Päriselt

jaanuar 10, 2022

Klari, näe, kirjutas natuke aega tagasi, kuidas ta armastab teadusuudiseid, ja ma tundsin hingesugulust. Hakkasin nüüd ise jälle mingit loodussaadete sarja vaatama, et vulkaanid! maakoor! eluvormid! mineraalid! mandrite triiv! ja siis tuli mul meelde, kuidas Klari kirjutas millalgi ka, et miks ta peaks lugema päris maailmast, kui võib lugeda väljamõeldud maailmadest. Sest ma vaatan ise neid loodusfilme (ja loen teadusuudiseid) sama mõnuga nagu ulmet. Milline kooslus ja kuidas see pinnavorm on kujunenud, täitsa lõpp, mis maailm välja on mõeldud, ja kui süveneda, siis isegi teatava sisemise loogikaga. No ja mingid tegelased ka tegutsevad ja seiklevad kogu aeg, kõigil oma motiivid, ja kultuurid tekivad, mõjutavad, muutuvad, kaovad ja jätavad meile vaatamiseks mõjuvaid varemeid, arusaamatut kunsti ja surnud keeli, mille fragmentide kallal mõistatada. Nagu päris!

***

Kui juba teadusuudistest ja muust sarnasest juttu tuli, siis mõtlesin, et omaenda kirjelduste põhjal on Klari ja Kaur suht vastandliku temperamendi ja eluviisiga, aga oma veebielus parandavad nad mu elukvaliteeti üsna sarnasel moel (ja tänuväärse sagedusega). Te rõõmustate mu meelt.

***

Kuidas kirjeldada Raekoja platsi klaasmaju neile, kes pole näinud: seal on üks maja, milles elavad kalad. Ja siis selles majas on bakterid ja viirused puu otsas, pehmed, armsad ja värvilised; selles majas on tähtkujud, kuigi ümberringi on linnavalge ja olgugi taevas pilves; siis on maja, millest võib näha, et kui maja on veel väike, on ka tema mööbel väiksem (kui ta suuremaks kasvab, läheb see mööbel nooremale majale edasi); üks maja, mis on ise suur, aga kõik asjad on lausa tillukesed, nii et ainult nukud saavad nendega toimetada, ja neil nukkudel ongi seal majas omaenda tilluke maja, kus küllap on omakorda veel tillem maja, kus elavad nukkude nukud ja niiviisi lõpmatult sügavikku; siin üks maja on puhast põhku täis, aga teises näeb inimese lihaseid ja luid; sellest majast saab uiske, sellest teisest pannkooke, aga kolmandast luuletusi, kui luuletuste masin just rikkis ei ole (mul alati on); siin majas on labürint, aga siin teises kasvavad värvilised ideed alt üles, aga kolmandas hõbedased munad ülevalt alla; kõige selle vahel sõidetakse puust loomade seljas ja eile õhtul nägin ma, kuidas ühel inimesel käis koer ees, aga teisel tuvi ja see tuvi oli palju paremini välja õpetatud, ei tormanud ette ega jäänud jalgu.

Hubilai-khaan ei tarvitse uskuda kõike, mida Notsu talle oma kodulinnast räägib, ometi kuulab ta keskealist tartlast suurema tähelepanu ja huviga kui ühtegi teist maadeuurijat või sõnumitoojat.

Lubasin kunagi vanale balliloole järge, saate selle nüüd jõulukingiks. Õigupoolest on see sama raamatu varasemast peatükist, järg üksnes ses mõttes, et mina tõlkisin hiljem. Kui keegi tahab originaalist järele kontrollida, siis selle korra lõik algab faksiimiles siit ning ümberkirjutusena siit.

***

Kuna ma püüan siin ära tuua vaid mõne ajaloolise fakti, mis tseremoniaalsetesse ballidesse puutub, siirdun ma Antiochose juurest Louis XII juurde, kes sattus Milanos viibides ballile koos Narbonne’i ja Saint-Severini kardinaliga, kellest kumbki ei tõrkunud Tema Majesteedi ees tantsimast; sest ei saa keelduda kuuletumast daamile, kes tuleb teid tantsima võtma: peab vähemasti esile astuma, et temaga reveranss teha, ta kohale tagasi saata ning seejärel teine daam tantsima võtta, et temaga sama teha, selleks, et mitte ballikäiku katkestada* ega näidata end mehena, kes ei oska end seltskonnas ülal pidada; mistõttu Pibrac on ühes oma nelikvärsis öelnud:
Ärgu mingu ballile, kes tantsida ei soovi.

Mis ei tähenda, et kavaler ei võiks uudishimust minna sinna incognito, see tähendab, mantlisse mähkunult, ja daam õlasalli mähkununa; sest siis on nende tantsimavõtmine ballireeglite vastu: nii tegi Austria don Juan siis, kui ta oli Madalmaade asekuningas ning tuli Pariisi nimme selleks, et näha tseremoniaalsel ballil tantsimas Marguerite de Valois’d, sest seda printsessi peeti Euroopa hiilgavaimaks tantsijannaks. Mis meenutab mulle üht vahejuhtumit, mis sündis umbes nelikümmend aastat tagasi** proua eesistuja … pool, kes korraldas oma tütre pulmadeks balli.

Neli noort õukondlast võtsid pärast seda, kui olid Pons-Enfansi tänaval õhtust söönud, nõuks incognito sellele ballile minna, kuid väga hämmastaval moel, sest nad olid ihualasti sarlakpunasesse sametvoodriga mantlisse mähkunud, suurte sulepuhmastega kübar peas, peened kingad jalas ja ilma maskita, sest tollal kanti maske ainult karnevali ajal; mõõka hoidsid nad käsivarre varjus: niisiis ei olnud raske neis ära tunda seda, kes nad olid. Pruut, kes ballireegleid ei teadnud, arvas, et oleks kombekohane üks neist tantsima võtta; ta pöördus markii de B… poole, kes puikles, nagu oskas, öeldes, et ei ole viisakalt riides, ja et incognito ei saa ta daami osutatud aule vääriliselt vastata; mida enam ta puikles, seda enam pruut peale käis; markii lausa hoiatas, et temaga tantsima minnes võib pruut oma innukust kahetseda. Viimaks, kui pruut ei tahtnud kuidagi järele anda ja kavaler ei teadnud enam, mida talle kosta, astus ta keset ballisaali; ja lastes oma mantlil langeda, ilmutas ta pruudile saatüri keha selle loomulikus ilus – mis lõi kogu seltskonna pahviks; daamid otsisid abi lehvikult, mehed jooksid mõõga järele ja hüüdsid, et pandagu uksed kinni; kuid noored isandad, kes olid juba aimanud, mis võib sellest tulla, olid igaks juhuks käskinud oma teenritelgi end niiviisi relvastada: nad haarasid kõik mõõga nagu nende isandadki; nii et nad said sealt ilma vastupanuta minema. See lugu tekitas Pariisis palju kõmu ja kuningas sai asjast teada; ning ilma tema soosinguta oleks selle sündsusetu teo toimepanijad Bastille’sse saadetud; sellegipoolest vabandasid nad end ballireeglitega, mis kehtivad neile, kes sinna incognito tulevad.

——————————————————————–
* Vihje sellele, et komme oli selline, et tähtsaim tantsiv mees (kes ei pruukinud olla balli tähtsaim mees, kui toda tantsimine ei huvitanud) alustas ballil paaristantse, võttes tantsima tähtsaima tantsiva daami (kes samuti ei pruukinud olla balli tähtsaim daam üleüldse); järgmiseks võttis too tantsima tähtsuselt järgmise tantsiva mehe ja nii riburada edasi. Nii kirjeldab möödaniku balle oma 1725. a tantsuõpikus näiteks Pierre Rameau, kuigi ta ise ei olnud õukondlane (aga see jutt klapib enam-vähem nende kirjeldustega, kes päriselt 17. sajandi ballidel käisid). Huvitav on siin Bonnet’ kirjakohas see, et selline ballikord on paigutatud nii kaugele minevikku, ma ise söandan selles kahelda, aga peaksin rohkem allikaid lugema, et põhjalikumalt vaielda.
** Seega 1670. aastatel.

Ei möödunud päevagi salapärase pingibarjääri üle imestamisest, kui ma lugesin trepiuudiseid ja nägin pilti, kus toolide ees käsipuud polegi!

Väga huvitav. Nüüd tekib mul veel enam mõtteid.

Kas ilmus vastutustundlik kodanik relakaga?

Kas käsipuu on seal edasi, aga foto peale ei jää?

Kas käsipuud pole seal kunagi olnudki ja see ainult paistis mulle?

Või oli see käsipuujupp käegakatsutav, aga ainult minu jaoks materialiseerunud?

Kui jah, siis kas paralleeluniversumist või minevikust või tulevikust?

Kas ta jääb minu jaoks alati eksisteerima, nii et kõik teised istuvad muretult ja sundimatult ja mina, ainult mina pean toolile pääsemiseks raudlati alt läbi pugema ja kõik naeravad, sest keegi teine seal raudlatti ei näe, isegi siis mitte, kui mina seal olen?

Kas see paneb aluse mu klounikarjäärile, millest ähvardab, tõsi küll, tulla one hit wonder – kõik tahavadki näha ainult seda, kuidas ma nähtamatu käsipuu alt või pealt ukerdan, ent sketšid nähtamatust söögilauast, uksest ja klaviatuurist äratavad juba ainult piinlikkust – kuni see piinlikkus ise saadab mu uuele tähelennule, sest minust on vahepeal saanud kultusartist, kes on nii halb, et juba hea?

Või on käsipuujupp sealt kadunud, sest see ongi üks selline trepp, mille osad võnguvad olemise ja olematuse vahel?

Mis minuga juhtub, kui ma parajasti haihtuva osa peal olen? kas ma haihtun alatiseks või satun sinna paralleeluniversumisse või minevikku või tulevikku, mille vahet need jupid pendeldavad?

Maailm on maagiat täis, inimesed. Ma ei jõua järgmist jalutuskäiku ära oodata.

Kitty just kirjutas, kuidas ta pildistas kuupäeva, vähemalt nii mulle meeldib seda kirjeldada, sest mul hakkab juba kuupäeva. pildistamise. ideest üle keha mõnusasti surisema – ja kohe tuli meelde sama sorti surin, mille ma sain täna kohvi kõrvale kirju lugedes. Kaubamaja oli saatnud mulle reklaami, ning kustutamisnupu vajutamise ja meili ärakustumise vahele jäi hetk, mil ma jõudsin lugeda sõnapaari “pidulik tähistaja” või midagi sarnast. Mulle lõi noorest peast strukturalism pähe, ma ei saanud seda asja niisama jätta.

Läksin prügikasti uurima, tuli välja, et oli hoopis kütkestav tähistaja. Täpsemalt “võluva enesekindlusega saab igast naisest kütkestav tähistaja”. Milline inspireeriv lause, kui palju mõtteid! kas siis, kui tähistaja on kütkestav, on seda ka tähistatav? või on tähistatav siis hoopis kütkestatav? kas märk, mille nad moodustavad, on kütkestav või kütkestatav märk? milline on ülepea üks kütkestav või kütkestatav märk?

Põhjalikumalt lugedes nägin, et soovitatakse tähistada “sõprust, head päeva, armastust…” Hmm. Juba mitu eri tähistatavat ja kolm punkti viitab sellele, et neid võib veelgi olla. Kas meile antakse mõista, et naine on tegelikult tühi tähistaja? Kas naisega tähistamine on olemuselt populistlik? Nii palju küsimusi, nii palju mõtteainet!

Ja kõik tänu sellele, et meile tutvustati omal ajal Saussure’i ja teisi sarnaseid. Mis varjatud sõnumid mul ilma selleta kõik tähele panemata jääks!

(Siin oleks paras hetk langetada pea ja mõelda jälle sellele, et ma näen ise ka, et see, kuidas ma infoga ringi käin, meenutab reeglina pigem vandenõuteoreetiku kui teadlase tööd, rääkigu ep, mis tahab. Kunagi peaks sellest pikemalt kirjutama, 17. sajandi courante’i näitel, sest ma lubasin sellest nagunii kunagi ettekande teha.)

***

Käisin poeskäigu ettekäändel jalutamas ja avastasin, et koduteetrepp, see trepp, mis hakkas hiljuti tasahaaval remondist välja tulema, olles minu üllatuseks saanud sirged astmed – olime enne A.-ga arutanud, et äkki võetakse see akordioniprofiil (pilt Tartu Postimehe artikli juurest) muinsuskaitse alla – on saanud ka paraja kõrgusega käsipuud, sellised, mille najale saab päriselt toetada.

Rõõmustasin, kuigi esialgu ei toetanud. Märjad.

Jõudsin trepi keskele ja minuga juhtus midagi sellist, mida võiks juhtuda härra Pauliga:

mademel olid toolid. Ilusad punased puust toolid. Käsipuu taga.

Ja asusin pead murdma.

Kas neid toole pole sinna tegelikult mõeldud ja mõni kohalik on nad sinna tõstnud – naljapärast või jäid lihtsalt kodus üle – ja vaja ainult ümber tõsta? Kontrollisin tagasiteel, ei, ikka hoole ja armastusega betooni sisse installeeritud nagu käsipuud ise.

Kas käsipuu on seal selleks, et istuja toolist välja ei kukuks, nagu lõbustuspargis? aga siis peaks käsipuu olema madalamal, nagu vanasti, kui ta sobis toetamiseks ainult lastele või väga lühikestele inimestele. Praegu jääks ta umbes istuja pea kõrgusele.

Kas toolid on mõeldud ainult neile, kellel käsipuu käib nagunii kõrgelt üle pea ega sega järelikult ka tooli ronimist? aga nende jaoks on jälle tool ise liiga kõrge.

Kas toolid on mõeldud hoopis trepi kõrval mudarada sõitvatele jalgratturitele, kui nad ülesmäge minnes ära peaks väsima? aga nende poole on toolid seljaga.

Hetkel on mul sõelal paar võrdset head pakkumist:
1) kontseptuaalne kunst (vrd seda, kuidas arheoloogid liigitavat kõik, mis muuks ei sobi, kultusesemeteks) töö olemuslikust mõttetusest: seisa, mööduja, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimu närimine! Ma olen näinud tööd, mille Jumal on annud inimlastele, et nad ennast sellega vaevaksid;

2) mälestusmärk hukkunud trepikäijatele, mis sai just parajaks ajaks valmis – on hingedeaeg, vaimud käivad ringi ja tahavad vahel puhata, käsipuu neid ei takista, aga hoiab möödujaid vaimukestele sülle istumast, ise nad end kehatuna kaitsta ei saaks. Ära istu, ütleb käsipuu, see ei ole elavatele;

3) varjatud kaamera – publik naudib möödujate kimbatust, jahmatust ja akrobaatilisi katseid istuma pääseda. Kõige huvitavamatest üritajatest saavad uued staarid Pingi-Pille ja Käsipuu-Kalle;

4) kodanikuväärtuste kontrollpunkt: millal ilmub vastutustundlik kodanik relakaga ja vabastab tee toolideni?

Antikliimaks

november 2, 2021

Tegin pärast Rakverest tulekut põhjaliku diivani-oleskelu – külitan, loen internetti läbi, vahepeal söön pirukat. Sõna otseses mõttes kliiniline äraolemine! Ja joon kohvi ja kohvi kõrvale vett, nagu tsiviliseeritud maades mulle iga kelner tooks, aga mina pean endale ise tooma, rääkimata sellest, et ka kohvi pidin ise tegema.

Mul ei ole aga diivani kõrval lauda. Ei mahu. Lähedal on kirjutuslaud, aga seda lahutab diivanist tool ja vahemaa, kuhu tool peab töö ajal koos minuga ära mahtuma.

Proovisin üksvahe oma tassi – ja veeklaasi, mida kelner mulle ei toonud, rääkimata sellest, et pole mul kelneritki – ikkagi sinna kirjutuslaua peale toetada, aga niiviisi saab kohvi diivanil istudes kätte ainult tikksirgelt istudes. Mis oleskelu see niiviisi on. Niiviisi istutakse preili Pirtspeki padjaklubis, mitte ei puhata monokliiniumis.

Saate isegi aru, et mul ei jäänud muud üle, kui panna kohvitass ja klaas diivani ahtakese käetoekese peale. Üks neid lahendusi, mis on pärit rubriigist “nii saab ju küll”, kuni jõuavad rubriiki “nojah, seda oli ette arvata”.

Veetsin õhtu, tehes järjest liigutusi, mis sel hetkel tunduvad täiesti ohutud. Nihelen diivanil, kohvitass küünarnuki juures. Panen padja sellesama käetoe najale ja toetan sinna põlved. Kohendan patja ja toetan sinna pea.

Siis sai kohv otsa, ma nihutasin klaasi, pikutasin veel ja rüüpasin klaasist vett, ise istuligi tõusmata. Tagantkätt haarasin.

Ja te ei suuda uskuda, mis juhtus: ka vesi sai otsa. Kohv sai otsa, vesi sai otsa, kumbki ei läinud ümber! kuigi mul oli juba pool postitust peas valmis ja näol rahulolev muie, kui humoorikalt ma oma äpardusi võtan.

Selliseid ninanipse võib universum mängida.

Vanemad maskikombed

oktoober 31, 2021

Meil on maskiaeg rohkem kui ühes mõttes – kostümeeritud talvehakuriituste aeg on kohe käes!, õige aeg lasta Jacques Bonnet’l* ballimälestusi heietada. Heietas ta neid 1713, aga mäletas tunduvalt vanemaid aegu, kui Louis XIV oli veel noor mees. Kui heatahtlik lugeja viskab pilgu originaalile ja näeb mõnda viga, parandagu ta mind hellasti! samamoodi olen tänulik, kui keegi oskab mõnd detaili kommenteerida.

Ja olgu see siin tagavaraks seks puhkus, kui keegi kuskil hakkab meenutama, kuidas minevikus olid kõik kombed nii peened, nii peened.

***

… Ent ajapikku võeti nõuks pidada öiseid balle, kuhu tuldi ainult maskiga ja pärast südaööd, et jätta peoperemeestele vabadus õhtust süüa ja oma sõbrad kokku koguda, sest maskid paistavad alati ise peoperemeesteks muutuvat niipea, kui nad on sisenenud, kui pidu ei ole just mõne printsi või auväärse isiku pool. Seepärast ei olegi igaühel võimalik niiviisi avalikkuse meelt lahutada, jätmata end maskide meelevalda: see on tava, mida on ebameeldivuste vältimiseks sestsaadik alal hoitud.

On ka teada, et maski ballil avalikuks teha ei tohi, kes ta ka ei oleks: mis näitab meile, et need, kes maskiballi lõid, ei jätnud lisamata nõudmisi ja reegleid, et hoida seal korda, mis on meie rahva kommetele sobilik.

Mask võib võtta lausa vabaduse ballikuninganna tantsule kutsuda, olgu või kuninglikku verd printsessi, isegi kui too on maskeerimata; nagu ma nägin sündivat ühel ballil, mille kuningas Versailles’s korraldas, kus ühel maskil, kes oli halvatuks maskeeritud ja vanasse tekki mähitud, oli jultumust võtta tantsima Burgundia hertsoginna**; viimane suvatses kutse vastu võtta, et mitte ballikorda rikkuda; pärast saadi teada, et see mask oli kõigest lihtne õueametnik; sellegipoolest ei pandud seda talle sugugi pahaks, sest niisuguse voli maskiball kord juba annab.

Karnevali ajal peab kõigil maskidel olema ballile vaba sissepääs, eriti pärast südaööd. Komme, mille mõni kõrge isand on hiljuti võtnud – lasta maskid sisse ainult piletiga – käib üldisele vabadusele ja maskiballide institutsioonile vastu, sest maskeerimise mõnu seisneb äratundmatuses ja selles, et sisse pääseb sama vabalt nagu neile toredatele ballidele, mida kadunud Monsieur*** pidas Palais Royalis, kus käimist kogu Pariis uhkelt maskeerituna nautis, rääkimata sellest, et värskendavat suupoolist oli seal külluses; apartementidessse oli laiali paigutatud viis või kuus viiuliansamblit.

Mis puutub vabadusse karnevali ajal ballidele pääseda, meenub mulle lugu, mis juhtus kuningaga härra eesistuja de N… pool, kes korraldas ühe oma poja pulmadeks Blancs-Manteaux’ tänava tagumises otsas balli. See sündis ligi viiskümmend aastat tagasi.

Kuningas, kellele meeldis vahetevahel incognito mööda balle käia, jõudis eesistuja de N… ballile saatjaskonnaga, mis koosnes kolmest tõllatäiest õukondlastest; kogu teenijaskond kandis valdavalt halli livreed, et neid ära ei tuntaks. Aga šveitserid****, kellele oli antud käsk lasta maske sisse ainult piletiga, keeldusid kuninga seltskonda sisse laskmast, kuigi südaööst oli juba tund aega möödas. Selle keeldumise peale käskis ta uksele tule otsa panna: kohe läksid teenrid ja hankisid esimeselt ettejuhtuvalt vürtspoodnikult tosina haokubusid, mis pandi vastu peaust ja süüdati tõrvikutega põlema. Šveitserid, kes olid sellisest jultumusest rabatud, läksid andsid sellest teada härra de N…ile, kes ei kõhelnud ja andis šveitseritele käsu kõik uksed lahti teha, sest tal oli kõva kahtlus, et küllap on tegemist väga kõrgest seisusest isikutega, kui nad nii hulljulgelt talitavad. Kogu saatjaskond sisenes õue ning võis näha, kuidas ballile ilmus kaheteistkümnest imetoredais ehteis maskist koosnev seltskond koos lõputu hulga maskeeritud teenijahingedega, tõrvik ühes käes ja mõõk teises; nii et see äratas austust kõigis, kes olid sinna kokku tulnud. Härra de Louvois*****, kes oli kuninga seltskonnast, tõmbas härra de N kõrvale; ja olles oma isiku avaldanud, ütles talle, et tema on kogu seltskonnast veel kõige tühisem tegelane. Sellest piisas, et panna härra de N… oma viga parandama; ta lasi ballile tuua suurte vaagnatega suhkrustatud puuvilju ja kompvekke; kuid preili de Montpensier******, kes parajasti tantsis, andis ühele vaagnale jalaga, nii et see õhku paiskus. See tegu ajas härra de N….i veelgi rohkem ärevile, aga suurem halb jäi sündimata tänu kuninga mõistlikkusele, kes vaigistas printside ja printsesside nördimust, et neid ballile sisse polnud lastud, ja nõnda lahkusid nad, laskmata end ära tunda ja olles tantsinud nii palju, nagu tahtsid.

Järgmisel päeval jutustasid inimesed, kes ei teadnud, et kuningas ise seal kohal oli, seda lugu kuninga ja kuninganna-ema lõunasöögil: nad kiitsid maskide teguviisi heaks ja ütlesid, et maskidel peaks karnevali ajal ballile pärast südaööd vaba sissepääs olema; ja kes seda lubada ei taha, ei peaks üldse balli pidamist ette võtma. Sellest otsusest sai omamoodi seadus.

/järgneb…/

* Temast on vähe teada, natuke juttu on siin artiklis Bourdelot’ ja Bonnet’de muusikateosest; sealt leidsin ta eluaastad 1644-1724.
**Ilmselt peab silmas Savoia Marie-Adélaïde’i.
*** Oletan, et mõtleb Orléansi Philippe’i, Louis XIV venda, kellel olid tõesti väga ekstravagantsed peod.
**** Eeldan, et tegemist polnud päris šveitsi kaardiväega, kuna see ei olnud isegi mitte õukondlase maja.
***** Ilmselt Louvois’ markii François-Michel le Tellier.
***** Arvestades, et pidu pidi toimuma 1660. aastatel, peaks see olema Anne Marie Louise d’Orléans.

Ilmad läksid soojaks ja ootamatult tekkis vajadus vabaõhutrenni jaoks suvepüksid üles otsida.

Ladusin nad ritta, valisin ühe paari välja ja käisin trennis ära, aga tagasi tulles leidsin, et nad ei olnudki ise kappi tagasi läinud. Ja kui mina olin trennisoojana poolpaljalt uudiseid lugema jäänud, siis mõne aja pärast sai trennisoojast istumiskülm ja minus ärkas uus huvi riiete vastu.

Kuna kõige lähemal olevad riided olid needsamad suvepüksid, tekkis mul loomulikult põletav küsimus, kas ma suudaks end üleni riidesse panna, kui mul olekski ainult need püksid. Tegelik küsimus on muidugi ainult ülakehas, jalga panna ma pükse juba oskan.

Võtsin eksperimeneteerimise üsna varases etapis vastu ka otsuse teha selline topoloogiline kitsendus, et pükse katki ei tee (nii et “käristan hargivahe lõhki, pistan sealt pea välja ja säärtest saavad varrukad” ei ole variant).

Praeguseks olen välja selgitanud, et ühtedest pükstest saab teha seljaosa+varrukad: kui tõmmata veniva värvliga pükste hargivahe selja taha (värvel ja hargivahe siseõmblus vastu selga) ja ajada käed püksisäärtesse, tekib nagu eest lahtine jakk. Värvli venivus on oluline, et see ei hakkaks käsi õlgadest selja taha kiskuma.

Teise paari võib tõmmata samuti selja tagant läbi, aga madalamalt, ja siduda sääred ümber rindkere nagu mõned bikiinirinnahoidjad käivad. Selleks on kasulik võtta kõige laiemate säärtega püksid ja mulle tundub, et ka veniv materjal tuleks kasuks. Püksitagumik/-eesmik jääb alaseljale rippuma ja hoiab seda kenasti soojas.

Sündsusnõuded on nüüd täidetud ja palava ilma riideks täiesti piisav pluus olemas, aga kellel on veel külm, võib riputada mõned püksid endale kaela. Eriti tõhusa kehakatte saab siis, kui üks paar panna kaela nii, et piha- elik tagumikuosa ees rinna peal, hargivahe kurgu all, sääred üle õla, sääreotsad selja tagant sõlmes (eriti peenikesel inimesel või eriti pikkade püksisäärtega ulatavad sääred ka tagant risti läbi ja uuesti ette sõlme) ja teine paar teistpidi – tagumikuosa keebina õlgadele, sääred kas rinna eest sõlme või siis nende pükste värvli vahele, mis jalga lähevad. Tegelikult võib värvli vahele toppida ka rinnaesist moodustava paari sääred, mis selja taha jäävad, lihtsalt selja taga on ebamugavam toppida ja kui nad sealt ka uuesti välja hakkavad ronima, ei tasu vaeva.

Veel jahedamas keskkonnas üks paar turbaniks pähe siduda või sallina kaela mässida – või lausa mõlemat, salliosaga kapuutsmütsiks – on samuti igaühele jõukohane.

Pole tänu väärt.

Tegelaskujusid

aprill 11, 2021

Võib-olla olen ma sellest rääkinud, aga siit blogist praegu ei leidnud – kunagi ammu-ammu, kui kaubanduskeskused olid igast otsast lahti ja seal lausa trepid liikusid, oli mul üks meelelahutus eskalaatoriga alla sõites tunda kiusatust lehvitada allolijatele armulikult, andes mõista “aitäh, armas rahvas, aga te võite end vabamalt tunda – minu pärast poleks vaja olnud püsti tõusta”.

Umbes niiviisi tagasihoidlikult, aga laskudes, mitte tõustes.

Praegu selliseid tundeid tunda ei saa, praegu on saadaval vabaõhutunded, näiteks sellised:

kui ma tulen diagonaalis murunõlvast üles kodu poole, sealt, kus need pärnad kasvavad, tunnen ma tahtmist seisatada, üks jalg ees veidi kõrgemal, võtta mütsi peast, lasta tuulel juukseid sasida, sinel õlal, võtta mehise liigutuspisaraga peotäie kodumaa mulda ja seista taeva taustal üleüldiselt heroilises poosis nagu Georg Ots Koordi külasse naastes (see on selle filmi parim koht, nii puhas kitš nagu plakatil, edasi on juba igavam propaganda).

Aga aiast leidsin ma keset muru või mis muru, sellest kohast, kus ma mullu heinamaalappi pidasin, ilusa lilla krookuse. Ma mõtlesingi vahepeal laisalt, et tahaks krookusi! Ja nüüd on keegi loomakene ta mulle toonud, küllap keegi nendest, kelle abiga tulbid ja märtsikellukesed aias ringi kõnnivad, ja mine tea, keegi paljundab ehk ka lumikellukesi, sest ma pole iial näinud, et nad nii tihedasti lappis kasvaksid. Just nagu taevalinnukesed panid mul tunamullu maasikad kasvama. Teised kurdavad siin-seal, ma lugesin, et loomad söövad taimesibulad ära, aga mul käivad, näe, aiatööl ja tegelevad maastikukujundusega. Tekib tõsine kahtlus, et ma ei ole ei tantsiv kuningas ega laulev kangelane, vaid hoopis disniprintsess.

Riided

märts 14, 2021

Tuli siin jutuks, et ma olen mitu kuud sama kleidiga käinud; ükspäev aga mõtlesin, et mis meelelahutust tänapäeval ikka on, teeks endale ja teistele rõõmu, paneks õueminekuti ilusti riidesse. Ja mul on see ilus kirju satsiga puuvillaseelik, värv sobib pruuni mantliga, aga ega ta liiga sitsine ei ole.

Ja plaksti lõi ette mälupildi kaheksakümnendatest, välismaa ajakirjast, kus oli selline mood: valge lehviv satsiseelik lumistes mägedes, tublide talvesaabaste, jope või mantliga (kui see nüüd paks kampsun ei olnud), lehvivad lokid, säravad hambad tõmmus näos. See oli uskumatult kaunis, pilt teisest maailmast, mitte keegi ei käinud niiviisi! kui ainult ehk välismaal.

Ma ei mäleta, oli see nüüd Burda või mingi hardalt alles hoitud postimüügikataloog, need tundusid vaata et paremad kui Burdad, sest seal oli rohkem riiete pilte. Ma sirvisin neid üle ja üle, mängides vahel seda mängu, et ühest lehevahest tohib ainult ühe asja valida, eriti ranges tujus isegi tervest ajakirjast. Siluettidega mängisin seda muidugi ka, aga seal puudus see võlutolm, millega välismaa ajakirjad olid üle puistatud: selged värvid, fookuses pilt, ebainimlikult ilusad inimesed. Siluette armastasin ma realistlikumalt, seal olid ilusad riided – alles hiljem sain õieti aru, kui heal tasemel moeavangardi seal tegelikult välja pakuti -, millest võis päriselt uskuda, et need on riided – nende materjal oli seesama, mida saada oli ja parema puudusel pruukida tuli, ja modellid olid küll kaunid, aga sedamoodi, nagu isegi ilusad inimesed tol ajal olid: pingsa olekuga, kalgis valguses, fookusest väljas ja eri kihid üksteisest pisut nihkes.

Proovisin ise lehvivat kerget seelikut mantli alla ja see nägi peeglist välja, nagu oodata: ma olen lohakast peast suveseeliku mantli alla selga pannud, suveriietega talvel, valesti. Just nagu kunagi ammu, kui ma klassiõhtule omast arust kõige ilusama kleidi selga panin: tumesinisel põhjal punasekirja lilled, punased rüüsid servas, ja oma pool tosinat algajaid moepolitseinikke, tüdrukud-poisid läbisegi, mu ümber kogunes ja tõsiselt selgitas: see on ju suvekleit, nii ei käida sügisel, mõtle teinekord ka natuke – kuigi oli soe varasügis ja külm ei olnud üldse. Nii sain ma teada, et ma võin teha otsuseid parima äranägemise järgi, lootes tunnustust või isegi vaimustust, ja inimeste silmis hoopis millegi piinlikuga hakkama saada, just nagu siis, kui ma pikkisin jutu sisse nalja mõttes tsitaate, mida keegi ära ei tundnud ja mis panid ainult teised imestama, miks ma nii imelikult räägin. Samamoodi juurdus tasapisi teadmine, et riietega on võimatu normaalne välja näha, ja nii oli see veel aastaid: peeglis paistis kõik hästi, kuni ma olin paljas; niipea, kui riided selga said, läksid proportsioonid paigast, ma nägin välja nagu kokkusobimatutest osadest kokku pandud konstrukt. Hästiistuvad riided olid ajakirjades, heal juhul poes või riidepuul, ja ainult seni, kuni nad püsisid seal, mitte kunagi minu seljas.

Suudate siis kujutleda minu joovastust, kui üheksakümnendate humanitaarabiga jõudis minuni paar asja, mis mulle isegi peeglist meeldisid. Ma mäletan punast pikka laia trikotaažseelikut ja eriti üht musta liibuvat kõrge kaelusega lükrasviitrit – tõmbasin selle abihunnikust välja, proovisin selga ja karjatasin: “See sobib mulle!” ja hüppasin üles-alla, oma õnne õieti uskumata. Riided. Sobivad mulle. Ei ole olemas! Ja võite ka arvata, et ma ei tahtnud sellistest haruldastest asjadest kuidagi loobuda. Seeliku kandsin sõna otseses mõttes räbalaks, nõelusin selle auke veel kaua, enne kui lõpuks loobusin, sest viledas kangas ei jäänud aukude kõrvale niit enam pidama. Lükrasviiter ei oleks oma sünteetilises kulumatuses kunagi üles öelnud, kui ma poleks teda ühel päeval kogemata kuumale pliidiplaadile pillanud – haarasin ta sealt kohe, aga sellest hetkest piisas, et ta auguliseks kõrvetada nagu sõelapõhi. Nagu oleks haavlipüssist pihta saanud, mõtlesin ma, jäi üle ainult rõõmu tunda, et mind selle valangu ajal seal sees ei olnud.

Isegi siis ei tahtnud ma hästi järele anda, nõelusin kõik need augud kokku, nagu tollal sukkpüksegi nõeluti, ja üritasin kanda, aga enam ei saanud, sünteetika oli auguservast teravaks plastmassiks sulanud, see kriipis vastu ihu ja kanda oli valus, pesu nähtavasti ei kaitsnud ka. Või on asi selles, et mul ei olnud tahtmist pluusi all pesu kanda, kui just riide enda karedus seda ei nõudnud (aga miks peaks üldse nii karedat riiet kandma, kui on olemas pehmemat?); rinnahoidjavaen oli mul küll väiksem kui praegu (võib-olla sellepärast, et siis oli enamik eksemplare veel tugikaarteta), aga tungiva vajaduseta ei näinud ma tal põhjust.

Tungiva vajaduse koha pealt panin mõnikord küll mööda, seesama must lükrasviiter vedas mind sellega alt, sest ühel päeval ütles keeletunnikaaslane midagi selle kohta, et äkki ma tahan teada, et sealt paistab rinnahoidja puudumine ilusti läbi. Ütlesin midagi selles vaimus, et vabandust või oikuipiinlik, tema vastas “kas nüüd piinlik, ega ei pea häbenema, kui ilus on,” või midagi sarnast, aga sestsaadik kandsin ma seal alati midagi all või peal. Samamoodi läksin alt heleda lehviva avara suvepluusiga, mis kodus peegli ees tundus täiesti siivas, aga Rüütli tänava päikesevalguses nägin vaateaknapeegeldusest, et täiesti läbipaistev. Mis näitab, et riiete sobimine on ilma ajakirjade võlutolmuta keeruline isegi siis, kui peeglist on juba ilusti – nagu tontide antud raha, mis pärast hobusesõnnikuks muutub, või Korovjevi moemaja toodang. Kui kodunt välja minna, võib inimest varem või hiljem ikka tabada sobimatu keha.

Kangesti Maasik

november 7, 2020

Mõtisklesin siin ükspäev, et kui Pratchett võttis oma kõhkleva omniaani nime arvatavasti ühe käreda vanakooli vaimuliku järgi, siis oleks eesti keeli mõni muu nimi parajam kui Kaer. On meiegi kultuuriloos päris mitu ilusat pastorinime, mida väänata. Igasuguseid ideid tuli. Kas mu lugejad tunnevad ära, kellele ma vihjan, kui räägiksin pastorist nimega Üpris Kangesti Auväärt Vuppel? või Maasik (neid on meil lausa mitugi olnud, üks kangem kui teine)? või Toorum Kelle? Juhan Indrikis Roosapanter?