Plädisen veel sarjadest

aprill 6, 2021

Kui ma juba sarjatamisest rääkima hakkasin, kaks tähelepanekut sarjadest, millel tuleb miski paremini välja kui sarjadel, millest nime järgi ootaks.

Esiteks: “Grantchester” on palju parem inimsõbraliku vaimulikdetektiiviga krimka kui niinimetatud isa Browni sari, mis on õudne (keeldun isegi linkimast). Ma oleks leppinud sellega, et lood on laest võetud, sest mis mul saaks heade pastiššide vastu olla – see tähendaks ainult seda, et on rohkem isa Browni lugusid. Rohkem häid lugusid = hea. Vaadake näiteks, kui hea on “Sherlock New Yorgis” (mulle tundub muide üha rohkem, et see on tervikuna parem sari kui briti “Sherlock”, mis alguses oli puhas kuld, aga alates kolmandast seeriast keeras ära)! Aga see õnnetu “Isa Brown” on lihtsalt nii jube piinlik. Üks osa kannatas veel natuke vaadata (sest seal käis tegevus klassikalise Inglise pantomiimi ümber ja esiteks mind huvitab pantomiim, teiseks lasi see kogu tegevust pantomiimivõtmes vaadata ja nii oli vähem totter); järgmine äratas soovi teki üle pea tõmmata ja haliseda, sest seal ei saanud tegelasi enam isegi commedia dell’arte vaimus võtta. Taipasin, et teki üle pea tõmbamise asemel võin lihtsalt sarja kinni vajutada ja ära kustutada. Ei enam!

Kusjuures “Grantchesterist” oleks võinud halba oodata, sest ka see on viiekümnendatesse paigutatud ja see on viimasel ajal mingi mood – teha viiekümnendate kostüümidega jubedat kitši, kus ka kõik näitlevad veel nagu halvas sitcomis ja igaks juhuks on hooaja peale vähemalt kaks intsestilugu. Aga selle asemel on hoopis noore Morse’i või “Foyle’i sõja” vaimus ja tasemel aus retrotükk. Esialgu paremgi kui “Noor inspektor Morse” see on hakanud tasapisi üha maneerlikumaks kiskuma.

Teiseks – ma kunagi siin undasin (ja hiljem ka), et “Lucifer” on lahja võrreldes sellega, mis oli koomiks, kuigi muidu üleloomuliku krimkana okei sari. Lihtsalt ootused olid nii suured (koomiksi haare on samas kategoorias nagu “Ameerika jumalatel” või “Sandmanil”).

Ja paar päeva tagasi mõtlesin välja, et koomiksiga võrreldavat Luciferi-karakterit suudaks mängida Jude Law. Sest ta juba mängiski praktiliselt seda karakterit: manipulatiivne, halastamatu, sihikindel, ahvatlev, auahne, kirglik ja kannatav (no ja blond ka, aga see on pisiasi). Ainult et neis sarjades mängis ta paavsti.

Sorrentino suudaks sellise ambitsiooniga asja lavastada ka. Ai-ai-ai, nüüd ma tahan Sorrentino lavastatud “Luciferi”. Või kui selle õigused on mõneks ajaks läinud, siis miks mitte Sorrentino “Sandmani”. Jude Law võiks ikka Luciferi mängida. Nimiossa näiteks… Adam Driver? Tom Hiddleston võiks Lokina jätkata, tal tuleb välja küll, kui teda just Pucki rolli ära ei võta (ja sel juhul võtaks Lokiks ehk Crispin Gloveri). John Constantine’i kõrvalosas näiteks Hugh Laurie, aga olen avatud muudele pakkumistele. Toni Collette võiks olla Lyta Hall. Iha rolli konkureerivad Damiano David ja Tilda Swinton, aga miks mitte mõlemad vaheldumisi. Mulle tundub kirjelduste põhjal, et Delirium võiks olla Greta Gerwig, aga ma pole teda tegelikult näinud, nii et teie pakkumised võivad olla paremad kui minu omad (Juliette Binoche? Natalie Portman?).

Aprill

aprill 3, 2021

Aprillilaul! kuigi sõjakavõitu, need baroki-inimesed pidid ka igale poole oma militaarmetafoorid sisse toppima, “õite sõjavägi”, ma ütlen.

***

Kas te panete tähele, et viirus on teinud maailma küll kitsamaks – teise linna sõit on muutunud tähtsaks reisiks, nagu välismaale läheks! – aga see-eest on maailm muutunud suuremaks! mõelge, alles oli Austria siinsamas, ja kus nad alles nüüd on! Poola oli viimati nii kaugel ligi kakskümmend aastat tagasi ja Läti… ma ei tea, pole vist nii kaugel olnudki, või kui, siis ajal, mil ta ei olnud veel Läti. See laienemine ajab mind elevile. Kuni kaugused olid kättesaadavad, ei olnud nad õiged kaugused, maailm mahtus vaata et pihku ära, väike nagu apelsin, mul oli liiga kõikvõimas tunne ja kes seda kõikvastutust ikka tahab.

***

Faktike, mida ei saanud 1. aprillil teatada, sest keegi poleks uskunud: kolm nädalat tagasi tegin päevale ringiga sisse ja minust sai ajutiselt eriti-varajane-hommikuinimene. Võiks ka öelda, et vahetasin oma pika une ja uinaku asukohad, sest asi oli vahepeal läinud nii kaugele, et õhtul kell kümme tuli mul magus lõunauinak, mis kestis paar tundi, pikalt magama ei jäänud enne südapäeva. Ja kuna isegi nii hilja pidin ma end ikka magama sundima, tuli loogiline mõte, et äkki venitaks veel ja vaataks, kaua jaksan. Jaksasin õhtul viieni välja, kukkusin ära, ärkasin öösel kell kaks, ergas ja kraps. Sealt loksus mu ärkamine mõneks ajaks lüpsinaise graafikusse, kolme-nelja peale. Niiviisi oleks tegelikult olnud peaaegu sama raske normaalsete inimestega koos asju ajada kui vanasti, aga ma ei muretsenud, sest ma tean, et mu loomulik tsirkaadia on veidi pikem kui ööpäev. Ongi hea, kui loksumisruumi jagub. Ja just: viimasel ajal lähen voodi südaöö paiku ja magan suure valgeni, kella kaheksani või täiesti provintslikult üheksani.

Igatahes oli see palju valutum ja kiirem moodus kui püüda varem uinuda ja varem ärgata – praegu oli loksutamise hind ainult üks kudemispäev ja kõik! paigas! Varasemaks nihutades on tavaliselt kulunud nii umbes pool nädalat harjumiseks ja kui mul piisavalt kaua otsest vajadust ei ole, valgun paari magamatu päeva järel vanasse roopasse tagasi.

***
Ma ei tea, kas Briti sarjad on mind oma lühidusega ära verminud või milles asi, aga ma väsin sarjadest kuidagi ruttu ära. Hakkasin vaatama üht neist venelaste Katariina II sarjadest, seda, mille nimi on originaalis “Velikaja”, see täitsa meeldis mulle – välja arvatud see, et tugipihiku kasutus oli nii ebaühtlane, et ajas silmad kirjuks, korra on kleit eest ilusti lame, siis jälle tissid ripakil -, aga kui tegin kuuenda osa lahti ja mind tabas teadmine, et läheb veel oma kuus-seitse osa, enne kui Katariina üldse võimule tuleb, vajus see tulevaste osade raskus mulle peale ja ma ei suutnud enam edasi vaadata. Panin kinni ja kustutasin salvestised. Samamoodi jäi mul sarjaväsimusest katki ka see sümpaatne Prantsuse filmiagentide sari (selle hooajad on lühemad, nii et see juhtus mul alles teise hooaja keskel). Võib-olla on häda ka selles, et ma komistan mitme vaatamiskõlbuliku sarja otsa korraga. Kõike ei jaksa, eriti tunnen seda nüüd hommikuinimesena.

Jah, see ongi üks märgatav faasivahetuse kõrvalmõju – filmivaatamise ja raamatulugemise jaksu on vähem, sest kultuuri jaoks on hea aeg õhtul, kui mõte voogab laiemalt, mitte kitsas kanalis – aga siis tuleb mul uni peale ja peab katki jätma.

Aga võib-olla valisin ma enda jaoks vahepeal liiga küpsed sarjad. Panin tähele, et nüüd, kus ma hakkasin Lego tähesõja-multikat vaatama, ei tüdi ega väsi ma ühti.

*

Nägin järjekordselt seda neetud toortõlget “nurjatud probleemid” ja hakkasin täpselt sama järjekordselt sügelema. Mõttelaiskus! Viitsimatus meenutada, et “wicked” võib eesti keeles olla veel mitu-setu sõna, millest mõni lausa sobibki elutute nähtuste kirjeldamiseks.

***

Kaur küsis Ritsiku pool, mida Suurel Reedel teete. Ajal, mil ma seda lõiku kirjutan, on laupäeva viimased minutid ja ma võtan ikka selle Guerrero passioonilaulu ära kuulata, kuigi sedasorti religioossust võtan ma pika hambaga – ei istu mulle mentaliteedilt see kannatuste fetišeerimine, mis reformatsiooni-vastureformatsiooni emotsionaalses võidurelvastumises kujunes (armastusluule troopide kasutamine religioosses luules on juba vanem mood). Ometi on muusika ise nii ilus. Eriti selles Figuerase esituses kisub kõigepealt sisikonna välja ja siis paneb ilusti sisse tagasi – kuigi jah, võib-olla on selles seest segikeeramises süüdi see, et ma saan tekstist mingil määral aru ja elan siis läbi oma sisekonflikti – muusika on nii ilus! aga religioossuse laad nii morbiidne!

Kunagi esimest korda kuuldes arvasin, et Figueras teeb seni, kuni teda saadab ainult ettevaatlik ühehäälne saatepill, laulu ise vabarütmilisemaks, pärast vaatasin nooti ja taipasin, et mitte eriti, selline see lugu ongi – muusika, mis on kirjutatud justkui vaba kõnerütmi järgi. Lihtsalt koos harmooniaga jätab struktureerituma mulje (ja see harmoonia sisenemine on koht, kus sisikond hakkab ilusti sisse tagasi minema).

Ja sinna otsa kuulan siis pingelõdvenduseks Cabanillese tiento lleno 2. tono‘t.

***

Hiirtest. Nagu öeldud – õigemini, nagu A. rääkis, mina seda ei näinudki – pruun hiir laamendas algul palju, pärast polnud teda eriti näha. Kuni ühel hetkel ei vähenenud ka toiduhunnik ja meil tuli nukralt järeldada, et ta on vist ära surnud või hakkab seda kohe tegema.

Hall hiir avastas see-eest jooksuratta ja nüüd käib ta seal sporti tegemas. A. juba mõtleb, et oleks kõrgem puur, saaks talle veel kõrgemale maiuspalasid riputada, siis oleks tal selline jõusaal, et.

Pruuni hiirega oli aga nii, et täna (laupäeval) võttis A. tema puuri lahti ja tuli ja ütles – ei, mitte “halleluuja, haud on tühi, ära leina asjata,” vaid nördinult: “Ta ei ole surnud. Ta on põgenenud!”

Hiir oli puuripõrandas selle augu, kuhu oleks võinud jooksuratta installeerida, suuremaks närinud ja lahkunud.

Puuri uurimisega oleks pidanud homseni ootama, nentis A, selline tühi haud, et vähe pole.

Tibitan

juuli 15, 2020

Jeerum, ma hakkan vist tibiblogijaks muutuma, ma tahan telesarjast kirjutada ja oleks siis veel, et mingist kvaliteetsest draamasarjast, ei, koogisaatest! Saate aru, ma vaatan võistlussaadet! ja tahan osalejaid taga rääkida!

Mu allakäiguspiraal algas ausast keeleõppepüüdlusest: avastasin telekavas ungari versiooni BBC küpsetamissaate formaadist (eesti nimi on vist “Ungari parim pagar”, originaalis on “Ide süss!”), mõtlesin, et super, niisuguse regulaarse ja vähenõudliku vaatamise peal on hea oma keeleoskust värskendada. Selleks tarbeks töötab muide väga hästi, ma tabasin juba esimesel hooajal end vahepeal ungari keeles mõtlemas; üritan hoida end liiga palju supakaid lugemast (mis on kompulsiivsel lugejal raske), õnneks on need aeg-ajalt heli suhtes nihkes ja vahel ilmselgelt valesti tõlgitud (ilmselt sellepärast, et inglise keele vahendusel, kuidas muidu nt searasvast pekk saab).

Kõrvalmõju on see, et proovin vahepeal täitsa uutmoodi küpsetisi ja tegin enda sünnipäevapeoks pogácsa’id, millest ma olin viimasest Ungari-käigust saadik puudust tundnud. Tuli välja, et asjata (puudusetundmine, mitte küpsetamine), sest neid oli väga lihtne teha.

Nüüd olen otsaga kolmandasse hooaega jõudnud ja avastanud endas tumedad kired. Kahes eelmises olid osalejad minu arust tasavägisemad – esiteks meeldisid nad igaüks oma kiiksudega mulle umbes ühepalju ja teiseks tundusid kõik jube võimekad, üldse ei osanud ennustada, kes lõpuks võidab.

Kolmandas on teisiti – esiteks kerkis kohe esimese saatega esile kaks favoriiti – hästi kiire mõtlemise ja stabiilse psüühikaga loomingulne mootorrattur-ema (laheda soenguga, külgedelt paljaks aetud ja eri päevadel eri värvi värvitud) ning ambitsioonikas neiu, kes trotsib vanemate soove (nemad tahtsid, et ta läheks ülikooli, aga tema, näe, läks kutsekasse õppima ja kohvikusse baristaks tööle), aga on nähtavasti ikkagi võtnud neilt üle perfektsionstliku ellustuhtumise, sest tema jaoks on mingis ülesandes teiseks jäämine juba kaotus.

Teised osalejad on üldiselt samuti huvitavad ja eri moel kaasaelatavad. Aga üks sattus olema frukt, kes jõudis mulle paari esimese saatega nii närvidele hakata käima, et mul oli edaspidi vaatamiseks täiesti õelad motiivid – äkki õnnestub näha, kuidas ta ometi välja langeb. Ma mõtlesin vahepeal korraks isegi hirmuga, kas ma olen eidžistlik, sest ta näikse olevat kõige vanem (aga esiteks, tont neist vanustest päris aru saab, ja teiseks oli eelmisel hooajal üks vanaemast osaleja just üks mu lemmik!), või diskrimineerin ma kehakuju järgi, sest ta on paks (aga vist ei diskrimineeri ka selle järgi, sest sama saate kaks vaata et kõige sümpaatsemat osalejat on paksukesed, üks mees, teine naine, ja mul oli nii hea meel, kui nad paarisülesande koos võitsid).

Fruktsus avaldus kõigepealt tagasihoidlikult, sel moel, et tihti ta nagu ei üritanudki antud ülesandeid täita, vaid teha midagi suvalist, aga “küllap see tuleb ikka hea”. Mis oleks kodukokale väga hea hoiak, aga seal võistlesid nad siiski profikondiitrite tasemel. No näiteks nii, et konkreetse saate võistlusülesanne on teha täidisega korvike, ja siis kohtunikud võrdlevad, kes suudab pehme täidise juures ikkagi muretaina kõige krõbedama saada ja kellel on kõige huvitavam täidis – aga tema teeb väikese biskviittordi. Temast jäi mulle esialgu mulje, et ta ei saa ülesannetest hästi aru ja mul tekkis küsimus, kuidas ta üldse saatesse jõudis, kui kandidaate on sadu ja kümme väljavalitut peaks idee järgi olema väga tiheda sõela läbinud. Ja mida edasi, seda rohkem tekkis mul küsimus, kas ta rahastab neid või hoopis šantažeerib, sest siis hakkas juba tundma, et ta tuli mütsiga lööma – “ma võin ülejala lasta, ega kohtunikud mind välja hääletada ei julge”, samas kui teised elu eest imeküpsetisi leiutavad.

Tegemist oli mingist iidsest aadlisuguvõsast pärit krahvinnaga ja ma mõtlesin, et kui aadlikud on kõik sellised, siis mõni ime, et aristokraatlikud süsteemid kokku varisesid.

Okei, selle kõik võis veel panna selle arvele, et vanem inimene, ei tunne moodsaid küpsetisi nii hästi, ainult traditsioonilisi Ungari omi, ja kohtunikud on lihtsalt vanainimese vastu kenad. Aga mida edasi, seda rohkem hakkas välja lööma ka intrigantlik suhtlusmaneer. Seda ei saanud enam märkamata jätta, kui ta läks teiselt võistlejalt (minu lemmikult, sümpaatselt paksukeselt) mingit riivi või sõela laenaama ja alustas juttu: “Sina oled ainus, keda ma võin usaldada!” Joppenbuhh, mis usaldust sul sellisel laenamisel vaja on? kas sa kardad, et keegi annab mürgitatud sõela? Sümpaatne võistleja käitus muidugi adekvaatselt, küpsetas ise süvenenult edasi ja ütles “võta, mida sul vaja on, ära ainult mind sega.”

Ja siis hakkasin ma varasematele saadetele tagasi mõtlema ja mulle meenus, kuidas ta paarisülesandes hääletas maha oma paarilise mõtte (kuigi ta oli selle paarilise nominaalselt juhiks tituleerinud, rääkides ise pärast kaamerasse, kuidas ta tegi seda üllastel põhjustel, et teise enesekindlust tõsta) jätta kõrbenud küpsetised kandikult välja, sest “keegi ei ole täiuslik. Välja arvatud (sügava sarkasmiga) ehk Violetta.” (Violetta on too tore mootorrattur.) Mis kõlab vägagi, nagu ta üritaks üht kaasvõistlejat teise vastu häälestada.

Ja selle peale hakkas paistma teises valguses ka see, et ühes saates, kus kõigil oli kole kiire nagu ikka, pani ta oma tulise plaadi kiirkülmikusse jahtuma otse sellesama Violetta tarretise peale (mis õnnestus õnneks sulamisest päästa).

Ja nõnda juhtuski esimest korda, et iga saate lõpul ma mitte ei kurvastanud, et jälle üks tore inimene saadetakse koju ära, vaid hoopis hoidsin pöialt, et nad ta ometi välja lööks ja imestasin, mis kehaosi ta kohtunikel pihus hoiab, et nad teda ikka veel edasi lohistavad. ERITI tolle tarretisejuhtumi järel, jalgpallis saaks sellise asja eest kohe kaardi. Avastasin endas kurja inimese, kelle huvi kütab puhtalt kellelegi halva soovimine!

Ühtlasi hakkas mulle tunduma, et pagan, ma olen kedagi sellist varem näinud. Mõtlesin algul, et ta on mu jaoks lihtsalt üleüldine vananeva beibe kehastus, kes üritab suhtlemisel inimesi võluda neoteensete nunnude näoilmete võtmisega. Teate küll, avab veidike suu, ajab silmad suureks ja keerab pea viltu. Ühel hetkel raalisin isegi välja, et miimikalt meenutab ta kõige enam Honey Boo-bood.

Teiseks muidugi hiilgav näide inimestest, kes rakendavad inimeste peal silmnähtavalt ja kohmakalt õpitud suhtlemisvõtteid – põhimõtteliselt see tüüp, aga naiseliku soorolli knihvidega.

Aga viimaks tuli ette üks Praha tantsuõpetaja, keda me mullu Määrimaa pisilinnas kursusel ühe Tšehhi tantsijaga taga klatšisime. Inimene, kes armastab sedavõrd olla tähelepanu keskpunktis ja on selle tähelepanu peale nii kiivas, et on valmis teistele mitu õhtut tundide viisi ühtainsat ülilihtsat tantsu “õpetama” (neljandal õhtul omandas asi nii sürreaalse värvingu, et ma sain samal hilisõhtul seda paarile õigel hetkel deserteerunud tuttavale kirjeldades hüsteerilise naeruhoo) ja laseb külalisõpetajaid (kelle ta ise oli ekstra seal õpetamiseks kohale kutsunud) ainult väga pika hambaga löögile. Kes ei taju või siis ignoreerib, et teised on ammu tülpinud ja on kohal üksnes viisakusest, ja peab aja viitmiseks – veel pikemaks viitmiseks – kõnesid sellest, kuidas “jaa, sellised tantsud teevadki tuju heaks” ja pikib jutu sisse taktitundelisi vihjeid sellest, kui osav õpetaja ta on.

Novott, ja see koogisaate frukt oli vanglapsüholoog ning ei väsinud samamoodi hooplemast, milline inimhingede insener ta on. Vaesed vangid, mõtlesin ma, see peaks küll kvalifitseeruma julmaks ja ebatavaliseks karistuseks.

Aga mõtted pulbitsesid edasi ja ma küsisin lõpuks A. käest, kas järsku on asi ainult minus? järsku on sellistel inimestel oma sihtgrupp olemas, järsku meeldivad ka nemad kellelegi? See oleks ka kõige lihtsam seletus huvitavale küsimusele, miks tolle Praha tantsuõpetaja trupis paleepööret pole toimunud, kuigi seal on vähemalt kaks tantsijat, kes on temast paremad õpetajad. Järsku ta lihtsalt meeldib neile.

Seitsmekümnendate commedia

veebruar 2, 2018

Aga mina vaatasin siin vahepeal ühe Adriano Celentanoga komöödia ära, “Mani di velluto“, õigustades kibedal tööajal lullilöömist sellega, et itaalia keele praktika ometigi, kindlasti töötan ma selle tulemusel paremini, muudan oma itaalia keeletaju intuitiivsemaks! Puhas enesetäiendamine! Vanade filmidega on seda hea teha ka, stuudioheliga kuuleb kenasti teksti välja.

Mis ma nüüd öelda tahtsingi. Ah jaa: mulle meeldis, kuidas see film ei üritagi muljet jätta, nagu tegelased oleks päris inimesed. Näe, siin on Vana Kooli Ülemteener; siin jälle Koomiline Politseinik. Ja nõnda edasi, kõik olid põhimõtteliselt sellised multikategelased nagu Tom ja Jerry. Ja multikas – vähemalt disneylikus traditsioonis – on teadagi commedia dell’arte‘ga seotud.

Iga natukese aja tagant hüüdsin “näe, vaata, täielik commedia!” – olgu siis koreograafiasse seatud tegevuse peale või lausa pantomiimi – või selle peale, et nagu kord ja kohus, on peategelasel iseloomulik koomiline liikumismaneer.

See oli see, mis tegi filmi küllalt heaks, et vaadata. Oleks see olnud Ameerika peavoolukomöödia (no need kõik, kus mängivad Ben Stiller või Adam Sandler), oleks tegelased olnud sama skemaatilised, aga film otsa oleks teeseldud, et nad on inimesed, ja nii on palju piinlikum. Ma olen sellega isegi mõnes Prantsuse komöödias hädas olnud.

Küllus ja kasinus

mai 18, 2017

Ja pärast kõike seda kirumist, mis ma toiduraiskamisest kokku kirjutasin, vaatasin ma “Nanny McpHee” filmi ära ja mõtlesin pärast selle külluslikku finaali vaguralt hambaid pestes: mis tunne oleks küll olla tordisõjas? (Küllus, vabadus, toores tabude murdmine.) Kas mu unistus on pidada tordisõda? Kas see oleks sama tore tunda, kui ilus vaadata? (Kujutan ette, kuidas vahukoor mööda nägu alla nõrgub, marmelaaditükid sees, limpsan nad ära.)

Ja see vahukoorepidu, justkui raiskamise kehastus, oleks ometi prügikonteineris konutavale toidule sama vastandlik nagu kasin askeetlus, Thoreau, kes usub, et “targa inimese ainus õige jook on vesi,” ja Epikuros, kes rõõmsa üllatusega tähendab: “Täna sõin ma juustu”. Tordisõda on luksus ja küllus, barokne potlatch-rituaal, pahupidimaailm ja karneval; konteineris närbuv toit kehastab odavat, nüri raiskamist; millestki, mis oleks võinud olla pidusöök (või kasvõi tordisõda) saab rämps. Ei karneval ega paast, raiskab, aga isutult, koonerdab, aga räpakalt. Samast riigist, kust pabertaskurätikud ja papptaldrikud. Siitpoolt vaadates on Thoreau vesigi luksus, vähemalt ei pea ta jooma šampoonimaitsega limonaadi. (Renoir oleks siia paigutanud ka puuvillased särgid, aga ta ei kujutanud odava raiskamise õigeid sügavusi ettegi! Mina olen puuvillasärkide vastu lahkem ja kannan nad askeetlikult ribadeks – odav ehk küll, aga vähemalt ei raiska.)

————————————————————————————————————
PS: tuli meelde, leidsin üles: Murca juures ennegi jutuks tulnud.

PPS: ja ma kujutan ette seda üldist kõlblat nördimust, kui poed peaks oma mahakantud toiduga toidusõda! Kuigi sedasi ei läheks sugugi rohkem raisku kui prügipressi all.

Ööbisin teises linnas muinasjutuliselt ilusas majapidamises, mille peale ma oskasin ainult ohh ja ahh teha. Laed nii kõrged, et sealmajas oli alumise – alumise! – aknaruudu ülemine serv enam-vähem selles kõrguses, kus mul on lagi. Vaatasin kadedalt, kuidas nad saavad täitsa normaalkõrguses laudu akna alla panna. Ja kuidas toas saab olla korraga nii palju mööblit kui ka palju ruumi, osalt vbla selle kubatuuri pärast. Seletasin pärast kodus A.-le, et kui tema ideaal on vähe asju, aga hästi ilusad, siis ma ööbisin kodus, kus on palju asju, aga hästi ilusad.

Selline vana kooli linnakorteri õhustik. Umbes nagu kuskil Riias või Budapestis, seal on selliseid vanu linnamaju hulgem.

Hommikul kadestasin ma kõike seda ilu natuke vähem – kui kõrvaltmaja kutseka noored kogunesid maja ette parkimisplatsile tümmi kuulama. Huvitaval kombel õnnestus mul siiski läbi tümmi magada: tähendab, mulle tundus, et ma ei saa sellega magada, aga pärast ärkamist tagasi mõeldes sain aru, et selle mittemagamise asjaolud olid kuidagi unenäolised, tähendab, ma nägin lihtsalt unes, et ei saa magada.

Aga veel enne magamaminekut lugesin tükk aega omapead hämaras imekaunis elutoas endale unejutuks “Kääbikut”, oli vaikne, pererahvas magas, paksude põskedega kõuts käis vahepeal suhtlemas ja nühkis oma pakse põski minu vastu.

“Kääbiku”-lugemise peale nägin unes, et Sauron pääses kuidagi minu omainimestele kallale või üldse kõigile, kellega ma läbi käisin – neil läksid asjad viltu või mõtted mustaks või hakkas muidu paha. Läks jupp aega, enne kui ma aru sain, et ta pääseb nende kallale minu kaudu: ta teadis kõike, mida mina, nägi kõike, mida mina, ja sai sedakaudu neid mõjutada. Ma ei tohtinud kellestki mõeldagi, kui tahtsin, et Sauron talle kallale ei pääseks: mõtlemine näitas selle inimese talle kohe kätte.

Niipea, kui nüüd A. tuli, hoiatasin teda kohe, et ärgu minuga suhelgu, see on tema enda huvides (küllap tegin seda melodramaatiliselt, unes ei häbene selliseid asju nii palju). A. ütles oma tavalisel flegmaatilisel moel “Ahah.” Mina läksin kergendatult teise tuppa ära ja siis jäin mõtlema: odot, ta ütles täiesti tavalisel moel: “Ahah.” Läksin tagasi ja uurisin: kas sa tunned end halvasti? Ei tundnud. Niisiis A. peale see kurjus ei mõjunud ja ma võisin temaga edasi läbi käia.

Hiljem avastasin mooduse, kuidas üldse sellest vastikust portaalirollist lahti saada, aga ma ei mäleta enam korralikult, mis ma tegin. Igatahes oli mingil unehetkel oluline va kurivaim naeruks panna. Ei tohtinud liiga tõsiselt võtta. Kui tõsiselt ei võtnud, siis kurjad jõud ei töötanud.

*

Kurivaimudest rääkides: ma jõudsin juba “Luciferi” sarja peale pahaseks saada, et nii lame on, eriti koomiksiga võrreldes. Mitte et sari peaks olema täpselt nagu koomiks – ma lepiks täiesti sellega, et süžee on muutunud, aga adaptatsiooni karakter võiks komplitseerituselt vähemalt originaali omaga võrdluse välja kannatada, mitte olla lapik – eriti moraalselt. Koomiksis on tohutu nauditav just see, et kuigi peategelane ei valeta kunagi ja ei riku kunagi oma lubadusi, ei saa teda selles mõttes üldse usaldada, et oskaks ennustada tema järgmist käiku ja isegi tema motiive läbi näha. Ülimanipulaator, kes manipuleerib ka lugejaga, ja iga kord, kui peategelane hakkab juba lähedaseks muutuma, tõmbab ta vaiba alt ära (nagu sellisele tegelasele sobibki).

Aga telesarjas… miks peaks põrgutööst loobunud langenud ingli põhimure olema see, et üks naine ei taha temaga seksida? või miks ta arvab, et põhikiusatused ja -ihad kõik seksi järele käivad (kui ta tüütas sportlast sellega, et “su unistused ei saa ju kõik sellised vananaiste omad olla (nagu rahulikult kodus olla ja raamatut lugeda vms), kindlasti on midagi põnevamat” – ja see põnevam oli ofkoors “want to get laid”)? või miks määrab mõrvatu huviväärsuse tema jaoks eelkõige see, kas too näeb hea välja? miks peaks mässajat inglit mingid inimeste iluideaalid kottima? Ühesõnaga, monstroosselt osava manipulaatori asemel on lihtsalt üks tüütuvõitu playboy (ja poolenäolise deemonkaaslase asemel lihtsalt kena tibi). Pmst üks järjekordne kuldse südamega paha poiss, kelle pahapoissus seisneb sarja loogika järgi peamiselt selles, et ta seksib palju ja paljudega – uuuhh, milline harukordne mässumeelsus, selliseid tegelasi pole küll kunagi enne nähtud, kas tõesti võib kelleski, kes palju seksib, olla midagi head? mida järgmiseks, äkki ta laeb vahel internetist filme alla või ükskord õhtul jättis hambad pesemata?

A just siis, kui ma olin seda täiega maha kandmas kui järjekordset täiesti iteratiivset krimkat, mida vahel võib vaadata, kui millegi intelligentsema jaoks ei ole parajasti jaksu, aga üle ühe osa korraga ikkagi ei viitsi, tuli äralõigatud tiibade liin ja nüüd tõotab natuke huvitavamaks minna. Annan vist veel ühe võimaluse (kuigi IMDB arvustuste ja foorumi sirvimine mind väga optimistlikuks ei teinud).

————————————————————————-
Grr. Ma ei tea, kuhu siit sai suurem osa mu eilsest postskriptumist, kus ma kirjutasin, et interjöör meenutas mulle “Withnail and I” filmi õhustikku. Pärast vaatasin piltide pealt, et onu Monty kodu oli tõepoolest natuke sarnane, kuigi rohkemate vaipadega – ja nii palju aknapinda oleks meie kliimas ainult suvilal.
Poiste Londoni-korteri pilte oli raskem leida, äkki see oli veel sarnasem.

Mulle tehti seal möödaminnes ka üks nunnumaid komplimente.

Mina: Mul on selline nohiklik tantsuõpetamisstiil.
Võõrustaja (armsalt): Siin linnas ongi liiga vähe nohikuid.

Sajandi filmiidee

juuli 8, 2016

Taliesin käis minu pool küsimusi tegemas ja mälumängu kokku panemas ja kuidagi tuli selle käigus jutuks “Jussikese seitse sõpra” kui Eesti tõlgituim kirjandusteos; ma mainisin, et sellest on vist juba ka film tehtud või midagi; siis tuli välja, et multikas on, aga juba ammu-ammu; uuem asi, millest ma kuulnud olin, on hoopis teatri-instseneering. Järelikult on päris film ikka veel tegemata. Järgmine mõte: peaks õigused muretsema ja tegema sellest täispika filmi. Eepilise filmi. Ei, triloogia.

Osatäitjate valimine on pooleli, pähe tulid sellised kandidaadid nagu Peter Dinklage, Cate Blanchett ja see tüüp, kes Hagridit mängis, noh, Robbie Coltrane. Taliesin pakkus ka Orlando Bloomi, aga ma hetkel ei näe, keda ta võiks mängida, kuigi ta võib muidugi üllatada.

CGI-ga läheks ma kindla peale ja võtaks Weta Digitali.

Triloogia esimeses osas keskendutaks elule-olule enne rännakut ja Jussike jõuaks ära käia Esmaspäeva, võib-olla ka Teisipäeva juures. Teises osas oleks kõik ülejäänud nädalapäevad, välja arvatud Pühapäev, tema juurde jõudmine jääks viimasesse osasse, et põnevust oleks: mis siis, kui Jussike ei jõuagi Pühapäevamaale? Lõpuks jõuab Jussike tagasi koju, mida ta on rännakutel alles õieti hindama õppinud, aga kõik on päästmatult muutunud. See tähendab, filmi oleks väikest viisi põimitud ka “Kas maakera on ümmargune?” teemad.

Tegelikult hakkab mul praegu üha enam tunne, et Jussikest võiks mängida Aaron Eckhart.

—————————————————————————–
PS: praegu tulid pähe ka Brad Pitt, Owen Wilson (kuigi ta on ehk liiga kerglane, aga võib-olla just vastupidi, saaks näidata tema arengut) ja Jude Law. Igaühega neist tuleks täitsa erinev film.

Vana, koju jõudnud, kergelt kibestunud Jussikest võiks Gary Oldman mängida.

Sünkroonsused ja sünergiad

jaanuar 15, 2016

1. Kas pole hästi korraldatud, et just siis, kui mul on kõige rohkem vaja kuivatatud mandariinikoori, et pliidipuudele vunki juurde anda, ongi mandariinihooaeg?

2. Kui telekast oli “Mary Poppinsi” muusikal tulnud ja mul hakkas samal õhtul kummitama “Pipi” muusikali pannkoogilaul, siis läksid need kaks mul korraks hajameelselt segi. Ja siis taipasin, et Tommy ja Annika on peaaegu samad tegelased, mis Jane ja Michael: lugeja asetäitjad maagilisest olendist peategelase kõrval. Siis mõtlesin, et oot-oot, kas Pipi on üldse maagiline? otseselt üleloomulikke võimeid ta ei ilmuta, tema erakordne tugevus (ja rikkus) meenutab pigem superkangelasi kui muinasjututegelasi. Aga, mõtlesin ma järgmiseks, muinasjututegelastele lähemale ja superkangelastest eemale viib teda see, et ta on ehe jumalik laps (millest ma olen varem natuke kirjutanud, kui keegi selle kontseptsiooniga tuttav pole).

3. Vaatasin niskest Disney filmi nagu “Nõiutud” ja taipasin kuskil poole filmi pealt ära, et praktiliselt sama film ju, mis see playboy-jänku film (mis mulle kunagi samastumislõbu pakkus). Siiras tütarlaps, kes on elanud turvalises maailmas, kus kõik läheb hästi (ja on õnnelikud lõpud, hö-hö-höö), satub pahade tegelaste sepitsuste tõttu pärismaailma, kus elu on karm ja inimesed küünilised. Ja lõpuks võidab puhas süda ikkagi kurjad sepitsused ja printsess oma printsi. Ja printsess jääbki pärismaailma elama endast mõjutatud inimeste sekka, keda ta on armastama hakanud.

“Legally Blonde” oli kah peaaegu sama lugu, ainult ilma salasepitsusteta.

 

PS: nüüd, kus ma neid kaht punkti kõrvuti vaatan, näen, et neil tütarlastel on omajagu jumaliku lapse tunnuseid.

Ma vaatasin vahepeal Jacksoni “Kääbiku” teise osa ära ja leidsin oma üllatuseks, et minu meelt on päris hästi lahutatud. Ilmselt aitas lõbule kaasa, et ma ei lootnudki tast suurt midagi – tagasihoidlikud ootused on õnne ja rahulolu pant. Ja kindlasti aitas see, et ma olin kogu jacksoniaana vahepeal Tolkieni fännikunstiks ümber mõtestanud. Tal ei peagi originaaliga rohkem pistmist olema kui “Mehel La Manchast” “Don Quixotega”. Õigust öelda märkan ma seda jutuks võttes just praegu, et populaarseid dramatiseeringuid/ekraniseeringuid, mis eemalduvad originaalist kaunis põhimõttelistes küsimustes, on hulgem, võtke või “Mary Poppins” (tõsi, raamatu autor olnud muusikaliversiooni peale õige kuri) või vähemasti lõpu poolest “Mu veetlev leedi” ja “Hommikusöök Tiffany juures”. Ja just nüüd meenus mulle tagatipuks, et olen sarnaseid mõtteid mõlgutanud juba Disney “Heraklese” puhul – kui sellele heideti ette tänapäevastamist, siis mõtlesin ma salamisi, et huvitav, mispoolest Lully ja Quinault’ “Alceste” küll antiigitruum oli.*

Revenons à nos nains – ma olin üllatunud, kui vähe suurem osa muudatusi mind häiris. Taurieli kuju oli fanfic’i võtmes normaalne või isegi üsna viisakas tegelane – töötatud välja ruumis, kuhu autor ongi tühja koha jätnud, tähendab, kui autoril on lihtsalt kari statiste (“üks haldjas”, “teine haldjas” ja “terve kari haldjaid”), siis mõnele neist antakse rohkem nägu. Sama loogika, mis töötab ajaloolist fiktsiooni luues: võib vabalt välja mõelda uusi tegelasi, kes ajaloolistes dokumentides kuuluvad hulka “rahvas” või “ja teised”; või nagu üks blogija kirjutab: kui Tolkien tahtis luua mütoloogiat, siis on talle ainult kompliment, kui see hiljem teiste inimeste käes edasi rahvastub (“A defining element of myth is that it gets told and retold and changed and reinterpreted and fit to what people need and want when it’s being retold. That’s the whole point of a mythos. /…/ But that it’s added to – and in some cases changed from – the book; that’s not “disrespecting the material.” Not in this case. In this case, it’s the exact opposite. It’s proof of Mr. Tolkien achieving his goal. It’s one of those cases where reinterpretation isn’t just okay; it’s a tribute.)

Liikide või rahvaste (või mine võta kinni, kuidas Tolkien neid ranges taksonoomilises võtmes oleks sorteerinud) vaheline romantika oleks mind ehk häirinud, kui mind oleks kohe esimese asjana selle fakti ette seatud siis, kui ma mõtlesin veel päkapikkudest nii, nagu nad Maret Kernumehe piltidel on. Aga nii ilusate päkapikkude puhul nagu Jacksonil ei paistnud sugugi imelik, et haldjaneiu võib päkapiku poole lahkema pilguga vaadata – no kuidas sa ei vaata nii ilusate päkapike poole igasuguste huvitatud pilkudega, mina ise vaatasin kindlasti veel palju rohkemate pilkudega ja mitu korda! Päkapikkude enda ilu oleks võinud mind häirida, aga kuna ma olin esimeses filmis juba ära naernud, kuidas Keskmaa kõige ilusamad mõistusega olendid on tegelikult hoopis päkapikud, siis teiseks filmiks see mulle enam jalgu ei jäänud.

Mind ei pahandanud ka väiksemad muudatused, nt see, et Thorin saadab Bilbo kohe Laekakivi otsima, mitte lihtsalt juhisega “varasta sealt midagi”; või et Bardi üritati juba enne pildile tuua kui lohelaskmiseks läheb (selle taga on, ma kahtlustan, ka tahtmine tuua sisse “Sõrmuste isanda” filmide Aragorni kuju taoline figuur, sest teiseks filmiks on ka võhikutele juba selge, et Thorinist ei tule mitte Aragorni, vaid Boromiri moodi tegelane (nagu raamatuski)). Üleüldse ei häirinud mind tegelikult suurt ükski koht, kus kellelegi, kellel raamatus oli vähe teha või kes oli lausa nimetu statist, rohkem oma nägu anti, eriti kui näod olid nii ilusad – mis mul saab ohtrate ilusate meesisendite vastu olla? Päkapikud olid ilusad, Bard oli väga ilus ja isegi haldjad olid natuke ilusad, kui sulle blondid meeldivad.

Mis häiris? Põhiline, mis esimeseski filmis: LIIGA PALJU KOLLE. Oh kui palju kohti, kus raamatus käis huvitav poliitiline intriigitsemine osaliste vahel, kes ei vastandunud üksteisele hea-halva teljel (haldjad, päkapikud ja Järvelinna elanikud), läks filmis neetud arvutigraafiliste kollide raisku – ei mingit ägedat intriigi, selle asemel üksluine madistamine. Üks tüdimuse põhjus võib olla arvutigraafika: ma leian, et paljud “Sõrmuste isanda” kollid, kes olid valdavalt grimmi abil koledaks tehtud ja arvutiga ainult natuke kõbitud, olid huvitavamad, ja arvutised vargid olid juba toona tüütud.** Ja teine muidugi see, et kogu “Kääbiku” tegevuse tallermaa muutub niiviisi kole üksluiseks, kui võib juba mürki võtta, et viie minuti pärast hüppab Azog või mõni tema käsilane kuskilt välja.

Ja teine pahakoht oli siin filmis see, kus mitte ei võetud vähekirjeldatud tegelast ega antud talle karakterit juurde, vaid võeti põnev, hästi väljajoonistatud originaaltegelane ja ratsutati tema stseenid kiiresti läbi, asendades suure osa head raamatudialoogi pealegi järjekordse tagaajamisstseeeniga. Ma räägin Beornist muidugi. Ja veel üks asi, millele Kate Nepveu tähelepanu juhtis (vt tema artiklist “Beorni” alapealkirja alt): tema motiivid olid isekamaks muudetud, nagu “Kahe kantsi” filmis entidelgi. Üks minu lemmiktegelane niiviisi ära nudida ja kaotada ära hea rütmiga stseen! Kui nad kartsid, et film läheb muidu liiga pikaks, jätnud siis üks-kaks mõttetut kollistseeni ära!

Ma olen selle üle peaaegu sama pahane nagu selle jõleduse peale, mida Jackson Faramiriga tegi – see paneb mind tahtma, et keegi teeks kunagi “Sõrmuste isandast” uue(d) filmi(d), õige Faramiriga. “Kääbikuga” on mul veel vähemalt lootust, et kuna ma pole pikemat versiooni näinud, siis äkki seal on Beorni rohkem ja vähem rutakalt.

Näh, nüüd märkan, et mul on praegu PJ “Kääbikule” samad etteheited, mis toona tema “Sõrmuste isandale”, ja rahule jään sama tüüpi muudatustega: minu poolest on OK, kui keegi skemaatiline tegelane joonistatakse põhjalikumalt välja (või vahel isegi mitte OK, vaid lausa väga-väga hea, näiteks Boromir on minu arust filmiversioonis etem kui raamatus, hoolimata veidi vale tüüpi välimusest) või antakse nimetule statistile nimi, olgu see siis Figwit (=Lindir) või Tauriel. Ei ole üldse OK, kui tegelaselt võetakse ägedaid omadusi ära (Faramir!!!!! ja Beorn) või nende stseenid jäetakse ära või ratsutatakse läbi (kui arrmastusest rääkida, siis “Kääbikusse” Taurieli-liini lisamine pahandab mind palju vähem kui see, et “Sõrmuste isandast” nuditi ära Faramiri-Éowyni tutvumise lugu, mis on vbla parim romantika, mida Tolkien on üldse osanud kirjutada – see ala ei ole just tema tugev külg, nii et kui tal vahel harva välja kukub, siis kasutaks äkki ära, mh?). Ja eriti vähe OK on see, kui väljanuditud huvitavatest stseenidest jäänud ruum täidetakse elektrooniliste kollide madistamisega, mis näeb välja, nagu keegi oleks arvutimängu sees dokkfilmi teha üritanud.

Ah jaa, kui huvitavatest stseenidest rääkida, siis ma oleks küll suure mõnuga palju kauem jälginud seda dialoogi, kus Smaug ja Bilbo kassi ja hiirt mängivad.

*

Kui ma juba hakkasin rääkima ebapopulaarsetest tegelastest, kes mind ei häirinud, siis olgu siin kaks esimese filmi oma kah kirjas: ma kuulun nähtavasti ülitillukesse vähemusse, kellele meeldisid kaljuhiiud, kes üksteise pihta kiva loopisid – meeldis, et nad näevad välja nagu elustunud kaljud ja see, et neil (nagu raamatuski) ei olnud põhitegevusega midagi pistmist, ei olnud nad protagonistide poolt ega vastu ega pannud õieti üldse tähele, et nood seal on (ainult see oli natuke tüütu, et peategelased sattusid selle kiviloopimise käigus sellise kivilaviini alla, et nad ei oleks normaalse füüsika puhul tohtinud ellu jääda – kui peategelaste ellujäämisvõime on nagu Bugs Bunnyl, võtab see põnevuse maha). Sellised tegelased, kes kangelase-antagonisti skeemi ei mahu, teevad fiktiivmaailma mõnusalt tihedaks.

Ja teiseks meeldis mulle Radagast. Sammalhabe, kes sööb maagilisi seeni, linnuke sõna otseses mõttes peas, ja ravib terveks haige siilikese, on mulle vastupandamatu, kõige oma jänesekelguga. Osalt võib see vastupandamatus minna küll sinna auku, et kohmakad ja hajameelsed, aga sellest hoolimata head tegelased on minu lemmiksorti tegelased. Nad on nii võrratult mittelahedad ja ma olen vist juba kuskil öelnud, et lahedus kui niisugune käib mulle närvidele.

Taliesin üritas mult hiljuti välja pinnida, misasi see lahedus on, mida ma ei salli – kui ma nüüd mõtlen sellele, et Radagast, linnusitt habemes, oli mulle sümpaatne, ja ilus Thorin oma Meheliku Kannatusega ajas aeg-ajalt naeru peale, siis paistab, et selline stiilsus, mis püüab naeruväärsust endast kaugel eemal hoida, pürg efektse tõsiseltvõetavuse poole; see, kas vahend on Üllas Ilu ja Traagilised Poosid või vaimukad (või “vaimukad”) onelinerid ja stiilne nahktagi, on juba žanri küsimus. See äratab minus hirmsa isu otsida naeruväärsus üles ja kleepida see Laheda Tegelase külge tagasi – “vabandust, te vist kaotasite midagi”.

Sellel on omad head ja halvad küljed, ooperit jms ülevaid žanre on näiteks märksa parem nautida, kui ma lasen sellel naeruväärsusel rahulikult natuke aega kaotsis olla, kus mul kiiret, küll ma pärast üles leian. Peaks vist õppima naeruväärsust suspendeerima, kaotamata ometi armastust kohmakate Radagastide vastu, oh, kus siis ootavad mind alles narratiivinaudingud.

Radagasti juurde naastes – paljud kaebasid, et siiliarstimise peale raisati palju aega. No minu poolest oleks võinud kõigi “Smaugi laastatud maa” orkistseenide asemel mõni haige siilikese arstimine olla. Mõni ime, et ma ei suutnud Kili romantikalise ravimise peale pahandada: ta oli haigele siilikesele kõige lähem, mis selles filmis võtta oli***.

——————————————————————————————————————————————————————-
* Quinault’l oli barokktragöödia vaimus armastajast Herakles, Disney’l jälle tore blond poiss, sisimas hea, aga halva enesekontrolliga – nii et kui blondsus kõrvale jätta, vastab Disney kangelane antiikeeskujule vaata et rohkemgi – Deianeiraga on muidugi iseasi, see oli originaalist nii kauge, kui üldse annab.

** Mis värk nende vargidega on? Nad ei meenuta üldse, üldse hunte. Üldse, mis värk hollivuudikinol liba- ja muude kahtaste huntidega on? Nad on alati ebahundilikult töntsi koonuga. Ka “Pan Kleksi akadeemia” huntide maskid on rohkem hundi nägu, ütlen ma teile. Ausalt, kui ma praegu neid “Pan Kleksi” hunte vaatan, siis hakkan lausa tahtma, et ka Keskmaa filmides oleks sellised. Ilusamad ja õudsemad, need hollivuudihundid on lihtsalt vastikud.

*** Rääkimata sellest, et see stseen oli mulle väikegi kompensatsioon selle eest, et PJ “Kuninga tagasitulekus” ratsutati ravimisstseenidest, mis olid raamatus ise väga hea rütmiga ja mängisid tähtsat rolli nii terviku rütmis kui ka karakterite arengus, julmalt ludinal üle. PJ häda, madistamist paneb juurde, vaiksed stseenid nudib ära, nii tulebki iga stseeni üle, kus ei sõdita, tänulik olla.

Teletraumad

detsember 10, 2015

Vaatasin, mis lastesaateid lehelugejad hirmsaks on pidanud, kommentaariumi ka – vaadatud repertuaari järgi on vastanud ilmselt minu põlvkond, kümmekond aastat sinna-tänna. Ja jäin mõtlema, et mulle need “Kivinõiad” ja “Kikerikiid” erilisi traumasid ei tekitanud, kõhedad kohad olid seal just parasjagu kõhedad, et põnev oleks. “Nukitsamees” oli natuke õudne, “Suur Tõll” rohkem, aga näiteks “Nõiutud saar” oli hiigla äge, ma ei jõudnud ära oodata, millal seda jälle näidatakse (vbla aitas kaasa see, et ma olin TeMuKist kiitvat arvustust lugenud ja sellest mõjutatud); ja kui ma oleks saanud ise multikat valida, siis okei, “Siil udus” ei oleks just olnud esimene eelistus (ma oleks ikka “Nu, pagadid” tahtnud), aga hirmus ta küll ei olnud, lihtsalt tundus tollal natuke igav, kuigi ma poleks seda elu sees tunnistanud, sest ma tahtsin diip olla – umbes samas vanuses olin ma otsustanud, et “Rajaleidja” on parem raamat kui “Ivanhoe”, sest ma pidasin raskepärasust kirjanduse kvaliteedi tunnuseks.

Selle peale tuli küll meelde üks multikas, mis tekitas trauma, “Viimane jaht” (IMDB link kah, aga seal on üsna vähe kirjas). Kui see multikas mulle meenub, siis pean tasakaalu säilitamiseks alati sellest püüdlikult mittemõtlema, mis on nii edukas nagu roosast ninasarvikust mittemõtlemine ikka. Aga asi ei olnud hirmsuses, vaid kurbuses.

Mõtlen nüüd, et mine tea, kas asi on selles, et ma hakkasin tihemini telekat nägema siis, kui olin juba kaheksane, ja pealtkaheksane on kurbusele vastuvõtlikum kui hirmutamisele. Teisest küljest vat ei tea ikka, sest õudusfilme ei kannata ma eriti vaadata isegi praeguses auväärses eas. Kolmandast küljest jäävad mind kõige rohkem painama hoopis filmid, kus näidatakse kalkust: mul on kaks väärtfilmielamust, mille järel ma tean, et parem, kui ma neid filme enam ei näeks (kuigi teisalt on kiusatus ikka torkida, kas teine kord on ikka sama õudne): “Kellavärgiga apelsin” ja see Hollandi kleidifilm, mida turundatakse kui komöödiat.

Ja sarjade vaatamise olen ma katki jätnud hoopis selle peale, kui tegelased liiga palju emotsema ja selle emotsemise pärast üksteisega nõmetsema hakkavad. Näiteks “Selfridge’i kaubamaja” jäi sellepärast sinnapaika.

Kui ma nüüd veel kauem mõtlesin, siis tuli lapsepõlvest siiski peale “Suure Tõllu” veel paar fiktsiooniõudukat meelde: esiteks kartsin ma “Kääbikut” lugedes Sünklaant, nii et tükk aega jätsin selle koha lugedes vahele (ja raamatu lõppu jõudes lugesin takkajärgi, sest siis oli hoog sees, tahtsin rohkem ja pärast lõpu lugemist olin äksi täis), kuigi lugedes polnudki tegelikult hullem kui ülejäänud lugu. Peamiselt kohutaski mind see nimi: Sünklaas. Samamoodi ka “Surnumanaja”. Lugesin endale neid nimesid mõttes ette, kui tahtsin endale hirmu peale ajada. Teiseks tuleb meelde üks päris lastesaatehirm: “Kolmanda planeedi saladuses” humanoidist vale-doktor-Verhovtsev, eriti see koht, kus tal inimese mask peast tõmmatakse ja see hatifnatlik pea välja ilmub (ma oleks eelistanud, et ta inimese näoga ringi laseks, isegi kui nii on ohtlikum), ja see koht, kus ta pärast puuris on ja varbu järab.

Kui mul olid palavikuhallukad, kartsin pööraselt hoopis mingeid abstraktsusi: korra Pärnus, kui K. samas toas ühe vana kohvri peal mängis, kartsin, et sealt tulevad ruutjuured välja – ma püüdsin talle karjuda, et ta neid välja ei laseks, aga häält ei tulnud. Ja ühe teise palaviku ajal olin öösel ärkvel, teadsin, et elutoas on suured arvud, ja see oli kirjeldamatult hirmus. Mõnikord mittepalavikuse peaga kutsusin endale teravate elamuste mõttes neid hirme ise peale, püüdes ette kujutada näiteks kõiki maailma arve korraga või suuri arve nii, et ma hoiaks korraga fookuses viimast kui üksikut “ühte”, mis selle suure arvu sisse mahub – või vastupidi, mingi suuruse üha väiksemaks ja väiksemaks jagamisi, lõpmatut poolitamist. Ühesõnaga, peaasjalikult nii- või teistsuguseid lõpmatusi. Kui seda piisavalt kaua ette kujutada, tekitas see enam-vähem unehalvatuse laadse seisundi, kus õhk muutus justkui kõvaks ja ei saanud enam liigutada. Pagan teab, miks mulle tundus hea mõte seda kogeda. Muutunud teadvusseisundite janu oli nähtavasti suurem kui hirm ebamugavate elamuste ees.

——————————————————————————–
PS: teiste eestlaste muljetamist lugedes sain teada, et mõni kartis “Taevakarva kutsut”, mis mul on lapsepõlves kuidagi kahe silma vahele jäänud. Vaatasin A. soovitusel (õigemini rahustamisel, et “ei ole liiga kurb”, ma ei tahtnud ju uut “Viimast jahti” kaela saada) ära, olen täielikus vaimustuses ja tollesse roosasse ja sinisesse mehesse armunud. Huvitav, mis ma sellest lapsena oleks mõelnud, multikamuusikalid mulle muidu meeldisid, “Lendav laev” oli näiteks üks lemmikuid, aga teisest küljest meeldis mulle lapsena siledam pildikeel kui praegu ja venelaste “Karupoeg Puhhi” olen alles nüüd täies ilus hindama õppinud.