Erinevad võimed

detsember 7, 2021

Mäletate, kuidas ma olen halanud, et ei suuda korralikult lahtreid täita ja muid igavaid asju teha?

Et arvete esitamine on mulle alati raskem kui töö tegemine – töö tegemisel on nagu mingi tegelik mõte: keegi küsis seda minult, järelikult tal on vaja, aga miks ma veel mingi arve pean esitama? ta ju teab, kui palju ma tegin ja kui palju ma ühiku eest raha võtan – “kui palju tegin” on tema enda tellimuses kirjas, “kui palju võtan” – lepingus.

Kunagi ammu mu bakatöö kaitsmisel tekitas komisjonis rõõmsat elevust, kui mu oponent ütles, et ei oska töös ühtegi viga leida, välja arvatud see, et kaane peal on vale aastaarv. Loogiline ju: bakatööd teha oli huvitav, aga mingi aastaarv seal kaane peal, kesse jõuab tähele panna, mis aasta üldse parajasti on.

Nüüd hakkan ma järjekordselt kandideerima selle töö peale, mida ma olen juba aastaid teinud, ja see äratab minus õudust. Mul on vaja kaks komplekti blankette täita ja õigetesse lahtritesse paar sõna kirjutada ja ristikesi teha! Proovitööd on muidugi ka ja eriti üks neist on paras kirves, aga see on normaalne, keeruline tõlge on tavaline raskus, pakub sudoku lahendamisega sarnast mõnu ja mis põhiline, ma tunnen, et selle tõlke headus on minu enda teha. See-eest puuduks mul nagu igasugune kontroll selle üle, et blanketi õigesse kasti õige ristike saaks. Äkki mul läheb käsi valesti? äkki mul läheb poole lehe pealt meelest ära, mis seal pidi olema, ja enne ärasaatmist ei tule meelde? sest see tundub ju nii ebaoluline, kuidas selliseid asju üldse piisavalt kaua meeles hoida, et tehtud saaks? Samamoodi äratab täielikku nõutust see, et ühel proovitöö eksemplaril peab olema minu nimi ja teisel ei tohi olla. Kuskohta ma selle nime üldse kirjutan? Kui ma selle raske asja välja mõtlen, siis kuidas ma meeles pean, et üks eksemplar juba sai selle nime, et ma jumala pärast kogemata teisele ka ei paneks? Aaaahhhhh!

Vot nii on lood.

Strukturalist tembutab jälle

november 29, 2021

Mäletate, ma kirjutasin, kuidas kaubamaja spämmis mind kütkestavate tähistajatega?

Täna vaatas neil seina pealt vastu suur plakat, kuhu oli trükitähtedega kirjutatud “PÜHA TÄHISTAJA”. O sancte significans! Ma kahtlustan tõsiselt, et neil on reklaamiosakonda keegi semiootik või muidustrukturalist sattunud, kes nüüd vaikselt lustib, ülemused ei saa võib-olla naljast arugi.

Tartus oleks mage ka, kui reklaamis üldse semiootikanalja ei tehtaks. Kuigi ma kahtlustan, et Tallinnas käib sama reklaam, hoolimata sellest, et koolkond on ikkagi Tartu-Moskva, mitte Tallinna-Mingimuulinna oma.

Ei möödunud päevagi salapärase pingibarjääri üle imestamisest, kui ma lugesin trepiuudiseid ja nägin pilti, kus toolide ees käsipuud polegi!

Väga huvitav. Nüüd tekib mul veel enam mõtteid.

Kas ilmus vastutustundlik kodanik relakaga?

Kas käsipuu on seal edasi, aga foto peale ei jää?

Kas käsipuud pole seal kunagi olnudki ja see ainult paistis mulle?

Või oli see käsipuujupp käegakatsutav, aga ainult minu jaoks materialiseerunud?

Kui jah, siis kas paralleeluniversumist või minevikust või tulevikust?

Kas ta jääb minu jaoks alati eksisteerima, nii et kõik teised istuvad muretult ja sundimatult ja mina, ainult mina pean toolile pääsemiseks raudlati alt läbi pugema ja kõik naeravad, sest keegi teine seal raudlatti ei näe, isegi siis mitte, kui mina seal olen?

Kas see paneb aluse mu klounikarjäärile, millest ähvardab, tõsi küll, tulla one hit wonder – kõik tahavadki näha ainult seda, kuidas ma nähtamatu käsipuu alt või pealt ukerdan, ent sketšid nähtamatust söögilauast, uksest ja klaviatuurist äratavad juba ainult piinlikkust – kuni see piinlikkus ise saadab mu uuele tähelennule, sest minust on vahepeal saanud kultusartist, kes on nii halb, et juba hea?

Või on käsipuujupp sealt kadunud, sest see ongi üks selline trepp, mille osad võnguvad olemise ja olematuse vahel?

Mis minuga juhtub, kui ma parajasti haihtuva osa peal olen? kas ma haihtun alatiseks või satun sinna paralleeluniversumisse või minevikku või tulevikku, mille vahet need jupid pendeldavad?

Maailm on maagiat täis, inimesed. Ma ei jõua järgmist jalutuskäiku ära oodata.

Kitty just kirjutas, kuidas ta pildistas kuupäeva, vähemalt nii mulle meeldib seda kirjeldada, sest mul hakkab juba kuupäeva. pildistamise. ideest üle keha mõnusasti surisema – ja kohe tuli meelde sama sorti surin, mille ma sain täna kohvi kõrvale kirju lugedes. Kaubamaja oli saatnud mulle reklaami, ning kustutamisnupu vajutamise ja meili ärakustumise vahele jäi hetk, mil ma jõudsin lugeda sõnapaari “pidulik tähistaja” või midagi sarnast. Mulle lõi noorest peast strukturalism pähe, ma ei saanud seda asja niisama jätta.

Läksin prügikasti uurima, tuli välja, et oli hoopis kütkestav tähistaja. Täpsemalt “võluva enesekindlusega saab igast naisest kütkestav tähistaja”. Milline inspireeriv lause, kui palju mõtteid! kas siis, kui tähistaja on kütkestav, on seda ka tähistatav? või on tähistatav siis hoopis kütkestatav? kas märk, mille nad moodustavad, on kütkestav või kütkestatav märk? milline on ülepea üks kütkestav või kütkestatav märk?

Põhjalikumalt lugedes nägin, et soovitatakse tähistada “sõprust, head päeva, armastust…” Hmm. Juba mitu eri tähistatavat ja kolm punkti viitab sellele, et neid võib veelgi olla. Kas meile antakse mõista, et naine on tegelikult tühi tähistaja? Kas naisega tähistamine on olemuselt populistlik? Nii palju küsimusi, nii palju mõtteainet!

Ja kõik tänu sellele, et meile tutvustati omal ajal Saussure’i ja teisi sarnaseid. Mis varjatud sõnumid mul ilma selleta kõik tähele panemata jääks!

(Siin oleks paras hetk langetada pea ja mõelda jälle sellele, et ma näen ise ka, et see, kuidas ma infoga ringi käin, meenutab reeglina pigem vandenõuteoreetiku kui teadlase tööd, rääkigu ep, mis tahab. Kunagi peaks sellest pikemalt kirjutama, 17. sajandi courante’i näitel, sest ma lubasin sellest nagunii kunagi ettekande teha.)

***

Käisin poeskäigu ettekäändel jalutamas ja avastasin, et koduteetrepp, see trepp, mis hakkas hiljuti tasahaaval remondist välja tulema, olles minu üllatuseks saanud sirged astmed – olime enne A.-ga arutanud, et äkki võetakse see akordioniprofiil (pilt Tartu Postimehe artikli juurest) muinsuskaitse alla – on saanud ka paraja kõrgusega käsipuud, sellised, mille najale saab päriselt toetada.

Rõõmustasin, kuigi esialgu ei toetanud. Märjad.

Jõudsin trepi keskele ja minuga juhtus midagi sellist, mida võiks juhtuda härra Pauliga:

mademel olid toolid. Ilusad punased puust toolid. Käsipuu taga.

Ja asusin pead murdma.

Kas neid toole pole sinna tegelikult mõeldud ja mõni kohalik on nad sinna tõstnud – naljapärast või jäid lihtsalt kodus üle – ja vaja ainult ümber tõsta? Kontrollisin tagasiteel, ei, ikka hoole ja armastusega betooni sisse installeeritud nagu käsipuud ise.

Kas käsipuu on seal selleks, et istuja toolist välja ei kukuks, nagu lõbustuspargis? aga siis peaks käsipuu olema madalamal, nagu vanasti, kui ta sobis toetamiseks ainult lastele või väga lühikestele inimestele. Praegu jääks ta umbes istuja pea kõrgusele.

Kas toolid on mõeldud ainult neile, kellel käsipuu käib nagunii kõrgelt üle pea ega sega järelikult ka tooli ronimist? aga nende jaoks on jälle tool ise liiga kõrge.

Kas toolid on mõeldud hoopis trepi kõrval mudarada sõitvatele jalgratturitele, kui nad ülesmäge minnes ära peaks väsima? aga nende poole on toolid seljaga.

Hetkel on mul sõelal paar võrdset head pakkumist:
1) kontseptuaalne kunst (vrd seda, kuidas arheoloogid liigitavat kõik, mis muuks ei sobi, kultusesemeteks) töö olemuslikust mõttetusest: seisa, mööduja, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimu närimine! Ma olen näinud tööd, mille Jumal on annud inimlastele, et nad ennast sellega vaevaksid;

2) mälestusmärk hukkunud trepikäijatele, mis sai just parajaks ajaks valmis – on hingedeaeg, vaimud käivad ringi ja tahavad vahel puhata, käsipuu neid ei takista, aga hoiab möödujaid vaimukestele sülle istumast, ise nad end kehatuna kaitsta ei saaks. Ära istu, ütleb käsipuu, see ei ole elavatele;

3) varjatud kaamera – publik naudib möödujate kimbatust, jahmatust ja akrobaatilisi katseid istuma pääseda. Kõige huvitavamatest üritajatest saavad uued staarid Pingi-Pille ja Käsipuu-Kalle;

4) kodanikuväärtuste kontrollpunkt: millal ilmub vastutustundlik kodanik relakaga ja vabastab tee toolideni?

Antikliimaks

november 2, 2021

Tegin pärast Rakverest tulekut põhjaliku diivani-oleskelu – külitan, loen internetti läbi, vahepeal söön pirukat. Sõna otseses mõttes kliiniline äraolemine! Ja joon kohvi ja kohvi kõrvale vett, nagu tsiviliseeritud maades mulle iga kelner tooks, aga mina pean endale ise tooma, rääkimata sellest, et ka kohvi pidin ise tegema.

Mul ei ole aga diivani kõrval lauda. Ei mahu. Lähedal on kirjutuslaud, aga seda lahutab diivanist tool ja vahemaa, kuhu tool peab töö ajal koos minuga ära mahtuma.

Proovisin üksvahe oma tassi – ja veeklaasi, mida kelner mulle ei toonud, rääkimata sellest, et pole mul kelneritki – ikkagi sinna kirjutuslaua peale toetada, aga niiviisi saab kohvi diivanil istudes kätte ainult tikksirgelt istudes. Mis oleskelu see niiviisi on. Niiviisi istutakse preili Pirtspeki padjaklubis, mitte ei puhata monokliiniumis.

Saate isegi aru, et mul ei jäänud muud üle, kui panna kohvitass ja klaas diivani ahtakese käetoekese peale. Üks neid lahendusi, mis on pärit rubriigist “nii saab ju küll”, kuni jõuavad rubriiki “nojah, seda oli ette arvata”.

Veetsin õhtu, tehes järjest liigutusi, mis sel hetkel tunduvad täiesti ohutud. Nihelen diivanil, kohvitass küünarnuki juures. Panen padja sellesama käetoe najale ja toetan sinna põlved. Kohendan patja ja toetan sinna pea.

Siis sai kohv otsa, ma nihutasin klaasi, pikutasin veel ja rüüpasin klaasist vett, ise istuligi tõusmata. Tagantkätt haarasin.

Ja te ei suuda uskuda, mis juhtus: ka vesi sai otsa. Kohv sai otsa, vesi sai otsa, kumbki ei läinud ümber! kuigi mul oli juba pool postitust peas valmis ja näol rahulolev muie, kui humoorikalt ma oma äpardusi võtan.

Selliseid ninanipse võib universum mängida.

Kõigepealt olukord tegelikult.

Ma ei rääkinudki siin vahepeal, aga tegime siin keset septembrit trupiga hooaja lõpu aiapeo. Ja kui ma olin mõnda aega oma väikseks jäänud riideid ära jaganud ja saanud vastu Muhukadri sugulase vana kleidi, oli tagantjärele mõeldes vältimatu, et inimestel tekkis huvi näha, kuidas ma püksid selga panen.

Demonstreerisin käigu pealt paari lihtsamat viisi (püksid = rinnahoidja; püksid = rannapluus). Läksin hoogu ja tahtsin suuremaid väljakutseid, aga selleks, et püksisäärtest varrukad teha, tuli teised, paremini veniva värvliga püksid võtta. Selga ma nad igatahes sain.

Paar minutit hiljem sain aru, et seljast ära ei tule sugugi sama kergesti, ega see värvel nii veniv ka ei olnud.

Siplesin ja naersin omaette, keegi ei pannud tähele, kuni ma ise kõva häält tegin, et teised ka nalja näeks. Näe, mis olukordi inimesel elus ette võib tulla! ja kui ma sellega nüüd traumapunkti läheks!

Jah, ja edasi oleks nagu see, kus tuleb vastu taksojuht, lambipirn suus.

***

Aga kevadel tuli siin jutuks, kuidas armulikult eskalaatoriga sõita ja võlukäega uksi avada (kuigi mul on esinenud ka vastupidist maagiat, kus ma olen ootamatult nähtamatu!).

Ma avastasin just uue lõbustuse: klõbistan läpakaklahvidel graatsiliselt, hingestatud pealiigutustega, vahepeal silmi sulgedes, vahepeal käsi pingestatud pausiks klaviatuurilt kergitades. Kujutan sinna juurde veel ette, et mul on Beethoveni lõvilakk. Tegelikult vist ongi, kui ma sama lühikeseks lõikaks, siis kõik näeks. Või kui Beethoven oleks sama pikaks kasvatanud, siis oleks ka tema pidanud krunni kandma, et oleks ikka mugav hingestatult klaverdada.

Ma muidugi guugeldasin kohe “Beethoven with a man bun”, esimese hooga ei saanud ühtegi krunniga Beethovenit ja mu huulil väreles hääletu karje (hääletu, sest ma ei taha A.-d üles ajada): “Internet! ma olen sinus pettunud.”

Ainult et siis taipasin võtta samade sõnadega pildiotsingu, lasin triikrauaga üle ja vualaa!

Juhtumisi

august 30, 2021

Muidu ei mäleta, mis ma täna öösel unes nägin, aga vahetult enne ärkamist oli nii: paar astet oli veel jäänud trepist üles minna ja mina ei suutnud järsku otsustada, kumma jalaga astuda, jooksin täiesti lukku ega suutnud enam üldse liigutada. Ainult häält teha, et oma muret kurta, uskumata, et keegi usub.

Mispeale tuli tegelane, keda ma teadsin suvalise lõuapoolikuna, võttis mul küünarnukist kinni ja toimetas mu neist kahest astmest üles. Asjalikult ja ilma lõõpimata.

Ärkasin tänumeeles üles ja hakkasin mõtlema: oot-oot, keda ta mulle meenutas. Tundub, et kõige rohkem seda tegelast, kellega juhtus eile vaat selline lugu.

Lähen tantsuproovi, hakkan maja uksest sisse astuma, vastu tuleb hästi rõõmsa näoga kena brünett meesterahvas ja küsib: “Are you ????a?”
Sest täpselt nii vähe ma sellest nimest kuulsin ja aru sain.

Ütlen “I’m sorry?”

Ja saan vastuseks täpselt sama kuuldamatu nimega “Are you ????a?”

Sain aru, et pean oma täpsustavat küsimust lühendama, millest tuli selline dialoog – pangem tähele, et selleks kellaajaks polnud ma veel commedia dell’arte etendusel, see tuli paar tundi hiljem:

– Who?
– You!
– Who?
– You!
– Who?
– You!

Ja nii edasi.

Kuni ma suutsin teha jõupingutuse, et tsükkel katkestada ja küsida, et ei-ei, ma mõtlen, et kes ma peaks olema.

Mispeale tuli muidugi välja, et ma pole see, kes ma pidin olema, tõsiasi, mida mina olin algusest peale kahtlustanud.

Mis pole ometi päris enesestmõistetav, sest te ei kujuta ettegi, kui tihti mul on juhtunud, et ma olengi see, kes ma pidin olema.

Klari märkis Ritsiku pool, et ei suuda leiutada ainsatki konteksti, kus Elmar sobiks.

Mulle üks juhtum meenub.

Sellel on eellugu, mis algab sellest, et jõudsin vastu ööd kuhugi väikesesse Lõuna-Leedu bensujaama, pisut lööduna – pool tunnikest varem olin Poola-Leedu piiri valuutavahetuses avastanud, et mu väike zlotirull on haihtunud, mis jättis mulle halva maigu suhu (mul oli ettekujutus olemas, kelle käe läbi see haihtus) ja mind peaaegu rahatuks.

Näputäis litte mul veel oli, nii kolme kohvi jagu. Lobisesin müüjaga, kes leidis nagu ma isegi, et mul pole mõtet praegu öösel hääletada – kõik, kes sõidavadki, plaanivad nagunii varsti magama keerata. Parem tiksuda soojas jaamas ja jagada oma vähene raha hoolikalt öö peale ära. Kakao, kakao, ütlen ma teile! Kakao on sellises olukorras inimese sõber, sest selle sees on sama raha eest kõige rohkem kaloreid.

Müüja – kes nägi välja nagu Adam Driver, kui nüüd tagantjärgi mõelda, aga siis teadsid Adam Driverit muidugi ainult tema päristuttavad – oli ka kenasti osavõtlik. Kui ta oli natuke aega vaadanud, kuidas ma oma sente loen, tuli temalt varsti pakkumine: “Meil on ainult praegu selline eripakkumine, minuti pärast algab: kes ostab sooja joogi, saab sinna juurde tasuta võileiva!”

Mille ma tänulikult ära kasutasin.

Ning mõni tund hiljem tuli veel selline pakkumine: ta lubaks mind tagaruumi, kus ma saaks külje maha panna, kui ma olen valmis end äratuse peale kohe kokku pakkima, nagu poleks mind seal kunagi olnud, sest ülemus tegelikult ei luba, aga esialgu ülemust veel kohal ei ole ja äkki selle vahetuse jooksul ei tulegi.

Mille ma tänulikult ära kasutasin.

Ülemust ei tulnudki, jõudis hommik, Adam Driver sõitis koju, kahetsedes, et tal pole mõtet mind peale võtta – tema läheb kõigest Marijampolėsse, aga sealsamas bensukas peatub palju rekkasid, raudselt läheb mõni vähemalt Lätti.

Võtsin oma viimaste müntide eest veel ühe kohvi, tegin vetsus hommikutualetti ja kõndisin värskelt parkimisplatsile, kus veoautojuhid hakkasid virguma ja autost välja ronima.

Ja ennäe, seal on Eesti numbrimärgiga auto, kust ronib välja eresiniste silmadega sõbralik juht Võru Autobaasist.

Kes on kohe valmis mind Eestisse ära viima, kui ise omadega valmis saab.

Nii, nüüd me siis sõidame: imekaunil hommikul, kus valgus ise on veel nähtav, sest madal päike kuldab hommikuhämu, läbi selle laugete küngastega Leedu maastiku, mis Mickiewiczi meelde toob, ning sõbralik sinisilmne lokkispäine Võrumaa mees vaatab mulle otsa, särav naeratus kuldpruuniks päevitunud näos, ja mõtleb kuuldavalt: no mis plaadi me peale paneme? Seda ma alles kuulasin. Seda teist ma praegu ei taha. Paneme… Elmari tantsud!

Ja pole midagi öelda, selle päikselise hommikuga, turvalise teadmisega, et ma saan varsti koju, ning tema siniste silmade ja naeratuse juurde oli see kõige stiilsem heliriba.

See, mu armsad lugejad, on näide olukorrast, kuhu Elmari muusika sobis, aga ma tunnistan, et kõiki neid asjaolusid oleks tõepoolest raske taastada.

Sain äsja üht vaidlust tõlkides teada, et Messiina väinast veab üle praamifirma nimega Caronte & Tourist. Päriselt ka, ma ei hanita, telli koht praamile kasvõi täna.

Tõlgin, sest Itaaliamaal on kreeka nimed oma kuju võtnud: Caronte on itaalia versioon Charonist.

Jääb veel küsimus, kas Piibeleht all ja Vestman peal Sitsiilia on allilm ja Mandri-Euroopa pealilm või vastupidi. Eriti segaseks teeb asja, et selleks kohaks, kustkaudu Pluton Persephone allilma vedas, on sealkandis peetud nii Sitsiilia Perguse järve (oleks ma Mägi Kurdla või keegi sarnane, kargaks ma siinkohal püsti, silmad põlemas: Pergus, Pergus, see on samahästi kui “põrgu”, mõistate? täpselt nagu sumerlased olid sõmerlased, teisisõnu liivlased, Mesopotaamia tähendab Mesipotimaad ja roomlased said oma nime, sest roomasid eestlaste ees!) kui ka Avernuse järve Napoli kandis.

Eks selliseid nimemänge harrastatakse meil ka, lambist meenub näiteks arboristifirma Vikatimees.

Kuna ma sain nädala alguses 50, mis siis, et mitte kümnendsüsteemis (mulle meeldivad positsioonilised arvusüsteemid, kui neid hulgem kasutada, saab palju rohkem ümmargusi sünnipäevi), tähistasin seda eakohaste sisseostudega. Kõrval kaltsukas sain täieliku lotovõidu: kolm piilupart Donaldi albumit! Ja ostsin mustlastantsu õpetaja käest täiendava kostüümi, suure, arvukate satsidega ja läikivroosa. Tänapäeval on vist moes oma minevikuminaga suhelda. Kui ma kohtuks oma kümneaastase minaga, siis oleks vaja talle ainult kogu seda toredust näidata, et leiaks kinnitust see, mida ta nagunii kahtlustab: olla suur on palju parem kui olla väike.

Rääkimata sellest, et ma jaksan endale osta nii palju jäätist ja kommi, kuipalju tahan, ainuke häda, et praeguses vanuses nagu ei taha enam hästi.

Aga noh, selle asemel võiks talle rääkida, et suvalisel päeval on suvalisest toidupoest banaani ja apelsini saada. Selle hüvelisus on jäänud ajas muutumatuks sama palju kui piilupart Donaldi ja läikivate satsiseelikute oma.

Kaubandusest veel: kuna me oleme vahepeal üritanud mööblit täiendada, siis tegin rabava avastuse. Ma ikka kirusin ebaadekvaatseid reklaame, et oh kui tüütu, mingid peenisepikenduse ja eesnäärme ja ilusate tüdrukute reklaamid tulevad, miks mulle visatakse mingit pahna, mis mind ei huvita. Nüüd, kus ma olen usinalt mööblit guugeldanud, on hakanud tulema reklaamid, mis mind huvitavad, ja avastus: see segab palju rohkem! Niipea, kui näen paraja kompaktse-aga-mitte-liiga-kitsa diivanvoodi pilti, läheb töö meelest ära ja tahaks kohe mööblipoe linki klikkida.

Ahjaa. Ka see on vist eakohane. Kuna mul vahepeal öörežiimilt päevarežiimile kolides tundus, et süda klopib magama minnes, lasin arstil ennast uurida. Tuli välja, et kõik töötab ilusti – rütm, vererõhk ja nii edasi – ainult kolesterool on pisut kõrge. Ainult pisut, arst ei pidanud seda iseenesest mingiks probleemiks, aga kuna mul on seni kogu aeg olnud ideaalne veri, pane või näitusele, siis läksin ähmi täis ja leidsin, et on paras hetk oma söömist muuta.

Mu organism on nagunii paar viimast aastat märku andnud, et ei taha enam hästi loomset rasva, lihavalguga on mu kõhul alati keerulised suhted olnud; ja mõeldes, mismoodi oma söömissüsteemi muuta, et selle peale edaspidi liiga palju mõtlema ei peaks, meenus mulle üks keskaegne lauluke pühast Nikolausest, kes

mamme cepit parcere
quarta, sexta feria,
servando jejunia
ab annis prioribus.

(Ortograafia jätsin meelega keskajapäraseks.)

Ehk: ta hakkas igal kolmapäeval ja reedel tissist hoiduma, pidades paastu juba varastest aastatest peale.

Ja ühes teises laulus, mille kallal me omal ajal Hedvigiga jämmisime ja millest ma lingin teie rõõmuks etnodžässversiooni:

hic in cunis abstinebat,
quod mamillas non suggebat,
nisi semel nec edebat,
quarta, sexta feria.

Ehk: ta paastus juba hällis, seepärast ei imenud ta tissi ega söönud kolmapäeval ega reedel kordagi mitte.

(Kolmapäev ja reede on meie jaoks nihkes nimedega “quarta, sexta feria”, sest nad lugesid nädala algust pühapäevast.)

Tema ema huvides loodan ma, et ta töötas kohakaasluse alusel ammena. Või oli tal tegelikult lihtsalt vähe piima ja pisike Nikolaus tegi halva mängu juurde hea näo. Positiivse poole pealt oli tal ehk neil päevil vähem mähkmeid pesta.

Või oli tal endal amm, sest ega piiskopiks tavaliselt mingi prosta pere laps ei saanud.

Igatahes, ma leidsin, et mis kõlbas Pisi-Nikolausele, kõlbab ka mulle, seega jätan kolmapäeval ja reedel piima-muna-liha toidusedelist välja, natuke kala võib-olla söön, kui isu on. Ja lihasöömise jätan peamiselt pühapäevaks, nagu vanasti oli. Iseasi, kui on pidu või väljas süües lihtsalt ei ole midagi muud võtta või midagi on eelmisest päevast üle ja ei taha raisku lasta. Sest hingamispäev on inimese jaoks ja kui pühapäeval lammas haugub*, tuleb talle appi minna. Lihtsamate sõnadega, lolliks ei saa ka minna.

Ja see on üllatavalt hästi toiminud, kõhule meeldib väga hästi ja mul pole mingeid mõrvarlikke isusid. Sest suures plaanis või isegi keskmises – nädala lõikes – ei keela ma endale mitte midagi.

Kõrvalmõju on see, et igasugust sellist kraami nagu poesaiakesi või -kooki olen vähem sööma hakanud, sest nende koostist peab peenikeses kirjas lugema, seega on liiga tüütu välja selgitada, mis päeva peale nad sobivad.

Ma nimetan selle Niguliste dieediks.

——————————————————–
*
See on kunagine võib-olla sihilikki valestikuulmine, kui keegi hakkas seletama, et “a kui hingamispäeval lammas augus…”, aga enne sõna lõpuni jõudmist jõudis keegi teine vahele pista, et jajah, kui lammas juba haugub, on muidugi eriline aeg, mis nõuab erilisi tegusid.

Vrd ka sellega, kui Puru ütles “Vaata, kask hakkab akna taga” (mis pidi jätkuma “kollaseks minema”, aga minul oli juhe koos juba kuuldes, et “kass kakab akna taga”, sest me elasime neljandal korrusel.