Hakatuseks paar praktilist uudist, kui keegi pole veel näinud:

TÜ raamatukogu laseb nüüd kaugside teel jälle laenutada.
Ja Internet Archive’is on rohkem lugemist kui kunagi.

Patrick Stewart loeb Instagramis Shakespeare’i sonette!

***

Kui ma A. konto kaudu FB-sse piilun, näen, kuidas seal jagatakse toredaid eluviisieeskujude meeme: näiteks kuidas olla nagu sinivaal. Või Emily Dickinson.

Panustan siis oma verbaalsel moel ka; Marju Lepajõe roomlaste taltsutamise raamatust leidsin kohe tervislike eluviiside tsitaadi, nimelt Cicero (uuest Rooma kirjanduse antoloogiast, lk 159, vist Kaarina Reinu tõlkes (mul pole antoloogiat praegu käepärast)):

Ma vihkan rahvarohkust, väldin inimesi ja suudan vaevu päevavalgust taluda.

Jesaja (26:20):

Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse
ja sule uksed enese tagant,
peitu üürikeseks ajaks,
kuni raev möödub.

Marju Lepajõe Hieronymuse-artiklist tõlkija ideaalsetest töötingimustest:

Quintilianus (u 35–100 pKr) [nimetas] kolme kõige olulisema tingimusena häirimatuks tööks öövaikust (silentium noctis), suletud tuba (clausum cubiculum) ja lambivalgust, resp. ühtainukest valgusallikat (lumen unum). Vaikust ja eraldatust on mõistagi vaja, et vaim oleks segajatest täiesti vaba (undique liber animus). Ent pidev öötöö nõuab head tervist ja lihtsat toitu. Töö kannab vilja siis, kui selle juurde asuda värskelt ja väljapuhanult.

Seega võiks sügise kõikehõlmavat tulekut ja kestust meie parasvöötmes võtta teatava privileegina, mida pakutakse vaimutööks.

Ei ole küll parajasti see aastaaeg, ometi võib kujundlikult öelda, et va pärgnuhtlus on meile kevadest sügise teinud; tänavu on ka kevadel tõlkimiseks head tingimused! Eriti kui on kohane interjöör:

… olgu tegemist koopa või kabinetiga, ikka on Hieronymusel õnnestunud kusagilt saada kirjutamiseks sobivad kivid, hea tugev laud või suurepärane kirjutuspult, kallihinnalised köited vedelevad hunnikutes, mahe lõvi kusagil põrandal, laual pealuu – selline see tõlkija elu ju ongi ja just sellist kabinetti tahaks, just sellist! Need värskendused viivad mõtted hoopis kõrvalistele radadele: peaks tellima mõnelt sisekujundajalt Hieronymuse ja teiste suurte tõlkijate kabinettide, kongide, koobaste analüüsi läbi aegade just sisekujundaja vaatekohalt. Jah, kui lubamatult vähe tähelepanu pööratakse koduajakirjades tõlkijate töötubade sisustusele, võrreldes sellega, kui vastutusrikas roll on tõlkijatel ühiskonnas olnud ja on ka edasi! Kas neil on lõvi või kassigi võimalik pidada ja kui ei ole, siis miks? Kas on seinal üldse ruumi korraliku Hieronymuse repro või posteri jaoks?

Hakkasin Russelli esseeraamatust (“Valik esseid”, 1994, tlk Erkki Sivonen) kindlameelsuse näiteid otsima, leidsin aga hädade ühendava jõu kohta:

Kummatigi oli lumetormi, udu ja sõja puhul tegu […] faktiga, et kõik tundsid ennast võrdsetena. Reeglina on igaüks meist hõivatud omaenda muredest; teised võivad meid sealjuures takistada, tüüdata või siis jääda hoopiski meie poolt tähele panemata. On aga kordi, kus üks ühine tundeelamus mõjutab tervet inimhulka. Kui nii juhtub – isegi kui tundeelamus ei ole meeldiv – , tekitab fakt, et see on ühine, iseäraliku õnnetunde, mida ei ole võimalik saavutada ühelgi muul teel.
Kui me kõik elaksime pidevalt mingi ühise tundeelamuse mõju all, siis oleksime me alati õnnelikud, alati koostööaltid ja alati priid igavusest. Võib-olla saavutavad selle tuleviku valitsuspsühholoogid. Riiklikud pühad algavad suitsukirjadega taevas: “Toimus marslaste sissetung. Iga mees, naine ja laps on võitluses vajalik.” Vastu õhtut tuleks teade, et rünnak on tagasi löödud. Sel moel oleksid rõõmsad pühad kindlustatud.

Aga koht, mida ma otsisin, oli see, ühest mu elueeskujust (sestsaadik, kui ma just seda lugu lugesin):

Ma kohtusin [Branislav Petronieviciga] ainult ühe korra aastal 1917. /…/ Serblased olid hiljaaegu läbi viinud oma kangelasliku suurtaganemise Saksa vallutajate ees ja mind huvitas väga kuulda temalt kui vahetult osavõtjalt selle taganemise kirjeldust, tema aga tahtis ainult selgitada oma õpetust, mille kohaselt ruumis asuvate punktide arv on lõplik ja määratav arvudeteooriast lähtuvate võtete abil. Meie huvide erinevus avaldus mõnevõrra iseäralikus vestluses. Mina küsisin: “Kas te võtsite suurest taganemisest osa?” ja tema vastas: “Jah, aga punktide arvu ruumis saab välja arvutada sel teel, et …” Mina küsisin: “Kas käisite jalgsi?” ja tema ütles: “Jah, vaadake, see peab olema algarv.” Mina küsisin: “Kas te ei proovinud hobust leida?” ja tema ütles: “Alguses olin hobusega, aga pärast kukkusin maha, ja milline algarv, seda ei peaks olema raske teada saada.” Hoolimata kõikidest pingutustest ei kuulnud ma temalt niisugusest tühisest asjast nagu maailmasõda enam mitte midagi rohkemat.

Kui mul tuleb ilusasti riietumise ja kleidipiltide vaatamise tuju, aga see tundub praegusel ajal liiga frivoolne, mõtlen Diana Vreelandi ütelusele: “Tõenäoliselt on mood kõige joovastavam põgenemisviis maailma banaalsuse eest.” (Muide, tema autobiograafiline “D.V” on nauditav lugemine – kõditab umbes samu maitsepungi, mida “Alice B. Toklase autobiograafia”; päris elulookirjandusest on teine sama sundimatult voolav, kuigi hoopis teises stiilis, see raamat, mille Jean Renoir kirjutas oma isast Auguste Renoirist.) Iseasi, kas nüüd kõige. Mõnes tujus olen kasutanud isegi nii ebatõenäolist pelgupaika nagu juura tõlkimine – juura mõjub oma korrapärasuses rahustavalt, nagu loogikagi, võimalus viibida maailmas, kus kõik on süstematiseeritud – põgus puhkus elu segapudrust.

***
Muidumõtted:
kas see, et igasuguste videolahendustega suhtlemisel on ajaline loks sees, võiks tingida uue muusikamoe – heliloojad hakkavad kirjutama sellist mitmehäälset muusikat, mille puhul loks ei häiri? uus koolkond?

Ja täitsa muust ooperist (he-he-he) – hakkasin Frieda blogis varasest ooperist jaurama ja jäin ise mõtlema: kui Monteverdi ooperis on laulud nii hästi põhjendatud, kas seda saaks diegeetiliseks muusikaks pidada?

*
Lõbusat, olgu ajakohast või -kohatut:

Gandalfi karantiinivideo, ma loodan, et seda saab vaadata ka FBsse sisse logimata.

Tangosõpradele: peaaegu ajakohane, nimelt seagripilaul: “Kein Schwein steckt mich an”; ja neile, kes end üksikuna tunnevad, ka Max Raabe originaal, sest mulle meeldib, kui dekadentlikult ta saksa keele kõlama paneb.

Xkcd koroonamurede graafik.

Ja täitsa omal jõul lugesin Päevalehest pealkirja “Norralaste suusatarkus on arvatust palju lihtsam” ja lootsin, et seal on kirjas midagi sellist: suusad käivad jalga, kepid kätte. Pidin pettuma.

*

Kuulsin ERMi viinaköögi varemetest justkui noorte hõiklemist, ei osanud küll täpselt hinnata, palju neid seal on: järsku ongi ainult kaks? ei osanud ka välja mõelda, kuidas neid veenda hõredamalt hoidma (kui neid ikkagi on palju ja nad peaks sülemlema); alles praegu tulin selle peale, et ma võiks ju minna, leebelt naeratada ja küsida, ega nad ei tahaks piiblist rääkida, nii toredasti koos olete siin. Ja siis käia neil sabas, kuni nad loobumisvõidu annavad.

Käisin öösel jalutamas – öösel ei ole muide mingit probleemi inimestest kahe meetri kaugusele hoida, kui ma just tähenärijaks ei hakka ja nende koduukse taha kloppima ei lähe, et kedagi ikka kindlasti kahe meetri kaugusele saada – ja avastasin koju jõudes, et olen püksid tagurpidi jalga pannud!

See ei ole muidugi nii naljakas nagu see, kui mul oleks püksid tänaval maha kukkunud, aga vaesel ajal on kärbes ka liha.

Pingutan teine kord sellise peene huumoriga rohkem, ma tean, et ma suudan paremini, nagu näiteks siis, kui ma avastasin end valgusfoori taga ootamas, ühes jalas must, teises punane king. Inimesed on murelikud, nalja on vaja!

——————————————————————————-
Paar arhetüüpset hajameelset professorit commedia dell’arte varamust:

No kas pole täpselt nagu mina!

Kui keegi tahab veel commedia maailmaga tutvuda, siis siin on päris hea tutvustav video selle ajaloost; karakteritest (jällegi on Dottore kirjeldus nagu minu pealt maha kirjutatud!) ja nende tüüpilisest füüsilisest tehnikast, siis miimikast ja muidu kehakeelest – mis muide meenutab mulle väga Caspar Schjelbredi klouni-impro kursust – ja häälekasutusest, soovitan ka kaasa teha, siis on lõbusam. Ja siin on üks väike tüüpkarakterite kataloog (poole pealt hakkab selgitav jutt, mis on minu arust igavam, aga ise teate).

Lisaks üks huvitav näide – nähtavasti mingi kursuse lõpuetendus, mulle meeldib, kuidas kursuslased on täiesti häirimatud sellest, et igaüks räägib ise keelt.

Kodunt väljas

märts 23, 2020

Käisin aovalgel, enne magamaminekut jalutamas.

Külm oli, vist kõige külmem ilm, mis sel talvel üldse olnud on; kampsun torkis seljas, mõtlesin ometi, et torgib või mitte, vähemalt soe; eriti kui peaks niiviisi kauem väljas olema.

Sest kui mõelda: A. oli tööl ja ma ei teadnud, kas tal on võti kaasas. Jätsin ukse lahti. Kes iganes saaks vahepeal sisse minna. Ja ta saaks enda kätte kõik võtmed, ta võiks uksed seestpoolt kinni keerata ja hakata minu kodus ise elama. Hakata elama minu elu, hakata minuks ja mul poleks enam kedagi olla.

Mõtlesin, et küll siis oleks soojast kampsunist alles õieti hea meel! Soojad riided oleks ainus hea asi mu elus, sest mul ei olnud rahagi kaasas ega dokumente ja kuhu mul oleks minna? või isegi kui mul oleks dokumendid – see keegi, kes oleks juba minuks hakanud, saaks kaevata, et mul on need dokumendid ilma õiguseta, sest need on ju tegelikult tema omad ja õigus ka: tema olekski ju nüüd mina. Mina ei oleks enam mina.

Varbad külmetasid, ütlesin järvele tere, vaatasin, kuidas pardid õhukesele jääle on roninud ja tukuvad, korjasin natuke prügi ja päikese tõustes pöörasin kodu poole tagasi.

Ilus valgus pühkis peast mõtted, kas ma üldse enam pääsengi koju, rohi sätendas nagu Tirioni teemanditolm. Külmunud muda näitas, et viimati, kui see pehme oli, oli keegi seal Baskerville’ide koeraga jalutamas käinud. Asfaltteel libises mööda noormees rulaga, nägu kaetud nagu ninjal, ainult silmad piilusid välja.

Koju pääsesin sisse, A. oli juba tagasi, mina olin mina.

Alles jõudsin rääkida väsimusest, kui juba nägin unenägu, kuidas ma valmistan Kundas uut etendust ette (Rakvere tantsijad elasid unenäo puhuks Kundas) ja isa kinkis mulle sealsamas paadi, mis oli kujundatud “Kariibi mere piraatide” laevade moodi. Ise pisike paat, aga mastid ja purjed ja puha. Mul oli lavastuslik idee, kuidas teha paljukäelist jumalannat, aga mingi ideehakatus oli ka sellesama paadiga, kuigi vajas veel mõtlemist.

Ilmsi hakkasin mõtlema, mida saaks video teel õpetada. Kui A. on kättesaadav ja viitsib, siis on repertuaar muidugi suur ja lai, kaheinimesetantse on igast sajandist. Aga kui parajasti mitte, siis oleks mul lihtne näidata 15. sajandi tantsudest neid, mida tantsitakse üksteise järel hanereas, nii et füüsilist kontakti ei võeta. (Hmm. Milline ajakohane žanr.) Moodustan üksi ülilühikese ühehanelise hanerea (see kõlab nagu mingi hääldusharjutus, paras välismaalaste kiusamiseks).

Teine võimalus on baroki soolotantsud, aga nende vastu on huvi vähematel, sest need on kole rasked.

No ja kolmas võimalus oleks galjardi- ja canario-improvisatsioon (mille jaoks tuleks kõigepealt teatav võimalike variatsioonide pagas anda, et oleks, millest ise uusi teha), aga selleks pean ma kõigepealt uurima, kas mu jalg on galjardi jaoks juba küllalt terveks saanud. Ja jeerum küll, kui galjardi teha, peab ju kodus rinnahoidjat kandma, isegi kui kõigest spordikat. Või noh, korsett ajab kah asja ära, aga kui ma teen parajasti meeste variatsioone, siis on see natuke nagu kohatu, see ei ole see sajand, kus mehed oleks korsetti kandnud.

Hakkasin nüüd guugeldama “men” ja “corsets”, et tuua ajaloolisi näiteid ajast, mil nad kandsid, aga sain hoopis kõike muud. Ooooohhhh…. olen fastsineeritud, seal on fetišikütet ikka päris mitmele maitsele. Jagan teiega ka, ilusate meeste pilte pole kunagi liiga palju.

Nii, tagasi oma lammaste juurde – igatahes proovisin kohe mõnd 15. sajandi tantsu omaette tantsida ja avastasin, et mul on need lihased täitsa roostes, sest ma pole seda repertuaari eelmisest kevadest saadik harjutanud, kogu aeg on hilisemad sajandid sisse sõitnud. Hoopis endal on vaja treenida! Võib-olla peakski inspiratsiooni mõttes näitama, kuidas ma maani reveransse tehes esialgu tudisen ja ägisen, siis näevad teised ka, et treenimata peast ei peagi kohe lõdva randmega tulema.

*

Hommikuti on aias hakanud leevikesed käima, ma suutsin täna korraga vaateväljas nelja hoida (võimalik, et kaks paari, aga ma ei tea täpselt leevikeste elukombeid), aga nad liikusid nii kiiresti ja sulasid vedelema jäänud õunu tustides taustaga nii ühte (leevikesepunane on mädaõunaga hämmastavalt sarnast tooni), et tegelikult võis mõni ka kahe silma vahele jääda. Küll on suured ja värvilised linnud! Rasvatihane on nende kõrval pisike nagu könn. Aga piiksuvad mahedasti, samal ajal kui tihane oma sitsikleiti üürgab.

*

Ma olen näinud juba mitut “Otsi Vollit” pilti, kus õnnetu Volli on üksi tühjas linnas. Mis Volli. Praegu tuleks teha raamat “Otsi Pallet!”

Kui “Palle” juba jutuks tuli, siis ajakohasest lugemisest rääkides:

“Dekameron” muidugi.

Camus “Katk”.

“Armastus koolera ajal”.

Neile, kes otsivad isoleeritud kaaskannatajat: “Robinson Crusoe”.

Neile, kes on isoleerunud oma leibkonnaga: “Pantrikuru vangid”. Neile, kes kohe tahavad, et see eriti õudne tunduks: “Kinnine kohus” (trööstiotsijatele on Camus palju parem eksitsentsialist kui Sartre).

Eriti kurbadele “Filosoofia lohutus” (Boethiuse oma, mitte va Alain de Bottoni). Vikipeedia ütleb, et üks katkend on Rooma antoloogias, aga minu mäletamist mööda oli midagi ka ühes Vikerkaares – igatahes kuskil perioodikas, aga kus siis mujal? isegi pilt oli juures! või nägin ma seda unes?

Isasematele: “Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis”. Avastage ka omaenda telluurne periood, sigitage alraune!

“Lui Vutoon” (Patrick Bateman satub Palle rolli.)

“Marsi kroonikad”, eriti selle lõpuotsa lood.

Vaatamiseks: “Kosmoseodüsseia” ja “Kuu”.

Koomikseid: no muidugi salapärase trollistava haiguse järgne postapokalüptika, väga hea kunstilise küljega, Põhjala mütoloogiaga põimunud “Stand Still. Stay Silent”. Üks päris reibas tavalisemat tüüpi zombihaiguse postapokalüptika on ka “Dead Winter”.

Kultuuripärandi säili(ta)misest pärast maailma lõppu ja mis edasi saab: “Kantileen Leibowitzile” ja “Viimne reliikvia” (munkade aspektist võetuna).

Nii üleüldises plaanis olemise raskusest: “Inimolu viletsusest”, sest Koguja raamatut te olete kõik nagunii lugenud, eks?

Marju Lepajõelt tasub muidugi tõlgete kõrval ka muud juttu lugeda.

————————————————————————————
PS: kaks toidukaupa (või noh, toidupoe kaupa), mis meil kogu aeg ühehelikiirusel otsa saavad: alkovaba õlu ja õunad. Mõlemad on sellised rasked ka, lihtsalt ei jaksa, füüsiliselt ei jaksa neid lõpmata palju koju tassida ja siis on jälle kolmandal päeval kõik otsas.

Mitte küll päris koduarestis, me ei ole kumbki sümptomitega, välja arvatud see, et iga kord, kui ma koroonauudiseid loen, hakkab mul närviline köha. A. käib jätkuvalt oma koidueelsel tööl, kus ta arusaadavalt juba kellaaja tõttu eriti inimesi ei näe; mina töötan kodus nagu ikka, ainult poes olen käinud ja ostnud rekordilise hunniku süüa, et harvem poes käia; ses mõttes on õnnestunud, et varem käisin iga päev, nüüd jäi vahepeal lausa kaks päeva täitsa vahele. Harvem poes käia aitab ka see, et isegi kui mul on patused mõtted minna välja ja osta raamatupoest igaks juhuks kõik raamatud ära, sest mis siis, kui kõik raamatupoed end lisaks raamatukogudele kinni panevad? mul pole siis ju midagi lugeda! ignoreerigem seda, et enne raamatukogude kinniminekut vedasin ma sõna otseses mõttes nii palju raamatuid koju, kui jaksasin (käru ei olnud)*, ja needki tuli kapinurgale virna laduda, sest raamaturiiulid on täis, kuigi nad katavad terve elutoa seina. Ma üritan küll vahel A.-le seletada, et ma võiks küll kõik raamatud kohe riiulisse panna, kui ma tahaks, ja mul ei ole üldse liiga palju raamatuid – lihtsalt vastutustundlik inimene hoiabki raamatukogu raamatuid teises kohas, et enda omadega segi ei läheks, aga ega ma ka ise õieti ei usu. Aga päriselt ka, mul ei ole üldse liiga palju raamatuid, sest kuidas muidu oleks võimalik, et alati on mõni raamat puudu? (Näiteks praegu see uus de la Bruyère)…

Aga kuhu ma jutuga jäingi – ahjaa, ühesõnaga, kui mul ongi patused mõtted välja minna ja raamatupoest igaks juhuks kõik raamatud ära osta ja võib-olla minna siis ka turult läbi ja osta küüslauku, sest Eesti oma vist mujalt enam ei saa, siis mõtlen ma, et okei, aga hommikukohvi jõuan ma ikka enne juua, ja ma jõuan tegelikult selle teise tassi ka – ja siis juhtub kuidagi ootamatult, et kui ma nüüd õudselt kiirustaks, siis jõuaks täpselt poe sulgemiseks. Nüüd, kus nad kõik kell kuus sulgevad.

Ja nii ei jõua ma turule ega raamatupoodi ja jäävadki pahelised kontaktid olemata. Mis on igas mõttes hea. Ma tunnen end niigi, nagu ma oleks mürgine koletis, kellega kohtumise peale vanad ja muidu haavatavad inimesed jala pealt kokku võivad kukkuda, kui ma nende suunas hingan. Mis siis, et mul pole sümptomeid (välja arvatud uudiseid lugedes) ja ma ennast haigena ei tunne – see ongi selline nõme haigus, et ühed ei saa arugi, et külge said, ja teised kukuvad jala pealt! ja mina olen tõenäoliselt see esimene, sest ma olen üldiselt selline tugev ja terve, ma käin arsti juures tavaliselt ainult oma tantsutraumadega.

Põhimõtteliselt, mõtlesin ma, olen mina nüüd esimest korda elus nagu autojuht. Selles mõttes, et suurema ohu allikas; kui autojuht näeb eemalt jalakäijat, on tal vaja sellest suure kaarega mööduda, sest teine võib muidu katki minna. Ma olen alati olnud ise see katkiminev jalakäija, kes kardab autosid, need urisevad koleda häälega ja äkki hammustavad. Aga vat nüüd on minust järsku saanud autojuht. See on hoopis teistmoodi närvesööv olukord, kui ma harjunud olen.

Aga nii on ainult siis, kui ma väljas käies mõnd inimest näen. Muidu, nagu ma juba Ritsiku pool märkisin – piinlik küll, aga esimene tunne on olnud nagu koolilapsel külmapühade ajal. Kuigi põhiline leivatöö läheb rutiinselt edasi, ära jäävad just kõige loomingulisemad ja põnevamad asjad. Jääb Poola sõitmata ja etenduses osalemata. Jäävad Eesti etenduse ettevalmistused pooleli ja etendus ära. Justkui üks kunst, puhkus ja eneseväljendus puha. Aga mina tunnen imelikul kombel kergendust.

Kas ma olin siis nii väsinud? Kas mu elu oli vahepeal liiga põnev?

Üldse ei imestaks tegelikult. Vaatasin kalendri üle, mul on juuni lõpust saadik olnud vähemalt 23 esinemist – mõnda väiksemat ei pruukinud ma kalendrisse märkidagi -, neist enamik nõudis eriproove, ja peale selle niikuinii regulaarne tantsuõpetamine kahes eri linnas, kokku 3-4 päeval nädalas. Arvestamata igasuguseid suvekoole ja tantsukursusi, kus ma ise õppisin.

Praegu hakkab tasapisi tunne, et saab ehk väljagi magatud. Ja siis ehk hakkan mõtlema mõne videoõpetuse kokkupanekule. Või korraldan ise mõne veebi-lauluproovi. Või isegi tantsuproovi? Kui ma üksi kuueinimese tantsu ette näitama hakkan, on sellel ka tubli koomiline potentsiaal, nii saab minust veel kuulus juutuuber.

———————————————————————–
* “Vajalikud sõnaraamatud olid mul õnneks juba varem välja võetud,” kiitsin tuttavale ajaloolasele, “nüüd võtan meelelahutust”. Ja näitasin talle oma hunnikut: Marju Lepajõe, Frazer, “Noorem Edda”, “Fairytale in the Ancient World”… “Mida keegi meelelahutuseks peab,” vastas tema. No aga ei ole siis või. Pealegi maitsekalt Asterixi lugude ja kvaliteetulmega tembitult.

————————————————————————
PS: avastasin, et üks mu ammune lemmik, kes kunagi katkestas, on vahepeal juba mitu aastat jälle bloginud; kuna tema Itaalia karantiinipostitused kerkisid blogipuus üles, avastasin ta jälle ja sain ühe päeva kohe mõnuga lugemata postituste läbikammimisele pühendada. Lugege ka, ta kirjutab hästi.

Võtsin raamatukogust viimasel hetkel välja raamatud, mille vajaminekut ma suutsin prognoosida ja kuulasin teiste juttu pealt.

– Kas “Dekameroni” veel on?
– Ei ole enam, kõik on väljas.

Mul läks kohe süda soojaks.

Kahju muidugi, et osa peab nüüd mitu nädalat ilma “Dekameronita” virelema. Inimloomuse nimel loodan, et sellega pole nii nagu maskidega, et ettevõtlikud kodanikud on kokku ostnud ja teenivad nüüd osta.ee-s vaheltkasu.

Bussijuht ajas vist selle naisega korraks juba piletimüümise ajal juttu, aga mina hakkasin tähele panema alles siis, kui ta maha läks.

Bussijuht: Vaadake siis ette.
Naine: Ah, eks ma kutsun koera appi.
B: Nad söövad koera ka ära!
N: No seda koera nad ikka ei söö.
B: Kampas söövad!
N: No kui kampas…
B: Hundid ongi kampas!
N: No aitäh siis, nägemist.

M.

veebruar 27, 2020

Kindlasti kõiki huvitab kangesti, mis mu jalal viga on. Rõõmustage, õnnetud, ma käisin arsti juures ära.

Sain teada, et mul on vist üks Mmm… sündroom. Mis sündroom täpselt, unustasin ma umbes veerand tunni jooksul ära.

Kodus tahtsin oma huvitava uue kodulooma kohta internetti läbi lugeda, aga kuidas sa guugeldad, kui nime ei tea.

Hakkasin välistamismeetodil võimalusi vaagima ja mis nime taga mis jalahaigus võiks peituda.

Murphy sündroom: kui jalg vähegi valutada saab, siis ta ka valutab.

Morgothi sündroom: kui mina tantsida ei saa, siis ei tohi ka keegi teine saada, järelikult pean hävitama maailma. (Ja laulan rusudel kupleesid.)

Kapten Morgani sündroom: puujalg.

Maastrichti sündroom: luude ühendused muutuvad luude liitudeks.

Mefisto sündroom: kavatsen pahemat, kuid korda saadan paremat.

Marxi sündroom: üks tont lonkab ringi mööda Euroopat.

Musketäri sündroom: taskurätt ei tule talla alt lahti, kingapaelad on seestpoolt tikkimata ja tagatipuks hakkab ka õlg valutama.

Möbiuse sündroom: kui pind jalga läheb, siis on selle jala sisepind ühtlasi ka tema välispind. (Höhöhö, pind, capisce? ma olen ikka nii vaimukas.)

Mortimeri sündroom: nagu Miki sündroom, aga pahaloomuline.

Miki sündroom: nagu Mortimeri sündroom, aga healoomuline.

***

(Tegelikult olevat Mortoni neuroom. Ilmselt olen ma tarastamise ja vandenõudega liiale läinud. Arst tegi süsti, Elizabeth võib nüüd vast kergemalt hingata – kuigi mine tea nüüd ka, süstla sees olid kortikosteroidid, nii et rangelt võttes on mul nüüd Morton steroididel!)

Tümikas herneteral

veebruar 12, 2020

Jõudsin võimlemast koju (põrandal aelemise võimlemisest, enne kui keegi riidlema hakkab, miks ma haige jalaga võimlen), kiskusin kõik riided seljast ära, hetk hiljem laekus A. poetretilt, jäi mind vahtima ja ütles:

“Kallis, sa oled endale viga teinud.”

Käänasin oma kaela igatpidi, aga ei näinud midagi; A. läks telefoni otsima, et mu seljast pilti teha, ma ise leidsin aga peegli ja peeglist vaatamiseks oli mu kaelakäänamisvõime piisav. Mõlema õla peal palju väikesi sinikaid, ilusti sümmeetriliselt. Mitte mingid koledad lärakad, vaid peened, nagu kriksadullid.

Mõistatasime, millest selline asi võib tulla, ma pakkusin naljaviluks, et “ma tundsingi, et maika õlapaelad kratsivad”.

A. ütles seepeale, et tema just imestas, kuidas ma suudan enda teadmata sinikaid saada, kui tavaliselt ei kannata karedamat riietki kanda.

Nujah. Hüpoteese on kaks: maika õlapaelad kombinatsioonis raske õlakotiga, mida ma kannan ilusti vaheldumisi mõlemal õlal; või maika õlapaelad ja jalgade üle pea viimine, tähendab, kogu keharaskus turja peal.

Nii et kui ma teinekord vingun, et kratsib ja kratsib, siis asja pärast, mul tulevad sellest verevalumid, ma ei ole niisama viripill!

Iseküsimus, miks ma märkan väljastpoolt tulevaid ärritajaid nii kergesti, aga seespidiseid üldse mitte. Sest endal on mul parajasti see haige jalg, millest täpselt ei tea veel, mis värk on – röntgen näitab nagu midagi imelikku – aga suure tõenäosusega on mul olnud labajalas pisike luumurd, mida ma olen tuimalt ignoreerinud, “ah, väänasin korraks, oli natuke valus, olen edaspidi trennis ettevaatlikum ja läheb ise üle”.

Täpselt nagu katkise meniskiga, millega ma kepsutasin aasta otsa ringi, enne kui hakkas nagu väike kahtlus tekkima, et äkki SEE ei lähe ise üle. Seekord olin väheke lühemate juhtmetega, kõige tõenäolisemast ajast, mil see vigastus võis tulla, on kõigest kaks kuud möödas.

Aga päris seda ma ei luba, et edaspidi hakkan iga äratõmbamise ja väänamise peale traumapunkti minema, sest mul juhtub neid NII palju, siis ma peaks sinna sisse kolima, ja suurem osa läheb tõepoolest ise üle. Kusjuures see, kui valus mingi trauma on, ei ole mingi näitaja – seesama menisk segas elu ainult natuke, see-eest kevadel tõmbasin korra õla ära, tunne oli nagu invaliidil, aga uuringud näitasid kõigest, et mingi kahjutu vedelik on õlas, mis “läheb ise üle”, arstid ise ütlesid! ja läks ka! mis siis, et selleks kulus pool aastat.

Minu glamuursest elust

jaanuar 21, 2020

Õhtul sain siis bussi pealt rongi peale ümberistumise ära proovida.

Kas te teate, mismoodi on ühistranspordiga sõita? See käib nii. Istud pehmel toolil hajameelses oleskelus ega pea ise midagi tegema. Sinu sõidukit juhib stiilne sohver, kes teeb pileteid müües veidi torisevat nalja. Ta rõõmustas ühes sinuga, kui sul õnnestus Tallinna bussikaardiga maksta ja pilet tuli tänu sellele odavam. Sinu ees istuv naisterahvas rõõmustas ka ja vahetas sinuga paar solidaarset lauset, laskumata ometi familiaarsusse. Nüüd istud sa mahedas sinises valguses ja passitad mõttes üht ilma muusikata üles tähendatud barokk-courante’i koreograafiat sama ajastu muusikapaladele.

Aeg hingata.

Pärast bussi ja enne rongi sirutad veidi jalgu, sest inimesel on ometi motsiooni vaja; korraks põikad läbi hubasest provintsilinna kohvikust, mis peaks kirjade järele juba kinni olema, aga on ometi täis seltskondlikku – ja kosmopoliitselt mitmekeelset – suminat; ning müüb sulle kohvi ja kooki, sest selles linnakeses ei panda kohvikut asja eest, teist taga kinni, kui kliente veel jagub.

Rongis istud lauakese taha, ostad häbelikult naeratavalt konduktorilt pileti; jällegi on su kojutoimetamise töö väikese, et mitte öelda tühise summa eest professionaalidele delegeeritud. Süvened courante’i-artiklisse ja märkad alles nüüd pisikeses kirjas märkust: see mees seal pildil on ju Charles II, ja tõepoolest: ta on tõesti väga elegantselt kikivarvul. Leiad nüüd kinnitust juba bussis tulnud mõttele, et Tauberti muusikata courante’i taktide arv sobib “La Bocanne’i” muusikaga.

Reisi kaunis lõppakord on romantiline flaneerimine läbi ööhämara Toomemäe käänuliste radade, mis kasvab üle klassitsistlikuks jalutuskäiguks piki Roosi tänava uhket promenaadi.

*

Olin ette Murca kogemustest heidutatud, ootasin räpast, umbset, üleköetud bussi, kus on vaeste patuste alev ja Tikensi vaestemaja ja ei ole eksklusiivset lugupeetud väärikat tunnet. Aga jah. Kas asi on selles, et Lääne-Viru maakonnaliinid on teistsugused, või mulle lihtsalt meeldivad need asjad, mida meil peetakse vaeste asjadeks? Vaeste õnnelike ilusate inimeste kohad?

Mõtlesin, kuidas mul poleks erilist kõhklustki, kui mulle antaks valida: kas sõita maakonnakeskusest provintsilinna limusiini või bussiga. Armas aeg. Limusiin oleks ju nii vulgaarne. Mõtle, kui keegi näeb ja arvab, et ma sõidan stripiklubi firmapeole.

Või kuidas ma olen nii uhke, kui ma käin nõelutud riietega, sest minu riided, vabandage väga, ei ole nagu pabertaskurätikud, et lurtsti ja prügikasti.

Või siis kuidas ei ole kahtlustki, et kui ma tahan endale mõnda hilpu juurde, otsin ma seda parema meelega kaltsukast, isegi kui rahakoti poolest võiks uue riide poes käia. Taevake. Seal uue riide poes pole ju riiete kvaliteeti isegi kandmisega järele proovitud. Kust ma niiviisi tean, et nad üldse head riided on? Kas ma pean kellegi palkama, et ta neid kõigepealt natuke kannaks? Kuid milleks, milleks ometi, kui kaltsukas pakutakse mulle seda proovikandmisteenust täiesti tasuta, kauba peale.

Ja kui nüüd enne rongi, enne ümberistumist puhub perroonil tuul, nii et talle peab selja keerama, muidu hakkab külm, siis veenab see mind ainult kindlamini, et mul on seiklus. Sest mis ütleks paremini “seiklus” kui teatav füüsiline ebamugavus, enda seadmine elementide meelevalda?

Aga noh. Auditooriumile, kes on nüüd ehk juba jahmunud, peab ehk andma soolaterakese, millega seda juttu süüa. Kirjeldame autorit, et enne, kui tuhanded lugejad teda imiteerima tõttavad, saaks nad ise otsustada, kas tema kalduvusi annab nende elusse üle kanda.

Kunagi üliõpilasena elasin ma vahepeal kuu aega elektrita – isegi ei mäleta, mis sellega tookord juhtus, sest elektrihädasid oli mul hulgem – oli see nüüd see kord, mil eelmise üürniku jäetud elektrivõla peale keerati vool kinni, või too tehniline viperus, mille muutmiseks mul ei jagunud terve see kuu aega viitsimist, kuni üks sõber asja ära korraldas ja sai uhkusega öelda: “Ma elektrifitseerisin Notsu”. Seni veetsin oma õhtud küünlavalgel, keetsin süüa puudepliidi peal ja olin õnnelik nagu siga poris.

Kui üks sõber, kes mul seal külas oli käinud, pidi seltskonnamängu korras mind iseloomustama, rääkis ta siis, et ta on rabatud mu vähenõudlikkusest. Ja muidugi ta eksis, sest mul on nõudmisi küll ja veel, ma olen elu peale igavesti ahne. Milline teenimatu kompliment, milline arusaamatus lihtsalt sellest, et ma tahan neid asju, mida mina tahan.