Tuli tunne, et tahaks tsiteerida mõnd kohta oma lukutagusest postitusest ja sealt hargnenud vestlusest.

Seal tuli jutuks, kuidas ma tutvusin noortega, kes päästavad supermarketitagustest konteineritest korralikke toiduaineid; aga sõprade seas oli sellest ennegi juttu olnud. Tsiteerin:

“Nagu surikaadiefekt (tuntud ka Baaderi-Meinhofi fenomeni nime all) ette näeb, oli üks sõbranna mulle kõigest nädal varem kirjutanud (kirjaviis muutmata, see on tema sihipärane meilimiskeelepruuk, kui vaja, oskab ta õigekeelt paremini kui… kui üldse keegi, võiks peaaegu öelda):

järsku peaks algatama mingi ökoräpa kampaania; analoogne nt veganlusele ja freeganismile. — see olla see kui toitud äravisatud toidust poodide prügikastides, mille kuupäev on kukkunud.

(mulle tundus se küll ses mõttes inetu et päris kodutute eest sööd ära nimodi. a se vist oligi riikides kus kodututel on niipalju supikööke et nad prügikastist toitu ei viitsi otsida ja sis selle niši täidavad need hullud. mõistlikud, tähendab.)

noh, et nagu vanasti: üleni on vaja pesta max kord nädalas, nagu laupäeviti saunas käidi. pead pesta ei ole vaja iga päev, kõige tihem 5 p tagant, siis pole ka palsamit ega midagi vaja. pesupulbri järgi haiseda ei ole vaja.

Ma võin nüüd kodutute toidu ärasöömise mure peale vastata, et seda hirmu ei ole: seda kraami jäi veel lademes. Eriti paprikat, kartulit ja porgandit. Sellist, mis on enne äraviskamist viisakalt kasti või kilekotti pakendatud, justkui ekstra selleks, et suvalise prügiga segamini ei läheks.”

Andsin sõbrannale postitusest viisakalt teada ja märkisin talle, et ei taha seda infot väga laialt laotada: et rangelt võttes on see tegevus illegaalne, sest konteiner on poe oma ja mõnel poel, kellest seal juttu on, võib tulla paha mõte see luku taha panna või muid inetusi teha.

Sõbranna imestas:

ja miks see illegaalne on? – kui vargus, siis kelle oma on äravisatud kurk? prügiveofirma varandus?

samahästi on illegaalne tegevus kui ma tee kõrvalt prahti üles korjan.

Mina märkisin, et näiteks selle loogikaga, et konteiner on poe oma. Ja et noored rääkinud, et neid on ähvardatud, sõimatud ja lubatud politsei kutsuda.

Ning lisasin:

Poe huvi konteinerit valvata ja sellele ligipääsu keelata peitub ilmselt selles loogikas, et “kui sa tasuta võtad, siis ei tule sa raha eest ostma”. ettekujutus saamata jäänud tulust. Protestantlikud väärtused vbla ka ( on amoraalne, kui keegi saab midagi, selle eest maksmata).

Ning et Hispaanias olevat hoopis teine suhtumine, poodnikud tulevad vahel lausa ise pakkuma ja keegi ei tee nägusid, kui sa ka päevavalges konteinereid puistad.

Tema vastu:

aga täitsa huvitav oleks, kui ajakski asja niikaugele et tuleks politsei – ja siis ehk saaks teada, mis paragrafi alla see käib?

prügikast on poe oma, aga kas äravisatud kraam on ka nende oma, ja vargus on vargus, kas müügisaalist või prügikastist?

sõimamine käib ka paragrafi alla, see on kindel. ajaa, ja kui politsei otsustab, et oli tarbetu väljakutse, siis selle eest peaks teoreetiliselt väljakutsuja hoopis sõimata saama.

: )

loogika ei ole pädev, poodnikel, tähendab, kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi kui teinekord juhtub raha olema ja ostan midagi mida prügikastis ei ole. noh, nagu piraatfilmid. kui ma vaatan tasuta ära siis pigem ka ostan, kui on hea asi ja tahan paremat versiooni, või järgmisi, v analoogseid.

Ning meenutas Hispaania suhtumisega analoogset näidet Prantsuse kultuurist:

ühes pierre richard’i filmis. miskipärast ta pidi mõnda aega tänaval elama ja turul siis kui kinni panema hakati ülejäänd ja äravisatud kraami korjama. õngitseb seal mingit gemüüset, ütleme mädand õuna, tuleb kuri onu ütleb: ära neid võta! p.r. ehmatab ära, viskab üleskorjatu tagasi, onu, kes pole tegelt kuri, aint järsusõnaline: näe, võta need, need on palju paremad, pole mädand ega midagi.

Mulle tundus see vestlus levitamisväärne, küsisin, kas võin tsiteerida, vastus:

tsiteeri palju kulub.

marvan et tegelt poeinimesed kelle oma on prügikast kardavad prükkareid kui niisuguseid et haisevad ja sittavad ümberringi. umbes et määrivad nende puhta prügikasti ära. ja et mine tea mis veel teevad, lihtsalt hirm Teiste ees. kelle peamine viga on see et nad ei ole nagu Meie. pealekauba veel muidki muidugi, ega keskmiselt prükkarid ei ole kenad ja viisakad inimesed, eriti mingis toksikojoobes.

sis olekski paras neile kui nad kutsuvad politsei et appi prükkarid ja sis tuleb välja et prügikasti kallal on doktorandid ja teoloogiamagistrid jms hoolitsemas et jumalavilja raisku ei läheks ja ei sitta midagi. muidugi et purukaine peab olema sinnajuurde, et ühtki ettekäänet ei oleks puuri pista.

Hmm. See tekitab minus peaaegu kiusatuse end sihipäraselt arreteerimiseks välja panna, kuigi ma ei kvalifitseeru ei doktorandiks ega teoloogiamagistriks. Kui see ainult neil korilastel, kellel seda toitu rohkem vaja läheb, jahimaid ära ei rikuks.

Igatahes olen ma sajaga nõus selle loogikaga, et “kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi, kui teinekord juhtub raha olema,” toimib muide ka vastupidi – vt kuidas mul kaob tuju kaubanduskeskusest üldse midagi osta, kui mult seal peldiku eest raha küsitakse. Siis on mul tunne, et ma olen juba oma ostlemise va peldikupiletiga ära ostelnud, aitab küll.

Igasugused degustatsioonipakkujad on küll selle matsu välja jaganud.

Ja isegi kui isikliku tänuvõla loomine kõrvale jätta, teeb “jumalavilja raiskuminemise” mure mind kurjaks poodide vastu, kes sellest ei hooli – nagu näiteks üks mitmes eri poes töötanud inimene lukutaguses kommentaariumis kirjeldas, et “alguses võisid töötajad sümboolse summa eest osta viimase kuupäevaga tooteid, aga mingil hetkel leiti, et parem ikka ärgu ostku. Ülejäägid visati ühte konteinerisse, mis keerati lukku, et keegi ligi ei pääseks”. Grrrrr. Kui ma järgmiselt kommentaatorilt kuulsin, et tema ema poes “saavad töötajad veel kõlbliku toidu omavahel ära jagada, mõnikord tuleb seda mitu kastitäit ja siis saadetakse üht-teist mu lastele ka,” siis tuli kohe tahtmine edaspidi oma poekäigud sinna poodi sättida. Näedsa, jagate oma ülejäänud toidu laiali ja lisaks sellele, et teie palk on suur taevas, saate ka täiesti maise hea kuulsuse!

Nagu ma lukutaguse postituse lõpus mainisin: “Nii see läheb, kui lapsena palju tiigriraamatut lugeda: võtsin eluks ajaks südamesse, kuidas rosinakukkel lombis nutab, kui ta kardab, et söödud ei saa; või riisipuding külmkapis.”

Advertisements

Nukrad raamatusõbrad

jaanuar 22, 2017

[Vabandust parooli taha sulgemise pärast, alguses oli veel vaja üht-teist kontrollida.]

Lugesin kolmapäeval väikese hilinemisega Lotmani raamatupostitust (mis ilmus teisipäeval, 17. jaanuaril), ehmatasin, mõtlesin, et äkki on midagi veel päästa, ja saatsin sõprade listi kirja koos postituse lingiga:

“Paistab nii, et tuleb prügikasti juurde haruldasi raamatuid kaevama minna.”

Ja valutasin ise südant. Lotmani pilte nähes tuli mul näiteks kohe mõte pähe, et äkki läks mahakandmisele ka mõni “Orlando furioso” eksemplar – teadmiseks, Tartu raamatukogudes pole mitte ühtegi itaaliakeelset “Orlando furiosot”, mida välja laenataks – kõik TÜ eksemplarid on nii vanad, et neid sai ainult koha peal kasutada. Terve “Orlando” etendus tuli mul veebitekstide ja inglise tõlkeväljaande põhjal ära teha ja ma ei kaevanud, sest vanasti segati näljaga veebiteksti sisse aganaidki, ainult natuke porisesin, et raamatukogul on neid endal mitu tükki, aga puhtalt vanaduse pärast välja ei laena. Nüüd aga, kus loogika paistab olevat “üks juba on, teist pole vaja, kui just pole Eestiga seotud,” lähen ma sellise veidra ja vales kohas avalduva kiivuse peale pahuraks. Mis siis, kui mõni neist väljalaenamatutest köidetest lõpetaski nüüd taaskasutuses (mis tähendab tõenäolisemalt vanapaberisse minekut kui Uuskasutuskeskust – nii et jutt “see ei ole prügikonteiner, see on taaskasutuskonteiner” ei ole kuigi rahustav), sest tõepoolest, neid oli ju mitu tükki?

Kolmapäeval, 18. jaanuaril hargnes listis järgmine dialoog:

Q: No tõesti… Võinuks ju kuulutada ometigi.
X:
Õudus. ERR käis juba raamatukogus. Ei tea, mis sest edasi sai.
Y:
Kommunikatsiooni seisukohast ikka jõletu ämber. Trükimuuseum on korduvalt hõiganud, et nemad võtavad igasugust raamatuvärki ja teevad sellest midagi. Kui tõesti ei suudetud raamatuid lugemishuvilistele ära jagada, oleks võinud Trükimuuseumile pakkuda.
X:
“Jõletu ämber” on hästi öeldud.
Z:
/…/ Ei eelnenud mingit kirja teatega äraviskamisplaanist isegi raamatukogu töötajaile, ei ühtki teadet lugejaile tasuta raamatute kohta. Keegi otsustas, keegi korraldas ja korraga see oli juba toimunud. Pop-up raamatukogu on samal ajal raamatuist tühi. Kasvõi sinna võinuks kaste viia tasuta raamatutega.
X:
Õnneks ei pea enam konteinerist otsima, rmtk välisukse kõrvale on tekkinud tasuta raamatute riiul.
Nodsu:
a konteinerid on endiselt täis või on lugejad juba tühjaks tassinud või, oh õudust, prügifirma ära vedanud?
X:
Konteiner kadus täna hommikul teadmata suunas.
Ž: Valus, valus…

Neljapäeval, 19.01 õhtul nägime üksteist ihusilmaga ja arutasime asja; küsisime üle, et kas päriselt ongi nii, et isegi raamatukogu enda töötajatele ei tulnud selle aktsiooni kohta enne mingit teadet, et “tulge valige, mida endale tahate,” ning saime jaatava vastuse, ühesõnaga, see, et enne äraviskamist üritati hirmus aktiivselt raamatuid ära jagada, on udujutt, ja välisukse kõrvale sigines riiul alles pärast skandaali.

Teritasime keelt kogude direktori jutu kallal “tervist ohustavast meditsiinikirjandusest” ja “nõukogudeaegsetest sundeksemplaridest”. Kumma alla M. Lotmani fotodel olevad raamatud peaks käima, ohtliku meditsiini või punakirjanduse? “Platon kahtlemata mõjutas Leninit, aga see ei tähenda, et Platon oleks Lenin”, märkis Y.

Teine udujutt olevat seal artiklis olnud mõistaandmine, et see kõik on nii normaalne protsess – tuttavad raamatukogutöötajad (keda on igal TÜs käinud tartlasel vast kümmekond ikka) olid rääkinud, et tarbetuks muutunud punakirjandust on varem küll vanapaberisse saadetud ja tehtud (enne remonti) ka raamatulaatu, aga sellist suurtesse konteineritesse loopimist näevad nad esimest korda.

Nojah. Selle üle tasub ju lausa rõõmustada. Ja seda rumalam on igasugune “normaalse protsessi” jutt – raamatukogu mainele mõjuks praegu palju paremini, kui mööndaks, et “tehti viga, info ei liikunud osakondade vahel küllalt kiiresti, enam seda ei juhtu” – mitte ei räägitaks, et “täitsa tavaline asi,” millest jääb mulje, et iga kuu või nädal on konteiner ukse taga, vanu raamatuid täis – neid vanu raamatuid, mida veel aasta tagasi peeti liiga hinnaliseks, et väljagi laenata.

Mina kaebasin, et oleks ju võinud kõigile lugejatele meili saata, et “hunnik raamatuid läheb mahakandmisele, tulge vaadake, kas tahate midagi, enne kui ära viskame”. Äkki ma oleks sealt ikkagi mõne ülearuse “Orlando furioso” või itaalia-vene tehnikasõnastiku saanud?

Imestasin muuhulgas selle üle, et isegi kui nüüd on raamatute äraandmiseks riiul siginenud, siis miks on ta raamatukogu peahoones? lugejal on selle äraneetud (ja niinimetatud ja … [sisesta veel palju koledaid sõnu]) remondi ajal sinna haruharva asja – ainult raamatute tagastamiseks, sest tellida saab netis ja lugemissaal on Liivi tänaval. Tollessamas Liivi tänava pop-up lugemistoas oleks raamatujagamisest palju rohkem tolku, seal käivad tudengid päriselt ka (ja pidavat kurtma, et seal on raamatute vähesuse tõttu kõle).

Selle peale märkis X, et see peahoone riiul on nagunii “Potjomkini riiul,” – sinna on nüüd demonstratiivselt pandud rida Lenini teoseid, aga mitte enam 19. sajandi raamatuid, mida konteineris veel näha oli.

“Nüüd ei julge enam öeldagi, kus ma töötan,” märkis ta.

Läksime laiali, nentides, et halb on olla.

X-l jõudis veel öösel kripeldama hakata ja ta kirjutas (Lotmani ja kogude direktori meediajuttu võrreldes):

Raamatukogu poolne vastus on kuidagi nõrgavõitu, selle kogude direktori jutuga, et “ma usun, et see on kastides olemas”. Ta oleks pidanud avama arvutis digiteeritud sedelkataloogi ja näitama, et teised eksemplarid on olemas. Samuti pole ta kordagi otse öelnud, kuhu need raamatud siis lähevad. Kõik on liiga umbmäärane, et vaatajat veenda. Ja teiste eksemplaride olemasolu ikkagi ei õigusta raamatute salamahti minema viskamist.

Mul hakkas jälle kripeldama, et nüüd jääkski avalikkuse ees justkui viimase sõnana kõlama see küündimatu jutt, et normaalne protsess ja “ma usun, et on olemas,” ja ma küsisin luba postituse tegemiseks.

Nodsu:

kas ma võin seda vestlust siin netti lekitada, olgu Lotmani blogi kommentaarides või omaenda blogis? ilma nimedeta muidugi. Lihtsalt tahaks, et oleks vastukaaluks PR-jutule lagedal see insaidinfo, et ei ole ikka midagi nii standardprotseduur ja normaalne.

Ja samal öösel (nüüd oli juba reede, 20.01) andis X loa tsiteerida, kui ma nimesid ei nimeta, ja lisas Liivi tänava lugemissaali kohta:

Pop-up raamatukogus oli [kõigest] kümmekond ilukirjanduseköidet eri keeltes. Mis ei tähenda, et seal muud ei võiks olla. Täna vaatasime.

Hommikul andis ka Z oma loa, kui ta teksti enne näha saab, paludes krõbedamad väljendid välja jätta ja samuti mõista andes, et nimesid on parem mitte nimetada:

/…/ Muide, meile on nüüd saadetud hoiatus raamatukogust avalikult halvustavalt mitte kõnelda. Huvitav, kas suur vend valvab?

Aga seda võib öelda, et ei pingutatud mingi teatega ei maja sees ega väljapoole. Jutt, et Pop-upis on väljas ja oleme kogu aeg igale poole pakkunud, on vaigistus-õigustustaktika. Pop-is, nagu X kirjutas, on juba mõnda aega lauanurgale unustatud vaid 10 erikeelset raamatut (nende seas nt. Arthur Hailey “Lennujaam” vene keeles ja üks norrakeelne muinasjuturaamat). Ilma sildita, et tasuta võtmiseks. See käputäis ei jäta muljet suuremast pingutusest pakkuda. Kõrval seisab tühjana veel kaks lauda, kuhu võiks mitu kastitäit raamatuid viia.
Lenini kogutud teosed ja Marxi ja Engelsi väljaanded, mis praegu stiilis “saite nüüd, mis tahtsite” Akadeemia tänava väljapääsu juures riiulisse välja on pandud, tekkisid sinna peale skandaali ega tee kaotust olematuks.

Positiivne on, et raamatukogu e-pood, mis ka vanakraami pakub (küll kohmaka maksmisskeemiga ja ilma pangalingita), läbimüüki kohe suurendas.

FB-s käivatelt inimestelt tuli selline tähelepanek:

TÜ rmtk FB-lehel on üks lugeja küsimus äraviskamisest ja vastus sellele mahakandmisest. Seal on ka vabandus, et eelmine aasta jagasime, aga sel aastal mitte, sest maja on remondis. Nii et nad ise tunnistavad ka, et sel aastal pole kuhugi pakkunud.

Kokkuvõtteks, üldine pilt:

kogude direktor ajab häma – esiteks sellega, et räägib “mahakandmisest”, minnes mööda sellest, et (nagu meie sõpruskonna meililistis märgiti): “häirib, kuidas nendes vastuartiklites läbimõtlematu ebadelikaatse äraviskamise juurest kogu aeg suunatakse juttu mahakandmisele, st räägitakse muust asjast. Ja minnakse mööda sellest tegelikult tehtud veast, et visati ära ning isegi ei püütud kellelegi pakkuda.” Kui kellelegi veel arusaamatuks jäi, siis mahakandmine ei tähenda tingimata äraviskamist (ja “taaskasutus” ehk vanapaberisse saatmine on lihtsalt äraviskamise loodushoidlikum moodus). Lotman ei tõstnud häält mahakandmise kui niisuguse peale, eks ole.

Eriti mööda on jutt omanikumärgistega teoste tagastamisest endistele omanikele ja hoiuraamatukogule saatmisest – kena keik, aga mismoodi see puutub vanapaberisse saadetud raamatute teemasse?

Peaaegu sama mööda on jutt “nõukogudeaegsetest sundeksemplaridest” ja raamatutest, mis “ohustavad tervist” – kuidas see peaks käima Platoni või Saksa luule ajaloo kohta? Või kas tõesti on Ivo Voldi, Janika Pälli ja Martin Steinrücki koostatud raamat üks neid, mille “ülikooli õppejõud on ise palunud käibelt ära võtta” (nähtavasti sellepärast, et see on nii hirmus vana, ikkagi juba 2010. aasta väljaanne, mida peaks üks tänapäeva klassikaline filoloog sellega pihta hakkama, kui tahab ajaga sammu pidada, ei tea ainult, miks ta Raamatukois läbi müüdud on)?

Vabandust, aga mida muud ma saaks sellest järeldada, kui et raamatukogu juhtkond kas valetab või lihtsalt ei tea, mis nende asutuses toimub? Ja miks nad tahavad muljet jätta, et see on süsteemne, mitte ühekordne viga?

Sujuvalt libisevad raamatukogu avaldused üle ka sellest, et remonti minekust saadik ei ole neid ülearuseid raamatuid kellelegi pakutud – esiteks, mina olen raamatukogu lugeja ega ole selle kohta ühtegi meili saanud, kuigi meilindus töötab muidu remondist hoolimata ja pikendamisteated saan ma kenasti kätte; teiseks, Kristina Pai jutt sellest, et raamatuid “jagati Liivi tänaval ajutises lugemissaalis” on üksnes väga tehniliselt õige, sest sinna on raamatuid jõudnud näpuotsaga, kuigi tudengid kurdavad, et kõle jne. See väikegi ports, mis sinna jõudnud on, ei ole olnud sildiga “võtke kaasa, kui meeldib”. Võib-olla praeguseks juba on, siis on skandaalist vähemalt kasu.

Muide, Martin Pau leidis Tartu Postimehe kommentaariumis sama:

Raamatukogu kogude direktori väide “enne seda püütakse teoseid laiali jagada, maha müüa või inimestele tasuta ära anda” jätaks usaldusväärsema mulje, kui oleks antud ka lühike kirjeldus, kuidas protseduur käib. Ega Mihhail Lotman ole aastaid kusagil pagenduses olnud, et pole raamatute laialijagamispüüetest midagi kuulnud ja osa saanud.

See, et “jagatakse praegugi ka peamaja tagaukse juures” on eksitav: raamatuid ei jagata mitte “praegugi” (ma arvan, et ma pole ainus, kellele “jagatakse praegugi” tähendab “kogu aeg on jagatud ja praegu pole teisiti”), vaid hakati alles praegu meediakära peale jagama; “jagatakse praegugi” läheb vastuollu ka ka raamatukogu FB-vastusega (läksin luurasin A. konto kaudu), mis möönab: “Siis läks aga maja remonti ja meil ei olnud võimalik raamatute väljapanekuga jätkata.”

Minus tekitab küsimusi ka see, miks üldse esineb avalikuse ees ainult kogude direktor, aga peadirektoril on suu vett nii täis, et meediale jõudiski vahepeal juba mulje jääda, et Kristina Pai ongi terve raamatukogu direktor. Ei ole. Raamatukogu direktor on Martin Hallik, kes miskipärast oli puu otsas, kui pauk käis, ning nähtavasti eelistab sinna puu otsa jäädagi ja lasta alluvatel asju klaarida.

Kuna paistab, et ma tunnen raamatukogu maine vastu suuremat huvi kui asutuse juhtkond ise, siis olgu veel kord märgitud, et tegelikult ei pea kõik raamatukogu töötajad seda “normaalseks mahakandmisprotsessiks” – ma tunnen sealt oma kümmet inimest, nagu arvatavasti iga TÜ-s käinud tartlane, ja tean sedakaudu, et hästi paljud töötajad tunnevad ise nördimust ja on jahmunud. Kogude direktori jutt teeb nende jaoks asja veel hullemaks, sest see teeb neist kõigist justkui kaasosalised, kuigi nende käest ei küsitudki, ja jätab mulje, et nii kogu aeg käibki. Nii et kui te raamatukogus töötavat inimest kohtate, siis ärge teda igaks juhuks mudaga loopige, kaastunde avaldamine on tõenäoliselt kohasem reaktsioon. Ja olukord pole õnneks päris nii hull, nagu juhtkonna avaldused üritavad meid uskuma panna.

Nõu vaja

detsember 19, 2016

Ma olen sellise portsu otsas, et pean endale ilmselt Wordi ostma – see tundub pikas perspektiivis soodsam kui rentida seda äraneetud Office 365, millest ma nagunii kasutan ainult Wordi. Savi sellest, et täiskomplekti ostes tuleks programmi tükihind odavam – mul ei ole neid teisi vaja.

Tähendab. Mul ei ole seda vaja sisuliselt töö tegemiseks. Mul on seda vaja ainult selleks, et kui ma olen teksti ära tõlkinud, saaks ma eesti põhja Wordis salvestada ja sinna juba tõlgitud teksti sisestada – mida ma õnneks ei tee Wordis endas, vaid lasen ta lihtsalt OmegaT-st läbi, kus ma olen täpselt sama sisuga, aga itaalia või prantsuse põhjaga faili ära tõlkinud – mis tähendab, et kuna sisu on sama, teeb OmegaT suurema osa lõikamis-kleepimistööst minu eest ära (ehk asendab itaalia/prantsuse laused eesti lausetega, võttes need sellest failist, mille ma olen juba tõlkinud). Miks mul on vaja Wordis salvestada, kui sisuline töö käib nagunii muus keskkonnas? Sest kliendil on mingi süsteem, mis paraku sobib ainult va MS Office’iga – või hüva, vähemalt minu teada ainult sellega. Kui keegi praegu tuleb ja ütleb, et Libre Office’il või Open Office’il on selline versioon väljas, mis Gendoci kaste (ega metaandmeid või mis need properties nüüd ongi) ära ei kaota, ja selle mulle kätte juhatab, siis ma põlvedan ta ees ja suudlen ta jalad.

Ajutiselt laadisin endale 365 tasuta reklaamiversiooni alla, kuni ma otsustan, mille ma endale õieti ostan. Ja sellepärast ma nüüd nõu küsingi: kuna vähemalt see Word, mis selles paketis oli (Word 2016), oli hästi loll ja jõle – kas te kujutate ette, et “Find”-funktsioon ei tee vahet murdmatul ja tavalisel tühikul? ega murdmatul ega tavalisel kriipsul? mis kuradi kasu temast siis üldse on? ja et vähemalt esimese hooga ei paistnud kuidagi võimalust, kuidas ma saaks selle funktsiooniga mingi iks väljendi kogu tekstis ära märkida (näiteks “in concreto”) ja ühe ropsuga kursiivi panna? ja et kui ma käsitsi mingi väljendi tekstis ära märgin ja seejärel Ctrl+F vajutan, siis süsteem ei saa aru, et ma tahan, et ta seda väljendit otsiks, vaid ma pean selle kas käsitsi otsingukasti tippima või kopipeistima? ja sellist tag-soup’i nagu Wordis salvestatud fail tõlketarkvaras näitas, pole ma iial varem näinud, oh olgu kiidetud OmegaT uus versioon, kus saab tag’id lihtsalt kõrvaldada, mis küll tähendab, et pärast tuleb kursiivid ja paksud kirjad käsitsi sisse tagasi panna; ja mis eriti jabur, Find-funktsioon ei tee erikujulistel jutumärkidel samuti vahet, nii et kui tekstis on valed jutumärgid, siis ei saa neid niisama lihtsalt “replace all”-käsuga õigete vastu vahetada –
siis tahaks teada:
kas näiteks Word 2013 on vähem loll? ja kas seda saab üldse eraldi osta? – MS lehel leidsin esimese hooga küll ainult terve Office 2013 paketi.

Ühesõnaga, MS Office’i kasutajad, mis oleks kõige vähem nõme legaalne Wordi-versioon, mida kuskilt saab? kusjuures see peab olema “töö- ja äriotsbarbeks” legaalne, mitte lihtsalt niisama*.

———————————————————————————————————————————–
* Jääb muidugi küsimus, miks keegi ÜLDSE mingi MS Office’i juraka endale installima peaks, kui keegi ülemus või klient talt seda ei nõua – nii et mis kasutusviise sellel üldse muid saab olla kui töö- või äriotstarbeline? kellele nad neid kodukomplekte üldse müüvad? kes on nõus raha maksma, et sellega lihtsalt, maidea, koolikonspekte või sünnipäevakülaliste nimekirju või luuletusi tippida?

Tahan sekundeerida Väga väga naise Kenderi-postitusele ja lingin seda, mitte ei hakka ümber jutustama (aga viskan siia ka ristküsitluse esimese ja teise osa lingid; Oidsalu mõtted ja kirjanike avaliku pöördumise).

Üldiselt on teised inimesed mujal juba kõik ära öelnud, mis ma mõtlen, aga mul on jäänud kripeldama kaks asja.

Esiteks siit ja sealt mõtteavaldus: “Ma ei taha küll, et Kender vangi pannakse, aga sõnavabadus ei peaks siiski nii suur olema.” Sellises või natuke teises sõnastuses.

Mispeale ma alati mõtlen: mida sa nüüd sellega öelda tahtsid? heldeke, seda ju sõnavabadus tähendabki, et jutu eest vangi ei panda. See ei tähenda kuskilt otsast, et see jutt peab sulle meeldima või üldse kellelegi meeldima või et seda ei või ükskõik kui terava keelega kritiseerida [PS: sama kehtib ka teistpidi, kui keegi hakkab esimese kriitika peale virisema, et “kuidas on siis minu sõnavabadusega?” Kriitikul on kah sõnavabadus, Sherlock.]. Pmst oled sa praegu öelnud, et “ma ei taha küll, et ta vangi pannakse, aga ta tuleks ikkagi vangi panna.”

(Vrd ka sellega, kuidas tolerantsus ei tähenda, nagu kõik peaks meeldima ja kritiseerida ei tohiks.)

Teiseks: “Inimene, kes nii ilgeid asju kirjutab, peab olema ikka ise midagi sellist teinud või kavatsema teha”.

Mispeale ma mõtlen: kas sa oled ise loovkirjutamisega tegelenud? Mina olen (sahtlisse, õigemini väga mitmesse sahtlisse, ma olin ju teismeliselt-varakahekümneseslt grafomaan, sellega läheb mitu sahtlit täis). Mulle tuleb selliste märkuste peale alati meelde, kuidas ma millalgi 19-20-aastaselt kirjutasin minavormis loo naisterahvast, kes hääletab ringi ja sarimõrvab mehi, kes teda peale võtavad, “sest nad kõik on nagunii vägistajad ja mõrvarid” – lugu ilmselt segase tegelase vaatepunktist, kellele endale tundub seestpoolt vaadates kõik täiesti loogiline. Ja ausõna, mul ei olnud selle kirjutamiseks vaja, et ma oleks mehi sarimõrvanud või kavatsenud seda teha. Piisas, et mul oleks minimaalselt kogemust hääletamisega ja et mul oleks kunagi olnud hirm mõne võõra mehe ees; seejärel segasin need asjad kokku ja keerasin vägivaldse vindi peale, et hüpoteetilisele lugejale oleks selge, kui hull tegelane on (sest see, kui normaalne tegelane paistaks endale täitsa loogiline, ei oleks ju kellelegi üllatav, see kahekihilisus oleks ära jäänud). Ja kui juba kirjutamiseks läks, ei huvitanud mind mu enda mälestused või hirmud ega kavatsused enam karvavõrdki: ainus, mis korda läks, oli tegelase järjepidevus, eriti stiililiselt – et kui ta on öelnud A, kas siis on kuidagi usutav, et sama tegelane ütleks ka B; ja kompositsioon: et lool oleks õige rütm ja et ta lõpeks just paraja koha peal.

Kusjuures mul ei olnud tookord isegi mingit šokeerimise plaani. Täiesti tavaline kirjutamine, tehniline ülesanne “kuidas ebaloogilisusele sisemine loogika anda”.

Ongi kõik, sai ära öeldud.

Kui mulle honorar kätte jõudis, sattusin ma meeltesegadusse ja läksin ühel päeval poodi ujumisriideid selga proovima. Üks sõber oli, noh, kunagi öelnud, et kui ma tahaks komplimente saada, siis pangu suvel bikiinid selga, ja mul pole komplimentide vastu midagi.

Aga pärast seda poeskäiku pole mul kahjuks küll tunnet, et ma kunagi bikiinid selga saaksin. Minusugustele neid nähtavasti ei tehta. “Minusugune” tähendab praegu 75-F või 80-E rinnahoidjasuurusega naisterahvast, kes ei armasta põrmugi tugikaari, sest need nülivad (nagu ma juba enda pool mitu korda kirunud olen ja Triangli pool ka). Kusjuures ujumisriietel on see arvatavasti suurem probleem: muidu saan ma kasvõi õhukese särgi selle neetud liivapabervoodri ja iseenda vahele panna, aga ujuma oleks särgiga nagu imelik minna; ja pealegi hakkavad igasugused hõõruvad detailid liikudes rohkem hõõruma ja kui nad on ka jäigad, siis segavad üldse liikumist. Ühesõnaga, ma kardan, et tugikaartega ujuda oleks vähemalt sama keeruline kui korsetiga.

Aga isegi kui ma otsustaks, et ei liiguta, vaid seisan rannas nagu mannekeen ja ootan komplimente, ja kannatan selle nimel tugikaarte kratsimise välja, siis Marca kogemuste järgi otsustades (“trikootootjad väidavad, et E korv käib käsikäes suurusega 44 ning muid variante pole”) ei ole parajat suurust nii või teisiti.

Igatahes vaatasin mina poes kõigepealt suure rõõmuga, et ilma kaarteta variante ON olemas; järgmiseks leidsin suure rõõmuga, et neid on ka L ja XL suurust – väiksemaid ei hakanud ma parem vaatamagi, eriti pärast Marca kommentaari, võtame aga ilusti 44 suuruse. Ma arvestasin, et isegi kui igalt poolt mujalt peale büsti on materjali ülearu, siis tuleb lihtsalt rohkem venitada. Nagunii on seal ju ainult korvid ja paelad ja paelu saab vajadusel alati tihedamalt siduda, kas pole?

Hah.

Paelu SAAB tihedamalt siduda, aga selgus, et see teeb L- või XL mudelist lihtsalt naatuke parema katvusega S-mudeli. Tootjaid ei ole nimelt tutvustatud sellise uudse kontseptsiooniga, et rinnad ulatuvad torsost mõnevõrra eemale. Niisiis andis üks mudel L-suuruses efekti, nagu oleks ma lihtsalt ühe lindi ümber tisside sidunud, ja XL-suuruses – nagu oleks ma veidi laiema lindi ümber tisside sidunud. Ülaserva siseküljel oli sealjuures pipraplaastri efektiga silikoonriba – ma veel mõtlesin, et hüva, oletagem korraks, et ta EI mõjuks nagu pipraplaaster, siis aitab ta jah kangast vastu ihu hoida – aga mis kasu on rinnahoidja ülaserva liibumisest (eriti kui õlapaelad on nagunii olemas), kui kõik vupsab hoopis alumise serva vahelt välja, sest alumine serv on liiga lödi (ja kui ta tihedamalt ümber tõmmata, siis ei mahu kogu ihu jälle enam tolle lindi vahele ära)? Nii või teisiti pigem Maaja jahimaa kui päris rannariietus – paelu vähem pingutades tavaline kaanepilt, rohkem pingutades sidumismängude stiilis.

Teine mudel oli tavalisema lõikega, kumbki korv oli enam-vähem kolmnurga kujuga; sellel sai vähemalt paelaga alumise serva korralikult vastu roideid pingutada, ainult et tulemus oli peaaegu sama porno – pmst jäi kummagi rinna peale see kolmnurk nagu kelmikas mütsike ja mul oli raske uskuda, et sellega saaks paari sammugi teha, enne kui midagi välja vupsab. Ikka Playboy stiilis: kui ma guugeldasin, pilte vaatasin ja sarnase välimusega piltide peal klõpsutasin, oli neil tüüpiliselt juures tekst “beach bunny” või midagi sarnast. Vähe sellest, kui ma vihastasin ja konkreetselt “beach bunny” otsingusse lõin, siis oli pooltel bunnydel palju viisakamalt istuv kopsukas seljas.

Arvatavasti teeniks sellise välimusega teatud tüüpi komplimente tõepoolest, aga selliseid saab paljaste tissidega küllap vähemalt sama hästi ja milleks siis üldse rannarinnahoidja peale raha raisata.

Pärast seda hirmsat proovimist leidsin ühe mudeli, mis võib-olla – võib-olla – oleks suutnud midagi ära katta ja oli isegi ilma tugikaarteta, aga ma olin juba liiga traumeeritud, tundsin ennast vana, koleda ja rõvedana ja põgenesin ilma enam midagi proovimata ja ammugi midagi ostmata. Siinkohal peaksin ütlema tänusõnu proovikabiinide valguslahendusele – väike trauma väikeseks traumaks, aga noh, vahel you have to be cruel to be kind ja pärast kodus klient võib-olla lausa rõõmustab, et raha jäi alles. Siin ilmutavad kauplejad kiiduväärset omakasupüüdmatust ja ausust.

Täna aga sain ootamatult ühe komplimendi kätte, tavalises trenniriides, mantel kõige otsas: toidupoe kassapidaja kiitis minu helkurprossi. Eks iga kingsepp peab jääma oma liistude juurde: kellele on ette nähtud komplimente saada üleriietega, kellele bikiinidega. Ja ujumas käin nagu mullu, tunamullu ja kõik muud viimase kümne aasta mullud: “ilma riietamata nagu me perekonna ringis oleme” ja öösel, et korralikud kodanikud kaebama ei hakkaks. Või äärmisel juhul oma vana retrotrikooga, mis, kui ma hästi järele mõtlen, on kah mõne komplimendi saanud, sest ta on lihtsalt nii iseäralikult vanamoelise väljanägemisega, et jääb inimestele silma – mitte just päris voldiline ja rüüžiline õhulaev, aga peaaegu sama kattev (umbes nagu siit blogist see 1933. aasta oma). Rääkimata sellest, et temast pole karta, et ta ujumise ajal seljast maha ronima hakkab.

Mis keelel, see meelel

märts 24, 2016

Aeg-ajalt ma vihastan selle peale, kui ületäpsustatud eesti tehnikakeel on: tundub, nagu oleks ekstra pingutatud, et meil oleks võimalikult palju termineid asjade tähistamiseks, millega prantslased või inglased saavad märksa sõnavaesemalt hakkama. Või mis tehnikakeel. Eesti keelekorraldajatel käib üldse aeg-ajalt peal tung iga tähendusnüansikese jaoks uus sõna leiutada ja ma ei teagi, kas see on mingi obsessiivkompulsiivsuse eriliik, iha luua lõkse, kuhu võimalikult palju keelekasutajaid sisse kukuks, või isiklik viha polüseemia vastu.

Kunagi varem jaurasin ma “puidu” ja “õieti” üle; täna tuli mulle meelde üks väike isilik keelemäss: ma ei ole nõus tunnistama “otsikut” otsimisjublakana (vähemalt mitte ainult selles tähenduses), vaid tahan seda pruukida nii nagu inimesed ikka, sh tehnikainimesed, kelle erialasesse keelde need va “otsikud” ja “otsakud” kuuluma peakski ja kellel võiks seega natukenegi sõnaõigust olla. Õnneks lubab viimane ÕS “otsikut” ka inimese moodi pruukida, lisades küll täpsustuse “argi”. Ja kuna mina olen selle üle juba küllalt vihane, siis ei taha ma hästi leppida isegi “argi”-mööndusega. Too little, too late.

Vähemalt vikipeedia väidab praeguse seisuga (õigemini alates 2009. aastast), et “otsik” on auguga otstükk, “otsak” on sama asi, aga ilma auguta. Ma loodan, et see kõik on märk, et tasapisi hakkab üldine kasutusviis ka normeeruma (kuigi ma tunneks huvi, kust selline augupõhine eristus pärit on, ja kaldun ka seda liigseks pidama – aga noh, võib-olla on nüüd, kus see õnnetu “otsak” juba leiutatud on, vaja talle mingi ökonišš leida).

Enne viimast ÕSi oli aga pilt pehmelt öeldes huvitav.

2006. aasta ÕS ütles nii:

ot’sik otsimisseade, otsija; ei soovita tähenduses: otsak

Esterm, mis pakkus diakroonilisemat pilti, oli osalt sellesama diakroonia, osalt allikate kirevuse tõttu vasturääkivam: ühest küljest öeldi 1999. aasta sõnaraamatule viidates, et “[ESR] eristab sõnu “otsak” ja “otsik” – otsimisseade, otsija; ei tähenda: otsak. Ka inglise-eesti ja eesti-inglise tehnikasõnaraamatud kasutavad mõistet “otsak”. Taotleme parandust,” teisest küljest oli seal sees ka vanemate sõnaraamatute materjali ja ekspertide pakutud termineid. Ja ennäe, iga kord, kui kas mõni vanem sõnaraamat või ekspert oli mõne “otsiku” välja pakkunud (vt “otsikut” “etalonotsikut“, “paigaldusotsikut” ja “pihustusotsikut“), siis oli see alati mingi otsmise jupstüki tähenduses, mitte kunagi “otsija”. Minu jaoks näitab see, et kui “otsikut” peeti “otsija” tähenduses oskuskeele terminiks, ilma et oskuskeelekasutajad ise seda teadnud või toetanud oleks, siis on see oskuskeel mõnevõrra… huvitavalt määratletud.

Seletav sõnaraamat võttis asja rahulikult ja dokumenteeris seisu, nagu tema funktsioon ongi; kahju, et seal pole põhjalikumaid märkusi sõnade saamisloo kohta, ehk teisisõnu “kesse lollakas selle supi keetis?”

ÕSi hoiakut kritiseeriti, kuigi peamiselt just tavakeelekasutajate peedistamise pärast, mitte selle mõttega, kas nii on üldse mõistlik oskuskeelt korraldada.

Tsiteerin M. Jürviste magistritööd ÕSi retseptsioonist:

Teine silma jäänud kommentaar puudutab konservatiivsuse küsimust. ÕS on ja ilmselt peabki olema mõnevõrra konservatiivne, aga kas sellega ei pakuta pisut üle? /…/ Olen selle seisukohaga nõus: mõnel juhul tekib paratamatult küsimus, miks ei lubata (või nüüdseks “ei soovita tähenduses…”) normatiivses sõnaraamatus mõnd sõna kasutada sellistes kontekstides, nagu inimesed on harjunud neid kasutama ja mis ka deskriptiivses seletavas sõnaraamatus on sellisena fikseeritud. Näiteks /…/ oskuskeele sõna otsik kõnekeelne kasutus tähenduses ’otsak’ (kui paljud meist kujutaks end ette lausumas: “Pane palun tolmuimejale teine otsak [pro otsik]!”?). Selmet märkida need kasutused kõnekeelseteks, püütakse neid taunida ja seeläbi välja juurida. Iseasi, kas see õnnestub.

Ma noogutan hindavalt kriitilise meele ilmutamise peale – oletan, et selline mõttelaad mõjutas 2013. aasta ÕSi, mis “otsikut” juba “otsaku” argikeelse sünonüümina tunnustab – , aga mul jäi silma kriipima “oskuskeele sõna “otsik””. Nimelt mida siin oskuskeele all õieti mõeldakse? Mina saan aru nii, et see on erialasežargooni ühtlustatud ja korraldatud vorm; korraldajate eesmärk võiks olla jälgida, et erialainimeste keelepruuk teiste sama tsunfti tegelaste omaga vastuollu ei lähe (st et nad mõtleks sama sõnaga sama asja); ja et see ei hakkaks lammutama üldist õigekeelt (siin vaatan ma juristide poole, kes aeg-ajalt arvavad, et üldised süntaksireeglid neile ei kehti).

Kui aga nüüd rääkida “otsikust” kui otsimisseadmest, siis oleks ma tänulik, kui keegi mind valgustaks: kas ühegi tehnilisema eriala inimesed on seda sõna selles tähenduses kunagi kasutanud või ilmutanud soovi, et neil oleks otsimisseadme või otsija tähistamiseks mingi uus sõna? või palavalt anunud, et nad ei peaks rääkima “miiniotsijast”, sest “miiniotsik” kõlab palju kenamini? Mul ei ole praegu täpseid andmeid selle korraldusprotsessi kohta (ja ma oleks tänulik, kui keegi neid jagaks), aga on kuri kahtlus, et kasutajad ei ole seda kunagi anunud, vaid keegi “kuskilt kõrgemalt” on otsustanud, et “otsik” ei tohi tähendada midagi, mis käib millegi otsa – võib-olla vaatasid nad tüvevokaali ja nägid, et ohoo, i-tüveline, järelikult peab seda kohtlema “otsima”-verbi tuletisena, ja seega on vaja talle see verbituletise tähendus külge pookida, kuigi sellises tähenduses tuletise järele puudub vajadus.*

Ja kui sõnatähendus, mida on oskuskeeles kogu aeg kasutatud, loetakse kas vigaseks (2006. aasta ÕSini), ebasoovitavaks (2013. aasta ÕSini) või argiseks (st mitte korralikuks oskuskeelesõnaks), siis vaat see ei ole minu arvates korralik õigekeelsuse tagaajamine. Kui keelekorraldajad passivad peale, et muude erialade inimeste ametlik žargoon klapiks õigekeelsusreeglitega, on see väga hea asi. Aga sõnadele uute “ametlike” tähenduste leiutamine, nii et see, kuidas mingit sõna päriselt pruugitud on, muutub valeks, ei ole õigekeelsuse järelevalve, vaid õigekeele sisse püüniste kaevamine.

Kui mul on õigus ja “otsaku” introdutseerimine oli uuendus, siis oli ÕSi “konservatiivsusel” muidugi päris konservatiivsusega sama vähe pistmist kui niisugusel oskuskeelekorraldusel oskuskeelega.

Ootan kommentaare neilt, kes teavad tehnikaterminoloogia loomise köögipoolt. Mul on sõbranna, kes on istunud taimenimede komisjonis ja seal kuulukse asjad päris mõistlikult käivat – laua ümber on koos keeleinimestega ka botaanikud ja aednikud. Tehnikakeelt vaadates on mul raske uskuda, et seal lugu sama roosiline oleks.
—————————————————————————————–
* Tagantjärele-joonealune – vrd Tartu Laia tänava silla rajamise loogika – rajati uus (auto-)sild Laia tänava otsa, sest sinna oli mugav silda ehitada, mitte sellepärast, et sinna oleks sellist silda vaja olnud (jah, selle tagajärjel tekkinud liiklusskeemi kirun ma vähemalt üle päeva).

Asusin vaevalt tööle ja juba on siginenud paar pisildast head ja halba uudist.

Halb uudis on see, et vana eur-lex – see, mille peidust ülesleidmise üle ma tunamullu rõõmustasin – on nüüd lõplikult läinud. Peaaegu pisar tuleb silma, kui mõtlen selle minimalistlikule kujundusele ja sellele, et otsingu sai enterit lüües käima panna.

Hea uudis on see, et uue eur-lexi otsing ei ole enam nii masendavalt halb kui alguses, näiteks täpse teksti otsimiseks ei pea enam minema nurgataguse nurgatagusesse, vaid piisab jutumärkidest nagu guuglis. Ainult enterit ei saa lüüa nagu guuglis: kui seda teha, tuleb otsingukasti hoopis taandrida ja kui seda ei märka ära koristada, võivad tulla valevastused või õiged tulemata jätta.

Teate seda mängu, mida saab mängida ainult nii, et üks mängija ei tunne mängu ja kus kõik annavad üksteisele midagi edasi ja seda tuleb anda “õigesti” edasi, tähendab, kõik vanad olijad teevad sinna juurde midagi, mille nad on ise kokku leppinud, ja uustulnukale öeldakse, et ta on asja “valesti” edasi andnud, seni kuni ta pihta saab, mis poolmärkamatut asja teised sinna edasiandmise juurde teevad?

Vat selliste pisiasjade tõttu – et enterist ilmub otsingukasti taandrida ja et see võib otsingu ära solkida – meenutab uue otsimootori kasutamise õppimine just seda mängu. Sa uustulnuk arvad, et oskad otsida, aga ei, tuleb välja, et otsid valesti. Sest sa ei teadnud, et tuleb hoolega vaadata, ega kuhugi taandrida ei ununenud ja ega brauseri tagasimineku nuppu klõpsates ei visanud mootor sind huvitaval kombel mingite ennemuistsete otsinguparameetrite – ausalt, mitte viimatise, vaid tundidetaguse otsinguga – täidetud otsinguvormile, mille pooled lahtrid (ja see, ega seal midagi ülearust sees ei ole) ei ole ilma skrollimata nähagi.

See, kuidas need vanad otsinguparameetrid “tagasi”-nupu klikkimise peale ei tea mitme kihi alt välja ujuvad, on lausa põnev, nagu loterii. See on muidugi lotovõit; tühi pilet on see, kui arvuti kaebab, et otsivormi lehekülg on aegunud ja tahab värskendamist (ja viskab need vanad parameetrid alles värskendamise järel ette).

Praeguseks olen juba ära õppinud, et kui ma ei taha oma otsinguvormil näha aegu ammuseid, siis tuleb vajutada “Muuda otsingut”. Iseenesest lihtne, aga teeb pahuraks, sest tagasi eelmisele lehele saaks ma minna ka otse klaviatuurist, aga seda va “Muuda otsingut” saab ainult hiirega vajutada. Ja nupud, mida saab ainult hiirega vajutada, on otsimootori juures katk ja ikaldus (tähendab, potentsiaalsed närvivalud).

*
Halb uudis oli ka see, et leheküljehonorar on tänavu paar senti väiksem.

Hea uudis on see, et järelikult on elukallidus vahelduse mõttes langenud, sest seda honorari korrigeeeritakse just tarbijahinnaindeksi järgi. Siiamaani on ta iga aasta suuremaks läinud, tänavune langemine on esimene, mida mu silmad on näinud (kuigi pisikene, langus on väiksem kui mullune tõus). Rõõmustage, palgatöötajad!

—————————————————————

Kui ma asendan “tööuudised” lihtsalt “uudistega”, siis tuleb häid uudiseid juurde: ma võtsin käsile kohupiimaülejäägi, soolaseenteülejäägi ja maitserohelise-ülejäägi (sattusin, noh, aastavahetuse eel turu peal veidi liiga hoogu) ja tegin sellest seenepiruka. Ja seejärel võtsin seenepiruka tegemise käigus tekkinud muretainaülejäägi ja tegin sellest moosikooki.

See, et mu head uudised on söödavad, on väga sümptomaatiline. Paistab, et seda on mõistnud ka tänavused kingitegijad: ma sain valdavalt söödavaid (või joodavaid) kingitusi. Siirupit ja sürri piparkooki, maiustusi, mandariine, kohvi, kohvi, mett, veel maiustusi ja peenikesi tšillipipraid. Praeguse külma ilmaga läheb magus kenasti sisse ka.

… ehk täpsemalt, miks nad eesti keeles kehvakesed on, isegi kui originaalis on OK.

Saadab see tore vahendaja, kes mulle muuhulgas kassipilte saadab, mulle sõnumi ja küsib, kas ma viitsiks ühe lühikese töö ära teha.

Võtan lahti, vaatan üle ja saadan talle küsimuse vastu, kas palun konteksti ka saaks. Sest failis on viis eraldi lauset, mis on nähtavasti kuskilt juhendist eri kohtadest kokku otsitud.

Ta arvab, et saaks küll kliendi käest küsida, aga vastust ei tuleks tõenäoliselt enne, kui tähtajani on jäänud enam-vähem null aega.

Otsustasin, et pole mõtet aega raisata ja tõlkisin võimalikult üldsõnaliselt ära, milleks pidi küll oma loomingulisuse muskleid pingutama. Nt kui tekstis on sees selline sõna nagu “traitement” ehk “töötlemine”, siis võib see tähendada mida iganes alates nohu ravimisest kuni kahjurputukate tapmise ja naha parkimiseni ja normaalses kasutusjuhendis ma ilmselt tõlgikski selle kas “ravimiseks”, “parkimiseks” või “taimede pritsimiseks”. Õnneks oli mõnest lausest aimata vähemalt vidina tööpõhimõtet, mis ütleme naha parkimise välistas, aga kuna päris täpset funktsiooni sellest tööpõhimõttest siiski välja ei saanud lugeda, siis midagi nii konkreetset panna ei saanud. Panin lõpuks “seadmega töötamine”, sest vähemalt lause ei kukkunud niiviisi väga rõve välja ja on vast arusaadav ka.

Miks nad niiviisi teevad? Elementaarne: klient üritab raha kokku hoida. Kuna ta maksab tõlkebüroole (kes maksab mulle) sõnade arvu pealt, siis mõtles ilmselt, et saadab parem ainult need laused, mida tal endal varasemates tõlgetes või vanades mäludes olemas ei ole. Vägagi erinevate vidinate juhendites võib olla päris suures koguses identseid lauseid, rääkimata sellest, et tal võis olla isegi sama tüüpi asja teise mudeli juhend juba tõlgitud. Ja milleks siis tõlkijale kogu teksti saata, kui võib ju võtta ainult need viis lauset, mida teistes juhendites ei ole. Ja kes, kes küll ometi selle peale suudaks tulla, et nii taustainfo mõttes võiks saata ka tervikteksti, mis siis, et ülejäänu tõlkimist ei taheta.

Aga noh, eks siis ka saab selle, mille on ära teeninud (või nagu mu projektijuht selle kohta taktitundeliselt ütleb, “shit in, shit out”). Hea, et ta veel üksikuid sõnu lausetest välja ei noppinud ja neid ei saatnud – päriselt, ka seda tuleb ette, “mul on ju mingis vanas tõlkes peaaegu samade sõnadega lause olemas, milleks terve lause peale raha raisata.” Saadab viis sõna sellise konkreetsusastmega nagu “base” ja “traitement” ja palub tõlget ja kavatseb need mõnda juhendisse oma käe peal sissegi panna, sest esiteks, sõna on sõna, ja teiseks, mis need käänded veel on? Ja kui välja tuleb käkk, siis kaebab, miks me talle neid sõnu õigesti ei tõlkinud.*

Apropoo, tegemist on sama kliendiga, kellelt tuli kunagi tõlkemälu selliste pärlitega nagu “ärge kuritarvitage juhet” ja “olles kehalises ühenduses maaga”.

Meelelahutuseks lisan ProZ.com-ist hunniku näiteid muudest tobedustest (peamiselt projektijuhtide omadest) ja siin on eraldi postitus kliendist, kes kontrollis tõlkija tööd Bingiga.

———————————————————————————————————————————————-
* Vt ka muusikute anekdoot: “Kas sa kuueteistkümnendikke oskad mängida?” “Jah, tahad, ma mängin ühe?”

Kuidas peab hüüdma

september 6, 2015

Hakkasin Indigoaalase blogisse kommentaari kirjutama, aga pikkus läks käest ära, panin parem siia. Lõik, millele reageerin, on see:

ma ei saa aru, miks ei või inimene olla rassist või fašist või misiganes – ist, eeldusel, et ta on seda omaette või siis delfi kommentaariumis või oma blogis

Mõtlen parajasti, kas Delfi kommentaariumis ja oma blogis (kui see on avalik) mõtete avaldamine ikka on ikka sama kahjutu või mõjutu kui omaette. Vanasti oli eraasjade ja polise asjade vahel vahetegemine lihtne: oli isiklik päevik ja eravestlused (kuigi olenevalt ühiskonnast võisid ka viimased ootamatult avalikuks osutuda); ja oli avalik sfäär.

Praegu on gradatsioon ühtlasem: avaliku elu tegelase ametlik teadaanne on Eriti Avalik Asi ja seal peaks väga kõvasti mõtlema, mida suust välja ajada. Avaliku elu tegelase jutt, mida ta ajab ajakirjandusele, on kraad vähem mõjus, aga ikkagi avalik (apropoo, see, mida siin Rolling Stone’is Trumpi kohta kirjutatakse*, on mutatis mutandis see, mida ma mõtlen nt Ojulandi või Martin Helme kohta, kuigi ma loodan, et nad on vähem mõjukad): kuna see tuleb ametiisiku või poliitiku suust, kes on justkui tähtsam kui suvaline Vello või Maali, mõjutab see seda, kuidas Vello ja Maali arust on normaalne käituda: kui seda teeb kuulus ja tähtis inimene, siis peab see ju õige olema? Ja ennäe, enne kui arugi saab, on sõimamine ja lahmimine saanud üldsuse silmis salongikõlblikuks ja lähebki avalik ruum ussitama.

Avaliku elu tegelaste vahel võib omakorda vahet teha: minu silmis on näiteks see, kui mõtteid avaldab riigiametnik või poliitik, kraadi võrra kangem lihtsalt kuulsuse väljaütlemistest. Kuulsuse väljaütlemised, olgu või blogis, on omakorda kangemad kui nt tavalise inimese blogipostitused või delfipurtsatused. Aga ka “tädi Maali” avalikus blogis väljaöeldu – või isegi kuskil kommentaariumis või Facebooki lahtisel seinal väljahõigatu ei ole päris sama, mis sõpradega baaris lobiseda või oma päevikusse kirjutada. Eriti kui inimene on sõnaosav. Pmst on igal avalikul kirjutisel potentsiaal ühiskonna asju mõjutada, tähendab, saada poliitikategemiseks.

Kui juba blogidest ja kommimisest rääkida, siis kunagi varem kirjutasin ma sellest, et Facebookis – isegi avalikult – väljaöeldut tajutakse justkui eraviisilisemana kui (avalikus) blogis kirjutatut, kuigi FB-s poetatud laused lendavad kõigi tuttavate seinale, kui just oma seadeid privaatsemaks krutitud ei ole (“olukord, kus inimene tunneb, nagu ta nokitseks midagi omaette, aga tegelikult on klaasist majas ja möödakäijad näevad kõike”). Lehe- või delfikommentaaridega on sama lugu: inimene ei tunne, et ta oleks kõnepulti astunud, ometi on ka anonüümse delfikommentaari levik suurem kui tavalises blogis ilmunud postitusel. Mõju on laiem, aga vastutust tuntakse vähem. Kui FB-tegevuse tagajärjed võivad üsna kergesti bumerangina kaela sadada, siis lehekommentaariumides ähvardab see vähem – ja nii elame me maailmas, kus igaühel, kes vähegi soovib, on hiiglaslik auditoorium, aga ta ei tunne end vastutavana – “ega ma mingi tähtis nina ei ole” – ja ta võib olla päris kaua ka oma tegevuse tagajärgede eest kaitstud. Inimesed ajavad tavalist kõrtsilauamöla edasi, aga mikrofon on sees.

Huvitav, kas millalgi tuleb aeg, kui see igaühemõju ei paku enam mitte ainult joovastust – “ma ütlen, kuidas on, ja laigitakse ka!” – vaid jõuab ka vastutustunde näol kohale, nii et ka neid platvorme tajutaks avaliku ruumina ja igaüks, kes selliseski avalikus kohas sõna võtab, tunneks, et temagi teeb poliitikat?

Teisest küljest – miks peaks see poolkogemata rambivalgusse sattunud kodanik Igaüks, kes pealegi rambivalgust tuhandete omasugustega jagab, vastutust tundma, kui needki, kes on traditsioonilisemas mõttes avalikud figuurid, kõnelevad sellise muretusega (võta või Reitelmann), nagu oleks nad põhjuse ja tagajärje ahelast imeväel vabastatud?

————————————————————————————————————————————————–
* Väljavõte Trumpi-artiklist, minu kursiiv:

Trump is probably too dumb to realize it, or maybe he isn’t, but he doesn’t need to win anything to become the most dangerous person in America. He can do plenty of damage just by encouraging people to be as uninhibited in their stupidity as he is.

Trump is striking a chord with people who are feeling the squeeze in a less secure world and want to blame someone – the government, immigrants, political correctness, “incompetents,” “dummies,” Megyn Kelly, whoever – for their problems.

Karl Rove and his acolytes mined a lot of the same resentments to get Republicans elected over the years, but the difference is that Trump’s political style encourages people to do more to express their anger than just vote. The key to his success is a titillating message that those musty old rules about being polite and “saying the right thing” are for losers who lack the heart, courage and Trumpitude to just be who they are.

—————————————————————————
PS: lingin nüüd Aare Pilve artiklit pmst samal teemal.

Tänavu kevadel muudeti EUR-Lexi portaali. Saadeti igavesed paksud käsiraamatud, kuidas seal nüüd orienteeruda, milles ei olnud suurt midagi, mida poleks oma käe peal üles leidnud.

Ja siis hakkas raske. Uus eurlex on edevam ja juba puhtalt sellepärast avab mu vana, aga üldiselt ikkagi töövõimeline arvuti iga järjekordset lehekülge aeglasemalt. Näiteks kuna iga avatud dokumendi ülaservas on ka nähtaval kõik pealehekülje sakid (vanal versioonil sai dokumente avada ka lakoonilisemal kujul, lihtsalt tekst ja aitab küll).

Aga see selleks. Mõtlesin, et äkki tuleb mu pahurus suuremalt jaolt sellest tavalisest asjast, et peab oma harjumusi muutma; pärast harjun ära, hakkan armastama ja kiidan, et palju parem kui vana. Ühe hea omaduse leidsin, nimelt saab juba kohe esimeselt leheküljelt numbri järgi dokumente otsida. Kuigi sellegagi on nii ja naa: hea on see, et ma ei pea enam kaugemale edasi, otsileheküljele minema nagu vanasti. Halb on see, et kõik esilehe kellad ja viled on kogu aeg näha, hajutavad minu tähelepanu ja võtavad arvuti ressurssi.

Kohe esimesel päeval tuli välja kaks suurt miinust. Esiteks lasid vana eurlexi dokumendid end ka guugeldada: käskisin guuglil otsida ainult eurlexi lehelt ja kui tahtsin eriti mugavalt, siis lisasin otsitavale võõrkeelsele väljendile alati eesti keeles “lihtotsing” – et ta otsiks mulle lehti, kus võõrkeelne ja eesti versioon oleks kenasti kõrvuti, kasuta nagu sõnastikku. Uue eurlexi dokumente guugel ei näe: veel hullem, ta otsib mingid dokumendid küll üles, aga nende vanalt aadressilt, mis teadagi enam ei kehti. Ridamisi otsingutulemusi, kuhu enam ei saa siseneda või õigemini, saab siseneda, aga pilt on alati selline.

Ühesõnaga, guugeldamise võis peaaegu maha kanda – “peaaegu”, sest õnneks on väike osa lehekülgi puhvrist veel näha. Ning etteruttavalt, enne kui keegi küsib, miks ma üldse peaks oma otsitavaid väljendeid guugeldama, kui eurlexil on endalgi otsifunktsioon: ega need eri mootorid ei otsi ju kunagi päris ühtmoodi. Ja guugli kaudu sain oma vajaliku lehekülje sageli rutem, vähemate liigutustega kätte. Isegi vana, kellade ja viledeta eurlexiga võrreldes.

Nonii. Kuna eurodokumentide guugeldamisvõimalus ainult hingitses, tuli järelikult portaali enda tekstiotsingut kasutama hakata. Vanal versioonil oli pilt lihtne ja lakooniline: kast, kuhu panna tekst, mida tahad saada (täpne väljend). Kindluse mõttes üks kastike veel juhuks, kui tahad kaht väljendit korraga otsida. Kolmas kastike, kuhu kirjutada sõnad, mida sa kindlasti EI taha tulemustes näha. Võimalus valida, kas tahad, et väljend esineks ainult pealkirjas või teksti sees ka. Toksid või kleebid teksti õigesse kasti, lööd “Enter” ja otsib. Kui tulemuse kätte saad, siis pärast dokumendi avamist on ülal riba eri keelte nuppudega, kus klikkides saad juba avatud versiooni ja valitud keeles versiooni kõrvuti kuvada.

Nii. Kohe esimene asi, mis ma uuel lehel avastasin, oli see, et avalehekülje otsing ei tunnusta täpse väljendi otsingut – kui lööd teksti niisama sisse, otsib lihtsalt tekste, kus kõik need sõnad sees oleks; operaatoreid ei tunnusta, jutumärkide peale hakkab jonnima ja ütleb, et nii ei tohi, pista oma täpne väljend õige täppisotsingu lehele.

Täppisotsingu lehekülg näeb välja selline. Ma ei tea. Võib-olla on mu lugejate hulgas keegi, kes lööb käsi kokku ja hüüab: oi kui tore, kui palju eri otsiparameetreid saab korraga peale panna! Mina ei taha enamasti erilisi parameetreid – ma otsin dokumenti kas numbri järgi – või otsin kindlat väljendit, sest ajan taga, kuidas ma seda eesti keeles tsiteerima peaks.

Ja nagu te näete, on selleks, et ma saaks oma kindlat väljendit otsida, vaja teha veel lisaklõps, sest nähtavasti on täpse väljendi otsimine nii haruldane asi, et selle jaoks lihtsalt täppisotsingust ei piisa; seda tuleb otsida “lisavalikute” alt. Kena. Teen lahti lisavalikud, kleebin oma väljendi õigesse kasti, mis on ometi kord välja ilmunud, löön entrit – ja ei juhtu midagi.

Sest kust oleks arendajad pidanud teadma, et keegi võiks tahta otsingut klaviatuurilt tööle panna? Ei, tubli kasutaja klõpsab ikka hiirega nupul “Otsi”, mis on lehekülje allserva sügavuses ja mille juurde on tükk maad skrollida. Ja häda talle, kui hiirekäsi vääratab ja ta vajutab kogemata kõrvalnuppu “Tühjenda” – siis tuleb uuesti üles skrollida, tekst uuesti õigesse kasti panna, uuesti alla skrollida ja seekord täpsemalt lüüa.

Niisiis oli täpseks tekstiotsinguks vana “sisesta tekst, vali, kas pealkirjas või teksti sees, enter” (ja kas ma ütlesin, et kursor oli vaikimisi otsingukastis, nii et hiirt ei pruukinud üldse vaja minnagi?) asemel vaja klikkida “lisavalikud”, sisestada tekst, skrollida alla, vajutada hiirega “Otsi”. Ja oodata, sest kõik oli ju aeglasemaks muutunud.

Ning kui dokument juba lahti, siis ükskeelse kuva kakskeelseks muutmiseks oli vana “kliki soovitud keele nupul” asemel nüüd vaja:
klõpsata “Keel 2” rippmenüül, kust valitavad keeled nähtavale ilmuvad;
klõpsata soovitud keelel;
klõpsata eraldi nuppu “Kuva”.

Nii et kui vanasti kulus mul alates teksti otsimisest kuni kaksikkuva saamiseni viis klõpsu (ja kui ma pealkirjast/kogu tekstist otsimise asja muuta ei tahtnud, siis neli), millest kaks esimest sai teha klaviatuurilt, siis nüüd oli hakanud kuluma kaheksa, millest klaviatuuriga sai lahendada ainult teksti kleepimise. Sinna vahele veel kohustuslik skrollimine (kas ma juba mainisin skrollimist?). Ja iga etapi avanemisel pikem ootepaus (kas ma juba mainisin, et kõik avaneb aeglasemalt?). Ja seda kõike siis, kui läheb hästi ja masin tõepoolest otsib täpselt: nagu selgus, ei suvatse ta seda alati teha ja kohtleb mõnikord ka täpse väljendi otsingut, nagu oleks ma otsinud lihtsalt kõiki sõnu.

Mis tähendab, et viimased paar-kolm kuud oli eur-lexi dokumente otsides iga kord tunne, nagu jookseks vati sees; ma olin juba hakanud unustama, et kunagi oli olnud ka parem ja ei soigunud enam iga poole tunni tagant “MIKS oli vaja parandada asja, mis ei olnud katki!” Aga ise imestasin, et miks töötuju viimasel ajal nii raske leida on, kas mul on maks haige või mis.

Ja eile! eile – just eile, kui ma olin järjekordse aeglase avamise taga oodates ja skrollimislihaseid valutades mõelnud: ma peaks minema foorumitesse otsima või lihtsalt guugeldama: äkki nad ikka päris ei sülitanud vanasse kaevu, äkki on see kuskil nurga taga olemas, puhas ja ilus – oli mul vaja vanu asutamislepinguid uurida ja ennäe, uus ja edev eurlex suunas mu neid vaatama paljutõotava nimega kohta “varasem eur-lexi veebisait”. Ja ennäe, seal ei olnud sugugi ainult vanad aluslepingud, vaid peitus ka vana hea kellade ja viledeta otsinguleht. Tagasihoidliku ja kui nüüd tagantjärele mõelda, siis täitsa loogilise nimega old.eur-lex.

Proovisin, ise oma õnne vaevalt uskudes järele: jah, töötab; jah, võtab “old.eur-lexi” nime all sama vähe ressurssi kui vanasti, jah, isegi mu kõige vanem brauser seedib seda.

Ausalt, mul olid pisikesed õnnepisarad silmis, kui ma lõin teksti õigesse kasti, lõin entrit – jah, lihtsalt lõin entrit, ilma skrollimata, ilma hiirega mingeid nuppe vajutamata, ja masin otsis!

Kõik pole küll nii hea kui vana: guugel ei oska dokumente vanast versioonist kahjuks paremini otsida kui uuest. Aga nüüd ma juba tean, et tuleb tänulik olla sellegi eest, et ma saan kuskilgi entrit lüües teksti otsida.

Mõtlesin küll paar väikest sapist mõtet, et huvitav, paksus manuaalis oli palju kasutut infot, aga mitte seda ühte olulist infokildu, kust leida vana versiooni, kui ma uut ei taha; ei, vana versioon on hoolega nurga taha ära peidetud, avaleheküljelt selle juurde ei suunata, tundub, et ainult vanu aluslepinguid otsides saabki selle otsa komistada – aga kui tihti on vaja vanu, nüüd juba kehtetuid aluslepinguid tuhnida? Aga neist paarist sapitilgast käis üle puhas rõõm. Ma olin päev otsa olnud pahur – kogu see pahurus oli kadunud, inimesed, kelle peale ma olin tige olnud, tundusid toredad, nende ärritavad omadused kõigest nunnu ekstsentrilisusena. Pisike asi, entrivõimalus, lõi heaoluhormoonid üle pea. Mul oli tunne, et olen nüüd väikese hilinemisega eriti hea sünnipäevakingi kätte saanud, sellise, millest poleks julgenud unistadagi.

Ja äkki tundus, et vahest on mu viimase paari kuu arusaamatutel masendustel lihtne põhjus: enter ei töötanud. Polegi enam vaja endale diagnoose välja mõelda. Ei, ilma naljata – kui töö tegemisel kogu aeg selline pidur peal on, ei mõtle selle peale küll kogu aeg, aga see häirib ikka, nagu liiv kingas.

Ja siis oli juba üldse kõik hea – guugeldasin heaoluhormoonidest saadud enesekindlusega iseennast ja leidsin, et mu töö ja vaev on ülipositiivse arvustuse saanud, mille sees mulle jagatakse feimi ja respekti. Näed sa, mis head asjad kõik enterinupust tulevad. Nagu küllusesarv kohe.