Oktoobri viimasel nädalal teisipäevast reedeni, st 25.-28. oktoobril toimuvad Tartus õhtuti kell 18-21 barokktantsu tunnid. Õpetab Jane Gingell. Toimumiskoht on Jakobi Mäe kultuurikoda (Jakobi 41).

Õpilastel võiks olla varasemast ajast kas veidi kokkupuudet barokktehnikaga või muu tantsuga, kus on vaja käte ja jalgade tööd omavahel koordineerida (nt ballett, flamenko), aga põhjalikumat barokikogemust me ei eelda. Plaanis on õppida üht sarabandi, need on hakatuseks head aeglased.

Jane Gingell koos Kaj Sylegårdiga

Lingin huvilistele näidiseks ühe (ilma kostüümita üles filmitud) õppevideo Library of Congressi materjalidest. Noh, et mis samme võib ette tulla (kuigi neist konkreetsetest võib-olla kõiki ei tulegi, näiteks coupé glissé’d tegin ma ise esimest korda ühel palju keerulisemal kursusel, kuigi ta ei ole iseenesest väga raske samm).

Ja ühe sarabandi-iluvideo ka,  kuigi tõenäoliselt on see konkreetne saraband keerukam, kui kursusel päriselt ette tuleb. Valisin selle, kuna neil tantsijatel on tore seltskondlik olemine, noh, et nad ei näe liiga tantsijad välja, vaid ikka nagu seltskonnainimesed – mitte ei lehvita niisama nende kätega, vaid… ütleme, et kudrutavad nendega oma partnerile.

Ja siis veel ühe eriti edeva video – ärge muretsege, sellise taseme tantsudeni me sel kursusel kindlasti veel ei jõua – kus väga ekspressiivselt seltskondlikku olemist mängitakse, eriti meeldib mulle kaardimänguga džiig. Muide, see meestantsija on mh Jane Gingelli käe all õppinud, nii et see video on väikest viisi reklaamiks: näete, kuhu te võite omadega välja jõuda. Ühtlasi on seal näide sellest, et koperdamisest võib vabalt lavaefekti teha.

Kursusetasu: 15 eurot; nii odav saab see olla tänu Eesti Kultuurkapitalile, kes aitab osa kulusid ära katta. logo

Oma huvist võib kas või siinsamas märku anda.

Ööbisin teises linnas muinasjutuliselt ilusas majapidamises, mille peale ma oskasin ainult ohh ja ahh teha. Laed nii kõrged, et sealmajas oli alumise – alumise! – aknaruudu ülemine serv enam-vähem selles kõrguses, kus mul on lagi. Vaatasin kadedalt, kuidas nad saavad täitsa normaalkõrguses laudu akna alla panna. Ja kuidas toas saab olla korraga nii palju mööblit kui ka palju ruumi, osalt vbla selle kubatuuri pärast. Seletasin pärast kodus A.-le, et kui tema ideaal on vähe asju, aga hästi ilusad, siis ma ööbisin kodus, kus on palju asju, aga hästi ilusad.

Selline vana kooli linnakorteri õhustik. Umbes nagu kuskil Riias või Budapestis, seal on selliseid vanu linnamaju hulgem.

Hommikul kadestasin ma kõike seda ilu natuke vähem – kui kõrvaltmaja kutseka noored kogunesid maja ette parkimisplatsile tümmi kuulama. Huvitaval kombel õnnestus mul siiski läbi tümmi magada: tähendab, mulle tundus, et ma ei saa sellega magada, aga pärast ärkamist tagasi mõeldes sain aru, et selle mittemagamise asjaolud olid kuidagi unenäolised, tähendab, ma nägin lihtsalt unes, et ei saa magada.

Aga veel enne magamaminekut lugesin tükk aega omapead hämaras imekaunis elutoas endale unejutuks “Kääbikut”, oli vaikne, pererahvas magas, paksude põskedega kõuts käis vahepeal suhtlemas ja nühkis oma pakse põski minu vastu.

“Kääbiku”-lugemise peale nägin unes, et Sauron pääses kuidagi minu omainimestele kallale või üldse kõigile, kellega ma läbi käisin – neil läksid asjad viltu või mõtted mustaks või hakkas muidu paha. Läks jupp aega, enne kui ma aru sain, et ta pääseb nende kallale minu kaudu: ta teadis kõike, mida mina, nägi kõike, mida mina, ja sai sedakaudu neid mõjutada. Ma ei tohtinud kellestki mõeldagi, kui tahtsin, et Sauron talle kallale ei pääseks: mõtlemine näitas selle inimese talle kohe kätte.

Niipea, kui nüüd A. tuli, hoiatasin teda kohe, et ärgu minuga suhelgu, see on tema enda huvides (küllap tegin seda melodramaatiliselt, unes ei häbene selliseid asju nii palju). A. ütles oma tavalisel flegmaatilisel moel “Ahah.” Mina läksin kergendatult teise tuppa ära ja siis jäin mõtlema: odot, ta ütles täiesti tavalisel moel: “Ahah.” Läksin tagasi ja uurisin: kas sa tunned end halvasti? Ei tundnud. Niisiis A. peale see kurjus ei mõjunud ja ma võisin temaga edasi läbi käia.

Hiljem avastasin mooduse, kuidas üldse sellest vastikust portaalirollist lahti saada, aga ma ei mäleta enam korralikult, mis ma tegin. Igatahes oli mingil unehetkel oluline va kurivaim naeruks panna. Ei tohtinud liiga tõsiselt võtta. Kui tõsiselt ei võtnud, siis kurjad jõud ei töötanud.

*

Kurivaimudest rääkides: ma jõudsin juba “Luciferi” sarja peale pahaseks saada, et nii lame on, eriti koomiksiga võrreldes. Mitte et sari peaks olema täpselt nagu koomiks – ma lepiks täiesti sellega, et süžee on muutunud, aga adaptatsiooni karakter võiks komplitseerituselt vähemalt originaali omaga võrdluse välja kannatada, mitte olla lapik – eriti moraalselt. Koomiksis on tohutu nauditav just see, et kuigi peategelane ei valeta kunagi ja ei riku kunagi oma lubadusi, ei saa teda selles mõttes üldse usaldada, et oskaks ennustada tema järgmist käiku ja isegi tema motiive läbi näha. Ülimanipulaator, kes manipuleerib ka lugejaga, ja iga kord, kui peategelane hakkab juba lähedaseks muutuma, tõmbab ta vaiba alt ära (nagu sellisele tegelasele sobibki).

Aga telesarjas… miks peaks põrgutööst loobunud langenud ingli põhimure olema see, et üks naine ei taha temaga seksida? või miks ta arvab, et põhikiusatused ja -ihad kõik seksi järele käivad (kui ta tüütas sportlast sellega, et “su unistused ei saa ju kõik sellised vananaiste omad olla (nagu rahulikult kodus olla ja raamatut lugeda vms), kindlasti on midagi põnevamat” – ja see põnevam oli ofkoors “want to get laid”)? või miks määrab mõrvatu huviväärsuse tema jaoks eelkõige see, kas too näeb hea välja? miks peaks mässajat inglit mingid inimeste iluideaalid kottima? Ühesõnaga, monstroosselt osava manipulaatori asemel on lihtsalt üks tüütuvõitu playboy (ja poolenäolise deemonkaaslase asemel lihtsalt kena tibi). Pmst üks järjekordne kuldse südamega paha poiss, kelle pahapoissus seisneb sarja loogika järgi peamiselt selles, et ta seksib palju ja paljudega – uuuhh, milline harukordne mässumeelsus, selliseid tegelasi pole küll kunagi enne nähtud, kas tõesti võib kelleski, kes palju seksib, olla midagi head? mida järgmiseks, äkki ta laeb vahel internetist filme alla või ükskord õhtul jättis hambad pesemata?

A just siis, kui ma olin seda täiega maha kandmas kui järjekordset täiesti iteratiivset krimkat, mida vahel võib vaadata, kui millegi intelligentsema jaoks ei ole parajasti jaksu, aga üle ühe osa korraga ikkagi ei viitsi, tuli äralõigatud tiibade liin ja nüüd tõotab natuke huvitavamaks minna. Annan vist veel ühe võimaluse (kuigi IMDB arvustuste ja foorumi sirvimine mind väga optimistlikuks ei teinud).

————————————————————————-
Grr. Ma ei tea, kuhu siit sai suurem osa mu eilsest postskriptumist, kus ma kirjutasin, et interjöör meenutas mulle “Withnail and I” filmi õhustikku. Pärast vaatasin piltide pealt, et onu Monty kodu oli tõepoolest natuke sarnane, kuigi rohkemate vaipadega – ja nii palju aknapinda oleks meie kliimas ainult suvilal.
Poiste Londoni-korteri pilte oli raskem leida, äkki see oli veel sarnasem.

Mulle tehti seal möödaminnes ka üks nunnumaid komplimente.

Mina: Mul on selline nohiklik tantsuõpetamisstiil.
Võõrustaja (armsalt): Siin linnas ongi liiga vähe nohikuid.

Riia linnas, taame majas

august 15, 2016

Päriselt ka: korter, mis me kamba peale üürisime, osutus terveks väikeseseks majaks, kuhu oleks hea tahtmise juures kaks korda rohkem rahvast majutanud. Ja see majakene oli väga ilus. Minust oleks kena seda edasi reklaamida, aga ma ei tea, kas ma julgen, sest mine tea, kas me ise sinna siis üldse enam löögile pääseme? Teisest küljest, äkki kõigil ei ole vaja nii suure seltskonnaga reisida ja nad konkureerivad pigem üheinimesetubadele. Olgu siis, ma ütlen, aga ei lingi: Riverwalk.

Aga see oli hiljem, sest me sõitsime hästi kaua, kolme-neljatunnist otsa seitse tundi: nagu JJ ütles, me vältisime teeremonti sel teel, et vältisime teid. Muretu sõita, mitte kunagi ei olnud tunnet, et liiguksime liiga aeglaselt, sest mis mõttes aeglaselt? me liigume nii kiiresti, nagu siin üldse liikuda annab. Ja kuna JJ juba valis tee looduskauniduse, mitte laiuse, kiiruse ja sileduse järgi, siis oli see tee muidugi väga ilus.

Olime alles kuskil Valmiera kandis, kui teine ekipaaž, kes sõitis välja meist hiljem, hakkas kohale jõudma; ma hoiatasin neid, et me sõidame looduskaunist teed pidi; kui meid tund aega hiljem näha polnud, saatsid nad sõnumi: “Seeni saite?” Saatsin ausa vastuse, et saime seeni ja siis käisime Kääbiklas (vt ka teisest rakursist). Sinna tahaks kunagi pikemalt minna, või tegelikult üldse igale poole, kus me peatusime, ja peatuda oleks muidugi võinud rohkemgi. Vedas mul seega, et ma sain mõlemad otsad sõita selles autos, mis kiirustas vähem (mis oli kummalgi korral ise auto, sest ühed tahtsid kiiresti minna, teised kiiresti tulla) – kui reisimine käib kiiresti, siis jääb mul hing maha, Poola-hääletamisel oli EV minuga vahel püsti hädas, kui ma kippusin kakao-tanklates juuri alla kasvatama – tema arust muidugi, minu arust oli see lihtsalt normaalne kakaojoomise tempo ja lõpuks jõudsime nii või teisiti sinna ja siis kohale, kui vaja oli. Mulle sobiks õieti Jane Austeni raamatute reisirütm, kus nädalast visiiti kutsutakse lühikeseks külaskäiguks, ega te tuld tooma ei tulnud, ja kui tee peal on peatus, siis ei tähenda see mitte viit minutit, millega kõik jõuavad peldikus ära käia, vaid ööbima jäämist. Ja sama käib stardikiirenduse kohta. Teised teavad seda juba ka, reisikaaslased olid mõnevõrra üllatunud, kui ma ennast vähem kui veerand tunniga kõige oma kostüümi ja kahe tagavarakostüümiga auto peale suutsin korjata.

Ma kardan, et ma nägin tollel Riia-õhtul mõnevõrra asotsiaalne välja: riide olin pannud mugavuse järgi ja pealegi ennast Kääbiklas poriseks määrinud ja kõike pori ei pannud ma kohe tähele, alles hommikul nägin ära, et sääred on ikka veel laigulised, õhtusest jalapesust hoolimata. Sest kui ma vanalinnas öösel veinijoomise vahelt poes käisin ja vahepeal kellegi käest teed tahtsin küsida (ma satun tunnelites kergesti segadusse), siis ei olnud just kerge leida kedagi, kes oleks julgenud minuga rääkida: toppisid nina telefoni ja kiirendasid sammu. Või kujutasin ma seda kiirendust endale ette ja nina oli neil telefonis muudel põhjustel, pokemonid või midagi.

Kontsert läks hea tundega (ja saal oli väga ilus), publik oli toetav, teisi oli huvitav vaadata – mul oli eriline huvi 19. sajandi vastu, sest seda ma ise ei tee, aga ma idandan vaikselt mõtet kutsuda selle peale külalisõppejõud. Pärast saaks hakata otsast ülikooliteemalisi kavu välja mõtlema, Kristjan Jaagu luuletuste ümber midagi kududa näiteks. Või lavastada mõne Schultz-Bertrami loo (jeerum, seda vikiartilit vaadates avastasin, et ma ei olegi talt kõike lugenud, mida eesti keeles saaks).

Siis meelitati mind ühe teise ansambli vaatamiselt õue pildistama ja siis hakkas muidugi tavaline Eiffeli torni tööpäev – ei jõua kaht sammugi astuda, juba tuleb keegi ja tahab sinu taustal pildistada. Pluss need, kes üritavad ise märkamatuks jäädes sind telefoniga kinni püüda, nagu pokemone või midagi. “Kuni nad meid pallidega viskama ei hakka, on kõik hästi,” märkis JJ.

Kõige suurem hea üllatus oli siis, kui pooled meie omad olid juba ära sõitnud ja mina olin juba riided ära vahetanud, sest mul läks meelest ära, et meid oli meelitatud viimase ansambli esinemise ajaks tantsima, kui mõni lugu peaks tuttav olema. Vahet pole, ka ilma minuta oli meid veel kolm kostüümiga inimest järel. Aga enne seda viimast ansamblit tuli hoopis üks duo, kellest ma ei teadnud midagi, pärast tegin juttu, sain teada, et lauljaneiu õpib Bremeni kaunite kunstide kõrgkoolis (arvatavasti vanamuusikainstituudis) ja guugeldasin, et tema täisnimi on Aija Veismane ja et teorbi-Martinš õpib Leipzigi muusikaülikoolis. Üllatus sellepärast, et ma ootasin, et esinejad on seal laias laastus meiesugused – mitte et ma meist halvasti mõtleksin, aga isegi mina ei ole ju päris proff, duo seevastu tundus professionaalne või vähemalt sinnapoole pürgivat. Kontsert, mida ootaks pigem vanamuusikafestilt kui selliselt läbivooriva rahvaga linnaürituselt.
Ma lingin selle algust, aga salvestis ei kõla kaugeltki nii ilusasti kui päriselt, sest esiteks rahvas sagib ja sahistab hirmsasti (on ka üks natuke paremast kohast, seega vähema sahinaga võetud laul, aga kõrgemas registris, mis minu arust saab kesise salvestustehnika käes rohkem kannatada) ja teiseks, noh, kaamera helikvaliteet. Ma otsustasin neid klippe kuulates, et ei tohi ise enam kunagi oma salvestiste häälekõla peale põdeda, sest neis läheb nii palju kvaliteeti kaotsi. Duo oleks ka palju tähelepanelikumat publikut väärinud, aga noh, teisest küljest, selline võiski nende laulude omaaegne keskkond olla, õukond sagib ümberringi ja lobiseb omavahel.

Nüüd tagantjärgi saan aru, et mul oli vist kõige parem kuulamiskoht – peaaegu muusikute selja taga, mis tähendab, et publiku sagimine jäi teispoole neid. Isegi esireas oleks juba halvem olnud, siis oleks ma jäänud sahistamise ja muusikute vahele ja kuulnud neid võrdselt, tagumistest ridadest rääkimata. Eks ma olin muidugi ka repertuaari suhtes isiklikel põhjustel positiivselt häälestatud, varabarokk on sedasorti muusika, mille keskel ma mõjutatavas eas kõige rohkem olin, ja tegin lihtsamaid lugusid bänditegemise korras ise ka, nii et mul oli ühest küljest nostalgialaks, teisest küljest oli repertuaar küllalt tuttav, et jaksaks tähele panna, “kuidas ta seda teeb”. Kergelt ja sundimatult; ja tehniliselt nii nõudlike lugudega on raske nii kerge olla.

Pärast oli see tantsumuusika bänd (Ludus) kah päris tore, oli näha, et nad on tantsijatega küllalt tihti koos mänginud, nii et juba teavad, kuidas käib. Paar meie tantsijat andis oma sümboolse tantsupanuse ka.

Ja ma saan aru, mismoodi see kõik kõlab, aga aususe huvides pean ikkagi ütlema, et kui me lõpuks koos Läti Lauraga sööma läksime (koht paistis olevat enam-vähem kohalik Kloostri Ait), siis oli söök väga hea. Ei saa siit puänti midagi. Kui just see ei loe, et liiga vähe sai olla ja trammiga ei saanud sõita.

——————————————————————————————————————————-
PS: me nägime välja sellised, aga kes Tartu etendusel (või mõnel Rakvere… või Kabala… või Pärnu hansa reedesel etendusel) käis, sellele pole siin suurt midagi uut.

Mul pole siia juurde suurt midagi tarka kirjutada, aga paar klippi on ette jäänud ja lugejad on vahel tahtnud, et ma veel popurriisid koostaksin. Olgu.

Lätlased palusid pärast Brukna balli, et ma neile tantsulugusid saadaks, hakkasin otsima, kas ma leian mõne ilusa õige “Fy, Nay” esituse selle Pachelbeli kaanoni asemel, mida me tavaliselt pruugime. Ja näedsa. Täitsa kenas tempos ka veel, mängivad üks vana ja üks noor.

Aga kõigepealt sattusin hoopis sellise animatsiooni peale (Anime Boys). Esituslaad vastab laulu sisule kahtlemata paremini kui kõikvõimalikud peened variandid.

Võrdluseks Harp Consorti õrnakene versioon ka, sest ma armastan Andrew Lawrence Kingi, kes olevat ka päris elus just sama tore, kui head (ja sageli isegi tantsitavas tempos!) tema albumid on.

Siia juurde veel üks continuo-lugu, Vitali “Capritio sopra otto figure”, mida me oleme südamerahuga sellesama tantsu jaoks pruukinud – need groundid on nagunii üsna sarnased. Capritio otsa tuleb seal klipis üks aeglaselt, aga see-eest ma ütleks, et päris erootiliselt mängitud ciaccona.
Kui see capritio-esitus on tantsimiseks parajas algajatempos, siis Primavera oma on särtsakam, aga nad mängivad tantsimise jaoks veidi liiga muutuvas tempos. Muidu on hästi tundlik, mulle väga meeldib.

No ja las siin olla see Savalli mängitud Pachelbeli kaanoni versioon (koos džiigiga), mida me viimasel ajal ise kõige rohkem kasutanud oleme, sest see on hea pikk. Isegi kui jalad tuleb turbokiirusega tööle panna.

Selle kõrvale Voices of Musicu rahulikum, aga ikkagi mitte nii aeglane versioon nagu enamik tänapäeva esitusi. A=415, nii et silitab oma mõnusa madalusega kõrva.

Mina pusisin oma asjadega ega vaadanud õieti jalge ette, suur lai kõnnitee ka. Õigel hetkel tõstsin pilgu ja hoidsin ära kokkupõrke suure heledat verd purjakil mehega. Mees märkas kokkupõrkeohtu umbes samal ajal, nii et tegime mõlemad ühekorraga väikese kõrvalepõike. Nagu ma ütlesin, suur lai kõnnitee, nii et isegi üks hajameelne ja üks purjakil tegelane pääsesid kerge vaevaga üksteisest mööda.

Mees (kiiresti, murelikult, tuliselt): “Ma tean, ma tean! Palun vabandust!”

Läksin edasi, muigasin ja mõtlesin, mis asi see küll on, mida ta teab. Äkki oleks pidanud küsima. (Äkki sedasama, mida nad seal Mitchelli ja Webbi sketšis teadsid).

*

Viimase nädala sisse on mahtunud: 17 tundi eri transpordivahendites – buss-praam-buss-praam-buss-buss. Ühest Eesti otsast teise.

Väga ajutine roosa kleit: reedel läksin ilmateate korralikult läbilugenud inimesena teise linna kevad-sügis-talvevarustuses, pidin üles sulama ja impulssostsin esimesest ettejuhtuvast kaltsukast kärtsroosa suvekleidi (nagu mul neid vähe oleks). Paar tundi veel ja ilm sättis ennast ilmateate järgi ja jättis mind murelikult mõtlema, kuidas ma selle kleidi tagasiteel oma seljakotti mahutan. Proovisin ilusatele noortele tüdrukutele pakkuda – ei taha, roosa. Pakkusin endavanusele naisterahvale, too mõistis minu kombel roosade kleitide võlu ja võttis endale.

Kõrtsijalgpall: tegin seal linnas kohe luuret, kus kõrtsides jalgpalli näidatakse. Esimene kõrts, mille ma järele proovisin, oli möödapanek, sest kuigi baarimehed tahtsid õnneks ise vaadata ja nii nägin mina ka, pidas kohalik… kuidas nüüd viisakalt öeldagi, jõmm- ja beibekond kõlaks nagu sildistavalt, a noh, ütleme siis “tümakat armastav seltskond” samas kõrtsis pidu sellise muusikaga, mida tümakat armastav seltskond armastab. Teine päev teises kõrtsis läks paremini: terve omaette ruum. Seekord oli mul peotäis tantsuõpilasi slepis, ühele noormehele nende hulgast seletasin ära, misasi suluseis on. “Polegi ju raske,” nentis ta üllatunult. Ju siis ulatuvad mu pedagoogivõimed ajaloolisest tantsust väljapoolegi. Pärast jõudsin talle veel seletada, miks ungari keel on lihtne ja miks “Coliandro” sari on hea ning et jah, näe, itaallased oskavad järelikult enda üle naerda küll. Jälle üks selline vestlus, kus mina muudkui rääkisin ja rääkisin endast või sellest, mis mind huvitab, ja teine muudkui küsis ja küsis. Pärast seda, kui ma olin talle pärast oma tantsutundi nagunii tublisti seletanud, mis allikatest ajaloolist tantsu üldse välja kougitakse ja kui head või halvad need allikad on.

Õpilased väsisid pärast kümnest mängu ära – muist olid noored ja korralikud ja tahtsid magama minna, muist oli vist üldse tulnud pigem seltskonna kui jalgpalli pärast – , minul oli vunk sees, tegin linna peal tiiru ja läksin kella ühest tagasi (ega kahetse, see oli see Itaalia-Inglise mäng, mis on mu arust praegusenigi selle MMi parim mäng). Olin kõigest natuke hädas ühe soomlasega, kes tahtis kangesti sõbraks tulla, kippus mu taldrikust toitu kiskuma (või mine tea, äkki tahtis midagi muud kiskuda kui mu toitu, aga mööda läks) ja segas mul jalgpalli vaatamist. Ma ajasin ennast laua najale püsti, suureks ja hirmsaks ja ta põgenes, solvanguid pobisedes. Aga sellele järgnes varsti meeldivam kontakt ühe kambaga, keda ma muidu peale vaadates jõmmideks stereotüübistaks. Võib-olla muus olukorras stereotüpiseeriks ka nüüd, ei tea. Igatahes – kui ma olin pälvinud ühe tüübi tähelepanu sellega, et väravavõimaluse koha peal õhku ahmisin, jäi ta minuga jalgpallist lobisema, millalgi lisandus talle paar sõpra ja nad ei olnud üldse tüütud. Rääkisid asjast (no näiteks tabeliseisust või kes kellega finaalis kokku võib saada ja kumb võidab, kui finaal tuleb näiteks Saksamaa-Holland), ei ahistanud, ei olnud agressiivsed. Võtsid mind nagu semu, kui nad olid sellest esialgsest üllatusest üle saanud, et näh, naisterahvas võib sellises asjas semu olla. Ma valgustasin neid jälle lahkesti sellest, et mina näen üle tüki aja meesterahvaid, kes huviga jalgpalli vaatavad; et oma sõpruskonna pealt võiks arvata, et see on puhtalt naiste hobi. (Hmf, arvestades, et ega ma teab mis originaalset analüüsi kuuldavale ei toonud, puha triviaalsusi, meenub mulle nüüd jälle see IT-osakonna osa)

Jalgpallist veel: ma annaks kõrvalosatäitja preemia Horvaatia peatreenerile, eriti esimese, Brasiiliaga mängitud mängu eest, kus ta suutis pelgalt nätsunärimisega väljendada sama, mida Scolari tuuleveskina vehkides. Ja milline hoiak, milline stiil, milline paheliselt läikiv ülikond! Millegi poolest meenutas see mulle väga Crispin Cloverit “Charlie inglite” uusversioonis – rollis, millel ei olnud isegi nime (ega teksti, aga see oli juba tema enda nõudmine). Aga isegi creepy thin man’ina suutis ta ennast meeldejäävaks teha.

Meelelahutus: käisin vaatasin ometi ühe “Taanieli mängu” etenduse ära – mis oli muusika poolest ilus, muidu kohati äge ja kohati nunnu (lapsed, kes mängisid puust odadega sõdureid näiteks. Ptüi, ma oleks äärepealt kirjutanud “armsad lapssõdurid”). Mõtlesin näitemäng otsa, et millist lusti selline asi keskaja vaatajale pakkus: juba tavaline kirikuskäik oli muu hulgas suur vaheldus argipäevale, no ja nüüd veel näitemäng, pealegi on Taanieli lugu ise üks action teise otsa – dramaatilised ended, lahingud ja lõukoerad, ja ilus muusika veel sinna juurde, ja trummimürts… Kõhistasin vahepeal naerda, kui kuningas Dareiose suur must habe käis laulmise taktis pumps-pumps-pumps üles-alla ja lõvid tegid armsalt õrr-õrr ja vehkisid käppadega. Tundsin, et minu meelt on korralikult lahutatud. Ja siis, pärast etendust, ütles kirikuõpetaja, et näe, kui tore, et ikka on veel inimesi, kes eelistavad… mis ta nüüd ütleski, äkki oli “süvenemist” – selle asemel, et meelelahutust otsida. Hea, et sellise etenduse juurde juua ei pakuta, mul oleks see kohv või mahl või õlu selle koha peal läbi nina välja tulnud. Kärts, mürts, lahingustseenid, õukonnaintriigid ja lõukoerad – ja ei ole nüüd meelelahutus? no kuulge.

Muusika: tundub, et paljud vanamuusikud, kes tantsumuusikat mängivad, ikkagi ei tea, kuidas neid tantse tantsitakse. Kui nad oleks kunagi proovinud takti lõpuni, tähendab, õige maandumishetkeni õhus püsida, siis nad niiviisi ei mängiks, nagu nad mängivad. Ja kolmepäevasest kursusest – poolteist tundi päevas – jäi kaugelt liiga väheks, et pooltestki tüüpilisematest tantsudest ettekujutust anda. Tüüpilisematest, eks ole, kõrgpilotaažini oleks veel nagunii aega jäänud. Poole pikem oleks võinud olla – sama palju päevi, aga rohkem tunde, või sama palju tunde rohkematel päevadel.

*

Ükskord kogemata tegin ma sellise eesrindliku toitumisliigutuse (putuktoitlusest loodetakse maailma valgukriisi lahendust), et sõin ära ühe end mee sisse uputanud sipelga. Hea hapu oli. Millalgi eile jõudsid sipelgad ühest allah. torditükist viimaseks jäänud viilu üle võtta, jalutavad seal peal oma keerulisi mustreid (“nad on seal nii ilusad, nagu nonparellid”, märkis A., kes neid esimesena tähele pani) ja kui uskuda seda, mida ma näen, kühveldavad endale esijalakestega mangoželeed suhu. Hirmus tore on vaadata, ma tunnen endas neid ürginimese tunge, mis ajasid meie eellasi igasuguseid veidraid loomi kodustama, ja kaalun, et äkki võib endale ka torditükist sipelgafarmi teha. Läbipaistev kast on juba olemas, tänapäeva torte enam pappkarbis naljalt ei müüdagi.

Mullamurelased, sellised kenad, puhtad ja viisakad sipelgad – saia sisse ei roni, säärest ei hammusta, ainult magusa peale on surmapõlgavalt maiad. Nagu koduloomaks loodud. Aga ma tean küll, kui talv tuleb, kolivad nad jälle põranda alla.

*

Ah jaa. Vahepeal käisin minevikus. Või peaaegu et. Kõigepealt jokutasin ma oma pangakaardi pikendamisega nii kaua, et ta kaotas kehtivuse. Ja kuidagi kogemata oli mul just siis piisavalt sularaha käes, et ei tundnud nagu vajadust uue kaardiga kiirustada. Läks nii nädalake kaarditut elu mööda ja ma kaotasin oma mobiiltelefoni ära. Saabus eriti vaikne ja rahulik elu, kus mind sai kätte ainult lauakalt (jah, mul on selline arhailine riistapuu) ja meili teel, nagu muistseid eestlasi kunagi.

Moraali ei oskagi siit nagu leida, sest see kõik muutis mu elus tegelikult väga vähe.

Kalendrimuusikat

detsember 26, 2013

Sain mullu muusikavaliku eest kiita ja vihje, et võiksin teinekordki midagi sellist kokku panna. Teie teenistuses.

Mõtlesin, et kompileerin seekord midagi rahvapärasest jõulupärimusest midagi, nii et kõigepealt Süüria traditsioonist: “Baytun Maghara” (laulja on õde Marie Keyrouz).

Kodusema, st euroopalikuma kõlapildiga Itaalia keskaegne folk: “Cristo è nato” Laudario de Cortonast (kahjuks ei tea, kes esitab). Pistan selle siia juba selle mälestuseks, et need Itaalia rahvapärased vagalaulud ajasid mul kunagi vanasti juhtme kokku: keegi mängis Zeffirelli “Fratello Sole, sorella Luna” heliribast üht lugu – vist oli “Sia laudato San Francesco” ja mina kõverdasin huult, et häh, mis sanreemo estraadi Zefirelli oma filmi on pannud. Pärast avastasin, et ehtne keskaja muusika: itaallased on lihtsalt juba sajandite viisi sanreemot teinud.

Veel lähemalt, nimelt Soome allikast ja Rootsi esitajad: Joculatores Upsalienses laulab “Piae Cantionese” laule. See on nii vanamuusika kui ka vana muusika, sest jokulaatorite aktiivne aeg oli vinüüliajastul. Paras retrosaund, ajast, mil vanamuusikat tehti alati korraliku sirgjoonelise neljakandilise trummitümpsuga – või muidu sirgjooneliselt, sobib eriti hästi nostalgiatripiks neile, kes on noorpõlves vanamuusikaga tegelenud – ja on täpselt seda tüüpi muusika, mille pealt ep. ütleb, et vanamuusika on igav, nii et isiklikult talle olgu see hoiatuseks “ära kliki”.

Ja kui juba upsaliensistega asja tuli, siis las tuleb Uppsala cancionerost Mateo Flecha “El Viejo” “Riu riu chiu” (Kalenda Maya versioon, mis on kah selline… vana vanamuusika – kaheksakümnendate oma).

Eelmise jõulu aegu pakkusin Cárcerese ensaladat ja ilma ensaladateta ei saa ka nüüd, kuidas siis muidu, kui need passivad rahvapärasuse teemaga nagu sukk ja saabas. Kuna tänavuseks mitteanonüümseks autoriks tükkis juba eelmise looga Mateo Flecha, siis kõigepealt üks laul tema jõulu-ensaladast (kui keegi tunneb terve ensalada vastu huvi, siis see liigub enamasti “Jubilate” nime all; tänu vikipeediale saab ka teksti lugeda ja CPDL pakub partituuri, kui keegi tahab kaasa laulda). Orphenica Lyra nimeline bänd esitab, hästi kena versioon on.

Sama Orphenica Lyra esituses jõulujupp “La Bomba” nimelisest ensaladast (ikka Flecha; siin on CPDLi armust tekst ja partituur). Kui ma ei eksi, mängib löökriistu Pedro Estevan ja tema näeb juba ise välja peaaegu nagu jõuluvana.

No ja kuidas ma koostan muusikavalikut, kus Hespérion või Capella Reial de Catalunya üldse ei mängi. Ei saa ju nii. Niisiis veel ühest Flecha ensaladast, seekord “La Negrinast” jupid alates reast “Florida estava la rosa”.

(Kui kedagi huvitab, siis siin on terve “La Negrina” nimeline jõuluensalada, esitus (La Colombina) on kõrgel tasemel, aga minu maitse jaoks sedasorti muusika kohta juba natuke liiga “puhas”; see siin meeldib mulle rohkem, aga kahjuks on siin ainult pool salatit – pikkus on umbes sama, aga nad kasutavad instrumente ja annavad sageli vokaalosa ette sama muusika instrumentaalis ja rohkemate kordustega saab muidugi sama aeg täis, ilma et üle poole rehkenduse valmis jõuaks. Selle versiooni “N’Eulalia vol gonella” on hästi äge. Kui võtta kõigepealt see ja seejärel Hespérioni “Florida”-jupp, tuleb muide peaaegu terve ensalada kokku. “La Negrina” teksti näitab vikipeedia.)

Uppsala cancionero juurde naastes – kui ma otsisin tädile-onule n.ö postkaardiks jõululaulu, siis valisin just “Verbum caro factum est”; olgu ta siin nüüd teises versioonis, nimelt instrumentaalis, vihueladega.

Samast kogumikust “Rey aquien reyes adoran”, samuti instrumentaalversioon (ikka Savall ja Capella Reial).

Ja üks lugu, millest mul on küll tunne, et ma mullu seda juba linkisin; aga kuna selles kohas, kus ma omast arust linkisin, on kirjutatud kõigest “midagi rahulikumat” ja lingi alt tuleb kõigest hapu näoga ja koostöötahtmatu juutuubi pilt, siis ma päris kindel enam ei ole; niisiis uuesti midagi rahulikumat ja et ei läheks nii nagu eelmine kord, märgin ära, et loo nimi on “No la devemos dormir”. Cárcerese lugu, jälle Savalli ansamblitega – Capella Reial ja Hespérion.

Ja kuna mul on Ladina-Ameerika barokita heliriba teha sama raske kui ilma Savallita, siis tuleb siit jõulu-jácara Los que fueren de buen gusto (mängib Harp Consort, samuti bänd, ilma milleta mul näikse olevat raske heliribasid kokku panna; olgu siinkohal nende kiituseks öeldud, et lisaks sellele, et nad mängivad väga hästi, oskavad nad tantsumuusikat niimoodi mängida, et arvestavad ka tantsijatega – mängivad enamasti õiges tempos ja piisavalt pikalt; Jane Gingell kiidab ka seda, et kui Andrew Lawrence-Kingiga koos mingit etendust või kontserti kokku panna, siis ei ole ta tantsijate vastu ülbe); ja veel üks kena rahulik veidi minoorne jõululaul “Canten los jilguerillos” – samast albumist.

Ja lõpetan jälle jõulu-cachua-ga, mille nimi on “Niño il mijor”.

Kontekst

oktoober 31, 2013

Tulin mängult (meil läks täna muide arusaamatult hästi), kõnnin mööda koridori, vaatan hajameelselt näitust.

Istuvad nukud; nukk karuga; mitu mängukaru kompositsioonis; mänguasjad selgetes krellides värvides mulle seintelt otsa vaatamas.

Nagu võite isegi arvata, kõhe. Mõtlen, et huvitav, mis kontseptsioon selle taga on.

Enne ukseni jõudmist käis klõps ära. Seda koridori kasutab ka lasteaed. Tavaline lasteaiakujundus.

Kui seal marginaalse iluküsimuse foorumis tuli üles jutt, et ega keegi ei tahagi, et naised peaks end kogu aeg värvima, õigemini profimeiki teha laskma, et küsimus on selles, et kui inimesed tahavad endast ilupilti saada, siis on kasulik profimeikija juures käia, et ilusa pildi saaks – siis jäin ma mõtlema, et minu jaoks tähendab ilupilt midagi hoopis muud ja üritasin üht ka linkida – ebaõnnestunult. Mõte oli selles, et ma tahaks ilupildi puhul peaasjalikult, et pilt oleks ilus; ja et ma usun, et ilusa pildi saamiseks ei pea modell lilles olema ega üldse ka ise tingimata ilus.

Nüüd tuli avalikku veebiruumi üks Ruudu Ulase tehtud pilt üles, mis vastab spetsifikatsioonile (ei, ei ole mina seal peal, ma ei tea, kes see on). Tähendab, modell tundub ilus küll, ma ei vaidle, aga ma usun, et tglt ei olene pildi ilu modelli väljanägemisest.

Mulle tundub A. viimase aja filosoofiahuviga, et ta on kas nn suuri mõtlejaid üle- või ennast alahinnanud.

Paar nädalat tagasi teatas ta mulle ahastaval pilgul: “Ma olen loll. Ma ei saa isegi põhimõistetest aru. Ma ei tea, misasi on reaalsus ja mis on meeleandmed.”

Palju õnne. Oled leidnud üles kaks neist põhiprobleemidest, mille lahendamiseks filosoofia üldse sigines. Kui sa suudaks neile küsimustele vastata, saaksid sa hakkama millegagi, millega mitme tuhande aasta jooksul veel pole saadud.

Paar päeva tagasi kirus ta, et keegi tädi kasutab kuskil raamatus mõistset “propositsioon” ja ta ei saa aru, mis see on. Ma pakkusin mingeid vulgaarseletusi, et noh, see on see, mida lausega väidetakse. Mispeale A.: “No aga mis mõttes on lause “Brutus killed Caesar” üks väide? Siin väidetakse minu arust kolme asja: et Brutus, et Caesari ja et tappis.”

Jällegi, palju õnne. Oleks kohe nii täpselt mõelda viitsitud, oleks kogu see jahmerdamine praeguse Prantsuse kuninga kiilaspäisuse ümber ära jäänud.

***

Ma ise mõtlesin selliseid triviaalsusi, et evolutsioon on moraalile sama kesine alus kui “Jumal tahtis”. “See on evolutsioonijumala tahe” – sellega annab põhjendada-õigustada kõike, mis ette jääb ja õigustust vajab.

***

Täiesti muul teemal: otsisin juutuubist Caroso tantsude muusikat ja leidsin ühe klipi, kus muusika (kuigi kenasti mängitud) on küll kahjuks väga kehvasti kuulda, aga see-eest oli see tantsupaar täiesti lummav. Mulle tohutult meeldib, kuidas nad ennast ümbritsevast sebimisest ja lobisemisest absoluutselt häirida ei lase ja hoiak on ka õudselt hea. Complimenti.

*

Mu Caroso-otsingud võtavad üha kentsakamaid kurve: nüüd komistasin ammunähtud Dario Fo sketšile -võiks commedia dell’arte sõpradele üht-teist huvitavat pakkuda. Hoiatus: itaalia keeles – tähendab, sissejuhatus sellises itaalia keeles, millest ka mina aru saan, ju siis ka teised, kes seda mõnevõrra nokkinud on; kui sketš ise pihta hakkab, siis läheb mingisuguse põhjaitaalia murde peale üle, nii et sellest peale jälgisin ma rohkem kehakeelt. Aga noh, põhiasjadest saab ju ikka pihta: Zannil on kole nälg, ta plaanib ära süüa iseennast, seejärel ümberviibijaid, seejärel juba mäed ja lõpuks Jumala – aga siis hakkab unistama ja kujutab ette, et keedab putru (ja mis ta sinna kõik sisse paneb – toiduasjade nimed olid sealt põhilised, mis ma kinni suutsin püüda); järgneb kole pettumus, kui tuleb meelde, et see oli ainult ilus unistus; ja suur vedamine, kui lõpuks õnnestub sääsk kinni püüda (ilus! rammus!)

Kaugelt kodune

oktoober 17, 2012

EV ütles pärast korea jutulauliku etteastet: “No nii kummalisel kontserdil pole ma küll kunagi käinud.” Heakskiitvalt.

Asi, mis jäi kummalisena silma: kuidas mitu eri lugu oli üksteise sisse sulanud, nii et ega lugu ei pruukinud ümmargust lõppu saadagi, selle asemel kasvas sealt välja hoopis järgmine lugu, nii et otsad jäid lahtiselt sinnapaika.

Näiteks lugu korvis peituvast imeilusast mungast ja kaunist tütarlapsest Baebanglist, kellel tuli mungaga suur armastus – selline naljakavõitu koht – ja seejärel suur kurvastus, et munk läks ja tagasi ei tulnud, mille peale Baebangl jäi omadega otsa ja hakkas ära surema – mispeale mina ootasin, et nii, huvitav, kumbapidi nüüd läheb: kas tuleb kurb lõpp, et munk jõuab tagasi alles siis, kui tüdruk surnud, oh seda saatuslikku eksitust ja viivitust, või hoopis jõuab munk viimasel hetkel tagasi ja armastajad taasühinevad õnnelikult. Aga võta näpust, tüdruk suri lihtsalt ära, mis andis põhjust natuke aega laulda elu kaduvusest, kuidas me kõik sureme ja kuidas keegi ei saa vastu panna, kui surmariigi kurjad vaimud käsivad tulla; ja laulda matuselaule, millest läks käima juba järgmine jutt, nimelt kavalast tobuhulkurist, kes peaaegu jääb isegi uskuma, et on suur šamaan, aga hoolimata oma tobususest petab surnud tüdruku perelt varanduse välja. Ja siin niisamuti: kuna hulkur ilmus kohe pärast tüdruku surma ja satub poolkogemata šamaaniks, siis hakkasin vahepeal ootama, et läheb nagu neis mitmes jutus, kus keegi leiab, et arstidel on tore põli, esineb arstina ja saab rikkaks – aga ühtlasi ravib kogemata kombel patsiendid päriselt terveks. Hakkasin ootama, mis napaka nõksuga ta tüdruku siis ellu äratab, aga ei, see oli juba ikka lugu varanduse väljapetmisest, mille õnnelik lõpp oli hoopis see, et hulkur sai sealt ise eluga minema ja andis kõrtsimutile, kelle lobast ta oli enne kõik vajaliku teada saanud, et ise nii veenvalt esineda, tänutäheks veel hunniku raha.

No ja muutuv rakurss – lugu sai iga kord, kui laulik uueks tegelaseks kehastus, teise ilme, nii et justkui uus mõõde oleks juurde ilmunud; ja žanride sujuv üleminek: kelmika armuloo otsa kurvad armulaulud ja kurvad matuselaulud; koomilise kelmijutu vahele hulkuri filosoofiline mõlgutus sellest, kuidas tal ei tasu surnukspeksmist karta, sest eks kunagi tuleb niikuinii surra; õieti juba matusestseenis oli üks päris šamaanidest natuke imelik, nii et tema laul oli koomiline.

Aga see ei olnud õigupoolest enam päris võõras, sellist kõrg- ja madalstiili sundimatut miksimist on ka tuttavamate maade rahvajutud täis, või nagu EV adekvaatselt märkis, eks see kõrge ja madala vahel range vahe tegemine ongi üks viimase aja värk; jajah, nõustusin mina, eks need valgustajad ei sallinud ka Shakespeare’i täpselt samal põhjusel, et ta segab valesid asju.

Mis mind aga sellistel üritustel alati rohkem hämmastab, ei olegi mitte võõras, vaid tuttav. Kauge maa kunstist nagu ootakski, et neil seal on kõik täiesti teistmoodi. Aga lugu tütarlapse ja munga armastusest – algab kelmikalt, lõppeb traagiliselt – ja lugu kavalast hulkurist oleks mõlemad võinud mutatis mutandis ka Dekameronist pärit olla. Või “Paadimehe tõdede” raamatust. Või kuskilt mujalt lähemalt.

See imestus on mitu korda käinud – viimati näiteks siis, kui üliõpilasteater tegi Jaapani juttudest oma püüdetult ulpiva konna etendust – et ah, kui commedia dell’artelikud need lood ikka olid. Või noh, viimati, kui ma tundsin vajadust guugeldada, mis see kyōgen õieti on, siis ka selline tükk oli väikese sisututvustuse abil põhijoontes arusaadav isegi siis, kui sõnadest aru ei saanud.

Või kas või omal ajal “Libarebaste ja kooljate” raamatust. Või tšuktši muinasjuttudest. Või liikudes ruumi asemel ajas – mäletan, kuidas see mulle Binchois‘ surma puhuks kirjutatud itku kuulates pauguga pärale jõudis: ah, tuleb välja, et nad kurvastasid surnud sõprade pärast juba siis, täitsa nagu meie. Kes oleks võinud arvata, et pooltuhat aastat tagasi või teisel pool maakera võiks inimestel olla samasugused tunded.

Jah, see, et muist detaile on kummalised, on ootuspärane. Aga põhilised asjad lähevad korda kogu selle kummalisuse vahelt. Inimesed ikka armastavad, surevad, leinavad, igatsevad, rõõmustavad, kardavad, tunnevad janu ja nälga, on rumalad.