Kuna ma sain nädala alguses 50, mis siis, et mitte kümnendsüsteemis (mulle meeldivad positsioonilised arvusüsteemid, kui neid hulgem kasutada, saab palju rohkem ümmargusi sünnipäevi), tähistasin seda eakohaste sisseostudega. Kõrval kaltsukas sain täieliku lotovõidu: kolm piilupart Donaldi albumit! Ja ostsin mustlastantsu õpetaja käest täiendava kostüümi, suure, arvukate satsidega ja läikivroosa. Tänapäeval on vist moes oma minevikuminaga suhelda. Kui ma kohtuks oma kümneaastase minaga, siis oleks vaja talle ainult kogu seda toredust näidata, et leiaks kinnitust see, mida ta nagunii kahtlustab: olla suur on palju parem kui olla väike.

Rääkimata sellest, et ma jaksan endale osta nii palju jäätist ja kommi, kuipalju tahan, ainuke häda, et praeguses vanuses nagu ei taha enam hästi.

Aga noh, selle asemel võiks talle rääkida, et suvalisel päeval on suvalisest toidupoest banaani ja apelsini saada. Selle hüvelisus on jäänud ajas muutumatuks sama palju kui piilupart Donaldi ja läikivate satsiseelikute oma.

Kaubandusest veel: kuna me oleme vahepeal üritanud mööblit täiendada, siis tegin rabava avastuse. Ma ikka kirusin ebaadekvaatseid reklaame, et oh kui tüütu, mingid peenisepikenduse ja eesnäärme ja ilusate tüdrukute reklaamid tulevad, miks mulle visatakse mingit pahna, mis mind ei huvita. Nüüd, kus ma olen usinalt mööblit guugeldanud, on hakanud tulema reklaamid, mis mind huvitavad, ja avastus: see segab palju rohkem! Niipea, kui näen paraja kompaktse-aga-mitte-liiga-kitsa diivanvoodi pilti, läheb töö meelest ära ja tahaks kohe mööblipoe linki klikkida.

Ahjaa. Ka see on vist eakohane. Kuna mul vahepeal öörežiimilt päevarežiimile kolides tundus, et süda klopib magama minnes, lasin arstil ennast uurida. Tuli välja, et kõik töötab ilusti – rütm, vererõhk ja nii edasi – ainult kolesterool on pisut kõrge. Ainult pisut, arst ei pidanud seda iseenesest mingiks probleemiks, aga kuna mul on seni kogu aeg olnud ideaalne veri, pane või näitusele, siis läksin ähmi täis ja leidsin, et on paras hetk oma söömist muuta.

Mu organism on nagunii paar viimast aastat märku andnud, et ei taha enam hästi loomset rasva, lihavalguga on mu kõhul alati keerulised suhted olnud; ja mõeldes, mismoodi oma söömissüsteemi muuta, et selle peale edaspidi liiga palju mõtlema ei peaks, meenus mulle üks keskaegne lauluke pühast Nikolausest, kes

mamme cepit parcere
quarta, sexta feria,
servando jejunia
ab annis prioribus.

(Ortograafia jätsin meelega keskajapäraseks.)

Ehk: ta hakkas igal kolmapäeval ja reedel tissist hoiduma, pidades paastu juba varastest aastatest peale.

Ja ühes teises laulus, mille kallal me omal ajal Hedvigiga jämmisime ja millest ma lingin teie rõõmuks etnodžässversiooni:

hic in cunis abstinebat,
quod mamillas non suggebat,
nisi semel nec edebat,
quarta, sexta feria.

Ehk: ta paastus juba hällis, seepärast ei imenud ta tissi ega söönud kolmapäeval ega reedel kordagi mitte.

(Kolmapäev ja reede on meie jaoks nihkes nimedega “quarta, sexta feria”, sest nad lugesid nädala algust pühapäevast.)

Tema ema huvides loodan ma, et ta töötas kohakaasluse alusel ammena. Või oli tal tegelikult lihtsalt vähe piima ja pisike Nikolaus tegi halva mängu juurde hea näo. Positiivse poole pealt oli tal ehk neil päevil vähem mähkmeid pesta.

Või oli tal endal amm, sest ega piiskopiks tavaliselt mingi prosta pere laps ei saanud.

Igatahes, ma leidsin, et mis kõlbas Pisi-Nikolausele, kõlbab ka mulle, seega jätan kolmapäeval ja reedel piima-muna-liha toidusedelist välja, natuke kala võib-olla söön, kui isu on. Ja lihasöömise jätan peamiselt pühapäevaks, nagu vanasti oli. Iseasi, kui on pidu või väljas süües lihtsalt ei ole midagi muud võtta või midagi on eelmisest päevast üle ja ei taha raisku lasta. Sest hingamispäev on inimese jaoks ja kui pühapäeval lammas haugub*, tuleb talle appi minna. Lihtsamate sõnadega, lolliks ei saa ka minna.

Ja see on üllatavalt hästi toiminud, kõhule meeldib väga hästi ja mul pole mingeid mõrvarlikke isusid. Sest suures plaanis või isegi keskmises – nädala lõikes – ei keela ma endale mitte midagi.

Kõrvalmõju on see, et igasugust sellist kraami nagu poesaiakesi või -kooki olen vähem sööma hakanud, sest nende koostist peab peenikeses kirjas lugema, seega on liiga tüütu välja selgitada, mis päeva peale nad sobivad.

Ma nimetan selle Niguliste dieediks.

——————————————————–
*
See on kunagine võib-olla sihilikki valestikuulmine, kui keegi hakkas seletama, et “a kui hingamispäeval lammas augus…”, aga enne sõna lõpuni jõudmist jõudis keegi teine vahele pista, et jajah, kui lammas juba haugub, on muidugi eriline aeg, mis nõuab erilisi tegusid.

Vrd ka sellega, kui Puru ütles “Vaata, kask hakkab akna taga” (mis pidi jätkuma “kollaseks minema”, aga minul oli juhe koos juba kuuldes, et “kass kakab akna taga”, sest me elasime neljandal korrusel.

Ilmad läksid soojaks ja ootamatult tekkis vajadus vabaõhutrenni jaoks suvepüksid üles otsida.

Ladusin nad ritta, valisin ühe paari välja ja käisin trennis ära, aga tagasi tulles leidsin, et nad ei olnudki ise kappi tagasi läinud. Ja kui mina olin trennisoojana poolpaljalt uudiseid lugema jäänud, siis mõne aja pärast sai trennisoojast istumiskülm ja minus ärkas uus huvi riiete vastu.

Kuna kõige lähemal olevad riided olid needsamad suvepüksid, tekkis mul loomulikult põletav küsimus, kas ma suudaks end üleni riidesse panna, kui mul olekski ainult need püksid. Tegelik küsimus on muidugi ainult ülakehas, jalga panna ma pükse juba oskan.

Võtsin eksperimeneteerimise üsna varases etapis vastu ka otsuse teha selline topoloogiline kitsendus, et pükse katki ei tee (nii et “käristan hargivahe lõhki, pistan sealt pea välja ja säärtest saavad varrukad” ei ole variant).

Praeguseks olen välja selgitanud, et ühtedest pükstest saab teha seljaosa+varrukad: kui tõmmata veniva värvliga pükste hargivahe selja taha (värvel ja hargivahe siseõmblus vastu selga) ja ajada käed püksisäärtesse, tekib nagu eest lahtine jakk. Värvli venivus on oluline, et see ei hakkaks käsi õlgadest selja taha kiskuma.

Teise paari võib tõmmata samuti selja tagant läbi, aga madalamalt, ja siduda sääred ümber rindkere nagu mõned bikiinirinnahoidjad käivad. Selleks on kasulik võtta kõige laiemate säärtega püksid ja mulle tundub, et ka veniv materjal tuleks kasuks. Püksitagumik/-eesmik jääb alaseljale rippuma ja hoiab seda kenasti soojas.

Sündsusnõuded on nüüd täidetud ja palava ilma riideks täiesti piisav pluus olemas, aga kellel on veel külm, võib riputada mõned püksid endale kaela. Eriti tõhusa kehakatte saab siis, kui üks paar panna kaela nii, et piha- elik tagumikuosa ees rinna peal, hargivahe kurgu all, sääred üle õla, sääreotsad selja tagant sõlmes (eriti peenikesel inimesel või eriti pikkade püksisäärtega ulatavad sääred ka tagant risti läbi ja uuesti ette sõlme) ja teine paar teistpidi – tagumikuosa keebina õlgadele, sääred kas rinna eest sõlme või siis nende pükste värvli vahele, mis jalga lähevad. Tegelikult võib värvli vahele toppida ka rinnaesist moodustava paari sääred, mis selja taha jäävad, lihtsalt selja taga on ebamugavam toppida ja kui nad sealt ka uuesti välja hakkavad ronima, ei tasu vaeva.

Veel jahedamas keskkonnas üks paar turbaniks pähe siduda või sallina kaela mässida – või lausa mõlemat, salliosaga kapuutsmütsiks – on samuti igaühele jõukohane.

Pole tänu väärt.

Hipsteripesu

aprill 16, 2021

Ma olin ammu teadnud, et mul on kapis mitu otsast rebenenud vana tekikotti.

Samamoodi olin ma ammu teadnud, et kolmest koduseelikust on mul vähe, ikka jõuan ma nad nii ära mäkerdada, et kõik on pesus ja mida ma küll selga peaks panema.

Pmst saab kodus ka ilma koduseelikuta hakkama, selleks on näiteks kodu-pihikseelik või kodukittel või kodukleit. Aga mu jalad tunnevad end nendega enamasti kuidagi õhukeselt ja kitlitel on loll mood ootamatult lahti vajuda ja.

Mõni päev tagasi panin ma need teadmised kokku, tegin loogilise järelduse, et kui ma tahan midagi kitli all kanda, kui seelikud on pesus, on mul vaja alusseelikuid. Ja miks mitte ka seeliku alla alusseelikuid, sest siis järsku ei lähe seelik nii ruttu mustaks või mis siis pesu mõte üldse on? ja otsustasin järele vaadata, kas neist tekikottidest saab peale lappide (ökovihje: sellised vanad pehmed räbalad sobivad mitme koha peal köögipaberi asemele, näiteks kui panniserv saab väljastpoolt õliseks, aga praadimine on veel pooleli) midagi püsivamat ka.

Selgus: et tekikotid lähevad meil katki puha lõua alt, aga jalgade ots, mis on ühtlasi ka teki sissetoppimise ots, näeb välja peagu nagu uus. Kas meil on teravad lõuad? kas süüdi on A. habe? kas tekk pürgib läbi tekikottide meie nägude poole nagu meie kassid, kui nad veel elus olid, olgu muld neile kerge? Ei tea.

Selgus ka: et kui tekikoti tugevamast otsast seelikupikkune tükk käristada, siis laiust jagub sellel tervelt kahe seeliku jaoks, sest tekikotil on kaks poolt. Kes oleks arvanud!

Selgus kolmandaks: et teki sissetoppimise otsa palistusest saab paari ristuva õmbluse harutamise tulemusel kummikanali, ilma et ise kanalit õmbema peaks.

Tempo on olnud laias laastus selline, et üks õhtu teleka ees mingit sarja või pikemat filmi näost sisse ajada = üks seelik (kaks on valmis, kolmas kohe saab). Ei pane õieti tähelegi, pisted on lihtsad ja õmblus sirge.

Niisiis, ülimalt peen: taaskasutatud materjalist (sh pesukumm – ma olen varem mingitel katkiläinud asjadel kummi välja võtnud või küljest lõiganud ja kõrvale pannud ja nüüd läheb kõik käiku)! käsitsi õmmeldud (kohe päriselt – ma kardan õmblusmasinat, aga sellised õmblused on küllalt lihtsad, et käsitsi ära teha)! Ja tasuta käes. Kuigi mõtlesin, et kui ma tegemisaja oma tõlkimise tunnitasuks arvestaks (ja kui see seelik tuleks poest, siis veel käibekas ja poe juurdehindlus otsa, rääkimata eventuaalsest peenest kaubamärgist, sest kus ta siis peen kaubamärk ei oleks, kui käsitsi ja öko), tuleks sellest elu kalleim pesu. Aga teleka ees on tegelikult hea, kui kätel on tegevust.

Jube mugav on ka, mul on esimene juba seljas. Jahedas ei ole külm, soojas ei ole palav. Ja mulle meeldib, kui asjalik ta välja näeb – alusseelik ei pea olema mingi tilulilu pitsivaht, alusseeliku asi on olla mugav ja hästi pestav. Peenemate sõnadega võin ma selle kohta “minimalism” öelda.

Tegelaskujusid

aprill 11, 2021

Võib-olla olen ma sellest rääkinud, aga siit blogist praegu ei leidnud – kunagi ammu-ammu, kui kaubanduskeskused olid igast otsast lahti ja seal lausa trepid liikusid, oli mul üks meelelahutus eskalaatoriga alla sõites tunda kiusatust lehvitada allolijatele armulikult, andes mõista “aitäh, armas rahvas, aga te võite end vabamalt tunda – minu pärast poleks vaja olnud püsti tõusta”.

Umbes niiviisi tagasihoidlikult, aga laskudes, mitte tõustes.

Praegu selliseid tundeid tunda ei saa, praegu on saadaval vabaõhutunded, näiteks sellised:

kui ma tulen diagonaalis murunõlvast üles kodu poole, sealt, kus need pärnad kasvavad, tunnen ma tahtmist seisatada, üks jalg ees veidi kõrgemal, võtta mütsi peast, lasta tuulel juukseid sasida, sinel õlal, võtta mehise liigutuspisaraga peotäie kodumaa mulda ja seista taeva taustal üleüldiselt heroilises poosis nagu Georg Ots Koordi külasse naastes (see on selle filmi parim koht, nii puhas kitš nagu plakatil, edasi on juba igavam propaganda).

Aga aiast leidsin ma keset muru või mis muru, sellest kohast, kus ma mullu heinamaalappi pidasin, ilusa lilla krookuse. Ma mõtlesingi vahepeal laisalt, et tahaks krookusi! Ja nüüd on keegi loomakene ta mulle toonud, küllap keegi nendest, kelle abiga tulbid ja märtsikellukesed aias ringi kõnnivad, ja mine tea, keegi paljundab ehk ka lumikellukesi, sest ma pole iial näinud, et nad nii tihedasti lappis kasvaksid. Just nagu taevalinnukesed panid mul tunamullu maasikad kasvama. Teised kurdavad siin-seal, ma lugesin, et loomad söövad taimesibulad ära, aga mul käivad, näe, aiatööl ja tegelevad maastikukujundusega. Tekib tõsine kahtlus, et ma ei ole ei tantsiv kuningas ega laulev kangelane, vaid hoopis disniprintsess.

Aprill

aprill 3, 2021

Aprillilaul! kuigi sõjakavõitu, need baroki-inimesed pidid ka igale poole oma militaarmetafoorid sisse toppima, “õite sõjavägi”, ma ütlen.

***

Kas te panete tähele, et viirus on teinud maailma küll kitsamaks – teise linna sõit on muutunud tähtsaks reisiks, nagu välismaale läheks! – aga see-eest on maailm muutunud suuremaks! mõelge, alles oli Austria siinsamas, ja kus nad alles nüüd on! Poola oli viimati nii kaugel ligi kakskümmend aastat tagasi ja Läti… ma ei tea, pole vist nii kaugel olnudki, või kui, siis ajal, mil ta ei olnud veel Läti. See laienemine ajab mind elevile. Kuni kaugused olid kättesaadavad, ei olnud nad õiged kaugused, maailm mahtus vaata et pihku ära, väike nagu apelsin, mul oli liiga kõikvõimas tunne ja kes seda kõikvastutust ikka tahab.

***

Faktike, mida ei saanud 1. aprillil teatada, sest keegi poleks uskunud: kolm nädalat tagasi tegin päevale ringiga sisse ja minust sai ajutiselt eriti-varajane-hommikuinimene. Võiks ka öelda, et vahetasin oma pika une ja uinaku asukohad, sest asi oli vahepeal läinud nii kaugele, et õhtul kell kümme tuli mul magus lõunauinak, mis kestis paar tundi, pikalt magama ei jäänud enne südapäeva. Ja kuna isegi nii hilja pidin ma end ikka magama sundima, tuli loogiline mõte, et äkki venitaks veel ja vaataks, kaua jaksan. Jaksasin õhtul viieni välja, kukkusin ära, ärkasin öösel kell kaks, ergas ja kraps. Sealt loksus mu ärkamine mõneks ajaks lüpsinaise graafikusse, kolme-nelja peale. Niiviisi oleks tegelikult olnud peaaegu sama raske normaalsete inimestega koos asju ajada kui vanasti, aga ma ei muretsenud, sest ma tean, et mu loomulik tsirkaadia on veidi pikem kui ööpäev. Ongi hea, kui loksumisruumi jagub. Ja just: viimasel ajal lähen voodi südaöö paiku ja magan suure valgeni, kella kaheksani või täiesti provintslikult üheksani.

Igatahes oli see palju valutum ja kiirem moodus kui püüda varem uinuda ja varem ärgata – praegu oli loksutamise hind ainult üks kudemispäev ja kõik! paigas! Varasemaks nihutades on tavaliselt kulunud nii umbes pool nädalat harjumiseks ja kui mul piisavalt kaua otsest vajadust ei ole, valgun paari magamatu päeva järel vanasse roopasse tagasi.

***
Ma ei tea, kas Briti sarjad on mind oma lühidusega ära verminud või milles asi, aga ma väsin sarjadest kuidagi ruttu ära. Hakkasin vaatama üht neist venelaste Katariina II sarjadest, seda, mille nimi on originaalis “Velikaja”, see täitsa meeldis mulle – välja arvatud see, et tugipihiku kasutus oli nii ebaühtlane, et ajas silmad kirjuks, korra on kleit eest ilusti lame, siis jälle tissid ripakil -, aga kui tegin kuuenda osa lahti ja mind tabas teadmine, et läheb veel oma kuus-seitse osa, enne kui Katariina üldse võimule tuleb, vajus see tulevaste osade raskus mulle peale ja ma ei suutnud enam edasi vaadata. Panin kinni ja kustutasin salvestised. Samamoodi jäi mul sarjaväsimusest katki ka see sümpaatne Prantsuse filmiagentide sari (selle hooajad on lühemad, nii et see juhtus mul alles teise hooaja keskel). Võib-olla on häda ka selles, et ma komistan mitme vaatamiskõlbuliku sarja otsa korraga. Kõike ei jaksa, eriti tunnen seda nüüd hommikuinimesena.

Jah, see ongi üks märgatav faasivahetuse kõrvalmõju – filmivaatamise ja raamatulugemise jaksu on vähem, sest kultuuri jaoks on hea aeg õhtul, kui mõte voogab laiemalt, mitte kitsas kanalis – aga siis tuleb mul uni peale ja peab katki jätma.

Aga võib-olla valisin ma enda jaoks vahepeal liiga küpsed sarjad. Panin tähele, et nüüd, kus ma hakkasin Lego tähesõja-multikat vaatama, ei tüdi ega väsi ma ühti.

*

Nägin järjekordselt seda neetud toortõlget “nurjatud probleemid” ja hakkasin täpselt sama järjekordselt sügelema. Mõttelaiskus! Viitsimatus meenutada, et “wicked” võib eesti keeles olla veel mitu-setu sõna, millest mõni lausa sobibki elutute nähtuste kirjeldamiseks.

***

Kaur küsis Ritsiku pool, mida Suurel Reedel teete. Ajal, mil ma seda lõiku kirjutan, on laupäeva viimased minutid ja ma võtan ikka selle Guerrero passioonilaulu ära kuulata, kuigi sedasorti religioossust võtan ma pika hambaga – ei istu mulle mentaliteedilt see kannatuste fetišeerimine, mis reformatsiooni-vastureformatsiooni emotsionaalses võidurelvastumises kujunes (armastusluule troopide kasutamine religioosses luules on juba vanem mood). Ometi on muusika ise nii ilus. Eriti selles Figuerase esituses kisub kõigepealt sisikonna välja ja siis paneb ilusti sisse tagasi – kuigi jah, võib-olla on selles seest segikeeramises süüdi see, et ma saan tekstist mingil määral aru ja elan siis läbi oma sisekonflikti – muusika on nii ilus! aga religioossuse laad nii morbiidne!

Kunagi esimest korda kuuldes arvasin, et Figueras teeb seni, kuni teda saadab ainult ettevaatlik ühehäälne saatepill, laulu ise vabarütmilisemaks, pärast vaatasin nooti ja taipasin, et mitte eriti, selline see lugu ongi – muusika, mis on kirjutatud justkui vaba kõnerütmi järgi. Lihtsalt koos harmooniaga jätab struktureerituma mulje (ja see harmoonia sisenemine on koht, kus sisikond hakkab ilusti sisse tagasi minema).

Ja sinna otsa kuulan siis pingelõdvenduseks Cabanillese tiento lleno 2. tono‘t.

***

Hiirtest. Nagu öeldud – õigemini, nagu A. rääkis, mina seda ei näinudki – pruun hiir laamendas algul palju, pärast polnud teda eriti näha. Kuni ühel hetkel ei vähenenud ka toiduhunnik ja meil tuli nukralt järeldada, et ta on vist ära surnud või hakkab seda kohe tegema.

Hall hiir avastas see-eest jooksuratta ja nüüd käib ta seal sporti tegemas. A. juba mõtleb, et oleks kõrgem puur, saaks talle veel kõrgemale maiuspalasid riputada, siis oleks tal selline jõusaal, et.

Pruuni hiirega oli aga nii, et täna (laupäeval) võttis A. tema puuri lahti ja tuli ja ütles – ei, mitte “halleluuja, haud on tühi, ära leina asjata,” vaid nördinult: “Ta ei ole surnud. Ta on põgenenud!”

Hiir oli puuripõrandas selle augu, kuhu oleks võinud jooksuratta installeerida, suuremaks närinud ja lahkunud.

Puuri uurimisega oleks pidanud homseni ootama, nentis A, selline tühi haud, et vähe pole.

Tagasi nooruses

märts 27, 2021

Ma olen paar korda ep-ga ja korra üksi ja korra A.ga väljas söömas käinud ja jõle tuttav tuleb ette.

Et: haarame siit paar saiakest või mingi piruka ja kuskilt ka mingi joogi – monastõrkat mäletate?-, siis kügeleme püstijala peal või pargipingil, ninad tuulest punased ja tilkvel, mässime salli ümber mantliõlgade, sest kevadine jahedus tuleb igal õhtul halastamatult. Siis tuleb pissihäda, mõnda aega hoian jalgu ristis, lõpuks leian mingi peidus oleva põõsa või kraavi või oh imet, avaliku vetsu, kuhu sisse pääseb. Või jõuan enne koju.

Noorus, ma ütlen teile, noorus on tagasi tulnud! nüüd võiks veel ka ülikoolis aastaid üle aja õppida saada, igat sugu imelikke asju, kuni silmaring on kukla taga väljas.

***

Kui me siis A.ga oma pirukat ostsime, tuli üks naine oma tellitud tordile järele. Imekauni kirjudest lappidest seelikuga – mul on selline lihtne keskaja maitse, kui on värviline, siis on ilus, claritas! – komplimenteerisin, tema tänas ja rääkis, et ekstra tehtud ka.

Pärast, kui A. oli juba mitu tundi tagasi koju läinud ja mina end lõpuks sodiks jalutanud, tuli Roosi tõusu peal vastu tütarlaps, kes ütles “Teil on nii lahe mantel, ma juba kaugelt vaatasin.” Ma tänasin ja rääkisin, et kust ikka mujalt kui sabaga jääaugust kaltsukast.

***

Ma pole siin vahepeal rääkinud, et nüüd on meil juba kaks lemmikloom-hiirt, sest A. pani lõksu uuesti üles ega osanud siis jälle midagi muud pihta hakata kui uuele hiirele elamu muretseda. Teine hiir on teist liiki – pruuni värvi, kaks korda suurem kui esimene, suurte kõrvade ja silmadega. Ma lugesin hiirte kohta internetti läbi ja arvan nüüd, et väike hallike, silmad nagu mustad helmekesed, on koduhiir ja suur pruun suurte pungil silmadega on kaelushiir. A. väidab, et see suur on julgem, ei karda inimest, jookseb tema nähes ringi ja närib vahel trelle. Mina olen eriarvamusel, pruuni hiirt pole ma peaaegu näinudki, hall tuleb aga pea iga kord justkui ekstra välja, kui mina tulen – ronib oma läbipaistva toru sisse ja üritab mind läbi õhuaukude nuuskida. Või ajab end puuri põrandal tagajalgadele püsti. Eriti, kui ma häält teen. On kuidagi jumalik tunne olla kellegi jaoks peaaegu nähtamatu, sest tajumatult suur.

Maitse-eelistused on neil ka erinevad, pruun tahab seemneid (kargas seemnetele kallale, nagu poleks kunagi süüa saanud, ütles A.), hall eelistab selgelt värsket kraami: salatit ja porgandit.

A. ütles: ma käitun vist ebapedagoogiliselt, aga ei oska midagi paremat välja mõelda – iga kord, kui hall hiir oma toru närima hakkab, viin ma talle porgandit, et ta parem seda näriks.

Hiir on su välja dresseerinud, ütlesin mina.

Pruun hiir jälle otsustas ühel hetkel, et tahab punase platvormi peale oma magamispesa katuselt otsemat teed ronida, mitte mingist nõmedast redelist või torust, ja tegi platvormiservast hunnikukese punast jahu. Ilus peen jahvatus, pani kohe mõtlema, kas sellele oskusele mingit rakendust ei leia.

Riided

märts 14, 2021

Tuli siin jutuks, et ma olen mitu kuud sama kleidiga käinud; ükspäev aga mõtlesin, et mis meelelahutust tänapäeval ikka on, teeks endale ja teistele rõõmu, paneks õueminekuti ilusti riidesse. Ja mul on see ilus kirju satsiga puuvillaseelik, värv sobib pruuni mantliga, aga ega ta liiga sitsine ei ole.

Ja plaksti lõi ette mälupildi kaheksakümnendatest, välismaa ajakirjast, kus oli selline mood: valge lehviv satsiseelik lumistes mägedes, tublide talvesaabaste, jope või mantliga (kui see nüüd paks kampsun ei olnud), lehvivad lokid, säravad hambad tõmmus näos. See oli uskumatult kaunis, pilt teisest maailmast, mitte keegi ei käinud niiviisi! kui ainult ehk välismaal.

Ma ei mäleta, oli see nüüd Burda või mingi hardalt alles hoitud postimüügikataloog, need tundusid vaata et paremad kui Burdad, sest seal oli rohkem riiete pilte. Ma sirvisin neid üle ja üle, mängides vahel seda mängu, et ühest lehevahest tohib ainult ühe asja valida, eriti ranges tujus isegi tervest ajakirjast. Siluettidega mängisin seda muidugi ka, aga seal puudus see võlutolm, millega välismaa ajakirjad olid üle puistatud: selged värvid, fookuses pilt, ebainimlikult ilusad inimesed. Siluette armastasin ma realistlikumalt, seal olid ilusad riided – alles hiljem sain õieti aru, kui heal tasemel moeavangardi seal tegelikult välja pakuti -, millest võis päriselt uskuda, et need on riided – nende materjal oli seesama, mida saada oli ja parema puudusel pruukida tuli, ja modellid olid küll kaunid, aga sedamoodi, nagu isegi ilusad inimesed tol ajal olid: pingsa olekuga, kalgis valguses, fookusest väljas ja eri kihid üksteisest pisut nihkes.

Proovisin ise lehvivat kerget seelikut mantli alla ja see nägi peeglist välja, nagu oodata: ma olen lohakast peast suveseeliku mantli alla selga pannud, suveriietega talvel, valesti. Just nagu kunagi ammu, kui ma klassiõhtule omast arust kõige ilusama kleidi selga panin: tumesinisel põhjal punasekirja lilled, punased rüüsid servas, ja oma pool tosinat algajaid moepolitseinikke, tüdrukud-poisid läbisegi, mu ümber kogunes ja tõsiselt selgitas: see on ju suvekleit, nii ei käida sügisel, mõtle teinekord ka natuke – kuigi oli soe varasügis ja külm ei olnud üldse. Nii sain ma teada, et ma võin teha otsuseid parima äranägemise järgi, lootes tunnustust või isegi vaimustust, ja inimeste silmis hoopis millegi piinlikuga hakkama saada, just nagu siis, kui ma pikkisin jutu sisse nalja mõttes tsitaate, mida keegi ära ei tundnud ja mis panid ainult teised imestama, miks ma nii imelikult räägin. Samamoodi juurdus tasapisi teadmine, et riietega on võimatu normaalne välja näha, ja nii oli see veel aastaid: peeglis paistis kõik hästi, kuni ma olin paljas; niipea, kui riided selga said, läksid proportsioonid paigast, ma nägin välja nagu kokkusobimatutest osadest kokku pandud konstrukt. Hästiistuvad riided olid ajakirjades, heal juhul poes või riidepuul, ja ainult seni, kuni nad püsisid seal, mitte kunagi minu seljas.

Suudate siis kujutleda minu joovastust, kui üheksakümnendate humanitaarabiga jõudis minuni paar asja, mis mulle isegi peeglist meeldisid. Ma mäletan punast pikka laia trikotaažseelikut ja eriti üht musta liibuvat kõrge kaelusega lükrasviitrit – tõmbasin selle abihunnikust välja, proovisin selga ja karjatasin: “See sobib mulle!” ja hüppasin üles-alla, oma õnne õieti uskumata. Riided. Sobivad mulle. Ei ole olemas! Ja võite ka arvata, et ma ei tahtnud sellistest haruldastest asjadest kuidagi loobuda. Seeliku kandsin sõna otseses mõttes räbalaks, nõelusin selle auke veel kaua, enne kui lõpuks loobusin, sest viledas kangas ei jäänud aukude kõrvale niit enam pidama. Lükrasviiter ei oleks oma sünteetilises kulumatuses kunagi üles öelnud, kui ma poleks teda ühel päeval kogemata kuumale pliidiplaadile pillanud – haarasin ta sealt kohe, aga sellest hetkest piisas, et ta auguliseks kõrvetada nagu sõelapõhi. Nagu oleks haavlipüssist pihta saanud, mõtlesin ma, jäi üle ainult rõõmu tunda, et mind selle valangu ajal seal sees ei olnud.

Isegi siis ei tahtnud ma hästi järele anda, nõelusin kõik need augud kokku, nagu tollal sukkpüksegi nõeluti, ja üritasin kanda, aga enam ei saanud, sünteetika oli auguservast teravaks plastmassiks sulanud, see kriipis vastu ihu ja kanda oli valus, pesu nähtavasti ei kaitsnud ka. Või on asi selles, et mul ei olnud tahtmist pluusi all pesu kanda, kui just riide enda karedus seda ei nõudnud (aga miks peaks üldse nii karedat riiet kandma, kui on olemas pehmemat?); rinnahoidjavaen oli mul küll väiksem kui praegu (võib-olla sellepärast, et siis oli enamik eksemplare veel tugikaarteta), aga tungiva vajaduseta ei näinud ma tal põhjust.

Tungiva vajaduse koha pealt panin mõnikord küll mööda, seesama must lükrasviiter vedas mind sellega alt, sest ühel päeval ütles keeletunnikaaslane midagi selle kohta, et äkki ma tahan teada, et sealt paistab rinnahoidja puudumine ilusti läbi. Ütlesin midagi selles vaimus, et vabandust või oikuipiinlik, tema vastas “kas nüüd piinlik, ega ei pea häbenema, kui ilus on,” või midagi sarnast, aga sestsaadik kandsin ma seal alati midagi all või peal. Samamoodi läksin alt heleda lehviva avara suvepluusiga, mis kodus peegli ees tundus täiesti siivas, aga Rüütli tänava päikesevalguses nägin vaateaknapeegeldusest, et täiesti läbipaistev. Mis näitab, et riiete sobimine on ilma ajakirjade võlutolmuta keeruline isegi siis, kui peeglist on juba ilusti – nagu tontide antud raha, mis pärast hobusesõnnikuks muutub, või Korovjevi moemaja toodang. Kui kodunt välja minna, võib inimest varem või hiljem ikka tabada sobimatu keha.

Talvine

märts 10, 2021

Eile öösel sadas nii kohev lumi, et ei saanud teda õieti verandalt maha lükata: ka maas on teda vähemalt verandaservani, kohati kõrgub üle serva ja valgub verandale! Vaene A., kes praegu väljas oma käruga peab manööverdama, mõtlesin.

Hommikul ajas hoovinaaber käimisvao hangede vahele, A. jõudis koju ja pikendas selle meie majani. “Ületeenaaber on nii usin, et on endale maja ette pisikese kõnnitee teinud, et tal oleks, mida puhtaks lükata,” kommenteeris ta koju jõudes, “mina kasutan ikka ära: pole kõnniteed – ei pea lükkama.” Tausta mõttes – meil on siin vaikne tänav ka, nagunii on asfalteeritud ainult väike jupp ja kuhu siit nii väga sõita olekski, ainult tipptunni ajal üritab mõni Narva maanteest või Puiesteest mööda vingerdada. Jagatud ruumi põhimõte töötab, ilma et seda peaks ekstra märkidega kehtestama (ja siit, lapsed, on näha, et keskkonna üldine kujundus loeb rohkem kui reguleerimine: paigalda strateegiliselt jupp lohklikku kruusateed ja kiirus on justkui iseenesest madal). Laste ja loomade pidamiseks ideaalne keskkond, kassid lösutavad tänava ääres ja lapsed mängivad keset tänavat keksu.

Aga see ületee-austraallane armastabki tegevust otsida, ta ehitas kõigepealt aeda kahekorruselise mängumaja, seejärel lammutas maha eelmiste elanike sauna ja ehitas selle asemele uue ning seejärel asus muid atraktsioone installeerima. Nüüd tal aias enam väga palju ruumi ei ole, kui ta midagi just uuesti maha ei võta, nüüd tulebki laieneda. Niisiis jah, rajas kõnniteejupikese ja lükkab seda õnnelikult lumest puhtaks.

“See on jah üks hirmus töökas inimene,” ütles A. “Küllap ta rõõmustab…” “… Et siin on põhjust lund lükata?” “…et sai selliste töökate inimeste maale kolida.”

Oh mida ta vaene hing küll meiega pihta hakkab, meie oleme otse üle tee ja mudalaisad. Kompensatsiooniks lubasin suvel neil meie mustsõstraid korjata, mis läbi aia kasvavad.

Muide, mudalaiskusest: eelmise lume ajal leiutasin ma laisa inimese talisupluse: 1) teen tagaukse lahti; 2) viskan sealt kõhuli lume sisse ja rullin ennast ringi. Logistiliselt palju lihtsam kui Emajõgi, ei pea mõtlema, kus ja kuidas ennast kuivatada ja mida teha, et varbad enne ära ei külmuks, kui nad sokkide jaoks küllalt kuivaks saavad.

Ainult et lumi kleebib ennast trikoo või misiganes muu ujumispesu külge (aed paistab läbi ja ma ei taha inimesi hirmutada), tuleb pärast tuppa kaasa, pudeneb tükkhaaval maha ja teeb loigukesi.

Siis sulas lumi ära, tulid vihmad ja pori ja ma mõtlesin, kas ma peaks nüüd muda sees püherdamisega jätkama ja kuidas see annaks sõnale “mudalaisk” hoopis uue tähenduse.

Hiljaks jäin proovimisega, laisa inimese asi.

*
Lugesin “Pimeduse isandat Derkholmist” ja mõtlesin, mis tehnika see küll on, mida Jones kasutab. Tähendab, mulle tundub, et tema maailmaehitus ei ole “kõva maailmaloome” koolkonnast, kus maailm oleks enne lugu pikalt ja põhjalikult läbi ehitatud, pigem paistab, et küll maailma käigupealt sedamööda valmis teeme, kuidas loo huvides vaja läheb. Ja tegelastest väga palju ei näidata. Ja vaatepunktitegelaste kaudu antud kirjeldus ei ole teab mis aistiline (aistilise kirjutamise etaloniks on mul Bradbury, aga omas võtmes on ka Tolkien selle peale tugev, näiteks igas mõttes raskuse kujutamisel). Ja raamatus on hulk õhukesi salvräti tõugu statiste. Mis tavaliselt tähendaks, et emotsionaalset kaasahaaramist ei maksa loota.

Ometi tabasin end üsna peagi kõige vanemat greifi armastamas ja seejärel mõnda järgmist ja nii edasi. Võib-olla töötab see, et “väga palju ei näidata” tähendab pigem fragmentaarsust kui kiirustamist: peatüki sees on üsna aeglane kirjeldus, peatükkide vahel on ajahüpe ja selle ajal toimunust ma ei tea. Omamoodi impressionistlik kujutus, kaadri sees on palju, kaadri serv on ära lõigatud. Võib-olla töötab see, et väga palju tegelasekirjeldusi antakse mõne teise tegelase kaudu; ma hakkan seda greifi armastama, sest mulle näidatakse vilksamisi pilte sellest, kuidas vaatepunktitegelane teda armastab.

Kusjuures jah, tegelased, kes mulle kõige enam hinge läksid, olidki kõik kellegi teise silmade läbi antud, nende silmadega vaatajad ise mitte nii väga.

Muidu mõtlesin seda lugedes regulaarselt, kuidas see raamat on minu jaoks nagu “Ah, olla Inglismaal!” või isegi mõni Nancy Mitfordi lugu maagilises soustis – kaootiline, sensuaalne paljude noorukieas lastega perekond ja nende sekeldused, aga lohede, deemonite ja greifidega.

Eesti tekst on kahjuks selline, et pani pidevalt käigu pealt inglise keelde tagasi tõlkima (eks ma kartsin ka: küsisin tuttavalt raamatukoguinimeselt, kuidas Eva Luts tõlkijana on, järgnes pikk paus ja heatahtlik vastus: “No…. Ta areneb.”). Ma ei räägi sellest, kas kaks teismelist räägiks omavahel tõesti “Sa naljatad” – “Ei naljata”, selle asemel, et öelda “Sa teed nalja” – “Ei tee” – eri inimestel on eri tutvusringkond, võib-olla on kuskil Eesti nurgas olemas seltskond, kus teismelised räägivad nagu 19. sajandi prantsuse romaani tegelased, igasuguseid subkultuure on olemas. Ma räägin vajadusest mõistatada: kas “nagu püüaks ta mitte haige olla” all on mõeldud “nagu püüaks ta mitte oksele hakata” (sick)? kas “nad paistavad tarkadena” all on mõeldud “näevad peened/stiilsed välja” (smart)? kas “vestlus ümber korvide” on “vestlus korvide üle”? ja mis pagana elukas on “peapreester”, kas ülempreester? Ei teagi, kas see on kivi tõlkija või hoopis toimetaja kapsaaeda, lõppeks tean ma omast käest, kuidas enda teksti apsakaid enam ei taju, sest ma TEAN, mis sisu seal peaks olema. Igatahes soovitaks lugeda pigem originaalis.

*

Vaatasin telekast Draamateatri 2015. a “Tartuffe’i” ja mõtlesin, kuidas see on Molière’il tegelikult ebaõnnestunud näidend. Ja sealjuures väga huvitav ja võimas (vt ka mida T.S. Eliot “Hamletist” arvab).

Ühtpidi värvis Molière ennast näidendi sees nurka: Tartuffe on nii võimsalt ohtlik, kõige hirmuäratavam tegelane, kelle ta üldse kunagi kirjutanud on, ning tema vastu peab seisma nii abitu naiivik, et lõpuks on selleks, et lugu saaks veel komöödiaks jääda ja õnnelikult lõppeda, vaja kübarast jänes jumal helde ja kõiketeadva kuninga politseiülem välja tõmmata. Värvis ennast nurka ja pidi end kirvega välja raiuma, usutavuse arhitektuur puha puru.

Ja Molière’i enda universumis: seesama piinlik politseiülema-stseen oli ju selleks tarbeks, et kui näidend ära tahetakse keelata, oleks seljatagune kaitstud. Ja ometi sellest ei piisanud. Täitsa raisatud piinlikkus!

Teiseks mõtlesin, et mine tea, kui palju teksti võrsus proovide käigus näitlejate improst. Ühest küljest nagu commedia dell’arte stammkarakterid, aga oma kiiksunüanssidega. Mis mulle sealjuures väga meeldib, on see, et näidendi kõige markantsem naistegelane on ühtaegu selgelt hea ja kõhklematult salakaval. Ning sealjuures armastav, toetav võõrasema, arusaajam kui peretütre lihane isa, nätaki, kulla klišeed. See oli näidendi markantseim naistegelane; aga lavastuses lõi Klenskaja oma ülimalt kõrvalosalise, peaaegu episoodilise vanaemana ausalt öeldes kõik üle. Või on mul lihtsalt nõrkus selle vastu, kui värsstekst voolab nagu loomulik kõne, ja temal voolas see kõige paremini.

Kunagine Theatrumi lavastus meeldis mulle siiski rohkem, täpsem ja nüansikam, eriti keskne abielupaar (kuigi tookordsest vanaemast mulle nii eredat muljet ei jäänud ja Marius Petersoni Tartuffe oli seekord hirmsam kui Vahur-Paul Põldma oma toona).

*

Ma ei ole täpset arvet pidanud, aga pakuks, et ma olen üht kleiti jõulust saadik kandnud. Selline ilma varrukateta, mida ma pruugin pluusi ja seeliku peal pihikseeliku/tuuletõkkena, kui ilm on korraga külm ja tuuline. Aga ta ei saa nagu mustaks ka, õieti pole tal selleks põhjust – kuna teiste riiete peal, ei määri teda minu ihu; kuna õues mantli all, ei määri teda õu; kuna kodus ei kanna, ei mäkerda söök. Ainult minu käte puude saab teda rüvetada, aga see on üks pikaldane rüvetus, veab veel kuukese või paar välja.

*

Meil on nüüd uus koduloom, hiir. Tähendab, hiir oli juba ammu, krõbistas seina vahel ja põranda all. A. püüdis ta kinnipüüdmise lõksuga kinni, õues oli grüünesse laskmiseks liiga külm ja mis me temaga nüüd teeme. Tõi loomapoest puuri, pani hiire sinna elama ja andis talle seemneid ja porgandikontsu ette. Porgandikonts on hetkel populaarsem, selle vedas hiir oma magamistuppa (mille A. tegi teekarbist). Näha teda ei saa, sest niipea, kui seal toas keegi liigutab, läheb ta kohe oma teekarpi tagasi peitu. Selline tumeaine sarnane koduloom, kelle olemasolu saab tuvastada ainult mõju järgi, mida ta ümbritsevale kosmosele avaldab: porgand kaob ja pabulad tekivad.

Sünesteesia

veebruar 23, 2021

Gregoriaanika tunnist (veebitunnist, veebitunnist, õpetaja laulab kõigi eest ja kujutab ette, et õpilased laulavad kaasa, teised ei saa mikrit sisse panna, muidu oleks kakofoonia), mälu järgi kirjutasin üles. Rubriigist “asju, mida õpikust ei õpi”.

See viienda laadi prima differentia meenutab mulle karukella. Või sellist lille, millel kellukakujuline õis ripub alla. Ja karvane vars on tal.

(Näide ka. Lauljad laulavad küll noodist mõnevõrra erinevat versiooni, nähtavasti ei olnud video ülespanijal sellele noodile vastavat heliklippi võtta. Aga psalmiosa – ja gloria – on nagu noodis ja just seal on see kadents, kus on oluline, mis differentia parajasti on.)

Kogunenud killud

veebruar 8, 2021

Eile öösel (vastu 6. veebr) vedeles tee ääres hanges surnud rebane.

***

Mõtlen, kuidas vahet teha: millal näitab psüühikaprobleemiga vanainimese tobe rahakulutus, et ta on ravimid võtmata jätnud, ja millal on see lihtsalt rumalus. Ma eelistaks muidugi lihtsalt rumalust. Esimesel juhul peaks ma leiutama, kuidas veenda kedagi regulaarselt rohtu võtma, muidu läheb tervis rohkem rikki. Teisel juhul on risk kõigest rahaline, seegi väike.

Mõtlen – kui see on nii, et kõigest väike rahaline risk – et isegi kui keegi on tal mikromastaabis naha üle kõrvade tõmmanud, siis kui see tal emotsionaalselt ära tasub, kas ma peaks selle vastu aktiivselt sõdima? kas tasub võidelda paarikümne-eurose tarbetu väljamineku pärast korra kuus või paari kuu tagant, kui see teeb elu lõbusamaks? on see sel juhul üldse tarbetu? või peaksin ma tegema selgitustööd, et maailm on kuri ja isegi meeldivad inimesed võivad olla kiskjad? Kas keegi suudaks seda üldse uskuda? Meeldiva inimese veenmisvõime on alati suurem.

Ühtlasi võitlen süütundega, et ma sellega rohkem ei tegele.

Ühtlasi meenutan, et hapnikumask pannakse kõigepealt endale ette, siis jaksab ka teisi aidata.

Ühtlasi on selgunud, et töö on väga hea eskapism, pakub sel ala tõsist konkurentsi toredatele ilusate meestega sarjadele. Koroonaajaga on ainult töövaheldus kängu jäänud, varem pakkusid erinevad tööd ka üksteisest puhkust ja rahu – arvutist selg haige ja silmad väsinud, õpetan tantsu, inimestest tüdinud, klõbistan tõlkida, nii hea. Noh, äkki kunagi tuleb see tagasi ka.

Esimest korda elus tunnen, et “kus on kirjutatud, et elu peab kerge olema” on julgustav väljend. See tähendab, et ma pole midagi tingimata valesti teinud! Seni ma ikka aeg-ajalt kirjutasin “elu peab kerge olema”, et OLEKS kuskil kirjutatud ja keegi ei saaks kobiseda.

Ikka veel pahurana internetti lugedes tabasin end rahulolusööstult, sest keegi oli nii loll ja ma tundsin ennast temast üle olevat. Püha taevas. Nii lihtsalt see kurjus tulebki. Tuleb ikka see va hapnikumask korralikult installeerida.

Annan endale aru, et pahurus tuleb vähemalt osalt minapildi mõranemisest – ma ei ole, tuleb välja, nii hea inimene, kui ma arvasin (ma ei teadnudki, et ma endast nii hästi arvasin, ma arvasin, et pean ennast harju keskmiseks!). Pmst ennast täisolemise tõve kõrval- või järelmõju, pohmakas. Siis on hea meelde tuletada, et vahet pole, kui üllas ma täpselt olen. It’s not about me, asja mõte ei ole minust head inimest teha. Kui see meelde tuleb, on kohe tuju parem, siis ma võin olla täpselt nii puudulik, kui ma olen.

Lootusrikkam pool ütleb, et ju ma arenen, arenemine ongi ebamugav.

***

Seletasin just Indigoaalase pool, kuidas mul pole raske end prügisorteerimiseks motiveerida. Ma tahaks ainult veel kõvemini sorteerida. Ma tahaks iga kord panna teekoti sildi paberikasti, seda kinni hoidva klambri metallikasti, ja alumiiniumi, vase ja terase eraldi, kui ma neil vahet teha suudan, ja teekoti komposti. Kiskuda kiled ümbrikult ära ja panna plastikasti ja ümbriku paberikasti. Polüetüleeni polüetüleenikasti, polüpropüleeni polüpropüleenikasti, polüstürooli polüstüroolikasti, kalaluud kalaliimiks, kalapead roosile söögiks.

Ma tahan niisiis panna punase palli punasesse kasti ja sinise palli sinisesse kasti nagu selle täitsa sümpaatse Ameerika filmi peategelane.

Aga A. saboteerib ja paneb terve teekoti ja paljaksnäritud kanakondi (kui üks kanakont on minu hambust läbi käinud, siis pole see tegelikult enam lihtsalt paljaks näritud, vaid pilbasteks) lihtsalt prügikasti, sest “see on liiga väike, et midagi mõjutaks”. Tal on muidugi õigus, aga mis see asjasse puutub? Nii on VALESTI, ma tahan, et ÕIGESTI oleks!

***

VVN kirjutas kevadest, teised rääkisid, mis nemad arvavad ja misasi on üldse kevad, aga mina mõtlesin nii: lögakevad on kevad ja ilus selge aprillikevad on ka (kaa) kevad ja soe hiirekõrvul mai-ilm on suvepoolne kevad. Lögakevad on vastik, niiviisi vastik, nagu vastikud ilmad on. Nagu novembris vahel. Soe suvepoolne kevad on mõnus. Aga kõige hullem on see ilus selge aprillikevad. See ajab närvi, päike kõrvetab tolmu välja, kõik piirjooned on liiga teravad ja ma tunnen iseennast äkitselt liiga nähtavana (kui teen selle vea, et valges välja lähen, vampiirid ei peagi päevavalgust taluma) ja tuul viib mõtted peast minema. Just nagu need hirmsad ilusad selged sügisilmad, aga neil on vähemalt teatav dekadentlik kõduhõng juures, mis nad talutavaks teeb. Ilus selge aprilliilm peaks nagu lootust äratama ja ei paku mulle ühtegi ühiskondlikult heakskiidetavat põhjust, miks ta mulle närvidele käib (ütlen, et “mulle ei meeldi nii ärkvel olla” ja inimesed ajavad silmad punni). Erinevalt lögast, sellega on vabandused varnast võtta, vaadake, kui märjaks mu jalad said, ja siis on meil koos õnnelik ilmakirumise kogudus.

***

Mõtlesin alguses, et ei avalda seda, aga äh.