s-l300
Mis värk on nende popkultuuri pahalastega, kes on silmaga näha hirmus ebamugavalt riides, igasuguste torkivate jubinate ja jäikade karkassidega?

Kas see peab väljendama seda, et nad vihkavad ennast ja kannavad sellepärast võimalikult piinarikkaid riideid?

Ja sedakaudu ideed, et kogu nende tigedus maailma vastu on tegelikult halvasti varjatud viha iseenda vastu?

Ja siit edasi: kas rinnahoidja on leiutatud selleks, et naised kurjade maailmavalitsejatena defineerida, sest kes muu sellist raudosadega nülgivat jurakat ikka kannaks?

Liiga tihedalt seljas istuvate ja mittevenivate ja karkassistatud riietega on jama.

Visuaalse poole pealt panin täna tähele, et kui mul on korraga nii ülemises kui alumises otsas tihedalt istuvad asjad seljas (mis ei veni eriti ka, sunnikud), paistab, nagu ma hakkaks neist välja kasvama. Hmm, võib-olla hakkangi.

Mentaalse poole pealt märkasin, et inimeste vaatlemisest või omaette mõlgutamisest ei tule midagi välja, kui mingid puurivad, torkivad ja sügelevad osad kogu aeg ise tähelepanu püüavad. Ehk siis kogesin seda, mida Umberto Eco teksapükstega taipas: miks keskajal mungarüüsse asuti, et mõttetööd teha saaks.

No ja need osad ei puurinud ja torkinud ainult füüsiliselt, jäigad osad tuletasid ühtlasi meelde, et ma olen nähtaval. Parandasid rühti ja ilmet tõenäoliselt, aga küll on tülikas käia, kui iga sammu peale peab mõtlema. Ja teisi ei saa muidugi vahtida, sest ma olen ju ise nähtaval. Ehk sama asi, mida Fritz Perls ühele oma õpilasele nina peale viskas, kui see kaebas oma tunnet, et kõik teda kogu aeg vaatavad: sul pole silmi, sa oled silmad ära kaotanud, otsi silmad üles, siis kõik enam ei vaata sind.

Paistab, et ei ole võimalik oma nähtavusest teadlik olla, ilma et silmad natukenegi küljest ära kukuks. Või olgu, päris ära ei kuku, aga muutuvad sellisteks nukusilmadeks, mille põhiülesanne on olla ilus, võib-olla isegi ilmekas, aga mitte näha.

Kui mulle jõuti ühe ööpäeva jooksul kaks korda refereerida “Rahva oma kaitse” osa, kus kaevati, et kuidas saab üks mees helkurit kanda, kui härrasmehel ei sobi ometi mingi tilbendisega ringi käia, ärkas minus moelooja ja ühtlasi võrdõiguslane – mis mõttes härrasmehed ei saagi tilbendisega ringi käia? Härrasmeestel on omad tilbendised (ja tundmused) niisamuti kui igaühel – piisab, kui pidada silmas head maitset.

Esialgu kippusin kogu loometööd oma õlule võtma (suure õe sündroom: kui mina maailma ei valitse, variseb see kokku) ja tulemused olid seetõttu – nagu liiga üheülbaliste infoallikate puhul ikka kipub olema – konservatiivsevõitu. Kuid väärivad sellest hoolimata tähelepanu.

Esiteks: loodan, et kõik härrasmehed on tuttavad sellise tilbendisega nagu lips – kui aga mõnel on selle koha peal hariduses kahjuks lünk, siis palun: selline näeb välja lips.Lips (allikalink) Mööngem, pildil kujutatud näidis täidaks ilma disaini muutmatagi vähemalt valgel ajal funktsiooni, mida ühelt helkurilt tahetaksegi – aga pidades meeles, et võimuorganid muutuvad eriti helkurivalvsaks pimedas, võib kohusetundlik kodanik a) kanda diagonaaltriibud lipsule aplikatsioontehnikas (helkurpaelaga); b) valmistada terve lipsu helkurriidest. Ilus ja maitsekas.

Kahjuks jätab see lahendus soovida külmal aastaajal – kui paljud ikka tahaks lipsu üleriiete peal kanda. Kuid pole põhjust muretseda, leidub hulgaliselt aksessuaare, mis sinna kenasti passivad ja sobivad eriti hästi auahnele või militaarselt meelestatud härrasmehele. Suurepärane esindusnägu on admiral Nelson.
Nelson ordenitega
Pilt vikipeedia vastavast artiklist.

Või miks vaadata ainult lääne poole, kui on ometi olemas kuju minu lapsepõlvest?

Õnnetud minevikuinimesed pidid rahulduma ordenitega, mis kõigest sätendasid ja läikisid, tänapäeva tehnoloogia võimaldab need koguni helendama panna. Kui kellelegi valmistab muret, et need asuvad üksnes rindkerel, seega liiga kõrgel, siis pole muret: olemas on ka Sukapaela orden. Kui selle ordu insiigniatest eeskuju võtta, saab enam-vähem kogu keha pind kaetud.

Siin jõudsid mulle juba appi paar teist pead ja meenutasid, et isegi kui selline ehismaterjal mõnele mehisele mehele liiga tilulilu tundub, siis vaevalt pettuks lakoonilises padrunivöödisainis ka kõige jõulisem macho:
Kaukaasia sõdalane padrunivööga
(jälle viki)
Või kui keegi peaks eelistama lääne eeskujusid, siis palun väga, Pancho Villa.
Pancho Villa

Selle aja peale tundusid sellised pisiasjad nagu lihtlabased nööbid juba triviaalsusena ja pähe tuli hoopis mõõgarihm – kuigi sellest sündis vaidlus, kas mõõgarihma sobib kanda ilma mõõgata. Aga miks ilma mõõgata? Võib ju võtta eeskuju 19. sajandi aadlist, kes kandis olukorras, kus relvaga käia ei sobinud, paraadmõõka, mis ei olnud relvaks kõlbulik (ning mille kohta seega relvaseadused ei kehti). Eriti hea nähtavuse saavutaks muidugi siis, kui ka mõõk ise on helkurmaterjalist.

Järgmisel päeval ilmus palju värskeid päid, mina hakkasin aga ilmutama väsimuse tundemärke ja taandusin pigem naiivse lapsesuu rolli. Sest ma jõudsin välja öelda mõtte, mis tuli pähe – ausõna – puhtesteetilisena – kui kena helkur oleks täht kuuehõlmal, ilus nagu piparkook – enne kui taipasin, et see märk on oma kultuurilise süütuse lootusetult kaotanud ja piparkooki oskan seal veel näha ainult mina koos teiste väikelastega. Järgnes kellegi arglik soovitus “aga kui seal oleks peal ka piparkoogikaunistused, äkki siis ikka oleks nagu piparkook?”, aga mina olin end vahepeal kogunud, ära häbenenud ja pakkusin, et ega täht ei ole ainuvõimalik piparkook, piparkoogist tehakse ka muid kujusid, näiteks südameid. Ja mõelda, kui tore oleks kanda just südame kohal helendavat (ja miks mitte tukslevat!) südamekujulist helkurit. “Valel kõrgusel,”, meenutasid valvsad kaaslased, “helkur peab olema puusa kõrgusel ja parem kui ikka tilbendab”. “Noh, on ju ka teisi organeid ja mõni neist on madalamal” lausus lapsesuu järelemõtlikult. Ups. Aga teisest küljest, miks mitte taaselustada mõnd esiisade aksessueerimistraditsiooni (vt pildil)? Mõelge, kui see veel helendaks!
Püksilakk. Aksessuaar, mis mitte ei sosista, vaid kisendab: “Olen mees!”

Ning viimaks – arvestades, et nooremale põlvkonnale võib kõik eelnev tunduda liiga konservatiivne – midagi alternatiivset, mis ühtlasi võimaldab rõhutada figuuri: maitsekas helendav luukeremuster.
Luukerekostüüm
(pilt jälle tasuta pildipangast)

Traditsioonilisema hoiakuga noortele soovitame jälle tuunitud, vilkuvate tuledega jalatseid.

Usun, et mõtteainet on siin nüüd juba küllalt antud, nii et langetagem eesriie mõttekoja edasise tegevuse ees – helendavate trentškotmantlite ja muu sarnase peale tulete te kõik juba isegi.

Leidsin ühe blogija poolt viiekümnendate pildiseeria: Diori modellid Hruštšovi-aegses Moskvas. Kurb ja kõhe hakkas vaadates (aga ilusad riided olid!), ma muutusin isegi veidi ülearu melodramaatiliseks ja mõtlesin kurvalt, kuidas nälgivad moskvalased vaatasid vesise suuga ilusaid kallilt riides modelle – kuigi Hruštšovi ajal ei olnud üldse kõige hullem aeg, suured nälgimised jäid selleks ajaks juba paariteist-paarikümne aasta taha.

Kusjuures ma olen ju ise peaaegu selline moskvalane olnud ja see polnud üldse nii hirmus, vastupidi, ilusatest riietest unistamine oli päris mõnus. Ega ma ei olegi kunagi sellest kontseptsioonist hästi aru saanud, et millegi ihaldamine paneks kannatama. Kuidas ta siis paneb, kui nii huvitav on.

Igatahes meenus kaheksakümnendate lõpp, kui ma vaatasin häälerühmanaabri teksaseelikut ja oleks ka ise hirmsasti teksaseelikut tahtnud. Ja siis tuli juba perestroika, kooperatiivid ja värk, riideid hakkas saada olema – ja mina vaatasin neid poes ja mõtlesin rõõmsalt, et mõtle, ma saan poodi minna ja riideid osta, ainult raha oleks veel vaja. See rõõm ei ole muide siiamaani üle läinud ja tänapäeva kaltsukaajastul ei lähe selleks isegi raha eriti vaja. Teine suur rõõm oli see, et kooperatiivid tegid kõikvõimalikke vahvleid ja see, et ma sain iga päev putkast sefiirivahvlit või koguni vahvlijäätist osta, oli ikka paras paradiis. Ja vahvlijäätisel ei olnudki enam tunniajane järjekord, kujutage ette!

Kui A. seda riidejuttu praegu loeks, tõmbuks ta morniks, sest tema eelistaks, et majapidamises oleks hästi vähe asju (aga hästi ilusad), ja ohkab kurvalt, kui ma tulen uue raamatu või seelikuga koju. Aga ma ei tahaks ikkagi uute seelikutega tulemist päris maha jätta, sest isegi praegu, kus mul on juba palju riideid, on mul oma ilusate riiete üle naeruväärselt hea meel. Ja see pole veel ainuke selline asi, ma tegin ükspäev isegi väikses nimekirja nendest labastest asjades, mille üle mul naeruväärselt hea meel on: ilusad riided; see, et ma jaksan viimasel ajal kogu aeg head süüa osta; ilusad uued veiniklaasid; see, et ma olin üldarvestuses Tartu esikümnes, hee, hee, olgugi et sedapuhku ilma roosa minikleidita, aga vähemalt ikka ausa amatöörina.

Vat nii primitiivne inimene olen.

Mis Diori-juttu puutub, siis tegelikult sattusin selle peale Hundi ulu blogis, mille ma pean juba kas või sellepärast ära märkima, et ma ei tea ühtegi teist blogijat, kelle seisukohtadega mul nii sageli lahkarvamus oleks ja kes sealjuures enda vastu nii suurt lugupidamist ärataks. Hundi ulu pool mõtlen ma, et “ahah, see on tema arvamus, aga minu oma on teistsugune”. Mõne teise tegelase puhul hakkan kohe verist vahtu suust välja ajama ja “umbluu, umbluu” karjuma. Hea näide sellest, et “kuidas” on sama oluline kui “mis”, kui tahta vestlust tsiviliseeritud tasemel hoida.

—————————————————————-
PS – too Savoir-faire blogi (kus need Diori-pildid olid) on ka muidu päris kena, pean vist A.-le soovitama, saab meestemoest lugeda (ja mina ei olegi joodiknaine*, nii et ega ka tal millegi üle nuriseda ei ole).

* Meestemood, joodiknaine – tänane viktoriiniküsimus: kas keegi tundis allusiooni ära?

Tibijutt

mai 11, 2011

Nii-nii. Joon muudkui õlut, vaatan televiisorit ja proovin pesu selga.

Mis on tegelikult pigem kullatud pilt, sest suurem osa ajast ma viimasel ajal ikkagi tõlgin, silm punnis, või loen, silm punnis, vanu tantsukäsikirju. Aga vahepeal juhtuvad ka need asjad vahele.

Punkt nimega õlu: ma olen väga õnnelik, et ometi kord on Eestis lahjat õlut tegema hakatud. Mulle meeldib väga õlut juua, ma jooks kogu aeg õlut, liiatigi paistab see olevat ainus asi peale tablettide, mis allergilise köha ära võtab, aga kogu aeg purjus ei taha ju olla ja no maksast hakkab ka kahju, ikkagi nagu oma. Katsetasin sellepärast üksvahe kõik alkoholivabad õlled läbi ja mis sa teed, ükski ei olnud õlle maitsega, välja arvatud venelaste Baltika ja seegi ainult õige natuke. Aga see 2,5 kraadine alekokk maitseb küll õlle moodi, mis tähendab, et ma saan nüüd endale kaks korda rohkem õlut lubada kui siis, kui ainsad normaalse maitsega õlled olid viie kraadi ringis.*

Punkt pesu: ma püüan täiskasvanud naiseks hakata ja vähemalt vahel rinnahoidjaga ringi käia, aga otsingute käigus tuleb küll vahel tunne peale, et muidu ei saa, kui õmbleja juures teha ei lase. Vahel on kõik tugikonstruktsioonid vales kohas ja puurivad ennast mulle lihasse ja luusse, vahel on riie tihedalt ümber sealt, kust ei ole vaja, ja lotendab sealt, kust peaks ümber olema. Sellega ma isegi lepiks, sest inimesi on igasuguse kujuga ja ju siis need mudelid, mis niiviisi käituvad, on mõeldud teise kujuga naistele, näiteks sellisele, kelle rinnad kasvavad nii keskel, et peaaegu piisaks neile sinna peale ühest torbikust. Suure tuhnimisega õnnestus paar tükki leida, mis enam-vähem selga sobisid ja millest natuke tolku ka oli – ja võib-olla õnnestub kontepuurivad karkassid kunagi unustada (näiteks kasvatan endale rinnaku peale kaitsva kondi, mis valu ei tunne) või tugikaartel salaja ülemine ribisid puuriv ots maha saagida – aga miks on vaja need nii rõvedast materjalist teha, aru ma ei või?

Ma ei pea silmas pitsivahtu, sest selle saab funktsionaalsele osale külge panna nii, et seestpoolt ei tunnegi. Ma mõtlen seda fenomeni, et pealtnäha täiesti viksil puuvillasel pesul, millel on VÄLJASTPOOLT isegi tugikaared puuvillasega kaetud, ja võib-olla, oh õnne, isegi seestpoolt suurem osa puuvillane, on just kõige kõvemad osad ja kõik see, mis kõige kõvemini vastu ihu käib, kaetud sünteetikaga ja mitte mingi mõnusa sukapüksimikrokiuga, vaid eriliselt karvase ja torkiva sünteetikaga, mis nülib paari tunniga naha maha.

Mingi Opus Dei vandenõu või, et nii kui naised vähegi edevaks lähevad, näiteks tahavad pesu kanda, siis tuleb kohe iseenesest jõhvsärk selga?

Või siis järjekordne tõend minu hüpoteesile, et tänapäeva maailmas meheks sünnitakse, naiseks saadakse – läbi piinarikaste initsiatsiooniprotseduuride, mis sisaldavad kuuma vaha ja aeglast nülgimist.

Televiisor. Mina vaatasin täna telekavast, et ahah, midagi pole vaadata, tore, pole mingeid kiusatusi, võib rahulikult tööd teha. Ja jõudsin koju ja leidsin A. euroviisu eelvooru vaatamas. Ma siis kuulasin ka poole kõrvaga ja vähemalt esimesel kolmel laulul olid laul ja saatepartii üksteise suhtes häälest ära.

Selle peale lülitasin ma oma kõrvad natukeseks ajaks välja ja lugesin “Ämblikmeest”, aga kui ma hiljem uuesti kõrvad õieli ajasin, oli paremini häälde läinud. Ja kui lõpuks igast loost väike jupp lasti, olid nagu kõik enam-vähem hääles või vähemalt mitte nii süstemaatiliselt häälest ära kui alguses. Ka need esimesed kolmkond lugu.

Küsimus: kas a) helitehnika moonutas esimeste lugude ajal laulu/saatepartiid nii, et see sõitis veerand tooni mööda (kas helitehnika saab niiviisi kõrgusi moonutada?), aga hiljem said tehnikud veast aru ja parandasid ära;
b) osa helitehnikat oli esimeste lugude ajal osalt üldse maas ja lauljad saatepartiid sama hästi kui ei kuulnud, nii et nad vaesekesed pidid umbkaudu laulma ja oma absoluutset kuulmist ja lihasmälu testima, aga hiljem said tehnikud veast aru ja parandasid ära;
c) minu kõrvad olid esimeste lugude ajal veel puhtad ja rikkumata, aga hiljem oli Eurovisiooni kuri võim neile juba mõjunud, Ämblikmehe kaitsvast väest hoolimata?

Mis muidu televiisorisse puutub, siis olen ma omandanud suure osavuse filmitutvustuste lugemise alal: kui A. valib filmi, siis ta enamasti pettub, aga kui mina valin filmi, jääme enamasti mõlemad rahule. Sedapuhku võin uhkustada sellise saavutusega: esiteks ei lasknud ma ennast heidutada “Home Fries” ametlikust žanrimääratlusest (romantiline komöödia – kas ma pole vapper?) ja pürgisin teadmiste rajal edasi; teiseks ei lasknud ma end pimestada madalast IMDB reitingust ja lugesin ka arvustusi. Noh ja sellest juba piisas, et filmile võimalus anda. Ma arvan, et võin seda soovitada paljudele omasugustele (väike näide: üks jubedamaid filme, mis ma näinud olen, on “Südamesõbra laulatus“, ma ei saa siiamaani aru, miks ma ta lõpuni vaatasin – ja tal on suhteliselt kõrge reiting, maailm on hukas – ja üks tüütumaid filme on “Unetus Seattle’is“). Pmst ma saan aru, miks teda nii madalalt hinnatud on, või õigemini ma usun mitme arvustaja arvamust, et romantilise komöödia tüüppublik oli sellest šokeeritud, aga filmi õige publik ei julgenud sellise reklaami** peale vaatama minna. Selle peale nägin ma vaimusilmas kohe stseeni, kuidas Kevin on Brittany kinno viinud plikade filmi vaatama ja ütleb helikopteriga tulistamise koha peal “Cool”, mispeale Brittany karistab teda kohe kasvatusliku hoobiga ribidesse. Ja Kevin ei saa millestki aru, sest see pidi ju chick movie olema.

Kiitvad arvustajad võrdlesid seda enamasti Coenite loominguga, minu settinud mulje on “umbes nagu “Twin Peaks”, kui see oleks lühem ja komöödia ja kõik oleks omavahel suguluses (nagu Eesti külaelus)”. Võib-olla tõi Lynchiliku nüansi sisse muidugi jõletu blondeeritud emakuju, vrd “Wild at Heart“. Ausalt, need emad oleks nagu õed. Äkki ongi.

—————————————————————————————————————–
* Ma olen kuulnud kõvasti nuttu ja hala, kui õudne elu on Rootsis, kus toidupoest saab ainult kuni kahekraadist õlut, aga mitte kunagi nuttu ja hala, kui õudne elu on Eestis, kus mitte kuskilt ei saa – või siis praeguseni ei saanud – vähem kui neljakraadist õlut. Ma järeldaks, et nutt ja hala on ühekülgne.

** Jälle üks juhtum, mis paneb mõtlema, kes küll filmitutvustusi koostavad ja mis meetodiga. Keegi luges sisukokkuvõtte läbi, vaatas, ahah, Luke Wilsoni tegelane armub Drew Barrymore’i tegelasse, ahah, romantiline komöödia?

Vabanemine siidsukkade abil

detsember 20, 2010

Jäin lugema Kunnuse blogisabavestlust Birk Rohelennu üle. Vastav arvustus sattus mulle Sirbis juba enne ette, Kunnus on oma poleemilisuses paeluv kirjutaja, kuigi midagi jäi selle arvustuse juures mind häirima, mitte seoses Rohelennu raamatutega, mida ma ei ole lugenud, vaid arvustuse enda tooniga. Aga äkki jõuan sellega kunagi hiljem tegeleda. Praegu tuletas ühe blogisabas toodud tsitaadi teema – vabanemine ilustumise läbi – meelde paari varem silma jäänud asja.

Üks oli puhas meelelahutusfilm “Siidsukad”, “Ninotchka” muusikalversioon. Kui nii algse filmi kui ka muusikali teema oli “armastus päästab naise ideoloogia kütkest”, siis vähemalt minu mäletamist mööda käis võrgutamine “Ninotchkas” üleüldse meeleliste naudingute kaudu – võluv kaaslane, hea söök ja nii edasi. “Siidsukkade” võrgutuse pöördepunkt on aga stseen, kus kangelanna – siiani mustades paksudes praktilistes sukkades, madalates kingades, sviitris – paneb selga korseti, jalga siidsukad ja nii on ta meelelisus ja tundeelu jäädavalt vabastatud, väikesest tagasilangusest hoolimata. Mõtlesin, kanäe, küll on naist lihtne vabastada: kord võtad korseti seljast, kord paned selga, kord tõmbad sukad jalga, kord viskad jalast ja asi vask. Selle mõttega meenus ka üks teine, kaalukam film “Now, Voyager”, kus varases keskeas naine emantsipeerub oma türanliku ema käpa alt, mida väljendab see, et ta kitkub oma kulmud, asendab vormitu ja moetu kleidi ilusamaga ning praktilised kingad kõrgekontsalistega.

See vabanemistehnika tundus olevat nii pentsikus vastuolus kunagise reformkleidiliikumise või rinnahoidjate põletamisega, aga nende filmide kontekstis isegi mõttekas. Esimese filmi väärtusehierarhia ongi traditsiooniline, kus parim karjäär on rikast meest armastada ja temaga abielluda, välja arvatud naistel, kellel puuduvad selleks loomulikud eeldused ehk piisavalt kena välimus, et rikastele meestele meeldida – ja rõhuv diktatuur on peategelase suurepärased loomulikud eeldused sinnamaani maha surunud, rääkimata sellest, et diktatuur on ka puritaanlik ega soosi meelemõnusid üldse. “Now, Voyager” on põnevam, selle peategelane küll avastab tuunitud välimuse abil oma seksuaalsuse ja atraktiivsuse, aga kui vaadata, kuidas tal edasi läheb, siis näikse uus imago kokkuvõttes olevat pigem vahend, mille abil integreeruda ühiskonda, kust ema teda eemal on hoidnud, või isegi lihtsalt märk, mis tuletab talle endale vastavastatud ühiskonnakõlbulikkust meelde (sest ema sisendas talle pidevalt nii seda, et ta on lootusetult kole, kui ka seda, et ta on napakas ega saa millegagi hakkama). Viimaks on õnnelik lõpp, mille peategelane saavutab, ju see, et ta leiab lapse, kelles tunneb ära varateismelise iseenda ja saab niiviisi laps-iseennast tagantjärgi aidata, mitte abielu mehega, kelle ta oleks kitkutud kulmude maagia abil kätte püüdnud.

Aga kui “Mina, Mortimeri” kirjakoht esindab ühest otsast justkui emantsipatsiooni ja vastuhakku ühiskonnale, samas täpselt samade vahenditega (uued riided, moodne soeng), millega neis filmides küll soorollidega konformeeruti, küll ühiskonnaliikmeks hakati, on asi väheke nihkes küll.

Katkendid:

Ema joonistas sõrmega lauale lillekesi. Tal oli uus soeng. Pikad juuksed olid kadunud, Mortile vaatas vastu tütarlapselik lühike sasipea.[…]
„Emal on teksased jalas,“ tõdes Mort üllatusega. Tema alateadvuses kivistunud kujutus emast jakis ja seelikus või lillelises kleidis oli ühtäkki põrmustatud. See siin oli midagi täiesti uut.
[…]
„[…] Ma ei suutnud enam millesegi uskuda… Kuni tuli Ashton.“ Ema naeratas õrnalt, tütarlapselikult. „Ja mul oli tunne, nagu oleksin ma uuesti ellu ärganud… Ma tundisin, Mortimer, ma tundsin jälle armastust! Ja see oli nii imeline.. et kõik muu tundus selle kõrval tähtsusetuna. […]“
[…]
„Ma kavatsen elama hakata,“ ütles ta Mortimerile.
Ema oli suureks kasvanud.

Või kas ongi nihkes? On ju täiesti olemas žanr, mille loogikas on igati aktseptaabel vabanemisvariant pääseda ebameeldiva mehe käest meeldiva mehe kätte. Ma oleks nagu isegi paari sellist filmi näinud. Ei või pead anda, kas Cartlandil on just sellist süžeed, aga Agatha Christiel on minu mäletamist mööda ette tulnud, kui ta võtab vahel heaks kriminullistoori vahele “suhetest” kirjutada.

***

Nii või teisiti, “Now, Voyager” äratas minus tookord vaatamise aegu taas selle kiiksu, mis mul vahetevahel peal käib – kontaktipüüd oma sisima tibiga. Ainult et siiamaani iga kord, kui ma sellega midagi praktikas olen püüdnud ette võtta, on mul ikka enne keel vesti peal, kui korralik tibipersona valmis on saanud. Lõpetan ikka mugavate kingade ja paksude sukkadega, sest tavaline mina karjub tibi maha: “nende kontsadega ei saa ju käia” ja “muidu hakkab ju külm”. Tibi on aga maha surutud ja mine tea, mis musti tegusid ta seal salajas veel tegema hakkab.

————————————————————————————————————————————————

Siit saab näha, millised olid “Siidsukkade” kangelanna ametlikult ebaseksikad riided, edasi toimub aga juba vabanemine.

————————————————————————————————————————————————

Hah, praegu jõudis see, mis mulle ennist arvustuses vastu hakkas sõnadesse: Kunnus omistaks justkui autorile hoiakut “eneseteostus on etem kui teisest hoolimine”, aga ma ei ole sugugi kindel (tõsi, ikka raamatut lugemata, aga kes siis ei kõneleks raamatutest, mida ta pole lugenud), kas selline hoiak on seal olemas. Mulle jääb Kunnuse toodud tsitaatidest (ja varem Elli toodutest, mis on veidi pikemad) pigem mulje, nagu oleks autori vastandpaar hoopis eneseteostus laste kaudu vs. eneseteostus… näiteks romantilise armastuse kaudu, millest ta eelistaks viimast kui vahetumat. Stiili- ja maitseküsimused on juba teine asi.

————————————————————————————————————————————————
Võimalik, et mind mõjutab mu esimene võõrkeel, kus üks ja sama sõna tähistab maailma ja seltskonda, sedakaudu toob ta mulle meelde ühiskonna – niiviisi vaadates on mis tahes konventsionaalne, le monde’i meeleheaks tehtud teostus (olgu või eneseteostuse nime all, olgu selleks perekonna või noore armukese pidamine) paratamatult selle maailma vürsti teenimine; teine asi on kutsumuse teostusega (olgu või eneseteostuse nime all).

Riietumise peen kunst

oktoober 10, 2009

Sai alles Punase Hanrahani pool suud pruugitud, kuidas ma tunnen ennast Pärnus ja Tallinnas (kohati häirivalt) silmatorkavana ja Viljandi folgil jälle mõnikord lausa nähtamatuna, ja et kuidas see näitab, et olen Tartu riietumiskoodiga nii ära kohanenud, et doseerin oma silmatorkavust ja nähtamatust adekvaatsemalt.

Üleeile võttis mul nööbist kinni keegi naaber (aga seda ei suuda ma ikka koju ajada, mis majast ja kui kaugelt) ja uuris, kuidas mu hoovinaabrid oma koera peavad, et see nii palju haugub ja ulub.
Koerajutt räägitud, küsib reipalt: “Te töötate Vanemuises, eks ole?”
Mina: “Mömm… mömm…. ei tööta, kodus töötan.”
Tema: “Ma olen ikka vaadanud, et te lähete õhtul välja, ja teatrisse minnakse ju õhtul tööle.”
Mina: “Ei, ma annan vahel tantsutunde ja pealegi, kui ma olen päev otsa kodus tööd teinud, siis juhtub, et on õhtul vaja hoopis poodi minna.”
Tema: “Ei, muidugi, muidugi. Aga ma mõtlesin, et näitlejad on sellised julged ja teie olete ka selline julge. Riietumise mõttes, tähendab.”

Vat nii. Enda teadmata olen inimestele põnevust pakkunud. Meeldiv üllatus on see, et võõralt inimeselt võib tulla sellist tähelepanu, mis on täitsa positiivne – mind positsioneeriti nähtavasti Teisena, aga mitte halvana ja nähtavasti ka mitte hirmuäratavana, kui juttu julgetakse teha.

Mis ma nüüd öelda tahtsingi – seda, et tuleb välja, et ma olen ka suht tuttavas kontekstis nähtavam, kui ise arvasin. Teisest küljest ei pea vist doosi ka vähendama, sest tuleb välja, et õnnetusi see kaasa ei too.

Mis meenutab omakorda seda argipsühholoogilist nõksu, et ebakindlas tujus on kõige turvalisem ennast hästi silmatorkavalt riide panna – muidu hakkaks mõtlema, et nad nagunii kõik vahivad ja misasja nad vahivad, eks ma ole endale vist muna kõhu peale ajanud ja püksilukk on lahti, aga kui ikka tõsiselt imelikult riides olla, siis on kohe teada, misasja nad vahivad.

Hanrahan küsis argimälestusi ja neid tuli mul kommentaari jaoks ebaviisakalt palju pähe, nii et saavad stiihilises järjekorras siia:
valged sokid mustade mokassiinkingadega paljudel meestel jalas.
Organiseerunud kurjategijaid kutsuti permikateks, väidetavalt pidi üks nende tunnus olema lahtised tossupaelad, mis pidi näitama, et neil pole vaja jala käia (vrd lootosejalakesed).
Kõigi riiete õlad olid patšokkidega.
Pooled mu klassi tüdrukud tegid endale vahvlilokke ja läksid üheksakümnendate tulles tasapisi pikkade keemiliste lokkide peale üle. Üheksakümnendate alguses oli üks tüüpiline tüdrukute koolimood läikivad retuusid, mille peal käis suur lotendav eredavärviline pluus. Ma ise olin siis juba küllalt kunstnik, et käia ebameinstriimilt väga lotendavate sinisekirjude Sangari pükste, isa vana ruudulise jaki, erakordselt kirju T-särgi, ema vana puuni kaabu ja vanaema vanade seitsmekümnendate tossudega. Selle ülbe boheemivälimuse varjus peitis ennast inimene, kes salaja kodus enda värvimisega katsetas, aga kunagi huulepulgaga suule pihta ei saanud. Siiamaani eriti hästi ei saa.

Tavalised inimesed hakkasid esimest korda välismaale saama. Välismaal oli enamasti vaene olla.

Balti jaama ümbruses müüdi kõikvõimalike täidistega vahvleid, üks levinumaid oli šokolaadiga ülevalatud maisipulgatäidis. Ja suhkruvatti oli kah mõnevõrra igapäevasemalt näha kui praegu.
McGuiveri seriaal oli tegija ja üks mu klassiõde võitis klassis populaarsust sellega, et oskas klaveril mäkaiveri tunnusmuusikat mängida.

Koolis esitas õppealajuhataja, kes alles paar aastat tagasi oli karjunud, kui keegi NSVL hümni peale püsti ei tõusnud, härdaid isamaalisi kõnesid.

Ma käisin talongiajal mingit peaaegu magusat kondiitrisaia leiva pähe ostmas, sest leivatalonge ei olnud nii palju, et isu oleks täis saanud, kuigi me vahetasime oma viina-, suhkru- ja suitsutalongid enamjaolt leivatalongideks.
Ja talongid anti tohutu laudlinana, kus igal talongil oli number ja see, mis numbri eest mida saab, muutus pidevalt.
Hakkas saabuma humanitaarabi ja siginesid esimesed tänapäevased kaltsukad. Ma mäletan seda õnne, et nüüd saab riideid osta.
Siginema hakkas eraettevõttest kohvikuid jm söögikohti, see oli kohutavalt põnev ja kõik saiad ja koogid tundusid kohutavalt head.

Ja üldse oli äkitselt hästi palju lubatud, mis enne oli keelatud, ja see kõik oli muidugi väga huvitav, nii et korraga said väga populaarseteks ja progressiivseteks teemadeks missivalimine, MRP, alternatiivravi, kirikuskäimine, porno, isamaalised laulud ja astroloogia.

________________________________________
Vaatasin, et samal teemal on juba mitu aastat tagasi kirjutanud ebalogaalne
ja siin on jälle suurepärased illustreerivad fotod ja
siin moeülevaade.