Käisin umbes kuu aega tagasi korra arsti juures ja sain maskikandmise kogemuse kätte. Mulle pakkus see ootamatut naudingut, mis siis, et palav, ma muutusin seal maski taga lausa eufooriliseks – kuigi oma rolli võis mängida ka magamatus, arsti juurde peab ju imelikul kellaajal minema -, silmad lõid särama, lausa sedavõrd, et röntgenoloog hindas mind tükk maad nooremaks ja seletas ise: “Teil on noore inimese silmad” (kõigi magamatussiniste silmaalustega!). Nautisin, et saan ringi käia, ringi vaadata ja keegi ei näe, mis nägu ma olen. Teised, keda ma vaatasin, olid muidugi sama maskeeritud, aga sellega, et ma teiste nägusid ei näe, olen ma harjunud, selle nimi on tavaelu. Nüüd oli seis lihtsalt võrdsem.

Nähtamatusele kõige lähem olek, mida ma kogenud olen. Ei tea, kas peaks enda kohta mingeid järeldusi tegema.

Mul oli ka koroona-distantsist raske ümber harjuda, palju raskem kui distantseeruma hakata, võib-olla samal põhjusel: distantseeritud elu tähendas, et vaatan maailma eemalt, läbi ekraani, ise nähtamatuks jäädes, välja arvatud need harvad korrad, mil ma veebikaamera sisse lülitan või ep-ga koera jalutan. Uuesti tavaelu alustades ei saanud ma enam kuidagi aru, kuidas ma enne jaksasin igal pool käia, kõike teha ja kõigiga suhelda. Kusjuures ma ei alustanud üldse kõike korraga, ainult pooles vinnas.

Aga võib-olla oli süüdi see, et koroona-ajal harjusin töid vastu võtma selle arvestusega, et mul pole vaja kuskil käia, ja pärast ei osanud kohe koguseid vähendada.

*

Frieda kirjutas, et 30% hapukoort enam ei leia. Mina olen praeguseks juba kolme eri keti poest otsinud tortelliine ja mida pole, seda pole. Vanasti olid nad küll kallivõitu, aga täitsa tavaline makaronisort. Või kui teistpidi vaadata, siis üks võõrapärasem pelmeenisort, rõngakujulised pelmeenid.

*

Jaanilaupäev oli meil selline vaikne ja viisakas vanainimeste oma – veetsime õhtupooliku kutsuga jõe ääres ja jõe sees, vesi oli mahe, pärast jõime Ep. ja Haldjaga verandal õlut, A. tegi vanas pesumasina trumlis natuke hõõguvaid süsa, et me saaks vorsti sussutada. Järgmisel päeval oli mul kahest õhtul söödud grillvorstist kohutav lihasöömise pohmakas, õigust öelda hakkas juba õhtul raske tunne. Õllest ei saanud olla, õlu oli alkovaba. Mu organism on varemgi vahel märku andnud, et liha ei ole ikka õige toiduaine, liha on maitseaine. Kanale ja kalale teeb (esialgu?) erandi.

Teine söögitähelepanek: olles maitsnud trühvliõli, trühvliäädikat (täpsemalt crema di balsamico‘t) ja trühvliga määrdejuustu, hakkan nüüd trühvliga vorsti näkitsedes jõudma järeldusele, et mulle vist trühvlid ei maitse. Päris kindel veel pole ja veel vähem kindel on see, et see ei muutu, järsku on see üks neid õpitavaid naudinguid, ega ka õlu mulle kohe ei maitsnud. Võimalik ju, et häda on lihtsalt vorstis – määrdejuustust tegelikult paha mälestust ei jäänud (aga seal oli mingit eristuvat maitset üldse vähe); äädikast jäi vänge mälestus, aga balsamico-kontsentraat oleks ka üksi vänge. Ja õli oli tegelikult päris hea (aga seal ei pruukinud päris trühvlit ollagi, järsku oli ainult essents). Ootame ja vaatame, esialgu tundub söömise jaoks kuidagi liiga lillelõhnaline (ütlen mina, kes ma joon vahel meeleldi lavendliteed, nõustun sööma roosisiirupit ja roosikomme).

*

Kui juba roosidest juttu tuli: sügisel lõikamata jäänud roos on kasvanud inimesekõrguseks – täna oleksin saanud lausa pilti teha roosist ja (täiskasvanud) inimesest, kellel ta on üle pea, minust jääb paar sentimeetrit veel maha – ja kasvatanud hulgaliselt õienuppusid, millest seitse tükki on nüüd äkiste lahti läinud ja vihmamärjaks saades selle roosipuu peaaegu külili kaalunud. Panin talle esialgu ühe reha toeks, see oli esimene toikakujuline asi, mis mulle kätte sattus. Aga mõne lehe kallale on tulnud elukad, kes on vist roositirdid, nähtavasti sooja talve kõrvalmõju. Ma loobin neid kohvipaksuga, kui Coca-Cola Zero pidavat satikate vastu aitama, siis kohvipaks võiks ju ka.

*

Vanasti olin ma suht stiilipuhta pirnikujulise kehaehitusega. Või siis vetsuukse-naiskolmnurga kehaehitusega. Nüüd keskeas oleks lisandunud rasvkude nagu peamiselt rinnapartiisse kolinud; see nali on juba paar aastat kestnud ja ma pole ikka veel õppinud riides käima (kohe meenub kunagise riietumismeemi küsimus “kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?”, ikka, ikka, nagu ma varemgi kirjutanud olen, seekord küll teises võtmes). Eriti leitsakuga, kui ei saa kanda nii tihedaid materjale, mis kataks kõike küllalt siivsalt ka siis, kui on, khm, esileulatuvatel kohtadel tihedalt vastas.

Suure büsti ja väikese kondiga on palaval ajal pmst kaks moevalikut: kas ma näen välja nagu telk või nagu porno. Rinnaümbermõõt ise ei olegi nii massiivne (absoluutväärtuses, tähendab), aga mul on erakordselt kitsas selg, EV on paar korda mulle kostüümi tehes väljalõikamise etapis kahtlustanud, et on valesti lõiganud, sest inimesel ei saa nii väike selg olla, mis tähendab, et need lastenumbrid, mis mulle õlgadest parajad on, ei. taha. eest. kinni nööpuda ja nööpideta mudelid ei mahu lihtsalt ümber või venivad eest imelikult välja (ja ronivad kõhu pealt üles, sest rind hakkab nii selja- kui ka kõhuosa kangast varastama) – kui just ei ole parasjagu suurt dekolteed, mis annab avarust ja lahendab osa mahtumisprobleemi ära. Aga siis, njah, juhtub nii.

(Nagu võite aru saada, hakkab see büstika tüdruku pildisari mind üha rohkem kõnetama – vt ka sportrinnahoidja kohta; või talveriiete kohta. Ja seda olen ma reaalselt teinud! Totter näeb välja küll, aga mõnikord on mugavasti bussi peale jõudmine olulisem. Trepist käies ka, kui keegi ei näe (kui näevad, siis ma parem lähen hästi aeglaselt.))

Päris paljalt on kõik normaalne, aga kodust väljas tuleks niiviisi pahandusi (nüüd jaheda ilmaga võib küll vahel sedagi endale lubada, nt öösel ujudes – vee ääres käib nüüd vähem rahvast, ei pea kartma, et keegi ühe või kahe palja naise peale politsei kutsub. Vesi on ka pärast neid äikesevihmu soojem kui õhk.)

Sellise uue figuuriga (ikka uus, kui pole veel kümmet aastatki olnud!) tundub mulle ka, et keha ja nägu ei sobi enam kokku, sest näost olen ma ikka kondisevõitu, näo poolest tundub mulle endiselt, et ma näen meheriietega parem välja, ja eks rinnapartii saab ka edukalt õllekõhuks maskeerida, ainult et nägu ei ole õllekõhuga mehe, vaid hoopis kiitsakama poisi oma.

Üritasin A.-le oma muret selgitada:

– Vaata, mul on figuur nagu Sophie Lorenil. Ja see ei oleks iseenesest probleem. Sophie Lorenil on ka Sophie Loreni figuur ja väga hea näeb välja. Aga temal on sinna juurde ka Sophie Loreni nägu.

– Sinul on samamoodi.

– Ei ole! Mul ei ole Sophie Loreni nägu.

– Ei, vaata. Sophie Lorenil on Sophie Loreni keha ja sinna juurde Sophie Loreni nägu. Sul on sinu keha ja sinna juurde sinu nägu.

Räägi siis sellisega.

Täna lasi ta mulle teemaarenduseks või lohutuseks sellist lüürilist laulukest, mis paistab olevat ka selle bändi kuulsaim, kui mitte ainuke lugu.

*

Riigipea monumendi näol on Eesti rahvale kingitud järjekordne meemigeneraator. Mulle meenus vältimatu analoogia “Jutustada inimesi” raamatust, kus juba suhteliselt alguses märgiti muuseas ruumikoordinaadina Lasse Vejnerti pead linnaväljakul ja pikapeale tuli ka välja (SPOILER!), et see ei olnud kuju, tegemist oli hoopis liiga altruistliku inimesega, kes oli teisi armastades unustanud ennast armastada ning muutunud seepärast iseenda vastu allergiliseks, nii et tema kehaosad tuli voolikutega ühendada ja mööda linna üksteisest võimalikult kaugele paigutada. Mõistatan, kas Lugejakirja versioon oli sellest inspireeritud või tulevad suurvaimudele sarnased ideed sõltumatult.

Ma küpsetasin, eks ole, mitmesugustest ülejääkidest lahtist pirukat. Täidis tuli minu arust superhea, põhi oleks võinud natuke krõbedam olla.

A. sõi ka, küsisin, kuidas meeldis, tema seletas, et muidu hea, aga herned ei vaimustanud teda kõige rohkem. Ma siis valgustasin talle oma vaatepunkti – et vastupidi, herned on ideaalsed, aga põhi ei ole nii krõbe, kui ma tahaks.

Viis minutit hiljem kahe suupoolega küpsist süües teatas ta, et tal on mulle lahendus olemas. “Võta Digestive-küpsis, pane pirukatükk sinna peale – ja ongi sul krõbe põhi!”

“Sina sööks kõike küpsisega,” ütlesin, mõeldes, kuidas A. pani pashat küpsise peale. “Sinu jaoks on kõik hea, kui küpsist sisse panna.”

“Jah! See on universaalne lahendus, kuidas toidud heaks teha. Jäätise sisse – küpsis! Kohupiimaga – küpsis!”

Supiga läheb võib-olla raskeks, seda pidi ta möönma. Aga kui ma teda veel torkisin, et aga soooooolast toitu, sul on kõik magusad toidud, kas sa soolast toitu sööd ka küpsisega, siis teatas ta, et tegi küpsisega võileiba ja see oli päris hea.

Üheülbaline ei olnud või, küsisin mina.

“Ei, vaata, mul oli pehme röstimata röstsaiaviil. Selle peal või. Selle peal küpsis. Need tekstuurid olid koos väga huvitavad.”

Gastronoom on rääkinud.

***

Käisin laadisin korra academia.edu-st ühe teadusartikli alla ja sestsaadik saadavad nad mulle pidevalt kirju teiste artiklite kohta, mida ma võib-olla lugeda tahaksin või mis mul nende arust pooleli on.

Seekord tuli teade “You visited the paper The Sources of Dance Music for the Ballets de cour before Lully”.

Irvitasin tükk aega. Paras lohe see Lully, ise elas ligi kolm ja pool sajandit enne mind, aga näe, mina jõudsin ikka ette.

*

Oli aeg, mil mind häiris Euroopa Liidu liikumisvabaduste loetelus termin “isikute vaba liikumine”. Et inimese moodi nüüd rääkida ei või, kirjutagu normaalselt “inimeste vaba liikumine”, juriidiliste isikute jaoks on nagunii muud õigused ja vabadused, asutamisvabadus näiteks.

Aga sestpeale, kui ma hakkasin mõtlema, et tõepoolest – miks ma peaks arvama, et isikuteks jäävad igavesti ainult inimesed? tuleb arvestada ka tehisintellektiga; või et mõnd loomaliiki hakatakse isikutena võtma; või kuidas on võimalike külalistega kosmosest? Ärgem olgem kitsarinnalised! – on mul seda väljendit nähes hoopis teine tunne. Toksin sisse “i-s-i-k-u-t-e” ja tunnen uhkust oma avatud meele üle. Kui ahvid, delfiinid, androidid ja tulnukad meile kunagi Nürnbergi teevad ja kohtumõistja pilguga otsa vaatavad, siis mina võin rahuliku südamega vastu vaadata, mina kirjutasin “isik”.

***

Vaatan, et Erik Orgu kirjutab, kuidas patustada ja ikkagi saada hea vorm. No minu arust on elementaarne, tuleb soovitud vormi jaoks õige patt valida lihtsalt. Juurdevõtmiseks on hea õgardlus, soovitavalt koos ahnusega, lahjumiseks soovitan kitsidusepattu, võhmatreeninguks liiderlikkust või miks mitte ka viha (ajad kedagi taga ja karjud vihaselt täiest kõrist, hääletreening veel pealekauba), rühitreeninguks kõrkust, üldiseks motiveeringuks kadedust (valid oma lemmikvormis inimese, keda kadestada ja pjedestaalilt tõugata), lõdvestusharjutusteks laiskust.

Need Poola peenemate rongide restoranid on ikka uskumatud. Jalutad restoranvagunisse, valid toidud välja, kena kelner naeratab, toob toidud lauda – päris nõudega, päris taldrikul, päris nugade ja kahvlitega, lauale, kus on linad ja toidu jaoks piisavalt ruumi!
Ja ei nööri hingehinda, nagu nad ju saaksid, kuna see on inimestel mitmeks tunniks ainus võimalus kuskilt süüa hankida, kui just endal küpsekana, keedumune ja muud vanakooli rongiklassikat kohvris ei ole.

Mina sõin pardifileesalatit ja seejärel paneeritud Camemberti jõhvikakastmega (portsus oli kaks tervet juustu), mahla ja kohvi sinna juurde (korralik kohvi oli ja veel suur tassitäis, kohviga komplektis tuli ka väike piparkook), selle kõige peale kokku läks, nagu praegu kontolt vaatan, 11 eurot kopikatega. EV-l oli tomatisupp, õlu ja suur tükk rosinatega kohupiimakooki, temal läks vist vähem.

Asi ei ole tingimata isegi selles, et Poolas ongi odavam väljas head toitu süüa, jaamas, kus me selle uhke rongi peale ümber istusime, olid palju nirumad ja kallimad puhvetid.

Kuigi praegu õhtul käisime kah väljas veini joomas ja arve oli kahe peale umbes 3 eurot (Genni hõnguga kohas, mis asus imeilusa juugendfassaadiga pangamaja ees ja väikese neogooti kiriku vastas; ja päeval käisime Jane’iga kohvikus kes jäätist söömas, kes teed joomas (tee tuli oma pooleliitrise kannuga ja arve tuli kolme peale veidi üle 6).

Igatahes limpsasin ma juulikuise kogemuse pealt juba reisi planeerides keelt ja unistasin, kuidas ma rongis restorani lähen, ja nad ei petnud mu ootusi. Menüüd veel jagub, mul on päris palju vaja rongiga sõita, et ennast sellest läbi süüa.

*
Teiseks osutus heaks plaaniks vaheööbimine Białystokis teha, sest korter oli väga hea ja näiteks Varssavis või Riias poleks me endale sellist lubada saanud. Ja ööbimise ajastus oli kah parem kui ükskõik kas Varssavis või näiteks Suwałkis oleks olnud – Varssavisse oleks jõudnud hilja öösel bussis sodiks loksununa (kuigi tõsi, enne rongi oleks jälle saanus kauem magada), Suwałkis oleks jälle pidanud sama õudvara liikuma hakkama, nagu me eelmisel päeval Riiga minnes pidimegi, ja sellest ühest korrast piisas meile kuhjaga.

Mööda sõidab suuur veoauto, haagise külje peal kirjas “124 m2”.

– Näe, vaata, see auto veab ruutmeetreid.
– Tervelt 124 ruutmeetrit on tal seal.
– Ruutmeetrid on õhukesed, neid mahub palju, kui üksteise otsa laduda.

*

Ma ei tahtnud Ecolinesiga sõita, sest kuulu järgi ei anna nad oma töötajatele küllalt puhkust, mis on nõme. Aga peab tunnistama, et salat, mis neil menüüs oli, maitses hästi ja maksis vähe. EV väidab juustupannkookide kohta sama.

Riia linnas, vanalinna külje all on Marta pagariäri (läti keeles tglt, aga läti keeles ma ei mäleta) nimeline kohvik, kus on ometi kord hea kohv (viimatise esinemisürka aegu sain Riias ühes kõrtsis jube halba kohvi ja seejärel ühes kondiitriäris mittemidagiütlevat kohvi) ja pealekauba imelised küpsetised. Paraku pole me ainsad, kes on seda tähele pannud: terve tänav on söögikohti täis, üks teises kinni, aga see oli ainuke, kus oli saba.

Mõtlesin katse teel välja selgitada, mis sorti sai on see, mille nimi on “ogu”, aga isu polnud, sest magamata. Nüüd ütleb guugli tõlge, et marjasai.

Poola konnanimelised poekesed meenutavad mulle tohutult seda Kloostri poodi, mis kunagi Tartus oli. Tibatilluke ruum, vaevu mahub ümber pöörama, aga ometi on seal kolme sorti kohalikku tomatit, väga head toorjuustu, väga head jogurtit ja kiletamata saia. Ja palju muud.

Hmm, kui ma nüüd need kiirmärkmed üle vaatan… kas kellelegi tundub veel, et mu huvid on väga ühte auku?

Kakskümmend aastat hiljem

august 14, 2018

Kuidas küll ajad on muutunud! Kunagi elasime koledas ühikas, nüüd on selline tagasihoidlik tuba üksnes minu päralt (et keegi ei heidaks mulle ette finantsilist vastutustundetust, lisan, et see läheb mulle maksma 20 eurot öö, millest odavamat öömaja oleks selles linnas raske leida).

Muutunud on veel mõndagi: siginenud on uus metrooliin, nii et kui mina kukkusin näost ära, saades teada, et Viinist tulev buss paneb mu Kelenföldis maha, siis asjata: veerand tundi pärast bussist mahatulekut olin kesklinnas õige maja ukse taga. Selle veerandi sisse kuulus kõvasti kohmitsemist, ringivaatamist, kus metroo õieti võiks olla, ja piletiautomaadi juures mediteerimist, mis piletit mul kõige kavalam osta oleks.

Üha rohkem öeldakse poodides ja kohvikutes sisenejale “Szia!”. Selgituseks: see on küll täiesti normaalne tervitus, mitte släng, aga vanasti oli see tervitus inimeste vahel, kes üksteist hästi tunnevad. Uurisime KA käest, kas nii nüüd ongi.

“Jah,” ütles tema ja lisas: “Aga mina kui vanem naisterahvas… [jällegi selgituseks: ta on minust aasta jagu noorem] …kui mulle ütleb keegi noor inimene poes “szia”, siis mina vastan [heidab jäise pilgu üle prillide, lükkab alahuule põlglikult ette ja lausub mokaotsast] “Jó napot kívánok”.

Ja meenutas seda, kuidas talle esimest korda elus “csókolom” öeldi (see tähendab sõna-sõnalt enam-vähem “suudlen teid”, aga praktiliselt märgib see staatusevahekorda – niiviisi ütleb laps täiskasvanule ja noor vanemale inimesele) ja ütles, et see on üks tervitus, mida tema oma lastele sisse dresseerinud ei ole, las ütlevad “Jó napot kívánok”, mis on sama viisakas, aga egalitaarsem.

On tekkinud uusi keni söögi- ja joogikohti, täna lähen üritan mõne romkocsma oma käe peal üles leida, sest korterikaaslased lähevad linnast välja. Loodan kõvasti ühistranspordi peale, sest eile käisime nostalgiatuuri tehes kogemata 26 km maha (“vähemalt”, väitis KR pärast kaardi uurimist – matemaatika käis sel moel, et KA sammulugeja näitas 15 kilomeetrit, aga temaga kohtumiseks olime meie enne pool tundi jalutanud ning pärast temast lahkumist jalutasime hilisõhtul kõigepealt veel nii paarkümmend minutit Margiti saareni ning seejärel kõndisime ühest saare otsast teise ja selle pikkus olevat 5 km, noh ja siis tuli ka saare pealt äratulemiseks veel jalutada) ja mul on jalad sõna otseses mõttes villis.

Olin nimelt Český Krumlovi puhaste tänavatega ära hellitatud ja ära unustanud, et sandaalidega linna peal käies läheb tavaliselt liiv sandaali sisse ja hakkab seal tegusid tegema.

Tegime kohalikele palju nalja sellega, et käitusime tüüpilise turistina – “vabandust, palun, kas te saaksite meist pilti teha?” – väga ebatüüpilistes kohtades: koleda ühika taustal; koledal sillal Budaörsi tee kohal; Móricz Zsigmond körtéri bussipeatuse taustal. Võib-olla õnnestub mul siia kunagi ka näitlikke illustratsioone panna.

*
Täna käisin üksi väljas hommikust söömas, aga tegin selle vea, et jäin jokutama ja olin välja minnes kole näljane ja õnnetu. Sellisena tundusid pooled kohad – kõik need lahedad romkocsmad, mis peaks idee järgi mulle väga meeldima – liiga kärarikkad või vale toiduga või mis kõik veel. Lõpuks leidsin juudi linnajaost ühe raamatupoe, mis pakkus ka kohvi ja saiakesi – ja tasuta kraanivett, mis oli Ungaris kohta meeldiv üllatus -, ning sain seal kohvi, kaneelisaia ja elu esimese bageli – mida, nagu välja tuleb, hääldatakse ka ungari keeles “beigel”, ungari keeles muidugi lahtiste e-dega. See beigel oli hästi hea, seest nätske, pealt krõbe, paksult musti seesamiseemneid täis, ja juurde anti päris tore võikäntsakas. Moosi ka.

Selle kõige peal toibusin nii ära, et jaksasin edasi või tagasi jalutada ning leidsin imelise kaltsuka ega suutnud ühele seelikule vastu panna – no mis ma nüüd küll oma pagasiga teen. Panen lennukisse minnes kõik seelikud korraga selga või.

Linnast endast on mul selline üldine märkus, et Budapest on linn, mis võidaks tohutult autoliikluse piiramisest või vähemalt kiiruse langetamisest. Praegu on siin autodest õhk väga must, õudselt palju müra – isegi tuppa sisse kostab ja me ei ole ju isegi mingi körúti peal – ja jalakäijana on kohutavalt vähe ruumi, kõnniteed on väiksematel tänavatel imekitsad, kuigi jalakäijaid on palju, eriti turismikohtades. Pmst veetsin ma pool aega sõiduteel, sest muidu oleks sinna pidanud astuma vastutulija; ja kui jalakäijad on nagunii sunnitud sõiduteel käima (sest iga kõnnitee on lõppeks kahesuunaline tee), siis võiks juba üldse jagatud ruumi põhimõttel tänava teha. Mu arvamus Eesti linnaruumi edenemisest paranes hoobilt.

Prahas oli ehk mingil määral sama häda, aga Budapest on palju hullem.

*

Ungari keel on mul ikka jube roostes, täna ajasin näiteks üvegi ja pohári sassi (esimene on see klaas, mis näiteks akna või prillide ees käib, teine on see, millest juuakse). Eile käisime Óbudas ühes Genni suveõuesid meenutavas folksugemetega muusikat mängivas vabaõhukõrtsis (Kobuci kert on nimi) söömas, rääkisin 20 aastat taguste ungari pooltuttavatega juttu ja pidin selle juures kogu aeg käed appi võtma ja moodustama lauseid stiilis “siis need noh teevad seda noh…”.

Aga välja õnnestus mul vist jälle näha nagu kohalik – paari tunni jooksul, mis ma väljas käisin, küsiti mult kolm korda teed. Kaks küsijat olid ungarlased.

—————————————————————————-
Tukastasin, ärkasin, oli hämardunud, kuulsin suurt kolinat: VIHM!

—————————————————————————-
KR meenutas nüüd, et “üveg” tähendab lisaks akna- ja prilliklaasile ka pudelit, nii et nüüd ma saan alles õieti aru, miks teenindajad mind nii ümmarguste silmadega vaatasid. Pmst hoidsin ma veepudelit käes ja küsisin, kust ma pudeli saaks.

Nipikesi perenaisele

august 11, 2017

Mõtlesin jupp aega, äkki peaks hoopis toidublogisse panema. Äkki pärast panengi.

Igatahes.

Kui unustada poolik Jänksi tarretis külmkappi ja avastada see paar kuud hiljem, saab toreda suure kummikommi!

Tuli tunne, et tahaks tsiteerida mõnd kohta oma lukutagusest postitusest ja sealt hargnenud vestlusest.

Seal tuli jutuks, kuidas ma tutvusin noortega, kes päästavad supermarketitagustest konteineritest korralikke toiduaineid; aga sõprade seas oli sellest ennegi juttu olnud. Tsiteerin:

“Nagu surikaadiefekt (tuntud ka Baaderi-Meinhofi fenomeni nime all) ette näeb, oli üks sõbranna mulle kõigest nädal varem kirjutanud (kirjaviis muutmata, see on tema sihipärane meilimiskeelepruuk, kui vaja, oskab ta õigekeelt paremini kui… kui üldse keegi, võiks peaaegu öelda):

järsku peaks algatama mingi ökoräpa kampaania; analoogne nt veganlusele ja freeganismile. — see olla see kui toitud äravisatud toidust poodide prügikastides, mille kuupäev on kukkunud.

(mulle tundus se küll ses mõttes inetu et päris kodutute eest sööd ära nimodi. a se vist oligi riikides kus kodututel on niipalju supikööke et nad prügikastist toitu ei viitsi otsida ja sis selle niši täidavad need hullud. mõistlikud, tähendab.)

noh, et nagu vanasti: üleni on vaja pesta max kord nädalas, nagu laupäeviti saunas käidi. pead pesta ei ole vaja iga päev, kõige tihem 5 p tagant, siis pole ka palsamit ega midagi vaja. pesupulbri järgi haiseda ei ole vaja.

Ma võin nüüd kodutute toidu ärasöömise mure peale vastata, et seda hirmu ei ole: seda kraami jäi veel lademes. Eriti paprikat, kartulit ja porgandit. Sellist, mis on enne äraviskamist viisakalt kasti või kilekotti pakendatud, justkui ekstra selleks, et suvalise prügiga segamini ei läheks.”

Andsin sõbrannale postitusest viisakalt teada ja märkisin talle, et ei taha seda infot väga laialt laotada: et rangelt võttes on see tegevus illegaalne, sest konteiner on poe oma ja mõnel poel, kellest seal juttu on, võib tulla paha mõte see luku taha panna või muid inetusi teha.

Sõbranna imestas:

ja miks see illegaalne on? – kui vargus, siis kelle oma on äravisatud kurk? prügiveofirma varandus?

samahästi on illegaalne tegevus kui ma tee kõrvalt prahti üles korjan.

Mina märkisin, et näiteks selle loogikaga, et konteiner on poe oma. Ja et noored rääkinud, et neid on ähvardatud, sõimatud ja lubatud politsei kutsuda.

Ning lisasin:

Poe huvi konteinerit valvata ja sellele ligipääsu keelata peitub ilmselt selles loogikas, et “kui sa tasuta võtad, siis ei tule sa raha eest ostma”. ettekujutus saamata jäänud tulust. Protestantlikud väärtused vbla ka ( on amoraalne, kui keegi saab midagi, selle eest maksmata).

Ning et Hispaanias olevat hoopis teine suhtumine, poodnikud tulevad vahel lausa ise pakkuma ja keegi ei tee nägusid, kui sa ka päevavalges konteinereid puistad.

Tema vastu:

aga täitsa huvitav oleks, kui ajakski asja niikaugele et tuleks politsei – ja siis ehk saaks teada, mis paragrafi alla see käib?

prügikast on poe oma, aga kas äravisatud kraam on ka nende oma, ja vargus on vargus, kas müügisaalist või prügikastist?

sõimamine käib ka paragrafi alla, see on kindel. ajaa, ja kui politsei otsustab, et oli tarbetu väljakutse, siis selle eest peaks teoreetiliselt väljakutsuja hoopis sõimata saama.

: )

loogika ei ole pädev, poodnikel, tähendab, kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi kui teinekord juhtub raha olema ja ostan midagi mida prügikastis ei ole. noh, nagu piraatfilmid. kui ma vaatan tasuta ära siis pigem ka ostan, kui on hea asi ja tahan paremat versiooni, või järgmisi, v analoogseid.

Ning meenutas Hispaania suhtumisega analoogset näidet Prantsuse kultuurist:

ühes pierre richard’i filmis. miskipärast ta pidi mõnda aega tänaval elama ja turul siis kui kinni panema hakati ülejäänd ja äravisatud kraami korjama. õngitseb seal mingit gemüüset, ütleme mädand õuna, tuleb kuri onu ütleb: ära neid võta! p.r. ehmatab ära, viskab üleskorjatu tagasi, onu, kes pole tegelt kuri, aint järsusõnaline: näe, võta need, need on palju paremad, pole mädand ega midagi.

Mulle tundus see vestlus levitamisväärne, küsisin, kas võin tsiteerida, vastus:

tsiteeri palju kulub.

marvan et tegelt poeinimesed kelle oma on prügikast kardavad prükkareid kui niisuguseid et haisevad ja sittavad ümberringi. umbes et määrivad nende puhta prügikasti ära. ja et mine tea mis veel teevad, lihtsalt hirm Teiste ees. kelle peamine viga on see et nad ei ole nagu Meie. pealekauba veel muidki muidugi, ega keskmiselt prükkarid ei ole kenad ja viisakad inimesed, eriti mingis toksikojoobes.

sis olekski paras neile kui nad kutsuvad politsei et appi prükkarid ja sis tuleb välja et prügikasti kallal on doktorandid ja teoloogiamagistrid jms hoolitsemas et jumalavilja raisku ei läheks ja ei sitta midagi. muidugi et purukaine peab olema sinnajuurde, et ühtki ettekäänet ei oleks puuri pista.

Hmm. See tekitab minus peaaegu kiusatuse end sihipäraselt arreteerimiseks välja panna, kuigi ma ei kvalifitseeru ei doktorandiks ega teoloogiamagistriks. Kui see ainult neil korilastel, kellel seda toitu rohkem vaja läheb, jahimaid ära ei rikuks.

Igatahes olen ma sajaga nõus selle loogikaga, et “kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi, kui teinekord juhtub raha olema,” toimib muide ka vastupidi – vt kuidas mul kaob tuju kaubanduskeskusest üldse midagi osta, kui mult seal peldiku eest raha küsitakse. Siis on mul tunne, et ma olen juba oma ostlemise va peldikupiletiga ära ostelnud, aitab küll.

Igasugused degustatsioonipakkujad on küll selle matsu välja jaganud.

Ja isegi kui isikliku tänuvõla loomine kõrvale jätta, teeb “jumalavilja raiskuminemise” mure mind kurjaks poodide vastu, kes sellest ei hooli – nagu näiteks üks mitmes eri poes töötanud inimene lukutaguses kommentaariumis kirjeldas, et “alguses võisid töötajad sümboolse summa eest osta viimase kuupäevaga tooteid, aga mingil hetkel leiti, et parem ikka ärgu ostku. Ülejäägid visati ühte konteinerisse, mis keerati lukku, et keegi ligi ei pääseks”. Grrrrr. Kui ma järgmiselt kommentaatorilt kuulsin, et tema ema poes “saavad töötajad veel kõlbliku toidu omavahel ära jagada, mõnikord tuleb seda mitu kastitäit ja siis saadetakse üht-teist mu lastele ka,” siis tuli kohe tahtmine edaspidi oma poekäigud sinna poodi sättida. Näedsa, jagate oma ülejäänud toidu laiali ja lisaks sellele, et teie palk on suur taevas, saate ka täiesti maise hea kuulsuse!

Nagu ma lukutaguse postituse lõpus mainisin: “Nii see läheb, kui lapsena palju tiigriraamatut lugeda: võtsin eluks ajaks südamesse, kuidas rosinakukkel lombis nutab, kui ta kardab, et söödud ei saa; või riisipuding külmkapis.”

Toidublogija karjäär

september 15, 2016

Hakkasin ühes ammutehtud lisablogis toidupäevikut pidama. Näis, kaua viitsin. Asja mõte on, et mul oleks endal kuskilt vaadata, mida ma millal süüa olen teinud, kuidas maitses, mida võiks muuta, mis variatsioone samast asjast võiks teha jne. Aga ma tegin ta avaliku, sest äkki kellelgi on miskipärast huvi, mida ma söön. Retseptid on üldjoontes kirjas, aga mitte erilise täpsusega. Enamasti ma ei teegi erilise täpsusega.

Lätlased kinkisid meile väga suure kringli, mis oli väga tore, ma esialgu kartsin, et tort – ja me kujutasime ette, kuidas me seda veel järgmisel hommikul sööme või kuidas seda söövad vähemasti need, kes jõuaks kohvikupruukosti ajaks juba näljast nõrkeda – kell üheksa on nendesugustele paras teise hommikusöögi aeg. Ja pärast tuleb ikka veel poole kringliga koju sõita. Ma ei hakanud kohe sööma, mul oli vaja minna poodi uue koguse pikantse läti juustu, Smiltene juustu järele, mis oli eelmisel õhtul palju elevust tekitanud (“Kas see on fooliumisse mähitud, et ta teisi juuste ei ründaks? Kas on juhtunud kõige halvem? ja kui see maha matta, hakkab sinna murdu rahvast voorima ja kõik kiidavad, et seal on kuidagi eriline kosutav õhk.”), ma tahtsin juurde, sest suurest irvitamisest hoolimata oli eelmisel õhtul suurem osa ära söödud ja koju kaasa polekski jätkunud. Ja see, et vein võib vahepeal otsa saada, jättis mind seekord õige külmaks, tahangi haisva juustu ja kringli juurde pigem õlut juua.

Kringel oli imeline, krõbedus ümberringi ja palju huvitavaid mahlaseid asju krõbeduse keskel – seal oli muuhulgas marmelaadi ja minu arust ka banaani – , järele jäi ainult nii natuke, et varased hommikusööjad veel napilt said midagi.

Järgmisel päeval käisin hirmus kaua hommikuse söömaga ringi, ballil oli tegelikult näksimist, aga siis polnud mul isu või mahti, nii et alles teisel pool Riia ringi – tähendab, siinpool, õigus jah, me oleme nüüd ju Eestis juba – võtsin ühes bensukas natuke salatit ja teises ühe kakao. Ja siis ohkisin kodus tükk aega, kui väsinud ma olen ja kui raske kõik elu on, kuni taipasin proovida, kuidas oleks söömisega. Segasin konservherneid, hapukapsaid ja majoneesi salatiks ja see tundus maailma parim asi.

Edasi jäid need herned vahepeal seisma, miskipärast tulid muud toidud kogu aeg vahele, mul tuli näiteks tung teha kõrvitsa-küüslaugupüreest makaronikastmeid.

Viis päeva hiljem tulin linna pealt koju tagasi, olles põgusalt külgepidi kokku puutunud teistsuguse maailmaga – kui ma toidupoest välja tulin, rääkisid kaubamaja valjuhääldid sellist juttu: “jah, jahedust on tunda, ma siin mõtlesin, et meil on selline DJ, DJ Leslie, ta on NII COOL, et lava ümber temperatuur langeb,” – kõht tühi, otsustasin, et jälle on aeg hapukapsasalatiks, pealegi saaks sinna eilse tatra sisse ära panna. Herneste vedelik oli kuidagi valkjaks tõmmanud.

“On ju, kui hernestel on mingi kiht peal, siis ei tohi neid süüa?” Mul on A. moraalset tuge vaja, et otsustada, et mingi toit on söömise jaoks liiga pahaks ja äraviskamise jaoks küllalt pahaks läinud.

Panin tähele, et ka mullitab huvitavalt. “On ju, kui herned kihisevad, siis ei tohi neid süüa?” Tõstsin kahvliga ja läks veel huvitavamaks: hernevesi oli otsekui kliistriks muutunud, tõstad ühest servast kahvliga ja vaat et kogu purgitäis venib kaasa. “On ju, kui hernevesi venib, siis ei tohi süüa? Aga lõhnab hästi.” Päriselt ka, lõhnas nagu hea värske äsjaavatud purk herneid. Isuäratavalt. Kisselli konsistents meeldib mulle nagunii päris hästi.

A., kes oli siiani hajameelselt “mhmh” ja “jah” ja “mida iganes sa soovid, kallis,” mõmisenud, ärkas selle koha peal ja hüüdis: “Palun ära söö neid herneid, palun ära söö!”

Ma uurisin natuke aega veel, ütlesin A. kiusamiseks: “Aga lõhnavad hästi,” (mispeale tema hüüdis veel suurema tunderõhuga: “Ära söö!”) ja “siin on mingi eluvorm,” mis oli alguses naljaks mõeldud, aga siis sain aru, et mingi eluvorm seal küllap ongi, vedelikud ei lähe niisama heast peast külmkapitemperatuuril liimiks.

Mängisin mõttega, et võib-olla on see eluvorm teinud hernestest midagi veel maitsvamat ja toitvamat ja äkki peaks ikkagi maitsma – lõhn oli ju ikkagi hea, äkki see näitab, et kõlbab süüa – aga kui mees niimoodi armsalt südamest palub, siis ei hakka eksperimenteerima. Kolisin nad komposti ümber, kuigi neid oli keeruline sinna saada (nad tahtsid kõik ühes suunas liikuda ja ma olin lollist peast üritanud osa vedelikku pealt ära valada, mis lõppes hernekisselliga kraanikausis, kus ükski hernes ei tahtnud oma sõpradest lahti öelda ja end kätte anda).

Ja nii tuli eilne tatar ikkagi jälle kõrvitsapüreega ära teha (see tuli küll õige maitsev*, nii et kurta pole midagi peale selle, et ökojumal on minu peale kuri, aga võib-olla rahustab teda veidi ka lepitusohver kompostikasti.)

Pärast tuli magusaisu ja mulle tuli meelde martsipanijupp, mis sahvris teab kui kaua vedelenud on, jõulust saati, ma pakuks. Oh häda. Ma ei teadnudki, et martsipan saab hallitama minna.

Läksin kurtsin A.-le oma kurba saatust: “Tead, see martsipan on hallitama läinud. Aga ma lõikasin ümbert ära ja ma arvan, et keskmist osa võib süüa.”

“Ei või olla!” ütles A. erilise rõhuga, ma ütleks, et peaaaegu irooniliselt.

“Ma arvan, et võib küll. See hallitus ei ole minu arust keskele välja jõudnud.”

A. pidi oma sarkasmi uuesti, puust ja punasemaks tegema. “Ei või olla, et hallitama läinud. See on ju kõigest kolm aastat seal seisnud!” Liialdas muidugi, ma ei usu, et kauem kui jõulust. Vist ikka viimasest jõulust?

Mina sõin selle peale martsipani ära ja pärast natuke haisvat läti juustu ka. Sahvris ootab kaks Läti õlut, millele on suurte tähtedega “Ingver” peale kirjutatud, aega, mil ma välja mõtlen, mille kõrvale neid proovida. Ei ole häda kedagi.

——————————————————————————————
*Et endale meelde jääks: praadisin sibulat, siis viskasin sinna õunatükke juurde, siis läks otsa kõrvitsa-küüslaugupüree ja eilne keedutatar, lõpuks pudistasin üht külmkappi seismajäänud sinihallitusjuustu peale ja lasin natuke sulada ja kõige otsa hakkisin rohelist sibulat. Võib-olla panin millalgi salveid ka, ma ei ole praegu enam päris kindel.

Magus maitse

detsember 16, 2015

Mõtlesin Indigoaalase mõjul teha pikema loo sellest, mida ma lapsena sõin ja armastasin ja mida praegugi söön ja armastan ja kuidas armastasin toidust lugeda ja igal pool toitu näen – oot, lugemisest ja nägemisest olen kunagi juba kirjutanud – andestagu mulle need lugejad, kes soovivad, et minust toidublogijat ei tuleks! Päris üleni vast nagunii ei tule, nii et küllap andestavad. Aga esialgu tuli ette midagi lühemat ja pakilisemat: ma ei saa eriti enam magusat süüa.

Ja mitte selles mõttes, et “kui juba kommi põske pistan, siis enam pidama ei saa” või “magusaga ei pane ise tähelegi, kui palju söön, ja nii läheb märkamatult liiga palju sisse,” vaid just nimelt saan pidama ja looduslik piir tuleb pauguga ette, kõmdi vastu keelt.

Täna tuli meelde, sest Ulvi tõi kirju koera komme – sõin, maitses. Kaks tükki sõin ära. Ja kommisöömisest on nüüd juba kolm tundi möödas ja mul on ikka veel suu magusat maitset täis ja peas liiguvad mõtted, millega seda neutraliseerida, sest üheülbaliseks kisub.

Nii juhtus hiljaaegu, vist lausa viimase nädala jooksul korra varemgi.

Küllap käib see koos sellega, et ma tunnen viimasel ajal – no nii viimasel aastal vähemalt – magusaid maitseid asjades, mida tüüpiliselt magusaks ei peeta. Kuiv punane vein on näiteks selgelt magus.

Justkui mu keelel oleks nagunii mingi latentne magus foon kogu aeg olemas ja piisaks õige vähesest, et see ilmsiks tuua. Või nagu ma oleks lihtsalt magusa suhtes eriti tundlik.

Jeerum küll, mine või kontrollima, ega mul diabeeti ei ole. Ainult et diabeedi puhul peaks vist päriselt _kogu_ aeg magus maitse suus olema, mul on ainult siis, kui ma olen päeva jooksul midagi tugevasti magusat söönud, või mõne toidu peale, kus lõppeks on loomulik suhkrusisaldus olemas (eks ka kuivas veinis on naaatukene suhkrut). Ja vereproovi pole ma küll päris hiljuti andnud, aga viimase paari aasta omad on nagu alati olnud hiigla ilusad, mul on arsti kommentaaridest alati mulje jäänud, et mul nii ilus veri, et inimesed käivad seda teisest maailma otsast vaatamas.