12.-16. augustil Tartus, Katoliku Kooli ruumides (olenevalt remondiolukorrast kas Jakobi 41 balletiklassis või Oru 3 spordihoones, selles uuemas hoones, mis seal krundi peal on). Alustame kell 12. Õpetab jälle Jane Gingell, teda aitab assistent Krzysztof Skowron. Jane ise kirjeldab asja nii:

“Püreneede palverändurid”. Vagade tantsud

Tähtsamatest keskaja palverännukohtadest asus kaks Põhja-Hispaanias:
Santiago de Compostela Hispaania lääne- ja Montserrat idaservas.
Võõramaalasel, kes tahtis nende pühamute juurde maitsi pääseda, polnud
võimalik vältida ohtlikke Püreneede kurusid – kuid lootes püha Jaakobuse
ja neitsi Maarja peale, laulsid palverändurid laule, rääkisid lugusid
imelistest pääsemistest ja tantsisid. Sellel kursusel püüame me neist
tantsudest uuesti pildi luua ja neid lugusid pantomiimi vormis läbi
mängida, tehes seda “Cantigas de Santa Maria”, “Llibre Vermell de
Montserrati” ja “Codex Calixtinuse” värsside ja muusika saatel. Heidame
pilgu ka Galicia rahvatantsustiilidele ja keskaja Prantsusmaa
tantsumuusikale.”

Tantsime kuus tundi päevas (kokku seega 30 tundi), need kuus tundi jagunevad kolmetunnisteks plokkideks (ploki sees saab teha väikesi hingetõmbepause); esialgseks ajakavaks on iga päev 12-15 ja 17-20 ja kui kogunenud kursuslased seda maha ei hääleta, siis nii jääbki. Osalustasu on seekord 50 eurot.

Oma kogemusest võin selle tantsu kohta lisada, et see on tunduvalt vabama stiiliga kui renessanss (barokist rääkimata); tantsulisem osa põhineb, nagu öeldud, rahvatantsul (st pärimustantsul), näitlemisosa on pantomiimiline ja selle käigus saab päris kõvasti liigutada. Kui keegi nägi 2005. aastal Viljandis “Montserrati palverändurite” etendust, siis just seda tüüpi asjad toimuma hakkavadki.

Üritust toetab Eesti Kultuurkapital.

Täpsustavaid küsimusi võib kasvõi siinsamas esitada – või anda märku, et ma ise meiliks (kui teil on kommenteerimisprofiilis meiliaadress kirjas).

PS:
Kuna ma olen koomiksifänn, siis kuidas saaks ma vastu panna võimalusele lisada siia ehtne keskaegne koomiks ühest cantigast, kus “Püha Neitsi hästi õigust teeb”.

Advertisements

Nii, kõigepealt, et selge oleks, üks mu viimase aja lemmikkoomikseid on see lustakas mütoloogilise kallakuga postapokalüptika, soomlase tehtud ja sisaldab runosid. Taust on see, et tundmatu taudi kätte suri suurem osa inimesi ära, muist nakatunuid muutus trollideks (või nii neid kutsutakse); ellujäänud inimesi (ja selgroogseid maismaaloomi) on hiigla vähe, oikumeen koosneb paarist asulast Skandinaavias ja Soomes ning tervest Islandist, kuhu taud ei jõudnudki; nagu ühes sellest maailmast pärit dokumendis juttu, pöördusid islandlased sellise uskumatu pääsemise peale muistsete jumalate usku, kes neid nähtavasti oma armust päästnud olid, norrakad enam-vähem samamoodi, rootslased on ülbed tehnokraadid, kes panevad oma pääsemise pigem oma usinuse ja tehnilise tubliduse kui jumalate arvele, taanlased on üldse õnnetud, sest neil jäi ainult Bornholmi saar alles, ja soomlasi peetakse mahajäänud ullikesteks, kes kummardavad oma loodusvaime ja juhatavad trollidesse lõksujäänud hingi runoloitsudega teise ilma.

Peategelased on naiivsed optimistid, alalised luuserid või süüdimatud avantüristid, kes lähevad esimest korda üle tüki aja üle tuntud maailma lävepaku piiluma ja kaks neist on sinna üldse pool- või päriskogemata sattunud; ekspeti ametlik eesmärk on maauurimine, aga korraldajate salaeesmärk on “vanast maailmast” raamatuid smugeldada, sest need on kollektsionääride seas kõvas hinnas, ja miks siis mitte Põhjamaade Nõukogu rahadega ekspetti korraldada, eriti kui ise ei pea minema, vaid saab saata luuser-avantüristid.

Sellest koomiksist pärit keelepuupilti olete ehk näinud, sellest sai vahepeal internetimeem ja siis sai ta ka kõvasti sõimu põhimõttel “miks selline europotsentrism”. Aga see keelepuu ei pretendeerinudki kõigi keelte ega isegi mitte kõigi Euroopa keelte haaramisele ega üldse teab mis põhjalikule keeleteaduslikkusele, vaid ainult sellele, et näidata ära koomiksis figureerivate keelte sugulus ja mittesugulus – et lugeja aru saaks, miks rootslased-norrakad üksteisest aru saavad, miks taanlane rootslastest-norrakatest aru saab (kuigi mitte tingimata vastupidi) ja miks umbkeelsest soomlasest keegi mittesoomlane aru ei saa. Selleks ei läinud rohkem puid tarvis kui sugri ja I-E oma.

Nii, see oli taust.

Täna öösel olin seal maailmas nagu vana kala, muudkui aga rännaku peal ühest ohutust punktist teise, tegelesin (suuremalt jaolt tarbetute) asjade kaasapakkimisega ja uurimisega, kuskohas ja kelle juures järgmine kord süüa saab. Ja mõnes suuremas asulas imestasin – nagu selle koomiksimaailma asukadki – kuidas seal on küll nii ohutu, et inimesed julgevad lärmigi teha ega karda, et trollid kuulevad; näe, autodega sõidavad lausa ringi.

Ühe sellise ohutu punkti piir asus hoones sees, umbes nii, et koridor oli puhvertsoon, aga ühe klaasukse taga asuvas ruumis oli juba kindel koht ja tsivilisatsioon; vaatasin aga murelikult, et koridoris-puhvertsoonis, mis pidi praktikas ju ikkagi trollivaba olema, on kahtlane hiiglasliku nälkja moodi asjandus. Saa sa nüüd aru, kas elusolend või lihtsalt mingi hunnik ja kui elus, siis kas troll või lihtsalt päris tigu.

Läksin ja rääkisin ühele valvurile või sõjaväelasele või nagu nad seal on. Et selline asjandus või elukas ja peaks vist kontrollima. Tema hakkas asjalikult ennast võimaliku trolliga kohtumiseks valmis panema; mind jäi vaevama, et oleksin nüüd ise nagu argpüks, kui sellise töö tervenisti teise kraesse jätan, ja pakkusin ennast kaasa.

Tema vaatas mulle sättimise vahelt korraks otsa ega kostnud veel midagi, kui ma tulin ise selle peale, et tegelikult oleks ma talle tülinaks kaasas: kogenematu tsivilist – vaja peale passida, et surma ei saaks, ja nii on endal ohtlikum, ei saa rahus trolliga sõdimisele keskenduda.

Ütlesin selle välja ja vastu ta ei vaielnud, ilmselt läks täkkesse.

Siis aga müksas voodi alt miski vastu minu jalga; ehmusin asjakohaselt ja taipasin siis, et ega see müksaja pole mingi elukas. See oli selline vooliku otsas mänguämblik, keda saab käsipumbaga hüppama panna. Üks selle koomiksi peategelasi, peenest perest pärit koduõppel kasvanud noor rootslane Emil, kes üritab endast paaniliselt hiilgavat muljet jätta ja astub regulaarselt ämbrisse, oli oma ületamatus taktitundes ja peenes huumorimeeles leidnud, et oleks hea mõte mind sellega ehmatada.

Ma tegin, nagu poleks ma seda ära tabanud, võtsin mänguämbliku kinni, sikutasin kõige vooliku ja pumbaga voodi alt välja ja kukkusin kiitma, kui tore mänguasi, kuidas selline küll siia sattus – “kas te olete kuulnud sellisest vana maailma tegelasest nagu jõuluvana? oi-oi, see jõuluvana on vist päriselt olemas, vaadake, vaadake, mis ta meile tõi!”

Emil jäi väga mossi, et temp läbi kukkus; ja kui hakkas ähvardama oht, et ma võtan tema mänguämbliku päriselt endale, nagu olekski jõuluvana selle mulle toonud, tuli tal lausa nutuvõru suu ümber.

Ma siis lohutasin vaesekest ja silitasin pead. Jäi vist uskuma, et ei võta ma tema ämblikku ära ja kuri ka ei ole.

Vahtisin tükk aega ühe oma lemmikkoomiks-seebi viimast osa ja üritasin välja nuputada, miks neil aluspüksid jalas on. Esiteks – miks peaks keegi üldse aluspükstega magama? Aga olgu peale, igasuguseid harjumusi on olemas, mõni on puritaan, kes ei tohi kuskil ilma pesuta olla, mõnel näiteks põis kardab külma (kuigi sel juhul võiks juba põhjalikum pidžaama olla) ja mõnel pole ehk lihtsalt vahet – ja vahel on inimene pealegi lihtsalt nii väsinud, et kukub voodisse, üldse mõtlemata, mis tal seljas, peas või jalas on – ma olen ka ise magama jäänud mitte ainult kõigi riiete, vaid ka prillide ja juukseklambriga.

Aga kui ärkajad on inimesed, kes on öösel omavahel voodis muude voodirõõmudega tegelenud kui magamisega – mis topoloogilise ime läbi nad ennast pärast une pealt kogemata pükstesse vingerdasid?

Või on see samasugune loodusnähtus nagu krimkakangelased (ütleme… Tommy Beresford), kes seotakse kaheks päevaks tuppa kinni ja kelle probleemide hulgas pissihäda absoluutselt ei figureeri?

Ma olen vist lootusetult proosaline.

(Vt ka vana lugu, kuidas ma raamatut lugedes mahakukkunud marjadesse kinni jäin.)

——————————————————————————————————————————-

PS: veel üks komistuskivi tuli meelde. Philip K. Dickil on selline alternatiivajalooline raamat nagu “Mees kõrges lossis”. Ja mind kraapis seal hirmsasti see koht, kus üks kangelanna teeb ennast võrgutavaks ja kammib juukseid, nii et “need hakkasid sädemeid pilduma”. (Vabandust, täpset tsitaati ei mäleta.) Enivei, teeb ennast võrgutavaks ja kammib juukseid, nii et need pilluvad sädemeid, justkui see oleks juuste juures mingi hea asi.

Minu teada võtaks iga pikkade juustega inimene selle koha peal midagi ette, et need neetud juuksed korralikult käituks. Sest kui nad juba sädemeid pilluvad, üritavad nad ka kogu pikkuses püsti seista ja teevad muid nõmedusi. Jumalukene, selleks, et nad sädemeid ei pilluks, on inimesed nõus möginate eest raha maksma.

Kahtlustan, et Dickil pole endal pikki juukseid olnud.

Nagu koolivideo kohe, ilusti sõnad juures ja neile, kes veel ka lugedes hästi aru ei saa, pildid ka.

See on juba mitmes kord, kui ma juutuubis kogemata Les Fatals Picardsi peale komistan, ju see on siis saatus.

PS: ah et mida ma sedapuhku enne komistamist otsisin? Pikardia aktsenti mõistagi. Nii et tegelikult isegi õige asi.

Kakao, kehaosad ja kunst

jaanuar 11, 2011

Eksimine ja kakao

Reede õhtul kell pool üksteist oli selge, et see buss üheteistkümneks küll Varssavi ei jõua – mis oli, nagu selgus, vedamine, sest nüüd pidin ma Joannale helistama, et ma jään hiljaks ja ärgu mulle liiga vara vastu tulgu.

“Oota, ma ei kuule sind hästi.”
“Kus sa oled?”
“Baaris, kus sa ise oled?”
“Bussis olen, seda ma ütlesingi, et tund aega läheb veel.”
“Bussis, mis bussis?”
“Varssavi bussis noh.”
“Oot sa tuled täna või? Ma ei ole üldse Varssavis, ma olen Krakovis.”
“Vau, päris kaugel jah.”

Kõik puha sellest, et “next weekend”, tuleb välja, ei ole sugugi ühemõtteline väljend. Ja nii ilmus mu telefoni hoopis mingi tundmatu Piotreki Pietreki number (või pagan seda teab? äkki kuulsin ma suvel kellegi nime valesti ja näiteks Patryk oli tegelikult hoopis Pietrek?), kellele ma pidin helistama. Ja kuidagi südaöösel linna kaugest lääneservast kesklinna orienteeruma. “Rongipiletit pole sul vaja,” selgitas Pietrek, “öösel ei kontrolli neid keegi.” Hankisin bussi pealt poolakast abimehe, kes minu eest luuras, mis tunneliaugust välja vupsata, ja minu eest rongijuhilt küsis, kas see rong ikka läheb sinna ja millal.

Tegin keskvaksalis aega parajaks: lasin ennast ühel kohvimüüjal natuke aega narrida (lihtne: esiteks välismaalane, teiseks söömata ja magamata) ja sain selle eest preemiaks eriti erilise kakao, nimelt topeltsuure ja tasuta. Nii et olin esimese tunni ajaga suurlinnas juba ringi sõitnud ja rammusa joogi saanud, krossigi kulutamata. Pietrek (kes osutus kohale jõudes tõepoolest täiesti uueks inimeseks, ma ei olnudki kellegi nime segamini ajanud) ei suutnud peaaegu oma kõrvu uskuda: Varssavis ja tasuta jook? Näe, kui hästi läheb, kui lasta enda üle natuke naerda.

Kõht ja kunst

Kodus tegime nõgeseteed ja mina rääkisin, et see meenutab mulle puljongit, sest meil tehakse nõgesest suppi, mispeale Pietrekile meenus

lugu Hundertwasserist.

Hundertwasser keetnud kord nõgesed supiks, saanud suure tõrretäie ja tahtnud külalistele anda. Mõtles, ütleb: “Näete, mida umbrohust teha saab.” Ja külalised imestavad. See tõrs, kuhu sisse ta supi tegi, olnud aga mingi mürgiga koos, kunstnike asi, mürgid vedelevad vasakul ja paremal. Enne kui ta külalistele midagi pakkudagi jõudis, söönud ta sellest supist ise ja jäänud kole haigeks. Elu lõpuni olnud tal kõht haige.

Barokikursusel jäi mulle silma üks pikkade lokkis juustega punapea noormees, kes kangesti hästi tantsis. Iga kord, kui oli parajasti aega teisi paare vaadata, ronisid silmad nagu iseenesest kohe tema peale. Ta oli seal meestest kõige priskem, sellise kõhuga, mis oli ka lotendava t-särgiga näha, ja kui ma olin teda tükk aega imetlenud, hakkasin mõtlema, et äkki on osa tema tantsimise headusest just selles ümaruses – äkki tulebki barokk kõige ilusamini välja neil tantsijatel, kes on tüsedamad ja oskavad sealjuures oma kogu hästi liigutada. Osalt võib-olla puhas mehaanika: kui jäsemed ei ole ülearu vilajad ja kõht on ees, on raskuskese paremini paigutatud. Aga küllap on sellel midagi pistmist ka ajastu stiiliga. Seal oli veel kaks väga osavat tantsija-noormeest, üks lihtsalt atleetlik, teine selline väike ja habras brünett, kes mind üldiselt jalust nõrgaks võtavad, aga kui ma oleks seekord pidanud neile rolle jagama, oleks habras poiss olnud lapsest paaž, atleetlik poiss vahest teener, aga kõhuga noormees kindlasti kuningas või muidu väärikas tegelane.

Jäsemed ja juhtimine

Sain kaks uudset kogemust: 1) olla pisike ja habras. Muidu hindan ma ennast pigem ikka suureks ja tähtsaks, aga seal kursusel sattusin ühe uskumatult pikakoivalise noormehe partneriks, nii et kõrvuti seistes ulatusin ma talle kuhugi rinnuni. Uus ja huvitav küll, aga varsti selgusid ka tehnilised probleemid: ta kippus oma pikkade jalgadega kihutama nagu Tuvikese Värdi, nii et kui tema tegi omast arust kaks normaalset sammu, siis oleks mina pidanud tegema neli – kui ma poleks just teinud Scaramuccia-samme – ja normaalsel vahekaugusel tantsides kippusid meie käsivarred kokku põrkama. Ta ei olnud barokiga ka väga kogenud, juhtimisega tegelesin seega enamasti mina ja küll läks keeruliseks, kui partner oli nii kahe hüppega jõudnud saali teise otsa, hakka või meilima, kui tahad ühendust saada. Aga selle juhtimise asjaga sain 2) järgmise huvitava kogemuse, kui ma sattusin teisel päeval koos harjutama ühe paariga, kus poiss oli selgelt kogenum ja harjunud juhtima. Isegi kui ta pidi vahepeal meie kahega majandama, sai ta kõik kenasti koordineeritud. Õppetunni sain ka: vahepeal tundus mulle, et ta dikteerib ülearu aeglase tempo, aga kui ta korraks ära käis ja ma pidin tema tüdrukule ise rütmi dikteerima, sain kohe aru, et korraga samme ette öeldes ja tantsides kiiremini ei saagi. Igatahes sai selgeks, et kindla juhiga on teinekord päris tore juhitav olla. Ja kui tähtis on juhtimine ka sellises ilma kehakontaktita tantsus. Ise juhtides ei saaks sellest nagu arugi.

Veel kunsti, commedia‘t ja kehaosi

Pühapäeval jõudsin lõunavaheajal napilt koomiksipoes ära käia, õhtul kodus sukeldus Joanna kohe Jaime Hernandezesse ja paar järgmist tundi oli temaga kontakti võimatu saada, mispeale mina pidasin Pietrekile pika ja vaimustunud kõne, kui kenjaalne asi on Krazy Kat ja kui uskumatult alandlik oli selle looja, ja teiseks, et kõik Disney kaubamärgi all tehtud asjad ei ole jamad, näiteks Don Rosa koomiksid, kuigi väga noorele auditooriumile orienteeritud, on siiski hoopis teise kvaliteediga kui tavalised pardijutud, ja et Disney enda originaaljoonistused on tegelikult väga huvitavad. Siis oli muidugi vaja meenutada, et Disney oli itaalia commedia‘st kangesti huvitatud, mispeale mul tekkis äkitselt mõte, et see disnimultikate paigaljooks on asi, mis on laval ju täiesti funktsionaalne, kui on vaja, et tegelane pikalt ja koomiliselt jookseks, aga samas nähtavalt ära ei kaoks. Multikas muutub see pigem juba ornamendiks. Pietrekile tuli seepeale meelde, et talle jätsid lapsepõlves sügava mulje need koomiksitegelased, kes jooksid nii kiiresti, et jalad oleks nagu rattad all. Üks ta sõber joonistanud selliseid parte, disnikatest mõnevõrra erinevaid, pikema kaelaga näiteks, igatahes ka lihtsamaid järele teha, nii et väike Pietrek muudkui joonistas neid ratastega parte, sadade viisi. Siis oskused kasvasid ja ta hakkas juba ratastega Donaldit joonistama, jälle sadade viisi.

Lõpuks tirisin ma Krazy Kati arhiivi internetis lahti ja sain väga rahuldavaid reaktsioone, nimelt vaimustusehüüdeid, et “näe, nüüd mul ongi see seis, et ma ei suuda lugu jälgida, sest graafika on nii jalustrabav.” Elu tundub niiviisi väga lihtne: kui ma veedan pool päeva inimestega, kellega ma õpin koos barokktantsu, ja teise poole päevast inimestega, kes vaimustuvad Krazyst, räägivad kohase aukartuse ja hingeliigutusega Craig Thompsonist, õhkavad kadedalt, kui tore pidi olema lapsepõlv, kus sai “Tagurpidi-Antsu” lugeda, ja tahavad minu väljavalitud koomikseid mul käest ära kiskuda, siis ei oleks nagu üldse raske end arusaadavaks teha.

Aa, see tuli ette ka õhtul pärast kursust restoranis – kui mulle toodi minu “Garibaldi”, kaks kõrt püsti sees ja ma mainisin Jane’ile, et seda nähes tuli mul kõigepealt loomulikult pähe need endale ninna toppida. Jane ohkas rahulolevalt, kui kena, et keegi sellise asja ka välja ütleb, millele “kõik muidu nagunii mõtlevad”, ja kõneles, kuidas ta oma noorpõlves arvanud, et ta käitub imelikult, on imelik, ütleb valesid asju ja nii edasi, kuni ta sattus oma tantsu- ja kunsti- jne ringkonda, kus ta järsku oli täiesti sobilik inimene. Ma olin selle koha pealt vahest õnnelikumgi, PH vedas mind juba neljateistaastaselt Tallinna boheemlasskeenele, aga ikkagi.

***

Olin enne mõelnud, et oh, mis uhke pikk bussisõit, aga kui ma ronisin hommikul Varssavist peale, plaaniga juba õhtul Tartu saada, ja buss oli paksult täis inimesi, kes olid alustanud kuskilt Frankfurdist või Stuttgardist, sihtkohaks Moskva, siis tundus küll, et minu sõit on selle kõrval käkitegu – eriti arvestades, et ma ei ole pikk mees, kellel pole oma jalgu kuhugi toppida.

Teisest küljest võib enda üle jälle uhke olla – kui viimasel ajal kuuleb-näeb nuttu ja hala teemal, kui raske on eurodes arvutada, siis mul tuli paari viimase päevaga teha tehteid stiilis “kui notsul oli alguses 80 eurot ja ta võttis automaadist välja 250 zlotti, siis mitu latti on tal järel?”

Vahepala

november 13, 2010

Mul on plaanis kunagi midagi kirjutada ka, õigupoolest vähemalt üks päris konkreetne plaan (mis, tõsi, on olnud juba vähemalt pool aastat), aga senikaua lingin üht vaimustavalt halba fanfic‘i – õigupoolest meta-fanfic‘i – või see on ju meta, kui kirjutaja kirjutab meelega nii halvasti, et oleks juba hea?

Ma ei teagi, mis oli mu lemmikkoht, kas see, et “she didn’t say this out lout to Hermione because she didn’t understand the feelings she was feeling and was confused” või see pärl “The glow from their bodies got even brighter and vaporized their space underwear and they were floating like in zero gravity now (the moon has a little gravity but it wasn’t working on them because of the magic)”.

Jeph Jaquesil olla olnud seda erakordselt lõbus kirjutada, mis paneb mind halbkirjutamist täiesti uuest perspektiivist vaatama.

Kuulub Questionable Contenti selle osa juurde. Episoodi algus oli umbes siin, aga kesse keelab veel rohkem tagasi klikkida.

Ma olen vahepeal nii palju tööd teinud, et täna hommikul ei mäletanud ma enam hästi, mis mu nimi on ja kui keegi praegu äkitselt küsiks, siis läheks kah kokutamiseks. Umbes kuu aja tööratsioon viimase nädalaga tehtud, tuleva nädalaga teen veel poole kuu töö ja sinna vahele loen ühe paksu töö enna ärasaatmist üle, oh seda õnne, oh seda rõõmu. Vaat sellepärast ei olegi ma tükk aega midagi kirjutanud. Maganud ka eriti ei ole.

Aga siis, kui ma ükskord vahepeal magasin, oli kangesti äge unenägu, kus ma lendasin kosmoselaevaga. Olin korra valvsuse kaotanud ja äkki oli meie laeva esikus mees mustas – siis oli ta juba laeva elutoas ja viskas mind sõnagi lausumata pisikese musta kuubikuga. Alguses ma ainult irvitasin selle üle, aga siis jäid liigutused üha aeglasemaks ja lõpuks ei saanud ma ei liigutada ega rääkida. Suure tahtejõuga pigistasin mingi suvalise sõna välja ja siis veel täiesti suvalist teksti, et lihased jälle tööle saada, kuni kuubiku mõju oli lahtunud, aga selle aja peale oli mees mustas kadunud. Seisin süümepiinades esikus, et ma nii kehvasti laeva järele valvasin, ennast ära lasin halvata ja meeskonna selleks ajaks vastutustundetult saatuse hooleks jätsin. Hakkasin siis inventuuri tegema, et mis ära on röövitud, aga polnudki nagu midagi kadunud. Ainult üks ristsõna vedeles maas.

Selle peale taipasime, et selles ristsõnas oli kohutav saladus, mida keegi ei suutnud välja öelda, mees mustas oli mind sellepärast kuubikuga visanud, et see oli tal ainus võimalus ristsõna kohutavat saladust väljendada ja see visiit oli ühesõnaga abipalve, et me ristsõna hirmsa saladuse paljastaksime.

Meie tehnikageenius oli selle aja peale teinud ühest mustast kuubikust mitu ja pannud neist kokku midagi Rubiku kuubiku taolist, ainult et seda sai üsna vabalt igakujuliseks vormida. Neisse kuubikutesse olid kuidagi kätketud meie hinged, mitte et meil endal ei oleks hinge sees olnud, aga noh, seal olid ka. Arvatavasti pidi see kuidagi aitama meil saladust lahendada, aga ma ärkasin kahjuks üles.

***

Ilmsi vaatasin jälle täiesti süüdimatut seiklusfilmi nimega “Plunkett & Macleane“. Tähendab, seiklusfilmi mõttes oli ta aus, kuigi alguses oli pime ja segane, ei saanud hästi aru, kes kellega kuidas tuttavaks sai ja A. solvus ja läks filmi vaatamast ära. Aga mina pidasin vastu ja tuli välja, et esialgne segadus on nii ebaoluline, et ei takista kuidagi ülejäänud loost aru saamast.

Süüdimatus tuli selle koha pealt, et algusest peale tehti selgeks, et see on küll film 18. sajandist, aga sealjuues selgelt 1999. aasta film. Mõni kostüümidetail oli nii üle võlli, et hakkas lausa “Prospero raamatute” disaini meenutama. Ja muusika, jajah. Mina, kes ma reeglina enne filmi vaatamist IMDBst järele uurin, et kas ma üldse tahan seda filmi vaadata, tegelikult lausa kõhklesin just sellepärast, et ähvardati tõsiselt anakronistliku muusikaga. Aga kui kogu kujundus oli juba nii tinglik, siis istus väike trance barokkballile päris hästi. Meenutus, et “kõik on ju mängult”. Eriti tegi mulle nalja Liv Tyleri soeng – paistab, et haldjaprintsessi imago oli tal juba varakult kaasas, nii et ta pidi ka 18. sajandi keskpaiga oludes pikkade mustade lokkidega lehvitama.

Pärast ujus meelde õnnetu ammunähtud “Raudse maski” film, millest ma ei saa siiamaani aru, kuidas see üldse sai nii halvasti välja kukkuda. Näitlejad olid ju tegelikult head ja ka raha oli taga, millega uhkeid kostüüme ja eriefekte teha. Ja teatud tingimustel oleks ma isegi nõus alla neelama loo, et d’Artagnan on Prantsuse kuninga ja tema hea kaksikvenna isa. Lõppude lõpuks olen ma ju kunagi alla neelanud loo, et Prantsuse kuningal üldse oli kaksikvend, kellele rauast mask pähe pandi, või kas nüüd lausa alla neelanud, aga oma uskumatust ikkagi piisavalt kaua suspendinud, et mõnu tunda. Aga mul tekib probleeme, kui mulle pakutakse sellist ajalugu, et kõigepealt oli Prantsusmaal erakordselt kuri Louis Quatorze, kes söötis nälgivat rahvast mädaõuntega ja hõikles peenikese häälega vasakule ja paremale “Pea maha tal!” nagu Ärtu Emand – ja siis vahetatakse ta oma venna vastu, kes on küll identsete geenidega, aga erakordselt hea ja leebe, ja siis saabub Prantsusmaale õnneaeg – sest nagu me kõik hästi teame, toimus Louis XIV valitsusaja keskel selline äkiline murrang, et õnn tuli õuele, mädaõunte asemel hakkasid ootamatult maasikad puu otsas kasvama ja loomad inimekeeles rääkima. Miski ei seleta ka seda, miks on üks vend nii kuri ja teine nii hea – võim rikub? miks ta siis teist ei riku?

Aga võib-olla neelaks ma isegi sellise ajaloo alla, kui mulle serveeritaks seda muretu alternatiivajaloona või ulja tinglikkusega nagu muinasjutus, ainult et võta näpust. Ulja tinglikkuse asemel anti hoopis paksu ja tatist sentimenti. Siin pidi isegi A. kõiges oma pahuruses “Plunketti ja Maccleani” alguse segaduse üle möönma, et olgu mis on, vähemalt sentimendi all viimane ei kannatanud. Muide, “Raudse maski” barokkmuusika saatel ja barokkriietes tantsitud valss jättis palju rumalama mulje kui “P&M” tümakataustaga kontratants, millest jäi mulje, et see on meelega tehtud, mitte tööõnnetus.

***

Oih, ja siis jõudsin veel vahepeal “Victor Victoriat” vaadata, peaaegu et jälle kahekesi, aga A. ütles filmi alguses kõigepealt skeptiliselt “Kuuekümnendad” (olgugi, et aastast 1982) ja varsti tuli välja, et tema jaoks kõige halvemas tähenduses (selles mõttes, et kelner kallab veini laua peale ja see peab nali olema, või keegi ajab kellegi laua ümber ja see peab nali olema), nii et ta põgenes ära. Mina olen labaste naljade suhtes natuke paksunahalisem ja sain üht-teist kätte.

Mis ma siis sain: mõni dialoog, peamiselt soorollide teemal, oli minu arust ka päriselt naljakas, nii et ei olnudki ainult huumorit stiilis “keegi kukub tooliga ümber”.

Julie Andrews on ikka hea häälega.

Ja mõni kabareestseen oli ka päris kobeda tantsuga.

Aga vat seda, et Julie Andrews mehe pähe läbi läheks, ei usu küll keegi. Kolmekümnendate alguses, kui alles natuke aega tagasi olid kõik naised poisipead kandnud ja Marlene Dietrich jalutas muudkui smokingus ringi ja oli sealjuures seksisümbol? Häh.

Ja blond tibi oli liiga tüütu. Ma saan aru, et tema rollikirjeldus oli “tüütu blond tibi”, aga see, et ta oma meest tüütab, ei tähenda veel, et tal oleks õigus mind kui pealtvaatajat tüüdata.

***

Ja siis veel diip elamus – vaatasin “Watchmeni” filmi ometi kord ära. Võin nüüd puhta südamega Serial K-le öelda, et minu arust on see ka filmi kujul kurb lugu. Jah, on küll vahepealt naljakas ja vahepeal groteskne, aga seda kurvem.
IMDB foorumites käivad nauditavad vaidlused kaheksajala poolt ja vastu, mis meenutavad omaaegset Tom Bombadili teemat. Mis mina arvan – ühest küljest on filmi lõpp ökonoomsem, toob vähem uut infot sisse ja stoori mõttes seega parem. See, kas NSVL ja USA oleks nii kõva kärtsu peale ehmunud ja patsifistlikuks hakanud või kõigepealt kindluse mõttes ikka tuumanupule vajutanud, on filmi seisukohalt üsna ebaoluline. Kaheksajala kasuks räägib jälle see, et ta andis ettekäände koomiksisse teine koomiks sisse põimida – või õigemini andis võimaluse selle “Wathcmeni”-maailmas füüsiliselt eksisteeriva vihuna sisse tuua. Aah, milline magus paralleellugu see oli. Produtsent lasi muide “Tales of the Black Freighteri” multikaks teha ja räägitakse, et mingi DVD peal olevat ka see multikas “Watchmeni”-filmi vahele põimitud, nagu raamatus, aga et raske olevat jälgida. Ma täitsa usun, sest raamatus saan ma lehti edasi ja tagasi keerata, aga filmis võib see osutuda lihtsalt segaseks hakkimiseks.

Jään nõusse selle etteheitega, et mõni sündmus, mis raamatus oli suur paljastus, läks filmis kuidagi libamisi, vaata et ei pane tähelegi; ja et naispeategelane oli tüütum ja motiveerimatum ja õhem. Aga plusspoole pealt tuleb jälle kirja panna, et kui ma raamatut lugedes sain aru, et Rorschach olen ju mina (nagu ma alati tunnen, et Travis Bickle on tegelikult mina) ja Adrian Veidt olen samuti mina, siis filmi vaadates tekkis ahaa-elamus, et Nite-Owl on ju rohkem mina kui keegi muu. Imelik, et see lugedes pärale ei jõudnud.

Olen nüüd takkajärgi oma alter egode üle mõlgutanud – kuidas Rorschach ja Ozymandias astuvad kõigi oma vastandlike vaadetega lõpuks ikkagi “jubedasse sümmeetriasse”, paljalt sellepärast, et nad on oma eetikas nii monstroosselt järjekindlad. Ja kuidas Nite Owlist ei saa just sellepärast päris koletist, et ta jääb alati kuhugi poolele maale pidama – aga just sellepärast on ta nendega võrreldes ka lootusetult teovõimetu.

Neist kõigist on nii kole kahju.

***

Ah, teovõimelisus – sellega tuli nüüd meelde viimati (appike, päris ammu juba) üle vaadatud väärtfilm “Down by Law”. Ja kuna see oli juba teine vaatamine, siis tuli juba filmi ajal igasuguseid mõtteid pähe, näiteks see, et Roberto Benigni tegelane on seal ju jumalik laps. Teate küll, on kaks tarka venda ja kolmas lollike, kes teeb kõike valesti, aga ometi saab printsessi ja pool kuningriiki – ja too lollike ei saa seda kõike mitte seepärast, et ta oleks suur ja tark, vaid kangelaslikkus seisnebki tal selles, et ta on pigem nagu laps, räägib loomadega (kes teda pärast aitavad), söödab sandikest ja ei ole üldse nii praktiline ja asjalik nagu vennad. Vot seal filmis on ka nii. Lollike saab kõigest valesti aru, aga sellest hoolimata on ta kogemata kombel kõige tegusam, alates sellest, et ta on kolmest ainuke, kes tegelikult asja pärast vanglasse sattus. Sealjuures on ta kogu aeg kangesti sõbralik ja hea, saab lõpuks printsessi ja pool kohvikut ja toidab ja katab isegi oma suured ja targad vennad, vähemalt korraks.

Selline teovõime kehastus tundub kuidagi lohutavam kui Rorschachi või Travis Bickle’i versioon. Peaksin seda suunda kultiveerima hakkama.

Nukud, lapsed, filmid

jaanuar 9, 2010

Eile öösel vaatasin rõõmuga “Coraline‘i” multika ära. Rõõm tuli sellest, et nagunii on “Coraline” üks mu lemmik-Gaiman, aga film oli justkui veel parem. Gaimanil on võimas narratiivne mootor sees, mis ketrab väga võimsaid lugusid valmis, arhetüüpidega vürtsiselt läbi pikitud, aga kohati tundub mulle, et lahtikirjutamine jääb lahjemaks kui idee ise lubaks, või et idee kappab eest ära, enne kui kirjutamisega järele jõuab. A. ütles selle peale vahele, et siis on ta ju endale koomiksistsenaristina hea niši leidnud – seal paneb lõpliku liha luudele ikka kunstnik. Mõtlesin, et kuidas see täpsemalt välja näeb, Gaimani stsenaariumid on tegelikult väga detailsed, aga noh, kui näiteks dialoog on parajasti nõrgem, siis tuleb ju näoilmest pool asja juurde, kui andekas kunstnik juhtub olema, ja jutumullikunstnik on tal pealegi kogu aeg väga hea olnud. Ja nüüd oli siis multikas kogu visuaal ja näitlejatöö lihaks juures. Üpris originaalitruu film oli sealjuures.

A. arvas miskipärast film otsa, et tegemist on arvutianimatsiooniga, alles siis, kui ma teda lisapalasid vaatama sundisin, jäi ta uskuma, et ikka päris nukud olid. Muljetavaldav töömaht ja nikerdamise täpsus, ühesõnaga väga korralik käsitöö – ja nägi ikka ka teistsugune välja kui “Jääaeg”. Ja siin jäin ma ise mõtlema, et võib-olla ei tulnud suurem tihedus ikkagi käsitöötehnikast, võib-olla saaks ka arvutianimatsiooniga sama huvitava asja teha, et äkki on asi ikkagi stsenaariumis.

Seal mängisid võimsalt needsamad vürtsikad arhetüübid, lugu oli just selles mõttes muinasjutuline – libalähedase hirm on meil vist juba seljaajus sees, kuigi kui ma muinasjutte meenutama hakkasin, tuli rohkem meelde tšuktši ja nivhi juttude koll-lapsi kui kollvanemaid. Aga see, et kuskil lähevad soovid täide ja see on tegelikult väga hirmus ja halb, tuleb kas või piparkoogimajakeste lugudes välja (käsi kirjutas mitu korda “pipargoogimajakese”, nojah, eks seal Googi ja Magoogi maa taga ole kuskil ka Pipargoogi ja Panngoogi maa).

Ja siis vaagisin ma peas “Coraline’i” ja “Jääaega” ja mõtlesin, miks küll “Jääaeg” nii palju igavam oli. “Coraline’i” teemad on tegelikult palju väikesemate laste teemad, “Jääajas” on vähemalt teismeliste, kui mitte täiskasvanute probleemid, aga ometi on film kuidagi lapsikum ja lamedam. Ep pakkus välja, et väikelaste hirmud ongi õudsemad ja sügavamad ja avaldavad sellepärast eluaeg rohkem muljet, aga minu arust oli kahe filmi vahe veel suurem. Justkui oleks ühes võetud väikelastelugu kogu oma lapsemaailma hirmuäratavuses; teises teismelistele või täiskasvanutele sobiv lugu (kangelaslikkus, meeleparandus), aga ära silutud ja “lastepäraseks” taltsutatud. Ja nii ma seda vaadates siis vahel igavlesin, vahel poetasin kohustuslike kohtade peal pisara (need pisarakohad töötavad minu peal alati, ka palju halvemates filmides kui “Jääaeg”).

Taltsutamist ja lastepärastamist kirus A. ka siniste mehikeste filmi juures – kuidas karm merejalaväelane (krt, nüüd pidin ma jälle äärepeal kirjutama “perejalaväelane”) hakkab niipea, kui ta endale sinise keha saab, käituma kuueaastase lapsena. Ja et kui sinised tegelased pühalikult puu ümbert kinni hoiavad, siis oleks asja natukenegi päästnud see, kui mõni neist oleks vähemalt vahepeal põõsas kusel käinud.

See ühendas mul jälle hiljutise “National Geographicu” hazdade-artikli peale, kus oli juttu tegelikust loodusrahvast. Üks nende iseärasus oli see, et neil praktiliselt puudus religioon – ei mingit šamaani ega medicine-man‘i, mida peetakse justkui loodusrahva kohustuslikuks aksessuaariks – ja kui nad peavad oma tähtsaimat rituaali, suheldes tantsides ja lauldes esivanematega, siis juhtus seal juures ikka, et mõni poiss käis vahepeal mõne piigaga põõsas ära. Ei mingit harrast kätest kinni hoidmist.

***

Üldse on mul midagi idealiseeritud mineviku vastu, isegi kui see on paigutatud olevikku (teised rahvad) või tulevikku (õilsad sinised metslased, eks ole, mille kallal Rents juba urgitseda jõudis). Ikka on mul õilsate metslaste või müstilise vene hinge ülistamise meloodiat kuuldes tunne, et selle all kõlab bassiliinina “Aga küll on hea, et ma ise selline ei ole. Aga küll on hea, et ma ise selline ei ole.” Natuke teist tüüpi nähtus on idealiseeritud kesk- või muinasaeg à la Tolkien – seal räägivad kõik kogu aeg kangesti üllast keelt ja ei käi kunagi pissil (tõsi, seda saab ette heita ka vapratele detektiividele, kes kolmeks päevaks pimedasse ärklituppa kinni seotakse). Fantastikaaustajate jutust olen aru saanud, et Tolkien on ka selle koha pealt täitsa ok, tema igavad kohad oleks halvemat sorti õilisfantastikas põnevad kohad, aga ikkagi kipun ma eriti ülevates kohtades, kus mäeharjal taeva taustal seisavad hobuse seljas Aragorn, Legolas ja Gimli, lehti kiiremini keerama ja ootan, et millal kääbikud tulevad, need on õnneks inimese moodi.

***

Aga täiskasvanute ja laste hirmudest mõeldes ühendas mul ka midagi ära selle koha pealt, miks mulle “Paani labürint” ei meeldinud. A. kaebas selle filmi juures, et tüdruku ema oli kogu aeg nii loll, et talle oleks seal filmis kangesti mingit pööret vaja olnud, no et näiteks oleks oma lapsega korragi suhelnud. Minu jaoks oli ema seal filmis nii kõrvaline tegelane, et ta võis ka samahästi loll olla ja ma mõtestasin oma pettumust teisiti: film on ilmselgelt emotsionaalne ja ei varja, et tahab emotsioone äratada ka vaatajas. Ja ometi jäi peategelaseks pandud laps nii avamata, et talle nagu ei saanudki päris kaasa elada, vaatad, mis juhtub, halb vaadata ikka, kui inimestel on kole olla, aga ei sünni seda katarsist, et ma teeks kogu selle koleda temaga koos läbi ja tuleks teisest otsast uuena välja – ei osanud nagu rõõmustada, kui tüdrukust saab peale surma maa-aluse paradiisi printsess, sest ma ei teadnud temast ikka veel suurt midagi. See-eest avati film otsa kurja kaptenit ja anti talle sügavust – nii kerge oleks teha pahalasest kedagi, kellel pole ühtegi inimlikku või head omadust, aga näe, talle oli antud see kellaparanoi-… ptüi, obsessi- (“fetiš”, ütles A. selle koha peal vahele, olgu siis pealegi) kellafetiš, unistus pojast, kellele kell kinkida ja teatav isiklik vaprus (tagantjärgi tekkis ka mõte, et ta oli nii julm sellepärast, et ta ei suutnud iseendalegi kaasa tunda, saati siis teistele). Mingit lunastuslikku lõppu ei saanud talle muidugi kinkida, ta oli selleks liiga südametuks ehitatud. Aga asjast ei tulnud ka päästmatult kurja, kuid ometi inimliku kapteni lugu, sest loo loogika seisukohalt oli ta ikkagi vähem tähtis, kui laps. Nii et mul olid pärast filmi emotsioonid üles köetud, aga kuidagi nagu rahuldamata, ainult paari kõrvaltegelase abiga (teenijanna ja eriti arst) sain teatava lahenduse. Ja siis ma mõtlesin, et kui film tahab tundeid äratada ja peksabki emotsioonid hästi vahtu, aga samas on lõpus ikkagi selline õlakehitamise tunne, et ahah, siis on filmitegemisel kuskil midagi viltu läinud.

Aga nüüd sain ometi ühel ebakõlal paremini sabast kinni: filmi peategelane on laps, lugu oleks nagu lapse lugu, aga tegelikult on suurem osa õudust ja masendavust, mis seal tundeid äratavad, täiskasvanute maailma õudused, nii et last saabki seal ainult väljastpoolt näha.

***

Aa, “Coraline’i” lapsemaailma ehedusse andis olulise panuse see, et laps oli kohati täpselt nii vastik, nagu lapsed päriselt.

***

PS: Mõtlesin veel ülevfantastika peale ja et sellega võõreldes on (ometigi romantikul) papa Dumas’l tegelased täitsa nagu päris. Kunagi tuli blogosfääris, vist Myrdi pool jutuks, et mis neis musketärides niiväga on, et tavalised jõmmid ju. Aga see ju ongi – ühest küljest joovad, kaklevad, elavad, kelle kulul juhtub (enamasti naiste) ja panevad oma elu armastuse kõrvalt rahumeeli kedagi teist, sest “see ei tähenda ju midagi”, aga samas on näiteks valmis massiivsele riigiaparaadile pikka nina näitama (kuigi kogu musketäritriloogia jooksul õigupoolest sedagi mitte, sellepärast see sari tervikuna nii kurb ongi, et kuidas ideaalidega noor inimene tahab küll parimat, aga lõpuks ja vanast peast läheb ikka nagu tavaliselt). Kui keegi kirjutaks raamatu, kus tavalised jõmmid ootamatut ennastsalgavust ja selgroogu ilmutaks, oleks ma samuti sillas.

***

Mul kummitab nüüd see hiidimik, kes puutüve näris ja karjus “Õmõka, õmõka, mõtik, mõtik!”

***
Ja mida paganat peaks tähendama üle-eelmise lõigu neologism “võõrlema”? (“võõreldes”). Liiga lahe sõna, et ära kustutada ja teeselda, et ma temast midagi ei tea.

Aitan kirjastajaid

november 13, 2009

Sildre_Maailma-nabaRada7-s heidetakse ette, et kultuurisündmus kajastamata jäänud, pressiteateid saadetud küll, aga tulemus kesine. Koomiksipedena pean siis natuke reklaami tegema. Ega Eestis iga päev koomiksiraamatuid ilmu, saati siis veel originaale.

Lugu tundus poes sirvides päris kobe olevat. Joonas Sildre joonistamislaad mulle päris ei istu, aga küllap ma ta veel ära ostan, kui keegi ei kingi. Äkki hakkab tema joon veel meeldimagi, kunagi uurisin poes ka “Chunky Rice’i” pika hambaga, aga kui korralikult läbi lugesin, tundus, et üldse maailma parim koomiks. Sildrel on samuti selline nurgeline ja närviline joon.

(Taevas, pidin ma nüüd veel siia vaatama, nüüd tahan ma kõiki neid koomikseid ka, mida seal Chunky Rice’i fännidele soovitatakse.)

Koomiksiöö

september 28, 2009

Vaata siia.

Minna? Mitte minna? Algus kell üheksa tähendab, et ma oleks juba enne kahekümne nelja tunni algust magamata, aga teisest küljest tuleb kunagi selle aja sees vist nagunii natuke magada. Et teeks hakatust ja keeraks siis magama.
Ja tööde tähtajad kummitavad.
Aga teisest küljest magasin ma selle öö mullu maha ja tänavu sain napilt jaole, äkki on see Märk?
Aga kolmandast küljest, oleks ma talle juba mullu jaole saanud, ei oleks mul tookord üldse nii palju tähtaegu kraes olnud kui nüüd…
Ärme rambipalavikust ja värgist üldse räägigi.

——————————
Ei teinud sedapuhku ikka 24 h koomiksit. Tegin hoopis 4 l kompotti.