks nii ajas kui ruumis ligemal olema.

Aga selles emahundi kujus on küll vähem kainust ja rohkem teist maailma, kuhu piiluda. Eks ta ole Liviusest vanem ka. Roomas on teise maailma jaoks nähtavasti vaja sügavamale minevikku pugeda kui siin lähedal. Mul on kuidagi valus neid 3D-graffiti-beebisid seal kõhu all vaadata, mõtlen, kas hunt sellepärast ongi nii õnnetu näoga, et barokkskulptorid ta kallal sodimas käisid.

Eile oli nii vaikne öö, et metsateel tundus lausa taktitu jalutada, kruusakrobin kajas kõrvulukustavalt ja ma hiilisin mööda rohtunud teepervi. Konnad tegid eriefekte – üks imiteeris kruusaaugust kostvat ATVd (krr-rr-rrrRRRRrrr), teine kauguses uniselt haukuvat koera (uah…. uah…. uah….). Ainult päris tiigi ligi kükitades sai aru, et hääled tulevad siitsamast.

Selline on mu kohmakas katse juhatada sisse Clément Janequini sensuaalset öölaulu:

Noot ka. See on praegu mu lemmik-karaoke – üritan sopranile teisi hääli kaasa laulda, esialgu tuleb see kõige paremini välja mõm-mõm-mõm sõnadega, aga küllap kunagi jõuan ka päris tekstini.

Komistasin sellele laulule kogemata ja sain ahaa-elamuse: ennäe, Janequin ei olegi teinud ainult sädelevat onomatopöad! Miskipärast pakuvad muusika-antoloogiad tüüpiliselt just neid efektilugusid, mis tüütavad mind aga jube kiiresti ära – esimesel korral tundub väga äge, aga hiljem tuleb juba tunne, et jah, oskad küll ilusti eriefekte, aga tahaks nüüd natuke midagi hingele ka. Et oleks selge, millest ma räägin, vt näiteks tema “Lindude laulu” – pika otsimise peale leidsin ühe esituse, mida ma suudan kuulata – või “Lahingut”. Mul on selliste trikkidega sarnased tunded nagu EV-l literatuurse maalikunstiga.

Läks aega palju või vähe, mina hakkasin ikkagi mõtlema ühele efektilaulule, nimelt tuli tahtmine panna ühte postitusse kõrvuti tema Pariisi tänavakisa laul ja Steve Reichi “City Life”. Ma ei hakka Reichi “Linnaelu” esitust siia niisama kleepima, vaid lingin parem loomisest tehtud dokumentaali: esimene; teine; kolmas; neljas ja viies osa – kui on näha, kuidas seda tehti, on minu arust põnevam (ärge laske end heidutada mõne klipi alguses olevast prantsuskeelsest jutust – see läheb üle, Steve Reich räägib ise inglise keeles).

Aga Janequini kisalaulu otsides avastasin, et Dominique Visse ja Ensemble Clément Janequin (kellel oli “Les Cris de Paris” kunagi üks esimesi plaate – tookord puhtalt renessansslauludest ja suurem osa plaadi lugusid olid tegelikult muul teemal) on kümmekond aastat tagasi tänavakisalugude albumi “L’Écrit de Cri” teinud (vt Gramophone’i arvustust), alustades 16. sajandist ja lõpetades nüüdismuusikaga. Harmonia Mundi on juutuubile ka lahkelt selle ülesriputamiseks litsentsi andnud (kahjuks pole seal videote juures heliloojat märgitud, aga Harmonia Mundi enda lehel on).

See on küll väga prantsusekeskne album, teiste rahvaste tänavateemad pole üldse löögile pääsenud, aga eks nad pidid oma haaret kuidagi piirama.

Lisan ise klassitsismiajast ühe mitte-just-väga-klassitsistliku loo, Boccherini “Madridi tänavate öömuusika”: ka see oli minu jaoks omal ajal ahaa-elamus, sest ma olin Boccherinit sinnani selliseks tapeedi-tilulilu-heliloojaks pidanud (võtke neid rumalaid eelarvamusi kui hoiatust, et siit liiga asjatundlikku juttu otsida ei maksa – ma olen kõigest laia haardega diletant, nagu ma kordamast ei väsi). Neid “Madridi tänavaid” ei saa igatahes küll tapeediks kuulata, liiga intensiivne.

***

Ent pöördudes tagasi prantsuse tänavamüra poole: kui ma tolle “L’Écrit du cri” avastasin, tuli välja, et seda Janequini lugu, mis mul meeles mõlkus, seal ikkagi ei ole. Oli küll kisalaul (mille nooti saab IMSLP-st alla laadida), aga mitte see, mis mul kummitas. Kaevasin natuke ja avastasin piinlikkusega, et mu kummitus ei olegi Janequini oma, vaid tunduvalt vanem, korralik kõrgkeskaegne motett “On parole – A Paris – Frese nouvele” (nooti saab eri ümberkirjutustes CPDList alla laadida), kus alumine hääl ketrab tänavakaupleja kombel “värsked maasikad, head mooruspuumarjad” ja ülemised hääled kiidavad eri moel linnaelu.

Lingin siia Clemencic Consordi esituse, sest siin tulevad hääled kenasti üksteise järel sisse, nii et jõuab ülesehitust jälgida.

Aga see lugu toob mu tagasi prantsuse meloodika teema juurde, mille üle ma viimasel ajal aina mõtlen.

Kaheksa aastat tagasi imestasin ma siinsamas, kuidas küll prantslastel ja itaallastel asjad nii vastassuunas käisid – et itaallastel olid magusad meloodiad keskajal, mil prantslased möllasid mitmehäälsusega, aga renessansis olid asjad täpselt vastupidi – Itaalia lood on parajad akordipeksmise lood ja prantslastel on eelkõige mõjuv meloodia.

Aga kui ma nüüd seda motetti, eriti alumist ketramisehäält kuulasin-lugesin, siis tulid mul hoopis teised mõtted pähe: kuidas seegi on üks neid prantsuse lugusid, kus vabalt voolav, loomulikku kõnet meenutav meloodia on tähtsam kui regulaarne biit.

Tänapäeva noodis jaguneb lugu küll kenasti kolmelöögilisteks taktideks (ja see on ka kasulik, kui tahta sinna teisi hääli otsa ehitada); aga kuulake juutuubiklipi alguses alumist häält või proovige ise laulda. Kui keegi just rütmi juurde ei toksi, siis ei ole tajutav rõhk regulaarselt “takti alguses” (õigemini ei ole alumise häälega piirdudes siin üldse regulaarse pikkusega takte) – lause esimeses pooles (“Frese nouvelle”) on rõhk küll kõige esimesel silbil, aga teises (“muere france”) on tänu pikale noodile kõige rõhukam france’i esisilp – tähendab, just see koht, kuhu loomulik lauserõhk käibki. Muere, mis jääks regulaarsetesse taktidesse raiudes rõhulisse positsiooni, mõjub hoopis eellöökidena.

See pani mind nende mitmehäälsusele hoopis teise pilguga vaatama. Ma teadsin ennegi, et moteti-mitmehäälsuses põimitakse mitu meloodiat kokku, mitte ei ehitata akorde üles, aga miskipärast polnud taibanud, et see kaotab mu vana postituse vastuvooluprobleemidest ühe ära: ma ei peaks Prantsuse laululugu kirjeldama nii, nagu nad oleks uusajal minetanud huvi muusika vertikaalse mõõtme vastu, mis neil keskajal veel oli, vaid pigem oli isegi nende keskaegne polüfoonia põnevatest meloodiatest kokku pandud. Mitu horisontaalliini puntras koos, nad on kogu aeg meloodiates mõelnud!

***

Hüppame nüüd jälle keskajast varauusaega. Mul on viimasel ajal nimelt siginenud huvi Prantsuse vara- ja keskbaroki tantsu vastu, seega olen ka selle aja lauluvara rohkem turkinud. Ja mille otsa ma seal komistan: jälle imeilusad meloodiad, millel on küll oma rütm, mis mõjub väga loomulikult, aga ei ole üldse regulaarne.

Üks mu lemmik, mida ma kaalusin enne eriolukorda ühte oma lavastusse võtta, on Guédroni peaaegu vabarütmiline “Puisque les ans”:

Niiviisi vaadates paistab ainult loomulik, et kui Veneetsia ooperis olid tegevus ja laul justkui kaks ise asja, siis Prantsuse lüürilises tragöödias oli laulmine normaalne jutustamisvahend ja osa dialoogist.

Ühtlasi pani see mind tõsiselt mõtlema, kas ma suudan renessansist või barokist meenutada ühtki ostinato-teemat, mis oleks Prantsuse päritolu. Tuleb küll meelde prantslaste lugusid, kus nad ostinato‘t kasutavad, aga need põhinevad Portugali folia‘l, Hispaania pasacalle‘l või chacona‘l, Itaalia passamezzo‘l… Puha välismaa tantsud.

Mis ei tähenda, et prantslastel endal kodumaist tantsumuusikat ei olnuks, oli-oli; aga võib, ma toon näite ühe lihtsa nüri noortetantsu muusikast:

Siinkohal tahaksin lasta teil, armsad lugejad, kuulata ja pakkuda, kuidas te seda rütmi tajute ja millist lööki rõhuliseks peate. Selles lihtsas tantsus on põhisammuks 4 järjestikust hüpet (jalalt jalale – vasak-parem-vasak-parem, ühtlase vahega) ja seejärel takti lõpus paus (järgmises takti algul jälle 4 hüpet ja nii edasi, ma ütlesin ju, et nüri noortetants). Kuuelöögilises rütmis (hop-hop-hop-hop-paus-paus). Kuhu teie arvates esimene hüpe peaks sattuma ja kas te üldse tajute seda muusikat 6-löögilisena või hoopis suhteliselt aeglase 3-löögilisena (alternatiivina: kolmetaktilisena, igas taktis kaks lööki)? Ootan huviga vastuseid kommentaaridesse; sammuajastuse seisukohti võib sõnastada näiteks titi-taa vormis.

Et oleks lihtsam sellest kuuesest meetrumist aru saada, panen ühe lihtsama muusikanäidise võrdluseks kõrvale.

Kui keegi tahab kohe ise noodile pilku heita, siis transkriptsiooni ma kahjuks ei leidnud, aga faksiimilet saab alla laadida – ma ise vaatasin viisi leidmiseks sopraniraamatusse, seal oli ta lehel nr 21 verso.

(Ma tõin meelega Phalèse’i näite, sest 1571. aastal, mil tema raamat ilmus, oli see tants sellisel 4(+2) kujul kindlasti olemas (Arbeau kirjeldab seda täiesti käibelolevana 1589. aastal). Praetoriuse “Terpsichore” juba kubiseb imeliku rütmiga – ja kohati hoopis teistes meetrumides kirjagi pandud – bransle gay’dest, aga see oli juba hiline aeg, ka tantsusammud olid siis juba teistsugused.)

Katkestan oma jutuvada ja jään ootama.

Loodetavasti järgneb.

Abi algajale läänetuulele

aprill 13, 2020

Läänetuul pöördus eelmisel nädalal sellise vingaaliga Tartusse tagasi, et tahtis kõrvad peast viia, eriti kui kõndisin kalarikka Emajõe orus. Teadis küll suunda, kuidas kevadeti käib, puhus Võrtsjärvelt Peipsi poole, aga kas siis selline on üks soojust laotav läänetuule hingus? Kohe näha, et Emajõelinn alles õpib seda Ateena asja, tuuledki on veel algajad, suund on seefiri oma, aga maneerid nagu sirokol. Mine tea muidugi, võib-olla ta oligi enne siroko, aga pidi kriisi tõttu tööd vahetama.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Otsisin algajale seefirile – aga teisedki kuulajad on teretulnud – ühe kevadelaulu Bossinensise frottolakogumikust, mida saab alla laadida siit (I raamat, XIII leht jj), kui keegi tahab kaasa laulda (seal on laulunootidega kirjas ülemine hääl, ülejäänud on itaalia lautotabulatuuris).

Zephyro spira e ‘l bel tempo rimena
Amor promette gaudio a gli animali
L’ampia campagna de bei fiori e piena
Ogni cor si prepara ai dolci strali
Progne scordata de l’antica pena
Verso il nostro orizonte spiega l’ali.
Ognun vive contento i(o) me lamento
Ch’amor m’ha fatto albergo di tormento

Tegin esimesest salmist äärmiselt irdriimilise tõlke – keskendusin peamiselt sellele, et värsimõõt ja stroof oleks õige (üksteistsilbikutest koosnev oktaav) ja ühtlasi oleks seda Tromboncino viisiga võimalik laulda. Kui teile tundub, et sõnastus ei ole alati nii poeetiline kui võiks olla, siis saangi end viisivabandusega kaitsta: kohati tuli sõnapeenus lauldavuse altaril ohverdada. Näiteks oleksin tegelikult tahtnud öelda “Zephyros hingab”, aga laulurütmi oleks kolmandavälteline sõna minu arust kehvasti klappinud.

Zephyros puhub, toob taas kaunid ajad,
ning Amor tõotab loomi rõõmustada.
On tulvil kauneid õisi laiad aasad,
südamed valmis, et õrn nool neid tabaks.
Prokne, kel meelest läinud vanad vaevad,
seab tiibu taeva poole sirutada,
täis õnne kõik – mind trööstida ei lase,
et valule arm minus annab aset.

Salme on tegelikult rohkem; kahesalmilist versiooni saab lugeda siit. Sealtsamast leidsin info, millest ma diletandina poleks muidu kohe aru saanud: et tekst parafraseerib Petrarca sonetti “Zephiro torna, e ’l bel tempo rimena” (siin on see ka tänapäevasemas itaalia keeles lahti kirjutatud):

Zephiro torna, e ‘l bel tempo rimena,
e i fiori et l’erbe, sua dolce famiglia,
et garrir Progne et pianger Philomena,
et primavera candida et vermiglia.

Ridono i prati, e ‘l ciel si rasserena;
Giove s’allegra di mirar sua figlia;
l’aria et l’acqua et la terra è d’amor piena;
ogni animal d’amar si riconsiglia.

Ma per me, lasso, tornano i piú gravi
sospiri, che del cor profondo tragge
quella ch’al ciel se ne portò le chiavi;

et cantar augelletti, et fiorir piagge,
e ‘n belle donne honeste atti soavi
sono un deserto, et fere aspre et selvagge.

Villem Ridala tõlkes (mis ilmus 1923. aastal Loomingus):

Zephyros ilmub ja toob ilma hele
Ja lilled, rohud, hõrna sugu ka
To hüüdja Prokne, nutja Philomele
Ja kevade nii valge, punaka.

Eks väljad naera siis, ilm sätendele,
Jupiter rõõmsat tütart jäljenda,
Õhk, vesi, maa on altid armudele,
Ja iga elaja siis võtab armasta.

Kuid mulle, väsinule, ohkamised
Siis tulevad, mis rinnust kisub see,
Kes taevasse viis võtmed ülesse,

Ja lauljad linnud, aasad õilmelised
Ja naiste ilus ilmed mahedad
On kõrb ja julmad, valjud, valusad.

(Mul on tunne, et see vajaks uustõlget, aga teisest küljest on veel nii palju olulisi tekste, mis on esimestki korda tõlkimata. Kas keegi kurdab, et on vähe teha? Pinude viisi tüvitekste vaja tõlkida!)

See on omakorda inspireeritud Catulluse 46. luuletusest (kopisin selle wikiallikatest, pikkusemärgid pedagoogiliselt peal):

Iam vēr ēgelidōs refert tepōrēs,
iam caelī furor aequinoctiālis
iūcundīs Zephyrī silēscit aurīs.
Linquantur Phrygiī, Catulle, campī
Nīcaeaeque ager ūber aestuōsae:
ad clārās Asiae volēmus urbēs.
Iam mēns praetrepidāns avet vagārī,
iam laetī studiō pedēs vigēscunt.
Ō dulcēs comitum valēte coetūs,
longē quōs simul ā domō profectōs
dīversae variae viae reportant.

August Sanga tõlkes (siit kogumikust):

Külm ju kaob, kevad jälle soojust laotab,
läänetuultegi hingus lehvib kõikjal,
sunnib vaikima õelad talvetormid.
Jäta Früügia väljad nüüd, Catullus,
jäta kuuma Nicaea rikkad nurmed.
Ihkan Aasia kuulsaid, kirkaid linnu.
Mõte mul juba tõttab rännuteele,
käimiskihk juba on mu rõõmsais jalges.
Aeg on lahkuda nüüd, oh armsad sõbrad!
Kõiki meid kodumaalt me tee tõi siia,
sinna nüüd iseteed kõik lähme jälle.

Aga tagasi Petrarca juurde: tema sonetti on viisistanud rohkem kui üks helilooja, näiteks Monteverdi (kes näitab “julmade, valjude, valusate” kohas, et ta ei pelga halvakõlalisi akorde; olgu võrdluseks Marenzio veidi renessanslikult harmoonilisem versioon); ja kui juba Monteverdist juttu tuli, siis sama sonetiga suhestub ilmselt* ka tema teise, ciaccona-bassile seatud Zephyrose-laulu** tekst – Ottavio Rinuccini sonett.

Zefiro torna e di soavi accenti
l’aer fa grato e ‘l piè discioglie a l’onde
e, mormorando tra le verdi fronde,
fa danzar al bel suon su‘l prato i fiori.

Inghirlandato il crin Fillide e Clori
note tempran d’amor care e gioconde;
e da monti e da valli ime e profonde
raddoppian l’armonia gli antri canori.

Sorge più vaga in ciel l’aurora, e’l sole
sparge più luci d’or; più puro argento
fregia di Teti il bel ceruleo manto.

Sol io, per selve abbandonate e sole,
l’ardor di due begli occhi e’l mio tormento,
come vuol mia ventura, hor piango hor canto.

(Vaba tõlge: Zephyros naaseb ja muudab mahedate viisidega õhu meeldivaks; tema jalg päästab valla lained ja sosistades haljais okstes paneb ta kauni muusika järgi lilled aasal tantsima.

Pärjatud kiharatega Phyllis ja Chloris tembivad armsaid ja lõbusaid viise armastusega, ning mägedest ja orgudest, põhjatuist ja sügavaist
kahekordistavad laulvad koopad kooskõla.

Koit tõuseb taeva kaunimana ja päike külvab rohkem kuldseid kiiri; Thetyse ilusat sinist mantlit ehib puhtam hõbe.

Vaid mina metsikuis hüljatud laantes, kahe kauni silma leek on mu piin; ja saatuse tahtmist mööda valan kord pisaraid, kord laulan.)

Noot, et mu lugejad saaks ikka karaoket ka teha.

Ja iseenda jaoks veel üks link I Fagiolini tenorite esitusele , sest see Riali-Jaroussky versioon on ju kena küll, aga mina ei saa nendega kaasa laulda nagu EV, ma olen ikka loomuldasa tenor; ja väga hea helikvaliteediga Arts Florissantsi versioon kasvõi juba sellepärast, et seal jookseb noot lahkelt kohe ekraanil kaasa.

——————————————————————-
* Vt nt Tim Carteri artiklist “Artusi, Monteverdi and the Poetics of Modern Music”, mida saab Researchagate’ist alla laadida; kui keegi tahab ilma allalaadimata kiigata, on samast artiklist üht-teist näha ka Wistreichi Monteverdi-raamatu guugliversioonis.

** Selle teise laulu, ciaccona kohta leidsin ühest ingliskeelsest blogist huvitava analüüsi – mh räägitakse, et Monteverdi parodeerib selles tollast trendikat tekstijärgimise stiili, võimendades helimaalingu absurdini.

Maskimaailmast

aprill 4, 2020

Panen imeks, et kui katkuarsti maske näeb praegu neti peal vasakul ja paremal, siis selliseid Veneetsia maske, mis katavad suud ja nina sama hästi, ei propageeri keegi. Kaheksateistkümnes aastasada pole nähtavasti moes.

Ometi sobiks suu ja nina katmiseks ka näituseks larva või moretta.

Neist esimene, valge larva (et mitte öelda “larhv”) kuulub muide kostüümi juurde, mille nimi on “baùta”, mis tuleb omakorda saksa sõnast “behüten” ‘kaitsma’ – kui kohane! Pange tähele, see mask saab olla ilma ninaaukudeta, õhku saab võtta lõua alt, õigemini – omaenda riidekihi alt, sest seda, mida ei varja mask, katavad maskirõivad. Tookord oli ta mõeldud küll tõrjuma pilke, sest internetti veel polnud: kui tahtsid hoida teisi teada saamast, kas oled kaamel, koer või keegi muu, tuli end pealaest jalatallani kinni katta.

Tervet Pietro Longhi pilti vt Wikimedia Commonsist ja galeriid sealtsamast.

Sama pildi peal on näha ka moretta, see must ovaal, mis justkui annihileerib näo; see hoiaks ära ka rääkimise (mis teadupärast on üks ohupotentsiaaliga tegevus), sest seda maski hoitakse näo küljes suuga, maski siseküljel oleva nööbi või ribakese abil. Pärast kandmist tuleks muidugi ilusti ära desinfitseerida.

Moretta ajaloost kirjutatakse (inglise keeles) näiteks siin; üks kostüümikunstnik tegi endale ühe ja näitab, kuidas.

Longhi essentsimüüja-pildil on peaaegu eeskujulik käitumine: enamik käib ilusti kahekaupa, isegi koerad; vanainimene on küll väheteadlik, ei ole nähtavasti uudiseid lugenud ja läheb teistele külje alla, aga nemad annavad selleski olukorras oma parima, on maski ette pannud ja isegi selle maskiga näo veidi eemale pööranud. Lõug turritab maski alt veidi lohakalt välja, aga algaja viga – natuke veel distantssuhtluse harjutamist ja õpivad oma tekstiili tihedamalt kandma!

Lugesin Kristallkuuli rabatrügimisest ja nii, nagu ma olen varem mõelnud, et autoga on võimalik ära eksida palju ligipääsmatumasse kohta – või mõtle, kui auto läheb rikki kuskil pärapõrgus, kust jala ei jaksa ära tulla ja autoga enam ei saa -, siis paistab, et ka rahvasummasid on jalgsi kergem vältida. Ma ei saa sattuda olukorda, kus ma olen 60 km sõitnud, leian end rahvakogunemiselt ja on valida, kas sõita kogu see maa tagasi või leppida sülemlemisega. Jalutades näen juba mõnekümne meetri pealt, kus läheb kitsaks, ja saan trajektoori muuta, kõnnin veerand tundi ja leian teise, tühjema pargi või imetlen tühjadel tänavatel rahulikult arhitektuuri.

Üldse (ja kolm korda üle vasema õla sülitades, sest folkloori järgi elavat selle õla taga vanahalv) – huvitav, et Tartu, mis on üsna kompaktne linn, paistab olevat praegu nii kergelt pääsenud. Võiks arvata, et tihedus soodustab nakatumist. Paistab hoopis, et see tihedus soodustab bussisõidu vältimist, see pole kuigi keeruline, kui jalad vähegi kannavad; bussid jäävad nende väheste päralt, kel ei kanna, neid sõidab seal nii kolm tükki korraga, ilusti hõredasti.

Käisin hommikul jälle kolamas, katsetasin, kas saab Roosist diagonaalis üle välja lõigata (saab, aga vahepeal on oht jalgu märjaks teha) ja lõpuks ometi olid soodsad tingimused, et üks kuramuse plastkanister järvest välja õngitseda. Kui ma sinna eelmine kord valges sattusin ja kanistri ära nägin, oli järvel jää peal; kui ma seejärel sulailmaga sattusin, ei leidnud pimedas piisavalt pikka tokki; nüüd oli valge ja sula ja tokk, nüüd sain selle prügi kätte. (Mul on kuidagi tunne, et ma peaks järve natuke teenindama selle eest, et ma seal käia tohin.)

Küsimus: kas omaette ümisemine ja vilistamine aitab teisi – kui ma peaks neid teisi kunagi kuskil nägema – kahe meetri kaugusel hoida?

Võtan videoõpetuste tegemiseks juba kõvasti hoogu. Kui nüüd õpiks veel videotel tarbetuid otsi maha lõikama. Ärge ainult öelge, et “nii lihtne”, ma olen isegi selfit ainult kord elus teinud, kui airbnb profiilipilti vaja oli, ma olen sõna-, mitte pildiinimene! Tagatipuks olen ma oma lauaarvutil linuxi dumbuser, arvuti ise on üks ürgvana ront nullindatest aastatest, ma ei tea, kui jämedat tarkvara ta üldse välja kannatab. Kõige parem, kui saaks otse veebis, sest läpakas jahmerdamine oleks jube tüütu, nagu läbi lukuaugu.

————————————————————————————–
PS: kui pildid juba jutuks tulid, siis Rebane jagas minuga toredat Boredpanda kunstilinki ja lubas avaldada ka oma kommentaari, mis teeb mulle heameelt, sest mulle hirmsasti meeldib tema informaalne keelepruuk.

maütlen, kord 3 kuu jooksul tasub see prokrastineerimissait peagut ära.

üldiselt labasuseni lihtne idee aga hea:

Museums Ask People To Recreate Famous Paintings With Anything They Can Find At Home, Get 35 Hilarious Pics

kahjuks seal orig teoste pealkirju pole, ma mõnda ei teand. numbrite
järgi ei saa viidata, see on laikide järjekorras, aga mumst kõige
paremad on need kus lihtsalt õige näoilmega on saavutatud rabav
sarnasus. isegi kui muidu näojoonte portreelist sarnasust pole. noja
muist on lihtsalt head naljad.

ma ei tea miks ma hakkasin kohe mõtlema et õppevahend kunstiajaloo tunniks.

peaks eesti kunstiga sama tegema. – kindlapeale on tehtudki, aga miksmitte veel.

Lisan omalt poolt Vangoyourselfi lingi.

Et äkki inspireerib kedagi veel.

Käisin öösel jalutamas – öösel ei ole muide mingit probleemi inimestest kahe meetri kaugusele hoida, kui ma just tähenärijaks ei hakka ja nende koduukse taha kloppima ei lähe, et kedagi ikka kindlasti kahe meetri kaugusele saada – ja avastasin koju jõudes, et olen püksid tagurpidi jalga pannud!

See ei ole muidugi nii naljakas nagu see, kui mul oleks püksid tänaval maha kukkunud, aga vaesel ajal on kärbes ka liha.

Pingutan teine kord sellise peene huumoriga rohkem, ma tean, et ma suudan paremini, nagu näiteks siis, kui ma avastasin end valgusfoori taga ootamas, ühes jalas must, teises punane king. Inimesed on murelikud, nalja on vaja!

——————————————————————————-
Paar arhetüüpset hajameelset professorit commedia dell’arte varamust:

No kas pole täpselt nagu mina!

Kui keegi tahab veel commedia maailmaga tutvuda, siis siin on päris hea tutvustav video selle ajaloost; karakteritest (jällegi on Dottore kirjeldus nagu minu pealt maha kirjutatud!) ja nende tüüpilisest füüsilisest tehnikast, siis miimikast ja muidu kehakeelest – mis muide meenutab mulle väga Caspar Schjelbredi klouni-impro kursust – ja häälekasutusest, soovitan ka kaasa teha, siis on lõbusam. Ja siin on üks väike tüüpkarakterite kataloog (poole pealt hakkab selgitav jutt, mis on minu arust igavam, aga ise teate).

Lisaks üks huvitav näide – nähtavasti mingi kursuse lõpuetendus, mulle meeldib, kuidas kursuslased on täiesti häirimatud sellest, et igaüks räägib ise keelt.

Ilu kaduvusest

september 20, 2019

Ma olin suvel kohe-kohe kirjutamas raudrohupostitust. See pidi käima umbes nii.

Üks, mille üle ma rõõmustamast ei väsi: õitsvad raudrohud hämarikus, pead minu poole, kui ma koju tulen. Hämarus muudab varred nähtamatuks, kui ma väravast sisse astun, valendavad mu ümber sajad hõljuvad õied.

Või siis nii:

üks millest ma ei tüdi: vaatamast, kuidas raudrohud end päikese järele keeravad.

Ühtlasi mõtlesin, et peaks neid natuke talveks koguma ja kuivatama.

Aga hiljaks jäin. Soomes elav naabripoiss tuli koju koristama, et uued üürnikud saaks sisse kolida, ja korraliku inimesena niitis ta hoovis muru madalaks. Korraliku inimesena on ta kusjuures igati healoomuline, ei virisenud meie kallal kordagi, et kuidas me kõik aeg seal elame ja üldse niitnud pole.

Eks sel ole ka oma hea külg: kunagise peldikutaguse puu õunu, neid võluõunu, mis kõhtu punni ega hambaid hellaks ei aja, on madalast rohust kergem üles leida.

Parlanks

detsember 17, 2017

Bauskasse sõites mõtlesin, mis luksuslik elu küll ajaloolisega tantsuga kaasas käib – kujutasin ette, kuidas mainin möödaminnes: “Ah, ööbisime lossis, nagu tavaliselt,” ja see kõik oleks täiesti tõsi. Lossis, linaste linade vahel, eesriietega voodis. Õhtul peame pidu ja joome veini!

Ja kontsert oli kah väga huvitav: tuleb välja, et Bauska Ilonal on väga hea oskus: kuidas lihtsast materjalist (no ütleme, et mingi renessansiaegne “Kes aias”) veenev vaatemäng teha. Seda, et branle double võib ka huvitav vaadata olla, peab nägema, et uskuda. Üldse oli see kõik nii hea, et ma olin valmis mööda vaatama sellest, et mõni 15. sajandi lõpu tants läks 16. sajandi lõpu riietes. Ja teisest küljest näitab see, et ma 15. sajandi tantsus valedest riietest hoolimata 15. sajandi ära tundsin, et eri aegade stiil tuli tantsust endast hästi ilmsiks. (Niisiis vastand ühele suvel nähtud Vene trupile, kes vahetas küll hoolega riideid, aga ise tegid nad praktiliselt sama asja – “hästi ilusaid liigutusi”, olenemata sellest, kas seljas on keskaja ürbid või barokk-teatrikostüüm.)

Bauska lossis seal eesriietega voodis mõtlesin aga keset ööd, mis loll aju mul küll on, kes arvab, et kui ma eelmisel ööl olen kaks tundi maganud, tähendab see, et mind tuleb ka sel ööl kaks tundi pärast uinumist jälle üles äratada. Ja ei lasknud mind uuesti magama jääda, enne kui ma olin kümme korda kord vetsus, kord vett joomas käinud, läbi lugenud kaasavõetud raamatu ja kõik toas vedelevad reklaambrošüürid, kassatšekkideni päris veel ei laskunud.

Seesama aju arvas ka järgmisel öösel – selleks ajaks oli mul kahe ööpäeva peale kõva seitse-kaheksa unetundi ära tulnud – sealjuures õhtul korralik tantsutrenn ära tehtud – ja too seitse-kaheksagi unetundi tänu trennijärgsele uinakule – et kui ma kell kaks ära kukun, siis see on lihtsalt järgmine uinak, kell viis ärkame jälle üles ja jookseme reipa kisaga suplema või midagi sarnast.

Et lugu jälle positiivse poole peale kallutada, räägime nüüd vahepeal Rõngu unelmate pagariärist – mul on korduv unenägu, kus ma olen lõpmata külluslikus kohvikus, mis on täis maitsvaid saiu ja lehetainapirukaid, ja võin valida, mida tahan. Vot seal Rõngus on kah selline pagariäri – vitriinitäis kaalusaiu, -küpsiseid ja -maiustusi, kulinaaria veel sinna otsa, selle ees kastirida juba kaalutud kookide, keekside, leiva- ja saiapätsidega, selle ees omakorda riiul veel järgmiste leiva- ja saiapätsidega. Ruumi seal vahel nii vähe, et üks inimene mahub külg ees läbi, inimesed annavad üksteisele teed ja juhendavad sõbralikult, mis leib mis sorti on. Ma läksin seal väikest viisi lolliks ja tulin koju kahe pätsi leiva, nelja saiakese ja lahmaka õunakoogitükiga, ja nüüd aina mõtlen, oleks neil Tartuski firmapood. Oleks neil Tartuski firmapood. Midagi pakuvad nad ka tavalistes toidupoodides, aga see pole kaugeltki see!

*

Ärkasin järgmisel päeval üles (vaevaliselt) ja hakkasin ärevaid uudiseid saama.

[Toimetasin siit tagantjärgi ühe jupi välja, tundus, et olin ebadiskreetne, vabandust, kui kellestki segadust tekitasin.]

Nimelt sain pereõe käest teada hea uudise ja halva uudise. Hea: et arst on mulle tegelikult juba kolm nädalat tagasi saatekirja kirjutanud, lihtsalt mulle unustas öelda. Halb: et mu vereproov ütles järelikult, et mind ON vaja endokrinoloogi juurde saata.

Järgmiseks tuli sama asja kohta veel hea uudis: et ma saan kohe homseks aja (soovitus teistele ka: ärge piirduge eriarsti aega otsides ainult ühe kliinikuga). Ja eriarstilt endalt kõigepealt halb uudis: et mu kilpnääre möllab – ja hea uudis: “väga hea, et see kohe selgus”.

Tema ankeedile vastates polnud küll tunnet, et “kohe” – pooled küsimused olid sellised, et “oot, see on sümptom või? mul on eluaeg niiviisi olnud!” Ja mitme asja järgi, mida ta isegi ei küsinud, aga mida ma ise lugesin, kahtlustangi, et see võis mul juba õige noorelt olla. Ma olen eluaeg olnud: halb magaja; kõhuvalutaja; ärevil; ja ainevahetuse mõttes toiduraiskaja. KL pakkus puhtalt mu iseloomu pealt juba kakskümmend aastat tagasi, et järsku on mul selline kuri kilpnääre (“seda sa sööd neid õunasüdameid kogu aeg ära” (õunaseemnetes on joodi)), tookord rehmasin käega, aga vat mis nüüd välja tuli.

Aga selles mõttes ilmselt tõesti vara, et arst näikse arvavat, et selle peaks rohtu süües korda saama. Mis võib küll olla huvitav kogemus: kuna selle ravimiga käib tavaliselt kaasas kaalutõus, siis tuleb mul võib-olla esimest korda elus hakata toidupaki pealt kaloreid lugema.

Hea uudis on see, et kompulsiivse lugejana ei ole mul seda keeruline teha.

Peaks nüüd sellele kursaõele tänu avaldama, kes mind arsti juurde kamandas, kui me temaga oma tervisest lobisesime, nagu me tuttavatega viimasel ajal ikka teeme, mida edasi, seda sagedamini. Ei tea jah, millest see küll tuleb.

*

No ja üleüldse on viimasel ajal nii, et heale tuleb halb otsa ja halvale hea. Näiteks on halb, et mul on raha kole otsas. Aga hea on see, et uue lepinguga õnnestus honorari 3 euro võrra per lehekülg kergitada, nii et millalgi tulevikus läheb sama töökoguse juures rahaga kergemaks.

*

Et ühemõtteliselt positiivsel noodil lõpetada: alles tegi VVN mulle laheda kingituse, nüüd kirjutas Ilona Bauskast, et tahab mulle üllatuse saata. Olen väga põnevil.

Muusikat pimedasse novembrisse

detsember 1, 2017

Ma ei tea tegelikult, kas keegi videolinkidel klikib – ma ise teen seda haruharva – aga panen siiski siia üles lingi ühele kontserdile, mille otsa ma juutuubis juhtumisi komistasin (link on kontserdi algusele, ta tuleb seal kuues jaos). Mulle mõjus see töötegemise mõttes väga kasulikult – ei saanud töö tagant ära tulla, sest kontsert oli vaja lõpuni kuulata. Ja huvitaval kombel mitte ei seganud tööd (nagu muusika tavaliselt), vaid hoidis mind hoopis tüdinemast.

Kui ma paar postitust tagasi kirjutasin, mis kirjandus on mu kodu, siis see on ehk minu muusikalise kodu näide: ma sattusin mõjutatavas vanuses palju hilisrenessanssi ja varabarokki kuulama ja see vajutas mulle oma pitseri. Ja see kontsert on just see materjal, eriti Kapsberger.

Või on asi selles, et varabarokne lootus läbi pessimismi või melanhoolne optimism lihtsalt passib praegusesse pimedasse aastaaega. Andku ta jõudu veel kellelegi.

Sümpaatne bänd on ka.
———————————————————————–
PS: detsembris võib muidugi samuti kuulata. Ma olen neid inimesi, kellel algab uus päev pärast magamaminekut-magamist-ülesärkamist, nii et mul oli 1. detsembril kl 1-2 paiku veel viimane november. Vabandage eksitamast.

Kus on kodu koht

november 23, 2017

Juutuub soovitas mulle muusikat, ma ei teinud ühtegi videot lahti, aga ühel keldi folgi soovitusel oli kitšine 19. sajandi muinasjutupilt peal ja sa juudas, kus mu hing kohe liigatas.

See ei klapi kuidagi sellega, mida ma teadlikult esteetiliseks pean, aga kõhutunde ja seljaaju tasemel töötab 19. sajandi või belle époque’i sentiment minu peal alati ja paneb igatsema.

Ja sama aja eneseteadlik huumor (nagu “Kolm meest paadis”) tundub vahetult naljakas, ilma et ma peaks seda endale tõlkima. Täpsemalt: see tundub naljakas mu täiskasvanud minale. Vähem reflekteeriva lapsminu jaoks oli sama vahetult naljakas Sancho Panza loopimine ja see, kuidas Falstaff pesukorviga jõkke visati. Kahju, et ma Molière’i eelteismelisena ei avastanud – ilmselt oleks naljad stiilis “sülitage maha ja astuge sinna sisse. See on arsti korraldus,” mulle siis täpselt parajad olnud; hiljem olen õppinud teda armastama, aga see juhtus alles siis, kui temaga teatri kaudu kokku puutusin – esimene kontakt oli teismeeas ja siis kirtsutasin ma nina, et hnhhh, fulgaarne.

Praegused kihistused: mõistus, mis vaimustub Queneaust, “Tristram Shandyst”, “Fatalist Jacques’ist” ja “Raevunud Orlandost”; tunded, mis liigatavad vaarvanemate aegse sentimendi ja hilisemategi muinasjutuliste lugude peale (varsti saab “Sõrmuste isandast” minu jaoks see, mis oli “Robinson Crusoe” vana Betteredge’i jaoks); ja siis on veel mu kultuurimeele lapsepõlvekodu Shakespeare. Shakespeare on turvatsoon, kodu, kuhu pugeda puhkama, kui ma olen liiga väsinud, just nagu piilupart Donaldi loodki.

(Nii laia labidaga lüües, eks ole. Tegelikult tuleb meelde küll, et isegi siis, kui ma lugesin “Orlandot” kogu aeg selle pilguga, et kuidas seda lavastada, tõi mõni koht ometi pisarad silma, ei ole ta ainult mõistusele, ei ole.

Ja kui siit peaks nüüd jääma eksitav mulje, et mulle meeldib kõik, mis on paar-kolm-nelisada aastat vana, siis Voltaire jätab mu tõtt-öelda ikka külmaks mis külmaks; kui ma pean mõne valgustaja võtma, siis iga kell ennem Diderot.)

(Ja nüüd järelmõttena kaalun, et äkki peaks oma turvatsooni hulka ka Edith Hamiltoni “Antiikmütoloogia” arvama, kõigi selle veretööde ja verepilastustega.)

(Ja veel – kuidas ma võisin unustada Jane Austeni? ainult seepärast vist, et teda ei lugenud ma lapsena. Aga niipea, kui lugesin, muutus ta samavõrd koduks nagu Shakespeare – ja nagu Shakespeare, ei valmista temagi samas mu mõistusele piinlikkust.)