Laps laulis traumapunktis:

“Sädeleb, sädeleb, aisakell… Sädeleb, sädeleb, aisakell…”

Ja nii ikka paar minutit jutti.

* * *

Valisin söögikohas tükk aega lauda – tõelise eestlasena oleks tahtnud süüa kohvikuruumis, kus kedagi teist ei ole, aga valida oli ainult niskeste variantide vahel: 1) baariletile lähim ruum, kus on täiskasvanute laudkond; 2) lehtlaks maalitud ruumis üks mees; 3) kolmandas ruumis seltskond, mida pidasin pealiskaudsel vaatlusel perepeoks. Baariruumis oli pime, lehtlaruumis umbne (see oli ju libalehtla), läksin istusin perepeo kõrvale.

Maha istudes selgus, et see oli hoopis väikeste poiste pitsasööming ja et ma olin valinud parima võimaliku istekoha: mu toit ei olnud selline, et söögi kõrvale saaks lugeda, aga väikesed poisid pakkusid lakkamatut kuuldemängu.

Pärast asjalikku arutelu Marveli superkangelase-filmide üle ja lühidat kraaklemist teemal “Miks sa mind soolaga viskasid? – Aga sina ajasid mulle seda-ja-seda peale! – Aga ma kogemata, aga sina viskasid meelega! – Aga sa ajasid mulle seda ikkagi peale! – Aga miks ainult mina selle eest õiendada saan, kui tema ajas ka!” jõudis jutt kuidagi sinnamaani, et külmas vees tõmbuvad munad keha sisse. “Nagu pahupidi munad!”

Pärast pikka arutamist avastas üks: “Kuulge, lõpetage ära, siin on inimene ja ta üritab süüa!”

Millised taktitundelised lapsukesed.

Selle korralekutsumise ainus tulemus oli küll see, et edasine arutelu käis suure itsitamise saatel. Sh minu oma, kuigi ma üritasin seda varjata. Niisiis kuulasin ma edasi, vabisedes nagu suruõhupuur:

“… saad aru, käis ujulas ja kerad läksid sisse. Käis ujumas ja pärast läks ilma munadeta koju!”

Suur itsitamine.

“Kalad sõid munad ära!”

Lühike vaidlus, kas ujulas on kalu, kõrvalepõigetega kalade lühikese mälu teemale: “Ahvena mälu on kolm minutit! – Kuldkalal on veel lühem! – Kuldkala ei ole üldse olemas!”

Ja siis läksid nad itsitades laiali ja mina sain oma söömaaja nüüd juba vähema vabisemisega lõpule viia.

Advertisements

Ma langesin A.-le kaela, sest esiteks tõi ta loomaarsti juurest süstla, millega saab kassile vee ühe lurtsuga naha alla süstida, mitte tilkamisi nagu tilgutiga.

Ja veidi pärast seda, kui mina olin ka sellega suutnud ainult 10 ml sisse süstida, enne kui loom nördinult nõela otsast lahkus, kasutas ta juhust, kui kass tahtis kraanikausi äärele jooma tulla, ja sutsas talle rahulikult ja enesekindlalt terve süstlatäie sisse.

Vähe sellest, kui ma tantsutrennist koju jõudsin, oli ta jõudnud kassile veel teise süstlatäie ära anda. Kuulge, nii õnnestub meil võib-olla päriselt see kogus vedelikku ära anda, mida arst soovitas.

*

Tantsima minnes avastasin keset tänavat, et olen pluusi pahupidi selga pannud.

Kaalusin minutikese, kumb on imelikum: kas keset tänavat pluus seljast koorida või pahupidi pluusiga edasi käia. Korra käis peast läbi ka “tõmba dressipluus peale”, aga selle rumala mõtte viskasin kohe peast välja. Palav oli.

Otsustasin, et kui ma ise kodus ei näinud ja A. kah mitte, siis ju ei näe ka teised. Ühest küljest on õues on valgem kui kodus, teisest küljest, neid võõraid ka huvitab vähem. Pealegi, kust nad teavad, et need õmblused ei käigi väljapoole? äkki ma narmendan meelega?

Ja ennäe, ei tabanudki mind sellel augustiõhuga maiõhtul ühtegi võõra inimese kommentaari.

Lemmikud

mai 19, 2018

Lemmikloomaga koos elades tuleb leppida, et aja jooksul ta muutub: keegi meist ei jää nooremaks.

Nii on meie must kass pidanud kurvastusega tõdema, et meie hiljuti tekkinud rumal komme talle nõel naha vahele ajada ja sinna vedelikku pritsida ei ole ühekordne kapriis, vaid ilmselt meie ealine iseärasus.

Mida teha? Mõni kalgima südamega loom ehk loobuks oma inimestest. Tema on hea iseloomuga kass. Kui lemmik juba võetud, siis temast niisama kergekäeliselt ei loobu. Ja isegi kui lollakas, ikkagi armas, tahaks nagu miilustada ikka. Teisest küljest – torkida ei tahaks end sellegipoolest lasta.

Kuna ta ei ole ka loll kass, on ta jõudnud mõistlikule järeldusele: kui lemmikut ümber kasvatada ei õnnestu ja loobuda ei taha, tuleb leida moodus temaga ohutult suhelda. Näiteks olekus, kus ta on enam-vähem liikumisvõimetu ega saa oma nõelu välja ajada.

Sellises olekus on inimene, kui ta on pikali, kahtlastest nõeltest ja voolikutest eemal. Sellise inimesega võib südamerahuga miilustada, torkeid kartmata. Kindluse mõttes võib ronida inimese otsa, et teda põhjalikumalt, ometi valutult immobiliseerida. Pole karta, et ta niiviisi märkamatult nõela ja mulksuga pudeli järele hiiliks.

Kass on kuulnud ja näinud, et mõnel teisel on kombeks oma inimesi karistada, kui need ülekäte lähevad, aga tema on selleks liiga lahke ega usu pealegi piitsa meetodil kasvatamisse. Ega tarkust pähe ikka ei küünista.

*
(Aga kui kellelgi on töötav meetod, kuidas kassi füs. lahuse krae vahele pritsimisega lepitada, kuulan ikkagi huviga.)

Tulen poest, nii viiskend meetrit tagapool käib dialoog.

Peenem, energiline hääl: … Saad aru, ükskõik, kas sõbranna või oma naine, igal juhul tuleb sul tema järel paar minutit oodata.

Jämedam purjakil hääl: Paar minutit, paar minutit. (Põlglik norsatus). Paar TUNDI!

Peenema hääle omanik ei vaidle vastu, võib-olla kehitab õlgu, võib-olla noogutab: Nojah. Igatahes. Toivo on ühesõnaga naine.

Mul on juba pikemat aega mitu ideed, millest kirjutada – intelligentseid postitusi, millest aimuks minu sügavat arukust ja haritust, lisades võib-olla ka peent huumorit.

Selle asemel tuleb nüüd – aususe ja tõepärase pildi huvides – kirjutada postitus oma rumalusest ja lisada hoopis jalaga-persse-huumorit. Ja hapukurgihooaeg pole veel käeski.

Niisiis. Kõndisin poest välja, käed asju täis, vaatasin, kael kõveras, kas buss tuleb; nägin ilusat mustaverd musta habemega noormeest, mõtlesin: “nüüd ta äkki mõtleb, et ma vahin teda,” ajasin kaela veel rohkem õieli, et oleks kohe selge, et ma vaatan temast mööda, sõidutee poole, bussi noh, kas buss tuleb? ja järgmisel hetkel sain kõmmu vastu sarnaluud, lasin kuuldavale kriisatuse ja kukkusin kükakile posti ette. Sest keegi oli sinna posti pannud.

Pilgutasin silmi; järgmisel hetkel oli noormees minu juures ja küsis veatus, kuigi kergelt vahemerelise hääldusalusega eesti keeles: “Kas kõik on korras?”

Mina vastasin, et ma arvan küll.

Tema küsib, kas ta kutsub kiirabi.

Mina arvan, et ei, ja ta jääb vastusega rahule, pärast seda, kui on uurinud, kas ma näen korralikult ja ega pea ringi ei käi.

Uurib vanemlikul toonil, et kuidas siis niiviisi juhtus.

Ma seletan, et vaatasin, kas buss tuleb, ja kõndisin vastu posti. Oi kui rumal.

Tema uurib veel korra, ega ma nüüd ei arva, et mul kiirabi vaja oleks, mina arvan, et ikka mitte, sest ma näen korralikult. “Tähendab, ma näen nagunii halvasti.” Panen prillid ette ja maailm on väheke viltu. “Pilt on viltu küll, aga see on sellest, et ma jooksin oma prillid kõveraks.”

Võtan prillid uuesti eest ära ja küsin, kuidas paistab.

Tema ütleb, et kõik oleks nagu korras.

Mina: “Ega sinikat ei ole?”

Tema, elukogenult: “Ei, nii ruttu ei tule ka.”

Ja kui ta oli veel natuke muretsenud ja mina seletanud, et ma saan bussiga ilusti koju, ja küsinud, ega see buss üldse juba enne ära ei läinud, ja saanud vastuse, et “ma olen siin juba viis minutit olnud, buss pole käinud,” ning soovituse bussi tulemiseni pingi peal istuda, saingi ilusti bussi peale.

Kus ma hakkasin kontrollimatult nutma, ilma igasuguse emotsioonita. Pisaranäärmed reageerivad vigastustele niiviisi huvitavalt.

Tellisin A. endale kindluse mõttes kodupeatusse vastu ja rääkisin, mis tobe lugu. Tema teatas, et on oma mäletamist mööda samuti kunagi vastu posti jooksnud. Puškini pojad, ma ütlen. Naera või puruks.

Pärast, kodus, olles sügavkülmast mitu objekti valinud, mille sulamisest mul kahju ei olnud, ja neid vastu toda sarnaluud – ja pärast, olles samuti elukogenud A. käest kuulnud, et katkimuljutud veresoontest valgub veri silma ümbrusse, ka vastu silmakoobast surunud, ja ikka kontrollimatult pisardades, hakkasin A.-ga fantaseerima, kuidas stsenaarium veel oleks võinud kulgeda (A. osa piirdus, tõsi küll, sõbralike mühatustega.)

“Aga kui see oleks olnud romantiline komöödia, siis oleks ma selle küsimise peale, et “mis juhtus,” vastanud, et “jäin teid vaatama!” ja kui ta oleks küsinud, miks, siis oleks öelnud “sest te olete nii ilus!”.

A. ütleb mhmh.

“Aga kui see oleks slapstick-komöödia, siis oleks ta selle peale ehmunult tagasi hüpanud, löönud OMA pea vastu seda posti ära ja pikali kukkunud!”

Ja A. ütles jälle mhmh ja kuna mul rohkem variante ei tulnud, ei jää mul nüüd muud üle kui blogida, sest kui värskeid mõtteid ei tule, on vaja vähemalt värsket publikut.

—————————————————————————————————
PS: kõiges võib näha muidugi ka illustratsiooni sellele, mida ep. aeg-ajalt väidab: et mul kukub damsel in distress olemine kohe kuidagi iseenesest välja.

Viimase kuu jooksul olen ma hakanud täheldama, kuidas meie poole salapäraselt toitu tõmbub (ei, keegi ei loopinud tomatitega, asi on palju keerulisem).

Alustan viimasest: asja eest, teist taga pakuti mulle teise võistkonna auhinda. Mälumängust, kus ma polnud käinudki. Lihtsalt sellepärast, et üks laureaat on teises mängus minuga samas võistkonnas, ise ei saanud minna ja kui ta otsis, kes läheks, siis oli nii, et kõik ei saa ja mõned lihtsalt ei taha. Saak: õllevabriku ekskursioon, üks väike söömaaeg siin ning teine väike söömaaeg seal.

Ei, oot. See ei ole kõige viimane. Eile andis ep. mulle nutsaku küüslauku, sest tal oli kaks nutsakut ja ta arvas, et palju ja kuivab ära või midagi.

*

Umbes kuu aega tagasi juhtusin trennis seletama, kuidas mulle maitseb skumbria, ja nädalake hiljem ilmus perek. L. kaasabil mulle majapidamisse virn skumbriakonserve (mis olid nende poole umbes sama salapärasel moel graviteerunud), millega tulid seltsi mõttes kaasa ka ühed teised ja kolmandad konservid ja riisi ja tatart ja rosinaid, kuivatatud ploome ja präänikuid datleid.

(See kulus tol hetkel väga ära – siis polnud ma jõudnud talvisest finantsaugust veel päris välja ronida ja kui nädala alguses on pangaarvel 2 eurot ja teadmine, et võib-olla – võib-olla – järgmisel nädalal laekub midagi, näevad konservid kohe eriti head välja. Aga tõele au andes kuluvad eriti just rosinad ja skumbria mul alati ära. Ma olen paras rosinatoitlane.)

Läks veel paar päeva, mina olin kodus puruhaige, A. kah kõige kõbusam ei olnud, ja õhtul tõi Taliesin meile kaks purgitäit ep. sünnipäevasalatit – üle oli jäänud. Mis nii viga haige olla.

*

Aga kõige imelikum lugu oli vahepeal. Läksin viimase kontserdi proovide ajal oma tantsutuppa igaks-juhuks-tagavaraks soetatud susse uurima, et äkki lähevad kellelegi tantsijale jalga. Ja leidsin susside juurest nurgast paberkoti, kus sees olid: kaks ja pool paprikat; plokk pabertaskurätte.

Poolik paprika oli servast veidi kole ja kuivanud, aga mitte mädanema läinud.

See on tuba, kus keegi õieti ei ela, eks ole. Talvel liiga külm, ainult põgusalt annab üles kütta. Hoiame seal asju ja vahel kasutame tühja ruumi tantsu harjutamiseks. Viimane kord, kui seal pikemalt rahvast oli, oli tantsutrupi jõulupeo aegu.

Tulin, rääkisin A.-le: tead, ma leidsin sealt tühjast toast kaks ja pool paprikat. Sealt tühjast toast! kus keegi ei söö! inimesi oli seal viimati jõulu ajal!

“Ei tea, kas peaks uksi lukustama hakkama,” märkis A.

Sest tõepoolest: mis on tõenäolisem, kas see, et poolik paprika säilib südamerahuga detsembrist poolde aprilli, või et keegi… eee… mis on varastamise vastandsõna? keegi… timurdab meile toiduaineid?

Noh, mina igatahes ei kurda – seni, kuni ma järgmine kord toanurki läbi vaadates ei leia sealt kahe kuu vanust vanillijäätist koos rõõmsa sipelgaperega.

Järele mõeldes pole paprika sündimiseks eimillestki küll timurlasi vajagi: see on ju seesama tuba, kus ma (siis, kui see oli veel arvutituba) leidsin hõrgult kuivanud juustusepiku ning vahveldunud pirniviilu, millest ma kumbagi polnud sinna ise pannud – vastutasuks nõudis tuba kõigest ühe oliivi.

Seal peab kuskil olema portaal paralleeluniversumi.

Ja mida nemad seal paralleeltoas leiavad (oma kadunud paprikaid taga otsides)?

Vahearuanne

aprill 9, 2018

Polegi siia ammu midagi kirjutanud. Tuleb selline halvastikomponeeritud postitus stiilis “läksin sinna, ei tea kuhu, tõin seda, ei tea mida”.

Alustuseks: mul on nüüd terve aasta meeleolu paika pandud – öise jumalateenistuse lõpetuseks (selle ühe, kus ma kord aastas käin) mängis organist seda muusikat – peaaegu ütleks, et klikkige ja pange siis silmad kinni, las see tabab teid üllatusena nagu mind, aga ma ei saa kahjuks lubada, et alguses ei tule hoopis mingi reklaam. Organist reklaami ei mänginud, ausalt.

Irvitasin laialt, hüppasin vaikselt üles-alla ja käisin kiitsin pärast organisti. “Tore, et kellelgi ikka tuju heaks tegin,” vastas tema.

*

Orelitest rääkides: kui keegi veel ei tea – tähendab, kui ma pole kõigile sellest veel jauranud – , siis on mul võimalik teid rõõmustada sellise faktiga, et ungari keeles on orel ja sirel sama sõna.

Ja vöö on ungari keeles “öv”! Vähe sellest, minu mäletamist mööda peakski see olema ühine tüvi, sama päritoluga, mitte mingi sedasorti sarnasus, et “röhib” on “röfög”.

*

A. võttis eile üles teema, et kas mingitel vajadustel on veel oma sõnad peale nälja ja janu. Mul tuli pähe “iha”, selle hääletas ta maha: liiga üldine. “Kiim” sobis.

Ma üritasin talle auahnust tunnustusevajaduse vohamaläinud versioonina välja pakkuda, aga sain tegelikult aru küll, et see on juba vajaduse piirest väljunud, just nagu aplus ja liiderlikkus on vajaduse piirest väljunud nälg ja kiim.

Järgmiseks arutas ta, et isegi kui auahnusega leppida, siis kas sellest saaks teha midagi nagu “nälg on kõige parem kokk”.

Saime “auahnus on parim kubjas”, edasi katsus ta väita, et kiimaga ei ole nii kerge – “kiim on väheke pejoratiivse varjundiga ka,” märkisin mina, “aga see tuleb äkki sellest, et seksil on meie kultuuris üldse kahtlane reputatsioon,” – aga varsti tuli ikka ära: “kiim on kõige parem ilukirurg”. Natuke hiljem tuli ka ilusti alliteratiivne “kiim on kõige parem kosmeetik”.

*

Tuludeklaratsiooni tegemine andis mullustest finantsidest ülevaate ja ma nägin kergendusega, et kui mulle tundus, et rahaga on kitsas, siis pole asi selles, et ma oleks süüdimatult laristanud, vaid oligi üks lahja lehma aasta. Tont teab miks. Vaatasin eelmisi aastaid ja panin tähele, et viimased neli aastat on mu sissetulek üldse stabiilselt langenud, kuigi leheküljehonorar on peaaegu igal aastal tõusnud. Nähtavasti kasvab mu logelemisiha kiiremini kui honorar. Kodulaen sai kah paar aastat tagasi ära makstud, ju ma siis lasin lipsu selle peale kohe lõdvemaks.

Pluss sellised väikesed seletused, et mullu oli jälle vaja kandideerida ja selle peale läheb kõvasti auru ära, ei jaksa tööd teha; ja seletamatu tööpaus sügisel, kui tavaliselt on just kõige suurem hunnik tellimusi ees – ja suvel, kui ma tahtsin festivalide vahet lennelda, oleks töid olnud, aga siis polnud jälle mind neid tegemas. Tavaliselt tulevad need lüngad kuidagi sobivamalt – siis, kui mina tahan ringi trillerdada, ei viitsi keegi ka tõlkeid tellida. Mine võta kinni, kas kliimamuutus on nüüd ka tööhoovused segi keeranud.

Või siis on asi liiga paljus kunstitegemises. Äh… seda ma nüüd selle väikese asja pärast ka katki ei jäta.

*

Hiljuti kirjutas Epp Vogue’ist ja ma oleks tahtnud kohe mõne nõustuva kommentaari panna, aga tema pool ei saa või ma ei leidnud kohta üles. Igatahes, ma olen Briti väljaandega samamoodi rahul olnud – peamiselt tahan ma sealt küll riiete pilte vaadata, sest riided teevad mind õnnelikuks, isegi virtuaalsed, aga mullegi oli ka seal silma jäänud mitu head persoonilugu ja intekat. Olgu siis Thandie Newtoniga või Roy Arundhatiga. Isegi lühinupud on sotsiaalse närviga – viimati jäi silma näiteks pisike artikkel sellest, kuidas isegi Inglismaal jääb tüdrukuid menstruatsiooni-abivahendite puuduses haridusest kõrvale, sest nad ei riski süsteem-balalaika tüüpi lahendustega kooli minna. Või pikk essee Londonis elavalt Euroopa Liidu kodanikult, kes kirjeldab siiralt ja subjektiivselt, kuidas ta tajus kohe pärast Brexitit, et õhkkond on kõledam.

Sellega võrreldes on meie kohalik Mood maru lahja – korra lugesin ja valdav tunne oli piinlikkus – peamiselt jäid meelde kohalikud “arvamusliidrid”, kes avaldasid arvamust, olenemata kogemustest ja kompetentsist.

Aga ma kaldun kõrvale – tegelikult tahtsin ma ikkagi rõhuda selle peale, et moeajakirjad võivad vabalt olla muust meediast progressiivsemad. Lugesin just Aimar Ventsli kirjeldust nõuka-aja meheideaalidest ja mulle meenus kohe moment, kus moeajakiri esindas vastassuunalist hoovust.

Siluett avaldas nimelt lugejakirju ja vastas neile. Ja millalgi, vist seitsmekümnendate lõpupoole said nad kurja lugejakirja, sest olid meestemoe all põllesoovitusi jaganud. “Mees – ja põllega!” oli lugeja kuri, “see pole ju mehelik. Kes tahaks oma kodus põllega meest näha?” Siluett jäi endale kindlaks ja märkis, et esiteks peaks iga oskuse üle uhke olema ja söögitegemine on auasi. Ja et teiseks elaks mehed ehk kauem, kui nad kodus aktiivsemad oleks.

*

“Nullimise” enesekohane vorm on “nullumine”, eks ole? Täiesti normaalne sõna, ma võin selle igale poole sisse panna, kuhu vaja, keegi ei hakka naerma, kellel pole vaja.

—————————————————–
PS: õigus jah. Vahepeal oli ju renessansifestival. Vento del Tempo venelased olid päris elus veel palju lahedamad kui juutuubis ja ma nägin nüüd elus esimest korda sellise peo ära, kus mehed võistu galjardi hüppavad ja üritavad jalaga nöörile pihta saada (õigemini pärlikeele, “nöör” ütlen ma seepärast, et vanasti tõmmati selleks tarbeks kellanöör lakke).

Ja teiseks olen ma jälle haigevõitu. No pagan. Aga eks varem või hiljem tuli selle eest maksta ka, et viimasest kaheksast ööst olen ma ainult neljal 7 tunni ringis und või üle selle kätte saaanud.

Pael

märts 12, 2018

Ei no ma ütlen.

Minu peeglilaua sahtli seisukord on hirmuäratav ja kole, asjad on risti-rästi, neid on seal liiga palju ja liiga vanu – puuder eelmisest põlvkonnast, valehabe eelmisest aastatuhandest, salapärased kammid ja veel salapärasemad lõhnaküünlad ja kes jõuaks seda üleski lugeda – ja sahtli kinnipanemine tahab alati logistamist ja lõgistamist. Ei ole julgenud põhjalikumalt revideerida, kes teab, mis õudused tema sügavamais nurgis peituvad.

No ja mis on tulemus? Pesen esimest korda pärast haigust pead, tahan märjad juuksed paelaga kinni panna, ei taha neid klammerdada, ei taha neid vaesekesi niiskest peast metalliga traumeerida – ja ennäe, sahtlist, mida ma pole viitsinud korralikult kinni lõgistada ja logistada, piilub otsapidi patsipael välja.

Kas oleks veel paremat näidet vedamisest? mul on elukombed, mis peaks kõik asjad minu jaoks leidmatuks muutma, aga selle asemel ronib, näe, isegi patsipael kohe poolele teele sahtlist välja, kui vaja läheb.

———————————————————————
PS: see ei oleks üldse esimene negentroopiline anomaalia, millega ma kokku puutun, peaks mainima. Või vähemalt poolenisti negentroopiline.

No ja kui hästi järele mõelda, tasakaalustab riidekapp selle ehk kõik ära, aga kamoon, ega ma ainuke ole, kellel sassis riidekapp on. Pealegi, peeglilaua sahtel on kah sassis, aga kas see takistab teda teenindusvalmis olemast? Nii et sasi ei puutu asjasse.

Tuhmist peeglist

märts 10, 2018

Murca imestas: “Miks ei tohi kellelegi öelda, et tema võluvalt meelpärane elu on osaliselt suur vedamine?”; ma käisin siin-seal sama vaidlust vaidlemas (nagu varemgi, kasvõi vana netiemmede kisma ajal) ja murdsin sama asja üle pead. Kunagi peaks seda ehk veel analüüsima, sest maru huvitama hakkas: esiteks, miks mõnd inimest, kes ju ometi nagu eluga rahul oleks, häirib natukesegi vedamise vihjamine? ja teiseks, miks mind häirib, kui keegi eitab, et tal on vedanud? mis see minu asi on üldse?

Aga praegu jäin imestama selle üle, et kui inimesed räägivad õigetest valikutest, mis nad on teinud, siis kas nad tõesti usuvad, et tajuvad algusest peale oma valikute kõiki tagajärgi ja implikatsioone või et on normaalne seda kõike tajuda ja kui ei taju, ise süüdi?

Kui ma oma mineviku peale vaatan, siis kasu on mulle tulnud otsustest, millest keegi poleks osanud seda ennustada. Itaalia keele õpingud? Ajaloolise tantsu kursused? nalja teete.

Mulle on toonud kasu asjad, mis on juhtumisi hästi selgeks saanud või vähemalt piisavalt hästi, et Eesti kontekstis silma paista. Ja nii hästi on mul selgeks saanud asjad, mida ma olen õppinud lõbu pärast. Kohustuse pärast õpitud asjad lendavad palju rutem peast välja (mismoodi ma tolle töö- ja kodanikukaitse üldse ära tegin? ei mäleta).

Aga ärme lähe nii kaugele tagasi. Lähme kõigest tänavuse aasta algusesse.

Kirjutas firma, kellele ma olen kunagi vanasti rohkem tööd teinud, palub: tee tööd, tee tööd, tee meile õige natukene töööööd. Mina vaatasin kalendrisse: ahah, ma saan neile pakkuda tähtaega järgmise kuu keskpaika, nagunii neile nii hilja ei sobi. Ja pakkusin selle välja, ise kavalasti käsi hõõrudes: ühest küljest hea tahe näidatud, teisest küljest tõenäoliselt teha ei tule, küllap leiavad kellegi kiirema.

Ainult et kuramus. Sobis. Ja kuna mulle ei meeldi sõna murda, siis tuligi teha võtta – töö, mis on tunduvalt kirvem kui mu viimase aja tavaline, ja mille eest makstakse ligi poole vähem. Ja loomulikult jõudis selle aja sees tulla ka mitu mõnusat mugavat tavalist pakkumist, mille ma pidin kõik ridamisi tagasi lükkama, sest too vastuvõetud asjandus oli paras jurakas ka.

Nii et otsus, mis tundus esialgu igas mõttes hea, osutus juba paari nädala jooksul veaks.

Ainult et kes teab: oletame, et seis muutub ja järsku määrab kogu mu käekäigu see, et ma tol hetkel vastutulelik olin? Ja otsus häid suhteid hoida osutub elu parimaks otsuseks?

Ja siis kakskümmend aastat hiljem teeb ajalugu jälle pöörde ja mind tabab hukatus just senise hea käekäigu pärast nagu madame du Barryd?

Sama lugu ühe teise tööettepanekuga, mis hiljuti postkasti potsatas: jube huvitav tundub, selline asi, mille võtaks meelelahutuseks teha, aga ma ei tunne pakkujat. Kas ma saan teda usaldada, eriti tervelt pooleteisekuise töö puhul? Ma võiks selle lõbu pärast vastu võtta (no tõesti tundub lõbus töö), aga riskiksin vastu pükse saada. Aga teisest küljest, võib-olla saaks sellest alguse samasugune uus karjääriharu nagu kunagi vanast tantsust?

Ühesõnaga, mis moment on see, kus kell kinni lüüa ja tibud üle lugeda? Nemo ante mortem beatus? Ja sel juhul, kes elavaist saaks üldse oma valikute üle hoobelda?

Või on seegi veel liiga vara ja tuleb dr Manhattanile kaasa noogutada (meenutamiseks võib selle artikli algusest pilti vaadata): “Nothing ends, Adrian. Nothing ever ends.”

——————————————————————
PS: hakkasin järgmiseks Marca hiljutist postitust taga ajama, aga leidsin selle käigus ka paari aasta taguse ja põhjalikuma.

Ainete suitsetamisest

veebruar 28, 2018

Kui ma tööle asusin, oli A. tubli ahjukütmisega töötuppa kõva 15 kraadi sisse saanud (eile oli samaks ajaks isegi 18, aga eilse ja tänase vahel oli palju külmem öö).

Õnneks on siin ahju küljes ka pliit, millega saab väheke kiiremini vunki juurde anda.

Sätin kaks briketti ilusti üksteise najale (just najale, lihtsalt kõrvuti ei maksa, kõrvuti briketid vajuvad pärast lahku ja kustuvad ära) justkui viilkatuse, topin kasetohtu vahele ja pistan põlema.

Natukese aja pärast vaatan, et vindub, vaja järele aidata. Topin tohust paljaks katkutud kasekoort pilbastena vahele, kougin taskust pabertaskuräti ja panen ta oma püramiidi ette, tikust kergem põlema saada ja annab hakatuseks suurema leegi.

Siis leian enne tikutõmbamist, et äkki paneks ikka tohtu ka veel, võtan pabertaskuräti püramiidi eest ära ja kuhu ma ta ikka torkan, hambusse muidugi.

Ja siis sussutan ja sussutan, kuni ühtäkki avastan, et suu on suitsu täis.

Kurjavaimu taskurätt oli jõudnud sütest ise põlema minna.

Nüüd mõtlen, kas ma lasin mööda võimaluse öelda “sülgan tuld ja tõrva” täitsa mittekujundlikult.