Raamatuid!

mai 31, 2017

Nägin oma rõõmuks, et raamatukogu jagab nüüd ilusti oma ülejäänud raamatuid laiali. Juuni lõpuni. Minge saagile!

Tuli tunne, et tahaks tsiteerida mõnd kohta oma lukutagusest postitusest ja sealt hargnenud vestlusest.

Seal tuli jutuks, kuidas ma tutvusin noortega, kes päästavad supermarketitagustest konteineritest korralikke toiduaineid; aga sõprade seas oli sellest ennegi juttu olnud. Tsiteerin:

“Nagu surikaadiefekt (tuntud ka Baaderi-Meinhofi fenomeni nime all) ette näeb, oli üks sõbranna mulle kõigest nädal varem kirjutanud (kirjaviis muutmata, see on tema sihipärane meilimiskeelepruuk, kui vaja, oskab ta õigekeelt paremini kui… kui üldse keegi, võiks peaaegu öelda):

järsku peaks algatama mingi ökoräpa kampaania; analoogne nt veganlusele ja freeganismile. — see olla see kui toitud äravisatud toidust poodide prügikastides, mille kuupäev on kukkunud.

(mulle tundus se küll ses mõttes inetu et päris kodutute eest sööd ära nimodi. a se vist oligi riikides kus kodututel on niipalju supikööke et nad prügikastist toitu ei viitsi otsida ja sis selle niši täidavad need hullud. mõistlikud, tähendab.)

noh, et nagu vanasti: üleni on vaja pesta max kord nädalas, nagu laupäeviti saunas käidi. pead pesta ei ole vaja iga päev, kõige tihem 5 p tagant, siis pole ka palsamit ega midagi vaja. pesupulbri järgi haiseda ei ole vaja.

Ma võin nüüd kodutute toidu ärasöömise mure peale vastata, et seda hirmu ei ole: seda kraami jäi veel lademes. Eriti paprikat, kartulit ja porgandit. Sellist, mis on enne äraviskamist viisakalt kasti või kilekotti pakendatud, justkui ekstra selleks, et suvalise prügiga segamini ei läheks.”

Andsin sõbrannale postitusest viisakalt teada ja märkisin talle, et ei taha seda infot väga laialt laotada: et rangelt võttes on see tegevus illegaalne, sest konteiner on poe oma ja mõnel poel, kellest seal juttu on, võib tulla paha mõte see luku taha panna või muid inetusi teha.

Sõbranna imestas:

ja miks see illegaalne on? – kui vargus, siis kelle oma on äravisatud kurk? prügiveofirma varandus?

samahästi on illegaalne tegevus kui ma tee kõrvalt prahti üles korjan.

Mina märkisin, et näiteks selle loogikaga, et konteiner on poe oma. Ja et noored rääkinud, et neid on ähvardatud, sõimatud ja lubatud politsei kutsuda.

Ning lisasin:

Poe huvi konteinerit valvata ja sellele ligipääsu keelata peitub ilmselt selles loogikas, et “kui sa tasuta võtad, siis ei tule sa raha eest ostma”. ettekujutus saamata jäänud tulust. Protestantlikud väärtused vbla ka ( on amoraalne, kui keegi saab midagi, selle eest maksmata).

Ning et Hispaanias olevat hoopis teine suhtumine, poodnikud tulevad vahel lausa ise pakkuma ja keegi ei tee nägusid, kui sa ka päevavalges konteinereid puistad.

Tema vastu:

aga täitsa huvitav oleks, kui ajakski asja niikaugele et tuleks politsei – ja siis ehk saaks teada, mis paragrafi alla see käib?

prügikast on poe oma, aga kas äravisatud kraam on ka nende oma, ja vargus on vargus, kas müügisaalist või prügikastist?

sõimamine käib ka paragrafi alla, see on kindel. ajaa, ja kui politsei otsustab, et oli tarbetu väljakutse, siis selle eest peaks teoreetiliselt väljakutsuja hoopis sõimata saama.

: )

loogika ei ole pädev, poodnikel, tähendab, kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi kui teinekord juhtub raha olema ja ostan midagi mida prügikastis ei ole. noh, nagu piraatfilmid. kui ma vaatan tasuta ära siis pigem ka ostan, kui on hea asi ja tahan paremat versiooni, või järgmisi, v analoogseid.

Ning meenutas Hispaania suhtumisega analoogset näidet Prantsuse kultuurist:

ühes pierre richard’i filmis. miskipärast ta pidi mõnda aega tänaval elama ja turul siis kui kinni panema hakati ülejäänd ja äravisatud kraami korjama. õngitseb seal mingit gemüüset, ütleme mädand õuna, tuleb kuri onu ütleb: ära neid võta! p.r. ehmatab ära, viskab üleskorjatu tagasi, onu, kes pole tegelt kuri, aint järsusõnaline: näe, võta need, need on palju paremad, pole mädand ega midagi.

Mulle tundus see vestlus levitamisväärne, küsisin, kas võin tsiteerida, vastus:

tsiteeri palju kulub.

marvan et tegelt poeinimesed kelle oma on prügikast kardavad prükkareid kui niisuguseid et haisevad ja sittavad ümberringi. umbes et määrivad nende puhta prügikasti ära. ja et mine tea mis veel teevad, lihtsalt hirm Teiste ees. kelle peamine viga on see et nad ei ole nagu Meie. pealekauba veel muidki muidugi, ega keskmiselt prükkarid ei ole kenad ja viisakad inimesed, eriti mingis toksikojoobes.

sis olekski paras neile kui nad kutsuvad politsei et appi prükkarid ja sis tuleb välja et prügikasti kallal on doktorandid ja teoloogiamagistrid jms hoolitsemas et jumalavilja raisku ei läheks ja ei sitta midagi. muidugi et purukaine peab olema sinnajuurde, et ühtki ettekäänet ei oleks puuri pista.

Hmm. See tekitab minus peaaegu kiusatuse end sihipäraselt arreteerimiseks välja panna, kuigi ma ei kvalifitseeru ei doktorandiks ega teoloogiamagistriks. Kui see ainult neil korilastel, kellel seda toitu rohkem vaja läheb, jahimaid ära ei rikuks.

Igatahes olen ma sajaga nõus selle loogikaga, et “kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi, kui teinekord juhtub raha olema,” toimib muide ka vastupidi – vt kuidas mul kaob tuju kaubanduskeskusest üldse midagi osta, kui mult seal peldiku eest raha küsitakse. Siis on mul tunne, et ma olen juba oma ostlemise va peldikupiletiga ära ostelnud, aitab küll.

Igasugused degustatsioonipakkujad on küll selle matsu välja jaganud.

Ja isegi kui isikliku tänuvõla loomine kõrvale jätta, teeb “jumalavilja raiskuminemise” mure mind kurjaks poodide vastu, kes sellest ei hooli – nagu näiteks üks mitmes eri poes töötanud inimene lukutaguses kommentaariumis kirjeldas, et “alguses võisid töötajad sümboolse summa eest osta viimase kuupäevaga tooteid, aga mingil hetkel leiti, et parem ikka ärgu ostku. Ülejäägid visati ühte konteinerisse, mis keerati lukku, et keegi ligi ei pääseks”. Grrrrr. Kui ma järgmiselt kommentaatorilt kuulsin, et tema ema poes “saavad töötajad veel kõlbliku toidu omavahel ära jagada, mõnikord tuleb seda mitu kastitäit ja siis saadetakse üht-teist mu lastele ka,” siis tuli kohe tahtmine edaspidi oma poekäigud sinna poodi sättida. Näedsa, jagate oma ülejäänud toidu laiali ja lisaks sellele, et teie palk on suur taevas, saate ka täiesti maise hea kuulsuse!

Nagu ma lukutaguse postituse lõpus mainisin: “Nii see läheb, kui lapsena palju tiigriraamatut lugeda: võtsin eluks ajaks südamesse, kuidas rosinakukkel lombis nutab, kui ta kardab, et söödud ei saa; või riisipuding külmkapis.”

Eelmise postituse all tulid inimeste oskuste ja kalduvuste erinevused jutuks, mispeale mulle tuli kohe meelde, kuidas meil A.-ga asjad käivad.

Üks asi on see, et ta ehitab riiuleid ja puhastab seinapalke krohvist ja teeb vahel salatipeenraid ja niidab muru – kõike seda, mille peale mina olen praktiliselt tühi koht. Aga mulle meenus ka see, mismoodi ta on õppinud minuga ringi käima.

Näiteks on ta ära õppinud, et minu arust ei ole hädavajalikud asjad enne otsas, kui nad on päris otsas – erinevalt temast, kes ta leiab, et vetsupaber on otsas, kui seda on ainult üks rull järel.

Mis tähendab, et ta soetab salavarusid, mida hakkab millalgi ka minul või lausa ainult minul vaja minema, aga nii, et mina sellest midagi ei teaks. Ühest sellisest sain ma teada nii aastake-paar tagasi – ükskord, kui mul oli paanika, et kõik on otsas ja mis ma nüüd pihta hakkan, tuli ta võidukalt välja paki hügieenisidemetega, mille ta oli ekstra sellise juhtumise tarvis soetanud ja oma kappi ära peitnud, et mina sellest midagi ei teaks. Mina ei tohi sellest midagi teada, kuna siis hakkan ma sellega arvestama ja kulutan selle tagavara ära ja siis on paanikahetkel kõik PÄRISELT otsas.

Hiljuti arutasin külmkapi ees, et kassikonservi purk saab kohe tühjaks ja täna ei jõua enam poodi minna, aga noh, äkki venitab kuidagi homseni välja; mispeale A. tuiskas midagi lausumata magamistuppa ja ilmus sealt, konservipurk käes.

Ma ootan huviga, mis salavarud järgmise kriisiga – mida mina muidugi ennustada ei oska – ilmsiks tulevad. Fantaasia läheb igatahes tööle, mida kõike tema Mary Poppinsi kotis veel leiduda võib.

*

Kui juba kassid jutuks tulid, siis meie hall kass on selline rahutu ja inimsõltlane, eks ole. Juhtus nüüd ühel hommikul, et ma ärkan selle peale, et kass tahab midagi. Läksin vaatasin, kauss oli tühi, panin täis ja üritasin magama tagasi minna.

Viis minutit hiljem on kass uuesti voodi serval ja seletab ja ära ei lähe.

Tõusen üles, vaatan, A.-d pole kuskil, ju ta on õues. Teen järelduse, et kass tahab A.-le õue järele minna; lasen ta välja ja lähen magama tagasi, ise mõtlen heldinult, et näe, kass on tema järele memmekas, eks see tule sellest, et A. on minuga võrreldes rahulik ja aeglane, istub kaua ühe koha peal, nii et kassil on tema otsas mõnus lösutada.

Kui ma üles ärkasin, oli A. ühes kassiga toas tagasi ja ma kandsin talle oma heldinud jutu ette. Et kuidas kass teda nii väga armastab, et muutub kohe rahutuks, kui tal sabas ei saa käia.

Ei ole nii, väitis A. Ta oli kodust ära olnud ja nii saanud ma lihtsalt kogeda, kui tüütu see kass igal hommikul on. “Tavaliselt ma olen lihtsalt kodus ja kaitsen sinu und,” seletas ta.

Minge õige näitusele

detsember 16, 2016

Nüüd aasta lõpus on blogijad hakanud kirjutama, mida nad tänavu lugenud on või kus kultuuriüritustel käinud. Ma lugesin ja enda pärast hakkas lausa piinlik – esimese hooga ei tulegi õieti ette, mida ma peale tantsutekstide ja koomiksite lugenud olen (kuigi muist koomikseid on tegelikult väga head ja lähevad täiega kirjanduse kilda ja mõni tantsutekst muidugi ka), pärast hakkas üht-teist meenuma. Ma olen küll jõudnud mingisse sellisesse ikka, kus üha mõnusam on juba loetud asju üle lugeda, ikka kindla peale minek, kohe teada, et hea asi. See tuleb osalt sellisest lollist omadusest, et mul süda hästi ei luba alustatud raamatut pooleli jätta (tähendab, lõplikult pooleli, mitte nii, et vahepeal jääb nädalake või kuuke vahele, mil ma muid raamatuid loen, sest nagunii on viis-kuus raamatut korraga käsil) – filmi ka mitte, peab ikka uskumatult halb film olema, et ma teda lõpuni ei vaataks, natuke halva filmi vaatan raskelt ohates ja pead vahepeal padja alla toppides ära. Tähendab, raamatu alustamine on tõsine risk, sellega seon ma end raamatu lõpuni. Ma peaks rohkem Jüri Kolgi jutu järgi talitama, siis oleks julgem uusi asju alustada (sellega, et lapsena lugesin ma reast, mis aga raamaturiiulist kätte juhtus, on mul muidu täpselt sama lugu).

Kultuuriüritustega oleks nagu veel kehvem, esimese hooga tulid meelde ainult enda tehtud. Umbes nii, et minu aasta kultuurisündmus oli omaenda etendus, mis on küll meelitav, aga näitaks justkui kitsast silmaringi. Selle pärast, et ma eriti teatris ei käi, ma suuremat ei põe, ma pole kunagi eriline teatriinimene olnud (kuidas ma küll viimastel aastatel nii mitu korda lavastama olen sattunud, ei tea, ei oska seda muuga seletada kui geenidega), aga no kontserdil või muuseumis või kinos ju võiks. Vanasti käisin festivalikontserdid-filmid ikka läbi, kui rahakott lubas, ja mõnikord ilma rahatagi, kui õnnestus ennast vabatahtlikuks sokutada, millest sugenes meeleolukaid mälestusi, nagu näiteks “kuidas me vanamuusikafestil dušiga nõusid pesime” ja “kuidas me folgil end sõbermuusikute beibedeks sokutasime” (sellel vanal heal ajal, mil muusikuid võisid igaüks ühe tuttava tasuta sisse viia). Tänavu jaksasin end ainult Orient & Occidendile vedada ja sinnagi ainult kahele kontserdile.

Aa ei, õigus jah, Riia muuseumipäeval sain samuti kontserdielamuse (tollest varabaroki kontserdist), aga too muuseumipäev ise oli jälle osalt omaenda esinemisüritus, nii et ma ei tea, kas see loeb.

Aga täna käisin Meriani piltide ja putukate näitusel, nii et näh, enne aasta lõppu jõuab oma kultuuriraamatupidamise natuke paremasse parlanksi. Minge teie kõik ka, seal on kole tore (Maaleht kirjutab ka, aga seda saab ainult raha eest lugeda). Esiteks on seal Meriani jutukatked kõrval ja 17.-18. sajandil – mil naturalistid olid tüüpiliselt õpetatud amatöörid – oli teaduskeel väga inimlik (arvata, et sobiks laste õpikutesse paremini kui see, mida Kaur kogu aeg kirub, nt hiljuti Marca pool) – sama lõbus, nagu loeks Brillat-Savarini, eriti Vahur Aabramsi muhedas tõlkes. Teiseks on pildid hästi ilusad ja detailsed (ja hästi haruldases ja tundlikus graafikatehnikas, nagu Meriani kalendri reklaamis kirjutatakse) ja kohati ka dramaatilised (ämblik sööb lindu, kelle ta on pikali surunud! vesilutikas ajab konna näost sisse!). Kolmandaks on lisaboonus püsiekspositsioon – ega ainult sahtlites päris putukad pildil kõrvale võrdluseks ei ole, seal on veel seinte viisi lahedaid putukaid ja ämblikke. Hakkad otsast sahtleid läbi vaatama-lugema ja pärast vaatad veel kõik muud putukad läbi (meile U.-ga meeldis eriti see vitriin, kus liblikad olid peegeltaustal – liblika ülemist külge sai otse vaadata, alumine pool paistis peeglist).

Ma igaks juhuks õpetan, kuidas selle muuseumi üles leiab, sest ma ise jooksin tükk aega ühest trepist üles ja jälle alla, teisest trepist üles ja jälle alla, ja olles kuulnud, et hoopis liftist tuleb minna, uuesti esimest trepist üles ja läbi pika koridori, et jõuda liftini, kus ma vajutasin ehku peale järgmise korruse nuppu ja jõudsin lõpuks ometi muuseumisse. Pärast tuli välja, et lähenesin tagaukselifti kaudu – pange nüüd järgmine õpetus tähele ja jätke meelde! – teoreetiliselt pidi muuseum olema bioloogide majast lihtsasti leitav, sest piletimüüja taga olevat suur silt “muuseumi kassa” või umbes nii, ja piletimüüja peaks kohe õige lifti juurde suunama, mis on sealsamas vestibüülis ja mille nuppudel on kirjad juures, mis korrusel mis kogud on. Igatahes kui mina sinna läksin, ei pannud ma piletimüüjat tähelegi, sest teda ümbritses tohutu rahvamurd, miskine konverents või midagi. Nii jõudsin ma piletit ostmata tagauksest näitusele ja kohe esimeseks hakkasin hoopis topiste kõrval kohvi ja bisnäkki manustama, sest näitus on tillukeses putukate saalis ja esialgu oli seal juba enam kui küll rahvast. Õige strateegia, sest hiljem mahtus juba sahtleid lahti kiskuma ja raske oleks olnud ligi pääseda hoopis kohvile. Mõtlesin, et olen nagu Tädi Agnese (alias Elemenditädi alias Vahtralehe-Agnese) teine tulemine.

Ma arvan, et peaks sinna tagasi minema, sest neid tekste ja pilte tahaks veel aeglaselt mekutada. Loodan ka, et millalgi jõuavad need veebi üles, agiteerisin tegijaid selles suunas – näitust ennast saab õnneks veel aasta otsa vaadata, aga tore, kui see materjal ka hiljem kuskil näha oleks, kui sahtlid on jälle tühjaks tehtud ja kalender läbi müüdud.

A.-le reklaamin seda kindlasti, sest talle meeldib samuti vana kooli teadusstiil.

*

Tagantjärgi tõi Meriani näitus mulle meelde, et paaril näitusel sai veel käidud. Viimati Wittensteini keskuses – sellega on nii, et tehnilised ideed on tohutu head, sisu on kahjuks suhtkoht disniländ. Selline “Maleva”-filmi disniländ, nii et mul on raske ette kujutada, kes selle abil reaalselt ajaloos targemaks saaks – kogu info oli sellel tasemel, mille saab “Jutustustest kodumaa ajaloost” (apropoo, lastepärasuse mõttes on see ju esimeseks ajalooõpikuks päris kobe). Rääkides heast: mu lemmikidee oli see, et nad olid liftist ajamasina disaininud – nii et linnusetornis oli iga korrus justkui järjekordne ajajärk. Oma lihtsuses ilus – lift oli seal nagunii olemas, natuke kujundada ja värvilisi vilkuvaid tulesid külge ja ongi juba põnevust juures. Ja elluärkav mannekeen ja rappuv postitõllasisemus meeldisid ka. Jäi ainult kripeldama, et oh kui niiviisi mänguliselt ja möödaminnes ka natuke sellist infot antaks, mida kõik juba niigi ei tea. Selles mõttes raiskamine.

(Kuigi ma pean möönma, et mummuline Taani lipp – enne kuulsat ristilippu, noh, sest mis see ristilipu alternatiiv muu ikka olla saaks kui mummuline nagu Vilma pakendite negatiiv – ajas mind päriselt naerma ja selle nimel olin ma nõus päris palju lamedaid nalju andestama.)

Hoopis teistmoodi ajamasinamoment oli – ah, juba mullu suvel, küll see aeg alles lendab – Lüüdia Vallimäe-Margi näitusel, õigemini oli see lausa suaree – üks vana tuttav korraldab neid ja viitsib-raatsib mulle ikka veel kutseid saata, kuigi ma enamasti ei jõua, aga tookord sattus see kenasti päevale, mil ma ei olnud kuskil jooksus või muidu ametis. Mõelge ometi, suaree. Kus kõigepealt avatakse maitsekate ja vaimukate kõnedega näitus ning näituse avamisele järgneb tordisöömine koos klaverikontserdiga. Kogu saal on paksult vanu pallaslasi täis, kes räägivad omavahel tarka juttu, meenutavad aegu, mil VEEL vanemad pallaslased elus olid, ja kelle jaoks sellised üritused on loomulik elukeskkond. Ja Muna-Jaan pidas kontserdi järel spontaanse kõne Prantsuse revolutsioonist.

Poodi läksin muidugi viimasel minutil nagu alati. Või noh, viimaseks veerandtunniks. Kodupoe värk, kogu aeg on tunne, et “ah, küll jõuab.” Valisin püüdlikult leivakõrvast, leidsin peaaegu vaba kassa, ladusin pool kraami lindile ja siis jõudis kohale, et kott on kahtlaselt kerge.

Viipasin noormehele enda järel, et mingu parem ise maksma, mul läheb aega. Et mul jäi rahakott koju, ma pean kõigepealt koju helistama, äkki veel jõuab. Ja hakkasin oma majoneesi, kurki ja õlut korvi tagasi laadima, teise käega A.-le helistades.

Ei tea, kas ta ikka jõuab järele tulla, arutas noormees. “Ma võin teile laenata.”

Ohoh. Puterdasin natuke, küsisin, kas päriselt, tema ütles, et muidugi; mispeale ma võtsin pakkumise vastu, inimeste kenadusest jahmunud. Helistasin kohe ikkagi A.-le, et ma jõuaks vähemalt kohe tagasi maksta; selleks ajaks, kui me poest üle tee jõudsime, oli A. juba meile vastu jõudnud, nii et ma sain kähku ära klaarida.

Kes ütles, et eestlased on usaldamatud, kinnised ja ma ei tea, mida veel? ma olin ju jumala võõras ja veel narmendava mantliga ja.

Riia linnas, taame majas

august 15, 2016

Päriselt ka: korter, mis me kamba peale üürisime, osutus terveks väikeseseks majaks, kuhu oleks hea tahtmise juures kaks korda rohkem rahvast majutanud. Ja see majakene oli väga ilus. Minust oleks kena seda edasi reklaamida, aga ma ei tea, kas ma julgen, sest mine tea, kas me ise sinna siis üldse enam löögile pääseme? Teisest küljest, äkki kõigil ei ole vaja nii suure seltskonnaga reisida ja nad konkureerivad pigem üheinimesetubadele. Olgu siis, ma ütlen, aga ei lingi: Riverwalk.

Aga see oli hiljem, sest me sõitsime hästi kaua, kolme-neljatunnist otsa seitse tundi: nagu JJ ütles, me vältisime teeremonti sel teel, et vältisime teid. Muretu sõita, mitte kunagi ei olnud tunnet, et liiguksime liiga aeglaselt, sest mis mõttes aeglaselt? me liigume nii kiiresti, nagu siin üldse liikuda annab. Ja kuna JJ juba valis tee looduskauniduse, mitte laiuse, kiiruse ja sileduse järgi, siis oli see tee muidugi väga ilus.

Olime alles kuskil Valmiera kandis, kui teine ekipaaž, kes sõitis välja meist hiljem, hakkas kohale jõudma; ma hoiatasin neid, et me sõidame looduskaunist teed pidi; kui meid tund aega hiljem näha polnud, saatsid nad sõnumi: “Seeni saite?” Saatsin ausa vastuse, et saime seeni ja siis käisime Kääbiklas (vt ka teisest rakursist). Sinna tahaks kunagi pikemalt minna, või tegelikult üldse igale poole, kus me peatusime, ja peatuda oleks muidugi võinud rohkemgi. Vedas mul seega, et ma sain mõlemad otsad sõita selles autos, mis kiirustas vähem (mis oli kummalgi korral ise auto, sest ühed tahtsid kiiresti minna, teised kiiresti tulla) – kui reisimine käib kiiresti, siis jääb mul hing maha, Poola-hääletamisel oli EV minuga vahel püsti hädas, kui ma kippusin kakao-tanklates juuri alla kasvatama – tema arust muidugi, minu arust oli see lihtsalt normaalne kakaojoomise tempo ja lõpuks jõudsime nii või teisiti sinna ja siis kohale, kui vaja oli. Mulle sobiks õieti Jane Austeni raamatute reisirütm, kus nädalast visiiti kutsutakse lühikeseks külaskäiguks, ega te tuld tooma ei tulnud, ja kui tee peal on peatus, siis ei tähenda see mitte viit minutit, millega kõik jõuavad peldikus ära käia, vaid ööbima jäämist. Ja sama käib stardikiirenduse kohta. Teised teavad seda juba ka, reisikaaslased olid mõnevõrra üllatunud, kui ma ennast vähem kui veerand tunniga kõige oma kostüümi ja kahe tagavarakostüümiga auto peale suutsin korjata.

Ma kardan, et ma nägin tollel Riia-õhtul mõnevõrra asotsiaalne välja: riide olin pannud mugavuse järgi ja pealegi ennast Kääbiklas poriseks määrinud ja kõike pori ei pannud ma kohe tähele, alles hommikul nägin ära, et sääred on ikka veel laigulised, õhtusest jalapesust hoolimata. Sest kui ma vanalinnas öösel veinijoomise vahelt poes käisin ja vahepeal kellegi käest teed tahtsin küsida (ma satun tunnelites kergesti segadusse), siis ei olnud just kerge leida kedagi, kes oleks julgenud minuga rääkida: toppisid nina telefoni ja kiirendasid sammu. Või kujutasin ma seda kiirendust endale ette ja nina oli neil telefonis muudel põhjustel, pokemonid või midagi.

Kontsert läks hea tundega (ja saal oli väga ilus), publik oli toetav, teisi oli huvitav vaadata – mul oli eriline huvi 19. sajandi vastu, sest seda ma ise ei tee, aga ma idandan vaikselt mõtet kutsuda selle peale külalisõppejõud. Pärast saaks hakata otsast ülikooliteemalisi kavu välja mõtlema, Kristjan Jaagu luuletuste ümber midagi kududa näiteks. Või lavastada mõne Schultz-Bertrami loo (jeerum, seda vikiartilit vaadates avastasin, et ma ei olegi talt kõike lugenud, mida eesti keeles saaks).

Siis meelitati mind ühe teise ansambli vaatamiselt õue pildistama ja siis hakkas muidugi tavaline Eiffeli torni tööpäev – ei jõua kaht sammugi astuda, juba tuleb keegi ja tahab sinu taustal pildistada. Pluss need, kes üritavad ise märkamatuks jäädes sind telefoniga kinni püüda, nagu pokemone või midagi. “Kuni nad meid pallidega viskama ei hakka, on kõik hästi,” märkis JJ.

Kõige suurem hea üllatus oli siis, kui pooled meie omad olid juba ära sõitnud ja mina olin juba riided ära vahetanud, sest mul läks meelest ära, et meid oli meelitatud viimase ansambli esinemise ajaks tantsima, kui mõni lugu peaks tuttav olema. Vahet pole, ka ilma minuta oli meid veel kolm kostüümiga inimest järel. Aga enne seda viimast ansamblit tuli hoopis üks duo, kellest ma ei teadnud midagi, pärast tegin juttu, sain teada, et lauljaneiu õpib Bremeni kaunite kunstide kõrgkoolis (arvatavasti vanamuusikainstituudis) ja guugeldasin, et tema täisnimi on Aija Veismane ja et teorbi-Martinš õpib Leipzigi muusikaülikoolis. Üllatus sellepärast, et ma ootasin, et esinejad on seal laias laastus meiesugused – mitte et ma meist halvasti mõtleksin, aga isegi mina ei ole ju päris proff, duo seevastu tundus professionaalne või vähemalt sinnapoole pürgivat. Kontsert, mida ootaks pigem vanamuusikafestilt kui selliselt läbivooriva rahvaga linnaürituselt.
Ma lingin selle algust, aga salvestis ei kõla kaugeltki nii ilusasti kui päriselt, sest esiteks rahvas sagib ja sahistab hirmsasti (on ka üks natuke paremast kohast, seega vähema sahinaga võetud laul, aga kõrgemas registris, mis minu arust saab kesise salvestustehnika käes rohkem kannatada) ja teiseks, noh, kaamera helikvaliteet. Ma otsustasin neid klippe kuulates, et ei tohi ise enam kunagi oma salvestiste häälekõla peale põdeda, sest neis läheb nii palju kvaliteeti kaotsi. Duo oleks ka palju tähelepanelikumat publikut väärinud, aga noh, teisest küljest, selline võiski nende laulude omaaegne keskkond olla, õukond sagib ümberringi ja lobiseb omavahel.

Nüüd tagantjärgi saan aru, et mul oli vist kõige parem kuulamiskoht – peaaegu muusikute selja taga, mis tähendab, et publiku sagimine jäi teispoole neid. Isegi esireas oleks juba halvem olnud, siis oleks ma jäänud sahistamise ja muusikute vahele ja kuulnud neid võrdselt, tagumistest ridadest rääkimata. Eks ma olin muidugi ka repertuaari suhtes isiklikel põhjustel positiivselt häälestatud, varabarokk on sedasorti muusika, mille keskel ma mõjutatavas eas kõige rohkem olin, ja tegin lihtsamaid lugusid bänditegemise korras ise ka, nii et mul oli ühest küljest nostalgialaks, teisest küljest oli repertuaar küllalt tuttav, et jaksaks tähele panna, “kuidas ta seda teeb”. Kergelt ja sundimatult; ja tehniliselt nii nõudlike lugudega on raske nii kerge olla.

Pärast oli see tantsumuusika bänd (Ludus) kah päris tore, oli näha, et nad on tantsijatega küllalt tihti koos mänginud, nii et juba teavad, kuidas käib. Paar meie tantsijat andis oma sümboolse tantsupanuse ka.

Ja ma saan aru, mismoodi see kõik kõlab, aga aususe huvides pean ikkagi ütlema, et kui me lõpuks koos Läti Lauraga sööma läksime (koht paistis olevat enam-vähem kohalik Kloostri Ait), siis oli söök väga hea. Ei saa siit puänti midagi. Kui just see ei loe, et liiga vähe sai olla ja trammiga ei saanud sõita.

——————————————————————————————————————————-
PS: me nägime välja sellised, aga kes Tartu etendusel (või mõnel Rakvere… või Kabala… või Pärnu hansa reedesel etendusel) käis, sellele pole siin suurt midagi uut.

Veel diletandi rõõme

juuni 8, 2016

Otsisin “No-body’s Jiggi” kohta veel tausta ja märkasin justkui esimest korda, et selle viisi seostatakse nn “Helston Furry Dance’il” kasutatuga. Kuulasin järele, oleks nagu jah midagi ümmargust sarnast. Ja siis leidsin end juba vaatamas ülevaatevideot terve selle päeva tantsudest-protsessioonidest – hommikul vara hakkavad pihta ja lasevad niiviisi päev otsa (ühed hästi nunnud lohed olid seal veel). Ja miskipärast tabasin end ka vesistamas.

A. küsib: Mis on?
Mina: Ei tea. Vaatan selle tantsu videot ja nutan.
A.: Äkki on hästi kole tants.
Mina: Ei ole, hästi tore on hoopis.

Hingeliigutus mingisugune. Võib-olla imetlusest, et üks Cornwalli linnake, Viljandi-suurune selline, viitsib iga kevad päev otsa hüpata ja tantsida, et aasta ringi käiks ja kalender töötaks.

Selliseid asju vaadates tuleb ka ette, mis saare pealt Pratchett õieti pärit on.

Meenutas natuke Seto Kuningriigi päeva, kõige selle aupakliku naljategemisega (nüüd tuleb meelde, et sellest ma kunagi kirjutasin, aga võrdlesin hoopis meie oapresidendiga ja appikene, me ei ole tänavu presidendi vastuvõttu teinud – ei tea, kas peaks selle presidendi välisvisiidilt naasmise puhku tegema, sest mina olen tänavu kõigest ase- või abipresident (mandel kukkus koogis kaheks, aga minule jäi väiksem pool).

Aga enne, kui ma igasuguste karvaste ja lilleliste tantsudeni jõudsin, sattusin veebis hoopis selle näidendi peale, mille tegelase Eikellegi tants see “No-body’s Jigg” võib-olla oli. Ja järgmiseks artikli peale, mis väidab, et see näidend võiks olla Sahkespeari varane tükk – et paras käkk ta ju on, aga ju ta siis ei osanud hästi veel ja teemad on igatahes sellised, mis talle hiljemgi meeldisid.

Pagan, nii lõbus on, aga kui mul iga tantsu taustaga nii kaua aega läheb, millal ma siis kavateksti valmis saan?

Lätlased kinkisid meile väga suure kringli, mis oli väga tore, ma esialgu kartsin, et tort – ja me kujutasime ette, kuidas me seda veel järgmisel hommikul sööme või kuidas seda söövad vähemasti need, kes jõuaks kohvikupruukosti ajaks juba näljast nõrkeda – kell üheksa on nendesugustele paras teise hommikusöögi aeg. Ja pärast tuleb ikka veel poole kringliga koju sõita. Ma ei hakanud kohe sööma, mul oli vaja minna poodi uue koguse pikantse läti juustu, Smiltene juustu järele, mis oli eelmisel õhtul palju elevust tekitanud (“Kas see on fooliumisse mähitud, et ta teisi juuste ei ründaks? Kas on juhtunud kõige halvem? ja kui see maha matta, hakkab sinna murdu rahvast voorima ja kõik kiidavad, et seal on kuidagi eriline kosutav õhk.”), ma tahtsin juurde, sest suurest irvitamisest hoolimata oli eelmisel õhtul suurem osa ära söödud ja koju kaasa polekski jätkunud. Ja see, et vein võib vahepeal otsa saada, jättis mind seekord õige külmaks, tahangi haisva juustu ja kringli juurde pigem õlut juua.

Kringel oli imeline, krõbedus ümberringi ja palju huvitavaid mahlaseid asju krõbeduse keskel – seal oli muuhulgas marmelaadi ja minu arust ka banaani – , järele jäi ainult nii natuke, et varased hommikusööjad veel napilt said midagi.

Järgmisel päeval käisin hirmus kaua hommikuse söömaga ringi, ballil oli tegelikult näksimist, aga siis polnud mul isu või mahti, nii et alles teisel pool Riia ringi – tähendab, siinpool, õigus jah, me oleme nüüd ju Eestis juba – võtsin ühes bensukas natuke salatit ja teises ühe kakao. Ja siis ohkisin kodus tükk aega, kui väsinud ma olen ja kui raske kõik elu on, kuni taipasin proovida, kuidas oleks söömisega. Segasin konservherneid, hapukapsaid ja majoneesi salatiks ja see tundus maailma parim asi.

Edasi jäid need herned vahepeal seisma, miskipärast tulid muud toidud kogu aeg vahele, mul tuli näiteks tung teha kõrvitsa-küüslaugupüreest makaronikastmeid.

Viis päeva hiljem tulin linna pealt koju tagasi, olles põgusalt külgepidi kokku puutunud teistsuguse maailmaga – kui ma toidupoest välja tulin, rääkisid kaubamaja valjuhääldid sellist juttu: “jah, jahedust on tunda, ma siin mõtlesin, et meil on selline DJ, DJ Leslie, ta on NII COOL, et lava ümber temperatuur langeb,” – kõht tühi, otsustasin, et jälle on aeg hapukapsasalatiks, pealegi saaks sinna eilse tatra sisse ära panna. Herneste vedelik oli kuidagi valkjaks tõmmanud.

“On ju, kui hernestel on mingi kiht peal, siis ei tohi neid süüa?” Mul on A. moraalset tuge vaja, et otsustada, et mingi toit on söömise jaoks liiga pahaks ja äraviskamise jaoks küllalt pahaks läinud.

Panin tähele, et ka mullitab huvitavalt. “On ju, kui herned kihisevad, siis ei tohi neid süüa?” Tõstsin kahvliga ja läks veel huvitavamaks: hernevesi oli otsekui kliistriks muutunud, tõstad ühest servast kahvliga ja vaat et kogu purgitäis venib kaasa. “On ju, kui hernevesi venib, siis ei tohi süüa? Aga lõhnab hästi.” Päriselt ka, lõhnas nagu hea värske äsjaavatud purk herneid. Isuäratavalt. Kisselli konsistents meeldib mulle nagunii päris hästi.

A., kes oli siiani hajameelselt “mhmh” ja “jah” ja “mida iganes sa soovid, kallis,” mõmisenud, ärkas selle koha peal ja hüüdis: “Palun ära söö neid herneid, palun ära söö!”

Ma uurisin natuke aega veel, ütlesin A. kiusamiseks: “Aga lõhnavad hästi,” (mispeale tema hüüdis veel suurema tunderõhuga: “Ära söö!”) ja “siin on mingi eluvorm,” mis oli alguses naljaks mõeldud, aga siis sain aru, et mingi eluvorm seal küllap ongi, vedelikud ei lähe niisama heast peast külmkapitemperatuuril liimiks.

Mängisin mõttega, et võib-olla on see eluvorm teinud hernestest midagi veel maitsvamat ja toitvamat ja äkki peaks ikkagi maitsma – lõhn oli ju ikkagi hea, äkki see näitab, et kõlbab süüa – aga kui mees niimoodi armsalt südamest palub, siis ei hakka eksperimenteerima. Kolisin nad komposti ümber, kuigi neid oli keeruline sinna saada (nad tahtsid kõik ühes suunas liikuda ja ma olin lollist peast üritanud osa vedelikku pealt ära valada, mis lõppes hernekisselliga kraanikausis, kus ükski hernes ei tahtnud oma sõpradest lahti öelda ja end kätte anda).

Ja nii tuli eilne tatar ikkagi jälle kõrvitsapüreega ära teha (see tuli küll õige maitsev*, nii et kurta pole midagi peale selle, et ökojumal on minu peale kuri, aga võib-olla rahustab teda veidi ka lepitusohver kompostikasti.)

Pärast tuli magusaisu ja mulle tuli meelde martsipanijupp, mis sahvris teab kui kaua vedelenud on, jõulust saati, ma pakuks. Oh häda. Ma ei teadnudki, et martsipan saab hallitama minna.

Läksin kurtsin A.-le oma kurba saatust: “Tead, see martsipan on hallitama läinud. Aga ma lõikasin ümbert ära ja ma arvan, et keskmist osa võib süüa.”

“Ei või olla!” ütles A. erilise rõhuga, ma ütleks, et peaaaegu irooniliselt.

“Ma arvan, et võib küll. See hallitus ei ole minu arust keskele välja jõudnud.”

A. pidi oma sarkasmi uuesti, puust ja punasemaks tegema. “Ei või olla, et hallitama läinud. See on ju kõigest kolm aastat seal seisnud!” Liialdas muidugi, ma ei usu, et kauem kui jõulust. Vist ikka viimasest jõulust?

Mina sõin selle peale martsipani ära ja pärast natuke haisvat läti juustu ka. Sahvris ootab kaks Läti õlut, millele on suurte tähtedega “Ingver” peale kirjutatud, aega, mil ma välja mõtlen, mille kõrvale neid proovida. Ei ole häda kedagi.

——————————————————————————————
*Et endale meelde jääks: praadisin sibulat, siis viskasin sinna õunatükke juurde, siis läks otsa kõrvitsa-küüslaugupüree ja eilne keedutatar, lõpuks pudistasin üht külmkappi seismajäänud sinihallitusjuustu peale ja lasin natuke sulada ja kõige otsa hakkisin rohelist sibulat. Võib-olla panin millalgi salveid ka, ma ei ole praegu enam päris kindel.

Viharavi

detsember 19, 2015

Ma olen introspektiivsetest loodusvaatlustest järeldanud, et kui ma olen kellegi peale vihastanud ja tahaks teda läbi seina lüüa, või iseenda peale vihastanud ja tahaks ennast läbi seina lüüa, siis võiks ma minna ja lugeda Jüri Kolki, olgu neti pealt või kaante vahelt. Siis pärast mõtlen, et võib ju oodata natuke läbi seina löömisega, vaatame kõigepealt, mis saab.

Isegi kui päris läbi seina löömise tuju ei ole, vaid jõudu on parasjagu vähem ja jaksaks vaenlase kõigest, noh, mööda seina laiali määrida, isegi siis töötab, isegi laialimäärimise vastu.

See on näide sellest, mis Briti teadlased räägivad, et ilukirjandus mõjub rohkem kui eneseabiraamatud.

Tistou jälgedes

november 18, 2015

Mulle meeldib, kuidas see isa oma last rahustab.