Lihtsad vajadused

september 21, 2019

“Mul varastati vist kaks Kroonikat ära,” ütles A. Seletuseks: A. leidis, et ta kõht on hakanud kasvama (“mis kõht?” küsivad kõik selle jutu peale), ja läks postiljoniks, et rohkem füüsilist koormust saada.

Niisiis:

– Mul varastati vist kaks Kroonikat ära.

– See ei ole võimalik!

– On küll võimalik, kui postkast on sügavamal aia sees, jääb käru korraks silma alt välja.

– Ei!

Ja ma seletasin, et mitte tehniliselt – minu arust on lihtsalt võimatu ette kujutada, et keegi midagi sellist teeks.

“Ma usun, et on olemas ühiskonnagrupp, kelle hulgas see oleks pigem uhkuse asi kui moraalselt taunitav,” ütles A. Ja tõi näiteks “Absolutely Fabulouse” tegelased.

– Ei, mitte moraali mõttes!

Ja ma seletasin, et ma ei suuda lihtsalt ette kujutada, et keegi nii väga Kroonikat tahaks.

Mispeale pakkus järeldus ennast juba ise: tõenäoliselt langevad ühiskonnagrupid, kes… aga ei, jätkem see udukeel ja jäägem A. palju parema sõnastuse juurde: “On olemas ka inimesed, kes tahavad hoopis Sirpi, mitte Kroonikat, aga on vähem usutav, et nad seda postikärust varastama tuleks.”

Uhh, kerge vandlitorni-intelligendinäraka tunne hakkab küll niiviisi.

Ilu kaduvusest

september 20, 2019

Ma olin suvel kohe-kohe kirjutamas raudrohupostitust. See pidi käima umbes nii.

Üks, mille üle ma rõõmustamast ei väsi: õitsvad raudrohud hämarikus, pead minu poole, kui ma koju tulen. Hämarus muudab varred nähtamatuks, kui ma väravast sisse astun, valendavad mu ümber sajad hõljuvad õied.

Või siis nii:

üks millest ma ei tüdi: vaatamast, kuidas raudrohud end päikese järele keeravad.

Ühtlasi mõtlesin, et peaks neid natuke talveks koguma ja kuivatama.

Aga hiljaks jäin. Soomes elav naabripoiss tuli koju koristama, et uued üürnikud saaks sisse kolida, ja korraliku inimesena niitis ta hoovis muru madalaks. Korraliku inimesena on ta kusjuures igati healoomuline, ei virisenud meie kallal kordagi, et kuidas me kõik aeg seal elame ja üldse niitnud pole.

Eks sel ole ka oma hea külg: kunagise peldikutaguse puu õunu, neid võluõunu, mis kõhtu punni ega hambaid hellaks ei aja, on madalast rohust kergem üles leida.

Riia bussijaama leheputkas: tahan osta Donalds Daksi ajakirja, et teeselda iseenda ees, et ma õpin niiviisi läti keelt, aga EI taha saada seda jublakat, mida ajakirjaga kile vahel kaasa topitakse.

Otsin silmadega lapsi, leian ühe, ütlen tema täiskasvanule, et vabandust, ma tahan osta seda ajakirja, aga ilma mänguasjata, kas teie laps tahaks seda? Ta küsib lapselt, laps reageerib: “Jaaaaa!”, läheb õnnelikuna minema. Ma isegi ei mäleta, mis jurakas see oli, võib-olla mingi valgusmõõk. Mina õnnelik, et pääsen tarbetust kolast pagasis, laps õnnelik mänguasja üle. Elu ei ole nullsummamäng!

*
Just Poolasse jõudnud: EV juhib tähelepanu, kuidas eri maades on prestiižistiil erinev. See stiil, millega tähistatakse, et “olen edukas ja rikas”. Poolas seisnevat see igasuguste eri kaldega tahkude, pindade, nurkade kombineerimises. Lätis on see pigem juugend. Eestis funktsionalism? pakun mina. EV nõustub.

Hiljem räägib, kuidas Poolas pole kujunduses olnud sellist rahvusromantismi nagu meil või Lätis, sest neil on suur rahvuslik uhkus oma tüpograafia üle ja nii tehakse ka näiteks plakatid tüpograafiakeskselt.

Mina mõtlen, kas see ongi see, miks Poola sildid nii teistsugused tunduvad. Kuidagi käredad. Võib-olla ongi asi selles, et tekst domineerib rohkem, figuurid ega ornamendid ei pehmenda seda nagu meil.

Omaette ooper on muidugi liiklusmärkide rahvuslik esteetika, seda olen ma isegi märganud: Poola liiklusmärkidel on tegelased tugevalt stiliseeritud, aga mitte ainult seda (sest ka meil on tugeva stilisatsiooniga kriipsujukusid, sellega üksi ma oma võõrastust seletada ei saaks), vaid kuidagi ärevad, dünaamilised, koosnevad kaldjoontest ja nende jäsemed lõpevad teravate nurkadega; kui meie jalakäija astub märgi peal küll pika, aga rahuliku sammuga, selg otse vertikaalis, siis Poola jalakäijal on kiire, keha kaldub ettepoole (Slovaki jalakäija on seevastu põhjalikult väljajoonistatud mehike, kes sammub eriti reipalt, oma hoolikalt kujutatud liigeseid korralikult ära kasutades). Kastikujulise udaraga Poola lehm ajab mulle endiselt naeru peale, justkui paak oleks lehmal all.

Kui liiklusmärgi-eestlane läheb trepist alla, siis astub ta ikka ilusti järgmisele astmele, enne kui teise jala eelmise pealt ära võtab, et võimalikult palju kaht jalga korraga maas hoida. Poolakas kui uhke, ohtusid armastava rahva esindaja astub kõigepealt õhku ja eeldatavasti laseb seejärel gravitatsioonil töö ära teha või siis eirab seda, vabana kui lind.

Ja meie kurvid on pehmed, Poola kurvid nurgelised!

*

Suvel läksin korra ep. ja tema kutsikaga järve äärde kõndima, korjasin oma harjumust mööda maast prügi üles ja nentisin ühel hetkel sügavamõtteliselt “Hakka või arvama, et suitsetajad on alla keskmise impulsikontrolliga”. Sest ebaproportsionaalselt suure osa maha visatud sodist moodustasid suitsupakid ja suitsukonid. Koos kommipaberitega, mida loobivad arvatavasti lapsed, kellele võib impulsikontrolli koha pealt veel ealisi mööndusi teha.

Tõlkisin hiljuti oma vanale büroole tutvuse poolest meditsiiniteksti. On omaette küsimus, miks ma seda üldse tegin, sest neile tõlkides teenin ma iga lehekülje pealt 9 eurot vähem kui tavaliselt, aga noh, kui parajasti ühtegi muud tähtaega kukil ei ole, võib ju vastutulelik olla; ja kui ma hakkan endale ikkagi väga lollina tunduma, sest töö on sealjuures raskem kui tavaliselt (ma tegin seda kolm tööpäeva, mis olid minu kohta päris pikad, sest nagu meditsiinitekst ikka, oli ta elliptilisuseni tihe: lausete asemel lauselaadsed moodustised stiilis “MRT negatiivne”, peaaegu iga sõna oli termin – ja honorar on alla 100 brutissimo (brutissimo tähendab, et sealt ei lähe maha mitte ainult tulu-, vaid ka sotsmaks)), siis kujutan ette, et see on täienduskoolitus kvalifikatsiooni hoidmiseks. Tavalisest erinevas valdkonnas tõlkimise harjutus, mulle antakse tagasisidet ja makstakse pealegi, kui nii võtta, siis polegi enam väga halb diil. Ja olgem ausad, see oli vahelduse mõttes päris huvitav.

(Kuigi minus tekib küsimus: kust võtavad tõlkebürood selliste honoraride juures oma püsitõlkijaid? Või kuidas need püsitõlkijad ära elavad? Lasevad üle jala ja mahutavad tänu sellele rohkem lehekülgi ühte päeva? Või olen mina eriliselt aeglane? Või teeb normaalne tõlkija päriselt kaheksatunniseid tööpäevi? Ärge naerge midagi, ma mõtlen selle all reaalselt 8 tundi töötamist, mida kontoritööl käivad inimesed netis tööajal toimuvate vaidluste elavuse põhjal otsustades naljalt kunagi ei tee. Või lihtsalt ei ole tüüpiline tõlkebüroo tekst nii raske? Õigus jah, ma olen kunagi teinud ka selliseid kodumasinatöid, mis lähevad lupsti ja lupsti, kümme lehekülge päevas.)

Igatahes vedasin ma selle käigus koju kuus meditsiinisõnastikku ja avastasin õige varsti, et kasutan peamiselt kahte, natuke kolmandat ka.

Niisiis, need kaks päriselt kasulikku sõnastikku olid Antti Hervose, Walter Niendstedti ja Georg Loogna “Ladina-eesti ja eesti-ladina meditsiinisõnastik” ning Tiina Kukkese “Õendussõnastik”.

Natuke tolku oli ka Laine Trapido “Meditsiiniterminite lühenditest”, aga ühestki muust medsõnastikust ma enam midagi kasulikku ei leidnud, ennem sain infot juba vanast heast “Võõrsõnade leksikonist”, aga põhiliselt muidugi katse-eksituse meetodil guugeldades. Väga hullusti vist ei läinud, vaatasin, et meditsiiniharidusega toimetaja ei olnud peaaegu midagi muutnud.

Ja see oligi tänane arvustus.

Et see postitus oleks tõeliselt eklektiline, märgin siia üles ühe naljaka unenäomomendi, enne kui meelest läheb.

Kuidas see olukord algas, ma enam ei mäletagi, igatahes tekkis mingis muinas- ja/või seiklusjutulises soustis olukord, kus mind ohustas keegi koletis või muidupahalane ja üks ilus kangelane haaras mul ühe käega ümbert kinni ja ähvardas teise käega koletist pistodaga. Igati žanrikohaselt.

Mina ühest küljest nautisin olukorda, teisest küljest heitsin olukorrale kerge iroonilise muigega kõrvalpilgu (“hah, kui vaimustavalt STIILIPUHAS!”).

Ja siis hakkasin järsku tundma üha tugevnevat peeruhäda.

Mis mõistagi polnud enam üldse stiilipuhas, sest sellistes ülevates teostes, kus kangelased oma keha ja pistodaga daame koletiste eest kaitsevad, ei esine tegelastel mingeid kehagaase ega isegi mitte -vedelikke peale vere ja pisarate, äärmisel juhul higi.

Mispeale mul tikkus ka kange naer peale ja ma hakkasin kohe mõtlema, et äkki peaks siis ise kirjutama sellise raamatu, kus on korraga koos nii ülevad kangelasteod kui ka eritavad kehad.

Kahjuks ärkasin ma seejärel kohe üles.

Mida räägib inglane olukorrast kodumaal:

“ma olin Brexiti pärast mures, aga nüüd jääb see ausalt öeldes selle varju, et Boris Johnson on peaminister. Millelgi, mida ta räägib või teeb, pole mingit seost sellega, mida ta eile rääkis või tegi. Ta on nagu laps, kes on endale revolvri mängida saanud, opositsioon on jõuetu ja meie riigistruktuuril ei ole kellegi temataolise vastu eriti mehhanisme. Ma mõtlen, et äkki peaks kolima Šotimaale, seal on vähegi lootust. Miks ei võiks Inglismaal olla sellist peaministrit nagu Nicola Sturgeon?”

*

Lendasin nüüd esimest korda elus Tallinnasse, seni olin siit ainult startinud. Lennujaam näeb ka saabujale kena välja, trammi peale minek on sujuv, tramm sõidab kenasti vaikse suhinaga, väga meeldiv aklimatt pärast Wrocławi kuldset ühistransporti.

Ja siis olen ma kesklinnas ja üritan Mustamäele saada ja sumaks nagu jalgupidi kissellis. Kokkuvõttes läks mul lennujaamast Mustika keskuse juurde saamiseks sama kaua või rohkem aega nagu Varssavist Tallinna lendamisega, ja isegi kui Tartusse sõidaks ma Tallinna lennujaamast kauem, oleks see mugavam. Ma ei tea, kas mingid trollid olid vahelt ära võetud või mis, aga igatahes neid ei tulnud ega tulnud, ja kui lõpuks tuli, oli see puupüsti täis.

Ja õudselt kasulik oleks ka, kui Vabaduse väljaku ühistransapeatused oleks rohkem ühes kohas koos, mitte nii, et pead üle ristmiku sinna-tänna traavima.

Wrocławi lennujaam on pisike ja nunnu, silma järgi väiksem kui Tallinna oma, kuigi linn on kaks korda suurem. Ju loeb siis see, et ta ei ole pealinn. Turvaalas paistis olevat ainult kaks söögikohta, neist üks väike mõttetu kohvibaar, aga teine oli korralikum ja mõnusam kui ükski Tallinna või Riia lennujaama oma. Ja imeilusad suveniirid, parem nänn kui üheski kesklinna kingipoes, lausa kahju hakkas, et lendu nii vähe peab ootama. Ega ei teagi, kas sinna enam satub, Wrocławist lennukiga tulemine tundub mulle ikkagi paraja ekstravagantsusena, seekord läks lihtsalt kiireks.

Lennukis avastasin, et mind oli pooleliitrisse pudelisse unustatud veelonksuga turvakontrollist läbi lastud (ja asi ei saa olla selles, et mul on nii loll ja aus nägu peas, sest seda, ega mul kuskil mingeid relvi ei ole, nad põgusalt kontrollisid, kui mu kingad piiksuma hakkasid).

Tundub, et Wrocławist Varssavi kaudu lennates on tund ja 25 minutit ümberistumiseks üsna täpselt piisav: õigesse väravasse jõudmisest pardalepääsuni jäi lõpuks ainult viis minutit, sest pärast maandumist läks lennukil miskipärast terve igaviku jagu jupikaupa ringipopsutamist, et terminalibussi juurde jõuda, ja bussil endal teine igavik, et reisijad kokku koguda. Kuskilt suuremast kohast ja suure lennukiga saabudes läheks ehk rutem.

*

Teenimatutest hüvedest: roos, mis juunis juba õitses (kolme suure õiega), ajas augustis endale uued nupud külge ja kui ma nüüd koju jõudsin, oli tal juba neli suurt õit. Ja seitse nuppu. Ma ei annaks ka pead, et ta sügise peale veel mõnda ei ürita kasvatada. Pikkust on tal varsti sama palju kui mul endal.

Teenimatu on see sellepärast, et minu aiapidamine ei ole õieti üldse aiapidamine, vaid meenutab rohkem korilust. Roos on mul ainult tänu sellele, et Rakvere trupp kinkis ühel Pärnu hansal mulle istiku. Vist kolm aastat tagasi. Minu panus piirdus sellega, et istutasin ta eesaeda kahe maja vahele plangu veerde piparmündipeenra kõrvale maha, tõin selleks natuke mulda juurde, sest muidu poleks ta juured äragi mahtunud – eesõues tuleb nii kümnesentimeetrise kidura mullakihi all munakivisillutis vastu – ja esimesel talvel isegi üritasin teda katta – kuhjasin varre ümber turbakomposti ja kaktusemulda. Järgmistel talvedel ei tulnud korralikust katmisest midagi välja, sest lumi tuli enne maha, kui katmiseks sobivalt kuiv ilm oleks mind sobivalt virgas olekus tabanud, kuhjasime talle siis lihtsalt lund peale.

Aga tema kasvab pooleteise meetri kõrguseks, kasvatab kapsasuurusi õis ega tee teist nägugi. Kuigi ta pidi olema teehübriid, mille kohta lugesin kuskilt, et kapriisne ja kardab külma. Igatahes jäi ta mul eelmisel talvel enne lund tagasi lõikamata ja kui ta hange alt välja sulas, oli tal veel isegi haljaid elusaid lehti otsas.

Võib-olla on ta ennast läbi vana munakivisillutise ajanud ja sööb selle alt hobusesõnnikut, mida siin pärimuse järgi peaks leiduma, ja selle rammu peal ta enam muud ei tahagi. Või meeldib talle siis piparmündi naabrus, see pidavat lehetäisid eemal hoidma, ja sellest, et piparmünt kipub ise paras umbrohi olema, ta nähtavasti ei hooli, sest on ise suurem.

Need Poola peenemate rongide restoranid on ikka uskumatud. Jalutad restoranvagunisse, valid toidud välja, kena kelner naeratab, toob toidud lauda – päris nõudega, päris taldrikul, päris nugade ja kahvlitega, lauale, kus on linad ja toidu jaoks piisavalt ruumi!
Ja ei nööri hingehinda, nagu nad ju saaksid, kuna see on inimestel mitmeks tunniks ainus võimalus kuskilt süüa hankida, kui just endal küpsekana, keedumune ja muud vanakooli rongiklassikat kohvris ei ole.

Mina sõin pardifileesalatit ja seejärel paneeritud Camemberti jõhvikakastmega (portsus oli kaks tervet juustu), mahla ja kohvi sinna juurde (korralik kohvi oli ja veel suur tassitäis, kohviga komplektis tuli ka väike piparkook), selle kõige peale kokku läks, nagu praegu kontolt vaatan, 11 eurot kopikatega. EV-l oli tomatisupp, õlu ja suur tükk rosinatega kohupiimakooki, temal läks vist vähem.

Asi ei ole tingimata isegi selles, et Poolas ongi odavam väljas head toitu süüa, jaamas, kus me selle uhke rongi peale ümber istusime, olid palju nirumad ja kallimad puhvetid.

Kuigi praegu õhtul käisime kah väljas veini joomas ja arve oli kahe peale umbes 3 eurot (Genni hõnguga kohas, mis asus imeilusa juugendfassaadiga pangamaja ees ja väikese neogooti kiriku vastas; ja päeval käisime Jane’iga kohvikus kes jäätist söömas, kes teed joomas (tee tuli oma pooleliitrise kannuga ja arve tuli kolme peale veidi üle 6).

Igatahes limpsasin ma juulikuise kogemuse pealt juba reisi planeerides keelt ja unistasin, kuidas ma rongis restorani lähen, ja nad ei petnud mu ootusi. Menüüd veel jagub, mul on päris palju vaja rongiga sõita, et ennast sellest läbi süüa.

*
Teiseks osutus heaks plaaniks vaheööbimine Białystokis teha, sest korter oli väga hea ja näiteks Varssavis või Riias poleks me endale sellist lubada saanud. Ja ööbimise ajastus oli kah parem kui ükskõik kas Varssavis või näiteks Suwałkis oleks olnud – Varssavisse oleks jõudnud hilja öösel bussis sodiks loksununa (kuigi tõsi, enne rongi oleks jälle saanus kauem magada), Suwałkis oleks jälle pidanud sama õudvara liikuma hakkama, nagu me eelmisel päeval Riiga minnes pidimegi, ja sellest ühest korrast piisas meile kuhjaga.

Mööda sõidab suuur veoauto, haagise külje peal kirjas “124 m2”.

– Näe, vaata, see auto veab ruutmeetreid.
– Tervelt 124 ruutmeetrit on tal seal.
– Ruutmeetrid on õhukesed, neid mahub palju, kui üksteise otsa laduda.

*

Ma ei tahtnud Ecolinesiga sõita, sest kuulu järgi ei anna nad oma töötajatele küllalt puhkust, mis on nõme. Aga peab tunnistama, et salat, mis neil menüüs oli, maitses hästi ja maksis vähe. EV väidab juustupannkookide kohta sama.

Riia linnas, vanalinna külje all on Marta pagariäri (läti keeles tglt, aga läti keeles ma ei mäleta) nimeline kohvik, kus on ometi kord hea kohv (viimatise esinemisürka aegu sain Riias ühes kõrtsis jube halba kohvi ja seejärel ühes kondiitriäris mittemidagiütlevat kohvi) ja pealekauba imelised küpsetised. Paraku pole me ainsad, kes on seda tähele pannud: terve tänav on söögikohti täis, üks teises kinni, aga see oli ainuke, kus oli saba.

Mõtlesin katse teel välja selgitada, mis sorti sai on see, mille nimi on “ogu”, aga isu polnud, sest magamata. Nüüd ütleb guugli tõlge, et marjasai.

Poola konnanimelised poekesed meenutavad mulle tohutult seda Kloostri poodi, mis kunagi Tartus oli. Tibatilluke ruum, vaevu mahub ümber pöörama, aga ometi on seal kolme sorti kohalikku tomatit, väga head toorjuustu, väga head jogurtit ja kiletamata saia. Ja palju muud.

Hmm, kui ma nüüd need kiirmärkmed üle vaatan… kas kellelegi tundub veel, et mu huvid on väga ühte auku?

Mateeria jäävus

august 15, 2019

Ja täna, kui ma avastasin, et mu koti küljest on kadunud armas siilikese kujuline helkur – mis on irooniline, arvestades, et küllap juhtus see järve äärest prügi korjates, ühe prügi viin, teise toon – tuli ootamatult välja see ilus klaasehe, mis ma hansapäevade ajal pea kohe pärast ostmist ära kaotanud olin.

Esinemiskingade kotist.

Kus need asjad ikka kaovad, kui kord majas on.

Pabari pikarpook

august 12, 2019

Saatus on mu sõrmede alla paisanud suurepärase masinkirjaharjutuse.

Need korrad, mil ma olen kohe kirjutanud “eurofond”, selle asemel, et kirjutada “euforond”, “eufofond” või midagi sarnast, on kindlasti vähemuses.

“Fiskaalne” ja “investeerimisfond” pakuvad samuti huvitavaid võimalusi, eriti kui neid peab üksteise järel kirjutama. Tuleb näiteks ilus eestipärane “viskaalne”.

Aga mu lemmik on kindlasti “infesteerimisfond”. Hö-hö-hö, eks need rahaasjad olegi üks katk ja ikaldus.

(Igasugused “ühinemiskepingud” ja “õppeteotused” on nagunii tavaline värk.)

Kohtumised, kohad

juuli 31, 2019

Enne, kui ma eile ujumiskohta jõudsin (jah, õhk oli kõigest 12, aga vesi polnud ju veel maha jahtunud), kihutas üks jalgrattaga noor mees pidurite kriginal sinnasamma soppi sisse.

Otsustasin: võin minna ka siis, kui seal on inimesi. Ei lase end segada.

Jõudsin niisiis vast pool minutit hiljem samasse soppi, viskasin oma koti palgijupile ja noormees küsis: “Mis teil plaanis on?” või muud sarnast.

“Ujuda. Ja enne prügi kokku korjata. Mingid jobud jätavad siia prügi maha”.

Noormees ütles prügi kohta midagi nõustuvat ja imestas, et külm on ju. Mina tutvustasin talle oma veendumust, et vesi on kindlasti veel soe, läksin katsusin järele ja hakkasin ilma pikemata lahti riietuma.

Vestlus jätkus kogu selle aja ja ka edasi, kui ma juba ujusin: et tema arust on vesi külm, sest ta on päris ujuja ja hea ujumistemperatuur on 28 kraadi – “Sellega hakkab juba palav,” arvasin ma, tema ei olnud nõus, ma hooplesin vastuseks, et ma olen vanem ja paksem, mispeale tema märkis, et on ka ise paar kilo juurde võtnud; uuris, kas ma olen ka üle järve ujunud (ei ole, ainult keskele ja tagasi, mõtlesin, et jaksaks küll, aga pärast peab ju ka tagasi jaksama); rääkis, et tal on sügava vee kohal kõhe ujuda – kui sügav on sügav? uurisin mina, üle nelja meetri, vastas tema; rääkis, kuidas ta võib-olla ujumistrenni sinnapaika jätab ja mis kõik muud trennid ta selle asemel teha võtab, sest treener on halb.

Mispeale mind hakkas huvitama, kui vana ta üldse on. Kolmteist. Kolmteist! Õnneks ei öelnud ma selle koha peal midagi taktitut, vaid ütlesin välja mõistliku järelduse, et siis on tal veel aega alasid valida küll.

Ja nii edasi ja nii edasi – ka kogu selle aja, mil ma kuivatasin ja riide panin. Isegi seni, kuni ma etendasin linnalooduses ujumise kohustuslikku epiloogi: loputan ja kuivatan kordamööda jalgu, ise ühel jalal kõikudes, enne kui kingad jalga panen.

Vahetult enne seda, kui ma oma asjad lõplikult kokku sain, ütles ta, et nüüd läheb, ja kimas minema. Samamoodi paarkümmend sekundit minust ees, nagu ta saabunud oli.

Alles pärast kodus tagasi mõeldes tuli pähe, et järsku ma ehmatasin teda. “Mis teil plaanis on?” kõlab ehmumise moodi. Ma olin nii keskendunud sellele, et tema mind ei segaks ja et ma ise seda tundmatut noort isast ei kardaks, et unustasin hoopiski, et teised võivad karta ka mind. Eriti laps võõrast täiskasvanut, kes talle üksildasse kohta järele tuleb. Isegi kui see laps on minust pikem ja bassihäälega.

Teisest küljest nägin ma nähtavasti lähemal vaatlusel piisavalt ohutu välja, sest muidu ei oleks ta kogu mu supluseaega sealsamas veetnud. Vestlus vestluseks – ma olen ka ise kedagi kartes õhu lobaga täitnud, et luua õhkkond, kus oleks kurje stsenaariume imelik arendama hakata. Aga kui ma ujusin, oleks tal olnud küllaga võimalusi ohutult ja sundimatult taanduda.

*

Tantsuekspetiga Haanjamaale tahtis universum mulle nähtavasti õpetada pikka ja muretut meelt.

Sest sel suvel olin ma juba mitu korda ähmis olnud, kui sõiduga ei saanud õigel ajal minema – kuigi alati jõudsime lõpuks õigel ajal, äärmisel juhul jäi prooviaeg hilisemaks või ei jäänud esinemise ette nii pikka pausi, nagu ma oleks tahtnud.

Seekord pidime sõitma hakkama pool üks. Pool üks helistasin autoga inimesele, kus ta on. Ise võrdlemisi rahulik – me oleme aega varunud kõvasti, suure lõtkuga, ja varasemad sõidud olid mulle juba õpetanud, päris kokkulepitud ajal ei saa minema nagunii, alati juhtub midagi.

Jõgeval, tuli välja. Auto tahtvat mingisuguseid vedelikke.

Läksin pesin seepeale ikkagi selle pea ära, millest ma olin ennist mõelnud, et ei jõua.

Veerand kaks saime lõpuks minu juurest liikvele ja ma sain teada, et häda oli olnud selles, et auto tahab kuuma ilmaga keema minna (jaa, kallis lugeja, praegu on 12 kraadi, aga kõigest paar päeva tagasi oli 30, selle nimi on parasvööde). Pool kaks olid ka kõik teised peale korjatud; me oleme ikkagi graafikus! lihtsalt koha peal peab aega hästi täpselt kasutama. “Teie lähete riietuma, mina hakkan rahvast õpetama, siis tulete teie ja teete kostüümiga väikese tantsudemo ja mina lähen riietuma, siis teeme kõik koos demo,” tegin mina sõjaplaani.

Paarkümmend kilomeetrit hiljem hakkas auto piiksuma, mis, nagu ma ära õppisin, tähendas, et ta on jälle keema läinud.

Jäime varjulisse kohta seisma, kuni selgus, et see oli pilve vari, millel on halb komme ära minna.

Sõitsime nõka-nõka edasi järgmisse varjulisse kohta väikese külapoe ette, sõime seal jäätist ja jõime kohvi; eriliselt vääris äramärkimist, et kohvi kõrvale anti koor asjalikult tavalises lahtitehtud koorepakis ja suhkur serveeriti fajansstassiga.

Saatsin sõnumi, et jõuame enam-vähem täpselt esinemise ajaks, autoprobleemid.

Sain vastuseks kõigepealt mitmeti mõistetava “Ootame” ja seejärel rahustava “Tulge rahulikult”.

Sõitsime nõka-nõka edasi järgmise varju alla, vist kuskil Saverna kandis, mis andis EV-le põhjuse meenutada oma venna tähelepanekut, et see on koht, kuhu jõudes hakatakse Võru bussis miskipärast vene keelt rääkima – što eto za mesto? Naverna Saverna!

Ostsime jahutusvedelikku juurde ja vedasime end selle toel veel paar kilomeetrit edasi. Nüüd oli selge, et selle autoga me eriti enam kuhugi ei liigu.

Autoomanik kutsus oma Võru sugulased appi – need olid paraku juba Haanjamaale jõudnud meie esinemist vaatama, tähendab, sama palju teisel pool Võrut kui meil Võruni maad oli.

Otsustasin hääletada, et kuni teised tantsijad kohale jõuavad, saaks ma otsast juba inimesi tantsitama hakata. Ajasin käe püsti, kohe jäi üks seisma. Sakslased; kutsusin EV keelabiks appi ja panime ajama.

Helistasin tellijale, et jäime autoga lõplikult tee peale, aga üritame võimalikult ruttu kohale hääletada. Vastuseks sain, et alles viis inimest on publikuks kohale jõudnud; ja kui lubasin juba autos kostüümi selga ajada, vastati uuesti rahustavalt “Tulge rahulikult, kui meil hispaanlased esinemas käisid, jõudsid nad hilinemisega kohale ja läksid ikka rahulikult läbi rahva kõigepealt riietuma. Kuidas te pärast üldse tagasi saate? Te võite siia ööbima ka jääda.”

Sakslastega sai selle maantee nurgani, mis Võrust mööda läheb (nurgal oli veel igas mõttes lõunamaise nimega söögikoht nimega Kebabi Tarõ); sealt saime mööda Võru ringi kodaravahe võrra edasi; ja vat siis jäime toppama, kuigi autosid nagu sõitis.

Helistasin tellijale, et nähtavasti jõuame kohale alles siis, kui sealtsamast Haanjast appi kutsutud ekipaaž meid ära toob, ja sain järjekordse rahustava vastuse, et “inimesed istuvad meeldivalt jahedas ruumis, joovad kohvi ja jäätisekokteili, tulge rahulikult.”

Pärast ühe pulmarongi imetlemist noppisid loodetud Võru sugulane meid lõpuks peale; rallisime läbi Lõuna-Eesti kuppelmaastiku, pudenesime autost välja, näod rohelised, kõndisime läbi ootusäreva publiku lava taha, ettenähtud algusest tund aega hiljem. Publikust polnud keegi ära läinud, vastupidi, juurde oli tulnud. Kohe näha, et oleme lõuna pool!

Vahepeal olin ma ka oma lahinguplaani käigu pealt ümber teinud: hakatuseks demonstreerib EV hoopis AK abiga, mis jupstükid kõik renessansiaegsele daamile selga käivad (särgi olime mõlemad juba enne teele jäämist selga ajanud ja hääletamise jooksul sai ta ka korseti kinni nööritud, nii et stardikomplekt oli seljas), siis ei ole meie kostümeerumine publiku jaoks raisatud aeg, vaid osa etendusest; selle ajaga saame me ülejäänud kaks riide ja võime otsast õpetama hakata või tantsudemoga alustada; ja siis saab ka AK riide panna ja demos kaasa lüüa.

Tuli välja, et rahvas tahab esialgu nagunii rohkem vaadata kui tantsida; aga kui lõpuks tantsima said, tegid kõik tantsud vapralt kaasa, isegi pärast seda, kui ma vahepeal eksikombel ühe liiga keerulise tantsu võtsin.

Pärast anti meilegi kohvi ja jäätisekokteili.

Kui ma hilinemise pärast veel korra vabandust palusin, vastas korraldaja häirimatult “siin juhtub kogu aeg nii”. Nähtavasti olime sattunud omamoodi Bermuda kolmnurka. Sinna kunagi tellitud kloun jäänud samuti autoga tee peale ja hispaanlased jäänud tund aega hiljaks ja nõnda edasi. See võis muidugi seletada ka kohaliku publiku pikka meelt.

Tagatipuks selgus siis, kui ma uurisin, ega keegi meid Võrru kella seitsmese bussi peale ära visata ei saa, et kohalik noorsootöötaja on autoga Tartu minemas.

Tõstis meie oma seltskonna autoomaniku sinna Võrumaa piirile, kuhu too oma autovraki oli jätnud – nüüd pärast sellist pikemat jahtumist lootis ta sellega vähemalt Võru sugulaste juurde välja vedada – ja meid lausa Tartu. Nii et kõigest kuus tundi pärast nende seikluste algust astusin jälle Tartu asfaldileitsaku kätte (lõuna pool oli olnud lahedam suveilm), jalad kergelt tudisemas, hästi aru saamata, kus ma nüüd üldse olen.