Nipikesi perenaisele

august 11, 2017

Mõtlesin jupp aega, äkki peaks hoopis toidublogisse panema. Äkki pärast panengi.

Igatahes.

Kui unustada poolik Jänksi tarretis külmkappi ja avastada see paar kuud hiljem, saab toreda suure kummikommi!

Tuli tunne, et tahaks tsiteerida mõnd kohta oma lukutagusest postitusest ja sealt hargnenud vestlusest.

Seal tuli jutuks, kuidas ma tutvusin noortega, kes päästavad supermarketitagustest konteineritest korralikke toiduaineid; aga sõprade seas oli sellest ennegi juttu olnud. Tsiteerin:

“Nagu surikaadiefekt (tuntud ka Baaderi-Meinhofi fenomeni nime all) ette näeb, oli üks sõbranna mulle kõigest nädal varem kirjutanud (kirjaviis muutmata, see on tema sihipärane meilimiskeelepruuk, kui vaja, oskab ta õigekeelt paremini kui… kui üldse keegi, võiks peaaegu öelda):

järsku peaks algatama mingi ökoräpa kampaania; analoogne nt veganlusele ja freeganismile. — see olla see kui toitud äravisatud toidust poodide prügikastides, mille kuupäev on kukkunud.

(mulle tundus se küll ses mõttes inetu et päris kodutute eest sööd ära nimodi. a se vist oligi riikides kus kodututel on niipalju supikööke et nad prügikastist toitu ei viitsi otsida ja sis selle niši täidavad need hullud. mõistlikud, tähendab.)

noh, et nagu vanasti: üleni on vaja pesta max kord nädalas, nagu laupäeviti saunas käidi. pead pesta ei ole vaja iga päev, kõige tihem 5 p tagant, siis pole ka palsamit ega midagi vaja. pesupulbri järgi haiseda ei ole vaja.

Ma võin nüüd kodutute toidu ärasöömise mure peale vastata, et seda hirmu ei ole: seda kraami jäi veel lademes. Eriti paprikat, kartulit ja porgandit. Sellist, mis on enne äraviskamist viisakalt kasti või kilekotti pakendatud, justkui ekstra selleks, et suvalise prügiga segamini ei läheks.”

Andsin sõbrannale postitusest viisakalt teada ja märkisin talle, et ei taha seda infot väga laialt laotada: et rangelt võttes on see tegevus illegaalne, sest konteiner on poe oma ja mõnel poel, kellest seal juttu on, võib tulla paha mõte see luku taha panna või muid inetusi teha.

Sõbranna imestas:

ja miks see illegaalne on? – kui vargus, siis kelle oma on äravisatud kurk? prügiveofirma varandus?

samahästi on illegaalne tegevus kui ma tee kõrvalt prahti üles korjan.

Mina märkisin, et näiteks selle loogikaga, et konteiner on poe oma. Ja et noored rääkinud, et neid on ähvardatud, sõimatud ja lubatud politsei kutsuda.

Ning lisasin:

Poe huvi konteinerit valvata ja sellele ligipääsu keelata peitub ilmselt selles loogikas, et “kui sa tasuta võtad, siis ei tule sa raha eest ostma”. ettekujutus saamata jäänud tulust. Protestantlikud väärtused vbla ka ( on amoraalne, kui keegi saab midagi, selle eest maksmata).

Ning et Hispaanias olevat hoopis teine suhtumine, poodnikud tulevad vahel lausa ise pakkuma ja keegi ei tee nägusid, kui sa ka päevavalges konteinereid puistad.

Tema vastu:

aga täitsa huvitav oleks, kui ajakski asja niikaugele et tuleks politsei – ja siis ehk saaks teada, mis paragrafi alla see käib?

prügikast on poe oma, aga kas äravisatud kraam on ka nende oma, ja vargus on vargus, kas müügisaalist või prügikastist?

sõimamine käib ka paragrafi alla, see on kindel. ajaa, ja kui politsei otsustab, et oli tarbetu väljakutse, siis selle eest peaks teoreetiliselt väljakutsuja hoopis sõimata saama.

: )

loogika ei ole pädev, poodnikel, tähendab, kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi kui teinekord juhtub raha olema ja ostan midagi mida prügikastis ei ole. noh, nagu piraatfilmid. kui ma vaatan tasuta ära siis pigem ka ostan, kui on hea asi ja tahan paremat versiooni, või järgmisi, v analoogseid.

Ning meenutas Hispaania suhtumisega analoogset näidet Prantsuse kultuurist:

ühes pierre richard’i filmis. miskipärast ta pidi mõnda aega tänaval elama ja turul siis kui kinni panema hakati ülejäänd ja äravisatud kraami korjama. õngitseb seal mingit gemüüset, ütleme mädand õuna, tuleb kuri onu ütleb: ära neid võta! p.r. ehmatab ära, viskab üleskorjatu tagasi, onu, kes pole tegelt kuri, aint järsusõnaline: näe, võta need, need on palju paremad, pole mädand ega midagi.

Mulle tundus see vestlus levitamisväärne, küsisin, kas võin tsiteerida, vastus:

tsiteeri palju kulub.

marvan et tegelt poeinimesed kelle oma on prügikast kardavad prükkareid kui niisuguseid et haisevad ja sittavad ümberringi. umbes et määrivad nende puhta prügikasti ära. ja et mine tea mis veel teevad, lihtsalt hirm Teiste ees. kelle peamine viga on see et nad ei ole nagu Meie. pealekauba veel muidki muidugi, ega keskmiselt prükkarid ei ole kenad ja viisakad inimesed, eriti mingis toksikojoobes.

sis olekski paras neile kui nad kutsuvad politsei et appi prükkarid ja sis tuleb välja et prügikasti kallal on doktorandid ja teoloogiamagistrid jms hoolitsemas et jumalavilja raisku ei läheks ja ei sitta midagi. muidugi et purukaine peab olema sinnajuurde, et ühtki ettekäänet ei oleks puuri pista.

Hmm. See tekitab minus peaaegu kiusatuse end sihipäraselt arreteerimiseks välja panna, kuigi ma ei kvalifitseeru ei doktorandiks ega teoloogiamagistriks. Kui see ainult neil korilastel, kellel seda toitu rohkem vaja läheb, jahimaid ära ei rikuks.

Igatahes olen ma sajaga nõus selle loogikaga, et “kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi, kui teinekord juhtub raha olema,” toimib muide ka vastupidi – vt kuidas mul kaob tuju kaubanduskeskusest üldse midagi osta, kui mult seal peldiku eest raha küsitakse. Siis on mul tunne, et ma olen juba oma ostlemise va peldikupiletiga ära ostelnud, aitab küll.

Igasugused degustatsioonipakkujad on küll selle matsu välja jaganud.

Ja isegi kui isikliku tänuvõla loomine kõrvale jätta, teeb “jumalavilja raiskuminemise” mure mind kurjaks poodide vastu, kes sellest ei hooli – nagu näiteks üks mitmes eri poes töötanud inimene lukutaguses kommentaariumis kirjeldas, et “alguses võisid töötajad sümboolse summa eest osta viimase kuupäevaga tooteid, aga mingil hetkel leiti, et parem ikka ärgu ostku. Ülejäägid visati ühte konteinerisse, mis keerati lukku, et keegi ligi ei pääseks”. Grrrrr. Kui ma järgmiselt kommentaatorilt kuulsin, et tema ema poes “saavad töötajad veel kõlbliku toidu omavahel ära jagada, mõnikord tuleb seda mitu kastitäit ja siis saadetakse üht-teist mu lastele ka,” siis tuli kohe tahtmine edaspidi oma poekäigud sinna poodi sättida. Näedsa, jagate oma ülejäänud toidu laiali ja lisaks sellele, et teie palk on suur taevas, saate ka täiesti maise hea kuulsuse!

Nagu ma lukutaguse postituse lõpus mainisin: “Nii see läheb, kui lapsena palju tiigriraamatut lugeda: võtsin eluks ajaks südamesse, kuidas rosinakukkel lombis nutab, kui ta kardab, et söödud ei saa; või riisipuding külmkapis.”

Toidublogija karjäär

september 15, 2016

Hakkasin ühes ammutehtud lisablogis toidupäevikut pidama. Näis, kaua viitsin. Asja mõte on, et mul oleks endal kuskilt vaadata, mida ma millal süüa olen teinud, kuidas maitses, mida võiks muuta, mis variatsioone samast asjast võiks teha jne. Aga ma tegin ta avaliku, sest äkki kellelgi on miskipärast huvi, mida ma söön. Retseptid on üldjoontes kirjas, aga mitte erilise täpsusega. Enamasti ma ei teegi erilise täpsusega.

Lätlased kinkisid meile väga suure kringli, mis oli väga tore, ma esialgu kartsin, et tort – ja me kujutasime ette, kuidas me seda veel järgmisel hommikul sööme või kuidas seda söövad vähemasti need, kes jõuaks kohvikupruukosti ajaks juba näljast nõrkeda – kell üheksa on nendesugustele paras teise hommikusöögi aeg. Ja pärast tuleb ikka veel poole kringliga koju sõita. Ma ei hakanud kohe sööma, mul oli vaja minna poodi uue koguse pikantse läti juustu, Smiltene juustu järele, mis oli eelmisel õhtul palju elevust tekitanud (“Kas see on fooliumisse mähitud, et ta teisi juuste ei ründaks? Kas on juhtunud kõige halvem? ja kui see maha matta, hakkab sinna murdu rahvast voorima ja kõik kiidavad, et seal on kuidagi eriline kosutav õhk.”), ma tahtsin juurde, sest suurest irvitamisest hoolimata oli eelmisel õhtul suurem osa ära söödud ja koju kaasa polekski jätkunud. Ja see, et vein võib vahepeal otsa saada, jättis mind seekord õige külmaks, tahangi haisva juustu ja kringli juurde pigem õlut juua.

Kringel oli imeline, krõbedus ümberringi ja palju huvitavaid mahlaseid asju krõbeduse keskel – seal oli muuhulgas marmelaadi ja minu arust ka banaani – , järele jäi ainult nii natuke, et varased hommikusööjad veel napilt said midagi.

Järgmisel päeval käisin hirmus kaua hommikuse söömaga ringi, ballil oli tegelikult näksimist, aga siis polnud mul isu või mahti, nii et alles teisel pool Riia ringi – tähendab, siinpool, õigus jah, me oleme nüüd ju Eestis juba – võtsin ühes bensukas natuke salatit ja teises ühe kakao. Ja siis ohkisin kodus tükk aega, kui väsinud ma olen ja kui raske kõik elu on, kuni taipasin proovida, kuidas oleks söömisega. Segasin konservherneid, hapukapsaid ja majoneesi salatiks ja see tundus maailma parim asi.

Edasi jäid need herned vahepeal seisma, miskipärast tulid muud toidud kogu aeg vahele, mul tuli näiteks tung teha kõrvitsa-küüslaugupüreest makaronikastmeid.

Viis päeva hiljem tulin linna pealt koju tagasi, olles põgusalt külgepidi kokku puutunud teistsuguse maailmaga – kui ma toidupoest välja tulin, rääkisid kaubamaja valjuhääldid sellist juttu: “jah, jahedust on tunda, ma siin mõtlesin, et meil on selline DJ, DJ Leslie, ta on NII COOL, et lava ümber temperatuur langeb,” – kõht tühi, otsustasin, et jälle on aeg hapukapsasalatiks, pealegi saaks sinna eilse tatra sisse ära panna. Herneste vedelik oli kuidagi valkjaks tõmmanud.

“On ju, kui hernestel on mingi kiht peal, siis ei tohi neid süüa?” Mul on A. moraalset tuge vaja, et otsustada, et mingi toit on söömise jaoks liiga pahaks ja äraviskamise jaoks küllalt pahaks läinud.

Panin tähele, et ka mullitab huvitavalt. “On ju, kui herned kihisevad, siis ei tohi neid süüa?” Tõstsin kahvliga ja läks veel huvitavamaks: hernevesi oli otsekui kliistriks muutunud, tõstad ühest servast kahvliga ja vaat et kogu purgitäis venib kaasa. “On ju, kui hernevesi venib, siis ei tohi süüa? Aga lõhnab hästi.” Päriselt ka, lõhnas nagu hea värske äsjaavatud purk herneid. Isuäratavalt. Kisselli konsistents meeldib mulle nagunii päris hästi.

A., kes oli siiani hajameelselt “mhmh” ja “jah” ja “mida iganes sa soovid, kallis,” mõmisenud, ärkas selle koha peal ja hüüdis: “Palun ära söö neid herneid, palun ära söö!”

Ma uurisin natuke aega veel, ütlesin A. kiusamiseks: “Aga lõhnavad hästi,” (mispeale tema hüüdis veel suurema tunderõhuga: “Ära söö!”) ja “siin on mingi eluvorm,” mis oli alguses naljaks mõeldud, aga siis sain aru, et mingi eluvorm seal küllap ongi, vedelikud ei lähe niisama heast peast külmkapitemperatuuril liimiks.

Mängisin mõttega, et võib-olla on see eluvorm teinud hernestest midagi veel maitsvamat ja toitvamat ja äkki peaks ikkagi maitsma – lõhn oli ju ikkagi hea, äkki see näitab, et kõlbab süüa – aga kui mees niimoodi armsalt südamest palub, siis ei hakka eksperimenteerima. Kolisin nad komposti ümber, kuigi neid oli keeruline sinna saada (nad tahtsid kõik ühes suunas liikuda ja ma olin lollist peast üritanud osa vedelikku pealt ära valada, mis lõppes hernekisselliga kraanikausis, kus ükski hernes ei tahtnud oma sõpradest lahti öelda ja end kätte anda).

Ja nii tuli eilne tatar ikkagi jälle kõrvitsapüreega ära teha (see tuli küll õige maitsev*, nii et kurta pole midagi peale selle, et ökojumal on minu peale kuri, aga võib-olla rahustab teda veidi ka lepitusohver kompostikasti.)

Pärast tuli magusaisu ja mulle tuli meelde martsipanijupp, mis sahvris teab kui kaua vedelenud on, jõulust saati, ma pakuks. Oh häda. Ma ei teadnudki, et martsipan saab hallitama minna.

Läksin kurtsin A.-le oma kurba saatust: “Tead, see martsipan on hallitama läinud. Aga ma lõikasin ümbert ära ja ma arvan, et keskmist osa võib süüa.”

“Ei või olla!” ütles A. erilise rõhuga, ma ütleks, et peaaaegu irooniliselt.

“Ma arvan, et võib küll. See hallitus ei ole minu arust keskele välja jõudnud.”

A. pidi oma sarkasmi uuesti, puust ja punasemaks tegema. “Ei või olla, et hallitama läinud. See on ju kõigest kolm aastat seal seisnud!” Liialdas muidugi, ma ei usu, et kauem kui jõulust. Vist ikka viimasest jõulust?

Mina sõin selle peale martsipani ära ja pärast natuke haisvat läti juustu ka. Sahvris ootab kaks Läti õlut, millele on suurte tähtedega “Ingver” peale kirjutatud, aega, mil ma välja mõtlen, mille kõrvale neid proovida. Ei ole häda kedagi.

——————————————————————————————
*Et endale meelde jääks: praadisin sibulat, siis viskasin sinna õunatükke juurde, siis läks otsa kõrvitsa-küüslaugupüree ja eilne keedutatar, lõpuks pudistasin üht külmkappi seismajäänud sinihallitusjuustu peale ja lasin natuke sulada ja kõige otsa hakkisin rohelist sibulat. Võib-olla panin millalgi salveid ka, ma ei ole praegu enam päris kindel.

Magus maitse

detsember 16, 2015

Mõtlesin Indigoaalase mõjul teha pikema loo sellest, mida ma lapsena sõin ja armastasin ja mida praegugi söön ja armastan ja kuidas armastasin toidust lugeda ja igal pool toitu näen – oot, lugemisest ja nägemisest olen kunagi juba kirjutanud – andestagu mulle need lugejad, kes soovivad, et minust toidublogijat ei tuleks! Päris üleni vast nagunii ei tule, nii et küllap andestavad. Aga esialgu tuli ette midagi lühemat ja pakilisemat: ma ei saa eriti enam magusat süüa.

Ja mitte selles mõttes, et “kui juba kommi põske pistan, siis enam pidama ei saa” või “magusaga ei pane ise tähelegi, kui palju söön, ja nii läheb märkamatult liiga palju sisse,” vaid just nimelt saan pidama ja looduslik piir tuleb pauguga ette, kõmdi vastu keelt.

Täna tuli meelde, sest Ulvi tõi kirju koera komme – sõin, maitses. Kaks tükki sõin ära. Ja kommisöömisest on nüüd juba kolm tundi möödas ja mul on ikka veel suu magusat maitset täis ja peas liiguvad mõtted, millega seda neutraliseerida, sest üheülbaliseks kisub.

Nii juhtus hiljaaegu, vist lausa viimase nädala jooksul korra varemgi.

Küllap käib see koos sellega, et ma tunnen viimasel ajal – no nii viimasel aastal vähemalt – magusaid maitseid asjades, mida tüüpiliselt magusaks ei peeta. Kuiv punane vein on näiteks selgelt magus.

Justkui mu keelel oleks nagunii mingi latentne magus foon kogu aeg olemas ja piisaks õige vähesest, et see ilmsiks tuua. Või nagu ma oleks lihtsalt magusa suhtes eriti tundlik.

Jeerum küll, mine või kontrollima, ega mul diabeeti ei ole. Ainult et diabeedi puhul peaks vist päriselt _kogu_ aeg magus maitse suus olema, mul on ainult siis, kui ma olen päeva jooksul midagi tugevasti magusat söönud, või mõne toidu peale, kus lõppeks on loomulik suhkrusisaldus olemas (eks ka kuivas veinis on naaatukene suhkrut). Ja vereproovi pole ma küll päris hiljuti andnud, aga viimase paari aasta omad on nagu alati olnud hiigla ilusad, mul on arsti kommentaaridest alati mulje jäänud, et mul nii ilus veri, et inimesed käivad seda teisest maailma otsast vaatamas.

Oletan, et ka teistel WordPressi kasutajatel ei näita enam kuigi sageli otsingusõnu – statistika ütleb kas “Unknown search terms” või “Other search terms” ja kuigi teoreetiliselt peaks “Other search termi” klikkides sõnad välja ilmuma, ei tule midagi. Nii et viimasel ajal – viimasel aastal-paaril – ei tea ma enamasti, mida siit otsitakse.

Seda enam torkab silma, kui mõni otsingusõna nähtaval on. Ja viimasel paaril päeval on siia kuidagi temaatiliselt tuldud – eile või üleeile otsis keegi siit “kastet sealiha juurde”, täna otsiti “jooki lambaliha juurde”. Ja ma võiks mõne sobitamistähelepaneku siia kirja panna, kuhugi tuleb asjad ju fikseerida.

Liha kohta küsimiseks olen ma muidu üks valemaid inimesi, ma ei pruugi seda eriti palju, enamasti justkui maitseainet. Aga millalgi viimase paari kuu sees ostsin ühe väga odava Tšiili Merlot’, mis ei maitsenud üldse nagu Merlot, vaid võttis suu paksuks nagu toomingamarjad. Mitte et ma viinamarjasorte teab mis hästi maitse järgi ära tunneks, aga rusikareegel võiks olla, et Merlot on Cabernet Sauvignonist pehmem – a seda veini ei oleks küll mingite mööndustega saanud “pehmena” kirjeldada ja samuti oleks mul raske ette kujutada, et sama firma Cabernet võiks olla veel parkainesem. Kui ma perekond L.-le seda maitsta andsin, siis arvas J., et neil on sildid vahetusse läinud, merloo peale on läinud kabernee silt ja vastupidi.

Ühesõnaga, mekutamiseveini temast ei olnud, juustu oleks ta täiesti ära tapnud, vein nõudis liha, tundus, et lausa loomaliha, aga kuna mu kõht ei saa väherasvase punase lihaga hästi läbi, siis läksin ikkagi sealiha peale välja. Tegin kompromisstoidu: panin liha sibulate ja õuntega segamini hauduma, lisasin leemeks sedasama veini ja pärast jõime seda veini ka kõrvale. Nii oli toidul-joogil ühest küljest mingi ühisnimetaja (umbes nagu maalides paneks enne detailide kallale minemist üldise koloriidi paika), aga teisest küljest tuli kaste sealiha jaoks küllalt magus ja mitte liiga tammine.

Koos lihaleemega oli see kaste tegelikult päris taevalik ja kokkuvõttes toidu parim osa. Ja arusaamatult paksu maitsega vein sai ilusti ära realiseeritud ja võiks öelda, et tal tekkis lausa mingi mõte.

*

Lambalihaga on mul veel vähem kogemusi ja ma soovitaks tarkadesse veiniraamatutesse vaadata. Aga kui mu austet lugeja tahtis hoopis alkovaba soovitust ja sattus siia sellepärast, et ma kunagi sel teemal juba kirjutasin – küllap ta seda postitust klikkiski – , siis ma panustaks piparmündi- ja/või rosmariinitee peale (aga rosmariiniga soovitan ettevaatlik olla, see on kange kraam, seda ei maksa tee sisse uhada sama palju nagu piparmünti). Eriti kui toidu enda sees emba-kumba juba on.

Teiseks tundub intuitsiooni pealt, et granaatõunamahl võiks täitsa hästi sobida (üldse tundub see mulle parem alkoholivaba veiniasendaja kui alkovabad veinid). Põhiline, et 100% mahl, mitte mingi magus laga.

*

Ja olgu siis paar hirmus head söögi-joogi kombinatsiooni, mida ma ise olen kogenud, kah üles tähendatud. Kõigepealt kaks kalakombinatsiooni, mis on küll mõnes raamatus kirjas, aga mida mul endal oli alguses raske uskuda, nii et äkki on teistel ka raske ja nad pole nii julged katsetama kui mina ja ei saagi teada, kui mina ei ütle. Esiteks see lugu, kui ma otsustasin proovida kuumsuitsuskumbriat poolkuiva šerriga – tglt soovitatakse rasvast suitsukala pigem päris kuiva šerriga, aga seda ei ole Eestist kuigi kerge leida. Igatahes oli mul üks Amontillado kapis ja ma mõtlesin, et no proovida ikka võib. Ja järgmiseks, kui ma uuesti teadvusele tulin ja mõtlesin, et kutsuks A. ka sööma, oli see skumbria seletamatult otsa saanud ja vaene A. ei saanudki. Just nii pildituksvõtvalt hea oligi. (Niisiis muretsege kas skumbria per nase või vaadake, et kõik korraga sööma saaks, siis saab igaüks vähemalt proovida.)

Teine juhus oli siis, kui meil sügavkülmik üles ütles ja me olime järsku suure portsu A. ema tehtud õrnsoolalõhe otsas, mis tuli kiiresti ära süüa (ja pärast esimest kaht päeva oli see puhtalt minu õlgadel, sest A. on toidu riknemise suhtes palju paranoilisem, peab minu maitmisjulgust hulljulguseks ja kutsub mind seetõttu raipesööjaks). Mitte et mul lõhesöömise vastu midagi oleks, aga arusaadavalt tekkis selles olukorras suurem huvi varieerimise vastu ja nii mõtlesin, et proovin ühe uskumatu soovituse ära: süüa külmsuitsu- või graavilõhet linnaseviskiga. Ma ei olnud sinnamaani üldse eriline viskisõber ja meil oli viskit majapidamises üldse ainult sellepärast, et A. vanemad kolisid ära ning jätsid oma toidu- ja joogijäägid meie poole. Aga noh, ma olin sellist soovitust lugenud ja meil oli korraga nii lõhet kui viskit. Viskit võtsin koos veega, mulle ei meeldi, kui jook hammustab.

Ja ka see kombo oli taevalikult hea. Tahtmatu tagajärg oli see, et ma sain äkitselt Iiri viski võludest aru ja nüüd meeldib see mulle rohkem kui brändi – sinnamaani mõtlesin ma kogu aeg, et kui ma üldse mingit kanget alkoholi olen nõus jooma, siis brändit.

Aga üks juhuslik avastus, mida targad raamatud ette ei ütle, tuli Eesti Vabariigi aastapäeval, kui me muretsesime pingiviinide paraadi vaatamise kõrvale patriootlikult ühe Põltsamaa mustikaveini ja keegi tõi kaasa Luke meierei juustu. Ja tuli välja, et mustikavein sobib hiigla hästi õrna valgehallitusjuustuga.

Ja kui juba valgehallitusjuustust juttu oli, siis sama juhuslikult avastasin ükskord, kui ma hotellis ööbisin ja olin endale sinna poest suht huupi näksimist kaasa ostnud – mingit juustu, midagi juua, mingit puuvilja, mingit küpsist või näkileiba – et täitsa suvaline kõige odavam valgehallitusjuust maitseb koos hurmaaga nagu ülim gurmeesuupiste. Hurmaasid hakkab väikest viisi juba saada olema ja hind läheb lähema kuu aja jooksul arvatavasti seda odavamaks, mida paremas küpsuses nad on, proovige.

Olles selle viimase kombinatsiooniga alkovabale lainele tagasi jõudnud, siis on mul veel üks toidu ja toidu sobitamise mälestus – kunagi ammu tulin poest noore õrna kabatšoki, natukese juustu ja küpsiste, kohupiima ja paari virsikuga (mis olid haruldasel kombel täitsa küpsed, mitte sellised nagu tavaliselt, millega võiks naelu seine lüüa või pähkleid koksida). Kodus oli juba enne porgandit ja maitseaineid, nii et ma hautasin panni peal porgandit ja kabatšokki, panin neile juurde näpuga apteegitilliseemneid, natuke musta leiba ja hästi natuke kaneeli. Ja ma nüüd enam ei mäleta, kas ma lisasin tomateid või palsamiäädikat, sest see toit on mõlemaga päris hea olnud, igatahes midagi hapu maitsega. Ja pärast puistasin juustu peale.

Nonii, pärast seda toitu vaatasin küpsiseid, mida ma olin alguses magustoiduks mõelnud süüa, ja küpsis oleks pärast sellist hõrgutist tundunud totaalse pettumusena. Niisiis võtsin ma hoopis ühe virsiku, tegin pooleks, panin kivi asemele hästi natuke mett ja sinna otsa maitsestamata kohupiima (kohupiim oli pasta, selline toru noh). Vat see oli põhiroa vääriline magustoit.

Ja viimaks: besee kõrvale võtsin kord mullivett, millele panin sisse natuke ingveri-sidrunheina siirupit (kui keegi teab, kust seda veel saab, öelgu mulle ka) ja sidrunit. Kui besee krõpsub ja mullid kihisevad, siis on kokku äge. Poelimonaadid oleks enamasti liiga magusad, aga ise saab just paraja timmida.

—————————————————————————-
PS: tuli meelde mainida, et sealiha jaoks pole alati üldse veini vaja. Ma olen lükanud liha õunte ja sibulaga ahju hauduma ja imehea tuleb. Või õunte, küüslaugu ja ingveriga. Ükskord valasin mingi seismajäänud äralahtunud pooliku õlle kah juurde. Kõigi variantide puhul oli peaaegu tunne, et liha lihaks, aga vat kui seda head plaga seal ümber veel rohkem oleks… Õigluse huvides olgu öeldud, et lihamahlad andsid plaga headusesse kindlasti oma panuse.

Argielu

juuli 2, 2015

Muidu on siin niiviisi olnud, et sai Pärnus käidud; ma avastasin, et laulmine on raskem kui tantsimine, sest paaritunnisele unele järgnenud pikal-pikal päeval (proov, 3 kontserti, järgmine proov, veel üks kontsert) tantsimine ei kippunud pilti tasku võtma, aga laulmine küll; teiseks avastasin, et kui ma pärast seda pikka päeva lähen õhtul hilja pikka teed mere äärde ja jalad valutavad, siis mere äärest tagasi tulles enam ei valuta, kindlasti sellepärast, et ma avasin supelhooaja ja ujusin viis tõmmet ja ma ei ole veel sellist väsimust näinud, mida mul vesi maha ei peseks; kuu paistis, kui me randa läksime, kui ma ujusin ja kui me veini jõime ja juustu sõime; ja sõber Arni oleks kindlasti rõõmustanud, nähes sellist kultuurset söömist-joomist, mille juurde lauldakse Lully muusikat Molière’i sõnadega meie enda tagasihoidlike isikute tehtud tõlkes.

Laada peal jõudsin ma vähe näha, aga leidsin sealt söögiputka, mis vastas mu eelarvele ja ajahädale: kõigepealt sain ma sealt 4 raha eest uhke räimevõileiva, kohvi ja vahvli – see oli kõige odavam eine, mis mulle üldse silma jäi ja miskipärast kõige sabatum; hiljem sain sealt sama raha eest guljašši (seda õiget, mis supp on), paprikapastat, hapukoort, leiba ja piparmündivett anti sinna juurde isupärast, võta, palju tahad, nagu neis legendides, mis ma vana aja sööklatest olen kuulnud, ja kõige krooniks tuli lapsukene, küsis, kas ma küünalt tahan lauale ja andis mulle küünla lauale (mis tundus olevat ümberpööratud kast, ruuduline lina peal). Õhtul, kui ma läksin uut räimevõileiba nõutama, selgus, et leib oli otsas (ilmselt sellepärast, et mina olin seal guljašši söömas käinud ja isupärast leiba söönud), niisiis andsid nad mulle räimevõileiva nime all lihtsalt taldrikutäie praeräime; ma ei kurtnud.

Oleks mul siis meelde jäänud, mis putka see oli, trupikaaslased ütlesid vist, et Lasteküla või midagi.

Kui ma seal istusin, nägin tuttavat muusikaõpetajat-festivalikorraldajat, kes oli meie esimest kontserti ühe silmaga natuke vaadanud. “Te olete sellised elitaarsed.” Ja lisas kiiresti: “Mitte halvas mõttes.”

Järgmisel päeval käisime oma lemmik-valgevenelasi vaatamas (neil on küll miskine skisma toimunud, nimi on uus ja selle all ei ole kõiki neid, kes vanasti), nad tegid teadusteatrit, näitasid lastele trikke, kuidas soodast ja äädikast gaasi teha ja nõnda edasi. Seal juhtus üks kurb lugu, nad keerasid kokku möga, millele aeglaselt sai sõrme sisse libistada, aga kiiresti surgates põrkas tagasi (millega seda tehakse? ma arvasin, et tärklisega, Eva, et saviga) ja kutsusid lapsi lugema, tähendab, sõrmega möga sorkima; sorkis üks, sorkis teine, sorkis kolmas ja kui neljas oli selle peale julguse kokku võtnud ja tahtis surkima minna, sai see etenduseosa läbi. Ma pidin peaaegu nutma hakkama.

Lõpetame optimistlikul noodil. Ma ostsin viimase sularaha eest laada pealt suure tüki head pekki.

Peen propaganda

mai 3, 2015

Hakkasin ärgates unesegase peaga mõtlema, kuidas saaks teha edukat alkoholismivastast propagandat nii, et see tuleks kasuks kultuurse joogitarvitamise oskusele.

Esimene mõte oli: kuidas oleks, kui alkoholi saaks edasipidi osta ainult nii, et ära tuleb kuulata sommeljee nõuanded: mis tempertuuril, mis toidu juurde – mida te üldse süüa kavatsete? sel juhul sobib ideaalselt selle-ja-selle buketiga jook.

A. arvas, et seda saaks juurutada ainult siis, kui alkomüügikohti oleks nii vähe, et tekiks pikad sabad. Ja sabasolijatele lastaks valjuhääldis sommeljee loengut. Aga nad laseks selle kõrvust mööda.

Mina uskusin pigem individuaalsesse lähenemisse, A leidis, et nii palju ei jätkuks müüja-sommeljeesid ja kust see raha võetaks. Kui me alustasime eeldusest, et loeng kestaks veerand tundi, siis kulus tõesti palju müüjaid. Langetasime nõustamise kestuse viiele minutile; arvutasime, et ühe müüjaga pood jõuaks 12-tunnise lahtiolekuaja jooksul teenindada 144 klienti, ümmarguselt 150. Tartus on 100 000 elanikku, ütleme, et iga päev käib alksi ostmas 15 000 inimest. Sel juhul oleks vaja 50 kahe müüjaga müügipunkti.

Seda kõike muidugi eeldusel, et päevas ostab tõesti ainult selline hulk rahvast.

A. mõtles ja leidis, et loeng kuulataks kala näoga ära ja ostetaks ikka oma Kuke Viin või Säästu Kange. Tõhusam oleks testitäitmine; kui testi ära ei lahenda, osta ei saa. Sel juhul peaks ostja vähemalt keskenduma.

Selle peale tuli idee, et testi saaks lisada ka info tervisemõjude kohta. Tubaka tervisemõjude kampaaniad olevat ju suitsetamist vähendada suutnud. Aga põhiliselt oleks ikka küsimused stiilis “mis viinamarjasordist jooki te tarvitate aurutatud kala kõrvale?” ja nipiga küsimused “aga kui kala on tomatikastmes?”

Jäi ette selline takistus, et kui test on korra juba peas, saab ka selle iga kord kalanäoga ära teha.

Testi saab muuta, arvas A. Igal juhul saab seda igaüks omaette poenurgas teha, ilma et nendega tegelemiseks oleks rohkem töötajaid vaja.

Ja boonus oleks kahtlemata see, et väga purjus inimene ei suudaks testi ära täita ja sellega oleks lahendatud see probleem, et kuigi purjus inimesele ei tohi alkoholi müüa, on raske silmaga vaadates joobeastet kindlaks teha.

Tulime proovist, näljased; A. oli päeval tubli olnud, toitu varunud ja nii oli meil praemaksa.

Tegime hõrgu ja toitva eine praemaksast, lillkapsast (mis oli üleeile külakostiks toodud), tomatist, lehtsalatist ja riivjuustust.

Isu oli nii suur, et alles poole söögi pealt tuli pähe, et oleme teinud eheda lastepiinamistoidu, kui “Ernie” koomiksit ja lastekirjanduse klassikat uskuda: maks. Ja lillkapsas.

Sellest Karlssoni-raamatu lillkapsateemast pole ma küll õigust öelda kunagi aru saanud – lapsest peale teadsin, et lillkapsas on maailma parim hõrgutis (kui muidugi kõiki teisi maailma parimaid hõrgutisi mitte arvesse võtta).

Pudi-padi

juuni 29, 2014

See on ju märk, kui ma olen kahevahel, kas minna Poola või mitte – sest ühest küljest, mis võiks olla lõbusam, kui minna ja veeta aega tantsukursusel, kus tase tõotab olla täpselt parasjagu üle minu oma, ja pealegi on tänavu veel üle vaatamata, kas Wrocław on ikka vana koha peal alles, ja kuuldavasti mind oodatakse sinna; aga teisest küljest, alles ma olin nohus-köhas, kurk valutas ja pealegi ei saa ei minekuks ega tulekuks rohkem kui üks-kaks päeva võtta (tähendab, ei mingit mõnusat ringihääletamist, looduskaunites kohtades tšillimist ja poola keele purssimist) kusjuures juuni algusest saadik pole mul õnnestunud viit päevagi järjest sama katuse all magada, äkki peaks endale natuke igavust võtma? – , kirjutab mulle lambist üks poolakas, kellelt ma kaks aastat tagasi öömaja küsisin ja vastust ei saanud: tema postkast olnud nässus ja ta saanud mu kirja alles nüüd kätte, aga kui ma tahan, tulgu ma aga, ta elab nüüd seal-ja-seal?

*

“Mis see teil on, kas ungari leib?” – “Jah.” – “Jumal tänatud,” ütleb kassanoormees siiralt südamepõhjast. Kui vähe on vaja, et mõnele inimesele rõõmu valmistada.

*

Pärnus antakse Kadri kohvikus võluvalt vana kooli toitusid (tatrapuder, pikkpoiss, seapraad hapukapsaga, maksakaste), kohati ka vana kooli hindadega – millal te nägite viimati pirukaid, mille hinnad oleks sentides, millal keegi üldse nägi kuskil söögikohas midagi, mille hinnad oleks sentides (kukkel – 20 senti, kefiir – 40 senti ja nõnda edasi)? tiheda graafikuga einestajale ideaalne söökla-tüüpi asutus, ja pealegi kohe hommikul lahti – küsid oma putru, stiilipuhas letitädi hõikab kööki “üks tatrapuder” ja enne, kui jõuad maksta, on see puder juba leti peal. Lisapunktid selle eest, et kui läksin õhtupoolikul pärast sööki juba kahtlaselt pimedasse ja vaiksesse kohvikusse sisse viimast kohvi küsima, öeldi mulle kohvi lastes taktitundeliselt, et tahaks nüüd terrassi kokku panna, aga kui me tahame edasi istuda, siis sees võib ikka. Ukse pealt avastasin, et kohvik oli kirjade järele tegelikult juba pool tundi kinni olnud. Pudistasime lahkudes laua peale oma krüsanteemi õielehti ja haikutasime kollektiivselt: “Mustal klaaslaual / pudenend valgeid õilmeid / kuigi on veel soe”. Praegu jäin mõtlema, et “pudenend valgeid helbeid” oleks veel peenem.

Ja see stiilipuhas teenindaja esitas meile selliseid küsimusi, justkui teda huvitakski meie käekäik.

*

Tollest varasemast festivalist, kus ma õpetamas käisin, meenus enda kohta üllatav asi. Muidu ma tunnen enamasti, et ei saa piisavalt suhelda, et tahaks rohkem inimesi näha. Aga kui mul algas iga päev tunnise-pooleteist-tunnise tantsutunniga, kus ma ise aktiivselt tegelesin inimestega; ja seejärel veetsin aega kontsertidel, kus ma kuulasin-vaatasin inimesi; ja lisaks sellele vahetasin ka muul ajal ühe või teisega paar sõna – siis ei olnud mul enam mingit tahtmist minna lõõgastavasse flööditundi (ise poleks pidanud mängimagi), sest ma tundsin väga selgesti, et lõõgastuda on mul vaja kuskil, kus ühtegi inimest EI ole. Nähtavasti tuleb mu suhtlemishimu (ja minu kui suure suhtleja kuulsus) peaasjalikult sellest, et ma töötan kodus ja näen kedagi muud kui A. siis, kui ma selleks ekstra kuhugi lähen.