Parlanks

detsember 17, 2017

Bauskasse sõites mõtlesin, mis luksuslik elu küll ajaloolisega tantsuga kaasas käib – kujutasin ette, kuidas mainin möödaminnes: “Ah, ööbisime lossis, nagu tavaliselt,” ja see kõik oleks täiesti tõsi. Lossis, linaste linade vahel, eesriietega voodis. Õhtul peame pidu ja joome veini!

Ja kontsert oli kah väga huvitav: tuleb välja, et Bauska Ilonal on väga hea oskus: kuidas lihtsast materjalist (no ütleme, et mingi renessansiaegne “Kes aias”) veenev vaatemäng teha. Seda, et branle double võib ka huvitav vaadata olla, peab nägema, et uskuda. Üldse oli see kõik nii hea, et ma olin valmis mööda vaatama sellest, et mõni 15. sajandi lõpu tants läks 16. sajandi lõpu riietes. Ja teisest küljest näitab see, et ma 15. sajandi tantsus valedest riietest hoolimata 15. sajandi ära tundsin, et eri aegade stiil tuli tantsust endast hästi ilmsiks. (Niisiis vastand ühele suvel nähtud Vene trupile, kes vahetas küll hoolega riideid, aga ise tegid nad praktiliselt sama asja – “hästi ilusaid liigutusi”, olenemata sellest, kas seljas on keskaja ürbid või barokk-teatrikostüüm.)

Bauska lossis seal eesriietega voodis mõtlesin aga keset ööd, mis loll aju mul küll on, kes arvab, et kui ma eelmisel ööl olen kaks tundi maganud, tähendab see, et mind tuleb ka sel ööl kaks tundi pärast uinumist jälle üles äratada. Ja ei lasknud mind uuesti magama jääda, enne kui ma olin kümme korda kord vetsus, kord vett joomas käinud, läbi lugenud kaasavõetud raamatu ja kõik toas vedelevad reklaambrošüürid, kassatšekkideni päris veel ei laskunud.

Seesama aju arvas ka järgmisel öösel – selleks ajaks oli mul kahe ööpäeva peale kõva seitse-kaheksa unetundi ära tulnud – sealjuures õhtul korralik tantsutrenn ära tehtud – ja too seitse-kaheksagi unetundi tänu trennijärgsele uinakule – et kui ma kell kaks ära kukun, siis see on lihtsalt järgmine uinak, kell viis ärkame jälle üles ja jookseme reipa kisaga suplema või midagi sarnast.

Et lugu jälle positiivse poole peale kallutada, räägime nüüd vahepeal Rõngu unelmate pagariärist – mul on korduv unenägu, kus ma olen lõpmata külluslikus kohvikus, mis on täis maitsvaid saiu ja lehetainapirukaid, ja võin valida, mida tahan. Vot seal Rõngus on kah selline pagariäri – vitriinitäis kaalusaiu, -küpsiseid ja -maiustusi, kulinaaria veel sinna otsa, selle ees kastirida juba kaalutud kookide, keekside, leiva- ja saiapätsidega, selle ees omakorda riiul veel järgmiste leiva- ja saiapätsidega. Ruumi seal vahel nii vähe, et üks inimene mahub külg ees läbi, inimesed annavad üksteisele teed ja juhendavad sõbralikult, mis leib mis sorti on. Ma läksin seal väikest viisi lolliks ja tulin koju kahe pätsi leiva, nelja saiakese ja lahmaka õunakoogitükiga, ja nüüd aina mõtlen, oleks neil Tartuski firmapood. Oleks neil Tartuski firmapood. Midagi pakuvad nad ka tavalistes toidupoodides, aga see pole kaugeltki see!

*

Ärkasin järgmisel päeval üles (vaevaliselt) ja hakkasin ärevaid uudiseid saama.

[Toimetasin siit tagantjärgi ühe jupi välja, tundus, et olin ebadiskreetne, vabandust, kui kellestki segadust tekitasin.]

Nimelt sain pereõe käest teada hea uudise ja halva uudise. Hea: et arst on mulle tegelikult juba kolm nädalat tagasi saatekirja kirjutanud, lihtsalt mulle unustas öelda. Halb: et mu vereproov ütles järelikult, et mind ON vaja endokrinoloogi juurde saata.

Järgmiseks tuli sama asja kohta veel hea uudis: et ma saan kohe homseks aja (soovitus teistele ka: ärge piirduge eriarsti aega otsides ainult ühe kliinikuga). Ja eriarstilt endalt kõigepealt halb uudis: et mu kilpnääre möllab – ja hea uudis: “väga hea, et see kohe selgus”.

Tema ankeedile vastates polnud küll tunnet, et “kohe” – pooled küsimused olid sellised, et “oot, see on sümptom või? mul on eluaeg niiviisi olnud!” Ja mitme asja järgi, mida ta isegi ei küsinud, aga mida ma ise lugesin, kahtlustangi, et see võis mul juba õige noorelt olla. Ma olen eluaeg olnud: halb magaja; kõhuvalutaja; ärevil; ja ainevahetuse mõttes toiduraiskaja. KL pakkus puhtalt mu iseloomu pealt juba kakskümmend aastat tagasi, et järsku on mul selline kuri kilpnääre (“seda sa sööd neid õunasüdameid kogu aeg ära” (õunaseemnetes on joodi)), tookord rehmasin käega, aga vat mis nüüd välja tuli.

Aga selles mõttes ilmselt tõesti vara, et arst näikse arvavat, et selle peaks rohtu süües korda saama. Mis võib küll olla huvitav kogemus: kuna selle ravimiga käib tavaliselt kaasas kaalutõus, siis tuleb mul võib-olla esimest korda elus hakata toidupaki pealt kaloreid lugema.

Hea uudis on see, et kompulsiivse lugejana ei ole mul seda keeruline teha.

Peaks nüüd sellele kursaõele tänu avaldama, kes mind arsti juurde kamandas, kui me temaga oma tervisest lobisesime, nagu me tuttavatega viimasel ajal ikka teeme, mida edasi, seda sagedamini. Ei tea jah, millest see küll tuleb.

*

No ja üleüldse on viimasel ajal nii, et heale tuleb halb otsa ja halvale hea. Näiteks on halb, et mul on raha kole otsas. Aga hea on see, et uue lepinguga õnnestus honorari 3 euro võrra per lehekülg kergitada, nii et millalgi tulevikus läheb sama töökoguse juures rahaga kergemaks.

*

Et ühemõtteliselt positiivsel noodil lõpetada: alles tegi VVN mulle laheda kingituse, nüüd kirjutas Ilona Bauskast, et tahab mulle üllatuse saata. Olen väga põnevil.

Advertisements

… ja võõrsil

november 24, 2017

Sai just meenutatud, kus ma olen kodus.

Täna oli keegi mu blogisse blogipuust tulnud, vaatasin, mis seal veel on, sattusin Õhtulehe filmiblogi PÖFFi-artiklisse ja tundsin end kohe võõramaalasena.

Kohe esimese lausega: “Teate küll neid tüüpilisi filmiarvustusi – kasutatakse sõnu efemeerne, fragmentaarne, diskursus, narratiiv, metafoor ja kõiki muid selliseid väljendeid, mille tähendust normaalne inimene ÕS-ist otsib.”

OK, “diskursus” ja “narratiiv” on sõnad, mis tulevad peaaasjalikult ette kirjandusteoorias, vahel ka ühiskonnateadustes, erialažargoon, sellisena vahel kuritarvitatud, mujal ei lähe tingimata vaja. Aga mis mõttes keegi peaks sõnaraamatust otsima “fragmentaarset”, “efemeerset” või “metafoori”? okei, viimane on küll kirjandusteaduse termin, aga seda õpiti ju põhikoolis.

Aga selle mõtte peale meenus kohe päris põhikool: kuidas me õppisime prantsuse keeles uue verbi “négliger”, mis tähendab “hooletusse jätma”. Sellest tuletis “négligé” ‘hooletusse jäetud’.

Mispeale mina kommenteerisin, et ah nii, täitsa loogiline – kui inimesel on negližee seljas, on ta lohakil, end hooletusse jätnud. Hea on uus sõna kohe tuttavate sõnade külge kleepida.

Mispeale klassiõde* nõudis nördinult: “Miks sa selliseid sõnu tead nagu mingi “negližee”?”

Mispeale mina tegin kök-kök ja möm-möm, sest kust mina tean, miks ma tean. Esimest korda elus kuulsin, et see võiks mingi imesõna olla, mida normaalne inimene ei tea. Mina olin arvanud, et teen tähelepaneku, mis tekitab ahaa-elamuse kõigil, kes selle peale juba ise ei tulnud.

Õhtuleht ja põhikool muidugi, võiks öelda. Mida ma üldse ootasin. Aga teisest küljest, kui me eeldame, et normaalne inimene ei tea pooli sõnu, kas sellest isetäituv ennustus ei saa? paljukest neid vastuvoolu ujujaid ikka on.

(Meenus veel, et Morgie oleks nagu kunagi postituse teinud sõnadest, mida tänapäeva noored või lapsed ei teadvat – üks selline sõna oli kindlasti “tupruma”. Aga ei leia, tee või tina. Leidsin ainult Indigoaalase blogis arutamise “ülla”, “alluva”, “veendumise” ja “vooruse” teemal.)

*

Sõnamoodidest veel. KL rääkis, kuidas ta kuulas pealt eri põlvkondade vestlust.

Laps: See on mul uhiuus!
Kasvataja: Ahah, tutikas, jah?
Laps: Eiiii! UHIUUS!

Ei ole midagi vanamoelisemat kui vananenud släng.

—————————————————————————————————-
* Sama klassiõde, kes eri õppeainetes regulaarselt küsis: “Milleks meil seda TARVIS on?”

Kuidas me siin elame

november 19, 2017

Huvitav: hakkasin neti peal oma kooliajast lobisema ja nüüd olen juba mitu päeva olnud täpselt kooliaja moodi haige: tuim, raske ja piinlik nohu, millega nina ei tilgu, vaid pea on tatti täis, ei saa hingata, avalikus kohas ei julge nuusata, sest äkki ei tulekski sellel nuuskamisel otsa (taskurätt lõppeks ammu enne, uskuge mind, järele proovitud). Kõnnin kossa-kossa, pea maas, sest ta on raske.

Aga midagi läheb hästi, me korraldasime A.-ga kahe peale üksteisele kaks suurt vedamist.

Üks: tulen mina tantsimast koju, A. laseb teises linna otsas vibu, avastan, et võtmed on kodus luku taga. Ja siis teen kohe järgmise avastuse, et A. on mu töötoa ukse lahti unustanud. Ma saan sisse sooja, ja vähe sellest, kuna ma olen kohe koju jõudes ninapidi tööarvuti taga, mis ma seal muud ikka teen kui tööd. Ma sain tol õhtul kogu päevatöö selleks kellaks tehtud, mil ma tavaliselt alles alustan.

Kaks: A. läheb vara magama, et ülivara tõusta ja koolitusele minna. Mina teen omasoodu tööd ja tšillin niisama, siis otsustan otsad kokku tõmmata ja võib-olla isegi magama minna, kõnnin eluruumidesse tagasi, mõtlen, et no nüüd peaks ta buss varsti minema, ei tea, kas ta on juba läinud? kiikan magamistuppa, kus A. rahulikult nohiseb, koputan õlale ja küsin, mis kell su buss nüüd minema pidigi? 5.45. Ahah, kas sa seda tead, et kell on viis?

A. on õnneks ka inimene, kes on suuteline viis minutit pärast ärkamist kohvi jooma ja veerand tundi hiljem uksest välja minema.

Ring

november 8, 2017

Eile hilisõhtul helises telefon, nõudlikult ja pikalt.

Võtan vastu, keegi hingab kähinal telefonitorusse.

Ütlen meloodilisel daamilikul häälel: “Halloo? Ma kuulen. Halloo?”

Keegi hingab kähinal telefonitorusse.

Pärast mitmendat hallood kostab teiselt poolt artikuleerimata käreda häälega “mörr-khh-mörrh”.

Mina: Vabandust? (Kujutlege siia ebaeestilikult tõusvat intonatsiooni.)

Teiselt poolt tuleb vastu mörr-mörr-raadio-khh-mörr-mörr.

Mina: Vabandust? Ma ei kuule hästi.

Teiselt poolt tuleb midagi sellist, et “te khh… helistasite mörr-mörr, kär-kärr raadio.”

Mina: Raadio? ei, ma kardan, et teil on vale number.

Tema: Te helistasite raadiosse khh-krr-khh.

Mina: Kohe kindlasti ei helistanud.

Tema: (segaduses) Kas te olete kindel, et ei helistanud? (Lihtsuse huvides jättan mörrid ja kärrid edaspidi välja, neid peate ise ette kujutama.)

Mina: Kindel. Mis raadiosse? (Uudishimu ei anna häbeneda.)

Tema: Ring FM.

Mina: Ei helistanud.

Tema: Kindlasti ei helistanud?

Mina: Ei. Ma ei teagi teid, esimest korda elus kuulen. Kas te olete päriselt olemas?

Teiselt poolt tuleb veel kärinat, mörinat ja uurimist, ega ma neile ikka ei helistanud.

Samal ajal hakkavad teised mu ümber huvi tundma, kes mulle nii pikalt nii imelikku kõnet teeb; ma ütlen, et emba-kumba, kas helistaja on mingist raadiost nimega Ring FM või valetab, et on.

Teiselt poolt tuleb ikka veel uurimist, et äkki, no äkki ma ikka helistasin neile.

Mina rakendan tahtejõudu, ütlen viimast korda, et ausalt, ei helistanud, ei saanudki helistada, pole teist kuulnudki, kindlasti on teil vale number ja ma lõpetan selle kõne nüüd ära. Klõps. Kehitan õlgu ja imestan.

Keset ööd lähevad mu silmad lahti ja mulle meenub: salapärane telefonikõne? kas ei ole see õudukates sama kategooria nähtus nagu hüljatud majad ja majapidamisse iseenesest tekkivad nukud? aaahhhh!!!!

Ja järgmiseks: kas salapäraste telefonikõnedega õudukafrantsiis ei olnudki mitte “The Ring”? AAAAAAHHH! Silmad lähevad paugupealt veel rohkem lahti.

Eesti versioon “The Ring FM”? Halbade Eesti filmide paradigmaga nagu klapiks: piinlik dialoog ja pikad mõttetud pausid.

Dumbuser jagab kogemust

oktoober 30, 2017

Et äkki on ka teistel kasu.

Märkasin täna, et läpaka kõvaketas on ootamatult kole täis saanud ja poole päevaga jooksis sinna veel 10 giga juurde. Kahtlane värk.

Guugeldasin natuke ringi, leidsin kõigepealt failihaldurist nurga, kust oma ajutiste failide (Temp) kaust üles leida – minu arvutis sai suvalist kausta valides võtta “Faili” menüüst “Suvandid”, sealt alt “Vaade”, selle alt tuli panna linnuke “näita peidetud kaustu”.

Nii sain (oma kasutajakaustast AppData alt Local ja sealt lihtsalt otsisin) Temp-kausta kätte, panin failid suuruse järgi ritta ja leidsin mitu umbes 40-gigast faili, kõik algusega “aria-debug”.

Lõin guuglisse ja sain teada, et need on OneDrive’i logifailid, mis olevat kõigil pärast Windowsi viimast või eelviimast uuendust vohama hakanud – see OneDrive tuli sellega kuidagi kipakalt peale. Ja et sellest jamast lahti saada, tuleb Onedrive maha ja uuesti peale installida. No ja need aria-debug-failid maha kustutada.

Hop-laa, kohe sada giga ruumi juures.

Panen selle jutu siia üles, et kui mõni minusugune jobu samuti avastab, et miski sööb tohutu kiirusega kõvaketast, siis äkki saab ta sellega aega kokku hoida ja vaatab igaks juhuks kohe, ega tema OneDrive mingit jama ei tekita.

Ma loodan, et sain sellega nüüd ise ühele poole, sest siit foorumist leidsin, et mõnel mahainstallist ei piisanud – et OneDrive’i tal justkui enam ei oleks, aga kuskil taustal jooksevad selle protsessid ikka edasi ja tekitavad hiiglaslikke logifaile ja “söövad arvutit nagu vähk”.

Mh. Järjekordne asi, millepärast mõni mu tuttav ütleb, et “Windows on ise viirus”, aga ega mul valikut pole, ühe kliendi pärast on vaja, et mul ühes arvutis Win olemas oleks.

Septembri alguses viitasin kord Marca kommentaariumis artiklile, mille järgi iga viies Eesti naine on kogenud seksuaalvägivalda, kusjuures sinna alla loeti ka soovimatu seksuaalne puudutamine. Ja imestasin, et kuidas ainult iga viies, kui mul, totaalsel nohikul, kes poistega ei suhelnud ja pidudel ei käinud, oli enne kaheksateistkümnendat eluaastat juba mitu sellist kõhedat, vastikut või tüütut kogemust.

No ja siis tuli varsti juba #me too, mis viitas samale.

Olgu siin siis minu reministsentsid ka – kõigepealt meeldejäävamad juhtumid, mis on olnud avalikes kohtades. Kõik pole tõenäoliselt meeles.

*
Sõidan linnaliini bussiga, hoian kõige uksepoolsemast postist kinni. Poistekamp sealsamas bussitrepil pomiseb omavahel midagi taolist nagu “teeme pulli”, ma täpselt ei kuule, ja nad asuvad end minu vastu litsuma. Mul pole kuhugi eest minna ka, buss on täis.

Ma olin vist 11-12 – aga kui ma praegu järele mõtlesin, ei suuda ma seda mälestust tegelikult ajaliselt paika panna – nii et ma oskan kindlaks määrata ainult vanusevahemiku, ma olin vähemalt seitse ja vist mitte veel kolmteist, igatahes piisavalt tatikas, et tol hetkel ei saanud ma aru, et seal võiks midagi seksuaalset olla. Panin selle episoodi sahtlisse “suured poisid kiusavad”, alles tagantjärgi jäi silma selle konkreetse kiusamise liibuv ja nühkiv iseloom.

*
Eriti segane episood, siiamaani ei saa aru, mis õieti toimus.

Oln 13 või 14, suvitan vanaema pool, käin korraks linnas poes, nii umbes kahe kilomeetri kaugusel. Suvila ja linna vahelisel teel on ühel käel on mets, teisel käel kallak ja vaade merele, ilus looklev tee, maju seal ei ole.

Olen tolle lõigu hakul, kui minuga teeb juttu sama teed minev noor vene mees, vene keeles – püüan kinni “potšemu tak skutšno, potšemu tak grustno”. Mina ei ütle midagi vastu, osalt ettekujutusest, et võõraste meestega ei räägita, osalt keelebarjäärist: ei oska nii hästi vene keelt, et midagi arukat vastata, ei julge ka tunnistada, et ei saa aru, kardan, et ta vihastab – keelelised võimusuhted olid toona sellised.

Nii kõnnime terve selle kilomeetri-poolteist samas vaimus: tema järjekindlalt “vestleb”, mina vaikin ja rühin edasi, rühk-rühk.

Lõpuks jõuame teekääru hakuni, kus tee läheneb korraks suuremale maanteele, kus suured masinad sadama vahet sõidavad – ja jalakäija saab kurvi üle aasa ja läbi põõsaste tublisti sirgemaks lõigata. Mõtlen: kas julgen? ja lõikan ikkagi, sest esiteks ei taha näidata, et ma kardan (sest kui olukord on päriselt ohu ääre peal, siis hirmu näitamine võibki ohu vallandada) ja teiseks mingist maagilisest loogikast – et kui ma teen näo, et kõik on nagu tavaliselt, siis äkki ongi.

Aga mul jagub ettevaatust kõnnakut aeglustada ja mees jõuab minust mitu meetrit ettepoole, enne kui mu manöövrit taipab.

Pöördub ringi, mina jään selle peale seisma.

Selle peale ta vihastab ja räägib midagi kõva, kurja häälega.

Mina võtan käekotist oma juukseharja, mis on juukseharjana kehvake, sest metallpiidega kummilataka all ei ole õhkpatja, mis teeb kammimise valusaks – aga just samal põhjusel tundub ta päris hea käepärane oganui. Ja võtan teise kätte kivi. Ta on minust kõvasti suurem ja tugevam, aga nähku, et haiget saan ma talle ikka teha.

Mees ütleb veel paar vihast lauset, lööb siis käega ja kõnnib edasi. Kõnnib ära selles suunas, kuhu mulgi oleks tegelikult vaja minna.

Mina ootan seal veel jupi aega ja putkan siis suuremale maanteele, kus need suured masinad sõidavad, ja jään sinna passima. Varem või hiljem tuleb mul muidugi sama teed minna, vanaema majani teist teed ei vii.

Passin mingi veerand tundi, siis võtan julguse kokku ja lähen, meest pole õnneks enam kuskil.

See on selline juhtum, kus tahaks n.ö filmi tagasi kerida ja oma praeguste teadmiste valguses uurida, mis juttu ta siis õieti ajas. Tahaks aru saada, kas asi oli lihtsalt suhtlusmallide drastilises erinevuses – et kas võhivõõrastega räägitakse juttu või mitte – või oligi oht, et läheb seisuks.

*

Vanus – 16-17. Lähen Nõmme turule. Vahetult enne turgu, turuvärava ja kultuurimaja vahel katsub vastutulev mees mu rindu. Null varasemat kontakti – ei ainsatki sõna, ei mingit silmsidet.

*

Olen 27, lähen üle Turusilla, ja jälle jäävad kellelegi mu rinnad ette – ma ei saa aru, mis neid tabab, aga tunde järgi otsustades kas lask hernepüssist, visatud kruusakivike või tatikuul.

*

Siis mitu korda, mis sulavad mälus amorfselt ühte – neil harvadel kordadel, kus ma olen (oma seltskonnaga, mitte üksi!) Zavoodi sisse astunud ja keegi üritab huultega näkku kukkuda või haarab tagumiku järele, jällegi ilma ainsagi muu kontaktita.

*

Üks kord ühes kultuuriklubis või -kohvikus – ajame juttu, jalad väsivad ära, istun maha ja natuke hiljem leian enda küljest võõra käe. Ütlen kurjalt “mh!” ja lükkan käe ära.

I vot tak tšetõrnadtsat raz narjad – kui olen seal, ajab kätt põlve peale ja riidlemisest ega eemalelükkamisest ei lase end häirida; kui otsustan ära minna ja pean temast mööduma, lükkab käe seeliku alla. Annan talle vopsu ja lähen vetsu; tulen vetsust välja ja asutan koju, ujub uuesti külje alla, kleepub edasi ja esitab rumalaid küsimusi. Olen nõutu, põgenen. Kirjutasin sellest tookord pikemalt.

(Muide, ma pole tema isikus päris kindel, aga mul on kahtlus, et ta on sama mees, keda ma olin kunagi varem kohanud ühel aiapeol, kus ta jäi mulle meelde sellega, et ütles oma ilusale armsale elukaaslasele tühja koha pealt “Lehm!”. Üldine haabitus on sama ja sarmitase samuti.)

*
Ja viimaks naljakas lugu lapsepõlvest – jälle vanaema juures, mängime sõbrannaga jõe ääres, kaevame kraave ja nõnda edasi, pakuks, et 10-12-aastased. Teisele kaldale ilmub paljas mees ja seisab seal meie vastas. Midagi muud ei tee, ainult seisab. Meie irvitame omavahel tema üle – näe, seal seisab “onu Vorstijupp”.

*

Need olid siis kõik avalikus kohas ja/või teiste inimeste juureseolekul. Hääletades on samuti üht või teist ette tulnud, aga veider lugu: hääletamisretkedel olen suutnud väga kiiresti reageerida ning vastulööke väga adekvaatselt doseerida. Ja kas tänu sellele või neilesamadele hääletamishormoonidele, mis neid kiireid reaktsioone võimaldavad, on need mind vähem rööpast välja viinud.

Võib-olla aitab see, et hääletamisel on riskimise kuulsus – äkki paneb see mind rohkem löögivalmis. Aga ma olen siis üleüldse kuidagi maru terve.

NB, ma ei loe hääletamise kontekestis ahistamiseks seda, kui keegi lihtsalt seksiettepaneku teeb või seksi küsib. Sellisel puhul on lihtne – “A ega sa minuga väikest seiklust ei taha?” “Mkmm.” “Okei.” – ja sõidame rahulikult edasi (kuigi paar korda esitab ta sama küsimuse ehk veel, sest ma võin ju ümber mõelda – aga eks ma võin talle uuesti “ei saa” öelda ja see, et ta seda aktsepteerib, on ka õhkkonnast täiesti selge). Või “Keppi saab?” “Mkmm.” “Okei, nägemist,” – või sama dialoog kuidagi kehakeelselt – see “kehakeelselt” kõlab maru vastikult, aga mul on sellisest kehakeelsest suhtlemisest mälestusi, kus mul ei tekkinud kuidagi ohustatud tunnet – pigem mulje, et ahah, mingid žestid on tema kultuuris tõlgendatavad füüsilise kutsena, aga vat nüüd ma andsin talle teada, et minu kultuuris ei ole nii ja ma ei mõelnud nii, mispeale tüüp tõmbub tagasi ja edasi on kõik kena, viisakas ja sõbralik.

Ebameeldivad ja ahistavad korrad – no võtame näiteks selle, kui me sõbrannaga hääletame Prantsusmaal ja meid võtab peale mees, kellel on kaasas alaealine poeg. Vestlus käib neutraalsetel teemadel, kuni jõuame sinna, kus me maha läheme. Korjame oma kodinad kokku, mees ütleb: ma näitan teile, kust vaateplatvormilt on hea vaade. Ja me siirdume platvormile, mis jääb autost vaadates veidi nurga taha. Näitab vaadet, kena jah. Jätame nägemist; läheb lahkumissuudluseks, mis on Prantsuse kultuuris üldiselt selline mitteintiimne formaalsus ja mis tähendab distantsiga põsemusi, kus suudeldakse õhku teise inimese põse kõrval.

Ainult et selle mehega läheb nii, et niipea, kui me oleme lahkumissuudluse distantsil, tuleb see säuh otse suule, keel huulte vahelt läbi. Öäk. Ah sellepärast tal oligi vaja poja vaateväljast välja pääseda.

*

Teine vastikum juhtum – võtab mind kuskil Varssavi ringil (st sellel maanteevõrgustikul, mida mööda Varssavist mööda pääseb, noh, et Radomi pealt Mińsk Mazowiecki peale ja sealt Ostrów Mazowiecka suunas kodu poole) peale üks mees. Suht esimese asjana teatab ta, kuidas mul vedas, sest “ma pole mõni selline, minuga on sul turvaline, mul on kodus sinuvanune tütar.” Mispeale mul lähevad häirekellad tööle, sest sellist minuvanuse tütre juttu on üks tüütu külgelööja mulle ennegi ajanud. Häirekelladel on õigus, sest varsti avastan ma tema käe oma põlvelt. Lükkan ära, võib-olla ka teen kurja häält (verbaalsed vahendid on piiratud – ma saan poola keelest mõnevõrra aru küll, aga ega see ei tähenda, et ma ise oskaks kuigi sidusat juttu rääkida). Käsi on varsti tagasi. Lükkan ära ja laotan atlase oma põlvedele. Varsti on käsi põlve peal atlase all. Keeran atlase rulli ja annan talle vopsu. Nii veel paar korda, kuni sõnum jõuab pärale, tüüp jätab auto seisma ja mina lähen maha. Niipea, kui ma väljas olen, keerab ta otsa ringi ja sõidab tuldud teed tagasi – tähendab, tal ei olnudki muud pointi kui mulle ligi ajada.

*

Ja siis üks lugu Saksamaal, mis oleks kõigi faktide järgi justkui kõige ohtlikum, ikkagi peaaegu et kaklus, aga ei jäta eriti traumeerivat mälestust, võib-olla sellepärast, et mina võitsin.

Olen veel kogenematu hääletaja ega tea, et bensuka parkimisplatsil olevad veoautod vastu õhtut naljalt kuhugi ei sõida: kui tahan küüti, tuleks väljasõidutee peal passida. Selle asemel küsin ühelt veoautojuhilt, kas ta sõidab Hamburgi poole. Sõidab-sõidab, ütleb tema, tulgu ma aga peale. Autosse ronides selgub, et sõidab küll, aga alles homme; ja et autos pole ta mitte üksi, vaid paarimehega. Mina ütlen, et aa, okei, mulle homsest ei piisa, mul on täna vaja edasi saada. Hakkan ennast välja pakkima, üks neist haarab mu käest kinni. Mina lähen tigedaks nagu herilane, rapsin, võib-olla (ei mäleta enam täpselt) taon teise käega ja sõiman neid kõva häälega eesti keeles. Ei mingit hirmu, olen väga kuri. Enne kui arugi saan, on ta mu käest juba lahti lasknud ja ulatab mulle viksilt mu seljakoti. Saagi nüüd aru, kust neil see käitumise muutus nii äkiste tuli. Vahest vaatasid, et liiga tülikas.

Liiga tülikas. Kõlab hästi, mulle palju meeldib. Oskaks ma ka väljaspool hääletamisretki häbenematult ja süümekateta tülikas olla, kui vaja.

Ja see on põhjus, miks ma arvan, et kõik need Euroopat mööda seljakotiga seiklemised on mu elu tegelikult turvalisemaks teinud: see on olnud justkui terve enesehinnangu, terve enese- ja maailmataju kursus; aeg, mil harjutada, et “ma olen tülikas” pole kaugeltki sama, mis “ma olen halb”.

(Rääkimata sellest, eks ole, et enamik inimesi, keda hääletaja kohtab, on hirmus toredad ja lahked; käte külgeajajate protsent on niiviisi kohatud meeste hulgast vast sama, mis üleüldse, lihtsalt hääletades on kontakte tihedamini kui tavaelus ja nii jõuab üsna kiiresti igasuguseid momente ette tulla.)

Mille kohta Rents juba kirjutaski.

*

Mis põhiline – situatsioonis olles on enamasti ilmne, kas mees trambib kogemata üle mingi minu piiri, sest tõlgendas midagi valesti – või teeb ta seda meelega. Isegi kui kohe ei ole ilmne, tuleb erinevus välja sellest, kuidas ta reageerib, kui ma piiriületamise vastu midagi ette võtan.

Ja see, sõbrad, ongi soovimatu külgelöömise ja ahistamise vahe.

Ahistamise ja lihtsalt kiusamise vahe on palju udusem, nagu bussiloost või Turusilla loost näha. Just nagu ma ei näe erilist vahet, kas isehakanud tänavakommentaator ütleb “Näita tissi!” või “Nõme müts!”

Lõbusad lugemised

oktoober 7, 2017

Küllap on viga selles, et ma olen ainult umbes viis tundi maganud.

Otsa tegin lahti sellega, kui Tavainimene kirjutas (telefoni valimisest): “Kui põhiline kriteerium on kaamera …” ja mina lugesin rõõmsalt “Kui põhiline kriteerium on maakera …”

Järgmiseks lugesin Miki Hiirt. Miki ja Kupi olid raamatukogus. Ja mina hõõrun silmi ja imestan, kas tõesti hüüab Kupi: “Siin raamatu vahel on rinnahoidja!”

Silmade hõõrumisest oli abi, päriselt oli “järjehoidja”.

Järgneb natuke dialoogi, ülejärgmises ruudus tõuseb kõrvallauast prillidega mees ja tutvustab end: “Tere! Mina olen professor Türapea.”

Mina hõõrun silmi: kas tõesti lastekoomiksis sellised sõnad?

Silmade hõõrumisest oli abi, päriselt oli “professor Tursapea”.

Patsutasin endale mõttes õlale, kui olin suure vaimustusega retsepte lugenud; poest hiigla palju gemüüset toonud; selle päeva – õigemini öö – tõlkimise ära tõlkinud ja selle vahelt maitsva supi keetnud; ja supikeetmise vahelt märganud, et kass kõõksub oma karvapalli, ja suunanud ta vaiba pealt paljale põrandale oksendama; ja taibanud supikeetmise viimases otsas akna paokile teha, et supiaurud õue pääseks;

ja siis tulin, tõlkimine tõlgitud, rahuolevalt seda suppi sööma, mille ma olin jätnud pliidile läbi maitsestuma, ja avastasin, et tuba on külm nagu hundilaut, sest aken oligi paokile jäänud (A. ju magas juba ammu).

Võtsin suppi, tulin sellega elutuppa ja sain väga vahetul moel teada, et kassi kõõksumise tulemuse koristamine oli mul tomateid lõikudes meelest läinud.

Panin supi maha, läksin pesin sokid ära ja panin uued sokid jalga, tulin elutuppa suppi sööma – ja avastasin väga vahetul moel, et kogu kõõksumist mul nähtavasti ei õnnestunud vaibalt kõrvale suunata.

Läksin pesin sokid ära ja panin uued sokid jalga.

Ja nüüd puänt: supi sisse ma ei astunudki.

Pollyanna paneb kollile nime

september 27, 2017

Mul hakkab juba huvitav, kas kuskil tuleb ka see piir ette, mille juures ma enam ei rõõmusta, et mul on just vat see-ja-see haigus. Mitte kõik need teised, mille ma arstiteaduse entsüklopeediat lugedes endal diagnoosisin. Õigemini – korraga kõik need teised pluss vat see-ja-see haigus, mida kõiki peab ravima isemoodi ja hea veel, kui nende ravi üksteisele vastu ei käi (nagunii käib).

Eelmine kord rõõmustasin artroosi üle; esmaba tulin rõõmsalt koju: “Mul on vöötohatis!”

Võib-olla mängib siin rolli see, et kui see on ka teoorias rõve valus haigus, siis mul piirdub ta kõigest rõvedaga – näeb natuke kole välja, kipitab natuke, aga laseb end suur osa ajast ära unustada. Ja ma saan rohtu võtta ja ennast arstida!

Kui oli veel nädalavahetus ja ma pidin internetiga leppima, siis sain ma karta korraga vöötohatist. JA histamiinitalumatust. JA igasuguseid allergiaid. JA kõikvõimalikke sise- ja välisparasiite.

Ja nüüd saan ma rohtu võtta ja ennast arstida. See on ikka maru hea variant võrreldes igasuguste allergiate ja talumatustega, mille puhul just nimelt ei tohi seda või teist süüa või sisse hingata või katsuda. See, et mul TULEB midagi sisse süüa, tundub palju kergem sellest, kui järsku enam EI TOHI pooli asju süüa, kuni tundub, et ohutuid toite ei ole enam alles jäänudki. Enda heaks midagi teha on palju käegakatsutavam kui tegemata jätta.

Ja pealegi, mis ma siis kõige selle kohupiima, kreeka jogurti ja toreda haisva Läti juustuga pihta oleks hakanud, mis ma külmkappi muretsenud olin?

Tegelikkuse nihked

september 13, 2017

Kui ma magama ei lähe, on ikka veel täna. Kui ma edasi kuukan, hoian ma päeva lõppemast. Kui ma kuukan, venitan ma aega, venitan tänase mulli endaga kaasa, kuni ma viimaks ära kukun.

Vahel, kui ma ei kukugi ära, olen ma tänase homsesse välja venitanud, käin ringi, õhkõhukeseks veninud tänamull ümber, ja vaatan kõike otsekui kile tagant, kuni see puruks laksatab. Uus täna jõuab pauguga kohale, mõni ime, et ta esiti räige tundub.

*

Nägin unes, kuidas me mängisime sellist vahvat rollimängu, mis oli osalt nagu lauamäng, osalt nagu LARP: mängisime täie kehaga, füüsiliselt, füüsilises maailmas, mis ei olnud ometi pärismaailm või tavamaailm. Seal oli reegel, et ei tohi öelda “mina” mitte üheski käändes – kes ütleb, saab surma, kukub mängust välja pärismaailma ja kui tahab mängida, peab uuesti algusest sisenema ja otsast alustama. Kukkusime kõik mitu korda välja, ehkki tuletasime üksteisele kogu aeg meelde, et olgu tähelepanelikud. Kaua mängid, väsid ära, jääd uniseks, tähelepanu hajub, ütled kogemata “mulle tundub…” ja oledki väljas, pead bussiga uuesti mängukohta sõitma.

Meie hulgas oli üks mängija, kes pudenes samamoodi oma kodumaailma tagasi, aga selle vahega, et tema maailm oli ka ise selline fiktiivne, muutlik, ujuv, ümberjutustatav. Välimuselt oli ta midagi dr Frank N. Furteri või Michael Jacksoni vahepealset. See tema kodumaailm muutus vastavalt sellele, kui hästi ta mängis, ja kui ma õigesti mäletan, oli tema mängu eesmärk oma maailm kuidagi korda või paremaks teha.