Mis läks hansapäevadel hästi: esinemine ja teine esinemine. Sõbralik valvelauatöötaja lubas hoones sees riideid vahetada. Ostsin ilusa klaasehte.

Halvasti: kaotasin ilusa klaasehte enam-vähem kohe ära.

Hästi: leidsin samal õhtul riiete ja kostüümide segadikku korrastades üles kübara, millest arvasin juba, et olen reisi peal ära kaotanud. “Looduses peab valitsema tasakaal,” ütles A.; hiljem Põhja-Eestis (milline hullumeelselt tihe nädal) kommenteerisime Rebasega sama asja stiilis “issand on andnud, issand on võtnud, issanda nimi olgu kiidetud”.

Veel hästi: Tallinnas sain lahke taksojuhi käest selle salli tagasi, mis ma ligi kuu aega varem tema taksosse unustasin. Ta tuli ekstra seda üle andma, puhkuse ajal.

Mis nägi välja nii: peatub hall auto. Sama väljaku teises servas telefoniga rääkiv naine. Naine läheb justkui muuseas autost mööda, sealt sirutub käsi ja ulatab talle kilesse mähitud paki.

*

Aga hull hooaeg on ikka. Alates juuni lõpust on igal nädalal olnud mingi esinemine või õpetamine või midagi. Mõnel nädalal mitu. Erand oli ainult juuli esimene nädal ja siis oli mul muidugi vaja välismaale tantsu õppima tuisata. Igavus tundub luksusena.

*

Vaatasin oma esinemiste pilte – neid, kus ma meest mängisin – ja pagan võtaks. Ma olen aastatega juurde võtnud ja nagu pildi pealt paistab, on üha raskem mitte naise nägu paista, ükskõik, mis mul seljas on. Võib-olla peab grimeerimisega tegelema hakkama.

See pani omakorda mõtlema, kuidas mul sooga lood on. Kui mul muidu on selge naiseidentiteet… ei, nii on kah valesti. Suurem osa ajast viibin ma üldse kuskil sootus tsoonis. Ütleme siis nii, et kui sugu juba mängu tuleb, on mul tavaliselt naiseidentiteet.

Aga omaenda trupis/truppides tantsides meeldib mulle meherollis olla ja ma olen sellega nii harjunud, et kui vahel naisena tantsin, siis on drag queeni tunne, tähendab, kipun üle võlli naist etendama.

Sest kõik need asjad, mida ajaloolises tantsus mehelt oodatakse, on mulle loomulikult meeldivad. Loomulikult tahan mina olla see, kes juhib, ja loomulikult tahan mina oma jalgu näidata ja kõike osavat, mis ma nendega teha mõistan.

Ilusa kleidiga keerutada ja palju ruumi võtta on samuti tore – ja turvaline ja tähtis tunne, sest turvis on seljas ja ma olen suur ja lai, lükkan endale rahva hulgas tee lahti nagu jäälõhkuja! aga tunne on… nagu ma oleks kostüümis.

Aga kui ma olen nii, nagu siin pildil (mille tegi Ülari Tuisk), siis oleks nagu riietega. Ainult see nägu seal, jah…

Sarnane error jookseb sisse, kui vaatan oma mustlasesinemiste pilte. Mingi ilus naine, aga ma ei tea, kes see selline on ja kas ta mulle inimesena üldse meeldib.

Aga noh, tegelikult on vist päris tavaline, et inimesed kujutavad end oma peas teisiti ette kui pildi peal.

Aa, muide. Keskaja kleidiga ei ole huvitaval kombel drag queeni tunnet, võib-olla sellepärast, et seda ei ole seljas eriti tunda, nii et ma oleks nagu oma kodu-mina – samamoodi öösärgi või hommikumantliga, nagu ma kodus kogu aeg olen.

Varn

oktoober 26, 2017

Mu garderoobis on asju, mis on paarkümmend aastat vanad. Pole ammu vaadanud. Kunagi oli see mantel uus ja mina olin kuusteist; nüüd naeratab ta mulle taktitult vastu, kaks trukki puudu; ma krimpsutan nägu ja torgin keelega lünka, millest hambaarst juba kaks aastat räägib, et siia peaks õige ühe silla panema.

Pole ammu siia vaadanud. Mina olen selle sügavamatest soppidest vahepeal paarkümmend aastat eemale triivinud; on usutav, et soppideski on üht-teist triivima läinud. Mis suunas?

Ma tean, et mul on siin renessanssriideid, alles suvel kasutasin, tänapäeval tehtud muidugi; kui ma kaevaks sügavamalt, kas avastaksin nad oma ajalooliste teisikutega ninapidi koos? Või leian järgmine kord barokkriideid selga pannes, et see kümme aastat tagasi tehtud jakike on nüüd juba 300-aastane; mu riided pole enam koopiad, vaid originaalid. Ja mina?

Üks päev halasin päev otsa A.-le, kui halb ma seal Delfi videos välja näen.

Järgmine päev helistasin ühele – ei võtnud vastu.

Helistasin teisele, ei võtnud vastu.

Kaebasin A.-le ära. A. oli minu juttu hoolega tähele pannud, pakkus, et nägid Delfis mu videot ja pärast seda mu kõnesid enam vastu ei võta.

Mhmh. Sest vaata, milline ma seal Delfi videos välja näen. Või siis – issand, sa oled Delfi videos, kollases meedias, enam me sind ei tunne.

Siis läks paar päeva mööda ja mul juhtus selline lugu, et unustasin välja minnes rinnahoidja selga panna. Ja näh, oli just selline päev, kus vastutulijad mind vaatavad ja mina mõtlen, kas mul on nina tahmane, munaplekk kõhu peal või püksid tolmused, enamasti kusjuures ei ole ja ühtegi muud head põhjust kah ei ole. Ma ei saa aru, miks ma muutun eriliseks pilgumagnetiks, kui ma ei ole üldse tegelenud enda silmatorkavaks tegemisega ja lähen välja enam-vähem dressidega. Justkui keegi teine samavõrd dressidega ei käiks.

Seekord jäi peaasjalikult üle kalkuleerida, kas sellepärast, et mul ei ole rinnahoidjat seljas või video pärast. Või siis – ise on avaliku elu tegelane ja rinnahoidjat ei ole seljas!

“Äkki nad vaatavad sind sellepärast, et sul on sünnipäev,” pakkus Taliesin.

Jah – endal veel sünnipäev ja pole rinnahoidjat seljas! Või siis – ise juba suur inimene ja varsa aru!

Kui mulle honorar kätte jõudis, sattusin ma meeltesegadusse ja läksin ühel päeval poodi ujumisriideid selga proovima. Üks sõber oli, noh, kunagi öelnud, et kui ma tahaks komplimente saada, siis pangu suvel bikiinid selga, ja mul pole komplimentide vastu midagi.

Aga pärast seda poeskäiku pole mul kahjuks küll tunnet, et ma kunagi bikiinid selga saaksin. Minusugustele neid nähtavasti ei tehta. “Minusugune” tähendab praegu 75-F või 80-E rinnahoidjasuurusega naisterahvast, kes ei armasta põrmugi tugikaari, sest need nülivad (nagu ma juba enda pool mitu korda kirunud olen ja Triangli pool ka). Kusjuures ujumisriietel on see arvatavasti suurem probleem: muidu saan ma kasvõi õhukese särgi selle neetud liivapabervoodri ja iseenda vahele panna, aga ujuma oleks särgiga nagu imelik minna; ja pealegi hakkavad igasugused hõõruvad detailid liikudes rohkem hõõruma ja kui nad on ka jäigad, siis segavad üldse liikumist. Ühesõnaga, ma kardan, et tugikaartega ujuda oleks vähemalt sama keeruline kui korsetiga.

Aga isegi kui ma otsustaks, et ei liiguta, vaid seisan rannas nagu mannekeen ja ootan komplimente, ja kannatan selle nimel tugikaarte kratsimise välja, siis Marca kogemuste järgi otsustades (“trikootootjad väidavad, et E korv käib käsikäes suurusega 44 ning muid variante pole”) ei ole parajat suurust nii või teisiti.

Igatahes vaatasin mina poes kõigepealt suure rõõmuga, et ilma kaarteta variante ON olemas; järgmiseks leidsin suure rõõmuga, et neid on ka L ja XL suurust – väiksemaid ei hakanud ma parem vaatamagi, eriti pärast Marca kommentaari, võtame aga ilusti 44 suuruse. Ma arvestasin, et isegi kui igalt poolt mujalt peale büsti on materjali ülearu, siis tuleb lihtsalt rohkem venitada. Nagunii on seal ju ainult korvid ja paelad ja paelu saab vajadusel alati tihedamalt siduda, kas pole?

Hah.

Paelu SAAB tihedamalt siduda, aga selgus, et see teeb L- või XL mudelist lihtsalt naatuke parema katvusega S-mudeli. Tootjaid ei ole nimelt tutvustatud sellise uudse kontseptsiooniga, et rinnad ulatuvad torsost mõnevõrra eemale. Niisiis andis üks mudel L-suuruses efekti, nagu oleks ma lihtsalt ühe lindi ümber tisside sidunud, ja XL-suuruses – nagu oleks ma veidi laiema lindi ümber tisside sidunud. Ülaserva siseküljel oli sealjuures pipraplaastri efektiga silikoonriba – ma veel mõtlesin, et hüva, oletagem korraks, et ta EI mõjuks nagu pipraplaaster, siis aitab ta jah kangast vastu ihu hoida – aga mis kasu on rinnahoidja ülaserva liibumisest (eriti kui õlapaelad on nagunii olemas), kui kõik vupsab hoopis alumise serva vahelt välja, sest alumine serv on liiga lödi (ja kui ta tihedamalt ümber tõmmata, siis ei mahu kogu ihu jälle enam tolle lindi vahele ära)? Nii või teisiti pigem Maaja jahimaa kui päris rannariietus – paelu vähem pingutades tavaline kaanepilt, rohkem pingutades sidumismängude stiilis.

Teine mudel oli tavalisema lõikega, kumbki korv oli enam-vähem kolmnurga kujuga; sellel sai vähemalt paelaga alumise serva korralikult vastu roideid pingutada, ainult et tulemus oli peaaegu sama porno – pmst jäi kummagi rinna peale see kolmnurk nagu kelmikas mütsike ja mul oli raske uskuda, et sellega saaks paari sammugi teha, enne kui midagi välja vupsab. Ikka Playboy stiilis: kui ma guugeldasin, pilte vaatasin ja sarnase välimusega piltide peal klõpsutasin, oli neil tüüpiliselt juures tekst “beach bunny” või midagi sarnast. Vähe sellest, kui ma vihastasin ja konkreetselt “beach bunny” otsingusse lõin, siis oli pooltel bunnydel palju viisakamalt istuv kopsukas seljas.

Arvatavasti teeniks sellise välimusega teatud tüüpi komplimente tõepoolest, aga selliseid saab paljaste tissidega küllap vähemalt sama hästi ja milleks siis üldse rannarinnahoidja peale raha raisata.

Pärast seda hirmsat proovimist leidsin ühe mudeli, mis võib-olla – võib-olla – oleks suutnud midagi ära katta ja oli isegi ilma tugikaarteta, aga ma olin juba liiga traumeeritud, tundsin ennast vana, koleda ja rõvedana ja põgenesin ilma enam midagi proovimata ja ammugi midagi ostmata. Siinkohal peaksin ütlema tänusõnu proovikabiinide valguslahendusele – väike trauma väikeseks traumaks, aga noh, vahel you have to be cruel to be kind ja pärast kodus klient võib-olla lausa rõõmustab, et raha jäi alles. Siin ilmutavad kauplejad kiiduväärset omakasupüüdmatust ja ausust.

Täna aga sain ootamatult ühe komplimendi kätte, tavalises trenniriides, mantel kõige otsas: toidupoe kassapidaja kiitis minu helkurprossi. Eks iga kingsepp peab jääma oma liistude juurde: kellele on ette nähtud komplimente saada üleriietega, kellele bikiinidega. Ja ujumas käin nagu mullu, tunamullu ja kõik muud viimase kümne aasta mullud: “ilma riietamata nagu me perekonna ringis oleme” ja öösel, et korralikud kodanikud kaebama ei hakkaks. Või äärmisel juhul oma vana retrotrikooga, mis, kui ma hästi järele mõtlen, on kah mõne komplimendi saanud, sest ta on lihtsalt nii iseäralikult vanamoelise väljanägemisega, et jääb inimestele silma – mitte just päris voldiline ja rüüžiline õhulaev, aga peaaegu sama kattev (umbes nagu siit blogist see 1933. aasta oma). Rääkimata sellest, et temast pole karta, et ta ujumise ajal seljast maha ronima hakkab.

Praktilised teemad

jaanuar 26, 2013

Ma olen korra juba väljas käinud ja varsti julgen ehk kaugemalegi kui mõnisada meetrit; nagu hästi teada, on pärast pikka kodusolemist välja kõhe minna ja tuleb ennast turvistada. Niisiis on päevakorda kerkinud selline huvitav ja oluline küsimus: mis riided kõige paremini lonkamisega sobivad (ma suurem osa ajast küll ei lonka, aga pikema distantsi peal võib ettevaatlikkusest juhtuda)?

Ma tean, et mu lugejate hulgas on üks, kes oskaks oma kogemusest öelda “vaata mind”, aga ta on minust kardinaalselt erineva kehaehitusega, nii et üksteise riideid me kanda küll ei saaks. Mu praegune parim eeskujupakkumine on Vestmanni Laura, tähendab, kodukootud aguli-belle-époque – mitte niivõrd Sarah Bernhardt ega isegi suvaline Gibson Girl, vaid pigem noor Under.

Veel praktilisema külje pealt võin lisada, et hea füüsiline vorm on isegi pooleldi voodirežiimil paranevale patsiendile abiks. Praegu, kus ma osa lihaseid ei tohi ajutiselt väga jõuliselt kasutada, olen hiigla tänulik teistele lihastele seal kuskil kõrval, mille abiga saab suurema osa liigutusi ikkagi tehtud – ja kui mitte päris neid liigutusi, siis midagi sinnakanti ikka.

Nii et unustage ära kõik see, et trenn teeb saledaks, või muu moevärk. Nagu ma kunagi juba kirjutasin, on treneeritult elu lihtsalt kergem. Füüsiliselt.

————————————————-
Apropoo, kui praegu on ajakirjanduses regulaarselt juttu vaestest humanitaaridest, kes tööd ei leia, on “Pisuhännale”, kus ülivõimekas ja kaval humanitaar jobust inseneril naha üle kõrvade tõmbab, huvitav mõelda. Kas “Pisuhänd” oli Vilde, va humanitaari kujuteldav kättemaks ülbetele inseneridele? Vist siiski mitte, Vilde oli oma kirjanikutöö peal ju maru edukas ja kibestumiseks polnud põhjust.

Tänane päevauudis: ostsin õlut ja mult küsiti dokumenti!

Kuna see juhtus esimest korda elus, siis alguses ei saanud ma natuke nina alla pobisetud küsimusest “bzz nhh okumenti” kohe aru. Kui ära registreerisin, ajasin silmad punni ja küsisin vaimustusesegases jahmatuses: “PÄRISELT või?” ja hakkasin naerma. Minu vanuses ei ole enam otseselt solvang, kui kaks korda nooremaks peetakse.

Selle peale müüja heitus ja kohmas nina alla: “Ei, vabandust, ma vaatasin valesti.”

Mina naersin, noormees minu ees naeris, noormees minu taga kah vist naeris.

Hüpotees nr 1: kahe noormehe vahel paistan ma ise kah peaaegu alaealine.

Hüpotees nr 2: ilm läks nüüd jälle äkiste külmaks, eks ole, ja keegi ei mäleta uue aastaaja tulles ju kunagi, mida õieti selle aastaaja vastu selga panna, niisiis riietusin kiiresti põhimõttel “ükskõik mis, peaasi, et soe” ja saavutasin peaaegu ebainimlikult veidrad proportsioonid. Äkki nii paistabki noorem. Nii halvasti käisin ma riides vist tõesti viimati siis, kui olin kaheksateist.

Hüpotees nr 3 ehk kõige tõenäolisem: inimesed lihtsalt ei vaata eriti hoolega. Alles mõni aasta tagasi jäin ortopeediapoes müüjaga lobisema, et mis ikka oleks hea pöiavõlvi tugi, kui tundub, et ma tõmban säärelihaseid just toetamatuse pärast kogu aeg ära, ja müüja soovitas, et mingu ikka päris ortopeedile ja lasku kohe oma jala järgi teha, tuleb palju parem, mis siis, et kallim… või oot-oot: “Kui vana te olete?”

Vastasin tookord sama jahmunult, et 32, ise mõtlen, et mis see asjasse puutub. Kas teatud vanusest on neist vidinatest siis rohkem kasu või just vähem?

Mispeale tema: “Ei-ei-ei-ei-ei. Ma mõtlesin seda, et alla kaheksateist saab soodushinnaga.”

Tookord olin ma küll oma tavaliste riietega, kuigi jah, kui hästi järele mõelda, siis empiirilised andmed ütlevad, et mu tavalised ei ole piisavalt tavalised. Ja ka tookord mõistatasin, kas ma siis olen kuidagi hirmus teismelise olemisega (välimusega ei ole võimalik, mul on halle juuksekarvu mitu tükki ja paar kortsu ka, ma võin näidata!) või inimesed lihtsalt ei vaata korralikult.

Igatahes jabur, sest kolmeteistaastaselt mulle naljalt alla kahekümne ei pakutud.

*

Vabandused lugejatele, kes midagi asjalikumat ootavad, aga ma olen viimasel ajal nii palju rumalaid mõtteid mõelnud, et tarku veel ei jaksa, parem siis ei mõtle üldse ja olmetan niisama.

*

Aa. Keskea millestki (tia, kas nüüd just kriisist) lubasin ju pealkirjas ka kirjutada. Ega muud ei olnudki kui huvi, et kas see ongi keskiga, kui mind teismeliseks peetakse?

Liibuvad teksased soetasin endale hiljaaegu ka, oh õudu ja õõva.

Suvisem moe-eri

juuli 31, 2012

Pesu- ja moediskussioon siin ja seal kristalliseerisid jälle väheke moemõtteid. Ja jälle pesumõtteid.

Minu pesumõtted:

1) rinnahoidjat tasub eriti suvel vältida nii palju kui saab. Kui kaliiber lubab, siis aitab volksumise vastu liibuv maika – neile õnneks seda liivapaberit veel sisse ei panda, mis rinnahoidjatele. Kui ei luba, st ilma hakkab juba valus, siis korsett toetab õigest kohast, aga ei roni salakavalalt rinna alla nahka nülgima. No ja õige korsett käib teadupärast nagunii särgi peal, mis annab veel parema nülgimiskaitse.

Kui ilma hakkab valus ja korsetti on nagu paljuvõitu (no kuidas sa paned korseti nabapluusi alla), siis on rinnahoidjat võimalik kanda normaalselt, st nagu korsetti mullu ja muistegi (vana pilt kadus ära, nii et nüüd võtsin trupi veebilehe kostüümirubriigist), st särgi peal (mõni särk on tillukene, mahub isegi nabapluusi alla ära; ja kui ei ole, saab ju lühemaks lõigata). Väga väga naine avastas selle kuldse tõe sporditsedes juba ammu ja siis selgus, et selle peale on tulnud teisigi. Särgi peal saab kanda ükskõik kui rõvedast materjalist asju. Äkki rinnahoidja üldse leiutatigi alguses särgi peal kandmiseks, a tänapäeva inimesed on rumalad ja ei tea asju, näh, isegi korsett on palja ihu peale kolinud?

2) a kui vähegi saab, tuleb palavaga igasugune pesu endast ohutus kauguses hoida ja kapiuks enda ja pesu vahelt lukku keerata, et ta sealt selga ei pääseks. Ma saan aru, et see doktriin oleks hoomamatu mu naabripoisile ja tema sõpradele, kelle poolalastust ma ükspäev terve keskhommik köögiaknast imetleda sain – õues liikus palju päevitunud mõõdukalt musklis meheihu – nagu vaataks 1930. aastate propagandafilmi – sündsus enamasti kaitstud neutraalsete konservatiivsete bokseritega – aga nende hulgas olid ühed neoonrohelised, eriliselt liibuvad, tillukestest punastest tallajälgedest mustriga! – kas vajab mainimist, et tegemist oli tõeliselt macho-seltskonnaga? enivei, kuhu ma nüüd omadega jäingi? ahah, kui mu naabripoiss ja kompanii ja üldse, tundub, suurem osa minu linnajao meeskonnast (mismoodi peaks seda veel väljendama, nii et see ei tähendaks võistkonda – meespere? meestemest? meeskari?) võtab palavuse tulles seljast kõik peale aluspesu, siis mina soovitan vastupidist: pesu ei peaks olema mitte viimane, mis selga jääb, vaid esimene, mis seljast lendab, sest taevas hoidku, ta ju liibub ja kõik liibuvad asjad on palavaga kurjast. Ei-ei, burnus või kaftan on palju ihusõbralikum, ei liibu, ei lase päikest ligi, mida suveriietelt veel tahta. Ja kui piisavalt hästi lehvib, varjab ka igasuguse volksumise ära ja säästab neid, kelle sündsustunnet see riivaks.

Aa noh, kui pesu seisneb laias linases särgis, siis on muidugi teine asi. Sellise pesuga käiks minagi iga ilmaga.

s-l300
Mis värk on nende popkultuuri pahalastega, kes on silmaga näha hirmus ebamugavalt riides, igasuguste torkivate jubinate ja jäikade karkassidega?

Kas see peab väljendama seda, et nad vihkavad ennast ja kannavad sellepärast võimalikult piinarikkaid riideid?

Ja sedakaudu ideed, et kogu nende tigedus maailma vastu on tegelikult halvasti varjatud viha iseenda vastu?

Ja siit edasi: kas rinnahoidja on leiutatud selleks, et naised kurjade maailmavalitsejatena defineerida, sest kes muu sellist raudosadega nülgivat jurakat ikka kannaks?

Liiga tihedalt seljas istuvate ja mittevenivate ja karkassistatud riietega on jama.

Visuaalse poole pealt panin täna tähele, et kui mul on korraga nii ülemises kui alumises otsas tihedalt istuvad asjad seljas (mis ei veni eriti ka, sunnikud), paistab, nagu ma hakkaks neist välja kasvama. Hmm, võib-olla hakkangi.

Mentaalse poole pealt märkasin, et inimeste vaatlemisest või omaette mõlgutamisest ei tule midagi välja, kui mingid puurivad, torkivad ja sügelevad osad kogu aeg ise tähelepanu püüavad. Ehk siis kogesin seda, mida Umberto Eco teksapükstega taipas: miks keskajal mungarüüsse asuti, et mõttetööd teha saaks.

No ja need osad ei puurinud ja torkinud ainult füüsiliselt, jäigad osad tuletasid ühtlasi meelde, et ma olen nähtaval. Parandasid rühti ja ilmet tõenäoliselt, aga küll on tülikas käia, kui iga sammu peale peab mõtlema. Ja teisi ei saa muidugi vahtida, sest ma olen ju ise nähtaval. Ehk sama asi, mida Fritz Perls ühele oma õpilasele nina peale viskas, kui see kaebas oma tunnet, et kõik teda kogu aeg vaatavad: sul pole silmi, sa oled silmad ära kaotanud, otsi silmad üles, siis kõik enam ei vaata sind.

Paistab, et ei ole võimalik oma nähtavusest teadlik olla, ilma et silmad natukenegi küljest ära kukuks. Või olgu, päris ära ei kuku, aga muutuvad sellisteks nukusilmadeks, mille põhiülesanne on olla ilus, võib-olla isegi ilmekas, aga mitte näha.

Kui mulle jõuti ühe ööpäeva jooksul kaks korda refereerida “Rahva oma kaitse” osa, kus kaevati, et kuidas saab üks mees helkurit kanda, kui härrasmehel ei sobi ometi mingi tilbendisega ringi käia, ärkas minus moelooja ja ühtlasi võrdõiguslane – mis mõttes härrasmehed ei saagi tilbendisega ringi käia? Härrasmeestel on omad tilbendised (ja tundmused) niisamuti kui igaühel – piisab, kui pidada silmas head maitset.

Esialgu kippusin kogu loometööd oma õlule võtma (suure õe sündroom: kui mina maailma ei valitse, variseb see kokku) ja tulemused olid seetõttu – nagu liiga üheülbaliste infoallikate puhul ikka kipub olema – konservatiivsevõitu. Kuid väärivad sellest hoolimata tähelepanu.

Esiteks: loodan, et kõik härrasmehed on tuttavad sellise tilbendisega nagu lips – kui aga mõnel on selle koha peal hariduses kahjuks lünk, siis palun: selline näeb välja lips.Lips (allikalink) Mööngem, pildil kujutatud näidis täidaks ilma disaini muutmatagi vähemalt valgel ajal funktsiooni, mida ühelt helkurilt tahetaksegi – aga pidades meeles, et võimuorganid muutuvad eriti helkurivalvsaks pimedas, võib kohusetundlik kodanik a) kanda diagonaaltriibud lipsule aplikatsioontehnikas (helkurpaelaga); b) valmistada terve lipsu helkurriidest. Ilus ja maitsekas.

Kahjuks jätab see lahendus soovida külmal aastaajal – kui paljud ikka tahaks lipsu üleriiete peal kanda. Kuid pole põhjust muretseda, leidub hulgaliselt aksessuaare, mis sinna kenasti passivad ja sobivad eriti hästi auahnele või militaarselt meelestatud härrasmehele. Suurepärane esindusnägu on admiral Nelson.
Nelson ordenitega
Pilt vikipeedia vastavast artiklist.

Või miks vaadata ainult lääne poole, kui on ometi olemas kuju minu lapsepõlvest?

Õnnetud minevikuinimesed pidid rahulduma ordenitega, mis kõigest sätendasid ja läikisid, tänapäeva tehnoloogia võimaldab need koguni helendama panna. Kui kellelegi valmistab muret, et need asuvad üksnes rindkerel, seega liiga kõrgel, siis pole muret: olemas on ka Sukapaela orden. Kui selle ordu insiigniatest eeskuju võtta, saab enam-vähem kogu keha pind kaetud.

Siin jõudsid mulle juba appi paar teist pead ja meenutasid, et isegi kui selline ehismaterjal mõnele mehisele mehele liiga tilulilu tundub, siis vaevalt pettuks lakoonilises padrunivöödisainis ka kõige jõulisem macho:
Kaukaasia sõdalane padrunivööga
(jälle viki)
Või kui keegi peaks eelistama lääne eeskujusid, siis palun väga, Pancho Villa.
Pancho Villa

Selle aja peale tundusid sellised pisiasjad nagu lihtlabased nööbid juba triviaalsusena ja pähe tuli hoopis mõõgarihm – kuigi sellest sündis vaidlus, kas mõõgarihma sobib kanda ilma mõõgata. Aga miks ilma mõõgata? Võib ju võtta eeskuju 19. sajandi aadlist, kes kandis olukorras, kus relvaga käia ei sobinud, paraadmõõka, mis ei olnud relvaks kõlbulik (ning mille kohta seega relvaseadused ei kehti). Eriti hea nähtavuse saavutaks muidugi siis, kui ka mõõk ise on helkurmaterjalist.

Järgmisel päeval ilmus palju värskeid päid, mina hakkasin aga ilmutama väsimuse tundemärke ja taandusin pigem naiivse lapsesuu rolli. Sest ma jõudsin välja öelda mõtte, mis tuli pähe – ausõna – puhtesteetilisena – kui kena helkur oleks täht kuuehõlmal, ilus nagu piparkook – enne kui taipasin, et see märk on oma kultuurilise süütuse lootusetult kaotanud ja piparkooki oskan seal veel näha ainult mina koos teiste väikelastega. Järgnes kellegi arglik soovitus “aga kui seal oleks peal ka piparkoogikaunistused, äkki siis ikka oleks nagu piparkook?”, aga mina olin end vahepeal kogunud, ära häbenenud ja pakkusin, et ega täht ei ole ainuvõimalik piparkook, piparkoogist tehakse ka muid kujusid, näiteks südameid. Ja mõelda, kui tore oleks kanda just südame kohal helendavat (ja miks mitte tukslevat!) südamekujulist helkurit. “Valel kõrgusel,”, meenutasid valvsad kaaslased, “helkur peab olema puusa kõrgusel ja parem kui ikka tilbendab”. “Noh, on ju ka teisi organeid ja mõni neist on madalamal” lausus lapsesuu järelemõtlikult. Ups. Aga teisest küljest, miks mitte taaselustada mõnd esiisade aksessueerimistraditsiooni (vt pildil)? Mõelge, kui see veel helendaks!
Püksilakk. Aksessuaar, mis mitte ei sosista, vaid kisendab: “Olen mees!”

Ning viimaks – arvestades, et nooremale põlvkonnale võib kõik eelnev tunduda liiga konservatiivne – midagi alternatiivset, mis ühtlasi võimaldab rõhutada figuuri: maitsekas helendav luukeremuster.
Luukerekostüüm
(pilt jälle tasuta pildipangast)

Traditsioonilisema hoiakuga noortele soovitame jälle tuunitud, vilkuvate tuledega jalatseid.

Usun, et mõtteainet on siin nüüd juba küllalt antud, nii et langetagem eesriie mõttekoja edasise tegevuse ees – helendavate trentškotmantlite ja muu sarnase peale tulete te kõik juba isegi.