Käbidest kariloomad

juuli 27, 2015

Leidsin venelaste 1985. aasta “Kääbiku”-telelavastuse ja lustisin kõvasti. Tähendab, kohati tegid mulle ehk nalja kohad, mis polnud sellisena mõeldud – nt mäekollide sisenemisballett kombinatsioonis Bilbo õudusilmega, justkui tegemist oleks eriti tundliku tantsukriitikuga – aga enamikus kohtades lõbutsesin arvatavasti nii, nagu autorid olid tahtnud, sest on selge, et nad tahtsidki lõbusat lavastust teha.

See lavastus on anti-Jackson, võiks öelda. Leidsin telelavastuse ühest kirjandusblogist, mille pidaja kirjutas mh ka Jacksoni versioonist; ma ise olen esialgu ainult I osa näinud, aga juba seal oli palju rõhku dramaatilisel märulil, ja kui blogijat uskuda, siis II osas on tasakaal juba täitsa paigast ära – või kuidas seda nimetada, kui vaatajal tekib võitlusstseeni ajal mõte, et loeks õige vahepeal meilid ära, nagunii nüüd mitukümmend minutit midagi uut ei juhtu (sest iga üksik mõõgalöök ja tulepurse sellises kontekstis arusaadavalt sündmuseks ei kvalifitseeru). Ja kui Jackson liialdab võitlusstseeenidega, siis venelased jätsid need telelavastuse formaadi tõttu kas üldse pildist välja või esitasid üksnes vihjeliselt. Ma ütleks ka, et Jacksonil esineb tahtmatut koomikat rohkem – üks põhjus on muidugi see, et ta, vaeseke, tahab püüdlikult tõsist ja ülevat filmi teha. Aga algmaterjal ise ei ole nii hirmus tõsine ja ülev.

Vene “Kääbiku” ehtsast papist kulissid – no umbes nagu “Star Treki” esimeses seerias – valmistasid mulle sellist puksuvat rõõmu, et jäin kohe mõtlema: ma peaks vist välja ütlema, et “low production values are my kind of production values”. Ka rootslaste Picasso-filmis on üks alalisi rõõmuallikaid see, et neil on seal kõigi stseenide tarbeks üks tuba ja üks tänavapilt.

A. arvas, et selline eelistus ei ole sugugi põhjendamatu: kui üks asi mängib kõikvõimalikke asju, tulevad selle asja võimalused paremini esile. Ma ise mõtlesin selle peale, kuidas laste loomingulisust pidid paremini äratama mänguasjad, mis ei ole liiga detailselt millegi moodi – siis saavad nad esineda selles rollis, mis lapsel parajasti vaja. Aga ega vaataja loomingulisusega teisiti ei ole. Huvitav, et seda (vähemalt tänapäeva peavoolu) kinos nii vähe kasutatakse, kui teatris ei oleks sugugi üllatav, et näiteks üks ja sama kast on etenduse jooksul kord tool, kord voodi, kord maja; vaataja, kes hakkaks vinguma, et “see ei ole tool, see on suvaline kast” või “see on vineerist kastrulipilt, mitte kastrul ja sellega ei saa süüa teha”, jätaks endast ise lolli mulje, aga kinos peetakse seda miskipärast kohasemaks.

Mulle tuli meelde artikkel vanade filmide eriefektide üle naermise tobedusest:

Laughing at the silly effects or the stylized dialogue in an old movie doesn’t prove that you’re better than it. It demonstrates that you lack the imaginative capacity to project yourself backwards in time, to appreciate the rhythms and storytelling styles of an era that is not your own. /…/ There’s no way to quantify this, but audiences seem less willing than ever to make that effort, and more contemptuous of movies that ask it of them. In part, as Nicholson suggests, it’s that “CGI has conquered our imagination”: We no longer tolerate anything less than photorealism, even though the stop-motion movements of Willis O’Brien’s King Kong or Ray Harryhausen’s skeletons still offer a kind of eerie presence that modern effects can’t touch.

Tõsi, osalt võib kiusatus vanamoeliste eriefektide üle naerda tulla ka sellest, et tänapäeva inimesel on raske vahet teha, kus möödaniku filmitegijad on tinglikkuse meelega sisse panud ja kus nad taotlevad realismi. Oletan, et “Dr Caligari kabineti” puhul oleks vaja päris rumalat vaatajat, et hakata ilkuma selle üle, et seinad on viltu ja aknad neile peale joonistatatud ja üldse, päris elus räägivad inimesed hääle, mitte vahetiitritega.

———————————————————————————————–
PS: nüüd meenus ka Crackedi artikkel sellest, kuidas liiga palju arvutiefekte teeb kõik multikaks. Peter Jackson saab teiste hulgas oma jao kätte: “So, in the end, this physics-defying stunt just turns Legolas into an immortal Looney Tunes character.”

Kultuurierinevused

juuni 18, 2015

Viimase kuu või kahe sees olen ära vaadanud kaks filmi, mille mõlema peategelane on naine, kes pole enam just plikakene, ja mõlemas lähevad sündmused õieti käima sellest, et naine jäetakse maha. Ameerika omas on see mahajätja siivsalt abikaasa (no selles mõttes ameerikalikult siivsalt, et näe, ikka korralik naine, mitte mingi armukesepidaja), Prantsuse omas armuke.

Ameerika filmi peategelasel oli esiotsa põletav probleem, et ta on juba üle neljakümne ja nii vanad naised on teatavasti nähtamatud. Mida eksplitseeriti sellega, et kui noorem mees kohvikus temaga viimaks juttu tegema tuli, siis ainult tooli laenamiseks.

Prantsuse peategelane sõnastas oma probleemi seevastu: “Ma olen armunud naine, keda on reedetud.” Tema kokkupuude noorema mehega – kes oli ainult natuke vähem statist kui see Ameerika filmi noormees – käis nii, et noorem mees sebis ta baaris ära, tahtis pärast purjus üheöösuhet kaasa tulla ja kui naine teda kaasa ei võtnud, karjus igaks juhuks järele: “Ma armastan sind!”

Et ikka päris selge oleks, lõppes meerikamaa film sellega, et naine sõitis Euroopasse oma kunagisele armastusele külla ja küsis kaadritaguse häälega vaatajalt, kas see ikka teab, et Euroopas arvatakse, et naise parim aeg saabubki alles keskealiselt; ja Prantsuse filmis ei tulnudki vanus lahendamist vajava probleemina üldse üles; lahendamist ja ülesaamist tahtis õnnetu lõpuga armastuslugu või õigemini kaks sellist armastuslugu ja viimaks neist üle ka saadi.

Mulle meeldisid mõlemad päris hästi, aga pärast “Bettie läheb ära” vaatamist tõusis see, kui tähtis asi on “Keskealise naise kättemaksus” iga, kuidagi eriti esile – justkui tegemist oleks hoopis teemaga “kuidas õppida kroonilise haigusega elama”. Ärgu minust nüüd valesti aru saadagu, midagi hullu ei olnud, vanus ei olnud seal kõige tähtsam asi ja sellest ei räägitud kogu aeg. Teise filmi taustal torkas lihtsalt silma, et see oli üldse mingi teema, eriti arvestades, et Christine Lahti oli oma osatäitmise ajal 16 aastat noorem kui Catherine Deneuve enda rolli tehes (linastumise ajal 54 resp. 70).

Kultuur ja elu

august 8, 2014

Sõber Arni armastab rääkida, kuidas talle meeldib “lobisev arhitektuur”: mis viitab ja tsiteerib, on paksult kultuuri täis. Ja nii ka muudes eluvaldkondades. Mida rohkem lobiseb, seda parem.

Ometi ei ole seda nii raske leida, mõtlen ma, ja lobinat ei pea tingimata autor sisse panema: mul, vaatlejal, on pea lobinat täis ja tsitaadid vupsavad pinnale ootamatute ärritajate peale. Mille vastu mu pole midagi, selles mõttes olen ma Arni parteis.

*

Pank sundis mind Lõunakasse minema: ta tahab nüüd pikemaid paroole ja ma kombineerisingi talle viimati midagi vastuvõetavat, ainus häda, et mul ei jäänud päris meelde, mis järjekorras ma kombineerisin ja millal suurtähe või numbri sisse panin – ja nii viis korda järjest, niisiis tuli minna uut küsima. Ja ükski muu kontor ei ole kauem lahti kui kuueni, tähendab, ei jää üle muud kui bussiga sõitma minna.

Tegelikult läks mul väga hästi. Üks asi, et seal on taluturg, kust ma sain sibulat, küüslauku ja põldube, seda ma tean tegelikult niigi. Aga mul ei ole mitte kunagi varem õnnestunud sealset pontšikuputkat tabada nii, et seal oleks korraga nii pontšikuid kui müüja. Seekord olid mõlemad ja saba ei olnud, ainult ühed nii kümnesed poisid olid kobaras leti ääres ja lugesid raha üle, et mida osta.

Müüja tahtis mulle müüma hakata, mina märkisin “poisid olid enne, äkki nad tahavad ära osta.” Ei tahtnud veel, polnud otsusele jõudnud, lasid mind löögile. Hakkan oma kolme pontšikud küsima, üks poiss ütleb selja tagant “teil vist sall kukkus”. Õigus, minu siidsall oli ennast koti küljest lahti harutanud. Aitäh.

Kazuo Ishiguro, “Päeva riismed”, Eesti Raamat 1994, lk 48.

Pean tunnistama, et minu äsjane põgus kohtumine oli teinud minu tuju väga heaks; tavaline vastutulelikkus, mille eest mind tänati, ja tavaline vastutulelikkus, mida mulle vastu pakuti, sisendas arusaamatul kombel suuri lootusi, et mind saadab edu kõigis lähemate päevade ettevõtmistes.

*

Aga vahel läheb muidugi vastupidi ja kunst justkui tsiteeriks mu enda või mu sõprade elu seebiooperit. Hakkasin otsast seda järjekordset Cumberbat…järjekordset Esimese maailmasõja eelse maailma sarja vaatama; eile üritasin peategelast Ep-le kirjeldada ja täna turgatas, et me oleme juba ühest sarnaste omadustega tegelasest lugenud, kui Pirgit meie kõigi rõõmuks tõsielulist seebiooperit kirjutas, nimed kõik viksilt muudetud, et ei oleks laim või privaatsuse rikkumine. Novott. Seal oli tegelane hüüdnimega “raudsed trussikud”. Täpselt nii*.

See kõik on muidugi jube lihtsustus, lisan ma kohusetundlikult. Loomulikult on kummalgi mehel ka oma eripäraseid omadusi, mitte ainult see üks sarnasus. Näiteks julgeks ma öelda, et meie seebika mr “raudsed trussikud” on märksa ilusam kui Cumberbatch (ja siinkohal pean ma takka kiitma Cumberbatchile endale, kes ei jõudnud ühes intekas ise ära imestada, kuidas temast küll seksisümbol on saanud. Mina ei saa kah aru, miks ta on seksisümbol, aga hästi mängida oskab ta küll. Võib-olla ei tee seksisümboldajad temal ja Sherlockil vahet ja ega siis enam välimus loegi, siis loeb see, et “Brainy’s the new sexy”.) Muide, see uus tegelane on samuti üliintelligentne. Hmm, kui järele mõelda, siis Sherlockiga juba kaks sarnast omadust: ülisuur intelligentsus ja aseksuaalsus. Ainult et üks käitub inimestega imelikult sellepärast, et tal on empaatiadraiv puudu, ja teine sellepärast, et ta on nii neurootiline. Või oli see nüüd moraalne.

——————————————————————————————-
* Ja vaadake oma rõõmuks ka Mouth Boxi nimelise IMDb-kasutaja (ma ei leia sealt kuidagi võimalust konkreetset arvustust linkida, aga otsige tema arvustustelehelt “Parade’s Endi” oma – või passige “Parade’s Endi lehelt Mouth Boxi arvustust) ülimalt adekvaatset kirjeldust, tsiteerin: “The series stars Benedict Cumberbatch as Christopher Tietjens – a tightly wound, deeply honourable English gentlemen with an annoying penchant for not having sex with beautiful women who want to have sex with him. /…/ Christopher’s sagging mouth slides further and further down his face as he daydreams about his beautiful suffragette admirer Valentine (Adelaide Clemens), and what it might be like to not have sex with her again when he returns home to Blighty.” See arvustus on tervikuna veel parem kui see tsitaat, ausalt.)

(Eesti levisse jõudis film inglise pealkirjaversiooniga “1+1”, kuigi “Puutumatud” oleks ka eesti keeli täiesti töötav pealkiri.)

Esiteks ei pääsenud ma kuidagi mõtlemisest, et Driss oli paljuski selline haruldane tegelasetüüp nagu Manic Pixie Dream Girli meessoost vorm. Küll vähem klišeeline, mitmemõõtmelisem, oma siseelu ja vaatenurgaga – ei tea, kas sellepärast, et filmitegijad olid lihtsalt paremad kui keskmise hollivuudi omad või sellepärast, et tegelastel olid päriselus prototüübid olemas, ikkagi tõestisündinud loo järgi tehtud.

Hmm, ausus või põhjalikkus või teab mis sundis järele vaatama ja loomulikult ei olnud ma esimene, kes seda märkas.

Teiseks tegi mulle lõbu mõte, et kogu lugu võiks kirjeldada ka töötuameti eduloona: ennäe, mis kasu sündis sellest, et nemad ajavad töötuid tööintervjuudele.

Kolmandaks jäi silma, kuidas terve film sai hakkama praktiliselt ilma konfliktideta – midagi oli, aga mitte keskse looga seotut. Armastuslugu ilma armastajate tülita, võiks öelda, kui tegemist oleks romantilise komöödia žanriga (mida ta ei ole, ärge kartke). Rääkisime A.-ga, ta märkis, et ta kartis film otsa, et tuleb mingi mõttetu tüli – ja kui seda juba tükimat aega ei tulnud, hoidis ta pöialt, et nad jumala eest saaks töösuhte kuidagi ilma sellise tülita ära lõpetatud. Ja saidki. Mis tähendab, et haarava loo saamiseks ei ole vaja vägisi konflikte sisse pookida.

—————————————————————————————————————————-
PS: näh, Rents kiitis kunagi ka ja mainis sama asja, et ekstra pingeline ei olnud, aga kogu aeg huvitav vaadata.

Filmigurmaani arvustus kiidab ka.

Mart Raun heidab draama puudumist aga (muidu üsna kiitvas arvustuses) hoopis ette.

Jätan reisikirja veel õhku rippuma, et avada oma seesmist tibi.

Esiteks: pärast seda, kui me siin viimati vaidlesime, mis vahe on mõnitamisel ja kritiseerimisel-arendamisel (ja kas üldse), ketrasin ma seda peas edasi ja mõtlesin, et leiaks nüüd hea näite, leiaks nüüd hea näite, kuidas kritiseerida ilma mõnitamata ja kui hästi läheb, isegi ilma solvamata. Ja kujuta pilti, esimene näide, mis ette jäi, oli Gok Wan: too suudab inimesele tolle riiete kohta suu sisse öelda “honey, it’s HIDEOUS,” nii et too ainult naeratab õnnelikult vastu. Sest alltoon on see, et “sa saad paremini ka ja ise oled palju ägedam.”

Vat siis, ma vaatan regulaarselt tibisaadet – aga mõni ime, kui see vastab täpselt minu hea saate kriteeriumidele.

Teiseks tahtsin siin millaski töö pealt ümberlülitumiseks midagi ajuvaba vaadata. Valisin õudselt hea asja selles mõttes, et midagi napakamat on raske leida. Soovitada ei julge – minu arust on hea loll film, aga olge hoiatatud, et see on stereotüüpidel põhinev chick flick, mis pole päris igaühe rida. Kuigi teisest küljest olid need stereotüübid seal nii süüdimatult üle võlli, et juba äge (palju hullem ju, kui neid esitataks millenagi, mis on “päriselt”) – mõnes kõige rohkem üle võlli kohas meenutas juba “Black Booksi” või “IT Crowdi”. Näe, vaata, stiilinäide (kui Playboy-jänku üritab intellektuaalina esineda) – A. muidugi sureks selle stseeni peale mitu korda piinlikkusse, nii et talle ma seda ei näita, aga mina olen karastatud või lihtsalt jämedakoelisem ja lausa naersin.

Aga kõigi stereotüüpide juures kippusin ma end üha rohkem samastama just selle Playboy-tibiga. Kui välja arvata sellised pisiasjad, et ma pole blond, pole Playboy-tibi, mul pole kunstrindu, et ma olin umbes kahekümnendate keskpaigani kohmakas hoopis meinstriim-meestega, käisin ülipikkade seelikutega ja nohikuna esinemine tuli mul loomulikult nagu hingamine, sest ma olingi/olengi nohik, siis no täpselt nagu mina ju! Kogu see piiritu naiivsus! Kogu see usaldavus! Kogu see võimetus aru saada, millal mind solvatakse! Täiesti mina või noh, vähemalt noor mina!

Kuigi jah, mina ei olnud nii piiritult hea nagu see tibi. See tema piiritu headus oli üks asi, mis vaatamise mulle toredaks tegi. Noh, et ühest küljest viimase peal ogar, aga teisest küljest nii nunnu.

Vat nii.

Aa, vahepeal meeldis mulle veel üks film, kah omamoodi chick flick, mis oli IMDB-s jälle selle ohvriks langenud, et teda reklaamiti romantilise komöödiana: tähendab, sai romkomi-fännidelt halbu hindeid ja sihtgrupp ei taibanud sellise turunduse peale otsida. Päriselt olid tegelased seal hurmavalt realistlikult omadega persses ja peamiselt keskenduti nende hurmavalt haigete naisterahvaste omavahelistele suhetele (Bechdeli kriteerium kuhjaga täidetud). Ainus lõiv žanrile oli ehk lõpp – kuigi vähemalt ei saanud kõik tanu alla, hoidku selle eest.

Kui eelmine reklaamiohver (vt postituse lõpuotsast) meenutas mulle Lynchi, siis “Bachelorette” oli rohkem nagu mõne naistekeskse karakterifilmi (näiteks “Boys on the Side” või “Mystic Pizza“) ja isiksusehäirefilmi (nt “My Life as an Idiot”) ja ropusuise komöödia (à la Waiting” – meenutas seda nii tempo kui ka keelepruugi poolest) ristand. Või siis selline film, mis tuleks, kui “After Hours” püüaks romkomiks hakata.

*

Seesmine macho-jõmm käis kah vahepeal külas, just enne Poola-sõitu, kui hospitaliteediklubile kirjutamise ja hosteli bronnimise vahelt tuli ka üks festival ära teha ja lisaks kaks korda rohkem tööd vihtuda kui muidu, sest enne ärasõitu pidi ju kõik ära saatma – siis oli närv korra nii püsti, et mööda kitsast kõnniteed proovi kiirustades jooksutasin peas stsenaariumi, kuidas keegi tuleb tüli norima, sest ma näen imelik välja.

See stsenaarium jookseb vahel ka muidu, ainult et tavaliselt on ta selline kõhe ja teeb olemise ebamugavaks. Seekord käis faabula aga nii: keegi tropp ütleb: “õu, imelik oled ä”. Mispeale mina pööran vuhh ringi, haaran tal rinnust kinni ja ütlen mesimagusalt: “Kas sa tahad kakelda? TORE, MINA TAHAN KA.” Seda filmi peas jooksutades tuli lausa õnnis naeratus näole.

No ja siis – siis lendas juba metatasand peale ja ma mõtlesin, et näe, jälle olen jõmmide mõistmisele lähemal. Ja läksin viisakalt proovi.

Olen natuke uuemaid lastemultikaid vaadanud, neid, mida ei näidata televiisorist originaalkeeles, ja alati on kergelt piinlik olnud, just selle dubleeringu pärast. Tundub palju kehvem, kui omaaegne vene multikate peal tehtud klassika, teate küll, mille oli “dubleerinud filmistuudio Tallinfilm, tõlkija: Valeria Villandi, toimetaja: Luule Žavoronok, helioperaator: Herman Vahtel, näitlejad: Ellu Puudist, Jaanus Orgulas…” Ühtlasi tundub, et ingliskeelne originaal oleks palju normaalsem.

Mul on kolm versiooni, mis võiks olla selle põhjus.

1. Tänapäeva dubleeringud ongi kehvemad: kas tõlge on halvem, näitlejatöö imelik (nt mulle tundub, et nad üritavad ameerika intonatsioone eesti keele peale mehaaniliselt üle kanda) või mõlemat.

2. Originaali dialoog on ise kehv (kehvem kui meieaegsetel vene multikatel) ja tõlgitud peast torkab see valusamalt kõrva kui võõrkeeles.

3. Minus kõneleb lihtsalt nostalgia.

Kas keegi veel seda piinlikkust tunneb ja teie, kes te tunnete, mis teie arvate, milles asi on?

Kunst, tants ja ühiskond

aprill 15, 2013

Üle tüki aja jalul, nägin proovisaalis (me teeme trenni ruumis, kus tehakse õpilatööde näitusi) jälle seda suurepärast taiest, mis viimati tantsijate tähelepanu pälvis: polnud kahtlust, et pilt on hea, aga mis seal peal on, tahtis arutamist, kuni vist A. süžee defineeris: “Rakettjalgadega koer, kes oksendab vikerkaart”.

Jaa, kuidas te kohe aru ei saanud, norisin mina, nii klassikaline teema. Mis need seal kunstiajaloo kuulsamad süžeed olidki: “Veenuse sünd”, “Püha õhtusöömaaeg” ja “Rakettjalgadega koer, kes oksendab vikerkaart”.

Vaatasin nüüd uuesti, tõesti oli hea pilt. Oleks eelmine kord kõvemini vaadanud, poleks äkki haigeks jäänudki. Nii tekib rahvausund.

*

Sirvisin juutuubi, et ähk leian “Mr Beveridge’s Maggotile” parema heliriba kui see, mis mul on; see tants on miskipärast Jane Austeni ekraniseeringutes kangesti ekspluateeritud (vt “Uhkuses ja eelarvamuses” ja “Emmas” – võite öelda, et kaks ekraniseeringut, kah mul ekspluateerimine, aga no seda kontratantsumaterjali on ikka sadade kaupa, nii et igale kostüümifilmile jätkuks hea tahtmise korral kümme eri tantsu, mis teiste filmidega ei kattuks). Vaatasin siis huvi pärast, kuidas nad seda filmides tantsivad – “Uhkuse ja eelarvamuse” oma meenutas originaali mõnevõrra rohkem, “Emma” oma ainult alguses ja läks siis millekski poloneesitaoliseks kätte ära; eriti “Emmas” torkas kõige rohkem aga silma koreograafilise vaikuse puudumine või kuidas seda nüüd paremini nimetadagi – ma pean silmas seda, et kõik tantsisid, kogu aeg ja tundus, et ka enam-vähem samu figuure. Eriti see, et kõik ja kogu aeg, on sellele tantsutüübile tegelikult õige võõras: see selleks, et “Mr Beveridge’s Maggoti” originaalversioonis tuleb isegi neist, kes konkreetse vooru ajal tantsus sees on, pooltel tantsijatel keset vooru paar takti kuni terve fraas pausi, ega ma ei ootagi, et algne koreograafia üks ühele filmilinale võetaks; aga longways-tantsus juhtub vähemalt igal teisel tantsuvoorul, et üks-kaks paari ajutiselt puhkavad, see on tehniline paratamatus, kui just kogu konfiguratsiooni ümber saali rõngasse ei keera (ja siis on jälle igavam tantsida, sest peab kogu aeg samasse rolli jääma – mis on muidugi probleem pigem päris tantsupeol kui filmi visuaalis, aga igatahes ei olnud nad seda ka filmis rõngasse keeranud).

Mõtlesin siis, et huvitav, kas filmitegijad kardavad liikumatust kaadrisse jätta? Või hindasid nad tänapäeva tantsuloogika seisukohalt, et “kui kogu aeg liigutada ei saa, siis hakkab ju igav; kui me tegelastel kogu aeg tantsida ei lase, siis arvavad vaatajad, et nad igavlevad”? Siis oleks tegemist lihtsalt eri ajastute erineva psüühikaga: tollal oli see, et saab ka teisi jälgida, üks seltskonnatantsu põhivõlusid ja vahepaus andis selleks ainult paremad võimalused. Vaatasin, et “Uhkuses ja eelarvamuses” oli selliseid puhkeehetki nutikalt loo edasiviimise huvides ära kasutatud, tähendab, päris nii ikka ei ole, et seisvat inimest tantsustseenis üldse kaadrisse lasta ei tohiks.

Seda ajastulise psüühikaerinevuse hüpoteesi saaks veel muidugi uljalt edasi venitada, kuidas tänapäeval tahavad kõik kogu aeg rääkida, mitte keegi kuulata; ja meenutada Anu Saluääre kurtmist, kuidas “Inimesed vorbivad ju lõputult tekste. Ja kõik pakuvad: võta-võta-võta minu luulekogu! Võta-võta-võta minu novellikogu! Võta-võta-võta minu uus romaan! Trüki! Avalda! Ehk keegi loeb!”, aga paraku “Silmi ei jätku. Lugejaid ei jätku. Pigem on praegu nii, et igaüks kirjutab, aga keegi ei jaksa enam kõiki neid asju lugeda.” Aga jäägu see praegu minust sinnapaika.

*

Olin juba postitust üles laskmas, kui turgatas: äkki see koer hoopis sööb vikerkaart, mh, ah?

Puhkus

juuli 1, 2012

Inimene ei pea mitte kogu aeg emotsema, isegi kui seda soovitust tuleb esialgu mehaanilisevõitu vahenditega ellu viia. Niisiis korjasin tükid kokku ja toimetasin selle korpuse Pärnusse, hoolimata sellest, et kuna ma tantsida nagunii ei saa, võiks trupp teoreetiliselt ilma minuta ringi gastroleerida. Aga eks ma otsisin mõne nurga, mille alt end vajalikuks teha.

Esimene Pärnu-öö oli muidugi – klassikat tsiteerides – täielik fresko ja iga magamata tunniga mu emondus muudkui… emondus ja emondus (hah, ma olen uue verbi leiutanud!); vaidlesin kogu selle öö oma mõttes inimestega, keda kohal ei ole, ja kruttisin ennast muudkui üles- ja ülespoole ja iga tiiruga vähenes uinumisvõimalus eksponentsiaalselt. Õudselt väsitav on vaielda inimestega, kes ise enda eest ei vaidle, nii et mina vaeseke pean ka nende vaidlemistöö ära tegema, ja õudselt ajab vihale ja lõpuks ajavad muidugi mõlemad käpiknukud puha lolli juttu (käpiknukkude vaidluses on rumalaks tegevad mütsid vältimatud).

Päris motiveerimatu mu tigedus küll ei olnud: öömajanaabrid läksid jumalavallatult vara asjalikuks ning muutusid üha häälekamaks ja häälekamaks; ja mina teesklesin üha raevukamalt ja raevukamalt magajat, vihast ja enesehaletsusest pisar silmas, kuni A. haaras mu kindlasse kaisutusse, ütles: “Kallis, see lahing on sul kaotatud,” ja mu sellest marinaadist välja tõmbas. Ametlikult ärkvel olla on kergem kui demonstratiivselt ja etteheitvalt magades.

Sealt edasi läks tasapisi tõusvas joones, mis see väike iiveldus ära ei ole, inimesed olid kenad – isegi võhivõõrad – , ma lasin enda vastu kena olla – isegi tuttavatel – , emotuurid hakkasid vaikselt maha kerima. Mis siis, et esimesel kontserdil tuli vihm taevast alla, nii et põrand oli libe ja publik haihtunud – ongi hea esimesel korral niiviisi intiimses õhkkonnas lavanärvi treenida. Mis siis, et muusikute ja tantsijate vahel juhtus kontaktihäireid (esimene ühine kontsert tänavu) – kui publik on nagunii vihma eest põgenenud, siis vähemalt ei saanud see eriti kedagi teist häirida. Ja kuna asjad olid niiviisi kujunenud, et ma laulsin, siis tuli selle pealt huvitaval kombel küllalt feimi ja respekti, et järgmisesse kontserti pikemat lauluosa julgeda panna. Mina mõtlesin, et mul lihtsalt lubatakse laulda, tuli välja, et mõni koguni eelistab, et see nii on.

Ja järgmiselt trupilt – olgu nad nimepidi ära mainitud: DiGrease`s Buffoon Theatre – saime elamuse. Oli tegelikult tohutu vedamine, et me jäime poolkogemata vaatama seltskonda, kes osutus neil hansapäevadel kõige vägevamaks esinejaks üleüldse. Üks, mis rabas, oli see, et oma tänavaveiderdaja stiilis, commedia-võtetega suutsid nad edasi anda ka kurbi, süngeid ja ülevaid asju. J. märkis, et õudusfilmid tunduvad talle reeglina pigem koomilised, aga näe, ilma igasuguse realismita lihtsa katkusüžeega pantomiim suutis kõheduse peale ajada küll.

Unenäoloogika, pakkusin mina: kus tegelased ega asjad ei ole väga detailsed ja maailm ilmub sümbolite keeles. (Mispeale mulle meenus Farinelli-film: ma olen selle kohta mitmesugust juttu kuulnud, kuid mitte seda, mis mulle kõige rohkem silma torkab: et kogu sündmustik kulgeks seal justkui unenäoloogika järgi – kõik käib subjektiivset rada pidi ja meeleseisundid vormivad maailma – välja arvatud üks stseen, mis pidi olema unenägu.) Unenäod, need alles oskavadki õieti hirmsad olla.

Täna nägime ära nende koomilisema külje ja see oli täpselt sama veenev. Ja ei koomiline ega süngem stiil ei kannatanud punnitatud tõsiduse… ee, mis ma selle koomilise stiili tõsiduse all nüüd õieti mõtlesingi? hüva, punnitatud tõsiseltvõetavuse all.

Maalivad õhku ja teavad väga hästi, et eks täna õhtul või homme hommikul tuleb uuesti maalida, ja on sellega täitsa rahul pealegi.

Üks vaimustunud väikelaps õppis meie huilgamisest ära, et nii on õige teha ja hüüdis žonglööridele õrna häälekesega mitu korda “Uuuuu!”.

Pärastlõuna möödus mul küll magamatuseudus, mida ma üritasin igal võimalusel igas mõeldavas kohas ilumagamisse rakendada, aga see ei olnud teab mis ebameeldiv udu, pealegi summutas ta emonduse kenasti ära ja seda mulle vaja oligi.

Muljetest ja muust tuli hiljem paar mõtet kokku: küll keskaeg on ikka tore ekraan, kuhu oma unistusi projitseerida. Kohe lambist tuli meil kamba peale pähe õige mitu unistuse-keskaega: keskaeg, kus kõik olid kole pühad ja keegi ei seksinud; keskaeg, kus kõik olid kogu aeg ilusasti riides ja õilsad ja rääkisid ülevalt nagu Walter Scotti tegelased või Tolkieni haldjad; keskaeg, kus valdav inimtüüp oli joviaalne kõrtsmik-kaupmees-heerold ja kogu elu oli üks suur tore jalaga-persse-huumor; keskaeg, kus mehed olid nagu möirahärjad, lõid trummi, puhusid torupilli ja üldse mõurasid. Seda viimast esindas Läti bänd Obscurus Orbis. Kunagi olin nende suhtes eriti sapiselt meelestatud (kui nende kodulehe kuulamisnäidistest võis leida manerismiaja muusikat, mida esitati “ehtsa keskaja” pähe, nähtavasti sellepärast, et kui hästi kõvasti torupilliga mängida, siis on keskaegne), praegu olid nad tegelikult paremaks läinud – stiil on endiselt mitme torupilli ja trummiga tümm ja dünaamika koosneb variantidest “väga kõvasti” ja “lihtsalt kõvasti”, aga paistab, et nüüd nad vähemalt valivad repertuaari, mis sellise stiiliga sobib. Vaese mehe Wolgemuti mõõdu annavad juba välja.

Isegi muist fänne olid neil samad, kuigi Wolgemuti kontserdil hakkas mul vaestest muusikutest selliste fännide pärast kohati kahju. Ma usun, et nad on paremat ära teeninud kui maani täis jõmmid, kes arvada, et tänutäheks on hea mõte väljasirutatud paremat kätt õieli ajada.

Läksin selle vaatepildi peale ehmatusega kohe veel natukeseks ilumagama, looduse tasakaalu mõttes või umbes nii.

Aga siis tuli juba meie enda teine kontsert ja seekord oli kõik parem: vihma ei sadanud, publik oli olemas, ma sain rohkem laulda ja järelikult vähem tüüpilisi treeneri maohaavu (kui saab ise midagi teha, on palju vähem närviline olla) ja kuna ma hakkasin sedapuhku tantsu ja muusika vahel otsustavalt ise sidet korraldama, siis läks ka selle koha pealt paremini.

Nüüd jäi üle ainult videvikupiknik maha pidada – meri ja taevas esitasid seeria monokroomseid kompositsioone – meie esitasime kirglikke kõnesid raamatutest, mis meeldivad ja miks – nüüd jäi veel üle ainult supelhooaeg avada. Ma ujusin viis tõmmet. (Olgu, tegelikult rohkem, aga ma ei suutnud seda lauset kirja panemata jätta.)

Ja nüüd, kus ma olen kahe ööpäeva peale kuus tundi maganud ja oma magamatuse usinalt laulmise, söömise, joomise, ujumise ja muude elumõnudega korvanud, on igavesti puhanud tunne ja emondus mõneks ajaks jälle vaos.

———————————————————————-
PS: meenus veel kaks naljakat episoodi.

Üks: tegelen parajasti põhuhunnikuks muutunud põhupallide otsas ilumagamisega ja möödamineja ütleb teisele:
“Näe, Tuhkatriinu on ära väsinud.”
Kas midagi on lahti inimeste muinasjututeadmiste või minuga? Kui ma näeks kedagi keskaegsetes riietes magamas, siis minu esimene muinasjutuassotsiatsioon EI oleks Tuhkatriinu, vaid Okasroosike.

Või siis nägin ma nii väsinud ja vaevatud välja. Üleni põhuga koos niikuinii, selge pilt, et Tuhkatriinu.

Kaks: peldikus käimise tõttu lagunes soeng ära ja A. aitas seda uuesti kokku panna, kuigi ei olnud selle ehitusega tuttav.

Lähen kõndima, näen heeroldit, mõtlen, et pruugin teda peeglina ja küsin puhtast südamest plauhti ära:
“Kuidas ma välja näen?”
Ja tema vastab samamoodi puhtast südamest: “Väga armas.”

Mispeale ma sain aru, et pean küsimust täpsustama.

Inspektor Wannabe

november 21, 2011

Ma olen endale järjekordse alter ego leidnud.

Inspektor Coliandro – politseinik, kes unistab, et ta päriselt oleks Dirty Harry. Või mõni muu Clint Eastwoodi tegelane. Või Silvester Stallone või Bruce Willise või nii edasi tegelane. Kelle kompetents on nagu sotsiaalse sidususe ministril* ja kes esindab kõiki tüüpilisi käibetõdesid ja eelarvamusi. Raamatuversiooni autor ollagi esialgu tahtnud kirjutada politseinikku, kes esindaks kõiki Itaalia politsei pahesid. Ainult et ju oli autoris rohkem kirjanikku kui satiirikut, tahtis karikatuuri, aga välja kukkus ikkagi tegelane ja nii sigines talle kirjutamise käigus ka häid omadusi. On küll seksist, ksenofoob, mis iganes, aga kui ta jälle mingi nõmeda eelarvamustega pange paneb, siis on tal endal väheke piinlik ka (nagu ka publikul, piinlikusallergiaga A. saaks seda sarja ilmselt üldse ainult tekk üle pea vaadata); ja kui ta ühest küljest tahaks ringi käia eriti tüütu macho-imagoga (vaenlased värisevad, naised langevad käte vahele, bla-bla-bla), siis päris elus vastavad sellele imagole hoopis kurjategijad (kes on erinevalt temast väga võimekad) – Coliandro ise ei saa aga nt relvitu inimese tulistamisega hakkama (raamatus minestab üldse vere peale ära); ja kui see või teine kena tütarlaps teda oma kaissu kutsub, siis küsib murelikult “Kas tohib?” või pakub enne, et “Okei, voodi jääb sulle, mina lähen diivanile”. Mitte et ta sellest õpiks muidugi, hiljem on jälle samasugune ksenofoob, seksist ja wannabe-Stallone.

Kujutage ette, mismoodi sarja saaks, kui “Minu elu filmis” oleks kriminull – ainult et päris kurjategijate, mitte kujuteldavatega.

Mõelge Kettamaailma kapten Porgandile – hirmus korralik, kompetentne, kõikevõitvalt sarmikas, viisakas, nii vankumatult ja siiralt eelarvamusevaba, et kui kõik oleks temasugused, poleks poliitkorrektsust vaja olnud välja mõeldagi, ja kes eitab oma täiesti olemasolevat romantilist tausta. No ja nüüd kujutage ette täpselt vastupidist tegelast, kes on imelikul kombel vahetevahel ikkagi päris kena inimene, kui ta oma totra fassaadi välja lülitab.

Ja arvake ära, kummaga mul ennast lihtsam samastada on.

(Okei, mul on ilmselt teistsugused eelarvamused, sest neid tema omi panen ma tähele ja irvitan nende üle, aga eks enda eelarvamused ole ikka nähtamatumad kui teiste omad.)

Ühtlasi mõjub see väga hästi itaalia kõnekeele arendamisele, eriti pärast seda, kui ma RAI Due arhiivist kõik osad üles leidsin ja neid ilma supakateta vahin (kompulsiivsel lugejal on subtiitrid keeleõppel risti ja põiki ees, ma olen avastanud end lugemas prantsuskeelse filmi flaamikeelseid supakaid – arvake ära, kummast keelest ma tegelikult paremini aru saan). Varsti oskan ropendada nagu Napoli paadialune, vabandust, Lecce kandist tulnud politseinik.

———————————————————————————————————————
* Näide: “Lasid oma varga minema, jah?” “Ei lasknud, ta põgenes mul ära, mitte ma ei lasknud, need on kaks ise asja. Ja üldse, mis mõttes “minu varga”, mis ajast meil on sinu kurjategijad ja minu kurjategijad, me võitleme kuritegevuse kui niisugusega.” Ja paar stseeni hiljem (see väiksem ja armsa näoga on üks alluv, kes saab mõtlemisega enamasti paremini hakkama): “Lasid endal püstoli ära varastada, jah?” “Ei lasknud! See varastati mul ära, saad aru, varastati, mitte ma ei lasknud varastada, need on kaks täiesti ise asja.”

———————————————————————

PS: kuidas ma küll ei märganud, et “Coliandro” ekspluateerib lisaks üht vana arhetüüpi: fiktsioonide maailmas elav ja pidevalt pahandustesse sattuv peategelane – ja tema kaaslane, kes saab asjade ja eluga paremini hakkama, aga teda miskipärast sellegipoolest imetleb ja armastab – kas tuleb tuttav ette?

Apropoo, mul oli raske uskuda, et see sari on tv-troopide lehel täiesti (ettevaatust! sisenemine omal vastutusel! ma olen teid hoiatanud! ja xkcd hoiatas ka!) mainimata, aga nii see on – vaata et pean veel ennast sinna regama ja ise kirjutama hakkama. Leidsin arhetüübi alt kohe troobi, kuhu ta mõne koha pealt näidiseks sobiks (kuigi teisalt võiks väita, et teda üksnes peetakse selleks (enamasti vaenlaste poolt) – ja sealtkaudu idioodist kangelase juurde, mis kah sobib… ja sealt väikese vahepeatusega “I just want to be special”… ja edasi muidugi kangelaslik wannabe ja ascended fanboy (kuigi viimase kohta võiks väita, et see on iroonilises mõttes – Coliandrole endale muidugi teadmata, sest ta ise arvab, et on žanriteadlik, aga tegemist pole päris selle žanriga) – loomulikult kauboivõmmi fanboy – ja kuldse südamega mölakas ja eks tal vahel ole ka mõni Crowning Moment of Awesome… ja kogu lugu ise on mõistagi dekonstruktiivne paroodia, mis ometi käib regulaarselt rekonstruktiivse paroodia mail… Ma hoiatasin, eks ole?

PPS: Aaaaahh, mida ma olen ometi teinud? Mis sinine puder see on?

Lumière’i-elamus

november 1, 2011

Me põhjustasime oma meelelahutusega kassile psühhotrauma.

Vaatasime sellist lastefilmi nagu “Stuart Little” – mis, olgu öeldud, oli lastefilmile kohaselt oluliselt vähem depressiivne* kui raamat ja millel oli üldse raamatuga minimaalselt pistmist, v.a see, et hiir on ja et keegi eriti sellise fakti üle ei imesta, et hiir räägib inimese keelt ja inimestega asju ajab (üllatumised olid samal tasemel nagu “kas te tõesti adopteerisite teisest rassist lapse”), – kus põhiantagonist oli mõistagi kass. Kassikaadreid oli hoole ja armastusega filmitud ning püütud selliseid lõuaasendeid, mille peale saaks hästi ingliskeelset teksti dubleerida. No ja kui meie oma kass, kes oli minu selja diivaniks võtnud parajasti siis, kui tükk aega näidati inimesi ja CGI-hiirt, ning pikutas rahulikult nagu selliste igavate inimeseasjade puhul ikka, nägi ootamatult kaadri keskele ilmunud gängsterkassi, sooritas ta Hüppe. Teise toa otsa ja tardus põgenemis- ja kaklusasendi vahele. Mina ei osanud sellest kaadrist päris kassile hirmu prognoosida, sest kamoon, telekass tegi ju inimese häält, aga paistab, et meie loom oskab huultelt lugeda. Kogu ülejäänud stseeni (palju kasse!) balansseeris ta oma vedruasendis. Ja hiljem õhtul pidi A. teda tükk aega veenma, et ta julgeks tulla sinna hirmsasse tuppa, kus aeg-ajalt on koletu aken teise maailma, kus elavad kurjad hiigelkassid. Õnneks pole seda akent suurem osa ajast olemas, nagu need asjad teise ilma portaalidega ikka käivad.

Huvitav oleks muidugi teada, mida see kassnäitleja tegelikult väljendas. Nähtavasti midagi sama kurja kui dubleerija.

Vt ka kassi reaktsiooni “Naksitrallide” multikast saadud kuuldemängule (postituse viimane lõik).

* Kuidas muidugi võtta. Erinevalt raamatust olid filmi keskmes – vähemalt väga, väga kaua – vanemad, kelle heasoovlikkus oli võrreldav üksnes nende vanemliku ebakompetentsusega (adoptiivlapse elu pideva ohtuseadmiseni välja). Seda oli kohati nii piinarikas vaadata, et mõtlesin juba, et see on meelega tehtud – pealtnäha “lapsesõbralike” teemade all libistatakse sisse raamatuga võrdväärne rusuvus.

PS: läksin guugeldama, kas pärismaailmas võiks mõni kass hiirde sõbralikult suhtuda (mõeldes huntide üleskasvatatud kitsedele ja inimlastele) ja leidsin, et lapsendamise korras jah.