Tegin ka seda testi, mida blogituttavad järjest teevad, aga inglise keeles, sest see eesti tõlge oli selline, et mul hakkasid silmad verd jooksma ja süda läks pahaks. Ei suutnud pealkirjastki kaugemale lugedagi (“Tasuta isiksuse test”, ahah). Ma arvan, et sellised “eestikeelsed” tekstid teevad eesti keelele rohkem kahju kui ingliskeelsete tsiteerimine.

Minu tulemus sedapuhku ENFP-A (campaigner, tolles hirmsas eesti versioonis “esivõitleja”):
https://www.16personalities.com/enfp-personality

Ja protsendid on

Mind
This trait determines how we interact with our environment.
61% Extraverted – 39% Introverted

Energy
This trait shows where we direct our mental energy.
76% Intuitive – 24% Observant

Nature
This trait determines how we make decisions and cope with emotions.
35% Thinking – 65% Feeling

Tactics
This trait reflects our approach to work, planning and decision-making.
32% Judging – 68% Prospecting

Identity
This trait underpins all others, showing how confident we are in our abilities and decisions.
53% Assertive – 47% Turbulent

Mulle tundub küll, et see on väheke loll test, sest kirjelduse põhjal tuleb loogik (INTP) palju tuttavam ette – “loogiku tüüpi inimesed kipuvad jagama mõtteid, mis ei ole päris lõpuni välja arendatud, kasutades teisi oma ideete ja teooriate tagasipõrgatamiseks, vaieldes pigem iseenda kui tegelike vestluskaaslastega”, kas ei ole täpselt nagu mina? ja kui ma olen selle süsteemi isiksusetüüpide foorumites kolamas käinud, on samuti NT-de foorumites kõige tuttavam tunne.

Tähendab, see ENFP “Charming, independent, energetic and compassionate, the 7% of the population that they comprise can certainly be felt in any crowd” kõlab küll meelitavalt, aga pigem kellegi moodi, kes ma tahaks olla, mitte kes ma olen. Äkki ma valetasin testi tehes kogemata.

Kuigi see “They tend to see life as a big, complex puzzle where everything is connected – but unlike Analyst personality types, who tend to see that puzzle as a series of systemic machinations, Campaigners see it through a prism of emotion, compassion and mysticism, and are always looking for a deeper meaning” tuleb teisalt väga tuttav ette. Ja “Worse still if they find themselves beset by the administrative tasks and routine maintenance that can accompany a leadership position.” kõlab VEEL tuttavamalt. Ju ta üks horoskoop on.

Aga võib-olla on selle T-F segaduse põhjus juba selle süsteemi ülesehituse viga. Mõtlemine ja tundmine-empaatia (T ja F) ei peaks minu arust üldse ühe telje kaks otsa olema. Ma suudan täiesti kujutleda inimest, kellel on nii T kui F graafik püsti nagu kuusk, ja inimest, kes on mõlema peale kehv. Ise pakun, et mul võivadki nii T kui F päris tugevad olla – kui me räägime väärtushinnangutest, sest ma armastan nii loogikat kui ka südamlikkust. Ainult et selle südamlikkuse praktilise rakendamisega on keerulisem lugu, sest ma elan, pea pilvedes nagu hajameelne professor/ogar loomeinimene mullu ja muistegi (seda, et ma olen neil skaaladel selgelt N ja väga vähe S, usun ma küll, isegi praeguse testi skaaladest olen ma sellel kõige selgemalt ühes servas).

No umbes nagu mulle tundub teistsugustes lollides testides, mis lubavad öelda, kui mehelik või naiselik sa oled, et kui me juba arhetüüpidega möllame, mõõtku siis mehelikkust ja naiselikkust mõlemat eraldi, nii et oleks võimalik saada ka tulemusi nagu “kõike ja rohkem” kui ka “sugu, mis sugu?”.

Vaatasin nüüd, mis tuntud tegelased veel minuga sama tüüpi peaks olema ja Michael Scott. No aitäh. Ja no muidugi. “Piinlikud naljad” võiks mu teine nimi olla.

***
Loomade elu: tulin jalutamast koju, kass jooksis õues juurde, et minuga koos tuppa tulla. Vaatasin hajameelselt silmanurgast, et tema koon on imelikult hele, nagu polekski meie kass, mõtlesin, et toas vaatan.

No ja kui ma lõpuks saapad jalast ja mantli seljast sain, nägin, et kass on tähtsalt hiire keset vaipa pannud ja ise luurab teda, et Tomi ja Jerryt mängima hakata. Hiir polnud ka loll, läks kohe minu seljakoti taha peitu ja lasi tükk aega edasi-tagasi – koti tagant peeglilaua aluse kola taha ja sealt tagasi, sedamööda, mis suunast kass parajasti varitses. Kass kurises elavalt, justkui tahaks öelda “kus sa oled, tule nüüd välja”, vahepeal müksis mind peaga.

Ma otsustasin, et isegi kui kassil on loomulik vajadus hiiri püüda ja see on looduse igavene ringkäik jne, siis harrastagu seda ringkäiku parem õues, ja proovisin hiire jooksusuunale pappkarpi ette panna, suu hiire poole. Hiir läks ilusti karpi ja kui ma karbi püsti ajasin, jäi sinna ka pidama, aga karp osutus liiga kõrgeks – et seda peeglilaua alt kätte saada, pidin nii palju kallutama, et hiir hüppas jälle välja.

Lõpuks keerasin ühele rajale tühja supipurgi suu ette ja ta läks purki, mis õnnestus mul ometi kord püsti keerata, nii et hiir sees. Toimetasin ta õue, kõndimise ajal vaatlesin: ruugelaigulise kasuka ja valge kõhuga (valge kõht võiski olla see imelik hele laik, mida ma kassi koonul silmanurgast nägin). Pärast netist uurides tundus, et kaelushiir.

Kassile jäi see purgiaktsioon nii märkamata, et minust ta sinna kurisema ja peeglilaua ümber luurama jäigi.

Hakatuseks paar praktilist uudist, kui keegi pole veel näinud:

TÜ raamatukogu laseb nüüd kaugside teel jälle laenutada.
Ja Internet Archive’is on rohkem lugemist kui kunagi.

Patrick Stewart loeb Instagramis Shakespeare’i sonette!

***

Kui ma A. konto kaudu FB-sse piilun, näen, kuidas seal jagatakse toredaid eluviisieeskujude meeme: näiteks kuidas olla nagu sinivaal. Või Emily Dickinson.

Panustan siis oma verbaalsel moel ka; Marju Lepajõe roomlaste taltsutamise raamatust leidsin kohe tervislike eluviiside tsitaadi, nimelt Cicero (uuest Rooma kirjanduse antoloogiast, lk 159, vist Kaarina Reinu tõlkes (mul pole antoloogiat praegu käepärast)):

Ma vihkan rahvarohkust, väldin inimesi ja suudan vaevu päevavalgust taluda.

Jesaja (26:20):

Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse
ja sule uksed enese tagant,
peitu üürikeseks ajaks,
kuni raev möödub.

Marju Lepajõe Hieronymuse-artiklist tõlkija ideaalsetest töötingimustest:

Quintilianus (u 35–100 pKr) [nimetas] kolme kõige olulisema tingimusena häirimatuks tööks öövaikust (silentium noctis), suletud tuba (clausum cubiculum) ja lambivalgust, resp. ühtainukest valgusallikat (lumen unum). Vaikust ja eraldatust on mõistagi vaja, et vaim oleks segajatest täiesti vaba (undique liber animus). Ent pidev öötöö nõuab head tervist ja lihtsat toitu. Töö kannab vilja siis, kui selle juurde asuda värskelt ja väljapuhanult.

Seega võiks sügise kõikehõlmavat tulekut ja kestust meie parasvöötmes võtta teatava privileegina, mida pakutakse vaimutööks.

Ei ole küll parajasti see aastaaeg, ometi võib kujundlikult öelda, et va pärgnuhtlus on meile kevadest sügise teinud; tänavu on ka kevadel tõlkimiseks head tingimused! Eriti kui on kohane interjöör:

… olgu tegemist koopa või kabinetiga, ikka on Hieronymusel õnnestunud kusagilt saada kirjutamiseks sobivad kivid, hea tugev laud või suurepärane kirjutuspult, kallihinnalised köited vedelevad hunnikutes, mahe lõvi kusagil põrandal, laual pealuu – selline see tõlkija elu ju ongi ja just sellist kabinetti tahaks, just sellist! Need värskendused viivad mõtted hoopis kõrvalistele radadele: peaks tellima mõnelt sisekujundajalt Hieronymuse ja teiste suurte tõlkijate kabinettide, kongide, koobaste analüüsi läbi aegade just sisekujundaja vaatekohalt. Jah, kui lubamatult vähe tähelepanu pööratakse koduajakirjades tõlkijate töötubade sisustusele, võrreldes sellega, kui vastutusrikas roll on tõlkijatel ühiskonnas olnud ja on ka edasi! Kas neil on lõvi või kassigi võimalik pidada ja kui ei ole, siis miks? Kas on seinal üldse ruumi korraliku Hieronymuse repro või posteri jaoks?

Hakkasin Russelli esseeraamatust (“Valik esseid”, 1994, tlk Erkki Sivonen) kindlameelsuse näiteid otsima, leidsin aga hädade ühendava jõu kohta:

Kummatigi oli lumetormi, udu ja sõja puhul tegu […] faktiga, et kõik tundsid ennast võrdsetena. Reeglina on igaüks meist hõivatud omaenda muredest; teised võivad meid sealjuures takistada, tüüdata või siis jääda hoopiski meie poolt tähele panemata. On aga kordi, kus üks ühine tundeelamus mõjutab tervet inimhulka. Kui nii juhtub – isegi kui tundeelamus ei ole meeldiv – , tekitab fakt, et see on ühine, iseäraliku õnnetunde, mida ei ole võimalik saavutada ühelgi muul teel.
Kui me kõik elaksime pidevalt mingi ühise tundeelamuse mõju all, siis oleksime me alati õnnelikud, alati koostööaltid ja alati priid igavusest. Võib-olla saavutavad selle tuleviku valitsuspsühholoogid. Riiklikud pühad algavad suitsukirjadega taevas: “Toimus marslaste sissetung. Iga mees, naine ja laps on võitluses vajalik.” Vastu õhtut tuleks teade, et rünnak on tagasi löödud. Sel moel oleksid rõõmsad pühad kindlustatud.

Aga koht, mida ma otsisin, oli see, ühest mu elueeskujust (sestsaadik, kui ma just seda lugu lugesin):

Ma kohtusin [Branislav Petronieviciga] ainult ühe korra aastal 1917. /…/ Serblased olid hiljaaegu läbi viinud oma kangelasliku suurtaganemise Saksa vallutajate ees ja mind huvitas väga kuulda temalt kui vahetult osavõtjalt selle taganemise kirjeldust, tema aga tahtis ainult selgitada oma õpetust, mille kohaselt ruumis asuvate punktide arv on lõplik ja määratav arvudeteooriast lähtuvate võtete abil. Meie huvide erinevus avaldus mõnevõrra iseäralikus vestluses. Mina küsisin: “Kas te võtsite suurest taganemisest osa?” ja tema vastas: “Jah, aga punktide arvu ruumis saab välja arvutada sel teel, et …” Mina küsisin: “Kas käisite jalgsi?” ja tema ütles: “Jah, vaadake, see peab olema algarv.” Mina küsisin: “Kas te ei proovinud hobust leida?” ja tema ütles: “Alguses olin hobusega, aga pärast kukkusin maha, ja milline algarv, seda ei peaks olema raske teada saada.” Hoolimata kõikidest pingutustest ei kuulnud ma temalt niisugusest tühisest asjast nagu maailmasõda enam mitte midagi rohkemat.

Kui mul tuleb ilusasti riietumise ja kleidipiltide vaatamise tuju, aga see tundub praegusel ajal liiga frivoolne, mõtlen Diana Vreelandi ütelusele: “Tõenäoliselt on mood kõige joovastavam põgenemisviis maailma banaalsuse eest.” (Muide, tema autobiograafiline “D.V” on nauditav lugemine – kõditab umbes samu maitsepungi, mida “Alice B. Toklase autobiograafia”; päris elulookirjandusest on teine sama sundimatult voolav, kuigi hoopis teises stiilis, see raamat, mille Jean Renoir kirjutas oma isast Auguste Renoirist.) Iseasi, kas nüüd kõige. Mõnes tujus olen kasutanud isegi nii ebatõenäolist pelgupaika nagu juura tõlkimine – juura mõjub oma korrapärasuses rahustavalt, nagu loogikagi, võimalus viibida maailmas, kus kõik on süstematiseeritud – põgus puhkus elu segapudrust.

***
Muidumõtted:
kas see, et igasuguste videolahendustega suhtlemisel on ajaline loks sees, võiks tingida uue muusikamoe – heliloojad hakkavad kirjutama sellist mitmehäälset muusikat, mille puhul loks ei häiri? uus koolkond?

Ja täitsa muust ooperist (he-he-he) – hakkasin Frieda blogis varasest ooperist jaurama ja jäin ise mõtlema: kui Monteverdi ooperis on laulud nii hästi põhjendatud, kas seda saaks diegeetiliseks muusikaks pidada?

*
Lõbusat, olgu ajakohast või -kohatut:

Gandalfi karantiinivideo, ma loodan, et seda saab vaadata ka FBsse sisse logimata.

Tangosõpradele: peaaegu ajakohane, nimelt seagripilaul: “Kein Schwein steckt mich an”; ja neile, kes end üksikuna tunnevad, ka Max Raabe originaal, sest mulle meeldib, kui dekadentlikult ta saksa keele kõlama paneb.

Xkcd koroonamurede graafik.

Ja täitsa omal jõul lugesin Päevalehest pealkirja “Norralaste suusatarkus on arvatust palju lihtsam” ja lootsin, et seal on kirjas midagi sellist: suusad käivad jalga, kepid kätte. Pidin pettuma.

*

Kuulsin ERMi viinaköögi varemetest justkui noorte hõiklemist, ei osanud küll täpselt hinnata, palju neid seal on: järsku ongi ainult kaks? ei osanud ka välja mõelda, kuidas neid veenda hõredamalt hoidma (kui neid ikkagi on palju ja nad peaks sülemlema); alles praegu tulin selle peale, et ma võiks ju minna, leebelt naeratada ja küsida, ega nad ei tahaks piiblist rääkida, nii toredasti koos olete siin. Ja siis käia neil sabas, kuni nad loobumisvõidu annavad.

Pealkirjasoovitus

märts 3, 2020

Loen oluliste uudiste avalauseid ja pealkirju, muudkui et “juba varasemast tuntud Tartu part pesitseb taas kesklinna lillekastis” ning “Tartu kuulus lillepotipart on juba haudumisega alustanud” ja mõtlen, et kuidas küll keegi pole veel kirjutanud “Sarihaudur ründab jälle!”?

Hei, mu tantsuõpilased, kes te ise jalgpalli ei vaata, nii et mina pean seda teie eest tegema, loodetavasti on teil hea meel näha, et movimento on kasutusel ka väljaspool tantsu. Näiteks Prantsuse-Saksa poolfinaalis.

Tähelepaneku eest kuulub au õigupoolest A.-le, mina näitasin talle korduse ajal, suutmata väljendada midagi intelligentsemat kui “vaata, vaata, mis ta teeb,” ja A., kes ülejäänud mängu üldse ei vaadanud, ütles blaseerunult “movimento noh.”

Lollid naljad

juuni 22, 2016

Oi hoidku, oi hoidku. Tuleb minna kontserdile, teades, et teised lauljad kukkusid kes kuhu ära. Tähendab, ka võimalikud saateinstrumendid on läinud.

Tähendab, minust saab acapelliit.

—————————————————————————

PS: kui ma juba spämmimise peal olen, siis olgu veel üks tähtis asi kirja pandud, sest äkki keegi pole veel märganud – Belgia koondisesse on ajamasina või proosaportaali või mõlemaga Tintin mängima toimetatud. Loogiline ka, kes siis üldse Belgia eest mängima peaks, Hercule Poirot või?

Või see mulle meenus, kui lugesin rikkaks saamise foorumi reklaami, kus lubatakse 257 eurose pileti ostnuile külma tuba – ehk “Hoiame ruumi üsna jahedana eesmärgiga, et inimesed oleksid hommikust õhtuni värsked ja reipad. Seetõttu on soovitatav võtta kaasa midagi sellist, mida vajadusel peale panna” – ja näksimist kästakse endal kaasa võtta (aga lisatasu eest saab muidugi koha peal osta, kellele rosinate krõbistamisets väheks jääb): “Võta endale kaasa pudel vett ja pakk pähkleid või mõni puuvili. PS. ära suurt toitu kaasa võta, sellega sind Saku Suurhalli sisse ei lubata! Küll on kohapeal olemas piisavalt toitlustuspunkte.”

Keelepruuk (“Jah, see tuleb võimas ja erakordne.” ja “Saalis on 3500+ sinuga sarnaselt mõtlevat inimest, see energia, mis tekib, on võimas.”) meenutas aga täpipealt üht üritust, kuhu ma kord kogemata sattusin, tookord õnneks tasuta. Tõsi, Saku Suurhalli ürkast saab vähemalt loota, et värvata ei püüta kedagi kuhugi, milleks, raha on juba käes.

—————————————————————————————————————————————————————–
*Onu Sid lubas mäletatavasti Erniele, et näitab talle kümne dollari eest, kuidas vaeva nägemata kümme dollarit teenida. Näitas. (Kui keegi teab, kust just seda Ernie-koomiksit üles leida, siis linkigu.)

Leidsin ometi sellise meesteks ja naisteks liigitamise testi, mis vastab minu loogikale: kus ühe soo omaduste suur skoor ei vähenda teise oma, vaid tulemus on punkt kahe teljega pinnal. Mulle on alati tundunud, et mõni inimene on korraga mõlemast soost, mõni pole õieti kumbagi ja ainult osa on ühest või teisest soost. Igatahes testisin ennast ja sain umbes täpselt naise ja androgüüni vahele – naiseskoor 104, meheskoor 100 (mis on sellised keskmised tulemused, väga mehed-naised saaks 145 punkti). Mind ei hämmasta sugugi (hi-hi), et mõlemas punkte sain, ainult see on üllatav, et mõlemas nii vähe, ma oleks omast arust ikka palju isasem ja emasem veel. Selline tõsiteaduslik jutt täna siis. (Tantsisin täna jälle üle tüki aja meherollis, huvitav, kas see kallutas midagi kuhugi.)

Teie arvasite võib-olla, et Valimar on see võimatult kaunis jumalate linn, kuhu Keskmaa haldjad tagasi igatsesid ja millest surelikud võisid ainult unistada.

Aga vaat mis: “Valimar OOD (edaspidi “Valimar”) on Bulgaaria äriühing, mille põhitegevusala on igat päritolu, sh SSM‑i valmistatud terastrosside jm sarnaste toodete import ja nendega kauplemine” ja ta on esitanud “kassatsioonkaebuse Varhoven administrativen sadile”.

Nai elyë hiruva, tõepoolest.

————————————————————————————————————————————–
PS: allikas on eur-lex, see vana ja hea muidugi, mitte uus ja paha, mida tõlketalitusedki kasutada ei soovita, nagu selgus. See uus=paha, vana=hea faktikilluke sobib Tolkieni kui tuntud progressivastasega kenasti.

Kultuur ja elu

august 8, 2014

Sõber Arni armastab rääkida, kuidas talle meeldib “lobisev arhitektuur”: mis viitab ja tsiteerib, on paksult kultuuri täis. Ja nii ka muudes eluvaldkondades. Mida rohkem lobiseb, seda parem.

Ometi ei ole seda nii raske leida, mõtlen ma, ja lobinat ei pea tingimata autor sisse panema: mul, vaatlejal, on pea lobinat täis ja tsitaadid vupsavad pinnale ootamatute ärritajate peale. Mille vastu mu pole midagi, selles mõttes olen ma Arni parteis.

*

Pank sundis mind Lõunakasse minema: ta tahab nüüd pikemaid paroole ja ma kombineerisingi talle viimati midagi vastuvõetavat, ainus häda, et mul ei jäänud päris meelde, mis järjekorras ma kombineerisin ja millal suurtähe või numbri sisse panin – ja nii viis korda järjest, niisiis tuli minna uut küsima. Ja ükski muu kontor ei ole kauem lahti kui kuueni, tähendab, ei jää üle muud kui bussiga sõitma minna.

Tegelikult läks mul väga hästi. Üks asi, et seal on taluturg, kust ma sain sibulat, küüslauku ja põldube, seda ma tean tegelikult niigi. Aga mul ei ole mitte kunagi varem õnnestunud sealset pontšikuputkat tabada nii, et seal oleks korraga nii pontšikuid kui müüja. Seekord olid mõlemad ja saba ei olnud, ainult ühed nii kümnesed poisid olid kobaras leti ääres ja lugesid raha üle, et mida osta.

Müüja tahtis mulle müüma hakata, mina märkisin “poisid olid enne, äkki nad tahavad ära osta.” Ei tahtnud veel, polnud otsusele jõudnud, lasid mind löögile. Hakkan oma kolme pontšikud küsima, üks poiss ütleb selja tagant “teil vist sall kukkus”. Õigus, minu siidsall oli ennast koti küljest lahti harutanud. Aitäh.

Kazuo Ishiguro, “Päeva riismed”, Eesti Raamat 1994, lk 48.

Pean tunnistama, et minu äsjane põgus kohtumine oli teinud minu tuju väga heaks; tavaline vastutulelikkus, mille eest mind tänati, ja tavaline vastutulelikkus, mida mulle vastu pakuti, sisendas arusaamatul kombel suuri lootusi, et mind saadab edu kõigis lähemate päevade ettevõtmistes.

*

Aga vahel läheb muidugi vastupidi ja kunst justkui tsiteeriks mu enda või mu sõprade elu seebiooperit. Hakkasin otsast seda järjekordset Cumberbat…järjekordset Esimese maailmasõja eelse maailma sarja vaatama; eile üritasin peategelast Ep-le kirjeldada ja täna turgatas, et me oleme juba ühest sarnaste omadustega tegelasest lugenud, kui Pirgit meie kõigi rõõmuks tõsielulist seebiooperit kirjutas, nimed kõik viksilt muudetud, et ei oleks laim või privaatsuse rikkumine. Novott. Seal oli tegelane hüüdnimega “raudsed trussikud”. Täpselt nii*.

See kõik on muidugi jube lihtsustus, lisan ma kohusetundlikult. Loomulikult on kummalgi mehel ka oma eripäraseid omadusi, mitte ainult see üks sarnasus. Näiteks julgeks ma öelda, et meie seebika mr “raudsed trussikud” on märksa ilusam kui Cumberbatch (ja siinkohal pean ma takka kiitma Cumberbatchile endale, kes ei jõudnud ühes intekas ise ära imestada, kuidas temast küll seksisümbol on saanud. Mina ei saa kah aru, miks ta on seksisümbol, aga hästi mängida oskab ta küll. Võib-olla ei tee seksisümboldajad temal ja Sherlockil vahet ja ega siis enam välimus loegi, siis loeb see, et “Brainy’s the new sexy”.) Muide, see uus tegelane on samuti üliintelligentne. Hmm, kui järele mõelda, siis Sherlockiga juba kaks sarnast omadust: ülisuur intelligentsus ja aseksuaalsus. Ainult et üks käitub inimestega imelikult sellepärast, et tal on empaatiadraiv puudu, ja teine sellepärast, et ta on nii neurootiline. Või oli see nüüd moraalne.

——————————————————————————————-
* Ja vaadake oma rõõmuks ka Mouth Boxi nimelise IMDb-kasutaja (ma ei leia sealt kuidagi võimalust konkreetset arvustust linkida, aga otsige tema arvustustelehelt “Parade’s Endi” oma – või passige “Parade’s Endi lehelt Mouth Boxi arvustust) ülimalt adekvaatset kirjeldust, tsiteerin: “The series stars Benedict Cumberbatch as Christopher Tietjens – a tightly wound, deeply honourable English gentlemen with an annoying penchant for not having sex with beautiful women who want to have sex with him. /…/ Christopher’s sagging mouth slides further and further down his face as he daydreams about his beautiful suffragette admirer Valentine (Adelaide Clemens), and what it might be like to not have sex with her again when he returns home to Blighty.” See arvustus on tervikuna veel parem kui see tsitaat, ausalt.)

Vaatan seda Pärnu “luksusliku suvekorteri” või lihtsalt “luksuskorteri” pakkumist, mõtlen ja mõtlen ja ega ma muud välja ei mõtle, kui et nähtavasti peab pilt kujutama just seda luksuslikku suvekorterit.

A teab nüüd, pean ma selleks just Ekspressi tellima. Ma arvan, et ma oskan ise ka.

PS: juhuks, kui see reklaam peaks veebist kaduma, siis guugel vast nii ruttu ikka ei kao: nii et kindluse mõttes veel näiteid luksuslikest suvekorteritest, igale maitsele ja igal tasemel teostuses.