Kohtumised ja juhtumised

juuli 11, 2013

Pärnus juhtus naljakas lugu – tähendab, siis ei tundunud see sugugi naljakas – juhtus selline suletud ruumi mõistatus, et ma kaotasin toast väljumata ära võtme, mis arvatavasti oli meie öömaja võti.

“Arvatavasti” seepärast, et esimesel päeval ei jõudnud ma nii vara kohale, et lukkupaneku või lahtitegemise juures üldse asjaline olla. Niisiis oli mul seal üks võti, millest ma kahtlustasin, et sellega saab majast välja; panin ta ilusti nähtavasse kohta, et järele proovida, kas ikka saab; avastasin, et kleidivarrukas on veiniga koos ja läksin pesin ära; rääkisin juba ärasõitva A.-ga paar sõna, hakkasin uuesti välja minema – võti kadunud.

Selle “arvatavasti” pärast tegin ma hulgaliselt segaseid telefonikõnesid, näiteks “ma olen vist välisukse võtme ära kaotanud, aga ma päris kindel ei ole, kas see, mille ma ära kaotasin, on ikka see võti. Ei, ma ei ole linna peal, ma olen ise majas sees. Kui maja võti on kellegi teise käes, siis ma ei kaotanud seda ära. Aga mille ma sel juhul ikkagi ära kaotasin? Ega see võti, mille ma arvan, et ma ära kaotasin, üldse teie enda käes ei ole? sel juhul ei tea, mille ma ära kaotasin, aga midagi ma igal juhul kaotasin.”

Kõik versioonid tundusid muidugi võrdselt sünged – ükskõik, kas kadunud on maja võti, mille eest ma Vastutan, või olen ma kaotanud kellegi koduvõtme, nii et ta ei saa enam kunagi enda poole sisse, jääb kodutuks ja vihkab mind elu lõpuni. Tulevik oli eriti tume, kuna ma ei olnud söönud ega kohvi joonud; süüa oli midagi vähemalt kaasaski, aga kohviperspektiivi ei paistnud ilma majast välja saamata kuskilt.

Majaperemees – see, kes erinevalt minust maja eest lihtsalt vastutas, mitte ei Vastutanud – suhtus olukorda, kui ta sellest enam-vähem aru sai, pragmaatiliselt, palus teada anda, kui ma võtit üles ei leia ega maja oma käe peal lukku ei saa, et ta tuleks paneks siis ise. Mis suutis mingil määral vähendada mu Vastutust, aga mitte süükoormat inimkonna ees (ma ei olnud endiselt söönud ega kohvi joonud – perspektiivi mõttes olgu võrdluseks öeldud, et eelmisel hommikul tundus mulle, et ma olen kogu üritusele vee peale tõmmanud, sest ma jõudsin liiga hilja, et enne avamist soeng pähe teha – siis olin ma küll söönud, aga magamata, see töötab umbes samamoodi.)

Ja siis leidsin ma viienda-kuuenda läbiotsimise peale võtme oma rahakoti magnetkaarditaskust – see pidi olema küll üks kõver raskusjõud, mis ta sinna toimetas, olgu, rahakott oli irvakil käekotis ja võtme olin ma pannud käekoti peale, aga ikkagi – ; tegin selle päeva esimese mõistliku otsuse, et kohviga või ilma, aga enne avalikku kohta minekut pean ma sööma seda, mida käepärast on; ja pääsesin minema, millegipärast endiselt ürgmasenduses.

Tee peal andsin selle õnnetu võtme üle JL-le, kes tuli soojemate riiete järele ja tegi huvitava avalduse: “Ah A. läks ka ära. Seda ma ei teadnud. Ma enne, kui sa helistasid, eriti ei muretsenud, ma mõtlesin, et A. on ka seal ja küll ta mingi lahenduse välja mõtleb.”

Millest paistab, et vähemalt teatud seltskonna jaoks on A. ametlikult minu lapsehoidja staatuses. Või emotsionaalse korrapidaja või mis ametinimetus tal ongi.

*

Kohtusime jälle toredate valgevenelastega – mind rabab ikka nende… ütleme, et alandlikkus. Eriti torkas see silma tuleetenduse puhul: tuleetendus on asi, mille puhul paljudel tegijatel paistab tekkivat pühalikkusekiusatus, sellesama õua-õua-pühaduse vaimus, mis sunnib publikut vanamuusikakontsertidel surmtõsise näoga istuma, ükskõik kui ropp laul parajasti on. Valgevenelased tegid tuletrikke samasuguse sundimatult kerglase laadaveiderdaja olekuga nagu oma päevastel naljaetendustel, olles sealjuures täpsemad ja osavamad kui ükski, keda ma Eestis muidu näinud olen. See, kuidas neil oma taseme juures ülbus peale ei tule ja armsus ja sõbralikkus ära ei kao, on nähtus omaette.

*

Kohtla-Järvel tuli meie tantsimise ajal platsile üks ullike. Tema ei olnud kindlasti selline suvaline õllekotiga jalutaja, keda ma varem kirunud olen: ta oli silmnähtavalt huvitatud ja tantsis kaasa (nähtamatu partneriga), püüdis süsteemi tabada ja sai suuremalt jaolt pihta. Millalgi toimetas üks organisaator ta tagasi publiku hulka, aga vähemalt teenis ta aplausi.

Ma siis mõtlesin: karta on, et korraldajal oli piinlik või hirm, et publikul on piinlik. Aga ajal, mil need tantsud moes olid, ei oleks sellist piinlikkust tuntud. Ta jäljendas päris osavasti ja samas oli see oma väikese moonutuse ja nähtamatute partneritega omamoodi paroodia, ühesõnaga, selline jäljendus, millega juhiks kõrgseltskonna tavade pentsikusele tähelepanu narr, inimene, kellel on privileeg konventsioone eirata ja kellele nende naeruväärse külje väljatoomine on elukutse. Tolle aja kõrgseltskond küll juba oskas piinlikkust tunda – kuigi vaevalt suutnuks nad meie aja piinlikkustaaka ettegi kujutada (mis, ma arvan, vastab küsimusele, kuidas vanasti nii palju vähema privaatsusega läbi sai) – aga narri toimetamine ei oleks seda põhjustanud.

Ma võtsin tantsu ja riiete pakutud rolli omaks ega tundnud samuti piinlikkust – ta oli selles maailmas omal kohal.

*

Vaatasin Tallinnas, ema oli äraandmise hunnikusse tõstnud “Roheliste viilkatuste Anne’i“, mõtlesin, et tutvun teiste kultuuridega ja loen eneseharimise mõttes läbi, erilist lõbu ei lootnud. Ootasin kirjelduse põhjal “Väikese lord Fauntleroy” laadi läägust ja sain meeldiva üllatuse. Hüva, kahtlemata on lapse ja tema kasuvanemate suhtes midagi fauntleroylikku, aga asja päästab see, et laps ei ole puhast tõugu lord Fauntleroy, vaid tema ristand Pipi Pikksukaga. Ja kuna ka see ristand ähvardaks olla liiga jumalasarnane, et ma saaks oma uskmatust suspendeerida, siis oli temas veel annust Tom Sawyeri halvimaid külgi: oma elu raamatustamine ja selle käigus päris inimeste kahe silma vahele jätmine. Vahetevahel.

Teine asi, mis mulle seal meeldis, oli vanatüdrukust kasuema – ma ütleks, et raamat käiski peaasjalikult tema ja lapse suhte ümber -, kes oli kõige oma kuivuse ja kätteõpitud kalvinistliku moraali juures siiski hirmus terve. Ja üleüldse värvikas palett elusaid nais- ja tüdruktegelasi, kõik hirmus erinevad – just see, mispärast Virginia Woolf leidis, et isegi naiste kirjutatud meelelahutus annab kirjandusele midagi olulist juurde. Naised, keda on nähtud naise pilguga, tähendab, naised argisemal kujul ja naised (ka) sel ajal, kui nad meestega ei suhtle – no ja teisest küljest mehed välispidise pilguga.

*

Ja lõpuks lühiaruanne Haapsalust: kuulsin-nägin head bändi nimega Daimonion; A. vanemate peenral olid hakanud kasvama mutantmaasikad, mis on magusad juba roheliselt või äärmisel juhul pronksivärviliselt, hulga maitserikkamad kui tavalised maasikad; esimesel Haapsalu-päeval vaatasin peeglist, et näen hea välja, aga tundsin end päev otsa koledana, teisel päeval nägin, vastupidi, igast viimasest kui peeglist halb välja, aga tundsin end täitsa ilusana, võib-olla tulevad põhjendamatud enesetunded sellest, et esimesel päeval olin ma hommikul joonud ainult ühe kohvi, aga teisel kaks; tagasiteel Paldiskis söömas käies avastasime, et rakvere raipe lehed maitsevad nagu rukola (ainult kangemad) ja viljad või seemned või mis neil seal varre küljes ongi, veel paremini: tuli mõte, et neid võiks soolveega sisse teha nagu kappareid; ja mina käisin ujumas, igal pool olen ujumas käinud, kus aga vesi ette on jäänud – Tartus, Rannapungerjal, Pärnus, Haapsalus – aga haigeks jäi hoopis A.

Küsimus: kas kuskil Tartu ligi kasvab kah rakvere raipeid?

Gurmeesoovitusi?

oktoober 11, 2012

Mõtlesin ühe inimese peale, kelle tervis ei luba viimasel ajal eriti veini jms juua – et kahju, kui paljalt selle pärast kaotaks ta veel enam hedoneid, kui mõnusa vine puudumise arvele läheb. Sest ega veinijoomisel ainult psühhoaktiivne mõju ei ole – maitse on ju kah oluline, et saaks niisama mekutada või head toitu paremaks teha. No ja ma keeldun kategooriliselt uskumast, et mittealkohoolsete jookide hulgas nii vähe maitsenüansse on, et ka neid edukalt söögiga paaritada ei annaks. Mekutamisega on lihtsam, väike guugeldus annab terve pinu alkovabasid kokteile; ja kui ka kofeiiniga on parajasti nii kehvasti, et lööb kohe valud sisse, siis soojadeks jookideks on hästi palju mõnusaid taimeteesid (mu isiklik lemmik on nõmm-liivatee, mis trumpab mu tagasihoidlikku arvamust mööda maitseomadustelt igasugused teepõõsaleotised kaugelt üle, ainult et selle saamiseks on vaja ise korjata või isiklikku diilerit, sest ta sunnik on päris kallis osta). Ja ingverisiirupist tehtud kuumad ja külmad joogid on täiesti sõltuvusttekitavad.

Aga kindlasti peaks olema ka jooke, mis tekitaks toiduga sama ägedaid maitsekombinatsioone kui veinid.

Nii et ideid paluks.

Mu enda tagasihoidlik panus: kõige rohkem mõtteid tuleb just taimeteedega – ma olen paras taimeleotisesõltlane, paar liitrit läheb päevas ära nagu niuhti. Seesama kiidetud nõmm-liivatee tõstab näiteks seente maitset suurepäraselt esile, aga jumala pärast, seda EI saa asendada aed-liivatee ehk tüümianiga – see on mitu korda vängem ja seene maitset enam ei tunnekski.

Ettevaatlikult doseeritud tüümian võib aga passida sellise tee sisse, mida juua vahemerelisema toidu kõrvale. Tähendab, juba intuitiivselt tundub loogiline, et kui tüümian passib toidu sisse, passib ta ka selle kõrvale juua. Aga õrnalt tuleb doseerida, väga õrnalt, ma isiklikult kombineeriksin teda sel juhul millegi lahjemaga, näiteks punega.

Viimasel ajal on mul nõrkus rosmariini ja baklažaani kombinatsiooni vastu. Kehtib sama: doseerida ettevaatlikult ja parem koos millegi lahjemaga. Näputäis rosmariini annab tervele teele tugeva maitse.

Selle mis-toidu-sees-see-toidu-kõrvale loogika järgi olen ka joonud piparmünditeed salati juurde, kus värske piparmünt sisse käis. Oli täitsa kena. Ilmselt haagiks see hästi ka lambalihaga.

Sealiha juurde istus korra päris hästi see segu, mida poes “hommikutee” nime all müüakse ja mis sisaldab minu mäletamist mööda piparmünti, kuivatatud õunu, ingverit ja veel midagi. Aga ausalt öeldes arvan ma, et punega oleks veel parem kui piparmündiga. Piparmünt on olemuselt kuidagi lambane. Ja karvane tunne ütleb, et ka puhas nõmm-liivatee oleks hea, kui ainult raatsib.

Aga nüüd tahaks selle teemajanduse kõrvale ka midagi hapukamat saada ja siin töötab mu kombineerimisloogika miskipärast palju kehvemini. Mõnikord on õnnestunud granaatõunamahl päris hästi toiduga sobima panna, eriti kui menüü kisub kuhugi Põhja-Aafrika või Lähis-Ida poole; ja vana hea kodune õunamahl istub paljude siinsete traditsiooniliste toitudega. Tsitrusemahlad võiks teoreetiliselt kalaroogadega passida, aga paljud, mida poes müüakse, on ülearu magusad, tahaks midagi värskendavamat. Nojah, alati saab muidugi ise ehtsat limonaadi teha ja omaenda maitse järgi doseerida.

Mul on veel õrn aimdus, et arooniamahlaga saaks suuri tegusid ära teha, aga kuulaks heameelega kellegi teise kogemusi. Ja teine lootus on hibiskitee, see, mida Karkade nime all müüakse: see on just mõõdukalt hapukas, aga mitte ülearu, ja päris põnevate maitsenüanssidega ja ei maksa ka suurt midagi. Päritolu järgi otsustades võiks seda jällegi Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida köögiga paaritada, aga äkki on kellelgi muid huvitavaid kogemusi?

Mul endal oli sellega kunagi üks VÄGA huvitav kogemus, või nojah, mine võta nüüd kinni: pärast kannutäie hibiskitee ärajoomist muutus kogu seltskond erakordselt eufooriliseks, nii et ma ei välistaks isegi väikest psühhoaktiivset mõju. Mingi hibiskiliigi kohta ma isegi sellist infot leidsin, ainult mine võta kinni, kas teed tehakse just sellestsamast. Aga võib-olla me jäime tookord lihtsalt üksteisest pilve.

Haa, ja just praegu tuli kange tahtmine proovida, kuidas sobiks näiteks ingverisiirupist ja gaseeritud veest kihisev jook beseekattega õuna- või rabarberikoogiga. Hmm. Peab katsetama.

Igatahes: kogemusi, elamusi, palun. Andke tuld.

Puhast maitset

oktoober 9, 2012

Lugesin just, kuidas kiidetakse maitsestamata jäätist/kohukest/kohupiimakreemi. Ilma maitselisanditeta. Puhta maitsega, puhast valget vaniljejäätist/-kohukest/täida lünk.

Ömm… kas mina olen ainuke, kelle arust puhta maitsega jäätis peaks sisaldama koort ja suhkrut ja punkt?

Mis erikuradi mõttes on vaniljega maitsestatud toit maitsestamata?

See päriselt puhta maitsega jäätis, mida ma tahaks, on kaubandusvõrgus täiesti olematu. Või noh. Ma võib-olla lepiks ka sellega, kui mul oleks valida mitme eri maitsega jäätise vahel. Näiteks šokolaadi või maasika või vahel vahelduse mõttes isegi vanilje. Aga olemas ei ole isegi lihtsalt šokolaadi- või maasikajäätist, mis siis, et niimoodi kirjutatakse: ei, nad sunnikud üritavad mulle selle sildi all müüa šokolaadi-vanilje ja maasika-vaniljejäätist. Tähendab, tegelikult müüakse ainult vaniljejäätist, lihtsalt mõnele sordile on midagi veel juurde pandud.

Vähemalt ilma vaniljeta šokolaadi on suure otsimisega võimalik leida, kuigi ma kardan, et sel juhul peab see olema see 99% kakaosisaldusega tahvel, mis on küll vahel väga võimas kogemus, aga tavalisemaks närimiseks vängevõitu (nt peab selle kõrvale raudselt midagi jooma, ta on nii kuiv, et ajab muidu köhima). Ja ma usun, et ei ole tehnoloogilist põhjust, miks lahjemat mõrušokolaadi või isegi piimašokolaadi või, uskumatu küll, isegi valget šokolaadi ei saaks ilma vaniliinita teha. Muide, mul on (küll ehk irratsionaalne) usk, et äkki kõlbaks valge šokolaad puhtal kujul isegi süüa. Erinevalt sellest, mida poes müüakse.

Kas ma tõesti olen ainuke, kes tahab vahel midagi nii ketserlikku nagu vaniljevaba jäätis või šokolaad? see muidugi seletaks, miks ma seda ei saa, aga paljalt sellepärast, et ei müüda, ei hakka ma veel oma ainulaadsust uskuma.

Aeg-ajalt ringleb siin-seal müüt, et tootjad toodavad seda, mida tarbijad tahavad, et tarbijad ise ju otsustavadki, mida nad ostavad ja küll siis usinad tootjad selle järgi teevad. Hmm, ma ei ole küll tähele pannud, et mul lubataks otsustada osta puhast valget šokolaadi või jäätist. Ma võin otsustada osta seda, mida mulle müüakse.

Vat hakkan ise endale jäätist tegema, küll te siis näete. Söögikõlbulikust valgest šokolaadist jääb nähtavasti üle ainult edasi unistada.

Tibijutt

mai 11, 2011

Nii-nii. Joon muudkui õlut, vaatan televiisorit ja proovin pesu selga.

Mis on tegelikult pigem kullatud pilt, sest suurem osa ajast ma viimasel ajal ikkagi tõlgin, silm punnis, või loen, silm punnis, vanu tantsukäsikirju. Aga vahepeal juhtuvad ka need asjad vahele.

Punkt nimega õlu: ma olen väga õnnelik, et ometi kord on Eestis lahjat õlut tegema hakatud. Mulle meeldib väga õlut juua, ma jooks kogu aeg õlut, liiatigi paistab see olevat ainus asi peale tablettide, mis allergilise köha ära võtab, aga kogu aeg purjus ei taha ju olla ja no maksast hakkab ka kahju, ikkagi nagu oma. Katsetasin sellepärast üksvahe kõik alkoholivabad õlled läbi ja mis sa teed, ükski ei olnud õlle maitsega, välja arvatud venelaste Baltika ja seegi ainult õige natuke. Aga see 2,5 kraadine alekokk maitseb küll õlle moodi, mis tähendab, et ma saan nüüd endale kaks korda rohkem õlut lubada kui siis, kui ainsad normaalse maitsega õlled olid viie kraadi ringis.*

Punkt pesu: ma püüan täiskasvanud naiseks hakata ja vähemalt vahel rinnahoidjaga ringi käia, aga otsingute käigus tuleb küll vahel tunne peale, et muidu ei saa, kui õmbleja juures teha ei lase. Vahel on kõik tugikonstruktsioonid vales kohas ja puurivad ennast mulle lihasse ja luusse, vahel on riie tihedalt ümber sealt, kust ei ole vaja, ja lotendab sealt, kust peaks ümber olema. Sellega ma isegi lepiks, sest inimesi on igasuguse kujuga ja ju siis need mudelid, mis niiviisi käituvad, on mõeldud teise kujuga naistele, näiteks sellisele, kelle rinnad kasvavad nii keskel, et peaaegu piisaks neile sinna peale ühest torbikust. Suure tuhnimisega õnnestus paar tükki leida, mis enam-vähem selga sobisid ja millest natuke tolku ka oli – ja võib-olla õnnestub kontepuurivad karkassid kunagi unustada (näiteks kasvatan endale rinnaku peale kaitsva kondi, mis valu ei tunne) või tugikaartel salaja ülemine ribisid puuriv ots maha saagida – aga miks on vaja need nii rõvedast materjalist teha, aru ma ei või?

Ma ei pea silmas pitsivahtu, sest selle saab funktsionaalsele osale külge panna nii, et seestpoolt ei tunnegi. Ma mõtlen seda fenomeni, et pealtnäha täiesti viksil puuvillasel pesul, millel on VÄLJASTPOOLT isegi tugikaared puuvillasega kaetud, ja võib-olla, oh õnne, isegi seestpoolt suurem osa puuvillane, on just kõige kõvemad osad ja kõik see, mis kõige kõvemini vastu ihu käib, kaetud sünteetikaga ja mitte mingi mõnusa sukapüksimikrokiuga, vaid eriliselt karvase ja torkiva sünteetikaga, mis nülib paari tunniga naha maha.

Mingi Opus Dei vandenõu või, et nii kui naised vähegi edevaks lähevad, näiteks tahavad pesu kanda, siis tuleb kohe iseenesest jõhvsärk selga?

Või siis järjekordne tõend minu hüpoteesile, et tänapäeva maailmas meheks sünnitakse, naiseks saadakse – läbi piinarikaste initsiatsiooniprotseduuride, mis sisaldavad kuuma vaha ja aeglast nülgimist.

Televiisor. Mina vaatasin täna telekavast, et ahah, midagi pole vaadata, tore, pole mingeid kiusatusi, võib rahulikult tööd teha. Ja jõudsin koju ja leidsin A. euroviisu eelvooru vaatamas. Ma siis kuulasin ka poole kõrvaga ja vähemalt esimesel kolmel laulul olid laul ja saatepartii üksteise suhtes häälest ära.

Selle peale lülitasin ma oma kõrvad natukeseks ajaks välja ja lugesin “Ämblikmeest”, aga kui ma hiljem uuesti kõrvad õieli ajasin, oli paremini häälde läinud. Ja kui lõpuks igast loost väike jupp lasti, olid nagu kõik enam-vähem hääles või vähemalt mitte nii süstemaatiliselt häälest ära kui alguses. Ka need esimesed kolmkond lugu.

Küsimus: kas a) helitehnika moonutas esimeste lugude ajal laulu/saatepartiid nii, et see sõitis veerand tooni mööda (kas helitehnika saab niiviisi kõrgusi moonutada?), aga hiljem said tehnikud veast aru ja parandasid ära;
b) osa helitehnikat oli esimeste lugude ajal osalt üldse maas ja lauljad saatepartiid sama hästi kui ei kuulnud, nii et nad vaesekesed pidid umbkaudu laulma ja oma absoluutset kuulmist ja lihasmälu testima, aga hiljem said tehnikud veast aru ja parandasid ära;
c) minu kõrvad olid esimeste lugude ajal veel puhtad ja rikkumata, aga hiljem oli Eurovisiooni kuri võim neile juba mõjunud, Ämblikmehe kaitsvast väest hoolimata?

Mis muidu televiisorisse puutub, siis olen ma omandanud suure osavuse filmitutvustuste lugemise alal: kui A. valib filmi, siis ta enamasti pettub, aga kui mina valin filmi, jääme enamasti mõlemad rahule. Sedapuhku võin uhkustada sellise saavutusega: esiteks ei lasknud ma ennast heidutada “Home Fries” ametlikust žanrimääratlusest (romantiline komöödia – kas ma pole vapper?) ja pürgisin teadmiste rajal edasi; teiseks ei lasknud ma end pimestada madalast IMDB reitingust ja lugesin ka arvustusi. Noh ja sellest juba piisas, et filmile võimalus anda. Ma arvan, et võin seda soovitada paljudele omasugustele (väike näide: üks jubedamaid filme, mis ma näinud olen, on “Südamesõbra laulatus“, ma ei saa siiamaani aru, miks ma ta lõpuni vaatasin – ja tal on suhteliselt kõrge reiting, maailm on hukas – ja üks tüütumaid filme on “Unetus Seattle’is“). Pmst ma saan aru, miks teda nii madalalt hinnatud on, või õigemini ma usun mitme arvustaja arvamust, et romantilise komöödia tüüppublik oli sellest šokeeritud, aga filmi õige publik ei julgenud sellise reklaami** peale vaatama minna. Selle peale nägin ma vaimusilmas kohe stseeni, kuidas Kevin on Brittany kinno viinud plikade filmi vaatama ja ütleb helikopteriga tulistamise koha peal “Cool”, mispeale Brittany karistab teda kohe kasvatusliku hoobiga ribidesse. Ja Kevin ei saa millestki aru, sest see pidi ju chick movie olema.

Kiitvad arvustajad võrdlesid seda enamasti Coenite loominguga, minu settinud mulje on “umbes nagu “Twin Peaks”, kui see oleks lühem ja komöödia ja kõik oleks omavahel suguluses (nagu Eesti külaelus)”. Võib-olla tõi Lynchiliku nüansi sisse muidugi jõletu blondeeritud emakuju, vrd “Wild at Heart“. Ausalt, need emad oleks nagu õed. Äkki ongi.

—————————————————————————————————————–
* Ma olen kuulnud kõvasti nuttu ja hala, kui õudne elu on Rootsis, kus toidupoest saab ainult kuni kahekraadist õlut, aga mitte kunagi nuttu ja hala, kui õudne elu on Eestis, kus mitte kuskilt ei saa – või siis praeguseni ei saanud – vähem kui neljakraadist õlut. Ma järeldaks, et nutt ja hala on ühekülgne.

** Jälle üks juhtum, mis paneb mõtlema, kes küll filmitutvustusi koostavad ja mis meetodiga. Keegi luges sisukokkuvõtte läbi, vaatas, ahah, Luke Wilsoni tegelane armub Drew Barrymore’i tegelasse, ahah, romantiline komöödia?

või midagi sellist pidid mõtlema kaubamaja toiduosakonna kaubapaigutajad või mis iganes nende nimi on. Muidu oleks ikka väga raske aru saada, mida tegi risoto-riis Aasia toidu kampaania riiulis. Ausalt, ma vaatasin kaks korda. Aasia kampaania silt? Olemas. Paki peal “risotto” kirjas? Jep.

***

Maailmaavastamine jätkub, hakkan oma eelnevat arrogantsi juba peaaegu kahetsema. Komistasin mingi tibiblogi otsa, olen täiesti fastsineeritud: avastasin paralleeluniversumi. Kus näiteks lihtne silmameik on ripsmetušš, lainer, lauvärv – eksin, mitte lihtne, vaid “väga, väga lihtne”. Mina arvasin siiamaani, et väga, väga lihtne silmameik tähendab, et panen prillid ette – üks liigutus ja kohe näha, et silmad peas.

***

PS.
Te ei kujuta ette, kuidas ma tahaks sellest tibiblogist kirjutada, ma tunnen kiljuvat antropoloogilist vaimustust, aga ma ei oska välja mõelda, kuidas seda teha nii, et ei oleks ilkumine, ja kuidas teha nii, et liiga äratuntavaid tsitaate sisse ei pane. A. küsis, kas asi on selles, et ma ei taha puutumatut loodust oma invasiivse uurimisega ära rikkuda. Mm, pigem ikkagi selles, et tahaks küll oma naljamomente edastada, aga mõnitada ka ei taha. Aga eks igaüks, kes avastab, et ta on antropoloogilise vaimustuse objekt, tunne end vast veidigi mõnitatuna. Hakkan esimest korda elus tundma, mis mõttes antropoloogia on tõepoolest kolonialistlik praktika, siiamaani, kui sellest lugesin, mõtlesin, et äh, niisama jutt.

Paar asja, millest vist saab kirjutada: ma ei suuda uskuda, et üks inimene võib olla nii lihtne! Ei ole võimalik! Küllap ta hoiab midagi peidus! kuigi samas avalikustab ta minu jaoks arusaamatul määral oma elu pisiasju. Praktilises mõttes paneks ta justkui kõik kirja, mis juhtub, vähe sellest, riputab ka pildid üles: ta pildistab asju, mida ta ostab, oma toitu, oma kosmeetikat, oma selle päeva meiki, riideid, mis ta täna selga pani, oma kaalu, oma küüsi, oma juukseid, isegi oma löövet, kui ette tuleb. Jäin lausa mõtlema, kas see on seesama absoluutne enesejaatus, termin, millega Hasso Krull oma tõlgitud Kärgatava Kõue enesekirjeldust määratleb. Kus ei salata maha midagi, mis toimub. Ainult et kas ainult see siis toimubki? Ometi peavad tal ju olema mingid seisukohad, ükskõik kui lihtsakoelised, ükskõik kui hästi-halvasti põhjendatud, mõni inimene meeldib talle kindlasti rohkem, teine vähem, mõni kultuurinähtus niisamuti.

Tähendab, ma tean, et selline maailm on olemas, ma ju kuulen tibisid kaubanduskeskuses rääkimas, aga ma ei ole ka siis kunagi uskunud, et see oleks neil kogu maailm. Kui nad omavahel räägivad, siis selge ju, et tuleb rääkida selles grupis aktsepteeritavat ja ohutut juttu, muu tuleb jätta… mujale. Ainult et mina oleks arvanud, et blogi ongi üks selline muja. Blogis saaks suhtelist anonüümsust pidada, on võimalik ju mingil määral reguleerida, kui palju sa oma isikut paljastad.

Vat siin ongi huvitav koht. Ta paljastab oma isiku näiteks näopiltide kujul üsna põhjalikult ära, nii et iga lugema sattuv tuttav saab ta kohe tuvastada – aga kõigest muust saab sama vähe teada, kui avalikus kohas teismeliste juttu kõrvalt kuuldes. Kas tal on ükski kanal, mille kaudu ta saaks suhelda nii, et ütleb ka seda, mis ta mõtleb? Kas ta üldse teab, et ta mõtleb? – sest seda, et ei mõtle, ma ei usu, nagu ma ütlesin, inimene ei saa olla nii lihtne.

Kuigi see lihtsusemulje on küll lugedes kerge tekkima – aga võib-olla on selles muljes rohkem mind kui teda? Mina vaatan, et ta riputab nii puhtalt, süütult ja lapselikult veebi üles asju, mida mina oleks võimeline avaldama ainult paksu irooniakihiga – asi pole selles, et ma ei tahaks, ma tõesti ei ole võimeline – ja kui kerge on siis uskuda, et kui ta sedagi ei häbene, siis vaevalt üldse midagi ja kui ta muid asju üles ei riputa, siis järelikult polegi midagi riputada.

Jah, see irooniatusvõimetus. Linkisin mõnele blogile sealt ka edasi, leidsin sarnaseid veel hulgem. Paljud neist olid teinud mingit “kui võlts sa oled” testi, kus küsiti, kui palju asju sa endale regulaarselt külge kleebid, peale määrid, maha lõikad või ära kisud. Selle testi järgi oleks ma puhas Mr Natural ise, aga taevake, mis on paar kunstküünt ja vahaplaastrit (ja igapäevast kulmukitkumist ja näomaski ja väga, väga lihtsat silmameiki) nende sisseehitatud näomaskide ja kunstküüntega, mis mu mõtlemisel küljest ära ei käigi (halastus küll, sai ikka rõve metafoor).

Üks huvitav asi veel: seal blogis kirjeldatud ihad ja kiusatused olid nagu varakeskaegsel mungal: seksuaalsust poleks nagu olemaski, keegi pole niipaljukestki armumisobjekt, et tema kohta kas või “nii nunnuuuuu!!!” hõigata. Kõik ihad, kõik kiusatused on seotud söögiga (mis on üles pildistatud ja sageli virtuaalse vildika abil punase ristiga tähistatud: sõin küll, aga see oli patune ja enam ei tohi).

Siit hakkas hargnema veel üks huvitav niit: nähtavasti on vaja ennast hirmus saledana hoida; ilma kunstpäevituse ja meigita välja minna on mõeldamatu, enda pidev vahatamine ja kulmukitkumine täiesti elementaarne, ühesõnaga väga ranged ilunõuded, aga samas ei paista sellel mingit konkreetsemat eesmärki olevat, kellele ekstra oleks vaja meeldida. Platooniline ilueesmärk? Lihtsalt nartsissism? Usin sotsiaalne mimikri?

Heakene küll, sai koloniaalisandat mängitud küll, jätan oma õilsa (lihtsa, puhta, süütu) metslase nüüd rahule.

Perenaise nurgake

mai 7, 2010

Ma leidsin just oma lemmik-kokandusblogi ja selles veel postituse, mis ajas mu kõõksuma. Naerust muidugi, millest teie siis mõtlesite?

Ja üks lemmiktsitaat sealt:

Glamuur, diskursus ja kena melanhoolia veel pealekauba. No mis veel saaks sellist tolmukihti vaadates pähe tulla peale magusvalusate mõtete kõige elava surmast, hääbumisest ja kaost […]
Selles mõttes, et koristamine ju ometi mitte.

Kuidas saaks sellist blogi mitte armastada?

Jälle töörõõmud

märts 25, 2010

Vähemalt nimetagem seda töörõõmuks, kui ma leian ettekäändeid, et iga töös ette tulevat sõna mitmes eri keeles guugeldada (aga see kõik on ju kvaliteedi nimel, usute, on ju?).

Nimelt (pasunad teevad tararaa, trummitremolo):
kas te teadsite, et magus paprika (see söömise oma, noh) ja tšillipipar mahuvad mõlemad sama liigi sisse, aga teisest küljest mahub tšillipipra nime ja vürtsisuse alla veel tervelt neli liiki?

Ma olen väga erutatud ja hüppan tooli peal üles-alla.

Tähendab, taksonoomiliselt võttes on magus paprika kõigest tühine anomaalia, mis kügeleb suure lõbusa vürtsise paprikaperekonna ühe liigikese tagumises nurgas.

Kulinaarselt on ta muidugi täiesti teine liik. Ma ei saa aru, evolutsioonijumalal pole nähtavasti mingit maitsemeelt, muidu ta oleks asjad teisiti korraldanud.

(PS: aga see seletab muidugi mõndagi. Näiteks seda, miks see täiesti tavalise välimusega suur paprika, mida P.P. meile ükskord enda pool pakkus, meil silmad punni ja keele suust välja ajas. Kui ta oli siis oma irvitamised ära oli irvitanud, et kuidas eestlased väikest vürtsikustki välja ei kannata, ja ise tüki haukas, nägime meie kahjurõõmsalt, et ta enda silmad läksid vähemalt sama punni. Mulle oli selle aja peale juba meeldima hakanud, tunne oli nagu Asterixi pohmakarohuga, et alguses käib tuleleek suust välja ja nägu läbib kõik vikerkaarevärvid, aga pärast päike paistab, linnukesed siutsuvad ja kõik on nii ilus, nii helge.)

Meil on kodus televiisor. Seepärast tulevad sõbrad aeg-ajalt siia, et sooritada rituaaltoiminguid, ja kõige rituaalsem toiming on pingviinide paraadi vaatamine, kust hangitakse inspiratsiooni oakuninga, ptüi, oapresidendi vastuvõtu korraldamiseks. Nii puuritakse kogu etendust eriti valvsal pilgul ja mõni teeb märkmeid. Väike miinus on see, et tähelepanu on mõnevõrra ühekülgne, näiteks jäi presidendi kõnest kõige rohkem meelde see, et aeg-ajalt peab ütlema “kordan…” ja aeg-ajalt “niikuinii” ja vahel unus isegi jälgida, kas siis kordas ja mida kordas ja mis niikuinii.

Frakis mehed metsapuude all teenis ära heakskiidumõmina, aga kui nad lauseid esitama hakkasid, siis muutus mõmin nõutuks. Näiteks minul ületasid olevikulõvi soojendamise repliigid kiiresti talutava sentimentaalsuse ja piinlikkuse läve ja edasi sai ainult kaasa tunda näitlejatele, kes, tundus, kogu hingest sinna natuke elu sisse üritasid pumbata. Elu tähendab teadagi huumorit. Ja see tõi omakorda pähe mõtte, et meie oapresidendi vastuvõtt on ju omamoodi auavaldus, aga teisest küljest naljategemine. Ja mis kõige tähtsam, need kaks külge on lahutamatud, ilma naljategemiseta ei oleks ka au. Kõik, kes seda vastuvõtumängu mängimas on käinud, on asjast aru saanud, aga küllap on kusagil olemas inimesi, kes leiaks, et see on mõnitamine. Tegelikult ongi siin-seal küsitud, et mis värki te õieti teete, stiilipidu või? mõnitate, eks ole? Aga mis mõnitamine see ikka on, milleks nii põhjalikult tundide viisi valmistutakse, rääkimata sellest, et kõik toit tuleb ju tiku otsa ajada, muidu ei ole pidulik.

Igatahes oli keegi sellest asjast kunagi ka THI-le rääkinud ja too olla seda nägu olnud, et ta tuleks ise ka, kui aega saaks.

Nii või teisiti, mineviku varjuna laval ringi kooserdanud Ming the Merciless mõjus inspireerivalt. Meil päris sellist kostüümi ei ole, aga äkki sobib mineviku varjuks ka Näärivana koos Snegurotškaga.

A. oli poest seda veidrat pitsakatte nimelist asjandust toonud ja ma olin juba valmis seganud kartulitaina, et üks rahvuslik pirukas kokku keerata, kui vasakult ja paremalt hakkas tulema ettepanekuid, et pane ikka hapukapsast ka. Igaks juhuks tegin viirulise, et ühes otsas vorstitükid hapukapsaga, keskel ilma ja teises otsas hapukapsas ilma vorstita, aga kui hapukapsaga tükid kõige rutem ära söödi, siis läks järgmine täis ahju juba ainult hapukapsaga (või õigemini hapukapsa, sibula, tilliseemnete ja hapukoorega, juust peale) ja osutus sama populaarseks. Ma arvan, et kartulipirukas hapukapsakattega väärib Frenchi pissa nime küll.

Frenchi pissa kontekstis oleks olnud juba võimatu vaadata üht eriti muinaseestlasliku näoplaani ja soenguga ajakirjanikku, taipamata, et ta kehastab puhast filmieestlast, kas nüüd just “Malevast”, aga… ja läks veel paar sekundit, kuni tekkis teadmine, et see on ju rahumalevlane Leibo, nüüd jääb veel film teha – ainult et miks tal peremärkidega hame asemel see pintsaklips seljas on.

Kahjuks kõik nii idülliliselt ei edenenud. Vanasti olnud aeg, mil inimesed haarasid hiire pihku, suunasid monitorile ja klõpsutasid närviliselt nagu telekapulti. Nüüd haaras käsi ülekande ajal digiboksi puldi, lohistas mööda põrandat ja pilk otsis kursorit, millega ülearused aknad kinni panna. Televisiooni interaktiivsusel on, kuhu areneda. Jajah, ma pean silmas neid kohti, kus väga oluline info, nimelt ilusate riietega inimesed, tõmmati ekraani alla paremasse nurka ja üleval vasemas nurgas peeti vestlusi olulistel teemadel, näiteks et küll on halb ilm ja kuidas tervis ka on. Minu leplik meel oleks rahuldunud ka pisikese pildiga, aga mitte keegi ei saanud aru, miks me ei saa teada, kust riigist mõni eriti ilus suursaadik pärit on ja mis ta nimi on. Näidanud siis kasvõi supakaid. Aga millegipärast oli kogu teletiimi tähelepanu üleval paremas nurgas toimuva smalltalki peal ja isegi subtiitreid jagus ainult sinna, et öelda meile, et Ingrid Rüütel on Ingrid Rüütel, juhuks, kui me äkki aru ei saanud.

Eks meil tuleb halvast parimat võtta, nii et kasutasime raskeid hetki, et meelde jätta, et teleajakirjanik peab mõne väljavalituga pikalt lobisema ilmast, tervisest, tööst ja nii edasi, kuna ballikülaliste teadustaja liigutab samal ajal tummalt suud. See tähendab, telekast me suuliigutamist küll ei näinud, aga ta pidi seda ju tegema, eks ole, sest miks sinna juurde muidu häält ei olnud? Ausalt, ma uurisin kõikvõimalikke pulte suure hoolega, nii et selles küll viga ei ole, et õiget häälenuppu üles ei oleks leidnud.

* * *

Tegelikult sai kõik alguse veidi kammerlikumalt, “Naksitrallide” vaatamisega. Kassihäälte tegija ees tuleb müts maha võtta (või lindistas ta lihtsalt päris kasse? eei, natuke raske uskuda, liiga kunstipäraline oli), sest iga kassistseeni ajal läks meie loomake ärevaks ja hakkas ühe akna juurest teise juurde jooksma, nähtavasti üritas igast küljest maja valvata. Miski muu teda seal samavõrra ei erutanud, kui arusaadavad hääled vakka jäi, nõustus ka tema diivanile viskama ja vaatas multikat niisama meelelahutuseks edasi, noh, et tore vaadata, kui midagi liigutab.

Ramloff kurtis, miks küll on tarbenaistekad à la Cartland respektaablimad ja vähem piinlikud kui pärisporno, mina jaurasin vastu, et mis mõttes vähem piinlik (ma julgeks mõne sellise raamatu osta vist ainult sõprade seltsis ja kõvasti bravuuritsedes ja raamatukogust häbenen samuti võtta, oma kirjanduslikku silmaringi tuli kunagi niisiis avardada sõbranna käest laenatud Cartlandi abil), ja Morgie tegi adekvaatse märkuse, et tegelikult ei ole cartlandide meessoost vaste mitte paljaste tädidega ajakiri, vaid “Barbar Conan” ja igasugune isane süžeepõhine tarbeulme ja -fantastika (“Vampiiride planeet”, eks ole, ja paraku üldse suur osa ilmuvast ulmest)*. Ma jäin täitsa nõusse, põgusalt mõtlesin veel sellele, et pealegi on olemas ka naistele adresseeritud pärisporno.**

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Mulle tuli hoopis meelde, et lapsest peast erutasid mind raamatutes kangesti need kohad, kus midagi söödi. Ma kirjutasin “Robin Hoodi” raamatust kohupiimakakud, mee, tuvipirukad ja hirveliha nimekirjade kaupa välja, justkui saaksin ma neid niiviisi rohkem süüa, ja elasin Camacho pulmamenüüle sanchopanzaliku vaimustusega kaasa. Kui “Robin Hood” oli selle koha pealt võrdlemisi lihtsakoeline – et ongi kogu aeg hunnik süüa ja muudkui süüakse ja juuakse õlut pealegi, siis robinsonaadid, alates originaalist ja lõpetades “Pantrikuru vangidega”, mida ma tegelikult lugesin enne päris Robinsoni-raamatut, olid peenema ülesehitusega, lükates õndsusrikast akti üha edasi ja edasi (mäletate, mida Umberto Eco selle omadusega defineeris?***). Ma tekitasin joonistusplokki pilte, kuhu ma Pantrikuru vangide menüüs esinevad kaljukanad (lihakeha kujul), viinamarjad ja karuliha üles joonistasin ja siis rahulolevalt vaatasin, et vist jätkub jah.

Sellest, kuidas ma Balti jaama lage vahukooreks või sefiiriks kujutlesin; kuidas ma peenes psühholoogilises uksetestis selle asemel, et mõelda, kas uks on lukus, viib sisse, välja, ära või vajab hoopis remonti, suutsin ainult mõelda, et uks näeb välja nagu valge šokolaad; ja kuidas kodus ukse vahelt väljapunnitav makrofleks mulle paratamatult beseed meenutab, olen ma juba varem kirjutanud, aga põhjustest ei saa ikka aru. Ega ma ju lapsena näljas ei olnud, sest olulised lapsepõlvemälestused on ka kõik need head toidud, mida ema tegi. Mul on tohutu hulk toitusid lapsepõlve lemmiktoitudena meeles – ühepajatoit? lemmik! tibukaste? lemmik! kotletid? lemmik! pilaff? lemmik! mulgi kapsad? lemmik! jne jne, ainult täidetud paprikad meeldisid vähem, sest nad tundusid tollal mulle mõrud, aga ma olin kaval ja sõin paprika kõigepealt ümbert ära ja siis sain täidisel rahus hea maitsta lasta; ja ma hakkasin küllalt varakult ise süüa tegema ja sain ise uusi lemmiktoitusid leiutada ja oma taskuraha kulutasin samuti peamiselt saiakeste ja doktori leivakese peale seni, kuni ma oma raha raamatupoodi hakkasin vedama. Ühesõnaga üks suur söömine juba varases nooruses, aga mis te õige arvate, kas need lumehanged meenutavad mulle praegu vahukoort või ei meenuta, mh? Ja üks regulaarselt korduv unenägu on uskumatu saia- ja koogivalikuga kohvik, kus ma valin ja valin, ja siis söön ütleme kolm tükki ära ja lähen uuele ringile, kui enne üles ei ärka.

Foucault kirjutas, kuidas varakeskajal oli ihade hulgas kõige tähtsamal kohal aplus ja kuidas munkadele õpetati vaimseid võtteid just nälja, mitte kiima vastu võitlemiseks, alles hiljem vahetanud sugukihk edetabelis söömahimu välja, ma ei tea, kas elatustaseme tõusu pärast või kuidas sellega täpsemalt oli. Paistab, et mina olen ühe jalaga selles staadiumis ikka edasi.

———————————————————————————————————————–
* Selle peale mõeldes tuleb mulle kõrvalteed pidi meelde üks pilt Tolkieni maailma bestiaariumist. Te ju teate, eks ole, et “Sõrmuste isandas” on üks tütarlaps, kes õnnetu armastuse pärast meheks riietub ja sõtta läheb; kuna ta vahele ei jää, võib järeldada, et tal õnnestus maskeerumine päris hästi, aga tolle pildi peal nägi ta välja, nagu oleks tema stilist sõjaprintsess Xena. Ma tahaks teada, mis ohvitserid need pidid olema, kes seda imetegu meheks pidasid.

** Seda liikleb kultuurilistel põhjustel kaubandusvõrgus lihtsalt vähem, aga tänapäeva internetiajatul saab igaüks, kes tahab, lugusid kirjutada ja neid kerge vaevaga levitada, ja sellisel kirjanduse piirimaal figureeriva nähtuse sees nagu fanfic on ootamatult selgunud, et just naistele meeldib kangesti filmikangelasi omavahel kopuleeruma panna, mingil salapärasel põhjusel eriti siis, kui mõlemad on mehed. Okei, ka slash-kirjandusest on suur osa puhas romantika ja käest kinni hoidmine, aga on siiski küllalt palju kehakultuurist huvituvaid autoreid, et tekitada alažanr PWP (ehk “Plot? What plot”) – lööge guuglisse fanfic ja PWP, laske triikrauaga üle ja küll te siis alles näete. Ja nagu ma ütlesin, on see valdavalt naiste kirjutatud ja naistele adresseeritud kirjandus.
*** Eco artiklit otsides leidsin sellise toreda nupukese, või mis nupukese, pigem juba õiekese.

Kerglane toidujutt

jaanuar 20, 2010

Avastasin, et Saksa teadlased on välja selgitanud, et leivakooruke on hirmus kasulik, palju kasulikum kui leivasisu, paksult antioksüdante täis. Mis seal ikka. Aeg-ajalt ilmub ikka mõni uus supertoit jälle välja. Aga mis mind seal tegelikult üllatas, oli see, et seda peab reklaamima. Et emad ütlevad seda oma lastele, umbes nagu nad Lindgreni raamatutes lastel spinatit lasevad süüa. Sest tuleb välja, et mõned pepsimad sööjad lõikavad leibadel koorukese ära. Hambutu või poolhambutu puhul on see veel arusaadav, aga kui tegemist on puhtalt maitsega… mk-mm. Leivakooruke on ju parim osa leivast. Ma oleks lapsena eelistanud, et leivad oleks üldse ainult koorukesest tehtud, ja kui ma paljast leiba sõin, siis alustasin alati sisust, et kooruke jääks magustoiduks. Kui mul oleks kõrval olnud keegi, kes koorukest ei taha, siis ma oleks õnnega koos olnud, aga oli teda siis neh.

Teisest küljest nägi nende pildi peal kogu leib kuidagi švammine välja, nii et võib-olla ei ole koorgi nii vaimustavalt krõbe, nii jõulise maitsega nagu üks korralik kooruke olema peab. Aga vaevalt ta hullem švamm saab olla kui ülejäänud leib.

Kolmandast küljest on mul siiamaani igas riigis õnnestunud ka korralikku leiba leida, mitte ainult kilekotistatud švammi, nii et kui kellelgi on hambad suus ja ta ikkagi poest leiva asemel nuustikuga tagasi tuleb, siis ei maksa talt ka teab mis peent maitset nõuda.

Aga ikkagi huvitav – kas inimeste hulgas, kel omad terved hambad suus, on päriselt selliseid leivapügajaid?