12.-16. augustil Tartus, Katoliku Kooli ruumides (olenevalt remondiolukorrast kas Jakobi 41 balletiklassis või Oru 3 spordihoones, selles uuemas hoones, mis seal krundi peal on). Alustame kell 12. Õpetab jälle Jane Gingell, teda aitab assistent Krzysztof Skowron. Jane ise kirjeldab asja nii:

“Püreneede palverändurid”. Vagade tantsud

Tähtsamatest keskaja palverännukohtadest asus kaks Põhja-Hispaanias:
Santiago de Compostela Hispaania lääne- ja Montserrat idaservas.
Võõramaalasel, kes tahtis nende pühamute juurde maitsi pääseda, polnud
võimalik vältida ohtlikke Püreneede kurusid – kuid lootes püha Jaakobuse
ja neitsi Maarja peale, laulsid palverändurid laule, rääkisid lugusid
imelistest pääsemistest ja tantsisid. Sellel kursusel püüame me neist
tantsudest uuesti pildi luua ja neid lugusid pantomiimi vormis läbi
mängida, tehes seda “Cantigas de Santa Maria”, “Llibre Vermell de
Montserrati” ja “Codex Calixtinuse” värsside ja muusika saatel. Heidame
pilgu ka Galicia rahvatantsustiilidele ja keskaja Prantsusmaa
tantsumuusikale.”

Tantsime kuus tundi päevas (kokku seega 30 tundi), need kuus tundi jagunevad kolmetunnisteks plokkideks (ploki sees saab teha väikesi hingetõmbepause); esialgseks ajakavaks on iga päev 12-15 ja 17-20 ja kui kogunenud kursuslased seda maha ei hääleta, siis nii jääbki. Osalustasu on seekord 50 eurot.

Oma kogemusest võin selle tantsu kohta lisada, et see on tunduvalt vabama stiiliga kui renessanss (barokist rääkimata); tantsulisem osa põhineb, nagu öeldud, rahvatantsul (st pärimustantsul), näitlemisosa on pantomiimiline ja selle käigus saab päris kõvasti liigutada. Kui keegi nägi 2005. aastal Viljandis “Montserrati palverändurite” etendust, siis just seda tüüpi asjad toimuma hakkavadki.

Üritust toetab Eesti Kultuurkapital.

Täpsustavaid küsimusi võib kasvõi siinsamas esitada – või anda märku, et ma ise meiliks (kui teil on kommenteerimisprofiilis meiliaadress kirjas).

PS:
Kuna ma olen koomiksifänn, siis kuidas saaks ma vastu panna võimalusele lisada siia ehtne keskaegne koomiks ühest cantigast, kus “Püha Neitsi hästi õigust teeb”.

Advertisements

Kuna Saltatriculi sai juba 15 aastat vanaks (jeerum, lapsuke on täitsa teismeline, varsti juba täiskasvanud), siis annan teada, et teeme sel puhul 22. juulil Toomel TÜ Muuseumi valges saalis renessansskontserdi. Vahetekstid on peaasjalikult 16. sajandi itaalia luuletused või laulutekstid; selle tulemusel tuli parasjagu maneristlik tervik, et mitte öelda pretsioosne.

Kontsert tuleb sarnane sellega, mis meil oli aprillis Rakveres, aga väikeste muudatustega, peamiselt lühiduse suunas, et pärast saaks soovijad koos meiega vanu tantse tantsida. Siis ongi nagu päris tolleaegne seltskonnaelu: vahepeal keegi seltskonnast tantsis, teised vaatasid pealt; siis tantsisid teised, mõnikord kõik või peaaegu kõik korraga.

Plakat ka:

Lisan kavalehe tutvustusteksti – seal on küll juttu kevadest ja vahepeal lausa mõtlesin, kas jätta see teema kontserdist välja, aga ausalt öeldes, ega meil suvi nii korralikult pihta pole ka hakanud, et suveootusest ja taassünnist jms asjadest pajatada ei võiks – maasikadki alles hakkavad tulema.

*

Kontserdi üks teema on „armastuse sõda“: levinud motiiv nii maalikunstis, muusikas kui ka luules, kus kord kõneldakse „südant ründavast Amorist“, kord armastajatest, kes on asunud Amori sõjaväkke, kord võitlusest armastatu südame pärast. Sama kujund oli kasutusel ka renessansiaja seltskonnatantsus. Nii asuvad kava keskmes kolm kõige selgemate võitluselementidega tantsu; kahel neist on lausa turniirile viitav nimi. Kõik need galantsed võitlused lõppevad leppimisega, vastastest saavad liitlased, Amor võidab Marsi.

Teine keskne telg on õukondlik rafineeritus versus „tagasi loodusesse“: nagu ikka, hakatakse kommete peenenedes igatsema lihtsamat elu, nii muutusid ka haritud renessansiaja linlaste hulgas populaarseks laulud ja tantsud, mis meenutasid küla- ja maaelu. Nii vahelduvad meie kavas kõigepealt keerulised Itaalia autoritantsud anonüümsete Inglise „maatantsudega“; kava lõpupoole saab näha rustikaalsete vihjetega seltskonnatantse ka itaallastelt: ühe tantsu muusika on alguse saanud laulust, mille minategelane on karakter commedia dell’arte traditsioonist; teine kannabki nime „Villanella“ ehk „külalaul/-tants“.

Ja kolmas teema on kevad: pärast sõjatantse saabub rahu ühe põhjamaise kevadelauluga ja tantsuga „Spring Garden“ („Kevadine aed“).

*

Täname Tartu Kultuurkapitali ja TÜ Muuseumi, kes meid kumbki omal kombel toetanud on; tahtsin ka Tartu Kulka logo lisada, aga kuna pdf-pilte ei saa nähtavasti wordpressi üles laadida, lisan hoopis nende bänneri, mis juba oli jpg kujul.

Tartu Kultuurkapitali logo

Jeerum, mul pole vist nii kirjut postitust olnudki.

See kurjavaimu nõrkus. Viimaste aastate häda: haigused ise pole ülepea mingid õiged haigusedki, aga pärast tuleb nagu aamen kirikus kohutav kudemisaeg, kus mu keha ei venita naljalt üle 36 kraadi välja ja midagi ei jaksa. Nüüd jälle: läksin üle tüki aja mustlastrenni, pärast esimest tantsu keel vesti peal ja hingetoru valutab suurest hingamisest. Läksin üle tüki aja laulma, paari esimese laulu järel on süda paha ja mitte kõigist neist vorstidest, mida ma pärast “parimat enne” usinalt söön, vaid jõuetusest.

Pärast õhtul laman diivanil ja sealt püsti tõusta on maailma kõige raskem asi. Ma ei taha tööle minna, ma tahan, et keegi võtaks mu kätele ja mind ringi kannaks!

Selle koha peal tuleb A. oma mõtetest välja ja küsib: “Kuhu sa tahad, et sind kantakse?”

– Ringi!
– Aa. (mõtleb)
Kui suur ring see peab olema?

(Tegelikult läks ta hoopis ja pani minu eest töötoas arvuti käima, sest see tundus palju raskem asi, kui juba käiva arvuti taha istuda.)

*

Napakatest lühiühendustest: on selline Playfordi raamatute eelne käsikiri, kus on väikeses koguses samu tantse sees, nimi on Lansdowne’i manuskript (jube väärtuslik, sest esiteks on keegi teine inimene neid seal oma sõnadega kirjeldanud, mis aitab laiemat pilti saada, teiseks on see, nagu öeldud, varasem, mis näitab, et vähemalt need tantsud olid kindlasti enne trükiraamatut käibel). No ja mul jääb see kogu aeg meelde kui Lawndale’i manuskript, sest “Daria”. Kõlab peaaegu nagu “Lawndale files”.

PS: üldse olen ma viimasel ajal selliste infotükkide otsa komistanud – mitte, et need oleks päris nii hiljuti avastatud, lihtsalt mina ei pannud tähele, muudkui kaevasin Playfordi, Caroso ja Negri trükis ilmunud raamatuid, mille lingid ma olin juba nii viisteist aastat tagasi ilusti järjehoidjatega tähistanud. Caroso-eelsed Itaalia käsikirjad, Playfordi-eelsed inglise käsikirjad ja üks 17. sajandi alguse Prantsuse käsikiri ka. Kõik see on liiga huvitav! ma unustan ennast neid käsikirja-artikleid lugema ja ei lähe magama, mõni ime siis, et kehatemperatuur normaalseks ei jaksa ronida. Kas keegi tahaks mult natuke üle ääre ajavat motivatsiooni laenata ja annaks vastutasuks magamamineku oskust? et magama minna tunduks tõeliselt paeluv perspektiiv, selle asemel, et ka seda artiklit veel ainult natukene lugeda, kohe-kohe lõpetan ära, kohe, kui ma olen ka selle järgmise artikli lingil klikkinud.

PPS: ja ma paningi oma toidublogi sinna va blogiauhindade võistlusele kirja. Esimest korda elus, kui mul on blogi, mis mingisse selgesse kategooriasse sobib.

Jätsin trupi pühapäeval saatuse hooleks omaette proovi tegema ja käisin ise teises linnas teise grupiga kontserti pidamas. Koostasin väikese soovitusliku muusikakausta, konspektid olid enamjaolt juba varasemast ajast üleval.

Järgmisel hommikul sain teate (minu kursiiv):

Eilses trennis olnute nimel ütlen, et tegime konspekti järgi Argeersi ja
jäime kolmandas salmis hätta: muusikat jäi üle ja samme tuli puudu. Notsu, palun vaata, ega sealt midagi välja pole jäänud. Me ise arvasime, et äkki oli buldooseri ja rullimise vahel veel midagi.

Ma ise ei pannud eriti tähelegi, et siin midagi eriskummalist oleks, kontrollisin järele, leidsin vea ja saatsin esialgu kirja, et oli jah konspektist buldooseri ja rullimise vahelt midagi puudu, hiljem õhtul parandasin ka konspektis ära.

Alles hiljem kommenteeris samas listis teine inimene, et kõlab nagu tantsud töörahvale. Aa. Nojah.

Näide sellest, kui argine asi on metafoorika: sellega ei pea kaugeltki kaasas käima luulelist või muidukunstilist ambitsiooni, tahtmist juttu kuidagi põnevamaks, keelt ennast läbipaistmatumaks ja nähtavamaks muuta. Esitav, mitte esinev keelepruuk (mulle meeldib niiviisi Todorovi presenteerivat vs. representeerivat diskursust eestistada). Kõnekujund mitte selleks, et oleks peen ja keeruline, vaid vastupidi, selleks, et oleks lihtsam aru saada.

*

Õhtul jäime A.-ga väärtuste kui niisuguste üle vaidlema – ma alustasin talle Rentsi postituse refereerimisest, peamiselt seda, et kuidas ikka puritaanid on varmad teiste eluviise hukka mõistma, aga ise teevad seda, teist ja kolmandat. A. oletas, et EKREkad lihtsalt tahavad, et õiget juttu räägitaks – umbes et nende poolest on mehel mehega seksida andestatav, kui ta samal ajal räägib, et homoseksuaalsus on paha. Ma jäin selle peale mõtlema: esiteks meenutas see mulle seda, kui keegi (Hemingway?) küsis britikatoliiklastelt (kas üks oli Joyce?), miks nende silmis katoliiklik patune on väiksem probleem kui hereetik, kui tema arust oleks hoopis loogiline, et hereetik on katoliiklase arust üldse eksiteel, aga patune, kes ise ometi teab, kuidas peaks õigesti elama, on silmakirjalik. Joyce? ja too teine (kes?) olevat muianud ja selgitanud, et vaata, patustaja on lihtsalt patustaja, ta ei sea õpetust ennast kahtluse alla, aga vat hereetik, see lammutab alusehitist ennast. Järgmiseks meenutas see mulle kohe mind ennast ehk seda, mida ma teiste sõnadega, teise nurga alt varemgi olen kirjutanud: et Trumpi-suguste liidrite häda on selles, et nad ei ürita isegi seda nägu teha, et nad oleks viisakad ja teistest hooliks, mis minu viisakusdefinitsiooni järgi tähendab: ei üritagi seda nägugi teha, et nad peaks kõiki inimesi inimesteks; ja see lammutab seda alusehitist, millest mina hoolin – kui keegi nii tähtis ja kuulus ei võta vaevaks teisi inimestena kohelda, siis arvavad kõik, et võib, ja ei üritagi enam paremini. Ühesõnaga – tuli mul järeldada -, minu loogikal ei ole EKRE tüüpide omaga tehnilist vahet, vahe on lihtsalt selles, mis väärtustest me kumbki oma alusehitise oleme teinud; selles, mida “ei üritagi paremini” kelle jaoks tähendab.

Selle koha peal avaldas A. üldse kahtlusi selles, misasjad väärtused on. Tal oli tuju miskit biheivirorismijuttu ajada; kui ma õigesti aru sain, väitis ta kokkuvõttes, et väärtused ei loe nagunii ja inimesed käituvad nagunii, nagu nad käituvad. Näiteks et grupis, kelle arust paljude partneritega seksimine on lubamatu, ja grupis, kelle arust see ei ole moraali-, vaid logistikaküsimus, on ikkagi umbes sama protsent inimesi, kellel on rohkem kui üks partner.

See jutt käis veel mitut jänesehaaki pidi; mh meenutas A. üht farmerit, keda ta oli telekas näinud, ja kes pooldab Mehhiko-USA-müüri konkreetselt sellepärast, et tema enda põllumaa on piiri ääres ja ta ei taha, et sealt üle käiakse, “ja mis sellel mingite üldiste väärtustega pistmist on?” Mina viskasin talle vastu selle Prantsuse talumehe, kellel samuti võõramaalased üle põllu käisid ja kes, vastupidi, riskib vanglakaristusega selle eest, et ta noid käijaid varjas. Et mõlemal käidi üle põllu, aga reaktsioonid olid vastandlikud, kas see ei tule väärtustest või? Ma ei mäletagi, kuhu me selle liiniga jõudsime.

Igatahes kõigi jänesehaakide järel väitsin mina, et kui väärtused üldse midagi ei mõjutaks, siis oleks propaganda, millega inimestele ideid pähe istutatakse, üldse mõttetu, ometi ma leian, et on tõendeid, et oskuslik propaganda mõjutab ikka käitumist küll. A. oli nõus, et mõjutab, aga tegi järgmiseks lükke: “a kust sa võtad, et propagandal midagi väärtustega pistmist on?” Mina: “sa tahad öelda, et seal on oluline kasutada lihtsalt õigeid sõnu, mis vajutaks õigetele nuppudele, vahet pole, mis väärtusi seal ettekäändeks tuuakse?” A. ütleb, et jah. Mina: “et sa tahad öelda, et edukas propaganda apelleerib lihtsalt kõhutundele?” A. ütleb, et jah. Mina seepeale: “Aga väärtused ju põhinevad viimselt nagunii kõhutundel. Neid ei saa ratsionaalselt põhjendada.” Selle vastu ei saanud A. midagi öelda, ta ise on sellega kogu aeg pmst nõus olnud.

Aga ausalt öeldes ei oska ma enam öelda, mis meil sellest kokkuvõttes järeldus või kes võitis. Küll ma tahaks, et ta tuleks ise ja kommenteeriks, aga ta ei viitsi ju kunagi.

Uus “Aržeeria”-nimeline tants (või kuidas teda nüüd eesti keeli hüüdma peakski) tekitas proovis palju elevust. Kas Playford andis selle lehekülje kokkupanemise oma vennapoja hooleks, sest ise ei viitsinud kõike*? Ehk: kas selle tantsu on koostanud assistent Mert Nertman**?

Poes kõndisin jõulunänni riiulist mööda, siis mõtlesin: odoot, kas ma tõesti nägin seda, mida ma nägin? ja kõndisin tagasi. Ei, mu silmad ei petnud mind. Lähemal uurimisel paistis, et kommikarbis olev asjandus on vist mõeldud olema šokolaadist lumememm.

Kirjeldasin seda pärast kodus ja küsisin A. käest: “noh, mis sa arvad, mida see mulle meenutada sai?” ja tema ei saanud üldse aru, kuni ma selgitasin: “see ei olnud VALGE šokolaad!” – siis selgus, et tema arvas, et šokolaadist lumememmedel käib hõbepaber ümber. Ei-ei, ei olnud seal mingit hõbepaberit, see lumememm oli au naturel, pruun ja punase tuttmütsiga. Naersin seal poes omaette veel juusturiiuli ees.

*

Muidu vaatasin, et Loone Ots on kirjutanud päris toreda hariva lasteraamatu kuulsatest eestlastest – mõtlesin, mida see mulle küll meenutab, natuke tuli Kivirähk ette, aga siis lõi klaariks: see on ju sama žanr, mis Hölderlini lugu. Kanni, ae, kas sa leiad Pamätniku veel üles, blogiks ta siin üles?

—————————————————————————————————————————————
* Tõtt-öelda Playford küll andiski üht-teist oma vennapoja hooleks, nimelt andis kirjastamisasjad talle üle, kui ise vanaks ja haigeks jäi, aga see juhtus hiljem – 6.-ja 7. väljaanne on juba John Playford noorema kirjastatud ja edasised tulid veel noorema Playfordi trükipressi alt – kusjuures too kõige noorem Playford, vana Johni poeg, viskas paljud sellised veidrad tantsud kogumikust hoopis välja

** Kes ei tea, kes on Mert Nertman, vt Bud Grace’i blogist, skrollige seda postitust alla. Siin postituse alumises otsas on üks Mert Nertmani hilisem ilmumine.

Oktoobri viimasel nädalal teisipäevast reedeni, st 25.-28. oktoobril toimuvad Tartus õhtuti kell 18-21 barokktantsu tunnid. Õpetab Jane Gingell. Toimumiskoht on Jakobi Mäe kultuurikoda (Jakobi 41).

Õpilastel võiks olla varasemast ajast kas veidi kokkupuudet barokktehnikaga või muu tantsuga, kus on vaja käte ja jalgade tööd omavahel koordineerida (nt ballett, flamenko), aga põhjalikumat barokikogemust me ei eelda. Plaanis on õppida üht sarabandi, need on hakatuseks head aeglased.

Jane Gingell koos Kaj Sylegårdiga

Lingin huvilistele näidiseks ühe (ilma kostüümita üles filmitud) õppevideo Library of Congressi materjalidest. Noh, et mis samme võib ette tulla (kuigi neist konkreetsetest võib-olla kõiki ei tulegi, näiteks coupé glissé’d tegin ma ise esimest korda ühel palju keerulisemal kursusel, kuigi ta ei ole iseenesest väga raske samm).

Ja ühe sarabandi-iluvideo ka,  kuigi tõenäoliselt on see konkreetne saraband keerukam, kui kursusel päriselt ette tuleb. Valisin selle, kuna neil tantsijatel on tore seltskondlik olemine, noh, et nad ei näe liiga tantsijad välja, vaid ikka nagu seltskonnainimesed – mitte ei lehvita niisama nende kätega, vaid… ütleme, et kudrutavad nendega oma partnerile.

Ja siis veel ühe eriti edeva video – ärge muretsege, sellise taseme tantsudeni me sel kursusel kindlasti veel ei jõua – kus väga ekspressiivselt seltskondlikku olemist mängitakse, eriti meeldib mulle kaardimänguga džiig. Muide, see meestantsija on mh Jane Gingelli käe all õppinud, nii et see video on väikest viisi reklaamiks: näete, kuhu te võite omadega välja jõuda. Ühtlasi on seal näide sellest, et koperdamisest võib vabalt lavaefekti teha.

Kursusetasu: 15 eurot; nii odav saab see olla tänu Eesti Kultuurkapitalile, kes aitab osa kulusid ära katta. logo

Oma huvist võib kas või siinsamas märku anda.

Uus tantsuhooaeg

september 25, 2016

Selle sügise esimene ajaloolise tantsu trenn on neljapäeval, 29. septembril Jakobi Mäe Kultuurikoja saalis (Jakobi 41) kell 18. Hoian esimeses paaris trennis tantsuklubi tüüpi õhkkonda, hiljem saab tehnilisemaks minna ja inimesi grupeerima asuda.

ball-henri-iv-6ukonnas

Pilt on võetud siit Henri IV teemaliselt lehelt ja illustreerib seda, et vähemalt üks asi, millele ma tahan tänavu keskenduda, on Prantsuse tantsud. Ükskõik, kas jõuab tänavu Arbeau-etenduseni, “meistri murede” teemani (mõlemad on juba ammused plaanid) või kuhugi mujale.

———————————————————————————-
PS: sel pühapäeval võtan veel samuti vabamalt, tantsuklubitame veel.

Riia linnas, taame majas

august 15, 2016

Päriselt ka: korter, mis me kamba peale üürisime, osutus terveks väikeseseks majaks, kuhu oleks hea tahtmise juures kaks korda rohkem rahvast majutanud. Ja see majakene oli väga ilus. Minust oleks kena seda edasi reklaamida, aga ma ei tea, kas ma julgen, sest mine tea, kas me ise sinna siis üldse enam löögile pääseme? Teisest küljest, äkki kõigil ei ole vaja nii suure seltskonnaga reisida ja nad konkureerivad pigem üheinimesetubadele. Olgu siis, ma ütlen, aga ei lingi: Riverwalk.

Aga see oli hiljem, sest me sõitsime hästi kaua, kolme-neljatunnist otsa seitse tundi: nagu JJ ütles, me vältisime teeremonti sel teel, et vältisime teid. Muretu sõita, mitte kunagi ei olnud tunnet, et liiguksime liiga aeglaselt, sest mis mõttes aeglaselt? me liigume nii kiiresti, nagu siin üldse liikuda annab. Ja kuna JJ juba valis tee looduskauniduse, mitte laiuse, kiiruse ja sileduse järgi, siis oli see tee muidugi väga ilus.

Olime alles kuskil Valmiera kandis, kui teine ekipaaž, kes sõitis välja meist hiljem, hakkas kohale jõudma; ma hoiatasin neid, et me sõidame looduskaunist teed pidi; kui meid tund aega hiljem näha polnud, saatsid nad sõnumi: “Seeni saite?” Saatsin ausa vastuse, et saime seeni ja siis käisime Kääbiklas (vt ka teisest rakursist). Sinna tahaks kunagi pikemalt minna, või tegelikult üldse igale poole, kus me peatusime, ja peatuda oleks muidugi võinud rohkemgi. Vedas mul seega, et ma sain mõlemad otsad sõita selles autos, mis kiirustas vähem (mis oli kummalgi korral ise auto, sest ühed tahtsid kiiresti minna, teised kiiresti tulla) – kui reisimine käib kiiresti, siis jääb mul hing maha, Poola-hääletamisel oli EV minuga vahel püsti hädas, kui ma kippusin kakao-tanklates juuri alla kasvatama – tema arust muidugi, minu arust oli see lihtsalt normaalne kakaojoomise tempo ja lõpuks jõudsime nii või teisiti sinna ja siis kohale, kui vaja oli. Mulle sobiks õieti Jane Austeni raamatute reisirütm, kus nädalast visiiti kutsutakse lühikeseks külaskäiguks, ega te tuld tooma ei tulnud, ja kui tee peal on peatus, siis ei tähenda see mitte viit minutit, millega kõik jõuavad peldikus ära käia, vaid ööbima jäämist. Ja sama käib stardikiirenduse kohta. Teised teavad seda juba ka, reisikaaslased olid mõnevõrra üllatunud, kui ma ennast vähem kui veerand tunniga kõige oma kostüümi ja kahe tagavarakostüümiga auto peale suutsin korjata.

Ma kardan, et ma nägin tollel Riia-õhtul mõnevõrra asotsiaalne välja: riide olin pannud mugavuse järgi ja pealegi ennast Kääbiklas poriseks määrinud ja kõike pori ei pannud ma kohe tähele, alles hommikul nägin ära, et sääred on ikka veel laigulised, õhtusest jalapesust hoolimata. Sest kui ma vanalinnas öösel veinijoomise vahelt poes käisin ja vahepeal kellegi käest teed tahtsin küsida (ma satun tunnelites kergesti segadusse), siis ei olnud just kerge leida kedagi, kes oleks julgenud minuga rääkida: toppisid nina telefoni ja kiirendasid sammu. Või kujutasin ma seda kiirendust endale ette ja nina oli neil telefonis muudel põhjustel, pokemonid või midagi.

Kontsert läks hea tundega (ja saal oli väga ilus), publik oli toetav, teisi oli huvitav vaadata – mul oli eriline huvi 19. sajandi vastu, sest seda ma ise ei tee, aga ma idandan vaikselt mõtet kutsuda selle peale külalisõppejõud. Pärast saaks hakata otsast ülikooliteemalisi kavu välja mõtlema, Kristjan Jaagu luuletuste ümber midagi kududa näiteks. Või lavastada mõne Schultz-Bertrami loo (jeerum, seda vikiartilit vaadates avastasin, et ma ei olegi talt kõike lugenud, mida eesti keeles saaks).

Siis meelitati mind ühe teise ansambli vaatamiselt õue pildistama ja siis hakkas muidugi tavaline Eiffeli torni tööpäev – ei jõua kaht sammugi astuda, juba tuleb keegi ja tahab sinu taustal pildistada. Pluss need, kes üritavad ise märkamatuks jäädes sind telefoniga kinni püüda, nagu pokemone või midagi. “Kuni nad meid pallidega viskama ei hakka, on kõik hästi,” märkis JJ.

Kõige suurem hea üllatus oli siis, kui pooled meie omad olid juba ära sõitnud ja mina olin juba riided ära vahetanud, sest mul läks meelest ära, et meid oli meelitatud viimase ansambli esinemise ajaks tantsima, kui mõni lugu peaks tuttav olema. Vahet pole, ka ilma minuta oli meid veel kolm kostüümiga inimest järel. Aga enne seda viimast ansamblit tuli hoopis üks duo, kellest ma ei teadnud midagi, pärast tegin juttu, sain teada, et lauljaneiu õpib Bremeni kaunite kunstide kõrgkoolis (arvatavasti vanamuusikainstituudis) ja guugeldasin, et tema täisnimi on Aija Veismane ja et teorbi-Martinš õpib Leipzigi muusikaülikoolis. Üllatus sellepärast, et ma ootasin, et esinejad on seal laias laastus meiesugused – mitte et ma meist halvasti mõtleksin, aga isegi mina ei ole ju päris proff, duo seevastu tundus professionaalne või vähemalt sinnapoole pürgivat. Kontsert, mida ootaks pigem vanamuusikafestilt kui selliselt läbivooriva rahvaga linnaürituselt.
Ma lingin selle algust, aga salvestis ei kõla kaugeltki nii ilusasti kui päriselt, sest esiteks rahvas sagib ja sahistab hirmsasti (on ka üks natuke paremast kohast, seega vähema sahinaga võetud laul, aga kõrgemas registris, mis minu arust saab kesise salvestustehnika käes rohkem kannatada) ja teiseks, noh, kaamera helikvaliteet. Ma otsustasin neid klippe kuulates, et ei tohi ise enam kunagi oma salvestiste häälekõla peale põdeda, sest neis läheb nii palju kvaliteeti kaotsi. Duo oleks ka palju tähelepanelikumat publikut väärinud, aga noh, teisest küljest, selline võiski nende laulude omaaegne keskkond olla, õukond sagib ümberringi ja lobiseb omavahel.

Nüüd tagantjärgi saan aru, et mul oli vist kõige parem kuulamiskoht – peaaegu muusikute selja taga, mis tähendab, et publiku sagimine jäi teispoole neid. Isegi esireas oleks juba halvem olnud, siis oleks ma jäänud sahistamise ja muusikute vahele ja kuulnud neid võrdselt, tagumistest ridadest rääkimata. Eks ma olin muidugi ka repertuaari suhtes isiklikel põhjustel positiivselt häälestatud, varabarokk on sedasorti muusika, mille keskel ma mõjutatavas eas kõige rohkem olin, ja tegin lihtsamaid lugusid bänditegemise korras ise ka, nii et mul oli ühest küljest nostalgialaks, teisest küljest oli repertuaar küllalt tuttav, et jaksaks tähele panna, “kuidas ta seda teeb”. Kergelt ja sundimatult; ja tehniliselt nii nõudlike lugudega on raske nii kerge olla.

Pärast oli see tantsumuusika bänd (Ludus) kah päris tore, oli näha, et nad on tantsijatega küllalt tihti koos mänginud, nii et juba teavad, kuidas käib. Paar meie tantsijat andis oma sümboolse tantsupanuse ka.

Ja ma saan aru, mismoodi see kõik kõlab, aga aususe huvides pean ikkagi ütlema, et kui me lõpuks koos Läti Lauraga sööma läksime (koht paistis olevat enam-vähem kohalik Kloostri Ait), siis oli söök väga hea. Ei saa siit puänti midagi. Kui just see ei loe, et liiga vähe sai olla ja trammiga ei saanud sõita.

——————————————————————————————————————————-
PS: me nägime välja sellised, aga kes Tartu etendusel (või mõnel Rakvere… või Kabala… või Pärnu hansa reedesel etendusel) käis, sellele pole siin suurt midagi uut.

William Kempe tantsib
Pilt on tõstetud Wikimedia Commonsist.

Olgu nii muu hulgas öeldud, et me teeme neljapäeval, 11. augustil Toomel TÜ muuseumi valges saalis kell 19 jälle oma Shakespeare’i-programmi. Sedasama, mida juba siin-seal tegime, ainult Tartu pole veel seni jõudnud.

Errata: tollel kavalehel, mida ma linkisin, on tantsud natuke teises järjekorras, kui etenduses päriselt. Aga samad tantsud ikka.

—————————————————————————
PS: unustasin ennist öelda, et sisse saab muuseumipiletiga. Selle eest saab mõistagi ka kõiki näitusi vaadata.
PPS: nüüd on plakat ka.

Positiivne: ma jaksasin traditsioonilisel öisel piknikul selle täispuhutud veinipaki lõhki hüpata, mida J ei jaksanud. Negatiivne: seetõttu ei saanud sellest veinipakist enam torupilli teha.

Meie ajakava oli haruldaselt hõre, laupäeval ainult üks mustlemine ja A. etenduse vaatamine, tähendab, mul oli enneolematult palju aega laadal tšillida. Saak: üks megavatine bling, üks nunnu kingitus sugulase lapsele, üks käevõru kõigis vikerkaarevärvides, sest ma ei suutnud valida, mis värvi ma tahan, koduõlu ja tükk pekki.

Kogemata nägin ka oma Kuressaare “filiaali” tantsijad ära – kogemata, sest neid ei olnud kirjas, kavas oli juttu ainult sellest muusikakoosseisust, kelle saatel nad tantsisid. Ma ei ole neid eriti tihti õpetamas käinud, nii et nende pealt sai vaadata, mis juhtub kirjalikust allikast pärit materjaliga, kui see muutub uuesti pärimuseks: pea igast tantsust oli neil oma versioon tekkinud. Tekitab tahtmise katseid teha: sööta aeg-ajalt uut materjali ette ja vaadata, mis mutatsioonid sellega paari aasta jooksul toimuvad. Ja teha sellest siis kaugeleulatuvaid järeldusi nt nende tantsude kohta, mis on eri maade allikates sama muusikaga, aga eri koreograafiaga (millel on ometi piisavalt sarnasusi, et oletada vähemalt ühist eellast, kui mitte lausa seda, et üks ongi teisest arenenud).

Kõige selle hõreda kava juures suutsin ikka nii kombineerida, et ei jõudnud kuidagi riideid vahetama: alguses ei julgenud ööbimiskohta minna, sest ei tahtnud kinnise ukse taha jääda: ei teadnud, on seal veel keegi ja kui ei, siis kus ta võtmega on. Lõpetasin ikka sellega, et jäin kinnise ukse taha – lisage siia tähendamissõna hiirte ja inimeste parimatest plaanidest. Käisin niisiis päev otsa kogu oma uue ja vana blingiga ringi, mis oli moraalselt raske, sest ma ei näinud omast arust välja selline, et lisatähelepanu oleks vaja.

Kas teil on ka nii, et kui mingi punn valutab, siis tundub, et teda on pool nägu täis, isegi kui näha eriti polegi? ja kui ei valuta, siis olgu või päriselt üle poole näo, endal on muretu olla ja ei ole üldse tunnet, et peaks maskiga välja minema? Mul läks ohatis iga kord lõhki, kui ma naersin, ja tuletas end niiviisi meelde. Maski ei olnud ette nähtud, selle asemel oli lavameik. “Nagu teeks tuumaelektrijaamale lillepeenart ümber,” ütles sisetunne. Ja kõik vastutulijad vahivad kindlasti sellepärast, et issand, milline kole ohatis, kuidas ta sellega üldse väljas julgeb käia. Mitte ometi sellepärast, et mul on kõigis vikerkaarevärvides riided seljas, priljuveerid küljes ja ma igal sammul kilisen. Metamõtlemine ütles küll, et asi on ikka vikerkaarevärvides ja kilinas. Nii ma seal siseheitlustes kõndisin: kõhutunne käskis kogu aeg kuhugi pingi alla roomata ja ennast inimeste eest ära peita, mõistus ütles, et seni, kuni ma pingialuseid mööda roomama ei hakka ja kramplikult üht näokülge ette ei keera, ei pane keegi midagi tähele. Aitas lavakogemus: ma sain anda endale käsu etendada rolli “kõik nagu tavaliselt”.

(Etteruttavalt: järgmisel päeval nägin veel jõledam välja. Ma ei tea, kas mul läks lainetega hullates liiv silma või sattus sinna tantsides kokteil jumestuskreemist ja silmapliiatsist, igatahes ärkasin hommikul, silm punane peas ja suunurk ikka verine, kas ta ükskord paranema ei hakka? Seda kõike oli küll kergem taluda, nüüd ei olnud mul blingi küljes, ma esindasin hiliskeskaja alamklassi ja need võivadki kärnas olla. Selle rahustava mõtte peale tõmbus silmavalge tasapisi heledamaks tagasi.)

A. etendust tabas kohe esimeses pildis igas suunas sadav vihm, mnjah, hansapäevade teema oli ju veeteede avamine. A. kommenteeris hiljem, et tema poolest poleks pidanud katkestama, tal oli ideaalne kostüüm (kummist), aga publikust hakkas kahju.

Teisel katsel läks ilmaga õnneks, aga nagu A. jutust selgus, läks osatäitjatel muist teksti sassi. Hiljem kodus otsustas A., et harjutab oma lavapartneri – peaosalise David de Galles’i – teksti ka, et vajadusel teine hädast välja aidata. See kõlas nii:

A. (oma tavalise häälega): Mees, sa vist minu tahtmist ei adunud.
(peenikese falsetiga): Kogu muusika minust on kadunud. Minu pere, mu naine ja lapsed kallid…
(oma häälega): Oled tugev ja turd, pole juuksed veel hallid. Leiad uue naise, saad uued põnnid.
(peenikese häälega): Ainus armsam on mulle Catherine, see õnnis.*

“Sul on T. häälest õige huvitav ettekujutus,” kommenteerisin mina. Seepeale läks A. Davidi tekstis lihtsalt haleda hääle peale üle.
Niiviisi kuulates sain ma nüüd aru küll, et etenduse ajal aeti see jutt lakoonilisemalt ära:

Kuningas: Mees sa vist minu tahtmist ei adunud.
David (paus): Mu naine! Mu lapsed!
(paus, mille jooksul A. mõtleb, kuidas ta siit edasi läheb, sest tal ei ole midagi, millega “juuksed veel hallid” riimi läheks)
Kuningas: Leiad uue naise. Saad uued põnnid.

Koduteel ostsin kehakinnitust ühe müüja käest, kes oli hirmsas hädas: oli töö juures oma kätt vigastanud, aga ülemus ei andnud talle vahetust, sest “sa ei kasuta ju kätt, sa kasutad tange”, aga sidemes käega oli ka tangidega raske asjatada – sai hakkama, aga aega võttis rohkem. Kõik ostjad, keda mina nägin, olid õnneks hästi kaastundlikud, keegi ei hakanud õiendama, et aeglane, vaid lohutasid teda hoolega. Inimkonnal on lootust.

Õige jah, viimasel laadapäeval andis see toidumüüja, kelle käest me juba natuke ostnud olime, meile täitsa tasuta süüa. See võis küll olla osalt põhimõttel “kui et solgipange panna,” aga mis siis.

——————————————————————-
* Autor: Loone Ots.