Nipikesi perenaisele

august 11, 2017

Mõtlesin jupp aega, äkki peaks hoopis toidublogisse panema. Äkki pärast panengi.

Igatahes.

Kui unustada poolik Jänksi tarretis külmkappi ja avastada see paar kuud hiljem, saab toreda suure kummikommi!

Mis anomaalia

august 2, 2017

Juhtuvad veidrad asjad, eraldi võttes mitte nii väga, aga kui neid kobaras vaadata, vat siis.

Käisin trupikaaslase sugulase sünnipäeval tantsimas ja minu suureks üllatuseks anti selle eest kümnekas. Ei oota ju tuttava tuttava peol esinemise eest muud kui kohvi ja kooki.

Paar päeva hiljem märkasin kontoseisu vaadates, et veider summa on arvele kukkunud. Ei ole mina kellelegi sellist arvet saatnud ja keegi mulle niisama võlgu nagu ka ei oleks. Kodus vaatasin täpsemalt: Konsum on mulle poeskäimise eest dividende maksnud.

Täna käisin turul tomatit ostmas ja mainisin müüjale, et mul võib-olla pole talle peenraha tagasi anda, ma olen oma mündikoti ära kaotanud. Müüja: “Ah teie oletegi see, kes peenrahakoti ära kaotas?” (hõikab leti teise otsa teisele müüjale: “Kas sul on see rahakott kaasas?”) “Te jätsite selle leti peale ja ise veel rääkisite, et ei leia peenrahakotti üles. Aga jätsite siiasamasse leti peale!”
Lähen leti teise otsa teise müüja juurde, tema lehvitab mu mündikotiga ja küsib: “Kas see on teie kott?” Minu, minu jah! Ilus, armas mündikott!

Huvitav, kas seda anomaaliat saaks kuidagi üldsuse hüvanguks kasutada. Näiteks õnnestuks äkki sõna otseses mõttes sitast saia teha.

*

Tomatitest rääkides – lisaks kõigele muule heale, mis R. sünnipäeval käimisega kaasas käis:

et sai hääletada, mis oli täpselt nii mõnus ja tore, kui me mäletasime, ja mille käigus sai nalja: ootasime ühel ristteel pealesaamist, kui kõrvalteelt hakkas auto meie juurde tagasi tagurdama; mõtlesime, et keeras valesti ja nüüd läheb meie suunas, äkki saab peale, aga sealt ilmus hoopis välja paar poolalasti mehepoega, kes hakkasid esitama isase kutsehüüde “Lähme järve äärde! Ärge minge sinna, tulge meiega järve äärde”; ep. väitis, et talle meenutab üks ühele seda Rentsi lingitud Planet Estonia videot, ja see pakkus aruteluainest: kas nende pilk oli liiga hägune, et aru saada, kui vanad me oleme, või neile lihtsalt meeldisid vanemad naised; aga autojuhid olid kõik maru erinevad, nii tore;

et isegi kui vihma sadas, sättis see end selle aja peale, kui me ilusti autos varjus olime;

et peol koos kohaliku koorekihiga – esindatud oli kultuurimaja, raamatukogu, kool, kirik, muuseum ja üldse kunstielu -, kellest ma peaaegu kedagi ei tundnud, oli ometi sundimatu ja sõbralik olla, ja järgmisel päeval ikka sama sundimatu ja sõbralik edasi – R. korraldas isegi hommikusöömise sealt toast ära, kus mina magasin, et ma ikka magada saaks, ja kui sealt hommikul läbi käis, vabandas: “Maga edasi, mul on ainult vaja “Klaaspärlimängust” üht tsitaati kontrollida,” – ja ma magasin nii palju, olgugi et võõras kohas, ja üleüldse oli nii häirimatu olla, et ma mõtlesin pärast – R.-ga suhtlemine kurnab mind uskumatult vähe, nii vähe, et ei tea, kuidas seda kirjeldada, noh – nii vähe, nagu ta polekski inimene;

et rannas oli ilus ja vesi kannatas ujuda ja kõrkjatuusti tagant merre minnes ei pidanud riietega minema (protseduur: trikooga kõrkjatuusti taha, trikoo seljast, ise vette, ujuda, veest välja, kuivaks, trikoo selga tagasi, viksilt tagasi seltskonna juurde, kellest mõnel on tsölibaat ja mõni lihtsalt ei taha teiste tisse vaadata ja eks ma teiste nina all olles võin nendega ju nii palju arvestada ka);

oli seal peol lisaks headele söögiasjadele nagu juust ja tort kaks päris võrratut söögiasja: kastiga moosipirukaid ja tomateid. Ma rõõmustasin seda nähes kohe: ometi kord saab rahus tomateid süüa, ilma et nad kohe otsa saaks! ja sõin rahus ja ei saanudki!

Sest siin kodumail vibelen ma pidevalt õhukesel tasakaalujoonel ihnuse ja apluse vahel: ühest küljest läheb niigi tomatite peale ebaproportsionaalne osa eelarvest (kui ma poest häid tomateid tahan, mitte mingeid suvalisi), teisest küljest saavad nad ikkagi kogu aeg otsa.

Tänase mündikoti tagasisaamiskäigu ajal õnnestus küll turu pealt ka väheke mõistliku hinnaga tomatit saada. No mis asi see nüüd küll on.

Aga suur isu on millalgi veel niisama sinna R. juurde suvitama minna.

————————————————————–
PS ehk järg: täna läksin linna peale asju ajama, nägin üht harvanähtavat tuttavat, läksime temaga sööma ja lõpuks selgus, et ta tahab ise välja teha.

Siilijuust (unemajandus)

juuli 16, 2017

Mul on liiga palju tegemist olnud, et sisukat juttu kirjutada, nii et ainult unenägudest jaksab.

Igatahes nägin unes poes üht tuttavat, kes mainis muu jutu sees, et kui te juba nagunii ökojuustu teete, siis võiks need sertifikaadid muretseda, saaks kallimalt müüa …

Mispeale mina pistsin vahele, et ei tee ökojuustu, lihtsalt teeme ise juustu, ostame mingit suvalist piima ja sellest teeme, ei ole eriline ökopiim.

Mispeale tema ütles, et miks mitte siis ökopiimast teha. Või mingite eriliste loomade piimast. Näiteks tema ise teeb siilipiimast juustu.

Ma tegin “ohoo” ja jõudsin esitada mitu küsimust: kust ta siilipiima saab, kas ise lüpsab, kas see on raske, kuidas siili lüpstakse – tõepoolest, meil käivad aias kogu aeg siilid, äkki peaks kah lüpsma hakkama – kui tuli mõte, et järsku, järsku ei olnud see tal üldse tõsine jutt ja ta on kogu see aeg mind hanitanud.

Kultuuride kohtumine

juuli 5, 2017

Naiivis on alatasa mõni välismaalasest baaripidaja tööl.

Tema (särava naeratusega): And how are you today?

Mina (segaduses, olemata suminas päris kindel, mis keeles ta üldse rääkis): Ömmmmm…

Tema (vankumatult särava naeratusega): How are you today?

Mina (saanud küsimusest aru, aga tundmata endas jõudu vastata, rääkimata analüüsimisest, kas ta on nii välismaalane, et üritab tõsimeeli eestlastelt sellist smalltalki välja meelitada, või tahab ta pärisel teada): Öäöee… (unisena nagunii! võideldes sooviga näoli baariletile kukkuda ja magama jääda).

Tema ütleb midagi seltskondlikku ja naerab viisakalt.

Mina (mõeldes, et mulle kättesaadavas valimis pole siiani ükski teenindaja teadnud, misasi on Garibaldi, ärme hakka keeruliseks ajama): I would have a Campari with orange juice, please.

Ma pole iial NII ohtra Campariga Garibaldit saanud. Võib-olla leidis ta, et ma vajan midagi ergutavat. Või siis pani lihtsalt umbes ja välja kukkus 50/50.

Mõtlesin ka, kas ma peaks oma seltskondliku kohmakuse pärast piinlikkust tundma, aga teisest küljest: viisakusel on eri kohtades eri nüansid; kui ta on välismaale tulnud, siis ta vast tahabki kohaliku kultuuriga tutvuda, ja juba ta saigi õppetunni: näidiseestlane (mina) tajub nii isikliku (ja ohtra) sõnastusega küsimust heidutavana ja tõmbub karpi.

PS: ja ma ei saa aru. Igasugustes testides olen ma muudkui ekstravert ekstraverdi otsa, aga viimased paar kuud on küll nii introvertne tunne, et tahaks lausa, et oma teokarp oleks kogu aeg kaasas, kus sees kerra tõmmata.

Põnev androidiunenägu

juuni 28, 2017

Ei tea, kas haigest peast tulevad põnevamad unenäod või mis.

Unes oli nii, et kui ma aga kedagi kohtasin, tuli välja, et ta on droidiks muutunud. Droidid olid inimeste vastu üldiselt väga vaenulikud, aga ma leidsin kaks tuttavat, kes olid endiselt sellised, nagu nad inimestena olid olnud: Goblin ja Ulvi. Koos nendega asusime teistele tõestama, et droidid ja inimesed saavad sõbralikult kõrvuti elada.

Hakkas juba paistma, et meie üritust saadab edu, kui tuli uus mure: üks (vaenulik) droid hakkas päästmatult rikki minema, tähendab, oli suremas, keegi ei osanud teda parandada. Tuli välja, et keegi polnud inimesi droidideks tehes arvestanud nende parandamisvajadusega; inimeste arstimise meditsiin oli palju paremini välja arenenud, aga mis sellest nüüd kasu oli, kui kõik (peale minu) olid droidid?

Minu droidsõbrad olid veel terved, aga oli selge, et kui ma ei taha neid peagi kaotada, tuleb ruttu mingi ravivõimalus leida.

Aga siis helises äratuskell.

See hetk, kui ma olen jõudnud suurest teest nii kaugele, et omaenda sammude kõla on kõvem kui automüra; hirmunud kõrvad kuulatavad, liigatavad ja julgevad end jälle avada.

Kassi-inimese huvitavast anatoomiast on siin ennegi juttu tulnud, aga nüüd hakkab tunduma, et vähe sellest: ka eri kasside joonistatud inimesed tuleks eri kujuga.

Minus süveneb nimelt kahtlus, et mu must kass kohtleb mu käsi nii, nagu teise kassi pead.

Kui hall kass teda tervitama tuleb, nina õieli, sirutab ta oma nina talle vastu ja nuhutab vastu. Mis siis, et hall kass talle närvidele käib – kui too käitub viisakalt, käitub ka must kass viisakalt, kuid endassetõmbunult, üritades kontakti miinimumini piirata: niipea, kui kassikombed lubavad, pöörab oma nina toidukausi poole.

Praegu, kus ta on ikka veel koduarestis, suhtleb ta põhiliselt minuga ja kui ma poleks mõistev ja tolerantne, võiks ma lausa solvuda: kui mina üritan temaga nina kokku panna, tõmmatakse nina jahmunult eest ära, kuni kael on kenus nagu vanavene hobusel. Aga sirutan ma sõrme välja, pannakse nina sellega viisakalt kokku ja võib-olla nühitakse isegi põsega (ja üritatakse minu sõrmega oma kõrvaauku urgitseda, aga see selleks).

Käsi ta ei diskrimineeri, vasak käsi on tervitamiseks sama hea kui parem. Ainult minu päris nina ei kõlba ninalemiseks.

Milline imelik loom see inimene küll sellise pilguga vaadates on – kaks pead, kummalgi viis nina.

Eks ma ole hõisanud, kui turvaliselt ehitatud isud mul on – magusat liialt süüa ei saa: paar kommi ja ei taha mitu päeva magusat nähagi; päris purju juua ei saa, joon klaasi või kaks ja äkitselt hakkab alkoholi maitse vastu ja tuleb hoopis õudne isu vett kaanida; vahukoort pole üksi süües mõtet poolt pakkigi teha, lõpp ajab ikka iiveldama. Mõttejõuga end vaos hoidma ei pea, isud hoiavad ise.

Aga vahel on see nii tüütu! Naudin oma esimest kohvi, heal juhul teistki, aga kolmas enam sisse ei läheks, ei oleks hea, ei ärataks isu. Kohvijoomine on suur mõnu, aga või ma saan seda siis igal hetkel mõnuleda!

Või siis alkoholiga – mulle meeldib, kuidas ta mulle mõjub, aga seda mõju ei ole eriti võimalik kogeda, kui ma olen teda juhtumisi liiga hiljuti juba kogenud. Võtsin täna väljas kohvi kõrvale klaasikese likööri; pärast, tükk aega hiljem, tegin kodus salati, kuhu kõrvale oleks valge vein sobinud, ja mul OLI valget veini – aga ei saa juua, sest kõht, nina, keel ja üldse kogu organism ütleb “tänane joomine on juba joodud.” Teinekord järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval, pealtnäha asja eest, teist taga, sest mul ei käi sellist pohmelli, millest teised räägivad. Ei mingeid koledaid nähtusid, selle poolest oleks lausa tore joodikuks hakata, aga sunnik ei maitse muidu kui ainult natuke ja piisavalt harva. Justkui mingi sõralise organism, mitte primaadi oma. Pean hoolega vaatama, kuhu ma oma kohvitassi või veiniklaasi ajastan: paigutan valesse, tähelepanematusse hetke ja olengi mõnu asja eest, teist taga ära raisanud, pärast oleks jälle tähelepanu, aga pole talle seda mõnu pakkuda.

Tervislik, turvaline, odav pidada pealegi. Ent mis mõnud saamata jäävad!

————————————————————————————————-
(ja kas mind ähvardab, et rõõmusid tuua ei saa ega kaua mul ela laulud*?)

Tuli tunne, et tahaks tsiteerida mõnd kohta oma lukutagusest postitusest ja sealt hargnenud vestlusest.

Seal tuli jutuks, kuidas ma tutvusin noortega, kes päästavad supermarketitagustest konteineritest korralikke toiduaineid; aga sõprade seas oli sellest ennegi juttu olnud. Tsiteerin:

“Nagu surikaadiefekt (tuntud ka Baaderi-Meinhofi fenomeni nime all) ette näeb, oli üks sõbranna mulle kõigest nädal varem kirjutanud (kirjaviis muutmata, see on tema sihipärane meilimiskeelepruuk, kui vaja, oskab ta õigekeelt paremini kui… kui üldse keegi, võiks peaaegu öelda):

järsku peaks algatama mingi ökoräpa kampaania; analoogne nt veganlusele ja freeganismile. — see olla see kui toitud äravisatud toidust poodide prügikastides, mille kuupäev on kukkunud.

(mulle tundus se küll ses mõttes inetu et päris kodutute eest sööd ära nimodi. a se vist oligi riikides kus kodututel on niipalju supikööke et nad prügikastist toitu ei viitsi otsida ja sis selle niši täidavad need hullud. mõistlikud, tähendab.)

noh, et nagu vanasti: üleni on vaja pesta max kord nädalas, nagu laupäeviti saunas käidi. pead pesta ei ole vaja iga päev, kõige tihem 5 p tagant, siis pole ka palsamit ega midagi vaja. pesupulbri järgi haiseda ei ole vaja.

Ma võin nüüd kodutute toidu ärasöömise mure peale vastata, et seda hirmu ei ole: seda kraami jäi veel lademes. Eriti paprikat, kartulit ja porgandit. Sellist, mis on enne äraviskamist viisakalt kasti või kilekotti pakendatud, justkui ekstra selleks, et suvalise prügiga segamini ei läheks.”

Andsin sõbrannale postitusest viisakalt teada ja märkisin talle, et ei taha seda infot väga laialt laotada: et rangelt võttes on see tegevus illegaalne, sest konteiner on poe oma ja mõnel poel, kellest seal juttu on, võib tulla paha mõte see luku taha panna või muid inetusi teha.

Sõbranna imestas:

ja miks see illegaalne on? – kui vargus, siis kelle oma on äravisatud kurk? prügiveofirma varandus?

samahästi on illegaalne tegevus kui ma tee kõrvalt prahti üles korjan.

Mina märkisin, et näiteks selle loogikaga, et konteiner on poe oma. Ja et noored rääkinud, et neid on ähvardatud, sõimatud ja lubatud politsei kutsuda.

Ning lisasin:

Poe huvi konteinerit valvata ja sellele ligipääsu keelata peitub ilmselt selles loogikas, et “kui sa tasuta võtad, siis ei tule sa raha eest ostma”. ettekujutus saamata jäänud tulust. Protestantlikud väärtused vbla ka ( on amoraalne, kui keegi saab midagi, selle eest maksmata).

Ning et Hispaanias olevat hoopis teine suhtumine, poodnikud tulevad vahel lausa ise pakkuma ja keegi ei tee nägusid, kui sa ka päevavalges konteinereid puistad.

Tema vastu:

aga täitsa huvitav oleks, kui ajakski asja niikaugele et tuleks politsei – ja siis ehk saaks teada, mis paragrafi alla see käib?

prügikast on poe oma, aga kas äravisatud kraam on ka nende oma, ja vargus on vargus, kas müügisaalist või prügikastist?

sõimamine käib ka paragrafi alla, see on kindel. ajaa, ja kui politsei otsustab, et oli tarbetu väljakutse, siis selle eest peaks teoreetiliselt väljakutsuja hoopis sõimata saama.

: )

loogika ei ole pädev, poodnikel, tähendab, kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi kui teinekord juhtub raha olema ja ostan midagi mida prügikastis ei ole. noh, nagu piraatfilmid. kui ma vaatan tasuta ära siis pigem ka ostan, kui on hea asi ja tahan paremat versiooni, või järgmisi, v analoogseid.

Ning meenutas Hispaania suhtumisega analoogset näidet Prantsuse kultuurist:

ühes pierre richard’i filmis. miskipärast ta pidi mõnda aega tänaval elama ja turul siis kui kinni panema hakati ülejäänd ja äravisatud kraami korjama. õngitseb seal mingit gemüüset, ütleme mädand õuna, tuleb kuri onu ütleb: ära neid võta! p.r. ehmatab ära, viskab üleskorjatu tagasi, onu, kes pole tegelt kuri, aint järsusõnaline: näe, võta need, need on palju paremad, pole mädand ega midagi.

Mulle tundus see vestlus levitamisväärne, küsisin, kas võin tsiteerida, vastus:

tsiteeri palju kulub.

marvan et tegelt poeinimesed kelle oma on prügikast kardavad prükkareid kui niisuguseid et haisevad ja sittavad ümberringi. umbes et määrivad nende puhta prügikasti ära. ja et mine tea mis veel teevad, lihtsalt hirm Teiste ees. kelle peamine viga on see et nad ei ole nagu Meie. pealekauba veel muidki muidugi, ega keskmiselt prükkarid ei ole kenad ja viisakad inimesed, eriti mingis toksikojoobes.

sis olekski paras neile kui nad kutsuvad politsei et appi prükkarid ja sis tuleb välja et prügikasti kallal on doktorandid ja teoloogiamagistrid jms hoolitsemas et jumalavilja raisku ei läheks ja ei sitta midagi. muidugi et purukaine peab olema sinnajuurde, et ühtki ettekäänet ei oleks puuri pista.

Hmm. See tekitab minus peaaegu kiusatuse end sihipäraselt arreteerimiseks välja panna, kuigi ma ei kvalifitseeru ei doktorandiks ega teoloogiamagistriks. Kui see ainult neil korilastel, kellel seda toitu rohkem vaja läheb, jahimaid ära ei rikuks.

Igatahes olen ma sajaga nõus selle loogikaga, et “kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi, kui teinekord juhtub raha olema,” toimib muide ka vastupidi – vt kuidas mul kaob tuju kaubanduskeskusest üldse midagi osta, kui mult seal peldiku eest raha küsitakse. Siis on mul tunne, et ma olen juba oma ostlemise va peldikupiletiga ära ostelnud, aitab küll.

Igasugused degustatsioonipakkujad on küll selle matsu välja jaganud.

Ja isegi kui isikliku tänuvõla loomine kõrvale jätta, teeb “jumalavilja raiskuminemise” mure mind kurjaks poodide vastu, kes sellest ei hooli – nagu näiteks üks mitmes eri poes töötanud inimene lukutaguses kommentaariumis kirjeldas, et “alguses võisid töötajad sümboolse summa eest osta viimase kuupäevaga tooteid, aga mingil hetkel leiti, et parem ikka ärgu ostku. Ülejäägid visati ühte konteinerisse, mis keerati lukku, et keegi ligi ei pääseks”. Grrrrr. Kui ma järgmiselt kommentaatorilt kuulsin, et tema ema poes “saavad töötajad veel kõlbliku toidu omavahel ära jagada, mõnikord tuleb seda mitu kastitäit ja siis saadetakse üht-teist mu lastele ka,” siis tuli kohe tahtmine edaspidi oma poekäigud sinna poodi sättida. Näedsa, jagate oma ülejäänud toidu laiali ja lisaks sellele, et teie palk on suur taevas, saate ka täiesti maise hea kuulsuse!

Nagu ma lukutaguse postituse lõpus mainisin: “Nii see läheb, kui lapsena palju tiigriraamatut lugeda: võtsin eluks ajaks südamesse, kuidas rosinakukkel lombis nutab, kui ta kardab, et söödud ei saa; või riisipuding külmkapis.”

Kõndisin poes, panin vajalikke asju korvi: suitsukondid – olemas; juust – olemas; või – olemas; võtaks sealt kapist värsket leiba ka.

Võtsin käekotist ilusti korralikult kaasavõetud kilekoti ja pakkisin leiva sinna sisse.

Teen veel ühe tiiru, et kas midagi jäi veel puudu, heidan pilgu korvi, et kontrollida: suitsukondid – olemas; juust – olemas; või – olemas, aga kuhu leib sai? ma ju mäletan, kuidas ma käekotist kilekoti võtsin ja leiva sinna sisse pakkisin?

Aa.

Näed, kui kasulik on oma ostukorv viimasel hetkel üle vaadata. Näiteks saab niiviisi ausaks ostjaks jääda. Ma kahtlustan, et mul oleks lastud südamerahuga, leib käekotis, kassast läbi jalutada.

Ainult et nüüd mõtlen, et kui üks noormees mulle mitu korda märgatavalt pilke heitis, siis ei pruukinud see olla sellepärast, et ma nägin hea välja või imelik välja või mis iganes moodi veel välja saab näha, vaid sellepärast, et ta nägi, kuidas ma sundimatult leiva käekotti panen, ja kaalus, mida nüüd tema peaks tegema ja mida sellisest inimesest arvata.