Mul on jälle üks tore töö, rahandusteemaline õigustekst (ei naera!). Tore ühest küljest selle poolest, et haritud inimese jutt, kohe südantsoojendav on, kui oma argumentide põhjenduseks või selgituseks tsiteeritakse Aristotelest ja viidatakse Aquino Thomasele – ma nuputan vahel, kas Lääne-Euroopas tulevad sellised viited nii kõrge taseme juristidel või üldse tähtsatel asjapulkadel sama enesestmõistetavalt nagu hingamine või on see omamoodi seisusetunnus, staatust tähistav keelemarker. Või mõlemat – traditsioonilisemas, jäigemate seisusepiiridega ühiskonnas käivad need kaks asja lihtsalt käsikäes.

Aga teine toredus on see, et saan targemaks, avastan näiteks, kuidas ma ei ole seni eriti täpselt mõelnud, mida ma pean silmas, kui ma rahast räägin. Ja nagu kõikvõimalikud surikaadiefektid ja Baaderi-Meinhofi fenomenid ette näevad, komistasin kohe muidugi ka Graeberi võla-artiklile (mille üks põhitees on see, et krediidiraha – ehk info selle kohta, kes kellele mida andma peab ja kui palju – on kõige vanem raha vorm, vanem kui kaupraha).

Sellest kõigest innustust saanuna vedasin natuke lektüüri koju (sest milline inimene ei veaks endale vähemalt kolme raamatut koju, et viit-kuut terminit tõlkida?) ja toredus kohe lausa astendus naturaalarvulise astendajaga, mis >1, ma hüppasin tooli peal üles-alla, mügistasin naeru ja nõudsin A.-lt, et ma saaks talle ette lugeda. Oo, oo, kui tore on lugeda üheksakümnendate alguse õpikuid ja mitte ainult kujundusnostalgia pärast – ah, need pehmed köited, tilluke (ja selle juures hämmastavalt loetav) trükk ja olematusele lähenevad veerised! kui vähe puid tuleks langetada, kui paberraamatuid nüüdki nii välja antaks! -, vaid sealt leiab näiteks selliseid lõike:

Võib lasta oma kujutlusel veelgi kaugemale rännata ja kujutleda täiesti automaatset maksesüsteemi. Arvuti arvestaks sissetuleku ja muud saadavad summad automaatselt üksikisiku kontole. Oste tehes esitaks ostja kontonumbri, mille müüja sisestaks arvutiterminali. Tasutav summa kantaks automaatselt üle müüja kontole. Korduvad maksed, nagu hüpoteegimaksed ja kommunaalteenuste arved, lahutataks maksja kontolt automaatselt. Mõnel juhul tehakse seda tegelikult ka praegu.

Kas pole nunnu? Teose autorid arvavad, et vaevalt selline süsteem küll pea juurdub – kesse jaksab küll mingeid pisitehinguid ükshaaval arvutisse sisestada, ja kahtlustavad, et kui selline raha saaks valdavaks, siis argielus tuleks registreerimise tülikuse tõttu uuesti käibele isetekkeline paberraha.

Ohjah. Mis lendavad autod, häh.

Räägivad

september 13, 2020

Parasiteerisin jälle A. FB-kontol, vaatasin minevikku ja nägin, et inimesed (ei ütle, kes, sest järsku nad ei taha) arutasid, et lisaks “Tenetile” võiks Tallinnas teha ka eluloofilmi “Dennett”, “Tennant”, edasi tulid juba ka ideed “Tammet” ja “Tomat”.

Ja pole möödunud nädalatki, kui “Tomat” on sotsiaalse mõõtmega rupskiooperina teoks saanud!

*

Kui ma juba parasiteerimise peal väljas olen, siis tsiteerin ka oma väikevenna rallikiitust:

Pole küll võidusõidu alal ekspert, aga autojuhi elukutse selline näitlikustamine ja propageerimine tundub igatahes õige mõte. Sümpaatne, et televisioonis ka lihtsamatele ametitele tähelepanu pööratakse, eraldi põnevust tekitab võistluslik element. Erilist kasu võrsub sellest noortele vaatajatele, tekitades neis maast-madalast austust töö suhtes. Ehk võiks kaaluda samasuguseid sõbralikke mõõduvõtmisi teistelgi teenindava sektori elualadel, pannes omavahel võistlema parimad kassiirid, koristajad jt? Haarav oleks jälgida nt kalapuhastamise võistlusi või nõudepesemise kiiruskatseid.

*

Mõtlen, kas mu riietusstiili kohta ütleb midagi see, et täna tehti mulle tänaval mustlaskeeles kompliment, mis tõlgiti siis, kui mul tuli pähe juhm nägu nagu ikka inimesel, kes parajasti registreerib, et “võõras keel, mis keel, ah see keel, odot, seda sõna ma vist tean, ahaa” (sõna oli “šukar”, ilus), kiiresti kiitvaks žestiks – klassikalises Bharatanatyami tantsus tähendaks see vist “rääkimist” (alapadmaks avanev mukula, mis algab just suu juurest, mujal võiks see olla lihtsalt lootoseõie puhkemine), aga selles praeguses kontekstis oli ilmselt midagi üleüldiselt kiitvat, “muah”-žest. Et kas see tähendab, et ta pidas mind omaks? Või hoopis seda, et ta polnud ise kohalik ja kui eesti keelt ei oska, siis ju vahet pole, mis keeles komplimenteerida. Sest eks mu juhtmed osalt sellepärast nii pikad olidki, et ma ei ajanud välimuse järgi kohe koju, et mustlane, pidasin välismaalaseks.

Loomade elu

september 6, 2020

Mul oli siin igasuguseid mõtteid, millest blogida. Täpiline seelik roosiaias meenutas, kuidas ma vaatasin kunagi üht keskaja muusikaga tantsuetendust ja mõtlesin, et oh, kus ikka sarnased riided tõstavad hästi kehaehituse erinevust esile. Keskaja ürbid on ju meestel ja naistel põhimõtteliselt ühesugused.

Siis vaatasin “Tähesõdade” jätkutriloogia esimest filmi ja mõtlesin, et miks ometi “Sõrmuste isanda” linastuses keegi Ussikeelt sama mahedasti ja ilusa näoga ei võinud mängida nagu Adam Driver Kylo Reni. Siis oleks olnud palju usutavam, et sellisel tegelasel õnnestub õukonnas küllalt kõrgele tõusta, et kuningale edukalt keelt kõrva ajada.

Siis aga süüvisin ma kimalaste elusse, sest rohtu niites avastasin ma kogemata, et mul on aias nende pesa. Kurval moel, sest ma lõin neil vikatiga katuse pealt (vat siis oli hea meel, et me tänavu taga-aias muruniitjaga ei möllanud) ja märkasin alles siis, et sagimiseks läks. Kimalased olid aga sõna otseses mõttes konstruktiivsed, ei hakanud mitte süüdlast otsima, vaid remonti tegema. Õhtuks oli uus samblakuppel peal. Hiljem jõudis keegi veel seda rappimas käia (mis linnud käivad kimalaste pesa kallal?) ja nemad ehitasid vankumatult jälle uue.

Süvenedes jõudis mulle pärale, et ega neid pole mingi hädine üks liik. Omaenda piparmündipeenrast leidsin (lisaks kõigile mesilastele ja sirelastele, kes seal möllamas käinud on) vähemalt kolm erinevat: musta keha, valge tagumiku ja peenikese kollase triibuga nii rindmikul kui tagakehal (pakun, et maakimalane); üleni must valge pepuga (oletan, et sorokimalane); ja siis need pesa-asukad, väiksemad, muidu ruuged, aga keskelt mustad (arvan, et põldkimalased). Korra nägin seal pesa juures ka üht suurt maakimalase välimusega tegelast ja mõtlesin, et kas mingi kägukimalane.

Nende pärast oli kohe hea meel, et ma suure ohaka niites püsti jätsin ja õitsema lasin (vähegi äraõitsenud nutid lõikan maha niipea, kui näen, loodan, et nii ei tule mul päris ohakakasvandust).

Pärast seda, kui ilmad jahedamaks ja vihmaseks keerasid, on nende askeldamist väheks jäänud, paar päeva ei saanud kimalasi üldse imetella, ainult üks sale hele peaaegu läbipaistev nälkjas roomas kaks päeva järjest nende katusel, eks ma vaatasin siis teda.

Ja siis sain kaks korda väga sarnast moodi kellegi käest hammustada – korra mahakukkunud ploomi süües huulde (sülitasin kahtlase ploomitüki nii kiiresti maha, et ei jõudnud nähagi, kes seal küljes oli), ja korra köögis resti pealt kaussi võttes kätte. Seekord jõudsin märgata kellegi punakaspruuni kitiinkesta, aga jällegi raputasin instinktiivselt kätt nii kiiresti, et elukas pudenes kuhugi maha ja täpsemalt uurida ei jõudnud. Kaliibri põhjal pakuks kõrvaharki, selle poolest ka, et temast võiks uskuda nii ploomi sisse ronimist, kui keegi teine on augukese ette teinud, kui ka majja äraeksimist. Ikka tuleb neid vahel vannist päästa.

Aga siis hakkas hall kass järsku väga kiiresti surema, aga mitte ka päris ühe ropsuga, nii et tuli natuke aidata. Ja jäi blogimata, sest sellest, millest oleks kõige enam tahtnud kirjutada, ei osanud.

Täna aga lugesin üle selle prantsuse tagurpidikoogi retsepti, mis mul ükskord varem untsu läks, sest ei mõelnud piisavalt palju. Otsustasin, et ei viitsi ikkagi kooki teha. Ja seejärel läksin kööki ja hakkasin kooki tegema.

Seekord tuli tainas adekvaatne (tuvastasin muuhulgas, et selline pakk kohupiima, nagu meil poes kõige tavalisem on, on mahult umbes 1 klaas), mätsisin ta õunte otsa, lükkasin ahju, läksin tööle tagasi.

Umbes poole tunni pärast tuli A. teatama, et ahju lahti tegemata paistab, et on kõvasti kerkinud ja pealt pruun.

Tulin vaatama, kuigi retsepti järgi oleks veel tunnike aega olnud.

Leidsin, et pealt pruun jah, tõstaks õige alumisele siinile, et võtaks rohkem alt.

A. tõstis mingi kannu eest ära, mina avasin ukse, sikutasin resti koos ahjupanniga välja ja kallutasin panni elegantselt põrandale. Äärepealt endale sülle, aga refleksid on piisavalt head.

Vaatasime, kuidas põrandal on ilusti kõrvuti tühi pann ja õuntesegane lasu, ja jõudsime järeldusele, et mis siin muud, kui kühveldame tagasi pannile.

See osutus üllatavalt kergeks, sest ollus oli ikkagi juba pigem kook kui tainas (nojah, ahjupann on laiem ja õhem kui koogivorm, peabki rutem minema kui retseptis). Läks natukeseks ahju tagasi, kõrgemad sakid tulid igavesti toredad krõbedad. Tuleviku tarbeks võib kõrva taha panna, et koogi tagasi kühveldamiseks on kõige parem riist õhuke lõikelaud.

Siis naersin kõigepealt, kuidas sellel retseptil on needus peal. Ei tule sellest õiget tagurpidikooki, ei tule! Ja et mis siis saab, kui just nüüd tuleb õudselt maitsev. Kas me peame iga kord seda protseduuri kordama?

Järgmine mõte oli aga, et hmm. See maandumiskoht on see koht, kus kass süües lamas. Ei ole võimalik, et see kook nüüd kassikarvu ei sisaldaks. “Nii sageli, kui te sellest koogist sööte…!” Milline suurepäraselt sakramentaalne punkt.

Ühel hommikul rääkis A.: “Ma ei tea, kas see on lind või loom, aga ta teeb sellist häält, et ma ei suuda seda kirjeldada.”

Mina: Ööbikud lõugavad viimasel ajal. Ööbik võib väga kõva häält teha.

– Ei, see pole ööbiku moodigi. See on väga imelik hääl.

– Laulurästas teeb igatsugu veidraid hääli järgi.

– Ma ei usu, et nii väike lind jaksaks nii kõva häält teha. See on… nagu keegi oksendaks hästi kõvasti. Prööhhh. Krääähh.

– Rebane teeb natuke sellist häält.

– Ei, ma arvan, et see on ikka mingi lind.

Läheb aega palju või vähe, kuulen ühel päeval läbi magamistoa akna õuest raskesti kirjeldatavat häält: pröähh! või röökkh!

Ja mulle tundus, et see on kana.

Jooksin, leidsin A. elutoast, lõin toaukse valla: kuula, kas see on see sinu oksendamislind?

Vaikus; kaugusest hakkab kostma üksik mootorsaag, koer haugub laisalt.

“Ma arvan, et see oli kana,” ütlesin ma.

Läks aega palju või vähe, mina pikutan, A. tormab tuppa: “Tule siia! Kuula!”

Pistan pea läbi ukse välja. Kostab jämeda häälega koera haukumist.

“Koer,” sõnasin ma abivalmilt.

– See on jah koer, aga oota.

Jämeda häälega koerale lisandus peenikese häälega koer.

– Teine koer.

– Jah, aga oota.

Koertele lisandus haki kjauksumine.

– Hakk.
– Jah, hakk. See oksendamislind vist ei tee enam häält. Võib-olla oli jah kana.

Läks aega palju või vähe, pikutan voodis, kuulen aknast lindu, kes teeb prööäähh! röökkh! Pikalt ja pidevalt, kui ma kähku teen, saan ka A. jaole!

Torman elutuppa, löön ukse valla, hüüan: “Kuula nüüd!”

A. mõistab kohe, milles asi, tormab uksele.

Vaikus, millele lisandub kauge koer/mootorsaag/hakk/vares jne.

“See on lind, keda saab ainult üksi kuulata,” nentis A. resigneerunult.

– Aga minu arust on kana.

– Ta võib jah täitsa kana olla.

Ilmselt tuleb meil leppida teadmisega, et naabruses elab oksendamislind, keda saab kuulata ainult ükshaaval ja kes võib täitsa kana olla.

***

Eile kuulsin katuselt kõva trampimist, pistsin pea jälle sealt uksest välja, et kas kass.

Räästas trampisid täiesti häirimatud rästad, puistasid vihmaveerenni ja loopisid sealt süstemaatiliselt sodi alla. Kena neist.

Läksin rääkisin A.-le, et loomad ja linnukesed on meile appi tulnud maja pidama nagu Tuhkatriinule.

***

Olin kevadel ühtede pähklitega koonerdanud, hoidnud pärastseks ja loomulikult läksid neile koid sisse (ära sina kogu seda, mida koi sööb ja rooste rikub ja…!). Tundus kuidagi rumal nad lihtsalt komposti visata, puistasin parem kompostikasti katusele, ise mõtlesin, et linnukese jaoks pole uss pähklis arvatavasti miinus, vaid tema rõõmustab hoopis, et ehee, täidisega pähklid! Mine võta kinni, kes seal käis, järgmiseks päevaks oli igatahes nii puhas töö tehtud, nagu poleks neid pähkleid kunagi olnudki.

Siis said vaarikad valmis, ma ei pannud süües tähele, et üks oli ussitanud, enne kui olin ussi krõpsti pooleks hammustanud. Mõtlesin hetkeks, mida teha. Leidsin, et mis tast välja sülitada, parem siis juba proovin teadlikult, mismoodi ta maitseb. Oli üllatavalt hea – maitse oli nõrk, aga mitte ebameeldiv, konsistents meeldivalt krõmpsuv. Ma olen nähtavasti valmis putuktoidule üle minema. Tasuta valk, täidisega vaarikad!

***

Kevadel läksin ma puude lõikamisega hoogu, võtsin maha mitu suurt jämedat kuivanud või kuivanuvõitu oksa. Ja siis ei jaksanud neid kuhugi ära vedada. A. lammutas need millalgi väiksemaks, aga me kumbki ei viitsinud nendega edasi tegeleda. Jäid vedelema, kasvasid rohtu.

Täna tuli mul õudne niitmisehoog peale, võtsin ja vedasin oksad ära, kuni jõudsin ühe vastu maad vedeleva palginotini. Selle liigutamine kinnitas, et pole elusamat asja kui surnud puu, seal all oli vaimustav elurikkus: ilusad kirjud nälkjad (küllap need suured seateod, kes pidid head huumust tegema ja keda vaesekesi on viimasel ajal hakatud kurjade oranžide lusitaania viinerloomade hirmus maha lööma), pisikesed kakandid… Heldisin ja panin noti viisakalt tagasi. See üks ront mul liikumist nii palju ka ei sega.

***

Maja verandapoolses küljes on voodri alumises servas üks lünk ja kimalased käivad sealt sisse-välja, ilmselt pääsevad sealt kuidagi maja alla. Veranda kaudu. Kui ma linu verandale kuivama panin, sumisesid nad paaniliselt seal ees ega osanud pesaauku üles leida; mõtlesin, kas neil ongi nüüd maastiku muutumisest lõplikult juhe koos, kuni ma linu seinast veidi eemale tõmbasin, et neile jääks käigutee. Segaduses olid ikka, aga ma ei tahtnud ka ilusa ilmaga pesu tuppa laiali laotada, tuli panustada sellele, et äkki õpivad labürindis orienteeruma. Aretan veel superintelligentsed kimalased välja!

Nähtavasti said nad küllalt hästi hakkama, et ellu jääda, sest nüüd, kus ma uut pesu panin, käis ikka agar liiklus. Riputasin seekord kimalasenurka ainult sokke ja muud pisikest; õnneks selgus, et tõepoolest, neid eksitavad ainult nii suured pesud, mis pesasuu ette jäävad. Minu presents eksitas natuke ka, suur nagu ma olen, maastikumärgid jäävad hoobilt minu massiivse kogu varju: mõni kimalane lendas minuni, jäi edasi-tagasi tiirutama ja läks siis sama targalt teisest veranda-avausest õue tagasi. Aga kui ma neil jalust (tiivust?) ära tulin, hakkasid jälle adekvaatselt liikuma. Hea, et ma mesilasi ei karda, muidu ei saaks siin üldse elada.

Kui nad meil mõnel aastal otse elutoa põranda all sumisenud on, olen vahel fantaseerinud, kuidas ma saaks kõrrega läbi põrandaprao mett.

Nunnu

juuli 7, 2020

Postitus, kus ma seletan, et noored on… mis see “hukas” vastand olekski, “päästetud”?

Igatahes. Eile – oih, üleeile – käisin pardisupis ujumas (ja partide seltsis riietumas), aga enne sain ühe inimlikuma elamuse.

Läksin uue silla alt läbi, kaks habemikku noormeest pidasid seal piknikku.

Minu ees läks kõhetu veidi vanem naisterahvas, kes otsis metoodiliselt prügikastidest pudeleid.

Kui ma silla alla jõudsin, oli ta noormeeste ees peatunud ja ma kuulsin, kuidas nood pakkusid: “Oodake, kas te seda tahate ka?” ja ulatasid oma äsjatühjenenud purgid viisakalt talle otse kätte.

Noored on nii hästi kasvatatud!

(See vastab ülihästi mu viisakusekontseptsioonile.)

——————————————————————————————
PS: kui partidest juttu tuli, siis kõige lõbusam pardielamus oli millalgi jaanipäeva paiku: näeme, tuleb pardipere, emapart ja neli väikest poega.

Ujuvad roostiku vahele; vähem kui minut hiljem ujub sealt välja suur emapart nelja nooruk-emapardiga.

Need lapsed kasvavad nii kiiresti!

Käisin umbes kuu aega tagasi korra arsti juures ja sain maskikandmise kogemuse kätte. Mulle pakkus see ootamatut naudingut, mis siis, et palav, ma muutusin seal maski taga lausa eufooriliseks – kuigi oma rolli võis mängida ka magamatus, arsti juurde peab ju imelikul kellaajal minema -, silmad lõid särama, lausa sedavõrd, et röntgenoloog hindas mind tükk maad nooremaks ja seletas ise: “Teil on noore inimese silmad” (kõigi magamatussiniste silmaalustega!). Nautisin, et saan ringi käia, ringi vaadata ja keegi ei näe, mis nägu ma olen. Teised, keda ma vaatasin, olid muidugi sama maskeeritud, aga sellega, et ma teiste nägusid ei näe, olen ma harjunud, selle nimi on tavaelu. Nüüd oli seis lihtsalt võrdsem.

Nähtamatusele kõige lähem olek, mida ma kogenud olen. Ei tea, kas peaks enda kohta mingeid järeldusi tegema.

Mul oli ka koroona-distantsist raske ümber harjuda, palju raskem kui distantseeruma hakata, võib-olla samal põhjusel: distantseeritud elu tähendas, et vaatan maailma eemalt, läbi ekraani, ise nähtamatuks jäädes, välja arvatud need harvad korrad, mil ma veebikaamera sisse lülitan või ep-ga koera jalutan. Uuesti tavaelu alustades ei saanud ma enam kuidagi aru, kuidas ma enne jaksasin igal pool käia, kõike teha ja kõigiga suhelda. Kusjuures ma ei alustanud üldse kõike korraga, ainult pooles vinnas.

Aga võib-olla oli süüdi see, et koroona-ajal harjusin töid vastu võtma selle arvestusega, et mul pole vaja kuskil käia, ja pärast ei osanud kohe koguseid vähendada.

*

Frieda kirjutas, et 30% hapukoort enam ei leia. Mina olen praeguseks juba kolme eri keti poest otsinud tortelliine ja mida pole, seda pole. Vanasti olid nad küll kallivõitu, aga täitsa tavaline makaronisort. Või kui teistpidi vaadata, siis üks võõrapärasem pelmeenisort, rõngakujulised pelmeenid.

*

Jaanilaupäev oli meil selline vaikne ja viisakas vanainimeste oma – veetsime õhtupooliku kutsuga jõe ääres ja jõe sees, vesi oli mahe, pärast jõime Ep. ja Haldjaga verandal õlut, A. tegi vanas pesumasina trumlis natuke hõõguvaid süsa, et me saaks vorsti sussutada. Järgmisel päeval oli mul kahest õhtul söödud grillvorstist kohutav lihasöömise pohmakas, õigust öelda hakkas juba õhtul raske tunne. Õllest ei saanud olla, õlu oli alkovaba. Mu organism on varemgi vahel märku andnud, et liha ei ole ikka õige toiduaine, liha on maitseaine. Kanale ja kalale teeb (esialgu?) erandi.

Teine söögitähelepanek: olles maitsnud trühvliõli, trühvliäädikat (täpsemalt crema di balsamico‘t) ja trühvliga määrdejuustu, hakkan nüüd trühvliga vorsti näkitsedes jõudma järeldusele, et mulle vist trühvlid ei maitse. Päris kindel veel pole ja veel vähem kindel on see, et see ei muutu, järsku on see üks neid õpitavaid naudinguid, ega ka õlu mulle kohe ei maitsnud. Võimalik ju, et häda on lihtsalt vorstis – määrdejuustust tegelikult paha mälestust ei jäänud (aga seal oli mingit eristuvat maitset üldse vähe); äädikast jäi vänge mälestus, aga balsamico-kontsentraat oleks ka üksi vänge. Ja õli oli tegelikult päris hea (aga seal ei pruukinud päris trühvlit ollagi, järsku oli ainult essents). Ootame ja vaatame, esialgu tundub söömise jaoks kuidagi liiga lillelõhnaline (ütlen mina, kes ma joon vahel meeleldi lavendliteed, nõustun sööma roosisiirupit ja roosikomme).

*

Kui juba roosidest juttu tuli: sügisel lõikamata jäänud roos on kasvanud inimesekõrguseks – täna oleksin saanud lausa pilti teha roosist ja (täiskasvanud) inimesest, kellel ta on üle pea, minust jääb paar sentimeetrit veel maha – ja kasvatanud hulgaliselt õienuppusid, millest seitse tükki on nüüd äkiste lahti läinud ja vihmamärjaks saades selle roosipuu peaaegu külili kaalunud. Panin talle esialgu ühe reha toeks, see oli esimene toikakujuline asi, mis mulle kätte sattus. Aga mõne lehe kallale on tulnud elukad, kes on vist roositirdid, nähtavasti sooja talve kõrvalmõju. Ma loobin neid kohvipaksuga, kui Coca-Cola Zero pidavat satikate vastu aitama, siis kohvipaks võiks ju ka.

*

Vanasti olin ma suht stiilipuhta pirnikujulise kehaehitusega. Või siis vetsuukse-naiskolmnurga kehaehitusega. Nüüd keskeas oleks lisandunud rasvkude nagu peamiselt rinnapartiisse kolinud; see nali on juba paar aastat kestnud ja ma pole ikka veel õppinud riides käima (kohe meenub kunagise riietumismeemi küsimus “kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?”, ikka, ikka, nagu ma varemgi kirjutanud olen, seekord küll teises võtmes). Eriti leitsakuga, kui ei saa kanda nii tihedaid materjale, mis kataks kõike küllalt siivsalt ka siis, kui on, khm, esileulatuvatel kohtadel tihedalt vastas.

Suure büsti ja väikese kondiga on palaval ajal pmst kaks moevalikut: kas ma näen välja nagu telk või nagu porno. Rinnaümbermõõt ise ei olegi nii massiivne (absoluutväärtuses, tähendab), aga mul on erakordselt kitsas selg, EV on paar korda mulle kostüümi tehes väljalõikamise etapis kahtlustanud, et on valesti lõiganud, sest inimesel ei saa nii väike selg olla, mis tähendab, et need lastenumbrid, mis mulle õlgadest parajad on, ei. taha. eest. kinni nööpuda ja nööpideta mudelid ei mahu lihtsalt ümber või venivad eest imelikult välja (ja ronivad kõhu pealt üles, sest rind hakkab nii selja- kui ka kõhuosa kangast varastama) – kui just ei ole parasjagu suurt dekolteed, mis annab avarust ja lahendab osa mahtumisprobleemi ära. Aga siis, njah, juhtub nii.

(Nagu võite aru saada, hakkab see büstika tüdruku pildisari mind üha rohkem kõnetama – vt ka sportrinnahoidja kohta; või talveriiete kohta. Ja seda olen ma reaalselt teinud! Totter näeb välja küll, aga mõnikord on mugavasti bussi peale jõudmine olulisem. Trepist käies ka, kui keegi ei näe (kui näevad, siis ma parem lähen hästi aeglaselt.))

Päris paljalt on kõik normaalne, aga kodust väljas tuleks niiviisi pahandusi (nüüd jaheda ilmaga võib küll vahel sedagi endale lubada, nt öösel ujudes – vee ääres käib nüüd vähem rahvast, ei pea kartma, et keegi ühe või kahe palja naise peale politsei kutsub. Vesi on ka pärast neid äikesevihmu soojem kui õhk.)

Sellise uue figuuriga (ikka uus, kui pole veel kümmet aastatki olnud!) tundub mulle ka, et keha ja nägu ei sobi enam kokku, sest näost olen ma ikka kondisevõitu, näo poolest tundub mulle endiselt, et ma näen meheriietega parem välja, ja eks rinnapartii saab ka edukalt õllekõhuks maskeerida, ainult et nägu ei ole õllekõhuga mehe, vaid hoopis kiitsakama poisi oma.

Üritasin A.-le oma muret selgitada:

– Vaata, mul on figuur nagu Sophie Lorenil. Ja see ei oleks iseenesest probleem. Sophie Lorenil on ka Sophie Loreni figuur ja väga hea näeb välja. Aga temal on sinna juurde ka Sophie Loreni nägu.

– Sinul on samamoodi.

– Ei ole! Mul ei ole Sophie Loreni nägu.

– Ei, vaata. Sophie Lorenil on Sophie Loreni keha ja sinna juurde Sophie Loreni nägu. Sul on sinu keha ja sinna juurde sinu nägu.

Räägi siis sellisega.

Täna lasi ta mulle teemaarenduseks või lohutuseks sellist lüürilist laulukest, mis paistab olevat ka selle bändi kuulsaim, kui mitte ainuke lugu.

*

Riigipea monumendi näol on Eesti rahvale kingitud järjekordne meemigeneraator. Mulle meenus vältimatu analoogia “Jutustada inimesi” raamatust, kus juba suhteliselt alguses märgiti muuseas ruumikoordinaadina Lasse Vejnerti pead linnaväljakul ja pikapeale tuli ka välja (SPOILER!), et see ei olnud kuju, tegemist oli hoopis liiga altruistliku inimesega, kes oli teisi armastades unustanud ennast armastada ning muutunud seepärast iseenda vastu allergiliseks, nii et tema kehaosad tuli voolikutega ühendada ja mööda linna üksteisest võimalikult kaugele paigutada. Mõistatan, kas Lugejakirja versioon oli sellest inspireeritud või tulevad suurvaimudele sarnased ideed sõltumatult.

Kummitus

juuni 12, 2020

A. tuli tuppa ja ütles: siil kavatseb õue peal ära surra. Kukub külili ja on uimane.

Läksin vaatasin: siil tuigerdas tõepoolest, ei teinud inimest märkamagi ja okaskasukas oli ühest kohast kuidagi lapik.

Proovisime talle juua anda, seda ta tahtis, ainult et ronis kõigi esikäppadega kaussi. Kass, kes oli teda seni ignoreerinud, nagu kassid-koerad siilidega tavaliselt ikka, muutus nüüd järsku uudishimulikuks, nähtavasti kahtlustas, et on siginemas toidukonkurent.

Helistasin hättasattunud metsloomade numbri peale; sealt arvati, et nad saaksid hommikul kellegi järele saata, pangu me siil kasti sisse, vett võib anda, muud ärgu andku.

Kasti tõstsime mu töötoa esikusse, et kass tülitama ei läheks.

Töötasin nüüd vaikselt, muusikat ei mänginud, kõva häälega ei laulnud; käisin esikust läbi harva ja hiilimisi, tuld põlema panemata, külmkapi ust sulgesin piinarikka aeglusega, et pauku ei teeks. Tasa, siil magab.

Vahel piilusin hämaras: siil oli sirakil kõhuli, okkad ludus, aga hingas. Veetaldrikus oli ta jälle jalgupidi sees käinud, selle üleni poriseks mäkerdanud ja siis kasti jälgi täis teinud.

Poole öö peal muutis ta asendit, oli end pooleldi külili keeranud, okkad püsti.

Hommikul helistas keskkonnnaameti mees uuesti, küsis, kuidas läheb. Läksin uurisin: siil oli ikka pooleldi külili, okkad püsti ja tundus nüüd kuidagi kahtlaselt vaikne. Proovisin teda liigutada ja sai selgeks, et see on üks näppimise suhtes täiesti ükskõikne siil.

Keskkonnaameti mees ütles “kahju,” ja rääkis, et neid siile jääb praegu kogu aeg auto alla ja üks kakupoeg kukkunud jälle pesast alla ja saanud otsa.

Andsin A.-le teada, et siil on surnud ja läksin magama lootusrikkas tänumeeles ja tänumeelses lootuses (sest A. oskab hästi kaevata ja lahendab sellised probleemid sundimatu rahuga). Ja süümekaid tundes, sest järsku oli sellel siilil juba varem midagi viga ja me oleks pidanud tähele panema? Ta tuias mõni päev varemgi ülearu süüdimatult keset päeva õue peal, siis mõtlesime, et lihtsalt noor ja loll, väikest kasvu ka. Kui oleks varem helistanud, oleks nad ta järsku ära remontinud? Või oleks juba enne pidanud vett panema – aga nende mussoonivihmadega, mis siin sadanud on, ei tule selle peale, et loomad võiks janus olla. Arvaks, et ikka kuskilt saavad.

Siil on nüüd maetud sama puu alla, kuhu kass Ruudi. Ma kaalutlesin küll korraks, ega see raiskamine ei ole, kui täiesti kasutuskõlbulik siil mulla alla ajada, eriti pärast Epu postituse lugemist. Äkki tuleb varesinimene või nirkinimene, harakinimene või hiirinimene ja tahab süüa? Aga linnaelu iseärasused, naabrid ei pruugi sellise ökomatuse üle rõõmustada. Lohutasin end mõttega, et küll mulla allgi sööjaid leidub.

Sai päev ja sai õhtu, ma tulin uuesti tööle, läbi siilitu esiku, ja tabasin, et ei julge ikka veel muusikat kõvaks panna. Klõbistan klahvidel hiilimisi. Laulan töö juurde vaid poolihääli. Kui tahaks nägu teha, et õpin kastanjette, sest ei viitsi tööd teha, ei söanda kõvasti klõbistada. Külmkapi ust sulgen piinarikka aeglusega, et pauku ei teeks. Tasa.

Mu varaseim jõulumälestus on selline, kuidas sugulased on meile pühadeks külla tulnud, isa teeb jõuluvana (või ka ei teinud, äkki öeldi, et ta leidis ukse tagant koti kinkidega, aga igatahes tema jagas välja) ja annab pärast minu etteastet, millest ma midagi ei mäleta, mulle suure pikkade jalgadega karu.

Järgmiseks esitas oma salmi või laulu onutütar ja mina andsin seepeale karu enesestmõistetavalt talle, nähtavasti olin ma süsteemi kohta mingid järeldused teinud: loed salmi – karu läheb sinu kätte.

Kerime nüüd lähiminevikku. Hilja õhtul skaipis A. isa teiselt poolt maakera, et mulle õnne soovida. Mina võtsin õnnesoovid vastu; tema liikus telefoniga järgmisse tuppa, et ka A. ema saaks mulle lehvitada. Mina ootan, näen juba ekraanilt ämma, ootan, et ka heli pildile järele jõuaks ja niipea, kui ma tema tere ära kuulsin, soovisin rõõmsalt: “Palju õnne!”

Ja ei saanud enne millestki aru, kui A. mulle külge müksas ja ütles: “Kuule, sinul on ju sünnipäev.”

*

Ma jõudsin just järeldusele, et kui kass käib köögis söögikausi ees edasi-tagasi, ennast jalgu sokutab ja vingub, siis üritab ta meile öelda: “Viige mind söögituppa sööma.” Seda tema söögituba kutsume meie küll vannitoaks, aga noh, vaatepunktide vahe.

Sest me olime küll juba tähele pannud, et kui me ta selleks ajaks vannituppa viime, kui me ise magada tahame, siis läheb ta seal aplalt oma krõbinate kallale, nii aplalt, nagu köögis mitte kunagi. Eile, kui ta köögis kausi ees jauras, mõtlesin ma, et okei, võtame hüpoteesiks, et ta tahab küll süüa, aga mitte siin, toimetasin ta vannituppa ja vualaa. Loom jäigi minust sinna õnnelikult sööma ja keeras pärast sealsamas mitmeks tunniks magama.

Ma ei tea, miks ta sinna küsimiseks ust ei kraabi. Kui ta tahab vannitoa esises esikus (ma ei tea, kuidas seda paremini nimetada, see on ruum, kust pääseb vannituppa, õue ja kööki) lillekastmise vett lakkuda, siis selle eesruumi ukse taga oskab ta küll kraapida. Võib-olla on asi selles, et vannituppa pääsemiseks tuleks saada läbi kahe ukse ja ta arvab, et kraapida tuleb kohe õige ruumi ukse taga.

Või on tal üldse iga avause jaoks ise kombed. Kui ta õuest tuppa tahab, kraabib ta akna taga. Kui ta magamistoa aknast õue tahab, kraabib ta akent või esimest ettejuhtuvat tapeetimata pinda, näiteks pildiklaasi või voodiotsa. Kui ta vannitoa esikusse tahab, siis, nagu öeldud, kraabib ta seda ust. Kui ta on selles esikus ja tahab vannituppa, siis kraabib ta vannitoa ust. Ja kui ta on vannitoas ja tahab välja, siis samuti. Aga kui ta elutoas mõnest uksest õue tahab, istub ta hääletult ukse kõrval ja ootab, et keegi seda märkaks.

Kusjuures elutoas suudab ta küll välja raalida, et istuda võib esiku-ukse taga, sest sealt edasi pääseb õue, aga näe, vannitoa ja selle esiku kohta ta sama järeldust pole teinud.

Või ei ole ta jõudnud lihtsalt veel ära õppida, et kui tal on hinges seletamatu rahutus, siis on vannituba see koht, kus mõnus hakkab. Pole õppinud sinna tahtma, alles kohale jõudes saab aru, et jah, just see!

Öiseid dialooge

mai 24, 2020

– Kallis. Ma tõin sulle klišee.
– Tolmuimeja?
– Ei, aga peaaegu.
– Nõudepesumasina?
– Ei.

Fiskarsi panni.

*

Sain eile tundmatult tõlkebüroolt pakkumise tõlkida mingit vandenõuteooria-juttu ja vastasin, et mul on praegu tööhunnik ees, aga nii või teisiti tahaks ma sellist asja vahele pigistades kõigepealt eesmärki teada.

Tõlkebüroo väljendas üllatust, et “me tavaliselt ei uuri, mille jaoks tekstid lähevad, milles asi?”

Mina vastasin, et vandenõuteooria ja et selle levitamises ma kaasa mängida ei tahaks, aga kui näiteks vandenõuteooriate kohta teaduse tegemiseks või paroodia tarvis, siis miks mitte.

Büroo ütles, et oih ja aitäh, et ma ütlesin.

Räägin kodus A.-le, et vat mihuke lugu, äärepealt oleks antud tõlketöö teemal, kuidas salakavalad ärihaid on otsustanud vaktsiinidega ülerahvastust vähendada.

Ja siis on veel teooria , et vaktsiiniga süstitakse naha alla kiipe!

Selle olin teada saanud ühel öisel jalutuskäigul: keegi rääkis pool kvartalit eespool kõva häälega telefoni “eino kui inimene hakkab ajama, et mingi new world order, siis on mul õuöääähh. Mingi jutt, et vaktsiiniga pannakse microchip. Ma küll tahaks endale microchipi, nii hea oleks!”)

“Ja kiibi sees on pisike allveelaev ja seal sees on need pisikeseks tehtud inimesed, kes ronivad välja ja hakkavad oma tegusid tegema,” lisas A. abivalmilt.

Ma jäin mõtlema.

– Kui inimesi saab pisikeseks teha, siis on ülerahvastuse probleem lahendatud.
– Ühes Vonneguti raamatus tehtigi nii. Seal tuli sellest haigus, pisikesi hiinlasi hingati endale kogemata sisse.

Vonnegutist leiab muidugi kirjakohti igaks elujuhtumiks.

Vat siit saaks alles ägeda vandenõuteooria! Saastatus vähenes igal pool ka raudselt sellepärast, et muist inimesi tehti pisikeseks ja palju sellised pisikesed ikka reostavad, kahju kohe, et nende sissehingamisest nii palju jama tuleb. Maske pesta ja triikida on niiviisi mõeldes päris jõhker ikka, täiesti arusaadav, miks meedikud ühekordseid eelistavad, primum non nocere.

Kui ma järele mõtlen, siis “Men in Blacki” multikasarjas oli sarnane probleem – ühed mõistuslikud võõrplaneetlased olid kole pisikesed ja tekitasid sisse hingates gripi moodi haiguse. Välja ravida ka ei saanud, sest kohe oleks tekkinud diplomaatiline intsident, ainus variant oli nendega ühendust võtta ja teada anda, et selline probleem, vaadake, kas te palun evakueeruksite nüüd.

Meil on diplomaate ja lingviste vaja, vaat mis!

Hea on olla pikkade juhtmetega! Ma nimelt leidsin paar päeva tagasi, et distantseerumine hakkab väikest viisi üle viskama.

Nüüd, kus tavaelu enam-vähem taastub, koostan viimast postitust oma kirjasaatjate kogemustest – jäin nendega esialgu viivitama, sest mõni neist lubas veel täiendada, aga asi jäi sinnapaika. Las siis läheb, nagu on. Kirjad märtsi lõpust ja aprilli algusest.

Niisiis, kõigepealt muusikud, kelle pärast ma muretsesin märtsis kõige rohkem – ma ei kujutanud ette, kuidas nad oma muusikutööd niiviisi teevad. Viiulimängija kogemustest te juba lugesite, teistel oli sama tegus elu ja pikemalt kirjutada ei jõudnudki.

Meeleolumuusikaks superhea näide sellest, et plökkflööt plokkfööött plökkfdöör PLOKKFLÖÖT (jeerum, on see aga trükkimiseks üks paras sõna) ei pea olema sugugi lastepill ega ka ainult vanamuusikapill.

Muusik A 27. märtsil:

Mina töötan kodukontoris. Teen tunde läbi videosilla. Kuna töömeetod on uus ja huvitav, siis lapsed on pillimängus fokuseeritud. On harjutanud rohkem, kuna trennid on ära jäänud.

Muusik S. lõõpis märtsi lõpus niisama:

Uus võimalus aitab hoida ju dementsust kontrolli all, sest tuleb sukelduda vette tundmatus kohas.

Pilli õpetamine kaugjuhtimise teel on ilmselgelt kauplemine kasudega – õpetaja ise õpib rohkem, kui laps.

*

Vahemänguks üks kõva kummitamispotentsiaaliga lugu, mida olen ammu tahtnud teiega jagada. Üks neid vanu lugusid, mis minu arust kõlab üllatavalt tänapäevaselt (võib-olla tänu sellele, et on piisavalt vana – ei mõju klassikaliselt). Pill ise on ka kena maheda häälega, ei kõla nagu “kaks luukeret plekk-katusel seksimas”, nagu klavessiinimängijad ise vahel ironiseerivad.

*

Mul oli mitu kirjasaatjat, kes said tööl edasi käia, sest seal ei olnud õieti rahvast, olevat olnud mõnus, keskendumist soodustav keskkond. Kõik nad ei tahtnud avaldamist, aga bioloog (ja kodukaitsja – ja vahel ka lapse- või koerahoidja) – U. lubas. Kirjaviis muutmata, ka tema armastab mitteformaalses kontekstis ortograafiaga vabamalt ringi käia ja minu arust on see võluv. Ta palus ka täpsustada, et kui ta välijõusaalidest rääkis, siis oli see enne, kui ta karantiini jäi.

Ei saaks öelda, et midagi kardinaalselt teistmoodi oleks kui enamasti. Väljas st seltskondlikel üritustel käisin ma varem ka nii keskeltläbi korra kahe nädala tagant: mälumängud, koosolekud – jp, ornitoloogiaühingu kontori koosolek on minu jaoks pigem selline seltskondlik üritus, ainus kohustuseelement selles on neetult varane kellakümnene algusaeg – mõnikord meditatsioonid. Hetkel rahuldavad 3x nädalas toimuvad virtuaalmeditatsioonid mu seltskondlikud vajadused täielikult – mis sest, et seal ollakse enamus aega vait ja silmad kinni, a noh, see on selline kollektiivne vaikimine, palju tummisem kui niisama vaikus.

Kunagi oli mõte trenni ka jõuda, aga siis avastasin, et mul on ju ratas ja läheduses mitu vabaõhujõusaali pluss 3, peaaegu et 4 veekogu. Tööl ei puutunud ma varem ka tänu oma graafikule eriti teistega kokku. Ainus tuntav muutus oligi vist see, et pidin 2 nädalt karantiinis olema – puutusin kokku lastega, kellel tekkis palavik ja köha, nii et ohutuse mõttes olin 2 nädalt kodus. See ajas seda enam närvi, et olin ennast naiskodukaitses just nö eesliinile üles andnud ja valmis teavitustööle minema, a vaat ei saanud.

No ja see ka, et kui varem käisin pea iga nädal Tlnas lastes, siis nüüd jääb pikem vahe sisse.

Ahjaa, tööl käin peamiselt õhtul, siis olen seal üksi – ehkki ka päevasel ajal on seal maksimaalselt 2 inimest peale minu, igaüks eraldi ruumis. Ja piiritust on meil ka seal hulgi ehk siis käsa ja pindu saab pidevalt desotud. Katse käib jätkuvalt omas tempos edasi, isikkoosseis on küll veidi vähenenud ja sellevõrra on rohkem sebimist. Toimetamistööd teen ma nkn kaugtööna, selles ka midagi muutunud pole.

Emotsionaalselt – alguses oli pigem selline elevus, et noh, eriolukord ja värki. Nüüd olen juba ära harjunud, aga veidi huvitav on ikka.

Põgusalt kirjutas ka bioloog T (hmm, ilmselt on mul tuttavate hulgas biolooge rohkem kui populatsioonis keskmiselt):

Mina jällegi pettusin sügavalt autoritaarses režiimis, sest Wuhanis on elusloomaturg jälle lahti ja müüakse nahkhiiri (kõlakate järgi). Muidu võiks arvata, et suure võimutäiusega valitsus saab apokalüptilises olukorras paremini hakkama ja võib näiteks nahkhiired ära keelata, aga selle asemel nad keelasid turul filmimise ja pildistamise.

Mul on suuri muutusi vähe, aga seda olen kvantifitseerinud, et tolm koguneb kordades rohkem, kui kõik pidevalt kodus on. Töötada on raskem kui enne, sest üks laps pole veel niipalju mõistuse juurde jõudnud, et saaks aru, miks peab laskma töötada. Mulle soovitati saata lapsed pappkastiga neile kaabakatele, kes kiidavad, kui hea rahulik on karantiini ajal kodus töötada. Ilma lasteta oleks ikka täitsa piknik.

Aga jällegi – nagu mu tuttavatega ennegi juhtus – läks meil jutt seepeale lappama, T. jagas Aafrika rohutirtsunuhtluse artiklit ja teritas keelt, et “Katk, asteroid ja rohutirtsud, see ikkagi ei saa olla juhus,” millest mina sattusin segadusse, et mis asteroid?

Kuna Rebane oli meile just reklaaminud mingit ETV+ krimisarja, mis pidi olema “nii kohutavalt halb krimiseriaal et lausa värskendav. kõik on kohutavalt halb, nii süžee kui teostus. ma olen täiega fänn ühesõnaga”, küsisin ma, kas asteroid on seal sarjas või muidu kultuurinähtus.

Mispeale selgus, et Rebane ei tea asteroidist midagi, isegi seda mitte, kas läks juba mööda või luurab veel nuka taga, ja küsib hoopis, kas asteroidi saab käsitada kultuurinähtusena.

T. seletas, et asteroid pidi tabama 29. aprillil, aga loodetakse, et läheb mööda (nüüdses tarkuses: näe, läkski!). Ja leidis kultuurinähtusluse kohta, et:

Minu arust Halley komeet oli küll parajalt kultuurinähtus. Aga see praegune pole, sest ta jääb koroonaviiruse varju ja keegi ei viitsi temast rääkida. Talle pole isegi rahvapärast nime pandud, ainult mingi numbrite ja tähtede joru, see peaks näitama, et pole kultuurinähtus.

Rebane lisas:

nagu see tädi, vaeseke, kes lendas üksi esimesena lennukiga üle atlandi vms kangelaslikku, aga keegi ei märganudki, sest lehtede esiküljed olid titanicu uppumise all kinni, ja kõik muud küljed ka.

ei olnud üle atlandi, kõigest üle la manche’i, agaikkagi. väga bääd taiming.

/…/
kui vaja tähti närida sis maütleks et käesolev asteroid ei ole popkultuurinähtus – kui mööname, et teadus on siiski osa kultuurist.

Päris iseloomulik – üritad inimestelt küsida eluraskuste ja -kerguste kohta, aga enne kui arugi saad, käib arutamine, kas komeet on kultuurinähtus. Prioriteedid!

*

Sarja lõpetuseks teen sellise haruldase tüki, et kleebin siia foto. Teemal “karantiinikass” – tegelikult me ei hoidnud teda vägisi toas kinni, lihtsalt tol päeval sadas lörtsi ja ta eelistas seda läbi klaasi vaadata.