Kakskümmend aastat hiljem

august 14, 2018

Kuidas küll ajad on muutunud! Kunagi elasime koledas ühikas, nüüd on selline tagasihoidlik tuba üksnes minu päralt (et keegi ei heidaks mulle ette finantsilist vastutustundetust, lisan, et see läheb mulle maksma 20 eurot öö, millest odavamat öömaja oleks selles linnas raske leida).

Muutunud on veel mõndagi: siginenud on uus metrooliin, nii et kui mina kukkusin näost ära, saades teada, et Viinist tulev buss paneb mu Kelenföldis maha, siis asjata: veerand tundi pärast bussist mahatulekut olin kesklinnas õige maja ukse taga. Selle veerandi sisse kuulus kõvasti kohmitsemist, ringivaatamist, kus metroo õieti võiks olla, ja piletiautomaadi juures mediteerimist, mis piletit mul kõige kavalam osta oleks.

Üha rohkem öeldakse poodides ja kohvikutes sisenejale “Szia!”. Selgituseks: see on küll täiesti normaalne tervitus, mitte släng, aga vanasti oli see tervitus inimeste vahel, kes üksteist hästi tunnevad. Uurisime KA käest, kas nii nüüd ongi.

“Jah,” ütles tema ja lisas: “Aga mina kui vanem naisterahvas… [jällegi selgituseks: ta on minust aasta jagu noorem] …kui mulle ütleb keegi noor inimene poes “szia”, siis mina vastan [heidab jäise pilgu üle prillide, lükkab alahuule põlglikult ette ja lausub mokaotsast] “Jó napot kívánok”.

Ja meenutas seda, kuidas talle esimest korda elus “csókolom” öeldi (see tähendab sõna-sõnalt enam-vähem “suudlen teid”, aga praktiliselt märgib see staatusevahekorda – niiviisi ütleb laps täiskasvanule ja noor vanemale inimesele) ja ütles, et see on üks tervitus, mida tema oma lastele sisse dresseerinud ei ole, las ütlevad “Jó napot kívánok”, mis on sama viisakas, aga egalitaarsem.

On tekkinud uusi keni söögi- ja joogikohti, täna lähen üritan mõne romkocsma oma käe peal üles leida, sest korterikaaslased lähevad linnast välja. Loodan kõvasti ühistranspordi peale, sest eile käisime nostalgiatuuri tehes kogemata 26 km maha (“vähemalt”, väitis KR pärast kaardi uurimist – matemaatika käis sel moel, et KA sammulugeja näitas 15 kilomeetrit, aga temaga kohtumiseks olime meie enne pool tundi jalutanud ning pärast temast lahkumist jalutasime hilisõhtul kõigepealt veel nii paarkümmend minutit Margiti saareni ning seejärel kõndisime ühest saare otsast teise ja selle pikkus olevat 5 km, noh ja siis tuli ka saare pealt äratulemiseks veel jalutada) ja mul on jalad sõna otseses mõttes villis.

Olin nimelt Český Krumlovi puhaste tänavatega ära hellitatud ja ära unustanud, et sandaalidega linna peal käies läheb tavaliselt liiv sandaali sisse ja hakkab seal tegusid tegema.

Tegime kohalikele palju nalja sellega, et käitusime tüüpilise turistina – “vabandust, palun, kas te saaksite meist pilti teha?” – väga ebatüüpilistes kohtades: koleda ühika taustal; koledal sillal Budaörsi tee kohal; Móricz Zsigmond körtéri bussipeatuse taustal. Võib-olla õnnestub mul siia kunagi ka näitlikke illustratsioone panna.

*
Täna käisin üksi väljas hommikust söömas, aga tegin selle vea, et jäin jokutama ja olin välja minnes kole näljane ja õnnetu. Sellisena tundusid pooled kohad – kõik need lahedad romkocsmad, mis peaks idee järgi mulle väga meeldima – liiga kärarikkad või vale toiduga või mis kõik veel. Lõpuks leidsin juudi linnajaost ühe raamatupoe, mis pakkus ka kohvi ja saiakesi – ja tasuta kraanivett, mis oli Ungaris kohta meeldiv üllatus -, ning sain seal kohvi, kaneelisaia ja elu esimese bageli – mida, nagu välja tuleb, hääldatakse ka ungari keeles “beigel”, ungari keeles muidugi lahtiste e-dega. See beigel oli hästi hea, seest nätske, pealt krõbe, paksult musti seesamiseemneid täis, ja juurde anti päris tore võikäntsakas. Moosi ka.

Selle kõige peal toibusin nii ära, et jaksasin edasi või tagasi jalutada ning leidsin imelise kaltsuka ega suutnud ühele seelikule vastu panna – no mis ma nüüd küll oma pagasiga teen. Panen lennukisse minnes kõik seelikud korraga selga või.

Linnast endast on mul selline üldine märkus, et Budapest on linn, mis võidaks tohutult autoliikluse piiramisest või vähemalt kiiruse langetamisest. Praegu on siin autodest õhk väga must, õudselt palju müra – isegi tuppa sisse kostab ja me ei ole ju isegi mingi körúti peal – ja jalakäijana on kohutavalt vähe ruumi, kõnniteed on väiksematel tänavatel imekitsad, kuigi jalakäijaid on palju, eriti turismikohtades. Pmst veetsin ma pool aega sõiduteel, sest muidu oleks sinna pidanud astuma vastutulija; ja kui jalakäijad on nagunii sunnitud sõiduteel käima (sest iga kõnnitee on lõppeks kahesuunaline tee), siis võiks juba üldse jagatud ruumi põhimõttel tänava teha. Mu arvamus Eesti linnaruumi edenemisest paranes hoobilt.

Prahas oli ehk mingil määral sama häda, aga Budapest on palju hullem.

*

Ungari keel on mul ikka jube roostes, täna ajasin näiteks üvegi ja pohári sassi (esimene on see klaas, mis näiteks akna või prillide ees käib, teine on see, millest juuakse). Eile käisime Óbudas ühes Genni suveõuesid meenutavas folksugemetega muusikat mängivas vabaõhukõrtsis (Kobuci kert on nimi) söömas, rääkisin 20 aastat taguste ungari pooltuttavatega juttu ja pidin selle juures kogu aeg käed appi võtma ja moodustama lauseid stiilis “siis need noh teevad seda noh…”.

Aga välja õnnestus mul vist jälle näha nagu kohalik – paari tunni jooksul, mis ma väljas käisin, küsiti mult kolm korda teed. Kaks küsijat olid ungarlased.

—————————————————————————-
Tukastasin, ärkasin, oli hämardunud, kuulsin suurt kolinat: VIHM!

—————————————————————————-
KR meenutas nüüd, et “üveg” tähendab lisaks akna- ja prilliklaasile ka pudelit, nii et nüüd ma saan alles õieti aru, miks teenindajad mind nii ümmarguste silmadega vaatasid. Pmst hoidsin ma veepudelit käes ja küsisin, kust ma pudeli saaks.

Advertisements

Lehvitus

august 12, 2018

Nüüd, juba Viinist postitan Český Krumlovi kulissi moodi tugevast majast pilti ka (kujutate ette, mina ja tegin oma udutelefoniga pilti).

Selline maja on vist pmst nagu see aasta või paari tagune uus mood, kus Chanel tuli välja toodetega, mis näevad sihilikult välja nagu odavad Kadaka turu koopiad.

Viinis olen praegu hiiglaslikus toas. Tõsiselt, väiksema võimla mõõtu; see tantsukoolikaaslane, kes mu siia magama pani, äge hallipäine üle seitsmekümnene naisterahvas pani paar peeglit voodiotsa ette (peegeldav pool väljapoole), et mul hubasem oleks.

Gambamängija, aga mängib ka plokkflööti ja barokktšellot, ülemise korruse toas oli eraldi pillide hoidmise sein.

Autojuhtimisel suhtub eeskirjadesse loominguliselt, nii et ma hakkasin vahepeal juba endas kahtlema ja kaaluma, et kui liiklusmärgi peal näitab must nool alaspidi ja punane nool ülespidi, siis äkki see tähendabki, et me võime just edasi sõita.

Tšehhi putukad on kuidagi väga rahuarmastavad. See, et meil on paar korda herilane aknast sisse käinud ja rahuarmastavalt ära läinud, kui lõpuks otsusele jõudis, et see on aken ja tema tahab sealt välja minna, mind väga ei üllatanud, sest kodus on kõik herilased samasugused olnud. Aga kui me oma soojendust linnamüüri peal tegime, siis avastasin ühtäkki, et kahel pool matti kõnnivad väikesed mustad sipelgad ja varsti oli ka minu peal paar väikest musta sipelgat, keda ma harjutuste vahel ja ajal enda pealt minema puhusin. Ja keegi ei hammustanud! Mu koduaia mustad sipelgad küll sama lahked ei ole, kui keegi nende urgude vahele pikemalt pidama jääb.

Muljed

august 9, 2018

“Do you know where the bathroom is?” küsisin ma pikalt ja sihvakalt, haldjaliku ilu ja baleriini kehaehitusega blondilt Tšehhi neiult, kes alati malbelt ja lahkelt naeratas, kui kellegi pilgud tema omaga kohtusid.

“I don’t know where the bathroom is, but the toilet is here,” vastas tema oma kõikumatu haldjaliku malbusega.

*

No ma ütlen. Kui ma juba olin kastanjettidega tantsimise ajal otsustanud, et mitte keegi ei hakka mind enam kunagi armastama, sest ma ei oska piisavalt hästi tantsimise ajal mängida või mängimise ajal tantsida, tundus selle järel hea mõte panna oma ebakompetentsuse sügavus uuele proovile, minnes balletitundi, mis oli pealegi suuremalt jaolt tšehhi keeles.

Aga minu suureks üllatuseks oli see päris rahulik ja leebnustav kogemus. Ja nendes tšehhikeelsetes võimlemis- ja balletitundides käimise peale hakkab tasapisi üha rohkem tšehhi keelt külge jääma. Just niipalju, et nad arvavad veel, et minu kuuldes võib rahumeeli tšehhi keeles kedagi taga rääkida, aga ma saan sellest juba lõbu tunda.

Poodides ja üldse igal pool kipub mul küll pigem mingi lääneslaavi algkeel suust välja tulema. Nii peavad nad mind viimati veel tubliks poolakaks, kes ei üritagi põtra mängida (viie aasta taguse Praha suvekooli ajal sain teada, et tšehhidele käib närvidele, kui Poola turistid tulevad ja mõtlevad, et miks peaks nad midagi muud kui poola keelt rääkima, nagunii kõik saavad aru – isegi kui neil on selles õigus).

Mu lemmiktantsupartner K. (kellega ma polegi veel eriti tantsida saanud, nuuks) on päriselt tubli poolakas, kellel on tšehhi sõnaraamat kogu aeg ligi.

*

Mina ja eelarvamused: avapeol tutvustati meile õpetajaid ja ühest balleti- ja võimlemisõpetajast arvasin ma, et ta hakkab mulle närvidele käima, sest ta on laia kehakeele ja kõva häälega meesterahvas. Mõtlesin pahuralt selle peale, et kursuse keskel vahetab ta selle neiu välja, kellega ma juba harjunud olin, äh, nagunii kukub laiama.

Aga kui ta lõpuks meile tundi tegi, oli ta lahke, julgustav, tähelepanelik ja piisavalt taktitundelise huumorimeelega.

*

Český Krumlov – või tema vanalinn, aga siin ongi suhteliselt palju vanalinna – meenutaks muidu päris palju Tallinna oma, aga on väiksem ja vähemate turistidega. No ja jõgi on siin ka, mis meanderdab sinka-vinka iga natukese aja tagant majade vahelt läbi. Vahemaad, mis kaardi peal paistavad hiiglapikad (sest ma käin lõppeks kaks või kolm korda üle jõe!), võtavad päriselus maksimaalselt viisteist minutit rahulikku jalutamist. “Nagu mängulinn,” leidis Vene neiu. Jane leidis pigem, et nagu filmi võtteplats, sest renoveeritud ja krohvitud müüridele on vanad müürikivid trompe-l’œil põhimõttel peale joonistatud nagu Bauska lossis. Topograafia kokkusurutus aitab sellele muljele muidugi kaasa – tunne on, et lükkad sõrmega ja kukub ümber, aga tegelikult on müürid paksud.

Müüridest rääkides oli meil täna privileeg lossimüüri terrassidel soojendust teha, küllap lõbustades pildistavaid turiste, keda ennast nii eksklusiivsesse kohta ei lasta. Pärast võimlemise lõppu tuli välja tõsiasi, et meie jällegi ei saa tõsiasja moel välja tulla, sest terrassivärava võti, nagu näha, keeras ainult väljastpoolt. Mispeale leidus noor ja tugev mees, kes ronis üle müüri ja võtme läbi väravaprao vastu võttis.

Mina lõbustasin jälle Wrocławi sõpru sellega, et käisin öösel riietega ujumas – kui seda nüüd ujumiseks nimetada saab -, sest ma ei tahtnud kohalike tundeid oma sündmatu alastusega solvata. Ma alguses kaalusin, kas teha sõprade ees nägu, et kogemata, aga lõpuks kasutasin parem nende abi ja andsin pluusi nende kätte hoida, et vähemalt see kuivaks jääks. Suplus tegi mind hoobilt väga-väga õnnelikuks, mis on arusaadav, millegipärast wrocławlasi Wrocławist ka, millest ma saan vähem aru. K. väitis, et nüüd oleks ta ka nagu ise vees ära käinud.

*

Täna tulin innovaatilisele ideele, et kui mul on hommikul poole üheksast kuni kaheni nonstop andmine käinud, ilma et vahepeal oleks süüa jõudnud (ja hommikul ei jaksa ju süüa, näiteks täna ajasin endale kõigest paar lusikatäit kohupiima ja rosinaid sisse ja segasin endale natuke soolaga vett kaasa, et nagu isetehtud spordijook noh), siis on järjekordsesse tundi minemise asemel hea mõte süüa, enne kui tuleb veel üks tund, kus on tõenäoliselt kõige keerulisem hakkama saada.
See parandas eilsega võrreldes asja niipalju, et ma 1) ei ramminud asja eest, teist taga jalga vibutades varbaga kivipiilarit; 2) ei langenud seejärel pisarateni masendusse, kui parema kastanjeti sõlm pidevalt liiga lõdvaks libises, nii et tremolo välja ei tule, ja vasakul nöör pidevalt kastanjeti lõugade vahele jäi, vaid mängisin siis süüdimatult lihtsalt “ta-pi-ta-pi-ta-pi” või vahel lausa “ta-hõkk-ta-hõkk-ta-hõkk” või “khh-pi-khh-pi-khh-pi”, olenevalt sellest, kumma käe kastanjetid parajasti häält ei teinud; 3) olin suuteline kätte saama info, et need, kellel paremini välja tuleb, on selle stiili õppimisega alustanud pool nädalat enne mind ja kaks neist on nagunii oma trupi abiõpetajad ja balletiprofessionaalid.

Isegi nina alla tulnud punn ei häirinud ja see paneb üleüldse mõtlema, et võib-olla saab osa tuska ja selle üleminekut hormoonide arvele panna, sest eks pahurus käib ju samuti hormoonidega nagu punnidki.

*

Teised tantsuõpilased on üle mõistuse toredad, eriti vaimustab mind üks käheda häälega naisterahvas, kes üritab tiheda tantsugraafiku vahelt ka oma lapsi karjatada, ja Vene tantsija, kes näitab üles kadestusväärset ükskõiksust oma väljanägemise disainimise vastu. See on vist nakkav, sest täna tegin ma kõik tunnid retuusides, lotendav pluus peale visatud – sõber Arni minestaks seda nähes õudusest, aga ehk lohutaks teda, et see kõik on kultuuri ja tulevaste esteetiliste elamuste teenistuses.

Aga enne, kui ma selleni jõuan, tuli Praha-õhtust veel üks mulje meelde: vanad kujud on seal tahmunud, tornid tumenenud ning see tahmjates toonides ammune hiilgus koos oma ümarate kuplitega meenutab mulle kangesti filmi-Osgiliathi varemeid.

*

Mõtlesin algusest peale, et ega ma enne julge öelda, et õhtu České Budějovices veedan, kui ma seal päriselt kohal olen, sest me ju kõik teame, kuidas sinna jõudmisega asjad käivad. Nii et kui ma läksin bussipiletit ostma ja mind saadeti kassast bussijuhi juurde, kes omakorda käsi laiutas, et ei mahu enam, oli kõik puha ootuspärane.

Edasi läks kahtlase lihtsusega, nimelt ma läksin ostsin ülejärgmise bussi pileti, leidsin ühest baarist wifi (sest Tele2 tegi ikka veel põnevust), kirjutasin majutajale, et laekun kaks tundi hiljem (“õigust öelda sobibki paremini,” vastas tema), käisin kohvikus ja läksin bussi peale. Nagu mingisse tavalisse kohta läheks.

Muide: ma olen sedapuhku Tšehhis kaks päeva olnud ja ma ei jõua neid inimesi, kes minu poole on tšehhi keeles pöördunud, enam üles lugeda. Kohvikumüüjad, bussijuhid, neiu, kes bussis mu kõrvale istus… Ju siis mimikri töötab.

České Budějovices eksisin oma öökorterit otsides põgusalt ära, aga noh, ma olekski muidu pettunud olnud ja tegelikult oli see sohiga pooleks: ma ei olnud üldse vales suunas läinud ega õigest majast möödagi kõndinud, eksimine seisnes ainult selles, et ma vahepeal ei teadnud, kus ma olen.

Linn ise oli pärast Prahat kummaliselt väike ja vaikne. Ühest küljest minusuguse provintslase jaoks nagu kodusem, teisest küljest hakkas mõnel tänaval juba Palle tunne. Suur lai jalakäijate promenaad, pealtnäha nagu meie Küüni tänav, peened ärid vasakul ja paremal, aga puha kinni. Ja rahvast: korraks üks kärarikas perekond, laps aeleb sealsamas kõrval purskkaevust voolavas vees; siis tükk tühja maad ja pingil tolknevad kaks joodikut, ja jälle pikk tühjus, tuul uluks ühes koiottidega ja ajaks veerpõõsast taga, kui tuult – ja koiotte – ja veerpõõsaid – oleks.

Majutaja on jahmatavalt kaunis noormees ja tegi mulle erakordse põhjalikkusega nimekirja, mis söögikohtades tasub käia ja kust tasub eemale hoida. Ühtlasi jõudis ta oma viis korda väljendada muret, et ma eksin ära, sest mul ei ole nutitelefoni. See noorte põlvkond, ma ütlen! Ma rändasin mööda Euroopat ja tema linnu juba siis, kui mingeid nutitelefone polnud olemaski ja isegi lihtne mobiiltelefon oli telliskivi suurune haruldus, millega uusrikkad eputasid!

Lubasin talle mitu korda, et jätan meelde, kus maja on, ja pealegi mäletan ma majanumbrit ja kui ma ka ei peaks tänavat leidma, on mul ju suu peas, et inimeste käest küsida! Ja telefon mul ju ikkagi on, mis siis, et ilma navita. Lubasin, et helistan, kui mingi jama on, ja meenutasin talle, et vanade telefonide eelis uute ees on see, et akut jagub neil palju kauemaks.

Linna peale minnes vaatasin siis igaks juhuks ka kenasti selja taha, et oskaks samad kohad ka teistpidi ära tunda.

České Budějovice vanalinn on tegelikult pisike, kompaktne ja hästi lihtne. Enam-vähem saare peal ka, nii et niisama kergelt sealt välja nagu ei eksi; mul piisas peaväljaku leidmisest, et leida kodutee, aga peaväljak ise on igavene lahmakas, sellele komistab kogematagi otsa. Siin oli nüüd inimesi ka, ju nad olid sealt poodide tänavalt kõik siia kokku tulnud.

Veetsin õhtu sellisel intelligentsel moel, et käisin kolmes eri kohas söömas-joomas, läksin kohusetundlikult enne südaööd koju (tulevase tantsukursuse aklimatt!), leidsin maja ilusti uuesti üles, välisukse võti keeras sama ilusti, läksin sisse ja avastasin keset kottpimedat trepikoda, et ei mäleta enam, kus ja mis korter.

(Vt ka sellest, kuidas mul ei ole loomulikku kohamälu, kui ma ruumilist infot enda jaoks ära ei abstraheeri. Praha restoran, mille ma üles leidsin, ilmus minu poolest meie ette lihtsalt linnageograafia vaimude soosingu märgina.)

Kas me tulime trepist alla paar astet või paar korrust? kas uks oli näoga trepi poole või küljega? kummal pool üldse? tühi koht.

Pidage see meeles, kõik teie, kes te mind heas mälus süüdistate!

Olen kottpimedas trepikojas, õige korterivõti pihus, aga ei tea, millise ukse sisse teda ajada.

Irvitasin ja võtsin telefoni. Ikka tore teisele inimesele heameelt teha ja lasta tal öelda “mis ma sulle ütlesin!”, kuigi ma ei eksinud kõige oma hooplemise peale ära linnas, vaid trepikojas ja telefoninavi poleks mind siin kuidagi aidanud.

Hakkan korteriküsimuse kohta sõnumit toksima ja paljukiidetud vana telefon-mille-aku-peab-palju-kauem-vastu-kui-teie-noorte-mooduvärgil paneb pildi taskusse.

Kaalusin oma võimalusi. Üks: oodata pidusse läinud majaperemees tänaval või trepikojas ära (aga mitme tunni pärast ta tuleb?). Kaks: proovida võtit kõigi uste lukuauku (kahtlane, naabrid võivad äkiliselt reageerida, kui südaöösel keegi nende lukku muukima hakkab). Kolm: tuleb telefonile ikka hääled sisse saada.

Ei tea, mis ettenägelikkushoos olin ma laadija kaasa võtnud. Tipa-tapa vanalinna tagasi ja otsima, kes mu pistiku oma pessa laseb.

Esimene söögikoht, millest ma küsisin, pakkis end kokku ega tahtnud mind niisama sisse lasta, lahkusin pisarais, ma olen ju loomupärane damsel in distress. Teise baari ei julgenud ma minna, kuidagi liiga isane õhkkond oli. Kolmas oli kenade noorte müüjatega kiirtoidukas, seal sain saba seina.

Ostsin ootamise ajaks tänulikult topsi teed, istusin ja naersin enda üle.

Pärast väikest jukerdamist sain hääled sisse, kuulasin ära, kuidas majutaja omakorda naerab ja sain korterinumbri teada. Ja et esimesel korrusel ja vasakut kätt.

Lähen kottpimedasse trepikotta tagasi ja taipan, et kottpimedas trepikojas ei näe numbreid ja vasakut kätt on üleüldse kaks ust, mitte üks.

Lasen telefoniga kahvatut valgust ja avastan, et korteriustel ei olegi numbreid, vaid perede nimed, ja ma ei tea oma majutaja perekonnanime.

Mõtlesin, et proovin siis seda kõige vasakpoolsemat ust. Võti ei lähe sisse. Mõtlen, et äkki sattus kogemata välisukse võti, torkan teise sisse ja see jääb lukuauku kinni.

Kangutan mingi ime läbi lahti, mõtlen, et helistan üle, aga laetud akunatuke teeb selle peale jälle surmakorinaid ja nagu neetud, ei võta noormees kohe vastu ka.

Saadan kähku sõnumi “vasakul on kaks ust, kumb?” ja lülitan telefoni välja, et ilmaasjata akut ei kulutaks.

Ootan kaks minutit, piilun, kas vastust on – ei ole, ja selle jõupingutuse peale viskab telefon uuesti pildi eest.

Vaatan vastu tänavavalguse kuma võtmete siluette, tuvastan omast arust, kumb on õige võti, ja proovin veel korra seda ust. Ei aita.

Taipan, et asi võib olla ka tõlkes: “esimene korrus” ei tähenda kõigis keeltes üht ja sama.

Ronin järgmisele korrusele, topin võtme vasakpoolse ukse lukuauku. See jääb jälle kinni. Kangutan kuidagi lahti ja hiilin jälle trepist alla, et kõik oleks võimalikult kahtlane.

Et kujutage pilti, eks ole: pimedas trepikojas hiilib võõras tädi, kes muugib järjest uksi, üritades võimalikult vähe kära teha, ja kui ei õnnestu, jookseb kiiresti peitu.

Meeleäraheites üritan telefonile uuesti hääled sisse saada, telefon arvab õnneks, et otium reficit vires, ja lubab lausa helistada.

Saan teada, et esimene korrus on ikka kõige esimene korrus, aga vasakpoolne uks ei ole see-eest mitte kõige vasakpoolsem, vaid vasakpoolsetest kõige lähem.

Ja pärast väikest pusimist – pärast seda, kui võti juba keeras küll, aga lukk ei tahtnud ilma loksutamiseta kohe lahti tulla – olin uksest sees, ilma et keegi oleks mulle politseidki kutsunud. Ütlesin, et kui naabrid pahandavad, palugu minu nimel vabandust.

“Vaevalt nad märkamagi teevad,” rahustas võõrustaja, “on ju laupäeva õhtu.”

Prahas on juba hommikul vara sama palav, nagu meil päeva kõige palavamal ajal.

Olles ära pahurdanud, et mis mõttega ma üldse raiskasin 2x rohkem raha kui bussiga sõites, kui tulemus on ikkagi magamata ööpäev, otsustasin võtta asjast parimat ja suhtuda lendamisse nagu lõbustuspargi atraktsiooni, sellisesse eriti kallisse. Õhkutõusmine oli parim osa, mul oli kõik aeg suu kõrvuni, lennuk tegi alguses rõnnna-rõnna-rõnna-rõnna ja siis tugevnevalt vrRRRRRÕNNNNNNN ja mina oleks teinud “wheeeeeeeeee!”, aga ei tahtnud teisi reisijaid hirmutada.

Tln lennujaamas jalutas üks armas noor turvamees minuga abivalmilt pooled saalid läbi, et aidata mul pistikupesa leida.

Sain Jane’i, Konradi ja kahe Wrocławi tüdrukuga kokku (üks tuttav, teine uus), asusin neid juhtima sinna restorani, kuhu ma kogemata viis aastat tagasi sattusin ja mis mulle meeldis (turistiliikluse tuiksoonest paar sammu kõrval, à la carte toidud ja ma ütleks, et bistroohindadega (küüslaugusupp oli midagi 3 euro ringis, kui ümber arvestada, forell veinis 6 kanti) ja ma leidsin selle jälle üles! kuigi mul oli meeles ainult see, mis vaatamisväärsuse piirkonnas ta asus ja kuidas see asukohaväljak umbkaudu välja nägi.

Eva ja teised rasvatihasedieedi pidajad rõõmustavad kindlasti, kui ma ütlen, et käisin täna mööda söögikohast, mille nimi oli Fresh & Fat. Seal antakse täiesti mõistliku hinnaga mitmesuguseid omlette, võib-olla söön seal keskhommikust, kui mul hommikusöögist isu üle jääb.

Majutuskoha ja varajase sissesaamisega oli päris elus natuke keerukam kui kohe pärast bronnimist paistis – tuba tahtis eelmisest külalisest koristada. Aga mul tasus just selle toa võtmine ikkagi ära niiviisi, et kui ma köögis tšillisin ja tuppapääsu ootasin, kukkusin ma sujuvalt köögisohva peale ära ja saingi enam-vähem kohe alguses magada.

Mulle tundub, et ma mõjun siin keiserlik-kuninglikus linnas nagu maakas (korra läksin isegi vales suunas mineva metroo peale), aga ega see väga vale ei olegi ja kui ma juba olen maakas, siis nõuab juba ausus, et ma sellena ka välja näeks.

Ühistransa on siin megahea muidu – ma tulin lennujaamast elukorterisse 2 ümberistumisega, mille juurde kuulus palju lolli näoga vahtimist ja natuke vales suunas sõitmist, ja ometi olin kohal umbes sama ajaga, millega ma kodus Tartus saan Peetri kiriku juurest Lõunakasse.

Ostsin mingit salapärast kreemjuustu, mis tundus poes olevat lausa eraldi juusturubriik, aga mille eripära keegi seal mulle seletada ei osanud, noh, eks hommikul saab teada.

Ah, ja kui maakas olemine juba jutuks tuli, siis ei saanud ma ühes lennukis turvarihma kinni, sest hoidsin üht pandlapoolt valepidi käes. Pinginaaber lõpuks pani.

Stjuuardesside turvaõppekoreograafia on nii muljetavaldav, et mul tekkis tahtmine ära õppida, esitada ilma taustateksti ja õige kostüümita ja küsida mälumängus, millega on tegemist.

Tele2 teeb mulle lisanärvikõdi sellega, et ma sõltun oma majutajatega kontaktivõtmises täiesti sellest, kas leian kuskilt wifi ja meil õnnestub selle ajaga, mil ma wifi-alal olen, kohtumine kokku leppida, või ei leia. Nad merisead ei pannud kohe ka kodukale suurte tähtedega kuulutust, et “välismaal ei saa midagi teha, meie viga,” vaid andsid esialgu juhiseid stiilis “kontrollige, ega te oma telefonis rändlust ära ei ole keelanud”.

Kaebasin A.-le, et ei julge selle pluusiga kohe käia, sest teised näevad, et kaenla alt karvane, ja ma ei jaksa võidelda.

A. lahkelt: Aga sa tätoveeri kaenla alla: feminist.

Mina: Tead, vahepeal oli mood kaenlakarvad mingit uhket värvi värvida. Siis kohe kõik näevad, et meelega. Roosaks ja roheliseks ja lillaks ja…

A. (mõtlikult): Sinimustvalgeks võiksid värvida. Vabariigi 100 aasta puhuks.

Mina: jaa, tee vabariigile kingitus, värvi oma ihukarvad sinimustvalgeks!

*

Sama päeva õhtul proovisin lootusrikkalt üht väikeseks jäänud hõlmikkleiti – et järsku töötab ta palava ilma hommikumantlina, äkki selle jaoks ei ole liiga väike. Mõnusast materjalist, ei hakka liiga palav.

Panen selga, vaatan peeglisse ja nendin resigneerunult: “Sellega näeb vist natuke porno välja.”

A. vaatab, abivalmilt: “No ma ei tea… no ma ei tea, kas just natuke…”

Me mõtlesime, et laseks aias rohul kasvada, et siilil oleks mõnusam käia – A. niitis millalgi enne jaanipäeva, mina käkerdasin paar nädalat tagasi vikatiga, muidu kasvab hein. Ainult aiataguseid niidab A., et naabrid ei tuleks oma 15-sentimeetrise joonlauaga. Aia sisse naabrid ei näe, ühes servas on vaarikad, teises mustsõstrad, me saame selle varjus oma musti tegusid teha.

Tuleb välja, et valisime selleks kõige õigema suve… ei. Valisime selleks suveks kõige paremad niitmiskombed. Kõikjal “muruplatsidel”, mis regulaarselt muruniitjaga üle käiakse, lendleb tolm ja kasvavad hädised koltunud tüükad; meie aias on endiselt üsna roheline ja seal, kus rohi kasvab, saab paljajalu käia, ilma et jalad mustaks saaks.

Ettevaatlikult tuleb käia muidugi – niidetud kohas on tüükad teravad, kõrgema rohu vahelt ei näe, kus võib oma jala kivi vastu tõugata või puult pudenenud oksa peale astuda.

Käisin kohvi kõrvale vaarikaid korjamas, ettevaatlikult jalgu tõstes ja maha pannes ja mõtlesin, kuidas ma omal ajal püüdsin välja selgitada, kuidas laps olla.

Sest ma hakkasin varakult lugema – ma ei mäleta aega, mil ma ei oleks lugenud – ja sain niiviisi õige vara ettekujutuse, et on olemas lapseseisus.

Ja kõigi muude rollimängude vahelt – Robin Hood või Rooside sõda või mänguloomadega ekskursioon – harrastasin ma aeg-ajalt teadlikku lapsolemist; ja nagu muudegi rollimängudega, ammutasin ma oma rollipildi raamatutest, vahel harva ja hiljem, kui meil telekas tuli, ka lastefilmidest.

Ma ei mäleta päris täpselt kõiki rollikatsetusi – pean võimalikuks, et ma panin näiteks pead armsalt viltu ja vaatasin lapseliku süütusega inimestele otsa, aga sellest mul mälestust pole. Küll on aga meeles, kuidas ma otsustavalt lamasin rohus ja püüdsin vaadelda putukate tegevust, sest Gerry Durrell oli niiviisi teinud ja tema oli ju laps, minavormis laps veel pealekauba.

Teiseks on mul mitu mälestust sellest, kuidas ma jooksen vallatult ja paljajalu läbi kõrge rohu, sest ma olin saanud filmidest ja raamatutest ettekujutuse, et see on üks asi, mida lapsed teevad.

Ainult et mulle valmistas peamurdmist, kuidas see neil seal nii kergelt välja tuli. Sest minu paljasjalgses jooksmises oli palju rohkem ettevaatlikkust: kus rohi niidetud, olid tüükad teravad, kus rohi kõrge, ei näinud, kus võib oma jala kivi vastu tõugata või puult pudenenud oksa peale astuda. Ja kui ma vahel ettevaatlikkuse kõrvale heitsin, oli selles rohkem otsustavat hulljulgust kui vallatust: saagu, mis saab, kui need pärislapsed (sest see, mis on lugudes, on ikka rohkem päris kui argielu aktsidentsid) saavad heina sees julgelt joostud, pean ka mina saama.

Lootust andis ka “Mowgli” raamat, kus paljasjalgse Mowgli tallanahk olid kõvem kui külaelanikel. Käisin surmapõlgavalt paljajalu ka kruusateel ja lootsin, et pikapeale kasvavad ka minu tallanahad paksuks ja enam ei ole valus.

Millist äratundmisrõõmu pakkus mulle Alison Bechdeli ema-raamatus see koht, kus ta võib-olla “paistis, nagu viskaks end spontaanselt muru peale pikali”, aga tegelikult kujutas ta ette, kuidas ema jälgib teda nagu pesupulbrireklaami-ema, kes ohkab nördinult, kuid armastavalt rohuplekkide peale; või kuidas ta värvis endal mustvalgetel fotodel rasvakriitidega põsed roosaks – ja ema põsepunaga oma päris põsed, sest talle meeldis, et ta näeb roosapõsisena välja “terve ja ulakas. Nagu päris laps”.

Enne 18. sajandit oli sellega vast lihtsam.

Rannas, katkendlikult, sest nad pole piisavalt lähedal ja minust ei oleks viisakas päris külje alla kuulama ronida.

Q: “… peeglisse vaadata ei julge, minuga suhelda ei julge, ja siis lappavad paaniliselt ajakirja.

Peeglisse vaadates teevad siis sellise näo … nad arvavad, et on selle selfinäoga ilusad.”

P: “Naised imetlevad ennast peeglist.”

Q: “Mehed imetlevad ka!”

P (ütleb midagi vastu.)

Q: “Mina olen ka perejuuksur. Ma olen kõiki teinud, mehi, naisi, lapsi.

Tuleb mees metsast. Noh selline… boho chic. Maamees metsast, tähendab, stiili mõttes. Või teismeline. Ja ma teen talle korraliku lõikuse ja panen natuke näiteks tuhmi vaha ka, ja siis ta vaatab peeglist. Ja mehed ei oska ju varjata oma tundeid, et “fuck, I look so good!”

Nii tore!”

*

Mul oli ka täitsa tore. Mine või juuksurisse.

Laps laulis traumapunktis:

“Sädeleb, sädeleb, aisakell… Sädeleb, sädeleb, aisakell…”

Ja nii ikka paar minutit jutti.

* * *

Valisin söögikohas tükk aega lauda – tõelise eestlasena oleks tahtnud süüa kohvikuruumis, kus kedagi teist ei ole, aga valida oli ainult niskeste variantide vahel: 1) baariletile lähim ruum, kus on täiskasvanute laudkond; 2) lehtlaks maalitud ruumis üks mees; 3) kolmandas ruumis seltskond, mida pidasin pealiskaudsel vaatlusel perepeoks. Baariruumis oli pime, lehtlaruumis umbne (see oli ju libalehtla), läksin istusin perepeo kõrvale.

Maha istudes selgus, et see oli hoopis väikeste poiste pitsasööming ja et ma olin valinud parima võimaliku istekoha: mu toit ei olnud selline, et söögi kõrvale saaks lugeda, aga väikesed poisid pakkusid lakkamatut kuuldemängu.

Pärast asjalikku arutelu Marveli superkangelase-filmide üle ja lühidat kraaklemist teemal “Miks sa mind soolaga viskasid? – Aga sina ajasid mulle seda-ja-seda peale! – Aga ma kogemata, aga sina viskasid meelega! – Aga sa ajasid mulle seda ikkagi peale! – Aga miks ainult mina selle eest õiendada saan, kui tema ajas ka!” jõudis jutt kuidagi sinnamaani, et külmas vees tõmbuvad munad keha sisse. “Nagu pahupidi munad!”

Pärast pikka arutamist avastas üks: “Kuulge, lõpetage ära, siin on inimene ja ta üritab süüa!”

Millised taktitundelised lapsukesed.

Selle korralekutsumise ainus tulemus oli küll see, et edasine arutelu käis suure itsitamise saatel. Sh minu oma, kuigi ma üritasin seda varjata. Niisiis kuulasin ma edasi, vabisedes nagu suruõhupuur:

“… saad aru, käis ujulas ja kerad läksid sisse. Käis ujumas ja pärast läks ilma munadeta koju!”

Suur itsitamine.

“Kalad sõid munad ära!”

Lühike vaidlus, kas ujulas on kalu, kõrvalepõigetega kalade lühikese mälu teemale: “Ahvena mälu on kolm minutit! – Kuldkalal on veel lühem! – Kuldkala ei ole üldse olemas!”

Ja siis läksid nad itsitades laiali ja mina sain oma söömaaja nüüd juba vähema vabisemisega lõpule viia.