Küllus ja kasinus

mai 18, 2017

Ja pärast kõike seda kirumist, mis ma toiduraiskamisest kokku kirjutasin, vaatasin ma “Nanny McpHee” filmi ära ja mõtlesin pärast selle külluslikku finaali vaguralt hambaid pestes: mis tunne oleks küll olla tordisõjas? (Küllus, vabadus, toores tabude murdmine.) Kas mu unistus on pidada tordisõda? Kas see oleks sama tore tunda, kui ilus vaadata? (Kujutan ette, kuidas vahukoor mööda nägu alla nõrgub, marmelaaditükid sees, limpsan nad ära.)

Ja see vahukoorepidu, justkui raiskamise kehastus, oleks ometi prügikonteineris konutavale toidule sama vastandlik nagu kasin askeetlus, Thoreau, kes usub, et “targa inimese ainus õige jook on vesi,” ja Epikuros, kes rõõmsa üllatusega tähendab: “Täna sõin ma juustu”. Tordisõda on luksus ja küllus, barokne potlatch-rituaal, pahupidimaailm ja karneval; konteineris närbuv toit kehastab odavat, nüri raiskamist; millestki, mis oleks võinud olla pidusöök (või kasvõi tordisõda) saab rämps. Ei karneval ega paast, raiskab, aga isutult, koonerdab, aga räpakalt. Samast riigist, kust pabertaskurätikud ja papptaldrikud. Siitpoolt vaadates on Thoreau vesigi luksus, vähemalt ei pea ta jooma šampoonimaitsega limonaadi. (Renoir oleks siia paigutanud ka puuvillased särgid, aga ta ei kujutanud odava raiskamise õigeid sügavusi ettegi! Mina olen puuvillasärkide vastu lahkem ja kannan nad askeetlikult ribadeks – odav ehk küll, aga vähemalt ei raiska.)

————————————————————————————————————
PS: tuli meelde, leidsin üles: Murca juures ennegi jutuks tulnud.

PPS: ja ma kujutan ette seda üldist kõlblat nördimust, kui poed peaks oma mahakantud toiduga toidusõda! Kuigi sedasi ei läheks sugugi rohkem raisku kui prügipressi all.

Lugesin netis möödaminnes kommentaari “on järjest rohkem firmasid, kus aega saab netis kinni panna,” ja mind tabas aukartus tänapäeva tehnoloogia ees: netis saab juba kõike, õige äpiga keerad isegi aja kinni!

Tekib veel huvitavaid mõtteid: kas teised tajuvad, kui aeg on kinni pandud? ah, küllap nende elu peatub koos ajaga ja nad ei pane tähelegi. Vabalt võis mu tänaseski päevas olla mitu lõiku, mida mina tajusin sujuvalt kulgevana, aga kus tegelikult oli tuhandeid peatusi.

Veel huvitavam: mis kasu on aja kinni panemisest? kas kinnipanija enda tajutav aeg ei jää samamoodi kinni, nii et ka tema elu kulgemises ei muutu ta enda tunde järgi mitte midagi?

Võib-olla puhas luksusteenus – aru mitte midagi ei saa, aga maksad raha ja tead, et täna oli viis minutit – või pool tundi – või tund – aeg kinni. Ja ainult sina tead, milliste kella näidatud sekundite vahel see juhtus.

Tee peal

märts 12, 2017

Tänava teisest otsast lähenes noormees, viipas käe kaarega kehast eemale ja sirutas välja, ise saatis pilguga. Nagu ikka, haardus minu pilk tema omaga kaasa, : mida ta ometi vaatab? Ja jäin korraks uskuma, et ta jalutabki nähtamatut koera, koer kisub rihma, käsi venib välja. Kuni nägin käes sigareti ära ja sain aru, et mul oli vale lugu, lugu käis hoopis nii: “Tänava teisest otsast lähenes noormees, suitsetas graatsiliselt, viipas oma sigaretikäe kaarega kehast eemale ja sirutas välja, ise saatis pilguga.”

Unistame ümber

september 11, 2016

Ilmad on ilusad; otsustasin, et mul on puhkus.

Koht on hea: küll väike linn, aga selline, kus üht-teist toimub, elu käib, ülikoolilinna värk, iga sammu peal on mõni kunstnik või literaat. Eile nägin näiteks üht kirjanikku, kes mulle meeldib, jäin korraks jõllitama, ta vaatas üllatunult vastu, nähtavasti pole kuulsusega harjunud. Väikelinluse üks hea külg on see, et poole tunniga jõuad juba peaaegu linnast välja ja siis veerand tunniga sealt kesklinna tagasi: täna käisin ujumas – ma ju ütlesin, et ilmad on veel ilusad – ja veerand tundi pärast ujumistrikoo seljastkiskumist olin juba otsaga botaanikaaias roose imetlemas. Sest seal linnas on ka botaanikaaaed ja teadjad räägivad, et üks paremaid. Tasuta saab sisse pealegi. Veel viis minutit ja võisin juba ühes kesklinna baaris teed juua ja kohalikke tudengeid vaadelda.

Ma saan elada ühes korteris, jumala hea diil, ainult kommunaale peab maksma, kuskil odavas hotellis saaks selle raha eest ainult kolm-neli ööd olla. See, kelle oma see korter on, lubab mul kõike kasutada, ja ma mõtlen ikka tõsiselt kõike: kõiki nõusid võtta, kõiki oma riideid kanda – kujutate ette? – , külmkapist süüa võtta. Alles siis, kui otsa saab, tuleb juurde tuua ja siis kah ei saa õieti öelda, et tuleb tuua, lihtsalt sellepärast toon, et endal oleks võtta. Ise vaatan, millal nõusid pesen, keegi ei hakka vinguma, kui natuke aega kraanikausis vedelevad. Ja need sööginõud on ilusad, ühed taldrikud on pidulikud, sellised õhukesest kreemikast portselanist, neid võtan ma siis, kui midagi peent süüa teen. Täna tegin jälle rustikaalset heeringasalatit, siis võtsin paksemad taldrikud, aga need on kah ilusad, sinililledega. Vahel silitan neid taldrikuid puhtast rõõmust, et miski saab nii ilus olla, nii on nõudepesugi juba tore. Kohvitass on täpselt õigest materjalist ja õige paksusega, tassiservalt on mõnus kohvivahtu limpsida ja jahtub just paraja kiirusega. Või aeglusega.

Okei, toateenindust ei ole, voodipesu tuleb ise vahetada – see on kapis valmis – ja kui otsa peaks saama, ise pesta, aga maailmatu probleem nüüd, korteris on täiesti töötav pesumasin. Kui ma boilerile tule alla teen, tuleb kraanist sooja vett ka; ja parajad boileripuud on täitsa olemas, ei pea lõhkuma ega isegi kaugelt tooma, kuur on sealsamas. Ja kui ei viitsi, pole hullu, kannatab ka külma veega pesta. Aiast tohib õunu võtta ja põõsa otsas on isegi marju veel, neid võib ka.

Ma saan muidugi aru: see, kelle oma see korter on, on nii kõikelubav ja salliv, sest ega ta ise nüüd ka mingi puhtuse ja korra etalon ei ole. Aiast lubab ta õunu võtta, sest ei viitsi nendega midagi muud pihta hakata. Ja elutoas on tal praegu riided puha kapiuste otsa virna kuhjatud, mitte kapis sees, sest ta sorteerib juba nädal aega oma garderoobi. Aga noh, mulle sobib, kui see-eest ei vinguta. Kui mulle väga närvidele hakkab käima, võin ju ise koristada.

Eriti hea, et ma saan seda puhkust veel kaua pikendada – ma saan arvutit ja netti kasutada, kõik programmid, mida mul vaja, on olemas – nii et saan iga päev selle tööjao, mida vaja, siinsamas ära teha, ei pea selle väikese asja pärast puhkust katki jätma.

Superluks.

Kõigil juhtub

august 27, 2016

Ma panin omast arust silmatorkamatult riide, kahvatu mustriga seeliku, kahvatut värvi pluusi, liigagi kahvatut värvi, kui ma poes ennast möödaminnes peeglist nägin. Süda vajus saapasäärde, ma ei teadnud, et ma näost nii plass olen, oleks teadnud, oleks täna teise pluusi pannud, roosa või midagi.

Kas seda see mees ennist vaataski, kui ma poodi sisse astusin? Mina vaatasin seepeale teda ka, sel hetkel veel trotslikult, omateada polnud mul midagi viga, ükski asi polnud katki ega plekiga, ise ta oli palju silmatorkavam oma ereda pluusiga.

Nojah, kes viimasena naerab. Selle mehe pilgu alla enam ei sattunud, libistasin ennast kavalasti selja tagant läbi, aga palju sellest abi oli. Just nagu kiuste olid kõik mehed täna poodi tulnud, vähemalt iga teine jäi vaatama, mõni pööras peadki ja peagut jõllitas, kuni ma vastu jõllitasin: teinekord teab, ega see, et ma halb välja näen, ei ole veel mingi põhjus.

“See pluus tõmbab ta näost täiesti halliks,” ütles ühe mehe pilk. “Üldse on see pluus ilmselt mitu aastat tagasi ostetud, kui ta veel rinnust lahedamalt istus. Väikseks jäänud riided tuleb ära anda.” Ja teise oma ütles: “Nii laiade puusadega ei tohiks kroogitud seelikut kanda.” “Nii õhukese seelikuga tuleks kanda ihuvärvi aluspesu,” ütles kolmas.

Tõmbasin näo krimpsu, et oleks selge: ma tean, ma tean, aga enne ei pannud tähele, kõigil juhtub, kodus oli hämar, ma vaatasin ainult seda, et pluus seelikuga sobiks, ja ausõna, sobis, ma unustasin vaadata, kas mina sobin sinna sisse! Igaühel võib juhtuda! Ja korraks poeskäimiseks on need veel täiesti korralikud sandaalid, mis siis, et ühel pandlal on nõel ära kadunud!

Ikka vaatasid. “Pea on ka pesemata,” ütlesid nende pilgud. “ÕHTUL PESEN,” ütles minu pilk vastu, “ma tahan enne vaibad ära kloppida!” “Vabandused, vabandused,” ütlesid nende pilgud. Kuradi mehed, raisk. Nagu neil endal ei juhtuks kunagi.

Sajandi filmiidee

juuli 8, 2016

Taliesin käis minu pool küsimusi tegemas ja mälumängu kokku panemas ja kuidagi tuli selle käigus jutuks “Jussikese seitse sõpra” kui Eesti tõlgituim kirjandusteos; ma mainisin, et sellest on vist juba ka film tehtud või midagi; siis tuli välja, et multikas on, aga juba ammu-ammu; uuem asi, millest ma kuulnud olin, on hoopis teatri-instseneering. Järelikult on päris film ikka veel tegemata. Järgmine mõte: peaks õigused muretsema ja tegema sellest täispika filmi. Eepilise filmi. Ei, triloogia.

Osatäitjate valimine on pooleli, pähe tulid sellised kandidaadid nagu Peter Dinklage, Cate Blanchett ja see tüüp, kes Hagridit mängis, noh, Robbie Coltrane. Taliesin pakkus ka Orlando Bloomi, aga ma hetkel ei näe, keda ta võiks mängida, kuigi ta võib muidugi üllatada.

CGI-ga läheks ma kindla peale ja võtaks Weta Digitali.

Triloogia esimeses osas keskendutaks elule-olule enne rännakut ja Jussike jõuaks ära käia Esmaspäeva, võib-olla ka Teisipäeva juures. Teises osas oleks kõik ülejäänud nädalapäevad, välja arvatud Pühapäev, tema juurde jõudmine jääks viimasesse osasse, et põnevust oleks: mis siis, kui Jussike ei jõuagi Pühapäevamaale? Lõpuks jõuab Jussike tagasi koju, mida ta on rännakutel alles õieti hindama õppinud, aga kõik on päästmatult muutunud. See tähendab, filmi oleks väikest viisi põimitud ka “Kas maakera on ümmargune?” teemad.

Tegelikult hakkab mul praegu üha enam tunne, et Jussikest võiks mängida Aaron Eckhart.

—————————————————————————–
PS: praegu tulid pähe ka Brad Pitt, Owen Wilson (kuigi ta on ehk liiga kerglane, aga võib-olla just vastupidi, saaks näidata tema arengut) ja Jude Law. Igaühega neist tuleks täitsa erinev film.

Vana, koju jõudnud, kergelt kibestunud Jussikest võiks Gary Oldman mängida.

“England is out,” kommenteeris taanlane mu kõrvallauas, kui mäng läbi sai.
“Brexit,” vastas teine. Oijah. See nali pakub ennast lausa sinise servaga alustassil; küllap jõuan ma selle eri versioone veel palju kuulda. Õigupoolest leidsin järgmisel hommikul, et juba esmaspäevases Postimehes, juba enne mängu oli sama sisuga naljapilt.

Töllerdasin teleka ees taanlastest kauem, mul oli vaja ka Hispaania-Itaalia mängu väravad tagantjärele ära vaadata, aga kui ma välja astusin, ei olnud nad lävepakust kuigi palju kaugemale jõudnud.

“Congratulations,” ütles üks taanlane, ma ei registreerinud kohe ära, aga pärast mõtlesin, et kindlasti see kõige ilusam.

Ma jahmusin korraks ja mõtlesin, mida nad selle õnnesooviga küll mõtlevad, aga viisaka inimesena ütlesin “Congratulations” vastu. Ju poistel on lihtsalt hea meel ja tahavad solidaarselt rõõmustada.

Nad jahmusid korraks ja mõtlesid, mida ma selle õnnesooviga küll mõtlen, kuni küsisid taibukalt, kas ma ei olegi islandlane. Jumal teab, miks ma oleks pidanud olema. Ei ole mul spetsiaalselt viikinglikku välimust ega olnud ma Islandi lippu riietatud ega näost lipuks värvitud.

“Kõik olid ju Islandi poolt,” imestas mälumängukaaslane järgmisel päeval nende imestamist. Jah, ja justkui need taanlased oleks siis ise islandlased pidanud olema, et mängu vaadata.

Tõsi, nad tundsid nähtavasti, et ka nende presents vajab väljavabandamist: üks (taevake, ega ometi mitte see kõige ilusam) selgitas, et Taani ise turniirile ei pääsenud, nüüd on lähim, kellele kaasa elada, Island. “Close enough,” möönsin mina, mentaalsel maailmakaardil ju ongi. “Jaa, kunagi oli Island meie oma,” selgitas taanlane. Nojah, jõuka riigi asi, jõuad sa siis kõigil saartel vahet teha.

Lollid naljad

juuni 22, 2016

Oi hoidku, oi hoidku. Tuleb minna kontserdile, teades, et teised lauljad kukkusid kes kuhu ära. Tähendab, ka võimalikud saateinstrumendid on läinud.

Tähendab, minust saab acapelliit.

—————————————————————————

PS: kui ma juba spämmimise peal olen, siis olgu veel üks tähtis asi kirja pandud, sest äkki keegi pole veel märganud – Belgia koondisesse on ajamasina või proosaportaali või mõlemaga Tintin mängima toimetatud. Loogiline ka, kes siis üldse Belgia eest mängima peaks, Hercule Poirot või?

Üks päev halasin päev otsa A.-le, kui halb ma seal Delfi videos välja näen.

Järgmine päev helistasin ühele – ei võtnud vastu.

Helistasin teisele, ei võtnud vastu.

Kaebasin A.-le ära. A. oli minu juttu hoolega tähele pannud, pakkus, et nägid Delfis mu videot ja pärast seda mu kõnesid enam vastu ei võta.

Mhmh. Sest vaata, milline ma seal Delfi videos välja näen. Või siis – issand, sa oled Delfi videos, kollases meedias, enam me sind ei tunne.

Siis läks paar päeva mööda ja mul juhtus selline lugu, et unustasin välja minnes rinnahoidja selga panna. Ja näh, oli just selline päev, kus vastutulijad mind vaatavad ja mina mõtlen, kas mul on nina tahmane, munaplekk kõhu peal või püksid tolmused, enamasti kusjuures ei ole ja ühtegi muud head põhjust kah ei ole. Ma ei saa aru, miks ma muutun eriliseks pilgumagnetiks, kui ma ei ole üldse tegelenud enda silmatorkavaks tegemisega ja lähen välja enam-vähem dressidega. Justkui keegi teine samavõrd dressidega ei käiks.

Seekord jäi peaasjalikult üle kalkuleerida, kas sellepärast, et mul ei ole rinnahoidjat seljas või video pärast. Või siis – ise on avaliku elu tegelane ja rinnahoidjat ei ole seljas!

“Äkki nad vaatavad sind sellepärast, et sul on sünnipäev,” pakkus Taliesin.

Jah – endal veel sünnipäev ja pole rinnahoidjat seljas! Või siis – ise juba suur inimene ja varsa aru!

Unenäod ja uitmõtted

mai 20, 2016

(Hmm, viimasel ajal jõuavad siia ainult unenäod. Ju on elu siis rahulik, kui möll toimub ainult oma ajus.)

Unenägu:

läksime Marju Lepajõega kuhugi keldrisse. Ma olin ähmi täis, ikkagi Marju Lepajõe, ühest küljest tahtsin kangesti vaimukalt väljenduda, teisest küljest ei julgenud õieti üldse suud lahti teha, äkki ei tule küllalt vaimukas.

Keldris käisid näidendiproovid, oli vist “Macbeth”. Uuenduslik lavastus, proovides lasti kõrvalistel inimestel (nagu meie) kaasa mängida, andmata meile mingit täpset rolli, mingeid täpseid juhiseid. Otsustage ise, kes olete ja mida teete. Ma mäletan, kuidas mulle ühes stseenis mõõka pihku topiti ja mina ajasin vastu: “Teate, ma ei ole tegelikult mingi mõõgavõitleja.”

Lõpuks, kui peaaegu kõik tegelased olid maha tapetud, leidsin end ometi vastamisi peapahalasega, ju ta Macbeth oli, ja mul ikkagi oli mõõk käes. Ütlesin, hääl värisemas, mõõk värisemas: “See on MacDuffi eest!” ja lõin mõõgaga. Tulemusi ei mäleta, kes võitis, ei tea.

*

Uitmõte:

kui olen hommikuni töötanud või muidu kuuganud, olen end mitu korda tabanud hajameelselt mõttelt: “Nüüd näen ma päeva selja tagant.” Ja iga kord, kui ma põhjalikumalt järele mõtlen, tundub ebaloogiline: kui mina olen omadega õhtusse jõudnud ja uus päev tuleb juba peale, siis on ju hoopis päev mulle ringiga sisse teinud, jõudnud minule selja taha, hoopis mina vaatan üle õla, kuidas ta mulle järele jõuab. Päeva näeb selja tagant hoopis see, kes ärkab enne loojakut – mitte et mul talvel sedagi ei juhtuks, aga siis mul selliseid seljataguseid mõtteid miskipärast ei tule. Aga teisest küljest, äkki on see nii, nagu luuraja läheb juba ette kuhugi luurama, mitte siis, kui vaindlased juba oma salanõu peavad, vaid peidab ennast enne nende pesapaika ära. Mina olen end juba ette paika sokutanud ja päev tuleb pahaaimamatult, jalutab minust mööda, ei teagi, et ma seal olen, jätab oma seljataguse minu eest kaitseta.

Nagu täna.