Väljavaated

august 1, 2018

Mul on hulk realistlikke ja põhjendatud lähitulevikuvisioone.

Ma sõidan öösel lennujaama, aga jään ukse taha ja pean neli tundi õues istuma ega pääse peldikusse (keskendugem olulisele, onju).

Ma panen turvakontrollis asjad valesse kasti ja üldse on puha keelatud asjad kaasas, terve saba peab minu taga ootama, kõik vihkavad mind ja soovivad, et mind poleks kunagi sündinud, ja ma saan kuulsaks, sest nad kõik kirjutavad sellest kogu interneti täis. Illustratsioonidega.

Ma ei saa tööd enne ärasõitu valmis, jään lootma igasuguste kahtlaste lennujaama ja välismaa wifide peale, ei saa tööd sealt üles laetud ja kõik Eesti kohtud teevad kehtetuid otsuseid, sest neil on jäänud see üks pretsedent teada saamata.

Selgub, et turvakontroll loeb mu seebitükke ikkagi vedelikeks; vähe sellest, kuna nad ei ole originaalpakendis, peetakse neid kahtlasteks lõhkeaineteks ja hävitatakse – ja seda šampooni Eestis enam rohkem ei müüda (päriselt!), nii et ma oleks oma viimasest šampoonist ilma ja pean edasi eluaeg pesemata juustega käima. Sellest pisiasjast rääkimata, et mind areteeritakse terroristi pähe.

Minu käsipagas osutub väravas, kus on juba liiga hilja minna pagasit viisaka inimese kombel ära andma, ikkagi maagiliselt liiga suureks ja kogu minu järelejäänud raha läheb pagasi tagantjärgi äraandmise peale. Aga sellest pole midagi, ma olen juba arreteeritud, minu ülalpidamine on Guantanamo mure.

Ma ei leia ümberistumisel õiget väravat üles, terve lennuk ootab minu järel, armastajad ei kohtu, tähtsad lepingud jäävad sõlmimata, Fukuyama eksis, ajaloo lõpp tuleb hoopis nüüd ja hoopis teisel põhjusel, kui tema arvas.

Ma ei saa kontserdi koosseise enne ärasõitu paika (täpsustus: see juba õigupoolest juhtuski, kuigi ma pole veel ära sõitnud – aga pole variantigi kõiki inimesi enne minu ärasõitu ühte proovi kokku saada ja tantse nende vahel korralikult jagada), esinemisel vaatavad kõik nõutute nägudega, muusika mängib, keegi ei tantsi, publik niheleb piinlikult, eesriie. Mõni kriitik nimetab seda kontseptuaalseks tantsuetenduseks, hääled publiku seast aga küsivad, kas me sellist purkisittumist tahtsimegi?

Ma unustan vajalikud lood üles laadida ja keegi ei saa minu äraoleku ajal proovi teha ja järgneb kontseptsioon ja purkisittumine (vt ülaltpoolt).

Enne, kui üleslaadimiseks lähebki, ei jõua ma vajalikke lugusid just selliseks lõigata-kleepida, nagu vaja läheb ja järgneb kontseptsioon ja purkisittumine (vt ülaltpoolt). (või ikkagi jõuan? või on nad juba õigeks praavitatud? krt, enam ei mäleta, sest liiga palju on meeles pidada. Näiteks et ma ikka mäletaks abee Faria kotis põgeneda.)

Ma unustan vahepeatuskohas öömaja broneerida ja pean tänaval magama, tuleb politsei ja paneb mu vangi. Kuus aastat hiljem kaevab abee Faria mu kongini tunneli ja pärast tema surma põgenen ma tema laibaks maskeerituna, hakkan Austraalias põgenenud sunnitööliste kuritegelikuks pealikuks ja varastan Austraalia sohu Livingstone’i otsima tulnud Poola vägedelt allveelaeva. Karistuseks vangistatakse mind üksikule saarele.

Esiteks unustan ma seda meestekostüümi selga proovida, mida Riias vaja läheb, ja teiseks on ta mulle vahepeal üldse liiga väikseks jäänud ja ma pean paljalt esinema. Inimeste sündsus saab riivatud, nad põgenevad paanikas saalist, ustest jääb selle tulva jaoks väheks, sambad löövad vankuma, hoone variseb järgmisele hoonele otsa, tekib doominoefekt ja Riia linn langeb rusudesse, ma pean piilupart Donaldi kombel põgenema kuhugi, kus keegi mind ei tunne, kosmeetilise operatsiooniga tundmatuseni muutuma ja madruseks hakkama. Järgmiseks röövib minu laeva Austraalia sunnitööliste kuritegelik pealik.

Euroopa ravikindlustuskaardi tegemisega olen ma nagunii hilja peale jäänud, aga noh, ülaltoodut arvestades parem ilmselt ongi.

*

Üleüldse. Mul pole praegu eriti muud varianti, sest nüüd õhtul oli vaja veel proovi teha, ent kursuse alguseks tahaks ikkagi kohale saada. Aga ma saan aru, et on inimesi, kes lähevad lõbu pärast lennureisile. Isegi kui neil oleks aega, et lõbusasti hääletada; või aega JA raha, et mõnusasti tsiviliseeritud inimese kombel rongiga sõita (noh, et sõidad ütleme kakssada või viissada kilomeetrit, siis jääd kuhugi öömajale, imetled vaatamisväärsusi, võib-olla paar päevagi, siis natuke jälle edasi, uued vaatamisväärsused, võib-olla käid ooperis, vahepeal käid suplemas). Miks ometi?

Advertisements

Täiskasvanud inimene

märts 9, 2018

(Palavikuse peaga sain pisut ajendatud – ja mürasin natuke.)

*

Täiskasvanud inimene õpib ära, millal tal hakkab palav ja külm. Ja ennetab seda.

Täiskasvanud inimene õpib ära, millal ta vererõhk tõuseb. Ja ennetab seda.

Ja millal langeb! ja ennetab!

Täiskasvanud inimene õpib ära, millal ta haigeks jääb. Ja ennetab seda.

Täiskasvanud inimene õpib ära, kui hinges on üksindus ja südames igatsus, ja ennetab seda.

Täiskasvanud inimene õpib ära, mil juuksed läevad halliks ja rangi jäävad jalad. Ja ennetab seda.

Täiskasvanud inimene õpib ära, millal jääb tühjaks vana suksutall ja ennetab seda!

Ja millal nuga saab neeru! ja ennetab seda!

Täiskasvanud inimese ninaots on jahe ja kuiv, tema karv läigib. Vaata tema ristluude rammu ja kõhulihaste jõudu! Tema sääred on marmorsambad, ta kondid otsekui süsiniktalad, tema kõht on kevlarist kilp, tema kael on nagu terasest torn. Kui teda tabab tankirusikas, siis see ei pea vastu, tuumalõhkepead muutuvad tema vastu kõrteks. Ei ole maa peal tema sarnast!

*

Eile nägin ma täiskasvanud inimest!
Istus metsas, kännu otsas.

*

Ühe täiskasvanud inimese põllumaa oli hästi vilja kandnud.

Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”
Aga Jumal ütles talle: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult
su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?”

Ja täiskasvanud inimene vastas: “Täiskasvanud inimene teab ette, millal talt nõutakse tema hing! Ja ennetab seda!”

*
Õpetaja ütles
täiskasvanud inimene
sellest ütlen
raske saavutada.

Ekseldes Itaalia avaliku sektori asutuste, üksuste, organisatsioonide rägastikus ja üritades neid eesti keeli nimetada nii, et sama sorti organisatsiooni oleks alati nimetatud sama sõnaga ja eri tüüpi organisatsioonid jälle alati eri sõnaga – “unità”, “ente”, “organismo”, “organizzazione”, “associazione”, “società”, lisame sinna otsa veel “amministrazione” ja “autorità”; no ja “agenzia” ja “istituzione” ja “azienda” takkapihta; ja et huvitavam oleks, ka “federazione” ja mõni “unione” ka – tuli korraks geniaalne mõte hakata “ente” kohta alati “ent” ütlema (sest kui ma ütlen “üksus”, mis on siis “unità”? ja kui ma ütlen “asutus”, misasi on siis “autorità”?).

Mõtle kui tore, kui Itaalias tegutseks näituseks tervishoiuendid, sotsiaalkindlustusendid ja kultuuriendid.

Eesti on Kääbikla, siin oleks tervishoiu-, sotsiaalkindlustus- ja kultuurikääbikud.

Solarisel

oktoober 31, 2017

Mul on hea diskreetne, digitaalne mälu; pideva, analoogse peale mitte. Tähendab, mul jäävad meelde sõnad ja numbrid, need moodustavad peas mustreid ja võrgustikke, iisi. Ma mäletan ajast, mil mul mobiili ei olnud, endiselt A., oma ema, U., KL ja ep. mobiilinumbrit pluss mitut lauakat. Aga kuhugi vähekäidud kohta ilma aadressita teist korda niisama lihtsalt pääseda on võimatu.

Kui ma elasin KL pool ja me käisime igal pool koos, hämmastas mind kogu aeg, kuidas ta lihtsalt oskab. “Ma olen seal ju käinud,” ütles ta enda õigustuseks. Ja siis, nagu mina ei oleks. Ma imestasin selle peale samamoodi, nagu ep. imestab, kui ma tean peast lõikude kaupa teksti, mida sai viimati loetud kakskümmend aastat tagasi.

Nii on ruumiline maailm mul ujuv ja muutlik nähtus, muidu on kõik üks voogav sigrimigri, aga aeg-ajalt vormuvad sealt kindlad struktuurid välja. Merest või udust kerkivad üheks ööks majad ja korterid, järgmiseks ööks on kadunud. Võib-olla on nad seal kuskil alles, aga kuidas neile jälle pihta saada?

Mitte et neist kohtadest mälestusi ei oleks, on küll. Seal kohas, kus ma metsas magasin, pruuskas hommikul hirv ja mul oli vähe süüa. Seal kohas, kus ma majast välja tulin, sadas uduvihma, seisis vaat sellise nurga all kaks autot ja maja ees tegid noorukid suitsu; ei olnud tegelikult külm, aga ma külmetasin, sest olin vähe maganud; hommikusöögiks olin söönud näkileiba toorjuustuga; tundsin oma riietel õrnalt nende armsate kasside kusehaisu, kelle liivakast esikus oli. Kui mul õnnestub need asjaolud uuesti kokku ajada, pääsen kindlasti ka sinna majja tagasi.

Võib-olla piisab vähemastki. Näiteks on mul õrn lootus, et Tartust Kivi tänavalt pääseb otse Pärnu Supeluse tänavale, kui õigesti astuda, sest mõlemad on kaskedest palistatud ja lilled lõhnasid ükskord öösel niimoodi. Korra paistis Turu tänava otsas tumelilla pilvemüür, “Tatra mäed,” mõtlesin ma. Oleks ma kindlameelsem olnud, oleks ma kindlasti tänava otsas kevadisse Slovakkiasse pääsenud. Usku oli vähevõitu. Sellised ei saa Narniasse ka.

Aadressidega kohad on teine asi, neil on numbrid ja tähed, need langevad kenasti mu peas olevasse võrgustikku: klakk-klakk-klakk. Kõik on lihtne, kõik on selge, ma praktiliselt näen neid. Need õieti ei asugi selles voogavas maailmas. Kui ma just ei otsusta mälu järgi kohale minna – sest tõsi ta on, üleeile kogesin U. poole minnes õige mitteeukleidilist tänavavõrgustikku, paralleelsed sirged käisid, nagu süda lustis, niuh ja näuh, siuh ja säuh, põigiti ja pikuti.

On ka kolmandat sorti kohti: need haruldased paigad, kuhu ma oskan aadressitagi minna, nendega hoiab mind koos mingi maagiline nabanöör, sest ausõna, ma ei mõtle, kuidas ma koju lähen, jalad ise viivad. Koju; KL koju; ep. koju; peahoonde; Jakobi mäele.

Ega maagilist sidetki päris uskuda saa: mul on elus mitu kohta, kuhu jalad viiks ikka, aga koht ise on haihtunud või lukustub minu ees, seal elavad võõrad inimesed, justkui seal ei olekski minu kodud, mu sõprade kodud, mu vanaema suvila ja Sophoklese kohvik. Seal õnnestub vahel käia küll, aga ainult unes. Uutele elanikele ei tohi ka siis vahele jääda, no mida ma neile ütleks.

Varn

oktoober 26, 2017

Mu garderoobis on asju, mis on paarkümmend aastat vanad. Pole ammu vaadanud. Kunagi oli see mantel uus ja mina olin kuusteist; nüüd naeratab ta mulle taktitult vastu, kaks trukki puudu; ma krimpsutan nägu ja torgin keelega lünka, millest hambaarst juba kaks aastat räägib, et siia peaks õige ühe silla panema.

Pole ammu siia vaadanud. Mina olen selle sügavamatest soppidest vahepeal paarkümmend aastat eemale triivinud; on usutav, et soppideski on üht-teist triivima läinud. Mis suunas?

Ma tean, et mul on siin renessanssriideid, alles suvel kasutasin, tänapäeval tehtud muidugi; kui ma kaevaks sügavamalt, kas avastaksin nad oma ajalooliste teisikutega ninapidi koos? Või leian järgmine kord barokkriideid selga pannes, et see kümme aastat tagasi tehtud jakike on nüüd juba 300-aastane; mu riided pole enam koopiad, vaid originaalid. Ja mina?

Suvalised purtsatused

september 9, 2017

Võtan mina arvuti lahti – ja guuglis on poereklaam “Parem kala kõigile!” No ma ei või, kõik on tänapäeval nii polariseerunud, enam ei saa kalagi müüa ilma parem- ja vasakpoolsuseta. Ja üldse mis mõttes “parem”? “Kala kõigile” on puhas vasakpoolsus ju! Või väljendavad nad veendumust, et trickle-down economy töötab? Aga kas korralikud vana kooli protestantismi eetika ja kapitalismi vaimu parempoolsed ei peaks üldse pakkuma õnge, mitte kala?

Sassis

august 29, 2017

Tänaval oli tuletõrjeauto.

Vaatasin seda hulka aega aknast, algul mõtlesin, et liiklusummmikusse kinni jäänud – suuremad teed on praegu remondis, mõni ime, kui igasugused imemasinad siit väikeselt elutänavalt end läbi üritavad litsuda – aga siis sain aru, et see auto, mida ma tema ees näen seisvat, ei seisa tee peal: see on naabri auto ja seisab seal maja ees, kus peabki.

Maja ees seisev tuletõrjeauto teeb rahutuks. Läksin välja, vaatasin üle aia.

Enne, kui ma jõudsin õieti midagi nähagi, vaatas mulle vastu rühikas kena välimusega päästeametnik, võttis kohe silmsidet ja noogutas tervituseks.

Mina küsisin: “kas midagi on juhtunud?”

“Ei ole, me teeme siin ennetuseks töid.”

Läksin juhmistunult tuppa tagasi.

Ise ei jõudnud ära kiruda: tahaks nagu rohkem teada, uurinud siis täpsemalt, mis värk on! pealegi, küsinud siis kuidagi intelligentsemalt, nii rühika ja kena tuletõrjuja tervituse peale võiks ju kuidagi vaimukamalt reageerida! Aga katsu sa midagi rohkem välja uurida või vaimukamalt küsida, kui sulle vaatab kohe esimesel silmapilgul suhtlemisvalmilt ja sõbralikult otsa kena rühikas elukutseline kangelane. Nagu oleks peadpidi raamatusse või filmi jooksnud, igaüks teeks siis kök-kök ja möm-möm.

Tuletõrjeauto on ammu läinud, mina olen päev otsa sellest kohast mööda käies mõistatanud, mida nad seal siis ennetasid. Pealtnäha poleks nagu midagi teisiti. Ju siis ennetasid päris nähtamatuks.

Tagatipuks on ülejärgmise maja hoovi siginenud vanaaegse välimusega kiirabiauto, sõjaväeroheline. Seisab ja tukub, justkui tal oleks seal pesa.

Küllus ja kasinus

mai 18, 2017

Ja pärast kõike seda kirumist, mis ma toiduraiskamisest kokku kirjutasin, vaatasin ma “Nanny McpHee” filmi ära ja mõtlesin pärast selle külluslikku finaali vaguralt hambaid pestes: mis tunne oleks küll olla tordisõjas? (Küllus, vabadus, toores tabude murdmine.) Kas mu unistus on pidada tordisõda? Kas see oleks sama tore tunda, kui ilus vaadata? (Kujutan ette, kuidas vahukoor mööda nägu alla nõrgub, marmelaaditükid sees, limpsan nad ära.)

Ja see vahukoorepidu, justkui raiskamise kehastus, oleks ometi prügikonteineris konutavale toidule sama vastandlik nagu kasin askeetlus, Thoreau, kes usub, et “targa inimese ainus õige jook on vesi,” ja Epikuros, kes rõõmsa üllatusega tähendab: “Täna sõin ma juustu”. Tordisõda on luksus ja küllus, barokne potlatch-rituaal, pahupidimaailm ja karneval; konteineris närbuv toit kehastab odavat, nüri raiskamist; millestki, mis oleks võinud olla pidusöök (või kasvõi tordisõda) saab rämps. Ei karneval ega paast, raiskab, aga isutult, koonerdab, aga räpakalt. Samast riigist, kust pabertaskurätikud ja papptaldrikud. Siitpoolt vaadates on Thoreau vesigi luksus, vähemalt ei pea ta jooma šampoonimaitsega limonaadi. (Renoir oleks siia paigutanud ka puuvillased särgid, aga ta ei kujutanud odava raiskamise õigeid sügavusi ettegi! Mina olen puuvillasärkide vastu lahkem ja kannan nad askeetlikult ribadeks – odav ehk küll, aga vähemalt ei raiska.)

————————————————————————————————————
PS: tuli meelde, leidsin üles: Murca juures ennegi jutuks tulnud.

PPS: ja ma kujutan ette seda üldist kõlblat nördimust, kui poed peaks oma mahakantud toiduga toidusõda! Kuigi sedasi ei läheks sugugi rohkem raisku kui prügipressi all.

Lugesin netis möödaminnes kommentaari “on järjest rohkem firmasid, kus aega saab netis kinni panna,” ja mind tabas aukartus tänapäeva tehnoloogia ees: netis saab juba kõike, õige äpiga keerad isegi aja kinni!

Tekib veel huvitavaid mõtteid: kas teised tajuvad, kui aeg on kinni pandud? ah, küllap nende elu peatub koos ajaga ja nad ei pane tähelegi. Vabalt võis mu tänaseski päevas olla mitu lõiku, mida mina tajusin sujuvalt kulgevana, aga kus tegelikult oli tuhandeid peatusi.

Veel huvitavam: mis kasu on aja kinni panemisest? kas kinnipanija enda tajutav aeg ei jää samamoodi kinni, nii et ka tema elu kulgemises ei muutu ta enda tunde järgi mitte midagi?

Võib-olla puhas luksusteenus – aru mitte midagi ei saa, aga maksad raha ja tead, et täna oli viis minutit – või pool tundi – või tund – aeg kinni. Ja ainult sina tead, milliste kella näidatud sekundite vahel see juhtus.

Tee peal

märts 12, 2017

Tänava teisest otsast lähenes noormees, viipas käe kaarega kehast eemale ja sirutas välja, ise saatis pilguga. Nagu ikka, haardus minu pilk tema omaga kaasa, : mida ta ometi vaatab? Ja jäin korraks uskuma, et ta jalutabki nähtamatut koera, koer kisub rihma, käsi venib välja. Kuni nägin käes sigareti ära ja sain aru, et mul oli vale lugu, lugu käis hoopis nii: “Tänava teisest otsast lähenes noormees, suitsetas graatsiliselt, viipas oma sigaretikäe kaarega kehast eemale ja sirutas välja, ise saatis pilguga.”