Päevakajalist

august 7, 2020

Alles see oli, kui ma tutvustasin Taliesinile oma tasapisi idanenud teooriat, et ühe tundmatuks jääda sooviva suurriigi eesotsa on sattunud inimese asemel müütilise maailma tegelane, vembuvana tüüpi. Sest need teevad niskeseid tükke ja on ka niskese iseloomuga: hirmus aktiivsed, hämmastavalt lollakad, ei saa asjadest üldse aru, ja siis tabavad korraks kogemata biiti ja saavutavad põgusalt edu, et siis varsti jälle suure kolinaga kukkuda. Sooliselt ambivalentsed (guugeldage “the weird masculinity”, laske triikrauaga üle ja küll te siis näete). Ja eelkõige ettearvamatud. Nende mõjusfääris olla on ohtlik.

Nüüd, kus on palju juttu ühest intervjuust (näiteks Epp juhtis tähelepanu ja linkis), tuli mulle kohe meelde ühe teise vembuvana intervjuu või õigemini pressikonverents (pärgamendil stenografeeritud).

Näiteks küsib reporter Gefjon:

“Miks peate siin kojas, aasid te kumbki
teineteist tõrvama?
Loptr ei tea, et ta üle on trumbatud
ning et ta lõpule ligineb.”

Vastuseks tuleb asjassepuutumatu slut-shaming:

“Vaiki, Gefjon! Ei kulu mul meelest,
kes sind armuööks ahvatles:
kaelakee kinkis sulle see kahvanokk,
teda säärtega sülelesid!”

Reporter Odin:

“Kust tead sa, et võidu tubli käest tõmbasin
ja arale andsin?
Kaheksaks talveks sina maa alla kadusid,
oled lehmi seal lüpsnud,
oled sugu sünnitanud,
küllap hull on naiseks hakata.”

Vastus (põhimõttel “vaata, mis nägu sa ise oled”):

“Aga sinust on kuulda, et völvana Saamseys
loitsides liikusid;
rahva seas nähti sind nõiamoorina,
küllap hull on naiseks hakata.”

Sekkub moderaator Frigg:

“Oma saatuste teid ei peaks iial tooma
teadmiseks teistele;
mida teie, kaks aasi, teinud aegade alguses –
ärge mainige muistseid seiku.”

Vastuseks jälle slut-shaming:

“Vaiki, Frigg! Oled Fjörgynni tütar
ja ihkasid ikka armastust:
Veed ja Vilit, sina Vidriri naine
oled mõlemaid maitsnud.”

Reporter Heimdallr esitab kõige arukama küsimuse ja soovituse korraga:

“Oled purjus, Loki, jääb arust ju puudu,
miks ei lakka sa, Loki?
Liigne jook teeb joojad juhmiks,
oma sõnu nad enam ei seleta.”

Vastus on väga iseloomulik: intervjueeritav serveerib reporteri kiiduväärseid külgi – teeb vabatahtlikutööd! on valmis oma heaolu ohverdama ja vilepuhujaks (heh) hakkama! – solvanguna.

“Vaiki, Heimdallr! Hull on su saatus
aegade algusest:
sirge seljaga pead alati seisma
jumalate vahis ja valves.”

Ja nõnda edasi ja tagasi.

Juhusele juhuslikult

mai 7, 2020

Mõtlen, kas ma viitsin hakata juutuubile kahe eri guuglikonto kaudu lähenema, sest mõnikord on naljasaadete või commedia-loengute kuulamise isu, mõni teine kord aga muusika kuulamise isu ja juutuubil on tekkinud paha komme pakkuda uusi soovitusi ainult selle põhjal, mida ma viimati pruukisin (mitte pikema mineviku).

Igatsen taga vana süsteemi, kus ta sorteeris oma soovitusi rubriikidesse – oi, see oli nii arendav, skrollisin muudkui alla ja vaatasin, hmm, huvitav-huvitav, ajaloost pakub seda, rokkmuusikast teist, koomikutest kolmandat ja barokist neljandat. See jõudis mitut puhku mu silmaringi laiendada ja sellistes suundades, kuhu ma teadliku enesearendamise käigus ei oleks osanud vaadatagi.

Sel põhjusel on mul ka telekast kasu, mis siis, et normaalne oleks lihtsalt vaadata netist seda, mille järele mul tuju on. Telekas ei arvesta mingi oma ettekujutusega minu maitsest ja see on just hea.

Ja sel põhjusel igatsen raamatukogu – või raamatupoe – riiulite vahel töllerdamist. Kataloogist oskan ma otsida muidugi, aga selles see häda ongi. Ma oskan otsida ja leian, mida otsin (kui seda leida on), aga ma ei saa niisama lihtsalt kogemata millegi otsa komistada, sest raamatuselja šrift äratas huvi või näitusele oli paeluva välimusega raamat välja pandud.

(Tõsi, seda vaegust korvab natuke Academia, mis küll soovitab uusi artikleid mu allalaadimiste järgi, aga tema seosed on nii iseäralikud, et mind tabavad vähemalt esialgu ridamisi üllatused, ja noh, ma olen meelitatud, kui massin arvab, et ma tahan järsku portugalikeelset artiklit lugeda, küll ta peab mind ikka targaks.)

Aga äkki on mul seda askeesi vaja. Lugeda läbi kogu see hunnik, mille ma koju vedasin, enne kui jälle vabalt raamatukogus saab käia ja mul pole kapinurga raamatukuhja jaoks enam vabandust.

*

Võtsin järjest ette “Noorema Edda” eestikeelse osa – olin seda rumalalt kaua edasi lükanud, ise “Vanemat Eddat” mitu korda segaduses üle lugedes ja püüdes seda luulet oma peas kuidagi tervikuks lõimida, sest mõtlesin, et kuna vanem, siis rohkem päris – ja Liviuse Rooma ajaloo alguse.

Ja huvitav kontrast tekkis: “Edda” hämmastab mind oma kummalisusega, loen teda kui kaunist eksootikat, kohtumist tundmatuga. Tegelased teevad justkui motiveerimatuid lükkeid, kääbused tapavad asja eest, teist taga Kvaasiri, jumalate süljest tehtud kõige targema mehe, ja pruulivad tema verest targaks tegeva joogi; on terve hulk tegelasi ja asju, kellest ei räägita peaaegu midagi, aga nad on nähtavasti tähtsad, sest neil on nimi: oraval Yggdrasili otsas ja hirvedel, kes seal lehti närivad; et kaevul on nimi, pole üllatav, aga nimi on ka ämbril, millega kaevule minnakse, ja ämbri sangal; nimi on katlal, kuhu Kvaasiri veri voolab ja kahel nõul, kuhu jook tehakse (mõtlen, kas siin taga on kõigele hinge omistamine, just nagu roomlastel oli kõigel-kõigel oma pisike jumal, ja meenub, kuidas Kaur ohvrikivide rohkust imestas). Ja nimed ise käivad samuti oma loogika järgi – Gylfi kohtab kolme meest, kellest igaüks istub erikõrgusel aujärjel, ja nimed on neil Kõrge, Samakõrge ja Kolmas – mitte näiteks Kõrge, Kõrgem ja Kõigekõrgem (kuigi küllap on nad kõik kolm nagunii Odin).

Väga väga naine kirjutas kuskil, kuidas ta ei mõista muinasjuttude võlu, sest seal ei kirjutata tegelaste siseelust, ainult “juhtus see ja juhtus teine”. Minus äratab pärimus põnevust, mh just hingeelu koha pealt: need veidrad, pealtnäha fragmentaarsed üksikasjad, mis siin on, olid tolle aja inimestele nii olulised, et just seda anti edasi; Snorri tundis vajadust just see üles tähendada, isegi kui kirjutamine käis käsitsi ja kallile materjalile. Ma saan nende lugude kaudu võtta ühendust hoopis teistsuguste inimestega, või kui “ühendus” on selle kohta palju öeldud, siis vähemalt vuajeristina piiluda. Need inimesed ei räägi seda, mida mina tahan kuulda, vaid seda, mida nemad tahavad öelda, nad ei püüa mulle meeldida (või siis: ei püüa meeldida mulle), ei varja oma kummalisust minu eest, ma saan mõistatada, mismoodi oleks olla sellise inimese peas ja mis ühendas üht fragmenti teisega.

(Ja vahel, kui veab, olen unes mõni selline tegelane, kelles need fragmendid arusaadavaks, tundega läbielatavaks tervikuks saavad – uni, mis ma hiljuti nägin, meenutab väga keldi müütides korduvat traagilise kahevõitluse motiivi.)

Ja siis võtsin käsile Liviuse ja tema hämmastab mind hoopis oma tavalisusega, tema keel on minu jaoks kodune, tema jutt on asjalik, kaine ja ta libiseb vahepeal enesestmõistetavalt metatasandile. Nt – vabalt refereerides – “mõni arvab küll, et Faustuluse naine olnud lõbunaine ja seepärast hakatigi rääkima, et Romulust ja Remust kasvatas emahunt” (lupa oli otsese tähenduse kõrval lõbunaise metafoor).

Esimese sajandi roomlast on minus hoopis enam kui keskaja skandinaavlast, tuleb välja, kuigi teine peaks nii ajas kui ruumis ligemal olema.

Aga selles emahundi kujus on küll vähem kainust ja rohkem teist maailma, kuhu piiluda. Eks ta ole Liviusest vanem ka. Roomas on teise maailma jaoks nähtavasti vaja sügavamale minevikku pugeda kui siin lähedal. Mul on kuidagi valus neid 3D-graffiti-beebisid seal kõhu all vaadata, mõtlen, kas hunt sellepärast ongi nii õnnetu näoga, et barokkskulptorid ta kallal sodimas käisid.

Abi algajale läänetuulele

aprill 13, 2020

Läänetuul pöördus eelmisel nädalal sellise vingaaliga Tartusse tagasi, et tahtis kõrvad peast viia, eriti kui kõndisin kalarikka Emajõe orus. Teadis küll suunda, kuidas kevadeti käib, puhus Võrtsjärvelt Peipsi poole, aga kas siis selline on üks soojust laotav läänetuule hingus? Kohe näha, et Emajõelinn alles õpib seda Ateena asja, tuuledki on veel algajad, suund on seefiri oma, aga maneerid nagu sirokol. Mine tea muidugi, võib-olla ta oligi enne siroko, aga pidi kriisi tõttu tööd vahetama.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Otsisin algajale seefirile – aga teisedki kuulajad on teretulnud – ühe kevadelaulu Bossinensise frottolakogumikust, mida saab alla laadida siit (I raamat, XIII leht jj), kui keegi tahab kaasa laulda (seal on laulunootidega kirjas ülemine hääl, ülejäänud on itaalia lautotabulatuuris).

Zephyro spira e ‘l bel tempo rimena
Amor promette gaudio a gli animali
L’ampia campagna de bei fiori e piena
Ogni cor si prepara ai dolci strali
Progne scordata de l’antica pena
Verso il nostro orizonte spiega l’ali.
Ognun vive contento i(o) me lamento
Ch’amor m’ha fatto albergo di tormento

Tegin esimesest salmist äärmiselt irdriimilise tõlke – keskendusin peamiselt sellele, et värsimõõt ja stroof oleks õige (üksteistsilbikutest koosnev oktaav) ja ühtlasi oleks seda Tromboncino viisiga võimalik laulda. Kui teile tundub, et sõnastus ei ole alati nii poeetiline kui võiks olla, siis saangi end viisivabandusega kaitsta: kohati tuli sõnapeenus lauldavuse altaril ohverdada. Näiteks oleksin tegelikult tahtnud öelda “Zephyros hingab”, aga laulurütmi oleks kolmandavälteline sõna minu arust kehvasti klappinud.

Zephyros puhub, toob taas kaunid ajad,
ning Amor tõotab loomi rõõmustada.
On tulvil kauneid õisi laiad aasad,
südamed valmis, et õrn nool neid tabaks.
Prokne, kel meelest läinud vanad vaevad,
seab tiibu taeva poole sirutada,
täis õnne kõik – mind trööstida ei lase,
et valule arm minus annab aset.

Salme on tegelikult rohkem; kahesalmilist versiooni saab lugeda siit. Sealtsamast leidsin info, millest ma diletandina poleks muidu kohe aru saanud: et tekst parafraseerib Petrarca sonetti “Zephiro torna, e ’l bel tempo rimena” (siin on see ka tänapäevasemas itaalia keeles lahti kirjutatud):

Zephiro torna, e ‘l bel tempo rimena,
e i fiori et l’erbe, sua dolce famiglia,
et garrir Progne et pianger Philomena,
et primavera candida et vermiglia.

Ridono i prati, e ‘l ciel si rasserena;
Giove s’allegra di mirar sua figlia;
l’aria et l’acqua et la terra è d’amor piena;
ogni animal d’amar si riconsiglia.

Ma per me, lasso, tornano i piú gravi
sospiri, che del cor profondo tragge
quella ch’al ciel se ne portò le chiavi;

et cantar augelletti, et fiorir piagge,
e ‘n belle donne honeste atti soavi
sono un deserto, et fere aspre et selvagge.

Villem Ridala tõlkes (mis ilmus 1923. aastal Loomingus):

Zephyros ilmub ja toob ilma hele
Ja lilled, rohud, hõrna sugu ka
To hüüdja Prokne, nutja Philomele
Ja kevade nii valge, punaka.

Eks väljad naera siis, ilm sätendele,
Jupiter rõõmsat tütart jäljenda,
Õhk, vesi, maa on altid armudele,
Ja iga elaja siis võtab armasta.

Kuid mulle, väsinule, ohkamised
Siis tulevad, mis rinnust kisub see,
Kes taevasse viis võtmed ülesse,

Ja lauljad linnud, aasad õilmelised
Ja naiste ilus ilmed mahedad
On kõrb ja julmad, valjud, valusad.

(Mul on tunne, et see vajaks uustõlget, aga teisest küljest on veel nii palju olulisi tekste, mis on esimestki korda tõlkimata. Kas keegi kurdab, et on vähe teha? Pinude viisi tüvitekste vaja tõlkida!)

See on omakorda inspireeritud Catulluse 46. luuletusest (kopisin selle wikiallikatest, pikkusemärgid pedagoogiliselt peal):

Iam vēr ēgelidōs refert tepōrēs,
iam caelī furor aequinoctiālis
iūcundīs Zephyrī silēscit aurīs.
Linquantur Phrygiī, Catulle, campī
Nīcaeaeque ager ūber aestuōsae:
ad clārās Asiae volēmus urbēs.
Iam mēns praetrepidāns avet vagārī,
iam laetī studiō pedēs vigēscunt.
Ō dulcēs comitum valēte coetūs,
longē quōs simul ā domō profectōs
dīversae variae viae reportant.

August Sanga tõlkes (siit kogumikust):

Külm ju kaob, kevad jälle soojust laotab,
läänetuultegi hingus lehvib kõikjal,
sunnib vaikima õelad talvetormid.
Jäta Früügia väljad nüüd, Catullus,
jäta kuuma Nicaea rikkad nurmed.
Ihkan Aasia kuulsaid, kirkaid linnu.
Mõte mul juba tõttab rännuteele,
käimiskihk juba on mu rõõmsais jalges.
Aeg on lahkuda nüüd, oh armsad sõbrad!
Kõiki meid kodumaalt me tee tõi siia,
sinna nüüd iseteed kõik lähme jälle.

Aga tagasi Petrarca juurde: tema sonetti on viisistanud rohkem kui üks helilooja, näiteks Monteverdi (kes näitab “julmade, valjude, valusate” kohas, et ta ei pelga halvakõlalisi akorde; olgu võrdluseks Marenzio veidi renessanslikult harmoonilisem versioon); ja kui juba Monteverdist juttu tuli, siis sama sonetiga suhestub ilmselt* ka tema teise, ciaccona-bassile seatud Zephyrose-laulu** tekst – Ottavio Rinuccini sonett.

Zefiro torna e di soavi accenti
l’aer fa grato e ‘l piè discioglie a l’onde
e, mormorando tra le verdi fronde,
fa danzar al bel suon su‘l prato i fiori.

Inghirlandato il crin Fillide e Clori
note tempran d’amor care e gioconde;
e da monti e da valli ime e profonde
raddoppian l’armonia gli antri canori.

Sorge più vaga in ciel l’aurora, e’l sole
sparge più luci d’or; più puro argento
fregia di Teti il bel ceruleo manto.

Sol io, per selve abbandonate e sole,
l’ardor di due begli occhi e’l mio tormento,
come vuol mia ventura, hor piango hor canto.

(Vaba tõlge: Zephyros naaseb ja muudab mahedate viisidega õhu meeldivaks; tema jalg päästab valla lained ja sosistades haljais okstes paneb ta kauni muusika järgi lilled aasal tantsima.

Pärjatud kiharatega Phyllis ja Chloris tembivad armsaid ja lõbusaid viise armastusega, ning mägedest ja orgudest, põhjatuist ja sügavaist
kahekordistavad laulvad koopad kooskõla.

Koit tõuseb taeva kaunimana ja päike külvab rohkem kuldseid kiiri; Thetyse ilusat sinist mantlit ehib puhtam hõbe.

Vaid mina metsikuis hüljatud laantes, kahe kauni silma leek on mu piin; ja saatuse tahtmist mööda valan kord pisaraid, kord laulan.)

Noot, et mu lugejad saaks ikka karaoket ka teha.

Ja iseenda jaoks veel üks link I Fagiolini tenorite esitusele , sest see Riali-Jaroussky versioon on ju kena küll, aga mina ei saa nendega kaasa laulda nagu EV, ma olen ikka loomuldasa tenor; ja väga hea helikvaliteediga Arts Florissantsi versioon kasvõi juba sellepärast, et seal jookseb noot lahkelt kohe ekraanil kaasa.

——————————————————————-
* Vt nt Tim Carteri artiklist “Artusi, Monteverdi and the Poetics of Modern Music”, mida saab Researchagate’ist alla laadida; kui keegi tahab ilma allalaadimata kiigata, on samast artiklist üht-teist näha ka Wistreichi Monteverdi-raamatu guugliversioonis.

** Selle teise laulu, ciaccona kohta leidsin ühest ingliskeelsest blogist huvitava analüüsi – mh räägitakse, et Monteverdi parodeerib selles tollast trendikat tekstijärgimise stiili, võimendades helimaalingu absurdini.

Kirjutasin sellest juba Ritsiku kommentaariumis, sest ta mainis Noad ja vikerkaart, aga nii head nalja ei saa ju ainult ühte kohta jätta.

Nali on selles, et kui ilm.ee lahti teha ja konkreetse linna kohta vaadata, siis näitab ta eri ilmajaamade prognooside tabelit. Ilusti kõrvuti YR, NOAA ja WU. Ja vaat see NOAA, see lubab alati vihma. Või vähemalt rohkem vihma. Kui teised näitavad ühe tilgaga pilve, siis NOAA näitab kahe või kolme tilgaga. Kui teised näitavad täitsa ilma tilgata pilve, siis NOAAl üks tilk ikka on. Ja kui teised lubavad päikesepaistet, siis tema lubab mõnda pilve ikka.

Nupumees see NOAA, talle juba sõrme suhu ei pista!

Ja ükspäev nägin möödaminnes, et mingi uudise juurde on kuskilt vikerkaarepilt laenatud. Arvake, kelle oma? NOAA muidugi!

See on meil kodus ammendamatu nalja ja naeru allikas. Ilmaennustuse vaatamine käib tavaliselt nii:

– Vaata, mis ilm tuleb.
– Üldiselt näitavad kuiva, aga NOAA lubab vihma.
– No muidugi lubab Noa vihma, ihihii!
– Ihihii, jah, kes siis veel, kui mitte Noa!

Kui eriti hästi läheb, veerleb üks meist (tavaliselt mina) naeru pärast põrandal ja siputab jalgu. Ma ütlen teile, see nali ei kulu iialgi ära.

Aga paar päeva tagasi nägin siiski veel naljakamat nalja. Asi algas õigupoolest sellest, et lugesin õudse immuunsüsteemi koomiksit ja läksin XKCD seletamise wikisse vaatama, mis ilus hulktahukapäine patogeen seal oli. Sain teada, et bakteriofaag ja lugesin veel bakteriofaagide kohta põnevat juttu, näiteks, et mõni neist ei tapagi baktereid ära, vaid hakkab nendega koos biokilet ehitama. (A mis mina siis räägin: iga väike viirus unistab, et suureks saades hakkab ta sümbiondiks.)

See selleks. Mu lemmikkoht oli seal selline:

“actual macrophages do not have glaring angry eyes[citation needed]”

Soovin edu viite otsimisel. Keegi peab endale vist selleks veebilehe tegema, kuhu kirjutada “makrofaagidel ei ole kurje põlevaid silmi!”.

——————————————————————–

PS: selline naljatüüp on ehk näide tüüpilisest vikipedistihuumorist, mida Wiredi artikkel muuhulgas kiitis.

Seepeale peaksin ehk soovitama Wikipedia ebatavaliste artiklite kogu, juhuks, kui kellelgi lugemisvara napib.

Kohalik floora ja fauna

märts 29, 2020

Pungad puhkevad pliraki pläraki, linnud laulavad liraki läraki, päike paistab kut elajas.

Üleeile oli see päev, kus ma panin tänavu esimest korda naati toidu sisse.

Kas need elukad, kes hämariku tulles pargipuude otsas kummist piuksuloomade häält teevad, on mingi kaku pojad? Kõrvukräts? Kodukakk? Raadi pargis, kui keegi neid piukse ise tahab kuulda.

Leevikesi pole paar päeva enam näha olnud, võib-olla läks Lapimaal soojaks ja nad läksid koju tagasi. Tahtsin ennist Ep. käest küsida, et miks leevikesed üldse siin peaks paari heitma, kui nad ju siin ei pesitse. Või pesitsevad?

Käisin poes, rahvast oli hõredalt nii linna peal kui poes endaski. Tänaval mängisin sellist mängu, et kui näen teist inimest ja me hakkame lähenema, siis tuleb enne 10 m kaugusele jõudmist teisele poole teed põigata. Niiviisi lasin slaalomit terve tee.

Jalutasin jõe ääres ja mõtlesin Tolkieni universumile: Tuor oli neli aastat lindprii ja kohtas ainult neid, kelle ta maha lõi, sellele järgnes vist oma pool aastat täies üksinduses uitamist; siis jõudis ta mere äärde ja temaga hakkas rääkima tegelane, kes pmst oli vetevana. Jalutasin jõe ääres ja mõtlesin, et kui ise pool aastat täies üksinduses uidata, hakkaks küllap samuti vete ja puudega rääkima.

Viirusehirmu hea külg on see, et kui meie närviline kass mind ära kräämustab, sest ma silitasin teda valesti, siis on desinfektandid kohe käe pärast võtta. (Ühe kräämustamisega tegi mulle kolme kohta jutid! osav.)

Jõe lähedal parkimisplatsi servas oli surnud vares.

Hakatuseks paar praktilist uudist, kui keegi pole veel näinud:

TÜ raamatukogu laseb nüüd kaugside teel jälle laenutada.
Ja Internet Archive’is on rohkem lugemist kui kunagi.

Patrick Stewart loeb Instagramis Shakespeare’i sonette!

***

Kui ma A. konto kaudu FB-sse piilun, näen, kuidas seal jagatakse toredaid eluviisieeskujude meeme: näiteks kuidas olla nagu sinivaal. Või Emily Dickinson.

Panustan siis oma verbaalsel moel ka; Marju Lepajõe roomlaste taltsutamise raamatust leidsin kohe tervislike eluviiside tsitaadi, nimelt Cicero (uuest Rooma kirjanduse antoloogiast, lk 159, vist Kaarina Reinu tõlkes (mul pole antoloogiat praegu käepärast)):

Ma vihkan rahvarohkust, väldin inimesi ja suudan vaevu päevavalgust taluda.

Jesaja (26:20):

Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse
ja sule uksed enese tagant,
peitu üürikeseks ajaks,
kuni raev möödub.

Marju Lepajõe Hieronymuse-artiklist tõlkija ideaalsetest töötingimustest:

Quintilianus (u 35–100 pKr) [nimetas] kolme kõige olulisema tingimusena häirimatuks tööks öövaikust (silentium noctis), suletud tuba (clausum cubiculum) ja lambivalgust, resp. ühtainukest valgusallikat (lumen unum). Vaikust ja eraldatust on mõistagi vaja, et vaim oleks segajatest täiesti vaba (undique liber animus). Ent pidev öötöö nõuab head tervist ja lihtsat toitu. Töö kannab vilja siis, kui selle juurde asuda värskelt ja väljapuhanult.

Seega võiks sügise kõikehõlmavat tulekut ja kestust meie parasvöötmes võtta teatava privileegina, mida pakutakse vaimutööks.

Ei ole küll parajasti see aastaaeg, ometi võib kujundlikult öelda, et va pärgnuhtlus on meile kevadest sügise teinud; tänavu on ka kevadel tõlkimiseks head tingimused! Eriti kui on kohane interjöör:

… olgu tegemist koopa või kabinetiga, ikka on Hieronymusel õnnestunud kusagilt saada kirjutamiseks sobivad kivid, hea tugev laud või suurepärane kirjutuspult, kallihinnalised köited vedelevad hunnikutes, mahe lõvi kusagil põrandal, laual pealuu – selline see tõlkija elu ju ongi ja just sellist kabinetti tahaks, just sellist! Need värskendused viivad mõtted hoopis kõrvalistele radadele: peaks tellima mõnelt sisekujundajalt Hieronymuse ja teiste suurte tõlkijate kabinettide, kongide, koobaste analüüsi läbi aegade just sisekujundaja vaatekohalt. Jah, kui lubamatult vähe tähelepanu pööratakse koduajakirjades tõlkijate töötubade sisustusele, võrreldes sellega, kui vastutusrikas roll on tõlkijatel ühiskonnas olnud ja on ka edasi! Kas neil on lõvi või kassigi võimalik pidada ja kui ei ole, siis miks? Kas on seinal üldse ruumi korraliku Hieronymuse repro või posteri jaoks?

Hakkasin Russelli esseeraamatust (“Valik esseid”, 1994, tlk Erkki Sivonen) kindlameelsuse näiteid otsima, leidsin aga hädade ühendava jõu kohta:

Kummatigi oli lumetormi, udu ja sõja puhul tegu […] faktiga, et kõik tundsid ennast võrdsetena. Reeglina on igaüks meist hõivatud omaenda muredest; teised võivad meid sealjuures takistada, tüüdata või siis jääda hoopiski meie poolt tähele panemata. On aga kordi, kus üks ühine tundeelamus mõjutab tervet inimhulka. Kui nii juhtub – isegi kui tundeelamus ei ole meeldiv – , tekitab fakt, et see on ühine, iseäraliku õnnetunde, mida ei ole võimalik saavutada ühelgi muul teel.
Kui me kõik elaksime pidevalt mingi ühise tundeelamuse mõju all, siis oleksime me alati õnnelikud, alati koostööaltid ja alati priid igavusest. Võib-olla saavutavad selle tuleviku valitsuspsühholoogid. Riiklikud pühad algavad suitsukirjadega taevas: “Toimus marslaste sissetung. Iga mees, naine ja laps on võitluses vajalik.” Vastu õhtut tuleks teade, et rünnak on tagasi löödud. Sel moel oleksid rõõmsad pühad kindlustatud.

Aga koht, mida ma otsisin, oli see, ühest mu elueeskujust (sestsaadik, kui ma just seda lugu lugesin):

Ma kohtusin [Branislav Petronieviciga] ainult ühe korra aastal 1917. /…/ Serblased olid hiljaaegu läbi viinud oma kangelasliku suurtaganemise Saksa vallutajate ees ja mind huvitas väga kuulda temalt kui vahetult osavõtjalt selle taganemise kirjeldust, tema aga tahtis ainult selgitada oma õpetust, mille kohaselt ruumis asuvate punktide arv on lõplik ja määratav arvudeteooriast lähtuvate võtete abil. Meie huvide erinevus avaldus mõnevõrra iseäralikus vestluses. Mina küsisin: “Kas te võtsite suurest taganemisest osa?” ja tema vastas: “Jah, aga punktide arvu ruumis saab välja arvutada sel teel, et …” Mina küsisin: “Kas käisite jalgsi?” ja tema ütles: “Jah, vaadake, see peab olema algarv.” Mina küsisin: “Kas te ei proovinud hobust leida?” ja tema ütles: “Alguses olin hobusega, aga pärast kukkusin maha, ja milline algarv, seda ei peaks olema raske teada saada.” Hoolimata kõikidest pingutustest ei kuulnud ma temalt niisugusest tühisest asjast nagu maailmasõda enam mitte midagi rohkemat.

Kui mul tuleb ilusasti riietumise ja kleidipiltide vaatamise tuju, aga see tundub praegusel ajal liiga frivoolne, mõtlen Diana Vreelandi ütelusele: “Tõenäoliselt on mood kõige joovastavam põgenemisviis maailma banaalsuse eest.” (Muide, tema autobiograafiline “D.V” on nauditav lugemine – kõditab umbes samu maitsepungi, mida “Alice B. Toklase autobiograafia”; päris elulookirjandusest on teine sama sundimatult voolav, kuigi hoopis teises stiilis, see raamat, mille Jean Renoir kirjutas oma isast Auguste Renoirist.) Iseasi, kas nüüd kõige. Mõnes tujus olen kasutanud isegi nii ebatõenäolist pelgupaika nagu juura tõlkimine – juura mõjub oma korrapärasuses rahustavalt, nagu loogikagi, võimalus viibida maailmas, kus kõik on süstematiseeritud – põgus puhkus elu segapudrust.

***
Muidumõtted:
kas see, et igasuguste videolahendustega suhtlemisel on ajaline loks sees, võiks tingida uue muusikamoe – heliloojad hakkavad kirjutama sellist mitmehäälset muusikat, mille puhul loks ei häiri? uus koolkond?

Ja täitsa muust ooperist (he-he-he) – hakkasin Frieda blogis varasest ooperist jaurama ja jäin ise mõtlema: kui Monteverdi ooperis on laulud nii hästi põhjendatud, kas seda saaks diegeetiliseks muusikaks pidada?

*
Lõbusat, olgu ajakohast või -kohatut:

Gandalfi karantiinivideo, ma loodan, et seda saab vaadata ka FBsse sisse logimata.

Tangosõpradele: peaaegu ajakohane, nimelt seagripilaul: “Kein Schwein steckt mich an”; ja neile, kes end üksikuna tunnevad, ka Max Raabe originaal, sest mulle meeldib, kui dekadentlikult ta saksa keele kõlama paneb.

Xkcd koroonamurede graafik.

Ja täitsa omal jõul lugesin Päevalehest pealkirja “Norralaste suusatarkus on arvatust palju lihtsam” ja lootsin, et seal on kirjas midagi sellist: suusad käivad jalga, kepid kätte. Pidin pettuma.

*

Kuulsin ERMi viinaköögi varemetest justkui noorte hõiklemist, ei osanud küll täpselt hinnata, palju neid seal on: järsku ongi ainult kaks? ei osanud ka välja mõelda, kuidas neid veenda hõredamalt hoidma (kui neid ikkagi on palju ja nad peaks sülemlema); alles praegu tulin selle peale, et ma võiks ju minna, leebelt naeratada ja küsida, ega nad ei tahaks piiblist rääkida, nii toredasti koos olete siin. Ja siis käia neil sabas, kuni nad loobumisvõidu annavad.

Alles jõudsin rääkida väsimusest, kui juba nägin unenägu, kuidas ma valmistan Kundas uut etendust ette (Rakvere tantsijad elasid unenäo puhuks Kundas) ja isa kinkis mulle sealsamas paadi, mis oli kujundatud “Kariibi mere piraatide” laevade moodi. Ise pisike paat, aga mastid ja purjed ja puha. Mul oli lavastuslik idee, kuidas teha paljukäelist jumalannat, aga mingi ideehakatus oli ka sellesama paadiga, kuigi vajas veel mõtlemist.

Ilmsi hakkasin mõtlema, mida saaks video teel õpetada. Kui A. on kättesaadav ja viitsib, siis on repertuaar muidugi suur ja lai, kaheinimesetantse on igast sajandist. Aga kui parajasti mitte, siis oleks mul lihtne näidata 15. sajandi tantsudest neid, mida tantsitakse üksteise järel hanereas, nii et füüsilist kontakti ei võeta. (Hmm. Milline ajakohane žanr.) Moodustan üksi ülilühikese ühehanelise hanerea (see kõlab nagu mingi hääldusharjutus, paras välismaalaste kiusamiseks).

Teine võimalus on baroki soolotantsud, aga nende vastu on huvi vähematel, sest need on kole rasked.

No ja kolmas võimalus oleks galjardi- ja canario-improvisatsioon (mille jaoks tuleks kõigepealt teatav võimalike variatsioonide pagas anda, et oleks, millest ise uusi teha), aga selleks pean ma kõigepealt uurima, kas mu jalg on galjardi jaoks juba küllalt terveks saanud. Ja jeerum küll, kui galjardi teha, peab ju kodus rinnahoidjat kandma, isegi kui kõigest spordikat. Või noh, korsett ajab kah asja ära, aga kui ma teen parajasti meeste variatsioone, siis on see natuke nagu kohatu, see ei ole see sajand, kus mehed oleks korsetti kandnud.

Hakkasin nüüd guugeldama “men” ja “corsets”, et tuua ajaloolisi näiteid ajast, mil nad kandsid, aga sain hoopis kõike muud. Ooooohhhh…. olen fastsineeritud, seal on fetišikütet ikka päris mitmele maitsele. Jagan teiega ka, ilusate meeste pilte pole kunagi liiga palju.

Nii, tagasi oma lammaste juurde – igatahes proovisin kohe mõnd 15. sajandi tantsu omaette tantsida ja avastasin, et mul on need lihased täitsa roostes, sest ma pole seda repertuaari eelmisest kevadest saadik harjutanud, kogu aeg on hilisemad sajandid sisse sõitnud. Hoopis endal on vaja treenida! Võib-olla peakski inspiratsiooni mõttes näitama, kuidas ma maani reveransse tehes esialgu tudisen ja ägisen, siis näevad teised ka, et treenimata peast ei peagi kohe lõdva randmega tulema.

*

Hommikuti on aias hakanud leevikesed käima, ma suutsin täna korraga vaateväljas nelja hoida (võimalik, et kaks paari, aga ma ei tea täpselt leevikeste elukombeid), aga nad liikusid nii kiiresti ja sulasid vedelema jäänud õunu tustides taustaga nii ühte (leevikesepunane on mädaõunaga hämmastavalt sarnast tooni), et tegelikult võis mõni ka kahe silma vahele jääda. Küll on suured ja värvilised linnud! Rasvatihane on nende kõrval pisike nagu könn. Aga piiksuvad mahedasti, samal ajal kui tihane oma sitsikleiti üürgab.

*

Ma olen näinud juba mitut “Otsi Vollit” pilti, kus õnnetu Volli on üksi tühjas linnas. Mis Volli. Praegu tuleks teha raamat “Otsi Pallet!”

Kui “Palle” juba jutuks tuli, siis ajakohasest lugemisest rääkides:

“Dekameron” muidugi.

Camus “Katk”.

“Armastus koolera ajal”.

Neile, kes otsivad isoleeritud kaaskannatajat: “Robinson Crusoe”.

Neile, kes on isoleerunud oma leibkonnaga: “Pantrikuru vangid”. Neile, kes kohe tahavad, et see eriti õudne tunduks: “Kinnine kohus” (trööstiotsijatele on Camus palju parem eksitsentsialist kui Sartre).

Eriti kurbadele “Filosoofia lohutus” (Boethiuse oma, mitte va Alain de Bottoni). Vikipeedia ütleb, et üks katkend on Rooma antoloogias, aga minu mäletamist mööda oli midagi ka ühes Vikerkaares – igatahes kuskil perioodikas, aga kus siis mujal? isegi pilt oli juures! või nägin ma seda unes?

Isasematele: “Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis”. Avastage ka omaenda telluurne periood, sigitage alraune!

“Lui Vutoon” (Patrick Bateman satub Palle rolli.)

“Marsi kroonikad”, eriti selle lõpuotsa lood.

Vaatamiseks: “Kosmoseodüsseia” ja “Kuu”.

Koomikseid: no muidugi salapärase trollistava haiguse järgne postapokalüptika, väga hea kunstilise küljega, Põhjala mütoloogiaga põimunud “Stand Still. Stay Silent”. Üks päris reibas tavalisemat tüüpi zombihaiguse postapokalüptika on ka “Dead Winter”.

Kultuuripärandi säili(ta)misest pärast maailma lõppu ja mis edasi saab: “Kantileen Leibowitzile” ja “Viimne reliikvia” (munkade aspektist võetuna).

Nii üleüldises plaanis olemise raskusest: “Inimolu viletsusest”, sest Koguja raamatut te olete kõik nagunii lugenud, eks?

Marju Lepajõelt tasub muidugi tõlgete kõrval ka muud juttu lugeda.

————————————————————————————
PS: kaks toidukaupa (või noh, toidupoe kaupa), mis meil kogu aeg ühehelikiirusel otsa saavad: alkovaba õlu ja õunad. Mõlemad on sellised rasked ka, lihtsalt ei jaksa, füüsiliselt ei jaksa neid lõpmata palju koju tassida ja siis on jälle kolmandal päeval kõik otsas.

Tõlkisin hiljuti oma vanale büroole tutvuse poolest meditsiiniteksti. On omaette küsimus, miks ma seda üldse tegin, sest neile tõlkides teenin ma iga lehekülje pealt 9 eurot vähem kui tavaliselt, aga noh, kui parajasti ühtegi muud tähtaega kukil ei ole, võib ju vastutulelik olla; ja kui ma hakkan endale ikkagi väga lollina tunduma, sest töö on sealjuures raskem kui tavaliselt (ma tegin seda kolm tööpäeva, mis olid minu kohta päris pikad, sest nagu meditsiinitekst ikka, oli ta elliptilisuseni tihe: lausete asemel lauselaadsed moodustised stiilis “MRT negatiivne”, peaaegu iga sõna oli termin – ja honorar on alla 100 brutissimo (brutissimo tähendab, et sealt ei lähe maha mitte ainult tulu-, vaid ka sotsmaks)), siis kujutan ette, et see on täienduskoolitus kvalifikatsiooni hoidmiseks. Tavalisest erinevas valdkonnas tõlkimise harjutus, mulle antakse tagasisidet ja makstakse pealegi, kui nii võtta, siis polegi enam väga halb diil. Ja olgem ausad, see oli vahelduse mõttes päris huvitav.

(Kuigi minus tekib küsimus: kust võtavad tõlkebürood selliste honoraride juures oma püsitõlkijaid? Või kuidas need püsitõlkijad ära elavad? Lasevad üle jala ja mahutavad tänu sellele rohkem lehekülgi ühte päeva? Või olen mina eriliselt aeglane? Või teeb normaalne tõlkija päriselt kaheksatunniseid tööpäevi? Ärge naerge midagi, ma mõtlen selle all reaalselt 8 tundi töötamist, mida kontoritööl käivad inimesed netis tööajal toimuvate vaidluste elavuse põhjal otsustades naljalt kunagi ei tee. Või lihtsalt ei ole tüüpiline tõlkebüroo tekst nii raske? Õigus jah, ma olen kunagi teinud ka selliseid kodumasinatöid, mis lähevad lupsti ja lupsti, kümme lehekülge päevas.)

Igatahes vedasin ma selle käigus koju kuus meditsiinisõnastikku ja avastasin õige varsti, et kasutan peamiselt kahte, natuke kolmandat ka.

Niisiis, need kaks päriselt kasulikku sõnastikku olid Antti Hervose, Walter Niendstedti ja Georg Loogna “Ladina-eesti ja eesti-ladina meditsiinisõnastik” ning Tiina Kukkese “Õendussõnastik”.

Natuke tolku oli ka Laine Trapido “Meditsiiniterminite lühenditest”, aga ühestki muust medsõnastikust ma enam midagi kasulikku ei leidnud, ennem sain infot juba vanast heast “Võõrsõnade leksikonist”, aga põhiliselt muidugi katse-eksituse meetodil guugeldades. Väga hullusti vist ei läinud, vaatasin, et meditsiiniharidusega toimetaja ei olnud peaaegu midagi muutnud.

Ja see oligi tänane arvustus.

Et see postitus oleks tõeliselt eklektiline, märgin siia üles ühe naljaka unenäomomendi, enne kui meelest läheb.

Kuidas see olukord algas, ma enam ei mäletagi, igatahes tekkis mingis muinas- ja/või seiklusjutulises soustis olukord, kus mind ohustas keegi koletis või muidupahalane ja üks ilus kangelane haaras mul ühe käega ümbert kinni ja ähvardas teise käega koletist pistodaga. Igati žanrikohaselt.

Mina ühest küljest nautisin olukorda, teisest küljest heitsin olukorrale kerge iroonilise muigega kõrvalpilgu (“hah, kui vaimustavalt STIILIPUHAS!”).

Ja siis hakkasin järsku tundma üha tugevnevat peeruhäda.

Mis mõistagi polnud enam üldse stiilipuhas, sest sellistes ülevates teostes, kus kangelased oma keha ja pistodaga daame koletiste eest kaitsevad, ei esine tegelastel mingeid kehagaase ega isegi mitte -vedelikke peale vere ja pisarate, äärmisel juhul higi.

Mispeale mul tikkus ka kange naer peale ja ma hakkasin kohe mõtlema, et äkki peaks siis ise kirjutama sellise raamatu, kus on korraga koos nii ülevad kangelasteod kui ka eritavad kehad.

Kahjuks ärkasin ma seejärel kohe üles.

Laulud meil aitavad

november 24, 2018

Kuidas ma tajun: mu mustal kassil on selline haigus, et ta ei hinga ega liiguta. Juba kaks nädalat. See haigus kulgeb edasi nii, et ühel hetkel jääb temast järele ainult luukere ja siis mitte sedagi (tõtt-öelda jõudis ta parajaks luukereks jääda juba siis, kui veel hingaski, nii et selle prognoosi jaoks pole erilisi selgeltnägijavõimeid vaja). On selline haigus, esineb päris sagedasti.

“See on primitiivses mõtlemises vist päris levinud ettekujutus,” ütles A. lahkelt.

Viimasel õhtul sain otsustamiseks abi tollest Leithiani stsenaariumist (millest ma viimatigi – ja mille tutvustust ma nüüd ka lingin, aga sealt edasi klikite omal vastutusel, see on massiivne jurakas): kus Lúthien kirjeldab (teises ilmas – väga suur osa sellest tekstist toimub teises ilmas – hauatagune salongikomöödia/poliitdraama/teraapiaseep), et oleks küll suutnud Bereni tehniliselt nii üles putitada, et too hinges püsiks, aga pärast libahundi käest mitu korda nätsutada saamist ei oleks see enam õige elu olnud. Tuli minna lasta.

And I thought — perhaps I could repair what’s broken, I could certainly try, though it would be harder than anything anyone has ever Worked — perhaps I could force his body to stop destroying itself, draw enough power from the Forest to make his wounds mend and the bones grow properly again — with or without Mom’s help — perhaps I could simply take what I needed from Doriath, with their permission or not, and fix him again —

[her voice and face are hard as iron; her hearers look at her with combined awe and dismay]

Perhaps — there was no real perhaps about it, I don’t know.

[Finrod tries to say something, but can’t manage it; she stares into the distance, and the scariness goes out of her tone:]

But I couldn’t.

I couldn’t do that to him. I loved him too much for that. He needed rest, he needed to be free of — of things. It was only for my sake that he was holding on despite the pain and the shock and the poison, I had to let him go.

Paar päeva kurvastatud (ometigi, jah), lugesin, et õuekassid elavad keskmiselt kõigest viis aastat ja see tõstis üllatavalt palju tuju: haa, meie kass elas toakassi vanuseks, aga õuekassi eluga – tähendab, ta sai kahe eluea jagu elamusi! Minu kass ei saanud elult petta, kui üldse, siis tema pettis elu! HAA.

Ja mõtlesin veel diipe mõtteid (“Nii juhtub jah vahel,” kommenteeris A.), kuidas just nagu meie keha piirid on ses mõttes udused ja illusoorsevõitu, et meie molekulid vahetuvad nagunii pidevalt välja, on samamoodi ka psüühega: meie osad on kõik, kellega ja millega me elu jooksul kokku puutume; ja kui nemad ära kaovad, kaotame endast tükke; aga ometi pole see põhjus uutest kokkupuudetest hoiduda, kartes, et siis tuleb kunagi endasse selle koha peale auk – augud tulevad nagunii, aga kui lakata maailmaga läbi käimast ja keelata uutel tükkidel külge haakida, tulevad ainult augud. Ma saan elada ainult muutumises, kulgetav kulg on püsitu kulg, nimetatav nimi on püsitu nimi ja bla-bla-bla.

Aga nüüd on veel veidi aega läinud ja mina olen pahuraks muutunud. Mõelda vaid. Ma olen nii tublisti minna lasknud ja lahendanud ja diipe mõtteid mõelnud. Kõik olen õigesti teinud. Aga kassil on ikkagi see kuradi haigus, et ta ei hinga ega liiguta. Mina, eks ole, tahaks kassi kaisus hoida, aga tema, palun väga, tegeleb luukere etappi minekuga. Närvidele käib selline asi!

Minu tavaline loba

november 5, 2018

Ma olen kindlasti kunagi varem öelnud, et mulle meeldib teiste inimeste juttu pealt kuulata; see on üks koht, kus ma teisi hästi ei mõista, neid teisi, kes pahandavad, kui keegi bussis telefoniga või kaaslasega kuuldavalt räägib; mul sirutuvad kõrvad peast välja, ma tahaks oma pea kõnelejate vahele toppida ja täpsustavaid küsimusi esitada.

Mõnikord ajavad nad naljakat juttu, mõnikord on neil huvitavad mõtted, mõnikord huvitavad sündmused ja kui pole ühtegi neist, siis saab pealt kuulates lihtsalt õppida, mismoodi inimesed käivad.

Paar päeva tagasi oli mul kohe kaks näkkamist -see tähendab, näkkasin mina, jäin konksu otsa, aga ei julgenud sinna pidama jääda, ainult aeglustasin kõndi, kuni julgesin. Kartsin neid hirmutada, ei saanud päris nende takti jääda, ei saanud teada, mis edasi sai, hakka või võõraste inimeste jutust fänfikki kirjutama.

(Hmm. Mõtlen sedagi, et fänfiki omamaine nimi on tegelikult muidugi lihtsalt “kirjandus” – või ütleme, et vähemalt vanasti öeldi selle kohta lihtsalt “kirjandus” ja see, et fanfic’i mõiste on pidanud tekkima, on pigem meie aja juriidiline kurioosum, asi, millel on rohkem pistmist intellektuaalomandi õigustiku kui tekstide sisuga.)

Esimene sammuaeglustaja:

“… kaelkirjak või jänes. No ma ei tea, kui mul on valida, kas kaelkirjak või jänes, siis ma igal juhul valin jänese.”

Teine oli vast kilomeetrike hiljem – lõikasin läbi kunagise Lasteteatri pargi, õigemini hakkasin lõikama ja kuulsin noorte tümmi. Seda tümmi, mille noored endaga tänavanurgale või parki või parkimisplatsile kaasa võtavad; mõtlesin, et ei lähe sealt läbi; ja siis mõtlesin, et olen vapper ja ikkagi lähen, ja kõndisin surmapõlgavalt mööda teed, mille kurv viis mind neile üha lähemale.

Ja tümmifoonist kostis järsku selgelt välja noore poisi tõsise häälega lause: “See on tõeline armastus, saad aru.”

*

Nüüd tuli veel meelde, kuidas ma korra bussis teismelisi poisse pealt kuulasin.

“- Tema isal oli palju raha. Ja siis investeeris ta sinna panka ja nüüd on neil veel mitu korda rohkem raha. Neil on kodus seina sees kraan, kust tuleb jääd. Mitte külma vett, vaid jääd.

No milleks on sellist asja vaja, et seina seest tuleb jääd.

– Ma ei tea. Minu arust on lahe, kui selline kraan on.

– No aga kas on raske teha külmkapi uks lahti ja võtta sealt jääkuubikuid?

– Jah, aga on lahe, kui sa ei pea seda lahti tegema.

– Ma ei usu, et see kraan oli seina küljes. Külmkapi küljes võib-olla

– Aga külmkapi ust ei pea lahti tegema.

– Nojah, külmkapi küljes.

– Aga ikkagi. Milleks sellist asja vaja on.”

*

Täiesti sõltumatul teemal: ma olen siin nüüd juba nädal-poolteist-paar olnud “Leithian Scripti” nimelise fänfiki mõju all (linki ei anna, guugeldate omal vastutusel, vähemalt minu jaoks on see sama sõltuvusttekitav kui tv-troobid) ja praegu veeretan peas sellist olulist mõtet, et kas Finrod on põhimõtteliselt Doktor. As in “Doctor Who”. Uudishimu teisest liigist humanoidide vastu ja nende humanoidide pilguga vaadates ülivõimed, raev, kui keegi nende humanoididega halvasti ringi tahab käia, reinkarneerumisest rääkimata. Välja arvatud see väike detail, et ta ei rända ajas ringi – aga kust me teame? ÄKKI HALDJAD KOLISID KÕIK GALLIFREYLE ja panid sealsele tsivilisatsioonile aluse! Te ei saa tõestada, et nii ei juhtunud!