Minu glamuursest elust

jaanuar 21, 2020

Õhtul sain siis bussi pealt rongi peale ümberistumise ära proovida.

Kas te teate, mismoodi on ühistranspordiga sõita? See käib nii. Istud pehmel toolil hajameelses oleskelus ega pea ise midagi tegema. Sinu sõidukit juhib stiilne sohver, kes teeb pileteid müües veidi torisevat nalja. Ta rõõmustas ühes sinuga, kui sul õnnestus Tallinna bussikaardiga maksta ja pilet tuli tänu sellele odavam. Sinu ees istuv naisterahvas rõõmustas ka ja vahetas sinuga paar solidaarset lauset, laskumata ometi familiaarsusse. Nüüd istud sa mahedas sinises valguses ja passitad mõttes üht ilma muusikata üles tähendatud barokk-courante’i koreograafiat sama ajastu muusikapaladele.

Aeg hingata.

Pärast bussi ja enne rongi sirutad veidi jalgu, sest inimesel on ometi motsiooni vaja; korraks põikad läbi hubasest provintsilinna kohvikust, mis peaks kirjade järele juba kinni olema, aga on ometi täis seltskondlikku – ja kosmopoliitselt mitmekeelset – suminat; ning müüb sulle kohvi ja kooki, sest selles linnakeses ei panda kohvikut asja eest, teist taga kinni, kui kliente veel jagub.

Rongis istud lauakese taha, ostad häbelikult naeratavalt konduktorilt pileti; jällegi on su kojutoimetamise töö väikese, et mitte öelda tühise summa eest professionaalidele delegeeritud. Süvened courante’i-artiklisse ja märkad alles nüüd pisikeses kirjas märkust: see mees seal pildil on ju Charles II, ja tõepoolest: ta on tõesti väga elegantselt kikivarvul. Leiad nüüd kinnitust juba bussis tulnud mõttele, et Tauberti muusikata courante’i taktide arv sobib “La Bocanne’i” muusikaga.

Reisi kaunis lõppakord on romantiline flaneerimine läbi ööhämara Toomemäe käänuliste radade, mis kasvab üle klassitsistlikuks jalutuskäiguks piki Roosi tänava uhket promenaadi.

*

Olin ette Murca kogemustest heidutatud, ootasin räpast, umbset, üleköetud bussi, kus on vaeste patuste alev ja Tikensi vaestemaja ja ei ole eksklusiivset lugupeetud väärikat tunnet. Aga jah. Kas asi on selles, et Lääne-Viru maakonnaliinid on teistsugused, või mulle lihtsalt meeldivad need asjad, mida meil peetakse vaeste asjadeks? Vaeste õnnelike ilusate inimeste kohad?

Mõtlesin, kuidas mul poleks erilist kõhklustki, kui mulle antaks valida: kas sõita maakonnakeskusest provintsilinna limusiini või bussiga. Armas aeg. Limusiin oleks ju nii vulgaarne. Mõtle, kui keegi näeb ja arvab, et ma sõidan stripiklubi firmapeole.

Või kuidas ma olen nii uhke, kui ma käin nõelutud riietega, sest minu riided, vabandage väga, ei ole nagu pabertaskurätikud, et lurtsti ja prügikasti.

Või siis kuidas ei ole kahtlustki, et kui ma tahan endale mõnda hilpu juurde, otsin ma seda parema meelega kaltsukast, isegi kui rahakoti poolest võiks uue riide poes käia. Taevake. Seal uue riide poes pole ju riiete kvaliteeti isegi kandmisega järele proovitud. Kust ma niiviisi tean, et nad üldse head riided on? Kas ma pean kellegi palkama, et ta neid kõigepealt natuke kannaks? Kuid milleks, milleks ometi, kui kaltsukas pakutakse mulle seda proovikandmisteenust täiesti tasuta, kauba peale.

Ja kui nüüd enne rongi, enne ümberistumist puhub perroonil tuul, nii et talle peab selja keerama, muidu hakkab külm, siis veenab see mind ainult kindlamini, et mul on seiklus. Sest mis ütleks paremini “seiklus” kui teatav füüsiline ebamugavus, enda seadmine elementide meelevalda?

Aga noh. Auditooriumile, kes on nüüd ehk juba jahmunud, peab ehk andma soolaterakese, millega seda juttu süüa. Kirjeldame autorit, et enne, kui tuhanded lugejad teda imiteerima tõttavad, saaks nad ise otsustada, kas tema kalduvusi annab nende elusse üle kanda.

Kunagi üliõpilasena elasin ma vahepeal kuu aega elektrita – isegi ei mäleta, mis sellega tookord juhtus, sest elektrihädasid oli mul hulgem – oli see nüüd see kord, mil eelmise üürniku jäetud elektrivõla peale keerati vool kinni, või too tehniline viperus, mille muutmiseks mul ei jagunud terve see kuu aega viitsimist, kuni üks sõber asja ära korraldas ja sai uhkusega öelda: “Ma elektrifitseerisin Notsu”. Seni veetsin oma õhtud küünlavalgel, keetsin süüa puudepliidi peal ja olin õnnelik nagu siga poris.

Kui üks sõber, kes mul seal külas oli käinud, pidi seltskonnamängu korras mind iseloomustama, rääkis ta siis, et ta on rabatud mu vähenõudlikkusest. Ja muidugi ta eksis, sest mul on nõudmisi küll ja veel, ma olen elu peale igavesti ahne. Milline teenimatu kompliment, milline arusaamatus lihtsalt sellest, et ma tahan neid asju, mida mina tahan.

Tervitusi peegli tagant jälle, nähtavasti istub mulle viimasel ajal blogimine just olekus nimega “neli tundi maganud”.

Mul on isegi võimalus kirjutada traditsiooniliselt tänapäevaselt blogosfääris levinult? naiselikul teemal: enda kaalumine.

Sest ma kaalusin huvi pärast, tulin tuppa tagasi ja ütlesin A.-le, et mina kaalusin täna 70 kilo, kui palju tema kaalub?

A. ütles, et natuke üle 65, ja lisas oma mahedal malbel toonil, mida saatis väljendusrikas pilk suurtest kurbadest silmadest: “Aga mul ei ole selliseid suuri tisse ka.”

Mispeale mind hakkas vältimatult painama, kuidas välja selgitada oma tisside kaal, ja ei osanud kuidagi leida muud lahendust, kui et peaks nad enda kaalumise ajal pesumasinale toetama ja vaatama, kui palju kaalunumber tavalisest erineb. Võtan kaks numbrit, lasen triikrauaga üle ja küll ma siis näen! Sest eks ta ole meil ju hirmus täpne kaal nagunii, selline, millel osuti juba jalaga vastu minnes paigast ära läheb. Või kui ta põrandal teise kohta liigutada, magnetjõujooned, ma ütlen.

Unustasin hea idee seejärel ära, aga kui jalgu pesema läksin, tuli meelde ja proovisin järele. Ja te ei kujuta ette, millised ootamatud raskused mind tabasid! Läksin kohe ja kaebasin A.-le ära, et kui me tahame selle teadusliku katse ära teha, tuleb seda teha kahekesi.

Nimelt (trummipõrin) vaadake, rinnad on mul esiküljel. Aga kas te teadsite, et ka silmad on esiküljel? ja pealekauba on silmad kõrgemal?

Mis tähendab, et kui ma tissid pesumasinale toetan (siinkohal on sobiv lehvitada üheksakümnendate naljadele väliseestlaste keelepruugi üle à la “kallis, tambi tissid sinki”), varjavad nad koos pesumasinaga minu vaate kaalule.

Mis omakorda tähendab, et kui ma tahan selle katse korralikult ära teha, pean A. ära moosima, et ta mul kaalunumbrit lugema tuleks. Ja mis veel siis, kui ta luiskab?

Kas ma pean katset eri assistentidega kordama, et usaldusväärseid tulemusi saada? Mismoodi korraldada sel teemal korralik teaduslik topeltpime katse? Kas ma pean leidma platseebogrupi? Milline tegur tuleks sel juhul asendada platseeboga?

Mida teeksid, lugeja, selles olukorras sina?

Sala-, sest Elroni uus kasutajaliides varjab seda miskipärast hoolikalt. Alles siis, kui kõigepealt otsida, millal Narvast tulev rong Tapale jõuab, ja sinna kõrvale, millal Tapalt Tartu saab, leiab üles. Sest ainus variant, mida nad ise soovitavad, on haledal pärastlõunal, minge pekki. Ajal, mida bussid veel nagunii dubleerivad. Õhtul on must auk, sõbrakesed, õhtul!

Aga jah, tegelikult saab ka õhtul. Kui Narvast tulev rong idee järgi 20.02 Tapale jõuab, saab sealt ikka veel Tartu edasi sõita. Kui teoreetiline 20.02 tähendabki päriselt 20.02, saab lausa kohe ümber istuda, Rakvere-Tartu ots läheb niiviisi kokku umbes tund kolmveerand. Või noh. Minu rong on tegelikult juba kaks korda Tapale hilinemisega jõudnud ja ometi sain ma ikka selle teise rongi peale – ükskord küll täie draamaga, rong juba sõitis, mina jooksin inertsist mööda perrooni edasi, rongijuht pani pidurit ja tegi uksed uuesti lahti.

Rääkisin selle loo täna – kui olin ilma draamata, aga siiski hingeldades rongi peale jõudnud – vagunisaatjale, kes ütles kaht asja: kogenud rongijuhid oskavad arvestada, et teine rong peab enne sisse jõudma, ja sealt reisijaid ära oodata. Ja et eks niiviisi ole näha, kes kui inimlik on.

Mulle küll meeldiks teoreetiliselt, kui need kaks rongi oleks veidi vähema draamavaistuga paigutatud, näiteks kümne- või jumalukene, kasvõi viieminutise vahega, aga praktikas on mul karvane tunne, et ma naudin seda põnevust – jõuab või ei jõua? – ja teiseks on see adrenaliin väga odavalt saadud, riski tegelikult pole, tund aega kohvikus tšillida ja lähebki järgmine.

Just nimelt: läheb järgmine. Ei pea ööseks Tapale jääma. Tähendab küll tunnist ümberistumist, aga sihandne ei ole nende sõiduplaanis midagi unikaalset. Nii et siin peab peituma mingi hämaram saladus, mis ei tohi labases sõiduplaaniotsingus päevavalgele tulla. Nad ei taha, et selle rongiga sõidetaks, muud seletust ei ole.

See, kallid lugejad, oli teie tänane arkaanne infokild. Kasutage ettevaatlikult ja pidage meeles, et suure võimuga kaasneb suur vastutus.

*

Jõudsin oma erutava rongireisi pealt koju, pesin jalad ära ja avastasin end siis veerand tundi hiljem sokke ära kiskumas, et jalgu pesta. Kui kompulsiivset kätepesu võiks nimetada leedi Macbethi sündroomiks, mis on siis kompulsiivne jalapesu? Automagdaleenne sündroom?

Nii mina mõtlesin.

Läksin röstisin järgmiseks kaks tükki sepikut, võtsin nad välja, määrisin võid peale, kuni veel kuumad on. Ja läksin seisin seejärel röstri juurde valvama, millal sepik valmis saab.

Nüüd oli selge, et mu teod lihtsalt kajavad järele. Jäi üle veel kaks ja kaks kokku panna: see rongilahendus oli põhjusega peidetud! Sellega polnud tavainimesel ette nähtud sõita! Nüüd olen ma omadega paralleeluniversumis, kus kõik käib topelt. Kui mul oleks veel kahtlusi olnud, oleks needki hajunud, kui mul veerand tundi pärast vetsuskäimist uus häda peale tuli. Kes on küll sellisest asjast enne kuulnud.

Sest ega asi ei saa ometi selles olla, et ma olen täna ainult kolm tundi magada saanud.

Jääb vaid võimalus, et kui ma kaevan ja leian sama arkaanse ümberistumise teises suunas, pääsen oma maailma tagasi. Kui ma viitsin, sest ega siingi väga viga pole.

Piimakohv

detsember 20, 2018

Reisides saab ikka uusi kogemusi. Tallinnas avastasin näiteks poole kruusi pealt, et kohv on piimaga.

Kui inimene on silmitsi seletamatuga, hakkab ta kahtlema endas ja kogu maailmas.

Kas ma küsisin kogemata piimaga kohvi? Mõtlesin, mis ma mõtlesin, kuidagi ei suutnud meenutada, mis sõnastuses ma täpselt tellisin.

Kas kohv oli alguses must (crema oli nagunii peal, selle alt ei paistnud), aga kui ma vetsus käisin, tuli keegi ja trollis mulle piima kohvi sisse? Mõtlesin, mis ma mõtlesin, kuidagi ei suutnud meenutada, kas ma käisin vetsus enne kohviga alustamist või millalgi keskel ja kas kohv oli kohe alguses piimane või mitte. Maitsemälestuse peale ei saanud loota. Kui inimene on ainult kaks tundi maganud, maitsevad kõik asjad nagunii imelikult.

Või kas Kalamajas joovad kõik lattet, nii et kui küsida täpsustamata kohvi, saab automaatselt latte? Mul polnud küll sel hetkel ega pole praegugi õrna aimugi, mismoodi peaks täpselt maitsema latte.

Kuna ma olin seda juba natuke aega joonud, oletatavasti kõige piimaga tükkis, otsustasin, et joon ta lõpuni ja küsin midagi täpsustamata teise kohvi veel. Ja seekord jälgin kohe sihilikult oma sõnastust, küsin kindlasti lihtsalt “väikese kohvi, palun,” ja vaatan, mis juhtub! Ja hoian seejärel silma peal, keegi ei pääse vahepeal mu tassi kallale! Teaduslik mõtteviis, empiirilised meetodid, kontrollitud tingimustes katsed!

Tuli väike kohv, piimaga. Ja mu peale langes taipamine, et see ei seleta midagi: võib-olla küsisin ma esimene kord ikkagi piimaga kohvi ja loomulikult annab lahke müüja mulle nüüd juba seda, mida teab mind tahtvat. Et ma tunneksin end turvaliselt, et ma teaks, et minu vajaduste peale mõeldakse.

Võib-olla on Kalamajas seadus, et kõigile tuleb anda lattet, kui midagi muud ei küsi. Kui see nüüd ikka üldse oli latte. Võib-olla on hoopis mingi teine seadus? Vähemalt selles võisin kindel olla, et cappuccino-seadus see ei ole, cappuccino‘t olen ma elus varem kohanud.

Võib-olla on selles kohvikus nagu “Viie veaga noormehes” nende pudelitega, kus vesi veiniks muutub – tass on kaetud patenteeritud piimakeraamikaga, mis teeb esimesel paaril tuhandel kasutuskorral mustast kohvist piimakohvi, kui see tassis minutikese seisab. Mul oli lihtsalt piisavalt värske tass, nagu uuele kliendile paslik tervituseks anda. Vanad tassid antakse kundedele, kes nagunii uuesti tulevad, võib-olla koguni oma piim kaasas.

Võib-olla peitus selles universumi – või kohvikupidaja – või masinoraakli – varjatud sõnum. Kohvisid on mitmesuguseid, masin annab igaühele selle kõige õigema. Sina oled espressoinimene. Sina latteinimene. Sulle tuleb üldse kakao. Joo ja mõtle, mida see sinu kohta ütleb.

Väljavaated

august 1, 2018

Mul on hulk realistlikke ja põhjendatud lähitulevikuvisioone.

Ma sõidan öösel lennujaama, aga jään ukse taha ja pean neli tundi õues istuma ega pääse peldikusse (keskendugem olulisele, onju).

Ma panen turvakontrollis asjad valesse kasti ja üldse on puha keelatud asjad kaasas, terve saba peab minu taga ootama, kõik vihkavad mind ja soovivad, et mind poleks kunagi sündinud, ja ma saan kuulsaks, sest nad kõik kirjutavad sellest kogu interneti täis. Illustratsioonidega.

Ma ei saa tööd enne ärasõitu valmis, jään lootma igasuguste kahtlaste lennujaama ja välismaa wifide peale, ei saa tööd sealt üles laetud ja kõik Eesti kohtud teevad kehtetuid otsuseid, sest neil on jäänud see üks pretsedent teada saamata.

Selgub, et turvakontroll loeb mu seebitükke ikkagi vedelikeks; vähe sellest, kuna nad ei ole originaalpakendis, peetakse neid kahtlasteks lõhkeaineteks ja hävitatakse – ja seda šampooni Eestis enam rohkem ei müüda (päriselt!), nii et ma oleks oma viimasest šampoonist ilma ja pean edasi eluaeg pesemata juustega käima. Sellest pisiasjast rääkimata, et mind areteeritakse terroristi pähe.

Minu käsipagas osutub väravas, kus on juba liiga hilja minna pagasit viisaka inimese kombel ära andma, ikkagi maagiliselt liiga suureks ja kogu minu järelejäänud raha läheb pagasi tagantjärgi äraandmise peale. Aga sellest pole midagi, ma olen juba arreteeritud, minu ülalpidamine on Guantanamo mure.

Ma ei leia ümberistumisel õiget väravat üles, terve lennuk ootab minu järel, armastajad ei kohtu, tähtsad lepingud jäävad sõlmimata, Fukuyama eksis, ajaloo lõpp tuleb hoopis nüüd ja hoopis teisel põhjusel, kui tema arvas.

Ma ei saa kontserdi koosseise enne ärasõitu paika (täpsustus: see juba õigupoolest juhtuski, kuigi ma pole veel ära sõitnud – aga pole variantigi kõiki inimesi enne minu ärasõitu ühte proovi kokku saada ja tantse nende vahel korralikult jagada), esinemisel vaatavad kõik nõutute nägudega, muusika mängib, keegi ei tantsi, publik niheleb piinlikult, eesriie. Mõni kriitik nimetab seda kontseptuaalseks tantsuetenduseks, hääled publiku seast aga küsivad, kas me sellist purkisittumist tahtsimegi?

Ma unustan vajalikud lood üles laadida ja keegi ei saa minu äraoleku ajal proovi teha ja järgneb kontseptsioon ja purkisittumine (vt ülaltpoolt).

Enne, kui üleslaadimiseks lähebki, ei jõua ma vajalikke lugusid just selliseks lõigata-kleepida, nagu vaja läheb ja järgneb kontseptsioon ja purkisittumine (vt ülaltpoolt). (või ikkagi jõuan? või on nad juba õigeks praavitatud? krt, enam ei mäleta, sest liiga palju on meeles pidada. Näiteks et ma ikka mäletaks abee Faria kotis põgeneda.)

Ma unustan vahepeatuskohas öömaja broneerida ja pean tänaval magama, tuleb politsei ja paneb mu vangi. Kuus aastat hiljem kaevab abee Faria mu kongini tunneli ja pärast tema surma põgenen ma tema laibaks maskeerituna, hakkan Austraalias põgenenud sunnitööliste kuritegelikuks pealikuks ja varastan Austraalia sohu Livingstone’i otsima tulnud Poola vägedelt allveelaeva. Karistuseks vangistatakse mind üksikule saarele.

Esiteks unustan ma seda meestekostüümi selga proovida, mida Riias vaja läheb, ja teiseks on ta mulle vahepeal üldse liiga väikseks jäänud ja ma pean paljalt esinema. Inimeste sündsus saab riivatud, nad põgenevad paanikas saalist, ustest jääb selle tulva jaoks väheks, sambad löövad vankuma, hoone variseb järgmisele hoonele otsa, tekib doominoefekt ja Riia linn langeb rusudesse, ma pean piilupart Donaldi kombel põgenema kuhugi, kus keegi mind ei tunne, kosmeetilise operatsiooniga tundmatuseni muutuma ja madruseks hakkama. Järgmiseks röövib minu laeva Austraalia sunnitööliste kuritegelik pealik.

Euroopa ravikindlustuskaardi tegemisega olen ma nagunii hilja peale jäänud, aga noh, ülaltoodut arvestades parem ilmselt ongi.

*

Üleüldse. Mul pole praegu eriti muud varianti, sest nüüd õhtul oli vaja veel proovi teha, ent kursuse alguseks tahaks ikkagi kohale saada. Aga ma saan aru, et on inimesi, kes lähevad lõbu pärast lennureisile. Isegi kui neil oleks aega, et lõbusasti hääletada; või aega JA raha, et mõnusasti tsiviliseeritud inimese kombel rongiga sõita (noh, et sõidad ütleme kakssada või viissada kilomeetrit, siis jääd kuhugi öömajale, imetled vaatamisväärsusi, võib-olla paar päevagi, siis natuke jälle edasi, uued vaatamisväärsused, võib-olla käid ooperis, vahepeal käid suplemas). Miks ometi?

Täiskasvanud inimene

märts 9, 2018

(Palavikuse peaga sain pisut ajendatud – ja mürasin natuke.)

*

Täiskasvanud inimene õpib ära, millal tal hakkab palav ja külm. Ja ennetab seda.

Täiskasvanud inimene õpib ära, millal ta vererõhk tõuseb. Ja ennetab seda.

Ja millal langeb! ja ennetab!

Täiskasvanud inimene õpib ära, millal ta haigeks jääb. Ja ennetab seda.

Täiskasvanud inimene õpib ära, kui hinges on üksindus ja südames igatsus, ja ennetab seda.

Täiskasvanud inimene õpib ära, mil juuksed läevad halliks ja rangi jäävad jalad. Ja ennetab seda.

Täiskasvanud inimene õpib ära, millal jääb tühjaks vana suksutall ja ennetab seda!

Ja millal nuga saab neeru! ja ennetab seda!

Täiskasvanud inimese ninaots on jahe ja kuiv, tema karv läigib. Vaata tema ristluude rammu ja kõhulihaste jõudu! Tema sääred on marmorsambad, ta kondid otsekui süsiniktalad, tema kõht on kevlarist kilp, tema kael on nagu terasest torn. Kui teda tabab tankirusikas, siis see ei pea vastu, tuumalõhkepead muutuvad tema vastu kõrteks. Ei ole maa peal tema sarnast!

*

Eile nägin ma täiskasvanud inimest!
Istus metsas, kännu otsas.

*

Ühe täiskasvanud inimese põllumaa oli hästi vilja kandnud.

Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”
Aga Jumal ütles talle: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult
su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?”

Ja täiskasvanud inimene vastas: “Täiskasvanud inimene teab ette, millal talt nõutakse tema hing! Ja ennetab seda!”

*
Õpetaja ütles
täiskasvanud inimene
sellest ütlen
raske saavutada.

Ekseldes Itaalia avaliku sektori asutuste, üksuste, organisatsioonide rägastikus ja üritades neid eesti keeli nimetada nii, et sama sorti organisatsiooni oleks alati nimetatud sama sõnaga ja eri tüüpi organisatsioonid jälle alati eri sõnaga – “unità”, “ente”, “organismo”, “organizzazione”, “associazione”, “società”, lisame sinna otsa veel “amministrazione” ja “autorità”; no ja “agenzia” ja “istituzione” ja “azienda” takkapihta; ja et huvitavam oleks, ka “federazione” ja mõni “unione” ka – tuli korraks geniaalne mõte hakata “ente” kohta alati “ent” ütlema (sest kui ma ütlen “üksus”, mis on siis “unità”? ja kui ma ütlen “asutus”, misasi on siis “autorità”?).

Mõtle kui tore, kui Itaalias tegutseks näituseks tervishoiuendid, sotsiaalkindlustusendid ja kultuuriendid.

Eesti on Kääbikla, siin oleks tervishoiu-, sotsiaalkindlustus- ja kultuurikääbikud.

Solarisel

oktoober 31, 2017

Mul on hea diskreetne, digitaalne mälu; pideva, analoogse peale mitte. Tähendab, mul jäävad meelde sõnad ja numbrid, need moodustavad peas mustreid ja võrgustikke, iisi. Ma mäletan ajast, mil mul mobiili ei olnud, endiselt A., oma ema, U., KL ja ep. mobiilinumbrit pluss mitut lauakat. Aga kuhugi vähekäidud kohta ilma aadressita teist korda niisama lihtsalt pääseda on võimatu.

Kui ma elasin KL pool ja me käisime igal pool koos, hämmastas mind kogu aeg, kuidas ta lihtsalt oskab. “Ma olen seal ju käinud,” ütles ta enda õigustuseks. Ja siis, nagu mina ei oleks. Ma imestasin selle peale samamoodi, nagu ep. imestab, kui ma tean peast lõikude kaupa teksti, mida sai viimati loetud kakskümmend aastat tagasi.

Nii on ruumiline maailm mul ujuv ja muutlik nähtus, muidu on kõik üks voogav sigrimigri, aga aeg-ajalt vormuvad sealt kindlad struktuurid välja. Merest või udust kerkivad üheks ööks majad ja korterid, järgmiseks ööks on kadunud. Võib-olla on nad seal kuskil alles, aga kuidas neile jälle pihta saada?

Mitte et neist kohtadest mälestusi ei oleks, on küll. Seal kohas, kus ma metsas magasin, pruuskas hommikul hirv ja mul oli vähe süüa. Seal kohas, kus ma majast välja tulin, sadas uduvihma, seisis vaat sellise nurga all kaks autot ja maja ees tegid noorukid suitsu; ei olnud tegelikult külm, aga ma külmetasin, sest olin vähe maganud; hommikusöögiks olin söönud näkileiba toorjuustuga; tundsin oma riietel õrnalt nende armsate kasside kusehaisu, kelle liivakast esikus oli. Kui mul õnnestub need asjaolud uuesti kokku ajada, pääsen kindlasti ka sinna majja tagasi.

Võib-olla piisab vähemastki. Näiteks on mul õrn lootus, et Tartust Kivi tänavalt pääseb otse Pärnu Supeluse tänavale, kui õigesti astuda, sest mõlemad on kaskedest palistatud ja lilled lõhnasid ükskord öösel niimoodi. Korra paistis Turu tänava otsas tumelilla pilvemüür, “Tatra mäed,” mõtlesin ma. Oleks ma kindlameelsem olnud, oleks ma kindlasti tänava otsas kevadisse Slovakkiasse pääsenud. Usku oli vähevõitu. Sellised ei saa Narniasse ka.

Aadressidega kohad on teine asi, neil on numbrid ja tähed, need langevad kenasti mu peas olevasse võrgustikku: klakk-klakk-klakk. Kõik on lihtne, kõik on selge, ma praktiliselt näen neid. Need õieti ei asugi selles voogavas maailmas. Kui ma just ei otsusta mälu järgi kohale minna – sest tõsi ta on, üleeile kogesin U. poole minnes õige mitteeukleidilist tänavavõrgustikku, paralleelsed sirged käisid, nagu süda lustis, niuh ja näuh, siuh ja säuh, põigiti ja pikuti.

On ka kolmandat sorti kohti: need haruldased paigad, kuhu ma oskan aadressitagi minna, nendega hoiab mind koos mingi maagiline nabanöör, sest ausõna, ma ei mõtle, kuidas ma koju lähen, jalad ise viivad. Koju; KL koju; ep. koju; peahoonde; Jakobi mäele.

Ega maagilist sidetki päris uskuda saa: mul on elus mitu kohta, kuhu jalad viiks ikka, aga koht ise on haihtunud või lukustub minu ees, seal elavad võõrad inimesed, justkui seal ei olekski minu kodud, mu sõprade kodud, mu vanaema suvila ja Sophoklese kohvik. Seal õnnestub vahel käia küll, aga ainult unes. Uutele elanikele ei tohi ka siis vahele jääda, no mida ma neile ütleks.

Varn

oktoober 26, 2017

Mu garderoobis on asju, mis on paarkümmend aastat vanad. Pole ammu vaadanud. Kunagi oli see mantel uus ja mina olin kuusteist; nüüd naeratab ta mulle taktitult vastu, kaks trukki puudu; ma krimpsutan nägu ja torgin keelega lünka, millest hambaarst juba kaks aastat räägib, et siia peaks õige ühe silla panema.

Pole ammu siia vaadanud. Mina olen selle sügavamatest soppidest vahepeal paarkümmend aastat eemale triivinud; on usutav, et soppideski on üht-teist triivima läinud. Mis suunas?

Ma tean, et mul on siin renessanssriideid, alles suvel kasutasin, tänapäeval tehtud muidugi; kui ma kaevaks sügavamalt, kas avastaksin nad oma ajalooliste teisikutega ninapidi koos? Või leian järgmine kord barokkriideid selga pannes, et see kümme aastat tagasi tehtud jakike on nüüd juba 300-aastane; mu riided pole enam koopiad, vaid originaalid. Ja mina?

Suvalised purtsatused

september 9, 2017

Võtan mina arvuti lahti – ja guuglis on poereklaam “Parem kala kõigile!” No ma ei või, kõik on tänapäeval nii polariseerunud, enam ei saa kalagi müüa ilma parem- ja vasakpoolsuseta. Ja üldse mis mõttes “parem”? “Kala kõigile” on puhas vasakpoolsus ju! Või väljendavad nad veendumust, et trickle-down economy töötab? Aga kas korralikud vana kooli protestantismi eetika ja kapitalismi vaimu parempoolsed ei peaks üldse pakkuma õnge, mitte kala?