Poodi läksin muidugi viimasel minutil nagu alati. Või noh, viimaseks veerandtunniks. Kodupoe värk, kogu aeg on tunne, et “ah, küll jõuab.” Valisin püüdlikult leivakõrvast, leidsin peaaegu vaba kassa, ladusin pool kraami lindile ja siis jõudis kohale, et kott on kahtlaselt kerge.

Viipasin noormehele enda järel, et mingu parem ise maksma, mul läheb aega. Et mul jäi rahakott koju, ma pean kõigepealt koju helistama, äkki veel jõuab. Ja hakkasin oma majoneesi, kurki ja õlut korvi tagasi laadima, teise käega A.-le helistades.

Ei tea, kas ta ikka jõuab järele tulla, arutas noormees. “Ma võin teile laenata.”

Ohoh. Puterdasin natuke, küsisin, kas päriselt, tema ütles, et muidugi; mispeale ma võtsin pakkumise vastu, inimeste kenadusest jahmunud. Helistasin kohe ikkagi A.-le, et ma jõuaks vähemalt kohe tagasi maksta; selleks ajaks, kui me poest üle tee jõudsime, oli A. juba meile vastu jõudnud, nii et ma sain kähku ära klaarida.

Kes ütles, et eestlased on usaldamatud, kinnised ja ma ei tea, mida veel? ma olin ju jumala võõras ja veel narmendava mantliga ja.

Riia linnas, taame majas

august 15, 2016

Päriselt ka: korter, mis me kamba peale üürisime, osutus terveks väikeseseks majaks, kuhu oleks hea tahtmise juures kaks korda rohkem rahvast majutanud. Ja see majakene oli väga ilus. Minust oleks kena seda edasi reklaamida, aga ma ei tea, kas ma julgen, sest mine tea, kas me ise sinna siis üldse enam löögile pääseme? Teisest küljest, äkki kõigil ei ole vaja nii suure seltskonnaga reisida ja nad konkureerivad pigem üheinimesetubadele. Olgu siis, ma ütlen, aga ei lingi: Riverwalk.

Aga see oli hiljem, sest me sõitsime hästi kaua, kolme-neljatunnist otsa seitse tundi: nagu JJ ütles, me vältisime teeremonti sel teel, et vältisime teid. Muretu sõita, mitte kunagi ei olnud tunnet, et liiguksime liiga aeglaselt, sest mis mõttes aeglaselt? me liigume nii kiiresti, nagu siin üldse liikuda annab. Ja kuna JJ juba valis tee looduskauniduse, mitte laiuse, kiiruse ja sileduse järgi, siis oli see tee muidugi väga ilus.

Olime alles kuskil Valmiera kandis, kui teine ekipaaž, kes sõitis välja meist hiljem, hakkas kohale jõudma; ma hoiatasin neid, et me sõidame looduskaunist teed pidi; kui meid tund aega hiljem näha polnud, saatsid nad sõnumi: “Seeni saite?” Saatsin ausa vastuse, et saime seeni ja siis käisime Kääbiklas (vt ka teisest rakursist). Sinna tahaks kunagi pikemalt minna, või tegelikult üldse igale poole, kus me peatusime, ja peatuda oleks muidugi võinud rohkemgi. Vedas mul seega, et ma sain mõlemad otsad sõita selles autos, mis kiirustas vähem (mis oli kummalgi korral ise auto, sest ühed tahtsid kiiresti minna, teised kiiresti tulla) – kui reisimine käib kiiresti, siis jääb mul hing maha, Poola-hääletamisel oli EV minuga vahel püsti hädas, kui ma kippusin kakao-tanklates juuri alla kasvatama – tema arust muidugi, minu arust oli see lihtsalt normaalne kakaojoomise tempo ja lõpuks jõudsime nii või teisiti sinna ja siis kohale, kui vaja oli. Mulle sobiks õieti Jane Austeni raamatute reisirütm, kus nädalast visiiti kutsutakse lühikeseks külaskäiguks, ega te tuld tooma ei tulnud, ja kui tee peal on peatus, siis ei tähenda see mitte viit minutit, millega kõik jõuavad peldikus ära käia, vaid ööbima jäämist. Ja sama käib stardikiirenduse kohta. Teised teavad seda juba ka, reisikaaslased olid mõnevõrra üllatunud, kui ma ennast vähem kui veerand tunniga kõige oma kostüümi ja kahe tagavarakostüümiga auto peale suutsin korjata.

Ma kardan, et ma nägin tollel Riia-õhtul mõnevõrra asotsiaalne välja: riide olin pannud mugavuse järgi ja pealegi ennast Kääbiklas poriseks määrinud ja kõike pori ei pannud ma kohe tähele, alles hommikul nägin ära, et sääred on ikka veel laigulised, õhtusest jalapesust hoolimata. Sest kui ma vanalinnas öösel veinijoomise vahelt poes käisin ja vahepeal kellegi käest teed tahtsin küsida (ma satun tunnelites kergesti segadusse), siis ei olnud just kerge leida kedagi, kes oleks julgenud minuga rääkida: toppisid nina telefoni ja kiirendasid sammu. Või kujutasin ma seda kiirendust endale ette ja nina oli neil telefonis muudel põhjustel, pokemonid või midagi.

Kontsert läks hea tundega (ja saal oli väga ilus), publik oli toetav, teisi oli huvitav vaadata – mul oli eriline huvi 19. sajandi vastu, sest seda ma ise ei tee, aga ma idandan vaikselt mõtet kutsuda selle peale külalisõppejõud. Pärast saaks hakata otsast ülikooliteemalisi kavu välja mõtlema, Kristjan Jaagu luuletuste ümber midagi kududa näiteks. Või lavastada mõne Schultz-Bertrami loo (jeerum, seda vikiartilit vaadates avastasin, et ma ei olegi talt kõike lugenud, mida eesti keeles saaks).

Siis meelitati mind ühe teise ansambli vaatamiselt õue pildistama ja siis hakkas muidugi tavaline Eiffeli torni tööpäev – ei jõua kaht sammugi astuda, juba tuleb keegi ja tahab sinu taustal pildistada. Pluss need, kes üritavad ise märkamatuks jäädes sind telefoniga kinni püüda, nagu pokemone või midagi. “Kuni nad meid pallidega viskama ei hakka, on kõik hästi,” märkis JJ.

Kõige suurem hea üllatus oli siis, kui pooled meie omad olid juba ära sõitnud ja mina olin juba riided ära vahetanud, sest mul läks meelest ära, et meid oli meelitatud viimase ansambli esinemise ajaks tantsima, kui mõni lugu peaks tuttav olema. Vahet pole, ka ilma minuta oli meid veel kolm kostüümiga inimest järel. Aga enne seda viimast ansamblit tuli hoopis üks duo, kellest ma ei teadnud midagi, pärast tegin juttu, sain teada, et lauljaneiu õpib Bremeni kaunite kunstide kõrgkoolis (arvatavasti vanamuusikainstituudis) ja guugeldasin, et tema täisnimi on Aija Veismane ja et teorbi-Martinš õpib Leipzigi muusikaülikoolis. Üllatus sellepärast, et ma ootasin, et esinejad on seal laias laastus meiesugused – mitte et ma meist halvasti mõtleksin, aga isegi mina ei ole ju päris proff, duo seevastu tundus professionaalne või vähemalt sinnapoole pürgivat. Kontsert, mida ootaks pigem vanamuusikafestilt kui selliselt läbivooriva rahvaga linnaürituselt.
Ma lingin selle algust, aga salvestis ei kõla kaugeltki nii ilusasti kui päriselt, sest esiteks rahvas sagib ja sahistab hirmsasti (on ka üks natuke paremast kohast, seega vähema sahinaga võetud laul, aga kõrgemas registris, mis minu arust saab kesise salvestustehnika käes rohkem kannatada) ja teiseks, noh, kaamera helikvaliteet. Ma otsustasin neid klippe kuulates, et ei tohi ise enam kunagi oma salvestiste häälekõla peale põdeda, sest neis läheb nii palju kvaliteeti kaotsi. Duo oleks ka palju tähelepanelikumat publikut väärinud, aga noh, teisest küljest, selline võiski nende laulude omaaegne keskkond olla, õukond sagib ümberringi ja lobiseb omavahel.

Nüüd tagantjärgi saan aru, et mul oli vist kõige parem kuulamiskoht – peaaegu muusikute selja taga, mis tähendab, et publiku sagimine jäi teispoole neid. Isegi esireas oleks juba halvem olnud, siis oleks ma jäänud sahistamise ja muusikute vahele ja kuulnud neid võrdselt, tagumistest ridadest rääkimata. Eks ma olin muidugi ka repertuaari suhtes isiklikel põhjustel positiivselt häälestatud, varabarokk on sedasorti muusika, mille keskel ma mõjutatavas eas kõige rohkem olin, ja tegin lihtsamaid lugusid bänditegemise korras ise ka, nii et mul oli ühest küljest nostalgialaks, teisest küljest oli repertuaar küllalt tuttav, et jaksaks tähele panna, “kuidas ta seda teeb”. Kergelt ja sundimatult; ja tehniliselt nii nõudlike lugudega on raske nii kerge olla.

Pärast oli see tantsumuusika bänd (Ludus) kah päris tore, oli näha, et nad on tantsijatega küllalt tihti koos mänginud, nii et juba teavad, kuidas käib. Paar meie tantsijat andis oma sümboolse tantsupanuse ka.

Ja ma saan aru, mismoodi see kõik kõlab, aga aususe huvides pean ikkagi ütlema, et kui me lõpuks koos Läti Lauraga sööma läksime (koht paistis olevat enam-vähem kohalik Kloostri Ait), siis oli söök väga hea. Ei saa siit puänti midagi. Kui just see ei loe, et liiga vähe sai olla ja trammiga ei saanud sõita.

——————————————————————————————————————————-
PS: me nägime välja sellised, aga kes Tartu etendusel (või mõnel Rakvere… või Kabala… või Pärnu hansa reedesel etendusel) käis, sellele pole siin suurt midagi uut.

Veel diletandi rõõme

juuni 8, 2016

Otsisin “No-body’s Jiggi” kohta veel tausta ja märkasin justkui esimest korda, et selle viisi seostatakse nn “Helston Furry Dance’il” kasutatuga. Kuulasin järele, oleks nagu jah midagi ümmargust sarnast. Ja siis leidsin end juba vaatamas ülevaatevideot terve selle päeva tantsudest-protsessioonidest – hommikul vara hakkavad pihta ja lasevad niiviisi päev otsa (ühed hästi nunnud lohed olid seal veel). Ja miskipärast tabasin end ka vesistamas.

A. küsib: Mis on?
Mina: Ei tea. Vaatan selle tantsu videot ja nutan.
A.: Äkki on hästi kole tants.
Mina: Ei ole, hästi tore on hoopis.

Hingeliigutus mingisugune. Võib-olla imetlusest, et üks Cornwalli linnake, Viljandi-suurune selline, viitsib iga kevad päev otsa hüpata ja tantsida, et aasta ringi käiks ja kalender töötaks.

Selliseid asju vaadates tuleb ka ette, mis saare pealt Pratchett õieti pärit on.

Meenutas natuke Seto Kuningriigi päeva, kõige selle aupakliku naljategemisega (nüüd tuleb meelde, et sellest ma kunagi kirjutasin, aga võrdlesin hoopis meie oapresidendiga ja appikene, me ei ole tänavu presidendi vastuvõttu teinud – ei tea, kas peaks selle presidendi välisvisiidilt naasmise puhku tegema, sest mina olen tänavu kõigest ase- või abipresident (mandel kukkus koogis kaheks, aga minule jäi väiksem pool).

Aga enne, kui ma igasuguste karvaste ja lilleliste tantsudeni jõudsin, sattusin veebis hoopis selle näidendi peale, mille tegelase Eikellegi tants see “No-body’s Jigg” võib-olla oli. Ja järgmiseks artikli peale, mis väidab, et see näidend võiks olla Sahkespeari varane tükk – et paras käkk ta ju on, aga ju ta siis ei osanud hästi veel ja teemad on igatahes sellised, mis talle hiljemgi meeldisid.

Pagan, nii lõbus on, aga kui mul iga tantsu taustaga nii kaua aega läheb, millal ma siis kavateksti valmis saan?

Lätlased kinkisid meile väga suure kringli, mis oli väga tore, ma esialgu kartsin, et tort – ja me kujutasime ette, kuidas me seda veel järgmisel hommikul sööme või kuidas seda söövad vähemasti need, kes jõuaks kohvikupruukosti ajaks juba näljast nõrkeda – kell üheksa on nendesugustele paras teise hommikusöögi aeg. Ja pärast tuleb ikka veel poole kringliga koju sõita. Ma ei hakanud kohe sööma, mul oli vaja minna poodi uue koguse pikantse läti juustu, Smiltene juustu järele, mis oli eelmisel õhtul palju elevust tekitanud (“Kas see on fooliumisse mähitud, et ta teisi juuste ei ründaks? Kas on juhtunud kõige halvem? ja kui see maha matta, hakkab sinna murdu rahvast voorima ja kõik kiidavad, et seal on kuidagi eriline kosutav õhk.”), ma tahtsin juurde, sest suurest irvitamisest hoolimata oli eelmisel õhtul suurem osa ära söödud ja koju kaasa polekski jätkunud. Ja see, et vein võib vahepeal otsa saada, jättis mind seekord õige külmaks, tahangi haisva juustu ja kringli juurde pigem õlut juua.

Kringel oli imeline, krõbedus ümberringi ja palju huvitavaid mahlaseid asju krõbeduse keskel – seal oli muuhulgas marmelaadi ja minu arust ka banaani – , järele jäi ainult nii natuke, et varased hommikusööjad veel napilt said midagi.

Järgmisel päeval käisin hirmus kaua hommikuse söömaga ringi, ballil oli tegelikult näksimist, aga siis polnud mul isu või mahti, nii et alles teisel pool Riia ringi – tähendab, siinpool, õigus jah, me oleme nüüd ju Eestis juba – võtsin ühes bensukas natuke salatit ja teises ühe kakao. Ja siis ohkisin kodus tükk aega, kui väsinud ma olen ja kui raske kõik elu on, kuni taipasin proovida, kuidas oleks söömisega. Segasin konservherneid, hapukapsaid ja majoneesi salatiks ja see tundus maailma parim asi.

Edasi jäid need herned vahepeal seisma, miskipärast tulid muud toidud kogu aeg vahele, mul tuli näiteks tung teha kõrvitsa-küüslaugupüreest makaronikastmeid.

Viis päeva hiljem tulin linna pealt koju tagasi, olles põgusalt külgepidi kokku puutunud teistsuguse maailmaga – kui ma toidupoest välja tulin, rääkisid kaubamaja valjuhääldid sellist juttu: “jah, jahedust on tunda, ma siin mõtlesin, et meil on selline DJ, DJ Leslie, ta on NII COOL, et lava ümber temperatuur langeb,” – kõht tühi, otsustasin, et jälle on aeg hapukapsasalatiks, pealegi saaks sinna eilse tatra sisse ära panna. Herneste vedelik oli kuidagi valkjaks tõmmanud.

“On ju, kui hernestel on mingi kiht peal, siis ei tohi neid süüa?” Mul on A. moraalset tuge vaja, et otsustada, et mingi toit on söömise jaoks liiga pahaks ja äraviskamise jaoks küllalt pahaks läinud.

Panin tähele, et ka mullitab huvitavalt. “On ju, kui herned kihisevad, siis ei tohi neid süüa?” Tõstsin kahvliga ja läks veel huvitavamaks: hernevesi oli otsekui kliistriks muutunud, tõstad ühest servast kahvliga ja vaat et kogu purgitäis venib kaasa. “On ju, kui hernevesi venib, siis ei tohi süüa? Aga lõhnab hästi.” Päriselt ka, lõhnas nagu hea värske äsjaavatud purk herneid. Isuäratavalt. Kisselli konsistents meeldib mulle nagunii päris hästi.

A., kes oli siiani hajameelselt “mhmh” ja “jah” ja “mida iganes sa soovid, kallis,” mõmisenud, ärkas selle koha peal ja hüüdis: “Palun ära söö neid herneid, palun ära söö!”

Ma uurisin natuke aega veel, ütlesin A. kiusamiseks: “Aga lõhnavad hästi,” (mispeale tema hüüdis veel suurema tunderõhuga: “Ära söö!”) ja “siin on mingi eluvorm,” mis oli alguses naljaks mõeldud, aga siis sain aru, et mingi eluvorm seal küllap ongi, vedelikud ei lähe niisama heast peast külmkapitemperatuuril liimiks.

Mängisin mõttega, et võib-olla on see eluvorm teinud hernestest midagi veel maitsvamat ja toitvamat ja äkki peaks ikkagi maitsma – lõhn oli ju ikkagi hea, äkki see näitab, et kõlbab süüa – aga kui mees niimoodi armsalt südamest palub, siis ei hakka eksperimenteerima. Kolisin nad komposti ümber, kuigi neid oli keeruline sinna saada (nad tahtsid kõik ühes suunas liikuda ja ma olin lollist peast üritanud osa vedelikku pealt ära valada, mis lõppes hernekisselliga kraanikausis, kus ükski hernes ei tahtnud oma sõpradest lahti öelda ja end kätte anda).

Ja nii tuli eilne tatar ikkagi jälle kõrvitsapüreega ära teha (see tuli küll õige maitsev*, nii et kurta pole midagi peale selle, et ökojumal on minu peale kuri, aga võib-olla rahustab teda veidi ka lepitusohver kompostikasti.)

Pärast tuli magusaisu ja mulle tuli meelde martsipanijupp, mis sahvris teab kui kaua vedelenud on, jõulust saati, ma pakuks. Oh häda. Ma ei teadnudki, et martsipan saab hallitama minna.

Läksin kurtsin A.-le oma kurba saatust: “Tead, see martsipan on hallitama läinud. Aga ma lõikasin ümbert ära ja ma arvan, et keskmist osa võib süüa.”

“Ei või olla!” ütles A. erilise rõhuga, ma ütleks, et peaaaegu irooniliselt.

“Ma arvan, et võib küll. See hallitus ei ole minu arust keskele välja jõudnud.”

A. pidi oma sarkasmi uuesti, puust ja punasemaks tegema. “Ei või olla, et hallitama läinud. See on ju kõigest kolm aastat seal seisnud!” Liialdas muidugi, ma ei usu, et kauem kui jõulust. Vist ikka viimasest jõulust?

Mina sõin selle peale martsipani ära ja pärast natuke haisvat läti juustu ka. Sahvris ootab kaks Läti õlut, millele on suurte tähtedega “Ingver” peale kirjutatud, aega, mil ma välja mõtlen, mille kõrvale neid proovida. Ei ole häda kedagi.

——————————————————————————————
*Et endale meelde jääks: praadisin sibulat, siis viskasin sinna õunatükke juurde, siis läks otsa kõrvitsa-küüslaugupüree ja eilne keedutatar, lõpuks pudistasin üht külmkappi seismajäänud sinihallitusjuustu peale ja lasin natuke sulada ja kõige otsa hakkisin rohelist sibulat. Võib-olla panin millalgi salveid ka, ma ei ole praegu enam päris kindel.

Viharavi

detsember 19, 2015

Ma olen introspektiivsetest loodusvaatlustest järeldanud, et kui ma olen kellegi peale vihastanud ja tahaks teda läbi seina lüüa, või iseenda peale vihastanud ja tahaks ennast läbi seina lüüa, siis võiks ma minna ja lugeda Jüri Kolki, olgu neti pealt või kaante vahelt. Siis pärast mõtlen, et võib ju oodata natuke läbi seina löömisega, vaatame kõigepealt, mis saab.

Isegi kui päris läbi seina löömise tuju ei ole, vaid jõudu on parasjagu vähem ja jaksaks vaenlase kõigest, noh, mööda seina laiali määrida, isegi siis töötab, isegi laialimäärimise vastu.

See on näide sellest, mis Briti teadlased räägivad, et ilukirjandus mõjub rohkem kui eneseabiraamatud.

Tistou jälgedes

november 18, 2015

Mulle meeldib, kuidas see isa oma last rahustab.

Tantsuklubi

oktoober 22, 2015

Meelitati mind täna tantsukluppi kaasa, hea lihtne oli minna, mälumäng lõppes just enne seda peaaegu sealsamas.

Arvasin vanadest, vanadest, nii kümnekonna aasta tagustest kogemustest, et ega mul seal naisterahvana eriti palju tantsimist ei tule, kui oma meest kaasas ei ole ja sõbrannadega kah kogu aeg paari võtta ei saa, sest me oleme kolmekesi. Aga noh, ingerisoome tants, välismaa värk ikka huvitav vaadata, äkki saan midagi kõrva taha panna, nagu ma muidu vähe tantsida saaks, et vahel pealt ei võiks vaadata.

Jeerum, on seal elu alles muutunud. Ma päris ükshaaval üle ei lugenud, aga seal tundus olevat mehi ja naisi umbes täpselt nii ühepalju, et kui ma ennast liiga nähtavale kohale teed jooma unustasin, siis ilmus hiljemalt minuti jooksul keegi meesterahvas, kellel oli väga partnerit vaja. Oh seda häda, kui üks ingerisoome tants nõudis 2 mehest ja 6 naisest konfiguratsiooni: hulk mehi jäi õnnetult seina äärde istuma. See tähendab, et vaiksest rahulikust, kuid õpetlikust õhtust, mida ma seal veeta plaanisin, sai päriselus neli ja pool tundi lakkamatut andmist.

Teine asi, mida ma vanast ajast mäletasin, oli see, et oskajaid toona väga palju ei olnud, alatasa juhtus see häda, et kõige oskajamad on läinud kuhugi teed keetma või vetsu ja kõik ülejäänud ebalevad saalis ega oska midagi pihta hakata. Ka see oli nüüd hullumoodi muutunud – kui ingerisoome pealt tavalise tantsuklubi materjali peale mindi, siis olin mina oma peaaegu-meeles tantsudega vaata et kõige lollim, osavad mehed liigutasid mu ise läbi kombinatsioonide.

Nii et seal on uus ja tragi põlvkond peale tulnud. Tantsivad osavasti tükk aega, siis hüppavad pilli taha ja mängivad sama osavasti. Jäi silma üks neiu, kellel kord oli käes karmoška, kord torupill ja siis oli ta juba klaveri taga ja jämmis teiste mängule džässvariatsioone juurde. Tagatipuks viisid mind veel autoga koju, nii et sõbralikud ka.

Üllatav oli veel see, et kõige oma osavuse juures väitsid nad, et ei käi eriti kuskil mujal mängimas ja tantsimas – kogu osavus ja hea vorm tulevat sealtsamast. Mis on huvitav, sest mulle jäi tantsides käe alla mitu nii kivikõva triitsepsit, et ma olin rahvatantsutrenni kahtlustama hakanud – kuna mulle meenusid J. jutud, kuidas nad seal trennis karmilt kätekõverdusi teevad.

Ühesõnaga, väga tore. Ainult keegi kuri inimene on mu jalalihaseid hellaks tantsinud ja särgi märjaks higistanud. Särk kuivas juba ära ja üldse võib ta pessu panna, aga jalalihaseid ei saa ma pessu panna, mul tuleb nendega homme proovi teha! Mh, kes tegi, ise tegi.

Kahe nädala pärast on jälle.

Argielu

juuli 2, 2015

Muidu on siin niiviisi olnud, et sai Pärnus käidud; ma avastasin, et laulmine on raskem kui tantsimine, sest paaritunnisele unele järgnenud pikal-pikal päeval (proov, 3 kontserti, järgmine proov, veel üks kontsert) tantsimine ei kippunud pilti tasku võtma, aga laulmine küll; teiseks avastasin, et kui ma pärast seda pikka päeva lähen õhtul hilja pikka teed mere äärde ja jalad valutavad, siis mere äärest tagasi tulles enam ei valuta, kindlasti sellepärast, et ma avasin supelhooaja ja ujusin viis tõmmet ja ma ei ole veel sellist väsimust näinud, mida mul vesi maha ei peseks; kuu paistis, kui me randa läksime, kui ma ujusin ja kui me veini jõime ja juustu sõime; ja sõber Arni oleks kindlasti rõõmustanud, nähes sellist kultuurset söömist-joomist, mille juurde lauldakse Lully muusikat Molière’i sõnadega meie enda tagasihoidlike isikute tehtud tõlkes.

Laada peal jõudsin ma vähe näha, aga leidsin sealt söögiputka, mis vastas mu eelarvele ja ajahädale: kõigepealt sain ma sealt 4 raha eest uhke räimevõileiva, kohvi ja vahvli – see oli kõige odavam eine, mis mulle üldse silma jäi ja miskipärast kõige sabatum; hiljem sain sealt sama raha eest guljašši (seda õiget, mis supp on), paprikapastat, hapukoort, leiba ja piparmündivett anti sinna juurde isupärast, võta, palju tahad, nagu neis legendides, mis ma vana aja sööklatest olen kuulnud, ja kõige krooniks tuli lapsukene, küsis, kas ma küünalt tahan lauale ja andis mulle küünla lauale (mis tundus olevat ümberpööratud kast, ruuduline lina peal). Õhtul, kui ma läksin uut räimevõileiba nõutama, selgus, et leib oli otsas (ilmselt sellepärast, et mina olin seal guljašši söömas käinud ja isupärast leiba söönud), niisiis andsid nad mulle räimevõileiva nime all lihtsalt taldrikutäie praeräime; ma ei kurtnud.

Oleks mul siis meelde jäänud, mis putka see oli, trupikaaslased ütlesid vist, et Lasteküla või midagi.

Kui ma seal istusin, nägin tuttavat muusikaõpetajat-festivalikorraldajat, kes oli meie esimest kontserti ühe silmaga natuke vaadanud. “Te olete sellised elitaarsed.” Ja lisas kiiresti: “Mitte halvas mõttes.”

Järgmisel päeval käisime oma lemmik-valgevenelasi vaatamas (neil on küll miskine skisma toimunud, nimi on uus ja selle all ei ole kõiki neid, kes vanasti), nad tegid teadusteatrit, näitasid lastele trikke, kuidas soodast ja äädikast gaasi teha ja nõnda edasi. Seal juhtus üks kurb lugu, nad keerasid kokku möga, millele aeglaselt sai sõrme sisse libistada, aga kiiresti surgates põrkas tagasi (millega seda tehakse? ma arvasin, et tärklisega, Eva, et saviga) ja kutsusid lapsi lugema, tähendab, sõrmega möga sorkima; sorkis üks, sorkis teine, sorkis kolmas ja kui neljas oli selle peale julguse kokku võtnud ja tahtis surkima minna, sai see etenduseosa läbi. Ma pidin peaaegu nutma hakkama.

Lõpetame optimistlikul noodil. Ma ostsin viimase sularaha eest laada pealt suure tüki head pekki.

Mul vedas jälle Lõunaka pontšikuputkaga, kuigi iseenesest sattusin sinna muidugi viltuvedamise tõttu, nagu eelminegi kord ehk põhimõttel “kui pea ei jaga, peavad jalad jagama”. Seekord ei olnud ma unustanud oma pangaparooli, vaid mütsi, nimelt esinemiskohta, ja kuraator või impressaario või kes ta oligi, ühesõnaga, kultuurimaja juhataja lubas mütsi mulle sinna infoletti saata. Ja unustas omakorda ära, nii et ma käisingi seal justkui ainult pontšikuid söömas.

Nüüd tuleb mul ära märkida, et pontšikuputka nimi on tegelikult “Sõõrikumeistrid”, sest praeguse loo juures on tähtis, et ametlikult müüakse seal hoopis sõõrikuid. Aga sellest pole päris elus midagi, sest kui ma küsisin kolm pontšikut, siis müüja andis mulle ikkagi kolm pontšikut, ise naeratab säravalt ja kavalalt, kena ümarik nagu üks pontšikumüüja olema peabki.

Siis, kui ma maksin, tuli terve perekond minu taha sabatama ja vaidlema, mida nad ostavad. Laps nõudis jäätist, aga ema ütles, et ei, siit ostame auguga saia. Minu aju “No logo” nimeline keskus rõõmustas, sest pontšikud on seal aus kohaliku väikefirma kaup, aga jäätis on Nestlé oma.

Vaidlesid, vaidlesid, ema sõna jäi maksma ja tema küsis müüjalt ühe kilo auguga saia.

Ja müüja võttis samalt kandikult, kust ta oli mulle just kolm pontšikut andnud, ja ladus neile kotti kilo auguga saia. Nagu Mary Poppins, ma ütlen!

Kindla peale oleks samalt kandikult sõõrikuid ka saanud.

Märkmed

oktoober 26, 2014

Kas mulle ainult tundub, või ongi tänapäeva noored altimad tseremoniaalsele tutvustamisele? Juba mitmendat korda näen, kuidas noor inimene niheleb piinlikult, sest talle pole kedagi tutvustatud ja sellest kellestki räägitakse talle või peab ta tollega koguni ise rääkima – ilma tutvustamata, oh õudu. Minuvanuste seltskonnas on tutvumine käinud ikka Tõnn Sarve kirjeldatud eestlastliku tutvumisrituaali järgi: inimene peab viisakal ettekäändel (nt “ma läen välja pöldiku”) toast välja minema, et teda tutvustada saaks; kui ta on uksest väljas, küsivad need, kes teda ei tunne, mis ta nimi on; korrata protseduuri, kuni kõik on tutvustatud. Kui tutvustamist vajav inimene ei satu toast välja minema, tuleb oodata, kuni ta on läinud. Või kui siis läheb meelest ära, järgmise koosviibimiseni. Ma olen rõõmsalt ja huvitatult suhelnud paljude inimestega, kelle nime ma ausalt öelda siiani ei tea.

Või on asi eri tüüpi seltskondades?

*

Mõtlesin välja veel ühe seletuse, miks mulle meeldib ilma prillideta-läätsedeta tantsida – lisaks sellele, et hea on omas mullis keskenduda, justkui teises maailmas viibiks. Mõtlesin sellele, et kui ma suhtlemisest ära kipun väsima, siis on ju ainult hea, kui ma sissetuleva info hulka piiran. Ei näe publikut – ei pea nendega ka reaalselt suhtlema, piisab selle näo tegemisest (kusjuures nad jäävad ka uskuma, kui ei ole just nii tuttavad, et teaks mu nägemist ja selle kehvust) – tähendab, esinemine ei ole suhtlemine – tähendab, ei väsita nii ära. Niigi on stress jne, vaja veel suhtlusväsimust sinna otsa.

*

Too lemmik-klient või õigemini lemmikvahendaja, keda ma kunagi vanasti kiitsin – et viisakas ja arusaaja ja minuga samal ajal üleval – näitas jälle, kuidas mulle meeldida.

Algas lugu halvaendeliselt: ta saatis ta mulle töö siis, kui ma olin väsinud ega tahtnud seda üldse teha. Mina lükkan tagasi, et ületöötanud ja haige ja kärss kärnas ja maa külmand.

Tema kurvastab, et ega ta selle töö peale kedagi peale minu ei tea, aga mis seal ikka – eks tema klient on ise kah jobu, “jajah, ma armastan kah neid kliente, kes saadavad reede õhtul kell kaheksa töö ja arvavad, et esmaspäevaks saabki”. Et eks ta üritab kellegi teise otsida või vaatab, äkki saab tollele augu pähe räägitud, et ta lepiks minu pakutud teisibaõhtuga – “ma küsin kliendi käest, aga kuna ta on prantslane, siis ta loeb muidugi kirju alles esmaspäeval. Selline see elu on.”

Mina tunnen kaasa ja küsin, et mis see klient ootabki, et kontor oleks ööpäev läbi lahti või?

Tema vastab, et kuna tal on interneti-, mitte füüsiline kontor, siis jah. Aga et loomulikult ta saab aru, et tõlkijatel on vaja nädalavahetust pidada, kuigi klientidele on raske seda selgeks teha (mis siis, et nood ise ei viitsi nädalavahetusel isegi kirju lugeda).

Ja lõpetab kirja – olukorras, kus temal tuleb potentsiaalselt tigeda kliendiga maid jagama hakata ja mina olen pmst oma tahtmist saanud – märkusega:

“Saadan sulle tuju tõstmiseks kena aastaaja-kohase pildi.”

Ja saadab mulle nunnu kassipildi, saate aru. Läbi vihmamärja akna välja vaatavast kassipojast.

Olukorras, kus mina olen ta hätta jätnud, eks ole – kuigi mul on muidugi õigus endale vabu päevi võtta, millal ma iganes tahan, nii et see häda pole minu süü – aga sellegipoolest tuleb see vastik olukord ära lahendada temal, nii et võiks oodata, et kui keegi üldse tujutõstmist vajab, siis tema ise.

Nii et järgmisel päeval, kui ma olin välja maganud, võtsin selle töö ikkagi vastu ja tegin ära, tegelikult kerge ju, napilt kaks lehekülge ja suurem osa nagunii mälust (minu enda tõlkemälust, tänan küsimast, minu enda töö käigus tekkinud ja minu enda valgete käekeste meisterdatud, enne kui keegi tuleb imestama, kuidas ma julgen tõlkemälu abil midagi teha, sealt tulevad ju valed vasted). Need tema tööd on peaaegu alati sellised kerged ja ta maksab pealegi paremini kui ükski Eesti büroo.

Näete, mida kõike üks avansspräänik – ja mitte lihtsalt avansspräänik, vaid no strings attatched präänik, sest ma ei lubanud ju midagi – ära teeb.

PS: ma pean ikka selle kassipildi ka siia üles panema, et kõik õpiks, kuidas töötajaid motiveerida.

kakis