Kas mulle ainult tundub või ongi sloveenia keelest kergem aru saada kui slovakkia keelest? Ma leian lausetest selle sõna või väljendi, mida ma tahan kontrollida, palju kergemini üles.

Ma ei võrdle siin ju sloveenia ja kreeka keelt, eks ole – arusaadav, et ladina tähestikuga on ladinatähestikulisel lihtsam. Mõlemad on ladina tähestikuga slaavi keeled ja võiks ju arvata, et slovaki keelest tuleb rohkem tuttav ette, Kesk-Euroopa kultuur on lähem kui Balkani oma.

Või on mul lihtsalt järjest ette sattunud eriti krüptilise stiiliga slovakk ja ladusalt väljenduv sloveen?

Kas kellelgi on sarnaseid kogemusi?

Advertisements

Eriti laisk postitus: tsiteerin ja refereerin kõvasti teiste inimeste juttu või oma juttu, mida ma meilboksis süüdimatult lämisenud olen. Niisiis eklektilisevõitu. Teisest küljest olevat see ka moodne ajakirjandustehnika, ainult et allikas on siis veispukk.

Mul ei olnud küll nii avalik allikas, puha kirjavahetus ja muidulobisemine, nii et ma küsisin avaldamiseks ilusti luba – ja asjaosalised andsid ka. Eriti jõuline nõusolek tuli küsimuse väljakäijalt endalt – “Kõike, mis on internetis, mistahes vormis, võib piiramatult levitada, tsiteerida, mis-tsiteerida, paljundada, modifitseerida, parodeerida, jne. Juba Sokrates ütles seda! Ja pärast Heidegger,” – ning Pirgitilt: “üldse, alati ja igakord – ma eeldan et kui on miskit mis ma ei taha avalikustada sis sa saad juba eos aru mis ei huvita laiemat avalikkust, nt kas vana arm ka roostetab ja muu isiklik hala. välja arvatud siis kui on rabava kirjandusliku meisterlikkusega. siis võib anonüümselt või su enda nime all. kultuur peab olema vabavara, mitte autoriõiguste kitside kaitsjate omand.”

Nii ilus.

Eesmärgid on nii või teisiti õilsad – äkki oskab keegi lugeja sellist infot välja käia, mida me teised ei teadnud.

*
Aga asjast endast.

Eelmisel nädalavahetusel saatis korrespondent ja kommentaator Kaur küsimuse “Palju õnne!” väljendi kohta:

Appi 😦
Keeleküsimus.

Kas sa tead, kuidas selline värdväljend tekkis?
Inimene teeb aastaid tööd, kirjutab doktoritöö ja kaitseb – ja talle soovitakse õnne.
Miks õnne? See on töövõit!

Mida see soov tähendab, kust tuleb?
Mul on alati imelik seda öeldes, aga tundub, et ülejäänud ühiskond peab seda normaalseks.
Kuidas nad saavad?

Google ei aidanud.
Kuhu ma peaks eesti keele väljendite ajaloo uurimiseks vaatama?

Ma soovitasin EKI tekstikorpustest vaadata, sealt ta midagi ei leidnud; ja enne, kui ma pikemalt vastata jõudsin, oli ta juba etümoloogia kohta selgust saanud:

Mu kodu väisas just (pühap hommikul kell 9) ekspert, kes lahkelt seletas, et see on labane germanism.

Samal päeval käis doktor KL mu pool õunu korjamas ja oli nõus diskussiooni panustama (suvikõrvitsa-, tomati- ja lehtkapsamajandusest rääkimata). Sest minu arust oli veel jahuda küll, keelkondlik päritolu oli palju vähem huvitav küsimus kui sisuline külg. Spekuleerisime võimalike tekkemehhanismide üle ja jõudsime konsensusele, et küllap on saavutuse peale õnnesoovimine nakanud siirderituaalidest. Ja siirderituaalidel on õnnesoovimise sõnamaagia jumala asjakohane. Kusjuures ka doktori kaitsmisel polegi see nii asjakohatu (eks ka doktoritöö kaitsmine ole siirderituaal) – enne oli sul staatus, olid doktorant, sul oli haiguskindlustus ja kindel, ehkki kasin sissetulek -, aga nüüd tuleb laia maailma minna. Aga kuna väljend on siirderituaalidel nii õhukeseks pruugitud, et muutunud surnud väljendiks (st üksikute sõnade tähendust enam ei tajuta), siis soovitakse seda ka mujal kui siirderituaalide korral.

Esitasin küsimuse filoloogikalduvusega tuttavate listis ka, doktor KT oletas samuti saksa päritolu – ja pidas samuti sisu põnevamaks:

Mina kahtlustan, et see tuleb saksa keelest, viel(en) glück (nagu ka ‘palju tänu’). Viisakusväljendid on meil ikka sisse ostetud. Aga mulle tundub, et blogisõpra ei pane muretsema niivõrd etümoloogia kuivõrd kasutuskontekst. Mida soovitada? Olgu siis ise originaalsem! Ehkki ‘töövõit’ on mu meelest ka siiski suhteliselt hiljuti meile vene keelest sisse talutud sõna (trudovaja borba, trudovaja pobeda). Tegelt ikka kahju, et meile omal ajal eesti filoloogias nondest lähikeelte mõjudest nii vähe räägiti!

Saatsin mingi osa kõigest sellest jutust vastusena tagasi, Kaur vastas:

Mu häda algas sügisesest spordihooajast.
Kõik jooksevad vms.
A no kuidas ma soovin maratoni või mingi rämeraske mudasroomamisvõistluse lõpetajale õnne?
Mis paganama õnn?

Ma ise saan kuidagi hakkama – maratoni puhul tasub soovida liigeste kiiret taastumist jne.
Aga no kuidas see TEISI inimesi ei häiri?!?

Mind tõmbas see käima, mõtlesin, kuidas tähendused moodustuvad kasutamise käigus ja keel ei ole mingi täpne üks-ühele kaart, mida maailmale selga tõmmata (ja mõõtkava mõõtkavaks, üldse ei usu ma, et mõistetel oleks mingid fikseeritud referendid, v.a muist pärisnimedel, ja nendegagi on kahtlane, ja binaarsed opositsioonid ruulivad ja semantiline kolmnurk sakib, no okei, võib-olla väikelastele, nt esmakursuslastele semantika seletamiseks sobib). Ja hakkasin vastu jaurama:

“Õnn” on laialt tõlgendatav mõiste, vabalt võib sinna alla mahutada ka liigeste kiire taastumise.

Pealegi pole “palju õnne” väitlause, millelt oleks tarvis võimalikult suurt kirjeldatavale vastavust, vaid performatiiv: õnnitlemisväljend ei ole mitte õnnitlemise kirjeldus, vaid õnnitlemine ise. Oluline pole leksikaalne sisu – kvantor “palju” ja põhisõna “õnn” -, vaid kõneakt “õnnitlus”. Ainus info, mida seal on vaja edasi anda, on “käesolevaga toimub õnnitlemine”; mis väljenditega täpselt, on juba ebaolulisem.

Aga ega surnud kujundid ka muidu emakeelseid inimesi reeglina ei häiri. Surnud metafoore kasutatakse kogu aeg, nii et keegi ei pane tähelegi.

Me kasutame nt igasuguste suurte ja väikeste jahvatusmasinate kohta sõna “veski”, kuigi etümoloogiliselt tähendab see rangelt võttes ainult veega töötavat mudelit (vesi+kivi). Rääkimata igasugustest päikese, tuule ja vihma kätest.

Lapsed, välismaalased, luuletajad ja aspied komistavad selliste asjade otsa muidugi kergemini kui emakeelne tavakõneleja; tavakõnelejal tekib aint vahel harva momente, kus keel muutub läbipaistmatuks ja seega ise nähtavaks.

*

a kuna surnud kõnekujundid on kunagi ka elus olnud, siis kahtlustan, et saavutuste puhul just nimelt _õnne_ soovimine võis omal ajal olla premeerimise funktsioonis. keegi on pingutanud, talle tehakse selle eest samasugune maagiline kingitus nagu iks siirderituaali peategelaselegi. vbla anti kunagi kindluse mõttes isegi amulett, a vbla mitte, järsku piirduti sõnamaagiaga.

ja sõnamaagiast rääkides on muidugi loogiline, et kui saavutajale üldse millalgi õnne soovida, siis just nimelt _pärast_ saavutust, mitte enne. muidu sõnab ju ära. enne saavutamist öeldakse jumalate ja vaimude lollitamiseks igast halbu asju nagu “kivi kotti” ja “nael kummi” ja “head põrumist” jne. pärast on juba ohutum otsesõnu õnnest rääkida, nähtavasti ei tegutse need jumalad ja vaimud tagasiulatuvalt.

(Tagantjärele vahemärkus: oh pagan, see tuletab meelde ühe eriti reduktsionistliku mõtte, umbes samast ooperist nagu “kõik mõisted on üldmõisted” – millalgi viimase aasta sees oli mul nimelt banaanikoore- ja banaanimoment, et KÕIK kõneaktid on performatiivid. Aga kainenedes saan ma aru küll, et kui terminiga hõlmata liiga palju, kaotab ta oma seletava jõu; ja et keelel on keelevälise maailmaga MINGI side siiski vahel olemas ka. Äkki.)

Kaur vastas:

Nii.
Aitäh.
Mu usk keele loogikasse taastus taas.
Edaspidi tean, et kui inimesele mudast või maratonilt eluga pääsemise puhul miskit soovin,
siis eelistan tervist või tervet mõistust, aga ka õnn ei ole otseselt vale.

(Minu tagantjärele vahemärkus: ma pakun, et keele ebaloogilisus tulebki sellest, et ta on päris maailmas ja tal on päris maailmaga asja – puhtalt tühja koha pealt mängukeele saaks palju kenama ja loogilisema teha. Vt kuidas loogika on palju kenam ja puhtam distsipliin kui suvaline loodusteadus, sest loodusteadus üritab ennast maailma konkreetsusega vastavusse saada ja sellega hakkab kohe üks jama pihta.)

Vahepeal mõtles KL edasi ja kirjutas:

Ahoi!
Ma juurdlesin ja leidsin, et ega ma isegi ei mõtle “palju õnne”-ga kuigivõrd sõna-sõnalt “soovin, et sul (siis-ja-siis) oleks palju õnne kõiges, mis sa ette võtad…” Vaid pigem on see just päevakangelase positiivne äramärkimine. Merriam-Webster nt ütleb just seda, mis ma silmas pean:
congratulations : a message telling someone that you are happy because of his or her success or good luck – või siis sünnipäeva puhul olen rõõmus, et sünnipäevalaps olemas on.
Vbolla küll ingliskeelne sõna ei sisalda tavakõneleja jaoks seda “õnne soovimist” – etümoloogiliselt ikkagi sisaldab: Latin congratulatus, past participle of congratulari to wish joy.
St “palju õnne sünnipäevaks” tähendab “sinu sünnipäeval tervitame sind rõõmsalt, sest sa meeldid meile”. Miks siis mitte “palju õnne doktori kaitsmise puhul”.
Eesti keele väljenditest on kaks andmebaasi:
http://www.folklore.ee/rl/date/robotid/leht3.html
http://www.folklore.ee/justkui/
aga ega sealt ajaloo kohta küll eriti midagi ei leia. Noh, Justkuist saab vaadata, mis aegadel mingit väljendit on kirja pandud.
Piiblist pärit väljenditest on Kriku ilusti kirjutanud. Võimalik, et on veel mingeid üksik-käsitlusi.

Pirgit reageeris:

eesti keele aspektist tuleks ikka uurida sks väljendi tagamaid. sest see on jah e k otse üle võetud ‘viel glück’.

ingl ja ladina on segavad faktorid siin pigem. congratulations ei tähenda tegelt täht-tähelt õnne soovimist, vaid… jah, …ee… congratulatus etümoloogia mumeelest kah ei tähenda ‘wish you joy. või? tüvi sõnades gratia, ja grator, gratulari, gratulatus ingl vasted to rejoyce, congratulate. ehk siis umbes et ‘me rõõmustame koos sinuga et sul on hästi läinud’.

aga ‘viel glück’ öelda siis, kui inimesel on just hästi läinud sisaldab nagu maagilist mõtlemist, et see mis hästi läks just ei oleks viimane asi, et ta õnn sellega otsa ei saaks, vaid et edasi läheks kah hästi.

mnjah eksta ole 1 segane värk kui mõtlema hakata.

🙂

ja ei võida sa ikka midagi kui õnne pole (jätkates maagilise mõtlemisega; kui see nüüd müstiline pole hoopis).

😀

*

Just, just! Ma ise olin just KT kirja peale mõtlema hakanud, et kas (con)gratulari ikka tähendab rõõmu soovimist; depoonensverb on ametlikult küll “tähenduselt aktiivne”, aga ma ei tahaks tema vormilist enesekohasust ka täiesti ignoreerida. Klassikalised filoloogid võiks nüüd sõna sekka öelda, kuidas selle tähendusega ladina-etümoloogiliselt on.

Prantsuse keeles “õnnestatakse” (féliciter) – kui nad just ei soovi konkreetselt head seda, teist või kolmandat, “head sünnipäeva” näiteks; itaallastel on “congratulare” verbina küll olemas, aga kui neil on vaja kedagi õnnitleda, ütlevad nad tavaliselt “tanti auguri”, mis tähendab “nii palju (häid) endeid” (või kui minevikku tagasi minna, siis “nii palju linnuvaatlusi”, aga see on juba sellest ajast, mil prognoose tehtigi lindude pealt).

Ungari keelest ei saa ma midagi palju huvitavamat näiteks tuua – “gratulál” on arusaadavalt ladina juurtega tüvi ja selle kõrval on neil palju konkreetseid soove, nagu “õnnelikku sünnipäeva” jne.

Soome ja läti keele kohta oleks huvitav kuulda, aga kõikvõimalike muude keelte oskajad võiks samuti sõna võtta.

Ahaa-elamus: stiihia

august 4, 2017

Keegi võttis kunagi seltskonnas jutuks, kust tuleb “stiihia” sõna. Keegi ei teadnud. Pakuti, et vene keelest, aga jäädi jänni seletamisega, kust see vene keelde tuli.

Vene sõna kohta ei tea ma siiani, aga komistasin ühes Kreeka kohtuasjas sõnale “στοιχείο”, mis tuleb vanakreeka sõnast “στοιχεῖον” ‘üksus reas, komponent, element’, mis omakorda tuleb sõnast “στοῖχος” – ‘rida, rodu’, mis on seotud sõnaga “στίχος” (kah “rida”). “Stohhastika” tuleb samast tüvest.

Nii et kui “Hernerhirmutise” raamatus kirjeldatakse, kuidas Šmakova väänles ja pöörles, “tants oli tema stiihia”, siis öeldakse pmst, et ta oli omas elemendis. Või miks mitte “tants oli tema rida”.

Tegelikult pole seda infot ka vene “стихия” kaudu raske leida – vt Wictionaryst, aga kuna vene keeles ei ole alati lihtne guugeldada, las see väike triviaalsus olla siitki leitav.

Tuleb endiselt möönda, et Gerald Durrellil on õigus: hea on harimatu olla, siis saab kogu aeg üllatuda.

Asi pole ainult selles, et ÕS ütleb, et õnnestuvad ja ebaõnnestuvad tegevused või ülesanded või ettevõtmised (sest “õnnestuma” sünonüüm on “korda minema”) – minu puhul pole kunagi asi lihtsalt selles.

Asi on ikka rohkem selles, et ma kasvasin üles ajal, mil kõik niiviisi rääkisidki, nagu ÕS soovitab, välja arvatud Toomas Uba ja co, kelle keeletaju oli soome keele peale üle kolinud (oletan, et teiste keelde nakkas see just soomemõjuliste telereporterite suust, kuigi kantseliidivastane leht kahtlustab ka inglise keelt). Mis tähendab, et kuna minu jaoks õnnestuvad ja ebaõnnestuvad jätkuvalt ettevõtmised ja muu taoline, võtab mul kõhus kõhedaks, kui keegi ütleb enda kohta “ma ebaõnnestusin” – kõlab nagu “ma olen halvasti välja kukkunud inimene.”

Kuidagi hirmus kapitaalne.

No ja siis ma saan aru, mida öelda taheti (õnneks enamasti ikka kõigest “mul ei tulnud välja” või “mul läks untsu” või “mul ei õnnestunud”) ja tõlgin endale tagasi.

Aga sellised tagasitõlkimised väsitavad pikapeale ära (“ma ebaõnnestusin” on sama epideemiline kui “sotsiaalne” oma kaaperdatud tähendustes, nii et seda vaeva tuleb ikka iga natukese aja tagant näha) ja praegu nähtavasti tuli kätte see punkt, kus keelepropaganda tegemine tundub pikas perspektiivis lihtsam kui kogu aeg teiste juttu tagasi tõlkida.

———————————————————————————————————————————–

PS: huvitav on veel see, et “ebaõnnestumist” pruugitakse niiviisi minu arust (statistikat pole teinud) rohkem kui “õnnestumist”. Guugeldasin väheke ja “õnnestumise” kasutamine oli tüüpiliselt stiilis “reis õnnestus”. Nüüd saaks siit kindlasti välja imeda mingi vulgaarpsühholoogilise jura, et inimesed peavadki ennast läbikukkumiseks rohkem kui eriliseks õnnestumiseks. Aga see oleks ju liiga kurb.

Mis keelel, see meelel

märts 24, 2016

Aeg-ajalt ma vihastan selle peale, kui ületäpsustatud eesti tehnikakeel on: tundub, nagu oleks ekstra pingutatud, et meil oleks võimalikult palju termineid asjade tähistamiseks, millega prantslased või inglased saavad märksa sõnavaesemalt hakkama. Või mis tehnikakeel. Eesti keelekorraldajatel käib üldse aeg-ajalt peal tung iga tähendusnüansikese jaoks uus sõna leiutada ja ma ei teagi, kas see on mingi obsessiivkompulsiivsuse eriliik, iha luua lõkse, kuhu võimalikult palju keelekasutajaid sisse kukuks, või isiklik viha polüseemia vastu.

Kunagi varem jaurasin ma “puidu” ja “õieti” üle; täna tuli mulle meelde üks väike isilik keelemäss: ma ei ole nõus tunnistama “otsikut” otsimisjublakana (vähemalt mitte ainult selles tähenduses), vaid tahan seda pruukida nii nagu inimesed ikka, sh tehnikainimesed, kelle erialasesse keelde need va “otsikud” ja “otsakud” kuuluma peakski ja kellel võiks seega natukenegi sõnaõigust olla. Õnneks lubab viimane ÕS “otsikut” ka inimese moodi pruukida, lisades küll täpsustuse “argi”. Ja kuna mina olen selle üle juba küllalt vihane, siis ei taha ma hästi leppida isegi “argi”-mööndusega. Too little, too late.

Vähemalt vikipeedia väidab praeguse seisuga (õigemini alates 2009. aastast), et “otsik” on auguga otstükk, “otsak” on sama asi, aga ilma auguta. Ma loodan, et see kõik on märk, et tasapisi hakkab üldine kasutusviis ka normeeruma (kuigi ma tunneks huvi, kust selline augupõhine eristus pärit on, ja kaldun ka seda liigseks pidama – aga noh, võib-olla on nüüd, kus see õnnetu “otsak” juba leiutatud on, vaja talle mingi ökonišš leida).

Enne viimast ÕSi oli aga pilt pehmelt öeldes huvitav.

2006. aasta ÕS ütles nii:

ot’sik otsimisseade, otsija; ei soovita tähenduses: otsak

Esterm, mis pakkus diakroonilisemat pilti, oli osalt sellesama diakroonia, osalt allikate kirevuse tõttu vasturääkivam: ühest küljest öeldi 1999. aasta sõnaraamatule viidates, et “[ESR] eristab sõnu “otsak” ja “otsik” – otsimisseade, otsija; ei tähenda: otsak. Ka inglise-eesti ja eesti-inglise tehnikasõnaraamatud kasutavad mõistet “otsak”. Taotleme parandust,” teisest küljest oli seal sees ka vanemate sõnaraamatute materjali ja ekspertide pakutud termineid. Ja ennäe, iga kord, kui kas mõni vanem sõnaraamat või ekspert oli mõne “otsiku” välja pakkunud (vt “otsikut” “etalonotsikut“, “paigaldusotsikut” ja “pihustusotsikut“), siis oli see alati mingi otsmise jupstüki tähenduses, mitte kunagi “otsija”. Minu jaoks näitab see, et kui “otsikut” peeti “otsija” tähenduses oskuskeele terminiks, ilma et oskuskeelekasutajad ise seda teadnud või toetanud oleks, siis on see oskuskeel mõnevõrra… huvitavalt määratletud.

Seletav sõnaraamat võttis asja rahulikult ja dokumenteeris seisu, nagu tema funktsioon ongi; kahju, et seal pole põhjalikumaid märkusi sõnade saamisloo kohta, ehk teisisõnu “kesse lollakas selle supi keetis?”

ÕSi hoiakut kritiseeriti, kuigi peamiselt just tavakeelekasutajate peedistamise pärast, mitte selle mõttega, kas nii on üldse mõistlik oskuskeelt korraldada.

Tsiteerin M. Jürviste magistritööd ÕSi retseptsioonist:

Teine silma jäänud kommentaar puudutab konservatiivsuse küsimust. ÕS on ja ilmselt peabki olema mõnevõrra konservatiivne, aga kas sellega ei pakuta pisut üle? /…/ Olen selle seisukohaga nõus: mõnel juhul tekib paratamatult küsimus, miks ei lubata (või nüüdseks “ei soovita tähenduses…”) normatiivses sõnaraamatus mõnd sõna kasutada sellistes kontekstides, nagu inimesed on harjunud neid kasutama ja mis ka deskriptiivses seletavas sõnaraamatus on sellisena fikseeritud. Näiteks /…/ oskuskeele sõna otsik kõnekeelne kasutus tähenduses ’otsak’ (kui paljud meist kujutaks end ette lausumas: “Pane palun tolmuimejale teine otsak [pro otsik]!”?). Selmet märkida need kasutused kõnekeelseteks, püütakse neid taunida ja seeläbi välja juurida. Iseasi, kas see õnnestub.

Ma noogutan hindavalt kriitilise meele ilmutamise peale – oletan, et selline mõttelaad mõjutas 2013. aasta ÕSi, mis “otsikut” juba “otsaku” argikeelse sünonüümina tunnustab – , aga mul jäi silma kriipima “oskuskeele sõna “otsik””. Nimelt mida siin oskuskeele all õieti mõeldakse? Mina saan aru nii, et see on erialasežargooni ühtlustatud ja korraldatud vorm; korraldajate eesmärk võiks olla jälgida, et erialainimeste keelepruuk teiste sama tsunfti tegelaste omaga vastuollu ei lähe (st et nad mõtleks sama sõnaga sama asja); ja et see ei hakkaks lammutama üldist õigekeelt (siin vaatan ma juristide poole, kes aeg-ajalt arvavad, et üldised süntaksireeglid neile ei kehti).

Kui aga nüüd rääkida “otsikust” kui otsimisseadmest, siis oleks ma tänulik, kui keegi mind valgustaks: kas ühegi tehnilisema eriala inimesed on seda sõna selles tähenduses kunagi kasutanud või ilmutanud soovi, et neil oleks otsimisseadme või otsija tähistamiseks mingi uus sõna? või palavalt anunud, et nad ei peaks rääkima “miiniotsijast”, sest “miiniotsik” kõlab palju kenamini? Mul ei ole praegu täpseid andmeid selle korraldusprotsessi kohta (ja ma oleks tänulik, kui keegi neid jagaks), aga on kuri kahtlus, et kasutajad ei ole seda kunagi anunud, vaid keegi “kuskilt kõrgemalt” on otsustanud, et “otsik” ei tohi tähendada midagi, mis käib millegi otsa – võib-olla vaatasid nad tüvevokaali ja nägid, et ohoo, i-tüveline, järelikult peab seda kohtlema “otsima”-verbi tuletisena, ja seega on vaja talle see verbituletise tähendus külge pookida, kuigi sellises tähenduses tuletise järele puudub vajadus.*

Ja kui sõnatähendus, mida on oskuskeeles kogu aeg kasutatud, loetakse kas vigaseks (2006. aasta ÕSini), ebasoovitavaks (2013. aasta ÕSini) või argiseks (st mitte korralikuks oskuskeelesõnaks), siis vaat see ei ole minu arvates korralik õigekeelsuse tagaajamine. Kui keelekorraldajad passivad peale, et muude erialade inimeste ametlik žargoon klapiks õigekeelsusreeglitega, on see väga hea asi. Aga sõnadele uute “ametlike” tähenduste leiutamine, nii et see, kuidas mingit sõna päriselt pruugitud on, muutub valeks, ei ole õigekeelsuse järelevalve, vaid õigekeele sisse püüniste kaevamine.

Kui mul on õigus ja “otsaku” introdutseerimine oli uuendus, siis oli ÕSi “konservatiivsusel” muidugi päris konservatiivsusega sama vähe pistmist kui niisugusel oskuskeelekorraldusel oskuskeelega.

Ootan kommentaare neilt, kes teavad tehnikaterminoloogia loomise köögipoolt. Mul on sõbranna, kes on istunud taimenimede komisjonis ja seal kuulukse asjad päris mõistlikult käivat – laua ümber on koos keeleinimestega ka botaanikud ja aednikud. Tehnikakeelt vaadates on mul raske uskuda, et seal lugu sama roosiline oleks.
—————————————————————————————–
* Tagantjärele-joonealune – vrd Tartu Laia tänava silla rajamise loogika – rajati uus (auto-)sild Laia tänava otsa, sest sinna oli mugav silda ehitada, mitte sellepärast, et sinna oleks sellist silda vaja olnud (jah, selle tagajärjel tekkinud liiklusskeemi kirun ma vähemalt üle päeva).

… ehk täpsemalt, miks nad eesti keeles kehvakesed on, isegi kui originaalis on OK.

Saadab see tore vahendaja, kes mulle muuhulgas kassipilte saadab, mulle sõnumi ja küsib, kas ma viitsiks ühe lühikese töö ära teha.

Võtan lahti, vaatan üle ja saadan talle küsimuse vastu, kas palun konteksti ka saaks. Sest failis on viis eraldi lauset, mis on nähtavasti kuskilt juhendist eri kohtadest kokku otsitud.

Ta arvab, et saaks küll kliendi käest küsida, aga vastust ei tuleks tõenäoliselt enne, kui tähtajani on jäänud enam-vähem null aega.

Otsustasin, et pole mõtet aega raisata ja tõlkisin võimalikult üldsõnaliselt ära, milleks pidi küll oma loomingulisuse muskleid pingutama. Nt kui tekstis on sees selline sõna nagu “traitement” ehk “töötlemine”, siis võib see tähendada mida iganes alates nohu ravimisest kuni kahjurputukate tapmise ja naha parkimiseni ja normaalses kasutusjuhendis ma ilmselt tõlgikski selle kas “ravimiseks”, “parkimiseks” või “taimede pritsimiseks”. Õnneks oli mõnest lausest aimata vähemalt vidina tööpõhimõtet, mis ütleme naha parkimise välistas, aga kuna päris täpset funktsiooni sellest tööpõhimõttest siiski välja ei saanud lugeda, siis midagi nii konkreetset panna ei saanud. Panin lõpuks “seadmega töötamine”, sest vähemalt lause ei kukkunud niiviisi väga rõve välja ja on vast arusaadav ka.

Miks nad niiviisi teevad? Elementaarne: klient üritab raha kokku hoida. Kuna ta maksab tõlkebüroole (kes maksab mulle) sõnade arvu pealt, siis mõtles ilmselt, et saadab parem ainult need laused, mida tal endal varasemates tõlgetes või vanades mäludes olemas ei ole. Vägagi erinevate vidinate juhendites võib olla päris suures koguses identseid lauseid, rääkimata sellest, et tal võis olla isegi sama tüüpi asja teise mudeli juhend juba tõlgitud. Ja milleks siis tõlkijale kogu teksti saata, kui võib ju võtta ainult need viis lauset, mida teistes juhendites ei ole. Ja kes, kes küll ometi selle peale suudaks tulla, et nii taustainfo mõttes võiks saata ka tervikteksti, mis siis, et ülejäänu tõlkimist ei taheta.

Aga noh, eks siis ka saab selle, mille on ära teeninud (või nagu mu projektijuht selle kohta taktitundeliselt ütleb, “shit in, shit out”). Hea, et ta veel üksikuid sõnu lausetest välja ei noppinud ja neid ei saatnud – päriselt, ka seda tuleb ette, “mul on ju mingis vanas tõlkes peaaegu samade sõnadega lause olemas, milleks terve lause peale raha raisata.” Saadab viis sõna sellise konkreetsusastmega nagu “base” ja “traitement” ja palub tõlget ja kavatseb need mõnda juhendisse oma käe peal sissegi panna, sest esiteks, sõna on sõna, ja teiseks, mis need käänded veel on? Ja kui välja tuleb käkk, siis kaebab, miks me talle neid sõnu õigesti ei tõlkinud.*

Apropoo, tegemist on sama kliendiga, kellelt tuli kunagi tõlkemälu selliste pärlitega nagu “ärge kuritarvitage juhet” ja “olles kehalises ühenduses maaga”.

Meelelahutuseks lisan ProZ.com-ist hunniku näiteid muudest tobedustest (peamiselt projektijuhtide omadest) ja siin on eraldi postitus kliendist, kes kontrollis tõlkija tööd Bingiga.

———————————————————————————————————————————————-
* Vt ka muusikute anekdoot: “Kas sa kuueteistkümnendikke oskad mängida?” “Jah, tahad, ma mängin ühe?”

Käib töö ja lõbu koos

september 9, 2015

Oijah.

Tõlkisin ühe mikseri kasutusjuhendit, mille visplite külgepanemisel ei ole tähtis, kumb kumba auku läheb. Aga tahtsin kindel olla, et “ühte või teise avausse” ikka just seda tähendab ja üritasin selle otsinguga miksereid välja guugeldada.

Arvake ära, mida ma põhiliselt sain.

Ma üritasin veel otsingut mikseripärasemaks muuta ja lisasin “vispli”. Arvake ära, kas see aitas, arvestades, et “vispel” on prantsuse keeles “fouet”, mille põhitähendus on “piits”. (Jaa, nemad piitsutavad vahukoort. Hmm, inglased kah, kui nüüd järele mõelda.)

Tõtt-öelda olen ma nüüd isegi natuke hämmastunud, et kõik vastused mahtusid ühele guuglilehele ja et ma leidsin nende hulgast tervelt kaks mikserit.

————————————————————————–
PS: ja arvake ära, kas mulle tundub nüüd pärast seda kõike, et selle visplipaigaldusjuhise väljendamiseks ei ole viisakat sõnastust olemas?

Ka siin ei ole guugel sugugi abivalmim.

Mul vedas jälle Lõunaka pontšikuputkaga, kuigi iseenesest sattusin sinna muidugi viltuvedamise tõttu, nagu eelminegi kord ehk põhimõttel “kui pea ei jaga, peavad jalad jagama”. Seekord ei olnud ma unustanud oma pangaparooli, vaid mütsi, nimelt esinemiskohta, ja kuraator või impressaario või kes ta oligi, ühesõnaga, kultuurimaja juhataja lubas mütsi mulle sinna infoletti saata. Ja unustas omakorda ära, nii et ma käisingi seal justkui ainult pontšikuid söömas.

Nüüd tuleb mul ära märkida, et pontšikuputka nimi on tegelikult “Sõõrikumeistrid”, sest praeguse loo juures on tähtis, et ametlikult müüakse seal hoopis sõõrikuid. Aga sellest pole päris elus midagi, sest kui ma küsisin kolm pontšikut, siis müüja andis mulle ikkagi kolm pontšikut, ise naeratab säravalt ja kavalalt, kena ümarik nagu üks pontšikumüüja olema peabki.

Siis, kui ma maksin, tuli terve perekond minu taha sabatama ja vaidlema, mida nad ostavad. Laps nõudis jäätist, aga ema ütles, et ei, siit ostame auguga saia. Minu aju “No logo” nimeline keskus rõõmustas, sest pontšikud on seal aus kohaliku väikefirma kaup, aga jäätis on Nestlé oma.

Vaidlesid, vaidlesid, ema sõna jäi maksma ja tema küsis müüjalt ühe kilo auguga saia.

Ja müüja võttis samalt kandikult, kust ta oli mulle just kolm pontšikut andnud, ja ladus neile kotti kilo auguga saia. Nagu Mary Poppins, ma ütlen!

Kindla peale oleks samalt kandikult sõõrikuid ka saanud.

Ma hüppasin täna õhtul vaimustusest üles-alla ja rääkisin A.-le, kui tore on lihtsalt ungarikeelseid lauseid lugeda (lugedes näiteks õigusaktidest suvalisi lausekatkeid kõva häälega ette). Ja kiitsin takkajärele: “Oh, milline nohik ma olen… aga näed, kui hea on nohik olla.”

Aga see vaimustus oli juba enne peal ja on mitu korda peal käinud: mäletatavasti ei saa eur-lexi dokumente enam tõlketööks nii hästi kasutada kui vanasti, vähemalt mitte Google’i kaudu. Kasutasin ühe oma kommentaatori soovitust lisada guugliotsingusse hoopis celex-txt, mis natikene mingeid tulemusi andiski (aga muidugi ainult neid tülikaid aeglasi uue eur-lexi tulemusi) – aga õige kasu tuli hoopis sellest, et otsingutulemused suunasid vahel sellisesse toredasse portaali nagu Linguee, mis oskab veebis vedelevaid mitmekeelseid dokumente paari panna ja väljendi otsijale lõikude kaupa ette kuvada. Kõigepealt täpsemad vasted ja siis ebatäpsemad seal sabas, kiiresti ja ilusti, ilma kellade ja viledeta. Ma ei suuda jutus jutustada ega kirjas kirjeldada, kui tore tööriist see on ja kui palju sellest kasu on. Kogu praegune postitus on lihtsalt üks suur tänuavaldus, sest kahtlane, kas keegi siit endale olulist infot saab – tõlkijad on nagunii kõik ise sinna otsa komistanud, teisi ei huvita. Aga äkki mõnel algajal on isegi kasu.

Ilma kellade ja viledeta, kui mitte arvestada Angelina Jolie kõhnust, mis seal kõrval vilkus. Aga see ei ole portaali enda iluvidin, vaid kõrvaline ega võta liiga palju ressurssi ja eks nemad pea ka millestki elama. Kui nad nii head tööriista ülal peavad, pangu või mitu Angelina Jolie kõhnust ritta, kuni see avanemist aeglasemaks ei tee.

Nagunii on mul nähtavasti reklaamipimedus tekkinud, sest kui ma A.le ülivõrdeid ette ladusin, hakkas tema seletama, et üritas guugeldada, mis värk selle Angelina Jolie reklaamiga on – et miks seda igal pool nii palju on – , aga pole vastust saanud. Ja mina noogutasin kaasa, jah, jah, aga vaata, kui hästi see Linguee sõnu otsib, võtsin brauseriakna uuesti lahti – ja märkasin alles siis, et õigus jah, on jah selline roosa kõhnusereklaam seal. Ma ei olnud sinnamaani arugi saanud, miks A. selle jutu üles võttis, olin mõelnud, et ju tal see nii väga valutab, et isegi siis, kui mina räägin tõlkimisest, peab tema Angelina kõhnusest rääkima.

Selle peale proovisin mõistatuse vastust ka ise välja guugeldada, aga targemaks ei saanudki. On üks neid looduse väikesi saladusi.

Harjutasin end pärast haigust (jah, JÄLLE, aga töö oli seekord kiire ja korralik, üheks päevaks palavik kõrgele üles ja pärast seda kõigest mõõdukas zombisus) ettevaatlikult välisõhuga ja kulgesin mälumängule ja tagasi – peaks olema selline hea rahulik meelelahutus, kahe kulgemise vahele saab tükk aega soojas ruumis diivanil logeleda, ja koht kah selline, et kulgeda saab suuremalt jaolt bussiga. Võib-olla viga, sest täna olen selle peale eriti zombistunud – zelline öhuballi alla neelanud zombi bealegi – , võib-olla oleksin zombistunud nii või teisiti.

Tuleb plokk, kus esimene küsimus on Lenini sünni- ja surma-aasta kohta – niipea, kui ma seda näen, vallandub mu rinnust täie häälega “Issand jumal!”.

Läheb kaks sekundit ja ülejärgmises lauas vallandub kellegi rinnust veel täiema häälega: “JEESUS KRISTUS!”

Täna selle peale mõeldes meenus budistilikus peres kasvanud, katoliku koolis käinud jaapanlanna jutt, et kui ta lendab lennukiga ja kardab alla kukkuda, palvetab ta Jeesuse poole. Aga kui istub peldikus ja kõht on kole kinni, siis Buddha poole.

*

Kas ma olen ainus, kellele tundub, et “eeskirjade tõsine eiramine” kõlab kuidagi hipsterlikult? Selles mõttes, et eiramine peaks ju olema nii ükskõiksuse kvintessents. Aga tõsiselt tähendab siis, kui juttu on millegi tegemisest, umbes sama, mis püüdlikult. Hi-hi-hii, kujutan praegu ette liikmesriiki, kes tohutult pingutab, et mingi eurotoetuse valesse kohta nihverdamine paistaks justkui kogemata. MItte selleks, et vähem süüdi jääda (sest see raha nõutakse tagasi niikuinii), vaid sellepärast, et muidu ta ei ole lahe.