Illustratsioon selle etenduse kohta, millega ma olen nii ametis olnud, et pole jõudnud blogida ega õieti kommenteeridagi:

Ühesõnaga, etendame 6. aprillil Rakvere renessansifestil peaaegu Eleusise müsteeriume. 15. sajandi õukondlikule peenetundelisusele kohases galantses versioonis, sest _päris_ pruudiröövile (nii et pruut ei taha) oleks nad tol ajal veel viltu vaadanud (16.-17. sajandil oleks paraku olnud teisiti – võiks öelda, et keskaeg oli naiste suhtes lahkem kui uusaeg, vt ka seda, kuidas tüdruku nunnakloostrisse minek tähendas keskajal haridusevõimalusi ja vabadust pereelust, aga uusajal rohkem midagi vangistusetaolist – see kajastub kenasti laulutekstides), ja tolle aja inimesed ei võtnud ka antiikjumalaid niiviisi immoraalsena nagu kreeklased ise.

Ja seal saab ka teisi toredaid esinejaid näha. Rakvere omad teevad 16.-17. sajandi tantsu; Peterburi ja Otsa kooli omade täpset kava ma ei tea, aga eelmise aasta põhjal võin öelda, et neid tasub vaadata/kuulata.

*
Kui ma juba reklaamima hakkasin, lisan siia veidi juttu, mille ma panin kavatekstile.

Otsustasime tantsuliselt jutustada Demeteri lugu: allilma jumal Pluton röövib viljakusjumalanna Demeteri tütre; leinav Demeter jätab oma ülesanded sinnapaika ja elab inimeste keskel, kes püüavad teda lõbustada; tema masendus seab elu maa peal ohtu ning Zeus laseb tema tütre tagasi tuua; neiu naaseb, ent kuna ta on juba söönud Plutoni pakutud granaatõuna, truuduse sümbolit, on ta sisuliselt laulatatud. Viimaks lepitakse kokku, et ta veedab osa aega allilma kuningannana, osa maa peal koos teiste jumalatega, ning tema maa all veedetav aeg vastab viljatule aastaajale, olgu selleks siis talv või suvine põud.
Üks paiku, kus usuti see lugu toimunud olevat, on Sitsiilia. See andis põhjust võtta lavastuse kujuteldavaks kontekstiks Napoli kuningriigi, risttee, kus kohtusid Ida ja Lääs, Põhi ja Lõuna. Nii on lavastuse muusikaline telg Montecassino kloostris säilinud käsikirjaline muusikakogumik, mis koostati Napoli õukonnas. Kui me lisame Ferrara tantsulugusid, Hispaania rahvapäraseid viise, ühe Francesco Landini ja ühe Guillaume Dufay laulu, sobivad need selle keskkonnaga kokku – Napolit valitses Aragoonia monarh, seal õukonnas tegutses Ferrara koolkonda esindav Cornazano, Dufay oli rahvusvaheline kuulsus, kelle lugudest mõni leidub ka sellessamas Montecassino käsikirjas, ja kuigi Landini oli juba eelmise sajandi lõpus surnud, oli tal Euroopa muusikale veel ikka suur mõju.

Võin lisada, et seal, kus surelikud Demeterit lõbustavad, on vihjamisi markeeritud ka Baubo jõupingutus, kuigi väga-väga kaudselt.

Tammurriata

märts 3, 2019

Korralikult blogida ei jaksa v ei viitsi, aga lingin siia omaenda tarbeks ühe väga hea tammurriata-video. Udune ta on, aga tantsijad on kogu aeg kaadris ja mulle meeldib, kuidas nad tantsivad ka.

Ja siit algab neljaosaline tammurriata õppevideote sari (it k), minu ignorantsusele sobivalt aeglase tempoga, eriti nunnu on see, et tüdrukud hakkavad iga natukese aja tagant itsitama.

Kõigi pühakute tantsud

oktoober 25, 2018

Nii, sedapuhku reklaamin tantsuüritust veidi paremal ajal, kes siit infot ammutab, jõuab isegi kaaluda ja plaanidesse võtta. 2. novembril Toomel näeme!

Häbelikult lisan, et ma kardan, et pühakulisus on nominaalne (tantsud on nime saanud kas kalendrilistel põhjustel, mõne maamärgi või ballaadi järgi) ja “kõik” on väikene liialdus. Aga mängu peaks igatahes tulema püha Johannes, Paulus, Martin, lisaks muidu sakraalehitisi ning anonüümseks jääda soovinud vaimulikke ja munki-nunni.

Ise näitame vast nii 5 tantsu, kaasatantsimise materjali oleme varunud rohkem.

PS: ja nüüd saab lisada, et üritust toetab Tartu Kultuurkapital!

Tants ja tagaajamine

oktoober 11, 2018

Lihtsalt infopostitus, neile, kes pole TÜ muuseumi teadet või FB-s levivat reklaami näinud – teeme oma tantsu ja tagaajamise kontserti ka Tartus. Ülehomme, laupäeval, 13. oktoobril kell 16.15 TÜ muuseumi valges saalis (vanas toomkirikus).

Tagaajamine ei ole ülekantud tähenduses, keset kava ongi konkreetselt tagaajamistants.

Lingin sama teemaga Rakvere-kontserdi kavalehte, kuigi tookord oli sees paar laulu, mida nüüd ei tule. Ja see-eest on nüüd mõni tants rohkem.

Nimelt algava nädala lõpul, reede õhtust pühapäeva õhtuni, on 16-tunnine keskaja tantsu ja teatri kursus. Õpetamas jälle Jane Gingell.

Täpsemalt:
reedel, 28. septembril: kell 18-21:
laupäeval, 29. septembril kell 10-21 (10-13; 15-18; 19-21)
pühapäeval, 30. septembril kell 10-17 (10-13; 15-17).

Täpseid kellaaegu saavad osavõtjad vajaduse korral ehk pisut muuta, aga laias laastus on ajakava selline.

Koht on Tartu katoliku kooli võimla suur saal, Oru 3.

Lisainfot küsige kasvõi siitsamast.

Osalustasu on 20 eurot – nii väike järjekordselt tänu Eesti Kultuurkapitalile.

Kuna muusika, mille järgi tantsitakse, on suuremalt jaolt Püreneede piirkonnast, siis ka koreograafiad meenutavad kõige enam sealtkandi (Baskimaa, Provence, Kataloonia, Galicia) rahvatantse. Jutustava sisuga cantiga’de (need on sellised rahvapärased palverännupajatuste-laulud, parajalt kollase sisuga, pealkirjad on kohati nagu SL Õhtulehest: palverändurit ründas lohe! nunn jäi rasedaks! palverändur hooras ja tappis ennast selle peale ära, aga neitsi Maarja päästis ta elu! loe juba täna!) juurde käib pantomiimilisem liikumine.

Avasta oma seesmine pühak/patune/kuradike/lohe/tantsulõvi!

——————————————————————
PS: vt materjali kohta ka eelmise suve kursuse postitust – teema on endiselt sama ja kunagi tahaks kõige sellega jõuda lavastuseni.

Millegi selliseni.

(Foto sain Jane Gingellilt endalt, see on tema tehtud.)

Pühadeaja päevaraamat

jaanuar 5, 2018

Sain uue aasta esimesel õhtul kirja inimeselt, keda nägin viimati millalgi üheksakümnendate lõpus. Üks esimesi mehi, kellega minu õudne naiivsus ilmsiks tuli, nüüd ajab see kõige rohkem juba naerma ja teeb head meelt.

Lõbus on seegi, et prantslane ja eestlane kirjutavad üksteisega ungari keeles (kõlab nagu mingi anekdoodi algus). Ja teeb head meelt, et ungari keeles kirjutamine tuleb täitsa mõtlemata, vähemalt kui tegemist on tuttava inimesega. Justkui oleks see endiselt mu kõige ladusam võõrkeel.

Jõulu ja uue aasta vahel: järjekordne hämmastav tantsuklubi. Noored inimesed (ja mõni vanem ka), kes mängivad igaüks mitut pilli, siis panevad pilli kõrvale ja tantsivad, siis lähevad mängivad jälle mingit pilli. Neiu, kes oskab mängida klaverit, flööti, plokkflööti, torupilli ja lõõtspilli. Ja tantsib muidugi mõista. Noormees, kes mängib lõõtspilli ja samal ajal tantsib. Vast nii minuvanune meesterahvas, kes mängib flööti – ja parmupilli – ja tantsib (sealjuures juhib lausa erakordselt hästi). Hakkaks lausa oma andetuse ja monofunktsionaalsuse üle põdema – ma ei mängi ühtegi pilli, ei tantsides ega muidu, mitmest rääkimata! – aga nad on ka nii armsad, suhtlevad ja sõbralikud.

Tantsijaid oli PALJU ja vanuseline diapasoon vast 70 aasta jagu. Alates pudinatest, kes veel niisama tantsuringi keskel tatsasid, kuni hallipäisteni.

Võib-olla oled sa, lugeja, märganud, et olen viimasel ajal pahur ja virilavõitu. See tuleb osalt oma keha peale solvumisest: miks ta ei käitu, nagu ma olen harjunud. Miks ma pean tal silma peal hoidma ja rohtu sööma. Miks ta teeb mulle ebamugavusi. Mh, justkui mul oleks mingi raske haigus, ei ole ju. Igatahes läheb sellega harjumise peale auru ja jõulukingid kukkusid piinlikult fantaasiavaesed välja (ise olen praeguste pühade ajal nii palju nii häid kingitusi saanud, et oih, non sum digna).

Aga see pidu tuletas meelde keskea head küljed: kui ma tahtsin tantsida, läksin vaatasin, kas keegi seisab jõude, küsisin ta tantsima, olgu mees või naine. Keegi ei jätnud tulemata, mõni tuli pärast ise kutsuma. Noorena oleksin ilmselt tunnikese seina ääres nukrutsenud, oodanud, et keegi tuleks, kutsuks, võtaks; lõpuks niisama targalt koju läinud ja valetanud endale ja teistele, et hästi tore oli, nii huvitav on tansimist vaadata.

Enesekindlus enesekindluseks, vanem olemisel on ka muid eeliseid: kui ma noormehe, ikka päriselt noore mehe tantsima küsin, siis ta ei karda, et ma löön talle külge. Kohe rahulikum tulla.

Tõsi, peo lõpuotsas (tantsuklubis tasub alati lõpuni jääda, siis tulevad kõige huvitavamad tantsud) polnud mul enam vaja kedagi kutsuda, sest kohati oli mehi rohkem (nagu üks eelminegi kord) ja mõni noormees piilus nukralt saali ukse peal. Õnneks mitte kogu aeg, ainult siis, kui korraga mitu tüdrukut oli tantsupõrandalt pilli läinud mängima.

Üks Tallinna õpitoa-õpilane tundis mu ära. Võttis kõigepealt tantsima ja küsis siis malbelt: “Ja millal sa jälle Tallinna keskaja tantsu õpetama tuled?”

Ajaloolise tantsu koha pealt: öösel õpetati paar bretooni tantsu ja seal oli täpselt sama element, mis Arbeau 1589. aastal kirjeldatud bretooni tantsus. Haa!

*

Ise õnnistasin 28. detsembril oma koduse pisi-tantsusaali sisse. Nüüd on praktikas kontrollitud, et sinna mahub ka 4 paariga rodu-Playfordi tantsima, isegi kui natuke peab trügima (kui rodu diagonaalis paigutada, võib-olla ei peakski). Kohe pärast pidu töötas sama tuba külaliste magamistoana; ja vana-aastaõhtul leidis ta rakendust laste mürgeldamisruumina – seal ei ole mööblit ega muud, mida lõhkuda, andsime ainult igale lapsele diivanipadja kaasa, ja nad leidsid endale seal tühjas toas vähemalt tunniks ajaks tegevust. Ei pea vist ütlema, et lapsevanemad olid asjakorraldusega rahul.

Ma leian oma majapidamisest siiani iks kohtadest vampiiriküüsi.

Aga trupi jõulupidu oli siin trügimisest hoolimata palju mõnusam teha kui meie rendiruumides iialgi, olgu need avarad kui tahes. Ei pidanud kella vaatama, ega me üle aja ei lähe, vajadusel sai köögist nõusid juurde tuua ja üldse oli hubasem. Ja 10+ tantsijaga ei pea ka põdema, et seda tuba ei õnnestu praeguses seisukorras üle teistkümnete kütta. Pärast esimest tantsu oli temperatuur 2 kraadi tõusnud, ausalt, ma vaatasin, ja õhtu lõpuks olime 22 sisse saanud.

*

Kunstnikust tuttav, kes oli mõnd aega oma töökohta kirunud ja asja pärast! kandideeris teise kohta (ainus miinus, et teises linnas) ja saigi. Ligi kaks korda kõrgem palk ja nähtavasti ka parem suhtumine, väikese linna asi võib-olla, aga ikkagi. Järjekordne näide kusjuures, et “ebapraktilised erialad” ei tähendab tingimata päriselu-tööpuudust.

*

Mul on uuel aastal üks uus hobi, nimelt ma jälgin natuke hoolikamalt, mida ma näost sisse ajan – mitte välimuse pärast, vaid mugavuse ja ettenägelikkuse. Esiteks: sellise konstitutsiooniga, nagu mul praegu on, oleks mugavam olla natuke vähem rammus. Teiseks olen ma ainevahetust aeglustavate rohtude peal ja oleks nagu loogiline, et selle võrra peaks vähem sööma, mitte hobuse moodi nagu seni.

Alustuseks võtsin sellise minu arust päris mõistliku plaani, et midagi muud ei muuda, aga jätan ära igavussöömised – ei ole vaja süüa lihtsalt sellepärast, et ma tahan kätele tegevust, sama hästi võin näputööd teha või joonistada või midagi. Söön siis, kui päriselt tahan süüa.

Aga kompulsiivse lugejana hakkasin seepeale kohe veel huvitatumalt kui varem igasuguste toiduainete toitainesisaldust lugema – ja minu hea mälu juures jäävad need andmed mulle ka meelde – ja nüüd on üks väike mure, et kuidas selle täiesti mõistliku plaani juures ikkagi mitte ortorektiliselt lolliks minna, nii et andmed jooksevad kogu aeg silma ees ja isu läheb ära. Nii on ju valesti, mõnus peab olema.

Vähemalt ei ole juhtunud seda, mida ma paljudel dieedipidajatel näen: võitmatud isud mingi keelatud toidu järele. Aga noh, ega ma ei olegi endale mingit toitu keelanud. Lihtsalt austan teda vääriliselt oma isu ja tähelepanuga.

Mulle meeldib ka see, et see ei ole uusaastalubadus, sest see plaan tuli mulle pähe teisel jõulupühal ja ma hakkasin sellega siis kohe pihta ka.

Aga. Seda isu, milega ma tahaks toitu austada, on ikkagi vähem kui enne. Ma loodan südamest, et see ei ole mu suurepärase mõistliku plaani kõrvalmõju, vaid tunda annab va aeglustunud (tähendab: normaalse inimese moodi) ainevahetus ja varsti õpin ma oma uutmoodi organismi ära ja söön sama hea isuga nagu ennegi, lihtsalt mitte iga tunni aja tagant.

*

Olen hakanud tähele panema, et mind tabavad kuumahood pea alati kassasabas, kus see on eriti tüütu – käed asju täis, riideid ei saa maha kiskuda, kohe õue ka ei pääse. Mõtlesin, et organism reageerib palavikuliselt raha väljaminekule. Nüüd saatsin just ühe arve ära – ja laksti, pea kuumaks.

Finantstoimingutele tundlik organism?

Parlanks

detsember 17, 2017

Bauskasse sõites mõtlesin, mis luksuslik elu küll ajaloolisega tantsuga kaasas käib – kujutasin ette, kuidas mainin möödaminnes: “Ah, ööbisime lossis, nagu tavaliselt,” ja see kõik oleks täiesti tõsi. Lossis, linaste linade vahel, eesriietega voodis. Õhtul peame pidu ja joome veini!

Ja kontsert oli kah väga huvitav: tuleb välja, et Bauska Ilonal on väga hea oskus: kuidas lihtsast materjalist (no ütleme, et mingi renessansiaegne “Kes aias”) veenev vaatemäng teha. Seda, et branle double võib ka huvitav vaadata olla, peab nägema, et uskuda. Üldse oli see kõik nii hea, et ma olin valmis mööda vaatama sellest, et mõni 15. sajandi lõpu tants läks 16. sajandi lõpu riietes. Ja teisest küljest näitab see, et ma 15. sajandi tantsus valedest riietest hoolimata 15. sajandi ära tundsin, et eri aegade stiil tuli tantsust endast hästi ilmsiks. (Niisiis vastand ühele suvel nähtud Vene trupile, kes vahetas küll hoolega riideid, aga ise tegid nad praktiliselt sama asja – “hästi ilusaid liigutusi”, olenemata sellest, kas seljas on keskaja ürbid või barokk-teatrikostüüm.)

Bauska lossis seal eesriietega voodis mõtlesin aga keset ööd, mis loll aju mul küll on, kes arvab, et kui ma eelmisel ööl olen kaks tundi maganud, tähendab see, et mind tuleb ka sel ööl kaks tundi pärast uinumist jälle üles äratada. Ja ei lasknud mind uuesti magama jääda, enne kui ma olin kümme korda kord vetsus, kord vett joomas käinud, läbi lugenud kaasavõetud raamatu ja kõik toas vedelevad reklaambrošüürid, kassatšekkideni päris veel ei laskunud.

Seesama aju arvas ka järgmisel öösel – selleks ajaks oli mul kahe ööpäeva peale kõva seitse-kaheksa unetundi ära tulnud – sealjuures õhtul korralik tantsutrenn ära tehtud – ja too seitse-kaheksagi unetundi tänu trennijärgsele uinakule – et kui ma kell kaks ära kukun, siis see on lihtsalt järgmine uinak, kell viis ärkame jälle üles ja jookseme reipa kisaga suplema või midagi sarnast.

Et lugu jälle positiivse poole peale kallutada, räägime nüüd vahepeal Rõngu unelmate pagariärist – mul on korduv unenägu, kus ma olen lõpmata külluslikus kohvikus, mis on täis maitsvaid saiu ja lehetainapirukaid, ja võin valida, mida tahan. Vot seal Rõngus on kah selline pagariäri – vitriinitäis kaalusaiu, -küpsiseid ja -maiustusi, kulinaaria veel sinna otsa, selle ees kastirida juba kaalutud kookide, keekside, leiva- ja saiapätsidega, selle ees omakorda riiul veel järgmiste leiva- ja saiapätsidega. Ruumi seal vahel nii vähe, et üks inimene mahub külg ees läbi, inimesed annavad üksteisele teed ja juhendavad sõbralikult, mis leib mis sorti on. Ma läksin seal väikest viisi lolliks ja tulin koju kahe pätsi leiva, nelja saiakese ja lahmaka õunakoogitükiga, ja nüüd aina mõtlen, oleks neil Tartuski firmapood. Oleks neil Tartuski firmapood. Midagi pakuvad nad ka tavalistes toidupoodides, aga see pole kaugeltki see!

*

Ärkasin järgmisel päeval üles (vaevaliselt) ja hakkasin ärevaid uudiseid saama.

[Toimetasin siit tagantjärgi ühe jupi välja, tundus, et olin ebadiskreetne, vabandust, kui kellestki segadust tekitasin.]

Nimelt sain pereõe käest teada hea uudise ja halva uudise. Hea: et arst on mulle tegelikult juba kolm nädalat tagasi saatekirja kirjutanud, lihtsalt mulle unustas öelda. Halb: et mu vereproov ütles järelikult, et mind ON vaja endokrinoloogi juurde saata.

Järgmiseks tuli sama asja kohta veel hea uudis: et ma saan kohe homseks aja (soovitus teistele ka: ärge piirduge eriarsti aega otsides ainult ühe kliinikuga). Ja eriarstilt endalt kõigepealt halb uudis: et mu kilpnääre möllab – ja hea uudis: “väga hea, et see kohe selgus”.

Tema ankeedile vastates polnud küll tunnet, et “kohe” – pooled küsimused olid sellised, et “oot, see on sümptom või? mul on eluaeg niiviisi olnud!” Ja mitme asja järgi, mida ta isegi ei küsinud, aga mida ma ise lugesin, kahtlustangi, et see võis mul juba õige noorelt olla. Ma olen eluaeg olnud: halb magaja; kõhuvalutaja; ärevil; ja ainevahetuse mõttes toiduraiskaja. KL pakkus puhtalt mu iseloomu pealt juba kakskümmend aastat tagasi, et järsku on mul selline kuri kilpnääre (“seda sa sööd neid õunasüdameid kogu aeg ära” (õunaseemnetes on joodi)), tookord rehmasin käega, aga vat mis nüüd välja tuli.

Aga selles mõttes ilmselt tõesti vara, et arst näikse arvavat, et selle peaks rohtu süües korda saama. Mis võib küll olla huvitav kogemus: kuna selle ravimiga käib tavaliselt kaasas kaalutõus, siis tuleb mul võib-olla esimest korda elus hakata toidupaki pealt kaloreid lugema.

Hea uudis on see, et kompulsiivse lugejana ei ole mul seda keeruline teha.

Peaks nüüd sellele kursaõele tänu avaldama, kes mind arsti juurde kamandas, kui me temaga oma tervisest lobisesime, nagu me tuttavatega viimasel ajal ikka teeme, mida edasi, seda sagedamini. Ei tea jah, millest see küll tuleb.

*

No ja üleüldse on viimasel ajal nii, et heale tuleb halb otsa ja halvale hea. Näiteks on halb, et mul on raha kole otsas. Aga hea on see, et uue lepinguga õnnestus honorari 3 euro võrra per lehekülg kergitada, nii et millalgi tulevikus läheb sama töökoguse juures rahaga kergemaks.

*

Et ühemõtteliselt positiivsel noodil lõpetada: alles tegi VVN mulle laheda kingituse, nüüd kirjutas Ilona Bauskast, et tahab mulle üllatuse saata. Olen väga põnevil.

12.-16. augustil Tartus, Katoliku Kooli ruumides (olenevalt remondiolukorrast kas Jakobi 41 balletiklassis või Oru 3 spordihoones, selles uuemas hoones, mis seal krundi peal on). Alustame kell 12. Õpetab jälle Jane Gingell, teda aitab assistent Krzysztof Skowron. Jane ise kirjeldab asja nii:

“Püreneede palverändurid”. Vagade tantsud

Tähtsamatest keskaja palverännukohtadest asus kaks Põhja-Hispaanias:
Santiago de Compostela Hispaania lääne- ja Montserrat idaservas.
Võõramaalasel, kes tahtis nende pühamute juurde maitsi pääseda, polnud
võimalik vältida ohtlikke Püreneede kurusid – kuid lootes püha Jaakobuse
ja neitsi Maarja peale, laulsid palverändurid laule, rääkisid lugusid
imelistest pääsemistest ja tantsisid. Sellel kursusel püüame me neist
tantsudest uuesti pildi luua ja neid lugusid pantomiimi vormis läbi
mängida, tehes seda “Cantigas de Santa Maria”, “Llibre Vermell de
Montserrati” ja “Codex Calixtinuse” värsside ja muusika saatel. Heidame
pilgu ka Galicia rahvatantsustiilidele ja keskaja Prantsusmaa
tantsumuusikale.”

Tantsime kuus tundi päevas (kokku seega 30 tundi), need kuus tundi jagunevad kolmetunnisteks plokkideks (ploki sees saab teha väikesi hingetõmbepause); esialgseks ajakavaks on iga päev 12-15 ja 17-20 ja kui kogunenud kursuslased seda maha ei hääleta, siis nii jääbki. Osalustasu on seekord 50 eurot.

Oma kogemusest võin selle tantsu kohta lisada, et see on tunduvalt vabama stiiliga kui renessanss (barokist rääkimata); tantsulisem osa põhineb, nagu öeldud, rahvatantsul (st pärimustantsul), näitlemisosa on pantomiimiline ja selle käigus saab päris kõvasti liigutada. Kui keegi nägi 2005. aastal Viljandis “Montserrati palverändurite” etendust, siis just seda tüüpi asjad toimuma hakkavadki.

Üritust toetab Eesti Kultuurkapital.

Täpsustavaid küsimusi võib kasvõi siinsamas esitada – või anda märku, et ma ise meiliks (kui teil on kommenteerimisprofiilis meiliaadress kirjas).

PS:
Kuna ma olen koomiksifänn, siis kuidas saaks ma vastu panna võimalusele lisada siia ehtne keskaegne koomiks ühest cantigast, kus “Püha Neitsi hästi õigust teeb”.

Kuna Saltatriculi sai juba 15 aastat vanaks (jeerum, lapsuke on täitsa teismeline, varsti juba täiskasvanud), siis annan teada, et teeme sel puhul 22. juulil Toomel TÜ Muuseumi valges saalis renessansskontserdi. Vahetekstid on peaasjalikult 16. sajandi itaalia luuletused või laulutekstid; selle tulemusel tuli parasjagu maneristlik tervik, et mitte öelda pretsioosne.

Kontsert tuleb sarnane sellega, mis meil oli aprillis Rakveres, aga väikeste muudatustega, peamiselt lühiduse suunas, et pärast saaks soovijad koos meiega vanu tantse tantsida. Siis ongi nagu päris tolleaegne seltskonnaelu: vahepeal keegi seltskonnast tantsis, teised vaatasid pealt; siis tantsisid teised, mõnikord kõik või peaaegu kõik korraga.

Plakat ka:

Lisan kavalehe tutvustusteksti – seal on küll juttu kevadest ja vahepeal lausa mõtlesin, kas jätta see teema kontserdist välja, aga ausalt öeldes, ega meil suvi nii korralikult pihta pole ka hakanud, et suveootusest ja taassünnist jms asjadest pajatada ei võiks – maasikadki alles hakkavad tulema.

*

Kontserdi üks teema on „armastuse sõda“: levinud motiiv nii maalikunstis, muusikas kui ka luules, kus kord kõneldakse „südant ründavast Amorist“, kord armastajatest, kes on asunud Amori sõjaväkke, kord võitlusest armastatu südame pärast. Sama kujund oli kasutusel ka renessansiaja seltskonnatantsus. Nii asuvad kava keskmes kolm kõige selgemate võitluselementidega tantsu; kahel neist on lausa turniirile viitav nimi. Kõik need galantsed võitlused lõppevad leppimisega, vastastest saavad liitlased, Amor võidab Marsi.

Teine keskne telg on õukondlik rafineeritus versus „tagasi loodusesse“: nagu ikka, hakatakse kommete peenenedes igatsema lihtsamat elu, nii muutusid ka haritud renessansiaja linlaste hulgas populaarseks laulud ja tantsud, mis meenutasid küla- ja maaelu. Nii vahelduvad meie kavas kõigepealt keerulised Itaalia autoritantsud anonüümsete Inglise „maatantsudega“; kava lõpupoole saab näha rustikaalsete vihjetega seltskonnatantse ka itaallastelt: ühe tantsu muusika on alguse saanud laulust, mille minategelane on karakter commedia dell’arte traditsioonist; teine kannabki nime „Villanella“ ehk „külalaul/-tants“.

Ja kolmas teema on kevad: pärast sõjatantse saabub rahu ühe põhjamaise kevadelauluga ja tantsuga „Spring Garden“ („Kevadine aed“).

*

Täname Tartu Kultuurkapitali ja TÜ Muuseumi, kes meid kumbki omal kombel toetanud on; tahtsin ka Tartu Kulka logo lisada, aga kuna pdf-pilte ei saa nähtavasti wordpressi üles laadida, lisan hoopis nende bänneri, mis juba oli jpg kujul.

Tartu Kultuurkapitali logo

Jeerum, mul pole vist nii kirjut postitust olnudki.

See kurjavaimu nõrkus. Viimaste aastate häda: haigused ise pole ülepea mingid õiged haigusedki, aga pärast tuleb nagu aamen kirikus kohutav kudemisaeg, kus mu keha ei venita naljalt üle 36 kraadi välja ja midagi ei jaksa. Nüüd jälle: läksin üle tüki aja mustlastrenni, pärast esimest tantsu keel vesti peal ja hingetoru valutab suurest hingamisest. Läksin üle tüki aja laulma, paari esimese laulu järel on süda paha ja mitte kõigist neist vorstidest, mida ma pärast “parimat enne” usinalt söön, vaid jõuetusest.

Pärast õhtul laman diivanil ja sealt püsti tõusta on maailma kõige raskem asi. Ma ei taha tööle minna, ma tahan, et keegi võtaks mu kätele ja mind ringi kannaks!

Selle koha peal tuleb A. oma mõtetest välja ja küsib: “Kuhu sa tahad, et sind kantakse?”

– Ringi!
– Aa. (mõtleb)
Kui suur ring see peab olema?

(Tegelikult läks ta hoopis ja pani minu eest töötoas arvuti käima, sest see tundus palju raskem asi, kui juba käiva arvuti taha istuda.)

*

Napakatest lühiühendustest: on selline Playfordi raamatute eelne käsikiri, kus on väikeses koguses samu tantse sees, nimi on Lansdowne’i manuskript (jube väärtuslik, sest esiteks on keegi teine inimene neid seal oma sõnadega kirjeldanud, mis aitab laiemat pilti saada, teiseks on see, nagu öeldud, varasem, mis näitab, et vähemalt need tantsud olid kindlasti enne trükiraamatut käibel). No ja mul jääb see kogu aeg meelde kui Lawndale’i manuskript, sest “Daria”. Kõlab peaaegu nagu “Lawndale files”.

PS: üldse olen ma viimasel ajal selliste infotükkide otsa komistanud – mitte, et need oleks päris nii hiljuti avastatud, lihtsalt mina ei pannud tähele, muudkui kaevasin Playfordi, Caroso ja Negri trükis ilmunud raamatuid, mille lingid ma olin juba nii viisteist aastat tagasi ilusti järjehoidjatega tähistanud. Caroso-eelsed Itaalia käsikirjad, Playfordi-eelsed inglise käsikirjad ja üks 17. sajandi alguse Prantsuse käsikiri ka. Kõik see on liiga huvitav! ma unustan ennast neid käsikirja-artikleid lugema ja ei lähe magama, mõni ime siis, et kehatemperatuur normaalseks ei jaksa ronida. Kas keegi tahaks mult natuke üle ääre ajavat motivatsiooni laenata ja annaks vastutasuks magamamineku oskust? et magama minna tunduks tõeliselt paeluv perspektiiv, selle asemel, et ka seda artiklit veel ainult natukene lugeda, kohe-kohe lõpetan ära, kohe, kui ma olen ka selle järgmise artikli lingil klikkinud.

PPS: ja ma paningi oma toidublogi sinna va blogiauhindade võistlusele kirja. Esimest korda elus, kui mul on blogi, mis mingisse selgesse kategooriasse sobib.