Vaatenurga küsimus

Avastasin just tänu tõlketööle, et see, mis on saksa keeles “rahvaste rändamine” (ja eesti keeles muidugi ka), on itaalia keeles (ja teistel ladinlastel muidugi ka) “barbarite sissetung”.

Aprill

Aprillilaul! kuigi sõjakavõitu, need baroki-inimesed pidid ka igale poole oma militaarmetafoorid sisse toppima, “õite sõjavägi”, ma ütlen.

***

Kas te panete tähele, et viirus on teinud maailma küll kitsamaks – teise linna sõit on muutunud tähtsaks reisiks, nagu välismaale läheks! – aga see-eest on maailm muutunud suuremaks! mõelge, alles oli Austria siinsamas, ja kus nad alles nüüd on! Poola oli viimati nii kaugel ligi kakskümmend aastat tagasi ja Läti… ma ei tea, pole vist nii kaugel olnudki, või kui, siis ajal, mil ta ei olnud veel Läti. See laienemine ajab mind elevile. Kuni kaugused olid kättesaadavad, ei olnud nad õiged kaugused, maailm mahtus vaata et pihku ära, väike nagu apelsin, mul oli liiga kõikvõimas tunne ja kes seda kõikvastutust ikka tahab.

***

Faktike, mida ei saanud 1. aprillil teatada, sest keegi poleks uskunud: kolm nädalat tagasi tegin päevale ringiga sisse ja minust sai ajutiselt eriti-varajane-hommikuinimene. Võiks ka öelda, et vahetasin oma pika une ja uinaku asukohad, sest asi oli vahepeal läinud nii kaugele, et õhtul kell kümme tuli mul magus lõunauinak, mis kestis paar tundi, pikalt magama ei jäänud enne südapäeva. Ja kuna isegi nii hilja pidin ma end ikka magama sundima, tuli loogiline mõte, et äkki venitaks veel ja vaataks, kaua jaksan. Jaksasin õhtul viieni välja, kukkusin ära, ärkasin öösel kell kaks, ergas ja kraps. Sealt loksus mu ärkamine mõneks ajaks lüpsinaise graafikusse, kolme-nelja peale. Niiviisi oleks tegelikult olnud peaaegu sama raske normaalsete inimestega koos asju ajada kui vanasti, aga ma ei muretsenud, sest ma tean, et mu loomulik tsirkaadia on veidi pikem kui ööpäev. Ongi hea, kui loksumisruumi jagub. Ja just: viimasel ajal lähen voodi südaöö paiku ja magan suure valgeni, kella kaheksani või täiesti provintslikult üheksani.

Igatahes oli see palju valutum ja kiirem moodus kui püüda varem uinuda ja varem ärgata – praegu oli loksutamise hind ainult üks kudemispäev ja kõik! paigas! Varasemaks nihutades on tavaliselt kulunud nii umbes pool nädalat harjumiseks ja kui mul piisavalt kaua otsest vajadust ei ole, valgun paari magamatu päeva järel vanasse roopasse tagasi.

***
Ma ei tea, kas Briti sarjad on mind oma lühidusega ära verminud või milles asi, aga ma väsin sarjadest kuidagi ruttu ära. Hakkasin vaatama üht neist venelaste Katariina II sarjadest, seda, mille nimi on originaalis “Velikaja”, see täitsa meeldis mulle – välja arvatud see, et tugipihiku kasutus oli nii ebaühtlane, et ajas silmad kirjuks, korra on kleit eest ilusti lame, siis jälle tissid ripakil -, aga kui tegin kuuenda osa lahti ja mind tabas teadmine, et läheb veel oma kuus-seitse osa, enne kui Katariina üldse võimule tuleb, vajus see tulevaste osade raskus mulle peale ja ma ei suutnud enam edasi vaadata. Panin kinni ja kustutasin salvestised. Samamoodi jäi mul sarjaväsimusest katki ka see sümpaatne Prantsuse filmiagentide sari (selle hooajad on lühemad, nii et see juhtus mul alles teise hooaja keskel). Võib-olla on häda ka selles, et ma komistan mitme vaatamiskõlbuliku sarja otsa korraga. Kõike ei jaksa, eriti tunnen seda nüüd hommikuinimesena.

Jah, see ongi üks märgatav faasivahetuse kõrvalmõju – filmivaatamise ja raamatulugemise jaksu on vähem, sest kultuuri jaoks on hea aeg õhtul, kui mõte voogab laiemalt, mitte kitsas kanalis – aga siis tuleb mul uni peale ja peab katki jätma.

Aga võib-olla valisin ma enda jaoks vahepeal liiga küpsed sarjad. Panin tähele, et nüüd, kus ma hakkasin Lego tähesõja-multikat vaatama, ei tüdi ega väsi ma ühti.

*

Nägin järjekordselt seda neetud toortõlget “nurjatud probleemid” ja hakkasin täpselt sama järjekordselt sügelema. Mõttelaiskus! Viitsimatus meenutada, et “wicked” võib eesti keeles olla veel mitu-setu sõna, millest mõni lausa sobibki elutute nähtuste kirjeldamiseks.

***

Kaur küsis Ritsiku pool, mida Suurel Reedel teete. Ajal, mil ma seda lõiku kirjutan, on laupäeva viimased minutid ja ma võtan ikka selle Guerrero passioonilaulu ära kuulata, kuigi sedasorti religioossust võtan ma pika hambaga – ei istu mulle mentaliteedilt see kannatuste fetišeerimine, mis reformatsiooni-vastureformatsiooni emotsionaalses võidurelvastumises kujunes (armastusluule troopide kasutamine religioosses luules on juba vanem mood). Ometi on muusika ise nii ilus. Eriti selles Figuerase esituses kisub kõigepealt sisikonna välja ja siis paneb ilusti sisse tagasi – kuigi jah, võib-olla on selles seest segikeeramises süüdi see, et ma saan tekstist mingil määral aru ja elan siis läbi oma sisekonflikti – muusika on nii ilus! aga religioossuse laad nii morbiidne!

Kunagi esimest korda kuuldes arvasin, et Figueras teeb seni, kuni teda saadab ainult ettevaatlik ühehäälne saatepill, laulu ise vabarütmilisemaks, pärast vaatasin nooti ja taipasin, et mitte eriti, selline see lugu ongi – muusika, mis on kirjutatud justkui vaba kõnerütmi järgi. Lihtsalt koos harmooniaga jätab struktureerituma mulje (ja see harmoonia sisenemine on koht, kus sisikond hakkab ilusti sisse tagasi minema).

Ja sinna otsa kuulan siis pingelõdvenduseks Cabanillese tiento lleno 2. tono‘t.

***

Hiirtest. Nagu öeldud – õigemini, nagu A. rääkis, mina seda ei näinudki – pruun hiir laamendas algul palju, pärast polnud teda eriti näha. Kuni ühel hetkel ei vähenenud ka toiduhunnik ja meil tuli nukralt järeldada, et ta on vist ära surnud või hakkab seda kohe tegema.

Hall hiir avastas see-eest jooksuratta ja nüüd käib ta seal sporti tegemas. A. juba mõtleb, et oleks kõrgem puur, saaks talle veel kõrgemale maiuspalasid riputada, siis oleks tal selline jõusaal, et.

Pruuni hiirega oli aga nii, et täna (laupäeval) võttis A. tema puuri lahti ja tuli ja ütles – ei, mitte “halleluuja, haud on tühi, ära leina asjata,” vaid nördinult: “Ta ei ole surnud. Ta on põgenenud!”

Hiir oli puuripõrandas selle augu, kuhu oleks võinud jooksuratta installeerida, suuremaks närinud ja lahkunud.

Puuri uurimisega oleks pidanud homseni ootama, nentis A, selline tühi haud, et vähe pole.

Jõnksud

Fantaseerin, mis saab siis, kui mandani keele taaselustamine peaks juhtumisi õnnestuma – päris võimatu see ju ei ole, vaadake heebrea keelt näiteks. Oleks ikka jõnks selle keele elutees. Eesti aktsendi ja substraadi järsk sissetung, ilma et ühtki selle mõjuta varianti säiliks, sest ainus praegune kõneleja on kindlasti eesti aktsendiga. Milline suurepärane näide geenitriivi* memeetilisest analoogist.

—————————————————-

* Ei saa jätta vigisemata, et minu arust ei ole see hea termin. See kipub kogenematul lugejal näiteks geenisiirdega jube kergesti segi minema. “Nihe” tekitaks õigema ettekujutuse. Aga noh, see rong on juba läinud.

Vanainimese keeleporinad: Tšehhi

Järjekordne uudne (niivõrd-kuivõrd, minuvanusel inimesel on juba kümne aasta tagune nähtus kah uus) keelenähtus, mis mind häirib: kui tõlgitakse nürilt, pikemalt mõtlemata “Tšehhi Vabariik”. Inglise keeles on va republicut sinna sappa vaja, sest “Czech” on pigem omadussõna, sama sorti nagu eesti keele käändumatud omadussõnad, “Republic” on seal pmst samas rollis nagu nimisõnaliide (vrd -ia “Britannias”).

Eesti keeles on aga Tšehhi (oma omadussõnafunktsiooni kõrval) täitsa normaalne toponüüm, umbes nagu Eesti, Ungari või Taani. Kui me ei ütle igal viimasel kui mainimisel Eesti Vabariik, Ungari Vabariik või Taani Kuningriik, siis pole vaja öelda ka Tšehhi Vabariik. Kui meil ühes lauses tuuakse järjest sama tendentsi näiteks Ungari ja Tšehhi, siis on loogiline kirjutada kas mõlemad lühidalt või siis vabariigitada juba mõlemat.

Tšehhid ise lisavad küll samuti “Republika”, aga neil on selleks oma hea motiiv (oletan ma): vältida sarnasust Böömimaa nimega. Mille segiajamise ohtu meil ei ole.

Por por por.

Ma tean, et kohanimede andmebaas peab Tšehhi Vabariiki lihtsalt ametlikuks nimeks (kuigi lubab ka Tšehhit) ja Ungari Vabariiki vananenud ametlikuks nimeks, aga see tähendab minu arust lihtsalt seda, et keegi on selle millalgi mehaaniliselt üle võtnud ega ole mõelnud.

(Vt ka “sotsiaalse” kohta. Kuramuse tüütud, vaesestavad või liiased tõlkelaenud.)

Põgus sõnastikuarvustus ja muud

Tõlkisin hiljuti oma vanale büroole tutvuse poolest meditsiiniteksti. On omaette küsimus, miks ma seda üldse tegin, sest neile tõlkides teenin ma iga lehekülje pealt 9 eurot vähem kui tavaliselt, aga noh, kui parajasti ühtegi muud tähtaega kukil ei ole, võib ju vastutulelik olla; ja kui ma hakkan endale ikkagi väga lollina tunduma, sest töö on sealjuures raskem kui tavaliselt (ma tegin seda kolm tööpäeva, mis olid minu kohta päris pikad, sest nagu meditsiinitekst ikka, oli ta elliptilisuseni tihe: lausete asemel lauselaadsed moodustised stiilis “MRT negatiivne”, peaaegu iga sõna oli termin – ja honorar on alla 100 brutissimo (brutissimo tähendab, et sealt ei lähe maha mitte ainult tulu-, vaid ka sotsmaks)), siis kujutan ette, et see on täienduskoolitus kvalifikatsiooni hoidmiseks. Tavalisest erinevas valdkonnas tõlkimise harjutus, mulle antakse tagasisidet ja makstakse pealegi, kui nii võtta, siis polegi enam väga halb diil. Ja olgem ausad, see oli vahelduse mõttes päris huvitav.

(Kuigi minus tekib küsimus: kust võtavad tõlkebürood selliste honoraride juures oma püsitõlkijaid? Või kuidas need püsitõlkijad ära elavad? Lasevad üle jala ja mahutavad tänu sellele rohkem lehekülgi ühte päeva? Või olen mina eriliselt aeglane? Või teeb normaalne tõlkija päriselt kaheksatunniseid tööpäevi? Ärge naerge midagi, ma mõtlen selle all reaalselt 8 tundi töötamist, mida kontoritööl käivad inimesed netis tööajal toimuvate vaidluste elavuse põhjal otsustades naljalt kunagi ei tee. Või lihtsalt ei ole tüüpiline tõlkebüroo tekst nii raske? Õigus jah, ma olen kunagi teinud ka selliseid kodumasinatöid, mis lähevad lupsti ja lupsti, kümme lehekülge päevas.)

Igatahes vedasin ma selle käigus koju kuus meditsiinisõnastikku ja avastasin õige varsti, et kasutan peamiselt kahte, natuke kolmandat ka.

Niisiis, need kaks päriselt kasulikku sõnastikku olid Antti Hervose, Walter Niendstedti ja Georg Loogna “Ladina-eesti ja eesti-ladina meditsiinisõnastik” ning Tiina Kukkese “Õendussõnastik”.

Natuke tolku oli ka Laine Trapido “Meditsiiniterminite lühenditest”, aga ühestki muust medsõnastikust ma enam midagi kasulikku ei leidnud, ennem sain infot juba vanast heast “Võõrsõnade leksikonist”, aga põhiliselt muidugi katse-eksituse meetodil guugeldades. Väga hullusti vist ei läinud, vaatasin, et meditsiiniharidusega toimetaja ei olnud peaaegu midagi muutnud.

Ja see oligi tänane arvustus.

Et see postitus oleks tõeliselt eklektiline, märgin siia üles ühe naljaka unenäomomendi, enne kui meelest läheb.

Kuidas see olukord algas, ma enam ei mäletagi, igatahes tekkis mingis muinas- ja/või seiklusjutulises soustis olukord, kus mind ohustas keegi koletis või muidupahalane ja üks ilus kangelane haaras mul ühe käega ümbert kinni ja ähvardas teise käega koletist pistodaga. Igati žanrikohaselt.

Mina ühest küljest nautisin olukorda, teisest küljest heitsin olukorrale kerge iroonilise muigega kõrvalpilgu (“hah, kui vaimustavalt STIILIPUHAS!”).

Ja siis hakkasin järsku tundma üha tugevnevat peeruhäda.

Mis mõistagi polnud enam üldse stiilipuhas, sest sellistes ülevates teostes, kus kangelased oma keha ja pistodaga daame koletiste eest kaitsevad, ei esine tegelastel mingeid kehagaase ega isegi mitte -vedelikke peale vere ja pisarate, äärmisel juhul higi.

Mispeale mul tikkus ka kange naer peale ja ma hakkasin kohe mõtlema, et äkki peaks siis ise kirjutama sellise raamatu, kus on korraga koos nii ülevad kangelasteod kui ka eritavad kehad.

Kahjuks ärkasin ma seejärel kohe üles.

Vahearuanne

Polegi siia ammu midagi kirjutanud. Tuleb selline halvastikomponeeritud postitus stiilis “läksin sinna, ei tea kuhu, tõin seda, ei tea mida”.

Alustuseks: mul on nüüd terve aasta meeleolu paika pandud – öise jumalateenistuse lõpetuseks (selle ühe, kus ma kord aastas käin) mängis organist seda muusikat – peaaegu ütleks, et klikkige ja pange siis silmad kinni, las see tabab teid üllatusena nagu mind, aga ma ei saa kahjuks lubada, et alguses ei tule hoopis mingi reklaam. Organist reklaami ei mänginud, ausalt.

Irvitasin laialt, hüppasin vaikselt üles-alla ja käisin kiitsin pärast organisti. “Tore, et kellelgi ikka tuju heaks tegin,” vastas tema.

*

Orelitest rääkides: kui keegi veel ei tea – tähendab, kui ma pole kõigile sellest veel jauranud – , siis on mul võimalik teid rõõmustada sellise faktiga, et ungari keeles on orel ja sirel sama sõna.

Ja vöö on ungari keeles “öv”! Vähe sellest, minu mäletamist mööda peakski see olema ühine tüvi, sama päritoluga, mitte mingi sedasorti sarnasus, et “röhib” on “röfög”.

*

A. võttis eile üles teema, et kas mingitel vajadustel on veel oma sõnad peale nälja ja janu. Mul tuli pähe “iha”, selle hääletas ta maha: liiga üldine. “Kiim” sobis.

Ma üritasin talle auahnust tunnustusevajaduse vohamaläinud versioonina välja pakkuda, aga sain tegelikult aru küll, et see on juba vajaduse piirest väljunud, just nagu aplus ja liiderlikkus on vajaduse piirest väljunud nälg ja kiim.

Järgmiseks arutas ta, et isegi kui auahnusega leppida, siis kas sellest saaks teha midagi nagu “nälg on kõige parem kokk”.

Saime “auahnus on parim kubjas”, edasi katsus ta väita, et kiimaga ei ole nii kerge – “kiim on väheke pejoratiivse varjundiga ka,” märkisin mina, “aga see tuleb äkki sellest, et seksil on meie kultuuris üldse kahtlane reputatsioon,” – aga varsti tuli ikka ära: “kiim on kõige parem ilukirurg”. Natuke hiljem tuli ka ilusti alliteratiivne “kiim on kõige parem kosmeetik”.

*

Tuludeklaratsiooni tegemine andis mullustest finantsidest ülevaate ja ma nägin kergendusega, et kui mulle tundus, et rahaga on kitsas, siis pole asi selles, et ma oleks süüdimatult laristanud, vaid oligi üks lahja lehma aasta. Tont teab miks. Vaatasin eelmisi aastaid ja panin tähele, et viimased neli aastat on mu sissetulek üldse stabiilselt langenud, kuigi leheküljehonorar on peaaegu igal aastal tõusnud. Nähtavasti kasvab mu logelemisiha kiiremini kui honorar. Kodulaen sai kah paar aastat tagasi ära makstud, ju ma siis lasin lipsu selle peale kohe lõdvemaks.

Pluss sellised väikesed seletused, et mullu oli jälle vaja kandideerida ja selle peale läheb kõvasti auru ära, ei jaksa tööd teha; ja seletamatu tööpaus sügisel, kui tavaliselt on just kõige suurem hunnik tellimusi ees – ja suvel, kui ma tahtsin festivalide vahet lennelda, oleks töid olnud, aga siis polnud jälle mind neid tegemas. Tavaliselt tulevad need lüngad kuidagi sobivamalt – siis, kui mina tahan ringi trillerdada, ei viitsi keegi ka tõlkeid tellida. Mine võta kinni, kas kliimamuutus on nüüd ka tööhoovused segi keeranud.

Või siis on asi liiga paljus kunstitegemises. Äh… seda ma nüüd selle väikese asja pärast ka katki ei jäta.

*

Hiljuti kirjutas Epp Vogue’ist ja ma oleks tahtnud kohe mõne nõustuva kommentaari panna, aga tema pool ei saa või ma ei leidnud kohta üles. Igatahes, ma olen Briti väljaandega samamoodi rahul olnud – peamiselt tahan ma sealt küll riiete pilte vaadata, sest riided teevad mind õnnelikuks, isegi virtuaalsed, aga mullegi oli ka seal silma jäänud mitu head persoonilugu ja intekat. Olgu siis Thandie Newtoniga või Roy Arundhatiga. Isegi lühinupud on sotsiaalse närviga – viimati jäi silma näiteks pisike artikkel sellest, kuidas isegi Inglismaal jääb tüdrukuid menstruatsiooni-abivahendite puuduses haridusest kõrvale, sest nad ei riski süsteem-balalaika tüüpi lahendustega kooli minna. Või pikk essee Londonis elavalt Euroopa Liidu kodanikult, kes kirjeldab siiralt ja subjektiivselt, kuidas ta tajus kohe pärast Brexitit, et õhkkond on kõledam.

Sellega võrreldes on meie kohalik Mood maru lahja – korra lugesin ja valdav tunne oli piinlikkus – peamiselt jäid meelde kohalikud “arvamusliidrid”, kes avaldasid arvamust, olenemata kogemustest ja kompetentsist.

Aga ma kaldun kõrvale – tegelikult tahtsin ma ikkagi rõhuda selle peale, et moeajakirjad võivad vabalt olla muust meediast progressiivsemad. Lugesin just Aimar Ventsli kirjeldust nõuka-aja meheideaalidest ja mulle meenus kohe moment, kus moeajakiri esindas vastassuunalist hoovust.

Siluett avaldas nimelt lugejakirju ja vastas neile. Ja millalgi, vist seitsmekümnendate lõpupoole said nad kurja lugejakirja, sest olid meestemoe all põllesoovitusi jaganud. “Mees – ja põllega!” oli lugeja kuri, “see pole ju mehelik. Kes tahaks oma kodus põllega meest näha?” Siluett jäi endale kindlaks ja märkis, et esiteks peaks iga oskuse üle uhke olema ja söögitegemine on auasi. Ja et teiseks elaks mehed ehk kauem, kui nad kodus aktiivsemad oleks.

*

“Nullimise” enesekohane vorm on “nullumine”, eks ole? Täiesti normaalne sõna, ma võin selle igale poole sisse panna, kuhu vaja, keegi ei hakka naerma, kellel pole vaja.

—————————————————–
PS: õigus jah. Vahepeal oli ju renessansifestival. Vento del Tempo venelased olid päris elus veel palju lahedamad kui juutuubis ja ma nägin nüüd elus esimest korda sellise peo ära, kus mehed võistu galjardi hüppavad ja üritavad jalaga nöörile pihta saada (õigemini pärlikeele, “nöör” ütlen ma seepärast, et vanasti tõmmati selleks tarbeks kellanöör lakke).

Ja teiseks olen ma jälle haigevõitu. No pagan. Aga eks varem või hiljem tuli selle eest maksta ka, et viimasest kaheksast ööst olen ma ainult neljal 7 tunni ringis und või üle selle kätte saaanud.

Etümoloogilised töörõõmud

Kreeka keel on nii naljakas, seal ei ole pea üldse rahvusvahelise taagata sõnu. Kõigepealt rõõmustasin selle üle, et “pank” on neil “trapets” (pangaarve on “τραπεζικός λογαριασμός”), siis hakkasin asja üle sügavamalt mõtlema ja imestasin: meie (tähendab, eestlaste, aga enne meid igasuguste germaanlaste ja sedakaudu itaallaste, prantslaste…) pangad on etümoloogiliselt pingid; aga kreeklaste oma on järelikult ju laud. Kus keegi oma raha luges, nähtavasti.

——————————————————————————————————–
Juba järgmine. “Vedamine” kõige tavalisema transpordi tähenduses on neil metafoor (μεταφορά). Ihihiii.

On see nüüd ületöötamine või misasi

Ekseldes Itaalia avaliku sektori asutuste, üksuste, organisatsioonide rägastikus ja üritades neid eesti keeli nimetada nii, et sama sorti organisatsiooni oleks alati nimetatud sama sõnaga ja eri tüüpi organisatsioonid jälle alati eri sõnaga – “unità”, “ente”, “organismo”, “organizzazione”, “associazione”, “società”, lisame sinna otsa veel “amministrazione” ja “autorità”; no ja “agenzia” ja “istituzione” ja “azienda” takkapihta; ja et huvitavam oleks, ka “federazione” ja mõni “unione” ka – tuli korraks geniaalne mõte hakata “ente” kohta alati “ent” ütlema (sest kui ma ütlen “üksus”, mis on siis “unità”? ja kui ma ütlen “asutus”, misasi on siis “autorità”?).

Mõtle kui tore, kui Itaalias tegutseks näituseks tervishoiuendid, sotsiaalkindlustusendid ja kultuuriendid.

Eesti on Kääbikla, siin oleks tervishoiu-, sotsiaalkindlustus- ja kultuurikääbikud.

… ja võõrsil

Sai just meenutatud, kus ma olen kodus.

Täna oli keegi mu blogisse blogipuust tulnud, vaatasin, mis seal veel on, sattusin Õhtulehe filmiblogi PÖFFi-artiklisse ja tundsin end kohe võõramaalasena.

Kohe esimese lausega: “Teate küll neid tüüpilisi filmiarvustusi – kasutatakse sõnu efemeerne, fragmentaarne, diskursus, narratiiv, metafoor ja kõiki muid selliseid väljendeid, mille tähendust normaalne inimene ÕS-ist otsib.”

OK, “diskursus” ja “narratiiv” on sõnad, mis tulevad peaaasjalikult ette kirjandusteoorias, vahel ka ühiskonnateadustes, erialažargoon, sellisena vahel kuritarvitatud, mujal ei lähe tingimata vaja. Aga mis mõttes keegi peaks sõnaraamatust otsima “fragmentaarset”, “efemeerset” või “metafoori”? okei, viimane on küll kirjandusteaduse termin, aga seda õpiti ju põhikoolis.

Aga selle mõtte peale meenus kohe päris põhikool: kuidas me õppisime prantsuse keeles uue verbi “négliger”, mis tähendab “hooletusse jätma”. Sellest tuletis “négligé” ‘hooletusse jäetud’.

Mispeale mina kommenteerisin, et ah nii, täitsa loogiline – kui inimesel on negližee seljas, on ta lohakil, end hooletusse jätnud. Hea on uus sõna kohe tuttavate sõnade külge kleepida.

Mispeale klassiõde* nõudis nördinult: “Miks sa selliseid sõnu tead nagu mingi “negližee”?”

Mispeale mina tegin kök-kök ja möm-möm, sest kust mina tean, miks ma tean. Esimest korda elus kuulsin, et see võiks mingi imesõna olla, mida normaalne inimene ei tea. Mina olin arvanud, et teen tähelepaneku, mis tekitab ahaa-elamuse kõigil, kes selle peale juba ise ei tulnud.

Õhtuleht ja põhikool muidugi, võiks öelda. Mida ma üldse ootasin. Aga teisest küljest, kui me eeldame, et normaalne inimene ei tea pooli sõnu, kas sellest isetäituv ennustus ei saa? paljukest neid vastuvoolu ujujaid ikka on.

(Meenus veel, et Morgie oleks nagu kunagi postituse teinud sõnadest, mida tänapäeva noored või lapsed ei teadvat – üks selline sõna oli kindlasti “tupruma”. Aga ei leia, tee või tina. Leidsin ainult Indigoaalase blogis arutamise “ülla”, “alluva”, “veendumise” ja “vooruse” teemal.)

*

Sõnamoodidest veel. KL rääkis, kuidas ta kuulas pealt eri põlvkondade vestlust.

Laps: See on mul uhiuus!
Kasvataja: Ahah, tutikas, jah?
Laps: Eiiii! UHIUUS!

Ei ole midagi vanamoelisemat kui vananenud släng.

—————————————————————————————————-
* Sama klassiõde, kes eri õppeainetes regulaarselt küsis: “Milleks meil seda TARVIS on?”

Kuidas lugeda keeltes, mida me ei oska

Kas mulle ainult tundub või ongi sloveenia keelest kergem aru saada kui slovakkia keelest? Ma leian lausetest selle sõna või väljendi, mida ma tahan kontrollida, palju kergemini üles.

Ma ei võrdle siin ju sloveenia ja kreeka keelt, eks ole – arusaadav, et ladina tähestikuga on ladinatähestikulisel lihtsam. Mõlemad on ladina tähestikuga slaavi keeled ja võiks ju arvata, et slovaki keelest tuleb rohkem tuttav ette, Kesk-Euroopa kultuur on lähem kui Balkani oma.

Või on mul lihtsalt järjest ette sattunud eriti krüptilise stiiliga slovakk ja ladusalt väljenduv sloveen?

Kas kellelgi on sarnaseid kogemusi?