Lugejad suutsid mind veenda, et tantsusammudest on video järgi kergem aru saada kui tekstist (nagu päriselt). Noorel minul oleks seda olnud raske uskuda, oma kuldse keskea kõrguselt suudan aga mõista, et kõigile ei sobi info ammutamiseks sama meedium. Mis mul üle jääb, tegin visuaalide huvides video sellest, kuidas ma tunaeelmise postituse lõpu mõistatustantsu põhisammu ette kujutan.

Aga kuna mult on küsitud: “Kust te need tantsud võtate?” ja pakutud vastuseks: “Kas filmidest?”, siis seletan, kuidas ma oma tulemusele jõudsin.

Arbeau tantsuraamatus (1581) on õpetus:

… suyt le branle gay, lequel vous dancerez du cousté gaulche seullement, par deux mesures ternaires, en quatre pas & une pause: Pource faire, vous largirez le pied gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air droit pour le premier pas, sur la premiere minime blanche: Puis vous approcherez le pied droit du gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air gaulche pour le deuxieme pas, sur la deuxieme minime blanche: Puis largirez le pied gaulche, & en l’asseant a terre, ferez pied en l’air droit pour le troisieme pas, sur la troisieme minime blanche: Puis approcherez ledit pied droit prez du gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air gaulche, & le tiendrez ainsi prest a repeter comme au commencement, pendant le temps de deux minimes blanches, qui seront equipolents a deux souspirs, ou une pause.

Minu tõlge (tõlgin siin minime blanche’i üldmõistetavuse huvides anakronistlikult “poolnoodiks”, antagu mulle andeks):

… järgmine on branle gay*, mida te tantsite ainult vasakule, kahe kolmelöögilise takti kaupa, nelja sammu ja ühe pausiga. Selle jaoks astute te vasaku jalaga harki ja seda maha asetades tõstate esimese sammu jaoks parema jala esimese poolnoodi ajal õhku. Siis toote parema jala vasaku juurde ja teda maha asetades tõstate teise sammu jaoks teise poolnoodi ajal vasaku jala õhku. Siis astute te vasaku jalaga harki ja seda maha asetades tõstate kolmanda sammu jaoks parema jala kolmanda poolnoodi ajal õhku. Siis toote selle parema jala vasaku juurde ja teda maha asetades tõstate vasaku jala õhku ja hoiate niiviisi kahe poolnoodi ajal, mis võrduvad kahe hingetõmbe ehk ühe pausiga, olles valmis algusest peale kordama.

*

Arbeau pole loll, saab ka ise aru, et seda pole just kerge jälgida; ta lisab kindluse mõttes muusikanoodi ja kirjutab iga noodi kõrvale, mis jalg parajasti õhus on; ma ei hakka seda nooti siia tõstma, vaadake Nicolas Graneri lahkesti ülesriputatud faksiimilest täpsemalt, aga nootide kõrval olev sammukonspekt on:

Parem jalg õhus
Vasak jalg õhus
Parem jalg õhus
Vasak jalg õhus

Pildi lisasin sellepärast, et KK küsis hüpete kohta, ega need pole sirutatud pöiaga – nagu näha, ei ole, täitsa tavaliselt hoiab seda jalga.

*

Kui keegi nüüd seda kriitilise pilguga jälgis, pani ta ehk tähele, et mu videos on kaks asja, mida saaks targa tantsuraamatu tekstist välja lugeda ka teisiti. Esiteks ei ole seal kirjas, et üldse peaks hüppama. Mina olen otsustanud hüpata osalt seepärast, et “jalg õhus” on sammunimi, mida muidu kasutatakse just lõbusates hüppetantsudes (mille kohta Arbeau ütleb otsesõnu, et jalgu ei tõsteta niisama maast lahti, vaid vahepeal on hüpe – ma tõlkisin sellest kunagi siinsamas ühe katkendi), ja pealegi sobiks hüppamine nagu “lõbusa õõtsumise” nimega paremini.

Teiseks, kui otsustada juba hüpata, saaks tekstist välja lugeda ka sellise variandi, et kõigepealt astutakse rahulikult vasaku jalaga vasakule ja alles siis hüpatakse, paremat jalga maast lahti tõstes.

See on minu arust liiga suur rabelemine – särtsakas kuuelöögilises rütmis ei jaksa astuda JA selle otsa veel hüpata ja nii neli korda järjest -, nii et jätan selle esiteks tegemata mugavuse pärast ja teiseks jällegi lõbusate hüppetantsude õpetusest lähtudes, kus on muusikanootide kõrvale samamoodi kirjutatud umbes “parem jalg õhus ehk parema jala löök. Vasaku jala takkalöök” jne, aga põhjalikumas õpetuses on seletatud, et kahe “jalg õhus”- või “jalalöögi”-nimelise sammu vahel “on liigutus nimega hüpe, mis toimub siis, kui kaks jalga on korraga maast lahti õhku tõstetud, mis on veel uljam” (“il y a un mouvement appellé sault, qui se fait quand les deux pieds sont hors de terre eslevez en l’air, qui est encor plus gaillard“) ja mis eriti tähtis: “see hüpe on ise osa parema jala löögist”, tähendab, see hüpe ei ole eraldi liigutus. Selle kasuks räägib minu arust ka bransle gay enda õpetuses olev “tõstate _esimese sammu jaoks_ parema jala … õhku”.

*

Nii. Kui minna nüüd sellise infoga tolle mõistatusemuusika kallale – millel originaalväljaandes muide üldse taktijooni ei ole -, tuleb selle muusika fraase järelikult võtta kuue kiire löögina (või kakskordkolme). Ja rõhuline löök ehk see, kuhu langeb esimene tantsusamm, on “titi-taa-taa” loogikas lugedes teine “ti”. Seega mitte “titi-taa-taa, titi-taa-taa”, vaid “ti-taa – taa-ti, ti-taa – taa-ti”.

Nagu selles Doulce Mémoire’i esitatud näites ongi – selle vahega, et nad laulavad takti teise poolde enamasti ühe pika “taa-a” ja jätavad lõpu-“ti” ära (aga taustal mängivad harmooniapillid ka selle “ti” ära, iseasi, et nad mängivad üldse kogu aeg lühikesi noote). See, et nad takti teise poole niiviisi üheks noodiks välja venitavad või siis seal instrumentidega tihti lõbusasti “tairi-ti” mängivad, teeb tantsurütmi väljakuulmise muidugi tunduvalt kergemaks – ma usun, et kuigi algajal võib olla esialgu füüsiliselt raske selles tempos ära tantsida, on siit kergem aru saada, kus teoreetiliselt hüppama peaks.

(Ühtlasi olen neile tänulik, et nad juhtisid tähelepanu tunduvalt vanemale laulule, millel see tantsuviis tõenäoliselt põhineb – vt eriti tenoripartiid, kuulamiseks näiteks seda harfiesitust. Järjekordne näide sellest, kui pikalt mõni meloodia võib käibel olla.)

Ja tunaeelmises postituses antud muusikaga, mis järgib Phalèse’i tantsumuusika nooti täpsemalt (ja on seetõttu raskem jälgida) tuleks selle loogika järgi tantsida nii.

*

Olles nüüd tähtsa näoga öelnud, kuidas on, pean kohe mööndustega lagedale tulema: kõigil mõistatajatel võib olla õigus. Sest on väga võimalik, et selle tantsu rütm jõudis oma eluea jooksul muutuda – ja miks mitte just sellise ambivalentse rütmiga tantsumuusika mõjul. Kui muusika pakub võimalust isegi lihtsaid tantsusamme mitmel eri moel rütmistada, on neid samme uue moe tulles ka lihtne ümber kujundada.

Moemuutuse mõtted tulevad mulle pähe, sest üks teine Prantsuse tants (courante!) alustas samuti 16. sajandil energilise kepsutamisena, aga muutus seejärel 17. sajandi jooksul pea tundmatuseni. Kepsutamine kadus tasapisi, rütm läks aeglasemaks, noorte karglemisest sai uue moe järgi rafineeritud hõljumine.

Ning ka bransle gay püsis sel dünaamilisel 17. sajandil käibel, seega võisid need mutatsioonid tedagi tabada. Kahjuks on 17. sajandi allikad kole segased (ilmselt mõeldud abimaterjaliks lugejale, kes oli neid tantse juba õppinud) ega ütle ühemõtteliselt, kui palju sammud selleks ajaks muutunud olid. Ainult sellest saab aru, et põhisamm koosneb endiselt neljast liigutusest; ja sellest, et need sammud ei ole enam nii ühetaolised hüpped kui Arbeau ajal.

Näide anonüümsest käsikirjast (mille kirjutamise aeg võis olla 1690.-te lõpust kuni 1610.-te aastateni. Kirjavahemärgid on nõrkadele. Transkriptsioon fa-gisise väljaandest):

Le branle gay a 4 pas le premier commence du pied gauche sur le mitan du pied et le 2 est du pied droict qui glisses en mesme temps et le troysieme sest une mesure abbatue et le quatrieme sest un releue du pied droict le posant a terre pour commancer promptement

Püüan kuidagi tõlkida, samamoodi ilma kirjavahemärkideta, lisades oma kahtlused:

Branle gay‘s on 4 sammu esimene algab vasaku jalaga jala keskosal [?] ja 2. on parema jalaga mis libiseb samal ajal ja kolmas on löögiga takt ja neljas on parema jala tõus [ei ole selge, kas parem jalg on õhus või tugijalg] pannes ta maha et kohe alustada

1623. aasta trükises on ortograafia ja kirjavahemärkidega paremini, aga jutt on pikk ja segane. Lingin Gallicas oleva faksiimile ja püüan tõlkida (see jutt ongi täpselt nii segane):

Bransle Gay /…/ koosneb neljast sammust ja selleks, et rõhku paremini tabada, alustatakse viimasest [sammust?], nõtkutades veidi põlvi, et kannad kokku tuua, tõustes varvastele. Siis tuleb neliksammu alustamiseks astuda vasaku jalaga ja teha nii, et teine jalg järgneks talle tihedasti vastu kanda, liikudes pöiast, ja libistada vasaku jala päkka tõstes kanda õrnalt küljele, ning selle libiseva sammu ajal tuleb parema jala kand vastu maad lasta, ja ilma, et peatutaks, tuleb paremini rütmis püsimiseks nõtkutada veidi põlvi, et tuua parem jalg vasakuga kokku, tõustes mõlema jala varvastele selleks, et uuesti alustada, ja siis, kui seda Bransle’it juba osatakse, ja mitte enne, lastagu suurema täiuslikkuse saavutamiseks teha kõiki samme pöiast liikudes, põlvi absoluutselt nõtkutamata, sest kui ma ütlesin, et alguses tuleb jalgu kokku tuues veidi nõtkutada, oli see selleks, et oleks kergem õpetada neid vajalikke liigutusi, mis on kahtlemata nii kõige meeldivamad kui ka kõige õilsamad, kui nad algavad puusast ja pöiast, aga Õpilane suudab neid isegi sundusega teha alles pika harjutamise peale.

Oh, oleks Arbeau ometi kauem elanud! Tema oskas põhilisele tähelepanu pöörata, arvestada, et üldtuntud tantsud ei jää igavesti üldtuntuks, nii et udupeente nüansside kirjeldamisest üksi ei piisa. Mis kasu on teadmisest, et paremini rütmis püsimiseks tuleb lasta algajal põlvi nõtkutada ja edasijõudnul sirgete jalgadega tantsida, kui me ei tea, MIS rütmis üldse peaks püsima?

Niisiis jätavad need udukirjeldused kõik rütmivariandid võimalikuks. Mis tähendab, et kui me otsustaksime mängida musketäride aja inimesi ja sama muusika järgi tantsida (sest ega see meloodia uue sajandi kukkudes kuhugi ei kadunud), ei pruugi ka “titi-taa-taa” loogikaga variandid valed olla – olgu siis esimene samm esimese “ti” või hoopis “taa” ajal.

————————————————————————————–
* Branle gay otsetõlge oleks tegelikult “lõbus õõtsumine”, aga ma ei hakka nii täpselt tõlkima. Õõtsumiseks nimetasid prantslased nad tollal igasuguseid suure massiga tantsitavaid seltskonnatantse, mis käisid ringis või rodus. Ja tänapäeval on see slängis hoopis seksitähenduse võtnud, nii et võite ise arvata, mida guugel mulle ükskord ette viskas, kui ma ilmsüütult neid märksõnu guugeldama hakkasin. Olete hoiatatud.

Eile oli nii vaikne öö, et metsateel tundus lausa taktitu jalutada, kruusakrobin kajas kõrvulukustavalt ja ma hiilisin mööda rohtunud teepervi. Konnad tegid eriefekte – üks imiteeris kruusaaugust kostvat ATVd (krr-rr-rrrRRRRrrr), teine kauguses uniselt haukuvat koera (uah…. uah…. uah….). Ainult päris tiigi ligi kükitades sai aru, et hääled tulevad siitsamast.

Selline on mu kohmakas katse juhatada sisse Clément Janequini sensuaalset öölaulu:

Noot ka. See on praegu mu lemmik-karaoke – üritan sopranile teisi hääli kaasa laulda, esialgu tuleb see kõige paremini välja mõm-mõm-mõm sõnadega, aga küllap kunagi jõuan ka päris tekstini.

Komistasin sellele laulule kogemata ja sain ahaa-elamuse: ennäe, Janequin ei olegi teinud ainult sädelevat onomatopöad! Miskipärast pakuvad muusika-antoloogiad tüüpiliselt just neid efektilugusid, mis tüütavad mind aga jube kiiresti ära – esimesel korral tundub väga äge, aga hiljem tuleb juba tunne, et jah, oskad küll ilusti eriefekte, aga tahaks nüüd natuke midagi hingele ka. Et oleks selge, millest ma räägin, vt näiteks tema “Lindude laulu” – pika otsimise peale leidsin ühe esituse, mida ma suudan kuulata – või “Lahingut”. Mul on selliste trikkidega sarnased tunded nagu EV-l literatuurse maalikunstiga.

Läks aega palju või vähe, mina hakkasin ikkagi mõtlema ühele efektilaulule, nimelt tuli tahtmine panna ühte postitusse kõrvuti tema Pariisi tänavakisa laul ja Steve Reichi “City Life”. Ma ei hakka Reichi “Linnaelu” esitust siia niisama kleepima, vaid lingin parem loomisest tehtud dokumentaali: esimene; teine; kolmas; neljas ja viies osa – kui on näha, kuidas seda tehti, on minu arust põnevam (ärge laske end heidutada mõne klipi alguses olevast prantsuskeelsest jutust – see läheb üle, Steve Reich räägib ise inglise keeles).

Aga Janequini kisalaulu otsides avastasin, et Dominique Visse ja Ensemble Clément Janequin (kellel oli “Les Cris de Paris” kunagi üks esimesi plaate – tookord puhtalt renessansslauludest ja suurem osa plaadi lugusid olid tegelikult muul teemal) on kümmekond aastat tagasi tänavakisalugude albumi “L’Écrit de Cri” teinud (vt Gramophone’i arvustust), alustades 16. sajandist ja lõpetades nüüdismuusikaga. Harmonia Mundi on juutuubile ka lahkelt selle ülesriputamiseks litsentsi andnud (kahjuks pole seal videote juures heliloojat märgitud, aga Harmonia Mundi enda lehel on).

See on küll väga prantsusekeskne album, teiste rahvaste tänavateemad pole üldse löögile pääsenud, aga eks nad pidid oma haaret kuidagi piirama.

Lisan ise klassitsismiajast ühe mitte-just-väga-klassitsistliku loo, Boccherini “Madridi tänavate öömuusika”: ka see oli minu jaoks omal ajal ahaa-elamus, sest ma olin Boccherinit sinnani selliseks tapeedi-tilulilu-heliloojaks pidanud (võtke neid rumalaid eelarvamusi kui hoiatust, et siit liiga asjatundlikku juttu otsida ei maksa – ma olen kõigest laia haardega diletant, nagu ma kordamast ei väsi). Neid “Madridi tänavaid” ei saa igatahes küll tapeediks kuulata, liiga intensiivne.

***

Ent pöördudes tagasi prantsuse tänavamüra poole: kui ma tolle “L’Écrit du cri” avastasin, tuli välja, et seda Janequini lugu, mis mul meeles mõlkus, seal ikkagi ei ole. Oli küll kisalaul (mille nooti saab IMSLP-st alla laadida), aga mitte see, mis mul kummitas. Kaevasin natuke ja avastasin piinlikkusega, et mu kummitus ei olegi Janequini oma, vaid tunduvalt vanem, korralik kõrgkeskaegne motett “On parole – A Paris – Frese nouvele” (nooti saab eri ümberkirjutustes CPDList alla laadida), kus alumine hääl ketrab tänavakaupleja kombel “värsked maasikad, head mooruspuumarjad” ja ülemised hääled kiidavad eri moel linnaelu.

Lingin siia Clemencic Consordi esituse, sest siin tulevad hääled kenasti üksteise järel sisse, nii et jõuab ülesehitust jälgida.

Aga see lugu toob mu tagasi prantsuse meloodika teema juurde, mille üle ma viimasel ajal aina mõtlen.

Kaheksa aastat tagasi imestasin ma siinsamas, kuidas küll prantslastel ja itaallastel asjad nii vastassuunas käisid – et itaallastel olid magusad meloodiad keskajal, mil prantslased möllasid mitmehäälsusega, aga renessansis olid asjad täpselt vastupidi – Itaalia lood on parajad akordipeksmise lood ja prantslastel on eelkõige mõjuv meloodia.

Aga kui ma nüüd seda motetti, eriti alumist ketramisehäält kuulasin-lugesin, siis tulid mul hoopis teised mõtted pähe: kuidas seegi on üks neid prantsuse lugusid, kus vabalt voolav, loomulikku kõnet meenutav meloodia on tähtsam kui regulaarne biit.

Tänapäeva noodis jaguneb lugu küll kenasti kolmelöögilisteks taktideks (ja see on ka kasulik, kui tahta sinna teisi hääli otsa ehitada); aga kuulake juutuubiklipi alguses alumist häält või proovige ise laulda. Kui keegi just rütmi juurde ei toksi, siis ei ole tajutav rõhk regulaarselt “takti alguses” (õigemini ei ole alumise häälega piirdudes siin üldse regulaarse pikkusega takte) – lause esimeses pooles (“Frese nouvelle”) on rõhk küll kõige esimesel silbil, aga teises (“muere france”) on tänu pikale noodile kõige rõhukam france’i esisilp – tähendab, just see koht, kuhu loomulik lauserõhk käibki. Muere, mis jääks regulaarsetesse taktidesse raiudes rõhulisse positsiooni, mõjub hoopis eellöökidena.

See pani mind nende mitmehäälsusele hoopis teise pilguga vaatama. Ma teadsin ennegi, et moteti-mitmehäälsuses põimitakse mitu meloodiat kokku, mitte ei ehitata akorde üles, aga miskipärast polnud taibanud, et see kaotab mu vana postituse vastuvooluprobleemidest ühe ära: ma ei peaks Prantsuse laululugu kirjeldama nii, nagu nad oleks uusajal minetanud huvi muusika vertikaalse mõõtme vastu, mis neil keskajal veel oli, vaid pigem oli isegi nende keskaegne polüfoonia põnevatest meloodiatest kokku pandud. Mitu horisontaalliini puntras koos, nad on kogu aeg meloodiates mõelnud!

***

Hüppame nüüd jälle keskajast varauusaega. Mul on viimasel ajal nimelt siginenud huvi Prantsuse vara- ja keskbaroki tantsu vastu, seega olen ka selle aja lauluvara rohkem turkinud. Ja mille otsa ma seal komistan: jälle imeilusad meloodiad, millel on küll oma rütm, mis mõjub väga loomulikult, aga ei ole üldse regulaarne.

Üks mu lemmik, mida ma kaalusin enne eriolukorda ühte oma lavastusse võtta, on Guédroni peaaegu vabarütmiline “Puisque les ans”:

Niiviisi vaadates paistab ainult loomulik, et kui Veneetsia ooperis olid tegevus ja laul justkui kaks ise asja, siis Prantsuse lüürilises tragöödias oli laulmine normaalne jutustamisvahend ja osa dialoogist.

Ühtlasi pani see mind tõsiselt mõtlema, kas ma suudan renessansist või barokist meenutada ühtki ostinato-teemat, mis oleks Prantsuse päritolu. Tuleb küll meelde prantslaste lugusid, kus nad ostinato‘t kasutavad, aga need põhinevad Portugali folia‘l, Hispaania pasacalle‘l või chacona‘l, Itaalia passamezzo‘l… Puha välismaa tantsud.

Mis ei tähenda, et prantslastel endal kodumaist tantsumuusikat ei olnuks, oli-oli; aga võib, ma toon näite ühe lihtsa nüri noortetantsu muusikast:

Siinkohal tahaksin lasta teil, armsad lugejad, kuulata ja pakkuda, kuidas te seda rütmi tajute ja millist lööki rõhuliseks peate. Selles lihtsas tantsus on põhisammuks 4 järjestikust hüpet (jalalt jalale – vasak-parem-vasak-parem, ühtlase vahega) ja seejärel takti lõpus paus (järgmises takti algul jälle 4 hüpet ja nii edasi, ma ütlesin ju, et nüri noortetants). Kuuelöögilises rütmis (hop-hop-hop-hop-paus-paus). Kuhu teie arvates esimene hüpe peaks sattuma ja kas te üldse tajute seda muusikat 6-löögilisena või hoopis suhteliselt aeglase 3-löögilisena (alternatiivina: kolmetaktilisena, igas taktis kaks lööki)? Ootan huviga vastuseid kommentaaridesse; sammuajastuse seisukohti võib sõnastada näiteks titi-taa vormis.

Et oleks lihtsam sellest kuuesest meetrumist aru saada, panen ühe lihtsama muusikanäidise võrdluseks kõrvale.

Kui keegi tahab kohe ise noodile pilku heita, siis transkriptsiooni ma kahjuks ei leidnud, aga faksiimilet saab alla laadida – ma ise vaatasin viisi leidmiseks sopraniraamatusse, seal oli ta lehel nr 21 verso.

(Ma tõin meelega Phalèse’i näite, sest 1571. aastal, mil tema raamat ilmus, oli see tants sellisel 4(+2) kujul kindlasti olemas (Arbeau kirjeldab seda täiesti käibelolevana 1589. aastal). Praetoriuse “Terpsichore” juba kubiseb imeliku rütmiga – ja kohati hoopis teistes meetrumides kirjagi pandud – bransle gay’dest, aga see oli juba hiline aeg, ka tantsusammud olid siis juba teistsugused.)

Katkestan oma jutuvada ja jään ootama.

Loodetavasti järgneb.

Jätkan sõprade kukil parasiteerimisega (ja viitan igaks juhuks sama sarja esimesele ning teisele osale).

Tänased peategelased on kolm inimest teaduse ja hariduse sfäärist (kelle enda haridustees on kamba peale kokku esindatud nii reaal- kui ka humanitaarteadused), kõigil ka üsna väike laps kodus.

Keeleteadlane K, keda tervitan kultusbändi Lost Kolchoses “Pastori pohmelliga” (bändi kohta vt KesKusist), kirjutas 15. märtsil(kui üks teine sõber oli just välja käinud, et uuel ajal tuleb uues vormis trenni teha – ennäe, kõhutantsu saab juba virtuaalselt võtta):

Minu töö ei jää küll mingil kombel seisma, tekstid ei ole nakkusohtlikud.

Aga eks tüütuks läheb muidugi, kui üldse trenni ei saa. Eks viimases hädas peab selle virtuaalse kõhutantsu võtma. Kui I klassi asendusõpetaja olemisest aega üle jääb. Võtsin raamatukogust reedel ühe liikumisõpetuse metoodika. Teiste ainetega peaks loomulikust intelligentsist toime tulema, aga muusika osas tuleb leppida mahajäämusega…

*

27. märtsil lisas AG, keskastme spetsialist:

Ma ütleks, et esimene nädal kulus kohanemisele ja teisel nädalal leian, et ehkki kodus kipuvad mõtted vajuma kodutöödele, on kodus siiski väga mõnus tööd teha. Sõltub kõik enda usinusest 🙂 Harjumatu on muidugi, et pole enam kellast kellani graafikut (võttes arvesse enda trennid ja laste trennid ka), aga et tööle ja koju jõudmiseks on vaja teha “kaks sammu”, on küll väga tore:) Aga pean tunnistama, et ma ei saa aru, kuidas vlogijad neid videosid teha suudavad, oma lastele [ühe huviringi õpilastele – toim. märkus] tegin kodutööks kahe nädala jaoks 8 videot ja see võttis mul pool päeva!!

ning Ly, õppedisainer:

Mina olen see tüüp, kes eriolukorra tõttu on nagu orav rattas, tööd on oluliselt rohkem kui tavapäraselt, sest ülikool on vaja e-õppele üle viia ja õppejõude telefonitsi/meilitsi juhendada. Töötan küll kodukontoris, aga tööpäevad algavad kl 8 ja lõppevad kuskil südaöö paiku, vahepeal tuleb perele süüa teha, kassile süüa anda ja vahel õnnestub ka 1. klassi lapsele koduõpet teha. Täna pole veel õnnestunud, ja nii mu laps saab vahel Stuudiumisse märkusi, et tal on midagi esitamata või ei ole ennast õues liigutanud. Korteri välisuksele panin paar nädalat tagasi juba ennetavalt sildi, et “Koroona karantiin”, siis ei tule naabrid mind tülitama. Aga tegelikult tahaks hoopis “puhata ja mängida”…

***

Kui ma 7. aprillil küsisin, kas keegi tahab veel midagi öelda, kirjutas K uuesti:

Mina jälle olen erakordselt palju kevadistes metsades kolamas käinud. Peab ju kuidagi sellesse tüütusse rutiini vaheldust saama, nii endal kui koolilapsel. Telefoni või interneti teel suhtleja pole ei mina ega laps. Tartu lähiümbruses on uskumatult toredaid metsi, millest varem aimugi ei olnud. Täna käisime Lätiküla metsas. Muidu suhelnud oleme pisut oma naabritega. Kõige rohkem mu laps naabritüdrukuga, kes on temast aasta vanem, teises klassis. Käivad õues ringi ja arutavad asju või sõidavad ratastega. Selles mõttes see suur õu on ikka issanda õnnistus.

Peale sotsiaalse isoleerituse tunde on jama see, et väga palju ei jää aega selle töö jaoks, mille eest ma palka saan. Karta on, et kunagi hiljem läheb sellevõrra kiiremaks. Aga Ly kombel poole ööni pingutada ma sugugi ei viitsi – pole mul ju ka mingit otsest kaigast kukil.

Lapse õpetaja on sel nädalal küll pisut lihtsamaid ülesandeid andnud, aga igasugust lugemist nõudvate asjade juures ma pean ikkagi juures istuma ja kamandama: ei ole, loe uuesti, mis täht esimene on??? Kas keegi teab veel mõnda last, kes hakkab silpe tagantpoolt ettepoole lugema ja ei pane tähele, kas täht on täppidega või ilma?

Ja eile tassisin arvuti taga töötamise asemel hoopis pool kompostihunnikut teise kohta. Küll pärast ametliku tööaja lõppemist.
Joogatunnid on Zoomi kaudu. Tõsi, meie arvutimees ütles Zoomi kohta, et ärge te seda küll kasutage, kurjad mehikesed imbuvad sealt kaudu
teie kodusesse veevärki, või noh, teate küll…

Aga kajakate vastu panime linnupeletuspalli katusele. Eelmised kaks
kevadet tegid nad meile katusele pesa ja see oli jube tüütu, kui pojad kakerdasid mööda katust ringi ja vana lind pidas õue silmas, et vajadusel poegade kaitseks oma nokk käiku lasta.

Samuti AG:

Mina olen avastanud, kuidas keha pole nõus hommikuti ärkama, sest kellapealt ei pea kuhugi jooksma. No ja see ei aita, et kodus pole koolilaps vaid lasteaialaps – seda meelelahutust on vahel raskemgi leida ja tööaeg on selline… noh….. tükiline, nii et läheb lõpuks tihedaks andmiseks nagu K-lgi. Õnneks on laps tolmuimeja ja pesumoppide sõber ja vähemalt see pakub meelelahutust (ja emmele töörahu). Kuna perega tohib ringi liikuda, siis õues käimegi jalutamas ja ratastel ja saab ka lähiümbruse metsatukki külastada.
Küll olen ma avastanud, et lõuna tegemine võtab kuidagi tohutu aja võrreldes sellega, et kaasa tegi niiehknii kodukontoris töötades enamasti lõuna valmis ja mina võtsin järgmine päev karbiga kaasa – lõuna valmistamine ja söömine on puhas tööaja raiskamine 😀

***

Ja nüüd, kallid kaasautorid, lõpulugu – minu mäletamist mööda olete kõik te kolm vähemalt ühes meistriklassis selle loo järgi koordinatsiooniharjutusi teinud. Mulle meeldib selles esituses, et esindatud on nii metslus kui ka hea barokitehnika – suudan täitsa uskuda, et 18. sajandi prantslase arvates võis õilis metslane niiviisi tantsida: ühtaegu briljantselt ja eksootiliselt.

Siin elavad kas väga korralikud või väga pika meelega inimesed, sest ma arvan, et mina ei ole ainuke, kellel oleks kõige otsem tee lossi üle muru tiigi kõrvalt, aga sinna pole üldse rada sisse sõtkutud.

Täna ei viitsinud keegi enam õhtul seltskondlikult tantsida, tähendab, keegi peale minu ja peakorraldaja, ja meist kahest ei saanud päris nagu seltskonda kokku. Ma ei tea, nagu inimesed oleks väsinud või midagi. Justkui see, et juba kolmas päev on olnud viis tundi tantsuõpet (pooletunnise soenduse otsa), oleks mingi hea põhjus, et õhtul enam ei viitsiks. Kahel eelmisel õhtul see veel küll argument ei olnud.

Nähtavasti ei olegi see, et tundub päris raske, minu kogenematusest tingitud mulje: kuulsin õpetajat kellegagi muljetamas: “Väga kõrge tasemega grupp on. Nädala ajaga terve tants!”

(Õigluse huvides tuleb mainida, et päris nii jõhkrad tantsud need nüüd ka ei ole – see “terve tants” on mitme pooliku tantsu vahele, sest meile tutvustatakse mitut eri žanri. Õpetajale tuli nähtavasti lihtsalt üllatusena, et sellise assortii raames õnnestub midagi ka tervikuna ära õpetada.)

Oli kohutavalt nunnu, kui klavessiiniõpetaja tuli paki nootidega, ütles “ma tõin teile noote,” ja õpilased kilkasid: “Noodid! Lõpuks ometi!” ja muud samas vaimus. Sama nunnu oli see, kui üks õpilane läks siis õpetajaga koos mingit neljale käele mõeldud lugu mängima ja flöödiõpilane karjatas: “Ärge ilma minuta alustage!” ja jooksis neile kiiresti järele.

Kõige selle klaaspärlimängu kõrvalt tabas mind ka selline lihtne rõõm, et astusin korraks enne sulgemist (nad panevad siin ju poed tavaliselt pool viis kinni, kui mitte lausa neli) ühte suvalisse tränipoodi sisse (meenutab seda Tartu lahtise turu poodi, kust Vene kalosse ja vanakooli emailnõusid saab), leidsin sealt hirmsa hunniku ilusaid odavaid kleite ja ostsin kolm tükki ära, nüüd hakkan ma nii ilusaks.

Mis tuleb mul nüüd kõik ka koju tassida. Sh raamat (samuti pildiraamatu kohta uskumatult odav, siin on kõik odav), kus on palju portreesid sees. Ja oleks keegi veel müünud pildiraamatut või postkaartegi nende jänestega, kes siin lossis ühe toa lakke on maalitud, oleks needki soetanud. Turist täielik.

Need jänesed on muidu täiesti uskumatud. Teema on põhimõtteliselt sama nagu selles koledas Kolumatsi raamatus, kus jänes hakkas jahimeest jahtima, läks tema majja elama ja lõpus jänesepoeg “tõstab väikest rusikat, kus hoiab hõbelusikat”. Siin lossi kodulehel saab neid laemaalinguid tänu panoraampiltidele vaadata, vt “Zaječí sál” – ja siin fotogaleriis on paigalpüsivaid pilte ka: jänesed pidulauas; jänesed koerajahil. “Sinise kaardiväe” hirmuäratavad bunnid tulid samuti meelde.

On öö vastu Kirillose ja Methodiose päeva, see on riigipüha ja veerand tundi tagasi nägin retrovaatepilti: õitsev noorus käis mööda tänavat, makk õlal. Nagu kuuekümnendate vene multikate kaagid. Muusika oli, tõsi, tervelt kaheksakümnendate oma.

Tšehhi pisilinna eluke

juuli 2, 2019

Kell on pool kuus ja kirikukellad löövad nagu eilegi samal ajal, nähtavasti on neil iga õhtu missa või mis.

Kõik huvitavamad toidupoed lähevad enne kinni, kui mu tantsusessioonid läbi saavad. Toidupood, mis on kuueni õhtul lahti, on juba kõva sõna. Toidupood, mis on lausa kaheksani lahti, võib endale lubada seda, et on muidu niru.

Tantsuõpetaja, prantslane, näeb välja nagu väiksem ja hapram versioon Jean Marais’st.

Barokk-courante on raskem kui muu barokk, kuigi ükski samm eraldi võttes ei ole raske.

Nii, nüüd käin vahepeal seal kuueni lahti olevas poes ära, et ei peaks ka täna ainult restoranitoidu peal elama.

Hmm. Vastupidi guugelmapsi arvustustele oli kaheksane pood suurema valikuga kui kuuene pood. Tähelepanek: kulinaariakaupa on tüüpilises toidupoes vähem kui meil. See-eest on poes käia jube odav – ostsin pool kilo tomatit, väikese segasalati, neli erinevat saiakest, pooleliitrise hapupiimalise, väikese bryndza ja õlle – ja kokku läks midagi kuue euro ringis.

Et seejärel koju hotelli jõuda ja avastada, et siin pole pudeliavajat. Seda viga peab homme parandama. Lusikat pole mul ka, aga salatit saab süüa paljude muude esemetega, hetkel näiteks allergiarohtude lehega. Külmkappi ei ole ka; ehitasin tomatite augulisest plastkarbist ja saiakeste kilekotist jahutusanuma ja panin külma vett täis. Jääd poes miskipärast ei müüdud või ma ei leidnud üles.

*

Ma tahaks, et kõik muusikud, kes tantsuks mängivad, käiks sellisel tantsukursusel!

Muusikupoiss, kelle abiõpetajaks ma sattusin (igale muusikule anti üks tantsuõpilane abiliseks, sest muusikute tantsutund on lihtsam kui tantsijate oma) on kusjuures juba niigi päris osav. Barokkopositsioonidest ei heitu, mis on väga kõva sõna. Sellegipoolest väidab, et ta pole mingi tantsija.

Klatšisin ühe Brno tantsijaga mõnuga üht Praha tantsuõpetajat taga. Minu kogemus temaga oli see, kus ta suutis kaht lihtsat Playfordi tantsu viis (5) päeva järjest õpetada; juba kolmandal või neljandal päeval hakkas õhkkond sürreaalseks kiskuma – mõtled vaikselt “see ei ole võimalik”, aga ometi on see vahetu reaalsus su ümber, mispeale hakkad mõtlema: kas mina olen hulluks läinud või on seda tema? Brnolase kogemus oli see, kuidas ühes suvekoolis olevat viimasel hetkel haigeks jäänud Lieven Baerti asendajaks tema pandud, ta viitsinud iga päev ainult tund aega õpetada ja läinud seejärel kohvi jooma, kuigi nädala lõpus pidid nad mingis teatriprojektis seda materjali juba tantsima. Lisaks pidi ta rääkima igal pool, kuidas tema trupp on “ainus professionaalne ajaloolise tantsu trupp Tšehhis”, arvake ära, kuidas see kohaliku tantsuskeene õhkkonnale mõjub. Üks huvitav küsimus on see, miks pole Prahas paleepööret toimunud, sest mitu tema trupi liiget on tunduvalt adekvaatsemad õpetajad.

Ja sealjuures: kui sama inimene astub tantsuõpetaja rollist välja ja astub giidirolli, millega ta põhiliselt leiba teenib, on ta järsku adekvaatsus ise.

Illustratsioon selle etenduse kohta, millega ma olen nii ametis olnud, et pole jõudnud blogida ega õieti kommenteeridagi:

Ühesõnaga, etendame 6. aprillil Rakvere renessansifestil peaaegu Eleusise müsteeriume. 15. sajandi õukondlikule peenetundelisusele kohases galantses versioonis, sest _päris_ pruudiröövile (nii et pruut ei taha) oleks nad tol ajal veel viltu vaadanud (16.-17. sajandil oleks paraku olnud teisiti – võiks öelda, et keskaeg oli naiste suhtes lahkem kui uusaeg, vt ka seda, kuidas tüdruku nunnakloostrisse minek tähendas keskajal haridusevõimalusi ja vabadust pereelust, aga uusajal rohkem midagi vangistusetaolist – see kajastub kenasti laulutekstides), ja tolle aja inimesed ei võtnud ka antiikjumalaid niiviisi immoraalsena nagu kreeklased ise.

Ja seal saab ka teisi toredaid esinejaid näha. Rakvere omad teevad 16.-17. sajandi tantsu; Peterburi ja Otsa kooli omade täpset kava ma ei tea, aga eelmise aasta põhjal võin öelda, et neid tasub vaadata/kuulata.

*
Kui ma juba reklaamima hakkasin, lisan siia veidi juttu, mille ma panin kavatekstile.

Otsustasime tantsuliselt jutustada Demeteri lugu: allilma jumal Pluton röövib viljakusjumalanna Demeteri tütre; leinav Demeter jätab oma ülesanded sinnapaika ja elab inimeste keskel, kes püüavad teda lõbustada; tema masendus seab elu maa peal ohtu ning Zeus laseb tema tütre tagasi tuua; neiu naaseb, ent kuna ta on juba söönud Plutoni pakutud granaatõuna, truuduse sümbolit, on ta sisuliselt laulatatud. Viimaks lepitakse kokku, et ta veedab osa aega allilma kuningannana, osa maa peal koos teiste jumalatega, ning tema maa all veedetav aeg vastab viljatule aastaajale, olgu selleks siis talv või suvine põud.
Üks paiku, kus usuti see lugu toimunud olevat, on Sitsiilia. See andis põhjust võtta lavastuse kujuteldavaks kontekstiks Napoli kuningriigi, risttee, kus kohtusid Ida ja Lääs, Põhi ja Lõuna. Nii on lavastuse muusikaline telg Montecassino kloostris säilinud käsikirjaline muusikakogumik, mis koostati Napoli õukonnas. Kui me lisame Ferrara tantsulugusid, Hispaania rahvapäraseid viise, ühe Francesco Landini ja ühe Guillaume Dufay laulu, sobivad need selle keskkonnaga kokku – Napolit valitses Aragoonia monarh, seal õukonnas tegutses Ferrara koolkonda esindav Cornazano, Dufay oli rahvusvaheline kuulsus, kelle lugudest mõni leidub ka sellessamas Montecassino käsikirjas, ja kuigi Landini oli juba eelmise sajandi lõpus surnud, oli tal Euroopa muusikale veel ikka suur mõju.

Võin lisada, et seal, kus surelikud Demeterit lõbustavad, on vihjamisi markeeritud ka Baubo jõupingutus, kuigi väga-väga kaudselt.

Tammurriata

märts 3, 2019

Korralikult blogida ei jaksa v ei viitsi, aga lingin siia omaenda tarbeks ühe väga hea tammurriata-video. Udune ta on, aga tantsijad on kogu aeg kaadris ja mulle meeldib, kuidas nad tantsivad ka.

Ja siit algab neljaosaline tammurriata õppevideote sari (it k), minu ignorantsusele sobivalt aeglase tempoga, eriti nunnu on see, et tüdrukud hakkavad iga natukese aja tagant itsitama.

Kõigi pühakute tantsud

oktoober 25, 2018

Nii, sedapuhku reklaamin tantsuüritust veidi paremal ajal, kes siit infot ammutab, jõuab isegi kaaluda ja plaanidesse võtta. 2. novembril Toomel näeme!

Häbelikult lisan, et ma kardan, et pühakulisus on nominaalne (tantsud on nime saanud kas kalendrilistel põhjustel, mõne maamärgi või ballaadi järgi) ja “kõik” on väikene liialdus. Aga mängu peaks igatahes tulema püha Johannes, Paulus, Martin, lisaks muidu sakraalehitisi ning anonüümseks jääda soovinud vaimulikke ja munki-nunni.

Ise näitame vast nii 5 tantsu, kaasatantsimise materjali oleme varunud rohkem.

PS: ja nüüd saab lisada, et üritust toetab Tartu Kultuurkapital!

Tants ja tagaajamine

oktoober 11, 2018

Lihtsalt infopostitus, neile, kes pole TÜ muuseumi teadet või FB-s levivat reklaami näinud – teeme oma tantsu ja tagaajamise kontserti ka Tartus. Ülehomme, laupäeval, 13. oktoobril kell 16.15 TÜ muuseumi valges saalis (vanas toomkirikus).

Tagaajamine ei ole ülekantud tähenduses, keset kava ongi konkreetselt tagaajamistants.

Lingin sama teemaga Rakvere-kontserdi kavalehte, kuigi tookord oli sees paar laulu, mida nüüd ei tule. Ja see-eest on nüüd mõni tants rohkem.

Nimelt algava nädala lõpul, reede õhtust pühapäeva õhtuni, on 16-tunnine keskaja tantsu ja teatri kursus. Õpetamas jälle Jane Gingell.

Täpsemalt:
reedel, 28. septembril: kell 18-21:
laupäeval, 29. septembril kell 10-21 (10-13; 15-18; 19-21)
pühapäeval, 30. septembril kell 10-17 (10-13; 15-17).

Täpseid kellaaegu saavad osavõtjad vajaduse korral ehk pisut muuta, aga laias laastus on ajakava selline.

Koht on Tartu katoliku kooli võimla suur saal, Oru 3.

Lisainfot küsige kasvõi siitsamast.

Osalustasu on 20 eurot – nii väike järjekordselt tänu Eesti Kultuurkapitalile.

Kuna muusika, mille järgi tantsitakse, on suuremalt jaolt Püreneede piirkonnast, siis ka koreograafiad meenutavad kõige enam sealtkandi (Baskimaa, Provence, Kataloonia, Galicia) rahvatantse. Jutustava sisuga cantiga’de (need on sellised rahvapärased palverännupajatuste-laulud, parajalt kollase sisuga, pealkirjad on kohati nagu SL Õhtulehest: palverändurit ründas lohe! nunn jäi rasedaks! palverändur hooras ja tappis ennast selle peale ära, aga neitsi Maarja päästis ta elu! loe juba täna!) juurde käib pantomiimilisem liikumine.

Avasta oma seesmine pühak/patune/kuradike/lohe/tantsulõvi!

——————————————————————
PS: vt materjali kohta ka eelmise suve kursuse postitust – teema on endiselt sama ja kunagi tahaks kõige sellega jõuda lavastuseni.

Millegi selliseni.

(Foto sain Jane Gingellilt endalt, see on tema tehtud.)