Nunnu

juuli 7, 2020

Postitus, kus ma seletan, et noored on… mis see “hukas” vastand olekski, “päästetud”?

Igatahes. Eile – oih, üleeile – käisin pardisupis ujumas (ja partide seltsis riietumas), aga enne sain ühe inimlikuma elamuse.

Läksin uue silla alt läbi, kaks habemikku noormeest pidasid seal piknikku.

Minu ees läks kõhetu veidi vanem naisterahvas, kes otsis metoodiliselt prügikastidest pudeleid.

Kui ma silla alla jõudsin, oli ta noormeeste ees peatunud ja ma kuulsin, kuidas nood pakkusid: “Oodake, kas te seda tahate ka?” ja ulatasid oma äsjatühjenenud purgid viisakalt talle otse kätte.

Noored on nii hästi kasvatatud!

(See vastab ülihästi mu viisakusekontseptsioonile.)

——————————————————————————————
PS: kui partidest juttu tuli, siis kõige lõbusam pardielamus oli millalgi jaanipäeva paiku: näeme, tuleb pardipere, emapart ja neli väikest poega.

Ujuvad roostiku vahele; vähem kui minut hiljem ujub sealt välja suur emapart nelja nooruk-emapardiga.

Need lapsed kasvavad nii kiiresti!

Hakatuseks paar praktilist uudist, kui keegi pole veel näinud:

TÜ raamatukogu laseb nüüd kaugside teel jälle laenutada.
Ja Internet Archive’is on rohkem lugemist kui kunagi.

Patrick Stewart loeb Instagramis Shakespeare’i sonette!

***

Kui ma A. konto kaudu FB-sse piilun, näen, kuidas seal jagatakse toredaid eluviisieeskujude meeme: näiteks kuidas olla nagu sinivaal. Või Emily Dickinson.

Panustan siis oma verbaalsel moel ka; Marju Lepajõe roomlaste taltsutamise raamatust leidsin kohe tervislike eluviiside tsitaadi, nimelt Cicero (uuest Rooma kirjanduse antoloogiast, lk 159, vist Kaarina Reinu tõlkes (mul pole antoloogiat praegu käepärast)):

Ma vihkan rahvarohkust, väldin inimesi ja suudan vaevu päevavalgust taluda.

Jesaja (26:20):

Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse
ja sule uksed enese tagant,
peitu üürikeseks ajaks,
kuni raev möödub.

Marju Lepajõe Hieronymuse-artiklist tõlkija ideaalsetest töötingimustest:

Quintilianus (u 35–100 pKr) [nimetas] kolme kõige olulisema tingimusena häirimatuks tööks öövaikust (silentium noctis), suletud tuba (clausum cubiculum) ja lambivalgust, resp. ühtainukest valgusallikat (lumen unum). Vaikust ja eraldatust on mõistagi vaja, et vaim oleks segajatest täiesti vaba (undique liber animus). Ent pidev öötöö nõuab head tervist ja lihtsat toitu. Töö kannab vilja siis, kui selle juurde asuda värskelt ja väljapuhanult.

Seega võiks sügise kõikehõlmavat tulekut ja kestust meie parasvöötmes võtta teatava privileegina, mida pakutakse vaimutööks.

Ei ole küll parajasti see aastaaeg, ometi võib kujundlikult öelda, et va pärgnuhtlus on meile kevadest sügise teinud; tänavu on ka kevadel tõlkimiseks head tingimused! Eriti kui on kohane interjöör:

… olgu tegemist koopa või kabinetiga, ikka on Hieronymusel õnnestunud kusagilt saada kirjutamiseks sobivad kivid, hea tugev laud või suurepärane kirjutuspult, kallihinnalised köited vedelevad hunnikutes, mahe lõvi kusagil põrandal, laual pealuu – selline see tõlkija elu ju ongi ja just sellist kabinetti tahaks, just sellist! Need värskendused viivad mõtted hoopis kõrvalistele radadele: peaks tellima mõnelt sisekujundajalt Hieronymuse ja teiste suurte tõlkijate kabinettide, kongide, koobaste analüüsi läbi aegade just sisekujundaja vaatekohalt. Jah, kui lubamatult vähe tähelepanu pööratakse koduajakirjades tõlkijate töötubade sisustusele, võrreldes sellega, kui vastutusrikas roll on tõlkijatel ühiskonnas olnud ja on ka edasi! Kas neil on lõvi või kassigi võimalik pidada ja kui ei ole, siis miks? Kas on seinal üldse ruumi korraliku Hieronymuse repro või posteri jaoks?

Hakkasin Russelli esseeraamatust (“Valik esseid”, 1994, tlk Erkki Sivonen) kindlameelsuse näiteid otsima, leidsin aga hädade ühendava jõu kohta:

Kummatigi oli lumetormi, udu ja sõja puhul tegu […] faktiga, et kõik tundsid ennast võrdsetena. Reeglina on igaüks meist hõivatud omaenda muredest; teised võivad meid sealjuures takistada, tüüdata või siis jääda hoopiski meie poolt tähele panemata. On aga kordi, kus üks ühine tundeelamus mõjutab tervet inimhulka. Kui nii juhtub – isegi kui tundeelamus ei ole meeldiv – , tekitab fakt, et see on ühine, iseäraliku õnnetunde, mida ei ole võimalik saavutada ühelgi muul teel.
Kui me kõik elaksime pidevalt mingi ühise tundeelamuse mõju all, siis oleksime me alati õnnelikud, alati koostööaltid ja alati priid igavusest. Võib-olla saavutavad selle tuleviku valitsuspsühholoogid. Riiklikud pühad algavad suitsukirjadega taevas: “Toimus marslaste sissetung. Iga mees, naine ja laps on võitluses vajalik.” Vastu õhtut tuleks teade, et rünnak on tagasi löödud. Sel moel oleksid rõõmsad pühad kindlustatud.

Aga koht, mida ma otsisin, oli see, ühest mu elueeskujust (sestsaadik, kui ma just seda lugu lugesin):

Ma kohtusin [Branislav Petronieviciga] ainult ühe korra aastal 1917. /…/ Serblased olid hiljaaegu läbi viinud oma kangelasliku suurtaganemise Saksa vallutajate ees ja mind huvitas väga kuulda temalt kui vahetult osavõtjalt selle taganemise kirjeldust, tema aga tahtis ainult selgitada oma õpetust, mille kohaselt ruumis asuvate punktide arv on lõplik ja määratav arvudeteooriast lähtuvate võtete abil. Meie huvide erinevus avaldus mõnevõrra iseäralikus vestluses. Mina küsisin: “Kas te võtsite suurest taganemisest osa?” ja tema vastas: “Jah, aga punktide arvu ruumis saab välja arvutada sel teel, et …” Mina küsisin: “Kas käisite jalgsi?” ja tema ütles: “Jah, vaadake, see peab olema algarv.” Mina küsisin: “Kas te ei proovinud hobust leida?” ja tema ütles: “Alguses olin hobusega, aga pärast kukkusin maha, ja milline algarv, seda ei peaks olema raske teada saada.” Hoolimata kõikidest pingutustest ei kuulnud ma temalt niisugusest tühisest asjast nagu maailmasõda enam mitte midagi rohkemat.

Kui mul tuleb ilusasti riietumise ja kleidipiltide vaatamise tuju, aga see tundub praegusel ajal liiga frivoolne, mõtlen Diana Vreelandi ütelusele: “Tõenäoliselt on mood kõige joovastavam põgenemisviis maailma banaalsuse eest.” (Muide, tema autobiograafiline “D.V” on nauditav lugemine – kõditab umbes samu maitsepungi, mida “Alice B. Toklase autobiograafia”; päris elulookirjandusest on teine sama sundimatult voolav, kuigi hoopis teises stiilis, see raamat, mille Jean Renoir kirjutas oma isast Auguste Renoirist.) Iseasi, kas nüüd kõige. Mõnes tujus olen kasutanud isegi nii ebatõenäolist pelgupaika nagu juura tõlkimine – juura mõjub oma korrapärasuses rahustavalt, nagu loogikagi, võimalus viibida maailmas, kus kõik on süstematiseeritud – põgus puhkus elu segapudrust.

***
Muidumõtted:
kas see, et igasuguste videolahendustega suhtlemisel on ajaline loks sees, võiks tingida uue muusikamoe – heliloojad hakkavad kirjutama sellist mitmehäälset muusikat, mille puhul loks ei häiri? uus koolkond?

Ja täitsa muust ooperist (he-he-he) – hakkasin Frieda blogis varasest ooperist jaurama ja jäin ise mõtlema: kui Monteverdi ooperis on laulud nii hästi põhjendatud, kas seda saaks diegeetiliseks muusikaks pidada?

*
Lõbusat, olgu ajakohast või -kohatut:

Gandalfi karantiinivideo, ma loodan, et seda saab vaadata ka FBsse sisse logimata.

Tangosõpradele: peaaegu ajakohane, nimelt seagripilaul: “Kein Schwein steckt mich an”; ja neile, kes end üksikuna tunnevad, ka Max Raabe originaal, sest mulle meeldib, kui dekadentlikult ta saksa keele kõlama paneb.

Xkcd koroonamurede graafik.

Ja täitsa omal jõul lugesin Päevalehest pealkirja “Norralaste suusatarkus on arvatust palju lihtsam” ja lootsin, et seal on kirjas midagi sellist: suusad käivad jalga, kepid kätte. Pidin pettuma.

*

Kuulsin ERMi viinaköögi varemetest justkui noorte hõiklemist, ei osanud küll täpselt hinnata, palju neid seal on: järsku ongi ainult kaks? ei osanud ka välja mõelda, kuidas neid veenda hõredamalt hoidma (kui neid ikkagi on palju ja nad peaks sülemlema); alles praegu tulin selle peale, et ma võiks ju minna, leebelt naeratada ja küsida, ega nad ei tahaks piiblist rääkida, nii toredasti koos olete siin. Ja siis käia neil sabas, kuni nad loobumisvõidu annavad.

Minu glamuursest elust

jaanuar 21, 2020

Õhtul sain siis bussi pealt rongi peale ümberistumise ära proovida.

Kas te teate, mismoodi on ühistranspordiga sõita? See käib nii. Istud pehmel toolil hajameelses oleskelus ega pea ise midagi tegema. Sinu sõidukit juhib stiilne sohver, kes teeb pileteid müües veidi torisevat nalja. Ta rõõmustas ühes sinuga, kui sul õnnestus Tallinna bussikaardiga maksta ja pilet tuli tänu sellele odavam. Sinu ees istuv naisterahvas rõõmustas ka ja vahetas sinuga paar solidaarset lauset, laskumata ometi familiaarsusse. Nüüd istud sa mahedas sinises valguses ja passitad mõttes üht ilma muusikata üles tähendatud barokk-courante’i koreograafiat sama ajastu muusikapaladele.

Aeg hingata.

Pärast bussi ja enne rongi sirutad veidi jalgu, sest inimesel on ometi motsiooni vaja; korraks põikad läbi hubasest provintsilinna kohvikust, mis peaks kirjade järele juba kinni olema, aga on ometi täis seltskondlikku – ja kosmopoliitselt mitmekeelset – suminat; ning müüb sulle kohvi ja kooki, sest selles linnakeses ei panda kohvikut asja eest, teist taga kinni, kui kliente veel jagub.

Rongis istud lauakese taha, ostad häbelikult naeratavalt konduktorilt pileti; jällegi on su kojutoimetamise töö väikese, et mitte öelda tühise summa eest professionaalidele delegeeritud. Süvened courante’i-artiklisse ja märkad alles nüüd pisikeses kirjas märkust: see mees seal pildil on ju Charles II, ja tõepoolest: ta on tõesti väga elegantselt kikivarvul. Leiad nüüd kinnitust juba bussis tulnud mõttele, et Tauberti muusikata courante’i taktide arv sobib “La Bocanne’i” muusikaga.

Reisi kaunis lõppakord on romantiline flaneerimine läbi ööhämara Toomemäe käänuliste radade, mis kasvab üle klassitsistlikuks jalutuskäiguks piki Roosi tänava uhket promenaadi.

*

Olin ette Murca kogemustest heidutatud, ootasin räpast, umbset, üleköetud bussi, kus on vaeste patuste alev ja Tikensi vaestemaja ja ei ole eksklusiivset lugupeetud väärikat tunnet. Aga jah. Kas asi on selles, et Lääne-Viru maakonnaliinid on teistsugused, või mulle lihtsalt meeldivad need asjad, mida meil peetakse vaeste asjadeks? Vaeste õnnelike ilusate inimeste kohad?

Mõtlesin, kuidas mul poleks erilist kõhklustki, kui mulle antaks valida: kas sõita maakonnakeskusest provintsilinna limusiini või bussiga. Armas aeg. Limusiin oleks ju nii vulgaarne. Mõtle, kui keegi näeb ja arvab, et ma sõidan stripiklubi firmapeole.

Või kuidas ma olen nii uhke, kui ma käin nõelutud riietega, sest minu riided, vabandage väga, ei ole nagu pabertaskurätikud, et lurtsti ja prügikasti.

Või siis kuidas ei ole kahtlustki, et kui ma tahan endale mõnda hilpu juurde, otsin ma seda parema meelega kaltsukast, isegi kui rahakoti poolest võiks uue riide poes käia. Taevake. Seal uue riide poes pole ju riiete kvaliteeti isegi kandmisega järele proovitud. Kust ma niiviisi tean, et nad üldse head riided on? Kas ma pean kellegi palkama, et ta neid kõigepealt natuke kannaks? Kuid milleks, milleks ometi, kui kaltsukas pakutakse mulle seda proovikandmisteenust täiesti tasuta, kauba peale.

Ja kui nüüd enne rongi, enne ümberistumist puhub perroonil tuul, nii et talle peab selja keerama, muidu hakkab külm, siis veenab see mind ainult kindlamini, et mul on seiklus. Sest mis ütleks paremini “seiklus” kui teatav füüsiline ebamugavus, enda seadmine elementide meelevalda?

Aga noh. Auditooriumile, kes on nüüd ehk juba jahmunud, peab ehk andma soolaterakese, millega seda juttu süüa. Kirjeldame autorit, et enne, kui tuhanded lugejad teda imiteerima tõttavad, saaks nad ise otsustada, kas tema kalduvusi annab nende elusse üle kanda.

Kunagi üliõpilasena elasin ma vahepeal kuu aega elektrita – isegi ei mäleta, mis sellega tookord juhtus, sest elektrihädasid oli mul hulgem – oli see nüüd see kord, mil eelmise üürniku jäetud elektrivõla peale keerati vool kinni, või too tehniline viperus, mille muutmiseks mul ei jagunud terve see kuu aega viitsimist, kuni üks sõber asja ära korraldas ja sai uhkusega öelda: “Ma elektrifitseerisin Notsu”. Seni veetsin oma õhtud küünlavalgel, keetsin süüa puudepliidi peal ja olin õnnelik nagu siga poris.

Kui üks sõber, kes mul seal külas oli käinud, pidi seltskonnamängu korras mind iseloomustama, rääkis ta siis, et ta on rabatud mu vähenõudlikkusest. Ja muidugi ta eksis, sest mul on nõudmisi küll ja veel, ma olen elu peale igavesti ahne. Milline teenimatu kompliment, milline arusaamatus lihtsalt sellest, et ma tahan neid asju, mida mina tahan.

Need Poola peenemate rongide restoranid on ikka uskumatud. Jalutad restoranvagunisse, valid toidud välja, kena kelner naeratab, toob toidud lauda – päris nõudega, päris taldrikul, päris nugade ja kahvlitega, lauale, kus on linad ja toidu jaoks piisavalt ruumi!
Ja ei nööri hingehinda, nagu nad ju saaksid, kuna see on inimestel mitmeks tunniks ainus võimalus kuskilt süüa hankida, kui just endal küpsekana, keedumune ja muud vanakooli rongiklassikat kohvris ei ole.

Mina sõin pardifileesalatit ja seejärel paneeritud Camemberti jõhvikakastmega (portsus oli kaks tervet juustu), mahla ja kohvi sinna juurde (korralik kohvi oli ja veel suur tassitäis, kohviga komplektis tuli ka väike piparkook), selle kõige peale kokku läks, nagu praegu kontolt vaatan, 11 eurot kopikatega. EV-l oli tomatisupp, õlu ja suur tükk rosinatega kohupiimakooki, temal läks vist vähem.

Asi ei ole tingimata isegi selles, et Poolas ongi odavam väljas head toitu süüa, jaamas, kus me selle uhke rongi peale ümber istusime, olid palju nirumad ja kallimad puhvetid.

Kuigi praegu õhtul käisime kah väljas veini joomas ja arve oli kahe peale umbes 3 eurot (Genni hõnguga kohas, mis asus imeilusa juugendfassaadiga pangamaja ees ja väikese neogooti kiriku vastas; ja päeval käisime Jane’iga kohvikus kes jäätist söömas, kes teed joomas (tee tuli oma pooleliitrise kannuga ja arve tuli kolme peale veidi üle 6).

Igatahes limpsasin ma juulikuise kogemuse pealt juba reisi planeerides keelt ja unistasin, kuidas ma rongis restorani lähen, ja nad ei petnud mu ootusi. Menüüd veel jagub, mul on päris palju vaja rongiga sõita, et ennast sellest läbi süüa.

*
Teiseks osutus heaks plaaniks vaheööbimine Białystokis teha, sest korter oli väga hea ja näiteks Varssavis või Riias poleks me endale sellist lubada saanud. Ja ööbimise ajastus oli kah parem kui ükskõik kas Varssavis või näiteks Suwałkis oleks olnud – Varssavisse oleks jõudnud hilja öösel bussis sodiks loksununa (kuigi tõsi, enne rongi oleks jälle saanus kauem magada), Suwałkis oleks jälle pidanud sama õudvara liikuma hakkama, nagu me eelmisel päeval Riiga minnes pidimegi, ja sellest ühest korrast piisas meile kuhjaga.

Mööda sõidab suuur veoauto, haagise külje peal kirjas “124 m2”.

– Näe, vaata, see auto veab ruutmeetreid.
– Tervelt 124 ruutmeetrit on tal seal.
– Ruutmeetrid on õhukesed, neid mahub palju, kui üksteise otsa laduda.

*

Ma ei tahtnud Ecolinesiga sõita, sest kuulu järgi ei anna nad oma töötajatele küllalt puhkust, mis on nõme. Aga peab tunnistama, et salat, mis neil menüüs oli, maitses hästi ja maksis vähe. EV väidab juustupannkookide kohta sama.

Riia linnas, vanalinna külje all on Marta pagariäri (läti keeles tglt, aga läti keeles ma ei mäleta) nimeline kohvik, kus on ometi kord hea kohv (viimatise esinemisürka aegu sain Riias ühes kõrtsis jube halba kohvi ja seejärel ühes kondiitriäris mittemidagiütlevat kohvi) ja pealekauba imelised küpsetised. Paraku pole me ainsad, kes on seda tähele pannud: terve tänav on söögikohti täis, üks teises kinni, aga see oli ainuke, kus oli saba.

Mõtlesin katse teel välja selgitada, mis sorti sai on see, mille nimi on “ogu”, aga isu polnud, sest magamata. Nüüd ütleb guugli tõlge, et marjasai.

Poola konnanimelised poekesed meenutavad mulle tohutult seda Kloostri poodi, mis kunagi Tartus oli. Tibatilluke ruum, vaevu mahub ümber pöörama, aga ometi on seal kolme sorti kohalikku tomatit, väga head toorjuustu, väga head jogurtit ja kiletamata saia. Ja palju muud.

Hmm, kui ma nüüd need kiirmärkmed üle vaatan… kas kellelegi tundub veel, et mu huvid on väga ühte auku?

Siin elavad kas väga korralikud või väga pika meelega inimesed, sest ma arvan, et mina ei ole ainuke, kellel oleks kõige otsem tee lossi üle muru tiigi kõrvalt, aga sinna pole üldse rada sisse sõtkutud.

Täna ei viitsinud keegi enam õhtul seltskondlikult tantsida, tähendab, keegi peale minu ja peakorraldaja, ja meist kahest ei saanud päris nagu seltskonda kokku. Ma ei tea, nagu inimesed oleks väsinud või midagi. Justkui see, et juba kolmas päev on olnud viis tundi tantsuõpet (pooletunnise soenduse otsa), oleks mingi hea põhjus, et õhtul enam ei viitsiks. Kahel eelmisel õhtul see veel küll argument ei olnud.

Nähtavasti ei olegi see, et tundub päris raske, minu kogenematusest tingitud mulje: kuulsin õpetajat kellegagi muljetamas: “Väga kõrge tasemega grupp on. Nädala ajaga terve tants!”

(Õigluse huvides tuleb mainida, et päris nii jõhkrad tantsud need nüüd ka ei ole – see “terve tants” on mitme pooliku tantsu vahele, sest meile tutvustatakse mitut eri žanri. Õpetajale tuli nähtavasti lihtsalt üllatusena, et sellise assortii raames õnnestub midagi ka tervikuna ära õpetada.)

Oli kohutavalt nunnu, kui klavessiiniõpetaja tuli paki nootidega, ütles “ma tõin teile noote,” ja õpilased kilkasid: “Noodid! Lõpuks ometi!” ja muud samas vaimus. Sama nunnu oli see, kui üks õpilane läks siis õpetajaga koos mingit neljale käele mõeldud lugu mängima ja flöödiõpilane karjatas: “Ärge ilma minuta alustage!” ja jooksis neile kiiresti järele.

Kõige selle klaaspärlimängu kõrvalt tabas mind ka selline lihtne rõõm, et astusin korraks enne sulgemist (nad panevad siin ju poed tavaliselt pool viis kinni, kui mitte lausa neli) ühte suvalisse tränipoodi sisse (meenutab seda Tartu lahtise turu poodi, kust Vene kalosse ja vanakooli emailnõusid saab), leidsin sealt hirmsa hunniku ilusaid odavaid kleite ja ostsin kolm tükki ära, nüüd hakkan ma nii ilusaks.

Mis tuleb mul nüüd kõik ka koju tassida. Sh raamat (samuti pildiraamatu kohta uskumatult odav, siin on kõik odav), kus on palju portreesid sees. Ja oleks keegi veel müünud pildiraamatut või postkaartegi nende jänestega, kes siin lossis ühe toa lakke on maalitud, oleks needki soetanud. Turist täielik.

Need jänesed on muidu täiesti uskumatud. Teema on põhimõtteliselt sama nagu selles koledas Kolumatsi raamatus, kus jänes hakkas jahimeest jahtima, läks tema majja elama ja lõpus jänesepoeg “tõstab väikest rusikat, kus hoiab hõbelusikat”. Siin lossi kodulehel saab neid laemaalinguid tänu panoraampiltidele vaadata, vt “Zaječí sál” – ja siin fotogaleriis on paigalpüsivaid pilte ka: jänesed pidulauas; jänesed koerajahil. “Sinise kaardiväe” hirmuäratavad bunnid tulid samuti meelde.

On öö vastu Kirillose ja Methodiose päeva, see on riigipüha ja veerand tundi tagasi nägin retrovaatepilti: õitsev noorus käis mööda tänavat, makk õlal. Nagu kuuekümnendate vene multikate kaagid. Muusika oli, tõsi, tervelt kaheksakümnendate oma.

Vahearuanne

aprill 9, 2018

Polegi siia ammu midagi kirjutanud. Tuleb selline halvastikomponeeritud postitus stiilis “läksin sinna, ei tea kuhu, tõin seda, ei tea mida”.

Alustuseks: mul on nüüd terve aasta meeleolu paika pandud – öise jumalateenistuse lõpetuseks (selle ühe, kus ma kord aastas käin) mängis organist seda muusikat – peaaegu ütleks, et klikkige ja pange siis silmad kinni, las see tabab teid üllatusena nagu mind, aga ma ei saa kahjuks lubada, et alguses ei tule hoopis mingi reklaam. Organist reklaami ei mänginud, ausalt.

Irvitasin laialt, hüppasin vaikselt üles-alla ja käisin kiitsin pärast organisti. “Tore, et kellelgi ikka tuju heaks tegin,” vastas tema.

*

Orelitest rääkides: kui keegi veel ei tea – tähendab, kui ma pole kõigile sellest veel jauranud – , siis on mul võimalik teid rõõmustada sellise faktiga, et ungari keeles on orel ja sirel sama sõna.

Ja vöö on ungari keeles “öv”! Vähe sellest, minu mäletamist mööda peakski see olema ühine tüvi, sama päritoluga, mitte mingi sedasorti sarnasus, et “röhib” on “röfög”.

*

A. võttis eile üles teema, et kas mingitel vajadustel on veel oma sõnad peale nälja ja janu. Mul tuli pähe “iha”, selle hääletas ta maha: liiga üldine. “Kiim” sobis.

Ma üritasin talle auahnust tunnustusevajaduse vohamaläinud versioonina välja pakkuda, aga sain tegelikult aru küll, et see on juba vajaduse piirest väljunud, just nagu aplus ja liiderlikkus on vajaduse piirest väljunud nälg ja kiim.

Järgmiseks arutas ta, et isegi kui auahnusega leppida, siis kas sellest saaks teha midagi nagu “nälg on kõige parem kokk”.

Saime “auahnus on parim kubjas”, edasi katsus ta väita, et kiimaga ei ole nii kerge – “kiim on väheke pejoratiivse varjundiga ka,” märkisin mina, “aga see tuleb äkki sellest, et seksil on meie kultuuris üldse kahtlane reputatsioon,” – aga varsti tuli ikka ära: “kiim on kõige parem ilukirurg”. Natuke hiljem tuli ka ilusti alliteratiivne “kiim on kõige parem kosmeetik”.

*

Tuludeklaratsiooni tegemine andis mullustest finantsidest ülevaate ja ma nägin kergendusega, et kui mulle tundus, et rahaga on kitsas, siis pole asi selles, et ma oleks süüdimatult laristanud, vaid oligi üks lahja lehma aasta. Tont teab miks. Vaatasin eelmisi aastaid ja panin tähele, et viimased neli aastat on mu sissetulek üldse stabiilselt langenud, kuigi leheküljehonorar on peaaegu igal aastal tõusnud. Nähtavasti kasvab mu logelemisiha kiiremini kui honorar. Kodulaen sai kah paar aastat tagasi ära makstud, ju ma siis lasin lipsu selle peale kohe lõdvemaks.

Pluss sellised väikesed seletused, et mullu oli jälle vaja kandideerida ja selle peale läheb kõvasti auru ära, ei jaksa tööd teha; ja seletamatu tööpaus sügisel, kui tavaliselt on just kõige suurem hunnik tellimusi ees – ja suvel, kui ma tahtsin festivalide vahet lennelda, oleks töid olnud, aga siis polnud jälle mind neid tegemas. Tavaliselt tulevad need lüngad kuidagi sobivamalt – siis, kui mina tahan ringi trillerdada, ei viitsi keegi ka tõlkeid tellida. Mine võta kinni, kas kliimamuutus on nüüd ka tööhoovused segi keeranud.

Või siis on asi liiga paljus kunstitegemises. Äh… seda ma nüüd selle väikese asja pärast ka katki ei jäta.

*

Hiljuti kirjutas Epp Vogue’ist ja ma oleks tahtnud kohe mõne nõustuva kommentaari panna, aga tema pool ei saa või ma ei leidnud kohta üles. Igatahes, ma olen Briti väljaandega samamoodi rahul olnud – peamiselt tahan ma sealt küll riiete pilte vaadata, sest riided teevad mind õnnelikuks, isegi virtuaalsed, aga mullegi oli ka seal silma jäänud mitu head persoonilugu ja intekat. Olgu siis Thandie Newtoniga või Roy Arundhatiga. Isegi lühinupud on sotsiaalse närviga – viimati jäi silma näiteks pisike artikkel sellest, kuidas isegi Inglismaal jääb tüdrukuid menstruatsiooni-abivahendite puuduses haridusest kõrvale, sest nad ei riski süsteem-balalaika tüüpi lahendustega kooli minna. Või pikk essee Londonis elavalt Euroopa Liidu kodanikult, kes kirjeldab siiralt ja subjektiivselt, kuidas ta tajus kohe pärast Brexitit, et õhkkond on kõledam.

Sellega võrreldes on meie kohalik Mood maru lahja – korra lugesin ja valdav tunne oli piinlikkus – peamiselt jäid meelde kohalikud “arvamusliidrid”, kes avaldasid arvamust, olenemata kogemustest ja kompetentsist.

Aga ma kaldun kõrvale – tegelikult tahtsin ma ikkagi rõhuda selle peale, et moeajakirjad võivad vabalt olla muust meediast progressiivsemad. Lugesin just Aimar Ventsli kirjeldust nõuka-aja meheideaalidest ja mulle meenus kohe moment, kus moeajakiri esindas vastassuunalist hoovust.

Siluett avaldas nimelt lugejakirju ja vastas neile. Ja millalgi, vist seitsmekümnendate lõpupoole said nad kurja lugejakirja, sest olid meestemoe all põllesoovitusi jaganud. “Mees – ja põllega!” oli lugeja kuri, “see pole ju mehelik. Kes tahaks oma kodus põllega meest näha?” Siluett jäi endale kindlaks ja märkis, et esiteks peaks iga oskuse üle uhke olema ja söögitegemine on auasi. Ja et teiseks elaks mehed ehk kauem, kui nad kodus aktiivsemad oleks.

*

“Nullimise” enesekohane vorm on “nullumine”, eks ole? Täiesti normaalne sõna, ma võin selle igale poole sisse panna, kuhu vaja, keegi ei hakka naerma, kellel pole vaja.

—————————————————–
PS: õigus jah. Vahepeal oli ju renessansifestival. Vento del Tempo venelased olid päris elus veel palju lahedamad kui juutuubis ja ma nägin nüüd elus esimest korda sellise peo ära, kus mehed võistu galjardi hüppavad ja üritavad jalaga nöörile pihta saada (õigemini pärlikeele, “nöör” ütlen ma seepärast, et vanasti tõmmati selleks tarbeks kellanöör lakke).

Ja teiseks olen ma jälle haigevõitu. No pagan. Aga eks varem või hiljem tuli selle eest maksta ka, et viimasest kaheksast ööst olen ma ainult neljal 7 tunni ringis und või üle selle kätte saaanud.

Pühadeaja päevaraamat

jaanuar 5, 2018

Sain uue aasta esimesel õhtul kirja inimeselt, keda nägin viimati millalgi üheksakümnendate lõpus. Üks esimesi mehi, kellega minu õudne naiivsus ilmsiks tuli, nüüd ajab see kõige rohkem juba naerma ja teeb head meelt.

Lõbus on seegi, et prantslane ja eestlane kirjutavad üksteisega ungari keeles (kõlab nagu mingi anekdoodi algus). Ja teeb head meelt, et ungari keeles kirjutamine tuleb täitsa mõtlemata, vähemalt kui tegemist on tuttava inimesega. Justkui oleks see endiselt mu kõige ladusam võõrkeel.

Jõulu ja uue aasta vahel: järjekordne hämmastav tantsuklubi. Noored inimesed (ja mõni vanem ka), kes mängivad igaüks mitut pilli, siis panevad pilli kõrvale ja tantsivad, siis lähevad mängivad jälle mingit pilli. Neiu, kes oskab mängida klaverit, flööti, plokkflööti, torupilli ja lõõtspilli. Ja tantsib muidugi mõista. Noormees, kes mängib lõõtspilli ja samal ajal tantsib. Vast nii minuvanune meesterahvas, kes mängib flööti – ja parmupilli – ja tantsib (sealjuures juhib lausa erakordselt hästi). Hakkaks lausa oma andetuse ja monofunktsionaalsuse üle põdema – ma ei mängi ühtegi pilli, ei tantsides ega muidu, mitmest rääkimata! – aga nad on ka nii armsad, suhtlevad ja sõbralikud.

Tantsijaid oli PALJU ja vanuseline diapasoon vast 70 aasta jagu. Alates pudinatest, kes veel niisama tantsuringi keskel tatsasid, kuni hallipäisteni.

Võib-olla oled sa, lugeja, märganud, et olen viimasel ajal pahur ja virilavõitu. See tuleb osalt oma keha peale solvumisest: miks ta ei käitu, nagu ma olen harjunud. Miks ma pean tal silma peal hoidma ja rohtu sööma. Miks ta teeb mulle ebamugavusi. Mh, justkui mul oleks mingi raske haigus, ei ole ju. Igatahes läheb sellega harjumise peale auru ja jõulukingid kukkusid piinlikult fantaasiavaesed välja (ise olen praeguste pühade ajal nii palju nii häid kingitusi saanud, et oih, non sum digna).

Aga see pidu tuletas meelde keskea head küljed: kui ma tahtsin tantsida, läksin vaatasin, kas keegi seisab jõude, küsisin ta tantsima, olgu mees või naine. Keegi ei jätnud tulemata, mõni tuli pärast ise kutsuma. Noorena oleksin ilmselt tunnikese seina ääres nukrutsenud, oodanud, et keegi tuleks, kutsuks, võtaks; lõpuks niisama targalt koju läinud ja valetanud endale ja teistele, et hästi tore oli, nii huvitav on tansimist vaadata.

Enesekindlus enesekindluseks, vanem olemisel on ka muid eeliseid: kui ma noormehe, ikka päriselt noore mehe tantsima küsin, siis ta ei karda, et ma löön talle külge. Kohe rahulikum tulla.

Tõsi, peo lõpuotsas (tantsuklubis tasub alati lõpuni jääda, siis tulevad kõige huvitavamad tantsud) polnud mul enam vaja kedagi kutsuda, sest kohati oli mehi rohkem (nagu üks eelminegi kord) ja mõni noormees piilus nukralt saali ukse peal. Õnneks mitte kogu aeg, ainult siis, kui korraga mitu tüdrukut oli tantsupõrandalt pilli läinud mängima.

Üks Tallinna õpitoa-õpilane tundis mu ära. Võttis kõigepealt tantsima ja küsis siis malbelt: “Ja millal sa jälle Tallinna keskaja tantsu õpetama tuled?”

Ajaloolise tantsu koha pealt: öösel õpetati paar bretooni tantsu ja seal oli täpselt sama element, mis Arbeau 1589. aastal kirjeldatud bretooni tantsus. Haa!

*

Ise õnnistasin 28. detsembril oma koduse pisi-tantsusaali sisse. Nüüd on praktikas kontrollitud, et sinna mahub ka 4 paariga rodu-Playfordi tantsima, isegi kui natuke peab trügima (kui rodu diagonaalis paigutada, võib-olla ei peakski). Kohe pärast pidu töötas sama tuba külaliste magamistoana; ja vana-aastaõhtul leidis ta rakendust laste mürgeldamisruumina – seal ei ole mööblit ega muud, mida lõhkuda, andsime ainult igale lapsele diivanipadja kaasa, ja nad leidsid endale seal tühjas toas vähemalt tunniks ajaks tegevust. Ei pea vist ütlema, et lapsevanemad olid asjakorraldusega rahul.

Ma leian oma majapidamisest siiani iks kohtadest vampiiriküüsi.

Aga trupi jõulupidu oli siin trügimisest hoolimata palju mõnusam teha kui meie rendiruumides iialgi, olgu need avarad kui tahes. Ei pidanud kella vaatama, ega me üle aja ei lähe, vajadusel sai köögist nõusid juurde tuua ja üldse oli hubasem. Ja 10+ tantsijaga ei pea ka põdema, et seda tuba ei õnnestu praeguses seisukorras üle teistkümnete kütta. Pärast esimest tantsu oli temperatuur 2 kraadi tõusnud, ausalt, ma vaatasin, ja õhtu lõpuks olime 22 sisse saanud.

*

Kunstnikust tuttav, kes oli mõnd aega oma töökohta kirunud ja asja pärast! kandideeris teise kohta (ainus miinus, et teises linnas) ja saigi. Ligi kaks korda kõrgem palk ja nähtavasti ka parem suhtumine, väikese linna asi võib-olla, aga ikkagi. Järjekordne näide kusjuures, et “ebapraktilised erialad” ei tähendab tingimata päriselu-tööpuudust.

*

Mul on uuel aastal üks uus hobi, nimelt ma jälgin natuke hoolikamalt, mida ma näost sisse ajan – mitte välimuse pärast, vaid mugavuse ja ettenägelikkuse. Esiteks: sellise konstitutsiooniga, nagu mul praegu on, oleks mugavam olla natuke vähem rammus. Teiseks olen ma ainevahetust aeglustavate rohtude peal ja oleks nagu loogiline, et selle võrra peaks vähem sööma, mitte hobuse moodi nagu seni.

Alustuseks võtsin sellise minu arust päris mõistliku plaani, et midagi muud ei muuda, aga jätan ära igavussöömised – ei ole vaja süüa lihtsalt sellepärast, et ma tahan kätele tegevust, sama hästi võin näputööd teha või joonistada või midagi. Söön siis, kui päriselt tahan süüa.

Aga kompulsiivse lugejana hakkasin seepeale kohe veel huvitatumalt kui varem igasuguste toiduainete toitainesisaldust lugema – ja minu hea mälu juures jäävad need andmed mulle ka meelde – ja nüüd on üks väike mure, et kuidas selle täiesti mõistliku plaani juures ikkagi mitte ortorektiliselt lolliks minna, nii et andmed jooksevad kogu aeg silma ees ja isu läheb ära. Nii on ju valesti, mõnus peab olema.

Vähemalt ei ole juhtunud seda, mida ma paljudel dieedipidajatel näen: võitmatud isud mingi keelatud toidu järele. Aga noh, ega ma ei olegi endale mingit toitu keelanud. Lihtsalt austan teda vääriliselt oma isu ja tähelepanuga.

Mulle meeldib ka see, et see ei ole uusaastalubadus, sest see plaan tuli mulle pähe teisel jõulupühal ja ma hakkasin sellega siis kohe pihta ka.

Aga. Seda isu, milega ma tahaks toitu austada, on ikkagi vähem kui enne. Ma loodan südamest, et see ei ole mu suurepärase mõistliku plaani kõrvalmõju, vaid tunda annab va aeglustunud (tähendab: normaalse inimese moodi) ainevahetus ja varsti õpin ma oma uutmoodi organismi ära ja söön sama hea isuga nagu ennegi, lihtsalt mitte iga tunni aja tagant.

*

Olen hakanud tähele panema, et mind tabavad kuumahood pea alati kassasabas, kus see on eriti tüütu – käed asju täis, riideid ei saa maha kiskuda, kohe õue ka ei pääse. Mõtlesin, et organism reageerib palavikuliselt raha väljaminekule. Nüüd saatsin just ühe arve ära – ja laksti, pea kuumaks.

Finantstoimingutele tundlik organism?

Parlanks

detsember 17, 2017

Bauskasse sõites mõtlesin, mis luksuslik elu küll ajaloolisega tantsuga kaasas käib – kujutasin ette, kuidas mainin möödaminnes: “Ah, ööbisime lossis, nagu tavaliselt,” ja see kõik oleks täiesti tõsi. Lossis, linaste linade vahel, eesriietega voodis. Õhtul peame pidu ja joome veini!

Ja kontsert oli kah väga huvitav: tuleb välja, et Bauska Ilonal on väga hea oskus: kuidas lihtsast materjalist (no ütleme, et mingi renessansiaegne “Kes aias”) veenev vaatemäng teha. Seda, et branle double võib ka huvitav vaadata olla, peab nägema, et uskuda. Üldse oli see kõik nii hea, et ma olin valmis mööda vaatama sellest, et mõni 15. sajandi lõpu tants läks 16. sajandi lõpu riietes. Ja teisest küljest näitab see, et ma 15. sajandi tantsus valedest riietest hoolimata 15. sajandi ära tundsin, et eri aegade stiil tuli tantsust endast hästi ilmsiks. (Niisiis vastand ühele suvel nähtud Vene trupile, kes vahetas küll hoolega riideid, aga ise tegid nad praktiliselt sama asja – “hästi ilusaid liigutusi”, olenemata sellest, kas seljas on keskaja ürbid või barokk-teatrikostüüm.)

Bauska lossis seal eesriietega voodis mõtlesin aga keset ööd, mis loll aju mul küll on, kes arvab, et kui ma eelmisel ööl olen kaks tundi maganud, tähendab see, et mind tuleb ka sel ööl kaks tundi pärast uinumist jälle üles äratada. Ja ei lasknud mind uuesti magama jääda, enne kui ma olin kümme korda kord vetsus, kord vett joomas käinud, läbi lugenud kaasavõetud raamatu ja kõik toas vedelevad reklaambrošüürid, kassatšekkideni päris veel ei laskunud.

Seesama aju arvas ka järgmisel öösel – selleks ajaks oli mul kahe ööpäeva peale kõva seitse-kaheksa unetundi ära tulnud – sealjuures õhtul korralik tantsutrenn ära tehtud – ja too seitse-kaheksagi unetundi tänu trennijärgsele uinakule – et kui ma kell kaks ära kukun, siis see on lihtsalt järgmine uinak, kell viis ärkame jälle üles ja jookseme reipa kisaga suplema või midagi sarnast.

Et lugu jälle positiivse poole peale kallutada, räägime nüüd vahepeal Rõngu unelmate pagariärist – mul on korduv unenägu, kus ma olen lõpmata külluslikus kohvikus, mis on täis maitsvaid saiu ja lehetainapirukaid, ja võin valida, mida tahan. Vot seal Rõngus on kah selline pagariäri – vitriinitäis kaalusaiu, -küpsiseid ja -maiustusi, kulinaaria veel sinna otsa, selle ees kastirida juba kaalutud kookide, keekside, leiva- ja saiapätsidega, selle ees omakorda riiul veel järgmiste leiva- ja saiapätsidega. Ruumi seal vahel nii vähe, et üks inimene mahub külg ees läbi, inimesed annavad üksteisele teed ja juhendavad sõbralikult, mis leib mis sorti on. Ma läksin seal väikest viisi lolliks ja tulin koju kahe pätsi leiva, nelja saiakese ja lahmaka õunakoogitükiga, ja nüüd aina mõtlen, oleks neil Tartuski firmapood. Oleks neil Tartuski firmapood. Midagi pakuvad nad ka tavalistes toidupoodides, aga see pole kaugeltki see!

*

Ärkasin järgmisel päeval üles (vaevaliselt) ja hakkasin ärevaid uudiseid saama.

[Toimetasin siit tagantjärgi ühe jupi välja, tundus, et olin ebadiskreetne, vabandust, kui kellestki segadust tekitasin.]

Nimelt sain pereõe käest teada hea uudise ja halva uudise. Hea: et arst on mulle tegelikult juba kolm nädalat tagasi saatekirja kirjutanud, lihtsalt mulle unustas öelda. Halb: et mu vereproov ütles järelikult, et mind ON vaja endokrinoloogi juurde saata.

Järgmiseks tuli sama asja kohta veel hea uudis: et ma saan kohe homseks aja (soovitus teistele ka: ärge piirduge eriarsti aega otsides ainult ühe kliinikuga). Ja eriarstilt endalt kõigepealt halb uudis: et mu kilpnääre möllab – ja hea uudis: “väga hea, et see kohe selgus”.

Tema ankeedile vastates polnud küll tunnet, et “kohe” – pooled küsimused olid sellised, et “oot, see on sümptom või? mul on eluaeg niiviisi olnud!” Ja mitme asja järgi, mida ta isegi ei küsinud, aga mida ma ise lugesin, kahtlustangi, et see võis mul juba õige noorelt olla. Ma olen eluaeg olnud: halb magaja; kõhuvalutaja; ärevil; ja ainevahetuse mõttes toiduraiskaja. KL pakkus puhtalt mu iseloomu pealt juba kakskümmend aastat tagasi, et järsku on mul selline kuri kilpnääre (“seda sa sööd neid õunasüdameid kogu aeg ära” (õunaseemnetes on joodi)), tookord rehmasin käega, aga vat mis nüüd välja tuli.

Aga selles mõttes ilmselt tõesti vara, et arst näikse arvavat, et selle peaks rohtu süües korda saama. Mis võib küll olla huvitav kogemus: kuna selle ravimiga käib tavaliselt kaasas kaalutõus, siis tuleb mul võib-olla esimest korda elus hakata toidupaki pealt kaloreid lugema.

Hea uudis on see, et kompulsiivse lugejana ei ole mul seda keeruline teha.

Peaks nüüd sellele kursaõele tänu avaldama, kes mind arsti juurde kamandas, kui me temaga oma tervisest lobisesime, nagu me tuttavatega viimasel ajal ikka teeme, mida edasi, seda sagedamini. Ei tea jah, millest see küll tuleb.

*

No ja üleüldse on viimasel ajal nii, et heale tuleb halb otsa ja halvale hea. Näiteks on halb, et mul on raha kole otsas. Aga hea on see, et uue lepinguga õnnestus honorari 3 euro võrra per lehekülg kergitada, nii et millalgi tulevikus läheb sama töökoguse juures rahaga kergemaks.

*

Et ühemõtteliselt positiivsel noodil lõpetada: alles tegi VVN mulle laheda kingituse, nüüd kirjutas Ilona Bauskast, et tahab mulle üllatuse saata. Olen väga põnevil.

Raamatuid!

mai 31, 2017

Nägin oma rõõmuks, et raamatukogu jagab nüüd ilusti oma ülejäänud raamatuid laiali. Juuni lõpuni. Minge saagile!