Ahaa-elamus: stiihia

august 4, 2017

Keegi võttis kunagi seltskonnas jutuks, kust tuleb “stiihia” sõna. Keegi ei teadnud. Pakuti, et vene keelest, aga jäädi jänni seletamisega, kust see vene keelde tuli.

Vene sõna kohta ei tea ma siiani, aga komistasin ühes Kreeka kohtuasjas sõnale “στοιχείο”, mis tuleb vanakreeka sõnast “στοιχεῖον” ‘üksus reas, komponent, element’, mis omakorda tuleb sõnast “στοῖχος” – ‘rida, rodu’, mis on seotud sõnaga “στίχος” (kah “rida”). “Stohhastika” tuleb samast tüvest.

Nii et kui “Hernerhirmutise” raamatus kirjeldatakse, kuidas Šmakova väänles ja pöörles, “tants oli tema stiihia”, siis öeldakse pmst, et ta oli omas elemendis. Või miks mitte “tants oli tema rida”.

Tegelikult pole seda infot ka vene “стихия” kaudu raske leida – vt Wictionaryst, aga kuna vene keeles ei ole alati lihtne guugeldada, las see väike triviaalsus olla siitki leitav.

Tuleb endiselt möönda, et Gerald Durrellil on õigus: hea on harimatu olla, siis saab kogu aeg üllatuda.

Asi pole ainult selles, et ÕS ütleb, et õnnestuvad ja ebaõnnestuvad tegevused või ülesanded või ettevõtmised (sest “õnnestuma” sünonüüm on “korda minema”) – minu puhul pole kunagi asi lihtsalt selles.

Asi on ikka rohkem selles, et ma kasvasin üles ajal, mil kõik niiviisi rääkisidki, nagu ÕS soovitab, välja arvatud Toomas Uba ja co, kelle keeletaju oli soome keele peale üle kolinud (oletan, et teiste keelde nakkas see just soomemõjuliste telereporterite suust, kuigi kantseliidivastane leht kahtlustab ka inglise keelt). Mis tähendab, et kuna minu jaoks õnnestuvad ja ebaõnnestuvad jätkuvalt ettevõtmised ja muu taoline, võtab mul kõhus kõhedaks, kui keegi ütleb enda kohta “ma ebaõnnestusin” – kõlab nagu “ma olen halvasti välja kukkunud inimene.”

Kuidagi hirmus kapitaalne.

No ja siis ma saan aru, mida öelda taheti (õnneks enamasti ikka kõigest “mul ei tulnud välja” või “mul läks untsu” või “mul ei õnnestunud”) ja tõlgin endale tagasi.

Aga sellised tagasitõlkimised väsitavad pikapeale ära (“ma ebaõnnestusin” on sama epideemiline kui “sotsiaalne” oma kaaperdatud tähendustes, nii et seda vaeva tuleb ikka iga natukese aja tagant näha) ja praegu nähtavasti tuli kätte see punkt, kus keelepropaganda tegemine tundub pikas perspektiivis lihtsam kui kogu aeg teiste juttu tagasi tõlkida.

———————————————————————————————————————————–

PS: huvitav on veel see, et “ebaõnnestumist” pruugitakse niiviisi minu arust (statistikat pole teinud) rohkem kui “õnnestumist”. Guugeldasin väheke ja “õnnestumise” kasutamine oli tüüpiliselt stiilis “reis õnnestus”. Nüüd saaks siit kindlasti välja imeda mingi vulgaarpsühholoogilise jura, et inimesed peavadki ennast läbikukkumiseks rohkem kui eriliseks õnnestumiseks. Aga see oleks ju liiga kurb.

Mis keelel, see meelel

märts 24, 2016

Aeg-ajalt ma vihastan selle peale, kui ületäpsustatud eesti tehnikakeel on: tundub, nagu oleks ekstra pingutatud, et meil oleks võimalikult palju termineid asjade tähistamiseks, millega prantslased või inglased saavad märksa sõnavaesemalt hakkama. Või mis tehnikakeel. Eesti keelekorraldajatel käib üldse aeg-ajalt peal tung iga tähendusnüansikese jaoks uus sõna leiutada ja ma ei teagi, kas see on mingi obsessiivkompulsiivsuse eriliik, iha luua lõkse, kuhu võimalikult palju keelekasutajaid sisse kukuks, või isiklik viha polüseemia vastu.

Kunagi varem jaurasin ma “puidu” ja “õieti” üle; täna tuli mulle meelde üks väike isilik keelemäss: ma ei ole nõus tunnistama “otsikut” otsimisjublakana (vähemalt mitte ainult selles tähenduses), vaid tahan seda pruukida nii nagu inimesed ikka, sh tehnikainimesed, kelle erialasesse keelde need va “otsikud” ja “otsakud” kuuluma peakski ja kellel võiks seega natukenegi sõnaõigust olla. Õnneks lubab viimane ÕS “otsikut” ka inimese moodi pruukida, lisades küll täpsustuse “argi”. Ja kuna mina olen selle üle juba küllalt vihane, siis ei taha ma hästi leppida isegi “argi”-mööndusega. Too little, too late.

Vähemalt vikipeedia väidab praeguse seisuga (õigemini alates 2009. aastast), et “otsik” on auguga otstükk, “otsak” on sama asi, aga ilma auguta. Ma loodan, et see kõik on märk, et tasapisi hakkab üldine kasutusviis ka normeeruma (kuigi ma tunneks huvi, kust selline augupõhine eristus pärit on, ja kaldun ka seda liigseks pidama – aga noh, võib-olla on nüüd, kus see õnnetu “otsak” juba leiutatud on, vaja talle mingi ökonišš leida).

Enne viimast ÕSi oli aga pilt pehmelt öeldes huvitav.

2006. aasta ÕS ütles nii:

ot’sik otsimisseade, otsija; ei soovita tähenduses: otsak

Esterm, mis pakkus diakroonilisemat pilti, oli osalt sellesama diakroonia, osalt allikate kirevuse tõttu vasturääkivam: ühest küljest öeldi 1999. aasta sõnaraamatule viidates, et “[ESR] eristab sõnu “otsak” ja “otsik” – otsimisseade, otsija; ei tähenda: otsak. Ka inglise-eesti ja eesti-inglise tehnikasõnaraamatud kasutavad mõistet “otsak”. Taotleme parandust,” teisest küljest oli seal sees ka vanemate sõnaraamatute materjali ja ekspertide pakutud termineid. Ja ennäe, iga kord, kui kas mõni vanem sõnaraamat või ekspert oli mõne “otsiku” välja pakkunud (vt “otsikut” “etalonotsikut“, “paigaldusotsikut” ja “pihustusotsikut“), siis oli see alati mingi otsmise jupstüki tähenduses, mitte kunagi “otsija”. Minu jaoks näitab see, et kui “otsikut” peeti “otsija” tähenduses oskuskeele terminiks, ilma et oskuskeelekasutajad ise seda teadnud või toetanud oleks, siis on see oskuskeel mõnevõrra… huvitavalt määratletud.

Seletav sõnaraamat võttis asja rahulikult ja dokumenteeris seisu, nagu tema funktsioon ongi; kahju, et seal pole põhjalikumaid märkusi sõnade saamisloo kohta, ehk teisisõnu “kesse lollakas selle supi keetis?”

ÕSi hoiakut kritiseeriti, kuigi peamiselt just tavakeelekasutajate peedistamise pärast, mitte selle mõttega, kas nii on üldse mõistlik oskuskeelt korraldada.

Tsiteerin M. Jürviste magistritööd ÕSi retseptsioonist:

Teine silma jäänud kommentaar puudutab konservatiivsuse küsimust. ÕS on ja ilmselt peabki olema mõnevõrra konservatiivne, aga kas sellega ei pakuta pisut üle? /…/ Olen selle seisukohaga nõus: mõnel juhul tekib paratamatult küsimus, miks ei lubata (või nüüdseks “ei soovita tähenduses…”) normatiivses sõnaraamatus mõnd sõna kasutada sellistes kontekstides, nagu inimesed on harjunud neid kasutama ja mis ka deskriptiivses seletavas sõnaraamatus on sellisena fikseeritud. Näiteks /…/ oskuskeele sõna otsik kõnekeelne kasutus tähenduses ’otsak’ (kui paljud meist kujutaks end ette lausumas: “Pane palun tolmuimejale teine otsak [pro otsik]!”?). Selmet märkida need kasutused kõnekeelseteks, püütakse neid taunida ja seeläbi välja juurida. Iseasi, kas see õnnestub.

Ma noogutan hindavalt kriitilise meele ilmutamise peale – oletan, et selline mõttelaad mõjutas 2013. aasta ÕSi, mis “otsikut” juba “otsaku” argikeelse sünonüümina tunnustab – , aga mul jäi silma kriipima “oskuskeele sõna “otsik””. Nimelt mida siin oskuskeele all õieti mõeldakse? Mina saan aru nii, et see on erialasežargooni ühtlustatud ja korraldatud vorm; korraldajate eesmärk võiks olla jälgida, et erialainimeste keelepruuk teiste sama tsunfti tegelaste omaga vastuollu ei lähe (st et nad mõtleks sama sõnaga sama asja); ja et see ei hakkaks lammutama üldist õigekeelt (siin vaatan ma juristide poole, kes aeg-ajalt arvavad, et üldised süntaksireeglid neile ei kehti).

Kui aga nüüd rääkida “otsikust” kui otsimisseadmest, siis oleks ma tänulik, kui keegi mind valgustaks: kas ühegi tehnilisema eriala inimesed on seda sõna selles tähenduses kunagi kasutanud või ilmutanud soovi, et neil oleks otsimisseadme või otsija tähistamiseks mingi uus sõna? või palavalt anunud, et nad ei peaks rääkima “miiniotsijast”, sest “miiniotsik” kõlab palju kenamini? Mul ei ole praegu täpseid andmeid selle korraldusprotsessi kohta (ja ma oleks tänulik, kui keegi neid jagaks), aga on kuri kahtlus, et kasutajad ei ole seda kunagi anunud, vaid keegi “kuskilt kõrgemalt” on otsustanud, et “otsik” ei tohi tähendada midagi, mis käib millegi otsa – võib-olla vaatasid nad tüvevokaali ja nägid, et ohoo, i-tüveline, järelikult peab seda kohtlema “otsima”-verbi tuletisena, ja seega on vaja talle see verbituletise tähendus külge pookida, kuigi sellises tähenduses tuletise järele puudub vajadus.*

Ja kui sõnatähendus, mida on oskuskeeles kogu aeg kasutatud, loetakse kas vigaseks (2006. aasta ÕSini), ebasoovitavaks (2013. aasta ÕSini) või argiseks (st mitte korralikuks oskuskeelesõnaks), siis vaat see ei ole minu arvates korralik õigekeelsuse tagaajamine. Kui keelekorraldajad passivad peale, et muude erialade inimeste ametlik žargoon klapiks õigekeelsusreeglitega, on see väga hea asi. Aga sõnadele uute “ametlike” tähenduste leiutamine, nii et see, kuidas mingit sõna päriselt pruugitud on, muutub valeks, ei ole õigekeelsuse järelevalve, vaid õigekeele sisse püüniste kaevamine.

Kui mul on õigus ja “otsaku” introdutseerimine oli uuendus, siis oli ÕSi “konservatiivsusel” muidugi päris konservatiivsusega sama vähe pistmist kui niisugusel oskuskeelekorraldusel oskuskeelega.

Ootan kommentaare neilt, kes teavad tehnikaterminoloogia loomise köögipoolt. Mul on sõbranna, kes on istunud taimenimede komisjonis ja seal kuulukse asjad päris mõistlikult käivat – laua ümber on koos keeleinimestega ka botaanikud ja aednikud. Tehnikakeelt vaadates on mul raske uskuda, et seal lugu sama roosiline oleks.
—————————————————————————————–
* Tagantjärele-joonealune – vrd Tartu Laia tänava silla rajamise loogika – rajati uus (auto-)sild Laia tänava otsa, sest sinna oli mugav silda ehitada, mitte sellepärast, et sinna oleks sellist silda vaja olnud (jah, selle tagajärjel tekkinud liiklusskeemi kirun ma vähemalt üle päeva).

… ehk täpsemalt, miks nad eesti keeles kehvakesed on, isegi kui originaalis on OK.

Saadab see tore vahendaja, kes mulle muuhulgas kassipilte saadab, mulle sõnumi ja küsib, kas ma viitsiks ühe lühikese töö ära teha.

Võtan lahti, vaatan üle ja saadan talle küsimuse vastu, kas palun konteksti ka saaks. Sest failis on viis eraldi lauset, mis on nähtavasti kuskilt juhendist eri kohtadest kokku otsitud.

Ta arvab, et saaks küll kliendi käest küsida, aga vastust ei tuleks tõenäoliselt enne, kui tähtajani on jäänud enam-vähem null aega.

Otsustasin, et pole mõtet aega raisata ja tõlkisin võimalikult üldsõnaliselt ära, milleks pidi küll oma loomingulisuse muskleid pingutama. Nt kui tekstis on sees selline sõna nagu “traitement” ehk “töötlemine”, siis võib see tähendada mida iganes alates nohu ravimisest kuni kahjurputukate tapmise ja naha parkimiseni ja normaalses kasutusjuhendis ma ilmselt tõlgikski selle kas “ravimiseks”, “parkimiseks” või “taimede pritsimiseks”. Õnneks oli mõnest lausest aimata vähemalt vidina tööpõhimõtet, mis ütleme naha parkimise välistas, aga kuna päris täpset funktsiooni sellest tööpõhimõttest siiski välja ei saanud lugeda, siis midagi nii konkreetset panna ei saanud. Panin lõpuks “seadmega töötamine”, sest vähemalt lause ei kukkunud niiviisi väga rõve välja ja on vast arusaadav ka.

Miks nad niiviisi teevad? Elementaarne: klient üritab raha kokku hoida. Kuna ta maksab tõlkebüroole (kes maksab mulle) sõnade arvu pealt, siis mõtles ilmselt, et saadab parem ainult need laused, mida tal endal varasemates tõlgetes või vanades mäludes olemas ei ole. Vägagi erinevate vidinate juhendites võib olla päris suures koguses identseid lauseid, rääkimata sellest, et tal võis olla isegi sama tüüpi asja teise mudeli juhend juba tõlgitud. Ja milleks siis tõlkijale kogu teksti saata, kui võib ju võtta ainult need viis lauset, mida teistes juhendites ei ole. Ja kes, kes küll ometi selle peale suudaks tulla, et nii taustainfo mõttes võiks saata ka tervikteksti, mis siis, et ülejäänu tõlkimist ei taheta.

Aga noh, eks siis ka saab selle, mille on ära teeninud (või nagu mu projektijuht selle kohta taktitundeliselt ütleb, “shit in, shit out”). Hea, et ta veel üksikuid sõnu lausetest välja ei noppinud ja neid ei saatnud – päriselt, ka seda tuleb ette, “mul on ju mingis vanas tõlkes peaaegu samade sõnadega lause olemas, milleks terve lause peale raha raisata.” Saadab viis sõna sellise konkreetsusastmega nagu “base” ja “traitement” ja palub tõlget ja kavatseb need mõnda juhendisse oma käe peal sissegi panna, sest esiteks, sõna on sõna, ja teiseks, mis need käänded veel on? Ja kui välja tuleb käkk, siis kaebab, miks me talle neid sõnu õigesti ei tõlkinud.*

Apropoo, tegemist on sama kliendiga, kellelt tuli kunagi tõlkemälu selliste pärlitega nagu “ärge kuritarvitage juhet” ja “olles kehalises ühenduses maaga”.

Meelelahutuseks lisan ProZ.com-ist hunniku näiteid muudest tobedustest (peamiselt projektijuhtide omadest) ja siin on eraldi postitus kliendist, kes kontrollis tõlkija tööd Bingiga.

———————————————————————————————————————————————-
* Vt ka muusikute anekdoot: “Kas sa kuueteistkümnendikke oskad mängida?” “Jah, tahad, ma mängin ühe?”

Käib töö ja lõbu koos

september 9, 2015

Oijah.

Tõlkisin ühe mikseri kasutusjuhendit, mille visplite külgepanemisel ei ole tähtis, kumb kumba auku läheb. Aga tahtsin kindel olla, et “ühte või teise avausse” ikka just seda tähendab ja üritasin selle otsinguga miksereid välja guugeldada.

Arvake ära, mida ma põhiliselt sain.

Ma üritasin veel otsingut mikseripärasemaks muuta ja lisasin “vispli”. Arvake ära, kas see aitas, arvestades, et “vispel” on prantsuse keeles “fouet”, mille põhitähendus on “piits”. (Jaa, nemad piitsutavad vahukoort. Hmm, inglased kah, kui nüüd järele mõelda.)

Tõtt-öelda olen ma nüüd isegi natuke hämmastunud, et kõik vastused mahtusid ühele guuglilehele ja et ma leidsin nende hulgast tervelt kaks mikserit.

————————————————————————–
PS: ja arvake ära, kas mulle tundub nüüd pärast seda kõike, et selle visplipaigaldusjuhise väljendamiseks ei ole viisakat sõnastust olemas?

Ka siin ei ole guugel sugugi abivalmim.

Mul vedas jälle Lõunaka pontšikuputkaga, kuigi iseenesest sattusin sinna muidugi viltuvedamise tõttu, nagu eelminegi kord ehk põhimõttel “kui pea ei jaga, peavad jalad jagama”. Seekord ei olnud ma unustanud oma pangaparooli, vaid mütsi, nimelt esinemiskohta, ja kuraator või impressaario või kes ta oligi, ühesõnaga, kultuurimaja juhataja lubas mütsi mulle sinna infoletti saata. Ja unustas omakorda ära, nii et ma käisingi seal justkui ainult pontšikuid söömas.

Nüüd tuleb mul ära märkida, et pontšikuputka nimi on tegelikult “Sõõrikumeistrid”, sest praeguse loo juures on tähtis, et ametlikult müüakse seal hoopis sõõrikuid. Aga sellest pole päris elus midagi, sest kui ma küsisin kolm pontšikut, siis müüja andis mulle ikkagi kolm pontšikut, ise naeratab säravalt ja kavalalt, kena ümarik nagu üks pontšikumüüja olema peabki.

Siis, kui ma maksin, tuli terve perekond minu taha sabatama ja vaidlema, mida nad ostavad. Laps nõudis jäätist, aga ema ütles, et ei, siit ostame auguga saia. Minu aju “No logo” nimeline keskus rõõmustas, sest pontšikud on seal aus kohaliku väikefirma kaup, aga jäätis on Nestlé oma.

Vaidlesid, vaidlesid, ema sõna jäi maksma ja tema küsis müüjalt ühe kilo auguga saia.

Ja müüja võttis samalt kandikult, kust ta oli mulle just kolm pontšikut andnud, ja ladus neile kotti kilo auguga saia. Nagu Mary Poppins, ma ütlen!

Kindla peale oleks samalt kandikult sõõrikuid ka saanud.

Ma hüppasin täna õhtul vaimustusest üles-alla ja rääkisin A.-le, kui tore on lihtsalt ungarikeelseid lauseid lugeda (lugedes näiteks õigusaktidest suvalisi lausekatkeid kõva häälega ette). Ja kiitsin takkajärele: “Oh, milline nohik ma olen… aga näed, kui hea on nohik olla.”

Aga see vaimustus oli juba enne peal ja on mitu korda peal käinud: mäletatavasti ei saa eur-lexi dokumente enam tõlketööks nii hästi kasutada kui vanasti, vähemalt mitte Google’i kaudu. Kasutasin ühe oma kommentaatori soovitust lisada guugliotsingusse hoopis celex-txt, mis natikene mingeid tulemusi andiski (aga muidugi ainult neid tülikaid aeglasi uue eur-lexi tulemusi) – aga õige kasu tuli hoopis sellest, et otsingutulemused suunasid vahel sellisesse toredasse portaali nagu Linguee, mis oskab veebis vedelevaid mitmekeelseid dokumente paari panna ja väljendi otsijale lõikude kaupa ette kuvada. Kõigepealt täpsemad vasted ja siis ebatäpsemad seal sabas, kiiresti ja ilusti, ilma kellade ja viledeta. Ma ei suuda jutus jutustada ega kirjas kirjeldada, kui tore tööriist see on ja kui palju sellest kasu on. Kogu praegune postitus on lihtsalt üks suur tänuavaldus, sest kahtlane, kas keegi siit endale olulist infot saab – tõlkijad on nagunii kõik ise sinna otsa komistanud, teisi ei huvita. Aga äkki mõnel algajal on isegi kasu.

Ilma kellade ja viledeta, kui mitte arvestada Angelina Jolie kõhnust, mis seal kõrval vilkus. Aga see ei ole portaali enda iluvidin, vaid kõrvaline ega võta liiga palju ressurssi ja eks nemad pea ka millestki elama. Kui nad nii head tööriista ülal peavad, pangu või mitu Angelina Jolie kõhnust ritta, kuni see avanemist aeglasemaks ei tee.

Nagunii on mul nähtavasti reklaamipimedus tekkinud, sest kui ma A.le ülivõrdeid ette ladusin, hakkas tema seletama, et üritas guugeldada, mis värk selle Angelina Jolie reklaamiga on – et miks seda igal pool nii palju on – , aga pole vastust saanud. Ja mina noogutasin kaasa, jah, jah, aga vaata, kui hästi see Linguee sõnu otsib, võtsin brauseriakna uuesti lahti – ja märkasin alles siis, et õigus jah, on jah selline roosa kõhnusereklaam seal. Ma ei olnud sinnamaani arugi saanud, miks A. selle jutu üles võttis, olin mõelnud, et ju tal see nii väga valutab, et isegi siis, kui mina räägin tõlkimisest, peab tema Angelina kõhnusest rääkima.

Selle peale proovisin mõistatuse vastust ka ise välja guugeldada, aga targemaks ei saanudki. On üks neid looduse väikesi saladusi.

Harjutasin end pärast haigust (jah, JÄLLE, aga töö oli seekord kiire ja korralik, üheks päevaks palavik kõrgele üles ja pärast seda kõigest mõõdukas zombisus) ettevaatlikult välisõhuga ja kulgesin mälumängule ja tagasi – peaks olema selline hea rahulik meelelahutus, kahe kulgemise vahele saab tükk aega soojas ruumis diivanil logeleda, ja koht kah selline, et kulgeda saab suuremalt jaolt bussiga. Võib-olla viga, sest täna olen selle peale eriti zombistunud – zelline öhuballi alla neelanud zombi bealegi – , võib-olla oleksin zombistunud nii või teisiti.

Tuleb plokk, kus esimene küsimus on Lenini sünni- ja surma-aasta kohta – niipea, kui ma seda näen, vallandub mu rinnust täie häälega “Issand jumal!”.

Läheb kaks sekundit ja ülejärgmises lauas vallandub kellegi rinnust veel täiema häälega: “JEESUS KRISTUS!”

Täna selle peale mõeldes meenus budistilikus peres kasvanud, katoliku koolis käinud jaapanlanna jutt, et kui ta lendab lennukiga ja kardab alla kukkuda, palvetab ta Jeesuse poole. Aga kui istub peldikus ja kõht on kole kinni, siis Buddha poole.

*

Kas ma olen ainus, kellele tundub, et “eeskirjade tõsine eiramine” kõlab kuidagi hipsterlikult? Selles mõttes, et eiramine peaks ju olema nii ükskõiksuse kvintessents. Aga tõsiselt tähendab siis, kui juttu on millegi tegemisest, umbes sama, mis püüdlikult. Hi-hi-hii, kujutan praegu ette liikmesriiki, kes tohutult pingutab, et mingi eurotoetuse valesse kohta nihverdamine paistaks justkui kogemata. MItte selleks, et vähem süüdi jääda (sest see raha nõutakse tagasi niikuinii), vaid sellepärast, et muidu ta ei ole lahe.

Ehatäht ja Koidutäht

märts 16, 2014

Millalgi teismelisena või ehk ka tudengina käis mul peal vajadus vaagida, kumb sõna mulle rohkem meeldib, “piisk” või “tilk”. Piserdasin Kunda jões vett ja püüdsin otsustada, kummad mu sõrmede otsast kukuvad.

Praegu jäin mõtlema, et nad ei tähenda ju nii sama asja, et neid peaks meeldimise järgi vaagima. Vihmal on piisad, verel on piisad, merel on piisad. Kraanist ja pipeti otsast tuleb tilk. Piisk on kehaline, kosmiline tilk. Tilk on tehnoloogiline, kultuuriline piisk.

Aga nina otsa tuleb tilk, tuli nüüd järgmine mõte.

Nina on niisiis kõige kultuursem kehaosa.

—————————————————————————————————————————————–
PS
Mis Kunda jõe vette puutub, siis praegu paistab, et need, mis sõrmede otsast kukkusid, olid tilgad, aga mööda nahka jooksid piisad.

Kulinaarias ei ole piiskadel tilkade ees võimalustki, poti põhjas on supitilk, klaasi põhjas veinitilk, kruusi põhjas piimatilk. Ainult mõne köögivilja lõikepinnale pääsevad piisad. Ja isegi need on järsku hoopis pisarad. Pestud salatil on veepiisad, aga ma olen kahevahel, äkki pesemisega on sohk.

Raamatus, mis ma tõlkisin (üks neist ägedatest töödest) oli juttu sellisest vanaaegsest haigusest nagu vapeurs – noh, et siseorganitest (eriti emakast) tekkivad aurud tõusevad pähe ja tekitavad probleeme (eriti hüsteeriat).

Nonii. Raamat on praegu toimetamisel ja toimetaja – koodnimega Pirgit – leidis, et “aurud” ei sobi (kuigi mu mäletamist mööda olid “aurud” ka Foucault hullumeelsuseraamatu tõlkes sees – a pead ma ei julge praegu enne järelekontrollimist anda), tuli veikene arutelu, ma küsisin, kas võib seda avalikustada, ja tundub, et keegi vastu ei ole. Nimed (sh mu enda oma) toimetan kindluse mõttes nendeks, millega kirjutajad on ka siin blogis esinenud. Palun ettepanekuid, kui kellelgi midagi väärikat ja õiget pähe tuleb. Õigekirja kallal mitte vinguda, sest see on meilboksist kleebitud jutt ja seal käime me õigekirjaga loomingulisemalt ringi kui ametlikumas keskkonnas. St sealne loominguline õigekiri raamatusse nagunii ei jõua.

Niisiis, kõigepealt Pirgiti jutt.

hüstra ehk aurud

ehk toimetamise abi… notsu tõlge, niiet äkki sul on vahepeal mõni veike idee tuld mida ma saan sisse surada? üldse. aga eriti selles asjas:

http://en.wikipedia.org/wiki/Vapors_%28disease%29

aurud, olgu kursiivis või kursiivita, ikka ei kõla nagu tõbi. gaasid küll, aga see pole päris see.

🙂
(kuigi, kui … siin ei sobi, aga mõneljuhul kui on ainult vaja et oleks haiguse nimi, ja selle kliiniline kirjeldus ei ole oluline, siis sobiks. noh nagu ‘piles’ pro ‘pilots’ oli ‘lendvad’; kanoonilist kirjakohta loodetavasti teate. spirol olid need tüliks. ja mrs. durrell arvas et haigus aga hoopis lendurid.)

siia oleks vaja miskit arhailist tõvenimetust. kui paremaid ideid ei tule, paneks kasvõi hüsteeria, sest see on sarnane.

aga ma olen suht kindel et kuskil kõrges rohus kükitab 1 väga hea sisuline tõlkevaste sellele ja kui hästi tasa olla siis ta tuleb välja ja vaja kinni krabada. just selliste etno vms sõnavara hulgas. nagu tiisikus, spliin, melanhoolia, halltõbi, luupainaja, külmtõbi, püha Antoniuse tuli, jne jne. (miasmid. deemonid. tönnsabad.)

midagi, mis maakeeli kõlab nagu arhailine haigusenimetus. jane austeni tõlgetes ei olnud midagi?

närvid lihtsalt? ei, see on see mis hiljem tuli.

1760. aasta paiku saavutas doktor DUBOIS erakordselt suurt edu, ravides aurusid, toonast moehaigust, mis oli sama sage kui selle välja vahetanud närvihood.

Mina vastasin:

tead, ma ragistasin selle kallal kõvasti ajusid. ja lugesin kirjandust, kus millestki taolisest on ka juttu. Foucault’ hullumeelsuse raamat oli üks; “Prantsuse leitnandi tüdruk” oli teine ja midagi oli vist veel. ja kui ma õigesti mäletan, siis emmas-kummas neist räägitigi “aurudest”.

sellel oli ju sisuline tagapõhi ka – et aurud tõusevad pähe.

“Uhkuses ja eelarvamuses” olid “närvihood”, aga selle kasutasin ma sealsamas lauses maux de nerfsi vastena ära. muud sarnast mul silma ei hakanud.

vaatasin praegu huvi pärast saksa tõlget (mis on minu alandlikul hinnangul päris hea, 19. sajandi oma, toredate 19. sajandi kommentaaridega (paarkümmend aastat hilisem, nii et teaduse uuemaid andmeid on vaja lisada, nt seedimise kohta – aga vahel lihtsalt takka kiita, et “täitsa õige”.)), ja mida ma vaimu pealetulekuks lugesin, sest saksa keeles kümblemine annab eesti keelele 19. saj. pärasema maigu). seal on “Behandlung des Vapeurs” (ja see teine on “Nervenkrankheiten”.
kui huvitab, siis link:
http://books.google.ee/books?id=_I4-AAAAIAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false

“miasmid” tuli ka mulle praegu pähe, enne kui ma seda su lõiku lugedagi jõudsin. pmst aurude peenutsevam sünonüüm. ma kartsin, et vanemas eesti keeles ei olegi selle kohta sõna, sest talurahval ei käinud selliseid haigusi. a praegu vaatasin Wiedemannist “tõve” alt liitsõnu  ja leidsin sellise sõna: “Ematõbi – Mutterbeschwerde, Hysteria”. aint ma ei tea nüüd, kas see on lugejale arusaadavam. “emahaigus” on üks sünonüüm, teised “emawiga” ja “ema tõuzeb üles”. “ema” on seal muidugi emaka tähenduses, nii et peagu hüsteeria otsetõlge.

Vahepeal tuli aga TR-ilt (née M.) täpsustav küsimus:

Mis need aurud sisuliselt pidid olema? Mingi organ ajas aurusid/vedelikku keha mööda laiali?

Ma vastasin:

pigem tõusid ise. seda peeti ikka haiguslikuks seisundiks, tähendab, töökorras organid neid laiali ei ajanud.

Diderot entsüklopeedia süüdistab naiste “aurudes” peamiselt emakat, kuigi märgib ära, et _tegelikult_ ei käi see mehhanism kellelgi mingite aurudega, vaid hoopis närvikiudude kaudu – “need väidetavad aurud pole midagi muud, kui alakõhus asuvate siseelundite närvikiudude ärritus” ja selle vastu aitavat mõõdukas söömine; arusaamine oma võimete tegelikust väiksusest ja sellest tulenev üleüldine tänumeel kõige osakslangeva eest; ning head kombed.

(see on üldse üks väga lõbus lugemine, pr keeles)

http://portail.atilf.fr/cgi-bin/getobject_?a.126:483:2./var/artfla/encyclopedie/textdata/image/

TR:

Kas see võib kuidagi humoraalsest meditsiinist olla välja kasvanud?

Mina:

otsapidi vbla jah.

TR:

Kreepsu saamine on tänapäeval kasutuses justkui mingi emotsionaalse “hoo” kohta, aga vanasti vist tähendas pigem vähki..

Mina:

jah, Wiedemannis on kreeps (või kreep) veel vähk.

Ja sinnapaika vestlus jäigi, ilma et peale “ematõve” midagi arhailist oleks ilmunud. Ideid?

Ahjaa, Kanni pakkus lisalugemiseks kroitsvaltti:

Haakuvat kirjandust:
K. E. von Baer “Eestlaste endeemilistest haigustest” (e.k. 2013)
Kreutzwald “Kodutohter”,
http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=37&page_start=&table=Books

aga ma kardan, et sealt otseselt seda ei saa (kui ma kabedamasse-käbedamasse arvutti pääsen, siis sirvin seda rohkem).