Kokkukõlksumine

detsember 2, 2018

See, kui ma räägin A.-le unesegase peaga, et on kaks asja, mida ma hakkaks kohe õppima, kui mõni kättesaadav kursus algaks: klounaadi ja viipekeelt; ja kohe samal õhtupoolikul saadab tuttav mulle edasi klounikursuse teate, on muidugi selline vanakooli Märk. Universumile sõnumite saatmine ja nende vastuvõtmine ja mis kõik veel.

Aga seda, kui ma otsin juutuubist laulu “Süda, miks sa muretsed” ja juutuub pakub mulle selle kõrvale lahkest südamest ka laulu nimega “Pohhui”, ei teagi, milleks liigitada. On see nüüd peen huumor või püüab juutuub seekord lihtsalt sünonüümisõnastikuna toimetada.

Advertisements

Laulud meil aitavad

november 24, 2018

Kuidas ma tajun: mu mustal kassil on selline haigus, et ta ei hinga ega liiguta. Juba kaks nädalat. See haigus kulgeb edasi nii, et ühel hetkel jääb temast järele ainult luukere ja siis mitte sedagi (tõtt-öelda jõudis ta parajaks luukereks jääda juba siis, kui veel hingaski, nii et selle prognoosi jaoks pole erilisi selgeltnägijavõimeid vaja). On selline haigus, esineb päris sagedasti.

“See on primitiivses mõtlemises vist päris levinud ettekujutus,” ütles A. lahkelt.

Viimasel õhtul sain otsustamiseks abi tollest Leithiani stsenaariumist (millest ma viimatigi – ja mille tutvustust ma nüüd ka lingin, aga sealt edasi klikite omal vastutusel, see on massiivne jurakas): kus Lúthien kirjeldab (teises ilmas – väga suur osa sellest tekstist toimub teises ilmas – hauatagune salongikomöödia/poliitdraama/teraapiaseep), et oleks küll suutnud Bereni tehniliselt nii üles putitada, et too hinges püsiks, aga pärast libahundi käest mitu korda nätsutada saamist ei oleks see enam õige elu olnud. Tuli minna lasta.

And I thought — perhaps I could repair what’s broken, I could certainly try, though it would be harder than anything anyone has ever Worked — perhaps I could force his body to stop destroying itself, draw enough power from the Forest to make his wounds mend and the bones grow properly again — with or without Mom’s help — perhaps I could simply take what I needed from Doriath, with their permission or not, and fix him again —

[her voice and face are hard as iron; her hearers look at her with combined awe and dismay]

Perhaps — there was no real perhaps about it, I don’t know.

[Finrod tries to say something, but can’t manage it; she stares into the distance, and the scariness goes out of her tone:]

But I couldn’t.

I couldn’t do that to him. I loved him too much for that. He needed rest, he needed to be free of — of things. It was only for my sake that he was holding on despite the pain and the shock and the poison, I had to let him go.

Paar päeva kurvastatud (ometigi, jah), lugesin, et õuekassid elavad keskmiselt kõigest viis aastat ja see tõstis üllatavalt palju tuju: haa, meie kass elas toakassi vanuseks, aga õuekassi eluga – tähendab, ta sai kahe eluea jagu elamusi! Minu kass ei saanud elult petta, kui üldse, siis tema pettis elu! HAA.

Ja mõtlesin veel diipe mõtteid (“Nii juhtub jah vahel,” kommenteeris A.), kuidas just nagu meie keha piirid on ses mõttes udused ja illusoorsevõitu, et meie molekulid vahetuvad nagunii pidevalt välja, on samamoodi ka psüühega: meie osad on kõik, kellega ja millega me elu jooksul kokku puutume; ja kui nemad ära kaovad, kaotame endast tükke; aga ometi pole see põhjus uutest kokkupuudetest hoiduda, kartes, et siis tuleb kunagi endasse selle koha peale auk – augud tulevad nagunii, aga kui lakata maailmaga läbi käimast ja keelata uutel tükkidel külge haakida, tulevad ainult augud. Ma saan elada ainult muutumises, kulgetav kulg on püsitu kulg, nimetatav nimi on püsitu nimi ja bla-bla-bla.

Aga nüüd on veel veidi aega läinud ja mina olen pahuraks muutunud. Mõelda vaid. Ma olen nii tublisti minna lasknud ja lahendanud ja diipe mõtteid mõelnud. Kõik olen õigesti teinud. Aga kassil on ikkagi see kuradi haigus, et ta ei hinga ega liiguta. Mina, eks ole, tahaks kassi kaisus hoida, aga tema, palun väga, tegeleb luukere etappi minekuga. Närvidele käib selline asi!

Minu tavaline loba

november 5, 2018

Ma olen kindlasti kunagi varem öelnud, et mulle meeldib teiste inimeste juttu pealt kuulata; see on üks koht, kus ma teisi hästi ei mõista, neid teisi, kes pahandavad, kui keegi bussis telefoniga või kaaslasega kuuldavalt räägib; mul sirutuvad kõrvad peast välja, ma tahaks oma pea kõnelejate vahele toppida ja täpsustavaid küsimusi esitada.

Mõnikord ajavad nad naljakat juttu, mõnikord on neil huvitavad mõtted, mõnikord huvitavad sündmused ja kui pole ühtegi neist, siis saab pealt kuulates lihtsalt õppida, mismoodi inimesed käivad.

Paar päeva tagasi oli mul kohe kaks näkkamist -see tähendab, näkkasin mina, jäin konksu otsa, aga ei julgenud sinna pidama jääda, ainult aeglustasin kõndi, kuni julgesin. Kartsin neid hirmutada, ei saanud päris nende takti jääda, ei saanud teada, mis edasi sai, hakka või võõraste inimeste jutust fänfikki kirjutama.

(Hmm. Mõtlen sedagi, et fänfiki omamaine nimi on tegelikult muidugi lihtsalt “kirjandus” – või ütleme, et vähemalt vanasti öeldi selle kohta lihtsalt “kirjandus” ja see, et fanfic’i mõiste on pidanud tekkima, on pigem meie aja juriidiline kurioosum, asi, millel on rohkem pistmist intellektuaalomandi õigustiku kui tekstide sisuga.)

Esimene sammuaeglustaja:

“… kaelkirjak või jänes. No ma ei tea, kui mul on valida, kas kaelkirjak või jänes, siis ma igal juhul valin jänese.”

Teine oli vast kilomeetrike hiljem – lõikasin läbi kunagise Lasteteatri pargi, õigemini hakkasin lõikama ja kuulsin noorte tümmi. Seda tümmi, mille noored endaga tänavanurgale või parki või parkimisplatsile kaasa võtavad; mõtlesin, et ei lähe sealt läbi; ja siis mõtlesin, et olen vapper ja ikkagi lähen, ja kõndisin surmapõlgavalt mööda teed, mille kurv viis mind neile üha lähemale.

Ja tümmifoonist kostis järsku selgelt välja noore poisi tõsise häälega lause: “See on tõeline armastus, saad aru.”

*

Nüüd tuli veel meelde, kuidas ma korra bussis teismelisi poisse pealt kuulasin.

“- Tema isal oli palju raha. Ja siis investeeris ta sinna panka ja nüüd on neil veel mitu korda rohkem raha. Neil on kodus seina sees kraan, kust tuleb jääd. Mitte külma vett, vaid jääd.

No milleks on sellist asja vaja, et seina seest tuleb jääd.

– Ma ei tea. Minu arust on lahe, kui selline kraan on.

– No aga kas on raske teha külmkapi uks lahti ja võtta sealt jääkuubikuid?

– Jah, aga on lahe, kui sa ei pea seda lahti tegema.

– Ma ei usu, et see kraan oli seina küljes. Külmkapi küljes võib-olla

– Aga külmkapi ust ei pea lahti tegema.

– Nojah, külmkapi küljes.

– Aga ikkagi. Milleks sellist asja vaja on.”

*

Täiesti sõltumatul teemal: ma olen siin nüüd juba nädal-poolteist-paar olnud “Leithian Scripti” nimelise fänfiki mõju all (linki ei anna, guugeldate omal vastutusel, vähemalt minu jaoks on see sama sõltuvusttekitav kui tv-troobid) ja praegu veeretan peas sellist olulist mõtet, et kas Finrod on põhimõtteliselt Doktor. As in “Doctor Who”. Uudishimu teisest liigist humanoidide vastu ja nende humanoidide pilguga vaadates ülivõimed, raev, kui keegi nende humanoididega halvasti ringi tahab käia, reinkarneerumisest rääkimata. Välja arvatud see väike detail, et ta ei rända ajas ringi – aga kust me teame? ÄKKI HALDJAD KOLISID KÕIK GALLIFREYLE ja panid sealsele tsivilisatsioonile aluse! Te ei saa tõestada, et nii ei juhtunud!

Ahvatlused

oktoober 4, 2018

Külmal ja pimedal tänaval kaks lõbusat joodikut. Aitavad üksteisel püsti püsida.

Joodik: Tüdruk! Ega sina ei ole see, kes on meie peale kuri ja tuld vilgutab?
Mina: Mina ei vilguta!
Joodik: Aga ütle, ütle, kumb meist ilusam on?
Mina: Pime on, ei näe!
Joodik: A tule vaata valges!

Mina turtsatan ja lähen edasi, kuulen, kuidas selja taga üks joodik ütleb teisele: “Heh-heh. No kust sa selle valge siin võtad.”

Pärast mõtlesin, et huvitav ja kena iseenesest, et nad jätsid subjektsuse lahkelt mulle ja seadsid just ennast objekti rolli. Pole tänaval järelehõikujate hulgas just tavaline.
*

Ma võin oma ebatavaliste vigastuste nimistusse lisada tamburiinitraumad. Kui me suvel tamburiinitantsu esimest korda õppisime, avastasin pärast kodus, et olen endal selle õla siniseks tagunud, kuhu tamburiini vastu tuli lüüa. Sest ega ma ei mõista piiri pidada, kui öeldakse, et nüüd löö vastu õlga, siis põrutan kohe täie jõuga, eks ole. Ja seda kohta tuli muidugi mitu korda harjutada.

Nüüd sügisel hakkasime kordama, rahvast palju, ei osanud pikivahet hoida ja kui me pöörde pealt täie hooga käed üles viisime, sain trennikaaslase tamburiiniraamiga sellesama täie hoo pealt litaka vastu sõrme. Ausalt, sel hetkel mõtlesin, et olen midagi ära murdnud, sest kätt ei andnud korralikult liigutada ja peast võttis uimaseks. Õhtuks oli ka igavene rammus sinikas sõrme peale kasvanud ja ma mõtlesin murelikult, kas ma selle käega nüüd hakkangi india tantsus mudrasid õppima. Aga päev hiljem – nagu peoga pühitud. Tüüpiline mina, palju kisa, vähe villa.

Kui juba traumade peale läks, siis keskaja kursuselt tõin kaasa põlvesinika – sellest, et ma mängisin psühhopaadist röövlit, kes lõpuks kõik oma kambajõmmid maha lõi ja tagatipuks ise mõõga otsa hüppas, sest see tundus sel hetkel hea idee. Ma hüppasin nähtavasti liiga innukalt.

Mõtlesin selle röövlimängu ajal (või noh, kes kuidas, mõni sai ka hoopis nunna või palveränduri rolli, näo järgi ilmselt), et ammu oli vaja, sest nii hea oli olla. Kui tihti üks suur inimene ikka tõsiselt mängida saab, selleks peab ikka teatrit tegema. Siis tulid muidugi kohe rollimängud meelde, aga see on maailm, millega ma pole jõudnud kuigipalju kokku puutuda, ainult ükskord ammu natuke nuusutada.

Süüdimatust röövlist veel. Katsusin tol päeval nende destruktiivsete tungide mängimisel seesmist loogikat leida ja mulle tuli meelde miski, mis oli samal hommikul juhtunud: vaatasin oma vähemaganud silmadega telefonilaadijat, selle kõrval vedelesid käärid ja tuli korraks selline mõte, et lõikaks õige juhtme läbi. Mitte et ma näeks sellest erilist kasu tõusmas, vaid lihtsalt. Juhe, käärid, tavai, ühendame ära. Teadmine, et sellest tuleks jama, teeb ahvatluse ainult suuremaks.

Ja oleks see siis ainult see üks kord. Prillidest sõltuva inimesena tuleb mul sildadest üle minnes või müüridelt alla vaadates niipea, kui ma oma sügaviku kohal olemist märkan, õudne tahtmine prillid üle ääre kukutada. Telefonist pole mõtet rääkidagi, eriti suur tahtmine teda päästmatult käest poetada tuleb huvitaval kombel peldikutes. Viskaks kuivpeldiku kogumispaaki, laseks veega alla. Oi, ups, mis paha lugu juhtus, teate, mu telefon kukkus peldikusse.

Minna hiirega poolelioleva töö kausta peale, millest ma pole veel varukoopiat teinud, ja valida “Delete”. Oh seda häda ja õnnetust, näe, terve nädala töö kaotsis.

On ka üks lapsepõlvemälestus, kus isa lahendas maleülesannet ja mina tundsin õudset kiusatust nupud laua pealt ära lennutada – kuni ma ei pidanud vastu ja pühkisingi. Ega osanud vastata, miks ma seda tegin. Loomulikult küsiti, miks, ja mul polnud õrna aimugi.

Keegi pakkus kunagi hiljem, et ju sa ikka tähelepanu tahtsid, mida muud. Aga see tundub kahtlaselt ratsionaalne seletus. Kõiki neid muid lolle tahtmisi teha midagi pöördumatut ja mõõdukalt kahjulikku ei saaks küll selle arvele panna, suurem osa neist tuleb siis, kui publikut pole läheduseski. Kui juba käibeseletusi kasutada, võib sama hästi Vana Aadama kaela ajada.

Kusjuures praktikas olen ma otsuseid tehes täpselt vastupidine – viivitan viimase võimaluseni, ei taha end kuidagi siduda, tahaks kõik rauad kõrvuti tulle jätta. Piletite eelmüük ja hotellibroneerimine täidab mind õudusega – siis PEAN ma ju minema, raha juba raisatud! Või isegi: ma ei saa ju enam neid KÕIKI valida, kui ma olen ühe välja valinud. Ja otsin ettekäändeid, et kõrvale viilida. Oh, jah, näed, kassile vaja süüa anda ja üldse peaks praegu tööd tegema ja ma olen juba väsinud ka.

Võib-olla peaks oma Vana Aadamat vajalike otsuste kiirendamiseks ära kasutama, aga ega teda ei tea usaldada – niipea, kui mõtlesin selles kontekstis hotellide broneerimisele, tekkis kohe uus kiusatus: broneerida kõige kallim, kaugelt üle jõu, ja kohe kindlasti selline, mida ei saa tühistada. Laostada ennast ühe hiireklikiga.

Parem vist ikka oma kiiga-kaaga sündroomi juurde jääda.

Kakskümmend aastat varem

september 4, 2018

Väikese hilinemisega jõudis mu kätte algversioon reisipostituse pildist.

Panen võrdluseks juurde veel ühe ülesvõtte meie nostalgiakäigust:

Nagu näha, on kahekümne aastaga toimunud kaks olulist muutust: põõsad on kasvanud kõrgemaks ja meie oleme läinud teravamaks.

Kui nii edasi läheb, jõuame järgmise 20 aastaga juba 3D versiooni.

Kui juba reisimälestuste mäletsemiseks läheb, siis tuleb märkida, et lisaks sellele, et ma esimest korda elus lennukiga sõitsin, sain Budapestis ka esimest korda elus lahtise autoga sõita. Juuksed läksid näkku, aga tuul jahutas mõnusasti.

Esteetidel on tulevikku

september 3, 2018

Suvel kutsus ema meid oma sünnipäeval natuke tantsima, natuke tantsu õpetama, tegime siis paar barokinumbrit ja õpetasime mõnda lihtsamat külalistele ka.

Külaliste hulgas oli täditütre kolmeaastane poeg, kelle jaoks oligi sellel peol kaks eredat elamust: üks oli meie tants, teine oli paprika, mida ta sõi elus esimest korda.

Nüüd käisime A.-ga isa sünnipäeval, kus külas oli sama laps; seekord oli tal üks tähtis elamus mustikaga marmorseks värvitud vutimunade söömine; ja teiseks tuli välja, et ta oli olnud elevil, et tuleb tädi Notsu, sest siis saab äkki tantsida. Kahjuks tantsimiseni ei jõudnud, nüüd polnud nii palju tantsuruumi ka. Aga ikkagi! Laps igatses barokktantsijaid taga!

Mul on üks vana sõber, kes on regulaarselt mures, et nooremast põlvkonnast tulevad uuspuritaanid, kes hülgavad kõik esteetilised naudingud, riietuvad ainult praktilisse kotiriidesse või jõhvsärki, söövad ainult kõhu täitmiseks ja laseks sellegi söögi võimalusel toitelahusega asendada. Loodetavasti annab keegi talle nüüd teada, et on sirgumas uus põlvkond, kes 1) armastab huvitavaid toiduaineid; 2) hindab barokki.

Ei, ma ei arva, et suhkrupakid oleks olemuselt kurjad, pahelised. Ma olen valmis uskuma, et nad püüavad omal moel head, lihtsalt jumal, keda nad teenivad, on Kaos. Hea suhkrupakk peab puistama suhkrut lauale, põrandale, üle köögi, isegi kui inimene talle vastu töötab, korrajumalat teenib ja iga. paberivolti. ükshaaval. ja ettevaatlikult lahti voldib; või suhkrupakki imetasakesi kallutab. Nõrk suhkrupakk ehk vannub alla ja laseb suhkru klaasi, toosi, kaussi valada; vooruslik suhkrupakk aga vähemalt püüab; kui ei jõua tervet rehkendust, teeb pool, ka kaks suhkrutera köögipõrandal on parem kui puhtus.

*

Meie lähedale tehti mullu (või tunamullu? jõuad sa nüüd meeles pidada) mänguväljak, kus hakati ronima ja kiikuma kohe, veel enne, kui kõik jubinad paigaski olid. Nüüd on seal pea kogu aeg keegi turnimas, eri kellaaegadel eri põlvkonnad.

Täna kuulsin juba eemalt heledat lapsehäält:

“Need on minu AJUD! need on minu ajud, millest ma vitamiine saan!”

Mõtlesin, et kuulsin valesti.

Jõuan lähemale, laia rataskiige peal ja mööda kiigeposte turnib kolm nunnut väikest tüdrukut. Nagu välja tuleb, mängivad õnnelikult zombisid:

“Mul on pool aju, sul on pool aju ja Elol on pool aju… uuuuups! Elol ei ole üldse ajusid!”

“Mul on liiga suur aju! Ma plahvatan!”

Ütle nüüd veel, et tänapäeva lapsed ei oska rollimänge mängida.

*

Enne, kui ma alles välja läksin, kuulsin ma sealsamas pealt üht teist lasteseltskonda, kus üks tüdruk loendas oma pereliikmeid: “Kõige noorem meie peres on viiekuune! Ja siis vend… Ühesõnaga: õde, vend, kass, mina, ema, isa.”

Ei saa minust ikka kangelast.

Ustavad lugejad vast mäletavad, et minuga juhtub iga natukese aja tagant mõni õnnelik õnnetus – kunagi jätsin näpu puuhalgude vahele, viimasel ajal on mul saanud hobiks rünnata poste, küll pea, küll jalaga (näljasest peast, ühe päeva neljanda tantsutunni ja kui ka mitte tantsutunde arvesse võtta, siis kuuenda trenni algul – kui ma polnud veel taibanud, et kui ma söömise jaoks aega ei võta, läheb ka õppimisega halvasti – mispeale mul ei tahtnud tantsimine kohe üldse välja tulla). Nende ühine nimetaja on see, et mingeid tagajärgi ei ole peale selle, et mina hakkan kuskil viis kuni kümme minutit pärast äpardust pisardama, värisema ja võib-olla isegi väikest viisi pilti tasku ajama. Õnnetused ise on sealjuures koomilised, slapstick-komöödia vaimus – kuidas sa ei naera, kui keegi jookseb ilusat noormeest vaadates vastu posti või tahab näidata, et “mul on tegelikult veel energiat küll” ja vehib asja eest, teist taga jalaga, litaki kivisambasse sisse. Okei, too kunagine puuhalumoment oli naljamomendi poolest puudulik, siis ma olin veel noorem ega vallanud seda žanri veel nii hästi.

Täna, kallis lugeja, avasin ma õlipudelit. Õnneks ilma trammita.

Õigemini, avarii tabas mind seda kuramuse kilet või korgi pealt ära kiskudes, päris avamiseni ma ei jõudnudki. Ribast sikutades tuli ainult seesama rõngakujuline riba ära, noaga kaapides tuli pool plamassi, aga teine pool jäi peale. Ründasin seda noaga, ei tea, kas nuga oli liiga nüri või ma ise jälle liiga näljane ja teadagi, kuidas mu liigutuste sujuvuse ja kannatlikkusega siis lood on, ja nuga libises siuhti otsapidi nina ja ülahuule vahele. Mis tähendab, et õieti peaks vist rahul olema, et ta nüri oli.

Vingatasin, A. tuli kööki vaatama ja leidis mind, käsi suu eest.

Uuris, mis ma endaga tegin, mina üritasin läbi käe artikuleerida: “Ma ajasin endale noa nina alla! Ma ei julge vaadata! Ma ei julge vaadata!”

Ja näitasin talle ja sain niiviisi teada, et isegi verd ei tule. Tüüpiline minu trauma – palju kisa, vähe villa.

Otsisin kogenud koomik-kaskadöörina sügavkülmast välja vana hea viinapudeli, posti otsa jooksmise ajast juba tuttava, ja jahutasin ninaaalust, et paiste ei läheks.

Verd ei hakanudki tulema, kuigi väikese krammi ma endale sinna lõin – nüüd näen välja, nagu oleksin algaja vuntsikasvataja, kes on esimeses katsetuses pettunud ja oma kogenematu käega selle jälgi likvideerida üritanud.

Ja kõige selle tühisuse peale tundsin, kuidas süda hakkab pahaks kiskuma ja silme ees halliks. Jälle täitsa tüüpiline mina – printsess herneteral ja sünnipärane damsel in distress, kui liblikas laskub mu jalale, on kohe oih ja aih – aga naljakalt muidugi. Sedasorti printsess. Kui keegi mulle vappi hakkab koostama, paluks sinna, kuhu tavaliselt aadlikroon käib, joonistada banaanikoor, vapikilbile hädavares.

Pragmaatiline A., kes on jällegi kogenud… ee… treener? kõrvalosatäitja? soovitas mul selle peale süüa võtta.

Võtsin taldriku täis, hakkasin laua pealt tomatit haarama, et garneeringuks lõikuda – ja sain tomatilt elektrilöögi.

Maailma kurjusest jahmunud, ei julgenud ma enne midagi laual olevat puutuda, kui olin seal asuva läpaka vooluvõrgust välja kiskunud. Mõelge ise – võtan oliiviõli – saan noaotsaga augu sisse; võtan tomatit – annab särtsu. Mis veel majoneesi võttes juhtuks?

Nüüd on mul juba ammu kõht täis, maailm on mahenenud, teravad nurgad tasandunud. Nähtavasti tuleb mul leppida sellega, et isegi, kui minus pole piisavalt kangelaslikkust, on mul vähemalt supervõime söömise abil maailma sõbralikumaks paigaks teha. Ja söömata peast lööb jälle koomikutalent välja. Võidan igal juhul.

Teen erandi oma tavalisest poliitikast ja panen üles paar reisipilti – sest seal on mitu inimest peal ja vat nii ei saagi keegi kunagi täie kindlusega teada, kuidas ma välja näen. Kes juba ei tea, mõistagi.

Ühtlasi sobivad need kesksuve paiku blogosfääris kihanud teemaga “kuidas käivad riides keskealised naised”. Nagu näha juuresolevalt illustratsioonilt: erinevalt.

Meie mäe otsas, kuhu ronisime peaasjalikult selleks, et korrata 20 aasta tagust pilti. Pildi tegi kergelt pilves tundmatu sõbralik mees, kellel kukkus selle käigus isegi tobi hambust – muretsesime korraks, ega me ei põhjusta järjekordset tulekahju, aga kõik lõppes kahjutult.

Meie eeskirju rikkumas (sildile on kirjutatud “Võõrastele sisenemine keelatud”. Nagu näha näoilmeist, meeldib meile kuritegelik elu.

Ja viimaks üks pilt tõepoolest minust, aga pooleldi vastu valgust, nii et vaevalt keegi mind selle järgi ära tunneb, kes juba ei tea.

Székesfehérvári linnuses, kuhu ma esialgu ei viitsinud minna, aga kust ma pärast ei tahtnud enam kuidagi ära tulla.

Kakskümmend aastat hiljem

august 14, 2018

Kuidas küll ajad on muutunud! Kunagi elasime koledas ühikas, nüüd on selline tagasihoidlik tuba üksnes minu päralt (et keegi ei heidaks mulle ette finantsilist vastutustundetust, lisan, et see läheb mulle maksma 20 eurot öö, millest odavamat öömaja oleks selles linnas raske leida).

Muutunud on veel mõndagi: siginenud on uus metrooliin, nii et kui mina kukkusin näost ära, saades teada, et Viinist tulev buss paneb mu Kelenföldis maha, siis asjata: veerand tundi pärast bussist mahatulekut olin kesklinnas õige maja ukse taga. Selle veerandi sisse kuulus kõvasti kohmitsemist, ringivaatamist, kus metroo õieti võiks olla, ja piletiautomaadi juures mediteerimist, mis piletit mul kõige kavalam osta oleks.

Üha rohkem öeldakse poodides ja kohvikutes sisenejale “Szia!”. Selgituseks: see on küll täiesti normaalne tervitus, mitte släng, aga vanasti oli see tervitus inimeste vahel, kes üksteist hästi tunnevad. Uurisime KA käest, kas nii nüüd ongi.

“Jah,” ütles tema ja lisas: “Aga mina kui vanem naisterahvas… [jällegi selgituseks: ta on minust aasta jagu noorem] …kui mulle ütleb keegi noor inimene poes “szia”, siis mina vastan [heidab jäise pilgu üle prillide, lükkab alahuule põlglikult ette ja lausub mokaotsast] “Jó napot kívánok”.

Ja meenutas seda, kuidas talle esimest korda elus “csókolom” öeldi (see tähendab sõna-sõnalt enam-vähem “suudlen teid”, aga praktiliselt märgib see staatusevahekorda – niiviisi ütleb laps täiskasvanule ja noor vanemale inimesele) ja ütles, et see on üks tervitus, mida tema oma lastele sisse dresseerinud ei ole, las ütlevad “Jó napot kívánok”, mis on sama viisakas, aga egalitaarsem.

On tekkinud uusi keni söögi- ja joogikohti, täna lähen üritan mõne romkocsma oma käe peal üles leida, sest korterikaaslased lähevad linnast välja. Loodan kõvasti ühistranspordi peale, sest eile käisime nostalgiatuuri tehes kogemata 26 km maha (“vähemalt”, väitis KR pärast kaardi uurimist – matemaatika käis sel moel, et KA sammulugeja näitas 15 kilomeetrit, aga temaga kohtumiseks olime meie enne pool tundi jalutanud ning pärast temast lahkumist jalutasime hilisõhtul kõigepealt veel nii paarkümmend minutit Margiti saareni ning seejärel kõndisime ühest saare otsast teise ja selle pikkus olevat 5 km, noh ja siis tuli ka saare pealt äratulemiseks veel jalutada) ja mul on jalad sõna otseses mõttes villis.

Olin nimelt Český Krumlovi puhaste tänavatega ära hellitatud ja ära unustanud, et sandaalidega linna peal käies läheb tavaliselt liiv sandaali sisse ja hakkab seal tegusid tegema.

Tegime kohalikele palju nalja sellega, et käitusime tüüpilise turistina – “vabandust, palun, kas te saaksite meist pilti teha?” – väga ebatüüpilistes kohtades: koleda ühika taustal; koledal sillal Budaörsi tee kohal; Móricz Zsigmond körtéri bussipeatuse taustal. Võib-olla õnnestub mul siia kunagi ka näitlikke illustratsioone panna.

*
Täna käisin üksi väljas hommikust söömas, aga tegin selle vea, et jäin jokutama ja olin välja minnes kole näljane ja õnnetu. Sellisena tundusid pooled kohad – kõik need lahedad romkocsmad, mis peaks idee järgi mulle väga meeldima – liiga kärarikkad või vale toiduga või mis kõik veel. Lõpuks leidsin juudi linnajaost ühe raamatupoe, mis pakkus ka kohvi ja saiakesi – ja tasuta kraanivett, mis oli Ungaris kohta meeldiv üllatus -, ning sain seal kohvi, kaneelisaia ja elu esimese bageli – mida, nagu välja tuleb, hääldatakse ka ungari keeles “beigel”, ungari keeles muidugi lahtiste e-dega. See beigel oli hästi hea, seest nätske, pealt krõbe, paksult musti seesamiseemneid täis, ja juurde anti päris tore võikäntsakas. Moosi ka.

Selle kõige peal toibusin nii ära, et jaksasin edasi või tagasi jalutada ning leidsin imelise kaltsuka ega suutnud ühele seelikule vastu panna – no mis ma nüüd küll oma pagasiga teen. Panen lennukisse minnes kõik seelikud korraga selga või.

Linnast endast on mul selline üldine märkus, et Budapest on linn, mis võidaks tohutult autoliikluse piiramisest või vähemalt kiiruse langetamisest. Praegu on siin autodest õhk väga must, õudselt palju müra – isegi tuppa sisse kostab ja me ei ole ju isegi mingi körúti peal – ja jalakäijana on kohutavalt vähe ruumi, kõnniteed on väiksematel tänavatel imekitsad, kuigi jalakäijaid on palju, eriti turismikohtades. Pmst veetsin ma pool aega sõiduteel, sest muidu oleks sinna pidanud astuma vastutulija; ja kui jalakäijad on nagunii sunnitud sõiduteel käima (sest iga kõnnitee on lõppeks kahesuunaline tee), siis võiks juba üldse jagatud ruumi põhimõttel tänava teha. Mu arvamus Eesti linnaruumi edenemisest paranes hoobilt.

Prahas oli ehk mingil määral sama häda, aga Budapest on palju hullem.

*

Ungari keel on mul ikka jube roostes, täna ajasin näiteks üvegi ja pohári sassi (esimene on see klaas, mis näiteks akna või prillide ees käib, teine on see, millest juuakse). Eile käisime Óbudas ühes Genni suveõuesid meenutavas folksugemetega muusikat mängivas vabaõhukõrtsis (Kobuci kert on nimi) söömas, rääkisin 20 aastat taguste ungari pooltuttavatega juttu ja pidin selle juures kogu aeg käed appi võtma ja moodustama lauseid stiilis “siis need noh teevad seda noh…”.

Aga välja õnnestus mul vist jälle näha nagu kohalik – paari tunni jooksul, mis ma väljas käisin, küsiti mult kolm korda teed. Kaks küsijat olid ungarlased.

—————————————————————————-
Tukastasin, ärkasin, oli hämardunud, kuulsin suurt kolinat: VIHM!

—————————————————————————-
KR meenutas nüüd, et “üveg” tähendab lisaks akna- ja prilliklaasile ka pudelit, nii et nüüd ma saan alles õieti aru, miks teenindajad mind nii ümmarguste silmadega vaatasid. Pmst hoidsin ma veepudelit käes ja küsisin, kust ma pudeli saaks.