Noored

Nüüd on juba kaks korda juhtunud, et keegi noor mees võtab minuga rongis vestluse üles. Eri noormehed! Selle peale võin ma öelda, et “noored mehed tahavad minuga rääkida”, onju?

Esimene kord oli sügisel, sõitsin Tallinna tantsutundi andma, lugesin faksiimiles allikraamatut ja vastasistuja tahtis teada, mis raamat, oli valmis kuulama minu entustiastlikku loba tantsuallikate teemal ja rääkis ise vastu, kuidas õpib ajalugu ja eriti huvitav on Hiina.

Seekord oli väga noor mees (tean, sest vagunisaatja seletas talle, et alla 20-aastastel pole sooduka jaoks õpilaspiletit vaja), alustas sellest, et küsis, kas ta tohib mu kõrval istudes energiajoogi lahti teha, sest see ju lõhnab, ja kui ma lubasin ja kiitsin, et ta küsib, siis rääkis, kust ta just tuleb ja miks magamata on; lõpuks jõudis jutt sinnamaale, mis linnades me käinud oleme ja kuidas kus metroo käib, ja Eesti haldusreform takkapihta. Läks lõpuks oma peatuses maha, öeldes “oli tore”.

Õhtul juhtus hoopis teistmoodi lugu: tegin Tapa pitsakohvikus, mis olevat üle NATO kuulus, kahe rongi vahel aega parajaks (neil on väga mõistlik lahtiolekupoliitika, tähendab, kui rahvast on palju, siis hoiavad kauem lahti, ja nii saan ma tihti ka hilise rongi eel süüa), läksin vetsu, vetsu ukse ees oli jällegi paar noormeest, kes tõmbusid kõrvale, et kas ma tahan minna.

Mina: aga te ise olite ju enne?
Nemad: ei, me ootame hoopis ühte sõpra.

Lähen sisse ja ajan oma tähtsaid asju, ise kuulen läbi ukse, kuidas vetsusappa jõuab uus seltskond, kellega käib umbes samasugune dialoog, ainult et “üks neiu läks juba”.

Pole midagi teha, natuke nagu meelitav, kui minust 15-20 aastat nooremad mehed “neiu” ütlevad, ja isegi mitte sellises pöörduvas kontekstis, kus nad võib-olla mõtleks, et äkki “proua” on liiga vanandav.

Põhiline, et ma olin jälle omast arust üsna vormitult riides (nagu siis, kui mult 30+ vanuses alkoholi ostes dokumenti küsiti). Näen välja sama halb kui noorena ja peetaksegi nooreks!

Kultuuri kasulikkusest

Katsun ühele 15. sajandi tantsule (see on üks neist, millel vanasti oma kindlat muusikat ei olnud) muusikat valida, jõudsin otsaga Robert Mortoni “Relvis mehe” töötluseni – see “Relvis mees” oli üks neid oma aja lorilaule elik džässistandardeid, millest iga enesest lugupidav helilooja vähemalt ühe versiooni tegi ja kõvemad neist ka terve missa; ja ühtlasi hea näide sellest, kuidas prantsuse muusikas käib rütm üsna loomulikku kõne- või hingamisrütmi pidi ja taktimõõt lohiseb kuidagi sabas (mis ei takista neil ometi sinna loksuva meloodia peale range rütmiga ehitisi rajada), ma olen sellest varemgi kirjutanud, mh selle varasema moteti näitel, kus on olemas nii vaba vundament kui ka range pealisehitis.

Ah, ma pean kunagi ikka süüdimatu artikli kirjutama, kuidas see rütmivabadus selgitab, miks courante’i põhisammu algus muusika suhtes loksuma läks, kui taktijooni vaadata (miks läks, miks läks – mis tal minna, kui prantslasi muusikas nagunii taktijooned eriti ei huvita. Löök või eellöök? mis seal vahet on? nad ei pannud küllap tähelegi, et midagi kuhugi loksunud on).

Aga kuhu ma nüüd jäingi. Kaks esitust tunduvad võrdselt rütmilised, mulle meeldis rohkem see ilus türklane (talle paistab kogu aeg nalja tegevat, et laulus räägitakse türklasega võitlemisest), A.-le jälle see, kus on trumm ja pasunad.

“See pasunatega mees mängis Covidi-isolatsiooni ajal kõik hääled ükshaaval sisse,” seletasin mina. “Tegi ühemehebändi.”

Mõtlesin ja lisasin: “Türklane teeb ka põhimõtteliselt ühemehebändi. Ise mängib ja ise laulab.”

“Parem ikka kui jututubades riigisaladusi jagada*,” vastas A.

Vat milleks on kultuuri vaja, inimesed!

———————————————————————–
* Eesti meediast pole see tglt vist läbi käinud, aga see Discordi jututuba – kontingent paistis olevat relvaobsessiooniga inceli tüüpi – tekkinud või siis vähemalt elavnenud just korontiini ajal. Õpetage oma lastele kauneid kunste, isegi kui uut pandeemiat ei tule, jäävad inimesed vahel ka niisama nakkushaigeks ja siis on neil kodus istudes midagi sisukamat teha.

Möödaminnes

Juutuub küsis mult just “kui relevantne äsjane reklaam oli?” ja neil ei olnud seal vastusevarianti “ei tea”. Mis on ebaaus, sest mina üritasin siiralt meenutada, mis pagana reklaam see just oli, mille möödumise sekundeid ma passisin, ja ikkagi oleks ainus aus vastus olnud “ei tea”, sest kuidas ma saan hinnata asjakohasust, kui mul pole õrna aimugi, mis seal üldse oli?

Mis on ka põhjus, miks ma kahtlustan, et need reklaamid on mõeldud tasuta vaatajate karistamiseks, mitte reklaamiraha teenimiseks. Milline täie aruga firma maksaks raha vaatajate eest, kes ei vaata? raudselt võtab juutuub neid tasuta näidata, et vaatajatelt reklaamivabaduse eest piletiraha saada. Ainus loogiline seletus.

Uut

Asju, mis ma paari viimase nädala jooksul esimest korda tegin, nii õiges järjekorras, kui ma mäletan:

lendasin üle ookeani,
kohtusin oma mehe õe ja tema koerakesega,
söötsin peost flamingosid,
abiellusin (sry, Marca, ma enam-vähem panin su unelmate pulma tuuri, vabanduseks võin öelda, et see plaan oli siginenud juba veidi enne su postitust),
ujusin ookeanis,
sõin päris krabi ja merikarbihautist,
nägin mangroove, sooküpresse, madukaela ja üleüldse palju uusi taimi ja loomi, nimegi ei tea kõigil,
sõitsin ameerika mägedel,
käisin ehtsas koomiksipoes,
jõin lennukis veini (hinna sees kõige odavamas klassis! poolakate ühistransatoitlustus on üle prahi ka õhus, tuleb välja).

Vbla hiljem tuleb veel midagi meelde.

Aklimatt ei tundugi kõige raskem, siin on vahepeal kevad pihta hakanud, aed on valgeid lillepuhmaid täis ja linnukesed lõugavad, aga A. jäi ikkagi kohe haigeks.

Tänulik moment

Kui kohvipakk kukub käest, aga ma püüan ta kinni ja ta jääb õigetpidi, nii et kohvi ei lähegi maha.

Selliseid väikesi imesid peab märkama, muidu jäävad meelde ainult hetked, mil pakid laiali pudenevad, kohvitass oma sisu printerisse kummutab ja võileib alaspidi kukub, guacamole‘ga riisivahvlist rääkimata, ja ma seejärel põrandale jäänud löga sisse astun ja ühtlasi seelikuserva ära määrin, ja tundub, et maailm ongi ainult nii kuri.

Ei, pidagem meeles, mõnikord jäävad pakid ka õigetpidi ja näiteks praegu joon ma juba teist kohvi ja polegi veel klaviatuuri loksunud, printerist ja krabinuudlisalatist rääkimata.

Elasid kord eite-taati

Mina (tuhnin internetist jõululaulunoote, leian just ägeda laulu noodi).

A. (tuleb koju, lumesadu, jalad väsind).

Mina (jorisen “Xicochi, xicochi”): kuule, kas sa ei taha ikka sinna peole tulla tantsima?

A.: Ei taha.

Mina: Seal antakse süüa! (Tegelik tagamõte: me võib-olla laulaks seal ja A. kuuleks ka, kui ilusti me laulame.)

A (heidab hävitava pilgu, pikk paus).
Kuule. Ma ei tea, kas sa oled tähele pannud. Väljas sajab lund.

Mina: Olen. Mis see asjasse puutub?

A: Väljas sajab lund! Inimesed kannatavad! Sul võiks olla sündsust vähemalt mitte… rõõmsalt laulda!

Mina: 🎵 Oh the weather outside is frightful. But the fire is so delightful. And since we’ve got no place to go. Let it snow, let it snow, let it snow.🎵

A. (pööritab kuuldavalt silmi.)

Mis veel kõik teada ei saa, kui talvel ei maga

A. otsustas, et võtab endale sellise hobi nagu kudumine (tal oli see juba ammu plaanis, sest ta oli kuskilt lugenud, et keskaja rüütlid tegelesid selle kui ristisõdadest kaasa toodud idamaise harrastusega) ja hakkas juutuubi järgi õppima.

Kõigepealt oli sellega muidugi see naljakas lugu, et ta harjutas video järgi tehtud silmuseid, aga ei teadnud, et nad on eesti keeles parempidi ja pahempidi. Aina üks “knit” ja “purl”.

Kui ta aga pikemat proovilappi tegi, märkasin, et tema parempidisilmuste tehnika on täiesti teistsugune kui mul. Tal käib lõng vasakul käel nii üle pika peetri kui ka nimetissõrme, nimetissõrm ise on õieli ja need sõrmed pmst ei liigu; üle vardaotsa aidatakse lõnga hoopis parema käe sõrmedega.

Minu meetod, kus lõng käib vasakul käel ainult üle nimetissõrme ja ma aitan tal liikuda sama käe pika peetri pisiliigutusega, oli tal samuti kuskilt videost läbi käinud ja tuleb välja, et selle nimi on inglise keeles “continental knitting”.

Mõelda vaid. Mina arvasin, et minu kudumine on lihtsalt kudumine, aga tuleb välja, et ma olen elu otsa kontinentaalkudunud! või noh, vähemalt selle napi osa oma elust, mis ma üldse kudunud olen.

Pärast näitas A. mulle veel üht videot, kus keegi ingliskeelne inimene seda kontinentaalstiili harjutas ja kangesti hädas oli. Mina, ise käsitöövõõras inimene, tundsin täit kontinentaalset üleolekut – nähtavasti arvas ta, et kui parema käega lõnga aidata ei tohi, siis ei tohi teda üldse kuidagi üle varda aidata ja kõik tuleb puhtalt vardaotsaga ära teha, ja küll ta oli siis hädas, sest lõng tahtis varda eest minema lipsata. No niimoodi on muidugi raske. Seda õiget pikapeetrinõksu on vaja, onu Melker!

Valesid, mida ma olen uskunud

“Trennis käies saab jaksu juurde,” ütles üks mu õppejõud kunagi tõsimeeli.

Samamoodi “kes teeb, see jõuab.”

Vale puha. Täna (või oli see nüüd eile?) käisin kolme trenni asemel ainult ühes ja vähe sellest, et ma ei olnud koju jõudes nii omadega läbi – ma puhastasin isegi suvekingad ära ja panin nad peaaegu et isegi talveks ära. Jätaks mõnes trennis veel käimata, äkki siis saan nad enne uut suve isegi päris ära pandud!

(Vt ka lusikateooriat.)

Une-Mati unemaal

Kiskusin joonistuspaberit otsides oma teisme-ea kirjanduskatsetused välja, lugesin neid pool õhtut – see nõuab paleograafilist talenti, tuhmuva harilikuga tihedas peenes kirjas täiskirjutatud lehed! -, jätsin allergiarohu võtmata ja kohe tulid huvitavad unenäod.

“Sandmani” universumi Une-Mati – kes nägi küll välja pigem nagu dr Frank N. Furter või siis hoopis see Hugo Weavingi tegelane “Kõrbekuninganna Priscillast” – tahtis mind nimelt enda juures seltsiliseks pidada ja hoidis seepärast oma suures tornis vangis. Tal oli selline komme jah, ma teadsin, ta oli minust juba kaks arvutisimulatsiooni teinud, keda õnnetuid ta samuti vangis hoidis. Üritasin teda veenda – esiteks, et õige oleks mind vabaks lasta ja kui ta neist simulatsioonidest kuidagi loobuda ei suuda, siis lasku neil vähemalt ka omavahel suhelda, mitte ainult temaga. Selgitada, kui õudne peab neil niiviisi üksikvangistuses olema.

Hirmus raske oli seletada, sest ta ei olnud ju inimene, ta ei saanud inimese emotsioonidest, loogikast ega eetikast hästi aru, kuigi pingutas. Selline juhtum, kus moraal pole mitte mustvalge ega ka hall, vaid sini-oranž.

Jõudsin ikka kuidagi asjade pakkimiseni, tema läks korraks uksest välja, läksin talle trepikotta järele ja mis ma näen. Trepist hiilib allapoole piiluma hulk lapsi, keda kõiki samamoodi tornis kinni hoitakse, ja kes tulid luurama, äkki saab põgenema. Ma seletasin, et läks korraks ära, aga kohe tuleb tagasi siia kambrisse.

Tuligi, vaidlesime edasi. Selgus, et vahepeal ongi need lapsed ära põgenenud ja politsei kutsunud, ning Une-Mati arreteeriti. Politseinik, asjalik toekas patsiga naisterahvas oli kaastundlik, mõistis, et ega ta inimeste asjadest õieti aru ei saa, rääkis, et ma katsun sulle võimalikult hea advokaadi leida, kes võimalikult kerge karistuse välja räägiks, sest ega sul vangis lihtne olema ei hakka.

Vangis pandi ta spetsiaalse kiirgusega puurkupli alla, mis oli mõeldud üleloomulike olendite kinnihoidmiseks. Et ta põgenema ei pääseks, aga ka selleks, et teised vangid talle kallale ei pääseks. Norisid eemalt küll, aga ligi ei saanud.

Järgmiseks olin ma temaga koos ikkagi põgenema pääsenud, kui märkasin, et olen paljajalu. Mu sandaalid olid sinna torni jäänud! Läksin järele tema vastuväidetest hoolimata. Tal oli õigus, see oli ohtlik. Kogu tema torni olid enda valdusse võtnud noored kurjategijad, kes sealseid aardeid noolisid ja mu kohe kinni nabisid.

Meeleheitel seletasin, mis te must tahate, ma tulin ainult sandaalide järele!

Mispeale noorkriminaalid lasid mu üllatunult lahti, nad polnud selle pealegi tulnud, et keegi midagi nii väärtusetut tahaks, kui loss on üleloomulikke aardeid täis.

Veel headest ja ilusatest inimestest (ehk taas, kuidas ma poes käin)

Kaur tegi otsa lahti.

See oli nüüdseks siis juba eelviimane kord, kui ma Pärnus käisin. Käisime poes ja muidugi läks midagi meelest ära ja ma läksin tagasi alkovaba õlut ostma. Üks naine tegeles kassas maksmisega (ei olnud automaatkassat ja Selver muide, haa!), üks ootas tema järel, mina jäin veel järgmiseks ootama.

Tollel maksjal oli tegemist, et summa kokku saada, mingi paar või kümme senti jäi puudu ja kuni see dialoog käis, haarasime mina ja naine mu ees kumbki oma sendikoti järele, tuhnisime, saavutasime ja hõikasime umbes koos: “Mul on sente, ma võin anda!”

Kassapidaja: Ma maksin juba ära. Ma maksin juba ära need sendid, kõik on korras.

Mina (eneseõigustuseks, et ega ma niisama laiama tulnud):
Mul oli ükskord kaart kodus ja üks mees maksis ise minu arve kinni! Võhivõõras inimene!

Kassapidaja: Siin on mitu korda mõni lihtsalt maksnud kellegi arve kinni. Lihtsalt ütleb, et ma tahan ise maksta. Noored inimesed veel! Tahaks kohe kallistada neid!