Tänavu kevadel muudeti EUR-Lexi portaali. Saadeti igavesed paksud käsiraamatud, kuidas seal nüüd orienteeruda, milles ei olnud suurt midagi, mida poleks oma käe peal üles leidnud.

Ja siis hakkas raske. Uus eurlex on edevam ja juba puhtalt sellepärast avab mu vana, aga üldiselt ikkagi töövõimeline arvuti iga järjekordset lehekülge aeglasemalt. Näiteks kuna iga avatud dokumendi ülaservas on ka nähtaval kõik pealehekülje sakid (vanal versioonil sai dokumente avada ka lakoonilisemal kujul, lihtsalt tekst ja aitab küll).

Aga see selleks. Mõtlesin, et äkki tuleb mu pahurus suuremalt jaolt sellest tavalisest asjast, et peab oma harjumusi muutma; pärast harjun ära, hakkan armastama ja kiidan, et palju parem kui vana. Ühe hea omaduse leidsin, nimelt saab juba kohe esimeselt leheküljelt numbri järgi dokumente otsida. Kuigi sellegagi on nii ja naa: hea on see, et ma ei pea enam kaugemale edasi, otsileheküljele minema nagu vanasti. Halb on see, et kõik esilehe kellad ja viled on kogu aeg näha, hajutavad minu tähelepanu ja võtavad arvuti ressurssi.

Kohe esimesel päeval tuli välja kaks suurt miinust. Esiteks lasid vana eurlexi dokumendid end ka guugeldada: käskisin guuglil otsida ainult eurlexi lehelt ja kui tahtsin eriti mugavalt, siis lisasin otsitavale võõrkeelsele väljendile alati eesti keeles “lihtotsing” – et ta otsiks mulle lehti, kus võõrkeelne ja eesti versioon oleks kenasti kõrvuti, kasuta nagu sõnastikku. Uue eurlexi dokumente guugel ei näe: veel hullem, ta otsib mingid dokumendid küll üles, aga nende vanalt aadressilt, mis teadagi enam ei kehti. Ridamisi otsingutulemusi, kuhu enam ei saa siseneda või õigemini, saab siseneda, aga pilt on alati selline.

Ühesõnaga, guugeldamise võis peaaegu maha kanda – “peaaegu”, sest õnneks on väike osa lehekülgi puhvrist veel näha. Ning etteruttavalt, enne kui keegi küsib, miks ma üldse peaks oma otsitavaid väljendeid guugeldama, kui eurlexil on endalgi otsifunktsioon: ega need eri mootorid ei otsi ju kunagi päris ühtmoodi. Ja guugli kaudu sain oma vajaliku lehekülje sageli rutem, vähemate liigutustega kätte. Isegi vana, kellade ja viledeta eurlexiga võrreldes.

Nonii. Kuna eurodokumentide guugeldamisvõimalus ainult hingitses, tuli järelikult portaali enda tekstiotsingut kasutama hakata. Vanal versioonil oli pilt lihtne ja lakooniline: kast, kuhu panna tekst, mida tahad saada (täpne väljend). Kindluse mõttes üks kastike veel juhuks, kui tahad kaht väljendit korraga otsida. Kolmas kastike, kuhu kirjutada sõnad, mida sa kindlasti EI taha tulemustes näha. Võimalus valida, kas tahad, et väljend esineks ainult pealkirjas või teksti sees ka. Toksid või kleebid teksti õigesse kasti, lööd “Enter” ja otsib. Kui tulemuse kätte saad, siis pärast dokumendi avamist on ülal riba eri keelte nuppudega, kus klikkides saad juba avatud versiooni ja valitud keeles versiooni kõrvuti kuvada.

Nii. Kohe esimene asi, mis ma uuel lehel avastasin, oli see, et avalehekülje otsing ei tunnusta täpse väljendi otsingut – kui lööd teksti niisama sisse, otsib lihtsalt tekste, kus kõik need sõnad sees oleks; operaatoreid ei tunnusta, jutumärkide peale hakkab jonnima ja ütleb, et nii ei tohi, pista oma täpne väljend õige täppisotsingu lehele.

Täppisotsingu lehekülg näeb välja selline. Ma ei tea. Võib-olla on mu lugejate hulgas keegi, kes lööb käsi kokku ja hüüab: oi kui tore, kui palju eri otsiparameetreid saab korraga peale panna! Mina ei taha enamasti erilisi parameetreid – ma otsin dokumenti kas numbri järgi – või otsin kindlat väljendit, sest ajan taga, kuidas ma seda eesti keeles tsiteerima peaks.

Ja nagu te näete, on selleks, et ma saaks oma kindlat väljendit otsida, vaja teha veel lisaklõps, sest nähtavasti on täpse väljendi otsimine nii haruldane asi, et selle jaoks lihtsalt täppisotsingust ei piisa; seda tuleb otsida “lisavalikute” alt. Kena. Teen lahti lisavalikud, kleebin oma väljendi õigesse kasti, mis on ometi kord välja ilmunud, löön entrit – ja ei juhtu midagi.

Sest kust oleks arendajad pidanud teadma, et keegi võiks tahta otsingut klaviatuurilt tööle panna? Ei, tubli kasutaja klõpsab ikka hiirega nupul “Otsi”, mis on lehekülje allserva sügavuses ja mille juurde on tükk maad skrollida. Ja häda talle, kui hiirekäsi vääratab ja ta vajutab kogemata kõrvalnuppu “Tühjenda” – siis tuleb uuesti üles skrollida, tekst uuesti õigesse kasti panna, uuesti alla skrollida ja seekord täpsemalt lüüa.

Niisiis oli täpseks tekstiotsinguks vana “sisesta tekst, vali, kas pealkirjas või teksti sees, enter” (ja kas ma ütlesin, et kursor oli vaikimisi otsingukastis, nii et hiirt ei pruukinud üldse vaja minnagi?) asemel vaja klikkida “lisavalikud”, sisestada tekst, skrollida alla, vajutada hiirega “Otsi”. Ja oodata, sest kõik oli ju aeglasemaks muutunud.

Ning kui dokument juba lahti, siis ükskeelse kuva kakskeelseks muutmiseks oli vana “kliki soovitud keele nupul” asemel nüüd vaja:
klõpsata “Keel 2” rippmenüül, kust valitavad keeled nähtavale ilmuvad;
klõpsata soovitud keelel;
klõpsata eraldi nuppu “Kuva”.

Nii et kui vanasti kulus mul alates teksti otsimisest kuni kaksikkuva saamiseni viis klõpsu (ja kui ma pealkirjast/kogu tekstist otsimise asja muuta ei tahtnud, siis neli), millest kaks esimest sai teha klaviatuurilt, siis nüüd oli hakanud kuluma kaheksa, millest klaviatuuriga sai lahendada ainult teksti kleepimise. Sinna vahele veel kohustuslik skrollimine (kas ma juba mainisin skrollimist?). Ja iga etapi avanemisel pikem ootepaus (kas ma juba mainisin, et kõik avaneb aeglasemalt?). Ja seda kõike siis, kui läheb hästi ja masin tõepoolest otsib täpselt: nagu selgus, ei suvatse ta seda alati teha ja kohtleb mõnikord ka täpse väljendi otsingut, nagu oleks ma otsinud lihtsalt kõiki sõnu.

Mis tähendab, et viimased paar-kolm kuud oli eur-lexi dokumente otsides iga kord tunne, nagu jookseks vati sees; ma olin juba hakanud unustama, et kunagi oli olnud ka parem ja ei soigunud enam iga poole tunni tagant “MIKS oli vaja parandada asja, mis ei olnud katki!” Aga ise imestasin, et miks töötuju viimasel ajal nii raske leida on, kas mul on maks haige või mis.

Ja eile! eile – just eile, kui ma olin järjekordse aeglase avamise taga oodates ja skrollimislihaseid valutades mõelnud: ma peaks minema foorumitesse otsima või lihtsalt guugeldama: äkki nad ikka päris ei sülitanud vanasse kaevu, äkki on see kuskil nurga taga olemas, puhas ja ilus – oli mul vaja vanu asutamislepinguid uurida ja ennäe, uus ja edev eurlex suunas mu neid vaatama paljutõotava nimega kohta “varasem eur-lexi veebisait”. Ja ennäe, seal ei olnud sugugi ainult vanad aluslepingud, vaid peitus ka vana hea kellade ja viledeta otsinguleht. Tagasihoidliku ja kui nüüd tagantjärele mõelda, siis täitsa loogilise nimega old.eur-lex.

Proovisin, ise oma õnne vaevalt uskudes järele: jah, töötab; jah, võtab “old.eur-lexi” nime all sama vähe ressurssi kui vanasti, jah, isegi mu kõige vanem brauser seedib seda.

Ausalt, mul olid pisikesed õnnepisarad silmis, kui ma lõin teksti õigesse kasti, lõin entrit – jah, lihtsalt lõin entrit, ilma skrollimata, ilma hiirega mingeid nuppe vajutamata, ja masin otsis!

Kõik pole küll nii hea kui vana: guugel ei oska dokumente vanast versioonist kahjuks paremini otsida kui uuest. Aga nüüd ma juba tean, et tuleb tänulik olla sellegi eest, et ma saan kuskilgi entrit lüües teksti otsida.

Mõtlesin küll paar väikest sapist mõtet, et huvitav, paksus manuaalis oli palju kasutut infot, aga mitte seda ühte olulist infokildu, kust leida vana versiooni, kui ma uut ei taha; ei, vana versioon on hoolega nurga taha ära peidetud, avaleheküljelt selle juurde ei suunata, tundub, et ainult vanu aluslepinguid otsides saabki selle otsa komistada – aga kui tihti on vaja vanu, nüüd juba kehtetuid aluslepinguid tuhnida? Aga neist paarist sapitilgast käis üle puhas rõõm. Ma olin päev otsa olnud pahur – kogu see pahurus oli kadunud, inimesed, kelle peale ma olin tige olnud, tundusid toredad, nende ärritavad omadused kõigest nunnu ekstsentrilisusena. Pisike asi, entrivõimalus, lõi heaoluhormoonid üle pea. Mul oli tunne, et olen nüüd väikese hilinemisega eriti hea sünnipäevakingi kätte saanud, sellise, millest poleks julgenud unistadagi.

Ja äkki tundus, et vahest on mu viimase paari kuu arusaamatutel masendustel lihtne põhjus: enter ei töötanud. Polegi enam vaja endale diagnoose välja mõelda. Ei, ilma naljata – kui töö tegemisel kogu aeg selline pidur peal on, ei mõtle selle peale küll kogu aeg, aga see häirib ikka, nagu liiv kingas.

Ja siis oli juba üldse kõik hea – guugeldasin heaoluhormoonidest saadud enesekindlusega iseennast ja leidsin, et mu töö ja vaev on ülipositiivse arvustuse saanud, mille sees mulle jagatakse feimi ja respekti. Näed sa, mis head asjad kõik enterinupust tulevad. Nagu küllusesarv kohe.

Aaaahhhh (kiun ja ving)

august 19, 2013

Kas keegi teab, mis salapärasel põhjusel on hea, kui mingit portaali või sõnaraamatut ei saa mitmes eri aknas korraga mitmes eri keeles lahti hoida? Ma mõtlen seda unelmate olukorda, et ühes aknas oleks lahti näiteks eur-lexi itaaliakeelne otsing, teises eestikeelne (sellest, mis keeles otsingulehekülg ise lahti on, sõltub ka see, mis keeles ta tulemusi pakub) – või et ma saaks vaadata Garzanti sõnaraamatust sama sõna itaaliakeelset seletust ja inglise vasteid kahes kõrvuti aknas.

Kas see on midagi rubriigist “it’s not a bug, it’s a feature”? Garzanti puhul saan ma isegi aru, et midagi on paremuse poole liikunud: vanasti oli seda keelt, milles sa sõnale vasteid saama hakkad, võimalik valida ainult avalehel; kui olid juba otsingu teinud, siis tuli keele vahetamiseks avaleht uuesti lahti võtta – mis tähendas tegelikult, et kõige mõistlikum oligi kohe alguses kaks akent või vahelehte lahti teha, üks inglise, teine itaalia keele jaoks. Nüüd on võimalik keelt vahetada ükskõik millal.

Selle uuendusega on paraku kaasa tulnud selline äpardus, et niipea, kui vahetad keelt ühes aknas, vahetub see automaatselt ka teises. Miks, miks, miks ometi? On tore, et ma saan ühe lehe piires keelt vahetada; aga sellel, et mul saab kaks eri keelega lehte korraga lahti olla, on samuti oma head küljed. Võib-olla tahan ma seletava sõnaraamatu ja itaalia-inglise sõnaraamatu artiklit võrrelda, mh? Selle peale oli vana versioon raudselt parem; ja üldse oli seal vähem kellasid ja vilesid, tähendab, töötas kiiremini.

Eur-lexiga oli see jama juba ammu – otsingukeele automaatseks vahetuseks ei olnud isegi vaja, et ma avaks kuskil sama otsingu teises keeles, piisas sellestki, kui ma Guugli kaudu ettevaatamatult mõne eur-lexi lehe “vales” keeles lahti tegin. Niisiis hakkasin otsinguakent lahti hoidma oma igivanas Konquerori brauseris – mis on mulle vanast ajast jäänud ja kukub muidu poolte asjade peale kokku, aga kuna eur-lex õnneks vähemalt ülekujundamise all ei kannata, siis sellega saab hakkama – ja kui tahan eur-lexi asju guugeldada, teen seda Kroomiga. Nii et sellele on mul enda jaoks töötav lahendus olemas. Aru ma ainult ei või, miks ei võiks asjad kohe töötada, eriti kui neid oleks justkui uuemaks ja paremaks tehtud.

Või oleks sellele mingi muu lahendus, midagi, mida ma saaks ühe liigutusega oma otsast teha (umbes nagu reklaamid saab ühe liigutusega maha keerata), aga mille jaoks ma olen liiga dumbuser olnud? Kas keegi teab?

Pahed ja voorused

august 13, 2013

Kurat küll.

Ma ei tahtnud toda netiemmede skandaalikest ise uuesti üles võtta – on asju, millest mulle meeldiks palju rohkem kirjutada ja mis juba ammu järjekorras ootavad – aga nüüd olen oma käomune Indigoaalase ja Triangli poole sellises koguses munenud, et oleks nagu silmakirjalik enda pool kirjutamata jätta. Eriti kuna üles on tulnud mitu päris huvitavat teemat, millest ma nagunii armastan alatasa kirjutada (olge valmis ohtraks lingipudiks), aga segamini nagu puder ja kapsad – kaastunne ja kõrkus, mille kohta ma olen huvitaval kombel veendunud, et need ei ole üks ja sama asi, isegi kui elavad sama inimese sees; alandamine ja arenema julgustamine; jõhkrus ja veenvus; tahtmine ja vajadus – või nauditavus ja otstarbekus; ning oh jah, esimese paariga üsna ühes kandis asuv segaselt eristatav paar tsiviliseeritus ja kõrkus; ja kõrge enesehinnang ja kõrkus.

Kõrkus
Ma ei eita, et puhuti ma selle all kannatan – õigust öelda on see blogi siin üks koht, kus ennast teolt tabada ja oma pahet teadvustada, et ähk olen selle võrra järgmine kord targem. (Vt kohtumist raamatukogus; või põlguseatakki tänaval järelekarjujate peale.)
Aga, aga… nüüd pean oma indigoaalase poole poetatud sõnu natuke sööma, sest enamikul kordadel, kui mulle tundub, et “ma suudan nii palju, et nüüd pean ma kohe-kohe maailma päästma”, on selle varjund pigem “mul on nii palju eeliseid, ma olen hõbelusikas suus sündinud, ilma et ma oleks ise selle kõige heaks lillegi liigutanud, ja häbi mulle, et ma sellega nii vähe korda saadan – with great power comes great responsibility” – ja üldse vt seda superkangelase-soigumist. St mitte “ah – sniff – see alamklass ei vääri tähelepanu ja on üldse teine liik,” vaid “igaühele on oma kaardid kätte jagatud, aga mina teen oma trumpidega vähem ära kui teised isegi oma sita lehega, ai, ai, ai, ma pean ennast parandama.”

Ma kaldun arvama, et ka Tavainimese märkus oli sama tunde pealt kirjutatud.

(Või noh. Mul on väga raske siiralt vihastada, “miks nad ometi eesti keelega sama palju vaeva ei näe, kui mina nägin,” kui ma ei ole seda vaeva näinud. Kuidas ma saaks kedagi laiskuse eest hukka mõista, kui ma olen ise laisk nagu porikärbes? Pigem tunnen end natike süüdi, et saan täitsa asja eest, teist taga feimi ja respekti. Justkui ma ise oleks endale õigekirja pähe pannud. Ei ole ju. Selles mõttes on õnnetute emmede kirjaoskamatus palju ausam kui minu ärateenimata kirjaoskus.)

Muide, “mulle on palju trumpe kätte jagatud” tunne ei lähe vastuollu ideega, et inimesed on põhimõtteliselt võrdsed: olemegi võrdsed mängijad kosmilises lauas, lihtsalt kõigil kaart ei jookse ühevõrra hästi. St too inimeste võrdsus kehtib jumaliku pilguga vaadates, aga järeldada sellest, et kõigil on igas valdkonnas võrdsed võimed, tähendaks seda, et oma kogemuste või näiteks statistika ees tuleks silmad-kõrvad kõvasti kinni pigistada ja “la-la-la-la-laa” karjuda.

Ühtlasi tähendab selline jumalik võrdsus ja kätte jagatud kaartide ebavõrdus minu jaoks automaatselt seda, et erakordselt inetu oleks teise inimesi halvemaid kaarte märgates sellest tema väiksemat inimsust järeldada. Kui ma nii teen, siis just seda ma kõrkuseks nimetangi – eri liigist olemise tundeid; või tegelikult kahtlustan ennast selles isegi siis, kui ma vaimustun puhtast süütust metslasest (sedasorti vaimustuse kohta olen ma valmis möönma, et see võib olla kõrgim kui otsene mõnitamine, mis lähtub tõenäoliselt võrdsemalt positsioonilt).

Kaastunne

Kirjutasin meelega “kaastunne”, mitte “haletsus” – viimasel on tõesti ülalt alla vaatamise varjund küljes. Aga kaastunne, taevake, tuleb ju siis, kui ma näen kellegagi valusaid asju juhtumas, teades, et ta on kannatamisvõimeline olend – tähendab, nagu mina (kuigi ma tean, et ebameeldivate inimeste puhul on seda raskem meeles pidada). See on mõistuslik pool; aga tunnete tasandil on see enamikul inimestel kaasasündinud ja vältimatu. Juba imikud oskavad nutma hakata, kui näevad kedagi teist nutmas.

Kolmandaks on abiks elu jooksul tekkinud kogemused. Minu kallal on noritud, mul on meeles, kui vastik see oli – ja kedagi teist samas olukorras nähes samastan ma end pigem temaga kui norijaga.

Ma ei saa aru, miks peaks seda tajuma põlgliku või kõrgina. Võib-olla juhtub see siis, kui inimene ei luba ka iseendal valu peale “ai” öelda, arvab, et see on alandav, ja järelikult on kellegi teise valu peale “ai” ütlemine toda teist alandav.

Tsiviliseeritus
See kipub õudselt kergesti kõrkusega segi minema; aga nagu ma arvan, et oma “kaardipaki” eest tänulik olemine on pigem üks alandlikkuse vorm kui kõrkus ja kaastunne üks suuresti instinktiivne reaktsioon, mitte kõrkus, arvan ma samamoodi, et tsiviliseeritus tingib teatud ebamugavustundeid, ilma et tundja end sellepärast tingimata paremaks peaks. Ainult et kui ma pean tänumeelt ja kaastunnet positiivseks, siis tsiviliseeritus on lihtsalt üks ühiskonna olemise viise, millel on omad head ja vead – rohkem tsiviliseeritust tähendab vähem vägivalda, aga rohkem enesekontrolli, mis läheb kergesti neurootiliseks kätte ära – ja tähendab seda, et konfliktsete, kuid sordiini all olevate tunnete pulbitsedes tuleb alatasa kannatada piinlikkust.

Kunagi jahusin oma vägivallapostituses sellest pikemalt, tsiteerin siin lühidalt: “küsimus on selles, kas me tahame elada oma tsiviliseeritud, neurootilises, aga suhteliselt turvalises ühiskonnas, või muretumas, lõbusamas, aga vägivaldsemas ühiskonnas. Ja tõtt-öelda ei ole meil seda valikut teha antudki – me oleme juba sedaviisi üles kasvanud ja ei saaks neljateistkümnenda või kuueteistkümnenda sajandi elus lihtsalt hakkama, käsi ei sirutuks piisavalt kiiresti pistoda haarama.” Ainult et praeguse seisuga tundub mulle, et rääkimata sellest, et eri ühiskondades lööb tsiviliseeritud vägivallakontroll välja eri kohtades (mõelgem näiteks, et Hiina kultuuris on kooliõpilaste peksmine OK, aga toidulaual kasutatakse nuga vähem kui meil või üldse mitte), need asjad käivad erinevalt ka ühe ühiskonna liikmetel; ma olen hakanud aru saama, et kõigil ei löö samad situatsioonid sellist piinlikkuselahvakat üles, mis mul.

Niisiis, kuna ma ei pea seda enam enesestmõistetavaks, ütlen kenasti must valgel välja, et minus ei tekita kohutavat ebamugavustunnet mitte ainult teadmine, et varauusajal põletati meelelahutuseks kasse (naljakas on, noh, kui kräunuvad), vaid ka: suurem osa reality-TVd; peaaegu kõik “naljakaimad koduvideod”; Võsareporteri tüüpi saated; ja üldse see, kus inimeste peidus asjad päevavalgele kistakse ja näidatakse: “oo, vaadake, kui vaesed; kui koledad; kui harimatud; kui lollid!” Ma ei saa sellisest asjast mõnulaksu, vaid pean võitlema ihaga pea teki alla peita ja haliseda. Ma ei usu, et see ebameeldiv hormoonilitakas oleks sama, mis kõrkus. See ei ole isegi sama, mis “ma ei taha sellest teada” – palju oleneb sellest, kuidas mulle millestki teada antakse: on teadaandmisi, mis on mõeldud selleks, et asja parandada; teadaandmisi, mis on mõeldud meenutama “ka need, kes elavad halvemates oludes, on samamoodi inimesed nagu sina”; ja teadaandmisi, mis on enam-vähem samal pulgal sellega, kui eurooplased eksootiliste maade pärismaalasi puuris näitasid, kepiga torkisid ja naersid.

Poolloomalik kaastunne ja va tsiviliseeritud vägivallaabjektsioon annavad kahe peale kokku sellise tulemuse, et on paha vaadata, kui kellelegi haiget tehakse; see, kellele seda tehakse, ei pea isegi nõrgem olema (samuti ei pea ta isegi hea olema, vaid võib olla midagi väga-väga paha teinud: krahv Monte-Cristo on minu silmis üks kõlbmatumaid eeskujusid.). Aga kui ta juhtub nõrgem olema (nagu suvaline inimene ajakirjanikuga võrreldes inforuumis on) ja on selge, et ta enese kaitsmisega hakkama ei saa, on tung vahele astuda suurem, ja ka see ei tähenda, et too nõrgem oleks vähem inimene. See on lihtsalt mõistlik juba sellepärast, et ebavõrdse jõu puhul on suurem oht, et nõrgem pool lüüakse päris laiaks, ja kesse viitsib pärast verd ja soolikaid kokku kraapida.

Otstarbekus (ja ka see, mida ma ennist “jõhkruse ja veenvuse” ning “alandamise ja arenema julgustamise” paariga silmas pidasin)

Selle kohta ütlesin ma suurema osa, kui mitte kõik, tegelikult juba Triangli kommentaariumis ära – Indigoaalase kommentaarile kirjutatud (ja sellele kohe järgnevas) vastuses. Ja seda on ka mõnes muus käomunas jutuks tulnud. Lühidalt: inimese alandamine ei ole tema veenmiseks otstarbekas. Ma olen selles nii veendunud, et kui näen artiklit, mis seisneb peamiselt alandamises, on mul vääääga raske uskuma jääda, kui autor väidab, et tema eesmärk oli kellegi arendamine, veenmine ja näitamine, et too on eksiteel. (Kas keegi tõsiselt usub, et nood netiemmed parandasid oma keelemeelt? või et nad otsivad nüüd abi kuskilt paremast kohast kui sellest foorumist, mis nüüd ära kukkus, nii et nad enam isegi seda kesist tuge ei saa?) Tähendab, sellisel puhul kahtlen ma autori heas usus ja oletan, et eesmärk oli lihtsalt kellegi nõrkuse arvel lõbu saada – või ennast paremana näidata (siin tuleb mängu “tahtmise ja vajaduse” paar: “ma tahan kellegi arvel nalja saada” ei ole päris sama, mis “tema arvel on vaja nalja teha”). Ja siis tuleb üles juba vältimatu piinlikkus – “vägivaldne meelelahutus, uuuuhhhh” (pea teki alla ja halin).

Õiglus
Ma olen aru saanud, et osa arvab, et kirjaoskamatute netiemmede alandamine on mõttekas isegi siis, kui nood sellest arenema ja õppima ei kuku – nimelt väärivad nood oma lolluse ja keelesolkimise pärast karistust ja neil ei tohigi hea olla. Noh, sel juhul pean ma karistust ebaproportsionaalseks: esiteks, kui nad ongi lollid, oleks tegemist “halbade kaartide” eest karistamisega, mis oleks ebaõiglane; teiseks on neil üldise keelekasutuse üle oma madala staatuse pärast tühine mõjuvõim (nagu ka kõigi muude ühiskonna asjade üle), nii et keele üle muretsejad peaks tähelepanu koondama pigem arvamusliidritele, ajakirjanikele ja kirjanikele (ja jurissssstidele, sisisen ma õelalt) – üldse, keelevigu, mis on minu arust keelele tõsiselt kahjulikud, on raskem märgata; mul on lausa mulje, et õigekirjavigade ja murdepärasuste kallal armastavad eriti norida need, kes ise kasutavad sellist süntaksi, toortõlkeid ja kantseliitkeelendeid, et kadunud Helju Vals pöörleb hauas nagu vurrkann. Ja teiseks… mh, see läheb siia õela altruismi auku: ma nimelt ei saa hästi aru, miks on maailmal ühtäkki tervikuna parem, kui ainus asi, mis muutus, on see, et kellelgi seal sees on nüüd halvem. Ma tean-tean, et maagiliselt mõeldes on see täitsa loogiline: kui maailmas on midagi pahasti, siis üks hea abinõu on keegi ohverdada. Lihtsalt emotsionaalselt ei jõua see hästi kohale.

Teevad nõrgematele liiga

aprill 22, 2013

Kinnisvaraärikad nimelt. Vaadake, mis Mihkel Kunnus kirjutab.

Just sedasorti asi, mille eest õigusriigis seadused peaks kaitsma. No saab siis näha, kas kaitsevad.

P.S. Praegu seal blogis toimuvat vaadates tegin ühe tähelepaneku: algul olid seal kohal blogikommentaatorid, pilt oli tavaline. Päevake hiljem oli asi võtnud võõrastava ilme: esiteks massiline anonüümsus, teiseks (osa, õnneks mitte kõigi kommentaaride) toon; kolmandaks see, et juba siis, kui kommentaaride arv polnud veel kolmekohaliseks kasvanud, oli seal rahvast, kes nähtavasti ei olnud eelmiste juttu lugenud – nt kordasid mõnd ammukorrigeeritud viga.

Ma vaatasin seda tükk aega kummastusega, esialgu muretsesin, kas tõesti on inimestel kinnisvarahaide ees nii suur hirm, et nad ei julge endale isegi kasutajanime leiutada (kartes, et äkki on liiga reetlik); pärast, kui olin sirvinud samal teemal Delfi ja Tartu Postimehe kommentaariume, läks asi perspektiivi: Kunnuse blogi oli seal lingitud, ju oli siis osa rahvast sealtsamast leheartiklite alt pärit, tüüpilistest netikommentaariumidest. Ja kui hinnata toimuvat kategoorias “internetikommentaarid”, on seis keskmisest kaugelt parem, imelik paistis see ainult blogosfääri kontekstis.

Millest järeldub, et blogosfäär pole päris internet, vähemalt mitte selles tähenduses, nagu see figureerib “internetikommentaatori” liitsõnas.

Puhast maitset

oktoober 9, 2012

Lugesin just, kuidas kiidetakse maitsestamata jäätist/kohukest/kohupiimakreemi. Ilma maitselisanditeta. Puhta maitsega, puhast valget vaniljejäätist/-kohukest/täida lünk.

Ömm… kas mina olen ainuke, kelle arust puhta maitsega jäätis peaks sisaldama koort ja suhkrut ja punkt?

Mis erikuradi mõttes on vaniljega maitsestatud toit maitsestamata?

See päriselt puhta maitsega jäätis, mida ma tahaks, on kaubandusvõrgus täiesti olematu. Või noh. Ma võib-olla lepiks ka sellega, kui mul oleks valida mitme eri maitsega jäätise vahel. Näiteks šokolaadi või maasika või vahel vahelduse mõttes isegi vanilje. Aga olemas ei ole isegi lihtsalt šokolaadi- või maasikajäätist, mis siis, et niimoodi kirjutatakse: ei, nad sunnikud üritavad mulle selle sildi all müüa šokolaadi-vanilje ja maasika-vaniljejäätist. Tähendab, tegelikult müüakse ainult vaniljejäätist, lihtsalt mõnele sordile on midagi veel juurde pandud.

Vähemalt ilma vaniljeta šokolaadi on suure otsimisega võimalik leida, kuigi ma kardan, et sel juhul peab see olema see 99% kakaosisaldusega tahvel, mis on küll vahel väga võimas kogemus, aga tavalisemaks närimiseks vängevõitu (nt peab selle kõrvale raudselt midagi jooma, ta on nii kuiv, et ajab muidu köhima). Ja ma usun, et ei ole tehnoloogilist põhjust, miks lahjemat mõrušokolaadi või isegi piimašokolaadi või, uskumatu küll, isegi valget šokolaadi ei saaks ilma vaniliinita teha. Muide, mul on (küll ehk irratsionaalne) usk, et äkki kõlbaks valge šokolaad puhtal kujul isegi süüa. Erinevalt sellest, mida poes müüakse.

Kas ma tõesti olen ainuke, kes tahab vahel midagi nii ketserlikku nagu vaniljevaba jäätis või šokolaad? see muidugi seletaks, miks ma seda ei saa, aga paljalt sellepärast, et ei müüda, ei hakka ma veel oma ainulaadsust uskuma.

Aeg-ajalt ringleb siin-seal müüt, et tootjad toodavad seda, mida tarbijad tahavad, et tarbijad ise ju otsustavadki, mida nad ostavad ja küll siis usinad tootjad selle järgi teevad. Hmm, ma ei ole küll tähele pannud, et mul lubataks otsustada osta puhast valget šokolaadi või jäätist. Ma võin otsustada osta seda, mida mulle müüakse.

Vat hakkan ise endale jäätist tegema, küll te siis näete. Söögikõlbulikust valgest šokolaadist jääb nähtavasti üle ainult edasi unistada.

Võluvad lapsed

september 23, 2012

Sain hiljaaegu teada vastiku loo, mis juhtus küll paar aastat tagasi: üks inimene, ütleme X, läks oma sarmika feisspuugi-sõbra üritusele – nagu kõik teavad, ega täänpä kedagi eriti kuhugi personaalselt ei kutsuta, vaata lihtsalt uudisvoost järele, mis toimub – , kõik tundus tore, aga tagantjärgi sai kellegi kolmanda käest teada, et sarmikas sõber rääkivat, et seda X-i ta küll enda üritustel näha ei taha.

Ma sain niiviisi tagantjärgi kuuldes hilinenud raevuhoo: esiteks, kui loll saab üks inimene üldse olla? Kui sa kedagi oma ürkadele ei taha, mis häda on sul teda oma feisspuugi-sõbraks lisada, nii et ta su asjadest liiga palju teada saab? ja kui sa tahad oma sõbralistis pidada ka juhututtavaid, aga sellest hoolimata vahel siseringile üritusi korraldada – mis häda on sul siis neid üle terve feisspuugi reklaamida? Hrh. Nagu oleks ekstra selle peal väljas, et saaks pärast vinguda, et “hissand, küll see-ja-see on tüütu ja kogu aeg tahab minuga suhelda”.

Hea küll, katsun rahuneda, loodan parimat: et ta oli tõesti lihtsalt loll ja mitte kuidagi fundamentaalselt, vaid juhtumisi, nagu kõik inimesed vahel on. Äkki ei olnud ennast sellega, kuidas info netisuhtlusvõrgustikes liigub, korralikult kurssi viinud. Kõigil on tuttavaid, kes neile närvidele käivad ja keda igale poole ei tahaks, ja pea kõigil juhtub, et nad seda ärritust vahel liiga avameelselt kellelegi kolmandale välja valavad.

Ometi kripeldab õudne kahtlus: äkki teda ei huvitagi, et teised inimesed tema lohakusega pihta saavad, nii et tükid taga. Äkki ta ei pane tähelegi. Äkki ta jagab inimesed lahedateks ja nõmedateks ja see, mis nõmedatega juhtub, ei lähe talle korda. Nõmedatele võibki haiget teha, mis nad on siis nõmedad.

Selle koha peal lipsas mul suust välja: “See on kõige hullem asi… see on… see on patt!” ja nii kui see oli välja lipsanud, jäin ise oma jutumulli jahmunult jõllitama: ma ei teadnudki enne, et mu aktiivses mõistestikus selline termin figureerib. Päris naljakas.

Aga edasi mõeldes hakkas tunduma, et äkki on asi veel hullem. Või parem, oleneb, kuidas vaadata. Konkreetsel juhul on nimelt tegemist ühe sellise õnneliku sangviinikuga, kes jalutab sarmikalt läbi elu, käed taskus – ühe sellisega, kellel oli muu hulgas koolis tore olla. Ma tean selliseid veel paari-kolme – ja siiamaani lootsin alati, et kui inimesed räägivad, et neil oli koolis tore olla, siis neil oli lihtsalt tore kool; see annaks lootust, et pmst saaks kõik koolid toredaks teha. Ja niipaljukest minus optimisti on, et ma usun siiamaani, et toredad koolid on olemas.

Ainult et just mõne sellise sangviiniku jutust on vahel olnud aimata seda, et äkki oli tal tore lihtsalt sellepärast, et ta on piisavalt hoolimatu, piisavalt vähese empaatiaga; tema seljas nagu hane seljas vesi voolab, kui tsiteerida üht kuulsat Tartu õpetajat. Nüüd tuli näiteks meelde, kuidas üks neist pajatas lahedast mängust, mis neil kooli ajal oli: võtad teisel nööbist kinni ja küsid “On sul seda nööpi vaja?” Kui jah, tõmmatakse nööp eest ja antakse omanikule kätte – palun. Kui ei, tõmmatakse eest ja jalutatakse minema.

Sellised lapsepõlve süütud, muretud mängud. Ega me siis paha pärast, see oli ju lõbus, kui me Kummi-Tarzanile vett püksi lasime või tema riided puu otsa riputasime, ha-haa, ega me sellepärast siis enam vihased ei ole. Ja ta ise oligi imelik.

Kole on mõelda, et nad vist ongi siirad. Omamoodi pattulangemiseelne maailmapilt – kui minul on tore olla, siis ongi üleüldiselt tore. “Patt” oleks sel juhul väga mööda mõiste, “süüdimatu” on adekvaatsem.

Ja nad on ka jube võluvad – taevake, ma olen neisse kõigisse armunud olnud. Kui neid kuulata, hakkad peaaegu uskuma, et sellised naljad ongi süütud ja lahedad; ja et eks need nõmedad siis ise olidki nõmedad ja paras neile.

Kadedaks ajavad nad ka, tähendab siiamaani on alatasa ajanud. Alles nüüd käis mul mingi krõks ära, nii et esimest korda elus tunnen ma kergendust, et mul ei olnud koolis tore olla. Hea küll, mul ei ole midagi põhimõttelist selle vastu, et oleks tore, aga mitte sellise hinnaga.

Ma loodan südamest, et tegemist oli ikkagi juhusliku lollusega.

***

Aga jah, esimest korda elus tundub mulle emotsionaalselt veenev, et kannatused tulevad inimese kujunemisel kasuks. Siiamaani on see üksnes teoreetiliselt usutav olnud, aga kohale jõudis alles nüüd, kus ma hakkasin ette kujutama neidsamu süüdimatuid sangviinikuid – inimesi, kellel kannatused on kõrvalt mööda läinud või maha voolanud, sest nad on sattunud lihtsalt nii paksu nahaga olema. Nii et puudub kogemus sellest, kui ebameeldiv võib kannatus olla. Ja paksu naha tõttu puudub ka teadmine sellest, kui suuri kannatusi saab ise teistele valmistada.

Tuli küll meelde ka näiteid sellest, kuidas kannatused kurjaks teevad – ma tean päris palju inimesi, kes olles ise kunagi “nõmedate” hulka surutud olnud, hakkavad rõõmuga sama mängu ise mängima, kui nad saavad teha omaenda lahedate inimeste kliki ja teisi nõmedaks tituleerida. See on kurb, aga inimlik; kui ma kujutan aga ette süüdimatut sarmlejat, kes võluvalt ja ilma igasuguse pahatahtlikkuseta teisi piinab, on õudne, sõna otseses mõttes õudne.

Parim oleks muidugi see, kui inimene, kellel on mälestusi oma kannatustest, võtaks need ja teeks sellest järelduse, et “ma ise teistele seda teha ei taha”. Ja siis on veel lootus, et äkki mõni, kes ise otseselt eriti kannatanud ei ole, on siiski õnnistatud nii suure kaastunde ja armastusega, et ta suudaks kuidagi ka teiste pealt taibata, et ta valu teha ei taha; et ta inimesi kõlblikeks ja kõlbmatuteks liigitada ei taha.

Hah. Praegusel juhul on eriti jabur, et mingis teises seltskonnas kaitsesin kunagi varem just sedasama sarmikat tegelast, kui teda taheti (ebastandardse elustiili jms pärast) “imelikuks” liigitada.

Aga kui ma tahan järjekindel olla, siis on loogiline, et ma teen seda teinekordki, kui vaja läheb – isegi kui ta ise samasugust liigitamist harrastab.

Loogiline jah, oleks ainult, et viha niipalju üle läheks, et ma suudaks. Oleks, et ma saaks võtta selle viha ja ennast sellega ometi kord põhjalikult liigitamiskombe vastu ära vaktsineerida.

***

Õnneks tuli nüüd meelde midagi meeldivamat, üks sõber, keda arvatavasti paljud heameelega just “imelikuks” hüüaks, aga kes on ise kõigest sellest arusaamatu kergusega üle. Hooliv, erakordselt peenekombeline – ja nüüd oma imelikkust juba teadlikult välja mängiv. Ja keeldub ise inimesi sedaviisi sorteerimast.

Vanad sõnad

juuli 12, 2012

Lugesin vanemate pool vanu Mareteid ja mis ma avastan:

* kui ma üritan “väikekodanliku” peale midagi silma ette manada, siis tuleb, nojah, midagi üsna-üsna Mareti-ajakirja sarnast. Aga seal ajakirja sees oli see igatahes pejoratiivne sõna (kui soovitati, et ärge sundige oma lapsi ebaloomulikult klanituks, muidu kukub pärast välja selline väikekodanlane nagu tädi Polly poeg Sidney – päris tore kasvatusartikkel oli muide);

* “õieti” oli tol ajal (1940. aasta algul) täiesti normaalne sõna, mida “õigesti” tähenduses kasutada. Muhhahhahhahaa, ma tahaks nüüd näha, kui keegi kukub jälle halama, et hissand, kuhu meie keel küll läheb ja kuidas inimesed seda küll moonutavad, mõtle, mõni ütleb “õieti”, kui mõtleb “õigesti”, tänapäeva inimesed ei oska ikka üldse rääkida.

Viimane häda ja viletsus tuli ka Paldiski-rahva pool jutuks, kes meenutasid, et see on järjekordne kivi Veski kapsaaeda. See mees sai vist orgasme sellest, kui tal õnnestus tulevaste põlvede kirjakeelde sokutada võimalikult palju sõnu, mis kõlavad õudselt sarnaselt, ja selleks, et hästi segamini läheks, on ka külgneva tähendusega. Käsitlema-käsitsema-käsitama trioga on täpselt sama jama (samuti Paldiskis jutuks tulnud “puidu” suudan ma talle siiski andeks anda – piisavalt isevärki kõlaga, et “puuga” segi ei läheks, isegi kui sõna ennast nii hirmus hädasti tarvis ei läinud, aga noh, ega ei saa keelata, kui kellelgi on nii suur rõõm termineid leiutada ja sellest suuremat kahju ei sünni). Küllap ta lootis reinkarneeruda emakeeleõpetajas, kes õpilaste töödes punase pastakaga rahulolevalt sõnu alla saab joonida, keel suunurgast väljas, paheliselt itsitades.

————————————————————————-
PS: Polaarkaru meenutas kunagi Rentsi pool midagi sarnast: et patused uuendused on sageli hoopis ausad arhaismid. vt ka edasisi kommentaare.

Ja Rentsi blogisabas olen ka otsesõnu Veski kallal (ja muidu ülearu formaalse keeletõmblemise kallal) norinud. Varsti tuleb vanamees mind veel kummitama.

PPS: ja leidsin taas ühe artikli Õpetajate Lehest, millega ma olen nii nõus, nii nõus. Lingvisti kirjutatud loomulikult. See, kui lingvist hakkaks oigama, et issand, kõik räägivad nii valesti, oleks umbes samal tasemel, kui zooloog sorteeriks loomad headeks ja halbadeks loomadeks.

Jälle poliit: ACTA

jaanuar 31, 2012

Riputan siia ühiskondlikult kasuliku töö korras natuke eestikeelseid ACTA-linke üles, et need, kes veel juhtumisi ei ole nende peale sattunud, saaks sel teemal ringi surfata.

Anonymous Estonia
(siin oli muuhulgas juttu, et acta.ee veebileht on juba valminud, kuid mitte veel üleval, ning otsib kaastöölisi.)

Eesti Interneti Kogukond

Ma ise hakkasin asja vastu esimest korda huvi tundma rada7 ACTA-foorumi tõttu.

Hakkasin ise imestama, et Memokraat ei ole asjaga tegelenud, guugeldasin siis vähemalt selle autoreid ja leidsin Daniel Vaariku artikli.

Ning Raul Veede on kirjutanud “Elu pimendatud internetis”, mis võttis ette ka SOPA, PIPA ning üleüldse infoliikluse kontrollimise.

Tarkade investorite foorumis vaieldakse selle üle.

Lõpuks, arvaku me Paulo Coelhost kui kirjanikust, mis me arvame, aga arvestades tema edukust, on ilmselt teatav kaal tema hinnangul, et tasuta kopeerimine talle kahju ei too (tundmatute autorite puhul peaks see olema veel usutavam – nii on tundmatul kõige lihtsam tuntuks saada).

Täiendused teretulnud.

———————————————————————
Täiendan ise: Sloveenia suursaadik, kes jõudis allkirja ära panna, palub avalikult vabandust;
Poola peatas ACTA ratifitseerimise.
———————————————————————
11. veebruaril on Tallinnas ja Tartus meeleavaldused.
———————————————————————
Ja karm küsimus: kas sina oled täna juba seemneid söönud?

“Coliandro”-vaimustusest oli rohkemgi kasu kui itaalia kõnekeel, selle laine harjal olen hakanud itaalia keeles ka lugema – siiani oli mingi plokk ees, mida näiteks inglise keeles lugemisel enam ei ole, nüüd on hoolimata lünklikust sõnavarast keel lakanud vastupanu avaldamast – kas nüüd kohe päris kogu vastupanu, aga müürid on piisavalt langenud, et raamatut ei tundu raske kätte võtta. (Hirmus mõelda, et paljud tunnevad seda vastupanu ka emakeeles lugedes – emakeele peal ei suuda ise enam ettegi kujutada, aga võõrkeeltes lugemine annab vähemalt sellest raskusest aimu).

Kusjuures huvitav, et mõnu pakub praegu puhtalt “selles keeles” lugemine, silmipidi keelekeskkonda pugemine – kas raamat ise istub, on juba vähem tähtis. Läbi loen ikka. Ja sinna vahele ei taha praegu eriti muid keeli lugeda. Eesti keel, hea küll, aga inglise/prantsuse/ungari keel – isegi kui raamat tundub ahvatlev – käib kuidagi vastukarva.

Aga mis misoandria mul küll pealkirjas on? Nii, esimene selle hooga allaneelatud raamat oli Dacia Maraini “Buio” elik “Pimedus” (valguse, mitte nägemisvõime puudumise mõttes). Auhinnatud (lingi taga olev artikkel on it.k, vabandust, aga muud pole võtta) ja puha. Sirvisin neti peal arvustusi, üldiselt kõik kiitsid või nojah, väga paljud esitasid arvustuse nime all lihtsalt lühikokkuvõtte.

Ma ise ei taha väga detailset kokkuvõtet anda, lõppeks on tinglikult võttes tegemist ju krimikirjandusega, kuigi mitte just “whodunit”- tüüpi. Sedasorti krimikirjandusega, mille üle kaebasid kord Iibis ja ka Yksikuitaja – kus on “kummitamajäävat vägivaldusust laste vastu” – ja mille tumemeelsus ja sotsiaalsus Libarotile on meeldinud.

Mina sain kaks üllatust.

Kõigepealt see, et ma olen ennast alati pidanud turvaliste mõrvade eelistajaks, aga nüüd – ei tea miks, kas ikka va keelesukeldumismõnu pealt? – see tumemeelsus ja sotsiaalsus tegelikult meeldis mulle. Palun mulle, jah, tumemeelsust, masendavaid olusid, komissar Adele Sòfia nukrust uue koleda juhtumi peale, mida leevendab ainult alaline lagritsanärimine.

Ja sedaaegu, kui ma imestasin, et kuidas mulle küll selline asi meeldib ja vaat kui huvitav, näe, süütan kohe ühe jutu otsast uue… ja sedamööda, kuidas neid ahelloetud lugusid muudkui kogunes, hakkas taustalt ettepoole ronima üks uutmoodi häiritus.

Ühel hetkel, umbes keskel, hakkasin kahtlustama, et mind häirib selle raamatu statistika.

Täiskasvanud naisterahvaid on seal mitmesuguseid: süüdimatuid lapsevanemaid, alistuvaid ohvreid, vägivaldseks muutunud ohvreid, õigluse eest võitlejaid, südametuid kupeldajaid (ja üks, võiks öelda, südamlik kupeldaja), kalke karjeriste. Päris korralik gamma, pole midagi ette heita. Täiskasvanud meestegelasi pole mitte vähem; ainult et oi kui palju kehvemini on nende diversiteediga. Praegu tagasi vaadates tuleb mulle raamatu peale meelde kõigest viis, kes ei osutunud mõrvariks, lapsepilastajaks, vägistajaks, või muidu vägivallatsejaks: üks aus politseinik; üks hea kloostriarst; üks mõrvatud noormees; üks mõrvasüüdistusega alusetult pihta saanud illegaalne immigrant; üks süüdimatu, kuid mitte kuri isa. Ja mööndustega üks piiskop, sest otseselt ta kedagi ei tapa ega vägista, ometi püüab sundida vägistajast rasedaks jäänud nunna aborti tegema ja kui see läbi ei lähe, käsib ta kloostrist minema saata.

Selle vastu on igas jutus vähemalt üks kurimees – kes ahistab lapsi, kes vägivallatseb oma naisega, kes mõrvab kedagi, kes üritab mõrvata (ja selline mõrvahimu võib välja lüüa kõige korralikumas mehes, keda keegi kunagi ei kahtlusta). Ühes jutus lausa terve sõjasalk korraga, ühes teises jälle terve joru järgemööda.

Kas ma loen raamatut kuidagi valesti, kui see statistika mulle jalgu jääb? Loen juttu, lähen tekstiga kaasa, aga taustal iriseb soolise võrdõiguslikkuse raamatupidaja: “Paistab, et autor on eksiarvamuse kütkes, justkui see, et 90% kurjategijatest on mehed, tähendaks seda, et 90% meestest on kurjategijad”. Ja ajab mulle isu peale kõigi heade meeste kaitseks välja astuda. (No ja siis ajavad juba äkitsi pahuraks ka emotsionaalsed detailid, mis alguses meeldisid – loen lapsprostituudi karumõmmist ja tunnen, et minuga manipuleeritakse ja oleks siis veel, et kuidagi taktitundeliselt, ei, ikka otse ninapidi sisse.)

Kui ma olin veel teismeline grafomaan, siis olin ma kokku puutunud hirmus väheste meestega, kes vanuse poolest seksuaalselt huvipakkuvateks oleks liigitunud. Niisiis olid mehed (vanuseklassis: minuvanune kuni +20) minu jaoks eksootilised, võluvad ja hirmutavad olendid; mu suhtumine kõikus sariarmumise ja paanika vahel. Grafomaanina korjasin ma muidugi mõlemad pooled üles; paanikapoolest tegin ühe jutu minategelase, kes näeb mehi… noh, enam-vähem samas valguses, nagu nad sellessinatses “Buios” üles astuvad, ja reageerib, muide, samamoodi nagu üks “Buio” naistegelane. Kirjutasin arvatagi kehvasti. Aga isegi teismelise grafomaanina sain aru, et see jutt saab töötada ainult siis, kui mu hüpoteetiline lugeja ei jaga minategelase vaatepunkti. Õigupoolest just sellepärast pidigi mu jutul olema minategelane, et oleks kohe selge, et see maailmakirjeldus on vaatepunkt.

“Buios”, mis on võrreldamatult paremini kirjutatud, ei ole minategelasi; niisiis kahtlustan autorihäält selles, et ta esindab Tõde, mitte vaatepunkti.

Mis tekitab mõistagi kiusatuse lasta endas sündida keskealisel grafomaanil, võtta see teismeliseea käkk ja ära viimistleda, sest selle algidee oleks vahepeal justkui isegi paremaks muutunud.

————————————————————————————
PS: lugesin poes peaaegu et läbi (aga mitte päris läbi, sest nii ei oleks ju viisakas) “Väikese mesilase”, kus ei juhtu sugugi vähem koledaid asju, samuti naistega ja meeste käe läbi – ometi mulle sellist misandrilist muljet ei jäänud. Kuidagi paremini oli kõik tasakaalus – ükski tähtsam tegelane polnud süütu, ükski tähtsam tegelane, ükskõik mis soost, polnud lunastuslootuseta. Ainult eestikeelse väljaande toimetamise kallal iriseksin – mis mood see on tõlkija märkused sulgudes keset teksti jätta? Pange joone alla, kui muidu ei saa.

Veel töönalja

september 28, 2011

“Kohus nõuab pankrotihaldurist hagijalt” – mida, pole vast enam tähtis.

***

Kirjutasin selle üles ja mõtlesin, et ootaks veel, äkki tuleb veel huumorit ja siis tuligi, ainult et mina ajasin selle peale verist vahtu välja ja karjusin “umbluu, umbluu”. Tähendab, kui klient saadab tõlkemälu, kus on selliseid pärle (isikuandmed eemaldatud):

[Klient] soovitab installeerida, seade toitja elektrivõrgustiku tippu, magnet-termilise lüliti, mille kandvus peab olema aeg-ajalt taasdefineeritud vastavalt eeldatavale globaalsele tarbimisele.

[…]

Nende väärtus muutub vastavalt [masina] grupi täiskompositsioonile, mille poolest võivad nad olla subjektid ettenägematutele muutustele.

[…]

Et takistada materjali  projekteerumise eest masina alustamisel, veendu, et kruvid oleksid korrektselt kinnitatud.

… ja palub õnneliku näoga (hea küll, meili teel, nii et ma ei tea tema nägu, aga kui ta selle mälu üle vääriliselt kurb oleks, siis ta seda ju mulle ei saadaks), et ma seda kasutaksin, siis on ilmselt tegemist musta huumoriga.

Aga ma ei lasnud päikesel oma viha üle tõusta, vaid valasin vahendajale nutu ja hala kirja sisse välja ja läksin ilusti pärast öötööd rahuliku südamega magama. Nüüd olen väheke rahunenud ja murran pead, kuidas selliseid frukte endast eemal hoida.

Tegelikult tahtsin vahepeal hoopis üht teist klienti, õigemini jälle vahendajat kiita, kellega mul on peaaegu armastus. Ta kirjutab mulle tseremoniaalse viisakusega kirju ja tänab palavalt, kui ma teen sellist elementaarset asja, et saadan töö õigel ajal ära (“Dear notsu! Thank you!”) ja lisaks paneb sageli tähele, kui töö juurest on mingi vajalik info puudu ja küsib selle kohe ISE kliendi käest järele. Ja kui töö on nt hiinapäraste vigadega prantsuse või inglise keeles, siis on ta minu poolt ja leiab, et ma olen andnud hiilgava panuse maailma rahu heaks juba siis, kui ma sellest üleüldse mingi eestikeelse teksti saan – ja palub vabandust, et ta mulle nii rumala töö saatis. Pealekauba on ta samal ajal ärkvel kui mina, nii et ma võin talle kell pool kaks öösel meilida, et oot, kas see koht ka, ja ta vastab mulle viie minuti pärast, et jah, see koht ka.

Muidu on ka tore, ma hakkasin haige põlve pärast bussiga sõitma ja mul on ikka veel kole huvitav, nagu käiks mitu korda nädalas lõbustuspargis. Noh, et ma lähen kuhugi peale ja see sõidab ja mina vaatan välja.