Ekseldes Itaalia avaliku sektori asutuste, üksuste, organisatsioonide rägastikus ja üritades neid eesti keeli nimetada nii, et sama sorti organisatsiooni oleks alati nimetatud sama sõnaga ja eri tüüpi organisatsioonid jälle alati eri sõnaga – “unità”, “ente”, “organismo”, “organizzazione”, “associazione”, “società”, lisame sinna otsa veel “amministrazione” ja “autorità”; no ja “agenzia” ja “istituzione” ja “azienda” takkapihta; ja et huvitavam oleks, ka “federazione” ja mõni “unione” ka – tuli korraks geniaalne mõte hakata “ente” kohta alati “ent” ütlema (sest kui ma ütlen “üksus”, mis on siis “unità”? ja kui ma ütlen “asutus”, misasi on siis “autorità”?).

Mõtle kui tore, kui Itaalias tegutseks näituseks tervishoiuendid, sotsiaalkindlustusendid ja kultuuriendid.

Eesti on Kääbikla, siin oleks tervishoiu-, sotsiaalkindlustus- ja kultuurikääbikud.

Advertisements

Solarisel

oktoober 31, 2017

Mul on hea diskreetne, digitaalne mälu; pideva, analoogse peale mitte. Tähendab, mul jäävad meelde sõnad ja numbrid, need moodustavad peas mustreid ja võrgustikke, iisi. Ma mäletan ajast, mil mul mobiili ei olnud, endiselt A., oma ema, U., KL ja ep. mobiilinumbrit pluss mitut lauakat. Aga kuhugi vähekäidud kohta ilma aadressita teist korda niisama lihtsalt pääseda on võimatu.

Kui ma elasin KL pool ja me käisime igal pool koos, hämmastas mind kogu aeg, kuidas ta lihtsalt oskab. “Ma olen seal ju käinud,” ütles ta enda õigustuseks. Ja siis, nagu mina ei oleks. Ma imestasin selle peale samamoodi, nagu ep. imestab, kui ma tean peast lõikude kaupa teksti, mida sai viimati loetud kakskümmend aastat tagasi.

Nii on ruumiline maailm mul ujuv ja muutlik nähtus, muidu on kõik üks voogav sigrimigri, aga aeg-ajalt vormuvad sealt kindlad struktuurid välja. Merest või udust kerkivad üheks ööks majad ja korterid, järgmiseks ööks on kadunud. Võib-olla on nad seal kuskil alles, aga kuidas neile jälle pihta saada?

Mitte et neist kohtadest mälestusi ei oleks, on küll. Seal kohas, kus ma metsas magasin, pruuskas hommikul hirv ja mul oli vähe süüa. Seal kohas, kus ma majast välja tulin, sadas uduvihma, seisis vaat sellise nurga all kaks autot ja maja ees tegid noorukid suitsu; ei olnud tegelikult külm, aga ma külmetasin, sest olin vähe maganud; hommikusöögiks olin söönud näkileiba toorjuustuga; tundsin oma riietel õrnalt nende armsate kasside kusehaisu, kelle liivakast esikus oli. Kui mul õnnestub need asjaolud uuesti kokku ajada, pääsen kindlasti ka sinna majja tagasi.

Võib-olla piisab vähemastki. Näiteks on mul õrn lootus, et Tartust Kivi tänavalt pääseb otse Pärnu Supeluse tänavale, kui õigesti astuda, sest mõlemad on kaskedest palistatud ja lilled lõhnasid ükskord öösel niimoodi. Korra paistis Turu tänava otsas tumelilla pilvemüür, “Tatra mäed,” mõtlesin ma. Oleks ma kindlameelsem olnud, oleks ma kindlasti tänava otsas kevadisse Slovakkiasse pääsenud. Usku oli vähevõitu. Sellised ei saa Narniasse ka.

Aadressidega kohad on teine asi, neil on numbrid ja tähed, need langevad kenasti mu peas olevasse võrgustikku: klakk-klakk-klakk. Kõik on lihtne, kõik on selge, ma praktiliselt näen neid. Need õieti ei asugi selles voogavas maailmas. Kui ma just ei otsusta mälu järgi kohale minna – sest tõsi ta on, üleeile kogesin U. poole minnes õige mitteeukleidilist tänavavõrgustikku, paralleelsed sirged käisid, nagu süda lustis, niuh ja näuh, siuh ja säuh, põigiti ja pikuti.

On ka kolmandat sorti kohti: need haruldased paigad, kuhu ma oskan aadressitagi minna, nendega hoiab mind koos mingi maagiline nabanöör, sest ausõna, ma ei mõtle, kuidas ma koju lähen, jalad ise viivad. Koju; KL koju; ep. koju; peahoonde; Jakobi mäele.

Ega maagilist sidetki päris uskuda saa: mul on elus mitu kohta, kuhu jalad viiks ikka, aga koht ise on haihtunud või lukustub minu ees, seal elavad võõrad inimesed, justkui seal ei olekski minu kodud, mu sõprade kodud, mu vanaema suvila ja Sophoklese kohvik. Seal õnnestub vahel käia küll, aga ainult unes. Uutele elanikele ei tohi ka siis vahele jääda, no mida ma neile ütleks.

Varn

oktoober 26, 2017

Mu garderoobis on asju, mis on paarkümmend aastat vanad. Pole ammu vaadanud. Kunagi oli see mantel uus ja mina olin kuusteist; nüüd naeratab ta mulle taktitult vastu, kaks trukki puudu; ma krimpsutan nägu ja torgin keelega lünka, millest hambaarst juba kaks aastat räägib, et siia peaks õige ühe silla panema.

Pole ammu siia vaadanud. Mina olen selle sügavamatest soppidest vahepeal paarkümmend aastat eemale triivinud; on usutav, et soppideski on üht-teist triivima läinud. Mis suunas?

Ma tean, et mul on siin renessanssriideid, alles suvel kasutasin, tänapäeval tehtud muidugi; kui ma kaevaks sügavamalt, kas avastaksin nad oma ajalooliste teisikutega ninapidi koos? Või leian järgmine kord barokkriideid selga pannes, et see kümme aastat tagasi tehtud jakike on nüüd juba 300-aastane; mu riided pole enam koopiad, vaid originaalid. Ja mina?

Suvalised purtsatused

september 9, 2017

Võtan mina arvuti lahti – ja guuglis on poereklaam “Parem kala kõigile!” No ma ei või, kõik on tänapäeval nii polariseerunud, enam ei saa kalagi müüa ilma parem- ja vasakpoolsuseta. Ja üldse mis mõttes “parem”? “Kala kõigile” on puhas vasakpoolsus ju! Või väljendavad nad veendumust, et trickle-down economy töötab? Aga kas korralikud vana kooli protestantismi eetika ja kapitalismi vaimu parempoolsed ei peaks üldse pakkuma õnge, mitte kala?

Sassis

august 29, 2017

Tänaval oli tuletõrjeauto.

Vaatasin seda hulka aega aknast, algul mõtlesin, et liiklusummmikusse kinni jäänud – suuremad teed on praegu remondis, mõni ime, kui igasugused imemasinad siit väikeselt elutänavalt end läbi üritavad litsuda – aga siis sain aru, et see auto, mida ma tema ees näen seisvat, ei seisa tee peal: see on naabri auto ja seisab seal maja ees, kus peabki.

Maja ees seisev tuletõrjeauto teeb rahutuks. Läksin välja, vaatasin üle aia.

Enne, kui ma jõudsin õieti midagi nähagi, vaatas mulle vastu rühikas kena välimusega päästeametnik, võttis kohe silmsidet ja noogutas tervituseks.

Mina küsisin: “kas midagi on juhtunud?”

“Ei ole, me teeme siin ennetuseks töid.”

Läksin juhmistunult tuppa tagasi.

Ise ei jõudnud ära kiruda: tahaks nagu rohkem teada, uurinud siis täpsemalt, mis värk on! pealegi, küsinud siis kuidagi intelligentsemalt, nii rühika ja kena tuletõrjuja tervituse peale võiks ju kuidagi vaimukamalt reageerida! Aga katsu sa midagi rohkem välja uurida või vaimukamalt küsida, kui sulle vaatab kohe esimesel silmapilgul suhtlemisvalmilt ja sõbralikult otsa kena rühikas elukutseline kangelane. Nagu oleks peadpidi raamatusse või filmi jooksnud, igaüks teeks siis kök-kök ja möm-möm.

Tuletõrjeauto on ammu läinud, mina olen päev otsa sellest kohast mööda käies mõistatanud, mida nad seal siis ennetasid. Pealtnäha poleks nagu midagi teisiti. Ju siis ennetasid päris nähtamatuks.

Tagatipuks on ülejärgmise maja hoovi siginenud vanaaegse välimusega kiirabiauto, sõjaväeroheline. Seisab ja tukub, justkui tal oleks seal pesa.

Küllus ja kasinus

mai 18, 2017

Ja pärast kõike seda kirumist, mis ma toiduraiskamisest kokku kirjutasin, vaatasin ma “Nanny McpHee” filmi ära ja mõtlesin pärast selle külluslikku finaali vaguralt hambaid pestes: mis tunne oleks küll olla tordisõjas? (Küllus, vabadus, toores tabude murdmine.) Kas mu unistus on pidada tordisõda? Kas see oleks sama tore tunda, kui ilus vaadata? (Kujutan ette, kuidas vahukoor mööda nägu alla nõrgub, marmelaaditükid sees, limpsan nad ära.)

Ja see vahukoorepidu, justkui raiskamise kehastus, oleks ometi prügikonteineris konutavale toidule sama vastandlik nagu kasin askeetlus, Thoreau, kes usub, et “targa inimese ainus õige jook on vesi,” ja Epikuros, kes rõõmsa üllatusega tähendab: “Täna sõin ma juustu”. Tordisõda on luksus ja küllus, barokne potlatch-rituaal, pahupidimaailm ja karneval; konteineris närbuv toit kehastab odavat, nüri raiskamist; millestki, mis oleks võinud olla pidusöök (või kasvõi tordisõda) saab rämps. Ei karneval ega paast, raiskab, aga isutult, koonerdab, aga räpakalt. Samast riigist, kust pabertaskurätikud ja papptaldrikud. Siitpoolt vaadates on Thoreau vesigi luksus, vähemalt ei pea ta jooma šampoonimaitsega limonaadi. (Renoir oleks siia paigutanud ka puuvillased särgid, aga ta ei kujutanud odava raiskamise õigeid sügavusi ettegi! Mina olen puuvillasärkide vastu lahkem ja kannan nad askeetlikult ribadeks – odav ehk küll, aga vähemalt ei raiska.)

————————————————————————————————————
PS: tuli meelde, leidsin üles: Murca juures ennegi jutuks tulnud.

PPS: ja ma kujutan ette seda üldist kõlblat nördimust, kui poed peaks oma mahakantud toiduga toidusõda! Kuigi sedasi ei läheks sugugi rohkem raisku kui prügipressi all.

Lugesin netis möödaminnes kommentaari “on järjest rohkem firmasid, kus aega saab netis kinni panna,” ja mind tabas aukartus tänapäeva tehnoloogia ees: netis saab juba kõike, õige äpiga keerad isegi aja kinni!

Tekib veel huvitavaid mõtteid: kas teised tajuvad, kui aeg on kinni pandud? ah, küllap nende elu peatub koos ajaga ja nad ei pane tähelegi. Vabalt võis mu tänaseski päevas olla mitu lõiku, mida mina tajusin sujuvalt kulgevana, aga kus tegelikult oli tuhandeid peatusi.

Veel huvitavam: mis kasu on aja kinni panemisest? kas kinnipanija enda tajutav aeg ei jää samamoodi kinni, nii et ka tema elu kulgemises ei muutu ta enda tunde järgi mitte midagi?

Võib-olla puhas luksusteenus – aru mitte midagi ei saa, aga maksad raha ja tead, et täna oli viis minutit – või pool tundi – või tund – aeg kinni. Ja ainult sina tead, milliste kella näidatud sekundite vahel see juhtus.

Tee peal

märts 12, 2017

Tänava teisest otsast lähenes noormees, viipas käe kaarega kehast eemale ja sirutas välja, ise saatis pilguga. Nagu ikka, haardus minu pilk tema omaga kaasa, : mida ta ometi vaatab? Ja jäin korraks uskuma, et ta jalutabki nähtamatut koera, koer kisub rihma, käsi venib välja. Kuni nägin käes sigareti ära ja sain aru, et mul oli vale lugu, lugu käis hoopis nii: “Tänava teisest otsast lähenes noormees, suitsetas graatsiliselt, viipas oma sigaretikäe kaarega kehast eemale ja sirutas välja, ise saatis pilguga.”

Unistame ümber

september 11, 2016

Ilmad on ilusad; otsustasin, et mul on puhkus.

Koht on hea: küll väike linn, aga selline, kus üht-teist toimub, elu käib, ülikoolilinna värk, iga sammu peal on mõni kunstnik või literaat. Eile nägin näiteks üht kirjanikku, kes mulle meeldib, jäin korraks jõllitama, ta vaatas üllatunult vastu, nähtavasti pole kuulsusega harjunud. Väikelinluse üks hea külg on see, et poole tunniga jõuad juba peaaegu linnast välja ja siis veerand tunniga sealt kesklinna tagasi: täna käisin ujumas – ma ju ütlesin, et ilmad on veel ilusad – ja veerand tundi pärast ujumistrikoo seljastkiskumist olin juba otsaga botaanikaaias roose imetlemas. Sest seal linnas on ka botaanikaaaed ja teadjad räägivad, et üks paremaid. Tasuta saab sisse pealegi. Veel viis minutit ja võisin juba ühes kesklinna baaris teed juua ja kohalikke tudengeid vaadelda.

Ma saan elada ühes korteris, jumala hea diil, ainult kommunaale peab maksma, kuskil odavas hotellis saaks selle raha eest ainult kolm-neli ööd olla. See, kelle oma see korter on, lubab mul kõike kasutada, ja ma mõtlen ikka tõsiselt kõike: kõiki nõusid võtta, kõiki oma riideid kanda – kujutate ette? – , külmkapist süüa võtta. Alles siis, kui otsa saab, tuleb juurde tuua ja siis kah ei saa õieti öelda, et tuleb tuua, lihtsalt sellepärast toon, et endal oleks võtta. Ise vaatan, millal nõusid pesen, keegi ei hakka vinguma, kui natuke aega kraanikausis vedelevad. Ja need sööginõud on ilusad, ühed taldrikud on pidulikud, sellised õhukesest kreemikast portselanist, neid võtan ma siis, kui midagi peent süüa teen. Täna tegin jälle rustikaalset heeringasalatit, siis võtsin paksemad taldrikud, aga need on kah ilusad, sinililledega. Vahel silitan neid taldrikuid puhtast rõõmust, et miski saab nii ilus olla, nii on nõudepesugi juba tore. Kohvitass on täpselt õigest materjalist ja õige paksusega, tassiservalt on mõnus kohvivahtu limpsida ja jahtub just paraja kiirusega. Või aeglusega.

Okei, toateenindust ei ole, voodipesu tuleb ise vahetada – see on kapis valmis – ja kui otsa peaks saama, ise pesta, aga maailmatu probleem nüüd, korteris on täiesti töötav pesumasin. Kui ma boilerile tule alla teen, tuleb kraanist sooja vett ka; ja parajad boileripuud on täitsa olemas, ei pea lõhkuma ega isegi kaugelt tooma, kuur on sealsamas. Ja kui ei viitsi, pole hullu, kannatab ka külma veega pesta. Aiast tohib õunu võtta ja põõsa otsas on isegi marju veel, neid võib ka.

Ma saan muidugi aru: see, kelle oma see korter on, on nii kõikelubav ja salliv, sest ega ta ise nüüd ka mingi puhtuse ja korra etalon ei ole. Aiast lubab ta õunu võtta, sest ei viitsi nendega midagi muud pihta hakata. Ja elutoas on tal praegu riided puha kapiuste otsa virna kuhjatud, mitte kapis sees, sest ta sorteerib juba nädal aega oma garderoobi. Aga noh, mulle sobib, kui see-eest ei vinguta. Kui mulle väga närvidele hakkab käima, võin ju ise koristada.

Eriti hea, et ma saan seda puhkust veel kaua pikendada – ma saan arvutit ja netti kasutada, kõik programmid, mida mul vaja, on olemas – nii et saan iga päev selle tööjao, mida vaja, siinsamas ära teha, ei pea selle väikese asja pärast puhkust katki jätma.

Superluks.

Kõigil juhtub

august 27, 2016

Ma panin omast arust silmatorkamatult riide, kahvatu mustriga seeliku, kahvatut värvi pluusi, liigagi kahvatut värvi, kui ma poes ennast möödaminnes peeglist nägin. Süda vajus saapasäärde, ma ei teadnud, et ma näost nii plass olen, oleks teadnud, oleks täna teise pluusi pannud, roosa või midagi.

Kas seda see mees ennist vaataski, kui ma poodi sisse astusin? Mina vaatasin seepeale teda ka, sel hetkel veel trotslikult, omateada polnud mul midagi viga, ükski asi polnud katki ega plekiga, ise ta oli palju silmatorkavam oma ereda pluusiga.

Nojah, kes viimasena naerab. Selle mehe pilgu alla enam ei sattunud, libistasin ennast kavalasti selja tagant läbi, aga palju sellest abi oli. Just nagu kiuste olid kõik mehed täna poodi tulnud, vähemalt iga teine jäi vaatama, mõni pööras peadki ja peagut jõllitas, kuni ma vastu jõllitasin: teinekord teab, ega see, et ma halb välja näen, ei ole veel mingi põhjus.

“See pluus tõmbab ta näost täiesti halliks,” ütles ühe mehe pilk. “Üldse on see pluus ilmselt mitu aastat tagasi ostetud, kui ta veel rinnust lahedamalt istus. Väikseks jäänud riided tuleb ära anda.” Ja teise oma ütles: “Nii laiade puusadega ei tohiks kroogitud seelikut kanda.” “Nii õhukese seelikuga tuleks kanda ihuvärvi aluspesu,” ütles kolmas.

Tõmbasin näo krimpsu, et oleks selge: ma tean, ma tean, aga enne ei pannud tähele, kõigil juhtub, kodus oli hämar, ma vaatasin ainult seda, et pluus seelikuga sobiks, ja ausõna, sobis, ma unustasin vaadata, kas mina sobin sinna sisse! Igaühel võib juhtuda! Ja korraks poeskäimiseks on need veel täiesti korralikud sandaalid, mis siis, et ühel pandlal on nõel ära kadunud!

Ikka vaatasid. “Pea on ka pesemata,” ütlesid nende pilgud. “ÕHTUL PESEN,” ütles minu pilk vastu, “ma tahan enne vaibad ära kloppida!” “Vabandused, vabandused,” ütlesid nende pilgud. Kuradi mehed, raisk. Nagu neil endal ei juhtuks kunagi.