Vannitatud pirukas

detsember 2, 2017

ETE VATUST! HALID VARJUNTID! MINKE MÖDA!
(Otsustasin selle hoiatuse lisada pärast esimest tagasisidet – “minke möda” käib järgmise lõigu lingi kohta, tähendab, klikkida muidugi võib, aga omal vastutusel. Kõige ohutum on vist postitus kõigepealt läbi lugeda, siis tekib pilt, mis lingi taga on.)

*

See pidi küll üks hea vein olema.

Mõtlesin, mida see lugu mulle meenutab. Patrick Bateman kirjeldab ennast kolmandas isikus, olles endale naisavatari välja mõelnud? aga kolmanda isiku perspektiiv tundub siiras, kõneleja olekski nagu päriselt jalust niidetud. (Kuigi, kes siis veel Patrick Batemanist vaimustuks kui mitte Patrick Bateman.)

Eriti lõbus on see lõik:

“Kui ta oma korteri ukse avab, tundub nagu astuks sisse vana tuttava juurde. Lõhmus on vahetu, kõnnib ringi paljajalu. [jaa, lugeja, tal on jalad! ta on inimene nagu sina ja mina! minu täiendus] Taustaks mängib klassikaline muusika. Avarast elutoast avaneb vaade Pirita lahele. Sätime end valge nahkdiivani peale istuma. Lõhmus on avatud, kuid samas ettevaatlik. Ta ei lahmi. Ta teab täpselt, mida mõtleb ja kuidas ütleb. Rääkides oma elu eredamatest ettevõtmistest elavneb ta silmanähtavalt ja võib aimata, et selle pealispinna all on peidus uudishimulik seiklejahing, kes hea meelega võtaks ette midagi põnevat.”

Korraks tuli pähe kunagine “Salmonite” paroodia “Krälmonid”, kus jõulustseen algas umbes sellise lavamärkusega, et “Elutuba, nurgas jõulukuusk. Kuuse otsas ripub neli Volvot,” aga selle paroodilisus on liiga ilmne – tolle Äripäeva üllitise puhul olen ma aga kogu aeg kahevahel, kas see on sihilik või tahtmatu eneseparoodia.

Üks ilmne seos, mis tekkis, oli muidugi va halli varjundite sari (link parimale arvustusele) – võtame näiteks selle Päevalehes ilmunud katkendi* – selle jõukuseporno aspektist**, olgu tavapornoga kuidas on.

Ja neljanda variandina meenub üks itaalia kriminull, mida mulle tõlkida pakuti ja millest ma ära ütlesin – osalt ajapuudusel, osalt selle peale, kui kohe esimesel leheküljel kirjeldati terve pika lõigu ulatuses, mis riideid detektiiv oma sitkel heas vormis mehelikul kehal täpselt kannab – ma hakkasin kõva häälega naerma. Naljakas küll, aga kuna ilukirjanduse tõlkimine on vähetasuv asi, siis ei taha endale vähemalt piinlikkust teha.

Kuklas tiksub siiski tunne, et ma olen peaaegu sama teksti kuskil huumorinurgas juba lugenud; ja samavõrd suur kiusatus sellele täiendusi kirjutada – “kui ta korraks hajameelselt juukseid silitab, paljastab ta kvaliteetse särgi varrukas mehelikul randmel vaoshoitult luksusliku kella,” ja nõnda edasi.

Aga kõige toredama allusioonina tuli meelde, et peaaegu sama stseeni on kirjeldanud Andres Ehin ja juba kaua aega tagasi. Vaat, milline prohvetlik võime on luulel:

klaasist majas
logeleb ainuüksi pirukas
moodsal pikal diivanil
mille teist otsa silm ei seleta
raadio mängib
ning vanni voolab vesi
mina vannitatud pirukaid ei söö

(1966, kogust “Uks lagendikul”)

————————————————————————–
* Jõukusele viitavate sisustuselementide loetelu? Klassikaline muusika? Hillitsetult võimuka hoiakuga mees? ja noor naisajakirjanik, kellel see põlvist nõrgaks võtab? Kõik olemas ja mis muusse puutub, siis värvikamad kohad ei sobiks enam hästi Äripäeva profiiliga.
** Või vt seda hiliskapitalismi varjundite artiklit; seda artiklit. Või seda. Või guugeldage lihtsalt korraga märksõna “shades of grey” koos sõnadega “wealth” ja “power” – või sõnadega “wealth porn” või “money porn”.

Advertisements

Kus on kodu koht

november 23, 2017

Juutuub soovitas mulle muusikat, ma ei teinud ühtegi videot lahti, aga ühel keldi folgi soovitusel oli kitšine 19. sajandi muinasjutupilt peal ja sa juudas, kus mu hing kohe liigatas.

See ei klapi kuidagi sellega, mida ma teadlikult esteetiliseks pean, aga kõhutunde ja seljaaju tasemel töötab 19. sajandi või belle époque’i sentiment minu peal alati ja paneb igatsema.

Ja sama aja eneseteadlik huumor (nagu “Kolm meest paadis”) tundub vahetult naljakas, ilma et ma peaks seda endale tõlkima. Täpsemalt: see tundub naljakas mu täiskasvanud minale. Vähem reflekteeriva lapsminu jaoks oli sama vahetult naljakas Sancho Panza loopimine ja see, kuidas Falstaff pesukorviga jõkke visati. Kahju, et ma Molière’i eelteismelisena ei avastanud – ilmselt oleks naljad stiilis “sülitage maha ja astuge sinna sisse. See on arsti korraldus,” mulle siis täpselt parajad olnud; hiljem olen õppinud teda armastama, aga see juhtus alles siis, kui temaga teatri kaudu kokku puutusin – esimene kontakt oli teismeeas ja siis kirtsutasin ma nina, et hnhhh, fulgaarne.

Praegused kihistused: mõistus, mis vaimustub Queneaust, “Tristram Shandyst”, “Fatalist Jacques’ist” ja “Raevunud Orlandost”; tunded, mis liigatavad vaarvanemate aegse sentimendi ja hilisemategi muinasjutuliste lugude peale (varsti saab “Sõrmuste isandast” minu jaoks see, mis oli “Robinson Crusoe” vana Betteredge’i jaoks); ja siis on veel mu kultuurimeele lapsepõlvekodu Shakespeare. Shakespeare on turvatsoon, kodu, kuhu pugeda puhkama, kui ma olen liiga väsinud, just nagu piilupart Donaldi loodki.

(Nii laia labidaga lüües, eks ole. Tegelikult tuleb meelde küll, et isegi siis, kui ma lugesin “Orlandot” kogu aeg selle pilguga, et kuidas seda lavastada, tõi mõni koht ometi pisarad silma, ei ole ta ainult mõistusele, ei ole.

Ja kui siit peaks nüüd jääma eksitav mulje, et mulle meeldib kõik, mis on paar-kolm-nelisada aastat vana, siis Voltaire jätab mu tõtt-öelda ikka külmaks mis külmaks; kui ma pean mõne valgustaja võtma, siis iga kell ennem Diderot.)

(Ja nüüd järelmõttena kaalun, et äkki peaks oma turvatsooni hulka ka Edith Hamiltoni “Antiikmütoloogia” arvama, kõigi selle veretööde ja verepilastustega.)

(Ja veel – kuidas ma võisin unustada Jane Austeni? ainult seepärast vist, et teda ei lugenud ma lapsena. Aga niipea, kui lugesin, muutus ta samavõrd koduks nagu Shakespeare – ja nagu Shakespeare, ei valmista temagi samas mu mõistusele piinlikkust.)

Kirjandusse nakatumine

august 5, 2017

Irvitasin tükk aega, kui nägin, et TV6 tõlkes on “Ivory Tower” muutunud “Eebenipuust torniks”. Keegi on endale Fowlesi külge saanud.

Ööbisin teises linnas muinasjutuliselt ilusas majapidamises, mille peale ma oskasin ainult ohh ja ahh teha. Laed nii kõrged, et sealmajas oli alumise – alumise! – aknaruudu ülemine serv enam-vähem selles kõrguses, kus mul on lagi. Vaatasin kadedalt, kuidas nad saavad täitsa normaalkõrguses laudu akna alla panna. Ja kuidas toas saab olla korraga nii palju mööblit kui ka palju ruumi, osalt vbla selle kubatuuri pärast. Seletasin pärast kodus A.-le, et kui tema ideaal on vähe asju, aga hästi ilusad, siis ma ööbisin kodus, kus on palju asju, aga hästi ilusad.

Selline vana kooli linnakorteri õhustik. Umbes nagu kuskil Riias või Budapestis, seal on selliseid vanu linnamaju hulgem.

Hommikul kadestasin ma kõike seda ilu natuke vähem – kui kõrvaltmaja kutseka noored kogunesid maja ette parkimisplatsile tümmi kuulama. Huvitaval kombel õnnestus mul siiski läbi tümmi magada: tähendab, mulle tundus, et ma ei saa sellega magada, aga pärast ärkamist tagasi mõeldes sain aru, et selle mittemagamise asjaolud olid kuidagi unenäolised, tähendab, ma nägin lihtsalt unes, et ei saa magada.

Aga veel enne magamaminekut lugesin tükk aega omapead hämaras imekaunis elutoas endale unejutuks “Kääbikut”, oli vaikne, pererahvas magas, paksude põskedega kõuts käis vahepeal suhtlemas ja nühkis oma pakse põski minu vastu.

“Kääbiku”-lugemise peale nägin unes, et Sauron pääses kuidagi minu omainimestele kallale või üldse kõigile, kellega ma läbi käisin – neil läksid asjad viltu või mõtted mustaks või hakkas muidu paha. Läks jupp aega, enne kui ma aru sain, et ta pääseb nende kallale minu kaudu: ta teadis kõike, mida mina, nägi kõike, mida mina, ja sai sedakaudu neid mõjutada. Ma ei tohtinud kellestki mõeldagi, kui tahtsin, et Sauron talle kallale ei pääseks: mõtlemine näitas selle inimese talle kohe kätte.

Niipea, kui nüüd A. tuli, hoiatasin teda kohe, et ärgu minuga suhelgu, see on tema enda huvides (küllap tegin seda melodramaatiliselt, unes ei häbene selliseid asju nii palju). A. ütles oma tavalisel flegmaatilisel moel “Ahah.” Mina läksin kergendatult teise tuppa ära ja siis jäin mõtlema: odot, ta ütles täiesti tavalisel moel: “Ahah.” Läksin tagasi ja uurisin: kas sa tunned end halvasti? Ei tundnud. Niisiis A. peale see kurjus ei mõjunud ja ma võisin temaga edasi läbi käia.

Hiljem avastasin mooduse, kuidas üldse sellest vastikust portaalirollist lahti saada, aga ma ei mäleta enam korralikult, mis ma tegin. Igatahes oli mingil unehetkel oluline va kurivaim naeruks panna. Ei tohtinud liiga tõsiselt võtta. Kui tõsiselt ei võtnud, siis kurjad jõud ei töötanud.

*

Kurivaimudest rääkides: ma jõudsin juba “Luciferi” sarja peale pahaseks saada, et nii lame on, eriti koomiksiga võrreldes. Mitte et sari peaks olema täpselt nagu koomiks – ma lepiks täiesti sellega, et süžee on muutunud, aga adaptatsiooni karakter võiks komplitseerituselt vähemalt originaali omaga võrdluse välja kannatada, mitte olla lapik – eriti moraalselt. Koomiksis on tohutu nauditav just see, et kuigi peategelane ei valeta kunagi ja ei riku kunagi oma lubadusi, ei saa teda selles mõttes üldse usaldada, et oskaks ennustada tema järgmist käiku ja isegi tema motiive läbi näha. Ülimanipulaator, kes manipuleerib ka lugejaga, ja iga kord, kui peategelane hakkab juba lähedaseks muutuma, tõmbab ta vaiba alt ära (nagu sellisele tegelasele sobibki).

Aga telesarjas… miks peaks põrgutööst loobunud langenud ingli põhimure olema see, et üks naine ei taha temaga seksida? või miks ta arvab, et põhikiusatused ja -ihad kõik seksi järele käivad (kui ta tüütas sportlast sellega, et “su unistused ei saa ju kõik sellised vananaiste omad olla (nagu rahulikult kodus olla ja raamatut lugeda vms), kindlasti on midagi põnevamat” – ja see põnevam oli ofkoors “want to get laid”)? või miks määrab mõrvatu huviväärsuse tema jaoks eelkõige see, kas too näeb hea välja? miks peaks mässajat inglit mingid inimeste iluideaalid kottima? Ühesõnaga, monstroosselt osava manipulaatori asemel on lihtsalt üks tüütuvõitu playboy (ja poolenäolise deemonkaaslase asemel lihtsalt kena tibi). Pmst üks järjekordne kuldse südamega paha poiss, kelle pahapoissus seisneb sarja loogika järgi peamiselt selles, et ta seksib palju ja paljudega – uuuhh, milline harukordne mässumeelsus, selliseid tegelasi pole küll kunagi enne nähtud, kas tõesti võib kelleski, kes palju seksib, olla midagi head? mida järgmiseks, äkki ta laeb vahel internetist filme alla või ükskord õhtul jättis hambad pesemata?

A just siis, kui ma olin seda täiega maha kandmas kui järjekordset täiesti iteratiivset krimkat, mida vahel võib vaadata, kui millegi intelligentsema jaoks ei ole parajasti jaksu, aga üle ühe osa korraga ikkagi ei viitsi, tuli äralõigatud tiibade liin ja nüüd tõotab natuke huvitavamaks minna. Annan vist veel ühe võimaluse (kuigi IMDB arvustuste ja foorumi sirvimine mind väga optimistlikuks ei teinud).

————————————————————————-
Grr. Ma ei tea, kuhu siit sai suurem osa mu eilsest postskriptumist, kus ma kirjutasin, et interjöör meenutas mulle “Withnail and I” filmi õhustikku. Pärast vaatasin piltide pealt, et onu Monty kodu oli tõepoolest natuke sarnane, kuigi rohkemate vaipadega – ja nii palju aknapinda oleks meie kliimas ainult suvilal.
Poiste Londoni-korteri pilte oli raskem leida, äkki see oli veel sarnasem.

Mulle tehti seal möödaminnes ka üks nunnumaid komplimente.

Mina: Mul on selline nohiklik tantsuõpetamisstiil.
Võõrustaja (armsalt): Siin linnas ongi liiga vähe nohikuid.

Portaal

september 20, 2016

Küllap paljud nägid üksvahe ühes või teises väljaandes juttu tuumavarjendisse pudenenud sipelgatest, kellel on seal justkui-pesa, mis aga ise ei paljune: seal on ainult töölised, neil ei ole järglasi, ei ole ema ega isaseid. Koloonia püsib alles ja elus ainult tänu uutele sipelgatele, kes läbi toru varjendisse pudenevad.

Natuke pärast seda uudist vaatasin üht Narnia-filmidest ja mul käis üks kõhe klõps.

Uhh. Sellel maailmal käib inimpopulatsiooni täiendamine (ja regulaarne maailmapäästmine) sama mehhanismiga. Keegi peab sinna pudenema, et mootor edasi käiks.

Ainult elutingimused on paremad ja seepärast võib toru olla ka kahesuunaline – kui maailm on jälle käima lükatud, siis saab ta tükk aega omaette hakkama, pudenenud võivad vahepeal kodus ära käia.

Tahtsin kleidinäitusel minna seina pealt kübara-ajaloo kohta lugema, selle seina pealt, mis oli teispool näitusevalvurit. Meie koreograafia nägi välja selline:

mina lähenen seinale;
valvur taganeb minu ees;
mina üritan võtta trajektoori, mis läheks temast mööda;
tema üritab võtta silmsidet.

Tema võitis, sest pikapeale hakkasin ma taipama, et ta ei taha mind sinna seina äärde lasta, ja hakkasin ise silmsidet otsima, et heita nördinud pilk, mis väljendaks küsimust, miks, miks ma ometi ei või sinna seina äärde minna, kui seina peal on KA näitus? kas seda seina ei lubatagi läbi lugeda? kas kellelgi ei lubata või olen mina ainus selline ja mis siis minul viga on?

Tema: Ma muudkui vaatan ja vaatan seda teie kleiti, kuidas see tehtud on?
Mina (heidan huviga pilgu rinnaesisele, et näha, mis mul seljas on ja kas mul on midagi enda küljes kahe silma vahele jäänud): See on rätik. Ma sidusin ta rinna ümber.

Edasi tutvustasin ma talle riietepealse rinnahoidja kontseptsiooni. Riietepealse rinnahoidja rolli täitis mul parajasti see ilus rätik, mis oskas ühtlasi enneolematu kleidimoe mulje jätta. Või kleididetaili. Ülejäänud riietega koos igatahes kleidimoe.

Ma leian, et kui ma lähen peente vanade kleitide näitusele ja keegi vaatab seal üksisilmi hoopis minu riideid, siis on see paras saavutus. Isegi kui ta on valvur, kes on seal peentest vanadest kleitidest juba küllastunud. Õigust öelda – eriti, kui ta on valvur, kes on seal peentest vanadest kleitidest juba küllastunud. Mu rõivastumiskunst tungib isegi kõige panetunuma kleidivalvuri südamesse.

*

Bussis avastasin, et selle ekraanikese pealt saab ka kirjandust lugeda, tirisin vanu, jälle viktoriaanlikke jutte lahti. Esimeses jutus läks alguses lehekülgede viisi ühe kena tütarlapse väljanägemise kirjeldamisele; kui ma selle peale itsitama olin hakanud, sain veel lehekülgede viisi tema vastas istuva noormehe välimuse kirjeldust (mis lõppes sõnadega – “lühidalt – džentelmen“). Siis tuli viimaks natuke tegevust ka. Iseloomujoonteni terve loo jooksul eriti ei jõudnudki.

Järgmine lugu oli väheke paremini kirjutatud, nii et ma elasin lausa kaasa, kui abituid naisi täis majja tungis röövlisalk, hirmuäratav ja mörisev, välja arvatud pealik, kes käitus, nagu oleks ta paremast perekonnast, kellele röövlid vastuvaidlematult kuuletusid ja kes kaitses abituid naisterahvaid oma käealuste (jõhkrate meeste) omavoli eest, oli kahvatu, tumedate juustega, kandis rebenenud ja plekilist brokaatülikonda ja ütles, kui kaunis tütarlaps hakkas muretsema, et sõdurid on teel ja on oht, et röövlisalk langeb nende kätte: “Oht! Ma ütlesin, et mulle meeldib oht.”

Kole tore võis olla kirjanik ajal, mil võiski tões ja vaimus selliseid lugusid kirjutada. Või pagan teab, äkki võib praegugi ja kirjutataksegi, ma lihtsalt ei ole selle subkultuuriga kursis.

*

Välimus välimuseks, tegelik üritus oli see, et käisime Rebase pool Rebalas, näitus oli kultuuriprogramm. Sellele eelnes see, et käisime restoranis õhtust söömas ja šampust joomas. Tähendab, sõime bensukas burksi ja jõime õlut peale. Ma ei tea, kui hipster saab üldse olla.

Seal bensukas oli väga äge toolidisain (“täpselt nagu Crocsid”, kommenteeris Rebane ise) ja üllatavalt hea toiduvalik tegelikult. Ma mõtlesin isegi välja kokandusülesande “tee võimalikult palju ja head päris toitu sellest, mis sa bensujaama poest leiad”. Sellest saaks telesaate formaadi lausa.

Tehtud ja nähtud

juuli 28, 2016

Eile tänaval seisis üks mees, tema ees väike poiss. Mees seletas:

“Ja saad aru, mina olen tanki pandud. Minu telefoninumber on tanki pandud. Kui midagi on, siis helistavad mulle, saad aru.”

Kui ma olin ära imestanud, milline küps väikelaps see peab küll olema, või vähemasti: milliseks küpseks väikelapseks teda küll peetakse, nägin, et väikese poisi kõrval kükitas veel üks mees, vaata et suurem kui see esimene, aga oskas ennast kükitades nii hästi kokku voltida, et külje pealt vaadates jäi väikese poisi varju.

*

Pärast kahepäevast koristamist leidsin ma ikka, et põrand on tolmune, ja uurisin A. käest, kas ma hakkan hulluks minema. Kas ma ei leia enam kunagi, et põrand on piisavalt puhas, kas ma nüüd hakkangi iga tolmumolekuli lapiga taga ajama ja kodust saab muuseum ja ma ei luba kellelgi kuhugi astuda. Ja küsisin retooriliselt (“retooriliselt” on veel pehmelt öeldud, õigem oleks – dramaatiliselt, käsi taeva poole heites, kaks päeva koristanud ja ikka talla all tolmu tundva inimese meeleheitega), kuidas korralikud inimesed hakkama saavad. Need, kes iga päev koristavad. Kuidas nad seda kõike iga päev teevad. Kuidas nad mahutavad kaks päeva koristamist igasse ööpäeva. Sest ega see ei võta vähem aega, kui iga päev teha – põhiline aeg läheb mööbli väljatõstmiseks ja pärast tagasitõstmiseks, isegi kui päris koristamist ennast õieti ei olegi. Ja neil korralikel inimestel on tavaliselt veel rohkem mööblit kui meil! isegi nüüd, kus me töötoa remondi ajaks elutuppa kolisime, on meil elutoas rohkem vaba ruumi kui inimestel tavaliselt. See ju ongi see, miks nii kaua aega läks.

A. arvas, et nad ei tõsta koristamiseks mööblit välja. Aga siis ei saa ju üldse. Ma ei saa aru.

Mõistatuse lahendust ma õieti ei leidnud, aga ma leidsin lohutuse: kui me kolisime remontimise ajaks kaks tuba kahte ülejäänud tuppa, kus olid juba omad asjad olemas, siis see on ju ikka kolimine. Isegi kui me elame siinsamas, kus ennegi. See on kolimine. Pärast kolimist ongi tükk aega kraamimist ja asjade paigutamist ja kõik on tolmuga koos, asi pole selles, et ma hakkaks hulluks minema või koristaksin kuidagi valesti. Nii lihtsalt käib, kolimine ees ja tolm taga.

Tolmulahenduse leidsin võib-olla ka, vähemalt ma usun, et midagi leidsin, või õigemini leidis A., et kui ta pärast remondipoolelt tulemist esimese asjana jalad ära peseb, siis ei tulegi tuppa kohe uut tolmukihti maha. Ma olen vaimustuses.

A. jälle räägib, kuidas kaevamine meeldib talle päris hästi, ja mulle meenus selle peale, kuidas ta talvel hooples, et ta on lihtne inimene ja kultuur jätab teda külmaks, “minu muusika on masinate mürin!” ja naeris selle peale ise rahulolevalt. Mul on õrn kahtlus, et ta raiskas suurema osa oma lihtsuskrediidist kohe selle ainsa lausega ära.

*

Kass on haige, mis avaldus kõigepealt selles, et ta ei ahista inimesi nagu tavaliselt ega ole närviline nagu tavaliselt, kujuta pilti, ta lubas mul isegi põrandat pühkida, ei üritanud põrandaharja maha murda, ei üritanud mul ringikäimist ära keelata, ja magas suurema osa koristamist maha. Muudkui magabki.

*

Proovidega läheb praegu umbes nii:

“”Palveränduri sau”. Komöödia kolmes vaatuses,” alustab lavastaja ettelugemist ja võristab kiiresti maha lavakujunduse: “Kehvavõitu tuba linnamajas. Paremal uks esikusse, vasakul magamistuppa. Keset tuba laud ja nõnda edasi. Siseneb Jiří Daneš.”
Ei kõssugi.
“Kus härra X on?” käratab lavastaja. “Kas ta ei tea, et meil on lugemisproov?”
“Tal on praegu proov laval,” teatab keegi tülpinult.
“Siis loen mina tema osa,” otsustab lavastaja. “Siseneb Jiří Daneš. “Klára, minuga juhtus midagi põrutavat!” Klára.”
Vaikus.
“Kurat,” ütleb lavastaja, “kus on Klára?”
Ei kõssugi.
“Kus proua Y on?”
“Võib-olla haige,” arvab üks hääl süngelt.
“Sõitis ringreisile,” torkab teine.
“Eile Máry rääkis mulle, tal olla…” tikub keegi seletama.
“Eks ma loe siis ise Klára osa,” teatab lavastaja ohates ja loeb hinge tõmbamata, nagu ajaks keegi teda taga, Jiří Daneši ja Klára dialoogi. Ükski ei kuula teda. Laua teises otsas aetakse tasakesi juttu.
“Siseneb Katuše,” pahvatab lavastaja lõpuks hinge tõmmates.
Ei kõssugi.
“Kuulge preili,” pahandab lavastaja, “võtke kõrvad tagumiku alt välja! Teie olete ju Katuše, eks ole?”
“Ma tean,” kostab naiivitar.
“Siis lugege! Esimene vaatus, siseneb Katuše.”
“Ma unustasin osaraamatu koju,” teatab naiivitar armastusväärselt.
Lavastaja sajatab midagi hirmsat endale habemesse ja loeb ise Katuše ja Klára dialoogi /…/.
“Siseneb Gustav Včelák,” lõpetab lavastaja kähinal.
Üks näitlejatest justkui ärkaks ja hakkab taskutest näpitsprille otsima; pannud prillid pähe, hakkab ta osaraamatut lehitsema. “Mis lehekülg,” pärib ta viimaks.

… ainult vähem paaniliselt, sest kuues etendus, isegi pärast aastapikkust vahet, ei ole õnneks päris sama, mis esietendus. Isegi kui muist inimesi on uued.

Kes tundis raamatu ära?

*

Sõnad, mis mul peas paarikaupa ujuvad, iial pole kindel, kas ma ütlen õige välja: kabatšokk ja baklažaan. Mati Unt ja Mati Hint.

A.-l lähevad siia rubriiki ka Ilmar Trull ja Hasso Krull, sain ma ükskord teada.

——————————————————————————–
PS: kuhugi peaks koguma ka pisiasju, mis mulle rõõmu teevad. Praegu sain järjekordselt lusti sellest, et prantsuse keeles on kirjaklamber tromboon. Tähendab, tromboon on ka tromboon (“trombone”). Ongi selline metafoor.

Teine ja raskemini seletatav lõbus asi on see, et ungari keeles on “sirel” ja “orel” üks ja sama sõna (“orgona”).

Kolmandaks tuli mul ükskord unise peaga ette – tegelikult juba unes, aga ärkvel selgus, et see kehtib ka ilmsi: et eesti homonüümid (okei, okei, kõigest homograafid, aga ikkagi) “sulg” ja “sulg” on homonüümid ka inglise keeles: “pen”. Kahjuks ei ole meeles, mis selles unes muidu juhtus, et selline asi seal ette tuli.

Sajandi filmiidee

juuli 8, 2016

Taliesin käis minu pool küsimusi tegemas ja mälumängu kokku panemas ja kuidagi tuli selle käigus jutuks “Jussikese seitse sõpra” kui Eesti tõlgituim kirjandusteos; ma mainisin, et sellest on vist juba ka film tehtud või midagi; siis tuli välja, et multikas on, aga juba ammu-ammu; uuem asi, millest ma kuulnud olin, on hoopis teatri-instseneering. Järelikult on päris film ikka veel tegemata. Järgmine mõte: peaks õigused muretsema ja tegema sellest täispika filmi. Eepilise filmi. Ei, triloogia.

Osatäitjate valimine on pooleli, pähe tulid sellised kandidaadid nagu Peter Dinklage, Cate Blanchett ja see tüüp, kes Hagridit mängis, noh, Robbie Coltrane. Taliesin pakkus ka Orlando Bloomi, aga ma hetkel ei näe, keda ta võiks mängida, kuigi ta võib muidugi üllatada.

CGI-ga läheks ma kindla peale ja võtaks Weta Digitali.

Triloogia esimeses osas keskendutaks elule-olule enne rännakut ja Jussike jõuaks ära käia Esmaspäeva, võib-olla ka Teisipäeva juures. Teises osas oleks kõik ülejäänud nädalapäevad, välja arvatud Pühapäev, tema juurde jõudmine jääks viimasesse osasse, et põnevust oleks: mis siis, kui Jussike ei jõuagi Pühapäevamaale? Lõpuks jõuab Jussike tagasi koju, mida ta on rännakutel alles õieti hindama õppinud, aga kõik on päästmatult muutunud. See tähendab, filmi oleks väikest viisi põimitud ka “Kas maakera on ümmargune?” teemad.

Tegelikult hakkab mul praegu üha enam tunne, et Jussikest võiks mängida Aaron Eckhart.

—————————————————————————–
PS: praegu tulid pähe ka Brad Pitt, Owen Wilson (kuigi ta on ehk liiga kerglane, aga võib-olla just vastupidi, saaks näidata tema arengut) ja Jude Law. Igaühega neist tuleks täitsa erinev film.

Vana, koju jõudnud, kergelt kibestunud Jussikest võiks Gary Oldman mängida.

Positiivne: ma jaksasin traditsioonilisel öisel piknikul selle täispuhutud veinipaki lõhki hüpata, mida J ei jaksanud. Negatiivne: seetõttu ei saanud sellest veinipakist enam torupilli teha.

Meie ajakava oli haruldaselt hõre, laupäeval ainult üks mustlemine ja A. etenduse vaatamine, tähendab, mul oli enneolematult palju aega laadal tšillida. Saak: üks megavatine bling, üks nunnu kingitus sugulase lapsele, üks käevõru kõigis vikerkaarevärvides, sest ma ei suutnud valida, mis värvi ma tahan, koduõlu ja tükk pekki.

Kogemata nägin ka oma Kuressaare “filiaali” tantsijad ära – kogemata, sest neid ei olnud kirjas, kavas oli juttu ainult sellest muusikakoosseisust, kelle saatel nad tantsisid. Ma ei ole neid eriti tihti õpetamas käinud, nii et nende pealt sai vaadata, mis juhtub kirjalikust allikast pärit materjaliga, kui see muutub uuesti pärimuseks: pea igast tantsust oli neil oma versioon tekkinud. Tekitab tahtmise katseid teha: sööta aeg-ajalt uut materjali ette ja vaadata, mis mutatsioonid sellega paari aasta jooksul toimuvad. Ja teha sellest siis kaugeleulatuvaid järeldusi nt nende tantsude kohta, mis on eri maade allikates sama muusikaga, aga eri koreograafiaga (millel on ometi piisavalt sarnasusi, et oletada vähemalt ühist eellast, kui mitte lausa seda, et üks ongi teisest arenenud).

Kõige selle hõreda kava juures suutsin ikka nii kombineerida, et ei jõudnud kuidagi riideid vahetama: alguses ei julgenud ööbimiskohta minna, sest ei tahtnud kinnise ukse taha jääda: ei teadnud, on seal veel keegi ja kui ei, siis kus ta võtmega on. Lõpetasin ikka sellega, et jäin kinnise ukse taha – lisage siia tähendamissõna hiirte ja inimeste parimatest plaanidest. Käisin niisiis päev otsa kogu oma uue ja vana blingiga ringi, mis oli moraalselt raske, sest ma ei näinud omast arust välja selline, et lisatähelepanu oleks vaja.

Kas teil on ka nii, et kui mingi punn valutab, siis tundub, et teda on pool nägu täis, isegi kui näha eriti polegi? ja kui ei valuta, siis olgu või päriselt üle poole näo, endal on muretu olla ja ei ole üldse tunnet, et peaks maskiga välja minema? Mul läks ohatis iga kord lõhki, kui ma naersin, ja tuletas end niiviisi meelde. Maski ei olnud ette nähtud, selle asemel oli lavameik. “Nagu teeks tuumaelektrijaamale lillepeenart ümber,” ütles sisetunne. Ja kõik vastutulijad vahivad kindlasti sellepärast, et issand, milline kole ohatis, kuidas ta sellega üldse väljas julgeb käia. Mitte ometi sellepärast, et mul on kõigis vikerkaarevärvides riided seljas, priljuveerid küljes ja ma igal sammul kilisen. Metamõtlemine ütles küll, et asi on ikka vikerkaarevärvides ja kilinas. Nii ma seal siseheitlustes kõndisin: kõhutunne käskis kogu aeg kuhugi pingi alla roomata ja ennast inimeste eest ära peita, mõistus ütles, et seni, kuni ma pingialuseid mööda roomama ei hakka ja kramplikult üht näokülge ette ei keera, ei pane keegi midagi tähele. Aitas lavakogemus: ma sain anda endale käsu etendada rolli “kõik nagu tavaliselt”.

(Etteruttavalt: järgmisel päeval nägin veel jõledam välja. Ma ei tea, kas mul läks lainetega hullates liiv silma või sattus sinna tantsides kokteil jumestuskreemist ja silmapliiatsist, igatahes ärkasin hommikul, silm punane peas ja suunurk ikka verine, kas ta ükskord paranema ei hakka? Seda kõike oli küll kergem taluda, nüüd ei olnud mul blingi küljes, ma esindasin hiliskeskaja alamklassi ja need võivadki kärnas olla. Selle rahustava mõtte peale tõmbus silmavalge tasapisi heledamaks tagasi.)

A. etendust tabas kohe esimeses pildis igas suunas sadav vihm, mnjah, hansapäevade teema oli ju veeteede avamine. A. kommenteeris hiljem, et tema poolest poleks pidanud katkestama, tal oli ideaalne kostüüm (kummist), aga publikust hakkas kahju.

Teisel katsel läks ilmaga õnneks, aga nagu A. jutust selgus, läks osatäitjatel muist teksti sassi. Hiljem kodus otsustas A., et harjutab oma lavapartneri – peaosalise David de Galles’i – teksti ka, et vajadusel teine hädast välja aidata. See kõlas nii:

A. (oma tavalise häälega): Mees, sa vist minu tahtmist ei adunud.
(peenikese falsetiga): Kogu muusika minust on kadunud. Minu pere, mu naine ja lapsed kallid…
(oma häälega): Oled tugev ja turd, pole juuksed veel hallid. Leiad uue naise, saad uued põnnid.
(peenikese häälega): Ainus armsam on mulle Catherine, see õnnis.*

“Sul on T. häälest õige huvitav ettekujutus,” kommenteerisin mina. Seepeale läks A. Davidi tekstis lihtsalt haleda hääle peale üle.
Niiviisi kuulates sain ma nüüd aru küll, et etenduse ajal aeti see jutt lakoonilisemalt ära:

Kuningas: Mees sa vist minu tahtmist ei adunud.
David (paus): Mu naine! Mu lapsed!
(paus, mille jooksul A. mõtleb, kuidas ta siit edasi läheb, sest tal ei ole midagi, millega “juuksed veel hallid” riimi läheks)
Kuningas: Leiad uue naise. Saad uued põnnid.

Koduteel ostsin kehakinnitust ühe müüja käest, kes oli hirmsas hädas: oli töö juures oma kätt vigastanud, aga ülemus ei andnud talle vahetust, sest “sa ei kasuta ju kätt, sa kasutad tange”, aga sidemes käega oli ka tangidega raske asjatada – sai hakkama, aga aega võttis rohkem. Kõik ostjad, keda mina nägin, olid õnneks hästi kaastundlikud, keegi ei hakanud õiendama, et aeglane, vaid lohutasid teda hoolega. Inimkonnal on lootust.

Õige jah, viimasel laadapäeval andis see toidumüüja, kelle käest me juba natuke ostnud olime, meile täitsa tasuta süüa. See võis küll olla osalt põhimõttel “kui et solgipange panna,” aga mis siis.

——————————————————————-
* Autor: Loone Ots.

Lollid naljad

juuni 22, 2016

Oi hoidku, oi hoidku. Tuleb minna kontserdile, teades, et teised lauljad kukkusid kes kuhu ära. Tähendab, ka võimalikud saateinstrumendid on läinud.

Tähendab, minust saab acapelliit.

—————————————————————————

PS: kui ma juba spämmimise peal olen, siis olgu veel üks tähtis asi kirja pandud, sest äkki keegi pole veel märganud – Belgia koondisesse on ajamasina või proosaportaali või mõlemaga Tintin mängima toimetatud. Loogiline ka, kes siis üldse Belgia eest mängima peaks, Hercule Poirot või?