Küllus ja kasinus

mai 18, 2017

Ja pärast kõike seda kirumist, mis ma toiduraiskamisest kokku kirjutasin, vaatasin ma “Nanny McpHee” filmi ära ja mõtlesin pärast selle külluslikku finaali vaguralt hambaid pestes: mis tunne oleks küll olla tordisõjas? (Küllus, vabadus, toores tabude murdmine.) Kas mu unistus on pidada tordisõda? Kas see oleks sama tore tunda, kui ilus vaadata? (Kujutan ette, kuidas vahukoor mööda nägu alla nõrgub, marmelaaditükid sees, limpsan nad ära.)

Ja see vahukoorepidu, justkui raiskamise kehastus, oleks ometi prügikonteineris konutavale toidule sama vastandlik nagu kasin askeetlus, Thoreau, kes usub, et “targa inimese ainus õige jook on vesi,” ja Epikuros, kes rõõmsa üllatusega tähendab: “Täna sõin ma juustu”. Tordisõda on luksus ja küllus, barokne potlatch-rituaal, pahupidimaailm ja karneval; konteineris närbuv toit kehastab odavat, nüri raiskamist; millestki, mis oleks võinud olla pidusöök (või kasvõi tordisõda) saab rämps. Ei karneval ega paast, raiskab, aga isutult, koonerdab, aga räpakalt. Samast riigist, kust pabertaskurätikud ja papptaldrikud. Siitpoolt vaadates on Thoreau vesigi luksus, vähemalt ei pea ta jooma šampoonimaitsega limonaadi. (Renoir oleks siia paigutanud ka puuvillased särgid, aga ta ei kujutanud odava raiskamise õigeid sügavusi ettegi! Mina olen puuvillasärkide vastu lahkem ja kannan nad askeetlikult ribadeks – odav ehk küll, aga vähemalt ei raiska.)

————————————————————————————————————
PS: tuli meelde, leidsin üles: Murca juures ennegi jutuks tulnud.

PPS: ja ma kujutan ette seda üldist kõlblat nördimust, kui poed peaks oma mahakantud toiduga toidusõda! Kuigi sedasi ei läheks sugugi rohkem raisku kui prügipressi all.

Ööbisin teises linnas muinasjutuliselt ilusas majapidamises, mille peale ma oskasin ainult ohh ja ahh teha. Laed nii kõrged, et sealmajas oli alumise – alumise! – aknaruudu ülemine serv enam-vähem selles kõrguses, kus mul on lagi. Vaatasin kadedalt, kuidas nad saavad täitsa normaalkõrguses laudu akna alla panna. Ja kuidas toas saab olla korraga nii palju mööblit kui ka palju ruumi, osalt vbla selle kubatuuri pärast. Seletasin pärast kodus A.-le, et kui tema ideaal on vähe asju, aga hästi ilusad, siis ma ööbisin kodus, kus on palju asju, aga hästi ilusad.

Selline vana kooli linnakorteri õhustik. Umbes nagu kuskil Riias või Budapestis, seal on selliseid vanu linnamaju hulgem.

Hommikul kadestasin ma kõike seda ilu natuke vähem – kui kõrvaltmaja kutseka noored kogunesid maja ette parkimisplatsile tümmi kuulama. Huvitaval kombel õnnestus mul siiski läbi tümmi magada: tähendab, mulle tundus, et ma ei saa sellega magada, aga pärast ärkamist tagasi mõeldes sain aru, et selle mittemagamise asjaolud olid kuidagi unenäolised, tähendab, ma nägin lihtsalt unes, et ei saa magada.

Aga veel enne magamaminekut lugesin tükk aega omapead hämaras imekaunis elutoas endale unejutuks “Kääbikut”, oli vaikne, pererahvas magas, paksude põskedega kõuts käis vahepeal suhtlemas ja nühkis oma pakse põski minu vastu.

“Kääbiku”-lugemise peale nägin unes, et Sauron pääses kuidagi minu omainimestele kallale või üldse kõigile, kellega ma läbi käisin – neil läksid asjad viltu või mõtted mustaks või hakkas muidu paha. Läks jupp aega, enne kui ma aru sain, et ta pääseb nende kallale minu kaudu: ta teadis kõike, mida mina, nägi kõike, mida mina, ja sai sedakaudu neid mõjutada. Ma ei tohtinud kellestki mõeldagi, kui tahtsin, et Sauron talle kallale ei pääseks: mõtlemine näitas selle inimese talle kohe kätte.

Niipea, kui nüüd A. tuli, hoiatasin teda kohe, et ärgu minuga suhelgu, see on tema enda huvides (küllap tegin seda melodramaatiliselt, unes ei häbene selliseid asju nii palju). A. ütles oma tavalisel flegmaatilisel moel “Ahah.” Mina läksin kergendatult teise tuppa ära ja siis jäin mõtlema: odot, ta ütles täiesti tavalisel moel: “Ahah.” Läksin tagasi ja uurisin: kas sa tunned end halvasti? Ei tundnud. Niisiis A. peale see kurjus ei mõjunud ja ma võisin temaga edasi läbi käia.

Hiljem avastasin mooduse, kuidas üldse sellest vastikust portaalirollist lahti saada, aga ma ei mäleta enam korralikult, mis ma tegin. Igatahes oli mingil unehetkel oluline va kurivaim naeruks panna. Ei tohtinud liiga tõsiselt võtta. Kui tõsiselt ei võtnud, siis kurjad jõud ei töötanud.

*

Kurivaimudest rääkides: ma jõudsin juba “Luciferi” sarja peale pahaseks saada, et nii lame on, eriti koomiksiga võrreldes. Mitte et sari peaks olema täpselt nagu koomiks – ma lepiks täiesti sellega, et süžee on muutunud, aga adaptatsiooni karakter võiks komplitseerituselt vähemalt originaali omaga võrdluse välja kannatada, mitte olla lapik – eriti moraalselt. Koomiksis on tohutu nauditav just see, et kuigi peategelane ei valeta kunagi ja ei riku kunagi oma lubadusi, ei saa teda selles mõttes üldse usaldada, et oskaks ennustada tema järgmist käiku ja isegi tema motiive läbi näha. Ülimanipulaator, kes manipuleerib ka lugejaga, ja iga kord, kui peategelane hakkab juba lähedaseks muutuma, tõmbab ta vaiba alt ära (nagu sellisele tegelasele sobibki).

Aga telesarjas… miks peaks põrgutööst loobunud langenud ingli põhimure olema see, et üks naine ei taha temaga seksida? või miks ta arvab, et põhikiusatused ja -ihad kõik seksi järele käivad (kui ta tüütas sportlast sellega, et “su unistused ei saa ju kõik sellised vananaiste omad olla (nagu rahulikult kodus olla ja raamatut lugeda vms), kindlasti on midagi põnevamat” – ja see põnevam oli ofkoors “want to get laid”)? või miks määrab mõrvatu huviväärsuse tema jaoks eelkõige see, kas too näeb hea välja? miks peaks mässajat inglit mingid inimeste iluideaalid kottima? Ühesõnaga, monstroosselt osava manipulaatori asemel on lihtsalt üks tüütuvõitu playboy (ja poolenäolise deemonkaaslase asemel lihtsalt kena tibi). Pmst üks järjekordne kuldse südamega paha poiss, kelle pahapoissus seisneb sarja loogika järgi peamiselt selles, et ta seksib palju ja paljudega – uuuhh, milline harukordne mässumeelsus, selliseid tegelasi pole küll kunagi enne nähtud, kas tõesti võib kelleski, kes palju seksib, olla midagi head? mida järgmiseks, äkki ta laeb vahel internetist filme alla või ükskord õhtul jättis hambad pesemata?

A just siis, kui ma olin seda täiega maha kandmas kui järjekordset täiesti iteratiivset krimkat, mida vahel võib vaadata, kui millegi intelligentsema jaoks ei ole parajasti jaksu, aga üle ühe osa korraga ikkagi ei viitsi, tuli äralõigatud tiibade liin ja nüüd tõotab natuke huvitavamaks minna. Annan vist veel ühe võimaluse (kuigi IMDB arvustuste ja foorumi sirvimine mind väga optimistlikuks ei teinud).

————————————————————————-
Grr. Ma ei tea, kuhu siit sai suurem osa mu eilsest postskriptumist, kus ma kirjutasin, et interjöör meenutas mulle “Withnail and I” filmi õhustikku. Pärast vaatasin piltide pealt, et onu Monty kodu oli tõepoolest natuke sarnane, kuigi rohkemate vaipadega – ja nii palju aknapinda oleks meie kliimas ainult suvilal.
Poiste Londoni-korteri pilte oli raskem leida, äkki see oli veel sarnasem.

Mulle tehti seal möödaminnes ka üks nunnumaid komplimente.

Mina: Mul on selline nohiklik tantsuõpetamisstiil.
Võõrustaja (armsalt): Siin linnas ongi liiga vähe nohikuid.

Sajandi filmiidee

juuli 8, 2016

Taliesin käis minu pool küsimusi tegemas ja mälumängu kokku panemas ja kuidagi tuli selle käigus jutuks “Jussikese seitse sõpra” kui Eesti tõlgituim kirjandusteos; ma mainisin, et sellest on vist juba ka film tehtud või midagi; siis tuli välja, et multikas on, aga juba ammu-ammu; uuem asi, millest ma kuulnud olin, on hoopis teatri-instseneering. Järelikult on päris film ikka veel tegemata. Järgmine mõte: peaks õigused muretsema ja tegema sellest täispika filmi. Eepilise filmi. Ei, triloogia.

Osatäitjate valimine on pooleli, pähe tulid sellised kandidaadid nagu Peter Dinklage, Cate Blanchett ja see tüüp, kes Hagridit mängis, noh, Robbie Coltrane. Taliesin pakkus ka Orlando Bloomi, aga ma hetkel ei näe, keda ta võiks mängida, kuigi ta võib muidugi üllatada.

CGI-ga läheks ma kindla peale ja võtaks Weta Digitali.

Triloogia esimeses osas keskendutaks elule-olule enne rännakut ja Jussike jõuaks ära käia Esmaspäeva, võib-olla ka Teisipäeva juures. Teises osas oleks kõik ülejäänud nädalapäevad, välja arvatud Pühapäev, tema juurde jõudmine jääks viimasesse osasse, et põnevust oleks: mis siis, kui Jussike ei jõuagi Pühapäevamaale? Lõpuks jõuab Jussike tagasi koju, mida ta on rännakutel alles õieti hindama õppinud, aga kõik on päästmatult muutunud. See tähendab, filmi oleks väikest viisi põimitud ka “Kas maakera on ümmargune?” teemad.

Tegelikult hakkab mul praegu üha enam tunne, et Jussikest võiks mängida Aaron Eckhart.

—————————————————————————–
PS: praegu tulid pähe ka Brad Pitt, Owen Wilson (kuigi ta on ehk liiga kerglane, aga võib-olla just vastupidi, saaks näidata tema arengut) ja Jude Law. Igaühega neist tuleks täitsa erinev film.

Vana, koju jõudnud, kergelt kibestunud Jussikest võiks Gary Oldman mängida.

Sünkroonsused ja sünergiad

jaanuar 15, 2016

1. Kas pole hästi korraldatud, et just siis, kui mul on kõige rohkem vaja kuivatatud mandariinikoori, et pliidipuudele vunki juurde anda, ongi mandariinihooaeg?

2. Kui telekast oli “Mary Poppinsi” muusikal tulnud ja mul hakkas samal õhtul kummitama “Pipi” muusikali pannkoogilaul, siis läksid need kaks mul korraks hajameelselt segi. Ja siis taipasin, et Tommy ja Annika on peaaegu samad tegelased, mis Jane ja Michael: lugeja asetäitjad maagilisest olendist peategelase kõrval. Siis mõtlesin, et oot-oot, kas Pipi on üldse maagiline? otseselt üleloomulikke võimeid ta ei ilmuta, tema erakordne tugevus (ja rikkus) meenutab pigem superkangelasi kui muinasjututegelasi. Aga, mõtlesin ma järgmiseks, muinasjututegelastele lähemale ja superkangelastest eemale viib teda see, et ta on ehe jumalik laps (millest ma olen varem natuke kirjutanud, kui keegi selle kontseptsiooniga tuttav pole).

3. Vaatasin niskest Disney filmi nagu “Nõiutud” ja taipasin kuskil poole filmi pealt ära, et praktiliselt sama film ju, mis see playboy-jänku film (mis mulle kunagi samastumislõbu pakkus). Siiras tütarlaps, kes on elanud turvalises maailmas, kus kõik läheb hästi (ja on õnnelikud lõpud, hö-hö-höö), satub pahade tegelaste sepitsuste tõttu pärismaailma, kus elu on karm ja inimesed küünilised. Ja lõpuks võidab puhas süda ikkagi kurjad sepitsused ja printsess oma printsi. Ja printsess jääbki pärismaailma elama endast mõjutatud inimeste sekka, keda ta on armastama hakanud.

“Legally Blonde” oli kah peaaegu sama lugu, ainult ilma salasepitsusteta.

 

PS: nüüd, kus ma neid kaht punkti kõrvuti vaatan, näen, et neil tütarlastel on omajagu jumaliku lapse tunnuseid.

Ma vaatasin vahepeal Jacksoni “Kääbiku” teise osa ära ja leidsin oma üllatuseks, et minu meelt on päris hästi lahutatud. Ilmselt aitas lõbule kaasa, et ma ei lootnudki tast suurt midagi – tagasihoidlikud ootused on õnne ja rahulolu pant. Ja kindlasti aitas see, et ma olin kogu jacksoniaana vahepeal Tolkieni fännikunstiks ümber mõtestanud. Tal ei peagi originaaliga rohkem pistmist olema kui “Mehel La Manchast” “Don Quixotega”. Õigust öelda märkan ma seda jutuks võttes just praegu, et populaarseid dramatiseeringuid/ekraniseeringuid, mis eemalduvad originaalist kaunis põhimõttelistes küsimustes, on hulgem, võtke või “Mary Poppins” (tõsi, raamatu autor olnud muusikaliversiooni peale õige kuri) või vähemasti lõpu poolest “Mu veetlev leedi” ja “Hommikusöök Tiffany juures”. Ja just nüüd meenus mulle tagatipuks, et olen sarnaseid mõtteid mõlgutanud juba Disney “Heraklese” puhul – kui sellele heideti ette tänapäevastamist, siis mõtlesin ma salamisi, et huvitav, mispoolest Lully ja Quinault’ “Alceste” küll antiigitruum oli.*

Revenons à nos nains – ma olin üllatunud, kui vähe suurem osa muudatusi mind häiris. Taurieli kuju oli fanfic‘i võtmes normaalne või isegi üsna viisakas tegelane – töötatud välja ruumis, kuhu autor ongi tühja koha jätnud, tähendab, kui autoril on lihtsalt kari statiste (“üks haldjas”, “teine haldjas” ja “terve kari haldjaid”), siis mõnele neist antakse rohkem nägu. Sama loogika, mis töötab ajaloolist fiktsiooni luues: võib vabalt välja mõelda uusi tegelasi, kes ajaloolistes dokumentides kuuluvad hulka “rahvas” või “ja teised”; või nagu üks blogija kirjutab: kui Tolkien tahtis luua mütoloogiat, siis on talle ainult kompliment, kui see hiljem teiste inimeste käes edasi rahvastub (“A defining element of myth is that it gets told and retold and changed and reinterpreted and fit to what people need and want when it’s being retold. That’s the whole point of a mythos. /…/ But that it’s added to – and in some cases changed from – the book; that’s not “disrespecting the material.” Not in this case. In this case, it’s the exact opposite. It’s proof of Mr. Tolkien achieving his goal. It’s one of those cases where reinterpretation isn’t just okay; it’s a tribute.)

Liikide või rahvaste (või mine võta kinni, kuidas Tolkien neid ranges taksonoomilises võtmes oleks sorteerinud) vaheline romantika oleks mind ehk häirinud, kui mind oleks kohe esimese asjana selle fakti ette seatud siis, kui ma mõtlesin veel päkapikkudest nii, nagu nad Maret Kernumehe piltidel on. Aga nii ilusate päkapikkude puhul nagu Jacksonil ei paistnud sugugi imelik, et haldjaneiu võib päkapiku poole lahkema pilguga vaadata – no kuidas sa ei vaata nii ilusate päkapike poole igasuguste huvitatud pilkudega, mina ise vaatasin kindlasti veel palju rohkemate pilkudega ja mitu korda! Päkapikkude enda ilu oleks võinud mind häirida, aga kuna ma olin esimeses filmis juba ära naernud, kuidas Keskmaa kõige ilusamad mõistusega olendid on tegelikult hoopis päkapikud, siis teiseks filmiks see mulle enam jalgu ei jäänud.

Mind ei pahandanud ka väiksemad muudatused, nt see, et Thorin saadab Bilbo kohe Laekakivi otsima, mitte lihtsalt juhisega “varasta sealt midagi”; või et Bardi üritati juba enne pildile tuua kui lohelaskmiseks läheb (selle taga on, ma kahtlustan, ka tahtmine tuua sisse “Sõrmuste isanda” filmide Aragorni kuju taoline figuur, sest teiseks filmiks on ka võhikutele juba selge, et Thorinist ei tule mitte Aragorni, vaid Boromiri moodi tegelane (nagu raamatuski)). Üleüldse ei häirinud mind tegelikult suurt ükski koht, kus kellelegi, kellel raamatus oli vähe teha või kes oli lausa nimetu statist, rohkem oma nägu anti, eriti kui näod olid nii ilusad – mis mul saab ohtrate ilusate meesisendite vastu olla? Päkapikud olid ilusad, Bard oli väga ilus ja isegi haldjad olid natuke ilusad, kui sulle blondid meeldivad.

Mis häiris? Põhiline, mis esimeseski filmis: LIIGA PALJU KOLLE. Oh kui palju kohti, kus raamatus käis huvitav poliitiline intriigitsemine osaliste vahel, kes ei vastandunud üksteisele hea-halva teljel (haldjad, päkapikud ja Järvelinna elanikud), läks filmis neetud arvutigraafiliste kollide raisku – ei mingit ägedat intriigi, selle asemel üksluine madistamine. Üks tüdimuse põhjus võib olla arvutigraafika: ma leian, et paljud “Sõrmuste isanda” kollid, kes olid valdavalt grimmi abil koledaks tehtud ja arvutiga ainult natuke kõbitud, olid huvitavamad, ja arvutised vargid olid juba toona tüütud.** Ja teine muidugi see, et kogu “Kääbiku” tegevuse tallermaa muutub niiviisi kole üksluiseks, kui võib juba mürki võtta, et viie minuti pärast hüppab Azog või mõni tema käsilane kuskilt välja.

Ja teine pahakoht oli siin filmis see, kus mitte ei võetud vähekirjeldatud tegelast ega antud talle karakterit juurde, vaid võeti põnev, hästi väljajoonistatud originaaltegelane ja ratsutati tema stseenid kiiresti läbi, asendades suure osa head raamatudialoogi pealegi järjekordse tagaajamisstseeeniga. Ma räägin Beornist muidugi. Ja veel üks asi, millele Kate Nepveu tähelepanu juhtis (vt tema artiklist “Beorni” alapealkirja alt): tema motiivid olid isekamaks muudetud, nagu “Kahe kantsi” filmis entidelgi. Üks minu lemmiktegelane niiviisi ära nudida ja kaotada ära hea rütmiga stseen! Kui nad kartsid, et film läheb muidu liiga pikaks, jätnud siis üks-kaks mõttetut kollistseeni ära!

Ma olen selle üle peaaegu sama pahane nagu selle jõleduse peale, mida Jackson Faramiriga tegi – see paneb mind tahtma, et keegi teeks kunagi “Sõrmuste isandast” uue(d) filmi(d), õige Faramiriga. “Kääbikuga” on mul veel vähemalt lootust, et kuna ma pole pikemat versiooni näinud, siis äkki seal on Beorni rohkem ja vähem rutakalt.

Näh, nüüd märkan, et mul on praegu PJ “Kääbikule” samad etteheited, mis toona tema “Sõrmuste isandale”, ja rahule jään sama tüüpi muudatustega: minu poolest on OK, kui keegi skemaatiline tegelane joonistatakse põhjalikumalt välja (või vahel isegi mitte OK, vaid lausa väga-väga hea, näiteks Boromir on minu arust filmiversioonis etem kui raamatus, hoolimata veidi vale tüüpi välimusest) või antakse nimetule statistile nimi, olgu see siis Figwit (=Lindir) või Tauriel. Ei ole üldse OK, kui tegelaselt võetakse ägedaid omadusi ära (Faramir!!!!! ja Beorn) või nende stseenid jäetakse ära või ratsutatakse läbi (kui arrmastusest rääkida, siis “Kääbikusse” Taurieli-liini lisamine pahandab mind palju vähem kui see, et “Sõrmuste isandast” nuditi ära Faramiri-Éowyni tutvumise lugu, mis on vbla parim romantika, mida Tolkien on üldse osanud kirjutada – see ala ei ole just tema tugev külg, nii et kui tal vahel harva välja kukub, siis kasutaks äkki ära, mh?). Ja eriti vähe OK on see, kui väljanuditud huvitavatest stseenidest jäänud ruum täidetakse elektrooniliste kollide madistamisega, mis näeb välja, nagu keegi oleks arvutimängu sees dokkfilmi teha üritanud.

Ah jaa, kui huvitavatest stseenidest rääkida, siis ma oleks küll suure mõnuga palju kauem jälginud seda dialoogi, kus Smaug ja Bilbo kassi ja hiirt mängivad.

*

Kui ma juba hakkasin rääkima ebapopulaarsetest tegelastest, kes mind ei häirinud, siis olgu siin kaks esimese filmi oma kah kirjas: ma kuulun nähtavasti ülitillukesse vähemusse, kellele meeldisid kaljuhiiud, kes üksteise pihta kiva loopisid – meeldis, et nad näevad välja nagu elustunud kaljud ja see, et neil (nagu raamatuski) ei olnud põhitegevusega midagi pistmist, ei olnud nad protagonistide poolt ega vastu ega pannud õieti üldse tähele, et nood seal on (ainult see oli natuke tüütu, et peategelased sattusid selle kiviloopimise käigus sellise kivilaviini alla, et nad ei oleks normaalse füüsika puhul tohtinud ellu jääda – kui peategelaste ellujäämisvõime on nagu Bugs Bunnyl, võtab see põnevuse maha). Sellised tegelased, kes kangelase-antagonisti skeemi ei mahu, teevad fiktiivmaailma mõnusalt tihedaks.

Ja teiseks meeldis mulle Radagast. Sammalhabe, kes sööb maagilisi seeni, linnuke sõna otseses mõttes peas, ja ravib terveks haige siilikese, on mulle vastupandamatu, kõige oma jänesekelguga. Osalt võib see vastupandamatus minna küll sinna auku, et kohmakad ja hajameelsed, aga sellest hoolimata head tegelased on minu lemmiksorti tegelased. Nad on nii võrratult mittelahedad ja ma olen vist juba kuskil öelnud, et lahedus kui niisugune käib mulle närvidele.

Taliesin üritas mult hiljuti välja pinnida, misasi see lahedus on, mida ma ei salli – kui ma nüüd mõtlen sellele, et Radagast, linnusitt habemes, oli mulle sümpaatne, ja ilus Thorin oma Meheliku Kannatusega ajas aeg-ajalt naeru peale, siis paistab, et selline stiilsus, mis püüab naeruväärsust endast kaugel eemal hoida, pürg efektse tõsiseltvõetavuse poole; see, kas vahend on Üllas Ilu ja Traagilised Poosid või vaimukad (või “vaimukad”) onelinerid ja stiilne nahktagi, on juba žanri küsimus. See äratab minus hirmsa isu otsida naeruväärsus üles ja kleepida see Laheda Tegelase külge tagasi – “vabandust, te vist kaotasite midagi”.

Sellel on omad head ja halvad küljed, ooperit jms ülevaid žanre on näiteks märksa parem nautida, kui ma lasen sellel naeruväärsusel rahulikult natuke aega kaotsis olla, kus mul kiiret, küll ma pärast üles leian. Peaks vist õppima naeruväärsust suspendeerima, kaotamata ometi armastust kohmakate Radagastide vastu, oh, kus siis ootavad mind alles narratiivinaudingud.

Radagasti juurde naastes – paljud kaebasid, et siiliarstimise peale raisati palju aega. No minu poolest oleks võinud kõigi “Smaugi laastatud maa” orkistseenide asemel mõni haige siilikese arstimine olla. Mõni ime, et ma ei suutnud Kili romantikalise ravimise peale pahandada: ta oli haigele siilikesele kõige lähem, mis selles filmis võtta oli***.

——————————————————————————————————————————————————————-
* Quinault’l oli barokktragöödia vaimus armastajast Herakles, Disney’l jälle tore blond poiss, sisimas hea, aga halva enesekontrolliga – nii et kui blondsus kõrvale jätta, vastab Disney kangelane antiikeeskujule vaata et rohkemgi – Deianeiraga on muidugi iseasi, see oli originaalist nii kauge, kui üldse annab.

** Mis värk nende vargidega on? Nad ei meenuta üldse, üldse hunte. Üldse, mis värk hollivuudikinol liba- ja muude kahtaste huntidega on? Nad on alati ebahundilikult töntsi koonuga. Ka “Pan Kleksi akadeemia” huntide maskid on rohkem hundi nägu, ütlen ma teile. Ausalt, kui ma praegu neid “Pan Kleksi” hunte vaatan, siis hakkan lausa tahtma, et ka Keskmaa filmides oleks sellised. Ilusamad ja õudsemad, need hollivuudihundid on lihtsalt vastikud.

*** Rääkimata sellest, et see stseen oli mulle väikegi kompensatsioon selle eest, et PJ “Kuninga tagasitulekus” ratsutati ravimisstseenidest, mis olid raamatus ise väga hea rütmiga ja mängisid tähtsat rolli nii terviku rütmis kui ka karakterite arengus, julmalt ludinal üle. PJ häda, madistamist paneb juurde, vaiksed stseenid nudib ära, nii tulebki iga stseeni üle, kus ei sõdita, tänulik olla.

Teletraumad

detsember 10, 2015

Vaatasin, mis lastesaateid lehelugejad hirmsaks on pidanud, kommentaariumi ka – vaadatud repertuaari järgi on vastanud ilmselt minu põlvkond, kümmekond aastat sinna-tänna. Ja jäin mõtlema, et mulle need “Kivinõiad” ja “Kikerikiid” erilisi traumasid ei tekitanud, kõhedad kohad olid seal just parasjagu kõhedad, et põnev oleks. “Nukitsamees” oli natuke õudne, “Suur Tõll” rohkem, aga näiteks “Nõiutud saar” oli hiigla äge, ma ei jõudnud ära oodata, millal seda jälle näidatakse (vbla aitas kaasa see, et ma olin TeMuKist kiitvat arvustust lugenud ja sellest mõjutatud); ja kui ma oleks saanud ise multikat valida, siis okei, “Siil udus” ei oleks just olnud esimene eelistus (ma oleks ikka “Nu, pagadid” tahtnud), aga hirmus ta küll ei olnud, lihtsalt tundus tollal natuke igav, kuigi ma poleks seda elu sees tunnistanud, sest ma tahtsin diip olla – umbes samas vanuses olin ma otsustanud, et “Rajaleidja” on parem raamat kui “Ivanhoe”, sest ma pidasin raskepärasust kirjanduse kvaliteedi tunnuseks.

Selle peale tuli küll meelde üks multikas, mis tekitas trauma, “Viimane jaht” (IMDB link kah, aga seal on üsna vähe kirjas). Kui see multikas mulle meenub, siis pean tasakaalu säilitamiseks alati sellest püüdlikult mittemõtlema, mis on nii edukas nagu roosast ninasarvikust mittemõtlemine ikka. Aga asi ei olnud hirmsuses, vaid kurbuses.

Mõtlen nüüd, et mine tea, kas asi on selles, et ma hakkasin tihemini telekat nägema siis, kui olin juba kaheksane, ja pealtkaheksane on kurbusele vastuvõtlikum kui hirmutamisele. Teisest küljest vat ei tea ikka, sest õudusfilme ei kannata ma eriti vaadata isegi praeguses auväärses eas. Kolmandast küljest jäävad mind kõige rohkem painama hoopis filmid, kus näidatakse kalkust: mul on kaks väärtfilmielamust, mille järel ma tean, et parem, kui ma neid filme enam ei näeks (kuigi teisalt on kiusatus ikka torkida, kas teine kord on ikka sama õudne): “Kellavärgiga apelsin” ja see Hollandi kleidifilm, mida turundatakse kui komöödiat.

Ja sarjade vaatamise olen ma katki jätnud hoopis selle peale, kui tegelased liiga palju emotsema ja selle emotsemise pärast üksteisega nõmetsema hakkavad. Näiteks “Selfridge’i kaubamaja” jäi sellepärast sinnapaika.

Kui ma nüüd veel kauem mõtlesin, siis tuli lapsepõlvest siiski peale “Suure Tõllu” veel paar fiktsiooniõudukat meelde: esiteks kartsin ma “Kääbikut” lugedes Sünklaant, nii et tükk aega jätsin selle koha lugedes vahele (ja raamatu lõppu jõudes lugesin takkajärgi, sest siis oli hoog sees, tahtsin rohkem ja pärast lõpu lugemist olin äksi täis), kuigi lugedes polnudki tegelikult hullem kui ülejäänud lugu. Peamiselt kohutaski mind see nimi: Sünklaas. Samamoodi ka “Surnumanaja”. Lugesin endale neid nimesid mõttes ette, kui tahtsin endale hirmu peale ajada. Teiseks tuleb meelde üks päris lastesaatehirm: “Kolmanda planeedi saladuses” humanoidist vale-doktor-Verhovtsev, eriti see koht, kus tal inimese mask peast tõmmatakse ja see hatifnatlik pea välja ilmub (ma oleks eelistanud, et ta inimese näoga ringi laseks, isegi kui nii on ohtlikum), ja see koht, kus ta pärast puuris on ja varbu järab.

Kui mul olid palavikuhallukad, kartsin pööraselt hoopis mingeid abstraktsusi: korra Pärnus, kui K. samas toas ühe vana kohvri peal mängis, kartsin, et sealt tulevad ruutjuured välja – ma püüdsin talle karjuda, et ta neid välja ei laseks, aga häält ei tulnud. Ja ühe teise palaviku ajal olin öösel ärkvel, teadsin, et elutoas on suured arvud, ja see oli kirjeldamatult hirmus. Mõnikord mittepalavikuse peaga kutsusin endale teravate elamuste mõttes neid hirme ise peale, püüdes ette kujutada näiteks kõiki maailma arve korraga või suuri arve nii, et ma hoiaks korraga fookuses viimast kui üksikut “ühte”, mis selle suure arvu sisse mahub – või vastupidi, mingi suuruse üha väiksemaks ja väiksemaks jagamisi, lõpmatut poolitamist. Ühesõnaga, peaasjalikult nii- või teistsuguseid lõpmatusi. Kui seda piisavalt kaua ette kujutada, tekitas see enam-vähem unehalvatuse laadse seisundi, kus õhk muutus justkui kõvaks ja ei saanud enam liigutada. Pagan teab, miks mulle tundus hea mõte seda kogeda. Muutunud teadvusseisundite janu oli nähtavasti suurem kui hirm ebamugavate elamuste ees.

——————————————————————————–
PS: teiste eestlaste muljetamist lugedes sain teada, et mõni kartis “Taevakarva kutsut”, mis mul on lapsepõlves kuidagi kahe silma vahele jäänud. Vaatasin A. soovitusel (õigemini rahustamisel, et “ei ole liiga kurb”, ma ei tahtnud ju uut “Viimast jahti” kaela saada) ära, olen täielikus vaimustuses ja tollesse roosasse ja sinisesse mehesse armunud. Huvitav, mis ma sellest lapsena oleks mõelnud, multikamuusikalid mulle muidu meeldisid, “Lendav laev” oli näiteks üks lemmikuid, aga teisest küljest meeldis mulle lapsena siledam pildikeel kui praegu ja venelaste “Karupoeg Puhhi” olen alles nüüd täies ilus hindama õppinud.

Käbidest kariloomad

juuli 27, 2015

Leidsin venelaste 1985. aasta “Kääbiku”-telelavastuse ja lustisin kõvasti. Tähendab, kohati tegid mulle ehk nalja kohad, mis polnud sellisena mõeldud – nt mäekollide sisenemisballett kombinatsioonis Bilbo õudusilmega, justkui tegemist oleks eriti tundliku tantsukriitikuga – aga enamikus kohtades lõbutsesin arvatavasti nii, nagu autorid olid tahtnud, sest on selge, et nad tahtsidki lõbusat lavastust teha.

See lavastus on anti-Jackson, võiks öelda. Leidsin telelavastuse ühest kirjandusblogist, mille pidaja kirjutas mh ka Jacksoni versioonist; ma ise olen esialgu ainult I osa näinud, aga juba seal oli palju rõhku dramaatilisel märulil, ja kui blogijat uskuda, siis II osas on tasakaal juba täitsa paigast ära – või kuidas seda nimetada, kui vaatajal tekib võitlusstseeni ajal mõte, et loeks õige vahepeal meilid ära, nagunii nüüd mitukümmend minutit midagi uut ei juhtu (sest iga üksik mõõgalöök ja tulepurse sellises kontekstis arusaadavalt sündmuseks ei kvalifitseeru). Ja kui Jackson liialdab võitlusstseeenidega, siis venelased jätsid need telelavastuse formaadi tõttu kas üldse pildist välja või esitasid üksnes vihjeliselt. Ma ütleks ka, et Jacksonil esineb tahtmatut koomikat rohkem – üks põhjus on muidugi see, et ta, vaeseke, tahab püüdlikult tõsist ja ülevat filmi teha. Aga algmaterjal ise ei ole nii hirmus tõsine ja ülev.

Vene “Kääbiku” ehtsast papist kulissid – no umbes nagu “Star Treki” esimeses seerias – valmistasid mulle sellist puksuvat rõõmu, et jäin kohe mõtlema: ma peaks vist välja ütlema, et “low production values are my kind of production values”. Ka rootslaste Picasso-filmis on üks alalisi rõõmuallikaid see, et neil on seal kõigi stseenide tarbeks üks tuba ja üks tänavapilt.

A. arvas, et selline eelistus ei ole sugugi põhjendamatu: kui üks asi mängib kõikvõimalikke asju, tulevad selle asja võimalused paremini esile. Ma ise mõtlesin selle peale, kuidas laste loomingulisust pidid paremini äratama mänguasjad, mis ei ole liiga detailselt millegi moodi – siis saavad nad esineda selles rollis, mis lapsel parajasti vaja. Aga ega vaataja loomingulisusega teisiti ei ole. Huvitav, et seda (vähemalt tänapäeva peavoolu) kinos nii vähe kasutatakse, kui teatris ei oleks sugugi üllatav, et näiteks üks ja sama kast on etenduse jooksul kord tool, kord voodi, kord maja; vaataja, kes hakkaks vinguma, et “see ei ole tool, see on suvaline kast” või “see on vineerist kastrulipilt, mitte kastrul ja sellega ei saa süüa teha”, jätaks endast ise lolli mulje, aga kinos peetakse seda miskipärast kohasemaks.

Mulle tuli meelde artikkel vanade filmide eriefektide üle naermise tobedusest:

Laughing at the silly effects or the stylized dialogue in an old movie doesn’t prove that you’re better than it. It demonstrates that you lack the imaginative capacity to project yourself backwards in time, to appreciate the rhythms and storytelling styles of an era that is not your own. /…/ There’s no way to quantify this, but audiences seem less willing than ever to make that effort, and more contemptuous of movies that ask it of them. In part, as Nicholson suggests, it’s that “CGI has conquered our imagination”: We no longer tolerate anything less than photorealism, even though the stop-motion movements of Willis O’Brien’s King Kong or Ray Harryhausen’s skeletons still offer a kind of eerie presence that modern effects can’t touch.

Tõsi, osalt võib kiusatus vanamoeliste eriefektide üle naerda tulla ka sellest, et tänapäeva inimesel on raske vahet teha, kus möödaniku filmitegijad on tinglikkuse meelega sisse panud ja kus nad taotlevad realismi. Oletan, et “Dr Caligari kabineti” puhul oleks vaja päris rumalat vaatajat, et hakata ilkuma selle üle, et seinad on viltu ja aknad neile peale joonistatatud ja üldse, päris elus räägivad inimesed hääle, mitte vahetiitritega.

———————————————————————————————–
PS: nüüd meenus ka Crackedi artikkel sellest, kuidas liiga palju arvutiefekte teeb kõik multikaks. Peter Jackson saab teiste hulgas oma jao kätte: “So, in the end, this physics-defying stunt just turns Legolas into an immortal Looney Tunes character.”

Kultuurierinevused

juuni 18, 2015

Viimase kuu või kahe sees olen ära vaadanud kaks filmi, mille mõlema peategelane on naine, kes pole enam just plikakene, ja mõlemas lähevad sündmused õieti käima sellest, et naine jäetakse maha. Ameerika omas on see mahajätja siivsalt abikaasa (no selles mõttes ameerikalikult siivsalt, et näe, ikka korralik naine, mitte mingi armukesepidaja), Prantsuse omas armuke.

Ameerika filmi peategelasel oli esiotsa põletav probleem, et ta on juba üle neljakümne ja nii vanad naised on teatavasti nähtamatud. Mida eksplitseeriti sellega, et kui noorem mees kohvikus temaga viimaks juttu tegema tuli, siis ainult tooli laenamiseks.

Prantsuse peategelane sõnastas oma probleemi seevastu: “Ma olen armunud naine, keda on reedetud.” Tema kokkupuude noorema mehega – kes oli ainult natuke vähem statist kui see Ameerika filmi noormees – käis nii, et noorem mees sebis ta baaris ära, tahtis pärast purjus üheöösuhet kaasa tulla ja kui naine teda kaasa ei võtnud, karjus igaks juhuks järele: “Ma armastan sind!”

Et ikka päris selge oleks, lõppes meerikamaa film sellega, et naine sõitis Euroopasse oma kunagisele armastusele külla ja küsis kaadritaguse häälega vaatajalt, kas see ikka teab, et Euroopas arvatakse, et naise parim aeg saabubki alles keskealiselt; ja Prantsuse filmis ei tulnudki vanus lahendamist vajava probleemina üldse üles; lahendamist ja ülesaamist tahtis õnnetu lõpuga armastuslugu või õigemini kaks sellist armastuslugu ja viimaks neist üle ka saadi.

Mulle meeldisid mõlemad päris hästi, aga pärast “Bettie läheb ära” vaatamist tõusis see, kui tähtis asi on “Keskealise naise kättemaksus” iga, kuidagi eriti esile – justkui tegemist oleks hoopis teemaga “kuidas õppida kroonilise haigusega elama”. Ärgu minust nüüd valesti aru saadagu, midagi hullu ei olnud, vanus ei olnud seal kõige tähtsam asi ja sellest ei räägitud kogu aeg. Teise filmi taustal torkas lihtsalt silma, et see oli üldse mingi teema, eriti arvestades, et Christine Lahti oli oma osatäitmise ajal 16 aastat noorem kui Catherine Deneuve enda rolli tehes (linastumise ajal 54 resp. 70).

Kultuur ja elu

august 8, 2014

Sõber Arni armastab rääkida, kuidas talle meeldib “lobisev arhitektuur”: mis viitab ja tsiteerib, on paksult kultuuri täis. Ja nii ka muudes eluvaldkondades. Mida rohkem lobiseb, seda parem.

Ometi ei ole seda nii raske leida, mõtlen ma, ja lobinat ei pea tingimata autor sisse panema: mul, vaatlejal, on pea lobinat täis ja tsitaadid vupsavad pinnale ootamatute ärritajate peale. Mille vastu mu pole midagi, selles mõttes olen ma Arni parteis.

*

Pank sundis mind Lõunakasse minema: ta tahab nüüd pikemaid paroole ja ma kombineerisingi talle viimati midagi vastuvõetavat, ainus häda, et mul ei jäänud päris meelde, mis järjekorras ma kombineerisin ja millal suurtähe või numbri sisse panin – ja nii viis korda järjest, niisiis tuli minna uut küsima. Ja ükski muu kontor ei ole kauem lahti kui kuueni, tähendab, ei jää üle muud kui bussiga sõitma minna.

Tegelikult läks mul väga hästi. Üks asi, et seal on taluturg, kust ma sain sibulat, küüslauku ja põldube, seda ma tean tegelikult niigi. Aga mul ei ole mitte kunagi varem õnnestunud sealset pontšikuputkat tabada nii, et seal oleks korraga nii pontšikuid kui müüja. Seekord olid mõlemad ja saba ei olnud, ainult ühed nii kümnesed poisid olid kobaras leti ääres ja lugesid raha üle, et mida osta.

Müüja tahtis mulle müüma hakata, mina märkisin “poisid olid enne, äkki nad tahavad ära osta.” Ei tahtnud veel, polnud otsusele jõudnud, lasid mind löögile. Hakkan oma kolme pontšikud küsima, üks poiss ütleb selja tagant “teil vist sall kukkus”. Õigus, minu siidsall oli ennast koti küljest lahti harutanud. Aitäh.

Kazuo Ishiguro, “Päeva riismed”, Eesti Raamat 1994, lk 48.

Pean tunnistama, et minu äsjane põgus kohtumine oli teinud minu tuju väga heaks; tavaline vastutulelikkus, mille eest mind tänati, ja tavaline vastutulelikkus, mida mulle vastu pakuti, sisendas arusaamatul kombel suuri lootusi, et mind saadab edu kõigis lähemate päevade ettevõtmistes.

*

Aga vahel läheb muidugi vastupidi ja kunst justkui tsiteeriks mu enda või mu sõprade elu seebiooperit. Hakkasin otsast seda järjekordset Cumberbat…järjekordset Esimese maailmasõja eelse maailma sarja vaatama; eile üritasin peategelast Ep-le kirjeldada ja täna turgatas, et me oleme juba ühest sarnaste omadustega tegelasest lugenud, kui Pirgit meie kõigi rõõmuks tõsielulist seebiooperit kirjutas, nimed kõik viksilt muudetud, et ei oleks laim või privaatsuse rikkumine. Novott. Seal oli tegelane hüüdnimega “raudsed trussikud”. Täpselt nii*.

See kõik on muidugi jube lihtsustus, lisan ma kohusetundlikult. Loomulikult on kummalgi mehel ka oma eripäraseid omadusi, mitte ainult see üks sarnasus. Näiteks julgeks ma öelda, et meie seebika mr “raudsed trussikud” on märksa ilusam kui Cumberbatch (ja siinkohal pean ma takka kiitma Cumberbatchile endale, kes ei jõudnud ühes intekas ise ära imestada, kuidas temast küll seksisümbol on saanud. Mina ei saa kah aru, miks ta on seksisümbol, aga hästi mängida oskab ta küll. Võib-olla ei tee seksisümboldajad temal ja Sherlockil vahet ja ega siis enam välimus loegi, siis loeb see, et “Brainy’s the new sexy”.) Muide, see uus tegelane on samuti üliintelligentne. Hmm, kui järele mõelda, siis Sherlockiga juba kaks sarnast omadust: ülisuur intelligentsus ja aseksuaalsus. Ainult et üks käitub inimestega imelikult sellepärast, et tal on empaatiadraiv puudu, ja teine sellepärast, et ta on nii neurootiline. Või oli see nüüd moraalne.

——————————————————————————————-
* Ja vaadake oma rõõmuks ka Mouth Boxi nimelise IMDb-kasutaja (ma ei leia sealt kuidagi võimalust konkreetset arvustust linkida, aga otsige tema arvustustelehelt “Parade’s Endi” oma – või passige “Parade’s Endi lehelt Mouth Boxi arvustust) ülimalt adekvaatset kirjeldust, tsiteerin: “The series stars Benedict Cumberbatch as Christopher Tietjens – a tightly wound, deeply honourable English gentlemen with an annoying penchant for not having sex with beautiful women who want to have sex with him. /…/ Christopher’s sagging mouth slides further and further down his face as he daydreams about his beautiful suffragette admirer Valentine (Adelaide Clemens), and what it might be like to not have sex with her again when he returns home to Blighty.” See arvustus on tervikuna veel parem kui see tsitaat, ausalt.)

(Eesti levisse jõudis film inglise pealkirjaversiooniga “1+1”, kuigi “Puutumatud” oleks ka eesti keeli täiesti töötav pealkiri.)

Esiteks ei pääsenud ma kuidagi mõtlemisest, et Driss oli paljuski selline haruldane tegelasetüüp nagu Manic Pixie Dream Girli meessoost vorm. Küll vähem klišeeline, mitmemõõtmelisem, oma siseelu ja vaatenurgaga – ei tea, kas sellepärast, et filmitegijad olid lihtsalt paremad kui keskmise hollivuudi omad või sellepärast, et tegelastel olid päriselus prototüübid olemas, ikkagi tõestisündinud loo järgi tehtud.

Hmm, ausus või põhjalikkus või teab mis sundis järele vaatama ja loomulikult ei olnud ma esimene, kes seda märkas.

Teiseks tegi mulle lõbu mõte, et kogu lugu võiks kirjeldada ka töötuameti eduloona: ennäe, mis kasu sündis sellest, et nemad ajavad töötuid tööintervjuudele.

Kolmandaks jäi silma, kuidas terve film sai hakkama praktiliselt ilma konfliktideta – midagi oli, aga mitte keskse looga seotut. Armastuslugu ilma armastajate tülita, võiks öelda, kui tegemist oleks romantilise komöödia žanriga (mida ta ei ole, ärge kartke). Rääkisime A.-ga, ta märkis, et ta kartis film otsa, et tuleb mingi mõttetu tüli – ja kui seda juba tükimat aega ei tulnud, hoidis ta pöialt, et nad jumala eest saaks töösuhte kuidagi ilma sellise tülita ära lõpetatud. Ja saidki. Mis tähendab, et haarava loo saamiseks ei ole vaja vägisi konflikte sisse pookida.

—————————————————————————————————————————-
PS: näh, Rents kiitis kunagi ka ja mainis sama asja, et ekstra pingeline ei olnud, aga kogu aeg huvitav vaadata.

Filmigurmaani arvustus kiidab ka.

Mart Raun heidab draama puudumist aga (muidu üsna kiitvas arvustuses) hoopis ette.