Tuli tunne, et tahaks tsiteerida mõnd kohta oma lukutagusest postitusest ja sealt hargnenud vestlusest.

Seal tuli jutuks, kuidas ma tutvusin noortega, kes päästavad supermarketitagustest konteineritest korralikke toiduaineid; aga sõprade seas oli sellest ennegi juttu olnud. Tsiteerin:

“Nagu surikaadiefekt (tuntud ka Baaderi-Meinhofi fenomeni nime all) ette näeb, oli üks sõbranna mulle kõigest nädal varem kirjutanud (kirjaviis muutmata, see on tema sihipärane meilimiskeelepruuk, kui vaja, oskab ta õigekeelt paremini kui… kui üldse keegi, võiks peaaegu öelda):

järsku peaks algatama mingi ökoräpa kampaania; analoogne nt veganlusele ja freeganismile. — see olla see kui toitud äravisatud toidust poodide prügikastides, mille kuupäev on kukkunud.

(mulle tundus se küll ses mõttes inetu et päris kodutute eest sööd ära nimodi. a se vist oligi riikides kus kodututel on niipalju supikööke et nad prügikastist toitu ei viitsi otsida ja sis selle niši täidavad need hullud. mõistlikud, tähendab.)

noh, et nagu vanasti: üleni on vaja pesta max kord nädalas, nagu laupäeviti saunas käidi. pead pesta ei ole vaja iga päev, kõige tihem 5 p tagant, siis pole ka palsamit ega midagi vaja. pesupulbri järgi haiseda ei ole vaja.

Ma võin nüüd kodutute toidu ärasöömise mure peale vastata, et seda hirmu ei ole: seda kraami jäi veel lademes. Eriti paprikat, kartulit ja porgandit. Sellist, mis on enne äraviskamist viisakalt kasti või kilekotti pakendatud, justkui ekstra selleks, et suvalise prügiga segamini ei läheks.”

Andsin sõbrannale postitusest viisakalt teada ja märkisin talle, et ei taha seda infot väga laialt laotada: et rangelt võttes on see tegevus illegaalne, sest konteiner on poe oma ja mõnel poel, kellest seal juttu on, võib tulla paha mõte see luku taha panna või muid inetusi teha.

Sõbranna imestas:

ja miks see illegaalne on? – kui vargus, siis kelle oma on äravisatud kurk? prügiveofirma varandus?

samahästi on illegaalne tegevus kui ma tee kõrvalt prahti üles korjan.

Mina märkisin, et näiteks selle loogikaga, et konteiner on poe oma. Ja et noored rääkinud, et neid on ähvardatud, sõimatud ja lubatud politsei kutsuda.

Ning lisasin:

Poe huvi konteinerit valvata ja sellele ligipääsu keelata peitub ilmselt selles loogikas, et “kui sa tasuta võtad, siis ei tule sa raha eest ostma”. ettekujutus saamata jäänud tulust. Protestantlikud väärtused vbla ka ( on amoraalne, kui keegi saab midagi, selle eest maksmata).

Ning et Hispaanias olevat hoopis teine suhtumine, poodnikud tulevad vahel lausa ise pakkuma ja keegi ei tee nägusid, kui sa ka päevavalges konteinereid puistad.

Tema vastu:

aga täitsa huvitav oleks, kui ajakski asja niikaugele et tuleks politsei – ja siis ehk saaks teada, mis paragrafi alla see käib?

prügikast on poe oma, aga kas äravisatud kraam on ka nende oma, ja vargus on vargus, kas müügisaalist või prügikastist?

sõimamine käib ka paragrafi alla, see on kindel. ajaa, ja kui politsei otsustab, et oli tarbetu väljakutse, siis selle eest peaks teoreetiliselt väljakutsuja hoopis sõimata saama.

: )

loogika ei ole pädev, poodnikel, tähendab, kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi kui teinekord juhtub raha olema ja ostan midagi mida prügikastis ei ole. noh, nagu piraatfilmid. kui ma vaatan tasuta ära siis pigem ka ostan, kui on hea asi ja tahan paremat versiooni, või järgmisi, v analoogseid.

Ning meenutas Hispaania suhtumisega analoogset näidet Prantsuse kultuurist:

ühes pierre richard’i filmis. miskipärast ta pidi mõnda aega tänaval elama ja turul siis kui kinni panema hakati ülejäänd ja äravisatud kraami korjama. õngitseb seal mingit gemüüset, ütleme mädand õuna, tuleb kuri onu ütleb: ära neid võta! p.r. ehmatab ära, viskab üleskorjatu tagasi, onu, kes pole tegelt kuri, aint järsusõnaline: näe, võta need, need on palju paremad, pole mädand ega midagi.

Mulle tundus see vestlus levitamisväärne, küsisin, kas võin tsiteerida, vastus:

tsiteeri palju kulub.

marvan et tegelt poeinimesed kelle oma on prügikast kardavad prükkareid kui niisuguseid et haisevad ja sittavad ümberringi. umbes et määrivad nende puhta prügikasti ära. ja et mine tea mis veel teevad, lihtsalt hirm Teiste ees. kelle peamine viga on see et nad ei ole nagu Meie. pealekauba veel muidki muidugi, ega keskmiselt prükkarid ei ole kenad ja viisakad inimesed, eriti mingis toksikojoobes.

sis olekski paras neile kui nad kutsuvad politsei et appi prükkarid ja sis tuleb välja et prügikasti kallal on doktorandid ja teoloogiamagistrid jms hoolitsemas et jumalavilja raisku ei läheks ja ei sitta midagi. muidugi et purukaine peab olema sinnajuurde, et ühtki ettekäänet ei oleks puuri pista.

Hmm. See tekitab minus peaaegu kiusatuse end sihipäraselt arreteerimiseks välja panna, kuigi ma ei kvalifitseeru ei doktorandiks ega teoloogiamagistriks. Kui see ainult neil korilastel, kellel seda toitu rohkem vaja läheb, jahimaid ära ei rikuks.

Igatahes olen ma sajaga nõus selle loogikaga, et “kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi, kui teinekord juhtub raha olema,” toimib muide ka vastupidi – vt kuidas mul kaob tuju kaubanduskeskusest üldse midagi osta, kui mult seal peldiku eest raha küsitakse. Siis on mul tunne, et ma olen juba oma ostlemise va peldikupiletiga ära ostelnud, aitab küll.

Igasugused degustatsioonipakkujad on küll selle matsu välja jaganud.

Ja isegi kui isikliku tänuvõla loomine kõrvale jätta, teeb “jumalavilja raiskuminemise” mure mind kurjaks poodide vastu, kes sellest ei hooli – nagu näiteks üks mitmes eri poes töötanud inimene lukutaguses kommentaariumis kirjeldas, et “alguses võisid töötajad sümboolse summa eest osta viimase kuupäevaga tooteid, aga mingil hetkel leiti, et parem ikka ärgu ostku. Ülejäägid visati ühte konteinerisse, mis keerati lukku, et keegi ligi ei pääseks”. Grrrrr. Kui ma järgmiselt kommentaatorilt kuulsin, et tema ema poes “saavad töötajad veel kõlbliku toidu omavahel ära jagada, mõnikord tuleb seda mitu kastitäit ja siis saadetakse üht-teist mu lastele ka,” siis tuli kohe tahtmine edaspidi oma poekäigud sinna poodi sättida. Näedsa, jagate oma ülejäänud toidu laiali ja lisaks sellele, et teie palk on suur taevas, saate ka täiesti maise hea kuulsuse!

Nagu ma lukutaguse postituse lõpus mainisin: “Nii see läheb, kui lapsena palju tiigriraamatut lugeda: võtsin eluks ajaks südamesse, kuidas rosinakukkel lombis nutab, kui ta kardab, et söödud ei saa; või riisipuding külmkapis.”

Kõndisin poes, panin vajalikke asju korvi: suitsukondid – olemas; juust – olemas; või – olemas; võtaks sealt kapist värsket leiba ka.

Võtsin käekotist ilusti korralikult kaasavõetud kilekoti ja pakkisin leiva sinna sisse.

Teen veel ühe tiiru, et kas midagi jäi veel puudu, heidan pilgu korvi, et kontrollida: suitsukondid – olemas; juust – olemas; või – olemas, aga kuhu leib sai? ma ju mäletan, kuidas ma käekotist kilekoti võtsin ja leiva sinna sisse pakkisin?

Aa.

Näed, kui kasulik on oma ostukorv viimasel hetkel üle vaadata. Näiteks saab niiviisi ausaks ostjaks jääda. Ma kahtlustan, et mul oleks lastud südamerahuga, leib käekotis, kassast läbi jalutada.

Ainult et nüüd mõtlen, et kui üks noormees mulle mitu korda märgatavalt pilke heitis, siis ei pruukinud see olla sellepärast, et ma nägin hea välja või imelik välja või mis iganes moodi veel välja saab näha, vaid sellepärast, et ta nägi, kuidas ma sundimatult leiva käekotti panen, ja kaalus, mida nüüd tema peaks tegema ja mida sellisest inimesest arvata.

Kaitstud: Korilane

mai 7, 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Mõtlesin ükspäev unesegase peaga ühest ilusast, arukast, sarmikast noorest mehest –

kes kõige oma ilu, võlu ja aru otsa mainib tagatipuks, va aristokraadivõsuke, aeg-ajalt jutu sees sundimatult nimepidi üht harvadest inimestest, keda ma imetlen võtmes: “kui suureks saan, hakkan temaks,” –

asi, millesse ma jäin muide nii kõvasti kinni, et nägin selle seletust lausa unes: seal oli üldteada tõsiasi, et mu imetletud eeskuju on ilusa noormehe peretuttav, ammust aega, temaga lapsest peale suhelnud, sestap ka sundimatus –

aga muide pole üldse võimatu, et nii on ilmsigi; et ongi va aristokraadivõsuke; ja mul matab kadedus hinge.

Igatahes, mida ma tahtsingi öelda? Mõtlesin ükspäev unesegase pea ja võlutud kadedusega: mis tunne on küll olla tema? mis tunne on olla nii ilus, armas ja võluv, et kõigile meeldib?

Ja järgmiseks tuli juba ärksam mõte “aga kust ma tean, et ta ise üldse teab?”

Eelmise postituse all tulid inimeste oskuste ja kalduvuste erinevused jutuks, mispeale mulle tuli kohe meelde, kuidas meil A.-ga asjad käivad.

Üks asi on see, et ta ehitab riiuleid ja puhastab seinapalke krohvist ja teeb vahel salatipeenraid ja niidab muru – kõike seda, mille peale mina olen praktiliselt tühi koht. Aga mulle meenus ka see, mismoodi ta on õppinud minuga ringi käima.

Näiteks on ta ära õppinud, et minu arust ei ole hädavajalikud asjad enne otsas, kui nad on päris otsas – erinevalt temast, kes ta leiab, et vetsupaber on otsas, kui seda on ainult üks rull järel.

Mis tähendab, et ta soetab salavarusid, mida hakkab millalgi ka minul või lausa ainult minul vaja minema, aga nii, et mina sellest midagi ei teaks. Ühest sellisest sain ma teada nii aastake-paar tagasi – ükskord, kui mul oli paanika, et kõik on otsas ja mis ma nüüd pihta hakkan, tuli ta võidukalt välja paki hügieenisidemetega, mille ta oli ekstra sellise juhtumise tarvis soetanud ja oma kappi ära peitnud, et mina sellest midagi ei teaks. Mina ei tohi sellest midagi teada, kuna siis hakkan ma sellega arvestama ja kulutan selle tagavara ära ja siis on paanikahetkel kõik PÄRISELT otsas.

Hiljuti arutasin külmkapi ees, et kassikonservi purk saab kohe tühjaks ja täna ei jõua enam poodi minna, aga noh, äkki venitab kuidagi homseni välja; mispeale A. tuiskas midagi lausumata magamistuppa ja ilmus sealt, konservipurk käes.

Ma ootan huviga, mis salavarud järgmise kriisiga – mida mina muidugi ennustada ei oska – ilmsiks tulevad. Fantaasia läheb igatahes tööle, mida kõike tema Mary Poppinsi kotis veel leiduda võib.

*

Kui juba kassid jutuks tulid, siis meie hall kass on selline rahutu ja inimsõltlane, eks ole. Juhtus nüüd ühel hommikul, et ma ärkan selle peale, et kass tahab midagi. Läksin vaatasin, kauss oli tühi, panin täis ja üritasin magama tagasi minna.

Viis minutit hiljem on kass uuesti voodi serval ja seletab ja ära ei lähe.

Tõusen üles, vaatan, A.-d pole kuskil, ju ta on õues. Teen järelduse, et kass tahab A.-le õue järele minna; lasen ta välja ja lähen magama tagasi, ise mõtlen heldinult, et näe, kass on tema järele memmekas, eks see tule sellest, et A. on minuga võrreldes rahulik ja aeglane, istub kaua ühe koha peal, nii et kassil on tema otsas mõnus lösutada.

Kui ma üles ärkasin, oli A. ühes kassiga toas tagasi ja ma kandsin talle oma heldinud jutu ette. Et kuidas kass teda nii väga armastab, et muutub kohe rahutuks, kui tal sabas ei saa käia.

Ei ole nii, väitis A. Ta oli kodust ära olnud ja nii saanud ma lihtsalt kogeda, kui tüütu see kass igal hommikul on. “Tavaliselt ma olen lihtsalt kodus ja kaitsen sinu und,” seletas ta.

Üks asi meenutas teist

märts 19, 2017

Üks.

Ritsik, näe, räägib siin vihapaastust ja üks või teine küsib, milleks see üldse. Mul tuli kohe praktiline näide meelde. Mälestus vägagi lähiminevikust:

vihastasin nädal-pooleteist tagasi telekapuldi peale ja hüppasin suure vihaga nii kõvasti üles-alla, et pärast olid põlved hellad.

Näe, kui palju kahju teeb, kui oma impulsse ei ohjelda!

Ja see läks veel isegi hästi! sest kui ma oleks teinud seda, mida ma tol hetkel päriselt tahtsin, siis oleks ma visanud telekapuldi otse telekasse, kiskunud ta sealt välja, hüpanud tema otsas, kuni ta pulbriks muutub, matnud ta maha ja siis läinud ja laulnud tema haua peal kupleesid. Kõik need koledad asjad jäid juhtumata, sest ma suunasin kogu viha süütusse üles-alla hüppamisse.

Näe, kui palju head teeb, kui oma impulsse ohjeldada!

*

Kaks: algab lähiminevikust ja hüppab äkiste hoopis kaugemasse aega.

A. rääkis söögi ajal raamatust, kus tegeldakse umbes selliste küsimustega, kas see, et kohvitass on kohvitassina olemas, välistab selle, et ta on olemas teatava aatomite kogumina. Või vastupidi. Ehk kas lause “see ei ole kohvitass, vaid kõigest nii-ja-niisugusesse struktuuri kogunenud aatomid” (või vastupidi) on mõttekas või mitte.

Mina ütlesin, et minu intuitsiooni järgi ei välista ja tegemist on lihtsalt ühe ja sama objekti eri kirjeldustega. Või eri kogemistega, olenevalt sellest, kui kaugelt ma vaatan ja mis on mu vaatamise instrumendid. Jättes muidugi kõrvale selle, kas kohvitass on üldse pelgalt materiaalne objekt, või sisaldab kohvitass-olemine lisaks füüsilisele objektile ka kohvijoomise kultuuri ja ilma selleta poleks üldse mõtet “kohvitassist” rääkida. Mis koha peal ma sain aru, et ma libisen oma tavalisse mulasse, bla-bla-bla, et kõik mõisted on üldmõisted. Ja jäin suhteliselt vait. Ainult seda arutasime natuke veel, et näh, koolis õpetatakse, et on ontoloogia, epistemoloogia ja kommunikatsiooniteooria, aga kui lähemalt vaadata, on piirid nende vahel jube udused.

Paar tundi hiljem tuli see mul jälle ette, mõtlesin, kui tore ikka, ja äkitselt lõi ette lapsepõlvemälestuse. Otsapidi ka seoses teiste blogijate juttudega teemal “kelleks tahan saada”.

Ma olin viis-kuus-seitse, täpselt ei mäleta, kas ma juba koolis käisin, igatahes elasime veel Meriväljal. Kontekst: olime emaga (või üldse perega, aga ma isa kohta täpselt ei mäleta) Straussi kontserdil, kus mulle pakkus eriti palju lõbu “Sepapolka”.

Vaheajal või pärast kontserti tuli mul äratundmine ja ma teatasin emale, et kui ma ülikooli lähen, tahan ma filosoofiat õppida.

Ema reageeris algul jahmunult ja üritas siis elu tõsiasju tutvustada, tõenäoliselt mõlkusid tal meeles Eero Loone, diamatt ja ajamatt.

“Seal ei ole tegelikult nii, nagu sa ette kujutad, et kogu aeg niimoodi filosofeeritakse,” seletas ta.

See kurjavaimu nõrkus. Viimaste aastate häda: haigused ise pole ülepea mingid õiged haigusedki, aga pärast tuleb nagu aamen kirikus kohutav kudemisaeg, kus mu keha ei venita naljalt üle 36 kraadi välja ja midagi ei jaksa. Nüüd jälle: läksin üle tüki aja mustlastrenni, pärast esimest tantsu keel vesti peal ja hingetoru valutab suurest hingamisest. Läksin üle tüki aja laulma, paari esimese laulu järel on süda paha ja mitte kõigist neist vorstidest, mida ma pärast “parimat enne” usinalt söön, vaid jõuetusest.

Pärast õhtul laman diivanil ja sealt püsti tõusta on maailma kõige raskem asi. Ma ei taha tööle minna, ma tahan, et keegi võtaks mu kätele ja mind ringi kannaks!

Selle koha peal tuleb A. oma mõtetest välja ja küsib: “Kuhu sa tahad, et sind kantakse?”

– Ringi!
– Aa. (mõtleb)
Kui suur ring see peab olema?

(Tegelikult läks ta hoopis ja pani minu eest töötoas arvuti käima, sest see tundus palju raskem asi, kui juba käiva arvuti taha istuda.)

*

Napakatest lühiühendustest: on selline Playfordi raamatute eelne käsikiri, kus on väikeses koguses samu tantse sees, nimi on Lansdowne’i manuskript (jube väärtuslik, sest esiteks on keegi teine inimene neid seal oma sõnadega kirjeldanud, mis aitab laiemat pilti saada, teiseks on see, nagu öeldud, varasem, mis näitab, et vähemalt need tantsud olid kindlasti enne trükiraamatut käibel). No ja mul jääb see kogu aeg meelde kui Lawndale’i manuskript, sest “Daria”. Kõlab peaaegu nagu “Lawndale files”.

PS: üldse olen ma viimasel ajal selliste infotükkide otsa komistanud – mitte, et need oleks päris nii hiljuti avastatud, lihtsalt mina ei pannud tähele, muudkui kaevasin Playfordi, Caroso ja Negri trükis ilmunud raamatuid, mille lingid ma olin juba nii viisteist aastat tagasi ilusti järjehoidjatega tähistanud. Caroso-eelsed Itaalia käsikirjad, Playfordi-eelsed inglise käsikirjad ja üks 17. sajandi alguse Prantsuse käsikiri ka. Kõik see on liiga huvitav! ma unustan ennast neid käsikirja-artikleid lugema ja ei lähe magama, mõni ime siis, et kehatemperatuur normaalseks ei jaksa ronida. Kas keegi tahaks mult natuke üle ääre ajavat motivatsiooni laenata ja annaks vastutasuks magamamineku oskust? et magama minna tunduks tõeliselt paeluv perspektiiv, selle asemel, et ka seda artiklit veel ainult natukene lugeda, kohe-kohe lõpetan ära, kohe, kui ma olen ka selle järgmise artikli lingil klikkinud.

PPS: ja ma paningi oma toidublogi sinna va blogiauhindade võistlusele kirja. Esimest korda elus, kui mul on blogi, mis mingisse selgesse kategooriasse sobib.

Tee peal

märts 12, 2017

Tänava teisest otsast lähenes noormees, viipas käe kaarega kehast eemale ja sirutas välja, ise saatis pilguga. Nagu ikka, haardus minu pilk tema omaga kaasa, : mida ta ometi vaatab? Ja jäin korraks uskuma, et ta jalutabki nähtamatut koera, koer kisub rihma, käsi venib välja. Kuni nägin käes sigareti ära ja sain aru, et mul oli vale lugu, lugu käis hoopis nii: “Tänava teisest otsast lähenes noormees, suitsetas graatsiliselt, viipas oma sigaretikäe kaarega kehast eemale ja sirutas välja, ise saatis pilguga.”

Mul on viimasel ajal tekkinud kahtlusi oma kassi (musta kassi, kõutsi) moraalis. Täpsemalt, mida ta mõtleb, kui ta köögilaualt toidu kallalt minema hüppab, kui mind või A.-d tulemas näeb.

Ma mõtlesin tükk aega, et ta teab, et me ei kiida tema köögilaual käimist heaks ja hüppab maha, et vähemalt meie nähes mitte pahandust teha.

Aga kuna tal ei ole sealjuures üldse süüdlaslikku nägu peas ja ta ei käitu üldse, nagu pelgaks midagi, siis hakkasin ma mõtlema, et äkki tunnustab ta lihtsalt söömishierarhiat. Kellel on eesõigus toidu kallale asuda.

Just nagu hall kass läheb söögikausi juurest ära, kui teda tulemas näeb (kuigi must ei ähvarda teda kuidagi).

Laualt hüpates ta omateada mitte ei lõpeta pahandusetegemist, vaid täidab viisakalt kombeid. Nagu rüütel, kes teab oma kohta kuninga lauas. Kui meie oleme köögis, on meil eesõigus võid lakkuda.

—————————————————————————————————————————————-
PS: see meenutab mulle muidugi vältimatult kuningas Knud Suure kehtestatud korda või vähemalt seda, mida Saxo sellest kirjutab. Mind hämmastas neist seadustest lugedes, kui egalitaarne oli Põhjamaade kord juba siis. Või vähemalt: kui egalitaarset-meritokraatlikku korda nad heaks pidasid. Võitlejate järjekorra laua ääres määras nimelt staaž. Kes oli kõige kauem kuninga sõdalane olnud, sai talle kõige lähemal istuda. Teiseks luges hea käitumine: kes teist sõdalast solvas, kaotas oma koha ja pidi kogu järjekorra uuesti läbi tegema, hea, kui üldse istekoha sai. Saxo jutu järgi pannud Knud selle korra maksma just sellepärast, et kõvad võitlejad kippusid muidu oma võitlusoskust üksteisega tülitsemise peale raiskama.

Te vabandavad selle ümberjutustuse pärast, ma lihtsalt hiljuti lugesin ja nii äge oli.

Jätsin trupi pühapäeval saatuse hooleks omaette proovi tegema ja käisin ise teises linnas teise grupiga kontserti pidamas. Koostasin väikese soovitusliku muusikakausta, konspektid olid enamjaolt juba varasemast ajast üleval.

Järgmisel hommikul sain teate (minu kursiiv):

Eilses trennis olnute nimel ütlen, et tegime konspekti järgi Argeersi ja
jäime kolmandas salmis hätta: muusikat jäi üle ja samme tuli puudu. Notsu, palun vaata, ega sealt midagi välja pole jäänud. Me ise arvasime, et äkki oli buldooseri ja rullimise vahel veel midagi.

Ma ise ei pannud eriti tähelegi, et siin midagi eriskummalist oleks, kontrollisin järele, leidsin vea ja saatsin esialgu kirja, et oli jah konspektist buldooseri ja rullimise vahelt midagi puudu, hiljem õhtul parandasin ka konspektis ära.

Alles hiljem kommenteeris samas listis teine inimene, et kõlab nagu tantsud töörahvale. Aa. Nojah.

Näide sellest, kui argine asi on metafoorika: sellega ei pea kaugeltki kaasas käima luulelist või muidukunstilist ambitsiooni, tahtmist juttu kuidagi põnevamaks, keelt ennast läbipaistmatumaks ja nähtavamaks muuta. Esitav, mitte esinev keelepruuk (mulle meeldib niiviisi Todorovi presenteerivat vs. representeerivat diskursust eestistada). Kõnekujund mitte selleks, et oleks peen ja keeruline, vaid vastupidi, selleks, et oleks lihtsam aru saada.

*

Õhtul jäime A.-ga väärtuste kui niisuguste üle vaidlema – ma alustasin talle Rentsi postituse refereerimisest, peamiselt seda, et kuidas ikka puritaanid on varmad teiste eluviise hukka mõistma, aga ise teevad seda, teist ja kolmandat. A. oletas, et EKREkad lihtsalt tahavad, et õiget juttu räägitaks – umbes et nende poolest on mehel mehega seksida andestatav, kui ta samal ajal räägib, et homoseksuaalsus on paha. Ma jäin selle peale mõtlema: esiteks meenutas see mulle seda, kui keegi (Hemingway?) küsis britikatoliiklastelt (kas üks oli Joyce?), miks nende silmis katoliiklik patune on väiksem probleem kui hereetik, kui tema arust oleks hoopis loogiline, et hereetik on katoliiklase arust üldse eksiteel, aga patune, kes ise ometi teab, kuidas peaks õigesti elama, on silmakirjalik. Joyce? ja too teine (kes?) olevat muianud ja selgitanud, et vaata, patustaja on lihtsalt patustaja, ta ei sea õpetust ennast kahtluse alla, aga vat hereetik, see lammutab alusehitist ennast. Järgmiseks meenutas see mulle kohe mind ennast ehk seda, mida ma teiste sõnadega, teise nurga alt varemgi olen kirjutanud: et Trumpi-suguste liidrite häda on selles, et nad ei ürita isegi seda nägu teha, et nad oleks viisakad ja teistest hooliks, mis minu viisakusdefinitsiooni järgi tähendab: ei üritagi seda nägugi teha, et nad peaks kõiki inimesi inimesteks; ja see lammutab seda alusehitist, millest mina hoolin – kui keegi nii tähtis ja kuulus ei võta vaevaks teisi inimestena kohelda, siis arvavad kõik, et võib, ja ei üritagi enam paremini. Ühesõnaga – tuli mul järeldada -, minu loogikal ei ole EKRE tüüpide omaga tehnilist vahet, vahe on lihtsalt selles, mis väärtustest me kumbki oma alusehitise oleme teinud; selles, mida “ei üritagi paremini” kelle jaoks tähendab.

Selle koha peal avaldas A. üldse kahtlusi selles, misasjad väärtused on. Tal oli tuju miskit biheivirorismijuttu ajada; kui ma õigesti aru sain, väitis ta kokkuvõttes, et väärtused ei loe nagunii ja inimesed käituvad nagunii, nagu nad käituvad. Näiteks et grupis, kelle arust paljude partneritega seksimine on lubamatu, ja grupis, kelle arust see ei ole moraali-, vaid logistikaküsimus, on ikkagi umbes sama protsent inimesi, kellel on rohkem kui üks partner.

See jutt käis veel mitut jänesehaaki pidi; mh meenutas A. üht farmerit, keda ta oli telekas näinud, ja kes pooldab Mehhiko-USA-müüri konkreetselt sellepärast, et tema enda põllumaa on piiri ääres ja ta ei taha, et sealt üle käiakse, “ja mis sellel mingite üldiste väärtustega pistmist on?” Mina viskasin talle vastu selle Prantsuse talumehe, kellel samuti võõramaalased üle põllu käisid ja kes, vastupidi, riskib vanglakaristusega selle eest, et ta noid käijaid varjas. Et mõlemal käidi üle põllu, aga reaktsioonid olid vastandlikud, kas see ei tule väärtustest või? Ma ei mäletagi, kuhu me selle liiniga jõudsime.

Igatahes kõigi jänesehaakide järel väitsin mina, et kui väärtused üldse midagi ei mõjutaks, siis oleks propaganda, millega inimestele ideid pähe istutatakse, üldse mõttetu, ometi ma leian, et on tõendeid, et oskuslik propaganda mõjutab ikka käitumist küll. A. oli nõus, et mõjutab, aga tegi järgmiseks lükke: “a kust sa võtad, et propagandal midagi väärtustega pistmist on?” Mina: “sa tahad öelda, et seal on oluline kasutada lihtsalt õigeid sõnu, mis vajutaks õigetele nuppudele, vahet pole, mis väärtusi seal ettekäändeks tuuakse?” A. ütleb, et jah. Mina: “et sa tahad öelda, et edukas propaganda apelleerib lihtsalt kõhutundele?” A. ütleb, et jah. Mina seepeale: “Aga väärtused ju põhinevad viimselt nagunii kõhutundel. Neid ei saa ratsionaalselt põhjendada.” Selle vastu ei saanud A. midagi öelda, ta ise on sellega kogu aeg pmst nõus olnud.

Aga ausalt öeldes ei oska ma enam öelda, mis meil sellest kokkuvõttes järeldus või kes võitis. Küll ma tahaks, et ta tuleks ise ja kommenteeriks, aga ta ei viitsi ju kunagi.